3-2-1-26-08
|
Riigikohus |
16.04.2008 |
|
VÕS § 288 lg 6 ega muud sätted ei reguleeri aga allüürilepingu lõppemist, kui lõpeb üürileping senise üürnikuga. Seega jääb allüürileping üürniku vahetudes (kas uue üürilepingu sõlmimise või lepingu ülevõtmise tõttu) senise üürniku ja allüürniku vahel kehtima. VÕS § 288 lg 6 eesmärk on esmajoones anda otsenõue allkasutaja vastu sellele üürileandjale, kes ei ole asja omanik ja kellel puudub allkasutajaga lepinguline suhe. VÕS § 288 lg-s 6 sätestatud otsenõuet ei oleks vaja juhtudel, mil üürileandja on omanik, sest üürilepingu lõppedes jääb allkasutajal kehtima küll asja valdamisõigus üürniku suhtes, kuid mitte üürileandjast omaniku suhtes, kes võib temalt asja väljaandmist nõuda ka vindikatsioonihagiga.
Võimalik on ka allüürilepingu üleminek uuele üürnikule. VÕS § 179 lg 1 kohaselt võib lepingupool teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS-i üürilepingut reguleerivas osas ei ole erisätteid allüürilepingu üleandmise kohta, mida saaks kohaldada VÕS § 179 lg 1 viimase lauseosa kohaselt. VÕS § 290 lg 1 kehtestab üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmiseks vaid üürileandja nõusolekule kirjalikku taasesitamist võimaldava vorminõude, mitte aga seda, et allüürniku nõusolekut allüürilepingu üleandmiseks pole vaja. VÕS §-d 291 ja 323 aga reguleerivad üürilepingu üleminekut seaduse alusel kinnisasja omaniku vahetumisel, mitte aga üürilepingu ülevõtmist tehingu alusel.
Peaüürnikul võib olla lepingujärgne kahju hüvitamise nõue isiku vastu, kes ei andnud üürileandjana peaüürniku kasutusse kõiki ruume, kui ta oli lepingu järgi selleks kohustatud.
Võimalik on ka allüürilepingu üleminek uuele üürnikule. VÕS § 179 lg 1 kohaselt võib lepingupool teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS-i üürilepingut reguleerivas osas ei ole erisätteid allüürilepingu üleandmise kohta, mida saaks kohaldada VÕS § 179 lg 1 viimase lauseosa kohaselt. VÕS § 290 lg 1 kehtestab üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmiseks vaid üürileandja nõusolekule kirjalikku taasesitamist võimaldava vorminõude, mitte aga seda, et allüürniku nõusolekut allüürilepingu üleandmiseks pole vaja. VÕS §-d 291 ja 323 aga reguleerivad üürilepingu üleminekut seaduse alusel kinnisasja omaniku vahetumisel, mitte aga üürilepingu ülevõtmist tehingu alusel.
|
| 3-2-1-55-09
|
Riigikohus |
10.06.2009 |
|
TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. TsMS § 653 sätestab, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Tühistades maakohtu otsuse, oleks ringkonnakohus pidanud otsuses põhjendama, miks ta hindab esitatud tõendeid maakohtust erinevalt (TsMS § 653 ja § 654 lg 5 teine lause). Selline rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-62-08. Hinda ei ole VÕS § 112 lg 2 järgi alandatud enne, kui vastaspool saab teada hinna alandamisest.
Tulenevalt VÕS § 112 lg 1 teisest lausest määratakse kohase ja mittekohase täitmise väärtused kohustuse täitmise aja seisuga.
Lepinguga seotud kujundusõigusi, sh hinna alandamise õigust, ei saa loovutada VÕS § 164 järgi. Selliseid õigusi saab üle anda üksnes teise poole nõusolekul lepingu ülevõtmise korras VÕS § 179 järgi.
|
| 3-2-1-35-09
|
Riigikohus |
21.04.2009 |
|
Asudes põhjendamatult seisukohale, et kostja on hagi osaliselt õigeks võtnud, on ringkonnakohus jätnud sisuliselt hindamata kostja apellatsioonkaebuse väited. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-t 5, mille kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.
VÕS § 26 lg 9 p 1 alusel võib lepingupool nõuda kohtult lahtise tingimuse kindlaksmääramist, kui lepingupooled ei saavuta selles tingimuses kokkulepet. Sellise nõude esitamise õigus on lepingupoolel.
Poole õigus leping üles öelda ei lähe nõude loovutamisega üle võlausaldajalt teisele isikule. Selline õigus saab üle minna lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 kohaselt.
|
| 3-2-1-195-13
|
Riigikohus |
12.03.2014 |
|
Põhimõtteliselt on võimalik esitada hagi ka alternatiivsete kostjate vastu. Sellisel juhul tuleb kohtul selgeks teha, kummalt kostjalt hageja raha väljamõistmist primaarselt nõuab. Kostjad osalevad menetluses TsMS § 207 lg 2 mõttes iseseisvalt, st kostja I toimingud (sh kaebused) ei mõjuta kostja II menetluslikku seisundit ja vastupidi (vt ka Riigikohtu 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p-d 23 ja 24). (p 15)
Soojusvõrguga juba ühendatud tarbijapaigaldise omaniku või valdaja vahetumist ei loeta liitumiseks kaugkütteseaduse mõttes ning uus omanik või valdaja ei pea soojusenergia tarbimiseks esitama liitumistaotlust ega sõlmima liitumislepingut (vt ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 20).
