2-15-6034/75
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.11.2017 |
|
Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise faktiliste väidetega, peab ta seda otsuses põhjendama. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4. (p 17.1)
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. (p 17.2)
Kui ringkonnakohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu praegusel juhul kinnitab või ei kinnita. (p 17.3)
Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline ega ebaselge. Öeldu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. (p 21.3)
TsMS § 654 lg 22 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on rikutud TsMS § 442 lg-t 5 (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 18). (p 36)
VÕS § 645 lg-t 1 saab kohaldada ainult juhul, kui pooled on selle sätte kohaldamist taotlenud või tuginenud asjaoludele, mis annavad VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks aluse. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 16). (p 20)
Sõltumata sellest, et töövõtja on ehitusettevõtja, peab kohus VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks hindama töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. Samuti tuleb iga puuduse puhul eraldi hinnata, kas see on tekkinud töövõtja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kas töövõtja pidanuks sellest puudusest teadma. Vähemalt üldjuhul saab arvestada majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtja kõrgema hoolsusstandardiga (vt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 18). (p 21.2)
Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 kohaselt küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. (p 32)
Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 kohaselt küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. (p 32)
TsMS § 370 lg 2 kohaselt võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Kui kohus rahuldab esimese alternatiivse nõude osaliselt, siis ei tähenda see seda, et samal ajal saab osaliselt rahuldada ka teise alternatiivse nõude. (p 34)
|
| 2-18-13432/108
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.11.2021 |
|
Töö lepingutingimustele mittevastavuse korral saaks VÕS § 116 lg 2 p 1 olla kohaldatav lepingust taganemise alusena juhul, kui lepingu eesmärgi saavutamine on rikkumise tõttu sisuliselt nurjunud, st selle eesmärk on jäänud suures osas saavutamata ega ole eeldatavalt enam saavutatav ja selle tagajärjel teise poole huvi kaotus lepingu vastu pidi olema lepingut rikkunud poolele objektiivselt ettenähtav. (p 18.2)
Isegi kui tööl esinevad olulised puudused, mis takistavad töö eesmärgipärast kasutamist, ei too ainuüksi töö lepingutingimustele mittevastavus üldjuhul kaasa olulist lepingurikkumist, kui puudused on võimalik parandamise või uue töö tegemisega kõrvaldada ning töövõtja on valmis seda tegema. Kui lepingupool taganeb VÕS § 116 alusel lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine lubatud üldjuhul üksnes siis, kui lepingupool on andnud teisele poolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata võib kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganeda üksnes erandjuhul (vt RKTKo nr 3-2-1-80-10, p 12). Seega tekib töövõtjal töö lepingutingimustele mittevastavuse korral, mida on võimalik parandada või uue töö tegemisega kõrvaldada, õigus tugineda lepingu olulisele rikkumisele üldjuhul vaid siis, kui ta on andnud töövõtjale võimaluse mittevastavus kõrvaldada kas parandamise või uue töö tegemisega, nõudes töövõtjalt lepingu täitmist VÕS § 646 lg 1 alusel või andes temale selleks täiendava tähtaja. (p 18.3)
VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mille järgimist peab kohus kontrollima ametiülesannete korras omal algatusel. (p 18.4)
