https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-20-2402/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.05.2023

Halduskohtu pädevuses on erinevate riigivõimuharude asutuste, nt Riigikogu ja valitsusasutuse vaheliste vaidluste lahendamine erandlikult juhul, kui puudub teistsugune menetluskord ning kohtusse pöördumine on vajalik enesekorraldusõiguse tagamiseks (RKHKo nr 3-3-1-90-14, p 15). Seadusandja võib riigiasutuste vahelise vaidluse lahendamise määrata halduskohtu pädevusse ka muudel juhtudel. RMK ei ole teise riigivõimuharu asutus ning tal ei ole Riigikoguga sarnast enesekorraldusõigust. Samuti pole praegusel juhul erinormi, mis määraks vaidluse lahendamise halduskohtu pädevusse. (p 22)


Euroopa Komisjoni 14. mai 2019. a otsusega C(2019) 3452 kehtestatud suunised ei ole liikmesriigile kohustuslikud. Viidatud suunised on antud kooskõlas sätetega, mis reguleerivad komisjoni poolt tehtavaid finantskorrektsioone. Suunised on adresseeritud Euroopa Komisjoni asjaomastele talitustele, mitte liikmesriikide rakendusüksustele (vrd RKHKo nr 3-3-1-96-16, p 19). Suuniste p-s 1.1 kõigest soovitatakse, mitte ei kohustata liikmesriike rakendama suunistes kajastatud korrektsioonimäärasid. Kui Eesti võimud peavad vajalikuks sätestada suunised toetuse saajate jaoks riigisiseselt siduvana, tuleb need üle võtta seadusega või seaduse alusel määrusega. (p 23)

Liikmesriigi rakendusüksusel pole keelatud teha finantskorrektsiooni otsuseid kooskõlas suunistega ja suuniseid kaalumisel arvestada, kuid määruse nr 1303/2013 art 143 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt peab otsusest nähtuma, et üksus on võtnud arvesse juhtumi kõiki iseärasusi. Muu hulgas tuleb viidatud sätte järgi arvestada fondidele tekitatud rahalist kahju. Juhul, kui sedalaadi haldusmeetmed on adresseeritud riigist eraldiseisvale isikule, peab kohus nende proportsionaalsust kontrollima rangelt, mitte piirduma ebamõistlikkuse testiga. Tulenevalt määruse nr 1303/2013 art 143 lg-st 1 ei saa Euroopa Komisjon liikmesriigi asutusele kuuluvat kaalutlusõigust liikmesriigi asutuse eest teostada. (p 24)


Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et EL i õiguse esimusest peavad lähtuma kõik liikmesriigi haldusorganid, et üksikisikud saaks tugineda liidu õiguse sätetele (nt EKo-d nr C-103/88, Fratelli Costanzo, p 32; C-378/17, Minister for Justice and Equality, p 38). Lisaks sätestab ELTL art 288 lg 3 selgelt, et direktiiv on kohustuslik liikmesriikidele. See puudutab ka RMK-d kui riigitulundusasutust. (p 25)


Eraõiguslikele juriidilistele isikutele avaliku võimu volituste üleandmist reguleerib üldseadusena HKTS ning eriseadusena praegusel juhul STS. HKTS §-d 4 ja 8 ning § 10 p 5 nõuavad koosmõjus, et täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava haldusülesande üleandmiseks tuleb sõlmida haldusleping, mille kohustusliku tingimusena tuleb kindlaks määrata haldusjärelevalvet teostav valitsusasutus. Samuti tuleneb halduslepingu sõlmimise kohustus STS § 8 lg-st 3. STS § 8 lg 4 järgi teeb rakendusüksuse poolt halduslepingu täitmise üle haldusjärelevalvet rakendusasutus (STS § 7). Rakendusüksuse ülesannete, sh finantskorrektsiooni (STS § 8 lg 2 p 6) tegemise pädevuse üleandmine ilma halduslepinguta ja selleks puhuks ettenähtud haldusjärelevalveta ei ole lubatav. (p 17)

