Kohtulahendite liigitus

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• jäätmed

Pakendiaktsiis on majandusmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 15 tähenduses. Seda kinnitavad nii pakendiseaduse kui ka pakendiaktsiisi seaduse sätted. PakS § 19 kohaselt on pakendiaktsiis pakendi tagasivõtmise kohustuse ja tagatisraha kõrval kolmandaks majandusmeetmeks, mida rakendatakse pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi toimimiseks. Pakendiaktsiisi eesmärk ühtib pakendidirektiivi eesmärgiga vältida või leevendada pakendite taaskasutamise kaudu pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale, sest vastavalt PakAS § 6 lg-le 5 tuleb aktsiisi tasuda seaduses sätestatud pakendi taaskasutamise määra ja sellest määrast väiksema tegelikult taaskasutatud pakendi koguse vahe eest. Kolleegiumil ei ole põhjust kahelda, et pakendiaktsiis on kehtestatud kooskõlas Euroopa Liidu õigusega (vt Euroopa Kohtu otsus C-104/17: Cali Esprou, p-d 25-42). (p 16)

Liikmesriigi kohustus teavitada Euroopa Komisjoni kehtestatavatest majandusmeetmetest on seotud pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 1 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga „tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses“. Sama direktiivi põhjenduste kohaselt on kavandatavatest meetmetest teavitamine vajalik selleks, et komisjonil oleks võimalik kindlaks teha, kas meetmed vastavad pakendidirektiivile. Art 16 järgi ei hõlma teavitamiskohustus siiski pakendidirektiivi raames vastu võetud fiskaalmeetmeid (ingl k measures of a fiscal nature, sk k steuerliche Maβnahmen). Kuna pakendiaktsiis on riiklik maks (maksukorralduse seaduse § 3 lg 2 p 7), on see majandusmeede ühtlasi fiskaalmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 16 tähenduses. PakAS § 11¹ lg 1¹, reguleerides pakendiaktsiisi tasumise kohustuse sisu, on pakendiaktsiisi kui fiskaalmeetme osa. PakAS § 11¹ lg 1¹ puhul ei ole tegemist tehnilise spetsifikatsiooniga, mis oleks seotud fiskaalmeetmega (vt pakendidirektiivi art 16 lg 1) või käsitleks tehnilist küsimust direktiivi 83/189/EMÜ tähenduses (vt pakendidirektiivi art 16 lg 2). Tehnilise spetsifikatsiooniga nähakse ette toote nõutavad omadused (vt direktiivi 98/34/EÜ art 1 p 3; nt Euroopa Kohtu otsus C-303/15: M. ja S., p 19). Kohustus teavitada Euroopa Komisjoni tehnilisest spetsifikatsioonist on kehtestatud eesmärgiga kaitsta preventiivselt kaupade vaba liikumist (nt Euroopa Kohtu otsus C-26/11: Belgische Petroleum Unie jt, p 49). PakAS § 11¹ lg-l 1¹ eelkirjeldatud funktsioon puudub. Seega ei pidanud Eesti Euroopa Komisjoni PakAS § 11¹ lg 1¹ kehtestamise kavatsusest teavitama. (p-d 17–19)

PakAS § 7 lg 2, § 8 lg 1¹ ja § 11¹ lg 1¹ reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. (p 23)

Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole taaskasutusorganisatsiooniga PakAS § 11¹ lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud. Pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada taaskasutusorganisatsiooniga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andma. (p 24)

19. juunil 2010 jõustunud PakAS § 11¹ lg 1¹ ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See säte aitab ära hoida juhtumeid, mil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna PakAS § 11¹ lg 1¹ eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. (p 25)

Riigikohus on asunud varem, kui pakendiaktsiisi seaduses ei olnud taaskasutusorganisatsiooniga lepingu tagasiulatuvalt sõlmimise keeldu, seisukohale, et sellise lepingu tagasiulatuvalt sõlmimine on kooskõlas pakendidirektiivi eesmärgiga tagada võimalikult suure koguse pakendijäätmete kokkukogumine ja taaskasutus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-08, p 10). Sellest seisukohast ei saa teha järeldust, et pakendidirektiivist tulenevalt peab aktsiisimaksjal olema võimalus anda PakAS § 11¹ lg 1 alusel taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitud lepingus oma kohustused üle tagasiulatuvalt. Pakendidirektiivi art 15 teise lausega antud otsustusruum võimaldab seadusandjal lepingu sõlmimisele piirangu seada. Seetõttu ei tule praeguses asjas lähtuda Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-82-08. (p 26)

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• Eesti õiguse ja EL õiguse suhe
• ->
• EL õigust üle võtvate seaduste PSJV

Pakendidirektiivi art 15 näeb ette, et kui nõukogu ei ole direktiivi eesmärkide saavutamiseks majandusmeetmeid rakendanud, võivad seda teha liikmesriigid, järgides ühenduse keskkonnapoliitika põhimõtteid ja asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Seega on jäetud pakendidirektiiviga liikmesriigi seadusandjale majandusmeetmete, sh pakendiaktsiisi, kujundamisel otsustusruum. Küll aga ei tohi riigisisesed normid diskrimineerida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid võrreldes kohalike ettevõtjatega ega kahjustada Euroopa Liidu õiguse elluviimist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 12). Praeguses asjas ei ole nimetatud probleeme esile toodud. Seepärast piirdub kolleegium kontrollimisega ega pakendiaktsiisi seaduse vaidlusalused sätted ei kahjusta pakendidirektiivi eesmärgi saavutamist ning kas need on kooskõlas põhiseadusega. (p 22)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Preambul, üldsätted ja aluspõhimõtted
• ->
• õigusriigi põhimõte (§ 10)
• ->
• õigusselgus

