Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 152 lg 1 esimese lause kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Kui käendaja on täitnud põhivõlgniku kohustused liisinguandjate ees, on talle vastavas ulatuses läinud üle liisinguandjate nõuded põhivõlgnikuvastu.

Sellises olukorras saab käendaja kahjuna käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra käendaja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt analoogselt nt Riigikohtu 9. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-16, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

Ringkonnakohus lahendas asja kirjalikus menetluses, ei selgitanud pooltele midagi ega arutanud nendega ühtki asjas kerkinud küsimust.

Nõustudes hagejaga, et käendusleping ei ole tühine (st et maakohtu otsus on selle ainsa põhjenduse osas ebaõige), oleks ringkonnakohus pidanud poolte muid väiteid arutama, määrates selleks kohtuistungi või täites selgitamiskohustust kirjalikult. Seda eriti olukorras, kus maakohus oli eelmenetluse ekslikult korrektselt lõpule viimata jätnud, ei olnud hageja nõuet kõigil õiguslikel alustel kontrollinud ega hageja olulisi väiteid menetluses varem arutanud. Seega saab ringkonnakohtu otsuse seisukohti pidada pooltele osaliselt üllatavaks. (p 15.2)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus
• ->
• hea usu põhimõttest tulenev tõendamiskoormis

Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1 peab võlausaldaja tõendama põhivõlgniku kohustuse olemasolu, kui käendaja seda vaidlustab. Siiski ei ole see tõendamiskoormis absoluutne. Ka kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja konkreetselt ning vajadusel neid ka tõendama. (p 27)

Kostja enda allkirjastatud kinnitus, et põhivõlgnik on kaubad või teenused kätte saanud, muudab ka tõendamiskoormist. Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui käendaja, kes on kinnitanud esmalt põhivõlgniku vastuväidete puudumist nõudele, võiks hiljem lükata tõendamiskoormise võlausaldajale lihtsalt väitega, et tema ei ole põhivõlgnik ega selle esindaja. Kui käendaja väidab, et tegu oli tühise tüüptingimusega, peab ta ka vastavad asjaolud esile tooma. (p 28)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• hagi muutmine

Kuigi viivisenõude vähendamine ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmine, ei tähenda see, et kohus ei peaks selgeks tegema hageja tahet sellise avalduse esitamisel ja sellele adekvaatselt reageerima. Selline avaldus võib tähendada haginõude osalist tagasivõtmist või sellest loobumist, aga ka maakohtu otsuse osalist vaidlustamist. (p 11.1)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus

Kirjalikus menetluses peab kohus hoolikalt selgeks tegema, mis tähendusega tähtaegu ta pooltele annab ning millal saab eelmenetluse lugeda lõppenuks. (p 14)

Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest

Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• hagiavalduse nõuded

Korrektne ei ole hageja nõue viivise saamiseks 8%-lises aastamääras, mis ei arvesta, et seadusjärgne viivis võib edaspidi muutuda. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• vastutustundliku laenamise põhimõte

Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3)

Kehtiva VÕS § 403⁴ lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)

Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• lepingueelsed läbirääkimised

Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga, kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)

Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

VÕS § 14 rikkumisest tulenev nõue on iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab käenduslepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• tarbijaleping
• ->
• tarbijakrediit

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• tarbijakrediit

Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)

KAS § 83 lg 3 ei kehtesta üksnes krediidiasutuse avalik-õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka eraõiguslikke kohustusi klientide suhtes. Sellele viitab nii sätte sõnastus kui ka paiknemine KAS 7. ptk-s, mis pealkirja järgi reguleerib krediidiasutuste usaldusväärsuse kõrval ka klientide huvide kaitset. Seda sätet ei ole põhjust tõlgendada klientide huve piiravalt ega lähtuda sellest, et KAS-s reguleerib klientide kaitset üksnes KAS 7. ptk 3. jagu või koguni üksnes KAS § 89. (p 25.2)

Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3)

