3-2-1-157-11
|
Riigikohus |
03.02.2012 |
|
1. juulist 2010 jõustunud PKS § 31 lg-t 1 rikkuv tehing on tühine (vt TsÜS § 87).
Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 17 lg 2 rikkumine ei too kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva õiguse kohta tehtud käsutustehingu tühisust. Käsutustehingu kehtivust tuleb eristada käsutuse kehtivusest.
Õigustamatu käsutus võib kehtida õiguse heauskse omandamise korral. Heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Õigustamata käsutust on võimalik TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita, kui heauskset omandamist ei ole toimunud.
Vt õigustamatu käsutuse kehtivuse kohta Riigikohtu 11. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11; 7. oktoobril 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09, p 8.
Vt abielu kestel omandatud osaühingu osa eelduslikult abikaasade ühisvara hulka kuulumise kohta Riigikohtu 29. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-08, p 16.
1. juulist 2010 jõustunud PKS § 31 lg-t 1 rikkuv tehing on tühine (vt TsÜS § 87).
Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 17 lg 2 rikkumine ei too kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva õiguse kohta tehtud käsutustehingu tühisust. Käsutustehingu kehtivust tuleb eristada käsutuse kehtivusest.
Õigustamatu käsutus võib kehtida õiguse heauskse omandamise korral. Heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Õigustamata käsutust on võimalik TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita, kui heauskset omandamist ei ole toimunud.
Vt õigustamatu käsutuse kehtivuse kohta Riigikohtu 11. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11; 7. oktoobril 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09, p 8.
|
| 3-2-1-78-11
|
Riigikohus |
26.10.2011 |
|
Kohus saab erandina lõpetada elatise asjas sundtäitmise, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas nõuda jõustunud kohtulahendi alusel täitemenetluse korras lapse ülalpidamiseks elatist isikult, kelle isadus ei ole seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, kuid kellelt on jõustunud kohtulahendiga elatis välja mõistetud, kuigi tal ei ole lapse suhtes PKS § 96 järgi ülalpidamiskohustust.
Elatise maksmisest vabastamise nõuet saab juhul, kui hageja ei ole lapse isa, pidada tema vastu alustatud sundtäitmise lõpetamise nõudeks, mille rahuldamise korral peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 järgi täitemenetluse lõpetama.
Isaduse tuvastamise hagi saab esitada eelkõige mees, kellel on huvi tuvastada, et ta on lapse isa (positiivne tuvastushuvi), aga ka mees, kellel on soov tuvastada, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem.
|
| 3-2-1-35-12
|
Riigikohus |
04.04.2012 |
|
Menetlusosalise menetlusteovõimet saab kontrollida TsMS § 204 alusel. Kahtlusest menetlusteovõime suhtes tuleb teavitada ka menetlusosalise elukohajärgset valla-või linnavalitsust.
Maakohus, saades avalduse, milles kohtule teatatakse lapse heaolu ohustamisest, peab kaaluma menetluse algatamist kohtu omal algatusel (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-11, p-d 16-18).