PakAS § 7 lg 2, § 8 lg 1¹ ja § 11¹ lg 1¹ reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. (p 23)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusmenetluse mõiste ja üldpõhimõtted
• ->
• haldusmenetluse põhimõtted
• ->
• proportsionaalsus

Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole taaskasutusorganisatsiooniga PakAS § 11¹ lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud. Pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada taaskasutusorganisatsiooniga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andma. (p 24)

19. juunil 2010 jõustunud PakAS § 11¹ lg 1¹ ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See säte aitab ära hoida juhtumeid, mil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna PakAS § 11¹ lg 1¹ eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. (p 25)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• tõendamine
• ->
• tõendite hindamine

Vastustaja ja kohtud lähtusid lepingu sõlmimise aja küsimuses varasemas haldusasjas sama lepingu kohta võetud kohtu seisukohast. Lepingu sõlmimise aja tuvastamine on õigusküsimus, millele peab kohus andma hinnangu faktilistele asjaoludele ja asjakohastele normidele tuginedes. Ringkonnakohus on lepingu sõlmimise aja tuvastamise käigus tõendeid hinnanud ja kohtuotsust põhjendanud kooskõlas menetlusnormidega. Praeguse haldusasja materjalidest ei selgu ning kaebaja ei ole ka kassatsioonkaebuses välja toonud, et ta oleks esitanud tõendeid, mida varasemas haldusasjas ei uuritud. (p 9)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• võlasuhte lõppemine
• ->
• lõppemine tasaarvestusega

Nõuete tasaarvestamiseks ei pea isik esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika).

Olukorras, kus poolte nõuded on kattuvas osas tasaarvestatud, on hagi rahuldamata jätmise põhjus see, et hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud (VÕS § 186 p 2), mitte see, et kostjal on õigus kohustuse täitmisest keelduda. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• töövõtuleping
• ->
• töö vastavus lepingutingimustele

Kui tellija soovis kasutada platsi mingil kindlal viisil, mis ei vasta sellise platsi tavapärasele kasutusotstarbele, pidi ta sellest töövõtjale enne lepingu sõlmimist teatama. Kui tellija seda ei teinud, ei ole tal eeldatavasti õigust tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele põhjusel, et töö ei sobi sellel otstarbel kasutamiseks. (p 19.1)

Samas võib töövõtja vastutada VÕS § 641 lg 2 p 2 järgi töö sobimatuse eest tellija soovitud spetsiifiliseks kasutusotstarbeks juhul, kui töövõtja pidi sellest otstarbest lepingu sõlmimise ajal teadma vaatamata sellele, et tellija seda ei avaldanud. Hindamisel, kas töövõtja pidi lepingu sõlmimise ajal teadma, milliseks otstarbeks tellija platsi vajas, tuleb mh arvestada poolte kohustusi lepingueelsete läbirääkimiste käigus. (p 19.2)

Kui töövõtjal pidi asjaoludest tulenevalt, sh tellijalt saadud teabe või objektiga tutvumise põhjal, tekkima kahtlus, et tellija võib vajada platsi kasutusotstarbeks, mis ei ole käsitatav sellise platsi tavapärase kasutusotstarbena, võib VÕS § 14 lg-test 1 ja 2 tuleneda majandus- või kutsetegevuses tegutsevale töövõtjale kohustus küsida tellijalt töö soovitava kasutusotstarbe kohta lisateavet. See on nii eelkõige juhul, kui töö kasutusotstarbest võivad sõltuda nõuded, millele tehtav töö peab vastama, samuti võimalikud riskid, millest võib sõltuda töö vastavus ettenähtud eesmärkidele ja tellija vajadustele, ning millest tellija informeerimist saab töövõtjalt tema erialaseid oskusi ja teadmisi arvestades mõistlikult oodata (vt VÕS § 14 lg 2 teine lause, § 641 lg 2 p 2). Nende asjaolude vastu on tellijal lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Kui töövõtja jätab töö spetsiifilise kasutusotstarbe välja selgitamata olukorras, kus seda võis temalt mõistlikult oodata, saab lugeda, et ta pidi VÕS § 641 lg 2 p 2 tähenduses teadma, et tellija vajab tööd selleks otstarbeks. (p 19.4)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tsiviilasja hind
• ->
• tsiviilasja hind kaebuse esitamisel

Töövõtja tasu saamise nõude rahuldamine tehtud töö eest ei muuda õiguslikult võimatuks tellija kahju hüvitamise nõude rahuldamist tulenevalt töö lepingutingimustele mittevastavusest.

Kuna hagis ja vastuhagis esitatud nõuded ei välista teineteist, siis ei saa TsMS § 137 lg 2 teise lause kohaselt lähtuda kaebuse esitamisel tsiviilasja hinna arvutamisel suurema hinnaga hagist (vt ka Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 25). (p 24)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• töövõtuleping
• ->
• töö lepingutingimustele mittevastavusele tuginemine

Tellija juhise andmiseks VÕS § 641 lg 3 tähenduses saab pidada ka olukorda, kus tellija valib erinevate töövõtja pakutud variantide, sh materjalide vahel. Samas kui tellija valib sellisel juhul variandi, mis töö spetsiifiliseks kasutusotstarbeks ei sobi, vabaneb töövõtja vastutusest VÕS § 641 lg 3 järgi üksnes siis, kui ta on kas enne või pärast variantide väljapakkumist tellijale selgitanud selle variandi sobimatuse aluseks olevaid asjaolusid või juhtinud tellija tähelepanu sellega kaasnevatele riskidele ning tellija jääb töövõtja selgitustele vaatamata oma valikule kindlaks. (p 20)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

Vt p-d 14 ja 15.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendite hindamine

Kohtu õigus kontrollida ja määrata poole nõudel lepingutingimuste sisu VÕS 26 lg-te 9 ja 10 järgi ei vabasta tsiviilkohtumenetluse pooli oma väidete ja nende aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustusest (TsMS § 230 jj). (p 12)

Lihaveiste müügisuhete valdkonnas praktikas tavaliselt elusloomi ei kaaluta. Liha kogus ja kvaliteet selgub lõplikult tapamajas ning üldjuhul lähtutakse sealt saadud andmetest. Hageja leidis, et tapamaja määratud liha kogus ja kvaliteet ei vastanud VÕS § 26 lg 3 mõttes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele.