Professionaalne krediidiandja pidi ka enne VÕS § 403¹ jõustumist 1. juulil 2011 vähemasti tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat krediidivõtmisega seotud riskidest, mh tarbija töö- või tervisekaotusest tingitud makseraskuste tagajärgedest, mh võimalusest leping sel juhul üles öelda ja kogu laenu kohest tagastamist nõuda, võimalikest kõrvalnõuetest (eelkõige viivisest), tagatisvara võõrandamisega seotud riskidest ja kuludest ning võimalikust tagatisvara väärtuse langusest tingitud tagatisvara müümisest üles jääda võiva jääkvõla maksmise riskist. Sellist teavitamiskohustust on Riigikohus sedastanud ka varem (Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). (p 25.1)

Professionaalne krediidiandja peab täpsemalt selgitama, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja arvestada edaspidi, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Kahtlusi võiks äratada asjaolu, et arvestatud kuusissetulek avalikult suhteliselt vähetuntud tööandjalt on laenu taotlemise ajal erakordselt kõrge ja võib olla ka eluliselt ebausutav ning arvestada ja kontrollida tuleks tööandja püsivat võimet sellist sissetulekut tagada. Samuti võiks kahtlust äratada asjaolu, kui laenutaotleja sissetulek suureneb just enne laenu taotlemist. Renditulu arvestamisel sissetulekuna peaks professionaalne laenuandja kontrollima vähemasti, kas, kaua ja millistel tingimustel oli rendi maksmine lepinguga ette nähtud. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. (p 29.2)

Laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud. (p 29.3)

Krediidi tagatiseks oleva vara väärtuse vähenemine on kehtiva õiguse järgi üldjuhul krediidivõtja risk. See tähendab muu hulgas seda, et kui krediidivõla sissenõudmiseks tagatisvara müüakse ning kui sellest ei jätku võla katmiseks, jääb krediidivõtjale kohustus tasuda ka n-ö jääkvõlg, sest võla lõppemist tagatise võõrandamisega ei ole seaduses ette nähtud. See põhimõte kehtib mh nii liisingu kui ka eluasemelaenu puhul ja puudutab mh võlga tagavaid käendajaid. Kui krediidivõtjal ei ole võla tasumiseks võimalusi, võib tal olla võimalik taotleda pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamist või võlgade ümberkujundamist võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse järgi. Seaduspärast käitumist täitedokumendi sissenõudmiseks saaks pidada hea usu põhimõtte ja laenulepinguga vastuolus olevaks esmajoones vaid juhul, kui krediidiandja tahe olnuks seejuures krediidisaajat kahjustada või kui krediidiandja olnuks täitemenetluses raskelt hooletu ega aidanuks võlausaldaja ja sissenõudjana kaasa kinnistu müümisele võimalikult kallilt või takistanuks müüki. Täitemenetluses avalikul enampakkumisel kinnistu müümisel tehakse seda eelduslikult turuhinna eest, kui enampakkumise korraldamisel järgitakse seaduse nõudeid ja eriti kui pakkumisel osaleb mitu isikut. (p-d 32-33, 35)

Kehtiva VÕS § 403⁴ lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• kehtetus
• ->
• tühine tehing
• ->
• tühisus
• ->
• vastuolu heade kommetega

Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01). (p 46)

Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Samas on Riigikohus varem leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Seda seisukohta täpsustati. (p 47)

Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• hagi piirid kohtuotsuses

TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 31 10, p 14). (p 15.1)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlusosaline
• ->
• mitme hageja või kostja osavõtt asjast

Solidaarvõlgnikena osalevad kostjad vastavalt laenusaaja ja käendajana menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ning seega tuleb hageja nõudeid kummagi kostja vastu ja kostjate vastuväiteid eristada (vt ka nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 9). (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Eraõiguse põhimõtted
• ->
• hea usu põhimõte

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• aegumine
• ->
• üldsätted
• ->
• aegumise arvestamine kohtu poolt

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus
• ->
• hea usu põhimõttest tulenev tõendamiskoormis

Kehtiva VÕS § 403⁴ lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). (p 36)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• võlasuhte lõppemine
• ->
• lõppemine tasaarvestusega

Tasaarvestuse avaldust juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ehk kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44). (p 42) Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p-d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p-s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• menetluskulude kindlaksmääramine

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• menetluskulud
• ->
• menetluskulude väljamõistmine
• ->
• menetluskulude hüvitamine

