Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• eestkoste teostamine

Kui valla- või linnavalitsus on kriminaalasjas kannatanuna osaleva isiku eestkostjana maksnud kannatanu lepingulisele esindajale õigusteenuse eest tasu, mis jääb menetluskuluna kannatanu kanda, ei luba PKS § 191 lg 2 valla- või linnavalitsusel nõuda selle kulu hüvitamist eestkostetava vara arvel. (p 22)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• lapse elukoht

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• lapse huvide tagamine

Haagi 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon (konventsioon) on vastu võetud selleks, et kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ja kehtestada menetlus, tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema harilikku viibimiskoha riiki, samuti selleks, et tagada lapsega suhtlemise õiguse kaitse. Lapse tagastamise kohta tehtav lõplik otsustus peab tagama lapse parimate huvide kaitse (vt 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-16, p 13), kuigi ainuüksi konventsiooni preambulis sätestatu ei ole aluseks lapse tagastamisest keeldumisele (vt 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 17). (p 14)

Konventsiooni art 1 lit-st a järgi peab kohus määrama lapse tagastamise varasemasse hariliku viibimiskoha riiki, mitte lapse tagastamise avalduse esitanud isikule (vt selle järelduse ja tagastamise korralduse kohta pikemalt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-14, p-d 19-22 ning ka 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 18; samas pole tagastamine avalduse esitanud isikule ka täiesti välistatud). (p 16.1)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara

Kui üks abikaasadest on tehingu teinud, vastutab ta üldjuhul kohustuse täitmise eest üksi enda lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga (PKS § 33 lg 3 esimene lause). See kehtib ka juhul, kui tehingust tulenevad õigused kuuluvad ühisvarasse (vt ka PKS § 25). Abikaasa vastutab teise abikaasa võetud kohustuste täitmise eest niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada (PKS § 19; RKTKo nr 2-15-15138/56, p 18.1). (p 17)

Kuigi reeglina vastutab lepingus sõlmitud kohustuste täitmise eest lepingu sõlminud isikud, võib abielusuhe teatud juhtudel luua seaduse jõul kohustusi sellele abikaasale, kes ei osalenud lepingu sõlmimisel. Kehtivas õiguses reguleerib abikaasade vastutust varaühisuse varasuhte korral peamiselt PKS § 33. (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted

PKS § 18 kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka varaühisuse varasuhte korral. Viidatud sätte järgi tekib abikaasade solidaarkohustus, kui korraga esinevad kaks eeldust: tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks ja tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. PKS § 18 kohaldamisala on PKS¹⁹⁹⁵ § 20 lg-ga 2 võrreldes oluliselt kitsam. Uute kriteeriumite lisamisega soovis seadusandja välistada suuremate ühekordsete tehingute korral ühe abikaasa tegevuse tõttu abikaasadel solidaarvastutuse tekkimise. (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara valitsemine

Abikaasal saab ka ühisvara ühise valitsemise korral tekkida kolmanda isiku ees kohustus üksnes juhul, kui tal on selle kolmanda isikuga mõnel VÕS §-s 3 nimetatud alusel tekkinud võlasuhe. (p 22)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• eestkostja määramine

TsMS § 33 lg 4 teise lause ja TsMS § 34 lg 4 koostoimes tuleb eestkoste seadmise menetluses tõlkida isikule, kellele eestkostet soovitakse määrata, tema soovil selles asjas tehtud kohtulahendid sõltumata tema varalisest seisundist riigi kulul (p 18.2). Olukorras, kus eestkostetav ei valda eesti keelt ja tal on TsMS § 204 lg 4 esimese lause alusel iseseisev kaebeõigus, on tema kaebeõiguse efektiivseks kasutamiseks vaja, et ta saaks TsMS § 33 lg 4 teise lause alusel esitatava vastava soovi korral kätte kohtumääruse tõlke talle arusaadavasse keelde. (p 18.5)

TsMS § 528 lg 1 kohaselt tuleb eestkostja seadmise menetluseks TsMS § 34 lg 4 tähenduses lugeda ka eestkoste pikendamise menetlust, samuti menetlust, milles eestkostetava avalduse alusel analüüsitakse eestkostja ülesannete kitsendamist. (p 18.3)

PKS § 203 lg 2 esimese lause alusel peavad kohtud hindama seda, millises ulatuses isik ise suudab aru saada oma raha kasutamise vajadusest ja eesmärgist. Lubatavate pisitehingute rahasumma määramisel ei saa lähtuda sellest, palju eestkostetav on varem keskmiselt ühes kuus raha kulutanud. (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• eestkostja määramine

