3-3-1-64-13
|
Riigikohus |
03.03.2014 |
|
Nii enne 31.12.2011 kehtinud HKMS v.r § 84 lg 3 kui ka kehtiva HKMS § 104 lg 4 järgi tuleb nõude suurendamisel tasuda täiendavat riigilõivu vastavalt kaebuse esemeks oleva või vaidlusaluse rahasumma või vara väärtuse suurenemisele. Kolleegium selgitas 10.10.2012 määruses asjas nr 3-3-1-42-12 (p 13), et kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasutav riigilõiv arvutatakse kogu nõudest, mitte selle osadest lähtudes. Vastasel korral võiksid erinevatelt nõude osadelt arvutatavad riigilõivud kokku ületada kogu nõudelt tasutava riigilõivu ning olla seetõttu vastuolus seadusandja tahtega. Ka nõude suurendamisel tuleb riigilõiv arvutada lõplikust nõudest lähtudes, mitte liita esialgselt nõudelt ja suurendatud nõude osalt arvutatud riigilõive. (p 38)
Riigikohus on seda, millisest RLS redaktsioonist tuleb nõude muutmise korral riigilõivu arvutamisel lähtuda, käsitlenud 23.10.2013 otsuses asjas nr 3-4-1-34-13 ja 14.01.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-53-13. Nendest lahenditest järeldub, et kuna lõplik tsiviilasja hind, mille alusel riigilõiv arvutatakse, selgub alles pärast nõude muutmist, tuleb riigilõiv arvutada nõude muutmise ajal kehtivast seadusest lähtudes. (p 39)
Riigikohtu üldkogu on oma varasemas praktikas võtnud riigilõivu määramisel aluseks enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsiooni ja seda ka nendel juhtumitel, kui lahendi tegemise ajal kehtis RLS, mis sätestas väiksemad riigilõivud kui enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsioon (vt 16.12.2013 määrus asjas nr 3-3-1-70-13, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika. (p-d 42–43)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-70-13.
KOV ei pidanud ette nägema, mida õigustatud subjektid soovivad tagastatud varaga edaspidi tegema hakata ning kui suur kahju võib väljaüürimata jätmise tõttu tekkida. (p 34) KOV-le sai aga olla ettenähtav, et kui ta rikub restitutsiooninõuete kohta teatise väljastamisel hoolsuskohustust, võib see kaasa tuua õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise, selle õigustatud subjektidele tagastamise võimatuse ja vara tagastamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse. (p 33)
Saamata jäänud üüritulu on puhtmajanduslik kahju. Tsiviilõiguses peetakse puhtmajandusliku kahju hüvitamist deliktiõiguse järgi erandlikuks. Deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid eelkõige konkreetseid õigushüvesid. Puhtmajandusliku kahju hüvitamata jätmist peetakse põhjendatuks eelkõige seetõttu, et vastasel juhul poleks kahju tekitajale tema vastutus ettenähtav ja võiks kujuneda ebaproportsionaalselt suureks.
Puhtmajanduslikku kahju on võimalik hüvitada vaid siis, kui sellise kahju tekkimine oli võlgnikule ettenähtav, rikutud normi või kohustuse eesmärk oli kaitsta isikut sellise kahju tekkimise eest või kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega, eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks oligi kannatanule sellise kahju tekitamine (vt otsus asjas nr 3-2-1-64-05; otsus asjas nr 3-2-1-123-05; otsus asjas nr 3-2-1-7-10). (p 31)
Rikutud normi kaitse-eesmärgi teooriast on juhindutud ka haldusasjades (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-13-06; otsus asjas nr 3-3-1-66-09; otsus asjas nr 3-3-1-2-10; otsus asjas nr 3-3-1-53-11), kusjuures haldusasjades nr 3-3-1-13-06 ja nr 3-3-1-53-11 kasutati nimetatud teooriat TsK kehtimise ajal tekitatud kahju hüvitamise asjades.
Tsiviilkolleegium on kasutanud ettenähtavuse reeglit mh ka TsK alusel lahendatud asjades (vt nt otsus asjas nr 3-2-1-90-02; otsus asjas nr 3-2-1-19-03). (p 32)
Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt saab teiselt poolelt välja mõista vaid tegelikult kantud menetluskulusid (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-54-13, p 30). Raha kandmine advokaadibüroo ühelt arvelduskontolt teisele ei lõpeta advokaadibüroo nõuet kliendi vastu ega anna seetõttu alust lugeda menetluskulusid kantuks. Kuigi tegemist on tsiviilkohtumenetluses kehtivast põhimõttest erineva lähenemisega, ei ole selline praktika põhiseadusega vastuolus. Halduskohtumenetluses kehtiv menetluskulude kantuse põhimõte ei piira ebaproportsionaalselt isikute põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset. (p 46)
Kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine ei ole kooskõlas kolleegiumi pikaajalise praktikaga, mille kohaselt on võimalik haldusvälise õigusabi kulud välja mõsta üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Omandireformiga seotud probleemide lahendamine kuulub omavalitsuse põhitegevuse hulka, mistõttu on põhjendatud jätta esindajakulud tema enda kanda. (p 50)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-63-10.
