3-15-1879/57
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.06.2018 |
|
Seadustes eristatakse tähtaja kulgemise peatumist ja tähtaja kulgemise peatamist: tähtaja kulgemise peatumine toimub automaatselt, samas kui tähtaja kulgemise peatamine eeldab vastavasisulist otsustust. ATS § 77 lg-s 2 on sätestatud kaks õigusnormi. ATS § 77 lg-s 2 sätestatud lause esimeses osas kasutatakse sõnastust „tähtaja kulgemine peatub ajaks“, mis laieneb grammatiliselt ka lause teises osas nimetatud juhtumile, mil paralleelselt distsiplinaarmenetlusega toimub teine menetlus, näiteks väärteomenetlus, kriminaalmenetlus või maksumenetlus. ATS § 77 lg 2 mõistmisel ei saa aga lähtuda pelgalt sätte ühest sõnastusviisist, mis on kollisioonis sama sätte teise sõnastusviisiga. (p-d 20 ja 21)
Tähtaja kulgemise peatumiseks on vaja otsustust, millega tuvastatakse, et teise menetluse käigus hinnatavatel asjaoludel on või võib olla tähtsust distsiplinaarmenetluses. Otsustust on vaja ka selleks, et määrata selgelt kindlaks ajavahemik, mil tähtaja kulgemine on peatunud. Nimelt ei sätesta ATS § 77 lg 2, et tähtaja kulgemine peatub kogu teise menetluse läbiviimise ajaks. Otsustuse olemasolu peab olema isikule, kelle suhtes see tehakse, teada ning otsustuse olemasolu ja tegemise aeg peab olema hõlpsasti kontrollitav. Sellise otsustuse saab teha distsiplinaarkaristuse määramise õigusega isik käskkirja või korralduse teel. Tähtaja kulgemise peatamise otsustus, nagu ka distsiplinaarmenetluse algatamine, on menetlustoiming, mis ei määra kindlaks menetluses tehtava sisulise otsustuse lõpptulemust. (p-d 21 ja 23, vt ka p 22)
Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas või korralduses saab lisaks distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtajale (ATS § 72 lg 3) ära näidata ka kuuekuulise tähtaja peatumise, kui distsiplinaarmenetluse algatamisel on alust arvata, et teises menetluses on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. Praktilisem on aga teha see otsustus siis, kui distsiplinaarsüüteos kahtlustatav ametnik on pärast seda, kui distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri või korraldus on talle kätte toimetatud, ATS § 73 lg 3 alusel ära kuulatud. Sel juhul tuleks muuta distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas või korralduses menetluse läbiviimise tähtaega, peatades selle kulgemise näiteks teises menetluses tehtud otsuse jõustumiseni. Kui menetluse peatamist eeldavad asjaolud ilmnevad või langevad ära distsiplinaarmenetluse hilisemas staadiumis, siis tuleks distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja või korraldust samuti muuta. Käskkirja või korralduse muutmisega saab ka taastada tähtaja kulgemise selleks, et distsiplinaarsüüteos kahtlustava ametniku suhtes saaks teha ATS-is sätestatud menetlustoiminguid (vt nt ATS § 73 lg 7, vrd RKHK otsus asjas nr 3-15-325, p-d 19.5 ja 20). Karistuse saab määrata pärast seda, kui tähtaja kulgemine on taastatud. (p 23)
|
| 3-20-1231/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.05.2022 |
|
ATS § 49 lg-t 6 saab kohaldada töövõime vähenemise hüvitamiseks üksnes juhul, kui haigus või vigastus on tekkinud teenistusülesannete täitmise tõttu ja õnnetusjuhtumi tagajärjel. Haigestumise korral, mille põhjuseks polnud õnnetusjuhtum, pole ATS § 49 tervisekahju nõude lahendamiseks asjakohane. (p 13)
ATS § 49 annab aluse nõuda hüvitist n-ö soodustingimustel - pole vaja tõendada kahju ulatust. Selliselt saab hüvitist nõuda vaid erandlikel juhtudel. ATS § 49 lg 6 alusel ei saa kindlas suuruses hüvitist nõuda mitte kõik ametnikud, kellel tuvastatakse teenistusülesannete täitmisega seotud töövõime vähenemine, vaid üksnes need, kelle töövõime vähenemine on tekkinud õnnetusjuhtumi tagajärjel. ATS § 49 lg 7 näeb ette kindlas suuruses hüvitised eriteenistuste ametnikele, kui töövõime on vähenenud nende vastu toime pandud ründe, nende poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu. (p 15)
Kohus peab tuvastama, et vastustajal on tekkinud kahju hüvitamise kohustus (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2). Selleks tuleb kontrollida, kas vastab tõele väide, et rikutud on TTOS-s sätestatud tööandja kohustusi, mis on põhjustanud tervise kahjustumise. (p 18)
TTOS § 14 lg 5 p 6 kohaselt on töötajal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist VÕS-s sätestatud ulatuses. Seega tuleb arvesse võtta ka kahjustatud isiku osa kahju tekitamisel (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139). (p 18)
|
| 3-20-1137/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.04.2023 |
|
Kolleegiumi arvates tuleb ATS § 77 lg 1 teist lauseosa kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub mõista nii, et normis on peetud silmas isikut, kes koordineerib iga päev ametniku teenistusalast tegevust. Mõiste ,,teenistusalane allumine“ seondub vahetult juhtimispädevusega – ametniku vahetul või kõrgemalseisval juhil on õigus määrata teenistujale teenistusülesandeid, korraldada asutuse sees kehtestatud eeskirjade järgimist ning tagada nende täitmine. Ka ATS § 51 lg 3 kohaselt peab ametnik teenistusalaselt juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti ametijuhendist. Kõrgemalseisva juhi juhistest ja korraldustest peab ametnik teavitama vahetut juhti (vt ka ATS § 53 lg-d 1 ja 2). Seega teeb igapäevast kontrolli teenistujale antud ametikohustuste täitmise üle üldiselt tema vahetu juht. ATS § 77 lg-t 1 tuleb praegusel juhul tõlgendada nii, et selles sätestatud kuuekuuline tähtaeg hakkas kulgema arvates päevast, mil distsiplinaarsüüteost sai teada kaebaja vahetu või kõrgemalseisev juht (vrd ka RKHKo nr 3-16-113/47, p 11). (p-d 11 ja 13)
ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtajad on materiaalõiguslikud tähtajad, täpsemalt distsiplinaarvõimu teostamise õigust (karistuse määramise õigust) lõpetavad tähtajad (RKHKo nr 3-15-325/63, p 14.1 esimene lause). (p 18)
PPA-s kehtestatud struktuurijaotuse eesmärk on eraldiseisvalt koordineerida iga struktuuriüksuse tööjaotust ning juhtimiskorraldust. Seega on PPA-s organisatsiooni sees oluline subordinatsiooni suhe struktuuriüksuse juhi (vahetu juhi) ning tema alluvate vahel. Teenistusalluvussuhe tekib struktuuriüksuse sees, mitte üksuste üleselt. Distsiplinaarmenetluse toimetamisel kui ka hilisemal distsiplinaarkaristuse määramisel sekkutakse ametniku ning ametiasutuse vahelisse teenistus- ja usaldussuhtesse (ATS § 5 p 1). Seetõttu on nii distsiplinaarsüüteo esmaste asjaolude hindamise, distsiplinaarmenetluse algatamise kui ka karistuse määramise õigus antud isiku vahetule juhile või tema ametisse nimetamise õigust omavale isikule (vt ka ATS § 72 lg-d 1 ja 3 ja ATS § 77 lg 1; politseiteenistuses PPA peadirektor (PPVS § 91 lg 2 p 2 ja § 92 lg 1 v.r)). Politseiteenistuses on distsiplinaarsüütegude menetlejaks sisekontrollibüroo (vt ka PPA kontroll‑ ja distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhend, p 4 ja siseministri 17. juuli 2014. a määrus nr 33 „Politsei‑ ja Piirivalveameti põhimäärus“ § 19 p 2). Konkreetse ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse toimetamisel ei ulatu sisekontrollibüroo pädevus üldjuhul asja menetlemise õigusest kaugemale. (p 16)
Riigikohus ei saa tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel (RKHKo nr 3-14-52077/65, p 17). (p 18)
|
| 3-21-1027/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2023 |
|
KVTS § 156 lg 2 on ametniku varalist vastutust reguleeriv erinorm (vt ATS § 32 lg-d 5 ja 6, ka § 80). Sealjuures on KVTS § 156 lg 2 sõnastus imperatiivne ega jäta Kaitseväele kaalutlusõigust, kas või mis ulatuses kohustada tegevväelast koolituskulusid hüvitama. Kaalutlusõigust ei ole võimalik tuletada ka ressursimahukat koolitust reguleerivast üldnormist (ATS § 32 lg 6). (p 18)
Selleks et tegevväelasel tekiks kohustus hüvitada ressursimahuka koolitusega seotud otsene kulu, peab see KVTS § 156 lg 2 järgi olema riigi poolt kantud („mida riik on kandnud“). Viimast on õiguspraktikas sisustatud kui kohustusi, mis on tasutud (vrd RKHKo nr 3-3-1-15-15, p 15). Seejuures peab Kaitsevägi ressursimahuka koolitusega seotud kulutused olema kandnud teenistusest vabastamise käskkirja tegemise seisuga või 30 päeva jooksul koolituse katkestamisest teada saamisest arvates (kaitseministri 6. veebruari 2013. a määruse nr 8 „Tegevväelase ressursimahuka koolituse kulu arvestamine ja hüvitamine ning määramata tähtajaga tegevteenistuses olemise kohustuse määramise kord“ 3 lg 1). (p 20)
Kui kaebajate teooriaõppe eest täies ulatuses tasumine oli välditav, ei saa olla tegemist ressursimahuka koolitusega seotud otsese kuluga KVTS § 156 lg 2 mõistes. (p 22)
Kui ametnik kaalub teenistusest lahkumist ja seeläbi ressursimahuka koolituse katkestamist, peab ametiasutus talle ressursimahuka koolituskulude hüvitamise kohustuse ulatuse piisavalt täpselt teada andma, selleks et ametnikul oleks võimalik teha teadlik otsus teenistusest lahkumise kohta (HMS § 36 lg 1 p 1) ning tal oleks võimalik hüvitamisnõude suurusele ja nõude aluseks olevatele asjaoludele vastuväited esitada (HMS § 40 lg 1). (p 24)
Ametnik saab teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest loobuda üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul (ATS § 87 lg 5, vrd HMS § 14 lg 8). Kui ametnik oli enne teenistusest vabastamise taotluse esitamist olulises eksimuses teatud asjaolude osas, tuleb ametniku teenistusest vabastamise avaldusest loobumise taotluse lahendamisel seda arvesse võtta. (p 24)
|
| 3-16-1709/43
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.11.2018 |
|
Vt p-d 19 ja 21.