Edasikaevatava määruse tõlke taotlemine (TsMS § 33 lg 4 teise lause ja § 34 lg 4 alusel) on TsMS § 661 lg 5 esimese lause kohaselt mõjuv põhjus andmaks määruskaebuse esitajale täiendav tähtaeg kaebuse põhjendamiseks. (p 18.5)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• mitteabieluline kooselu
• ->
• varalised suhted

Mitteabielulise kooselu korral ei teki seaduse jõul kinnistusraamatuväliselt kinnisasja ühisomandit. Kinnisasi saab kuuluda seltsinguvara hulka ehk seltsinglaste ühisomandisse VÕS § 589 lg 1 kohaselt vaid juhul, kui eseme omandamiseleping (seltsinguleping) on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (RKTKo nr 3-2-1-142-05, p 14; RKTKo nr 3-2-1-117-09, p 17). Kui suurema väärtusega ese (nt kinnisasi) ei kuulu seltsinguvara hulka, ei saa nõuda selle panemist avalikule enampakkumisele ning osa selle müügitulemist. (p-d 13 ja 14)

Kui elukaaslased on kooselu vältel omandatud konkreetse suurema väärtusega eseme või loonud ühiselt muu olulise ja kestva tähendusega varaliselt hinnatava hüve (nt parendatud kinnisasjal asuvat elamut), (2) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning (3) pooltel oli eset omandades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks, st täidetud on seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise eeldused, on võimalik nõuda eseme väärtuse juurdekasvu ehk ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamist VÕS § 600 lg 1 alusel sõltumata sellest, kellele kuulub suurema väärtusega ese (nt kinnisasi). (p-d 12, 16, 16.2-16.3)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• mitteabieluline kooselu
• ->
• varalised suhted

Vara juurdekasvu hüvitamise nõue on rahaline nõue. Nõude suuruse kindlakstegemiseks tuleb hinnata, milline on eseme (nt kinnisasja) väärtus vara jagamise aja seisuga poolte ühise tegutsemise tulemusel, ning juhul, kui tegemist on asja parendamisega, võrrelda seda väärtusega, mis oleks esemel (nt kinnisasjal) vara jagamise ajal siis, kui pooled ei oleks ühiselt tegutsedes selle väärtust tõstnud. Saadud summast tuleb maha arvata sellel lasuvad täitmata kohustused, mida ei täideta ka jagamise käigus. Selliselt saadud eseme netoväärtuse ulatuses saab mitteomanikust elukaaslane nõuda hüvitist, mille suuruse leidmiseks liidetakse tema poolt eseme soetamiseks või parendamiseks tehtud panuse väärtus ning selle panuse suurusele vastav osa vara väärtuse juurdekasvust. (p-d 16.3, 16.5)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara valitsemine

Asjaolu, et asjaolu, et kostja II ei olnud teadlik sellest, et hageja ja kostja I on sõlminud laenulepingu, ei mõjuta kostja II vastutust PKS 1995 § 20 lg 2 alusel. Abikaasade solidaarvastutus PKS 1995 § 20 lg 2 alusel eeldab seda, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea aga teine abikaasa tingimata olema teadlik võetud kohustusest (Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 11; 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07; 19. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05, p 14). (p 19)

Kostja II vastutust ei mõjuta ka väide, et ta ei oleks olnud laenulepingu sõlmimisega nõus. PKS 1995 § 20 lg-st 2 tuleneb sarnaselt kehtiva PKS § 18 lg-le 1 abikaasale seadusjärgne teise abikaasa esindusõigus, mille alusel laieneb ühe abikaasa tehtud tehingust tulenev vastutus ka teisele abikaasale. Kui üks kostja täidab solidaarkohustuse, tekib tal tagasinõudeõigus VÕS § 69 lg 2 alusel. (p 20)

Kehtiva PKS § 18 lg 1 kohaselt on abikaasa seadusjärgsest esindusõigusest tuleneva solidaarkohustuse tekkimine seotud sellega, kas kohustus jääb abikaasade elutingimuste kohase mõistliku määra piiresse. Praeguses asjas reguleerib abikaasade solidaarvastutust aga PKS 1995 § 20 lg 2, mis sellist lisakriteeriumi ei seadnud. (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• eestkoste teostamine

Eestkostemäärusest nähtub, millises ulatuses on täisealine isik piiratud teovõimega, sh millises ulatuses võib eestkostja teha tehinguid eestkostetava nimel. (p 15)