Omandireformi normid kaitsevad õigustatud subjektide õigust vara tagasi saada või saada selle eest kompensatsiooni, mitte aga selle varaga edaspidi teenitavat võimalikku tulu. Ka taotluste lahendamiseks ettenähtud tähtaegade eesmärgiks on tagada taotlejatele võimalikult kiire ja efektiivne haldusmenetlus. Need pole kehtestatud selleks, et kindlustada taotlejate võimalusi teenida tagasi saadud vara kasutamisega edaspidi tulu. (p 35)
Riigikohus selgitas 24.04.2003 otsuses asjas nr 3-2-1-44-03, et ORAS § 18 lg 1 kuni 01.03.1997 kehtinud redaktsioonis sisalduvate kitsenduste eesmärgiks oli vältida omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi muutumisest tekkida võivaid takistusi vara tagastamisel õigustatud subjektile. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestas seadus ka tagajärje: keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. (p 22)
ORAS § 18 lg-s 1 sisalduv omandivormi muutmise keeld kehtis kõigile õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamistehingutele. Keelu eesmärk oli tagada endistele omanikele või nende õigusjärglastele võimalus õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada, et heastada nõukogude võimu poolt omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus (vt ORAS § 2 lg-t 1). Kuigi PankrS ei sisaldanud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta eraldi regulatsiooni, ei saa sellest järeldada, et PankrS jõustumisega muutus ORAS § 18 lg-s 1 sisaldav keeld pankrotivara hulka kuuluva õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtetuks. Omandireformi eesmärke arvestades pole põhjust arvata, et seadusandja soovis pankrotimenetluse käigus restitutsiooninõuetega koormatud vara omandajad panna soodsamasse olukorda kui teised sellise vara omandajad. Selliseks eristamiseks puudunuks mõistlik põhjendus. (p 23)
Hiljem jõustunud PankrS ei reguleerinud õigusvastaselt võõrandatud varaga seonduvat, seega ei kehtestanud PankrS regulatsiooni, mis oleks muutnud ORAS-s sätestatut. Samuti ei olnud seadusandja loobunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtestatud käsutamiskeelust. Seadusandja muutis 29.01.1997 (s.o pärast PankrS jõustumist) ORAS § 18 lg 1 sõnastust, keelates omandivormi muutmise asemel õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise ja asjaõigusega koormamise kuni vara tagastamise otsustamiseni. Uue sõnastusega sätte kehtestamise tingis omandiseaduse kehtetuks tunnistamine ja AÕS jõustumine. See näitab, et seadusandja eesmärk keelata õigusvastaselt võõrandatud vara käsutamine ei olnud muutunud ka pärast PankrS jõustumist ja endiselt tuli vältida vara tagastamise võimatuks muutmist. (p 24)
Kultuuri- ja sotsiaalobjektide ning eluruumide välistamine pankrotivarast eraldi seadusega oli vajalik seetõttu, et nende objektide suhtes puudus ORAS § 18 lg-ga 1 sarnane üldine võõrandamiskeeld. (p 25)
|
| 3-3-1-28-10
|
Riigikohus |
17.06.2010 |
|
Ka halduskohtumenetluses tuleb lähtuda TsMS §-st 6, mille kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi.
Ka halduskohtumenetluses tuleb lähtuda TsMS §-st 6, mille kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Apellatsioonkaebuse esitamisega kaasneb üldjuhul riigilõivu tasumise kohustus ning juhindudes TsMS §-st 6 tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasuda määras, mis kehtis apellatsioonkaebuse kohtule esitamise ajal. Erinevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumist (vt 29.09.2009 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09, p-i 10; 13.01.2010 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-149-09, p-i 13, ja 14.04.2010 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-21-10, p-i 10) leiab erikogu, et see põhimõte on kohaldatav ka siis, kui riigilõivu määr muutub apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul.
RLS § 56 lõikeid 16 ja 18 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et apellant peab tasuma riigilõivu sama palju, kui apellatsioonkaebuse esitamise ajal oleks tulnud tasuda kaebuse esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust.
|
Facebook
Twitter