2-15-15662/55
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.12.2017 |
|
Töö maksumuse riski kannab üldjuhul töövõtja kui professionaal. Töövõtja kui vastava valdkonna professionaal peab teadma ja nägema ette kriteeriume, mille muutumisest tingituna võib tööde maksumus eelduslikult muutuda. Kui vaidlusaluses osas ei tulenenud eelarve koostamise aluseks olnud asjaolud tellija esitatud andmetest, kannab töövõtja ise sellega seotud eksimusest tulenevat riski. (p 15)
Töövõtja kanda ei peaks jääma tellija valedest lähteandmetest tulenevad lisakulutused. Ka professionaalsel töövõtjal peab olema võimalik temale kättesaadava teabe alusel majandus- või kutsetegevuses tavalist hoolsust rakendades arvestada, milliste tööde tegemine võib lepingu eesmärgi saavutamiseks vajalikuks osutuda. Kui aga tellija on töövõtjale andnud sootuks valed andmed või andmete puudulikkus on võimalik avastada alles ehitamise käigus, siis ei saa eeldada, et sellest tulenevat hinnariski kannaks töövõtja. (p 18)
Üldjuhul saab lähtuda sellest, et eelarve tegemisel võtab töövõtja aluseks tellija antud andmed. Seega saaks eeldada, et vaidlusalused tööd on eelarvega hõlmatud juhul, kui lepingu sõlmimisel töövõtjale teada olevate andmete põhjal oleks töövõtjal olnud alust kahelda, et tellija esitatud projektil on puudusi (st andmed on ebatäpsed), mis ohustavad ka tema enda tehtud tööde vastavust lepingutingimustele. Kui tellija antud andmete põhjal ei olnud alust vaidlusaluseid töid teha, siis ei saa eeldada, et tellija tõttu tehtud lisatööd oleks eelarvega hõlmatud. (p 19)
Poolte kohustuste sisustamisel saab arvestada ehituse töövõtulepingu üldtingimusi kui majandus- ja kutsetegevuses kohalduvaid üldiseid standardeid (VÕS § 29 lg 5 p-d 5 ja 6). (p 19)
Tulenevalt riigihanke tulemusel lepingu sõlmimise menetluse eripärast, on sel viisil leping üldjuhul sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõttes, kui lepingupooled ei ole lepingutingimusi eraldi läbi rääkinud ja hankija kasutab tingimusi teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. (p 21)
|
| 2-13-40856/124
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.09.2017 |
|
Eksperdi hinnang võimaldab kohtul üksnes järeldada, kas mingi väidetav lisatöö pidi sisalduma juba algses hinnapakkumises ning kas see oli vajalik. See, kas tegemist on lisatööga ja kui palju see töövõtulepingu hinda mõjutas, on eelkõige poolte kokkulepete tõlgendamine ja VÕS § 639 kohaldamine. Selliste küsimuste üle saab sisuliselt otsustada kohus. (p 14)
Selguse huvides tuleks ringkonnakohtul enne maakohtu otsuse resolutsiooni tervikteksti esitamist võtta eraldi seisukoht kõikides nendes punktides, milles ta maakohtu otsust muudab (vt RKTKo 3-2-1-139-14, p 24). (p 16)
|
| 3-2-1-72-15
|
Riigikohus |
17.06.2015 |
|
VÕS § 639 lg 1 järgi võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv, ning sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv. Töövõtja, kes väidab, et töövõtulepingu eelarve oli VÕS § 639 lg 1 mõttes mittesiduv, peab eelnimetatud eelduse ümber lükkama ja seda tõendama, (vt Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-14, p 14; Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 12). Olukorras, kus pooled on lepingus kirjalikult sätestanud eelarve siduvuse, lepingu tingimuste poolte kirjalikul kokkuleppel ja hinna korrigeerimise keelu, on kohtud hagi rahuldades põhjendamatult omistanud määrava tähenduse lepingu sõlmimise asjaoludele ja hinnapakkumistele. (p 9-10)
|
| 3-2-1-79-08
|
Riigikohus |
05.11.2008 |
|
VÕS § 128 lg 3 võimaldab kahju tekitanud isikult põhimõtteliselt ka kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitamist nõuda. Selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused.
TsÜS § 87 järgi ei too seadusega vastuolus olev tehing kaasa selle kehtetust, kui keelu mõtteks ei ole keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Käibemaksuseaduses puudub otsene keeld teha käibemaksuseaduse sätteid rikkuvat tehingut. Seega juhul, kui tuvastatakse poolte kokkulepe tööde tegemise hinnas ilma käibemaksuta, ei ole see kokkulepe tühine. Käibemaksu tasumata jätmise eest vastutab KMS § 3 lg-st 1 tulenevalt teenuse osutaja, s.o töövõtja ja viimase poolt käibemaksu tasumata jätmine ei mõjuta töövõtulepingu kehtivust.
Kuna VÕS §-s 639 sätestatud regulatsioon ei ole imperatiivne, siis võivad pooled lepinguga põhimõtteliselt kokku leppida teisiti, näiteks lepingu hinna muutmise õiguses juba ette juhuks, kui töö maht suureneb.
Asjaolust, et eelarvet ületati oluliselt, ei saa järeldada eelarve ületamise ettenähtamatust.
VÕS § 639 lg 2 teise lause järgi peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamatult teatama. Ainult teatamiskohustuse täitmisel on töövõtjal õigus nõuda eelarvet ületava tasu maksmist lepingutingimuste alusel. Kui töövõtja ei teata tellijale eelarve olulisest ületamisest viivitamatult, siis on tal tellija vastu üksnes alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude suuruse kindlakstegemisel ei ole pooled seotud lepingus kokkulepitud tariifidega. VÕS § 639 lg 2 kolmanda lause puhul on alusetu rikastumise ulatuse kindlaksmääramisel oluline eelarvet ületava töö keskmine kohalik turuväärtus.
