3-2-1-175-11
|
Riigikohus |
07.03.2012 |
|
Tööandjal on kohustus hüvitada kõik mõistlikud kulud, mida töötaja on teinud tööülesande täitmisel ning mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada. Mõistlikuks saab lugeda selliseid kulusid, mis on tööülesande täitmiseks vajalikud ehk ilma milleta tööülesannet täita ei saaks või kannataks oluliselt selle kvaliteet. Kulude mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb eelkõige selgitada, millised on tavalised vajalikud sellekohased kulutused.
Töötaja ja tööandja võivad kokku leppida, et mõistlikest lähetusega seotud majutuskuludest jääb töötaja kanda.
Lähetuskulu hüvitamise nõudele kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg.
Töötaja majutuskulude omaosalustasu kinnipidamine töötasust on käsitatav tööandja võimalusega tasaarvestada oma nõudeid töötaja töötasunõudega.
Nõusolekuna tasaarvestada kulude, mida töötaja teeb tööandja arvel, kokkulepitud limiiti ületav summa on käsitatav ka poolte kokkulepe töölähetusega kaasneva majutuskulu omaosalustasu kinnipidamise kohta.
Tööandjal on kohustus hüvitada kõik mõistlikud kulud, mida töötaja on teinud tööülesande täitmisel ning mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada. Mõistlikuks saab lugeda selliseid kulusid, mis on tööülesande täitmiseks vajalikud ehk ilma milleta tööülesannet täita ei saaks või kannataks oluliselt selle kvaliteet. Kulude mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb eelkõige selgitada, millised on tavalised vajalikud sellekohased kulutused.
Tööandjal on kohustus hüvitada töötajale mh töölähetusega kaasnevad mõistlikud majutuskulud. Seda ka juhul, kui tööandja on majutuskulud ise enne kandnud. Samas võivad pooled kokku leppida, et mõistlikest majutuskuludest jääb osa töötaja kanda.
Töötaja majutuskulude omaosalustasu kinnipidamine töötasust on käsitatav tööandja võimalusega tasaarvestada oma nõudeid töötaja töötasunõudega.
Nõusolekuna tasaarvestada kulude, mida töötaja teeb tööandja arvel, kokkulepitud limiiti ületav summa on käsitatav ka poolte kokkulepe majutuskulu omaosalustasu kinnipidamise kohta.
Lähetuskulu hüvitamise nõudele kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg.
|
| 3-2-1-35-03
|
Riigikohus |
03.06.2003 |
|
Pooled saavad töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel esitada kohtusse üksnes neid töölepingu lõpetamisest tulenevaid nõudeid, mis olid esitatud töövaidluskomisjonile läbivaatamiseks ja mille kohta töövaidluskomisjon tegi otsuse.
Töölepingu lõpetamisest tulenevaid nõuded, mida pooled ei esitanud töövaidluskomisjonile läbivaatamiseks ja mille kohta töövaidluskomisjon otsust ei teinud, ei kuulu ITVS § 24 lg-st 1 tulenevalt tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamisele. Seega tuleb kohtu menetlusse võetud vastuhagis menetlus TsMS § 217 p 2 alusel lõpetada.
Töötaja ei saa üheaegselt nõuda töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuni kuue kuu keskmise palga suurust hüvitist ning tööle ennistamist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmist palka.
NB! Seisukoha muutus!
Kui töötaja nõue ei kuulu kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks, siis ei ole õigust, mille suhtes kohus saaks kohaldada tööandja taotletud aegumist.
|
| 3-2-1-65-02
|
Riigikohus |
29.05.2002 |
|
Kuna tööandja ei lõpetanud hageja soovitud ajal töölepingut, siis sellest ajast alates sai hageja teada oma õiguste rikkumisest, et tööandja töölepingut ei lõpeta ega maksa ka nõutud hüvitist. Ringkonnakohus pidi tähtaja arvutamisel lähtuma vaidlustatud õiguste rikkumise päevast.
TLS § 73 kohaselt eeldab töölepingu lõpetamise vormistamine töölepingu lõpetamise aluse äranäitamist.
|
| 3-2-1-10-96
|
Riigikohus |
25.01.1996 |
|
Hagi aegumist kohaldatakse, kui selleks on esitatud vastav taotlus või kaebuses sisaldub järeldus, et hagi on aegunud.
