https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-72-10 PDF Riigikohus 10.12.2010

Distsiplinaarvastutuse kohaldamisel ja karistuse valikul on pädeval ametiisikul väga ulatuslik kaalumisruum. Võimalikest karistustest rangeima - teenistusest vabastamine - määramine toob kaasa isiku jaoks olulised õiguslikud tagajärjed. Riigikohus on varasemas praktikas pidanud ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmist oluliseks menetlusveaks eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003 otsus asjas nr 3-3-1-70-03). Samuti on ärakuulamisõiguse mittevõimaldamist loetud haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämedaks rikkumiseks, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise (vt Riigikohtu 19.12.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-23-06).


Kuigi haldusmenetluse seadus sätestab rea juhtumeid, mil haldusmenetlus võidakse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, peab ärakuulamine olema haldusakti adressaadile üldreeglina tagatud. Üldreeglina tuleb menetlusosaline ära kuulata enne haldusakti andmist. Seega distsiplinaarvastutuse kohaldamise puhul peab ärakuulamine toimuma enne karistuse määramist. Riigikohtu seisukohtade järgi eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (vt 14.01.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-82-03). Ärakuulamisõiguse tähtsust rõhutades on Riigikohus osutanud ka Euroopa Liidu õigusele, mille kohaselt tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, ning mis on Euroopa Kohtu arvates Euroopa Liidu üldine õiguspõhimõte. Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes


Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamine on üks distsiplinaarmenetluse toiming, millega antakse menetlusalusele isikule teavet vähemalt juhtumi osas välja selgitatud asjaolude, kogutud tõendite ning etteheidetava teo kvalifikatsiooni kohta. Sellega luuakse isikule võimalus enne distsiplinaarmenetluse lõpuleviimist ja karistuse määramist esitada juurdluse käigus välja selgitatu pinnalt omapoolseid vastuväiteid ja seisukohti. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamisel on asjakohane tugineda ka haldusmenetluse üldistele sätetele ja haldusõiguse põhimõtetele. Haldusakti adressaadile peab ärakuulamine olema üldreeglina tagatud ning HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb menetlusosaline ära kuulata enne haldusakti andmist. Distsiplinaarvastutuse kohaldamise puhul peab ärakuulamine toimuma enne karistuse määramist.

3-3-1-76-12 PDF Riigikohus 15.05.2013

NB! Riigikohus ühtlustab praktikat distsiplinaarasjades ärakuulamisõiguse tagamise kohta. Ärakuulamisõigus haldusmenetluses on isiku menetluslik õigus, seetõttu võib jätta haldusakti kehtetuks tunnistamata, kui selle andmisel toimunud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna ärakuulamisõigusel eriline roll isiku õiguste kaitsel, siis mida ulatuslikum on haldusorgani kaalutlusõigus ja raskem ära-kuulamisviga, siis seda tõenäolisemalt mõjutab viga asja otsustamist. Ärakuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata üksnes juhul, kui on veendunud, et isiku nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa tema jaoks soodsama haldusakti andmist. Isiku ärakuulamata jätmisel saab distsiplinaarasjades praktiliselt selline olukord tekkida vaid juhul, kui kaalutlusõigus on kohtu arvates juhtumi erandlike asjaolude tõttu kahanenud ühe valikuni. Haldusorganil on tõendamiskoormus, et isegi isiku õiguspäraselt ära kuulates ei saanuks tema väidetes toodud asjaolud arvestades anda teistsugust haldusakti.


Kohtupraktikas on leitud, et distsiplinaarkaristuse määramise menetluses on ametnikul õigus olla ära kuulatud ning talle peab olema piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab ta saama esitada küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Isikule peab olema ka selge, millise sisuga haldusakt ja millistel peamistel põhjustel võidakse välja (otsus nr 3-3-1-82-03, p 17, otsus nr 3-3-1-72-10, p 17, otsus nr 3-3-1-46-12, p 24). Kui isik vaid aimab kavandatava koormava haldusakti sisu, siis sellest korrektseks ärakuulamiseks ei piisa (vrd otsus nr 3-3-1-46-12, p 24). Isiku ärakuulamisõigusele vastab haldusorgani kohustus isik ära kuulata, mille üheks eesmärgiks on oluliste asjaolude väljaselgitamine, et tagada uurimispõhimõtte järgimine ja kaalutlusõiguse teostamine. Isik tuleb ära kuulata, sõltumata sellest, millisel määral haldusakt teda koormab, s.h kui range distsiplinaarkaristus määratakse.