Vt ka RKPJK otsus asjas nr 5-17-43 ja RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 132.
Kolleegium möönab, et KRAPS § 2 lg 2 sõnastus ei pruugi vastata seadusandja algsele tahtele. Kuid seaduse selgelt ja ühemõtteliselt sõnastatud sättele ei saa tõlgendamisega anda sätte sõnastusega risti vastupidist sisu. Sellise tõlgendusviisi laiem levik külvaks ainult õigusselgusetust. (p 19)
|
| 3-15-2221/33
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.06.2018 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegiumi senise praktika järgi tuleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tühistada ka siis, kui süütegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, langeb kohtuliku kontrolli käigus ära üks süütegu (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-09, p 9, ja nr 3-3-1-76-12, p 18). Teist liiki haldusasjade lahendamisel on kolleegium olnud kaalutlusvigade tagajärgede suhtes teistsugusel seisukohal kui distsiplinaarasjade lahendamisel, omistades määrava tähenduse asjakohatute argumentide hulgale ja tähendusele kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-12, p 12, ja nr 3-3-1-37-15, p 20). (p-d 11–12)
Kolleegium peab õigeks ühtlustada kohtupraktikat ja lähtuda viimasest seisukohast ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjade puhul. Kolleegium muudab oma seisukohta, mis kujundati asjades nr 3-3-1-10-09 ja nr 3-3-1-76-12. Kolleegium asub seisukohale, et mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa etteheidetud tegudest ei arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohi tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla kaasa toonud teistsuguse karistuse. (p 13)
Kuna ametnik on enne karistuse määramist ATS § 73 lg 7 nõuete kohaselt ära kuulatud, siis ei saa ATS § 72 lg-s 3 ja § 73 lg-s 3 nimetatud kohustuste rikkumine haldusorgani poolt tuua kaasa karistuse määramise käskkirja õigusvastasust. (p 16)
Asjaolu, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri langeb põhjendustelt kokku distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega ja et karistuse määramise käskkirjas on ametniku mahukat arvamust ja vastuväiteid refereeritud napilt, et anna alust järelduseks, et nendega karistamisel ei arvestatud ning et karistuse määramine oli õigusvastane just ametniku väidete käskkirjas esitamata ja analüüsimata jätmise tõttu. (p 17)
|
| 3-15-325/63
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.11.2017 |
|
ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtajad on materiaalõiguslikud tähtajad, täpsemalt distsiplinaarvõimu teostamise õigust (karistuse määramise õigust) lõpetavad tähtajad. (p 14.1., vt ka p-d 15.1.–15.2. ja 16) Distsiplinaarkaristust on keelatud määrata (distsiplinaarvõimu teostada) mitte üksnes ajal, mil ATS § 77 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtajad on möödunud, vaid ka ajal, mil distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine on peatunud (ATS § 77 lg 2). (p 14.2, vt ka p 11)
Distsiplinaarvõimu ei saa ametniku suhtes teostada ajal, mil tema avaliku võimu teostamise õigus on ATS § 83 alusel peatunud. (p 15.3) Mõlemal õigussuhte poolel võib olla raskendatud või lausa võimatu avaliku võimu teostamise peatamisel teha menetlustoiminguid. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg ja selle kulgemise peatumine ATS § 83 punktides 1 kuni 5 ning 7 ja 8 nimetatud ajaks kaitsevad rohkem ametnikku kui õigussuhte nõrgemat poolt, vabastades ta distsiplinaarmenetluses osalemisest ajal, mil tema õiguste kasutamine on eelduslikult takistatud või raskendatud. Sellisena võtab tähtaja peatumise regulatsioon ametnikult hilisemates vaidlustes vajaduse tõendada, et ta osales menetluses, omamata piisavaid võimalusi esitada enda kaitseks väiteid ja hankida tõendeid. (p 19.3)
Karistuse määramine ajal, mil ametnikul oli enda õigusi distsiplinaarmenetluses raske kaitsta ja seetõttu ka enda õiguste rikkumist hiljem kohtus raske tõendada, võib tekitada ametnikule eelduslikult raskemaid tagajärgi kui need, mis võivad tekkida avalik-õiguslikele tööandjatele (kohalikule omavalitsusele või riigile) süüteos süüdi oleva, kuid ATS § 77 lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja peatumise ajal ATS § 87 alusel ametniku enda algatusel teenistusest vabastatud ametniku karistamata jätmisel. Selline teenistusest vabastamine ei välista hilisemat kahjunõuet isiku vastu ja tema süü tõendamist kahjunõude menetlemisel (vt ATS § 75 lg 10 esimene lause). (p 19.4)
ATS § 82 lg 2 kohaldamisel on distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldatud ametnik distsiplinaarmenetluse toiminguteks kättesaadav. (p 21)
|
| 3-16-340/39
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.03.2018 |
|
Kui ametiasutuses leidub vabu ametikohti, kuid ametiasutus ei pea neid isiku jaoks sobivaks, peab ta isiku taotlusel esitama vabade ametikohtade loetelu. See võimaldab koondataval kontrollida, kas ametiasutus on püüdnud koondamist vältida, ja nimetada ametikohad, mis koondatava arvates on talle sobivad. Kuigi sobiva ametikoha leidmine ja pakkumine on ametiasutuse kohustus, ei välista see isiku enda aktiivsust sobiva ametikoha väljaselgitamisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-5-05, p 15). Koondatava poolt osutatud ametikohtade pakkumata jätmist peab põhjendama ametiasutus. Vabade ametikohtade loetelu koondatavale esitamata jätmine iseenesest ei too kaasa koondamise õigusvastasust juhul, kui sobivaid vabu ametikohti ei olnud. (p 14)
ATS § 90 lg 7 kohustab ametiasutust tegema koondatavale konkreetset pakkumist, mitte aga nõudma ametnikult sooritust (vrd PPVS § 39 lg 1) või saama temalt nõusolekut (vrd PPVS §-d 42 ja 451). Seetõttu ei pea PPA koondatavale ametnikule pakkuma politseiametniku ametikohta. (p 15)
Kui ametiasutuses leidub vabu ametikohti, kuid ametiasutus ei pea neid isiku jaoks sobivaks, peab ta isiku taotlusel esitama vabade ametikohtade loetelu. See võimaldab koondataval kontrollida, kas ametiasutus on püüdnud koondamist vältida, ja nimetada ametikohad, mis koondatava arvates on talle sobivad. Kuigi sobiva ametikoha leidmine ja pakkumine on ametiasutuse kohustus, ei välista see isiku enda aktiivsust sobiva ametikoha väljaselgitamisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-5-05, p 15). Koondatava poolt osutatud ametikohtade pakkumata jätmist peab põhjendama ametiasutus. Vabade ametikohtade loetelu koondatavale esitamata jätmine iseenesest ei too kaasa koondamise õigusvastasust juhul, kui sobivaid vabu ametikohti ei olnud. (p 14)
ATS § 90 lg 7 kohustab ametiasutust tegema koondatavale konkreetset pakkumist, mitte aga nõudma ametnikult sooritust (vrd PPVS § 39 lg 1) või saama temalt nõusolekut (vrd PPVS §-d 42 ja 451). Seetõttu ei pea PPA koondatavale ametnikule pakkuma politseiametniku ametikohta. (p 15)
|
| 3-16-113/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.06.2018 |
|
Olukorras, kus ametniku toime pandud distsiplinaarsüüteost oli teadlik tema vahetu juht, keda karistati samuti analoogse teo eest distsiplinaarkorras, ei ole ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja kulgema hakkamist õige seostada päevaga, mil rikkumisest sai teada vahetu juht, kes oli rikkumisega seotud. ATS § 77 lg-t 1 tuleb seepärast tõlgendada selliselt, et selles sätestatud tähtaeg hakkab kulgema päevast, mil rikkumisest sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub, kuid kes ei ole rikkumisega seotud. Seejuures ei saa teadmist järeldada pelgalt järelevalvekohustusest. (p 11)
Avalikus teenistuses toime pandud rikkumiste olulisus ei vabasta distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-46-12, p 13).
