2-16-10124/40
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.11.2017 |
|
Saneerimisel kujundatakse ümber konkreetseid nõudeid (vt SanS § 21 lg 1 p 4, §-d 22 ja 47), mitte lepinguid. Saneerimismenetluse eesmärk ja olemus on esmajoones juba tekkinud ja sissenõutavaks muutunud võlgade restruktureerimine, mitte lepingute kohtu korras muutmine tulevikku suunatuna. Kui nõue ei ole saneerimiskavaga hõlmatud, kehtib see muutmata kujul edasi ja võlausaldajal on õigus nõuda selle täitmist saneerimiskava väliselt. See, et saneerimiskava võlausaldaja suhtes kehtib, ei tähenda automaatselt, et saneerimiskava kinnitamine mõjutab kõikide tema nõuete täitmist. (p 17)
Nõuete saneerimiskavasse hõlmamine ja ümberkujundamise saavutamine on esmajoones võlgniku ja saneerimisnõustaja ülesanne, st kui mingi nõue jääb kavast välja, saab selle maksma panna üldises korras, mitte see ei lõpe ega kao. Võlausaldajal ei ole huvi ega vähemasti sõnaselgelt seaduses sätestatud õigust nõuda oma nõude saneerimiskavaga ümberkujundamist. (p 18)
Võimalik on saneerimiskava muutmine sarnaselt kava kinnitamisega ja seejuures kohaldada analoogia alusel võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 35. (p 18.3)
Saneerimismenetluses saab üldjuhul ümber kujundada üksnes saneerimismenetluse algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid, st mitte nõudeid, mis ei ole veel muutunud sissenõutavaks või ei ole isegi tekkinud. Nii ei saa vähemalt üldjuhul etteulatuvalt muuta kestvuslepingutest tulenevaid nõudeid, st sisuliselt muuta etteulatuvalt kestvuslepingut. Erandlikult saab saneerimise huvides siiski sekkuda ajutiselt ka kestvuslepingutesse, kui vastasel korral ei oleks saneerimisega taotletavat eesmärki võimalik saavutada ja see ei kahjusta ebaproportsionaalselt võlausaldajate huve. (p 19)
Nõuete saneerimiskavasse hõlmamine ja ümberkujundamise saavutamine on esmajoones võlgniku ja saneerimisnõustaja ülesanne, st kui mingi nõue jääb kavast välja, saab selle maksma panna üldises korras, mitte see ei lõpe ega kao. Võlausaldajal ei ole huvi ega vähemasti sõnaselgelt seaduses sätestatud õigust nõuda oma nõude saneerimiskavaga ümberkujundamist. (p 18)
Võimalik on saneerimiskava muutmine sarnaselt kava kinnitamisega ja seejuures kohaldada analoogia alusel võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 35. (p 18.3)
Kui pooled on lepingus kokku leppinud, millise kohustuse täitmiseks tuleb tasutu arvata, tuleb esmajoones lähtuda poolte kokkuleppest. (p 25)
|
| 2-18-15735/68
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.11.2021 |
|
VÕS § 290 lg-s 1 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõudmise eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa üürilepingu üleandmise tehingu tühisus. Kui pooled ei esita üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud üürilepingu üleandmise nõusolekut, on kohtul õigus hinnata üürilepingu üleandmise tahte tuvastamiseks poolte esitatud muid asjaolusid ja tõendeid. (p 11)
Üürilepingu üleandmisel VÕS § 290 järgi ei lähe uuele üürnikule üle eelmise üürniku juba sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused. Sissenõutavaks muutunud kohustuse võib uuele üürnikule üle anda kokkuleppel üürileandjaga või tema nõusolekul nt VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 alusel. (p 11)
VÕS § 290 lg-s 1 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi järgimata jätmine ei too kaasa üürilepingu üleandmise tühisust. (p 11)
VÕS § 307 lg 1 järgi saab pandiõiguse teostamiseks pidada asjade kinnipidamist, kuid see säte ei välista pandipidajast üürileandja selleks ajaks sissenõutavaks muutunud hüvitisnõuete, samuti asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks tehtud kulutuste hüvitamise nõuete rahuldamist panditud vara müügitulemi arvel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12). (p 12)
Kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. (p 12)
Üürilepingu ülesütlemine ei muuda lepingut kehtetuks ega lõpeta lepingupoole õigust nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäär kohaldub juhul, kui lepingus ei ole kõrgemat viivisemäära kokku lepitud. (p 13)
|
| 3-2-1-91-05
|
Riigikohus |
11.10.2005 |
|
Juhtudel, mil võlgniku kohustuse täidab VÕS § 78 järgi kolmas isik, saab VÕS § 88 kohaldada tõlgendusnormina vaid siis, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitu täitmata kohustust. Kui VÕS § 88 ei saa kohaldada, tuleb täidetud kohustuse väljaselgitamisel juhinduda TsÜS §-s 75 sätestatud üldistest tahteavalduse tõlgendamise reeglitest.
