3-15-2943/85
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.06.2018 |
|
Kartserisse paigutamisega kaasneb intensiivne vabadusõiguse täiendav piirang RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 12). Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p 19)
Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud. Kui seda ei tehta, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 21). Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambris viibimise kestust võimalik ette näha, kuna see sõltub jätkuvast ohu esinemisest. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist tulenevalt ei saa nende kohaldamist lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 18.4). (p 16)
Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. (p 19)
Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Kinnipeetava distsiplinaarkaristuse täideviimise ja vangla julgeoleku vahel puudub otsene põhjuslik seos. Kuigi kahtlemata on distsiplinaarkaristusel teatav eripreventiivne eesmärk, määratakse distsiplinaarkaristus minevikus toime pandud teo eest ja distsiplinaarmenetluses ei tehta prognoosotsust tulevase distsipliinirikkumise võimalikkuse kohta. Seega ei ole kõigi distsiplinaarkaristuste katkematu järjestikune täideviimine vangla julgeoleku tagamiseks tingimata vajalik. Sellegipoolest tuleb VangS § 65 lg 1 järgi distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele pöörata kohe. Ilma VangS § 65 lg-s 2 sätestatud katseajata määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine tuleb edasi lükata üksnes siis, kui distsiplinaarkaristuse järjestikune kestus osutub asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks või isiku tervist kahjustavaks. (p-d 16–18)
Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada viibida kinnipeetaval mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes (RKHK otsus asjas nr 3-15-3133, p 18). Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p-d 15 ja 19)
Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). Vastustaja praeguses asjas väljendatud seisukohtade põhjal pole kahtlust, et kaebaja taotlus kartserikaristuste katkematu täitmisele pööramise peatamiseks poleks olnud tulemuslik. Seda näitab ka asjaolu, et pärast kahju hüvitamise taotluste esitamist jätkati distsiplinaarkaristuste katkematut täitmisele pööramist. RVastS §-s 5 sätestatud keelamisnõue ei ole RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite loetelus, mistõttu ei saa keelamiskaebuse esitamata jätmist hüvitamiskaebuse lahendamisel kaebajale ette heita. (p 14)
Kolleegium on korduvalt selgitanud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem ja kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11 ühes viidatud kohtupraktikaga). Kaebajale oli erinevate käskkirjadega määratud kokku 236 ööpäeva ulatuses kartserikaristusi ja ta võis põhjendatult arvata, et vastustaja pöörab need katkematult täitmisele. Vastustaja on ka praegu seisukohal, et selline praktika on VangS § 65 lg 1 järgi ainuvõimalik. Seega ei pidanud kaebaja praegusel juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ära ootama kõigi kartserikaristuste täitmisele pööramist ja tal on võimalik nõuda hüvitist kogu kaebuses märgitud kartseris viibimise aja eest. (p 13)
|
| 3-19-1838/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.01.2023 |
|
Kolleegium leiab sarnaselt ringkonnakohtuga, et kaebaja väljaviimisel tema suhtes ohjeldusmeetmete ja muude julgeolekuabinõude kohaldamine on käsitatav halduse toimingutena haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 mõttes. Toimingule ei kohaldu haldusakti andmisele kohalduvad nõuded, sh HMS §-st 56 tulenev haldusakti põhjendamise kohustus. Toimingu tegemist ei tule ka otsustada eelneva haldusakti andmisega. Julgeolekuabinõu õiguslikul kvalifitseerimisel toiminguks või haldusaktiks ei ole erinevalt kaebaja väidetust määrav mitte see, kas meedet kohaldatakse kaebaja taotlusel või vangla initsiatiivil toimuval väljaviimisel, vaid haldustegevuse sisu (kas eesmärgiks on kaasa tuua õiguslik tagajärg või on tegemist halduse faktilise tegevusega). Samuti ei muutu meetme olemus sellest, kas seda kohaldatakse saatebussi sees või väljaspool bussi. (p 11)
Kohaldatud abinõud, sh suhtluspiirangud, pidid tagama vangla turvalisuse oma kogumis ja koostoimes. Ühelgi kaebaja suhtes kohaldatud julgeolekuabinõul ei olnud garanteeritud tõhusust. Vanglal oli kohustus tagada väljaviimise turvalisus ka olukorras, kus mõni kohaldatud abinõu osutub ebaefektiivseks või langeb ära. Kui kaebajale oleks võimaldatud füüsilist kontakti (nt kätlemist, kallistamist), lähestikku istumist või seismist vanglateenistusele tundmatu isikuga, oleks selle tulemuseks võinud olla nt relva või muu ohtliku eseme üleandmine kaebajale. Ükski kaebaja välja toodud muudest julgeolekuabinõudest ei oleks sellisel juhul suutnud tagada ohutust teistele isikutele. Samuti oleks sel juhul väga tugevasti vähenenud muude julgeolekuabinõude tõhusus kaebaja põgenemise ärahoidmisel. (p 26)
VangS § 46 lg 1 kohaselt, mis kehtis samas sõnastuses ka kaebaja väljaviimise ajal, kannab kinnipeetav vanglariietust, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses erandi puudumise tõttu oli kaebajal kohustus kanda vanglariietust ka väljaviimise ajal. Asjaolust, et väljaviimise ajal ei olnud justiitsminister kehtestanud VangS § 46 lg 3 alusel määrusega vanglariietuse kirjeldust ja kandmise korda, ei võtnud kaebajalt seda seaduses sätestatud kohustust. Seaduses erandi puudumisel pidi kaebajale olema selge, et ta viiakse vanglast välja vanglariietuses. Kaebaja ei ole 27. juuni 2016. a väljaviimise taotluses isiklikus riietuses väljaviimist vanglalt ka taotlenud. Vaidlust ei ole selle üle, et väljaviimise ajal kasutatud vanglariietus, sh riietusel kantav märgistus oleks erinenud kinnipeetava tavapärasest vanglas kantavast riietusest. Ei saa järeldada, et seadusest kaalumisruumita tuleneva kohustuse täitmisega soovis vangla kinnipeetavat avalikkuses eriliselt eksponeerida või tema kinnipeetava staatust põhjendamatult rõhutada. (p-d 31 ja 32)
Kaebaja ei väida, et talle oleks joogivee või tualeti kasutamise võimaldamisest keeldutud. Vangla tegevust ei saa pidada õigusvastaseks üksnes seetõttu, et ta ei avaldanud initsiatiivi kaebajale joogivee ja tualeti kasutamise võimaluse pakkumiseks. Nagu ringkonnakohus on õigesti märkinud, olid saatmisplaanis eraldi käitumisjuhised turvameetmete kohaldamiseks kinnipeetava poolt tualeti kasutamise olukorras, sh sellisel juhul käe ja jalaraudade eemaldamise võimalus. (p 35)
Ühestki rahvusvahelise, Euroopa Liidu või riigisisese õiguse aktist ei tulene kohustust võimaldada kinnipeetavale transporti sõidukis, milles on tagatud loomulik valgustus ja aknast väljavaatamise võimalus sõidu ajal. EIK on küll leidnud, et kinnipeetavate transporditingimused ei tohiks olla põhjendamatult halvemad miinimumnõuetest, mida riik on otsustanud tagada tavaelanikkonnale (EIKo Jatsõšõn vs. Eesti, nr 27603/15, p 42; vt ka RKHKo nr 3-3-1-56-15, p 21), kuid rõhutab, et seejuures tuleb arvestada kinnipeetavate transportimisega paratamatult seotud piirangute ja turvariskidega. Kinnipeetava transportimine sõidukis, mille akna ta võib purustada või mille aknast välja vaadates tal on võimalik teada oma täpset asukohta, on täiendav turvarisk (erinevalt nt kinnipeetava istekoha jalaruumi suurusest, mis lubab võrdlust tavatranspordiga). Samuti ei tulene kehtivast õigusest, et kinnipeetava väljaviimisel tema oma taotlusel tuleks kohaldada teistsuguseid transporditingimusi kui muul põhjusel toimuval kinnipeetava vanglavälisel transportimisel. Transportimisega seotud turvariskide olemus ei sõltu otseselt kaebaja väljaviimise põhjusest. (p 36)
Lähisugulase matusetalitusel oma pereliikmetega leina jagamine ja üksteisele toeks olemine on tavapärane osa inimlikust suhtlusest. Kolleegium möönab, et suhtluspiirangu kehtestamisega kaebaja sugulasi puudutavas osas riivati tema PS §‑dest 26 ja 27 tulenevaid õigusi perekonna‑ ja eraelu puutumatusele. PS § 26 esimese lausega tagatud eraelu puutumatus kaitseb esemeliselt kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigustega. PS § 26 ja § 27 lg 1 kaitsevad perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses. Samas ei ole need õigused piiramatud, vaid PS § 26 teise lause kohaselt võivad riigiasutused ja nende ametiisikud seaduses sätestatud juhtudel ja korras sekkuda isiku perekonna‑ ja eraellu, kui see on vajalik muu hulgas avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsmiseks või kuriteo tõkestamiseks. (p-d 16 ja 17)