Teenistusest vabastamine karistusena distsiplinaarsüüteo eest ei olnud proportsionaalne. Kolleegium võtab sh arvesse, et ametniku teod olid toime pandud olukorras, kus ööpäevaringselt töötavas asutuses nappis teenistujaid, ning see asjaolu oli teada ka asutuse juhile ja eelduslikult pidi olema teada ka viimasest kõrgemalseisvatele juhtidele. Eeltoodud asjaolud soodustasid distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Oluline on ka see, et ametnik pani rikkumised toime asutuse juhi alluvana ja sellise tegevuse kiitis vahetu juht vähemalt vaikivalt heaks. Karistuse määramisel saab selliseid asjaolusid arvesse võtta isegi siis, kui need distsiplinaarvastutusest ei vabasta. (p 16, vt ka p 15)
Teenistusest vabastamine karistusena distsiplinaarsüüteo eest ei olnud proportsionaalne. Kolleegium võtab sh arvesse, et ametniku teod olid toime pandud olukorras, kus ööpäevaringselt töötavas asutuses nappis teenistujaid, ning see asjaolu oli teada ka asutuse juhile ja eelduslikult pidi olema teada ka viimasest kõrgemalseisvatele juhtidele. Eeltoodud asjaolud soodustasid distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Oluline on ka see, et ametnik pani rikkumised toime asutuse juhi alluvana ja sellise tegevuse kiitis vahetu juht vähemalt vaikivalt heaks. Karistuse määramisel saab selliseid asjaolusid arvesse võtta isegi siis, kui need distsiplinaarvastutusest ei vabasta. (p 16)
Distsiplinaarkaristusest vabanemiseks (vt ATS § 75 lg 3) on oluline järgida õigusvastase korralduse täitmisest keeldumise korda. Kui korraldus on vastuolus õigusaktidega, siis on ametnikul kohustus keelduda selle täitmisest (ATS § 54 lg 1 p 1) ja teavitada viivitamata õigusvastasest korraldusest selle andjat ja tema vahetut juhti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, nt e-kirja vahendusel. Kui õigusvastast korraldust korratakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, siis on ametnikul vaatamata korralduse õigusvastasusele kohustus korraldus täita. Kui aga ametnik kahtleb jätkuvalt korralduse seaduslikkuses, koostab ta enne korralduse täitmist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis oma eriarvamuse ja vabaneb sellega vastutusest korralduse täitmise eest (ATS § 54 lg 4 teine lause). Distsiplinaarvastutus on välistatud mitte üksnes ATS § 54 lg 4 teises lauses nimetatud juhul, vaid ka ATS § 54 lg 4 esimeses lauses nimetatud juhul, kui ametnik ei saanud aru ega pidanudki aru saama selle sätte alusel antud korralduse õigusvastasusest. (p 13)
|
| 3-16-2498/30
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.04.2019 |
|
KrMS § 12612 lg 3 järgi võib jälitustoiminguga saadud andmeid muu hulgas kasutada seaduses sätestatud juhul isiku tööle või teenistusse võtmise otsustamisel isiku seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Riigikohus on kinnitanud, et teatud juhtudel võib olla põhjendatud olemasoleva jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil, kuid selleks peab esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p-d 16–17 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 17)
Kui eriseaduse järgi võib isiku tööle või teenistusse võtmise otsustamisel jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada, siis võib neid kasutada ka teenistuses oleva ametniku puhul. KrMS § 12612 lg 3 eesmärk on tagada, et nendele ametikohtadele, mille puhul on ette nähtud rangem nõuetele vastavuse kontroll (taustakontroll), ei võetaks teenistusse nõuetele mittevastavaid isikuid. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks peab olema võimalik olemasolevat jälitusteavet kasutada ka teenistuses oleva isiku puhul, kui haldusorganil tekib kahtlus tema nõuetelevastavuses. Kui haldusorganile saavad teatavaks asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise, tuleb isik teenistusest vabastada (vt ATS § 95 lg 1, § 14 lg-d 1 ja 2 ning § 15). Arvestades jälitustoiminguga kogutud andmete töötlemisega kaasneva põhiõiguste riive intensiivsust, ei või selline andmete kasutamine olla siiski kergekäeline. Eeskätt saab tegu olla minetuste kontrollimisega, mis oma raskuse tõttu võivad kaasa tuua ametist vabastamise. (p 18)
Jälitustoiminguga saadud andmete kasutamiseks teenistusse võtmise otsustamisel peab olema eriseaduses õiguslik alus. Kui erinormi järgi võib isiku teenistusse võtmise otsustamisel teha uusi jälitustoiminguid, on õigus kasutada ka varem saadud jälitusandmeid, kuid seda vaid juhul, kui erinormi kohaldamise eeldused on täidetud. (p 19)
Kui eriseaduse järgi võib isiku tööle või teenistusse võtmise otsustamisel jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada, siis võib neid kasutada ka teenistuses oleva ametniku puhul. KrMS § 12612 lg 3 eesmärk on tagada, et nendele ametikohtadele, mille puhul on ette nähtud rangem nõuetele vastavuse kontroll (taustakontroll), ei võetaks teenistusse nõuetele mittevastavaid isikuid. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks peab olema võimalik olemasolevat jälitusteavet kasutada ka teenistuses oleva isiku puhul, kui haldusorganil tekib kahtlus tema nõuetelevastavuses. Kui haldusorganile saavad teatavaks asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise, tuleb isik teenistusest vabastada (vt ATS § 95 lg 1, § 14 lg-d 1 ja 2 ning § 15). Arvestades jälitustoiminguga kogutud andmete töötlemisega kaasneva põhiõiguste riive intensiivsust, ei või selline andmete kasutamine olla siiski kergekäeline. Eeskätt saab tegu olla minetuste kontrollimisega, mis oma raskuse tõttu võivad kaasa tuua ametist vabastamise. (p 18)
Jälitustoiminguga saadud andmete kasutamiseks teenistusse võtmise otsustamisel peab olema eriseaduses õiguslik alus. Kui erinormi järgi võib isiku teenistusse võtmise otsustamisel teha uusi jälitustoiminguid, on õigus kasutada ka varem saadud jälitusandmeid, kuid seda vaid juhul, kui erinormi kohaldamise eeldused on täidetud. (p 19)
Jälitustoiminguga saadud andmete kasutamiseks teenistusse võtmise otsustamisel peab olema eriseaduses õiguslik alus. Kui erinormi järgi võib isiku teenistusse võtmise otsustamisel teha uusi jälitustoiminguid, on õigus kasutada ka varem saadud jälitusandmeid, kuid seda vaid juhul, kui erinormi kohaldamise eeldused on täidetud. (p 19)
Vaidlusaluses asjas pärines teave, mille MTA edastas PPA-le, jälitustoiminguna tehtud pealtkuulamisest. PPVS § 750 lg 1 järgi on lubatud jälitustoimingud järgmised: jälgida varjatult isikut, asja või paikkonda; koguda varjatult võrdlusmaterjali ja teha esmauuringud; teostada varjatult asja läbivaatust ning asendada selle varjatult (vt KrMS § 1263 lg 1). PPVS § 750 lg 1 ei võimalda andmeid koguda teabe salajase pealtkuulamisega (lisaks salajase pealtvaatamisega, postisaadetise varjatud läbivaatusega, politseiagendi kasutamisega ega matkimisega, vt KrMS § 1263 lg-d 2 ja 3). Ka varem teisel ajendil kogutud jälitusteave peab olema saadud PPVS § 750 lg-s 1 nimetatud jälitustoiminguga, et seda oleks võimalik isiku politseiteenistusse sobivuse otsustamisel kasutada. Arvestades, et puudub täpne norm olemasolevate jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamiseks politseiteenistusse võtmise otsustamisel, ei ole praegu kehtivate normide valguses võimalik PPVS § 750 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada. Jälitustoimingute tulemusel saadud andmete kasutamise võimalused peavad olema selged ja piiritletud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 16). Vähetähtis ei ole ka see, et PPVS § 750 lg 1 rakendamine eeldab, et isik peab andma andmete kogumiseks kirjaliku nõusoleku. (p 20)
KrMS § 12612 lg-s 3 viidatud eriseaduste norme tuleks täiendada ja sellel eesmärgil ka põhjalikumalt analüüsida, tagamaks ühest küljest põhiõiguste kaitset silmas pidades normide selgus ja täpsus, kuid teisalt piisav paindlikkus, et avalikes huvides oleva sätte eesmärgi saavutamine ei muutuks võimatuks. PPVS § 750 lg-s 1 ette nähtud võimalus kontrollida vaid isikuankeedis esitatud teavet, et otsustada isiku sobivus politseiteenistusse, ei pruugi olla piisav KrMS § 12612 lg 3 eesmärgi saavutamiseks, arvestades et isikuankeet ei sisalda kõiki andmeid, mida on vaja isiku teenistuste võtmise otsustamiseks. (p 23)
HKMS § 62 lg 3 p 1 järgi võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest muu hulgas siis, kui tegemist on põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga. Tõendi saamine HKMS § 62 lg 3 p 1 tähenduses hõlmab eelkõige riigi jälitustoiminguga teabe saamist. Jälitustoimingute tegemise alused ja kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS § 1 lg 2). Kriminaalmenetluses on jälitustoiminguga saadud teave lubatav tõend üksnes siis, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Seega hõlmab tõendi saamise õiguspärasus HKMS § 62 lg 3 p 1 mõttes ennekõike jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning toimingu tegemisel seaduse nõuete järgimist. Kui kohtu hinnangul on tõend saadud põhiõiguse rikkumisega, võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest. Sellise kaalutlusotsuse langetamisel peab kohus kaaluma riive intensiivsust ning tõendi vastu võtmata jätmise mõju tõendi esitaja õigustele (vt RKTK otsus nr 2-15-13216/93, p 17.2). (p 21)
Jälitustoiminguga saadud andmete kasutamiseks tõendina ei piisa ringkonnakohtu üldsõnalisest tõdemusest, et ei ole põhjust kahelda jälitustoimingute tegemise õiguspärasuses, kuna vastustaja väitel on kõik vajalikud eeldused selleks täidetud. Kohus hindab tõendi lubatavust, kontrollides tõendi vastavust HKMS §-s 62 toodud tingimustele. (p 21)
|
| 3-17-842/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.06.2019 |
|
Viivise väljamõistmine menetluskuludelt on võimalik TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe. (p 37)
Kavatsedes salvestise teenistusalaselt edastada, et tõendada töökiusamist, ei töödelnud isik andmeid isiklikul otstarbel (vt nt Euroopa Kohtu otsus František Ryneš, C-212/13, p-d 32–33). (p 13)
IKS v.r ning sellest tulenevate õiguste ja kohustuste laienemist arenguvestluse salvestamisele ei välista asjaolu, et asutuse ametnikud täitsid arenguvestlust pidades teenistusülesandeid. Ametnikud on samal ajal ka füüsilised isikud, kellel on õigus isikuandmete kaitsele. Kas isikuandmete töötlemine on konkreetses olukorras lubatav, sõltub töötlemise õiguslikust alusest ja töötlemise põhimõtete järgimisest. (p 14).
Arenguvestluse salvestamisel ning hiljem salvestise edastamisel sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile, on tegu isikuandmete töötlemisega IKS v.r § 5 mõttes. Seega on kaebaja IKS v.r § 7 mõttes isikuandmete töötleja ning arenguvestlusel osalenud juhtivad ametnikud IKS v.r § 8 mõttes andmesubjektid. Asutuse sisekontrolli osakonna ametnik ja peadirektor kui salvestise saajad olid IKS v.r §-st 9 tulenevalt kolmandaks isikuks, sest nad ei olnud andmetöötlejaks, andmesubjektiks ega töödelnud isikuandmeid isikuandmete töötleja alluvuses. (p 16)
Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette, et liikmesriigid sätestavad, et isikuandmeid võib muuhulgas töödelda juhul, kui töötlemine on vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, kui selliseid huve ei kaalu üles art 1 lg 1 kohaselt kaitstavate andmesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid.