• Haldusõigus
• ->
• Maksud
• ->
• käibemaks
• ->
• maksustatav käive

Laenuandja ei saa laenu sissenõudmisega seotud esindajakuludelt käibemaksu tulenevalt käibemaksuseaduse § 16 lg 2¹ p-st 2 tagasi arvestada ja võib seega menetluskulude kostjate kanda jätmise korral nõuda kulude hüvitamist käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). (p 55)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Kaebused ja hagid täitemenetluses
• ->
• kaebus kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale

Olukorras, kus võlgniku arvates on täitemenetlust formaalsete puuduste tõttu valesti alustatud, on kohane õiguskaitsevahend kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamine TMS § 217 lg 1 alusel. TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (RKTKm 02.06.2008, nr 3-2-1-42-08, p 16). Muu hulgas võimaldab TMS § 217 esitada kaebuse täitemenetluse alustamise kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale (vt RKTKo 03.04.2019 nr 2-16-3785/114, p 26.3; RKTKm 04.12.2018 nr 2-17-18529/24, p 21 ja seal viidatud lahendid; RKTKm 09.11.2009 nr 3-2-1-116-09, p 9). (p 11.2)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Kaebused ja hagid täitemenetluses
• ->
• sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud/täitedokumendis märgitud summat (vt RKTKm 14.11.2007 nr 3-2-1-101-07, p 13). (p 17.1)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka RKTKo 23.11.2016 nr 3-2-1-112-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on kohtul kohustus osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, arvestades, et sellest sõltuvad kostja võimalikud vastuväited ja see, kas ja mida peavad pooled menetluses tõendama (vt RKTKo 11.05.2005 nr 3-2-1-41-05, p 19). Olukorras, kus ringkonnakohtu õiguslik hinnang erineb poolte esitatust ja maakohtu käsitlusest, peab ringkonnakohus seda pooltele arusaadavalt väljendama, viidates vastavatele õigusnormidele ja selgitades sellest tulenevat tõendamiskoormist, ning võimaldama pooltel avaldada selle kohta oma seisukoht. (p 13.3)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• kehtetus
• ->
• tühine tehing
• ->
• tühisus

Tühise tehingu kinnitamine TsÜS § 84 lg 3 järgi on ühtlasi uus tehing, mille sõlmimine eeldab poolte tahteavaldusi. Poolte tahe peab olema suunatud tühise tehingu kehtivuse saavutamisele. See eeldab, et pooled on teadlikud asjaoludest, mis toovad kaasa tehingu tühisuse. Lisaks peab tühise tehingu kinnitamiseks olema TsÜS § 84 lg 3 tähenduses ära langenud tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu. TsÜS § 84 lg 3 võimaldab pooltel kinnitamise teel muuta tehing kehtivaks sama sisuga, millisena ta oli tühisena tehtud. Kinnitamise teel ei saa lisada kinnitatavasse tehingusse tingimusi, mida selles algselt ei olnud. Kui hilisema tehinguga muudetakse varasema tehingu tingimusi, võib tegemist olla uue tehingu tegemisega tühise tehingu asemel. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• võlatunnistus
• ->
• deklaratiivne võlatunnistus

Deklaratiivse võlatunnistusega on võimalik tunnistada ka käenduskohustuse olemasolu. (p 15.1)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Täitedokumendid

TMS § 2 lg 1 p 18 järgsest täitedokumendist peab täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt nähtuma selgelt, millised nõuded millises ulatuses on sissenõutavaks muutunud ja milliste nõuete osas saab täitemenetlust alustada (vt RKTKo 03.12.2014 nr 3-2-1-134-14, p 13). Kui käendajal vastavaid sissenõutavaid kohustusi käenduslepingute tühisuse tõttu tegelikult ei ole, ei teki need ka TMS § 2 lg 1 p 18 järgse täitedokumendi vormistamisega. (p 15.3)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tsiviilasja hind
• ->
• hagihind sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuete korral