Töölepingu lõpetamise vaidlustamisel tuleb hagi aegumise tähtaja arvutamisel lähtuda vaidlustatud õigusrikkumise päevast. Töölepingu lõpetamine tööandja algatusel ei ole samastatav tööga mittekindlustamisega.
Hagi aegumist kohaldatakse, kui selleks on esitatud vastav taotlus või kaebuses sisaldub järeldus, et hagi on aegunud.
|
| 3-2-1-86-98
|
Riigikohus |
10.09.1998 |
|
Kokkulepe, mille kohaselt töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel töölepingu lõpetamisel tööandja kohustub maksma kompensatsiooni, on vastuolus töölepinguseaduse mõttega.
Vaidlus hagi aegumise üle tuleb lahendada vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seadusele.
|
| III-2/1-60/95
|
Riigikohus |
26.10.1995 |
|
|
| 3-2-1-17-09
|
Riigikohus |
07.04.2009 |
|
Kuna kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole ringkonnakohtu otsus vaidlustatav ilma otsuse resolutsiooni peale kassatsioonkaebust.
Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi on PalS § 4 lg 1 järgi lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Seega ei ole tööandjal õigust ühepoolselt töötaja palka vähendada. Töölepingu tingimuste muutmise vormistamise kohustus lasub TLS § 28 lg 3 ja § 70 järgi tööandjal. Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi ei muuda asjaolu, et tööandja on lõpparve arvutanud suurema kuupalga alusel, kui oli märgitud töölepingus.
Juhul, kui töötaja palgamäära muudatust ei ole töölepingus kirjalikult vormistatud ning palgamäär nähtub üksnes töötajale makstud palga teatisest, tuleb eeldada, et pooled on palgatingimuste muutmises kokku leppinud.
Töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised.
Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi on PalS § 4 lg 1 järgi lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Seega ei ole tööandjal õigust ühepoolselt töötaja palka vähendada. Töölepingu tingimuste muutmise vormistamise kohustus lasub TLS § 28 lg 3 ja § 70 järgi tööandjal. Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi ei muuda asjaolu, et tööandja on lõpparve arvutanud suurema kuupalga alusel, kui oli märgitud töölepingus.
Juhul, kui töötaja palgamäära muudatust ei ole töölepingus kirjalikult vormistatud ning palgamäär nähtub üksnes töötajale makstud palga teatisest, tuleb eeldada, et pooled on palgatingimuste muutmises kokku leppinud. Kui tööandja väidab, et palgateatisel märgitud palgamäär ei väljenda poolte kokkulepet palga suurendamise kohta, vaid töötajale maksti ühekordselt suuremat palka nt tulemuslikuma töö eest, peab ta kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendama, et palga ühekordne suurendamine ei olnud töölepingu muutmine. Asjaolu, et palgateatis ei kajasta töötajale makstud põhipalga suurust, peab samuti tõendama tööandja.
ITLS § 6 lg 3 ja § 7 järgi on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat alates ajast, mil töötaja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees saab määrata täiendava hea usu põhimõttest lähtuva uue tähtaja, mille jooksul isik võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, üksnes erandlike asjaolude esinemisel.
|
| III-2/1-81/95
|
Riigikohus |
08.11.1995 |
|
NB! Seisukoha muutus! RKTKo 22.06.1999, nr 3-2-1-48-99.
NB! Seisukoha muutus! RKTKo 22.06.1999, nr 3-2-1-48-99.
|
| 3-2-1-71-00
|
Riigikohus |
29.06.2000 |
|
Tööandjaks võib olla juriidiline isik või juriidilise isiku struktuuriüksus, kui talle on antud tööandja õigused. Kui kohus tuvastab, et hagi on esitatud ebaõige kostja vastu (keda hageja ei ole nõus asendama teise kostjaga), ei saa tõusetuda aegumise kohaldamine töötajate nõuetele.
|
| 3-2-1-72-04
|
Riigikohus |
28.05.2004 |
|
Töövaidlusorganisse pöördumist takistavaks ja nõude aegumistähtaja kulgemise algust ei mõjuta asjaolu, et lõpparvena maksmata raha oli töötaja valduses.
|
| 3-2-1-122-02
|
Riigikohus |
21.11.2002 |
|
Tööleping tõendab töösuhte olemasolu. Tõendatud on TsMS § 95 kohaselt hagejate kirjalike töölepingute olemasolu ning kostja pole tuginenud sellele, et ta on need tühistanud.