Finantskorrektsioon kui riigivõimu funktsioon, mille üleandmisel tuleb sõlmida haldusleping, on hõlmatud STS § 8 lg-s 4 sätestatud haldusjärelevalvega. (p 18)


VVS § 751 lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. (p 20)


VVS § 751 lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. Praeguse haldusorganite vahelise vaidluse tõhus lahendamine ei eelda, et rakendusasutusel peaks olema volitus rakendusüksuse otsuseid tühistada. Kuna riik ega tema asutused ei ole PS § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse ega muude põhiõiguste kandjad, ei kehti nende algatatud vaidluse lahendamisel sellised standardid nagu üksikisikule õiguskaitse tagamisel. Ka määruse nr 1303/2013 art 74 lg-st 3 ei tulene, et liikmesriik peaks iseendale tagama õiguse pöörduda kohtusse üksuse vastu, kellele ta on andnud oma ülesanded (vt ka RKHKm nr 3-22-1641/13, p-d 13–17). (p 20)


Olukord, kus riigiasutuse tõstatatud õiguslik küsimus seoses riigi ülesande täitmisega on riigil võimalik siduva ettekirjutusega lahendada haldusjärelevalve teel, on teistsuguseks menetluskorraks HKMS § 4 lg 1 mõttes. Ettekirjutuse kohustusliku iseloomu tõttu on haldusjärelevalve praegusel juhul sarnane teenistusliku järelevalve raames üleskerkivate õiguslike vaidluste lahendamise korraga (VVS § 101; vrd RKHKm nr 3-22-1641/13, p 13). Samas erineb haldusjärelevalve praegusel juhul haldusjärelevalvest kohalike omavalitsusüksuste tegevuse üle, kus riigil ettekirjutuse tegemise volitus puudub (VVS § 753; vrd RKHKo nr 3-20-1717/67, p 14). (p 21)

5-23-2/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 28.06.2023

EL riigihanke reegleid rikkunud toetuse saajal tekkiv kohustus saadud toetus osaliselt tagasi maksta on eripärane avalik-õiguslik kohustus, millele laienevad seda eripära arvestavad nõuded. Tegemist on alusetult saadud soodustuse tagastamisega. Toetuste andmise ja kasutamise üksikasjad on suures ulatuses määratud kindlaks seadusandja volitusnormide alusel antud määrustega, mistõttu on asjakohane, et ka toetuste tagasinõudmise üksikasjad reguleeritakse määruse tasandil. Finantskorrektsiooni kohaldamise eesmärk ei ole õigusrikkuja karistamine, vaid alusetult saadu tagasinõudmine (vt nt EKo Elme Messer Metalurgs, punkt 64). Sellisena erineb see ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju hüvitisest kui avalik-õiguslikust rahalisest kohustusest. Samuti ei ole tegemist maksuga. Ka kahju hüvitamiseks või rikkumise heastamiseks ette nähtud kohustus võib siiski olla PS § 113 kaitsealas (vt nt RKHKo nr 3-3-1-72-15, p 18). (p 64)

Proportsionaalsete finantskorrektsiooni määrade kui avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamine ei ole riigisisese seadusandja universaalpädevuse teostamine avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise valdkonnas, vaid otseselt seotud EL õiguse rakendamisega. (p 65)


EL määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides (ELTL art 288 lg 2). Liikmesriigi poolt EL määruse ülevõtmine selle sätete riigisisesesse õigusesse ümberkirjutamise abil ei ole lubatav (vt EKo C-39/72 komisjon vs. Itaalia, p 17; C-50/76 Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen, p 7). Mõnel juhul võib siiski olla vaja võtta määruse rakendamiseks vastu riigisiseseid õigusakte selleks, et määrata kindlaks EL õigust kohaldavad liikmesriigi institutsioonid, liikmesriigi õigusega sobivad sanktsioonid EL määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest jms. Sellisel juhul ei tohi EL määrust rakendav liikmesriigi õigus olla EL õigusega vastuolus ja riigisisese õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele (vt RKHKo nr 3-3-1-33-06, p 15). Määruse rakendamiseks võib liikmesriikidele teatud juhtudel ja ulatuses jääda otsustusõigus. Selle otsustusõiguse teostamisel on riik sel juhul seotud ka oma põhiseadusega, mistõttu on võimalik sellise normi põhiseaduslikkuse järelevalve (RKHKo nr 3-3-1-85-07, p 39; RKÜKo nr 5-19-29/38, p 38), tingimusel et viimane ei sea ohtu EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust (RKÜKo nr 5-19-29/38, p 39). (p 67)