Kohtupraktika ühtlustamise korras märgib Riigikohus, et ära-kuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata üksnes juhul, kui on veendunud, et nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa soodsama haldusakti andmist. Ärakuulamata jätmisel saab distsiplinaarasjades selline olukord tekkida vaid juhul, kui kaalutlusõigus on kohtu arvates juhtumi erandlike asjaolude tõttu kahanenud ühe valikuni. Haldusorganil on tõendamiskoormus, et isegi isikut õiguspäraselt ära kuulates ei saanuks isiku väidetes toodud asjaolud anda alust teistsuguse haldusakti andmist.


Seadus tagab distsiplinaarsüüteo menetluses isikule karistusõigusele omase kõrgendatud kaitstuse ja süütuse presumptsiooni (otsus nr 3-3-1-38-09, p 11). Distsiplinaarmenetlusele laienevad ka kõrgendatud nõuded tõendite kogumisel ja asjaolude väljaselgitamisel. Haldusorgan peab põhjendama, kuidas ta on tõendite alusel jõudnud oluliste asjaolude, st süütegude toimepanemise tuvastamiseni ning miks ta eelistab üht tõendit teisele.


Juba ühe süüteo alusetu omistamine isikule võis mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude käskkirjas väidetud süütegude tõendatusest, on käskkirjas langetatud kaalumisotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub tühistamisele. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 07.06.2018, nr 3-15-2221/33, p 13)

3-3-1-10-05 PDF Riigikohus 02.05.2005

ATS § 133 lg 3 sätestab teenistusest vabastamisel distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu vabastamise aja piirangu vaid teenistujaid esindavasse organisatsiooni või teenistujaid esindavaks isikuks valitud ametniku teenistusest vabastamisel. Teiste ametnike distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu teenistusest vabastamisele seadus ajalisi piiranguid ei sätesta. Teistsugusele järeldusele ametniku haiguse ajal distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise õiguspärasusest ei vii ka TDVS § 6 lg 3 ja ATS § 108 koostoimes. TDVS § 6 lg 3 eesmärk on tagada, et distsiplinaarkaristus määrataks seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning et tööandja ei minetaks distsiplinaarvõimu teostamise võimalust temast mitteolenevatel asjaoludel, sh töö- või teenistussuhte peatumine töötaja või ametniku ajutise töövõimetus ajaks. Sellest sättest ei tulene asutusele teenistusest vabastamisel täiendavaid piiranguid lisaks ATS §-s 133 sätestatule.


Ametnikule võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse.


Kuigi nii politseikooli direktorit kui politseiprefektuuri ajendasid karistust määrama politseiametniku samad teod, ei saa sellest teha järeldust, et karistamisel oleks rikutud PolTS § 43 lg-st 2 ja ATS § 85 lg-st 2 tulenevat korduva karistamise keeldu. Selle põhimõtte järgimisele hinnangut andes tuleb vaadelda, millist eesmärki erinevate kohaldajate määratud karistused teenisid ja millised olid sotsiaalsed huvid, mida karistuse määramisega kaitsta sooviti. Kuna sotsiaalne hüve, mida sooviti kaitsta määrates karistust ATS § 84 p3 ja PolTS § 42 p 3, § 43 lg 1 ja § 44 lg 1 alusel, oli tunduvalt olulisem ja ulatuslikum neist väärtustest, mida on võimalik kaitsta karistust määrates politseikooli sisekorraeeskirja rikkumise eest, ei ole politseikooli kadettide nimekirjast kustutamine distsiplinaarkaristus ATS § 85 lg 2 ja PolTS § 43 lg 2 tähenduses.

3-3-1-38-09 PDF Riigikohus 16.12.2009

TDVS § 7 lg-e kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole TDVS § 7 lg 2 teise lause kohaselt distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. Nimetatud sätete eesmärgiks on tagada karistusõigusele omane isiku kõrgendatud kaitstus ja süütuse presumptsiooni põhimõtete järgimine distsiplinaarsüüteo menetluses. Sellele põhimõttele saab isik tugineda üksnes alustatud distsiplinaarmenetluses, mitte aga teenistussuhetes üldiselt.

