https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-61-97 PDF Riigikohus 13.05.1997

Ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmise korral on kannatanul õigus tema poolt seoses õigusabiga kantud põhjendatud kulutuste hüvitamisele.

3-2-1-72-09 PDF Riigikohus 01.07.2009

Kuivõrd õigusvastaselt kahju tekitamise, kahju olemasolu ja selle suuruse, samuti põhjusliku seose kindlakstegemine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist, ei ole kriminaalasjas tehtud otsuses eeltoodud asjaolude kohta võetud seisukohad tsiviilkohtumenetluses siduvad ja need tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses.


Formuleering "vaidluse all mitteolnud asjaolud" on ebaselge ning et üksnes sellise formuleeringu kasutamisega ei ole lubatud põhjendada asjaolude tõendatust. TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. See kohustus hõlmab endas muu hulgas kohustust selgitada, kas ja missugused asjaolud üks või teine pool omaks võtab. Omaksvõtt tähendab TsMS § 231 lg 2 järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab TsMS § 392 lg 1 p 3 järgimist kohtu poolt, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud.

Tulenevalt TsMS § 442 lg-st 8 peab kohus otsuses selgelt märkima, missugused asjaolud on üks või teine pool või mõlemad pooled omaks võtnud ning millal ja mil viisil on omaksvõtt toimunud.


Ekspertiisi määramine on TsMS § 293 järgi kohtu õigus. Kohus määrab ekspertiisi, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks.


TsK § 462 lg 2 võimaldab arvestada kahjuhüvitise suuruse määramisel solidaarvõlgniku varalist olukorda ning järelikult võib olla nii, et erinevatelt solidaarvõlgnikelt mõistetakse välja kahjuhüvitis erinevas suuruses. Juhul kui solidaarvõlgnikult väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendatakse TsK § 462 lg 2 alusel ja ta hüvitab vähendatud kahjuhüvitise, siis vastavalt vähenevad ka tema tagasinõuded teiste solidaarvõlgnike vastu TsK § 188 lg 5 järgi.


KindlS § 18 alusel läheb kindlustusandjale üle kahju hüvitamise nõue vaid ulatuses, milles kindlustusandja oli kohustatud kahju hüvitama kannatanule viimasega sõlmitud kindlustuslepingu järgi. Kahju tekitajal oli õigus esitada kannatanu kindlustusandja vastu kõik need vastuväited, mida tal oleks olnud õigus esitada kannatanu vastu. See tähendab, et kui kindlustusandja maksis kannatanule hüvitist rohkem, kui oleks pidanud maksma kahju tekitaja, siis ei ole kindlustusandjal õigust nõuda kahju tekitajalt enammakstud summa hüvitamist.


Isikute grupi eelneval kokkuleppel kahju tahtliku tekitamise korral on kahju ühiseks põhjustajaks eeldatavasti ka grupi liige, kes kahju põhjustanud tegu vahetult toime ei pannud, kuid kes aitas oma tahtliku tegevusega kaasa kahju põhjustava teo toimepanemisele. Kaasaaitaja vastutust ei välista asjaolu, et teo vahetud toimepanijad oleksid teo saanud toime panna ka kaasaaitamiseta. Kaasaaitamise lugemisel kahju üheks (kaas)põhjuseks on oluline, kas ja kuivõrd kaasaaitamine mõjutas teo toimepanemist. Kaasaaitamine kõnealuses tähenduses võib seisneda ka üksnes grupi teiste liikmete psüühilises mõjutamises tegu toime panema, ilma et kaasaaitaja kihutaks grupi teisi liikmeid tegu toime panema (nt plaani läbiarutamine, nõu andmine, saadava kasu jagamine, teo tegemiseks julgustamine jne). Samas võib kahju kaaspõhjustamine (osalemine kahju ühises põhjustamises) seisneda ka tegevuses, mis ei ole tahtlik ning ei kujuta seetõttu endast kaasaaitamist eelnimetatud tähenduses.


Saamata jäänud müügikatte ja saamata jäänud tulu mõiste ei ole TsK § 222 lg 2 järgi samad. Kuna tulu saamiseks pidi kindlustusvõtja muu hulgas kandma ka palgakulusid, siis saamata jäänud tulu hüvitamise nõude korral palgakulude hüvitamine põhjustaks kindlustusvõtja rikastumise. See oleks aga vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõttega, mille kohaselt kannatanu ei tohi saada kahju hüvitamisest kasu.

3-2-3-16-98 PDF Riigikohus 08.12.1998

Kahju hüvitatakse TsK § 463 lõike 3 punkti 1 alusel alaealisele - kuni 18-aastaseks saamiseni (päevases õppevormis õppijatele - kuni 24-aastaseks saamiseni).

3-2-1-68-10 PDF Riigikohus 06.10.2010
TsK

Kui töötaja ei ole jõudnud vanaduspensioniikka ja tema töövõime kaotus on 90%, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda töötada ja ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu (vt Riigikohtu 22. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03). Kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-92-03). See põhimõte kehtib ka siis, kui töövõime kaotus on väiksem kui 60%.


Kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-92-03). See põhimõte kehtib ka siis, kui töövõime kaotus on väiksem kui 60%. Tervisekahju hüvitis ei ole pension, vaid riik maksab hüvitist kolmanda isiku (tööandja) tekitatud kahju eest (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02). Kuna vanaduspensionit ei määrata tervisekahjustuse eest, siis ei ole alust seda hüvitatavast kahjust maha arvata.


Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 15; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 11-12; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12).


Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juuli 2002, enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust (vt ka 22. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03 ja 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09). Ajutine kord, mis kaotas oma kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulil 2002, on kohaldatav siiski tegude suhtes, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 13 ja 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). (p 9)


Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 15; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 11-12; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12). Kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-92-03). See põhimõte kehtib ka siis, kui töövõime kaotus on väiksem kui 60%.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json