PS § 113 on PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtte väljenduseks avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise korral (RKÜKo nr 3-3-1-48-16, p 44). PS § 3 lõikest 1 tuleneb nõue, et kõik põhiõiguste seisukohalt olulised otsused peab langetama seadusandja ning vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (RKÜKo nr 3-3-1-41-06, p-d 21 ja 22). Samuti ei pea seadus ammendavalt sätestama kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi puudutavat regulatsiooni. Seadusandja peab ise otsustama kõik enesekorraldusõiguse ja finantsautonoomia piiramise seisukohalt olulised küsimused, kuid täitevvõimule võib delegeerida enesekorraldusõiguse ja finantsautonoomia seadusega kehtestatud piirangute täpsustamise (RKPJKo nr 3-4-1-14-08, p 34). (p 69)


Kolleegium ei nõustu lähenemisega, mille järgi ei olnud toetuse andmise protsess finantskorrektsiooni otsuse tegemise hetkel lõppenud. Toetuse andmise protsess lõppeb toetuse määramisega. (p 72)


Eesti Vabariigi põhiseadus ei sätesta ehtsa tagasiulatuva mõju absoluutset keeldu. Kuigi üldjuhul on lubamatu suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga, mis tähendab, et õiguslikke tagajärgi ei tohi kehtestada juba minevikus tehtud tegudele (RKPJKo nr 3-4-1-27-13, p 61), ei suurendata praegusel juhul kaebaja kohustusi, vaid vähendatakse talle antud EL eelarvest finantseeritavat toetust põhjusel, et ta on rikkunud selle toetuse saamiseks vajalikke tingimusi. (p 73)

Sellegipoolest võis kaebaja mõistuspäraselt eeldada, et EL riigihanke reeglite võimaliku rikkumisega kaasnevad riskid ei ole suuremad ja tagajärjed koormavamad, kui toetuse määramise ajal kehtivate õigusnormidega sätestatud. Ehkki kohaliku omavalitsuse üksus ei ole põhiõiguste kandja, peaks ka tema kui PS § 154 lõike 1 alusel autonoomne üksus saama kujundada oma tegevust pärast toetuse määramist ootuses, et isegi juhul, kui toetuse kasutamise kontrollis peaks selguma, et sellest toetusest rahastatava projekti käigus toimunud riigihanke raames on rikutud EL riigihankereegleid, kaalutakse toetuse tagasinõuet toetuse määramise ajal kehtinud normide alusel. Selline ootus on PS § s 10 sätestatud õigusriigi ja selles sisalduvast õiguskindluse põhimõttest hõlmatud ning sellest sättest tulenev tagasiulatuva mõju keeld on objektiivne õigusprintsiip, mille järgimist saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kontrollida sõltumata sellest, kas põhikohtuasja kaebajaks on eraõiguslik juriidiline isik või kohaliku omavalitsuse üksus. (p 74)


