3-20-1115/147
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.02.2023 |
|
HKMS § 158 lg 31 esimese lause järgi hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist (EKo asjades C-585/16, Alheto, p-d 106, 111, 112; C-556/17 Torubarov, p-d 51, 52). HKMS § 158 lg 31 esimene lause laieneb ka Riigikohtule, kuid seda arvestades kassatsioonimenetluse eripära (HKMS § 211 lg 5 esimene lause), st Riigikohus ei tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta (HKMS § 229 lg-d 1–3; vrd ka RKHKo nr 3-17-1545/81, p 22; 3-16 -088/69, p 18). Riigikohus võib arvestada uusi asjaolusid, mis ei vaja tõendamist (HKMS § 60). (p-d 24 ja 25)
Kaebajate kassatsioonkaebustes on kahtlemata õigesti osutatud, et nii PPA kui ka kohtud on kohustatud arvestama lapse õigusi ja huve (VRKS § 17 lg 1, vt ka lapse õiguste konventsiooni art 3, lastekaitseseaduse § 5 p 3 ja § 21). Peale üldise viite lapse huvidele ei ole siiski esitatud ühtki konkreetset asjaolu või selgitust, kuidas PPA või kohtud on rahvusvahelise kaitse andmise osas selle põhimõtte vastu eksinud. Ainuüksi lapse huvide järgimise kohustus ei saa olla aluseks rahvusvahelise kaitse andmisele, kui VRKS § 4 lg-s 1 või 3 nimetatud eeldused ei ole täidetud. (p 27)
Lubamatu on, kui vanemad elukoha ja elukorralduse valikute tegemisel omakasu eesmärgil, soovides leida võimalus jääda mittekodakondsusjärgsesse riiki, provotseerivad last või mõjutavad teda muul moel negatiivselt. Selle tolereerimine riigi poolt avaks tee varjupaigaõiguse kuritarvitamisele, ajendades lastega peresid kasutama laste mõjutamist vahendina enda riigis viibimise seadustamiseks. Riik peab kõikide otsuste tegemisel arvestama küll lapse parimate huvidega (sh säilitades perekonna ühtsuse, v.a juhul, kui see on vastuolus lapse parimate huvidega), kuid see ei saa tähendada kohustust taluda oma territooriumil välismaalasi, kes lapsi mõjutades püüavad laste kaudu saavutada endale sobivat riigis viibimise õigust. (p 35.5)
Kolleegium peab oluliseks lisada, et PPA vaidlusaluste otsuste tegemisest on möödunud üle kahe aasta. Lapse arengus on aja möödumisel ja selle jooksul kogetul ja omandatul suur roll. Laste sulandumine Eesti ühiskonda on ilmselt suurenenud – paranenud on keeleoskus, tekkinud on sõbrad ja harjumuspärane elukeskkond. Kaebajatel ei saa siiski olla tekkinud ei rahvusvahelise kaitse taotluste menetluse ega ka kohtumenetluse ajal mingit õiguspärast ootust Eestisse jäämise suhtes. (p 35.9)
Tervishoiusüsteemi kvaliteet ja selle võimalikud puudujäägid Venemaal ei ole rahvusvahelise täiendava kaitse andmise aluseks. Kaebajad ei ole väitnud, et tervishoiuteenused oleksid neile Venemaal tahtlikult kättesaamatuks tehtud (vt ka EKo asjas C-542/13 M`Bodj, p-d 35 ja 41). (p 29)
Silmas pidades Euroopa Kohtu praktikat ja rakendades analoogiat HKMS § 158 lg-ga 31, on kolleegium seisukohal, et lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel tuli haldus- ja ringkonnakohtul arvesse võtta ka neid direktiivi 2008/115/EÜ art-s 5 nimetatud asjaolusid, mis tekkisid või muutusid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ning mis olid sellised, et võisid mõjutada tagasisaatmise lubatavust. Kui rahvusvahelise kaitse andmise kohtuvaidluse ajal on selgunud, et isiku riigist väljasaatmine ei ole vahepeal muutunud asjaolude tõttu ettenähtavas tulevikus õiguslikult lubatav, siis tuleb lahkumisettekirjutus tühistada. (p 32.6)
Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 sätestab, et direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid arvesse lapse parimaid huve, perekonnaelu, kolmanda riigi kodaniku tervislikku seisundit ning järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet. Samuti tuleb austada eraelu (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 92). Art-s 5 sätestatud mittetagasisaatmise põhimõte on absoluutne ning liikmesriigid on kohustatud seda järgima tagasisaatmismenetluse kõikides etappides. Seetõttu ei või ka tagasisaatmisotsuses kohustada isikut lahkuma riiki, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et tagasisaatmisotsuse täitmise korral ähvardab seda isikut reaalne oht, et teda koheldakse viisil, mis on harta art-ga 18 või art 19 lg-ga 2 vastuolus. (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 55 ja 56.) (p 32.5)
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu keelatud vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise (vt EIKo Paposhvili vs. Belgia (41738/10), p 183; EIKo Savran vs. Taani (57467/15), p-d 129 ja 137). Euroopa Kohus on selgitanud, et EL põhiõiguste harta alusel on väljasaatmiskeelu standard sama (vt nt C-562/13 Abdida, p-d 47 jj; C-353/16 MP, p-d 37 jj, C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 61–66). Kui tegemist on raske psühhiaatrilise haigusega, ei saa seejuures piirduda üksnes nende tagajärgedega, mis võivad olla asjaomase isiku füüsilisel toimetamisel ühest liikmesriigist teise, vaid arvesse tuleb võtta kõiki selle väljasaatmisega kaasnevaid tõsiseid ja parandamatuid tagajärgi (C-353/16 MP, p 42). (p 33)
Nii Euroopa Kohus kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt märkinud, et asjaolu, et isik, kelle väljasaatmine on otsustatud, ähvardab teha enesetapu, ei kohusta riiki loobuma nimetatud meetme elluviimisest, kui ta võtab konkreetsed meetmed enesetapu takistamiseks. Näiteks peatab isiku väljasaatmise (füüsilise üleandmise) ajani, kuni tema seisund võimaldab väljasaatmist, tagab transpordi ajal meditsiinitöötaja, kelle käsutuses on vajalikud ravimid jms vahendid või meetmed, veendub, et isik saab arstiabi ka pärast teise riiki jõudmist jne (vt EKo C-578/16 PPU C.K. jt, p-d 79–90; EIKo Kochieva jt vs. Rootsi (75203/12), p 34 ja seal tehtud viited). (p 35.6)
Tervisest tulenev takistus ei pea direktiivi 2008/115/EÜ art 9 järgi kaasa tooma lahkumisettekirjutuse tühistamise, vaid tähendab eeskätt lahkumiskohustuse sundtäitmise (väljasaatmise) edasilükkamist (vt ka C-546/19 Westerwaldkreis, p 59; erandiks võib olla vaid juht, kui liikmesriik annab art 6 lg 4 alusel kolmanda riigi kodanikule kaastundlike, humanitaar vms põhjustel loa riigis viibimiseks). Nimelt näeb direktiivi 2008/115/EÜ art 9 sõltuvalt tervise probleemide raskusest ette, et väljasaatmise võib edasi lükata (lg 2 punkt a) või see tuleb edasi lükata (lg 1 p a alusel, kui tervise probleemi tooks kaasa mittetagasisaatmise põhimõtte rikkumise). Seevastu Eesti VSS § 14 lg 5 loetleb väljasaatmise peatamise alused, kuid ükski neist selgesõnaliselt tervisliku olukorraga ei seondu. Lõike 5 p-s 4 sätestatut („humaansete kaalutluste … tõttu“) tuleks tõlgendada kooskõlas eeltoodud direktiivi normidega. VSS § 14 lg 4 näeb ette alused, mil väljasaatmist ei kohaldata, ning nende hulka kuulub ka olukord, kus väljasaatmine on muutunud võimatuks (punkt 2) või riik peab järgima mittetagasisaatmise põhimõtet (punkt 3 koostoimes VSS §-ga 171). (p 35.7)
|
| 3-18-89/51
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.05.2019 |
|
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule.
VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh peab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul olema kindlaks tehtud tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.
Vt täpsemalt Euroopa Liidu õigusest ja riigisisesest õigusest tuleneva pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise regulatsiooni kohta ohu tõttu avalikule korrale või riigi julgeolekule otsuse p 10 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 14–23.