IKS v.r ega ükski teine riigisisene õigusakt art 7 p-s f sisalduvat isikuandmete töötlemist võimaldavat õiguslikku alust ette ei näe. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et nii kaua kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad üksikisikud neile siseriiklikus kohtus vaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tähtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv on üle võetud ebakorrektselt (vt ASNEF, C-468/10 ja C-469/10, p-d 51–55). Praegusel juhul vastab andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f nendele tingimustele. Samuti on tegemist riigi ja üksikisiku vahelise teenistusalase vaidlusega. Seetõttu tuleb kohaldada otse direktiivi art 7 punkti f ja kontrollida, kas kaebaja oli õigustatud salvestama arenguvestlust ilma andmesubjektide nõusolekuta. (p 18)
Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette kolm kumulatiivset tingimust hindamaks, kas isikuandmete töötlemine oli seaduslik: esiteks peab isikuandmete töötlemine toimuma vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, teiseks peab isikuandmete töötlemine olema vajalik õigustatud huvide elluviimiseks, ja kolmandaks võib seda teha tingimusel, et selliseid huve ei kaalu üles andmesubjekti põhiõigused ja vabadused (Euroopa Kohtu otsus Rīgas satiksme, C-13/16, p 28). Määratlemata õigusmõiste „õigustatud huvi“ sisustamisel saab lähtuda kõigepealt sellest, et vastutava töötleja huvi peaks olema seadusega kooskõlas selleks, et seda oleks võimalik ellu viia. Samuti saab sättest järeldada, et isikuandmete töötlemise vajadus peaks olema reaalne, mitte hüpoteetiline. (p 19)
Õigustatud huvi hindamisel pole oluline, kas isikuandmete töötlemine lõpptulemusena võimaldas töötleja õigustatud huvi realiseerida. Isikuandmete töötlemise ajal ei olegi võimalik seda kindlalt teada. Praegusel juhul on oluline, et isikuandmeid töödeldi õigustatud huvi elluviimiseks ning kaebaja on asja materjalidest nähtuvalt avaldanud salvestise vaid asutuse teenistujatele, kellel ka tegelikult oli töökiusamise hindamisel määrav roll. (p 22)
Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25)
Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. (p 26)
Isikuandmed on IKS v.r § 4 lg 1 kohaselt mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Isikuandmete all tuleb normis kasutatud väljendist tulenevalt mõista igasugust teavet, mis konkreetset isikut puudutab (vt selle kohta ka Euroopa Kohtu otsus Nowak, C-434/16, p-d 34 jj). Salvestiselt on isikud tuvastatavad hääle järgi ning salvestis sisaldab nii kaebaja kui tema vahetu juhi ja teiste vestlusel osalenud juhtivate ametnike seisukohti, arvamusi ja hinnanguid kaebaja teenistuse ja suhete kohta teiste ameti teenistujatega, samuti mõlema poole hinnanguid kollektiivis tekkinud konflikti põhjuste ja lahendusvariantide kohta. Seega võivad kvalifitseeruda isikuandmeteks ka arenguvestlusel osalenud ametnike hinnangud ja arvamused. (p 15)
Teenistusest kõrvaldamine distsiplinaarmenetluse ajaks ATS § 78 lg 1 alusel eeldab, et süütegu esialgselt hinnates peetakse tõenäoliseks karistuseks isiku teenistusest vabastamist. (p 29)
Teenistuskohustuste täitmist kontrollib asutus, kus isik ametnikuna töötas, ning tal on õigus tuvastada kõik rikkumist puudutavad asjaolud. (p 31)
Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25)
Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. Praegusel juhul on kolleegium hinnanud vaid salvestise sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile üleandmise mõju andmesubjektidele. Juhul, kui kaebaja avaldab salvestise määramata isikute ringile, võib tulemus olla teistsugune, sest riive tugevus arenguvestlust pidanud ametnike isikuandmete kaitseõigusele sõltub ka sellest, kellele ja kuidas andmeid avaldatakse. (p 26)
|
| 3-15-2526/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.02.2018 |
|
Eelnõu seletuskiri on küll seaduse tõlgendamisel oluline, kuid ei ole lõpptulemusena alati määrav. Seletuskiri võib, aga ei pruugi alati peegeldada seadusandja tegelikku tahet. Seletuskirja laused võivad mõnel juhul olla pelgalt näitlikud, üldistavad, kujundlikud või koguni eksitavad. Võimaluse korral tuleb lähtuda tõlgendusvariandist, mis on enam kooskõlas põhiseadusega. (p 15, vt ka p 28)
KVTRS § 38 lg 4 ei sisalda tingimust, et õigus selles sättes ette nähtud pensionile on üksnes isikutel, kellel oli 1. aprillil 2013 sama auaste, mis teenistusaja pikendamise ajal. Sellest sättest ei nähtu ka nõuet, et teenistusaja pikendamine peaks olema toimunud vahetult enne uue KVTS jõustumist. KVTRS § 38 lg 4 eesmärk ei piirdu seega teenistusse jäämise võimaluse puudumise kompenseerimisega isikutele, kes ei olnud jõudnud uue seadusega sätestatud piirvanusesse. KVTRS § 38 lg 4 laieneb ka isikutele, kes olid uue seaduse jõustumise ajaks ületanud uue seadusega kehtestatud piirvanuse. Nimelt võimaldas KVTS v.r § 112 lg 21 teenistusaega üle piirvanuse pikendada kuni RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni. (p-d 14, 17)
KVTRS eelnõu (173 SE) seletuskirjas esitatud põhjendus võrreldavate gruppide erineva kohtlemise õigustamiseks ei ole õige ega ka asjakohane. Võrreldavatesse gruppidesse kuuluvaid isikuid ühendab see, et nad olid kehtiva KVTS jõustumisel Kaitseväe tegevteenistuses (olid tegevväelased) ja neil on vähemalt 13-aastane, kuid alla 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž. Võrreldavaid gruppe eristab ilma mõistliku põhjuseta see, et ühte gruppi kuuluvad isikud olid uue KVTS jõustumisel teenistuses selle auastmega, mille teenistusaega oli üle piirvanuse pikendatud. Puudub mõistlik põhjendus sellele, et samasuguse staaži ja vanusega isikute pensioni suurus erineb ainuüksi seepärast, et ühtedel oli enne seaduse jõustumist teenistusaega üle piirvanuse pikendatud varasemal, teisel aga samal auastmel, millel nad teenisid seaduse jõustumise hetkel. Puudub põhjus, miks peaks KVTRS § 38 lg-s 4 sätestatud suuremast pensionist jääma ilma isik, kelle teenistusaega üle piirvanuse oli pikendatud, kuid kelle auastet tõsteti enne kehtiva seaduse jõustumist. (p-d 18–22, vt ka p-d 23 ja 26)
Kuna tõlgendus, mille järgi kaebajale ei laiene KVTRS § 38 lg 4, oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja säte võimaldab ka põhiseaduspärast tõlgendust, siis tõlgendab kolleegium KVTRS § 38 lg-t 4 selliselt, et säte laieneb kõigile 1. aprillil 2013 Kaitseväe tegevteenistuses olnud isikutele, kelle teenistusaega on KVTS-i v.r kehtivuse ajal pikendatud üle piirvanuse. (p 29)
Seadus ei sätesta, et SKA on tegevteenistuspensioni määramisel seotud pensioni määramise õigusliku alusega, mis on märgitud kaitseväe teatises. Pensioni määramise õiguslikust alusest sõltub ka pensioni arvutamine. RPKS § 32 järgi määrab pensioni ja seega ka otsustab pensioni määramise õigusliku aluse üle SKA. Seega ei riku Kaitseväe teatises ebaõigesti märgitud pensioni määramise õiguslik alus kaebaja õigusi. (p 33)
|
| 3-14-52077/65
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.05.2019 |
|
KAPO hinnangul ei saa riigisaladusele juurdepääsu loa andmisest keeldumise otsus enam kaebaja õigusi rikkuda, sest kaebajal pole vaja juurdepääsuluba riigisaladusele. Riigikohus selle seisukohaga ei nõustu, sest vaidlusalust otsust põhjendati sellega, et kaebajale ei saa anda juurdepääsuluba riigisaladusele talle pandud diagnoosi tõttu RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel, samuti ebausaldusväärsuse tõttu RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel. KAPO otsuses esitatud järeldus võib mõjutada tema võimalusi asuda uuesti kaitseväeteenistusse või politseiteenistusse. Ei saa välistada, et just vaidlustatud KAPO otsus võib olla piisavaks põhjenduseks, et keelduda kaebajat teenistusse võtmast.
Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11)
Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11)
Vt ka p 15.
Vt p 13.
RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamist ei oleks tohtinud põhjendada kaebajale pandud diagnoosi ja sellega, et kaebaja ei teavitanud kaitseväe arstlikku komisjoni talle SA-s PERH pandud diagnoosist. Seega on ebaõigete põhjenduste osakaal RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamisel selline, et kohtul pole võimalik veenduda, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt. (p 14.3)
RSVS § 32 lg 2 p 15 järgi võib juurdepääsuloa andmisest keelduda isikule, kes on väljendanud sõna või teoga ebaausust, ebalojaalsust, ebausaldusväärsust või ebadiskreetsust, mis viitab isiku ebausaldusväärsusele riigisaladuse hoidmisel. Sätte sõnastusest nähtuvalt ei saa isikule pandud diagnoos olla selle sätte järgi riigisaladusele juurdepääsuloa andmise põhjuseks. Diagnoosi saab aluseks võtta RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamisel. (p 14.1)
HKMS § 229 lg 2 esimese lause järgi arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Seega ei saa Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel. Kuid HKMS § 229 lg 3 järgi ei ole Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme.
Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)
Kaitseväeteenistuse seadus ei kohusta kaitseväelast esitama kaitseväe arstlikult komisjonile KAPO jaoks koostatud SA PERH järeldusotsust, mida viimasel on vaja selleks, et otsustada, kas anda isikule juurdepääsuluba riigisaladusele või mitte. KVTS § 32 lg 1 kohustab pädeva ametiasutuse nõudel arstlikku komisjoni ilmumisel esitama tervisetõendi, mille väljastamise õigus on perearsti nimistu alusel tervishoiuteenuseid osutaval tervishoiutöötajal. (p 14.2)
Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)
|
| 3-21-2241/11
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.11.2021 |
|
ATS § 105 sätestab õiguskaitsevahendid ametniku teenistusest vabastamise korral, st pärast vabastamise kohta käskkirja andmist. See paragrahv ei reguleeri õiguskaitsevahendite kasutamist enne teenistussuhte lõpetamist. Selles olukorras on kohaldatavad halduskohtus üldiselt ette nähtud õiguskaitsevahendid, sh keelamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 3). Kaebeõiguse piirangud peavad seaduses olema sätestatud selgelt (vt RKHKm nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 12)
Vt RKHKm nr 3-17-981/16, p-d 11 ja 13. (p 12)
Küsimus, kas ATS § 105 tagab teenistusest vabastatud ametnikule alati ja kõiki üksikjuhu erandlikke asjaolusid arvestades piisavalt tõhusa kaitse HKMS § 45 lg 1 mõttes, on vaieldav. See võib sõltuda muu hulgas elukutsega seotud teguritest. (p 12)
Esialgse õiguskaitse kohaldamise esmane eeldus on esialgse õiguskaitse vajadus - olukord, kus kaebaja õiguste kaitse oleks ilma koheste abinõudeta hiljem oluliselt raskendatud või võimatu (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Kohus võib sellises olukorras rakendada seaduses sätestatud esmaseid meetmeid, mh peatada vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise (HKMS § 251 lg 1 p 1). Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, kuid kohus peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause). (p 15)
Esialgset õiguskaitset on võimalik taotleda ja kohaldada kohtumenetluse igas staadiumis, sh enne kui kohus on võtnud seisukoha kaebuse muutmise lubatavuse kohta (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb lahendada kiireloomulisena piiratud informatsiooni tingimustes (HKMS § 252 lg 1). Määruse tagajärgi ei pruugi kohus tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud. Asjaolusid võib esialgse õiguskaitse menetluses hinnata ka Riigikohus (HKMS § 134 ja § 252 lg 2; vrd RKÜKm nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 15)
Põhiõigusi ja -vabadusi tohib avalik võim piirata ainult seaduse alusel (PS § 3 lg 1), piirang ehk riive peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada õiguste ja vabaduste olemust (PS § 10). Tulenevalt olulisuse põhimõttest peab riive aluseks olev seadus olema seda täpsem, mida intensiivsem on riive (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). (p 21)
Ka kaudne vaktsineerimisnõue sekkub inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26; EIÕK art 8; EIKo nr 25358/12, p 159). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). (p 21)
PS § 124 lg 3 teisest lausest ei tulene absoluutset keeldu riivata kaitseväelaste puhul seal loetletud põhiõigusi. See säte piirab üksnes PS § 124 lg 3 esimeses lauses sätestatud erilist piiranguklauslit, mis võimaldab kaitseväelase mõnest põhiõigusest, nt liikumisvabadusest ja ettevõtlusvabadusest sootuks ilma jätta või sekkuda tavaolukorras piiramatusse põhiõiguse tuuma. Ka kaitseväelaste põhiõigusi võib piirata PS 2. peatükis sätestatud üldistel alustel. (p 22)
Vaktsineerimisnõuded olla väga erineva intensiivsusastmega, sõltuvalt kestusest, kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega seotud hüvede olulisusest, isiku suhtest avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega kaasnevatest riskidest ja nende hindamise võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete õiguslikud alused erineda. Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). Selle kohaselt sõltub volitusnormi täpsusaste ka nõude ajalisest ja isikulisest ulatusest ning vaktsineerimisest sõltuvusse seatud põhiõiguste olulisusest. (p 23)
Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)
Tuleb ka arvestada, et haldusaktiga kehtestatud üldkohustuslikke vaktsineerimisnõudeid pole lubatud hoida kehtimas lõpmatult kaua. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. (p 23)
Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)
Vaktsineerimisnõude eesmärk on koroonapandeemia tingimustes üldiselt inimeste elude ja tervise kaitse ja riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine. Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk on kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. (p 26)
Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. (p 29)
Kaebajal on õigus, et kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist tiheda ja püsiva kontaktiga. On ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Samuti väheneb vaktsiini toime aja möödudes. Meetme sobivuse test aga ei nõuagi meetme 100% efektiivsust. (p 27)
Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Seetõttu nõuab vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret. Samas ei muuda täienevad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (RKHKo nr 3-18-1891/46, p 19). (p 27)
Vaidlusalune vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega vajalik, sest praegu pole näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ülal viidatud eesmärkide saavutamiseks. Ulatuslike karantiinide, liikumispiirangute, viibimiskeeldude jne taastamine, st ühiskonna sulgemine, ei tule kõne alla leebema meetmena. Sellised piirangud tooks nii kaitseväelastele endile kui ka teistele isikutele kaasa võrreldamatult intensiivsemad põhiõiguste riived kui vaktsineerimine. Ühtlasi raskendaks need Kaitseväe tegevust. (p 28)
Leebema meetmena ei ole samaväärne kaitseväelaste massiline testimine. Lisaks suurtele kuludele ei aita see vältida testitava kaitseväelase nakatumist väljaspool teenistust. Vaktsineerimisnõude eesmärk on vähendada kaitseväelaste nakatumise ohtu üleüldse. Nakatunud kaitseväelaste tuvastamine ja isoleerimine ning hügieeninõuete järgimine saavad vaktsineerimist täiendada, aga mitte asendada. Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole. (p 28)
Vaidlusalune vaktsineerimisnõue iseenesest ei alanda inimväärikust (PS § 10, vt ka EIKo nr 41994/21). Tegemist ei ole ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsega (PS § 18 lg 2), vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise ning riigi kaitseks. Vaktsineerimisnõude kehtestamise hetkeks oli ainuüksi Eestis vaktsineeritud 727 190 inimest koroonahaiguse vastu. Seega oli sellel ajal olemas arvestatav kogemuslik teadmine vaktsiinide võimalike reaktsioonide kohta. (p 30)
PS § 41 lg-st 2 nähtub otseselt, et riik võib inimesele kohustusi peale panna ja nende täitmist nõuda ka tema veendumuste vastaselt. (p 30)
EIK on vaktsineerimisnõuetega seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist hindamist, võimalike vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate vaktsiinide pidevat seiret ja hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral (EIKo nr 47621/13 jt, p-d 301-302). (p 31)
Õiguspärase haldusaktiga tekitatud varalise kahju õiglane hüvitamine on reguleeritud ka RVastS §-s 16. Avalikes huvides peale pandud kohustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks võib aluse anda põhiseadus (vrd RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 61; RKPJKo nr 5-21-3/11, p 40). (p 31)
Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks iseenesest tõsine tagajärg, riivates elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Teenistusest vabastamine ATS § 95 alusel võib tuua ametnikule, sh tegevväelasele kaasa kohustuse hüvitada ressursimahuka koolituse kulud (KVTS § 101 ja ATS § 32 lg 5). Osa kaitseväelasi võib ilma jääda ka tegevteenistuspensionist (KVTRS § 393). (p 33)
|
| 3-16-1195/30
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.03.2019 |
|
Enne hoolduslehele jäämist töötatud töötunde ei tohi jätta tasustamata, sest ATS § 34 lg 1 kohaselt on ametnikul õigus saada teenistusülesannete täitmise eest palka. Vastustaja on ekslikult lähtunud eeldusest, et kaebaja on saanud sama ajavahemiku eest nii palka kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist. Kaebaja oli hoolduslehele jäämise ajaks kõik kuuekuulise perioodi normtunnid täitnud ning graafiku järgi viibis ta hoolduslehel oma vabal ajal. Kui kaebaja oleks hoolduslehel viibitud ajal töötanud, poleks tal RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaselt olnud õigust hüvitist saada. PäästeTS § 201 lg 3 kohaselt tasustatakse vaid väljaspool tööaega tehtud erakorraline ületunnitöö. Seega ei saanud kaebaja sama ajavahemiku eest palka ja ajutise töövõimetuse hüvitist. (p 9)
Väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest erinevalt summeeritud tööaja arvestuse alusel töötavatest isikutest ei teki viiepäevase töönädala alusel töötavatel isikutel võimalust saada nädalavahetuse eest ajutise töövõimetuse hüvitist, ei ole tõene. Kuna RaKS § 54 lg 1 kohaselt maksab haigekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest teatud protsendi ühe kalendripäeva keskmisest tulust, saavad ka viiepäevase töönädala alusel töötavad kindlustatud isikud nädalavahetuse eest hüvitist, kui hooldusleht nädalavahetuse katab. Seega näeb seadus ette kõigi isikute võrdse kohtlemise. (p 12)
Vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-143-15, p 13.
Vt p 12.
Vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-143-15, p 13.
Väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest erinevalt summeeritud tööaja arvestuse alusel töötavatest isikutest ei teki viiepäevase töönädala alusel töötavatel isikutel võimalust saada nädalavahetuse eest ajutise töövõimetuse hüvitist, ei ole tõene. Kuna RaKS § 54 lg 1 kohaselt maksab haigekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest teatud protsendi ühe kalendripäeva keskmisest tulust, saavad ka viiepäevase töönädala alusel töötavad kindlustatud isikud nädalavahetuse eest hüvitist, kui hooldusleht nädalavahetuse katab. Seega näeb seadus ette kõigi isikute võrdse kohtlemise. (p 12)
RaKS § 62 lg 3 kohaselt saab isikult tagasi nõuda üksnes alusetult makstud hüvitise. Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise piirangud on sätestatud RaKS §-s 60. Selles paragrahvis nimetatud aluseid praegusel juhul ei esine. Summeeritud tööaja arvestuse tõttu ei ole kaebaja saanud ühe ja sama ajavahemiku eest palka ja ravikindlustuse hüvitist. Seetõttu ei kohaldu RaKS § 60 lg 1 p-s 5 sätestatud piirang. (p 11)
|
| 5-19-29/18
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
24.10.2019 |
|
Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)
Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)
Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. (p 44)
Justiitsministeerium kinnitab, et kuuldeaparaadi kasutamine ei ole vangla territooriumil iseenesest keelatud. Justiitsministeerium ja Tartu Vangla põhjendavad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ kuulmisele kehtestatud nõudeid ja piirangut, et kuulmisnõuete täitmisel ei või kasutada abivahendeid, julgeoleku ja avaliku korra tagamise vajadusega: tulenevalt piiratud ressursist peab kaebaja olema võimeline täitma kõiki vanglateenistuse ametniku ülesandeid, milleks tal on väljaõpe, ja vajaduse korral osutama ka ametiabi politseile. Vanglateenistuse ametniku loomulik kuulmine peab seetõttu olema tasemel, mis ka ilma abivahendita (nt kui kuuldeaparaadi patarei on tühi või aparaat tuleb ründe korral ära) tagab igas olukorras tema enda ja teiste teenistujate ohutuse ning täisväärtusliku kommunikatsiooni. (p 42)
Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)
Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)
Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)
Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)
Arvestades eeltoodut ja Euroopa Kohtu praktika puudumist vaidlusaluses küsimuses, peab kolleegium vajalikuks EL-i toimimise lepingu art 267 lg 1 p-le b ja sama art lg-le 3 tuginedes küsida Euroopa Kohtult eelotsust. (p 47)
Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)
Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)
|
| 5-23-25/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.06.2023 |
|
Käesolevas kohtuasjas käsitletavad erinevalt koheldud grupid tekkisid seetõttu, et seadusandja otsustas tõsta 1. juulil 2007 jõustunud PVTS-iga piirivalveametniku väljateenitud aastate pensioni iga varasemalt 50 aastalt 55 aastale. Kolleegium ei kahtle, et pensioniea tõstmine teenis legitiimseid eesmärke. Pensioniea tõstmine vähendab eelduslikult pensioni saavate isikute arvu. Arvestades riigi kohustust rahastada kõiki riigi ülesandeid mõistlikul määral, tuleb riigil toimida säästlikult. Pensioni saavate isikute arvu vähenemine aitab kaasa pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisele ja seeläbi riigi raha säästlikumale kasutamisele. Teiselt poolt võis pensioniea tõstmine aidata kaasa piirivalveteenistuse jätkusuutlikkusele, sest soodustas seda, et tööealiste inimeste arvu vähenemise tingimustes ei lahkuks ametnikud teenistusest ülemäära vara ning oleks vahendeid piirivalveametnike palga tõstmiseks. Samade eesmärkidega võib põhjendada ka seda, miks seadusandja otsustas PPVS-i jõustamisel mitte luua võrreldes nende isikutega, kellele oli 50-aastaselt pensionile saamise lubadus juba antud, juurde uusi gruppe, kellel tekiks pensionile mineku õigus 50-aastaselt. (p 55)
Seadusandja pidi looma tasakaalu ühelt poolt eripensioniea tõstmise eesmärkide ja teiselt poolt seni ametis olnud isikutel eeldatavalt tekkinud õiguspärase ootusega arvestamise vajaduse vahel. Isikute puhul, kellel ei olnud seadusandja hinnangul õiguspärast ootust senise pensioniea säilimisele, oli seadusandja pensioniea tõstmise eesmärkide saavutamisel vabam. (p 56)
Kui seadusandja ei saaks sotsiaaltagatiste süsteemi reformida selliselt, et kohtleb teatud gruppe erinevalt ajas ehk selle hetke alusel, mil reform jõustub, ei saaks seadusandja pensionisüsteemi kui pika ajalise ulatusega sotsiaaltagatiste süsteemi üldse reformida, kuna isik võiks alati nõuda eelmise süsteemi või selle soodsamate üksikosade kohaldamist võrdsusõiguse alusel. Seadusandjal on võimalik seostada erinevat kohtlemist määravaid tingimusi kuupäeva seisuga. (p 57)
Seadusandja eesmärgiks PVTS § 86 lõike 1 sätestamisel oli kaitsta piirivalveametniku väljateenitud aastate pensionile mineku ea tõstmise korral nende isikute õiguspärast ootust minna pensionile 50-aastaselt, kes olid olnud piirivalveteenistuses pikka aega enne PVTS-i kehtestamist ja kellele seadusandja oli nende teenistuse ajal kehtinud regulatsiooni alusel lubanud, et neil on võimailik minna pensionile 50-aastaselt. (p 45)
Kaebaja ei ole teeninud piirivalveteenistuses ühtegi päeva enne 1. juulit 2007, s.o ajal, mil väljateenitud aastate pensionile mineku üldine iga piirivalveteenistuses oli 50 aastat. Nagu ka ringkonnakohus on õigesti leidnud, ei andnud seadusandja kaebajale lubadust, et tal on võimalik minna piirivalveteenistusest väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt. (p 47)
Kaebaja varasem pikaajaline politseiteenistus ei saanud tekitada teenistuskoha vahetuse aega arvestades talle õiguslikku kaitset vajavaid ootusi sellest aspektist, mis vanuses on tal võimalik minna väljateenitud aastate pensionile piirivalveteenistusest. (p 49)
Käesolevas asjas ei ole tähtsusetu ka isiku enda võimalus kujundada oma sotsiaalseid tagatisi teenistusalaste valikutega. Pärast enam kui 20 aasta pikkuse teenistusstaaži täitumist lahkus kaebaja ise politseiteenistusest ja asus piirivalveteenistusse, kus seadusest tulenev üldine väljateenitud aastate pensionile mineku iga oli selleks ajaks 55 aastat. Kui kaebaja ei oleks politseiteenistusest lahkunud või oleks sinna naasnud hiljemalt 31. detsembril 2009, oleks tal võinud tekkida õigus minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile PPVS § 117 lõike 1 alusel. Õiguslik olukord ei olnud ülemäära keeruline. Seetõttu pidi kaebaja kolleegiumi hinnangul teenistuskoha vahetamise ajal aru saama, milline on selle tähendus tema pensioniõiguse seisukohast. Kaebaja ei saanud eeldada, et talle Piirivalveameti väidetavalt antud selgitused või kinnitused tagavad talle igal juhul ja tegelikku õiguslikku olukorda arvestamata õiguse minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile. Samuti ei saanud kaebajal olla politseiteenistusest lahkumisel 14. oktoobril 2007 või piirivalveteenistusse asumisel 1. augustil 2008 kindlust, et politsei- ja piirivalveteenistus tulevikus liidetakse, ega ka teadmist selle kohta, kas või millisel määral teenistustingimused ühtlustatakse. Politsei- ja piirivalveteenistuse ühendanud PPVS-i võttis Riigikogu vastu 6. mail 2009 ja see jõustus 1. jaanuaril 2010. (p 59)
|
| 5-23-1/19
|
Riigikohtu üldkogu |
21.11.2023 |
|
Üldkogu möönab, et isikul ei ole põhiõigust ametipensionile ja Riigikogul on ametipensionide süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. See otsustusruum ei ole aga sama avar, kui muudetakse juba pikka aega kehtinud õiguslikku regulatsiooni, mille püsimise vastu on puudutatud isikutel tekkinud õiguspärane ootus. (p 93)
Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult. (p 97)
PS § ga 32 tagatud omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionil. Pensioniõigus kui avalik-õiguslik varaline õigus tekib seaduse või muu õigusakti alusel ja seisneb isiku õiguses oodata, et riik teeks õigusaktis lubatud rahas mõõdetava soorituse. Kui õigusakt seab riigi soorituse eeltingimuseks isiku enda varasema soorituse (nt tööle asumine, tööstaaž), tekib isikul varaline õigus juba siis, kui ta asub õigusaktis sätestatud tingimusi täitma. Isiku varaline positsioon on seejuures seda kaalukam, mida rohkem õigusaktis sätestatud tingimusi ta on täitnud.
Eristada tuleb muudatusi pensioni saamise tingimustes ning pensioni arvutamise või maksmise korras. Kui isik on asunud pensioni saamise eeldusteks seatud tingimusi täitma, siis ei tähenda see, et tema (oote)õigust pensionile ja selle kaudu põhiseaduslikku omandipõhiõigust riivab mistahes muudatus tema tulevase pensioni arvutamise või maksmise korras. See, kas pensioniregulatsiooni muudatustest tuleneb omandipõhiõiguse riive, sõltub eeskätt asjaolust, kas isikul oli tekkinud õiguspärane ootus enne selle muudatuse tegemist kehtinud olukorra säilimisele. (p-d 52 ja 53)
Kuna vaidlusalune muudatus kaebaja pensioni arvutamise korras riivab tema õiguspärast ootust, riivab see ühtlasi kaebaja omandipõhiõigust. (p 68)
Hindamaks, kas kellegi õiguspärast ootust pensioni arvutamise korra püsimisele on rikutud, tuleb silmas pidada eelkõige järgmisi asjaolusid: kui kaua oli kehtinud õigusakt, mille alusel võis isik oodata senise pensioni arvutamise korra püsimist; kui kaua oli isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud, sh täitnud õigusaktis sätestatud tingimusi, mis olid seatud pensioni saamise eelduseks; kui suures ulatuses olid isikul pensioni saamise eeldused vaidlusaluse muudatuse tegemise ajaks täidetud. Oluline on ka hinnata, kui ulatuslik on seadusemuudatuse negatiivne mõju isiku pensioniõigusele. Isikul on alus eeldada, et seaduses ei tehta muudatusi, mis kujundaksid tema pensioni arvutamise alused ja ühes sellega pensioni suuruse põhimõtteliselt ümber. Riigi sõnamurdlikkusest on alust rääkida eelkõige juhul, kui isiku õigused või kohustused muutuvad rabavalt ebasoodsas suunas. Siiski võib õiguspärase ootuse tekkimisel või selle kaalukuse hindamisel olla määrav ka esmapilgul väikese tähtsusega asjaolu, kui sellest sõltuvad isiku elukorralduslikud valikud. (p 56)
Kaebaja oli pikalt politseiteenistuses juba siis, kui kehtisid varasemad politseipensioni arvutamise põhimõtted. Ta oli juba enne vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamist täitnud muud pensioniõiguse tekkimise eeldused peale piirvanuse. Tema teenistusaja jooksul kehtis pikka aega seadus, mis sidus politseipensioni arvutamise aluse palgamääraga, mis kehtis pensioni määramise ajal. Kaebaja muutis senise korra püsimisse uskudes oma elukorraldust, asudes uuesti politseiteenistusse. Üldkogu hinnangul ei saanud kaebajalt eeldada, et ta oleks pidanud ette nägema enda pensioni arvestatavat vähendamist suhteliselt lühikest aega enne pensioniõiguse tekkimist. Järelikult oli kaebajal tekkinud õiguspärane ootus, et tema pensioni arvutamisel võetakse aluseks pensioni määramise ajal kehtiv palgamäär. (p 68)
Üldkogu möönab, et isikul ei ole põhiõigust ametipensionile ja Riigikogul on ametipensionide süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. See otsustusruum ei ole aga sama avar, kui muudetakse juba pikka aega kehtinud õiguslikku regulatsiooni, mille püsimise vastu on puudutatud isikutel tekkinud õiguspärane ootus. (p 93)
Kaebaja põhiõiguste riive intensiivsust suurendab tema õiguspärase ootuse riivamine vaidlusaluse sätte kehtestamisega (otsuse punkt 68). Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult. (p 97)
Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS § s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. Nagu ka üldise võrdsuspõhiõiguse puhul, saab PS § 32 lõikes 1 sätestatud erilise võrdsuspõhiõiguse riivega olla tegu üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. (p 70)
Kuna isikud, kellele määrati pension PPVS § 1112 lõike 2 enne 1. jaanuari 2020 kehtinud redaktsiooni alusel, saanuks samade tingimuste täitmisel kõrgemat politseipensioni (vt ka eespool punkt 67), on tegemist erineva kohtlemise ehk PS § 32 lõike 1 esimesest lausest tuleneva erilise võrdsuspõhiõiguse riivega. (p 75)
Tööealiste inimeste arvu vähenemise, keskmise eluea pikenemise ja ametipensionide saajate hulga kasvu kõrval on suurendanud ja suurendab riigi kulutusi ametipensionidele oluliselt ka nende arvutamise aluseks oleva palga (aluspalga) tõus.
Kui politseipensioni suurus ei oleks enam seotud ametis olevate politseiametnike palkadega, siis ei tooks politseinike palgatõus – mis võib olla vajalik politseiteenistuse jätkusuutlikkuse tagamiseks – automaatselt kaasa politseipensionite tõusu ja sellest tingitud koormust riigieelarvele. Seega vähendab politseipensioni lahtisidumine kehtivast palgasüsteemist eelduslikult riigieelarve kulusid, säästes nii riigi raha ja võimaldades seda kasutada muul seadusandja määratud otstarbel.
Soov vähendada politseiametnike palgaastmeid on samuti lõppastmes taandatav eesmärgile säästa riigi raha muudeks kuludeks. Palgasüsteemi muutmisega, sh palgaastmete vähendamisega kaasneb vajadus võrrelda uute ja vanade ametikohtade ülesandeid ja kvalifikatsiooninõudeid. Seda on küll võimalik teha, kuid see võib olla ebamõistlikult kulukas.
Mitu menetlusosalist pidasid vaidlusaluse seadusemuudatuse eesmärgiks ka isikute võrdsemat kohtlemist pensioniskeemides ehk erineva kohtlemise lõpetamist nii politseipensioni saajate eri gruppide vahel kui ka ameti- ning tavapensionäride vahel.
Osutatud eesmärki pole seaduseelnõu 447 SE teise lugemise seletuskirjas vaidlusaluse muudatuse põhjendamisel mainitud. Samuti ei ole seda varasemas kohtupraktikas peetud ametipensionisüsteemi muutmise legitiimseks eesmärgiks. Ameti- ja tavapensionäride võrdsem kohtlemine ei saa olla eesmärk, mis õigustaks iseenesest ametipensionisüsteemi sellist muutmist, millega riivatakse kaebajal juba tekkinud õiguspärast ootust.