VÕS § 26 alusel lahtise tingimuse määramise üle peetavas vaidluses tulnuks hagejal selleks tõendada oma väiteid, et temalt ostetult kaubalt saadi lõpptulemusena kindel kogus liha, mis kvalifitseeruks mõistliku tapasaagi alla.

Kui pooled vaidlevad hageja väidete tõendatuse ning esitatud tõendite asjakohasuse üle, siis on neil võimalik esitada lisatõendeid või taotleda kohtult ka tõendite kogumist TsMS § 236 lg 2 kohaselt ning dokumentide väljanõudmist TsMS § 278 alusel. (p 15-16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• dokumentaalne tõend

Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole), milleks tuleks üldjuhul määrata käekirjaekspertiis Dokumendi ehtsuse vaidlustamise avalduse põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 järgi piisab mh ka poole väitest, et dokumendilt nähtuv allkiri ei ole ei tema ega tema esindaja antud. (p 10.2)

Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)

Juhul kui kohustatud pool ei taotle eelnimetatud juhul kohtu määratud tähtaja jooksul käekirjaekspertiisi ega esita muid tõendeid dokumendi ehtsuse tõendamiseks, võib kohus TsMS § 277 lg 4 esimese lause järgi keelduda oma määrusega selle tõendi vastuvõtmisest. Selline määrus tuleb teha enne asja sisulise arutamise algust, sest alles kohtulahendis tõendi vastuvõtmisest keeldumine oleks pooltele üllatuslik (vt selle kohta Riigikohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p-d 10 ja 11; 1. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216/93, p 15). (p 10.4)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

Kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. (p 10.1)

Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tsiviilkohtumenetluse üldised põhimõtted
• ->
• kohtumenetluse keel

Kohtul on kohustus tagada, et toimikus ei oleks tõlketa dokumente. Alates 1. jaanuarist 2009 sätestab TsMS § 33 lg 1 esimene lause kohtu kohustuse (mitte vaid õiguse) nõuda menetlusosaliselt avalduse, taotluse, kaebuse või vastuväite eestikeelset tõlget, kui see ei ole esitatud eesti keeles. (p 13.1)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• eksperdiarvamus
• ->
• eksperdi kasutamine

Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)

• Eraõigus
• ->
• Konkurentsiõigus
• ->
• turgu valitseva seisundi kuritarvitamine

KonkS § 16 kehtestab ettevõtja(te) turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keelu.

KonkS § 16 punktid 1-6 sisaldavad lahtist loetelu juhtumitest, millal on tegemist ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega kaubaturul. Eeltoodud loetelu ei tähenda, et turgu valitseva seisundiga ettevõtja või ettevõtjate muud tegevust ei võiks kvalifitseerida turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks.

Kui hageja rajab oma nõude väitele, et kostja on turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud, ja toob välja asjaolud, mis puudutavad KonkS-i konkreetsete punktidega hõlmatud rikkumisi, tuleb kostja teo õigusvastasuse kohta hinnangu andmiseks kindlaks teha, kas kostja on rikkunud kasvõi ühte KonkS § 16 p-des 1-6 nimetatud või muud turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena käsitatava tegevuse keeldu. KonkS § 16 p-d 1-6 on eraldiseisvad deliktiõiguslikud kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusena piisab sellest, kui kostja on rikkunud ühte kaitsenormi. Eeltoodu tähendab, et VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamiseks ei saa KonkS § 16 p-dest 1-6 tuletada kaitsenorme, mille koosseisu on arvatud kaks või rohkem KonkS § 16 p-des 1-6 sisalduvat koosseisu.

Iga KonkS § 16 p-des 1-6 nimetatud kaitsenormi puhul tuleb teo õigusvastasuse kindlakstegemisel VÕS § 1045 lg 3 järgi hinnata konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärki. See tähendab, et kui hageja kahju, mille hüvitamist ta kostjalt nõuab, ei ole hõlmatud konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, ei ole kostja tegu, vaatamata kaitsenormi rikkumise muude eelduste esinemisele, VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes õigusvastane. Hinnang kostja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi tuleb anda iga hageja nõutud kahju liigi kohta eraldi (vt Riigikohtu 19. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411/148, p 17.1). (p 16)

KonkS § 16 tõlgendamisel tuleb lähtuda ka Euroopa Liidu Kohtu praktikast Euroopa Liidu toimimise lepingu art 102 tõlgendamise kohta (vt ka Riigikohtu 25. aprilli 2019. a otsus haldusasjas nr 3-16-1267/49, p 20). (vt lähemalt p 19.1.1 ja selles viidatud Euroopa Liidu Kohtu praktika)

Selleks, et tuvastada, et tegemist on KonkS § 16 p 3 rikkumisega, tuleb tuvastada järgmised asjaolud: · kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja (KonkS § 13) · turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on sõlminud/teinud teiste turuosalistega võrdväärseid kokkuleppeid/tehinguid; · turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kohaldanud võrdväärsetele kokkulepetele erinevaid tingimusi; · erinev kohtlemine võib asetada teised lepingupartnerid (hageja) olukorda, mis kahjustab konkurentsi (võib panna hageja ebasoodsasse konkurentsiolukorda); · erineval kohtlemisel ei ole objektiivset õigustust. (vt lähemalt p 19.2.1.)

