Kohtulahendite liigitus

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

• Haldusõigus
• ->
• Isikuandmete kaitse
• ->
• isikuandmete töötlemise põhimõtted
• ->
• seaduslikkus

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• õigus aule ja heale nimele (§ 17)

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• nõude eeldused
• ->
• tegevuse õigusvastasus

Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle tuleb RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt lisaks kohaldada ka VÕS §-e 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047 (RKHKo 3-3-1-3-12, p 41). (p 15)

• Haldusõigus
• ->
• Isikuandmete kaitse
• ->
• isikuandmete töötlemise põhimõtted
• ->
• seaduslikkus

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtueelne menetlus
• ->
• kohtueelse menetluse üldtingimused
• ->
• kohtueelse menetluse andmete avaldamine

KrMS § 214 lg 1 mõttes on menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave, milleks on mh menetlusosaliste ring (RKKKm nr 1-22-1949/24, p 37). KrMS § 214 lg 1 lubab avaldada kohtueelse menetluse andmeid üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustel. KrMS § 214 lg 2 järgi on kohtueelse menetluse andmeid lubatud avaldada muu hulgas avalikkuse huvides. Samuti tuleneb teabevaldajale AvTS § 38 lg-st 1 kohustus enne õigusrikkumise asjaolude lõplikku selgitamist avalikustada teave avalikkuse huvi põhjustanud faktide kohta, mis on õigusrikkumisega seotud. Seda ulatuses, mis ei takista uurimist või järelevalvet või õnnetuse põhjuste selgitamist. Isikute ametikohad abilinnapeadena ja esitatud kahtlustuste iseloom võivad tingida kahtlustuse sisu avamise pressikonverentsil kooskõla KrMS § 214 lg 2 p-ga 4 ja AvTS § 38 lg-ga 1 (vt ka RKKKm 1-22-1949/24, p 61). (p-d 17-18)

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• isiklike õiguste rikkumise õigusvastasus
• ->
• au teotamine

Faktiväite ja väärtushinnangu igakordne range eristamine ei pruugi olla lihtne. Vaidlusalust lauset ei ole õige vaadelda kogu öeldu kontekstist lahus. Otsuses asjas Marcinkevičius vs. Leedu, nr 24919/20 rõhutas EIK vajadust lugeda iga avaldust selle kontekstis, arvestades avalduse üldist tooni (p-d 74 ja 79). EIK leidis otsuse p-s 85, et lause, mis sõna-sõnalt eraldi loetuna viitab faktiväitele selle kohta, et isik on kahju tekitanud, ei anna sellegipoolest faktiväite mõõtu välja, kui seda ümbritsevatest avaldustest on aru saada, et pädevad asutused alles teevad kindlaks, kas mingit kahju on tekitatud. Eelviidatud otsuse p-s 74 selgitas EIK, et väärtushinnanguga põhjustatud õiguste riive proportsionaalsuse hindamine võib sõltuda muu hulgas sellest, kas vaidlusaluse hinnangu andmiseks esines piisav faktiline alus. (p 20)

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• nõude eeldused
• ->
• kahju

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine

Kriminaalmenetluse stigmatiseeriv mõju ei ole seotud mitte niivõrd ühe või teise menetlustoiminguga, vaid menetlusega tervikuna (RKPJKo nr 3-4-1-54-13, p 54). Samuti on isikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60). (p 25)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusmenetluse asjaajamine ja läbiviimine
• ->
• asjaolude uurimine ja tõendid

Kui süüteomenetlusest pärinevad tõendid on piisavad selleks, et haldusorgan saab asja lahendamiseks olulised asjaolud kindlaks teha, oleks ebamõistlik nõuda, et haldusorgan koguks samu tõendeid uuesti. HMS ei näe ette, et haldusaktis tuleb kirjeldada iga tõendi kogumise tausta. HMS § 55 järgi peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 nõuab, et haldusakti põhjendamisel tuleb märkida selle faktiline ja õiguslik alus. Kui haldusakti õiguspärasuse üle peetava vaidluse lahendamisel tekib kahtlus, et haldusmenetluses on mingi asjaolu kindlaks tegemiseks kasutatud lubamatut tõendit, tuleb kohtul seda kahtlust kontrollida ja uurida tõendi saamise asjaolusid. Haldusakti tühistamist kaasa toovaks põhjendamispuuduseks ei saa pidada seda, et haldusaktis pole selgelt esile toodud, millised tõendid pärinevad süüteomenetlusest, ega seda, et haldusaktis pole viidatud prokurörilt saadud loale avaldada süüteomenetluses kogutud andmeid. (p 11)

Haldusorgan ei või tugineda tõendile, mida eriseaduse järgi ei tohi haldusorganile edastada. Seega, kui süüteo kohtueelses menetluses kogutud tõendi kasutamiseks haldusmenetluses pole saadud prokuratuuri luba, nagu nõuab KrMS § 214, on tegu haldusmenetluses keelatud tõendiga. (p 12)