Kuna tööõigus ei reguleeri töösuhtest tuleneva nõude aegumistähtaja katkemist, kuulub kohaldamisele analoogia alusel TsÜS § 121 lg 1 p 4 (30.06.2002 kehtinud red), mille järgi katkes aegumistähtaja kulg, kui kohustatud isik tegi teo, millega tunnustas võlga. Katkeda saab aegumistähtaeg, mis pole võla tunnustamise ajaks möödunud.
Viivis, mida tööandja on kohustatud PalS § 35 alusel maksma, ei kuulu palga hulka, mistõttu ei kuulu palga maksmisega viivitamise eest viivise nõue PankrS § 86 lg 1 p 2 järgi teise rahuldamisjärku.
|
| 3-2-1-103-05
|
Riigikohus |
02.11.2005 |
|
Hüvitis lõpparve kinnipidamise eest makstakse kas seaduse või (kollektiiv)lepingu alusel. Mõlema alusel korraga sama kohustuse rikkumise eest hüvitist ei maksta.
Palga ja viivise sellise omavahelise seose tõttu tuleb lähtuvalt ITVS § 7 lg-s 1 sätestatust lugeda viivisenõude aegumise tähtaja alguseks päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt välja maksmata.
|
| 3-2-1-102-08
|
Riigikohus |
07.11.2008 |
|
Nii ITLS § 7 lg-t 1 kui TLS § 143 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et töötaja vastu suunatud töölepingust tuleneva kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtaeg ei alga üldjuhul enne, kui tööandja kandis kulutused, mille hüvitamist ta võib töötajalt nõuda. Sellega saab võrdsustada aja, kui kulutuste väljamõistmise kohta tööandjalt kolmanda isiku kasuks jõustus kohtulahend või kui tööandja tunnustas hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes viimasega sõlmitud kokkuleppes.
TööK § 128 lg 1 p 4 järgi kannavad töötajad vastutust kahju eest täies ulatuses, kui kahju tekitanud töötaja oli ebakaine. Kahju all mõistetakse TsK § 222 lg 2 järgi mh kreeditori tehtud kulutusi. Kulud, mida tööandja pidi töötaja põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel kandma maksete tegemise tõttu kindlustusandjale, võisid olla vältimatud. Need kulud on põhimõtteliselt hüvitatavad kahjuna.
Lähtudes TööK § 125 lg 1 esimesest lausest, võib tööandja nõuda töötajalt üksnes otsese tegeliku kahju hüvitamist. Kui töötaja põhjustab töölepingu rikkumisega tööandjale kulutusi, sh maksete näol kolmandale isikule, saab tööandja nõuda töötajalt omakorda nende kulutuste hüvitamist, kui kulutused on kas reaalselt kantud või nende kandmine on kindel, nt jõustunud on tööandjat hüvitamiseks kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes lepinguga.
|
| 3-2-1-54-12
|
Riigikohus |
08.05.2012 |
|
Aegumise kohaldamiseks tuleb töövaidlust lahendaval organil tuleb välja selgitada, millised nõuded on kohtusse või töövaidluskomisjoni poole pöördunud pool oma avalduses esitanud.
Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude peab esitama pool, kellele ülesütlemisavaldus tehti (vt ka Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-11; 10. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-05, p-d 10-12 ja 11. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05, p 13).
Avaldus töövaidluskomisjonile peab sisaldama selget ja ühemõttelist nõuet.
