2-16-14152/67
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.03.2020 |
|
Kohus saab keelduda TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mitte aga siis, kui väidetava asjaolu kohta ei ole tõendeid kogutud (vt ka Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13, p 15).
TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel võetud seisukoht asjaolu tõendatuse kohta on kohtule siduv otsuse koostamisel. (p 12.1)
VÕS §-des 443 ja 444 sätestatud kindlustusriski võimalikkuse suurendamise hindamisel peab ajutist hoonest eemalolekut (mis võib olla ka pikem kui mõni nädal) ja alalist eemalolekut eristama mingi oluline eluline kriteerium, mis võib igal eraldi analüüsitaval juhul suurendada kindlustusjuhtumi (tulekahju) tekkimise riski. Õige ei saa olla abstraktne järeldus, et hoone tühjaksjäämine suurendab tulekahju riski (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 25). (p-d 13.1-13.2)
Kindlustusandja peab tõendama, et hoones alaliselt mitteelamine suurendas kindlustusriski ja oli põhjuslikus seoses tulekahjuga (VÕS § 445 lg 3 p 2), ning seda, millises ulatuses mõjutas väidetav suurem kindlustusrisk kostja täitmise kohustuse ulatust, s.o hageja kahju (VÕS § 445 lg 3 p 3) (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17, p 14). (p 13.4)
Kindlustusandjal on võimalik kindlustusriski suurendamist ja alaliselt hoones mitteelamise põhjuslikku seost tulekahjuga tõendada ka kaudsete tõenditega. (p 13.6.2)
Kui tulekahju põhjustas kolmas isik, siis ei saa üldjuhul asuda seisukohale, et kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu ning kindlustusandja võib hüvitise maksmisest täielikult keelduda (vt võrdlevalt Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17, sh p 15). (p 14)
|
| 2-17-284/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.12.2018 |
|
Volituse lõppemine ei tähenda, et samal ajal pidanuks lõppema ka kindlustuslepe, isegi kui selles sisaldus volitus. Volituse lõppemine ei mõjuta TsÜS § 115 lg 3 järgi esindaja ja esindatava vahelist võimalikku volituse andmise kokkulepet, st see kokkulepe võib lõppeda ka volitusest hiljem. Volituse alusel tehtud tehingu kehtivust hinnatakse volitust reguleerivate sätete järgi. (p 28)
Ringkonnakohtus tõendamiskoormuse ümberpööramine kostjate kahjuks oli neile ootamatu ja üllatav eriti seetõttu, et maakohus nõustus kostjate vastuväitega. Ringkonnakohus ei selgitanud pooltele tõendamiskoormuse ümberpööramist, ega arutanud seda nendega, ega andnud kostjatele võimaluse maakleritasu maksmisega seotud väiteid tõendada. Sellega rikkus ringkonnakohus selgitamiskohustust ning tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. (p 53)
Kui liisinguvõtja ei ole andnud liisinguandjale volitust sõlmida kindlustusleping liisinguesemele, ega ole seda lepingut ka heaks kiitnud, siis on see kindlustusleping TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine. (p 30)
Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31).
Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31).
Kui liisinguandja edastas liisinguvõtja tasutud kindlustusmaksed kindlustusandjale, st tegutses maksete vastuvõtmisel eelduslikult kindlustusandja kui saaja esindajana, tuleb soorituse saajaks ja seega isikuks, kellelt võiks nõuda kindlustusmakse tagastamist, VÕS § 1028 lg 1 alusel lugeda kindlustusandja. (p 32)
Tüüptingimus, mis välistab liisinguvõtja kindlustusleppe ülesütlemise õiguse või piiramise, kahjustab liisinguvõtjat ebamõistlikult ja on seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. (p 45.2)
Tüüptingimus, mis näeb kindlustusvõtjale ette tasu maksmise kindlustusleppe lõpetamise eest, on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.
Tarbijale lepingu seaduses sätestatud lõpetamise õiguse kasutamisele tasu maksmise kohustuse sätestamine vähemalt üldjuhul tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus.
