3-2-1-13-07
|
Riigikohus |
21.03.2007 |
|
Hoolimata PKS §-s 49 sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest ei saa alati lahus elavale vanemale tagada samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal. Lapsest lahus elamine vähendab paratamatult vanema ja lapse koosolemise võimalusi.
See, kui detailselt vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määratakse, sõltub eelkõige menetlusosaliste vastavatest ettepanekutest ning iga konkreetse asja eripärast. Seejuures peab suhtlemiskorra regulatsioon tagama lahus elava vanema ja lapse suhtlemisõiguse määral, mis vastab lapse huvidele ja tagab lapsele LaKS §-s 28 sätestatud õiguse säilitada ühest vanemast lahuselu korral isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga.
Vanem peab vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks detailse suhtlemiskorra. Juhul, kui kohtul on alust arvata, et üldine suhtlemiskord ei taga lapse huve ja õigust lahus elava vanemaga suhelda, võib kohus reguleerida lahus elava vanema ja lapse suhtlemiskorras lisaks täpsemalt need küsimused ilma milleta jääks lapse õigused ja huvid kaitseta. Teatud juhtudel võib vanemate konfliktsuse tõttu olla lapse huvides see, et kohus reguleerib lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korda täpsemini.
Kohtu määratud lapsega suhtlemise korda kui sellist ei saa üldjuhul täita täitemenetluse korras. Täitetoiminguid saab teha eelkõige trahvimääruse täitmiseks, kuid mitte vanema ja lapse kohtumise korraldamiseks vastavalt kohtu määratud suhtlemiskorrale.
Omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.
Ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 2 p 4 alusel tuleb abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda vastavalt sellele, kui suur on abikaasa osa teise abikaasa lahusvara väärtusest.
PKS § 14 lg 2 alusel saab abikaasade ühisvaraks tunnistada ka vara, mille üks abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist liisingulepingu alusel, kui oluline osa liisingumaksetest tasuti ühisvara või teise abikaasa lahusvara arvel. Kuid samas ei ole PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt.
Isiku tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana ei anna iseenesest alust ühisvaraks oleva raha jagamisel abikaasade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Perekonnaseadus ei võimalda käsitada füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Perekonnaseadusest ei tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja abielusuhete ajal omandatud vara oleks selle abikaasa lahusvara.
Abikaasade ühisvaraks ei ole PKS § 14 lg 1 alusel siiski mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt.
Perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel on oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema.
|
| 3-2-1-113-07
|
Riigikohus |
12.12.2007 |
|
Kahju hüvitamise kohustus võib tekkida lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumise tõttu. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb muu hulgas arvestada rikutud kohustuse kaitse-eesmärki, põhjuslikku seost kohustuse rikkumise ja kahju vahel ning hageja kui kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises.
Abikaasade ühisvara hulka kuuluvat asja müüv abikaasa ei esinda teist abikaasat kui sama asja kaasmüüjat. See kehtib ka siis, kui üks abikaasa andis nõusoleku, et teine abikaasa võib sõlmida abikaasade ühisvara hulka kuuluva asja müügilepingu.
Tulenevalt VÕS § 208 lg-st 1 ja § 217 lg-st 1 võtab asja müügilepingu sõlmimisel müüja kohustuse anda ostjale üle lepingutingimustele vastava kinnisasja. See on varaline kohustus. PKS § 20 lg 2 järgi vastutavad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel on oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa olema tingimata teadlik võetud kohustusest.
|
| 3-2-1-79-96
|
Riigikohus |
05.06.1996 |
|
Perekonnaseaduse kohaselt võidakse eestkoste seada lapse üle, kes on vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud mitte vanema süülise käitumise tõttu, vaid muudel põhjustel. Perekonnaseadus ei keela lapsele eestkostja määramist kui lapsel on seadusliku esindajana olemas vanem. Vaidluses lapse üle ei saa last kutsuda kohtuistungile tunnistajana, sest lapse seaduslik esindaja on protsessis pooleks ning esindatav ja tunnistaja ei saa protsessis esineda ühes isikus.