|
| 3-2-1-35-16
|
Riigikohus |
25.05.2016 |
|
PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt RKTKo nr 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12). (p 19)
Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel. (p 20)
Ka tagasiulatuvalt saab elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 13; RKTKo nr 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt RKTKo nr 3-2-1-136-13, p 14). (p 20)
Lapse viibimiskoha määramine hõlmab ka seda kellega, kus ja millal laps viibib. Siia juurde kuulub ka õigus saada teavet lapse viibimiskoha kohta. (p 12)
Lapse igakordse viibimiskoha määramine ei ole tavahoolduse küsimus, vaid lapsega seotud olulise asja otsustamine. (p 12)
|
| 3-2-1-37-14
|
Riigikohus |
07.05.2014 |
|
PKS § 17 lg 2 rikkumine ei too kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva õiguse kohta tehtud tehingu tühisust TsÜS § 87 järgi. Heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Vastupidisel juhul käsutus ei kehti. (vt Riigikohtu 3. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p-d 14 ja 15 ning 11. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11). (p 10)
PKS § 17 lg 2 rikkumine ei too kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva õiguse kohta tehtud tehingu tühisust TsÜS § 87 järgi. Heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Vastupidisel juhul käsutus ei kehti. (vt Riigikohtu 3. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p-d 14 ja 15 ning 11. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11). (p 10)
Vaidlusaluse tehingu tegemise ajal kehtinud PKS § 17 lg 3 kohaselt, kui üks abikaasa teeb tehingu abikaasade ühisomandis oleva vallasasja võõrandamiseks, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. PKS § 17 lg 3 kohaldub ühisomandis oleva vallasasja mitte õiguse võõrandamise korral. Väärtpaberitena VÕS § 917 lg 2 mõttes EVK-s kajastatud aktsiad on kehatud õigused ning need ei ole asjad (kehalised esemed) TsÜS § 49 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 17). (p 12)
Väärtpaberitena VÕS § 917 lg 2 mõttes EVK-s kajastatud aktsiad on kehatud õigused ning need ei ole asjad (kehalised esemed) TsÜS § 49 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 23. Oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 17). (p 12)
|
| 3-2-1-176-16
|
Riigikohus |
15.03.2017 |
|
Haagi 1980.a konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Lapse tagastamisest võib art 13 lg 2 alusel keelduda, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada ja ta ei soovi tagasi minna. (p 22)
Haagi 1980.a konventsiooni art 42 lg 1 kohaselt võib riik hiljemalt konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades või sellega ühinedes teha art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni. Konventsiooni art 26 lg 3 näeb ette, et konventsiooniosaline võib deklareerida, et ta võtab endale advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest tingitud kuludega seotud kohustuse üksnes siis, kui ta võib kulud hüvitada selle riigi õigusabisüsteemi kaudu. Muid reservatsioone teha ei tohi. Eesti ongi konventsiooniga ühinedes teinud eelnimetatud reservatsiooni ja lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 p 3 sätestab, et konventsiooni art 42 ja art 26 lg 3 alusel ei võta Eesti Vabariik endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. (p 23)
Haagi 1980.a konventsiooni art-s 26 sätestatud menetluskulude kandmise põhimõtete eesmärk on lihtsustada lapse tagastamist taotleval vanemal kohtu poole pöördumist. Olukorras, kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Konventsioon ei anna avaldajale muid soodustusi kui see, et ta ei pea tasuma avalduselt riigilõivu ja kui isik vastab riigi õigusabi saamiseks kehtestatud tingimustele, võimaldatakse talle õigusabi riigi kulul. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172 lg 1. (p 25)
Haagi 1980.a konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Lapse tagastamisest võib art 13 lg 2 alusel keelduda, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada ja ta ei soovi tagasi minna. (p 22)
Haagi 1980.a konventsiooni art 42 lg 1 kohaselt võib riik hiljemalt konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades või sellega ühinedes teha art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni. Konventsiooni art 26 lg 3 näeb ette, et konventsiooniosaline võib deklareerida, et ta võtab endale advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest tingitud kuludega seotud kohustuse üksnes siis, kui ta võib kulud hüvitada selle riigi õigusabisüsteemi kaudu. Muid reservatsioone teha ei tohi. Eesti ongi konventsiooniga ühinedes teinud eelnimetatud reservatsiooni ja lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 p 3 sätestab, et konventsiooni art 42 ja art 26 lg 3 alusel ei võta Eesti Vabariik endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. (p 23)
Haagi 1980.a konventsiooni art-s 26 sätestatud menetluskulude kandmise põhimõtete eesmärk on lihtsustada lapse tagastamist taotleval vanemal kohtu poole pöördumist. Olukorras, kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Konventsioon ei anna avaldajale muid soodustusi kui see, et ta ei pea tasuma avalduselt riigilõivu ja kui isik vastab riigi õigusabi saamiseks kehtestatud tingimustele, võimaldatakse talle õigusabi riigi kulul. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172 lg 1. (p 25)
|
| 3-2-1-101-15
|
Riigikohus |
23.02.2016 |
|
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, saab kohustatud vanem nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on pärast kokkuleppe sõlmimist sedavõrd muutunud, et kokkulepitud elatise maksmise kohustus ühiselt poolt ning ülalpidamiseks õigustatud isiku seadusest tulenev ülalpidamisõigus ja kohustatud isiku ülalpidamiskohustus teiselt poolt ei ole omavahel enam tasakaalus. (p 10–15)
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, ei saa kohustatud vanem nõuda elatise vähendamiseks elatise suuruse muutmist TsMS § 459 järgi, kuid saab nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on muutunud. (p 11–15)
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, ei saa kohustatud vanem nõuda elatise vähendamiseks elatise suuruse muutmist TsMS § 459 järgi, kuid saab nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on pärast kokkuleppe sõlmimist sedavõrd muutunud, et kokkulepitud elatise maksmise kohustus ühiselt poolt ning ülalpidamiseks õigustatud isiku seadusest tulenev ülalpidamisõigus ja kohustatud isiku ülalpidamiskohustus teiselt poolt ei ole omavahel enam tasakaalus. (p 11–15)
Kui kokkulepitud elatis ei kata lapse vajadusi, saab vanem esitada lapse nimel teise vanema vastu hagi elatise väljamõistmiseks. (p 16)
Mõjuval põhjusel võib vanem ülalpidamiskokkuleppe VÕS § 196 alusel erakorraliselt üles öelda. (p 17)
|
| 3-2-1-164-10
|
Riigikohus |
16.02.2011 |
|
Elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2008. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-14-08, p 11).