Pole kahtlust, et ema matus on inimese jaoks emotsionaalselt raske sündmus, mille tõttu vajatakse lähedaste tuge ja inimlikku suhtlust. Oma olulisusele vaatamata ei kaalunud perekonna- ja eraelu puutumatus turvakaalutlusi siiski üles. Nagu kohtud on leidnud, võimaldati kaebajal saada vanglateenistuse vahendusel õelt lilleõis ema kirstule asetamiseks ning kaebaja jäädvustati koos sugulastega matusel tehtud fotole. Samuti ei olnud kaebajal mingit takistust jagada oma leina ja saada või pakkuda lähedastele tuge muude õiguspäraste vanglavälise suhtlemise viiside kaudu nii enne kui pärast matusetalitust. Tähtsusetu pole välja tuua, et korralduse p 1 kohaselt ei olnud keelatud kaebajal võtta teistelt isikutelt, sh perekonnaliikmetelt vastu kaastundeavaldusi. Ehkki kaebaja on väitnud, et saatemeeskonna liikmed keelasid sugulastel enne täielikult kaebajaga rääkimise, ei ole see väide siiski kohtueelses või kohtumenetluses ühest kinnitamist leidnud. Vangla seisukoha järgi ei ole põhjust uskuda, et ametnikud oleksid kaebajale suuliste kaastundeavalduste vastuvõtmise keelanud. (p 27)
EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. (p 37)
|
| 3-19-549/98
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.05.2021 |
|
Sõltumata sellest, kas paigutada isiku füüsiline enesemääramisõigus õiguse eraelu puutumatusele (PS § 26) või isikupuutumatusele (PS § 20) kaitsealasse, eeldab füüsilise puutumatuse riive igal juhul seaduslikku alust. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib intensiivseid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt RKHKo nr 3-3-1-41-06, p 22). Seejuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusenormi olemasolust - õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Need kohustavad seadusandjat otsustama lubatava haldustegevuse sisu, ulatus ja maht (vt ka RKHKo nr 3-3-1-63-09, p 14). Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (vt nt RKHKo nr 3-3-1-48-16, p 38). Riivet lubavad seadused peavad olema avalikult kättesaadavad ja inimestel peab olema võimalik mõista, millistel tingimustel võib nende õigusi piirata ja millist käitumist avalik võim neilt ootab. (p 18)
Sõltumata sellest, kas paigutada isiku füüsiline enesemääramisõigus õiguse eraelu puutumatusele (PS § 26) või isikupuutumatusele (PS § 20) kaitsealasse, eeldab füüsilise puutumatuse riive igal juhul seaduslikku alust. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib intensiivseid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt RKHKo nr 3-3-1-41-06, p 22). Seejuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusenormi olemasolust - õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Need kohustavad seadusandjat otsustama lubatava haldustegevuse sisu, ulatus ja maht (vt ka RKHKo nr 3-3-1-63-09, p 14). Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (vt nt RKHKo nr 3-3-1-48-16, p 38). Riivet lubavad seadused peavad olema avalikult kättesaadavad ja inimestel peab olema võimalik mõista, millistel tingimustel võib nende õigusi piirata ja millist käitumist avalik võim neilt ootab. (p 18)
Kehaõõnsuste läbiotsimine sekkub tõsiselt isiku eraellu ja riivab tugevalt isiku füüsilise enesemääramise õigust, sest eeldab füüsilist kontakti läbiotsija ja läbiotsitava vahel, mis omakorda süvendab läbiotsimisega kaasnevat vaimset ebamugavustunnet. Iseenesest sekkutakse intensiivselt isiku eraellu ja füüsilise enesemääramise õigusesse ka siis, kui ta peab läbiotsimise ajal riidest lahti võtma, ent riive on siiski mõnevõrra väiksem, sest läbiotsijal ei ole läbiotsitavaga füüsilist kontakti, viimane peab ise oma keha puudutama, et visuaalne kontroll ulatuks ka keha varjatumatesse kohtadesse. (p 19)
Sõltumata sellest, kas paigutada isiku füüsiline enesemääramisõigus õiguse eraelu puutumatusele (PS § 26) või isikupuutumatusele (PS § 20) kaitsealasse, eeldab füüsilise puutumatuse riive igal juhul seaduslikku alust. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib intensiivseid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt RKHKo nr 3-3-1-41-06, p 22). Seejuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusenormi olemasolust - õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Need kohustavad seadusandjat otsustama lubatava haldustegevuse sisu, ulatus ja maht (vt ka RKHKo nr 3-3-1-63-09, p 14). Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (vt nt RKHKo nr 3-3-1-48-16, p 38). Riivet lubavad seadused peavad olema avalikult kättesaadavad ja inimestel peab olema võimalik mõista, millistel tingimustel võib nende õigusi piirata ja millist käitumist avalik võim neilt ootab. (p 18)
Kehaõõnsuste läbiotsimine sekkub tõsiselt isiku eraellu ja riivab tugevalt isiku füüsilise enesemääramise õigust, sest eeldab füüsilist kontakti läbiotsija ja läbiotsitava vahel, mis omakorda süvendab läbiotsimisega kaasnevat vaimset ebamugavustunnet. Iseenesest sekkutakse intensiivselt isiku eraellu ja füüsilise enesemääramise õigusesse ka siis, kui ta peab läbiotsimise ajal riidest lahti võtma, ent riive on siiski mõnevõrra väiksem, sest läbiotsijal ei ole läbiotsitavaga füüsilist kontakti, viimane peab ise oma keha puudutama, et visuaalne kontroll ulatuks ka keha varjatumatesse kohtadesse. (p 19)
VangS § 68 lg-s 1 ei täpsustata, millisel viisil kinnipeetavat läbi otsida tohib. Läbiotsimise mõju intensiivsus on erinevate läbiotsimisviiside puhul erinev. Kõige vähem intensiivne on läbiotsimine läbi riiete kompamise teel ja suuõõnsuse kontrollimine. Lisaks on võimalik vaadelda ja uurida alasti keha ilma läbiotsija ja läbiotsitava füüsilise kontaktita. Kõige intensiivsem on rektaalne ja vaginaalne kehaõõnsuste läbiotsimine. Läbiotsimise tõhustamiseks või selle alternatiivina võib kasutada tehnilisi vahendeid, nagu metallidetektorit või kehaskännerit, ja teenistuskoera. (p 15)
Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, eeldab kehaõõnsuste kontrolli lubamine sellise sekkumise sõnaselget sätestamist seaduses. Kehaõõnsuste kontrolli lubatavust ei saa tuletada üldisest VangS § 68 lg 1 viitest kinnipeetava läbiotsimisele keelatud esemete ja ainete avastamise eesmärgil. Kehaõõnsuste kontrolli lubav norm peab sellise meetme üheselt ette nägema, reguleerides mh piisava täpsusega selle materiaalõiguslikke eelduseid ja vajaduse korral sunni kohaldamise võimalikkust ja piire. Seega ei võimalda kehtiv VangS § 68 lg 1 kinnipeetava kehaõõnsuste kontrolli. (p 20)
Nii Nelson Mandela reeglid (vt reeglid 50‑52) kui ka EIK praktika (nt EIKo asjas nr 24209/94, Y.F. vs. Türgi, 22. oktoober 2003, p 41) rõhutavad seda, et riigisiseses õiguses tuleb kehtestada kehaõõnsuste läbiotsimiseks seaduslik alus ja sellised regulatsioonid peavad olema kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning võtma arvesse rahvusvahelisi standardeid. Euroopa nõukogu ministrite komitee soovitus Rec (2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta soovitab kehtestada riigis üksikasjalikud protseduurid, mida personal peab läbiotsimisel järgima, ning määrata kindlaks, mis laadi läbiotsimised konkreetses olukorras vajalikud on (p-d 54.1, 54.2). Seejuures on EIK pidanud juba alasti läbiotsimisel kummardamise nõudmise eeldusena oluliseks, et sellisel viisil läbiotsimine on eriliste asjaolude valguses absoluutselt vajalik ning et on olemas tugev ja spetsiifiline alus arvata, et kinnipeetav peidab selles kehaosas keelatud eset või ainet (EIKo asjas nr 70204/01, Frerot vs. Prantsusmaa, 12. juuni 2007, p 41). Viidatud Nelson Mandela reeglid julgustavad liikmesriike asendama alasti keha ja kehaõõnsuste läbiotsimised alternatiivsete vähem riivavate läbiotsimise viisidega. (p 24)
VangS § 68 lg-t 1 ei saa tõlgendada viisil, et mõiste „kinnipeetava läbiotsimine“ sisaldab ka kehaõõnsuste läbiotsimise seaduslikku alust. Kehaõõnsuste läbiotsimiseks peaks regulatsioon olema täpsem ja detailsem. (p 25)
|
| 3-15-3133/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.10.2017 |
|
VangS § 63 ei piira mitme distsiplinaarkaristuse määramist mitme samasisulise rikkumise eest. VangS § 63 lg-ga 3 on keelatud üksnes mitme distsiplinaarkaristuse määramine ühe ja sama distsipliinirikkumise eest. (p 16) Kui vanglaametnik annab igal päeval kinnipeetavale konkreetse korralduse asuda tööle, ei seisne rikkumised üksnes tööle määramise käskkirja mittejärgimises, vaid allumatuses vanglaametnike korraldustele. (p 15)
VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud 45 päeva on ühekordselt määratava kartserikaristuse maksimaalne kestus. (p 15) Seega ei ole kinnipeetava karistamine kartserisse paigutamisega mitme rikkumise eest kokku 120 päevaks vastuolus VangS § 63 lg 1 p-ga 4. (p 16) Samas tuleb ka seaduses ettenähtud karistusmäära piires igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. (p 17)
NB! Seisukoha muutus!