|
| 3-2-1-16-96
|
Riigikohus |
07.02.1996 |
|
Kohus tuvastab juriidilise faktina sugulussuhteid, millest sõltub isiku isiklike või varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine. Isadus on sugulus.
|
| 3-2-3-4-96
|
Riigikohus |
28.02.1996 |
|
Avaldaja, kellel oli kohtule esitada nii enda sünnitunnistus, mille kanne isa kohta olemas ja hilisem lapsendamise tunnistus, avalduse alusel sugulussuhte fakti tuvastada ei saa. Fakti tõendavad dokumendid olid avaldajal olemas. Lapsendatud lapse sünniaktis ei saa esialgseid andmeid taastada, sest kohus ei ole lapsendamist tühistanud.
|
| 3-2-1-14-04
|
Riigikohus |
17.02.2004 |
|
Nõude piiride ületamisena ei ole käsitatav olukord, kui kohus määrab ühisvara jagamisel hagejale jääva vara osaks väiksema osa, kui hageja taotles. Sellisel juhul on tegemist hagi osalise rahuldamisega.
Abikaasade ühisvara jagamise hagi on vara hagi, mille puhul tuleb õigusabi eest tasumise osas kohaldada TsMS § 61 lg 1 p 1.
Abielu kestel omandatud kinnisvara on PKS § 14 lg 1 kohaselt poolte ühisvara, sõltumata sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud üks abikaasa. Abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks saab PKS § 19 lg 2 p 3 järgi olla asjaolu, et üks abikaasa tasus kinnistu eest enne abiellumist ja ta oli kinnistul asuva ehitise omanik.
Abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks saab PKS § 19 lg 2 p 3 järgi olla asjaolu, et üks abikaasa tasus kinnistu eest enne abiellumist ja ta oli kinnistul asuva ehitise omanik.
|
| 3-2-1-145-01
|
Riigikohus |
05.12.2001 |
|
Protsessiosalisteks mitteolevate isikute kirjalikud seletused ei ole tõendiks TsMS § 90 lg 2 mõttes. Kuna selliste isikute ütlused võivad olla tõendiks üksnes tunnistaja ütlustena (TsMS § 101 lg 1), ei või kohus neid asendada muus vormis andmekandjaga. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 12.10.2011, nr 3-2-1-74-11, p 26)
Lapse kohtlemise põhimõtete (lastekaitse seaduse § 31 lg 1) järgimise tagamine on avalik huvi. Asjades, kus otsus oleneb laste väära kohtlemise tõendatusest, ei ole kohtul mitte ainult õigus, vaid ka kohustus teha TsMS § 91 lg 2 alusel ettepanek esitada täiendavaid tõendeid või koguda neid omal algatusel.
|
| 3-2-1-160-04
|
Riigikohus |
02.02.2005 |
|
Sundtäitmise viisi otsustamine võib puudutada võlgniku abikaasa õigusi ja kohustusi. Seetõttu saab võlgniku abikaasa esitada sundtäitmise viisi otsustamise menetluses vastuväite vaidlusaluse vara abikaasade ühisvara hulka kuulumise kohta.
Kuigi AÕS § 56 lg 1 järgi eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust, on võimalik, et PKS § 14 lg 1 alusel on abikaasade varalised suhted erinevad kinnistusraamatusse kantud andmetest. Kui erinevalt kinnistusraamatu kandest on vara, millele sissenõue pöörati, abikaasade ühisvara, tuleb ühisvara jagada hoolimata asjaolust, et varasema kohtulahendi alusel on kinnistule seatud kohtulik hüpoteek. Kohtuliku hüpoteegi heauskset omandamist asjaõigusseadus ei võimalda.