Krediidiandja tasu võtmine lepingu ennetähtaegse kokkuleppel muutmise või lõpetamise eest ei pruugi olla siiski alati keelatud. Eriti kui see puudutab nt tehingutingimuste muutmist või krediidi ennetähtaegset tagastamist või refinantseerimist ega kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult. (p 45.3)
Liisingulepinguga seotud kindlustuskohustuse täitmise korraldamise kokkulepete kohta tuleb liisinguvõtjale selgelt ja ühemõtteliselt teatada, kellega ja millise ning millistel tingimustel lepingu ta sõlmib ning kas ja kui palju läheb see talle maksma (vt ka VÕS § 14 lg 2, TsÜS § 95). Kui krediidi saamiseks on vaja sõlmida kõrvalleping, eelkõige kindlustusleping, võetakse krediidi kogukulu arvutamisel arvesse ja tuleb Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel VÕS § 4031 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause järgi näidata ka nimetatud lepingust tulenevad kulud, eelkõige kindlustusmaksed. Kui tarbijal tuleb maksta eraldi maakleritasu, tuleb ka see avalikustada kindlustuse kulude hulgas. (p 61)
|
| 2-15-6538/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.04.2018 |
|
TsÜS § 69 lg 2 järgi loetakse e-kiri saajani jõudnuks, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus- ja kutsetegevuses saab lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (Riigikohtu 21. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12; 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 18). (p 14)
Kuna TsÜS § 136 lg 2 järgi möödub aastates arvutatav tähtaeg kohustuse täitmise tähtpäevale vastaval päeval (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 29 ja 33) , möödub VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ühe aasta möödumisel kindlustusandja otsuse kättesaamise päevast. (p 15)
|
| 2-22-2313/65
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.06.2024 |
|
Seda, kas tegemist on kindlustusjuhtumit välistava tingimusega või üksnes kindlustusvõtja hoolsuskohustust sätestava tingimusega, saab üldjuhul eristada lähtudes sellest, kas tingimuse saabumine sõltub kindlustusvõtja süüst ja tegevusest. Kui tingimuse saabumist mõjutab eelkõige kindlustusvõtja käitumine, on üldjuhul tegemist kindlustusvõtja hoolsuskohustust sätestava tingimusega. (p 15)
Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ja § 452 lg 2 p-st 2 vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest üksnes ulatuses, milles hageja rikkumine suurendas kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust. Sealjuures peab kohus kindlaks tegema, kas hageja on rikkunud oma kindlustuslepingust tulenevat kohustust (eelkõige hoolsuskohustust) ning kas ja kui palju selline rikkumine suurendas kindlustusriski võimalikkust. Seda, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, peab tõendama kindlustusandja. Oma täitmise kohustusest tervikuna saaks kindlustusandja vabaneda üksnes juhul, kui kindlustusrisk realiseerus ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-136-14, p 14; RKTKo nr 3-2-1-58-17, p-d 14 ja 15). (p 17)
|
| 3-2-1-51-06
|
Riigikohus |
16.05.2006 |
|
Kindlustussuhtes on mõistlik eeldada, et kindlustusandja kohustuseks on teavitada enne kehtiva poliisi lõppemist kindlustusvõtjat kohustusest, mida viimane peab lepingu järgi täitma, ja esitada talle vastav arve ning hoiatus.
Asjaolu, et kindlustusandja ei ole õigeaegselt väljastanud poliisi või kindlustusvõtja ei ole tähtaegselt tasunud kindlustusmakset, ei too iseenesest kaasa liikluskindlustuse tavalepingu lõppemist.