Kui eeskoste seadmise ja selle pikendamise määruses on eestkostja ülesandeks märgitud täisealise isiku toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste (sh ööapäevaringse erihooldusteenuse) ja ravi tagamist, asendab eestkostja nõusolek isiku nõusolekut. (p 17)

Kui täisealisele isikule osutatakse ööpäevaringset erihooldusteenust vabatahtlikult ja tegemist ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamisega SHS § 105 lg 1 tähenduses, ei ole eestkostjal ega teenust osutaval hoolekandeasutusel õigust isikult vabadust võtta ega üldjuhul tema liikumisvabadust piirata. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustus
• ->
• alaealise lapse ülalpidamine

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

PKS § 100 lg-s 2 on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega. PKS § 100 lg-t 2 on vaja aga täpsemalt tõlgendada olukorras, kus alaealine laps elab vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht. Sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (vt ka RKTKo 08.01.2014 nr 3-2-1-165-13, p 12; RKTKo 09.06.2017 nr 3-2-1-35-17, p 23.1). Eelnimetatud juhul ei esine PKS § 100 lg 2 esimeses lauses käsitletud olukorda, kus vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises. (p 13.1)

Lapse vahelduva elukoha olemasolu hindamisel tuleb lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele arvestada ka muid asjaolusid tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse vahetu ülalpidamise põhiraskus siiski ühel vanematest. (p 13.2)

Kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist. (p 13.3)

Lapsele möödunud aja eest elatise väljamõistmise nõude lahendamisel ei ole ainumääravat tähtsust sellel, kui suuri kulutusi on üks või teine vanem teinud lapse ülalpidamiseks ja kas vanemate varalised panused on olnud võrdväärse suurusega. Oluline on see, kas kõik lapse vajadused on olnud kaetud. (p 14.2)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise maksmine kokkuleppel

Kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist. (p 13.3)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• eestkoste teostamine

PKS § 191 lg 1 ja § 192 lg 3 annavad eestkostjale õiguse nõuda eestkostetavalt eestkostmiseks tehtud kulutuste hüvitamist käsundi kohta kehtivate sätete järgi.

Eelkõige tuleb kõne alla VÕS § 628 lg 2, mille põhimõttest tulenevalt saab eestkostja nõuda eestkostetavalt eestkoste teostamisega seotud vajalike ja mõistlike kulude hüvitamist. Igal üksikjuhul saab otsustada, millised kulutused saab lugeda eestkoste teostamisega seotud kuludeks, lähtudes konkreetse eestkostja ülesannetest. Samuti saab kulutuste vajalikkuse ja mõistlikkuse üle otsustada igal üksikjuhul, lähtudes muu hulgas eestkostetava huvide kaitse vajalikkuse ulatusest ja eestkostetava varalisest seisundist. (p 12)

Kuivõrd PKS § 191 lg 1 ja § 192 lg 3 võimaldavad eestkostja ja eestkostetava vahelisest suhtest tulenevalt tekkinud kulutuste hüvitamist nõuda vaid ulatuses, milles need on seotud eestkoste teostamisega, siis ülejäänud kulutuste hüvitamist neile sätetele tuginedes nõuda ei saa.

Kui eestkostjaks määratud isik on teinud eestkostetava kasuks kulutusi enne eestkostjaks nimetamist, saab ta nõuda eestkostetavalt kulutuste hüvitamist eeldusel, et isiku ja eestkostetava vahel on kehtiv võlasuhe. Siiski tuleb õigussuhte kehtivuse kontrollimisel tähelepanu pöörata. eestkostetava võimalikule piiratud teovõimele. Piiratud teovõime võib kaasa tuua lepingu tühisuse. Samas võib eestkostjal olla enne eestkostjaks nimetamist tehtud kulutuste hüvitamise nõue eestkostetava vastu lepinguvälisel alusel. (p 13)

Eestkostja kulutuste hüvitamise nõude eestkostetava vastu saab maksma panna hagita menetluse vormis (TsMS § 520 jj, vt ka § 554). (p 14)

Enne eestkostja nimetamist tekkinud kulutustega seotud vaidlused tuleb üldjuhul lahendada hagimenetluses. Erandina saab nimetatud vaidlused lahendada hagita menetluses siis, kui nende hüvitamist nõutakse koos pärast eestkoste seadmist tekkinud kulutustega ja nende kulutuste vahel on olemuslik seos. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• põlvnemine
• ->
• põlvnemise kindlakstegemine