Nii töövaidluskomisjonil kui ka kohtul on kohustus avaldaja/hageja ebaselge nõude menetlemisel täpsustada avaldaja/hageja nõuet selliselt, et nõude sisu oleks arusaadav nii pooltele kui kohtule. Töövaidlust lahendavad organid (nii töövaidluskomisjon kui ka kohus) saavad TsMS § 3401 alusel määrata avaldajale/hagejale tähtaja avalduses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, sh avaldaja/hageja nõude täpsustamiseks.
|
| 3-2-1-127-07
|
Riigikohus |
11.01.2008 |
|
Kuna TsÜS §-st 143 tuleneva aegumise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa võtta enne hagi menetlusse võtmist seisukohta küsimuses, kas töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud ITLS § 25 lg 1 esimese lause järgi. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 2-20-4765/41, p-d 14 ja 15)
ITLS § 4 lg-st 4 tuleneb, et seadusandja on soovinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaldamist individuaalsete töövaidluste lahendamisel üksnes kohtumenetluses. Kuivõrd töövaidluskomisjon ei ole kohtuorgan ja tema otsus ei ole kohtuotsus, siis ei saa töövaidluskomisjoni otsuse kättetoimetamise suhtes kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavaid sätteid. Kuna töövaidluskomisjon on haldusorgan, siis tuleb töövaidluskomisjoni otsuse kättetoimetamisele kohaldada haldusmenetluse seadust.
Töövaidluskomisjoni otsust saab muuhulgas kätte toimetada HMS § 26 lg 3 järgi, mille kohaselt dokument loetakse menetlusosalisele kättetoimetatuks, kui see on kohale toimetatud menetlusosalise elu- või asukoha aadressil või kui see on menetlusosalisele postiasutuses allkirja vastu üle antud.
Kuigi ITLS § 24 lg-s 4 nimetatud taotluse esitamise korral loetakse ITLS § 24 lg 4 teise lause järgi hagejaks töövaidluskomisjoni pöördunud isikut, on taotluse enda esitamine ITLS § 24 lg 1 järgi (sõltumata sellest, kas selle esitab töövaidluskomisjoni pöördunud isik või töövaidluse teine pool) aegumise mõttes võrdsustatud hagiga.
ITLS § 24 lg-s 1 sätestatud tähtaeg kohtusse pöördumiseks on materiaalõiguslik tähtaeg, mille ennistamine protsessisätete järgi ei ole võimalik.
Kuna TsÜS §-st 143 tuleneva aegumise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa võtta enne hagi menetlusse võtmist seisukohta küsimuses, kas töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud ITLS § 25 lg 1 esimese lause järgi. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 2-20-4765/41, p-d 14 ja 15)
|
| 3-2-1-27-11
|
Riigikohus |
11.05.2011 |
|
Kui töötaja nõuab töölepingu ülesütlemise tõttu tööandjalt hüvitist, ei ole töölepingu ülesütlemise tuvastamine iseseisvaks hagi esemeks. Töötajal ei ole õiguslikku huvi esitada töölepingu ülesütlemise tühisuse kindlakstegemiseks tuvastushagi, kui ta ei soovi töösuhte jätkamist, vaid tahab saada töölepingu ülesütlemise tühisusest tulenevaid hüvesid.
Töötaja hüvitisnõuded, mille rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama kohtuotsuse põhjendavas osas töölepingu ülesütlemise tühisuse, on riigilõivuvabad. Seega ei tule riigilõivu maksta koondamishüvitise, töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise ja lõpparve kinnipidamise hüvitise nõudmise korral.
Töölepingu ülesütlemise tühisusest tulenevate hüvitisnõuete esitamise korral kohaldatakse aegumisel ITVS § 6 lg-t 1, mille kohaselt aeguvad hüvitisnõuded nelja kuu jooksul pärast töölepingu ülesütlemist.
|
| 3-2-1-159-05
|
Riigikohus |
30.01.2006 |
|
Kui isik ei ole vaidlustanud töölepingu lõpetamist TLS § 143 lg-s 2 ettenähtud ühekuulise tähtaja jooksul ning lõpparve suurust ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastase tähtaja jooksul, siis ei ole tal õigust nõuda saamata jäänud palka töölepingu alusel.
|
| 3-2-1-121-02
|
Riigikohus |
14.11.2002 |
|
ITVS § 24 lg 1 võimaldab pooltel töövaidluskomisjonis lahendatud töövaidluse läbivaatamiseks pöörduda kohtusse üksnes komisjoni otsusega mittenõustumise korral. Kuna hagejal puudus alus taotleda töövaidluskomisjonis läbivaadatud nõude uuesti läbi vaatamist kohtus pidanuks kohus jätma selle nõude TsMS § 149 lg 2 p 3 analoogiat kasutades menetlusse võtmata. Kui kohus võttis avalduse menetlusse, oleks menetlus tulnud TsMS § 217 p 3 analoogiat kohaldades lõpetada.