VÕS § 119 lg 2 järgi vastutab võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral oma kohustuste rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
VÕS §-de 457 ja 458 näol on tegemist imperatiivsete normidega, mille eesmärk on kindlustusvõtja kui kindlustuslepingu nõrgema poole kaitse ning millest kõrvalekaldumine poolte kokkuleppega on VÕS § 427 lg-st 1 tulenevalt keelatud. Kuid nende sätete rakendamisel tuleb järgida ka VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtet.
|
| III-2/1-76/95
|
Riigikohus |
08.11.1995 |
|
|
| 3-2-1-59-16
|
Riigikohus |
21.09.2016 |
|
VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud kindlustusvõtja esitatava kohustust täitma sundimise hagi esitamise üheaastane tähtaeg on õigustlõpetav, mitte aegumistähtaeg. VÕS § 475 lg-s 3 sisalduvale õigustlõpetavale tähtajale ei kohaldu TsÜS-is sätestatud aegumistähtaja peatumise ja katkemise regulatsioon. (p 12)
Kahju hüvitama kohustatud isiku vastuoluline käitumine, mis takistab nõude maksmapanemist ja toob kaasa selle tähtaja möödumise, võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 11). (p 13)
Kohus ei ole seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt RKTKo nr 3-2-1-62-09, p 13; RKTKo nr 3-2-1-147-08, p 11). (p 13)
|
| 3-2-1-94-02
|
Riigikohus |
02.10.2002 |
|
Sõlmitud kindlustuslepingu alusel tekkis kindlustusjuhtumi saabudes kostjal kindlustusandjana kohustus hüvitada soodustatud kolmandale isikule kindlustusvõtja poolt maksejõuetuse tõttu tähtaegselt kauba eest tasumata jäänud müügihind. Hilisem sellise olemuselt tagatislepingule sarnase kindlustuslepingu muutmine kaaskindlustuslepinguks polnud soodustatud isikule siduv, kuna lepingu muutmine tema nõusolekuta ei ole soodustatud isiku suhtes kooskõlas TsÜS § 108 lg-s 1 sätestatud kohustusega kasutada oma tsiviilõigusi heas usus.
Sõlmitud kindlustuslepingu alusel tekkis kindlustusjuhtumi saabudes kostjal kindlustusandjana kohustus hüvitada soodustatud kolmandale isikule kindlustusvõtja poolt maksejõuetuse tõttu tähtaegselt kauba eest tasumata jäänud müügihind. Tulenevalt TsK § 172 lg- st 1 pole kindlustuslepingu muutmiseks vajalik soodustatud isiku nõusolek, kuid sellise olemuselt tagatislepingule sarnase kindlustuslepingu puhul tuleb lepingu muutmist soodustatud isiku nõusolekuta pidada mittekooskõlas olevaks TsÜS § 108 lg-s 1 sätestatud kohustusega kasutada oma tsiviilõigusi heas usus.
|
| 3-2-1-10-09
|
Riigikohus |
01.04.2009 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-17-08.
VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata, kas isik suurendas oma kohustuste rikkumisega kindlustusriski võimalikkust (VÕS § 444) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (VÕS § 445 lg 2). Viidatud sätete kohaldamiseks on kindlustusandja kohustuseks tõendada kas ja kuidas ning mil määral mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist.
VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus VÕS §-s 444 sätestatud kohustust. Sõiduki juhtimine alkoholijoobes kui raske liikluseeskirja rikkumine võib olenevalt asjaoludest olla olukorras, kus liiklusõnnetuse toimumist ei ole mõjutanud teise sõidukijuhi tegevus ega mingi muu kõrvaline asjaolu, liiklusõnnetuse toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks.
|
| 3-2-1-125-12
|
Riigikohus |
07.11.2012 |
|
Kui hageja soovib viia haginõude kooskõlla TsMS § 425 lg-ga 1, saab ta apellatsioonimenetluses oma hagi täiendada. Tegemist ei ole hagi muutmisega TsMS § 376 lg-te 1-3 mõttes
Juhul, kui kindlustusleping füüsilise isikuga sõlmiti igaks kindlustusperioodiks eraldi ja sellele ei eelnenud igakordset kindlustusvõtja avaldust, on vähemalt üldjuhul põhjendatud võtta VÕS § 436 kohaldamisel aluseks kindlustusvõtja viimane avaldus. Kui järgitud ei ole VÕS § 436 lg-s 2 sätestatut, siis ei saa muudatust poliisil käsitada pakkumusena ja leping tuleb lugeda sõlmituks kindlustusvõtja avalduses sisaldunud tingimustel.