Õiguslikult saab isikuid lugeda sugulasteks siis, kui nendevaheline põlvnemissuhe on kindlaks tehtud mõnel seaduses sätestatud viisil. Materiaalõiguslikult reguleerivad põlvnemise kindlakstegemist eelkõige PKS §-d 82-95 ning lapsendamise korral PKS § 161. (p 12)

Isiku sotsiaalne perekond või vanemad võivad olla teda faktiliselt kasvatavad isikud, kuid õiguslikult on tema vanemad need, kes vastavad seaduses sätestatud legaaldefinitsioonile. PKS § 83 kohaselt on ema naine, kes on lapse sünnitanud. Isa on isik, kellest on lapse põlvnemine kindlaks tehtud abikaasa isaduse eelduse, isaduse omaksvõtu ja sellele lisatud ema nõusoleku, isaduse kohtuliku tuvastamise või isaduse vaidlustamise ja seejärel isaduse kohtuliku tuvastamise kaudu (PKS §-d 84-95). (p 13)

Põlvnemine on perekonnaõiguslik õigussuhe, mille tekkimine ega lõppemine ei ole seotud rahvastikuregistri kandega. Rahvastikuregistri kandel on üksnes tõenduslik tähendus. Ekslikud või vastuolulised rahvastikuregistri kanded ei tekita ega lõpeta põlvnemissuhet. Kui rahvastikuregistri kanne on vale, võib õigustatud isik paluda selle parandamist. Põlvnemisega seotud vaidluse lahendamist see aga ei takista. (p-d 14 ja 15)

Olukorras, kus isik on surnud, ilma et ta oleks jõudnud või soovinud seaduses sätestatud korras põlvnemist enda vanemast kindlaks teha, ei saa tema asemel tuvastada kohtus põlvnemist kolmas isik, mh tema alaneja. Kolmas isik saab põlvnemise kindlakstegemiseks nõude esitada üksnes seaduses sätestatud juhtudel. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• põlvnemine
• ->
• põlvnemise kindlakstegemine

TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast ning PKS ja TsMS põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Põlvnemise tuvastamist teistsuguses korras ja hiljem ei ole seaduses ette nähtud (RKTKm nr 3-2-1-40-12, p-d 11 ja 12). (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• põlvnemine
• ->
• põlvnemise kindlakstegemine

Kui üldiselt on jõustunud kohtuotsus TsMS § 457 lg 1 kohaselt kohustuslik menetlusosalistele, siis põlvnemisasjas poolte eluajal tehtud ja jõustunud kohtulahend õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kehtib TsMS § 457 lg 4 järgi kõigi isikute suhtes. Kuna põlvnemissuhe on absoluutne, ei saa see suhetes kolmandate isikutega olla erinev. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• suhtlusõigus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• lapse elukoht

Seadusest et ei tulene vanemate eelduslikku õigust nõuda, et laps viibiks nende kummagi juures võrdse aja. Lapsele ei tule eelduslikult määrata vahelduvat elukohta ainuüksi põhjusel, et vanem, kelle juures laps ei ela, on valmis ja võimeline lapsele vahelduvat elukohta pakkuma. (p-d 19 ja 20)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• lapse huvide tagamine

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• suhtlusõigus

Suhtluskorra kindlaksmääramisel tuleb lapse huvide väljaselgitamiseks kuulata laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil ning võtta tema arvamus arvesse ühe asjaoluna lapse huvide väljaselgitamisel. Suhtluskorra vaidluses peab kohus kaaluma kõiki võimalikke suhtluskorra alternatiive ning põhjendama, miks mh ei nõustuta nt eestkosteasutuste ja laste esindaja seisukohtadega ja miks on suhtluskorra kohta oma arvamust avaldanud laste seisukoht nende huvide vastane, mitte võrrelda üksnes vanemate soovitud suhtluskordi. (p-d 14 ja 16)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• vanema hooldusõigus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• otsustusõigus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• hooldusõiguse piiramine

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• isikuhooldus

Riigikohtu praktika järgi saab vanem lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS § 137 lg 1 alusel. (p 17)

Hooldusõiguse asjades (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes) peab kohus vanema avaldust ja vaidluse asjaolusid tõlgendades välja selgitama, mis osas ja missugusel õiguslikul alusel on tegelikult asja lahendamine vajalik. Kohus peab PKS § 123 lg 1 ja § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 kohaselt lähtuma eelkõige lapse huvidest.

Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust (PKS § 116, § 118, § 143 lg-d 1-21) võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga. Olukorras, kus kohus pole tuvastanud, et kumbki vanem oleks vägivaldne või võimetu lapse eest hoolitsema ning lapsel on mõlema vanemaga tugev side, tuleb kohtutel lähtuda sellest, et lapse huvides on ka vanemate lahuselu korral veeta aega võimalikult võrdselt mõlema vanemaga.

Samuti tuleb kohtul asja lahendades silmas pidada seda, et hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eri valdkondade suhtes eraldi. (p 19)

Olukorras, kus vaieldakse sisuliselt üksnes koolivaliku üle, peaks kohus asja lahendamisel välja selgitama, kas elukohas on vanemad võimelised omavahel kokku leppima, ilma et viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas peaks vanemate õigusi piirama. Kui vanematel on lapsega lähedane ja usalduslik suhe, tuleks kohtul otsustusi tehes lähtuda sellest, et lapse suhe mõlema vanemaga säiliks senisel kujul võimalikult suurel määral. Kui see on lapse huvides, tuleks valida lahendus, mis võimaldaks säilitada lapsel võimalikult võrdse suhtlemisvõimaluse mõlema vanemaga. (p 20)

Asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda. Asjaolude muutudes saab vanem hooldusõiguse küsimuses vajaduse korral uuesti kohtusse pöörduda. (p 21)

Hooldusõiguse asjade puhul tuleb lapse huvidest lähtuvalt vanema avaldust ja selle eesmärki ka tõlgendada ja lasta vanemal avaldust vajaduse korral veelkord täpsustada. (p 22)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• suhtlusõigus

Kohus saab lapse huvides suhtlusõigust piirata üksnes PKS § 143 lg-te 3-5 alusel. (p 13.2)

Riik saab PKS § 143 lg-te 3-5 alusel sekkuda vanema ja lapse suhtlemisõigusesse juhul, kui vanemaga suhtlemine ei ole lapse huvidega kooskõlas ning see kahjustaks lapse tervist ja arengut. Nii võib kohus PKS § 143 lg 3 järgi lapse huvides suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise lõpetada. Seda võib kohus otsustada ka omal algatusel (PKS § 143 lg 5). Suhtluskorra kindlaksmääramisel ja lepitusmenetluses on kohtul võimalik suhtluskord määrata ka selliselt, et lapse huvides piiratakse või keelatakse suhtlusõiguse teostamine mingiks ajaks. (p 13.2)

PKS § 143 lg 3 järgi lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel ei ole määrav lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut. (p 13.2)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• põlvnemine
• ->
• põlvnemise kindlakstegemine

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• lapsendamine
• ->
• lapsendamise kehtetuks tunnistamine

Lapsendamiseks ei olnud avaldaja nõusolekut vaja, sest avaldaja isadus ei olnud lapsendamise ajaks perekonnaseaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Kuna avaldaja isadust ei olnud lapsendamise ajaks tuvastatud, ei olnud ta lapsendamise ajal PKS § 84 lg 1 mõttes lapse isa, keda oleks pidanud lapsendamise menetlusse kaasama. (p 20)

Kehtiv perekonnaseadus ei võimalda olukorda, kus lapsel oleks õiguslikus mõttes ühel ajal rohkem kui kaks vanemat (sõltumata vanemate soost). Selline olukord ei saa tekkida ka lapsendamisel. Lapsendamine toob PKS § 162 kohaselt üldiselt kaasa lapse ja tema endiste sugulaste sugulussuhete lõppemise. Ka peresisesel lapsendamisel ei teki lapsel põlvnemissuhet rohkem kui kahe vanemaga, sest lapsendaja astub ühe (bioloogilise) vanema asemele. Olukorras, mil isadust ei ole mõnel PKS §-s 84 sätestatud alusel kindlaks tehtud, kuid lapsel on juba kaks vanemat (sõltumata vanema soost), ei saa isaduse tuvastamise hagi pidada õiguslikult perspektiivikaks. Kohus peaks sellises olukorras kaaluma isaduse tuvastamise hagi menetlusse võtmata jätmist TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. (p-d 23.3, 24, 24.1, 24.2)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• lapsendamine
• ->
• lapsendamise kehtetuks tunnistamine