VangS § 6 lg 1 järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vangla tihedast kontaktist kinnipeetavaga vangistuse ajal ning vangistuse eesmärgist tulenevalt on vangla hinnang kinnipeetava ohtlikkusele seoses uute kuritegude toimepanemisega väga olulise kaaluga. (p 14)
Isiku tervislik seisund on üks asjaoludest, mis võib mõjutada hinnangut temast lähtuvale ohule. PPA-le pidi olema teada, et kaebaja põeb rasket haigust. Uurimisprintsiibist lähtudes tulnuks PPA-l asjaolusid selgitada. (p 15)
Isiku järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemisel viisil, et õiguskuuleka elu perioodid on äärmiselt napid või pea olematud, võib anda tunnistust tema tegelikust ja piisavalt tõsisest ohtlikkusest. Seda ka siis, kui toime pandud süüteod ei ole eraldi võetuna kõrge ühiskonnaohtlikkusega, kuid süüteod kogumis ning koos muude isikuga seotud asjas tähtsust omavate asjaoludega on piisavad, et jaatada tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasolu. Otsusest peavad nähtuma siiski sellekohased konkreetsed ja selged isikut ja tema käitumist iseloomustavad põhjendused. Analüüsida tuleb kuritegude toimepanemise asjaolusid, laadi jms iseloomustavaid tegureid, samuti määratud karistuste suurust. (p-d 16–18)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt. Igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu on vaja kohaldada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Vt täpsemalt Euroopa Liidu õigusest ja riigisisesest õigusest tuleneva pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise regulatsiooni kohta ohu tõttu avalikule korrale või riigi julgeolekule RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 14–23, ning ärakuulamise ja kaalutlusõiguse teostamise põhimõtete kohta lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 32–34. (p 10)
Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Menetluse käigus tuvastatud asjaoludele toetudes tuleb esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud. (p 12)
Lapse õiguste konventsiooni art-st 3 ning LasteKS § 5 p-st 3 ja §-st 21 tuleneb kohustus seada kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid. Kohustus hinnata ja kindlaks määrata lapse huvid seob ka PPA-d, kui ta teeb otsuse lapse vanema Eestis viibimise ja elamise õiguse ning viimasele sissesõidukeelu kohaldamise üle, sest see võib riivata lapse õigusi ja kohustusi. (p 23)
Kuigi lapse huvid ei ole välismaalasest vanemat puudutavas menetluses ainumäärava tähtsusega, tuleb PPA-l lapse huve ka tegelikult hinnata ja kindlaks määrata, et neid koostoimes muude asjas tähtsust omavate asjaoludega korrakohaselt kaaluda (HMS § 4 lg 2, § 6, VMS § 241 lg 3). Lapse huvide korrektne hindamine ja kindlaks määramine on eriti olulised olukorras, kus kolmanda riigi kodanikust välismaalase laps on Eesti kodanik (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-133/15, Chavez-Vilchez jt). (p 24)
Isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla vaid väga erandlikel juhtudel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks. Ka väljasaatmine on keelatud vaid juhul, kui terviseseisundit ja sihtriigi ravivõimalusi arvestades kaasneksid väljasaatmisega VSS §-s 171 sätestatud tagajärjed. (p 25)
VMS § 241 lg-s 3 on loetletud asjaolud, mida pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvesse võtta. Neid asjaolusid tuleb kaaluda ka lahkumisettekirjutuse tegemisel pärast seda, kui on tuvastatud tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule (direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3). Üheks kaalumisel arvesse võetavaks asjaoluks on tagajärjed välismaalase perekonnaliikmete jaoks. (p 20)
Lapse õiguste konventsiooni art-st 3 ning LasteKS § 5 p-st 3 ja §-st 21 tuleneb kohustus seada kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid. Kohustus hinnata ja kindlaks määrata lapse huvid seob ka PPA-d, kui ta teeb otsuse lapse vanema Eestis viibimise ja elamise õiguse ning viimasele sissesõidukeelu kohaldamise üle, sest see võib riivata lapse õigusi ja kohustusi. (p 23)
Kuigi lapse huvid ei ole välismaalasest vanemat puudutavas menetluses ainumäärava tähtsusega, tuleb PPA-l lapse huve ka tegelikult hinnata ja kindlaks määrata, et neid koostoimes muude asjas tähtsust omavate asjaoludega korrakohaselt kaaluda (HMS § 4 lg 2, § 6, VMS § 241 lg 3). Lapse huvide korrektne hindamine ja kindlaks määramine on eriti olulised olukorras, kus kolmanda riigi kodanikust välismaalase laps on Eesti kodanik (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-133/15, Chavez-Vilchez jt). (p 24)
|
Facebook
Twitter