Käesolevas asjas esitati teenistuslikus ettekandes ebaõiget teavet. Asjaolul, et teenistusliku ettekande tegemise ajal võis olla isiku suhtes alustatud väärteomenetlust, ei oma tähendust TDVS § 7 lg 1 kohaldamise aspektist. Teenistuslik ettekanne ei ole samastatav distsiplinaarsüüteo menetluses nõutava seletusega, millele laieneb TDVS § 7 lg-st 1 tulenev garantii. Seisukoht, millest tulenevalt ei oma tähtsust ebaõige informatsiooni edastamise aeg, muudab ebaaususe teenistussuhetes, sh teadvalt ebaõige informatsiooni esitamise kõrgemalseisvale ametiisikule sõltumata selle vormist distsiplinaarkorras mittekaristatavaks.

3-3-1-46-12 PDF Riigikohus 22.10.2012

Teabenõudes sooviti teavet selle kohta, millise ametliku dokumendi alusel on kohaliku omavalitsuse omandis olev elamu tunnistatud varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks. Seega sooviti teavet konkreetse dokumendi kohta, s.o avalikku teavet AvTS § 3 lg 1 tähenduses. Teabenõude täitmiseks tulnuks viidata, millise dokumendi alusel või millise dokumendiga tunnistati viidatud elamu varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks, või edastada teabenõudjale vastav dokument. Kui sellist dokumenti polnud olemas (teabenõude vastuses ei ole vastavale dokumendile viidatud), siis tulnuks nii ka vastata. Vastuse esitamiseks ei olnud vaja teavet täiendavalt süstematiseerida ja analüüsida ning selle alusel uut teavet dokumenteerida, seega ei olnud tegemist selgitustaotlusega AvTS § 23 lg 2 p 5 tähenduses, millele tulnuks vastata märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega ettenähtud korras.


Üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja kaebaja õigusnõustamine ei muuda isikut kaebaja esindajaks. Esindus tähendab esindaja menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist (kuni 31. detsembrini 2011. a kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 14 lg 5, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 217 lg d 4 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 117 lg 1). Kui väidetav esindaja ei ole halduskohtus toimunud menetluses osalenud ega ühtegi menetlustoimingut esindatava nimel teinud, siis ei saa teda pidada kaebaja esindajaks ega esindaja kulusid vastustajalt välja mõista.


Distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast peavad lisaks süüteo kirjeldusele nähtuma ka asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta. Asutuse juhil on küll kohustus distsiplinaarsüüteole reageerida, kuid igale distsiplinaarsüüteole ei pea järgnema karistus. Kuna tegemist on asutuse juhi diskretsiooniga, siis võib ta kaaluda rikkumisega seotud asjaolusid, rikkumise raskust, teenistuja süü suurust, tema töökoormust, varasemat käitumist ja teenistuskohustuste täitmist. Kaalumise tulemusel võib selguda, et konkreetsel juhul ei ole teenistuja karistamine distsiplinaarkorras vajalik. Teenistujal ei ole küll subjektiivset õigust sellele, et teda rikkumise toimepanemisele vaatamata ei karistataks, kuid tal on õigus nõuda, et asutuse juht kaaluks otsust diskretsioonivigadeta.


Haldusorgan peab distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lähtuma haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest, millest üks olulisemaid on isiku teavitamine tema suhtes alustatud menetlusest. Isikult seletuse küsimine ei pruugi tähendada, et tema suhtes on alustatud või alustatakse distsiplinaarmenetlust. Seletust võib küsida ka teenistusliku järelevalve menetluse raames, millega alles selgitatakse välja võimalikule rikkumisele viitavad asjaolud ja seejärel otsustatakse distsiplinaarmenetluse alustamise vajadus. Isiku teavitamata jätmisega distsiplinaarmenetluse alustamisest rikkus haldusorgan tema õigust end distsiplinaarmenetluses kaitsta.

Kuna isikut ei teavitatud seletuskirja kirjutamise hetkeks, et tema suhtes on alustatud või kavatsetakse alustada distsiplinaarmenetlust, siis ei tagatud talle ärakuulamisõigust täies mahus. Tal ei olnud ajendit taotleda täiendavate tõendite kogumist ega võimalust vaielda vastu kogutud tõenditele, süüksarvatava teo kvalifikatsioonile ja kavandatavale karistusele. Korrektseks ärakuulamiseks ei ole piisav, et isik võib aimata kavandatava koormava haldusakti sisu.

TDVS ega ATS ei näe ette distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamist. Seetõttu ei ole distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmine menetlusveaks, mis mõjutaks menetluse õiguspärasust. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmist kompenseeriks teenistuja teavitamine tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest ja talle ärakuulamisõiguse tagamine.