KKütS § 10 lg 6 lähtub eeldusest, et liitumise ajal on eelmine tarbijapaigaldise omanik oma kohustused täitnud, mh tasunud ettenähtud liitumistasu, mistõttu ongi selles sättes ette nähtud, et tarbijapaigaldise omandaja ei pea liitumistasu (uuesti) maksma. KKütS § 10 lg 6 kohaldub üksnes juhul, kui liitumistasu on makstud. (p 20)
KKütS § 10 lg-t 6 saab kohaldada ka kaasomandis olevast kinnisasjast mõttelise osa võõrandamisel, kui tarbijapaigaldis on seotud kinnisasja reaalosaga, mille kasutamise õigus on kasutuskorra järgi lepingu sõlminud kaasomanikul (vt tarbijapaigaldise kuulumise kohta kaasomandisse ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p-d 18–20). Samuti kohaldub KKütS § 10 lg 6 ka tarbijapaigaldise müümisel täite- või pankrotimenetluses. (p 21)
Seadusliku soojuse tarbimise aluseks on kehtiv liitumisleping. Kui liitumistasu makstud ei ole ja liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused tarbijapaigaldise omandajale üle ei lähe, ei ole tarbijal alust nõuda soojuse müügilepingu sõlmimist ega soojuse edastamist. Tarbijapaigaldise omanik võib KKütS § 8 lg 2 ja § 10 lg 1 alusel küll nõuda võrguettevõtjalt liitumislepingu sõlmimist (vt selle kohta ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 17), kuid võrguettevõtja võib sel juhul nõuda temalt ka liitumistasu maksmist KKütS § 11 lg 2 p 4 ja § 12 lg 1 järgi. (p 23)
Kui tarbijal ei ole sooja tarbimiseks alust, võib võrguettevõtja KKütS § 17 alusel võrguühenduse või soojusvarustuse katkestada. Tarbijal on võimalik seda vältida, tasudes tarbijapaigaldise varasema omanikuga sõlmitud liitumislepingu järgne liitumistasu ja tagada nii sellest liitumislepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ületulek KKütS § 10 lg 6 kohaselt ja alus soojuse müügilepingule. (p 24)
Soojusvõrguga juba ühendatud tarbijapaigaldise omaniku või valdaja vahetumist ei loeta liitumiseks kaugkütteseaduse mõttes ning uus omanik või valdaja ei pea soojusenergia tarbimiseks esitama liitumistaotlust ega sõlmima liitumislepingut (vt ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 20).
KKütS § 10 lg 6 lähtub eeldusest, et liitumise ajal on eelmine tarbijapaigaldise omanik oma kohustused täitnud, mh tasunud ettenähtud liitumistasu, mistõttu ongi selles sättes ette nähtud, et tarbijapaigaldise omandaja ei pea liitumistasu (uuesti) maksma. KKütS § 10 lg 6 kohaldub üksnes juhul, kui liitumistasu on makstud. (p 20)
KKütS § 10 lg-t 6 saab kohaldada ka kaasomandis olevast kinnisasjast mõttelise osa võõrandamisel, kui tarbijapaigaldis on seotud kinnisasja reaalosaga, mille kasutamise õigus on kasutuskorra järgi lepingu sõlminud kaasomanikul (vt tarbijapaigaldise kuulumise kohta kaasomandisse ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p-d 18–20). Samuti kohaldub KKütS § 10 lg 6 ka tarbijapaigaldise müümisel täite- või pankrotimenetluses. (p 21)
Seadusliku soojuse tarbimise aluseks on kehtiv liitumisleping. Kui liitumistasu makstud ei ole ja liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused tarbijapaigaldise omandajale üle ei lähe, ei ole tarbijal alust nõuda soojuse müügilepingu sõlmimist ega soojuse edastamist. Tarbijapaigaldise omanik võib KKütS § 8 lg 2 ja § 10 lg 1 alusel küll nõuda võrguettevõtjalt liitumislepingu sõlmimist (vt selle kohta ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 17), kuid võrguettevõtja võib sel juhul nõuda temalt ka liitumistasu maksmist KKütS § 11 lg 2 p 4 ja § 12 lg 1 järgi. (p 23)
Kui tarbijal ei ole sooja tarbimiseks alust, võib võrguettevõtja KKütS § 17 alusel võrguühenduse või soojusvarustuse katkestada. Tarbijal on võimalik seda vältida, tasudes tarbijapaigaldise varasema omanikuga sõlmitud liitumislepingu järgne liitumistasu ja tagada nii sellest liitumislepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ületulek KKütS § 10 lg 6 kohaselt ja alus soojuse müügilepingule. (p 24)
TsMS § 167 lg 2 järgi jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda, kuid see ei välista ega piira kolmanda isiku õigust nõuda kulude hüvitamist eraõigusest tuleneval alusel (vt kolmanda isiku menetluskulude hüvitamise kohta ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-13, p-d 11–14). (p 26)
|
Facebook
Twitter