Üldjuhul on lapsendamine nii lapse kui ka lapsendaja jaoks lõplik ja pöördumatu toiming. Lapsendamise tulemusel tekib lapsel lapsendajaga vanema ja lapse õigussuhe, millega kaasnevad samad õiguslikud tagajärjed nagu lapse ja bioloogilise vanema vahelise õigussuhtega. Kohus võib lapsendamise kehtetuks tunnistada avalduse alusel või omal algatusel (PKS §-d 166, 168 ja 169). Arvestades, et lapse huvides on säilitada stabiilsus, tuleb lapsendamise kehtetuks tunnistamise võimalusi käsitada erandina. (p 19)

Kohus võib PKS § 169 lg 3 alusel kehtetuks tunnistada ka lapse ja ühe abikaasa või registreeritud elukaaslase lapsendamissuhte, sh olukorras, mil vanem on lapsendanud teise abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse. PKS § 169 lg-s 3 ei sisaldu iseseisvad lapsendamise kehtetuks tunnistamise alused, vaid seal on välja toodud asjaolud, mille esinemisel võib kohus kaaluda lapsendamise kehtetuks tunnistamist omal algatusel. (p-d 21.1, 21.2)

Lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks PKS § 169 lg 3 p 1 alusel ei piisa ainuüksi sellest, kui lapse bioloogiline vanem on valmis lapse eest hoolitsemise üle võtma ja vanema hooldusõiguse teostamine ei ole vastuolus lapse huvidega. Kohus peab hindama täiendavalt ka seda, kas lapsendamise kehtetuks tunnistamine on PKS § 169 lg 1 mõttes lapse kaalukates huvides. Lapse kaalukaid huve tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades igakülgselt kõiki asjaolusid ja tõendeid. Lapse kaalukaid huve ei saa põhjendada ainuüksi sellega, et praeguseks on avaldaja isadus tuvastatud ning teda kui lapse bioloogilist isa ei kaasatud lapsendamise menetlusse. Samuti ei saa olla aluseks ainuüksi asjaolu, et lapsendajate abielu on lahutatud või nende registreeritud kooselu on lõppenud. (p-d 21.2, 21.3, 22.1, 22.2)

Lapsendamise kehtetuks tunnistamine võib olla lapse kaalukates huvides mh olukorras, kus lapsendamise eesmärki PKS § 147 lg 1 mõttes ei ole ilmselgelt saavutatud. Näiteks juhul, kui vanema ja lapse suhet ei ole loodud ning objektiivsetest asjaoludest nähtub, et see ei teki ka tulevikus (sh näilik lapsendamine). Lapsendamise kehtetuks tunnistamise aluseks võib olla ka see, kui lapsendaja ja lapse suhte jätkumine kahjustab oluliselt ja püsivalt lapse huve (näiteks kui lapsendaja väärkohtleb last või käitub muul õigusvastasel viisil, sh juhul, kui ta kallutab ka last sellisele käitumisele) või kui last on vaja muu tõsise ähvardava ohu eest kaitsta. (p 21.4)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara

Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)

Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi võiks ühisvara valitsemise õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)

PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)

PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. (p 25.2)

Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub samuti abikaasade ühisvarasse. Kui need nõuded on tekkisid pärast abikaasade abielu lõppemist, seega pärast varaühisuse varasuhte lõppemis, kuid on otseselt seotud kinnistuga, mis kuulub ühisvara hulka, siis kuuluvad ka need nõuded ühisvara hulka. Kui abielu on lõppenud lahutusega, on PKS § 35 p 3 järgi lõppenud ka nende varaühisuse varasuhe. Kuni ühisvara jagatud ei ole, kehtivad selle suhtes PKS § 37 lg 2 järgi ühisvara valitsemise sätted. (p-d 20 ja 35)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara valitsemine

Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)

Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi ühisvara valitsemisega seotud õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)

Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada.

Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.

Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)

Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustus
• ->
• alaealise lapse ülalpidamine

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise suurendamine, vähendamine, väljamõistmata jätmine

Lapse elatise vaidlustes tuleb kohtutel analüüsida mõlema vanema sissetulekult, varalist seisundit ja võimet teenida sissetulekut. (p 11)

Enne hagi esitamist ülalpidamise järjepidevalt nõudmata jätmine ei välista lapse õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist. Tagasiulatuvalt elatise väljamõistmisel on võimalik vältida kohustatud vanema äärmiselt raskesse olukorda asetamist eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel nii laste toonaseid vajadusi kui ka mõlema vanema toonast ja kohtulahendi tegemise aja ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise suurendamine, vähendamine, väljamõistmata jätmine