Tuleb muuta asjas nr 3-3-1-79-12 esitatud seisukohta, et distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise saab edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg (otsuse p 9). Kuigi VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe, annab sättes kasutatud sõna "üldjuhul" vanglale erijuhtudel kaalutlusõiguse. Erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristused võivad olla eraldivõetuna õiguspärased, kuid lubatav ei pruugi olla nende katkematu täitmisele pööramine. PS § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes. (p 18)
Kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. Tööle asumise korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26). (p 17)
Kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). (p 12)
Kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. Tööle asumise korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26). (p 17)
Kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). (p 12)
Kui vanglaametnik annab igal päeval kinnipeetavale konkreetse korralduse asuda tööle, ei seisne rikkumised üksnes tööle määramise käskkirja mittejärgimises, vaid allumatuses vanglaametnike korraldustele. (p 15)
Kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (RKHK otsus asjas nr 3-3-2-1-15, p 17), või tööle asumise korralduse puhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). Korralduste aluseks olnud käskkirja võimalik vastuolu ITK-ga ei muuda korraldusi tühiseks. (p 13)
Kinnipeetaval on VangS § 37 lg 2 p 2 alusel õigus tööst keelduda vaid juhul, kui töötamine takistaks tal hariduse omandamist mõnes seal näidatud vormis. Iseseisev õppimine, mis ei seisne mõne sättes nimetatud vormis hariduse omandamisega seotud kohustusliku ülesande täitmises, tööst keeldumiseks alust ei anna. (p 12)
|
| 3-17-1503/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.02.2020 |
|
Kuigi kaebaja on lisaks üksinda hoidmisele viidanud ka muudele puudustele tema kinnipidamistingimustes vaidlusalusel ajavahemikul, on ta nõudnud inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist kõigi kirjeldatud asjaolude eest kogumis. Kolleegium selgitab, et sellist kahjunõuet ei tohi jagada osadeks, vaadeldes eraldi iga piirangu või kambritingimuse õiguspärasust. Isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad isiku isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta kinnipeetava isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (vt selle kohta nt EIK otsus asjas nr 4242/07 Rzakhanov vs. Aserbaidžaan, p-d 63–64, 67 ja 69). Juhul, kui eraldatud lukustatud kambris hoidmine on juba iseenesest õigusvastane, võivad kinnipidamistingimused kogumis suurendada eraldatusega põhjustatud kahju.
Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p-d 11–12). Kaebaja nõuab siin kahju hüvitamist selle eest, et teda kui psüühiliselt haiget isikut hoiti eraldi, jättes ta ilma taotluses ja kaebuses loetletud hüvedest ja kohaldades taotluses märgitud piiranguid. See väide viitab inimväärikuse alandamisele, s.o kannatuste põhjustamisele, „mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks“ (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 21). (p 17)
Kaebust uuesti lahendades tuleb halduskohtul võtta seisukoht, kas kaebajat tohtis tal diagnoositud tervisehäireid arvestades üldse paigutada eraldatud lukustatud kambrisse või tohtis teda sinna paigutada üksnes teatud ajaks ning, kui tohtis, siis kas ja millal muutus kaebaja eraldatud lukustatud kambris hoidmine ebaproportsionaalseks ja kaebaja väärikust alandavaks. Seejuures tuleb halduskohtul hinnata, kas kaebaja õigust inimväärikusele rikkus tema eraldatud lukustatud kambris hoidmine kogumis muude vaidlusaluste tingimustega. (p 19)
VangS § 11 lg 8 järgi on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, kui vangla on kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Arvestades, et praegusel juhul on vastustaja jätnud kaebaja kahjunõude osaliselt lahendamata, on selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. (p 17)
|
| 3-19-1837/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.02.2021 |
|
Vähese edulootuse tõttu võib kaebuse tagastada ainult juhul, kui kaebusega kaitstav riive on väheintensiivne (HKMS § 121 lg 2 p 21). (p 12)
HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib keelamiskaebuse kaebaja õiguste rikkumise ohu puudumise tõttu tagastada juhul, kui on ilmselge, et haldusakt või toiming, mida kaebaja soovib keelata, ei saa rikkuda tema õigusi, või kui pole põhjust arvata, et vastustaja vaidlusaluse haldusakti annab või toimingu teeb. Keelamiskaebust ei või esitada pelgalt hüpoteetilise ohu ennetamiseks. (p 12)
Kuigi kinnipeetaval on võimalik esitada kaebusi talle distsiplinaarkaristuse määramist või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist puudutavate haldusaktide tühistamiseks, ei pruugi tegemist olla tõhusa õiguskaitsevahendiga. Isegi kui distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane, võib selle täideviimine olla kaebaja vaimse tervise seisundi tõttu õigusvastane. Tühistamiskaebuse rahuldamiseks sel juhul aga alus puuduks, samuti ei pruugi neil asjaoludel olla võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 3 järgi tuleb esialgse õiguskaitse määramisel arvestada mh kaebuse perspektiive). Keelamiskaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega võib esitada konkreetse kartserikaristuse määramise käskkirja täitmise keelamiseks, kuid see ei välista keelamisnõude esitamise õigust juba enne käskkirja andmist, nagu praegusel juhul, kus distsiplinaarmenetlus oli pooleli. Võimalik on ka olukord, kus julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine on esialgu õiguspärane, kuid muutub õigusvastaseks selle liialt pika kestuse tõttu. Samal põhjusel võib õigusvastaseks osutuda mitme korraga või väikese ajalise vahega määratud kartserikaristuse järjestikune täitmisele pööramine. Sellistel asjaoludel ei ole kinnipeetaval võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta muul viisil kui keelamiskaebusega. (p 13)
HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaldamise eelduseks on, et isegi kui kohus kaebuse rahuldaks, ei aitaks see kaasa kaebuse eesmärgi saavutamisele. (p 15)
HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib keelamiskaebuse kaebaja õiguste rikkumise ohu puudumise tõttu tagastada juhul, kui on ilmselge, et haldusakt või toiming, mida kaebaja soovib keelata, ei saa rikkuda tema õigusi, või kui pole põhjust arvata, et vastustaja vaidlusaluse haldusakti annab või toimingu teeb. Keelamiskaebust ei või esitada pelgalt hüpoteetilise ohu ennetamiseks. (p 12)
Kuigi kinnipeetaval on võimalik esitada kaebusi talle distsiplinaarkaristuse määramist või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist puudutavate haldusaktide tühistamiseks, ei pruugi tegemist olla tõhusa õiguskaitsevahendiga. Isegi kui distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane, võib selle täideviimine olla kaebaja vaimse tervise seisundi tõttu õigusvastane. Tühistamiskaebuse rahuldamiseks sel juhul aga alus puuduks, samuti ei pruugi neil asjaoludel olla võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 3 järgi tuleb esialgse õiguskaitse määramisel arvestada mh kaebuse perspektiive). Keelamiskaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega võib esitada konkreetse kartserikaristuse määramise käskkirja täitmise keelamiseks, kuid see ei välista keelamisnõude esitamise õigust juba enne käskkirja andmist, nagu praegusel juhul, kus distsiplinaarmenetlus oli pooleli. Võimalik on ka olukord, kus julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine on esialgu õiguspärane, kuid muutub õigusvastaseks selle liialt pika kestuse tõttu. Samal põhjusel võib õigusvastaseks osutuda mitme korraga või väikese ajalise vahega määratud kartserikaristuse järjestikune täitmisele pööramine. Sellistel asjaoludel ei ole kinnipeetaval võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta muul viisil kui keelamiskaebusega. (p 13)