VÕS § 434 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kindlustusvõtjale väljastama enda allkirjastatud dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta (poliis), millest järeldub, et kindlustusandja väljastab kindlustusvõtjale poliisi pärast kindlustuslepingu sõlmimist. Kui lugeda väljastatud poliisi kindlustusandja pakkumuseks, mitte aga lepingu sõlmimist kinnitavaks dokumendiks, jääks kindlustusvõtja ilma kaitsest, mida peaks talle pakkuma VÕS § 436.
Selleks, et eritingimus, kindlustusjuhtumit välistava asjaolu kohta, poliisil oleks muutunud kindlustusvõtjale siduvaks, peavad olema täidetud VÕS § 436 lg-s 2 sätestatud eeldused, s.o kindlustusandja on poliisi väljastamisel juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu kõrvalekaldumisele kindlustusvõtja avaldusest eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega või seda asendava eraldi esiletõstetud märkega poliisil ja kindlustusvõtja pole sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastu vaielnud.
Kindlustusvõtjat, keda teavitatakse erinevusest eraldi kirjaliku teatega, ja kindlustusvõtjat, keda teavitatakse erinevusest poliisil sisalduva eraldi esiletõstetud märkega, tuleb kohelda võimalikult sarnaselt. Arvestada tuleb seda, et eraldi saadetud kirjalik teade saadetakse ühe konkreetse teema kohta ning selliselt on kindlustusandja juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu kooskõlas VÕS § 436 lg-ga 2. Kindlustusvõtja avaldusest erinev lepingutingimus peab eristuma kogu ülejäänud tekstist ja olema teistest poliisil kajastatud lepingutingimustest selgelt eristatav.
VÕS § 425 lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitist soodustatud isikul, mitte kindlustusvõtjal. Kuna kindlustuslepingu järgi on soodustatud isikuks Swedbak AS, siis on maakohus ebaõigesti välja mõistnud kindlustushüvitise kindlustusvõtja kasuks.
|
| III-2/1-49/95
|
Riigikohus |
27.09.1995 |
|
|
| 3-2-1-53-96
|
Riigikohus |
10.04.1996 |
|
Kindlustuslepingu sõlmimist tõendab kindlustuspoliis, milles sisalduvad sätted on pooltele kohustuslikud. Kindlustuslepingu tingimuste kohaselt lõpeb leping kindlustusmakse tähtajaks tasumata jätmise korral enne selles märgitud tähtaja lõppu ning kindlustusvõtjal pole õigust kindlustushüvise saamiseks.
|
| 3-2-1-106-07
|
Riigikohus |
28.11.2007 |
|
Kui kindlustuslepingu sõlmimisel ei kontrollita poliisil märgitud varaesemete olemasolu ülevaatusega või soetamisdokumentide abil, tuleb eeldada, et poliisil loetletud esemed on alles ka kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Kindlustusandjal on aga võimalik esitada tõendeid, mis nimetatud eelduse ümber lükkavad. Erandjuhtudel on võimalik jõuda ka järeldusele, et nimetatud eeldus ei kehti. Seda juhul, kui kindlustusvõtja tuginemine varastatud asjade olemasolu tõendavate tõendite puudumisele ja ütlused varastatud asjade omandamise asjaolude kohta on täiesti ebamõistlikud. Kuid VÕS § 448 lg 2 teise lause kohaselt võib kindlustusandja nõuda tõendite esitamist niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist.
Kindlustusvõtjal on õigus tõendada kahju tekkimist lisaks dokumentidele ka teiste tõenditega, muu hulgas tunnistajate ütlustega. Seejuures tuleb lähtuda VÕS § 448 lg-st 2, mis sätestab, et tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Mõistlik ei pruugi olla tõendite nõudmine eraldivõetuna vähem väärtuslike asjade olemasolu kohta, mille soetamisdokumentide säilitamist ei saa mõistlikult inimeselt tavajuhul oodata.