Tuvastamaks KonkS § 16 p 1 rikkumine, tuleb tuvastada järgmised asjaolud: · kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja (KonkS § 13); · kostja on kohaldanud hageja suhtes otseselt või kaudselt ebaõiglasi tingimusi (praegusel juhul ebaõiglaselt kõrget müügihinda); · kostja kui kaubaturul turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi. (p 9.1.1)

KonkS § 16 p 1 keelu eesmärgiks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingu teinud isikut mh ka kahju eest, mis väljendub õiglase ja ebaõiglase hinna vahes. Nimetatud hinnavahe on käsitatav otsese varalise kahjuna, mis on hõlmatud KonkS § 16 p 1 kaitse-eesmärgiga. Seega saab isik nõuda KonkS § 16 p 1 mõttes ülemäära makstud müügihinda tagasi ka VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel juhul, kui turgu valitsev ettevõtja on KonkS § 16 p 1 rikkumises süüdi. (p 20.1.3)

Kostja süüd kui deliktilise üldvastutuse ühte eeldust (VÕS § 1043 ja § 1050) tuleb hinnata konkreetse kaitsenormi rikkumise aspektist. (p 16)

Iseenesest ei ole KonkS § 16 rikkumise puhul välistatud ka muu kahju (nt saamata jäänud tulu) hüvitamine, kui turgu valitseva ettevõtja kuritarvituse tõttu on isikul selline kahju tekkinud. (p 20.1.3)

Õiglase hinna määramisel KonkS § 16 p 1 kontekstis on võimalik kasutada erinevaid meetodeid. Üheks võimaluseks on arvestada õiglast hinda, lähtudes (tootmis)kuludest, millele on lisatud mõistlik kasum. Samas ei ole välistatud ka muude meetodite kasutamine õiglase hinna sisustamisel, kui pool põhistab veenvalt, et muu meetodi kasutamine on põhjendatud. (p 20.1.4)

KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

Alusetu rikastumise sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine. VÕS § 1028 lg 1 jj kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. (p 20.3)

Olukorras, kus isik sõlmib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga lepingu, milles viimane nõustub teisele poolele kaupa müüma KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglaselt kõrge hinnaga, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellega isikule kahju. (p 20.4)

Lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et kostjaga oli sõlmitud KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kui saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglase hinna, s.o ei täida lepingut kehtivas ulatuses. (p 21.1.1.2)

Olukorras, kus leping on sõlmitud turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga, võib lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, kui asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga muutunud (vt Üldkohtu 17. juuli 1998. a otsus asjas nr T-111/96 ITT Promedia vs. komisjon, p 140). (p 21.1.1.3)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• alusetu rikastumise õigus
• ->
• kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine (soorituskondiktsioon)
• ->
• nõude eeldused, sh tõendamiskoormis

KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

Alusetu rikastumise sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine.

VÕS § 1028 lg 1 jj kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. (p 20.3)

• Eraõigus
• ->
• Eraõiguse põhimõtted
• ->
• hea usu põhimõte

Olukorras, kus isik sõlmib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga lepingu, milles viimane nõustub teisele poolele kaupa müüma KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglaselt kõrge hinnaga, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellega isikule kahju. (p 20.4)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• kehtetus
• ->
• tühine tehing
• ->
• tühisus

KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• tarbijaleping
• ->
• tarbijakrediit

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• tarbijakrediit

Vt RKTKo nr 2-21-20479/30, p 11. (p 12)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). (p 17)

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403⁴ lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403⁴ lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403⁴ lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. (p 18)

Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma (VÕS § 403⁴ lg 5 esimene lause). See tähendab mh keeldu selgitada tarbijale seda, et mingi teabe (nt olemasolevate kohustuste kohta) esitamine võib tarbija jaoks kaasa tuua negatiivse krediidiotsuse, julgustades sellega tarbijat rikkuma oma kohustust esitada õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (VÕS § 403⁴ lg 3 teine lause). Kui tarbija tugineb asjaolule, et ta on tahtlikult jätnud esitamata teabe tema krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandja soodustamisel või julgustamisel, ja seda ka tõendab, siis ei saa lugeda tarbijat oma VÕS § 403⁴ lg 3 teisest lausest tulenevat kohustust rikkunuks. VÕS § 403⁴ lg 7 viimane lause sellisel juhul ei kohaldu. (p 19)

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403⁴ lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403⁴ lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). (p 20)

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. (p 21)

VÕS § 403⁴ lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi. (p 23)

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 403⁴ lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. (p 24)

Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma. Kui krediidiandja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab kohus talle selgitama, et hagi on muude nõuete kui hagetava laenusumma ja seadusjärgse intressi osas õiguslikult põhjendamatu, ja andma TsMS § 340¹ lg 1 järgi talle tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. (p 25)

Kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. (p 26)

Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 42¹ alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. (p 27)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest

Vt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 18. (p 13)

Vt RKTKo nr 3-2-1-40-10, p 14. (p 13)

Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406² lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 403⁴ lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtule vastamata jätmise ja istungilt puudumise tagajärjed
• ->
• tagaseljaotsuse tegemise eeldused

RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16. (p 26)

Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses (v.a VÕS § 403⁴ lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral, vt määruse p 24) ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. (p 26)

• Eraõigus
• ->
• Maksejõuetusmenetlus
• ->
• Pankrotimenetlus
• ->
• nõuded pankrotimenetluses
• ->
• nõuete tunnustamine

Kui võlausaldaja on esitanud selleks vajalikud andmed, siis ei takista PankrS § 100¹ lg 4 halduril esitatud andmete põhjal kontrollimast nõude arvestuse õigsust. (p 31)