Abieluvaralepingu sõlmimine on võimalik samaaegselt ostu-müügilepingu sõlmimisega. Kui abikaasad on abieluvaralepinguga määranud kindlaks seadusjärgsest abieluvarareziimist teistsugused varalised õigused ja kohustused, siis kehtib abieluvaralepingus kokkulepitu.
|
| 3-2-1-116-00
|
Riigikohus |
08.12.2000 |
|
Pärandvara jagamise asjades perekonnaseaduse ühisvara jagamist reguleerivad sätted kohaldamisele ei kuulu. Abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvara lepingut või mis ei ole saadud kinke või pärimise teel, loetakse abikaasade ühisvaraks olenemata sellest, kas see omandati abikaasade ühisvara või abikaasade lahusvara arvel.
|
| 3-2-1-15-06
|
Riigikohus |
12.04.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-16-05.
Kaasomandi lõpetamisel tagab õiglase hüvitise maksmise see, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Eeltooduga saab kohus arvestada vaid juhul, kui pooled on selliselt hüvitise kindlaksmääramist taotlenud. Analoogset seisukohta kaasomandi lõpetamise kohta on kolleegium väljendanud ka 9. veebruari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05.
Omandist ilma jäänud abikaasale tuleb tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kui pooled seda apellatsioonikohtus õigel ajal ei tee, pole neil hiljem võimalust sellele tugineda.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-61-05, lahend nr 3-2-1-99-04 ja lahend nr 3-2-1-164-05.
|
| 3-2-1-52-05
|
Riigikohus |
20.05.2005 |
|
Kui hageja soovib jagada ühisvara kaasomandisse ja kostja ei pea võimalikuks ühisvara kaasomandisse jagamist ning soovib rahalist hüvitist, peab kohus põhjendama, miks ta jätab ühisvara poolte kaasomandisse, mitte ühe poole ainuomandisse.
PKS § 19 lg 3 järgi ei ole võimalik jagada ühisvara selle müügi teel ja jagada raha abikaasade vahel. Sellest sättest tulenevalt on võimalik ühisvarasse kuuluv asi jätta abikaasade kaasomandisse mõttelistes osades või ühe abikaasa ainuomandisse.
|
| 3-2-1-82-05
|
Riigikohus |
19.09.2005 |
|
Kohustuse võtmist perekonna huvides peab tõendama võlausaldaja. Perekonna huvides võetud kohustuse olemasolu ei tõenda iseenesest laenulepingus märgitud laenu sihtotstarve ja asjaolu, et laenu võtmise ajal olid abikaasadel ühised majanduslikud suhted.
Abikaasade ühise vastutuse tekkimiseks PKS § 20 lg 2 alusel peab olema tõendatud, et kohustus võeti faktiliselt perekonna huvides.
Abikaasade ühine varaline vastutus (PKS § 20 lg 2) on ette nähtud vaid juhul, kui kohustus on võetud perekonna huvides. Perekonna huvides võetud kohustuse kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk. Mööbli ja koduse majapidamise masinate ostmiseks võetud kohustus võib olla käsitatav perekonna huvides võetud kohustusena.
|
| III-2/3-24/95
|
Riigikohus |
26.10.1995 |
|
|
| III-2/3-33/95
|
Riigikohus |
30.11.1995 |
|
|
| 3-2-3-1-96
|
Riigikohus |
18.01.1996 |
|
Lapsendamisotsuse tegemisel otsustab kohus lapsendatava ees- ja perekonnanime muutmise (PKS § 85). Kohtul ei ole õigus ilma seadusliku aluseta muuta lapse sünnikohta.
|
| III-2/3-7/95
|
Riigikohus |
14.03.1995 |
|
|
| III-2/1-40/94
|
Riigikohus |
11.10.1994 |
|
|
| 3-2-1-101-96
|
Riigikohus |
02.12.1996 |
|
Elamuühistu liikme endisel perekonnaliikmel ei ole ühistu liikmega samu õigusi ja kohustusi. Abikaasade ühisvaraks ei ole korter ega osamaks elamuühistus, sest need kuuluvad elamuühistule ja abikaasade ühisvaraks võib olla osamaksu tagasinõude õigus, kui ühistu liige ühistust lahkub või ta sealt välja arvatakse. Osamaksu tagasinõude õigus on abikaasal, kes on ühistu liige. Teine abikaasa võib nõuda kompensatsiooni abikaasalt, kellele jäi osamaksu tagasinõude õigus. Selline vaidlus on abikaasade ühisvara jagamise vaidlus, mis eluruumist väljatõstmise vaidluses lahendamisele ei kuulu.