Vaidluse korral ülalpidamise andmise kohustuse jaotuse ja elatise suuruse üle peavad kooselu lõpetanud lapsevanemad end panema positsiooni, nagu nende kooselu ei oleks katkenud, ning otsustama, kas vähenenud sissetulekute korral on võimalik säilitada lastele varasem elulaad. Tagatud peavad olema laste vajadused, mitte ilmtingimata senine elulaad. (p 11.5)

PKS § 102 lg-t 2 on võimalik sellekohase taotluse alusel kohaldada nii selle vanema jaoks, kellelt elatist lapse kasuks kohtuotsusega välja mõistetakse (praktikas eelduslikult põhijuhtum), kui ka selle vanema jaoks, kes peab lapsele ülalpidamist võimaldama seaduse, s.o PKS § 96 ja § 97 p 1 alusel. (p 11.6)

Lapse elatise vaidlustes tuleb kohtutel analüüsida mõlema lapsevanema võimet teenida sissetulekut, mitte ainult ühe lapsevanema võimet. Siiski tuleb seejuures täiendavalt arvestada asjaolu, et lapsega või lastega nt aastaid kodus olnud lapsevanema võime sissetulekut teenida võib vähemalt ajutiselt olla mõnevõrra väiksem. Seda seetõttu, et kodus olemise aja jooksul ei pruugi olla välistatud varasema kvalifikatsiooni mõningane langus või nt hariduse omandamise võimatus või osaline takistatus vms asjaolud. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustus
• ->
• alaealise lapse ülalpidamine

PKS § 102 lg-t 2 on võimalik sellekohase taotluse alusel kohaldada nii selle vanema jaoks, kellelt elatist lapse kasuks kohtuotsusega välja mõistetakse (praktikas eelduslikult põhijuhtum), kui ka selle vanema jaoks, kes peab lapsele ülalpidamist võimaldama seaduse, s.o PKS § 96 ja § 97 p 1 alusel. (p 11.6)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise maksmine kokkuleppel

Seadus ei võimalda indekseerida väljamõistetud elatist igal aastal tarbijahinnaindeksi muutumise alusel. See on võimalik poolte kokkuleppel. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise maksmine kokkuleppel

Vanemal on õigus nõuda teise vanemaga sõlmitud ja kohtu kinnitatud kompromissiga lapse kasuks väljamõistetud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. See säte kohaldub (koosmõjus TsMS § 432 teise lausega) ka kohtu kinnitatud kompromissi alusel tasutavate perioodiliste (elatise) maksete puhul (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26; 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 11). (p 11)

Ei ole oluline, et kohtumenetluses, milles kompromiss kinnitati, elatisnõudeid ei esitatud. Kompromiss võib hõlmata ka perioodilisi nõudeid, mille kohta hagi ei esitatud, ning kompromiss kehtib ka isiku suhtes, kes kohtumenetluses ei osalenud. Samuti peab selliste nõuete osas olema võimalik kompromissi muuta, kui asjaolud on muutunud. Kuna kompromiss on kinnitatud kohtumäärusega, ei ole seda võimalik muuta ega lõpetada, ilma et see määrust mõjutaks. (p 11.1)

Kohtuvälise elatiskokkuleppe muutmise korda (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p-d 10, 11, 17) ei saa üle kanda kohtu kinnitatud kokkuleppele. Seejuures ei ole erisust, kas kompromissi kui kohtuliku kokkuleppe poolteks on laps ja elatist maksma kohustatud vanem või vanemad omavahel. Kohtuliku kompromissi saab üles öelda täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (TsMS § 430 lg 8), kuid see tuleb kõne alla vaid juhul, kui ei ole aluseid selle muutmiseks TsMS § 459 alusel. (p 11.2)

Kohtuliku kompromissi alusel lapse kasuks teisele vanemale makstava elatise vähendamiseks tuleb hagi esitada kompromissi teiseks pooleks oleva vanema, mitte aga lapse kui PKS § 97 p 1 järgi elatist saama õigustatud isiku, vastu. Kompromissis kokkulepitut saab pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes PKS § 100 lg 3 esimese lause mõttes. Seetõttu tulenevad sellisest kokkuleppest õigused ja kohustused üldjuhul üksnes vanematele. Eelnevast tulenevalt saab ka vanemate vahel lapse elatise kohta sõlmitud kompromissi muuta vanemate omavahelises suhtes. Isegi kui last pidada kompromissi järgi iseseisva täitmisnõudega kolmandaks isikuks VÕS § 80 lg 2 mõttes, on lepingu muutmise õigus VÕS § 80 lg 6 järgi just lepingupooltel. (p-d 12, 12.2 ja 12.3)