Kui pankrotihaldur ei ole kontrollinud pankrotimenetluses esitatud nõude aluseks oleva lepingu kehtivust, siis võib pankrotihaldur olla rikkunud enda PankrS § 100¹ lg-st 4 tulenevat kohustust ning seeläbi ka nimekirja vormistamiseks seaduses sätestatud korda ja nõudeid. Sellises olukorras tuleb kohtul jätta võlausaldajate nimekiri PankrS § 100³ lg 2 alusel kinnitamata ning tagastada see haldurile määrusega. Üldjuhul esineb selleks alus juhul, kui pankrotihaldur on jätnud esitamata vastuväite võlausaldaja nõudele, mis tuleneb tarbijakrediidilepingust või võlatunnistusest, ja ta ei ole põhjendanud, kas ja millisel viisil ta kontrollis nõude aluseks oleva lepingu kehtivust. (p 32)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• viivis

Vt RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12. (p 33)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• tüüptingimustel sõlmitud leping
• ->
• tüüptingimuse tühisus

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• viivis

Vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13. (p 34)

• Eraõigus
• ->
• Tööõigus
• ->
• kollektiivleping

Kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg 2 kohaselt on tühised kollektiivlepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses või muus õigusaktis ettenähtust, välja arvatud, kui sellise kokkuleppe võimalus on seaduses ette nähtud. KLS § 6 lg 1 p 8 kohaselt võib kollektiivlepinguga kindlaks määrata tagatised ja hüvitused, mida pooled peavad vajalikuks. Seega võib kollektiivlepingu üheks peamiseks eesmärgiks pidada töötajate jaoks seaduses ettenähtust soodsamate tingimuste ettenägemist. Seega võib kollektiivlepingus tööõnnetuse juhtumiks mittevaralise kahju hüvitisele lisaks ette näha lisatoetusi. Mittevaralise kahju hüvitist saab töötaja nõuda VÕS § 134 alusel niigi. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiga ei oleks vastuolus see, kui töötaja saaks lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga ettenähtud toetust. (p 13.3)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

Kollektiivlepingus võib tööõnnetuse juhtumiks mittevaralise kahju hüvitisele lisaks ette näha lisatoetusi. Mittevaralise kahju hüvitist saab töötaja nõuda VÕS § 134 alusel niigi. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiga ei oleks vastuolus see, kui töötaja saaks lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga ettenähtud toetust. (p 13.3)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• asja läbivaatamise ulatus

Kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse rikkumise korral saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid, ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (Riigikohtu 1. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-16, p 12). (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• käsundita asjaajamise õigus
• ->
• õigustatud käsundita asjaajamise eeldused

Käsundita asjaajamise heakskiitmine VÕS § 1018 lg 1 p 1 mõttes tähendab asjaajamisele asumise, mitte aga selle tulemuse heakskiitmist. Heakskiitmine eeltoodud sätte mõttes tähendab tehingut, st õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 mõttes. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tsiviilkohtumenetluse üldised põhimõtted
• ->
• dispositiivsuse põhimõte (menetlusõiguste käsutamine)

See, kas hageja soovis kostjat VÕS § 1018 lg 1 mõttes soodustada, on faktiline asjaolu, millele pool peab tuginema selleks, et kohus saaks seda asja lahendamisel arvestada (vt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2), ehk see ei ole poole õiguslik seisukoht, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud. (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus
• ->
• hea usu põhimõttest tulenev tõendamiskoormis

Tulenevalt hea usu põhimõttest võib deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormise uuesti hagejale üleminek olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel. (p 11.1)

• Eraõigus
• ->
• Maksejõuetusmenetlus
• ->
• Pankrotimenetlus
• ->
• nõuded pankrotimenetluses
• ->
• nõuete tunnustamine

Võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). (p 11.1)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

TsMS § 230 lg 1 esimene lause jagab üldist tõendamiskoormist tsiviilkohtumenetluses hageja ja kostja vahel. (p 10)

VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28). (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse täitmine
• ->
• täitmise tõendamine

VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28). (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Kaebused ja hagid täitemenetluses
• ->
• sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Kui hageja paneb TMS § 221 lg 1 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga maksma müügilepingust tuleneva puuduste kõrvaldamiseks tehtavate kulutuste hüvitamise nõude, kehtib sellisele nõudele tavaline tõendamiskoormis eelkõige lepingu rikkumise, kahju tekkimise ja põhjusliku seose osas. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui protsessuaalne hagi ei tohiks üldjuhul muuta kummagi menetlusosalise menetluslikku positsiooni paremaks ega halvemaks võrreldes tavalise hagi esitamise korral tekkiva menetlusliku positsiooniga (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.3). (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• müügileping
• ->
• ostja õiguskaitsevahendid

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine

Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 20): • võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); • võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); • võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• müügileping
• ->
• müüja vastutus asja lepingutingimustele mittevastavuse korral

Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 21): • puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1); • puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3); • ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4); • sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2); • ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2). (p 16)

Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). Ka müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes ning kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (vt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 19).

Kui elamul on suured küttekulud, võib müüja vastutuse välistamiseks elamu vähese soojapidavuse väite korral olla piisav see, kui müüja esitab ostjale küttekulude suurust näitavad arved, märkides nende esitamise ka müügilepingus. Suurte küttearvete alusel peab asja ostnud isik üldjuhul eeldama mh probleeme soojapidavusega. (p 25)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• müügileping
• ->
• asja vastavus lepingutingimustele

Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• vorm
• ->
• notariaalne tõestamine

Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 25)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• tervishoiuteenuse osutamise leping