Korteri mittekasutamine ei ole korteri mittesihipärane kasutamine. Isikut, kes korteris ei ela, ei saa sealt ka välja tõsta. Elamuühistu liikmel on ühistu liikme õigused ja kohustused. Elamuühistu liikme endisel perekonnaliikmel ei ole ühistu liikmega samu õigusi ja kohustusi. Abikaasade ühisvaraks ei ole korter ega osamaks elamuühistus, sest need kuuluvad elamuühistule ja abikaasade ühisvaraks võib olla osamaksu tagasinõude õigus, kui ühistu liige ühistust lahkub või ta sealt välja arvatakse. Osamaksu tagasinõude õigus on abikaasal, kes on ühistu liige. Teine abikaasa võib nõuda kompensatsiooni abikaasalt, kellele jäi osamaksu tagasinõude õigus. Selline vaidlus on abikaasade ühisvara jagamise vaidlus, mis eluruumist väljatõstmise vaidluses lahendamisele ei kuulu.
|
| 3-2-1-6-12
|
Riigikohus |
14.03.2012 |
|
Kohus saab hagita asjas menetluse peatada avaldajast või puudutatud isikust tingitud mõjuval põhjusel.
Lapsega koos elava vanema isikuhooldusõiguse piiramine suhtlusõigust puudutavas küsimuses on käsitatav vanemast tuleneva mõjuva põhjusena, mis annab alust suhtlemiskorra määramise asjas menetlus peatada kuni vanema isikuhooldusõigust piiravate abinõude rakendamise lõpetamiseni.
Kas, millal ja kuidas lapsele tema päritolu kohta teavet anda, on üldjuhul hooldusõigusliku vanema otsustada. Selle küsimuse otsustamisel peab vanem teostama oma õigusi heas usus ja lähtuma lapse, mitte enda heaolust.
Kui hooldusõiguslik vanem keeldub lapsele tema päritolu kohta teavet andmast, sest ta ei soovi, et laps saaks teada, kes on tema teine vanem, ega toeta lapse kontakti teise vanemaga, ja selline keeldumine ei ole lapse huve arvestades põhjendatud, kuritarvitab hooldusõiguslik vanem oma õigusi ja jätab sellega lapse heaolu tagamata.
Juhul, kui vanem ei suuda isiklikel põhjustel lapsele tema päritolu kohta teavet anda, kuigi see oleks ilmselt lapse huvides, ja takistab põhjendamatult teisel vanemal lapsega suhelda, kahjustades sellega lapse heaolu, peab kohus leidma viisi, kuidas lapse heaolu tagada. Seejuures võib kohus rakendada seadusest tulenevaid abinõusid ka omal algatusel.
Suhtlemiskorra määramine olukorras, kus piisava arusaamisvõimega laps ei tea ega tunne lahus elavat vanemat, ei ole lapse huvides, sest ei ole teada, kuidas lapsele tõe teadasaamine mõjub, ega see, kas ja kui kiiresti laps olukorraga kohaneb ning milline kontakt tal lahus elava vanemaga tekib ja kui sage suhtlemine on lapse huvides parim.
Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine.
Lapsega koos elav vanem on üldjuhul kohustatud lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda. Vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga.
Üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda. Seda, kas lahus elava vanema ja lapse suhtlemise takistamine on lapse huvides põhjendatud, saab kohus hinnata vanema ja lapse suhtlemise korda määrates.
Ennatlik ja ebaotstarbekas on määrata kindlaks lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korda olukorras, kus piisava arusaamisvõimega laps ei tea ega tunne oma vanemat. See ei ole lapse huvides, sest ei ole teada, kuidas lapsele tõe teadasaamine mõjub, ega see, kas ja kui kiiresti laps olukorraga kohaneb ning milline kontakt tal lahus elava vanemaga tekib ja kui sage suhtlemine on lapse huvides parim.