Seega on vaidlusaluse seadusemuudatusega kaasneva põhiõiguste riive ainuke legitiimne eesmärk säästa riigi raha. (p-d 84-89)
Järgnevalt tuleb kaaluda, kas riigi raha kokkuhoid kaalub praegusel juhul omandipõhiõiguse ja ebavõrdse kohtlemise riive üles või mitte.
Riigi raha säästmine on üldiselt kaalukas eesmärk. Nagu juba eespool öeldud, on selge, et riigi kulutused ametipensionidele ajas suurenevad ja see vähendab riigi võimekust täita muid ülesandeid, praegusel juhul eelkõige tagada teenistuses olevate politseiametnike palga stabiilne kasv ning seeläbi politseiteenistuse jätkusuutlikkus. Piisava palgataseme tähtsust politseiteenistuse jätkusuutlikkuse seisukohalt suurendab eriti asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2020 ametisse astuvatel politseiametnikel ei ole enam ametipensioni.
On raske hinnata, kui palju raha riik vaidlusaluse seadusemuudatuse abil täpselt kokku hoiab. Siiski tuleb märkida, et enamiku politseiametnike jaoks on kõrgeim see ametipalk, mida nad saavad vahetult enne pensionile jäämist. Seetõttu oli varasema ametipalga valimine oma pensioni arvutamise aluseks ka enne vaidlusaluse muudatuse jõustumist pigem erandlik. SKA andmetel määrati 1. jaanuarist 2020 kuni 31. augustini 2023 politseipension 463 inimesele, kellest 459 valis pensioni arvutamise aluseks viimase põhipalga ja neli politseiametnikku soodsaima põhipalga oma viie viimase teenistusaasta hulgast. On võimalik, et vaidlusaluse seadusemuudatuseta olnuks nende isikute arv, kes valinuks pensioni arvutamise aluseks enda varasema ametipalga, mõnevõrra suurem. Kuid isegi seda arvestades peab üldkogu võimalikuks põhjalikuma analüüsita järeldada, et muudatusest lähtuv sääst on riigile ametipensionide maksmise üldist kulu arvestades väike.
Väikesele kokkuhoiule vastandub kaebaja omandipõhiõiguse ja võrdsuspõhiõiguse oluline riive. Nagu käesoleva otsuse punktis 67 leitud, oli kaebajale määratud pension 262,5 euro võrra väiksem pensionist, mis oleks talle tulnud määrata siis, kui vaidlusalust normi poleks kehtestatud. Kuna politseipension indekseeritakse (PPVS § 1113 lõige 2), tuleb riive intensiivsuse hindamisel arvestada ka kumulatiivset mõju, mida pensionide vahe kaebaja pensioni suurusele tulevikus avaldab.
Kaebaja põhiõiguste riive intensiivsust suurendab tema õiguspärase ootuse riivamine vaidlusaluse sätte kehtestamisega (otsuse punkt 68). Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult.
Vaidlusaluse muudatuse kehtestanud seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et seaduse jõustumise kuupäev – 1. jaanuar 2020 – on valitud arvestusega, et seaduse avaldamise ja jõustumise vahele jääks küllaldane ajavahemik ehk vacatio legis muutuva olukorraga kohanemiseks. Seaduse Riigi Teatajas avaldamise ja jõustumise vahele jäi ligikaudu poolteist aastat. Seaduse avaldamise ja kaebaja politseipensioni õiguse tekkimise vahele jäi ligikaudu kolm aastat ja neli kuud. See on liiga lühike aeg, kindlustamaks endale pensionipõlveks lisasissetulek, mis katnuks vaidlusaluse seadusemuudatuse negatiivse mõju. Kaebajaga analoogilises olukorras oleval isikul polnud varem eelduslikult ka äratuntavat vajadust kasutada alternatiivseid pensioniks säästmise viise, näiteks liituda kogumispensionide süsteemiga. Seega ei saa eeldada, et isik oleks saanud ennast pensionisumma arvestatava vähenemise vastu kindlustada selleks ise panustades. Osutatud järeldust ei muuda ka asjaolu, et kaebajal on 1. maist 2019 jõustunud PPVS-i muudatuste kohaselt õigus saada politseiametniku väljateenitud aastate pensioni täies ulatuses ka siis, kui ta jätkab tööd politseiteenistuses. Kaebaja ei pea võtma endale lisakohustusi selle pensionitaseme säilitamiseks, mida kaitseb juba tekkinud õiguspärane ootus.
Kuigi vaidlustatud säte aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat kaebaja omandipõhiõiguse intensiivset riivet koostoimes õiguspärase ootuse riivega, millega kaasneb ka kaebaja ebavõrdne kohtlemine omandi osas. (p-d 92-99)
|
| 5-19-29/38
|
Riigikohtu üldkogu |
15.03.2022 |
|
Ka ei takista põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist kontrollitava sätte asjassepuutuvuse nõue (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõige 2). Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (nt RKÜKo nr 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo nr 3-1-1-5-13, p 19). EL õigusega seotud sätte puhul tähendab eelmärgitu seda, et asjassepuutuv säte peab olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, arvestamata võimalust jätta säte kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega. Teisisõnu ei välista Eesti riigisisese sätte asjassepuutuvust ja seega ka selle suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist sätte samaaegne kohaldamata jätmine selle vastuolu tõttu EL õigusega. Kuna sätte EL õigusele vastavuse kontroll ei pea ajaliselt ega menetluslikult eelnema sätte põhiseaduspärasuse kontrollile (vt eespool punkt 47), ei muuda vastuolu EL õigusega sätet asjassepuutumatuks põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisel. Küll tuleb EL õigusega seotud sätete suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisel arvesse võtta EL õiguse vahetust õigusmõjust tulenevat keeldu kahjustada EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. (p 49)
Seaduslikkuse põhimõtte osaks on seaduse reservatsiooni põhimõte, mille kohaselt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja ning seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. Seega on PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt määrus põhiseadusega vastuolus juhul, kui see on antud põhiseadusvastase volitusnormi alusel, ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas (RKÜKo nr 3-1-1-116-09, p 24; RKÜKm nr 3-2-1-153-13, p 69; RKPJKo nr 3-4-1-55-14, p-d 46 ja 47; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 36). (p 57)
Seaduslikkuse põhimõte ei ammendu siiski seaduse reservatsiooni põhimõttes. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneb nõue, et määrus peab olema lisaks volitusnormile kooskõlas ka muude seaduste ja põhiseadusega (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 161; RKPJKo nr 3-4-1-23-15, p 111). Üksnes sel juhul on määrus materiaalselt põhiseaduspärane. Ka HMS § 89 lõige 1 sätestab määruse õiguspärasuse eeldusena selle kooskõla kehtiva õigusega. (p 58)
PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust on riivatud siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavad isikute grupid (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-86-15, p 47; RKÜKo nr 5-20-3/43, p 93). (p 70)
Üldkogu leiab sarnaselt Euroopa Kohtuga, et käesolevas asjas tuleb võrrelda isikuid, kelle kuulmine vastab kehtestatud piirväärtusele, ja isikuid, kelle kuulmine jääb allapoole kehtestatud piirväärtust (vaegkuuljad). Kuna ATS, VangS ja asjassepuutuvate määruse nr 12 sätete koostoimest tuleneb, et kaebaja kui vaegkuulja tuli vanglateenistusest vabastada, kuid normkuulmisega isik võis vanglateenistust jätkata, siis riivasid asjassepuutuvad määruse nr 12 sätted kaebaja üldist võrdsuspõhiõigust. (p 71)
Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja terviseseisund oleks tema ametis oleku aja vältel olnud takistuseks, et teda kasutada VangS § 109 lõike 4 alusel avaliku korra tagamisel. (p 77)
Isegi juhul, kui haldusasjas oleks tõendatud, et kaebaja kuulmisvaegus takistas tal oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist, ei saanud see vältimatult kaasa tuua kaebaja ametist vabastamist. Riigil oli kohustus tagada kaebajale teenistusest vabastamise asemel asjakohaste, konkreetsel juhul vajalike meetmete rakendamine, et võimaldada tal oma teenistust jätkata. Seda siiski eeldusel, et sellised meetmed ei oleks põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. (p 78)
Eelnevat arvesse võttes on üldkogu seisukohal, et asjassepuutuvad sätted on ebaproportsionaalsed ja PS § 11 teise lausega, § 12 lõikega 1, § 28 lõikega 4 ja § 29 lõikega 1 vastuolus põhjusel, et välistasid täielikult vangla otsustusruumi mõistlike abinõude rakendamiseks kaebaja teenistuse jätkamiseks. (p 82)
Isegi juhul, kui haldusasjas oleks tõendatud, et kaebaja kuulmisvaegus takistas tal oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist, ei saanud see vältimatult kaasa tuua kaebaja ametist vabastamist. Riigil oli kohustus tagada kaebajale teenistusest vabastamise asemel asjakohaste, konkreetsel juhul vajalike meetmete rakendamine, et võimaldada tal oma teenistust jätkata. Seda siiski eeldusel, et sellised meetmed ei oleks põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. PS § 28 lõike 4 kohaselt on puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all, mis hõlmab ka riigi eelnimetatud kohustuse, sh kohustuse luua asjakohaste meetmete rakendamist võimaldav õiguslik regulatsioon. (p 78)
Kaebaja tahtest sõltumatu vanglateenistusest vabastamine riivas tema kui Eesti kodaniku PS § 29 lõikest 1 tulenevat õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta. See õigus kaitseb ka juba tekkinud töö- või teenistussuhte jätkumist (vt RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69; RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24; RKPJKo nr 5-21-1/10, p 26). (p 68)
Eelnevat arvesse võttes on üldkogu seisukohal, et asjassepuutuvad sätted on ebaproportsionaalsed ja PS § 11 teise lausega, § 12 lõikega 1, § 28 lõikega 4 ja § 29 lõikega 1 vastuolus põhjusel, et välistasid täielikult vangla otsustusruumi mõistlike abinõude rakendamiseks kaebaja teenistuse jätkamiseks. PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tuginedes tunnistab üldkogu põhiseadusvastaseks ja kehtetuks määruse nr 12 §-d 4 ja 5 ning lisa 1 osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud piirväärtuse on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses olemisele ega võimalda otsustusruumi küsimuses, kas ametnik on vaatamata kuulmise nõrgenemisele alla nõutud piirväärtuse võimeline täitma oma teenistuskohustusi, sh vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist. (p 82)