Pooled saavad töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel esitada kohtusse ühekuulise tähtaja jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamisest, üksnes neid töölepingu lõpetamise vaidlustamisega seotud nõudeid, mis olid esitatud töövaidluskomisjonile läbivaatamiseks ja mille kohta töövaidluskomisjon tegi otsuse.
Kui kohtusse pöördutakse nõudega, mida ei ole eelnevalt töövaidluskomisjonis läbi vaadatud, hakkab sellise nõude aegumise ühekuuline tähtaeg kulgema ajast, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest, mitte aga ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud töövaidluskomisjoni otsuse kättesaamise ajast. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 03.06.2003, nr 3-2-1-35-03)
Kuna töötaja töövaidluskomisjonis tööle ennistamist ei nõudnud, siis lõpetas töövaidluskomisjon ITVS § 29 lg 2 kohaselt töölepingu ja luges töötaja omal algatusel lahkunuks. Loobumine ennistamisest ei ole tagasivõetav, kui töövaidlusorgan on selle nõude osas oma otsuse teinud ning töötaja ei saa esitada kohtule tööle ennistamise nõuet.
Tulenevalt TsMS § 73 lg-s 1 sätestatud poolte võrdsuse põhimõttest on TsMS § 319 lg-s 2 esimene lause kohaldatav nii hageja kui kostja suhtes, kui apellatsioonkaebuse esitab tema.
|
| 3-2-1-110-01
|
Riigikohus |
06.11.2001 |
|
PalS § 2 lg-st 3 tulenevalt oli töötajal õigus lisatasule, kuna töölepingus on tööandja kohustunud maksma talle lisatasu eritingimustes töötamise eest ning poolte vahel puudub kokkulepe sellest kohustusest loobumise kohta. Vabariigi Valitsuse palgakorraldust reguleerivas määruses on suurendatud töötaja põhipalka ja sellest ei tulene seadusandja soov asendada lisatasu suurema palga maksmisega. Määrus ei muutnud midagi töötaja palgakorralduses, samuti säilus eritingimustes töötamine, mistõttu lisatasu kaotamine olenemata põhipalga suurendamisest oli ebaseaduslik.
Tulenevalt töötajate usaldusisiku seaduse § 7 lg-st 3 ja § 8 lg-st 1 peab tööandja töövälisel ajal usaldusisiku ülesannete täitmise eest, selle hüvitamise kokkuleppe puudumisel, maksma usaldusisikule tema nõudel hüvitist suuruses, mis vastab usaldusisiku keskmisele palgale, mida tulnuks talle säilitada põhitöö ajal usaldusisiku ülesannete täitmisel.
Tulenevalt töötajate usaldusisiku seaduse § 7 lg-st 3 ja § 8 lg-st 1 peab tööandja töövälisel ajal usaldusisiku ülesannete täitmise eest, selle hüvitamise kokkuleppe puudumisel, maksma usaldusisikule tema nõudel hüvitist suuruses, mis vastab usaldusisiku keskmisele palgale, mida tulnuks talle säilitada põhitöö ajal usaldusisiku ülesannete täitmisel.
Tulenevalt ITVS § 6 lg-st 1 puudub alus kohaldada aegumist lisatasu ja viivise nõude vastavale osale, kui hageja töötas eritingimustes, mille eest oli ette nähtud lisatasu, neli kuud enne vastava hagi esitamist.
Kohus jätab ITVS § 8 lg 4 järgi aegumise kohaldamata kui on tuvastatud, et hagejal ei olnud võimalik töövaidluskomisjoni õigeaegselt pöörduda.
|
| 3-2-1-19-02
|
Riigikohus |
23.05.2002 |
|
Tähtaegade arvutamisel töösuhtes kohaldatakse individuaalse töövaidluse lahendamise seadust (ITVS § 7).
Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 kohaselt on hagi aegumise tähtajaks üks kuu. Tähtaegade arvutamisel töösuhtes kohaldatakse individuaalse töövaidluse lahendamise seadust (ITVS § 7).
|
Facebook
Twitter