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel tuleb lähtuda TsMS § 132 lg-s 1 toodud eeldusest, millest § 132 lg 2 võimaldab kohtul kõrvale kalduda, arvestades kõiki asjaolusid, muu hulgas asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut. TsMS § 132 lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus määrata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. Ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel tuleb TsMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi võtta arvesse hageja rahaliselt hinnatavat huvi, mis vastab nõude suurusele, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hagis taotletakse. (p 17.1)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• garantii
• ->
• garantii mõiste ja kohustuse tekkimine

Garantiileping ja sellest tulenev nõue ei ole seotud võlgniku laenukohustuse olemasolu ega selle suurusega (vt ka nt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10). (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• viivis

TsMS § 367 järgi võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Põhinõudeks selle sätte mõttes on nõue, mille kohus põhinõudena rahuldab, mitte nõue, mille rahuldamist hagis esialgu taotleti. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• kinnispant (hüpoteek)
• ->
• nõuete rahuldamine

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• nõuete ja kohustuste üleminek
• ->
• nõude üleminek seaduse alusel

AÕS § 349 lg-st 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-st 2 tuleneb põhimõte, et võlgniku asemel võla tasunud isikule läheb üle nõue võlgniku vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-29-14, p 21), mitte teiste isikute vastu. AÕS § 349 lg-st 3 ega VÕS § 173 lg 3 p-st 2 ei tulene põhivõlgniku võla tasunud isikule nõuet käendaja vastu. (p 10.2)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• isikute paljusus
• ->
• solidaarvõlgnike omavahelised suhted

Põhivõlgniku eest võla tasunud isikul, kelle vara oli laenu tagastamise tagatis, võib üldjuhul tekkida nõue teise tagatise andja vastu VÕS § 69 lg 7 kohaselt. VÕS § 69 reguleerib solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid ning lg 7 sätestab, et solidaarvõlgnike vaheliste suhete regulatsiooni (sama paragrahvi lg-d 1–6) kohaldatakse vastavalt ka nende isikute vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. (p 11)

VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet aga juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Määrav on tagatise andjate omavaheline suhe kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud käendaja vastu, ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek.

Teistsugune oleks olukord siis, kui põhivõlgniku kohustust oleks taganud mitu kolmandast isikust tagatise andjat, nt siis, kui lisaks käendusele oleks mõni kolmas isik põhivõlgniku võlga taganud veel ka oma kinnisasjaga või andnud samuti käenduse. (p 11.3)

• Eraõigus
• ->
• Eraõiguse põhimõtted
• ->
• hea usu põhimõte

TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõtte funktsioon on ka piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. Õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja taotletav sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata (vt RKTKo nr 2-17-9391/46, p-d 16.1 ja 16.3). (p 12.3)

Olukorras, kus hüpoteegipidaja (a) esitab täitmisavalduse vaid 2. järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks, (b) teeb seda vaid 2. järjekoha hüpoteegi summat ületava viivisenõude täitmiseks, st 2. järjekoha hüpoteegi summa ei kata täielikult viivisenõuet ega isegi mitte osaliselt põhinõuet, ning (c) hüpoteegipidaja ei too esile asjaolusid, miks ta ei kaitsnud oma huve 1. järjekoha hüpoteegi alusel täitmisavaldust esitades, võib hüpoteegipidaja käitumine olla käsitatav õiguste kuritarvitusena. (p 12.4)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• kinnispant (hüpoteek)
• ->
• hüpoteegi jagamine ja ühendamine

AÕS § 70 lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Käendajal on võimalik oma VÕS § 152 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevaid õigusi realiseerida, nõudes enda ühise hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmist. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• kinnispant (hüpoteek)
• ->
• nõuete rahuldamine

VÕS § 167 lg-s 5 sätestatust tuleneb, et loovutuse saaja saab tagatisi kasutada üksnes ulatuses, milles tagatise realiseerimisest saadu ei ole vajalik nõude loovutanud võlausaldaja nõude rahuldamiseks. VÕS § 167 lg 5 reguleerib ainult tagatise realiseerimise tulemi jagamist. (p 15)

