2-15-8936/53
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
07.07.2017 |
|
Sõlmitud leping vastab veolepingu tunnustele siis, kui sellega võetakse kohustus veos sihtkohta toimetada. Veolepingu sõlmimise eelduseks ei ole omandiõigus veosele (p 7).
CMR art 18 lg 1 alusel lasub tõendamiskoormis CMR art 17 lõikes 2 sätestatud asjaolude esinemise kohta vedajal. Vedaja peab tõendama, et esinesid asjaolud, mis toovad kaasa vedaja vabanemise vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel (p 8).
Vedaja vabaneb CMR artikli 17 lõike 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Selgitamaks, kas vedaja rakendas kõrgendatud hoolsust, tuleb vedaja käitumist võrrelda kompetentse professionaalse vedaja hüpoteetilise käitumisega samadel asjaoludel. Veose vargust ei saa lugeda iseenesest selliseks asjaoluks, mis tooks kaasa vedaja vabanemise vastutusest CMR art 17 lg alusel. Hoolas vedaja peab otsima veokile turvalise parkimiskoha ja mitte veokit parkima kohas, kus on võimalik varguse toimumine. Veose vargust saab lugeda vedaja vastutusest vabanemise jaoks piisavaks ainult väga erakordsetel asjaoludel. Näiteks võiks selline olukord tekkida siis, kui vedaja parkis veoki põhjalikult ja mehitatult valvatud parklasse, kuid vargus toimus erandlikke ja mittetuntud vahendeid kasutades (p 9).
Selleks, et pidada vedajaid järjestikusteks vedajateks CMR art 34 mõttes, peab muu hulgas vedu toimuma ühe veolepingu alusel, vedajad peavad olema veose vedamiseks vastu võtnud ning aktsepteerinud ühe saatekirja. Ainuüksi asjaolu, et veost võtsid osa mitu vedajat, ei tähenda järjestikust vedamist CMR art 34 mõttes (p 10).
CMR art 23 lg 1 järgi määratakse veose kaotsiminekuga tekitatud kahju suurus kindaks veose vedamiseks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva veose väärtuse alusel. Tõendamiskoormis veose rahalise väärtuse suuruse osas lasub saatjal (p 11).
|