HKMS ei välista kaebuse esitamist kehtiva haldusakti täitmise keelamiseks (vt ka RKHKo nr 3-15-2943/85, p 14, RKHKo 3-3-1-84-11, p 28 ja RKHKo nr 3-3-1-3-04, p 12). Juhul kui jõustunud kohtulahendiga oleks kaebaja üksikvangistusse paigutamine keelatud, kehtiks paigutamist ettenägev haldusakt edasi, kuid seda ei tohiks täita. (p 15)
|
| 3-21-884/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.09.2023 |
|
Tartu Vangla direktori otsus lõpetada vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused ja kõik kinnipeetavate saatmised (sh saatmised jalutuskäigule) koroonapandeemia ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu tõttu Eestis oli ennetav meede. Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel saab arvestada üksnes neid asjaolusid, mis olid või pidid olema haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt RKHKo nr 3-19-1838/48, p 20). Koroonapandeemia algusfaasis oli koroonaviiruse ja sellest põhjustatud koroonahaiguse teaduslikus käsitluses iseäranis palju ebakindlust ja määramatust. (p 23)
Võttes arvesse piirangu kohaldamise ajal teada olnud ebapiisavaid andmeid koroonaviiruse omaduste ja selle leviku kohta ning selle põhjustatud koroonahaiguse kulgemise kohta, ei saanud vangla olla esimese haiguspuhangu ajal kindel, et värskes õhus jalutuskäigu võimaluse pakkumine üle päeva või muul sagedusel oleks olnud piisavalt tõhus meede kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitsmiseks ning seeläbi vangla julgeoleku tagamiseks. Vangla kehtestas vaidlusaluse piirangu haiguspuhangu ajal, mil risk haiguse levimiseks oli tavapärasest kõrgem. Seetõttu võis vangla järeldada, et jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud oluliselt kinnipeetavate ja vanglaametnike nakatumise riski. Sellise erakordse ja ebamäärase olukorra puhul ei saa vanglale ette heita rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustest hälbimist ja suuremat riski arvesse võttes rangemate piirangute kasutamist. (p 25)
VangS § 55 lg-s 2 sätestatud värskes õhus jalutamise õiguse äravõtmine 44 päevaks ei ole kinnipeetava õiguste väheintensiivne riive. (p 26)
VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas piiramise aluseid ei ole samas normis ette nähtud. (p 17)
Eeltoodust ei saa aga järeldada, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õigus oleks absoluutne. VangS § 41 lg 2 järgi võib kohaldada konkreetse seadusest tuleneva piirangu puudumise korral selliseid kinnipeetavate õiguste piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel (vrd RKHKo nr 3-19-1838/48, p 18 jj). Ei saa olla kahtlust, et ka nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla julgeolekut. Vanglas viibivate isikute massilise haigestumise korral koroonahaigusesse oleks ohtu sattunud vangla toimimine ning kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervis. Üldise aluse (VangS § 41 lg 2) kohaldamine kinnipeetavale seadusega ette nähtud õiguste piiramiseks saab olla erandlik ja lühiajaline. (p 17)
Koroonapandeemia algusfaasis võib pidada piisavaks seda, et vangla kaalus iga kahe nädala tagant, kas jätkata piirangu kohaldamist, ning loobus jalutamispiirangust epidemioloogilise olukorra paranemisel, kui leevendati piiranguid ka ühiskonnale laiemalt. (p 28)
Kuigi kinnipeetavate päevaaegset liikumis- ja suhtlemisvabadust kambrite või osakondade kaupa on võimalik piirata VangS § 8 lg 2 alusel, ei näe säte ette võimalust piirata VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigust. Seega peab nimetatud õigus olema tagatud ka kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel. (p 17)
|
| 3-21-939/64
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.04.2024 |
|
Ohjeldusmeetme kasutamisele eelnev hinnang on prognoosotsus ning asjaolul, kuidas isik saatmisel tegelikult käitus, ei ole seetõttu määravat tähtsust. Oluline on hinnata ohjeldusmeetme kasutamise vajadust enne saatmise algust ning lähtuda tuleb saadetavale koostatud riskihinnangust, saateautost, sihtkohast ja erakorralise saatmise puhul ka saadetava tervislikust seisundist. Ohjeldusmeetmete kohaldamise vajadust tuleb hinnata saatmise jooksul ka siis, kui asjaolud saatmise kestel oluliselt muutuvad. (p 23)
VangS § 70 lg 2 piirang tähendab, et ohjeldusmeedet ei tohi kasutada üle 12 tunni järjest, kasutamises tuleb seejärel teha piisav/mõistlik vaheaeg. Kui asjaolud (nt kinnipeetava käitumisest, terviseseisundist ja viibimiskohast lähtuv riskihinnang) saatmise vältel ei muutu, pole ka ohjeldusmeetme kohaldamise uueks hindamiseks vajadust. Meetme kasutamise lõpetamiseks erandjuhul saatemeeskonna ülemale otsustusõiguse andmine (vt Justiitsministri 20. veebruari 2019. a määruse nr 3 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 15 lg 4) on sellises olukorras piisav, et tagada ohjeldusmeetme asendamine proportsionaalsema meetmega, kui ilmneb näiteks kinnipeetava terviseseisundi halvenemine või muud olulised asjaolud. (p 26)
|
| 3-18-1895/67
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.12.2021 |
|
Kolleegium on EIK praktikale ja CPT soovitustele viidates selgitanud, et seaduses ettenähtud karistusmäära piires tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele. (p 17)
Kolleegiumi praktika järgi saab tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks. (p 19)
Kuritegeliku subkultuuri ilmingutest kantud allumatus, mis väljendub järjekindlas keeldumises täita tööle asumise korraldust, ohustab distsipliini ja julgeoleku tagamist vanglas. (p 19)
Pikaajalise üksikvangistuse määratlemisel saab eeskujuks võtta nõuded, mis sisalduvad rahvusvahelistes mittesiduvates vangistusalastes dokumentides. Mandela reeglite 44. reegli järgi on üksikvangistuseks kinnipeetava hoidmine eraldatuna tingimustes, kus tal pole päevas 22 tunni või enama jooksul tähendusliku suhtlemise võimalust. Kui see kestab üle viieteistkümne järjestikuse päeva, on tegu pikaajalise üksikvangistusega. Sarnasest üksikvangistuse määratlusest lähtub Euroopa vanglareeglistiku art 60.6.a. (p 22)
Tähenduslik suhtlus on suhtlus, mis võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei tohiks olla juhuslik. See peab toimuma näost näkku ning võimaldama inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või inimese lähedastega. (p 22)
Kartserikaristust täide viies tuleb vanglal silmas pidada seda, et pikaajaline üksikvangistus ohustab kinnipeetavate õigust tervise kaitsele (PS § 28) ja kätkeb endas väärkohtlemise riski PS § 18, EIÕK art 3 ja VangS § 41 tähenduses. Üksikvangistus, eriti pikaajaline üksikvangistus, võib avaldada kahjulikku mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele, samuti tema sotsiaalsele toimetulekule (vt CPT 21. üldraport, samuti EIKo nr 40653/98, p 83, EIKo nr 31535/09, p 78, EIKo nr 4374/05, p 52). EIK praktika järgi ei ole pikaajaline isolatsioon iseenesest soovitatav praktika, kuid see, kas selline meede langeb konventsiooni art 3 mõjualasse, sõltub kinnipidamistingimustest, üksikvangistuse kestusest, eesmärgist ja isolatsiooni mõjust konkreetsele isikule (EIKo nr 70465/14, p 72 ja seal viidatud lahendid). Isegi kui tegu on üksnes suhtelise isolatsiooniga, ei tohiks üksikvangistust kohaldada lõputult, see peab olema põhjendatud ning erakordne meede, mille kohaldamisel järgitakse kõiki menetlusnõudeid ning kaitsemeetmeid. (p 23)
Kartserikaristuse täideviimise tingimused ja isolatsiooni ulatus võivad olla väga erinevad. Lisaks kartseris viibimise kestusele on oluline see, millised on kinnipidamistingimused ning missugused võimalused on inimesele tagatud oma füüsilise ja vaimse tervise hoidmiseks, sh nii vanglasiseseks sotsiaalseks suhtluseks üldisemalt kui ka vanglaväliseks suhtluseks lähedastega. Oluline on ka see, milline on konkreetse inimese terviseseisund ja võime isolatsiooni taluda, seda nii üksikvangistuse rakendamisel kui ka selle kestel. (p 23)
Vt RKHKm nr 3-15-2943/85, p 19. (p 24)
