3-16-2436/51
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.09.2019 |
|
Pikaajalise elaniku elamisluba omava välismaalase Eestis viibimise ja elamise õigust, samuti selle lõpetamist ja välismaalase Eestist väljasaatmist reguleerib Nõukogu 25.11.2003. a direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Direktiivist nähtub, et pikaajalise elaniku staatuse ja sellest tulenevad garantiid omandab isik vaid juhul, kui riik selle staatuse välismaalasele annab (vt art 7 lg 3, art 6). Tegu ei ole pelgalt riigis sündimise või pikaajalise elamise tulemusel n-ö iseenesest tekkiva seisundiga. Kui pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist saab isik tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivist 2003/109/EÜ tulenevad tagatised (konkreetsel juhul kõrgendatud kaitse väljasaatmise vastu) (RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 36). (p 11)
VSS § 29 lg 1 p 7 alusel saab sissesõidukeelu kehtestada vaid juhul, kui on tuvastatud karistatusest tulenev oht (vt RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 20). (p 13)
Sidemete nõrkus kodakondsusjärgse riigiga ei ole siiski absoluutseks takistuseks sissesõidukeelu kehtestamisele (vrd ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 28). Ka kinnisvara omamine Eestis ei ole piisav põhjus, mis välistaks sissesõidukeelu kehtestamise. (p 16)
Perekonnaliikmete olemasolu Eestis on vaid erandjuhul asjaoluks, mis automaatselt välistab sissesõidukeelu kohaldamise (vt VSS § 29 lg 3). (p 17)
Vt p-d 14 ja 15.
Kuna ohuhinnangu aluseks olevad asjaolud on praegusel juhul piisavalt selged, ei mõjuta kolmeaastane ajavahemik sissesõidukeelu kehtestamisest selle kehtivusaja alguseni hinnangut sissesõidukeelu õiguspärasusele. Kuigi kaebaja püüdlusi vangistuse jooksul tuleb tunnustada, ei kummuta need sissesõidukeelu kasuks rääkivaid argumente. (p 18)
Vrd ka RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 24 ja selle annotatsioon.
|
Facebook
Twitter