Selle hindamisel, kas taganemisavaldus on tehtud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi teada saama, tuleb arvestada võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid (VÕS § 7 lg 2). Mõistliku aja määramine on kohtu diskretsiooniotsus, st kohus peab asjas esile toodud kõiki asjaolusid arvestades võtma seisukoha, millise aja jooksul võis samas olukorras olev lepingut rikkunud pool mõistlikult eeldada, et kahjustatud pool võib lepingust taganeda (vt RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 16; RKTKo nr 3-2-1-43-15, p 12). Üldjuhul on taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, v.a kui pooled on enne kohtus vaielnud täitmisnõude üle (vt RKTKo nr 3-2-1-165-09, p 9; RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 16). Mõistliku aja arvestamisel tuleb arvestada ka poolte läbirääkimiste pidamisele kulunud ajaga, mis tuleb üldjuhul jätta mõistliku aja hulka arvestamata, st selle võrra pikeneb taganemise aeg. Analoogia korras saab mõistliku aja arvestamisel arvesse võtta ka aegumisele ettenähtud peatumise aluseid, sh jätta pooltevaheliste läbirääkimiste aeg mõistliku aja hulka lugemata (vt RKTKo nr 3-2-1-22-13, p 21). Samuti tuleb mõistliku aja arvestamisel arvestada ka lepingurikkumise (töö mittevastavuse) kindlakstegemisele mõistlikult kuluva ajaga. Asjatundja kaasamist kahjustunud asja ülevaatamiseks ja puuduste kindlakstegemiseks saab pidada üldjuhul vajalikuks, eriti kui lepingu esemeks on ehitise projekteerimis- ja ehitustööd. (p 18.5)
Lähtuvalt VÕS § 189 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt on pooled kohustatud kehtiva taganemise tagajärjel tagastama teineteisele lepingu järgi üleantu, lasub selle asjaolu tõendamise koormis, et üleantu tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, poolel, kes sellisele väitele tugineb. Tuginedes üleantu tagastamise võimatusele VÕS § 189 lg 2 p 1 mõttes, peab kostja oma väidet tõendama. (p 19.4)
Kui kohus loeb tõendatuks, et üleantu tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, peab lepingupool, kellel pole võimalik saadut tagastada, hüvitama selle asemel üleantu väärtuse. Kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see üleantu väärtuseks (VÕS § 189 lg 3). Üleantu väärtuse kindlakstegemisel tuleb arvestada ka selle lepingule mittevastavusega (vt RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 26). Hageja, kes tugineb töö lepingutingimustele mittevastavusele, on kohustatud tõendama temale üleantu tegeliku väärtuse, kui see on väiksem lepingus kokkulepitud hinnast. Kattuvas osas saab kohus vastastikused rahalised kohustused tasaarvestada, kui hüvitamine ei ole välistatud VÕS § 190 alusel. Selleks ei ole poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust (vt RKTKo nr 2-16-15722/123, p 17.3). (p 19.4)
Lepingu rikkumise, mis seisneb tehtud töö lepingutingimustele mittevastavuses, tõttu lepingust taganemise (VÕS § 116 lg 1) ning rikkumisega tekitatud kahju (VÕS § 115 lg l esimene alternatiiv) hüvitamise eeldused on erinevad. Kahju hüvitamise nõue koos kohustuse täitmisega eeldab küll lepingu rikkumist, kuid erinevalt lepingust taganemise eelduseks olevast rikkumisest ei pea selle nõude puhul rikkumine olema oluline. Kui kohus on tuvastanud lepingu olulise rikkumise, kuid taganemise õigus on lõppenud taganemisavalduse tegemiseks ettenähtud mõistliku tähtaja möödumise tõttu VÕS § 118 kohaselt, ei lõpe selle tähtaja möödumisega kahju hüvitamise nõue. (p 23)
Otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 tähenduses on käsitatavad ka lepingu rikkumise tõttu kantud kohtueelsed õigusabikulud. Kulude hüvitamise nõude rahuldamise esmase eeldusena peavad olema täidetud kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1) eeldused (vt RKTKo nr 3-2-1-79-08, p 18). Lisaks peavad kulud olema mõistlikud, st vajalikud ja mõistliku suurusega (vt RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11). Kulutused õigusabile võivad olla mittevajalikud ulatuses, milles need on seotud lepingust taganemisega, kui kohus asub seisukohale, et hageja lepingust taganemine ei ole kehtiv. (p 24)
|
| 3-2-1-59-13
|
Riigikohus |
05.06.2013 |
|
VÕS § 655 lg 1 võimaldab tellijal töövõtulepingu igal ajal üles öelda sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud. VÕS § 655 lg 1 teist lauset tuleb kohaldada siis, kui töövõtulepingut ei ole rikutud. VÕS § 655 ei sätesta tasu saamist juba tehtud töö eest ning ei ole seetõttu asjakohane (vt Riigikohtu 25. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-09, p 14).