Üldreeglina peab üksikvangistuses viibival inimesel säilima võimalus kontakteeruda oma perega ja esindajaga ning viibida tund aega vabas õhus (vt ka CPT 21. üldraport). Oluline on ka see, et inimesele oleks tagatud vaimse tervise hoidmist võimaldav stimulatsioon, sh ligipääs mõistlikule valikule lugemismaterjalidele. Kolleegium on varem leidnud, et kinnipeetavale ei pea tingimata tagama võimalust suhelda teiste kinnipeetavatega. Kui vangla pakutavad tegevused ei taga piisavalt suhtlemisvõimalusi ega kinnipeetava tervise kaitset, tuleb üksikvangistuse negatiivse mõju leevendamiseks võimaldada kinnipeetaval viibida piisavalt palju tavatingimustes (RKHKo nr 3-18-360/41 p 12). Mida pikem on kartseris viibitud aeg, seda pikem peab olema ka aeg, mille jooksul kinnipeetaval võimaldatakse viibida tavarežiimil enne järgmise karistuse täitmisele pööramist. Kolleegium nõustub õiguskantsleri seisukohaga, et tavarežiimil viibimise aja pikkust määrates tuleb arvesse võtta ka inimese terviseseisundit, sh vaimset tervist. (p 25)
EIK praktika järgi peab olema korraldatud üksikvangistuses viibiva kinnipeetava füüsilise ja vaimse tervise regulaarne jälgimine (EIKo nr 59450/00, p 139). EIÕK art 3 nõuab seda, et konventsiooniosalised kehtestaks tõhusa mehhanismi, millega piinav, ebainimlik või alandav kohtlemine kiiresti lõpetada (EIKo nr 22409/18, p 65). Kinnipeetava terviseseisundi jälgimisel võib olla teatav roll temaga igapäevaselt kokkupuutuvatel vanglaametnikel, seda eelkõige juhul, kui nad on võimalike probleemide märkamiseks piisavalt kvalifitseeritud, kursis konkreetse kinnipeetava terviseseisundiga ning neile on antud juhis edastada probleemi täheldamisel info kiiresti ametiisikule, kes saaks anda korralduse üksikvangistus lõpetada. Olulisem on siiski see, et korraldatud oleks üksikvangistuses viibivate kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise regulaarne ja piisava sagedusega jälgimine pädeva meditsiinitöötaja poolt. Jälgimise sageduse üle tuleb otsustada konkreetse inimesega seotud riskitegureid arvestades. Justiitsministeeriumi selgituse järgi ei ole kartserikaristust kandvaid inimesi tavaliselt korraga palju. Seetõttu ei tohiks vangla meditsiiniosakonnale kartseris viibivate kinnipeetavate terviseseisundi tõhus, vajaduse korral ka igapäevane, jälgimine suuri korralduslikke probleeme põhjustada. Kuivõrd pikaajaline üksikvangistus ohustab eeskätt inimese vaimset tervist, ei saa piisavaks pidada üksnes või peaasjalikult sellele lootmist, et kinnipeetav annab ise märku sellest, et tema tervis on halvenemas. Inimene ei pruugi vaimse tervise halvenemist ise piisavalt kiiresti tajuda ega osata või soovida sellele tähelepanu juhtida. (p 26)
Võrdlevalt toob kolleegium välja, et CPT soovitab oma 21. raportis, et meditsiinitöötaja külastaks inimest kohe pärast tema üksikvangistusse paigutamist ja edaspidi vähemalt kord päevas (CPT soovituste tähenduse kohta vt RKHKo nr 3-3-1-95-08, p 9). Nõue, et meditsiinitöötaja külastaks üksikvangistuses peetavat inimest iga päev, on kirjas ka Euroopa vanglareeglistiku art-s 43.2 ja Mandela reeglite art-s 46.1. (p 26)
Jättes korraldamata tõhusa järelevalve pikaajalises üksikvangistuses viibiva inimese terviseseisundi üle, võtab vangla endale riski jääda vastutavaks võimaliku tervisekahju ilmnemise korral. (p 30)
CPT on korduvalt kutsunud Eesti riiki üles kartserikaristuse 45-päevast maksimummäära oluliselt lühendama. Sellise pikkusega kartserikaristuse määramine ei ole iseenesest alati õigusvastane, kuid selle täideviimisel tuleb kaasnevaid riske silmas pidades jälgida erilise hoolega kinnipidamistingimusi, inimese terviseseisundit ning seda, millal kartserikaristus täide viia. Vajaduse korral tuleb kohaldada režiimi mõju leevendavaid meetmeid (sh 2018. a sügisel kasutusele võetud suhtlusprogramm) ning olla valmis karistuse täideviimine kinnipeetava terviseseisundi halvenemise märke täheldades kohe lõpetama. Seega, isegi kui VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud maksimumpikkusega karistuse määramine on olnud õiguspärane, võib osutuda õigusvastaseks sellise karistuse täideviimine. Seetõttu võiks kaaluda kartserikaristuse maksimaalse pikkuse vähendamist ja motivatsioonisüsteemi lähtekohtade ülevaatamist, nt sätestades seaduses sõnaselgelt, et majandustöökohustuse täitmine on kaalukas asjaolu vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel. (p 33)
|
| 1-17-1219/39
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.10.2018 |
|
KarS § 291 koosseisupärase teo moodustab erivahendi mistahes viisil kasutamine, mis ei ole kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega. (p 8)
Vangistusseadus sätestab vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse ning teenistuse vanglaametnikuna mõiste ja tingimused (VangS § 1). VangS § 69 reguleerib kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist. Erivahendite kasutamist võimaldavad VangS §-d 69-701 ning § 41 nimetavad kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut. KorS § 42 lg 1 alusel kainenema toimetatud isik ei ole aga kinnipeetav, arestialune ega vahistatu. Seega ei laiene kainenema toimetatud isiku suhtes vahetu sunni rakendamisele vangistusseaduse sätted. (p 9)
Kainenema toimetamist ja kainenema toimetatud isiku kinnipidamist reguleerib korrakaitseseadus, mille § 42 lg 1 kohaselt võib täisealise isiku toimetada kainenema, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Üldised formaalsed eeldused vahetu sunni (sh erivahendi) kasutamise kohta on sätestatud KorS §-des 75-81. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamist reguleerib KorS § 42, mille lg 5 järgi on ka kainenema toimetamisel õigus kasutada vahetut sundi ja seda nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadusandja on seega soovinud reguleerida kainenema toimetamist vajavate isikute suhtes vahetu sunni kasutamist korrakaitseseaduses. KorS § 42 reguleerib lisaks kainenema toimetamisele ka kaineneva isikuga tehtavaid toiminguid arestimajas või arestikambris (KorS § 42 lg 4). Seetõttu tuleb KorS § 42 lg-t 5 tõlgendada selliselt, et see säte annab aluse vahetu sunni kasutamiseks nii isiku kainenema toimetamise ajal kui ka arestimajas või -kambris viibiva kaineneva isiku suhtes. (p 10)
KarS § 291 kontekstis tuleb ära näidata õigusnormid, mille nõudeid on väidetav võimuliialduse toimepanija rikkunud (RKKKo nr 3-1-131-10, p-d 10 ja 13 ning RKKKo nr 3-1-1-106-13, p 10). (p 11)
Olenemata sellest, millise pädevusnormi alusel vahetut sundi kohaldatakse, peab see olema proportsionaalne. (p 13)
Arvestades, et vahetu sunni kasutamine on kaalutlusõiguse alusel tehtav haldustoiming, mille üle seatud halduskohtulik kontroll on selgelt piiratud, tuleb ka süüteomenetluses proportsionaalsuse põhimõtte hindamisel pidada KarS § 291 järgi vastutust kaasa toovateks rikkumisteks üksnes kaalutlusõiguse ilmselgeid kuritarvitusi. Teisisõnu ei too mitte iga diskretsiooniõiguse rikkumine kaasa kriminaalvastutust, vaid see peab järgnema üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. Vähemolulistele diskretsiooniõiguse rikkumistele on võimalik reageerida leebemate meetmetega (nt politseiametniku distsiplinaarvastutus). (p 16)
Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt mutatis mutandis RKKKo nr 3-1-1-25-12, p-d 10-12). (p 11)
Käeraudade kasutamine on oma iseloomult haldustoiming, millele kohaldub haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatu. HMS § 3 lg 2 järgi peab halduse toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 107 lg 2 järgi määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. (Vt ka RKHKo nr 3-3-1-18-12, p 11.) Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb arvestada ka erivahendi kasutamisel. Riigikohus on selgitanud, et erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul tuleb valitud erivahendi kohaldamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest ja valu põhjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Samuti tuleb hoiduda inimväärikuse alandamisest. (vrdl RKHKo nr 3-3-1-65-07, p 20.) Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 15). (p 14)
|
| 3-3-1-32-12
|
Riigikohus |
17.10.2012 |
|
Vangistusseadusest tulenevalt on kinnipeetavaga samast soost vanglaametnikul on õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Vangistusseadus ei sätesta, mitu samast soost isikut võib kinni¬peetavat läbi otsida. Seetõttu ei ole keelatud isiku läbiotsimine ka kahe samast soost vangla-ametniku juuresolekul.