Kohtupraktikas on võetud seisukoht, et on olukordi, kus võib olla põhjendatud olemasoleva jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil, kuid selle vastu peab olema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHK otsus nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). LS ega muud seadused ei näe ette, et sõidukite atesteeritud ülevaataja taustakontrolli tegemiseks võib kasutada jälitustoiminguga kogutud andmeid. Vajalikud andmed tuleb koguda kas registritest või dokumentaalsete tõendite analüüsimisel (vrd nt RKHK otsuses nr 3-16-2498/30 kõne all olnud PPVS § 7⁵⁰). Seega polnud vastustajal õiguslikku alust kasutada jälitustoiminguga kaebaja kohta saadud teavet. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 19). Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p-d 13 ja 14)

Isegi juhul, kui haldusorganil polnud haldusmenetluses asjaolusid tuvastades võimalik tõendina kasutada süüteoasja kohtuotsust ning asjaolud on tuvastatud näiteks kaudsete tõendite alusel, on vastustajal võimalik esitada kohtuotsus tõendina halduskohtumenetluses, kui kohtuotsus on kohtumenetluse ajaks jõustunud. HKMS § 27 lg 1 p-des 5, 6, 7 on rõhutatud, et menetlusosalistel on halduskohtumenetluses võrdsed võimalused põhjendusi, seletusi, tõendeid ja vastuväiteid esitada. Pärast haldusmenetlust jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas võib kinnitada, et vastustaja kaalutluste aluseks olnud asjaolud esinesid ka haldusakti andmise ajal. (p 21)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• tõendamine
• ->
• tõendid

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• tõendamine
• ->
• haldus- ja süüteomenetluses kogutud tõendid

Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme ka sellega, et jättis asja lahendamisel arvestamata kõik tõendid, mis pärinesid kaebaja suhtes läbiviidud süüteomenetlusest. HKMS § 62 sätestab, millisel juhul võib tõendid jätta kogumata või arvestamata. HKMS § 62 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest siis, kui see on saadud kuriteoga või põhiõiguste rikkumisega. Selle sätte alusel tuleb jätta kõrvale halduskohtu kogutud jälitustoimingu protokoll kui tõend, sest kaebaja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise menetluses ei olnud jälitustoimingute tegemine lubatav ning jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamine atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise otsuse õiguspärasuse kontrolliks rikuks PS §-s 26 sätestatud põhiõigust – eraelu puutumatust. HKMS § 62 järgi oleks ringkonnakohus pidanud ülejäänud tõendeid menetluses arvestama. (p 18)

Ringkonnakohus viitas otsuses RKTK otsusele asjas nr 2-15-13216. Tsiviilkolleegium rõhutas selles otsuses jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamise tingimusi. RKTK sellele otsusele viitas RKHK ka otsuses nr 3-16-2498/30 (vt p 21), selgitades, et jälitustoiminguga saadud andmete puhul hõlmab tõendi saamise õiguspärasus HKMS § 62 lg 3 p 1 mõttes ennekõike jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning toimingu tegemisel seaduse nõuete järgimist. Kui kohtu hinnangul on tõend saadud põhiõiguse rikkumisega, peab kohus tõendi vastuvõtmist kaaludes hindama riive intensiivsust ning tõendi vastu võtmata jätmise mõju tõendi esitaja õigustele. Eeltoodud seisukohti saab jälitustoimingu protokolli kui halduskohtumenetluses esitatud tõendi lubatavuse hindamiseks kasutada juhul, kui jälitustoiminguga kogutud andmete kogumiseks või kasutamiseks on seaduses sätestatud õiguslik alus. Kui kohtumenetluses esitatakse tõendina süüteoasjas jõustunud kohtuotsus, pole seda vaja eespool kirjeldatud viisil kaaluda, sest HKMS § 56 ja TsMS § 272 lg 2 kohaselt on kohtuotsus teises kohtuasjas üldjuhul lubatav dokumentaalne tõend. (p-d 19 ja 20)

Isegi juhul, kui haldusorganil polnud haldusmenetluses asjaolusid tuvastades võimalik tõendina kasutada süüteoasja kohtuotsust ning asjaolud on tuvastatud näiteks kaudsete tõendite alusel, on vastustajal võimalik esitada kohtuotsus tõendina halduskohtumenetluses, kui kohtuotsus on kohtumenetluse ajaks jõustunud. HKMS § 27 lg 1 p-des 5, 6, 7 on rõhutatud, et menetlusosalistel on halduskohtumenetluses võrdsed võimalused põhjendusi, seletusi, tõendeid ja vastuväiteid esitada. Pärast haldusmenetlust jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas võib kinnitada, et vastustaja kaalutluste aluseks olnud asjaolud esinesid ka haldusakti andmise ajal. (p 21)

• Haldusõigus
• ->
• Liiklus ja transport
• ->
• liiklus teedel
• ->
• sõiduki tehnojärelevalve

Kohtupraktikas on võetud seisukoht, et on olukordi, kus võib olla põhjendatud olemasoleva jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil, kuid selle vastu peab olema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHK otsus nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). LS ega muud seadused ei näe ette, et sõidukite atesteeritud ülevaataja taustakontrolli tegemiseks võib kasutada jälitustoiminguga kogutud andmeid. Vajalikud andmed tuleb koguda kas registritest või dokumentaalsete tõendite analüüsimisel (vrd nt RKHK otsuses nr 3-16-2498/30 kõne all olnud PPVS § 7⁵⁰). Seega polnud vastustajal õiguslikku alust kasutada jälitustoiminguga kaebaja kohta saadud teavet. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 19). Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p-d 13 ja 14)