Kui töövõtulepingut on oluliselt rikutud, on tellijal õigus töövõtulepingust taganeda. Sellisel juhul kohalduvad asjas lepingust taganemise üldsätted (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 12). (p 14)
|
| 3-2-1-126-13
|
Riigikohus |
27.11.2013 |
|
Puudus vastuväites ei anna iseenesest alust seda vastuväidet mitte arvestada. Vastuväite ebaselguse korral peab kohus andma vastuväite esitajale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja vastuväites esinevate puuduste kõrvaldamiseks. (p 11)
Tellija võib keelduda tasu maksmisest muu hulgas juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ning ta tasaarvestab oma nõuded töövõtja tasunõudega.
Kuigi tellija võib, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet, keelduda töö vastuvõtmisest nii juhul, kui töö on üldse tegemata, kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus töö tervikuna vastuvõtmisest keeldumine, kui töö on osadeks jaotatav ning oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi. (p 13)
Seadus ei näe ette hinna alandamise õiguse kasutamiseks tähtaega. Kuna seadusandja on seda niimoodi tahtnudki reguleerida, ei ole tegemist seaduselüngaga. Kuna seaduselünka ei esine, siis ei ole alust kohaldada analoogia korras VÕS § 118 lg-t 1. (p 9)
Töövõtulepingut ei saa kohustuse rikkumise tõttu üles öelda, sest tegemist ei ole kestvuslepinguga. Üles saab öelda üksnes kestvuslepinguid (vt VÕS § 116 lg 6 ja § 196). (p 13)
Tellija võib juhul, kui ta on järginud VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatut, nõuda töövõtjalt kahjuhüvitisena töö lepingutingimustele vastavusse viimiseks kantud või kanda tulevaid kulutusi ka siis, kui ta on VÕS § 118 lg 1 järgi kaotanud õiguse lepingust taganeda. (p 13)
Kuigi tellija võib, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet, keelduda töö vastuvõtmisest nii juhul, kui töö on üldse tegemata, kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus töö tervikuna vastuvõtmisest keeldumine, kui töö on osadeks jaotatav ning oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi. (p 13)
Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal. (p 13)
|
| 3-2-1-145-14
|
Riigikohus |
02.03.2015 |
|
Kahju (VÕS § 115 lg l) või kulutuste hüvitamise (VÕS § 646 lg 5) nõude tasaarvestamiseks ei pea tellija esitama vastuhagi ning tellija võib esitada töövõtjale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16; 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11; 5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10). (p 29)
Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 21)
Seda, kas tellijal oli õigus keelduda lepingujärgse tasu maksmisest, saab hinnata alles siis, kui on tuvastatud, et tasu maksmise nõue on muutunud sissenõutavaks (p 16).
Lepingujärgse tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtutel esmalt kindlaks teha, kas töövõtja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 16). Seega tuleb esmalt selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 17). (p 14)
Ainuüksi keeldumine töö vastuvõtmisest ja tasu maksmisest töö puudustele viidates ei ole konkludentseks tahteavalduseks hinda alandada. Konkludentse hinna alandamise avaldusena võib käsitada töövõtjale esitatud tööde ja materjalide nimekirju, mille puhul tellija selgelt viitas soovile nende eest töövõtjale mitte tasuda. (p 30)
Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töö vastuvõetuks lugemise jaoks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul (VÕS § 638 teine lause). (p 18)
Selleks, et tellija saaks lugeda tööd vastuvõtnuks VÕS § 638 teise lause kohaselt, peab töövõtja tõendama, et ta on lepingujärgse töö valmis teinud ja andnud tellijale töö vastuvõtmiseks mõistliku täiendava tähtaja. (p 17)
Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 21). Üksnes juhul, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kuna töövõtja peab VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus tööd vastu võtmast alusetult, peab ta tõendama ka selle, et vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 19)
Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 21)
Tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine ei mõjuta iseenesest tellija õigust tugineda lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Küll peab tellija arvestama, et need asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet välistava õiguskaitsevahendi kasutamist (mh selle kasutamise eeldusi), peab ta töövõtjale kokkulepitud tasu maksma (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31). (p 22)
Kokkulepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ulatuses, milles tellija tasaarvestab selle tasunõudega. Lisaks võib tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 lg 1 alusel, hinna alandamise võrra. Samuti vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust taganedes (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 32).(p 22)
Kohus peab hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Oluliste asjaolude eristamine ebaolulistest on üks kohtu oluline ülesanne asja lahendamisel (TsMS § 348 lg 1, § 351). (p 15)
Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõude alused pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18; Riigikohtu 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 13). Eelöeldu kehtib ka kostja vastuväidete kohta. (p 23)
Töövõtulepingu puhul tuleb lisaks VÕS §-s 116 sätestatule arvestada VÕS §-ga 647 kui erisättega. VÕS § 647 lg 3 sõnastus annab võimaluse lugeda rikkumine oluliseks ka juhul, „kui [töövõtja] ei tee seda [parandamist] mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist". Seega on tellija taganemisõiguse hindamisel keskseks küsimuseks, kas ja millal on töövõtja tellijat taganemise aluseks olevatest puudustest teavitanud ning kas töövõtja parandas vastavad puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 647 lg-le 3 vastav asjaolu, et töövõtja ei parandanud puuduseid mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist, võib anda aluse ühtlasi ka VÕS § 116 lg 2 p 4 kohaldamiseks. Viidatud sätte järgi on olulise lepingurikkumisega, mis õigustab lepingust taganemist täiendavat tähtaega andmata, tegemist ka juhul, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. (p 25)
Juhul, kui töö on puudusega, kuid tellijal ei ole õigust töövõtulepingust taganeda, võib ta siiski nõuda töövõtjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi (vt ka nt Riigikohtu 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 13). Tellija esitatud tasaarvestatav rahaline nõue on käsitatav kahju hüvitamise nõudena täitmise asemel (nn suur kahju hüvitamise nõue), kusjuures kahjuks on kostja pidanud kulutusi hageja poolt tegemata tööde tegemiseks ja puudustega tehtud tööde ümbertegemiseks. Tegemist on varalise kahju hüvitamise nõudega, mille sisuks on hageja poolt kantud kulutuste hüvitamine (VÕS § 128 lg 3) VÕS § 115 lg 2 või 3 alusel. Nimetatud sätete kohaldamine eeldab, et töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud, mida töövõtulepingu puhul tuleb hinnata VÕS § 116 lg 2 alusel koosmõjus VÕS § 647 lg-ga 1. Seega peab kohus ka tellija kahju hüvitamise nõude käsitlemisel esmalt kindlaks tegema, kas ja millal on tellija töövõtjat puudustest, mille osas nõuab kahju hüvitamist, teavitanud ning kas töövõtja parandas need puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Sellisel juhul on ühtlasi eelduslikult tegemist VÕS § 115 lg 3 järgi olukorraga, kus on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust. (p 27)
|
| 3-2-1-67-09
|
Riigikohus |
25.06.2009 |
|
VÕS § 111 lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud.
VÕS § 116 lg 3 kohaldamisel on oluline arvestada, et kahjustatud lepingupool saab taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes, mida oluliselt rikuti. Kahjustatud lepingupool saab kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal ei ole õigustatult kohustuse osalise täitmise vastu enam huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes. VÕS § 118 sätestab juhtumid, millal taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda.
Nii lepingust taganemise kui ka lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingust taganemiseni või lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (vastavalt VÕS § 188 lg 2 ja VÕS § 195 lg 2).
VÕS § 196 lg 2 sätestab, et kui teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtudel. Samuti kehtestab VÕS § 196 lg 3 nõude, et lepingu võib üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada saadi.
Nii lepingust taganemise kui ka lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingust taganemiseni või lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (vastavalt VÕS § 188 lg 2 ja VÕS § 195 lg 2).
VÕS § 119 lg 1 reguleerib olukorda, kus võlgniku kohustuse täitmine on takistatud võlausaldajast sõltuvate asjaolude tõttu, ning esitab loetelu vastuvõtuviivituse eeldustest. Selline loetelu asjaoludest, mis võivad kaasa tuua võlausaldaja sattumise vastuvõtuviivitusse, ei ole ammendav. Samuti ei ole nõutav, et võlausaldaja vastuvõtuviivituseks peaks esinema ühel ajal mitu loetelus märgitud asjaolu.
VÕS §637 lg-te 3 ja 4 järgi on töövõtjal õigus nõuda tasu töö valmimisel või kokkuleppe kohaselt töö vastuvõtmisel. Töövõtja õigus nõuda tasu ei sõltu sellest, kas töö tegemisel rikuti lepingutähtaega või mitte.