Vaidlusaluse läbiotsimise ajal kehtinud justiitsministri 01.04.2004 määrusega nr 23 kehtestatud „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine“ (määrus nr 23) kohaselt otsitakse isik läbi kas täielikult või mittetäielikult ning isiku täielik läbiotsimine toimetatakse kohas, kus on tagatud isiku privaatsus. Arvestades praegusel juhul läbiotsimisega isiku privaatsfääri sekkumise intensiivsust tuleb tema läbiotsimine (nn alastiläbiotsimine) lugeda täielikuks läbiotsimiseks. Kinnipeetava läbiotsimine ei toimunud eraldi ruumis, vaid vangla eluhoone trepikojas. Läbi¬otsimise puhul oli tegemist privaatsuse riivega, kuid privaatsuse rikkumist ei toimunud. Praegusel juhul piisas kinnipeetava läbiotsimiseks väljaspool selleks ettenähtud ruumi vangla ametnikel olnud kahtlusest, et kinnipeetav võib olla jalutuskäigult tulles peitnud aluspesusse vanglas keelatud sigarette ja see kahtlus tuli operatiivselt kõrvaldada.
|
| 3-3-1-33-10
|
Riigikohus |
02.06.2010 |
|
VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69. Vangla kaalumiskohustus ei lõpe täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisega, sest vanglal lasub kohustus jälgida, kas meetme kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud. Uute asjaolude ilmnemisel tuleb vanglal diskretsiooni alusel otsustada, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud.
Täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Seetõttu ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.
Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole sõltuvuses kriminaalmenetluse käigust ega tulemusest. Vangla kohaldab kinnipeetava suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid haldusmenetluses, mistõttu ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vaadeldav kriminaalmenetluse tagamise abinõuna.
|
| 3-3-1-80-11
|
Riigikohus |
14.03.2012 |
|
Ohjeldusmeetme rakendamise otsustamisel tuleb meetme valikut kaaluda. Meetme kestval rakendamisel tuleb pidevalt kontrollida selle kohaldamise aluste olemasolu ja kaaluda, kas meetme rakendamist jätkata või mitte.
Sarnaselt jõu kohaldamisega tuleb ka ohjeldusmeetme kohaldamiseks teha kindlaks kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus. Vaidluse korral peab vangla tõendama, et meetme kohaldamine oli vajalik või et selle jätkuv kohaldamine oli vajalik ning leebemate meetme kohaldamine ei oleks väidetavat ohtu vangla julgeolekule või isikutele kõrvaldanud.
Ohjeldusmeetmena rahustusvoodi kohaldamine peab olema kontrollitav. Selleks peavad koostatavas dokumendis olema täpselt, vajadusel detailselt märgitud asjaolud, miks otsustatakse kohaldada rahustusvoodit, ja prognoos õigushüve kahjustuse saabumise tõenäosuse kohta.
Julgeolekuabinõu kohaldamise üldalus on sätestatud VangS § 69 lg-s 1 ning lg 2 loetleb täiendavad lubatud julgeolekuabinõud, sealhulgas ohjeldusmeede, millena võib kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki, kuid meedet ei tohi kasutada üle 12 tunni. Rahustusvoodit tuleb pidada fikseerimiseks.
Isiku rahustusvoodisse fikseerimisega kitsendatakse maksimaalselt tema füüsilist vabadust, mis võib põhjustada olulisi kannatusi isiku kestvalt sundasendis viibimise ja sellest tuleneva kõrgendatud terviseriski tõttu (nt lämbumisoht, südame rütmihäired, tromboosi tekkimise oht). Riigikohus on rõhutanud, et ohjeldusmeede on rangeim täiendav julgeolekuabinõu (vt ka Riigikohtu 25.09.2006 asjas nr 3-3-1-49-06, p 12). Samuti on osutatud, et ohjeldusmeetme kohaldamise kord on puudulik, sest sellest ei nähtu, kuidas ohjeldusmeedet kohaldada, selle rakendamist piiravaid tingimusi jms, mistõttu ei pruugi olla tagatud õigusriikliku seadusereservatsiooni nõue (vt Riigikohtu 13.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 14). Riigikohtu hinnangul puuduvad mittemeditsiiniliste ohjeldusmeetmete rakendamise reguleerimata jätmist õigustavad asjaolud. Seejuures peetakse silmas rahustusvoodi kohaldamise dokumenteerimist, ohjeldatava tervisekontrolli korraldamist, meetme jätkuva rakendamise korral järelevalve korraldamist ja meetme jätkamise vajaduse otsustuse põhjendamist.
Prognoosotsuse kohtuliku kontrolli käigus ei saa kohus ise ametnike eest prognoosotsust teha. Kohus tohib tuvastatud asjaolude pinnalt anda hinnangu, kas kaitstava hüve kahjustamise oht oli tõenäoline. Vangla koostatud aktist ei nähtu, millistest kaalutlustest on lähtutud isiku jätkuvalt agressiivseks tunnistamisel ja sellest tulenevalt ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise otsustamisel. Agressiivsus üldiselt on üks inimesele iseloomulikest käitumisviisidest. Agressiivsus rahustusvoodi kohaldamise alusena eeldab, et tuvastatakse, milles seisneb või miks tehakse järeldus ohtliku agressiivsuse kohta.
|
| 3-3-1-19-13
|
Riigikohus |
23.05.2013 |
|
Toimingul puudub haldusakti üheks tunnuseks olev regulatiivne toime, kuna toiming pole suunatud õiguste ja kohustuste reguleerimisele, s.t õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 13).
Toimingu põhjendamise nõuded, ulatus ja aeg erinevad oluliselt haldusaktile kohaldatavatest nõuetest. Toimingut ei pea eelnevalt põhjendama, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. Haldusorganil ei ole keelatud fikseerida põhjendusi kirjalikult. Seega võib haldusorgan esitada toimingu põhjendused nii eelnevas menetlusdokumendis (nt relvastatud üksuse tegevuskavas), isiku nõudmisel või kohtumenetluses.
Ohjeldusmeetme kohaldamise otsustamisel tuleb haldusorganil hinnata isiku põgenemiskalduvust, tema eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripärast ning teiste meetmete piisavust ohu vähendamiseks. Kinnipeetavate õigusi intensiivselt riivavate ohjeldusmeetmete kasutamiseks ei piisa üksnes abstraktse julgeolekuohu tuvastamisest. Ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudade kasutamine on põhjendatud kui teiste meetmetega (sh saatmismeeskonna ja relvastatud üksuse liikmete osalemine ja spetsiaalse saatebussi kasutamine) ei ole võimalik julgeolekuohtu piisaval määral maandada.
Ringkonnakohtu menetluses menetlusdokumentidest koopiate tegemisel kantud menetluskulu puhul on tegemist kohtumenetlusega seotud menetluskuludega. Vastavalt kohtupraktikale ( vt otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 20) on menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks tasutud riigilõiv hõlmatud HKMS § 103 lg 1 p-ga 2 ning kuulub kaebaja kohtuväliste kulude alla. Ka HKMS v.r alusel koopiate väljastamise eest tasutud riigilõivu on kohtupraktikas käsitatud kohtumenetlusega seotud väljamõistetava kuluna (vt otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 16).