Uue võlausaldaja õigusi ei saa mõjutada see, et tõenäoliselt saab senise võlausaldaja nõue pankrotimenetluses osaliselt või täielikult rahuldatud. VÕS § 167 lg 5 kohaldamist saaks piirata vaid juhul, kui senise võlausaldaja nõuet oleks ka tegelikult rahuldatud, st pankrotivarast väljamakse tehtud. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• nõuete ja kohustuste üleminek
• ->
• tagatiste ja muude õiguste üleminek

Hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine on ainult üks võimalus käendajale tagatise andmiseks VÕS § 167 lg 1 järgi. Osal juhtudel võib hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine viia vastuolus VÕS § 167 lg-ga 5 senise võlausaldaja eesõiguse kahjustamiseni. Sellistes olukordades on kohtul võimalik kanda senine võlausaldaja ja käendaja kinnistusraamatusse hüpoteegipidajatena ühiselt. (p 14)

AÕS § 70 lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Käendajal on võimalik oma VÕS § 152 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevaid õigusi realiseerida, nõudes mh enda ühise hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmist. (p 17)

VÕS § 167 lg-s 5 sätestatust tuleneb, et loovutuse saaja saab tagatisi kasutada üksnes ulatuses, milles tagatise realiseerimisest saadu ei ole vajalik nõude loovutanud võlausaldaja nõude rahuldamiseks. VÕS § 167 lg 5 reguleerib ainult tagatise realiseerimise tulemi jagamist. (p 15)

Uue võlausaldaja õigusi ei saa mõjutada see, et tõenäoliselt saab senise võlausaldaja nõue pankrotimenetluses osaliselt või täielikult rahuldatud. VÕS § 167 lg 5 kohaldamist saaks piirata vaid juhul, kui senise võlausaldaja nõuet oleks ka tegelikult rahuldatud, st pankrotivarast väljamakse tehtud. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• tühistamine
• ->
• eksimus

TsÜS § 92 lg 3 alusel eksimuse tõttu lepingu tühistamise õiguse tuvastamiseks tuleb selgitada, kas teisel lepingupoolel oli hea usu põhimõttest tulenev objektiivne teatamiskohustus. TsÜS § 95 järgi tuleb teatamiskohustuse väljaselgitamisel arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Tehingu tühistamisel olulise eksimuse tõttu ei oma tähendust VÕS §-s 146 sätestatud võlausaldaja kohustus anda käendaja nõudel talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• isikute paljusus
• ->
• solidaarvõlgnikud

Tulenevalt TsK § 188 lg-st 5 on kohustuse täitnud käendajal tagasinõudeõigus ka teiste käendajate vastu.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse täitmine
• ->
• sissenõutavus ja täidetavus

Kuigi seaduse järgi on käendajal kohustuse täitmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu omavahelises suhtes neile langevas osas, võib käendaja sellest õigusest ka VÕS § 207 järgi loobuda. Käesoleval juhul kuigi kokkuleppe tekstis ei ole sõnaselgelt väljendatud, et hageja oleks tagasinõudeõigusest loobunud, võib seda kokkuleppest siiski järeldada.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse täitmine
• ->
• täitmine kolmanda isiku poolt

Võlgnik ei pea TsK § 175 lg 2 järgi täitma kohustust isiklikult. Seega võib käendaja oma kohustuse täita isiklikult, kuid seda võis tema eest teha ka kolmas isik.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• võlasuhte lõppemine
• ->
• lõppemine poolte kokkuleppega

Käendaja võib kohustuse täitmise korral VÕS § 207 järgi loobuda tagasinõudest kaaskäendajate vastu omavahelises suhtes neile langevas osas.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• müügileping
• ->
• müügilepingust taganemine

Müügilepingus kokkulepitud taganemise korra ja taganemise õiguslike tagajärgede kindlakstegemine eeldab müügilepingu tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt selle kohta nt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-09, p 11 ja 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 12).

Pooled võivad leppida lepingust taganemise õiguslikes tagajärgedes kokku erinevalt seaduses märgitust, kuid peavad arvestama TsÜS §-des 86 ja 138 ning VÕS §-s 6 sätestatuga. Samuti piiratakse VÕS § 42 järgi lepingust taganemise tagajärgede osas lepinguvabadust tüüptingimustega sõlmitud lepingu puhul. Viidatud sätteid võib rikkuda seadusest oluliselt kõrvalekalduv kokkulepe, mis võimaldab ühel lepingupoolel teise arvel rikastuda.