Hageja (kinnipeetav) tugines oma mittevaralise kahju nõudes temaga sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisele, leides, et kostja ei taganud talle tervishoiuteenuse osutamist kooskõlas VÕS §-ga 762 ja sellekohaste avaliku õiguse normidega. Kostja lepingurikkumise tuvastamiseks tuli kohtul hinnata, kas eriarstiabi osutaja (eriarsti) juurde saadetud hageja vajas eriarsti näidustuse järgi operatsiooni ja kas hageja soovis seda. Juhul kui hageja vajas eriarsti näidustuse kohaselt operatsiooni, tuleb hinnata, kas kostja tagas hagejale operatsiooni tegemise mõistliku aja jooksul arvates näidustusest teadasaamisest. Hinnangu andmisel sellele, milline peab olema mõistlik aeg patsiendile operatsiooni tagamiseks, on oluline lähtuda andmetest, mis võimaldavad võrrelda kõnealuse operatsiooni kättesaadavuse aega operatsioonijärjekorra alusel nii vanglas kui ka vabaduses (s.o küsimus sellest, millise ajavahemiku jooksul kõnealust operatsiooni patsientidele (nii vanglas kui ka vabaduses) tavapäraselt võimaldatakse). Vanglas viibival patsiendil (kinnipeetaval) ei saa olla ootust, et ta peaks saama plaanitud operatsioonile varem, kui seda võimaldatakse vabaduses viibivale patsiendile (tavapatsiendile). Samuti tuleb arvestada, et võrreldes tervishoiuteenuse osutamisega tavapatsiendile, on vangla võimalused osutada tervishoiuteenust kinnipeetavale piiratumad.

Kui tervishoiuteenuse osutaja on tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud ja põhjustanud sellega patsiendile mittevaralist kahju, tuleb hinnata, kas tervishoiuteenuse osutaja on rikkumise eest vastutav. Tervishoiuteenuse osutaja saab VÕS § 104 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada oma süü puudumist. Juhul kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, peab ta VÕS § 134 lg-te 1 ja 5 järgi patsiendile kahju hüvitama. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada VÕS §-s 127 sätestatud üldiste põhimõtetega (vt selle kohta Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313/102, p-d 21-24). (p 9-14)

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab patsient tõendama, et tervishoiuteenuse osutaja on nendevahelist lepingut rikkunud. Erandid eeltoodud tõendamise üldpõhimõttest kehtivad juhtumitele, mis on sätestatud VÕS § 770 lg-s 4 ja VÕS § 770 lg-s 3 (tõendamiskoormise kergendamine). (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab patsient tõendama, et tervishoiuteenuse osutaja on nendevahelist lepingut rikkunud. Erandid eeltoodud tõendamise üldpõhimõttest kehtivad juhtumitele, mis on sätestatud VÕS § 770 lg-s 4 ja VÕS § 770 lg-s 3 (tõendamiskoormise kergendamine). (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendite hindamine ringkonnakohtus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• ringkonnakohtu otsuse sisu

Vt TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 ja § 654 lg 4 ja 5 kohaldamise kohta Riigikohtu 16. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267/52, p 24; Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-17, p 9 ja Riigikohtu 12. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15) (p 12) (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

Juhul kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, peab ta VÕS § 134 lg-te 1 ja 5 järgi patsiendile kahju hüvitama. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada VÕS §-s 127 sätestatud üldiste põhimõtetega (vt selle kohta Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313/102, p-d 21-24). (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

Isegi kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ta teha pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid ka apellatsioonimenetluses ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 28. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 30). (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• nõuete ja kohustuste üleminek
• ->
• kohustusega ühinemine tagamise eesmärgil

Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14). Sellisel juhul ei teki aga poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17).

Kohustusega ühinemise korral tagatise andmise eesmärgil võib kohustusega ühineja VÕS § 178 lg 4 ja § 149 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud vastuväited, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga või mille esitamise puhuks võlausaldajale tagatise andmine oli kohustusega ühinemise eesmärgiks (p 14.2)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse täitmine
• ->
• tagatise andmine ja kinnitamine

Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14). Sellisel juhul ei teki aga poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17). (p 14.2)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• töövõtuleping
• ->
• eelarve ületamine

Töö maksumuse riski kannab üldjuhul töövõtja kui professionaal. Töövõtja kui vastava valdkonna professionaal peab teadma ja nägema ette kriteeriume, mille muutumisest tingituna võib tööde maksumus eelduslikult muutuda. Kui vaidlusaluses osas ei tulenenud eelarve koostamise aluseks olnud asjaolud tellija esitatud andmetest, kannab töövõtja ise sellega seotud eksimusest tulenevat riski. (p 15)

Töövõtja kanda ei peaks jääma tellija valedest lähteandmetest tulenevad lisakulutused. Ka professionaalsel töövõtjal peab olema võimalik temale kättesaadava teabe alusel majandus- või kutsetegevuses tavalist hoolsust rakendades arvestada, milliste tööde tegemine võib lepingu eesmärgi saavutamiseks vajalikuks osutuda. Kui aga tellija on töövõtjale andnud sootuks valed andmed või andmete puudulikkus on võimalik avastada alles ehitamise käigus, siis ei saa eeldada, et sellest tulenevat hinnariski kannaks töövõtja. (p 18)

Üldjuhul saab lähtuda sellest, et eelarve tegemisel võtab töövõtja aluseks tellija antud andmed. Seega saaks eeldada, et vaidlusalused tööd on eelarvega hõlmatud juhul, kui lepingu sõlmimisel töövõtjale teada olevate andmete põhjal oleks töövõtjal olnud alust kahelda, et tellija esitatud projektil on puudusi (st andmed on ebatäpsed), mis ohustavad ka tema enda tehtud tööde vastavust lepingutingimustele. Kui tellija antud andmete põhjal ei olnud alust vaidlusaluseid töid teha, siis ei saa eeldada, et tellija tõttu tehtud lisatööd oleks eelarvega hõlmatud. (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• tüüptingimustel sõlmitud leping

Tulenevalt riigihanke tulemusel lepingu sõlmimise menetluse eripärast, on sel viisil leping üldjuhul sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõttes, kui lepingupooled ei ole lepingutingimusi eraldi läbi rääkinud ja hankija kasutab tingimusi teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juriidilise isiku juhtimine
• ->
• juhatuse või nõukogu liikme leping juriidilise isikuga