Kohtuliku kompromissi muutmise vaidlused tuleks lahendada kompromissi suhtes tervikuna. Ka olukorras, kus ühelt vanemalt ei mõistetud teise vanema juures elava lapse kasuks elatist välja perioodiliste maksetena, võib vanem kompromissi olemust tervikuna arvestades esitada TsMS § 459 lg 1 järgi hagi teise vanema vastu ja nõuda kompromissi muutmist elatist puudutavas osas. Kui vanem võiks lapse esindajana esitada elatishagi teise vanema vastu, ilma et enne või samal ajal muudetaks kompromissi, tekiks vanema jaoks küsimus, kuidas järgida vanematevahelist kokkulepet, et teine vanem lapse kasuks elatist ei maksa. (p-d 12.4, 16, 16.1)

Pooled võivad kompromissis TsMS § 459 eeldusi ka täpsustada ning kokkuleppel TsMS § 459 lg 1 rakendusala laiendada, mh ette näha kompromissi muutmise ka alusel, mis seadusest otse ei nähtu. (p-d 13 ja 16.2)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• hooldusõiguse piiramine

Kohtul on PKS § 134 lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, nt lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb last ähvardava ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu.

Vt vanema õigusi piiravate abinõude rakendamise kohta Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16 ja 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14. (p 15)

Kohus saab vanemalt lapse hooldusõiguse ära võtta üksnes siis, kui on tuvastatud PKS § 134 lg 1 kohaldamise eeldused. (p 17)

PKS § 135 lg 2 järgi eeldab hooldusõiguse täielik äravõtmine, et muud abinõud ei ole tulemusi andnud või nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• otsustusõigus

PKS § 145 sätestatu puhul tuleb igal üksikjuhtumil eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Ühtset loetelu olulistest ja igapäevaelu küsimustest ei saa välja tuua. Vanema ja lapse tavapärasest elukorraldusest sõltub see, millised otsustused on tavapärased, mille üle tuleb otsustada sageli. Nii ei ole välistatud, et sama küsimus on ühe lapse puhul igapäevaelu küsimus, kuid teise lapse puhul temaga seotud oluline asi. (p 16)

Vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et vanemad peavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt otsustama. See kehtib ka ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures.

Lapsega seotud olulisi asju saab üks vanem üksinda otsustada eelkõige vaid juhul, kui tal on selles asjas ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus. Üksikküsimuses otsustusõiguse saamiseks või ühise hooldusõiguse lõpetamiseks saab vanem PKS §-de 119 või 137 kohaselt avaldusega kohtusse pöörduda. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• suhtlusõigus

Vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et vanemad peavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt otsustama. See kehtib ka ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures. (p 17)

Üldjuhul on lapse huvides suhelda mõlema vanemaga ka siis, kui vanemad elavad eri riikides, ning suhtlust tuleks piirata vaid juhtudel, kui see lapse huve kahjustab. Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust ning vältida seda, et reisimine oleks lapsele liiga koormav. Kohus saab juhul, kui vanemad elavad eri riikides, määrata lapse parimate huvidega kooskõlas oleva suhtluskorra kindlaks, reguleerides, kui tihti ja milliste ajavahemike tagant peaksid laps ja vanem kohtuma. (p 22)

Igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt. Pigem oleks ekslik võtta kõikides vanema ja lapse suhtluskorra asjades vaikivalt eelduseks see, et laps peaks lahuselava vanemaga kohtuma üle nädala nädalavahetusel. Konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ei pruugi selline eeldus viia lapse parimate huvidega kooskõlas oleva lahenduseni.

Kohtute diskretsiooni piiridesse mahub võimalus määrata suhtluskord kindlaks selliselt, et laps viibib vaheldumisi kahe nädala kaupa kummagi vanema juures. (p 23)

Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et hooldus- ja suhtlusõigusega seotud asjade efektiivseks lahendamiseks on vajalik riiklikult rahastatud professionaalne perelepitusteenus. (p 25)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• vanema hooldusõigus

Lapsega seotud olulisi asju saab üks vanem üksinda otsustada eelkõige vaid juhul, kui tal on selles asjas ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus. Üksikküsimuses otsustusõiguse saamiseks või ühise hooldusõiguse lõpetamiseks saab vanem PKS §-de 119 või 137 kohaselt avaldusega kohtusse pöörduda. (p 17)

Ühise hooldusõiguse lõpetamine on võimalik ainult vanema avalduse alusel kohtus. (p 18)