Kinnipeetava saatmiseks väljaspool vangla ja arestimaja territooriumi on vanglate juurde moodustatud relvastatud saatemeeskond, kelle ülesanne on kuritegude ennetamise, avastamise ja tõkestamisega seotud ning eriettevalmistust nõudvate ülesannete täitmine vanglas. Oma ülesannete täitmiseks võib üksus võtta osa ka kinnipeetava saatmisest ja ümberpaigutamisest vanglas ja väljaspool seda. Üksuse ülesande täitmiseks koostatakse eelnevalt, v.a edasilükkamatutel juhtudel, tegevuskava, mille koostamise eest vastutab üksuse ülem. Õigusaktides ei ole sätestatud relvastud üksuse liikmetele erivolitust ohjeldus-meetmete kohaldamiseks kinnipeetava saatmisel, mistõttu tuleb lähtuda VangS §-des 69 ja 70 sätestatust.
|
| 3-3-1-10-12
|
Riigikohus |
25.04.2012 |
|
Ohjeldusmeetme kohaldamise õiguslik alus on sätestatud VangS § 69 lg-s 1. Vaidlustatud käskkirjas puudub vangla täiendav põhjendus ja hinnang selle kohta, kas ka pärast üheksatunnist rahustusvoodis viibimist ja rahunemist oleks kinnipeetavast lähtunud oht teistele isikutele või ta pannuks toime raske õigusrikkumise. Samuti ei ole ringkonnakohus analüüsinud, kas käeraudade kohaldamist ligi kuue kuu jooksul saab pidada roportsionaalseks.
Riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel ei tohi välistada kaheldavate ja vaieldavate kaebuste esitamist, kuna see piirab isikute kaebeõigust ülemääraselt (vt määrus asjas nr 3-3-1-71-11, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Praeguses asjas ei ole tegemist perspektiivitu kaebusega, sest ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamise õiguslik alus ja selle meetme õiguspärasus on kaheldav ning vaieldav.
|
| 3-3-2-2-15
|
Riigikohus |
29.09.2015 |
|
Haldusakti tühistamine ei võrdsusta seni kehtinud haldusakti tühisega. Haldusakti tühistamine tähendab küll haldusakti tunnistamist kehtetuks algusest peale, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. See ei muuda seni kehtinud haldusakti tühiseks, vaid üksnes kehtetuks. Kuni tühistamisotsuse tegemiseni peab adressaat haldusakti täitma (HMS § 60 lg 2). Haldusakti tühistamise tagasiulatuv mõju tähendab seda, et haldusakt võidakse sõltuvalt asjaoludest ja kehtivast regulatsioonist ka varasema perioodi osas tagasi täita (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-21-03; otsus asjas nr 3-3-1-44-14; otsus asjas nr 3-3-1-3-15). (p 18)
VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral distsiplinaarvastutust, sh võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse täitmata jätmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14). (p 17)
Kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-103-06 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 18)
Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 26)
VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral distsiplinaarvastutust, sh võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse täitmata jätmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14). (p 17)
Kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-103-06 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 18)
Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 26)
|
| 3-3-1-53-14
|
Riigikohus |
22.01.2015 |
|
Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus ilmselgelt vastab HKMS § 63 lg s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele (vt RKHK määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13; otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14; otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-12, p 17). Kinnipeetava keeldumine tööle asumast on õigustatav ka juhtudel, kui tööle asumisega asetaks kinnipeetav ohtu oma tervise (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10). (p 13)
VangS § 37 lg s 2 on esitatud absoluutsed alused, mille esinemisel puudub kinnipeetaval töökohustus. Nende aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. Arstil on VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus, seega ei saa kinnipeetava töövõimelisust kindlaks teha vastava erialase kvalifikatsiooniga õde. (p 15)
VangS § 37 lg s 2 on esitatud absoluutsed alused, mille esinemisel puudub kinnipeetaval töökohustus. Nende aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. VangS § 37 lg 3 sätestab, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst ning arstil on ka VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus, seega ei saa kinnipeetava töövõimelisust kindlaks teha vastava erialase kvalifikatsiooniga õde. VangS § 37 lg‑ga 3 ei ole hõlmatud olukorrad, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest. Sellises olukorras saab kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. (p.-d 15-16)
Kroonilist haigust põdeva kinnipeetava karistamisel sel põhjusel, et kinnipeetav on enne tööle asumist põhjendamatult taotlenud tervisekontrolli, on vanglal tavapärasest suurem tõendamiskoormus. Oluliseks tõendiks võib seejuures olla arsti arvamus. (p 20)
Kroonilist haigust põdeva kinnipeetava karistamisel sel põhjusel, et kinnipeetav on enne tööle asumist põhjendamatult taotlenud tervisekontrolli, on vanglal tavapärasest suurem tõendamiskoormus. Oluliseks tõendiks võib seejuures olla arsti arvamus. (p 20)
|
| 3-3-1-94-10
|
Riigikohus |
20.04.2011 |
|
HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Koormava haldusakti puhul on ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud erandeid isiku ärakuulamata jätmiseks.Vangla teise osakonda paigutamise taotluse rahuldamine ei ole käsitatav ärakuulamisõiguse tagamisena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuste tegemisel.
Riigikohtu senise praktika kohaselt on koormava haldusakti andmisel ärakuulamisõiguse tagamata jätmine käsitatav sedavõrd olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu 14.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-76-10; 10.12.2010 otsust asjas nr 3-3-1-72-10).
Kohtuistung protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele. Kohtuistungi protokolli parandamise taotluse esitamise tähtaeg hakkab kulgema protokolli allkirjastamise, mitte selle kättetoimetamise päevast arvates.
Kohtuistungi protokollis tuleb kajastada, milliseid dokumente kinnisel kohtuistungil uuriti, et oleks võimalik kontrollida, kas tegemist on halduskohtu istungil esitatud dokumentidega või mitte.
Halduskohtumenetluses on tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. Kui kohus uurib kinnisel istungil dokumente, millest mõnda kohtutoimikule ei lisata, ei välista see nende dokumentide vastavust dokumentaalse tõendi tunnustele. Toimiku materjalide hulgas ei pea olema riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldav teabekandja. Seega võib kohtus tugineda ka tõenditele, mida kohtutoimikusse ei lisatud. Seejuures tuleb kohtuistungi protokollis kajastada, milliseid dokumente kinnisel kohtuistungil uuriti, et oleks võimalik kontrollida, kas tegemist on halduskohtu istungil esitatud dokumentidega või mitte.
Infoallikate kaitsmise eesmärgil ei pruugi olla võimalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuses ja selle pikendamise otsustes detailselt esitada ründeohtu kinnitavaid tõendeid. Kohtul on õigus ja kohustus nõuda vanglalt haldusaktide andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid ning nendega kinnisel istungil tutvuda. Kaastööle kaasatud isikute kaitsmise eesmärgil ei ole võimalik kinnisel istungil esitatud tõendites sisalduvat teavet detailselt kohtuotsuses kajastada, küll peab aga kohtuotsusest nähtuma kohtu järeldus esitatud tõendite kohta.
HMS §-s 58 sätestatu on kohaldatav tühistamiskaebuse lahendamisel, tuvastamiskaebusele see säte ei laiene. Tuvastamiskaebuse korral kontrollitakse, kas haldusorgan on täitnud haldusakti andmisel seaduses sätestatud tingimusi või mitte.
Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et kui kaebajal on põhjendatud huvi vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, siis toimingu õigusvastasuse tuvastamisel ei saa kohus jätta kaebust rahuldamata ja toimingut õigusvastaseks tunnistamata (vt Riigikohtu 21.01.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-88-08 p-i 13). Eelnimetatud seisukoht on asjakohane ja kohaldatav ka haldusakti puhul. Seetõttu on ebaõige seada haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamise eelduseks tühistamiskaebuse rahuldamise eelduste täitmise ja kohaldada tuvastamiskaebuse rahuldamata jätmise põhjendusena HMS §-st 58 tulenevat erandit. Kui kohus tuvastas ärakuulamisõiguse rikkumise ja ebapiisavate kaalutluste esitamise haldusaktis, tulnuks vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud kaebus rahuldada.
Infoallikate kaitsmise eesmärgil ei pruugi olla võimalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuses ja selle pikendamise otsustes detailselt esitada ründeohtu kinnitavaid tõendeid. Kohtul on õigus ja kohustus nõuda vanglalt haldusaktide andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid ning nendega kinnisel istungil tutvuda. Kaastööle kaasatud isikute kaitsmise eesmärgil ei ole võimalik kinnisel istungil esitatud tõendites sisalduvat teavet detailselt kohtuotsuses kajastada, küll peab aga kohtuotsusest nähtuma kohtu järeldus esitatud tõendite kohta.
Menetlusosaline võib halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Esindusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Haldusülesandeid täitva asutuse seaduslik esindaja halduskohtus on asutuse juht. Haldusülesandeid täitvat ametnikku võib esindada isik, keda on selleks volitanud asutus, kus ametnik töötab.