|
| 3-2-1-166-13
|
Riigikohus |
31.01.2014 |
|
Kui võlgnik soovib tuvastada, et võlausaldaja nõuded on osaliselt aegunud, saab kohus TsÜS § 143 järgi tuvastada hagi lahendamise aja seisuga, millised võlausaldaja nõuded on selle aja seisuga aegunud. (p 13)
Võlgnik saab olukorras, kus võlausaldaja ei ole tema vastu kohtusse hagi esitanud, esitada ise hagi nõude aegumise tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi. (p 12)
Kuna korteriühistu liikme küttekulude tasumise kohustus on perioodiline, s.o korduv kohustus, tuleb aegumistähtaega arvestada TsÜS § 154 järgi. (p 13)
Võlgnik võib VÕS § 88 lg 1 järgi määrata millise kohustuse ta täidab, nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg-te 2 ja 3 mõttes. (p 14)
|
| 3-2-1-138-11
|
Riigikohus |
04.01.2012 |
|
VÕS § 88 lg-s 8 nimetatud intress hõlmab ka viivist. Sellist tõlgendust toetab VÕS § 113 lg 1 sõnastus, mille kohaselt on viivis lühend sõnast viivitusintress. Sama seisukohta, et viivisevõla ning põhivõla olemasolul loetakse raha maksmisel VÕS § 88 lg 8 järgi, et täitmine on toimunud esmalt sissenõutavaks muutunud viivise katteks on Riigikohus väljendanud ka 9. mail 2011. a tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11 tehtud määruse p-s 54.
|
| 3-2-1-34-08
|
Riigikohus |
13.05.2008 |
|
VÕS §-s 256 ei keela pooltel leppida kokku selles, et juhul, kui faktooringuvõlgnik viivitab faktoorile maksete tasumisega, on klient kohustatud faktoori nõudmisel rahalise nõude tagasi ostma. Kuna faktooringulepingut reguleerivad VÕS §-d 256-258 ei sätesta nõude tagasiostu tingimusi, kohalduvad lisaks tagasiostuõigusega müügilepingu sätted (VÕS §-d 238-243). Seega võivad pooled faktooringulepingus olla kokku leppinud tingimuslikus müügilepingus, st müüjapoolse tagasiostukohustuse tekkimises ostja poolt vastava sisuga tahteavalduse tegemisel.
Kuivõrd hageja taotles kolmanda isiku pankrotimenetluses kostjalt faktooringulepingu alusel omandatud nõude tunnustamist pandiga tagatud I järgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel, rahuldatakse tema tunnustatud nõue pankrotiseaduses sätestatud alusel, korras ja ulatuses. Seetõttu ei saa hageja võlausaldajana VÕS § 88 lg 4 alusel määrata, millise pankrotimenetluses tunnustatud nõude ja kui suures ulatuses on võlgnik täitnud.
Kui pankrotimenetluses ei piisa vara kõigi sama järgu nõuete rahuldamiseks, rahuldatakse PankrS § 153 lg 6 kohaselt järgu nõuded võrdeliselt nõuete suurusega. Isiku faktooritud arved võivad olla jäänud rahuldamata pandiga tagatud nõuete rahuldamise järgus võrdeliselt kõigi samas järgus esitatud nõuetega.
Kuivõrd hageja taotles kolmanda isiku pankrotimenetluses kostjalt faktooringulepingu alusel omandatud nõude tunnustamist pandiga tagatud I järgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel, rahuldatakse tema tunnustatud nõue pankrotiseaduses sätestatud alusel, korras ja ulatuses. Seetõttu ei saa hageja võlausaldajana VÕS § 88 lg 4 alusel määrata, millise pankrotimenetluses tunnustatud nõude ja kui suures ulatuses on võlgnik täitnud.
VÕS § 88 eesmärk on määrata kohustuste täitmise järjekord juhul, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitu kohustust, kuid üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks ning on vaja välja selgitada, millised kohustused on täidetud. Kui pankrotimenetluses ei piisa vara kõigi sama järgu nõuete rahuldamiseks, rahuldatakse PankrS § 153 lg 6 kohaselt järgu nõuded võrdeliselt nõuete suurusega.
TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. See nõue kehtib ka ringkonnakohtu kohta, kes TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.
|
| 3-2-1-132-09
|
Riigikohus |
15.01.2010 |
|
Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-70-09.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-100-07.
VÕS § 88 lg-s 9 ettenähtud võlausaldaja nõusolek võib olla antud ka vaikimisi vastavalt tavale või praktikale. Seega võib võlgnik täitmise järjekorda määrates tugineda poolte praktikale, mis võib olla erinev lepingus kokku lepitust. Kui võlausaldaja ei nõustu sellega, et võlgnik täidab kohustuse vastavalt praktikas väljakujunenud järjekorrale, peab võlausaldaja väljendama, et loeb kohustuse täidetuks lepingus kokkulepitud järjekorras. Eelkõige juhul, kui võlgnik täidab kohustuse ulatuses, mis vastab võlausaldaja esitatud arvele, kuid võlausaldaja soovib, et võlgnik täidaks kohustuse lepingus kokkulepitud järjekorras, peab võlausaldaja sekkuma aktiivselt võlgniku täitmisse.
|
| 3-2-1-174-11
|
Riigikohus |
14.02.2012 |
|
Kuivõrd ühistu majandamiskulud KÜS § 151 mõttes kujutavad endast korduvaid/perioodilisi kohustusi, tuleb nõuete aegumise osas kohaldada TsÜS § 154.
Intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses tähendab ka viivist (viivitusintressi) (vt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11).
|
Facebook
Twitter