TsÜS § 87 järgi ei too seadusega vastuolus olev tehing kaasa selle kehtetust, kui keelu mõtteks ei ole keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Käibemaksuseaduses puudub otsene keeld teha käibemaksuseaduse sätteid rikkuvat tehingut. Seega juhul, kui tuvastatakse poolte kokkulepe tööde tegemise hinnas ilma käibemaksuta, ei ole see kokkulepe tühine.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-45-08.
|
| 3-2-1-102-14
|
Riigikohus |
12.11.2014 |
|
Kui ringkonnakohus asendab maakohtu otsuse põhjendusi ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, peab see nähtuma ka ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist. (p 12)
Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb lähtuda lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid (vt nt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19). (p 18)
Riigihanke tulemusena sõlmitud töövõtulepingus saab hinna hilisema muutmise mõistlik võimalus olla vaid selline, mis on juba alguses avaldatud ja millest saavad lähtuda ka teised pakkujad. Hankelepingut saab muuta vaid kitsastes piirides, tagades menetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise. Vaid juhul, kui hinna muutmise selge võimalus on hankemenetluses avaldatud, on hankija sellist võimalust pakkunud võrdselt kõigile pakkujatele ning ettenähtud muudatuse rakendamine lepingu täitmise käigus ei ole vastuolus hanke üldpõhimõtetega. (p 19)
Töö maksumuse riski kannab üldjuhul töövõtja kui professionaal. (p 20)
VÕS § 639 lg-s 2 sätestatud ettenähtavuse hindamisel tuleb lisaks objektiivsetele kriteeriumidele arvestada ka üldist riskijaotust töövõtulepingus. Töövõtja kui vastava valdkonna professionaal peab teadma ja nägema ette kriteeriume, mille muutumisest tingituna võib tööde maksumus eelduslikult muutuda. (p 22)
VÕS § 639 lg 2 loogika järgi peab töövõtja teatama eelarve olulisest ületamisest kohe, kui see ilmneb, ja ootama ära tellija seisukoha. Tellijale peab jääma võimalus kas ületamist aktsepteerida või töövõtuleping üles öelda. See säte ei kohaldu, kui pakkumisjärgset eelarvet ületati juba enne lepingu sõlmimist, sest siis olnuks see läbirääkimiste ese ja pidanuks kajastuma lepingus. (p 24)
Töövõtjal saab olla alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid mittesiduva eelarve korral üksnes siis, kui esinevad VÕS § 639 lg 2 kolmanda lauses sätestatud eeldused. (p 26)
VÕS § 639 lg 2 kolmandast lausest tuleneva nõude suuruse kindlakstegemisel ei ole pooled seotud lepingus kokkulepitud tariifidega, vaid oluline on eelarvet ületava töö keskmine kohalik turuväärtus. (p 26)
|
| 3-2-1-129-06
|
Riigikohus |
13.12.2006 |
|
TsMS § 438 lg-t 1 kohaselt peab kohus hindama tõendeid ning otsustama, millised asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.
VÕS § 639 lg 1 järgi võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv. Kui eelarve on siduv, siis tuleb eelarve suurenemine eraldi kokku leppida.
|
| 3-2-1-89-12
|
Riigikohus |
19.09.2012 |
|
Alates 1. juulist 2012 muutus TsMS § 133 ja nähti erinevalt varasemast ette, et hagi hinda arvestatakse nii põhi- kui ka kõrvalnõuetelt, kusjuures tulevasi kõrvalnõudeid võetakse arvesse hagi esitamisest arvates aasta ulatuses (TsMS § 133 lg 2). Samas tunnistati kehtetuks TsMS § 137 lg 4, mille järgi võeti otsuse vaidlustamisel kaebuse hinna määramisel apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes arvesse ka kõrvalnõuded.
1. juulist 2012 kehtetu TsMS § 137 lg 4 kohaldub üksnes nende apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste puhul, mis on esitatud enne nimetatud kuupäeva. Hiljem esitatud kaebuste puhul tuleb TsMS § 137 lg-st 1 juhindudes lähtuda asja hinnast maakohtus hagi esitamise ajal, st kõrvalnõudeid kaebuse hinda ei arvata. See kehtib sõltumata sellest, et alates 1. juulist 2012 on muutunud TsMS § 133, mis näeb ette kõrvalnõuete asja hinda arvamise. Nimetatud sättest tuleb lähtuda hagide puhul, mis on esitatud pärast 1. juulit 2012.
Taunitav on töövõtjate praktika, mille järgi ollakse valmis tegema lisatöid või muudatusi, kuid ei lepita hinna muutmises kokku ega teatata enne nende mõjust lepingu hinnale, pannes tellija hiljem ebaõiglasse olukorda, kus temalt nõutakse töövõtja ühepoolselt arvestatud tasu.
Sellise praktika vältimiseks on VÕS § 639 lg-s 1 sätestatud, et eeldatakse eelarve siduvust töövõtjale, ning § 639 lg-s 2 on ette nähtud, et mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha, kuid sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama ning teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud. Kui tellija ütleb lepingu eelarve ületamise tõttu üles, ei pea ta VÕS § 639 lg 3 järgi maksma eelarvet ületavat tasu (VÕS § 639 kohaldamise kohta vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p-d 12-16).
|
Facebook
Twitter