• Eraõigus
• ->
• Eraõiguse põhimõtted
• ->
• hea usu põhimõte

Hagiavalduse esitamine ei ole üldjuhul vastuolus hea usu põhimõttega, kui hagi esitatakse seaduses sätestatud aegumistähtaegu järgides ning kahju ei suurene selle tekkimisest kuni hagi esitamiseni.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• võlasuhte lõppemine
• ->
• TsK kohaldamine

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-119-04.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• ringkonnakohtu otsuse sisu

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut, kuna ta ei andnud hinnangut kõigile hageja poolt esitatud tõenditele.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• viivis

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse täitmine
• ->
• intress

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• laenuintress

Kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• garantii
• ->
• garantii mõiste ja kohustuse tekkimine

Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. VÕS § 155 lg-s 1 sätestatud keelu - mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust - eesmärgiks on tuua kaasa sellist keeldu rikkuvate lepingute tühisus.

Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas. Garantiilepingu korral oleks võlgnikul õigus esitada alusetust rikastumisest tulenev hagi garantiiga hagejale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks VÕS § 1028 jj järgi juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• TsK kohaldamine

TsK § 272 lg 3 alusel võla ümbervormistamise tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõendamiskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist on laenusaaja kohustuseks tõendada, et ta ei saanud laenu.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• isikute paljusus
• ->
• solidaarvõlgnikud

VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet. Võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi. Võlausaldaja võib esitada hagi solidaarvõlgnike vastu ühiselt ka selliselt, et ta palub välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võla solidaarselt.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• tarbijakrediit

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• vastutustundliku laenamise põhimõte

Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Kaebused ja hagid täitemenetluses
• ->
• sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Kuna võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi, on põhimõtteliselt ka võimalik, et nt 10 000 euro suurune solidaarne võlg mõistetakse kolmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud. Lahend omab tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses, st kokku 30 000 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tsiviilasja hind
• ->
• tsiviilasja hind kaebuse esitamisel

Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses tuleb asja hinna määramisel lähtuda TsMS 137 lg 1 järgi hageja eraldi nõuetest erinevate kostjate vastu (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 51).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• menetluskulude jaotamine menetlusosaliste vahel
• ->
• menetluskulude jaotus hagi osalise rahuldamise korral

Menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada ka hageja erinevaid nõudeid eri kostjate vastu ning nt hagi rahuldamisel tuleb menetluskulud jätta kostjate kanda vastavalt nende osadele kohustuses, mitte aga nt solidaarselt (vt ka TsMS § 163 lg 1 ja § 165 ning Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 16). Kui hageja on esitanud erinevate kostjate vastu erinevad nõuded, tuleb esindajakulude väljamõistmisel igalt kostjalt lähtuda selle kostja vastu esitatud haginõude hinnast.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise eesmärk (diferentsihüpotees)

Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• otsuse sisu ja vormistamine
• ->
• resolutsiooni selgus ja täidetavus

Kuna võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi, on põhimõtteliselt ka võimalik, et nt 10 000 euro suurune solidaarne võlg mõistetakse kolmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud. Lahend omab tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses, st kokku 30 000 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Põhimõtteliselt võib võlausaldaja esitada hagi solidaarvõlgnike vastu ühiselt ka selliselt, et ta palub välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võla solidaarselt. Sel juhul tuleks otsuse selguse huvides märkida otsuse resolutsioonis, kas hageja nõutud raha mõistetakse kostjatelt välja solidaarselt või osavastutuse alusel.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• isikute paljusus
• ->
• osavõlgnikud

VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• lepingueelsed läbirääkimised

Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• lepingulise esindaja kulude hüvitamine

Kui hageja on esitanud erinevate kostjate vastu erinevad nõuded, tuleb esindajakulude väljamõistmisel igalt kostjalt lähtuda selle kostja vastu esitatud haginõude hinnast.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• liisinguleping
• ->
• liisingulepingu ülesütlemine ja tagajärjed

Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulud. Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi on liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus.