Kui isik oli elatisehagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti, oli tal enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 lg 1 järgi lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist ka siis, kui isaduse omaksvõtt oli ebaõige. See ei mõjutanud ega mõjuta elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust. Kohtuotsuse jõustumisel ei ole isikul, kelle kohta tehtud vanema kanne tunnistati ebaõigeks, kohustust lapsele elatist maksta (vt Riigikohtu 7. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-07)
Elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2008. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-14-08, p 11).
Vt Riigikohtu 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18.
Kolleegium jääb Riigikohtu 7. märtsi 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-2-2-07 väljendatud seisukoha juurde, et kui isik oli elatisehagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti, oli tal enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 lg 1 järgi lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist. Isaduse omaksvõtt võib olla ebaõige, kuid see ei mõjutanud ega mõjuta elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust. Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Siiski, sellise kohtuotsuse jõustumisel ei ole isikul, kelle kohta tehtud vanema kanne tunnistati ebaõigeks, kohustust lapsele elatist maksta.
|
| 3-2-1-99-08
|
Riigikohus |
19.11.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-65-08.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-65-08.
Osaühingu kohustusi osanike koosoleku kokkukutsumisel ei saa lugeda täidetuks, kui kutse osanike koosolekule saadetakse osanike nimekirja kantud osanikule nimekirja kantud aadressil, kuid osaühing oli eelnevalt muutnud osanikukannet või aadressikannet nimekirja kantud osaniku avalduseta või nõusolekuta. Kandes osanike nimekirja reeglitele mittevastavalt osanikuna isiku, kes seda tegelikult ei ole, ei teki osaühingu kaitseks ka õigusnäivust koosoleku kokkukutsumisel (ÄS § 172 lg 1) ning osaühingu juhatus ei või tugineda koosoleku kokkukutsumisel sellele, et ta võis edastada kutse osanikuna osanike nimekirja kantud isikule sinna kantud aadressil.
|
| 3-2-1-153-08
|
Riigikohus |
03.03.2009 |
|
Eestkoste seadmise aluseks PKS § 92 lg 3 järgi võib olla lapse ilmajäämine vanema igapäevasest hoolitsusest.
Asjaolust, et avaldaja loobus vanematelt lapse äravõtmise nõudest, ei saa järeldada, et avaldaja on loobunud eestkoste seadmise alusena esile toodud põhjendustest.
Kooskõlas TsMS § 219 lg 5 teise lausega ei kontrolli kohus lapse huvide kaitseks esindaja määramise korral täiendavalt riigi õigusabi saamise eeldusi.
|
| 3-2-1-23-09
|
Riigikohus |
07.04.2009 |
|
Eluruumide erastamise seaduse § 211 kohaselt on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Korteriomandi seadmisel saab (saavad) selle omanikuks isik(ud), kes oli(d) korteri kui vallasasja omanik(ud). Vallasasjana ühisvaraks olnud korter on abikaasade ühisvara ka korteriomandina vaatamata sellele, et korteriomand kinnistati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete lõppu.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-12-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-13-07. Abikaasade osade võrdsusest PKS § 19 lg 2 p-des 1-4 märgitud asjaoludel kõrvalekaldumise korral määrab kohus omandist ilma jäänud abikaasale hüvitise proportsionaalselt tema osa suurusega.
|
| 3-2-1-127-09
|
Riigikohus |
07.12.2009 |
|
Elatise suurendamist saab PKS § 61 lg 3 alusel nõuda ka siis, kui elatis on väljamõistetud kohtulahendiga, mis põhineb kostja omaksvõtul.