Euroopa Komisjoni suunised selliste finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks, mida tuleb teha ühisjuhtimise raames rahastatavate liidu kulutuste suhtes, kui ei ole järgitud riigihanke-eeskirju, ei ole liikmesriikidele õiguslikus mõttes siduvad. Tegu on üksnes komisjoni abistava iseloomuga siseaktiga (vt RKHKo nr 3-3-1-96-16, p 19). Euroopa Kohus on samuti selgitanud, et kui EL õiguse säte kohustab finantskorrektsioonide kindlaksmääramisel võtma arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning asjaomase fondi rahalist kahju, siis eeldab see nõue mittesüstemaatilise rikkumise puhul kindlasti juhtumispõhist uurimist, mis võtab nendest kolmest kriteeriumist ühe puhul arvesse kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid (vt nt EKo C-408/16 Compania Naţională de Autostrăzi şi Drumuri Naţionale din România, p-d 65–66). (p 88)

Kui rakendussätet kohaldatava finantskorrektsiooni reeglistiku kohta ei ole, kohalduvad finantskorrektsiooni tegemisel õiguse üldpõhimõtetest (õiguskindluse põhimõte, täpsemini tagasiulatuva mõju keeld) lähtudes toetustaotluse rahuldamise ajal kehtinud normid. (p 93)

3-3-1-96-16 PDF Riigikohus 07.06.2017

Riigihanke eeldatava maksumuse määramisel tuleb lähtuda RHS §‑des 20–24 sätestatud nõuetest. Hanke eseme piiritlemise õigus on hankijal, kuid RHS § 23 lg 1 keelab hanke osadeks jaotamise riigihanke korra või nõuete eiramise eesmärgil, eriti kui hankelepingu esemeks on funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad, teenused või ehitustööd. Eraldiseisva üksikhanke tuvastamisel on määravaks kriteeriumiks asjade ja teenuste funktsionaalselt koostoimimine või vajalikkus sama eesmärgi saavutamiseks. (p 16)


Leader määruse § 27 lg 1 kehtestas selgesõnalise nõude kolme hinnapakkumise võtmiseks, kui tegevuse või investeeringu käibemaksuta maksumus ületab 5000 eurot. Riigihanke korra järgimise nõue oli sätestatud viitega RHS-le, kuid ka selle nõude mõistmine ei saa piisava hoolsuse korral olla raske. Norm on piisavalt selge. Kui isik mõlemaid hinnapakkumisele kehtestatud nõudeid rikub, on toetusraha maksmine teatud ulatuses alusetu ning määratud toetus tuleb jätta välja maksmata ja väljamakstud toetus tagasi nõuda. Nõuete eiramist ei muuda olematuks see, et kulud on abikõlblikud Leader määruse § 26 lg 4 mõttes ning konkreetsete summade mittesihipärast kasutamist pole tuvastatud. (p 21)


Toetusraha osalise või täieliku tagasinõudmise võib PRIA otsustada ELÜPS § 99 lg 3 kohaselt siis, kui pärast maaelu arengu toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt. Nõukogu määruse 1290/2005 art 33 lg 1 näeb ette, et rahalise korrigeerimise aluseks on nii tahtlik eeskirjade eiramine kui ka hooletus. Rahalise korrektsiooni määramisel on PRIA-l suur kaalutlusruum, sest viidatud säte seab üksnes järgmised piirid: arvesse tuleb võtta tuvastatud eeskirjade eiramise laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Asjaolu, et isik jagas teenuste maksumuse eelarves kunstlikult selliselt, et mitte võtta hinnapakkumisi, viitab tema teadlikule ja tahtlikule tegevusele. (p-d 18, 22 ja 25)

Euroopa Komisjoni siseaktis sätestatud põhimõtted või kriteeriumid võiks PRIA aluseks võtta siis, kui isikule määratud maaelu arengu toetuse välja maksmata jätmist ja tagasinõudmist ette nägevad õigusaktid finantskorrektsiooni ette näevad. Välja maksmata jätmise või tagasinõude määra kohaldamiseks õiguslikku alust neist suunistest tuletada ei saa. Kolleegium on oma praktikas rõhutanud, et halduse sise-eeskiri on abistava iseloomuga kaalutlusõiguse ühetaolisel kohaldamisel, kuid ei tohi takistada kaalutlusõiguse teostamisel konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võtmast (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-77-14, p 18). (p 19)

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json