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• täitmisnõue

Olukorras, kus võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist käendajalt kui saneeritava ettevõtja solidaarvõlgnikult, kohaldub SanS § 45 lg 4 esimene lause. Viidatud sätte mõttes mõjutab põhivõlgniku kohustuste saneerimiskavaga ümberkujundamine üksnes põhivõlgnikku. (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• nõuete ja kohustuste üleminek
• ->
• tagatiste ja muude õiguste üleminek

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• nõuete ja kohustuste üleminek
• ->
• nõude üleminek seaduse alusel

Saneeritud ettevõtte kui põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb SanS § 45 lg 4 teise lause järgi üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu ulatuses, milles põhivõlgnik vastutab kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Selle sättega tuleb arvestada ka VÕS § 167 lg 1, VÕS § 173 ja asjaõigusseaduse § 349 lg 1 kohaldamisel (vt eelnimetatud sätete kohaldamise kohta RKTKm nr 3-2-1-123-15, p 10). (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Maksejõuetusmenetlus
• ->
• Saneerimismenetlus
• ->
• saneerimiskava

Olukorras, kus võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist käendajalt kui saneeritava ettevõtja solidaarvõlgnikult, kohaldub SanS § 45 lg 4 esimene lause. Viidatud sätte mõttes mõjutab põhivõlgniku kohustuste saneerimiskavaga ümberkujundamine üksnes põhivõlgnikku. (p 12)

Kuigi VÕS § 149 lg 5 annab käendajale õiguse nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, ei ole võlausaldajal saneerimiskava kinnitamise korral õigust nõuda kommertspandi ega hüpoteekide realiseerimist. SanS § 45 lg 5 ja § 47 lg 1 on VÕS § 149 lg 5 suhtes erisätted, mis välistavad VÕS § 149 lg 5 kohaldamise. (p 13)

Saneeritud ettevõtte kui põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb SanS § 45 lg 4 teise lause järgi üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu ulatuses, milles põhivõlgnik vastutab kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Selle sättega tuleb arvestada ka VÕS § 167 lg 1, VÕS § 173 ja asjaõigusseaduse § 349 lg 1 kohaldamisel (vt eelnimetatud sätete kohaldamise kohta RKTKm nr 3-2-1-123-15, p 10). (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik

Selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada. Tegevuse püsivus on seejuures nii ajaline kui ka mahuline kriteerium. Majandustegevuse tunnusteks on tegutsemise kestvus ja laenuandja kavatsus kasumit teenida. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks laenuandjaks olemist ei välista see, kui laenuandja ei ole oma laenutulusid deklareerinud ega ole registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana. Küll aga ei saa majandus- või kutsetegevuses laenu andmiseks lugeda näiteks laenu andmist üksnes isiklike suhete tõttu ja minimaalse intressi eest, mis sisuliselt välistab tulu saamise. Asjaolu, et füüsilisest isikust laenuandja samal ajal tegeleb veel ka mingi muu majandustegevusega või töötab töölepingu alusel, ei välista seda, et laenuandmine toimub majandustegevusena, kui täidetud on eelnimetatud tunnused (p 16).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• võlatunnistus

Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Kui pooled sõlmisid esialgu suulised tarbijakrediidilepingud ja hiljem vormistati nende lepingute alusel saadu kohta kirjalik lepingudokument, siis tuleb hinnata, kas selles lepingudokumendis sisaldusid kõik vajalikud andmed, mida seadus tarbija tahteavalduse jaoks ette nägi (VÕS § 404 lg 2). Kui mõni neist andmetest puudub, tuleb hinnata, kas tarbija on laenu tegelikult kätte saanud või seda kasutama hakanud. Kui tarbija on tegelikult saanud rahasumma, mille kohta vormistatakse kirjalik lepingudokument, sh kui ta on saanud raha varasemate suuliste lepingute alusel, siis muutub krediidileping VÕS § 408 lg 2 järgi vaatamata seaduses nõutud andmete puudumisele kehtivaks. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed tarbija võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbijast krediidisaaja krediidiandjale talle avaldamata kulusid. Sellisel juhul võlgneb tarbija krediidiandjale laenu põhiosa ning seaduses sätestatud intressi, mida tuleb arvestada kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (VÕS § 113 lg 1) (p 18). Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib VÕS § 396 lg 2 järgi võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega on võimalik, et pärast suuliste ja seega tühiste tarbijakrediidilepingute sõlmimist vormistavad pooled võlatunnistusega laenusaaja kohustuse tagastada laenuandjale vormipuuduse tõttu tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1028 lg 1jj) (p 19). See, kui algsed tarbijakrediidilepingud olid tühised, ei välista, et võlatunnistusega võetud käenduskohustus oleks kehtiv. Üksnes allkirja andmine võlatunnistusele ei pruugi veel tähendada käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib see seda ka tähendada (p 24). Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (p 25).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• alusetu rikastumise õigus
• ->
• kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine (soorituskondiktsioon)