Elatise suuruse muutmisel tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmisel. Ka elatise suuruse muutmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda.
Elatise suuruse muutmiseks on alust juhul, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Kohus peab elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ning tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta.
Elatist maksma kohustatud vanema varalise seisundi halvenemine või elatist saama õigustatud vanema varalise seisundi paranemine võib olla aluseks elatise suurendamata jätmisele. Ka elatise suurendamisel peab kohus kindlaks tegema mõlema vanema varalise seisundi. Kohtul on õigus ja ka kohustus lähtuda elatise väljamõistmisel mõlema vanema varalisest seisundist ja kohustatud vanema varalise seisundi halvenemise või õigustatud vanema varalise seisundi paranemise korral jätta elatis suurendamata, kui seni väljamõistetud elatis vastab vanemate varalisele seisundile. Laste vajaduste suurenedes võib lastest lahus elava vanema varalise seisundi muutumatuna püsimise või halvenemise korral jätta elatise suurendamata, kui elatist maksma kohustatud vanema varaline seisund ei võimalda tal suuremat elatist maksta.
Elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-93-08.
Tulumaksu määra vähenemine võrreldes elatise väljamõistmise ajaga võib anda alust jätta elatis suurendamata, kui sel põhjusel saab pärast tulumaksu mahaarvamist elatist saav vanem rohkem elatist ja sellest piisab lapse suurenenud vajaduste rahuldamiseks.
Täiendava maksuvaba tulu mahaarvamine maksustamisperioodi tulust mõjutab selle vanema varalist seisundit, kellel on seadusest tulenevalt õigus seda teha. Vanema varalise seisundi paranemise korral ei pruugi elatise suurendamine olla põhjendatud.
|
| 3-2-1-117-09
|
Riigikohus |
09.12.2009 |
|
Tehing, millega kohustutakse kinnisasja omandama või võõrandama, peab olema AÕS § 119 lg 1 praegu kehtiva redaktsiooni järgi notariaalselt tõestatud. Põhimõtteliselt oli see nii ka enne 1. juunit 2003 kehtinud AÕS § 119 lg 1 järgi. Samas muutub vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse.
Ühise tegutsemise lepingu lõppemisel tuleb ühise tegutsemise käigus tekkinud vara, sh asja väärtuse juurdekasv, jagada asjaõigusseaduses sätestatud kaasomandi jagamise sätete alusel. Kaasomanikul on AÕS § 76 lg 1 järgi õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning AÕS § 77 lg 1 järgi jagatakse asi kaasomandi lõpetamisel üldjuhul kaasomanike kokkuleppe kohaselt.
Ka ühise tegutsemise lepingu eesmärgi saavutamiseks peavad pooled tasuma osamaksu rahas või muus varas või osalema eesmärgi saavutamisel töise panusega. Seega on ühise tegutsemise leping tasuline leping ning selle alusel abielu ajal omandatud vara on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara sõltumata sellest, kas lepingus osales üksnes üks abikaasa või mõlemad.
Kinkelepingut iseloomustab kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Ka enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi järgi oli kinkeleping samadel alustel määratletav.
Ka ühise tegutsemise lepingu eesmärgi saavutamiseks peavad pooled tasuma osamaksu rahas või muus varas või osalema eesmärgi saavutamisel töise panusega. Seega on ühise tegutsemise leping tasuline leping ning selle alusel abielu ajal omandatud vara on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara sõltumata sellest, kas lepingus osales üksnes üks abikaasa või mõlemad.