VÕS § 489 eesmärk on suunata kindlustusandja võimalikult kiiresti tegutsema, et vahetult pärast kindlustusjuhtumi toimumist oleks võimalik kahju suurus kindlaks teha. See säte ei reguleeri aga tõendamiskoormist.
Kui kindlustuslepingu sõlmimisel ei kontrollita poliisil märgitud varaesemete olemasolu ülevaatusega või soetamisdokumentide abil, tuleb eeldada, et poliisil loetletud esemed on alles ka kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Kindlustusandjal on aga võimalik esitada tõendeid, mis nimetatud eelduse ümber lükkavad. Erandjuhtudel on võimalik jõuda ka järeldusele, et nimetatud eeldus ei kehti. Seda juhul, kui kindlustusvõtja tuginemine varastatud asjade olemasolu tõendavate tõendite puudumisele ja ütlused varastatud asjade omandamise asjaolude kohta on täiesti ebamõistlikud. Kuid VÕS § 448 lg 2 teise lause kohaselt võib kindlustusandja nõuda tõendite esitamist niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist.
Kindlustusvõtjal on õigus tõendada kahju tekkimist lisaks dokumentidele ka teiste tõenditega, muu hulgas tunnistajate ütlustega. Seejuures tuleb lähtuda VÕS § 448 lg-st 2, mis sätestab, et tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Mõistlik ei pruugi olla tõendite nõudmine eraldivõetuna vähem väärtuslike asjade olemasolu kohta, mille soetamisdokumentide säilitamist ei saa mõistlikult inimeselt tavajuhul oodata.
|
| 3-2-1-17-08
|
Riigikohus |
09.04.2008 |
|
Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 452 lg 1 esimene lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult.
Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 452 lg 1 esimene lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult.
VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata, kas isik suurendas oma kohustuste rikkumisega kindlustusriski võimalikkust (VÕS § 444) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (VÕS § 445 lg 2).
Kindlustuslepingu üldtingimused ja kaskokindlustuse üldtingimused võivad olla tüüptingimused VÕS § 35 mõttes, mille asjassepuutuvate sätete kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi.
Kindlustuslepingu tüüptingimus on VÕS § 37 lg 3 mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista ning, et arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada.
|
| 3-2-1-94-15
|
Riigikohus |
30.09.2015 |
|
VÕS § 495 ei ole VÕS § 459 suhtes erinormiks. Nende normide reguleerimisese on erinev. VÕS § 459 reguleerib kindlustusmaksete tasumise kohustuse ulatust kindlustuslepingu ennetähtaegse lõppemise korral, VÕS § 495 aga õigust kindlustusleping kindlustatud asja võõrandamise korral üles öelda ja seda, kellel tuleb tasuda kindlustusmakseid aja eest, mis jääb võõrandamisest kuni kindlustuslepingu lõppemiseni, kui kindlustusandja või kindlustatud asja omandaja ütlevad kindlustuslepingu üles. (p 9)
VÕS § 495 lg-t 3 tuleb tõlgendada kooskõlas VÕS §-ga 459 selliselt, et kindlustusandjal on õigus nõuda kindlustatud asja võõrandajalt kindlustusmaksete tasumist mitte rohkem kui kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest, kusjuures kindlustuslepingu lõppemise aja jooksev kindlustusperiood VÕS § 495 lg 3 mõttes on VÕS §-st 459 tulenevalt ajavahemik kindlustuslepingu ülesütlemisest kuni kindlustuslepingu (kindlustuskaitse) lõppemiseni. VÕS § 495 lg 3 teistsugune tõlgendamine oleks vastuolus VÕS §-s 459 sätestatud üldpõhimõtte ning kindlustuslepingu olemusega. (p 10)
|
| 3-2-1-127-02
|
Riigikohus |
20.11.2002 |
|
Hoone pööningu ümberehitamist kolmandaks korruseks sai varakindlustuse üldtingimuste kohaselt lugeda riskiastme suurendamiseks, millest kindlustusvõtja oli kohustatud kindlustusandjale esimesel võimalusel teatama.