Kuigi on oluline, et sõidukite atesteeritud ülevaataja oleks aus ja usaldusväärne isik, ei saa tema atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise põhjendamisel arvesse võtta seda, et isik on selles menetluses eitanud oma süüd ja andnud vastuolulisi ütlusi. Haldusjärelevalve menetluses ei saa raskema tagajärje ähvardusel sundida isikut ennast süüstavaid ütlusi andma. (p 23)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• eraelu puutumatus (§ 26)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• perekonnaeluga soetud õigused (§ 27)
• ->
• perekonnapõhiõigus (§ 26 ja § 27 lg 1)

HKMS § 62 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest siis, kui see on saadud kuriteoga või põhiõiguste rikkumisega. Selle sätte alusel tuleb jätta kõrvale halduskohtu kogutud jälitustoimingu protokoll kui tõend, sest kaebaja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise menetluses ei olnud jälitustoimingute tegemine lubatav ning jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamine atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise otsuse õiguspärasuse kontrolliks rikuks PS §-s 26 sätestatud põhiõigust – eraelu puutumatust. (p 18)

• Haldusõigus
• ->
• Rahapesu ja finantsjärelevalve
• ->
• rahapesu ja terrorismi tõkestamine
• ->
• halduskonfiskeerimine

RahaPTS § 57 hõlmab nii rahapesu (RahaPTS § 4) kahtlusega kui ka terrorismi rahastamise (RahaPTS § 5) kahtlusega vara. Vara on igasugune ese, samuti sellise eseme omandiõigust või muid selle esemega seotud õigusi tõendav dokument, sealhulgas elektroonne dokument, ning sellisest esemest saadud kasu (RahaPTS § 3 p 2). Esemeks on asjad (s.o kehalised esemed: vallas- ja kinnisasjad), õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks (TsÜS §-d 48, 49 ja 50). Haldusmenetluses vara riigi omandisse kandmist tähistatakse terminiga halduskonfiskeerimine, mis on süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise üheks alaliigiks. RahaPTS §-s 57 sätestatud rahapesu kahtlusega vara riigi omandisse kandmise eesmärk on tõkestada Eesti rahandussüsteemi ja majandusruumi kasutamist rahapesuks ning suurendada seeläbi ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust. Musta raha kõrvaldamisega tõkestatakse ja ennetatakse ka kuritegevust üldisemalt. Meedet kasutatakse vara, mitte isiku suhtes, st tegu on in rem konfiskeerimisega. Halduskonfiskeerimisel kantakse riigi omandisse tõenäolise rahapesu vahetu objekt ehk eelkuriteoga saadud tulu või selle asemel saadud vara (vt RahaPTS § 4 lg 1; vt ka RKKKm nr 3-1-1-24-17, p 11). (p-d 12-14)

EL-i õigus ei kohusta Eesti seadusandjat looma halduskonfiskeerimise instituuti ega suuna seetõttu kohut, kui halduskonfiskeerimiseks loa andmisel tuleb õigusnorme tõlgendada ja kohaldada. Direktiivi 2015/849 art 32 lg 7 ei eelda halduskonfiskeerimist ja piirdub üksnes käsutuspiirangute seadmisega rahapesu kahtluse korral. Direktiivi 2014/42 ja raamotsuse 2005/212/JSK esemelisse kohaldamisalasse ei kuulu samuti halduslik või tsiviilõiguslik konfiskeerimismenetlus. Ka rahvusvaheline õigus ei kohusta Eesti seadusandjat looma halduskonfiskeerimise instituuti. (p-d 15-16)

Rahapesu kahtlusega kontovara halduskonfiskeerimine on võimalik juhul, kui vara ei ole võimalik mõjuval põhjusel konfiskeerida kriminaalmenetluses. Viimane on õiguskorras peamine kuriteo asjaolude väljaselgitamise meede ning tagab üldjuhul isikutele, sh kannatanutele kõrgemad menetlusgarantiid. Samuti on kriminaalmenetluses konfiskeerimisel tõendamisstandard kõrgem. Tulenevalt proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest ei peaks kuriteo asjaolusid välja selgitama üldjuhul kriminaalmenetluse asemel haldusmenetluses. Haldusmenetlusena toimetatava järelevalve peamine eesmärk on avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ning rikkumise kõrvaldamine (vt riikliku järelevalve kohta nt KorS § 2 lg 1). Süüteomenetluse peamine eesmärk on seevastu süüteole viitavate asjaolude väljaselgitamine ning õigushüvede efektiivne karistusõiguslik kaitse (RKKKm nr 1-20-79/9, p 26; vt ka RKÜKo nr 3-1-1-120-03, p 13; RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 12). Süüteomenetlus ei asenda haldusmenetlust ja järelevalvemenetlust ei viida läbi kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks (RKHKo nr 3-3-1-33-13, p 21). Rahapesu kuriteo tunnuste ilmnemisel tuleb kriminaalmenetluse kohustuslikkusest tulenevalt riigil üldjuhul ja esmajärjekorras reageerida kriminaalmenetluslike meetmetega. Ei ole proportsionaalne rakendada omandiõigust intensiivselt riivavaid haldusmeetmeid kuriteokahtluse alusel olukorras, kus esineb reaalne võimalus selgitada kuriteo asjaolud täpsemalt välja kriminaalmenetluse abil. Rahapesu kahtluse korral on halduskonfiskeerimiseks võimalik luba anda vaid juhul, kui esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Selliseks põhjuseks võib muu hulgas olla kuriteo aegumine, kahtlustatava või süüdistatava parandamatu haigus, surm, kõrvalehoidmine kriminaalmenetlusest või immuniteet, tõendamisraskuste (eelkõige rahvusvahelise koostöö võimatuse) tõttu kriminaalmenetluse lõpetamine, teises riigis toimetatav kriminaalmenetlus ning sellest tulenev vajadus vältida ne bis in idem-põhimõtte rikkumist vms. Teisisõnu, halduskonfiskeerimine on kehtiva seaduse järgi subsidiaarne, täites põhjendatud juhtudel kriminaalmenetlusest jäävaid lünki rahapesu kahtlusega vara käibelt kõrvaldamisel (riigi omandisse kandmisel). (p-d 17-17.5)