Võlausaldajal on alusetust rikastumisest tuleneva tagastusnõude korral õigus nõuda seaduses sätestatud suuruses intressi VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi alates ajast, mil kostja sai teada või pidi saama teada asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi ei muutu sissenõutavaks enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue. VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea kostja intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui kostja on raha tagasimaksmisega viivituses ja samal ajal vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, võib seaduses sätestatud intressi asemel nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 26) (p 19).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• tarbijakrediit

Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Kui pooled sõlmisid esialgu suulised tarbijakrediidilepingud ja hiljem vormistati nende lepingute alusel saadu kohta kirjalik lepingudokument, siis tuleb hinnata, kas selles lepingudokumendis sisaldusid kõik vajalikud andmed, mida seadus tarbija tahteavalduse jaoks ette nägi (VÕS § 404 lg 2). Kui mõni neist andmetest puudub, tuleb hinnata, kas tarbija on laenu tegelikult kätte saanud või seda kasutama hakanud. Kui tarbija on tegelikult saanud rahasumma, mille kohta vormistatakse kirjalik lepingudokument, sh kui ta on saanud raha varasemate suuliste lepingute alusel, siis muutub krediidileping VÕS § 408 lg 2 järgi vaatamata seaduses nõutud andmete puudumisele kehtivaks. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed tarbija võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbijast krediidisaaja krediidiandjale talle avaldamata kulusid. Sellisel juhul võlgneb tarbija krediidiandjale laenu põhiosa ning seaduses sätestatud intressi, mida tuleb arvestada kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (VÕS § 113 lg 1) (p 18).

• Eraõigus
• ->
• Maksejõuetusmenetlus
• ->
• Pankrotimenetlus
• ->
• pankroti väljakuulutamine
• ->
• võlgniku kohustuste täitmine ja õiguste teostamine

• Eraõigus
• ->
• Maksejõuetusmenetlus
• ->
• Pankrotimenetlus
• ->
• pankroti väljakuulutamine
• ->
• väljakuulutamise tagajärjed

PankrS §-st 42 ei tulene, et võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppeksid kõik võlgniku sõlmitud lepingud, millest tulenevate võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäev loetakse selle sätte järgi saabunuks. Pankrotihalduril on PankrS §-st 46 tulenevalt õigus otsustada, milliste lepingute täitmist on otstarbekas võlausaldajate huve silmas pidades jätkata, ning millised lepingud on majanduslikult mõttekas lõpetada. (p 12)

Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus Riigikohtus
• ->
• menetlusõiguse normi oluline rikkumine
• ->
• muu oluline rikkumine

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

Kui ringkonnakohus ei määra kindlaks hageja nõude suurust ega hinda VÕS § 145 lg 1 alusel käendaja vastutuse kohaldamise eelduseid, on ringkonnakohus rikkunud selgitamiskohustust TsMS § 348 lg 1 mõttes ning see on TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluline rikkumine. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• isikute paljusus
• ->
• solidaarvõlgnikud

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• isikute paljusus
• ->
• osavõlgnikud

Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• lepingu tõlgendamine

VÕS § 29-st ei tulene, et tarbija nõrgem positsioon mõjutaks seda, milliste reeglite alusel tuleb lepingut tõlgendada. (p 20)

Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• kestvusleping

Kapitalirendileping on olemuselt kestvusleping.