Kuivõrd pooled polnud kokku leppinud teatamisekohustuse vormis, võis see toimuda ka suuliselt. Tuvastatud on, et kindlustusandja seaduslik esindaja oli ümberehitusest teadlik, mistõttu tuleb ka kindlustusandja lugeda neist asjaoludest teadlikuks ning tal puudus alus kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumiseks.
Hoone pööningu ümberehitamist kolmandaks korruseks sai varakindlustuse üldtingimuste kohaselt lugeda riskiastme suurendamiseks, millest kindlustusvõtja oli kohustatud kindlustusandjale esimesel võimalusel teatama.
Varakindlustuse üldtingimuste kohaselt oli kindlustatud kogu kahekorruseline hoone, seega oli kindlustusobjekti üheks osaks ka katus. Kuna hoonele ei ehitatud peale mitte uut korrust, vaid ehitati ümber teise korruse peal olnud pööning, oli kindlustusobjekti osaks nii kolmas korrus, kui seda kattev katus.
|
| 3-2-1-91-07
|
Riigikohus |
05.11.2007 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-74-04.
Kahjustatud isikule on kohustusliku vastutuskindlustuse korral antud otsenõue kindlustusandja vastu (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks, VÕS § 80 lg 2). See on põhjendatav asjaoluga, et kohustuslik vastutuskindlustus (nt liikluskindlustus) on õigusaktides ette nähtud eelkõige võimalike kahjustatud isikute kaitseks. Vabatahtliku vastutuskindlustuse korral ei ole kahjustatud isikule võlaõigusseaduse sellekohases alajaotuses sellist otsenõuet antud. Nimetatu on põhjendatav sellega, et vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kaitstakse eelkõige kindlustusvõtja huve, kes on soovinud oma vastutuse vabatahtlikus korras kindlustada.
Teatud olukorras (kindlustusvõtja pankrot) kaitseb seadus ka vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kahjustatud isiku huve. Sellist olukorda reguleerib VÕS § 518, mille kohaselt on kindlustusvõtja pankroti korral kahjustatud isikul õigus rahuldada oma kindlustusvõtja vastu suunatud nõue kindlustusandja vastu suunatud hüvitamise nõude arvel enne teisi kindlustusvõtja võlausaldajaid. Tegemist on kahjustatud isiku huvide täiendava kaitsega, sest primaarselt on kahjustatud isikul nõudeõigus üksnes kindlustusvõtja vastu, kes on talle kahju tekitanud.
Vastutuskindlustuse korral on kindlustatav risk kindlustusvõtja vastutus (tegevuse või tegevusetusega kindlustusjuhtumi põhjustamine), kuid VÕS § 463 lg 1 korral on tegemist mitte kindlustusvõtjaga, vaid kolmanda isikuga seotud kindlustusjuhtumiga seoses kindlustuslepingu sõlmimisega (nt lapse seaduslik esindaja kindlustab kindlustusvõtjana oma lapse elu).
Kahjustatud isikule on kohustusliku vastutuskindlustuse korral antud otsenõue kindlustusandja vastu (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks, VÕS § 80 lg 2). See on põhjendatav asjaoluga, et kohustuslik vastutuskindlustus (nt liikluskindlustus) on õigusaktides ette nähtud eelkõige võimalike kahjustatud isikute kaitseks. Vabatahtliku vastutuskindlustuse korral ei ole kahjustatud isikule võlaõigusseaduse sellekohases alajaotuses sellist otsenõuet antud. Nimetatu on põhjendatav sellega, et vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kaitstakse eelkõige kindlustusvõtja huve, kes on soovinud oma vastutuse vabatahtlikus korras kindlustada.
Vastutuskindlustuse korral on kindlustatav risk kindlustusvõtja vastutus (tegevuse või tegevusetusega kindlustusjuhtumi põhjustamine), kuid VÕS § 463 lg 1 korral on tegemist mitte kindlustusvõtjaga, vaid kolmanda isikuga seotud kindlustusjuhtumiga seoses kindlustuslepingu sõlmimisega (nt lapse seaduslik esindaja kindlustab kindlustusvõtjana oma lapse elu).