EL liikmesriigid peavad tagama EL õiguse täieliku toime. Nii tuleb riigisisest õigust, sh põhiseadust, tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17: Popławski, p 55). Kooskõlalisel tõlgendamisel on siiski piirid ning see ei või viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni (nt EKo C-261/20: Thelen Technopark Berlin, p 28). Kui riigisisene säte on vastuolus EL õiguse sättega, millel on vahetu õigusmõju, peab liikmesriigi kohus jätma riigisisese sätte kohaldamata, st EL õigusel on kollisiooni korral esimus riigisisese õiguse ees (vt ka nt EKo C-573/17: Popławski, p 68). Põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS) § 1 järgi võib Eesti kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes põhiseaduse aluspõhimõtetest. Paragrahv 2 lisab, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega kehtib EL õiguse esimuse põhimõte kogu Eesti riigisisese õiguse, sh ka põhiseaduse suhtes (nt EKo C-399/11: Melloni, p 59; C-378/17: An Garda S?och?na, p 49; C-564/19: IS, p 79; C-497/20: Randstad Italia, p-d 52-53), kuid seda üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega. (p 41)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus võib tagada isikutele osal juhtudel nii EL õigusest kui ka Eesti õigusest tulenevate õiguste tõhusama kaitse kui üksnes sätte kohaldamata jätmine. Nimelt, tehes kindlaks sätte põhiseadusvastasuse, on Riigikohtul volitus tunnistada põhiseadusvastane õigustloov akt või selle säte kehtetuks (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 15 lõike 1 punkt 2) ja kõrvaldada õiguskorrast selle sätte toime täielikult. Seevastu Eesti õiguse vastuolu korral EL õigusega puudub kohtul võimalus Eesti õigustloova akti või selle sätte kehtetuks tunnistamiseks ning säte tuleb jätta üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata. Halduskohtumenetluses kaasneb normi kohaldamata jätmisega siiski ka kohtu kohustus teha selle kohta märge kohtulahendi resolutsioonis (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lõige 2). Ehkki konkreetse normikontrolli menetlus teenib eelkõige menetlusosaliste õigusi ja huve, on sellel ühtlasi avalikust huvist lähtuv eesmärk selgitada välja ja eemaldada õiguskorrast sellised sätted, mis on põhiseadusega vastuolus (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). (p 45)
Üldkogu jääb varasema seisukoha juurde, et EL õigusega vastuolus oleva riigisisese sätte kohaldamata jätmiseks ei ole iseenesest tarvis algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust (RKÜKo nr 3-4-1-1-05, p 49). Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et liikmesriigi kohtuid ei saa kohustada taotlema ega ootama EL õigust rikkuva sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlikul teel või muu põhiseadusliku menetluse kaudu (nt EKo C-378/17: An Garda S?och?na, p-d 35 ja 50; C-564/19: IS, p 80). Seega, kui Eesti õigusakt on kohtuasja lahendava kohtu hinnangul põhiseaduspärane, aga vastuolus EL vahetu õigusmõjuga sättega, tuleb Eesti õiguse säte jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalvet algatamata (vt nt RKHKo nr 3-16-2653/64, resolutsiooni punkt 4). Ka sätte võimalik vastuolu põhiseadusega ei välista ega piira kohtute õigust hinnata riigisisese õiguse kooskõla EL õigusega ja jätta mistahes õigustloov akt kohaldamata selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega. Sõltumata asjassepuutuva normi võimalikust kooskõlast või vastuolust põhiseadusega, on Eesti kohtul õigus (Riigikohtul viimase kohtuastmena osal juhtudel kohustus) taotleda Euroopa Kohtult eelotsust asjakohase EL õiguse tõlgendamiseks, sh selleks, et eelotsuse alusel selgitada välja Eesti õiguse kooskõla EL õigusega (vt nt EKo C-322/16: Global Starnet, p-d 21-23; C-564/19: IS, p 70). Ka ei takista miski Eesti kohtul esitada eelotsusetaotlust EL teisese õigusnormi kehtivuse kontrolliks, sh selleks, et Euroopa Kohus hindaks, kas teisene õigus on kooskõlas esmase õigusega, sh EL põhiõiguste hartaga. Eelotsuse küsimine EL õiguse tõlgendamise ja teisese õiguse kehtivuse küsimustes võib tulenevalt lojaalse koostöö põhimõttest olla eriti vajalik olukorras, kus kohtul on kahtlus EL õiguse vastavuses põhiseaduse aluspõhimõtetele. (p 46)
Eelnevat arvestades ei tulene EL õigusest, põhiseadusest ega menetlusõigusest nõuet, et kohtud saavad EL õigusega seotud riigisisese õiguse põhiseaduspärasust kontrollida üksnes pärast seda, kui nad on veendunud selle kooskõlas EL õigusega. Kui kohtul tekivad kahtlused nii EL õiguse kohaldamisalasse kuuluva EL õigusega seotud Eesti sätte põhiseaduspärasuses kui ka selle sätte kooskõlas EL õigusega, on tal üldjuhul võimalik hinnata, kumma vastavuse kontrolli ta kohtuasja lahendamiseks teeb. Seejuures ei ole välistatud, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata Eesti sätte selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohaldamata jäänud Eesti sätte põhiseaduspärasuse kontrolliks. Sätte kooskõla EL õigusega või põhiseadusega võib juhtumi ja sätete eripärast sõltuvalt olla vähem või rohkem selge ning eri menetlused võivad olukorda arvestades tagada tõhusa õiguskaitse ja menetlusökonoomia suuremal või vähemal määral. Küll aga peab kohus valikute tegemisel arvestama, et ta ei tohi Eesti õigusnormi jätta kohaldamata selle materiaalse põhiseadusvastasuse tõttu, kui normi kehtestamise kohustus tuleneb vältimatult EL õigusest (vt siiski ka eespool punktid 41 ja 42). Nii nagu mistahes teisi seisukohti ja järeldusi peab kohus põhjendama ka EL õigusega seotud Eesti sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist, et menetlustee valik ja kohtu siseveendumuse kujunemine oleksid jälgitavad. Põhjendamiskohustus aitab muu hulgas tagada, et põhiseaduslikkuse järelevalve ei kahjustaks EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. (p 47)
EL liikmesriigid peavad tagama EL õiguse täieliku toime. Nii tuleb riigisisest õigust, sh põhiseadust, tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17: Popławski, p 55). Kooskõlalisel tõlgendamisel on siiski piirid ning see ei või viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni (nt EKo C-261/20: Thelen Technopark Berlin, p 28). (p 41)
Eesti õigusnormi kohaldamata jätmine EL õiguse esimuse tõttu ja põhiseadusvastasuse tõttu üldjuhul ei välista üksteist ega vastandu üksteisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve ja EL õiguse esimuse põhimõte võivad viia põhikohtuasjas sisuliselt sama tulemuseni - asjassepuutuv Eesti säte tuleb põhikohtuasjas jätta kohaldamata. Need menetlused võivad üksteist põhiõiguste võimalikult tõhusaks ning laiaulatuslikuks kaitsmiseks täiendada. (p 44)
Põhiseaduslikkuse järelevalve on Eesti kohtute PS § 15 lõikest 2 ja §-st 152 tulenev kohustus. See kohustus saab PSTS §-st 2 tulenevalt taanduda EL õigusest tulenevate kohustuste ees üksnes määral, milles see on vajalik EL õiguse elluviimise tagamiseks ja kollisiooni vältimiseks (vrd RKPJK arvamus 3-4-1-3-06, p 16). Seetõttu jääb üldkogu oma 15. detsembri 2015. a otsuses asjas nr 3-2-1-71-14 väljendatud seisukoha juurde, et üksnes Eesti õigusakti seotus EL õigusega ei saa takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrollimist PS § 152 mõttes, kui põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ega selle tulemus ei sea ohtu EL õiguse esimust, ühtsust ega tõhusust. See on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga olukordades, kus liikmesriigi tegevus ei ole täiel määral reguleeritud EL õigusega. Kui liikmesriigi kohtul palutakse kontrollida niisuguse riigisisese sätte või meetme kooskõla põhiõigustega, millega rakendatakse EL õigust EL põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, on riigi ametiasutustel ja kohtutel õigus kohaldada põhiõiguste kaitse riigisiseseid standardeid tingimusel, et see ei kahjusta hartas ette nähtud kaitse taset, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ega EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust (vt nt EKo C-399/11: Melloni, p 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, p 29; C-516/17: Spiegel Online, p 21). (p 43)
|
| 3-19-1861/2
|
Riigikohtu üldkogu |
08.10.2019 |
|
Distsiplinaarsüüdistuse esitajat ei saa lugeda subjektiivseks seetõttu, et ta on suhelnud enne kohtuniku vastu distsiplinaarsüüdistuse koostamist selle kohtuniku peale kaebuse esitanud isikuga. Distsiplinaarsüüdistuse esitamise vajalikkuse üle otsustamisel on pädev isik kohustatud välja selgitama asjas tähtsad asjaolud. See võib nõuda täiendavat suhtlemist isikuga, kellel on kohtunikule etteheiteid. Lisaks ei mõjutaks distsiplinaarsüüdistuse esitaja suhtumine kohtunikku distsiplinaarkolleegiumi otsuse õiguspärasust. (p 17)
Kohtunik peab kohtumenetlust juhtima ja seda ohjama, kuid peab seejuures jääma väärikaks, viisakaks ja kannatlikuks ning vältima ärritumist, seda ka pikkade ja keeruliste kohtuvaidluste puhul. (p 18)
Kohtuniku peale esitatud kaebuse saamisel kontrollib distsiplinaarmenetluse algatamise õigust omav isik, kas kaebus on põhjendatud või mitte. Kui distsiplinaarmenetluse algatamise õigust omav isik leiab, et kaebuses toodud etteheited on põhjendatud, siis esitab ta distsiplinaarsüüdistuse ning selle tõendatuse korral teeb distsiplinaarkolleegium süüdimõistva otsuse.
Enne distsiplinaarkolleegiumis toimunud distsiplinaarmenetlust viis ringkonnakohtu esimees asjas läbi järelevalvemenetluse KS § 45 tähenduses. KS § 91 lõike 3 järgi võib distsiplinaarmenetluse algataja koguda distsiplinaarasja lahendamiseks vajalikke tõendeid ja nõuda seletusi. Seadus ei täpsusta menetlustoimingute üksikasju. Distsiplinaarasja materjalidest nähtuvalt on kohtunik enne distsiplinaarsüüdistuse esitamist esitanud ringkonnakohtu esimehele seletused. Pärast distsiplinaarsüüdistuse esitamist on kohtunik saatnud seletuse distsiplinaarkolleegiumile ning ta kuulati ära ka istungil. Seega ei ole kohtuniku õigust ärakuulamisele rikutud.
Menetlusnormi rikkumiseks ei saa pidada seda, et kolleegium ei võimaldanud menetlusosalisel tutvuda kolleegiumi istungi helisalvestisega. Tal võimaldati tutvuda kolleegiumi istungi protokolliga. (p 20)
Distsiplinaarmenetluse kestuse kohta vt p 21.
|
Facebook
Twitter