Kohus ei saa vanema ja lapse suhtlemist korraldades kohustada lapsega koos elavat vanemat lapsele selgitama, kes on lapse isa, kui vanem ise on sellele vastu. Kas, millal ja kuidas lapsele tema päritolu kohta teavet anda, on üldjuhul hooldusõigusliku vanema otsustada. Selle küsimuse otsustamisel peab vanem teostama oma õigusi heas usus ja lähtuma lapse, mitte enda heaolust.
Kui vanem ei suuda isiklikel põhjustel lapsele tema päritolu kohta teavet anda, kuigi see oleks ilmselt lapse huvides, ja takistab põhjendamatult teisel vanemal lapsega suhelda, kahjustades sellega lapse heaolu, peab kohus leidma viisi, kuidas lapse heaolu tagada.
Lapsele tema päritolu selgitamiseks ja vanemaga suhtlemise võimaldamiseks tuleb kohtul esmalt veenda lapsega koos elavat vanemat koostöö vajalikkuses. Kui vanem keeldub koostööst, jättes sellega lapse ilma isiklikust kontaktist teise vanemaga ja ohustades lapse heaolu, saab kohus lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule.
Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid ning valitud abinõu peab olema asjaolusid arvestades eesmärgipärane ja proportsionaalne.
Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks saab vahendajaks määrata erieestkostja, kelle ülesandeks on sellisel juhul vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult lapse heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub ning millal ja kuidas selgitada lapsele pärast teise vanema tundma õppimist, et tegemist on tema vanemaga, kes soovib ka edaspidi lapsega suhelda ja tema elus vanemana osaleda. Erieestkostjaks peab olema isik, kelle isikuomadused ja kvalifikatsioon võimaldavad sellises komplitseeritud olukorras täita erieestkostja ülesandeid ja tagada lapse heaolu. Erieestkostjaks võib olla kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, kellel on piisav kogemus selliste olukordade lahendamiseks.
Ühist hooldusõigust omavad vanemad peavad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu vanemate lahuselu korral parimal viisil, sh kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem. Vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus.
|
| 3-2-1-35-17
|
Riigikohus |
09.06.2017 |
|
Kui hagejad on esindaja kaudu esitanud kostja vastu ühise hagi elatise suurendamiseks, kuid samas on iga hageja esitanud kostja vastu oma eraldiseisva elatisnõude, ei ole tegemist vältimatute kaashagejatega TsMS § 207 lg 3 mõttes. Seda tuleb arvestada nii nõuete kui ka kohtulahendi resolutsiooni formuleerimisel ja kohtulahendi põhjendamisel, aga ka asja hinna määramisel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-56-15, p 13). Asja hind tuleb sellisel juhul määrata iga hageja nõude osas ka kassatsioonimenetluses eraldi (vt ka RKTKo nr 3-2-1-162-13, p-d 49-57). (p 14-15)
Üksnes TsMS § s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 32)
Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud. Kui kompromissiga mõistetakse elatis välja alla miinimummäära, on oluline, et kompromissi kinnitamise määruses oleksid kajastatud ka asjaolud, millest nähtuvalt on elatise väljamõistmine alla miinimummäära põhjendatud. Kui elatis lepitakse kompromissis kokku mingi protsendina miinimumelatisest, saab muude asjaolude muutumatuna püsimisel lähtuda miinimumelatise muutumisel eeldusest, et lapsele tuleb tagada elatis jätkuvalt sama protsendi ulatuses miinimumelatisest. (p-d 37.1-37.3)
Vt otsuse p-d 18-22 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-118-12, p 13; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 16).
Ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-119-15). Kui laps elab lahuselava vanema juures, siis eeldatakse, et lahuselav vanem katab kulud aja eest, mil laps tema juures on. (p-d 23.3-23.4)
Vt otsuse p-d 27-28.3 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-119-15, p 11; RKTKo nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13).
Üksnes TsMS § s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 32)
Vt otsuse p 25 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 13).
|
Facebook
X.com