|
| 3-2-1-156-14
|
Riigikohus |
17.02.2015 |
|
Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt peab kostja tõendama oma vastuväiteid, kuid samas on ka hagejal kohustus tõendada enda seisukohti. (p 14)
Kohus arvestab hagis või vastuhagis märgitud nõude suurusega. Kohus ei saa lähtuda tõendis märgitud nõude suurusest, kui seda ei ole hagis või vastuhagis muudetud. (p 12)
Kohus on kohelnud pooli ebavõrdselt, kui mõlemad pooled on esitanud oma seisukohad hilinenult, kuid kohus arvestab üksnes ühe poole seisukohtadega. (p 13)
Kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab varasuhte lugeda lõppenuks alates sellest ajast. Alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS-i järgi ei ole varaühisuse lõppemine seotud abikaasade abielusuhete lõppemise ajaga. (p 11)
Kui ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS-i kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt, kuid ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS-ist. Kui vara omandati enne 1. juulit 2010, saab ühisvara jagades arvestada ka vara omandamise ajal kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. (p 10)
Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt peab kostja tõendama oma väidet, et ühisvara omandati tema lahusvara arvel, kuid samas on ka hagejal kohustus tõendada enda seisukohta, et vaidlusalune kinnisasi omandati ja maja ehitati muu, kui kostja lahusvara arvel. (p 14)
|
| 3-2-1-141-15
|
Riigikohus |
02.12.2015 |
|
Kui tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb kohaldada TsÜS § 164 lg-t 2. Selle sätte eesmärgiks on välistada nõude aegumine olukorras, kus lapsel puudub alaealisuse tõttu võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna. (p 10)
TsÜS § 164 lg 2 on kohaldatav sõltumata sellest, kas elatise nõude kohta on olemas jõustunud täitedokument või mitte. Aegumistähtaja peatumine lõpeb lapse jaoks tema täisealiseks saamisest ühtviisi nii olukorras, kus enne lapse täisealiseks saamist on elatis lapsele välja mõistetud, kui ka siis, kui laps paneb elatisenõude vanema vastu maksma pärast täiskasvanuks saamist. Kui täiskasvanud laps paneb nõude maksma, tuleb seejuures arvestada elatise tagasiulatuvale väljamõistmisele kehtivaid PKS §-st 108 tulenevaid ajalisi piiranguid. (p 11)
TsÜS § 164 lg 2 kehtib ühtmoodi nii neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud varasema PKS § 61 lg 1 järgi, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem, kui ka kehtiva PKS § 97 p 1 järgi, mille kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks mõlemal juhul lapse ülalpidamise kohustuse täitmine (vt ka RKTKo nr 3-2-1-120-14, p 13). (p 11)
TsÜS § 164 lg 2 kohaldatavuse seisukohast ei ole tähtsust, kas vanem, kellele on lapse kasuks väljamõistetud elatis, esitab enne lapse täisealiseks saamist täitedokumendi täitmiseks või mitte. Olukorras, kus elatis on kohtulahendiga välja mõistetud, säilib lapsele täiskasvanuks saamiseni õigus väljamõistetud elatis kohustatud vanemalt sisse nõuda sõltumata sellest, kas lapse teine vanem on lapse alaealisuse ajal püüdnud väljamõistetud elatist kohustatud vanemalt sisse nõuda. (p 11)
TsÜS § 164 lg 2 välistab alaealise lapse kasuks elatise nõude suhtes TsÜS § 154 kohaldatavuse. Kui kohustatud vanem on lapsele elatist maksnud või teinud seda osaliselt, tuleb lapsel täiskasvanuks saamise järel nõude maksmapanemisel kohustatud vanema tasutud elatist arvesse võtta (vt nt RKTKo nr 3-2-1-11-09, p 12; RKTKm nr 3-2-1-172-11, p 10). (p 11)
Kui tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb kohaldada TsÜS § 164 lg-t 2. Selle sätte eesmärgiks on välistada nõude aegumine olukorras, kus lapsel puudub alaealisuse tõttu võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna. (p 10)
TsÜS § 164 lg 2 on kohaldatav sõltumata sellest, kas elatise nõude kohta on olemas jõustunud täitedokument või mitte. Aegumistähtaja peatumine lõpeb lapse jaoks tema täisealiseks saamisest ühtviisi nii olukorras, kus enne lapse täisealiseks saamist on elatis lapsele välja mõistetud, kui ka siis, kui laps paneb elatisenõude vanema vastu maksma pärast täiskasvanuks saamist. Kui täiskasvanud laps paneb nõude maksma, tuleb seejuures arvestada elatise tagasiulatuvale väljamõistmisele kehtivaid PKS §-st 108 tulenevaid ajalisi piiranguid. (p 11)