Halduskohtu loa alusel tehtav RAB-i otsus RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmiseks on HMS § 51 kohaselt haldusakt. Sellega luuakse senise omaniku omandiõiguse asemel riigi omandiõigus konkreetse vara suhtes. Seega kujutab vara riigi omandisse kandmine endast subjektiivsete õiguste reguleerimiseks antud õigusakti. Niisuguse otsustuse tegemine pärast halduskohtult loa saamist on haldusmenetlus (HMS § 2 lg 1). Sellise haldusakti vaidlustamine toimub kehtiva seaduse järgi tavalisi kaebetähtaegu järgides ja vaidlus lahendatakse üldkorras. Selle raames ei pea kohus üldjuhul naasma loamenetluses lahendatud küsimuse juurde, kas halduskonfiskeerimine on lubatav, pidades silmas selle kriminaalmenetlusest jäävate lünkade täitja rolli. Küll ei saa halduskohus RahaPTS § 57 lg-s 7 sätestatud eelduste kontrollimisel enam piirduda ilmselguse kriteeriumiga, vaid peab kujundama seisukoha, kas halduskonfiskeerimise eeldused on täidetud. (p 19.3)

RahaPTS § 57 lg-s 7 märgitud halduskonfiskeerimise eeldused või tingimused on halduskonfiskeerimise subsidiaarsusele kumulatiivselt järgmised: 1) taotluse on esitanud RAB või prokuratuur, 2) vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud üks aasta (üheaastast tähtaega tuleb arvutada esmase piirangu kehtestamisest RahaPTS § 57 lg 1 alusel, mitte 60 päeva möödumisest (RKHKm nr 3-20-664/10, p 11)), 3) vaidlusalune vara on jätkuvalt seotud rahapesu kahtlusega (RahaPTS § 57 lg 1) ja vara legaalne päritolu ei ole tõendatud (RahaPTS § 57 lg 3 p 1, lg 10), 4) ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat või vara valdaja teatab varast loobumise soovist. (p 22)

Halduskonfiskeerimisel ei pea kõik rahapesu koosseisu tunnused olema sellise rangusega täidetud, nagu see on karistusõiguses. Kuna halduskonfiskeerimise eelduseks on rahapesu kahtlus, siis erinevalt süüteomenetlusest ei pea halduskonfiskeerimise menetluses rahapesu toimumine olema tuvastatud. Piisab, kui RAB asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendab rahapesu kahtlust. Kui halduskonfiskeerimiseks halduskohtu loa andmisel kohaldub rahapesu kahtluse hindamisel ilmselguse kriteerium (st kahtlus ei tohi olla ilmselgelt põhjendamatu), siis otsuses halduskonfiskeerida peab RAB asjaoludele ja otseste või kaudsete tõendite kogumile tuginedes näitama, et rahapesu toimus ülekaaluka tõenäosusega, st rahapesu toimumine on märksa tõenäolisem kui mittetoimumine. Selline tõendamisstandard erineb tavapärasest halduskohtumenetluses kehtivast standardist – veendumusest (HKMS § 61). Viimane on madalam kui väljaspool mõistlikku kahtlust, kuid enam kui ülekaalukas tõenäosus. (p-d 24.1-24.2)

Kogu halduskonfiskeeritav vara peab olema seotud kuritegeliku tegevuse (eelkuriteo) kahtlusega – olema sellest või selle asemel saadud (RahaPTS § 4 lg 1 sissejuhatav osa). Seejuures ei saa konfiskeerida suuremas ulatuses, kui enne on varale seatud käsutuspiirangud. Erandiks on aja möödudes lisanduv kasu (TsÜS § 62), nt intress või väärtpaberitulu, mis halduskonfiskeerimise eelduste täidetusel kuulub samuti konfiskeerimisele. (p 24.4)

Pelk halduskonfiskeerimise kohaldamine ise ei tähenda isiku süütuse presumptsiooni rikkumist, sest see lähtub kuriteo kahtlusest, mitte kindlalt tuvastatud sündmusest (vrd ka EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 71–74). Nii RAB, esitades taotluse või andes haldusakti, kui ka halduskohus, andes luba või vaagides RAB-i haldusakti õiguspärasust, peab põhjendused koostama süütuse presumptsiooni silmas pidades ehk sõnastuses, mis väldib hinnangu andmist, kas isik on süüteo toime pannud. (p 25.3)