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juriidilise isiku juhtimine
• ->
• juhatuse liikme ametisuhte tekkimine ja lõppemine

Tulenevalt ÄS § 309 lg 1 esimesest lausest ja lõikest 3 eristab seadus juhatuse liikme ametisuhet ja temaga sõlmitud teenistuslepingut. Juhatuse liikmeks olek tähendab eelkõige seda, et juhatuse liikme ja äriühingu vahel tekib ametisuhe. Sellise suhte olemasolu on juhatuse liikmeks olemise eeldus. Ametisuhte tekkimisega saab juhatuse liige oma pädevuse ning õiguse ühingut juhtida ja seadusjärgselt esindada. Juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, millele kohaldatakse lisaks äriseadustiku sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 619-634) (vt nt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-08, p 20; 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 16). Seejuures on juhatuse liikme ja äriühingu vaheline ametisuhe olemuselt sarnane kestvusvõlasuhtega, mis võib osaühingus olla tähtajatu või tähtajaline ning mis on aktsiaseltsis tähtajaline (ÄS § 184 lg 2 ja § 309 lg 2). (p 14)

Lisaks ametisuhtele võib juhatuse liikme ja äriühingu vahel olla sõlmitud teenistusleping. Teenistusleping võib omakorda sisaldada kokkuleppeid, mille eesmärk on reguleerida pooltevahelist suhet pärast lepingu lõppemist. (p 15)

Juhatuse liikmega sõlmitud teenistusleping ja ametisuhe on eraldi ülesöeldavad. (27)

Juhatuse liikme ametisuhte ülesütlemisele kohalduvad võlaõigusseaduse sätted niivõrd, kuivõrd äriseadustik ei näe ette teisiti. (p 18.2)

Avaldus, milles juhatuse liige palub ennast juhatuse liikme kohalt vabastada, võib mh kujutada endast ettepanekut lõpetada ametisuhe poolte kokkuleppel. Juhatuse liikme tagasiastumine või tagasikutsumine on kujundusõigus ja õigussuhe loetakse lõpetatuks alates ajast, mil ülesütlemisavaldus jõustub, ehk ajast, mil õigussuhte teine pool (äriühing oma nõukogu kaudu) avaldusest TsÜS § 69 lg 2 mõttes teada saab. Ametisuhte kokkuleppel lõpetamine seevastu eeldab kokkulepet VÕS § 9 lg 1 mõttes ehk mõlema poole vastavat tahteavaldust.

Kuna juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine on nõukogu pädevuses (ÄS § 309 lg 1 esimene lause), siis peab juhatuse liige, kes soovib ametisuhet kokkuleppel lõpetada, tegema sellekohase ettepaneku kui tahteavalduse nõukogule ja suhte saab lugeda kokkuleppel lõpetatuks, kui nõukogu on sellega nõustunud. (p 22)

Kui äriühingu juhatuse liige esitab teda valinud organile (osanikud või nõukogu) avalduse, milles ta väljendab selgelt, et astub juhatuse liikme kohalt tagasi (st lõpetab õigussuhte ühepoolselt), saab seda pidada ametisuhte ülesütlemise avalduseks. Ametisuhte ülesütlemise avaldus on kindlale isikule (aktsiaseltsis nõukogu liikmetele ning osaühingus, millel ei ole nõukogu, osanikele) suunatud ja seega kättesaamist vajav tahteavaldus TsÜS § 69 lg 1 mõttes, milles peab olema väljendatud tahe olla seotud kindla õigusliku tagajärjega. (p 23)

Juhatuse liikme teenistuslepingu ülesütlemist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks on eelkõige juhatuse liikme ametisuhte lõppemine, sest sellisel juhul ei saa vähemalt üldjuhul mõistlikult eeldada, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks lepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni. (p 28.1)

Vähemalt üldjuhul saab eeldada, et juhatuse liige, kes esitab teda valinud organile juhatuse liikme kohalt tagasiastumise avalduse, väljendab sellega ka tahet lõpetada temaga sõlmitud teenistusleping. Samamoodi võib olukorras, kus selleks ettenähtud organ kutsub juhatuse liikme tagasi, eeldada, et tagasikutsumise otsus väljendab ühtlasi äriühingu soovi öelda üles ka juhatuse liikmega sõlmitud teenistusleping. Samuti on juhatuse liikme ametisuhte kokkuleppel lõpetamise ettepanekut sisaldav avaldus eelduslikult (kuid mitte tingimata) ettepanek lõpetada ka teenistusleping. (p 28.3)

Teenistuslepingu lõppemisele järgnevaks ajaks sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepet saab pidada iseseisvaks kestvuslepinguks VÕS § 196 lg 1 mõttes. (p 30.2)

Kehtivalt sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe, mille äriühing ja tema juhatuse liige on sõlminud selleks, et see kohustaks endist juhatuse liiget ametisuhtele järgneva aja jooksul äriühinguga mitte konkureerima ja äriühingut selle eest kokkulepitud tasu maksma, tuleb selleks, et pooled oma kohustuste täitmisest vabaneksid, eraldi üles öelda. (p 30.3)

Lisaks konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemisele võivad pooled sellise kokkuleppe lõpetada ka kokkuleppel (VÕS § 9 lg 1 ja § 186 p 4). Igal juhul vabastab konkurentsipiirangu kokkuleppe lõppemine pooled kokkuleppe täitmisest (VÕS § 195 lg 2). (p 30.4)

Juhatuse liikme ametisuhte lõppemisest ega ka sellest, et teenistusleping on lõppenud, ei saa automaatselt järeldada, et konkurentsipiirang oleks lõppenud. Ametisuhte lõppemisele järgneva aja kohta sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppe mõte on reguleerida poolte suhteid just pärast ametisuhte ja teenistuslepingu lõppemist ja seega kohaldub praegusel juhul ÄS § 309 lg 5 teine lause, mille kohaselt lõppevad juhatuse liikmega sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused vastavalt lepingule. (p 32)