TsÜS § 164 lg 2 kehtib ühtmoodi nii neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud varasema PKS § 61 lg 1 järgi, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem, kui ka kehtiva PKS § 97 p 1 järgi, mille kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks mõlemal juhul lapse ülalpidamise kohustuse täitmine (vt ka RKTKo nr 3-2-1-120-14, p 13). (p 11)
Lapse huvide esiletõstetuse seisukohast tuleb arvestada sellega, et alates 1. juulist 2010. a kehtivas PKS-s puudub regulatsioon, mille järgi võiks lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel, ning seepärast tuleb ka neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud enne 1. juulit 2010. a kehtinud seaduse järgi, lugeda alates 1. juulist 2010 lapse ja vanema vahelises ülalpidamissuhtes õigustatud pooleks laps (vt RKTKo nr 3-2-1-130-14, p 15; RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 11-12). (p 11)
TsÜS § 164 lg 2 kohaldatavuse seisukohast ei ole tähtsust, kas vanem, kellele on lapse kasuks väljamõistetud elatis, esitab enne lapse täisealiseks saamist täitedokumendi täitmiseks või mitte. Olukorras, kus elatis on kohtulahendiga välja mõistetud, säilib lapsele täiskasvanuks saamiseni õigus väljamõistetud elatis kohustatud vanemalt sisse nõuda sõltumata sellest, kas lapse teine vanem on lapse alaealisuse ajal püüdnud väljamõistetud elatist kohustatud vanemalt sisse nõuda. (p 11)
TsÜS § 164 lg 2 välistab alaealise lapse kasuks elatise nõude suhtes TsÜS § 154 kohaldatavuse. Kui kohustatud vanem on lapsele elatist maksnud või teinud seda osaliselt, tuleb lapsel täiskasvanuks saamise järel nõude maksmapanemisel kohustatud vanema tasutud elatist arvesse võtta (vt nt RKTKo nr 3-2-1-11-09, p 12; RKTKm nr 3-2-1-172-11, p 10). (p 11)
Kui tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb kohaldada TsÜS § 164 lg-t 2. Selle sätte eesmärgiks on välistada nõude aegumine olukorras, kus lapsel puudub alaealisuse tõttu võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna. (p 10)
Lapse huvide esiletõstetuse seisukohast tuleb arvestada sellega, et alates 1. juulist 2010. a kehtivas PKS-s puudub regulatsioon, mille järgi võiks lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel, ning seepärast tuleb ka neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud enne 1. juulit 2010. a kehtinud seaduse järgi, lugeda alates 1. juulist 2010 lapse ja vanema vahelises ülalpidamissuhtes õigustatud pooleks laps (vt RKTKo nr 3-2-1-130-14, p 15; RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 11-12). (p 11)
|
| 3-2-1-153-15
|
Riigikohus |
13.01.2016 |
|
Seadusest ei tulene lahutatud abikaasale õigust nõuda endiselt abikaasalt ülalpidamist juhul, kui ta hooldab lahutatud abikaasade ühist täisealist puudega last. Sellisel juhul saab aga täisealise puudega lapse hooldamise kulud arvata lapse enda ülalpidamiskulude hulka. (p 11)
Ülalpidamise saamiseks tuleb tuvastada lahutatud abikaasa abivajadus (vt Riigikohtu 13. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-13, p 15). Ainuüksi asjaolu, et isiku töövõime kaotuse protsent on 50, ei anna alust järeldada, et isikul on võimalik teenida 50% oma vajaduste rahuldamiseks vajalikust rahast. (p 12)
|
| 3-2-1-119-15
|
Riigikohus |
19.10.2015 |
|
Olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, ei saa tuvastada asjaolude muutumist ja seetõttu tuleb ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma. (p 12)
Täisealiseks saanud õpinguid jätkavale lapsele elatist välja mõistes tuleb lähtuda PKS § 99 lg-st 1. Sellises asjas ei saa kohaldada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära ega lähtuda sellest, et täisealiseks saanud laps ei pea miinimumelatise saamiseks oma vajadusi kohtumenetluses tõendama. (p 10)
Täisealiseks saanud lapse vanem võib PKS § 102 lg 1 järgi ülalpidamiskohustusest vabaneda, st talle ei kohaldu PKS § 102 lg 2. (p 11)