Konto omaniku tsiviilõiguslikus mõttes omandiõigus kontol olevale varale ei sõltu sellest, kas kontole jõudnud vahendid on saadud seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Seda ei muuda ka RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatu. (p 28)

Halduskonfiskeerimine on võimalik, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha, kas kontovara omanikku või tegelikku kasusaajat. Seejuures on RahaPTS § 57 lg-st 7 tulenevalt kontovara puhul ennekõike oluline viimati nimetatu (s.o tegeliku kasusaaja) kindlakstegemise ebaõnnestumine. Kontole laekuv muutub konto omaniku omandiks, mistõttu ei ole üldjuhul kahtlust, kes on tsiviilõiguslikus mõttes kontovara omanik. Erandiks võib olla näiteks fiktiivse identiteediga avatud konto. RahaPTS § 57 lg-te 6, 7 ja 8 koostoimest nähtub aga seadusandja tahe jõuda kontovara puhul lisaks ka majanduslikus mõttes omanikuni ehk küsimuseni, kes on vara tegelik kasusaaja. Tegeliku kasusaaja mõiste defineerib RahaPTS § 9. Selleks on füüsiline isik, kellel on omandi või muul viisil kontrollimise kaudu lõplik valitsev mõju füüsilise või juriidilise isiku üle või kelle huvides, kasuks või nimel tehing või toiming tehakse (lg 1; vt ka lg-d 2–7). Halduskonfiskeerimine on võimalik vaid subsidiaarselt, st kui esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Kui kõnealune eeldus on täidetud, siis kriminaalmenetluse lõpetamine või alustamata jätmine tähendab üldjuhul ühtlasi seda, et tegelik kasusaaja on tuvastamata. Sel juhul tuleb RAB-il teha pingutusi, et tegelik kasusaaja kindlaks teha halduskonfiskeerimise menetluses. Vara riigi omandisse kandmise otsus eeldab, et tegeliku kasusaaja kindlakstegemine ei ole õnnestunud ka haldusmenetluses. (p-d 30-30.2)

Eeldus, et ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat või vara valdaja teatab varast loobumise soovist võimaldab kontovara riigi omandisse kanda järgmistel juhtudel. Esiteks, konto omanik on teatanud soovist varast loobuda. Teiseks on halduskonfiskeerimine võimalik, kui kontovara tegelik kasusaaja (ehk majanduslikus mõttes omanik) ei ole teada. See hõlmab ka juhtumeid, kus isik on kinnitanud enda variisikuks olemist, kuid ei anna nõusolekut vara halduskonfiskeerida, ei tee koostööd, kaob või muutub muul põhjusel kättesaamatuks. (p 31)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• erimenetlused
• ->
• haldustoiminguks loa andmine
• ->
• vara käsutuspiirang või halduskonfiskeerimine

Halduskohtul tuleb halduskonfiskeerimiseks loa andmisel esmalt selgitada, kas esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Muude halduskonfiskeerimiseks vajalike eelduste juures saab piirduda küsimusega, kas vara riigi omandisse kandmine ei ole ilmselgelt välistatud. See, kas halduskonfiskeerimine on lubatav ja selleks vajalikud eeldused täidetud, otsustatakse haldusmenetluses, mis eelneb RAB-i haldusakti andmisele, ja sellele järgnevas võimalikus halduskohtumenetluses. Selline tõlgendus lähtub vajadusest tagada isiku õiguste tõhus kaitse, samuti asjaolust, et põhiseadusest otseselt mittetuleneval halduskohtu loal peab olema mõistlik põhjus, mis õigustaks eraldiseisvat eelkontrolli lisaks tavapärasele halduskohtu järelkontrollile. (p 19)

Tagamaks halduskonfiskeerimise menetlust, võib RAB paluda halduskonfiskeerimiseks loa taotlemisel halduskohtul kohaldada mõnd tagavat meedet HKMS § 168 lg 1 teise lause ja § 178 lg 3 alusel (nt HKMS § 251 lg 1 p 4: vara arest). (p 19.4)

Halduskonfiskeerimisel ei pea kõik rahapesu koosseisu tunnused olema sellise rangusega täidetud, nagu see on karistusõiguses. Kuna halduskonfiskeerimise eelduseks on rahapesu kahtlus, siis erinevalt süüteomenetlusest ei pea halduskonfiskeerimise menetluses rahapesu toimumine olema tuvastatud. Piisab, kui RAB asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendab rahapesu kahtlust. Kui halduskonfiskeerimiseks halduskohtu loa andmisel kohaldub rahapesu kahtluse hindamisel ilmselguse kriteerium (st kahtlus ei tohi olla ilmselgelt põhjendamatu), siis otsuses halduskonfiskeerida peab RAB asjaoludele ja otseste või kaudsete tõendite kogumile tuginedes näitama, et rahapesu toimus ülekaaluka tõenäosusega, st rahapesu toimumine on märksa tõenäolisem kui mittetoimumine. Selline tõendamisstandard erineb tavapärasest halduskohtumenetluses kehtivast standardist – veendumusest (HKMS § 61). Viimane on madalam kui väljaspool mõistlikku kahtlust, kuid enam kui ülekaalukas tõenäosus. (p-d 24.1-24.2)

