3-3-1-31-08
|
Riigikohus |
13.06.2008 |
|
Elamislubade andmisel ei ole endise NSV Liidu julgeolekuorganite töötajad käsitatavad "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" subjektidena (vt ka Riigikohtu 11.11.2002 otsuseid haldusasjades nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 ning 04.04.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-03).
"Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (edaspidi Kokkulepe) kohaldatavuse hindamisel endise NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (RJK) töötajate suhtes tuleb oluliseks pidada Kokkuleppe poolte aktsepteeritud senist praktikat neile isikutele pensionide määramisel ja maksmisel (vt ka Riigikohtu 28.04.2008 otsust haldusasjas nr 3-3-1-1-08). RJK töötajaid saab ja tuleb pensioneerimisel käsitada Kokkuleppe-järgsete sõjaväepensionäridena. Vene Föderatsioon on pidanud NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee endisi töötajaid Kokkuleppe subjektiks. Eesti pool on aktsepteerinud sellist pensionide maksmise korraldust.
Poolte tahteks pole olnud luua olukorda, kus RJK töötajad oleksid pensionide määramisel ja maksmisel soodsamas olukorras võrreldes relvajõudude sõjaväepensionäridega. Tahe eristada RJK töötajaid sõjaväepensionäridest pensioniõiguslikes küsimustes selliselt, et eristamine seaks nad Kokkuleppe art 5 mittekohaldumisel soodsamasse olukorda ning neil oleks võimalik saada üheaegselt mõlema riigi määratud pensioni, ei tulene ei siseriiklikust õigusest ega rahvusvahelise lepingu poolte lähenemisest.
Kokkulepe on välisleping RPKS § 4 lg 3 tähenduses. Kui välisleping sisaldab Eesti seadusest erinevat regulatsiooni riiklike pensionite määramiseks või maksmiseks, tuleb sellist regulatsiooni ka kohaldada. Lähtudes nii Kokkuleppe art 5 grammatilisest tõlgendusest, kuid eelkõige Kokkuleppe poolte tahtest ja sarnasest arusaamast Kokkuleppe art 5 tõlgendamisel ja kohaldamisel, siis praeguse sõnastuse ning Kokkulepe poolte tahte juures tuleneb vaidlusalusest sättest võimalus saada korraga vaid ühe riigi poolt määratud pensioni.
|
| 3-3-1-14-03
|
Riigikohus |
04.04.2003 |
|
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil ei laiene endise NSVL Riikliku Julgeolekukomitee töötajatele.
|
| 3-3-1-89-04
|
Riigikohus |
03.02.2005 |
|
Ei saa nõustuda sellega, et seaduseelnõu 189 SE seletuskiri annab alust väita, et Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-43-02 Välismaalaste seaduse varasemale redaktsioonile antud tõlgendust tuleb muuta. Seletuskirjast saab järeldada vaid tahet mitte anda pärast eelnõu seaduseks saamist kokkuleppejärgsetele sõjaväepensionäridele alalisi elamislube. Ka Vabariigi Valitsus tõlgendas 1999. aasta 23. novembri määrusega nr 362 kinnitatud korra punktis 108 Kokkulepet ja Välismaalaste seadust viisil, mis võimaldab anda kokkuleppejärgsele pensionärile ka alalise elamisloa.
|
| 3-3-1-74-07
|
Riigikohus |
20.12.2007 |
|
Halduskohtumenetluses on tõendiks ka dokumentaalne tõend (TsMS 29. ptk). Kohtumenetluse seaduse sätteid ja uurimispõhimõtet on oluliselt rikutud, kui kohus on lugenud tunnistaja ütlusteks isikuga peetud vestluse alusel ametniku vormistatud kokkuvõtte. Kui ka isikuga peetud vestlust kohtueelses menetluses on protokollitud ja tehtud vestlustest kokkuvõtteid, ei saa kokkuvõtet käsitada tunnistaja ütlusena kohtumenetluslikus mõttes. Isik tulnuks sellisel juhtumil kutsuda kohtusse tunnistajana ja sellisena üle kuulata.
"Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes" tekstist ega mõttest ei tulene eesmärki kindlustada sotsiaalseid tagatisi Eesti Vabariigi territooriumil sõjaväepensionäridele, kes on otsustanud Eestist lahkuda ja tegelikult lahkusidki. Lahkudes Eesti Vabariigist ja asudes elama Vene Föderatsiooni loobus isik Kokkuleppega talle garanteeritud tagatistest ning seetõttu ei saa teda käsitada Kokkuleppejärgse sõjaväepensionärina. Seega kohaldub sellise isiku suhtes VMS § 12 lg 4 p 7 ning pädevus anda käskkirja tema elamisloa taotluse kohta on siseministril.
|
| 3-3-1-11-03
|
Riigikohus |
17.03.2003 |
|
VS § 12 lg 9 p 4 alusel elamisloa pikendamisest keeldumine kujutab endast põhiõiguste riivet. Seda isegi siis, kui elamisluba keeldutakse pikendamast mõlemale abikaasale. Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele on kontrollitud kolme tunnuse - abinõu sobivuse, siis vajalikkuse ja seejärel vajadusel ka mõõdukuse - abil. Kolleegiumi arvates on VS § 12 lg 9 p 4 puhul seadusandja poolt valitud abinõu kindlasti sobiv, sest elamisloa pikendamisest keeldumine viib lõppkokkuvõttes abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud isiku Eestist lahkumisele ja eeldatavasti elama asumisele riiki, kus ta omandas nimetatud programmi raames elamispinna. Kolleegium peab valitud abinõud ka vajalikuks, sest ta ei tea valitud eesmärgi saavutamiseks praktiliselt rakendatavat abinõud, mis viiks eesmärgile.
Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 tõepoolest ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Iseenesest ei ole kaalutlusõiguse seadusega mittesätestamine vastuolus Põhiseadusega. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Kolleegium peab käesolevas asjas proportsionaalseks VS § 12 lg 9 p 4 regulatsiooni, mille järgi elamisloa pikendamise otsustamisel puudub kaalutlusõigus, kui isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis ja kohustus korteri saamisel Eestist lahkuma.
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppega Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (Kokkulepe) mittehõlmatud isikutele otsustatakse elamisloa andmine Välismaalaste seaduse alusel. Kokkuleppe subjektiks saavad olla üksnes sõjaväepensionärid, kes omasid pensionäri staatust Kokkuleppe alla kirjutamise päeval, s.o 26. juulil 1994, samuti nende perekonnaliikmed.
Väismaalaste seadusesse paragrahv 12 lõike 9 punkti 4 sisseviimisel on Riigikogus seaduseelnõu menetlemisel ühemõtteliselt silmas peetud isikuid, kes olid rahvusvahelise abiprogrammi alusel enne seadusemuudatust saanud välismaal korteri, kuid ei lahkunud Eestist. Seadusandja on omistanud VS § 12 lg 9 p-le 4 tagasiulatuva mõju. Nimetatud abiprogrammi raames korteri saanud isikud võtsid aga ise endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha senine korter (kodu) ning lahkuda Eestist ja edaspidi viibida Eestis välismaalasena üldistel alustel. Seega ei saa 1999. aastal Välismaalaste seaduses sätestatud regulatsioon, mis lõppkokkuvõttes võimaldab sellistel isikutel Eestis viibida vaid viisa alusel, olla isikule üllatuslik. Usalduse kaitse seisukohalt pole see regulatsioon põhiseadusevastane.
Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 tõepoolest ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Iseenesest ei ole kaalutlusõiguse seadusega mittesätestamine vastuolus Põhiseadusega. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Kolleegium peab käesolevas asjas proportsionaalseks VS § 12 lg 9 p 4 regulatsiooni, mille järgi elamisloa pikendamise otsustamisel puudub kaalutlusõigus, kui isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis ja kohustus korteri saamisel Eestist lahkuma.
|
| 3-3-1-17-03
|
Riigikohus |
17.04.2003 |
|
|
| 3-3-1-43-02
|
Riigikohus |
24.10.2002 |
|
Sõjaväepensionär saab tähtajalise elamisloa "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" alusel, mitte aga erandkorras Välismaalaste seaduse alusel. Alalise elamisloa võib sõjaväepensionär saada Välismaalaste seaduse § 12 lg 3 alusel, kui ta on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning tal on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja äraelamiseks piisav püsiv legaalne sissetulek. Sellist järeldust toetab ka Vabariigi Valitsuse 1999.a 23. novembri määrus nr 362, mille punktis 108 peetakse võimalikuks alalise elamisloa andmist Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile.
|
| 3-3-1-12-03
|
Riigikohus |
18.03.2003 |
|
VS § 12 lg 9 p 4 alusel elamisloa pikendamise keeldumine kujutab endast põhiõiguste riivet. Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele on kontrollitud kolme tunnuse - abinõu sobivuse, siis vajalikkuse ja seejärel vajadusel ka mõõdukuse - abil.
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppega Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (Kokkulepe) mittehõlmatud isikutele otsustatakse elamisloa andmine Välismaalaste seaduse alusel. Kokkuleppe subjektiks saavad olla üksnes sõjaväepensionärid, kes omasid pensionäri staatust Kokkuleppe alla kirjutamise päeval, s.o 26. juulil 1994, samuti nende perekonnaliikmed.
|
Facebook
Twitter