Vastutuskindlustuse korral on kindlustatav risk kindlustusvõtja vastutus (tegevuse või tegevusetusega kindlustusjuhtumi põhjustamine), kuid VÕS § 463 lg 1 korral on tegemist mitte kindlustusvõtjaga, vaid kolmanda isikuga seotud kindlustusjuhtumiga seoses kindlustuslepingu sõlmimisega (nt lapse seaduslik esindaja kindlustab kindlustusvõtjana oma lapse elu).
|
| 3-2-1-81-99
|
Riigikohus |
24.11.1999 |
|
Hageja seletuste väidetavale vastuolulisusele ei ole ringkonnakohus hinnangut andnud. TsMS § 95 lg 1 kohaselt tuleb kohtul hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.
Polaris ÜKT-96 p 18.3 kohaselt kohustub kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale riski suurenemisest esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 5 päeva jooksul arvates hetkest, mil ta sai riski suurenemisest teada või pidi sellest teada saama. Hageja ei täitnud oma kindlustuslepingujärgset teatamiskohustust. Polaris ÜKT-96 p 20.1 kohaselt vabaneb kindlustusandja hüvituskohustusest, kui kindlustusjuhtum saabub pärast riskisuurendust, p 18.2 rikkumise korral, samuti juhul, kui kindlustusvõtja ei teata riski suurenemisest p 18.3 fikseeritud tähtaja jooksul.
|
| 3-2-1-56-01
|
Riigikohus |
10.04.2001 |
|
Pooled sõlmisid kindlustuslepingu kahe kindlustusobjekti- traktori ja metsaveokäru kindlustamiseks. Lepingu tingimuseks oli, et kindlustusvõtja teatab igal juhul kirja teel kahjujuhtumi saabumisest kindlustusandjale 14 ööpäeva jooksul. Toimus mõlema kindlustusobjekti vargus, kuid kindlustusvõtja ei täitnud kindlustuslepingus sätestatud teatamiskohustust metsaveokäru osas. Seega ei tekkinud kindlustusandjal kindlustushüvitise maksmise kohustust seoses metsaveokäru vargusega. Põhjendatud pole kindlustusvõtja väide, et arvestades traktori ja käru komplektsust, ei pidanud ta vajalikuks käsitleda neid objekte kirjalikus teates eraldi. Kuna ta sõlmis kindlustuslepingu isiklikult, oli ta teadlik, et kindlustusobjektidena käsitleti kindlustuslepingus traktorit ja metsaveokäru eraldi.
|
| 3-2-1-58-05
|
Riigikohus |
24.05.2005 |
|
Ringkonnakohus ei põhjendanud, millisele lepingu punktile tuginedes leidis, et kuna pooled on lepinguga piiranud kindlustushüvitise väljamaksmist kindlustusvõtjale, ei saa kindlustusvõtja nõuda kindlustusandjalt enda kasuks kindlustushüvitise väljamaksmist. Ringkonnakohus ei ole vastanud kindlustusvõtja apellatsioonkaebuse väitele selle kohta, et kindlustatu on loobunud nõude esitamisest kindlustusandja vastu.
Kindlustusandja ei vabane oma lepinguliste kohustuste täitmisest ainuüksi seetõttu, et soodustatud isik otsustas tema vastu nõude esitamata jätta.
Kohus pidi tuvastama seadusega lubatud täitmisnõude esitamist välistava kokkuleppe.
Kolmanda isiku kasuks sõlmitud kindlustuslepingu täitmist saavad üldjuhul nõuda nii lepingu sõlminud isik kui ka kolmas isik. Vastavalt TsK § 172 lg-le 1 ei ole lepingu sõlminud isikul sellist õigust juhul, kui seaduse või lepinguga on ette nähtud teisiti või see on vastuolus kohustise olemusega.
|
Facebook
X.com