Pelk halduskonfiskeerimise kohaldamine ise ei tähenda isiku süütuse presumptsiooni rikkumist, sest see lähtub kuriteo kahtlusest, mitte kindlalt tuvastatud sündmusest (vrd ka EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 71–74). Nii RAB, esitades taotluse või andes haldusakti, kui ka halduskohus, andes luba või vaagides RAB-i haldusakti õiguspärasust, peab põhjendused koostama süütuse presumptsiooni silmas pidades ehk sõnastuses, mis väldib hinnangu andmist, kas isik on süüteo toime pannud. (p 25.3)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• erimenetlused
• ->
• esialgne õiguskaitse
• ->
• abinõud
• ->
• vara arest

Tagamaks halduskonfiskeerimise menetlust, võib RAB paluda halduskonfiskeerimiseks loa taotlemisel halduskohtul kohaldada mõnd tagavat meedet HKMS § 168 lg 1 teise lause ja § 178 lg 3 alusel (nt HKMS § 251 lg 1 p 4: vara arest). (p 19.4)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• kohtulikud menetlustoimingud
• ->
• toimikuga tutvumine

Kui kohus piirab HKMS § 88 lg-te 2 ja 3 alusel koostoimes § 79 lg-ga 1 isiku õigust tutvuda toimikuga, riivatakse sellega ühtlasi PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Juurdepääsu tõenditele võib seetõttu piirata üksnes eeldusel, et seeläbi ei moonutata õigust tõhusale õiguskaitsele (PS § 11) ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks. Piiramise otsustamisel tuleb kaaluda ühelt poolt huvi saladuse hoidmiseks ja selle eesmärki ning teisalt menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga, et tagada oma õiguste tõhus kaitse. (Vt pikemalt nt RKHKm 3-23-671/33, p 9 ja seal viidatud praktika; vt ka p-d 15 jj; EIKo 06.03.2012, Leas vs. Eesti (59577/08), p-d 77 jj.) (p 24.7)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• üldsätted
• ->
• süütuse presumptsioon

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• majandusalased süüteod
• ->
• äriühingutega seotud süüteod
• ->
• raamatupidamise kohustuse rikkumine

Olukorras, kus isikut süüdistatakse KarS § 381¹ lg 2 järgi raamatupidamisdokumentide varjamises, ei saa rääkida ümberpööratud tõendamiskoormusest ja riiklikul süüdistajal lasub kohustus esitada küllaldased tõendid selle kohta, milles varjamine ja seisnes. (p 13)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• majandusalased süüteod
• ->
• äriühingutega seotud süüteod
• ->
• raamatupidamise kohustuse rikkumine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tegevusetus

Raamatupidamisdokumentide varjamine KarS § 381¹ mõttes võib seisneda ka dokumentide üle andmata jätmises isikule, kellel on õigus dokumentidega tutvuda, kui toimepanijal on kohustus dokumendid esitada. (p 14)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• majandusalased süüteod
• ->
• äriühingutega seotud süüteod
• ->
• raamatupidamise kohustuse rikkumine

KarS § 381¹ on formaalne delikt, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. Isiku süüditunnistamine KarS § 381¹ järgi ei eelda selle tuvastamist, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist olnuks raskendatud mõnel konkreetsel isikul. Hinnata tuleb vaid seda, kui tähtsad olid varjatud dokumendid raamatupidamisandmestiku kui terviku seisukohalt. Olulisest raskendamisest KarS § 381¹mõttes ei saa rääkida siis, kui raamatupidamisdokumentatsioon on ka varjatud dokumentideta piisav, hindamaks raamatupidamiskohustuslase varalist seisundit olulises osas õigesti. (p 15)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulud

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulud
• ->
• kaitsjatasu ja esindaja tasu

Lepingulisele kaitsjale alusetute kaitseväidete esitamise eest makstud tasu ei arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu hulka ja seda ei hüvitata süüdistatavale ka tema õigeksmõistmise korral. (p 32)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Konkreetne normikontroll
• ->
• Asjassepuutuvus
• ->
• otsustava tähtsusega norm
• ->
• menetlusnorm

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Konkreetne normikontroll
• ->
• Asjassepuutuvus
• ->
• õigustloova akti andmata jätmise asjassepuutuvus

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Konkreetne normikontroll
• ->
• Asjassepuutuvus
• ->
• normi tõlgendamine asjassepuutuvuse hindamisel

Kohtulahendi alusel saab konkreetsest kohtuasjast alguse saanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses hinnata sellise normi põhiseaduspärasust, mis on PSJK § 14 lõike 2 mõttes asjassepuutuv (asjassepuutuvuse tingimuse kohta vt RKÜKo 22.12.2000, nr 3-4-1-10-00, p 10; 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; menetlusnormide asjassepuutuvuse kohta RKÜKm 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis ka samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul (RKPJKm 10.04.2018, nr 5-17-42/9, p-d 25-30). (p 15)

Vt RKPJKo 31.12.2014, nr 3-4-1-50-14, p 30 ja seal viidatud kohtupraktikat, milles rõhutati normide õiget tõlgendust asjassepuutuvuse eeldusena. (p 18)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ning vabaduse piiramise tingimused (§-d 20-21)
• ->
• vabaduse võtmine karistuse täideviimiseks (§ 20 lg 2 p 1)