Seaduse järgi tuleb teenistuskohustusi täita õigeaegselt. Sellisel juhul, kui ametnik jättis teabenõude seaduses sätestatud tähtaja jooksul täitmata ega teavitanud teabenõudjat ka teabenõude täitmise tähtaja pikendamisest, oli tegemist teenistuskohustuse mittenõuetekohase täitmisega. Staažikal ametnikul, kelle ametijuhendijärgsete teenistuskohustuste hulka teabenõuetele vastamine kuulus ja kelle ametikohale vastavat tegevusvaldkonda teabenõudes nõutud teave puudutas, olid olemas teabe-nõude täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused ning ta pidi olema teadlik ametiasutuses kehtivast asjaajamiskorrast, teabenõuetele vastamise korrast ja tähtaegadest.

Kui teabenõude täitja osas on tekkinud segadus, siis vabastaks see ametniku süüst, kui eksimus oli vältimatu. Kui eksimus oli välditav, siis tuleb rikkumise eest vastutada, kuid see saab olla asjakohaseks kaalutluseks asutuse juhile rikkuja karistamise otsustamisel ja karistuse valikul. Kahtluse korral teabenõude täitja osas tulnuks täpsustada, kas mõni teine ametnik vastab ametnikule suunatud teabenõudele, ja organiseerida vastutava ametniku muutmine. Ka juhul, kui ametnikule määratakse täitmiseks ekslikult kellegi teise pädevusse kuuluv ülesanne, ei või ta seda tähelepanuta jätta, vaid peab organiseerima ülesande ümbersuunamise või selle ise täitma.

3-3-1-74-03 PDF Riigikohus 17.11.2003
HMS

TDVS §-s 6 on sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja jooksul tuleb välja selgitada väidetava teo toimepanemisega seonduvad asjaolud, koguda tõendid ja formuleerida argumendid. Samuti tuleb selle aja jooksul välja selgitada karistuse mõistmist ja valikut mõjutavad asjaolud, sealhulgas jõuda selgusele, kas toimepandud tegu on kvalifitseeritav jämeda rikkumisena. Nende nõuetega kooskõlas olevaks ei saa pidada olukorda, kus alles kohtumenetluse käigus esitatakse väited, et osa tegudest, mille toimepanekus ametnikku süüdistatakse, on ka eraldi hinnatavad jämedate rikkumistena. Distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon tuleb anda dokumendis, millega karistus määratakse. Süütegudele õigeaegselt antud õiguslik hinnang võimaldab karistatud isikul langetada läbimõeldud otsuse, kas vaidlustada talle distsiplinaarkaristuse määramine kohtus või mitte.


Isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Vaatamata TDVS § 7 lg-st 3 tulenevale erandlikule võimalusele jätta kirjalik seletus võtmata, on igal juhul oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale isikule õigus olla ära kuulatud. Ametniku õigus olla distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ära kuulatud tuleneb ka haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ning haldusmenetluse põhimõtetest.

Karistatavalt isikult kirjaliku seletuse mittevõtmist ning muul viisil oma seisukohtade avaldamiseks või tõendite esitamiseks võimaluse mitteandmist tuleb käesoleval juhul pidada oluliseks menetlusveaks, mis võis takistada süütegude toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvate asjaolude igakülgset väljaselgitamist ning nende asjakohast kaalumist karistuse mõistmisel. Isiku ärakuulamine olnuks eriti oluline ka seetõttu, et määrati rangeim võimalikest karistustest - teenistusest vabastamine - ning karistuse määramise otsustas kollegiaalne organ, kelle kõik liikmed ei olnud tõenäoliselt ühtviisi informeeritud ametniku töö ja tema poolt väidetavalt toime pandud süütegudega seonduvatest asjaoludest.


Mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus. Distsiplinaarsüütegude kogum ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks tegusid käsitleda jämeda rikkumisena. Karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud või mõne teo osas on möödunud karistuse määramise tähtaeg.

3-3-1-70-03 PDF Riigikohus 25.11.2003

Ametnikule võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse.

Ametnikule võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse.


Käesoleval juhul juhul ei saa esineda ATS § 84 punktides 1-3 loetletud süütegude ideaalkogumit. Juhul, kui teenistuskohustuste mittetäitmine toob kaasa varalise kahju (ohu) ja sellega diskrediteerib ametiasutust, tuleb vastav rikkumine kvalifitseerida üksnes ATS § 84 p 3 järgi.


Ametiasutuse diskrediteerimine ehk selle halba valgusesse seadmine on ATS § 84 punktis 3 ettenähtud süütegu. Ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti, kuid see ei ole piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks ATS § 84 p 3 järgi. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json