VÕS § 655 ei sätesta tasu saamist juba tehtud töö eest. VÕS § 655 lg 1 sätestab töövõtja õiguse saada kokkulepitud tasu juhul, kui tellija ütleb lepingu üles: töövõtjale tuleb sel juhul maksta kokkulepitud tasu, millest tuleb maha arvata töövõtja poolt ülesütlemise tõttu säästetud kulutused. Ka tuleneb VÕS § 655 lg-st 2, et eeltoodut ei kohaldata, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut.
Ainuüksi töö ositi üleandmisest ei saa teha järeldust, et ka maksmises oli kokku lepitud ositi. Nii tuleneb VÕS § 637 lg 4 teisest lausest, et iga osa eest tuleb tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel vaid juhul, kui pooltel on kokkulepe nii töö ositi üleandmise kui ka hinna ositi määramise kohta.
Töö lepingutingimustele mittevastavust ei saa samastada töö tähtajaks tegemata jätmisega. Tulenevalt VÕS § 641 lg-st 2 ei vasta töö lepingutingimustele eelkõige siis, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi (osaline või ebakvaliteetne lepingu täitmine).
Ainuüksi sellest, et VÕS § 655 sätestab tellija ülesütlemisõiguse, ei saa teha järeldust, et töövõtuleping on kestvusleping.
|
| 3-2-1-64-11
|
Riigikohus |
21.09.2011 |
|
Vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13.
Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu (VÕS § 188) ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud tagajärjed.
Tulenevalt VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg 2 järgi) ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu
VÕS § 655 lg 1 võimaldab tellijal töövõtulepingu igal ajal üles öelda sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud.
Kui tellija on aga töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on küll maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada.
|
| 3-2-1-79-16
|
Riigikohus |
20.10.2016 |
|
VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistlik tähtaeg ei saa iseenesest olla vastuolus hea usu põhimõttega. (p 15)
Juhul, kui kohus leiab, et tasaarvestus on põhjendatud, peab otsusest nähtuma ka selge arvutus, mis osas on tasaarvestus toimunuks loetud. (p 15)
Nii hagi tagamisel kui ka garantii realiseerimisel üldkorras saab garantii realiseerimise keelata vaid siis, kui garantii realiseerimisega rikutaks pooltevahelist lepingut (vrd RKTKm nr 3-2-1-74-10, p 11; RKTKm nr 3-2-1-7-12, p 11). Järelikult on isikul TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärk on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, ainult siis, kui ta toetub asjaolule, et teine pool rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut (RKTKm nr 3-2-1-7-12, p 11). (p 16)
Kui menetlusosaline on esitanud teisele poolele töövõtulepingu ülesütlemise avalduse ja kohus leiab, et see on taganemisavaldus ning taganemiseks ei ole alust, siis peab kohus andma hinnangu sellele, kas avaldust saaks käsitleda ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 järgi. Vastasel korral rikub kohus selgitamiskohustust (TsMS § 348 lg 1, § 351 lg 1). (p 12)
Taganemise kõrval tuleneb tellijale VÕS § 655 lg-st 1 võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud (RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-59-13, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-11, p 11). (p 12)
Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 järgi on erinevad õiguslikud tagajärjed. Pooltel on töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-59-13, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-11, p 12). (p 13)
|
| 3-2-1-60-05
|
Riigikohus |
01.06.2005 |
|
Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
Töövõtuleping võib teatud juhtudel muutuda kestvuslepinguks, kui lepingu sisuks on teatava töö korduv tegemine pikema aja jooksul. Kui tööettevõtuleping on suunatud teatud tähtpäevaks tehtavale lõppresultaadile, siis ei saa seda käsitada kestvuslepinguna.
Kestvuslepingu olemuse avab VÕS § 195 lg 3. Selle sätte kohaselt on kestvusleping püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping. Kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus. Töövõtuleping võib teatud juhtudel muutuda kestvuslepinguks, kui lepingu sisuks on teatava töö korduv tegemine pikema aja jooksul. Ainuüksi sellest, et VÕS § 655 sätestab tellija ülesütlemisõiguse, ei saa teha järeldust, et töövõtuleping on kestvusleping.
|
Facebook
Twitter