Menetlusosalise nimel tehtud menetlustoimingud kehtivad ka juhul, kui menetlusosaline andis esindajale volituse muus vormis kui kirjalikult või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna või kui menetlusosaline kiitis esindaja menetluses osalemise sõnaselgelt või vaikivalt heaks. Eeldatakse, et menetlusosaline on teda menetluses esindanud isiku volituse heaks kiitnud, kui ta andis talle hiljem volituse.
Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Vanglal on õigus täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus. Julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks ei ole üksnes konkreetse kinnipeetava enda käitumine vanglas, vaid ka raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamine. Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist seega preventiivsete meetmetega, mille kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava kaitstava õigushüve tagamine.
Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob kaasa kinnipeetava õiguste olulise piiramise. Seetõttu saab täiendavaid julgeolekuabinõusid isiku julgeoleku tagamiseks kohaldada üksnes erandliku meetmena ning see eeldab abinõude kohaldamise aluste olemasolu jätkuvat kontrollimist. Mida pikemalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda põhjalikumalt tuleb haldusaktis abinõude kohaldamise vajadust motiveerida. Abinõude kohaldamise aluste äralangemisel tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine koheselt lõpetada.
HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Koormava haldusakti puhul on ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud erandeid isiku ärakuulamata jätmiseks.Vangla teise osakonda paigutamise taotluse rahuldamine ei ole käsitatav ärakuulamisõiguse tagamisena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuste tegemisel.
|
| 3-3-1-49-06
|
Riigikohus |
25.09.2006 |
|
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1. Üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu on täiendavate julgeolekuabinõude, sealhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor, kes on ka VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutav julgeoleku eest vanglas. Edasilükkamatul juhul võib täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet kohaldada kõrgeim viivitamatut sekkumist nõudva intsidendi juures viibiv vanglaametnik sõltumata sellest, kas vangla direktor või mõni teine kõrgem vanglaametnik vangla territooriumil viibib või mitte. Erakorralisest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleb viivitamata teavitada vangla direktorit või teda asendavat vanglaametnikku, kes hindab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust ja kasutatud abinõude sobivust ning otsustab nende kohaldamise jätkamise või lõpetamise.
Ohjeldusmeetmete puhul on tegemist rangeima täiendava julgeolekuabinõuga. Ohjeldusmeetemete kasutamisel piiratakse kinnipeetava õigusi kõige ulatuslikumalt võrreldes teiste lubatud täiendavate julgeolekuabinõudega. Sellise iseloomuga meetme rakendamiseks peavad esinema vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega. Tulenevalt VangS § 69 lg 4 esimesest lausest kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor. Kui erandina on täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldanud mõni teine vanglaametnik, tuleb tuvastada asjaolude esinemine, mis õigustasid julgeolekumeetmete kohaldamise üldisest korrast kõrvalekaldumist. Kui selliseid asjaolusid ei esine, on täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine vangla direktorist madalama vanglaametniku poolt õigusvastane.
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1. Üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu on täiendavate julgeolekuabinõude, sealhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor, kes on ka VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutav julgeoleku eest vanglas. Edasilükkamatul juhul võib täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet kohaldada kõrgeim viivitamatut sekkumist nõudva intsidendi juures viibiv vanglaametnik sõltumata sellest, kas vangla direktor või mõni teine kõrgem vanglaametnik vangla territooriumil viibib või mitte. Erakorralisest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleb viivitamata teavitada vangla direktorit või teda asendavat vanglaametnikku, kes hindab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust ja kasutatud abinõude sobivust ning otsustab nende kohaldamise jätkamise või lõpetamise.
|
| 3-3-1-47-13
|
Riigikohus |
03.10.2013 |
|
Kambris tulekahju tekitamine oli ohuks nii kinnipeetavale endale kui ka teistele vanglas viibivatele isikutele, samuti ohustas vangla julgeolekut. Olemas oli ka reaalne enesevigastamise oht, kuna kinnipeetav oli ise võtnud niidid haavadelt ning keeldus ravist. Selliselt käitunud kinnipeetava ohjeldusmeetmena rahustusvoodisse paigutamine oli vajalik ja proportsionaalne.
Kohtupraktikas on leitud, et ohjeldusmeetme kestval rakendamisel tuleb süstemaatiliselt kontrollida kohaldamise aluste olemasolu ning kaaluda jätkamise vajalikkust (otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-11, p 16). Samuti on leitud, et märkus „rahutu“ ohjeldusmeetme kasutamise aktis ei taga mitte ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlus-staadiumis (otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-12 p 15). Need seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas.
Ka sellisel juhul, kui ohjeldusmeedet kasutatakse isiku enesevigastamise takistamiseks, peab ohjeldusmeetme kohaldaja jälgima, et ohjeldusmeetme kasutamisel teostataks kaalutlusõigust õiguspäraselt ning tagataks kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrollimise võimalus. Kohustuse täitmata jätmist ei saa õigustada ohjeldusmeetme kasutamisega kaitstavate hüvede olulisusega ega sellega, et pärast ohjeldusmeetme kohaldamise lõpetamist kinnipeetav ennast tahtlikult ei vigastanud.
Hüvitise suuruse arvutamisel RVastS § 13 lõikes 1 sätestatud vastutuse piiramise alustega arvestamata jätmine oleks kohtule etteheidetav siis, kui vastavad alused asjas esineksid. Ohjeldusmeetme kasutamise eesmärgina on viidatud sellele, et ohjeldusmeedet kasutati eelkõige kaebaja enda kaitseks ning kaitstav hüve (kaebaja elu ja tervis) oli rikutud hüvest (kaebaja väärikus) olulisem. Need eesmärgid ei saa iseenesest olla aluseks vastutuse piiramisele RVastS § 13 lg 1 järgi. Ohjeldusmeetme kohaldamise eesmärk ei õigusta ohjeldusmeetme õigusvastast kohaldamist. Selles asjas puuduvad RVastS § 13 lõikest 1 tulenevad alused hüvitise vähendamiseks. Rahustusvoodisse fikseeritud kinnipeetaval puudus võimalus kahju vähendada või ära hoida.
RVastS § 9 lg 2 jätab kohtule kaalutlusruumi otsustamaks mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle. Kohtupraktikas on leitud, et kui ohjeldusmeetme kasutamine oli õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline põhjendamata kohaldamine õigusvastane, puudusid kaebajal kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid (otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 22). Rahustusvoodisse paigutatuna puudusid kaebajal ka käesoleval juhtumil kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid.
Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustusest ei tulene keeld suurendada kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõuet kohtumenetluses (otsus asjas nr 3-3-1-97-10, p 13). Halduskohtule esitatud kaebuses jäi kaebaja vanglale esitatud taotluse põhjenduste ja selgituste juurde ega märkinud eraldi iga kaebuses toodud episoodi eest nõutavat hüvitise summat. Sellises olukorras ei pidanud kohtud mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel lähtuma kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõudest.
RVastS § 9 lg 2 jätab kohtule kaalutlusruumi otsustamaks mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle. Kohtupraktikas on leitud, et kui ohjeldusmeetme kasutamine oli õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline põhjendamata kohaldamine õigusvastane, puudusid kaebajal kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid (otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 22). Rahustusvoodisse paigutatud kaebajal puudusid kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid.
Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustusest ei tulene keeldu suurendada kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõuet kohtumenetluses (otsus asjas nr 3-3-1-97-10, p 13). Halduskohtule esitatud kaebuses jäi kaebaja vanglale esitatud taotluse põhjenduste ja selgituste juurde ega märkinud eraldi iga kaebuses toodud episoodi eest nõutavat hüvitise summat. Sellises olukorras ei pidanud kohtud mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel lähtuma kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõudest.
Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, kas ohjeldusmeedet sai algselt pidada vajalikuks ja proportsionaalseks ning sellega, kas ohjeldusmeedet kohaldati õigusvastaselt kogu ohjeldusmeete rakendamise ajal. Kaebajale hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju ei saanud tekkida ohjeldusmeetme kohaldamise alguses, kuna meedet sai algselt pidada vajalikuks ja proportsionaalseks. Samuti ka ajal, mil kaebaja viibis meditsiini¬osakonnas.
Õiguspärase ohjeldusmeetme kohaldamise aja hindamisel saab arvestada EIK 29. mai 2012. a otsuse asjas Julin vs. Eesti p-s 127 märgituga, mille kohaselt peaks harva esinema vajadus rahustusvoodisse paigutamise järele ilma meditsiiniliste näidustusteta kauemaks kui paar tundi.
|
Facebook
Twitter