PKS § 97 p 2 järgne täisealiseks saanud õppiva lapse elatisenõue on iseseisev nõue, mitte PKS § 97 p-s 1 sätestatud alaealise lapse elatisenõude jätk, mistõttu ei või kohus mõista alaealise lapse kasuks välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni. (p 13)
PKS § 97 p 2 järgne täisealiseks saanud õppiva lapse elatisenõue on iseseisev nõue, mitte PKS § 97 p-s 1 sätestatud alaealise lapse elatisenõude jätk, mistõttu ei või kohus mõista alaealise lapse kasuks välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni. (p 13)
|
| 3-2-1-78-15
|
Riigikohus |
16.09.2015 |
|
Kohtul tuleb lapse heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil positiivset mõju ei oleks, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära (vt ka Riigikohtu 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas 3-2-1-13-11, p 14 ja Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16). (p 14)
Olukorras, kus vanem soovib last ise kasvatada ja osaleb lapse elus ka pärast lapse perekonnast eraldamist ning on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma ja tegema selleks linnavalitsusega koostööd, tuleb vanemale enne hooldusõiguse äravõtmist kohaldada muid abinõusid ja anda võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardanud ohu kõrvaldada. (p 18)
|
| 3-2-1-77-07
|
Riigikohus |
03.10.2007 |
|
Kui ühisvara jagamisel poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi.
Abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana.
Kuigi MaaRS § 22 lg 1 järgi said maa ostueesõigusega erastada muu hulgas isikud, kellel oli õigus osta maad ehitise omanikuna, ei tähenda see seda, et elamu juurde maa erastamisel sai kinnisasja omanikuks tingimata ehitise kui vallasasja omanik ega olnud võimalik abikaasade ühisomandi tekkimine. Üksnes vallasasjaks olnud eluruumi kui ühe abikaasa lahusvara kinnistamisel abielu ajal ei teki EES § 21¹ ja PKS § 15 lg 1 koosmõjus abikaasade ühisomandit.
Kui ühisvara jagamisel poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi.
Kuigi MaaRS § 22 lg 1 järgi said maa ostueesõigusega erastada muu hulgas isikud, kellel oli õigus osta maad ehitise omanikuna, ei tähenda see seda, et elamu juurde maa erastamisel sai kinnisasja omanikuks tingimata ehitise kui vallasasja omanik ega olnud võimalik abikaasade ühisomandi tekkimine. Üksnes vallasasjaks olnud eluruumi kui ühe abikaasa lahusvara kinnistamisel abielu ajal ei teki EES § 21¹ ja PKS § 15 lg 1 koosmõjus abikaasade ühisomandit.
Juhul, kui ühe abikaasa lahusvaraks olnud elamu muutus abielu ajal maa erastamise tõttu kinnisasja oluliseks osaks, tuleb ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale ulatuses, mis tagab lahusvara kaotanud abikaasale õiglase osa ühisvarast.
Ühisvara jagamisel tuleb kohtul kindlaks määrata ka jagatavate asjade väärtus. PKS § 18 lg-st 2 tulenev ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.
|
| 3-2-1-12-07
|
Riigikohus |
08.03.2007 |
|
Ühisvara jagamise menetluses kantud kohtukulude jaotamisel enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 järgi ei ole õige jagada kohtukulusid poolte vahel proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. Ühisvara jagamisel on põhjendatud jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne teist abikaasat.
Ühisvara väärtust ei tule kindlaks määrata abielusuhete lõppemise aja seisuga. PKS § 18 lg-st 2 tuleneb küll, et abielusuhete lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara koosseis, see aga ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse alati kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus.
Perekonnaseadus ühisvarasse kuuluvate esemete väärtuse kindlaksmääramise aluseid otseselt ei reguleeri. Eseme väärtuse regulatsioon tuleneb TsÜS §-st 65, mille järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ning eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Viidatud sättest ei tulene siiski, millise ajahetke seisuga tuleb eseme väärtus kindlaks määrata.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-15-06.
|
Facebook
X.com