Kui juhatuse liige on mõnda oma kohustust rikkunud, võib see iseenesest olla konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemise alus, kuid konkurentsipiirangu ülesütlemise materiaalsed eeldused tuleb igal konkreetsel juhul VÕS § 196 lg 1 järgi eraldi kindlaks teha. Seejuures tuleb arvestada, et äriühing võib vaatamata juhatuse liikme kohustuste rikkumisele olla huvitatud sellest, et konkurentsipiirangu kokkulepe jääks kehtima. (p 34)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus

Kohtuotsusest peab olema jälgitav, kuidas ja milliste tõendite alusel kohus järeldusteni jõudis (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimisleping

Pärimisleping on PärS § 95 lg 1 järgi pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Erinevalt testamendist (PärS § 19 jj) ja abikaasade vastastikusest testamendist (PärS § 89 jj) on pärandaja pärimislepingu sõlmimisel oma lepinguliste korraldustega seotud ega saa neid üldjuhul ühepoolselt muuta ega tühistada. (p 11.1)

Üldjuhul saab pärimislepingu või selles sisalduva korralduse PärS § 102 lg 1 kohaselt lepingupoolte (sh pärandaja) eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel) ning PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes.

Kui pärimislepingu tühistamist soovib pärandaja, kuid pärimislepingus pärijaks nimetatud isik selleks vajalikku nõusolekut ei anna, võib pärandajal olla õigus nõuda pärijalt pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku andmist ning kohtult sellise tahteavalduse asendamist (TsÜS § 68 lg 5).

Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. (p 11.2)

Poolte kokkuleppeta (s.o ühepoolselt) saab pärimislepingu tühistada ka TsÜS §-des 90–96 sätestatud alustel. Tühistamise korda täpsustavad PärS § 102 lg-d 2 ja 3. PärS § 102 lg 3 kehtestab pärimislepingu tühistamiseks erikorra, mille kohaselt on selle tehingu tühistamiseks vajalik esitada hagi kohtusse. (p 11.3)

Pärandaja võimaluse pärimislepingust ühepoolselt vabaneda tagab ennekõike pärimislepingus kokku lepitud taganemisõigus (PärS § 103 lg 1 p 1). (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• tühistamine

Pärimislepingu tühistamine on lisaks PärS § 102 lg-le 1 võimalik TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel). PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes. (p 11.2)

Pärandaja eluajal on pärimislepingu tühistamise õigus TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud aluste olemasolu korral pärandajal endal, kuid pärast pärandaja surma tekib see õigus ka isikul, kes oleks õigustatud pärima pärimislepingu või selles sisalduva korralduse kehtetuse korral. Seega saab pärimislepingu PärS § 102 lg 2 järgi tühistada ka siis, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tehingu tühistamise alused ilmnevad pärandaja eluajal. Pärandajal on võimalik pärimisleping tühistada, kui pärimislepingu sõlmimise ajal esines oluline eksimus (TsÜS § 92), pettus (TsÜS § 94) või ähvardus ja vägivald (TsÜS § 96). (11.3)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• tühistamine
• ->
• eksimus

Eksimus TsÜS § 92 tähenduses eeldab ebaõiget ettekujutust tehingu tegemise ajal eksisteerivate asjaolude kohta. Eksimusega ei ole tegemist juhul, kui asjaolud, mille tehingu teinud isik on tehingu tegemisel aluseks võtnud, muutuvad pärast tehingu tegemist. Sellisel juhul oli isikul tehingu tegemise ajal eksisteerivatest asjaoludest õige ettekujutus, asjaolude hilisem muutumine ei muuda aga ebaõigeks seda ettekujutust tegelikest asjaoludest, mis oli isikul tehingu tegemise aja seisuga. Eksimusena TsÜS § 92 järgi ei käsitata ka seda, kui jäävad realiseerumata isikul tehingu tegemise ajal olnud ootused tuleviku suhtes. Samuti ei loeta TsÜS § 92 tähenduses eksimuseks seda, kui isikul olid tehingu tegemisel ebapiisavad teadmised tehinguga kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest, mh näiteks ebaselge ettekujutus tehingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalustest. (p 11.3)

• Eraõigus
• ->
• Eraõiguse põhimõtted
• ->
• hea usu põhimõte

Kohtult saab taotleda PärS § 102 lg-s 1 sätestatud pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku asendamist üksnes siis, kui erandlike asjaolude tõttu saab asuda seisukohale, et pärimislepingu teise poole keeldumine nõusoleku andmisest oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hinnang sellele, kas hea usu põhimõte kohustab pärijat andma pärimislepingu tühistamiseks vajalik nõusolek, tuleb anda igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades kõiki asjaolusid ja tõendeid. Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. Kooselu lõppemine võiks olla erandlikuks asjaoluks, mis võimaldab pärandajal hea usu põhimõttele tuginedes pärimislepingu tühistada, kui sellele lisaks oleksid tuvastatud veel mingid täiendavad asjaolud, mis muudaksid kostja soovi jätkuvalt pärimislepingule tugineda ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega ühtimatuks. (p 11.2)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• vorm
• ->
• notariaalne tõestamine

Pärimislepingu olemust ja eripärasid arvestades on notaril selgitamiskohustust täites oluline roll. Notaril tuleb pärimislepingu tõestamisel pooltele selgitada valitava viimse tahte avalduse liigi eeliseid ja puudusi ning pärandaja alternatiivseid võimalusi määrata oma vara saatust oma surma korral. Muu hulgas tuleks notaril selgitada, et pärimislepingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalused on võrreldes testamendiga äärmiselt piiratud, mistõttu tuleks kaaluda võimalust leppida pärimislepinguga kokku taganemisõiguses, sh selle ulatuses ja tingimustes. (p 12)