PS §-st 20 ei tulene kohustust reguleerida tõendite kogumist kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande lahendamisel sarnase põhjalikkusega nagu menetluses, milles isik kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatakse ja teda vangistusega karistatakse. Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-9-15, punkt 31, Euroopa Inimõiguse Kohtu eespool viidatud otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• karistus
• ->
• karistusest vabastamine
• ->
• karistusest tingimisi vabastamine

KarS § 74 lõige 4 näeb rikkumise tuvastamisel ette kohustuse kasutada kaalutlusõigust ja kohaldada mõnda võimalikest järelmitest, sh on kohtul ka võimalus jätta seaduses kirjeldatud meetmed rakendamata (vt RKKKm nr 1-06-9135/67, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 17)

KarS § 74 alusel vangistusest tingimisi vabastamine tähendab isikule soodustusena tingimusliku vabaduse andmist, mille eest ootab avalik võim temalt kindlate nõuete ja kohustuste täitmist. Nende üldisemaks eesmärgiks on saavutada isiku õiguskuulekas käitumine (KrHS § 1 lõige 1). Tingimisi vangistusest vabastamise korraldus eeldab isiku aktiivset osalust enda käitumise kontrollimisel ja parandamisel koostöös kriminaalhooldajaga. (p 19)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• karistus
• ->
• karistusest vabastamine
• ->
• käitumiskontroll

KarS § 75 lõike 1 punkt 3 sätestab kriminaalhooldusalusele laieneva kontrollnõudena ka koostöökohustuse ehk kohustuse esitada kriminaalhooldajale andmeid kohustuste täitmise kohta. See tähendab muu hulgas, et kriminaalhooldaja nõudel peab süüdimõistetu andma selgitusi oma tegevuse kohta, mis võib mõjutada kriminaalhooldust. Kui kriminaalhooldajal on alus kahtlustada isikut kontrollnõuete rikkumises, siis tuleb süüdimõistetul selle kohta vajaduse korral aru anda, nagu ta peab vajaduse korral aru andma kohustuste täitmise kohta ka siis, kui kriminaalhooldajal selliseid kahtlusi ei ole (nt kohustus esitada andmeid elatusvahendite kohta). Hooldusaluse seletusi eeldab ka KrHS § 31 lõige 2, mis reguleerib kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande koostamist. Kokkuvõttes paneb KarS § 75 lõike 1 punkt 3 käitumiskontrollile allutatud süüdimõistetule kohustuse teha kriminaalhoolduse käigus kriminaalhooldusametnikuga koostööd, sh talle pandud kohustuste täitmisel. (p 19)

Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd RKKKm asjas nr 3-1-1-9-15, p 31, EIK otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• süütegu

Kontrollnõuete rikkumine ei ole süütegu, mille eest tunnistataks isik süüdi ja mõistetaks karistus. Isiku süüditunnistamine ja tema vangistusega karistamine on otsustatud juba varasemas kriminaalmenetluses. (p 20)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtulahendi jõustumine ja täitmisele pööramine
• ->
• kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine
• ->
• kriminaalhoolduse täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine

Vangistuse täitmisele pööramine olukorras, kus isikule on jäetud piiratud vabadus üksnes kohtu seatud tingimustel, ei ole võrreldav eelnenud süüditunnistamise ja vangistusega karistamisega (vt ka EIKo asjas Ganusauskas vs. Leedu, nr 47922/99, ja EIKo asjas Brown vs. Ühendkuningriik, nr 968/04, milles leiti, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 menetluslikud õigused ei ole kohaldatavad võrreldavates menetlustes). Seetõttu pole tegemist menetlusega, milles saaks tugineda PS § 22 lõikes 3 antud õigusele. (p 20)

Maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd RKÜKo asjas nr 3-1-1-18-12, p 49, milles üldkogu rõhutas, et KarS § 74 lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu KarS § 74 lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel. KarS § 74 lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lõike 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje. Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega. (p 21)

Tõhus ja õiglane menetlus tähendab, et isikul peab olema võimalik saavutada talle soodus otsus menetluses, mis tagab osalemis-, ärakuulamis- ja vaidlustamisvõimaluse koos võimalustega esitada tõendeid enda kasuks ja avaldada arvamust enda vastu esitatud tõendite kohta. (p 22)

Kohus peab hindama, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning millega isik oma rikkumist põhjendab, samuti seda, kas see põhjus on mõjuv või mitte (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-82-12, p 12, milles heideti kõrvale väide, et süüdimõistetu enda seletuste põhjal ei ole lubatud alkoholi tarvitamise keelu rikkumist tuvastatuks lugeda, kuna pole järgitud politsei ja piirivalve seaduse nõudeid). Otsused alluvad edasikaebekorras kohtute kontrollile, mis annab võimaluse vaidlusi tekitavates menetlusküsimustes ühtlase kohtupraktika kujunemiseks. (p 23)

Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd RKKKm asjas nr 3-1-1-9-15, p 31, EIK otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• tõend ja tõendamine
• ->
• tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused
• ->
• tõendite kogumine

Maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd RKÜKo asjas nr 3-1-1-18-12, p 49, milles üldkogu rõhutas, et KarS § 74 lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu KarS § 74 lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel. KarS § 74 lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lõike 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje. Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega. (p 21)

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Au ja hea nime kaitse hõlmab selle sätte tähenduses ka süütuse presumptsiooni kaitse. Süütuse presumptsiooni rikuvad poolelioleva kriminaalmenetluse kohta tehtud ametnike avaldused eesmärgiga panna üldsus uskuma kahtlusalune süüd ja mõjutada asjaolude hindamist kohtu poolt.

Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kuuluvad täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Oluline on rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047. Riigikohtu praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Põhimõtted, mis on väljendatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17 ja otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 (koos täiendavate viidetega), on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool rõhutatud erisusi.

• Haldusõigus
• ->
• Isikuandmete kaitse
• ->
• isikuandmete töötlemine
• ->
• isikuandmete avalikustamine
• ->
• isikuandmete korduv avalikustamine

• Haldusõigus
• ->
• Isikuandmete kaitse
• ->
• isikuandmete töötlemise põhimõtted
• ->
• seaduslikkus
• ->
• ajakirjandusliku eesmärgil

IKS § 11 lg 1 ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks. Direktiivi 95/46/EÜ art 7 kohaselt ei ole andmete varasem avalikustamine aluseks andmete uuele töötlemisele.

Varem avalikustatud andmete uus töötlemine on võimalik kõigil IKS §-s 14 sätestatud alustel, samuti kohaldub IKS § 11 lg 2. See võimaldab nii ajakirjandusel andmeid avalikustada kui ka teistel isikutel, samuti haldusorganitel, neid ajakirjandusele edastada.

Riigiasutuse sisekommunikatsiooni väljaanded ja –kanalid ei ole IKS § 11 lg 2 mõttes meediaks ega toimi ajakirjanduslikul eesmärgil. Riik ei saa oma väljaannetes isikuandmete avaldamisel tugineda põhiseaduslikule sõna- ja ajakirjandusvabadusele, sest riik ei ole põhiõiguste kandja, vaid adressaat.

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• halduskohtu pädevus
• ->
• avalik-õiguslik vaidlus

Kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (vt nt määrus asjas nr 3-2-1-63-07, p 8). Kui avaliku võimu kandja rikkus võlaõigussuhtest tulenevat kohustust või tegutses muul viisil eraõiguslikus vormis, loetakse kahju tekitatuks eraõiguslikus suhtes. Kui teavet avaldab riik, kohalike omavalitsusüksus ja avalik-õiguslik juriidiline isik, eeldatakse, et see on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Selle eelduse võib kummutada vaid avaldatava teabe ülekaalukas ja tihe seos eraõiguslikus vormis täidetavate ülesannetega.

Vangistuse täideviimise ja vanglate korraldamise funktsioonide raames on kinnipeetava õigussuhe riigiga avalik-õiguslik. Erijuhtudel võib riigi õigussuhe kinnipeetavaga olla eraõiguslik, nt vangla poolt raviteenuse osutamisel või vangla kaupluse kaudu kaupade vahendamisel (RVastS § 1 lg 3 p 1; vt ka nt määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9, otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 10).

Kuigi avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamisel võidakse täiendavalt kohaldada eraõiguse, sh võlaõigusseaduse sätteid, ei muuda see kahju eraõiguslikus suhtes tekitatud kahjuks.

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusmenetluse asjaajamine ja läbiviimine
• ->
• ärakuulamine

HMS § 40 lg 1 nõuab andmesubjekti ärakuulamist enne isikuandmete avalikustamist haldusorgani poolt ning selleks on omakorda vältimatult vajalik andmesubjekti teavitamine avalikustamise kavatsusest. Samuti on andmesubjekti teavitamine vajalik juhul, kui andmete avalikustajaks on ajakirjandusväljaanne. IKS § 11 lg 2 kohustab ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete töötlemisel järgima ajakirjanduseetika põhimõtteid.

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• õigus aule ja heale nimele (§ 17)

Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kuuluvad täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Oluline on rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047. Riigikohtu praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Põhimõtted, mis on väljendatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17 ja otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 (koos täiendavate viidetega), on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool rõhutatud erisusi.

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• halduskohtu pädevus
• ->
• haldus- ja üldkohtu pädevuse piiritlemine
• ->
• täitemenetluses

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• halduskohtu pädevus
• ->
• haldus- ja üldkohtu pädevuse piiritlemine
• ->
• kriminaalmenetluses

Tegevuse haldustoiminguks kvalifitseerimisest ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra (HKMS § 4 lg 1). PPA teatises sisalduva isikule õigusrikkumise toimepanemise omistamise tagajärgedeks on sunniraha määramine täitemenetluses ja tulevikus võimalik kriminaalmenetluse alustamine KarS § 331² tunnustel. Nende olukordade kohtulikuks arutamiseks on ette nähtud teistsugused menetluskorrad: tsiviilkohtumenetlus ja kriminaalasja kohtulik menetlus. Halduskohtu funktsioon ei ole läbi viia eeltõendamismenetlust teist liiki kohtumenetluste jaoks. (p 14)

• Haldusõigus
• ->
• Korrakaitse
• ->
• riikliku järelevalve mõiste

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusmenetluse ja süüteomenetluse piiritlemisel saab ja tuleb lähtuda mh toimingu eesmärgist ja olemusest ning menetleja tahtest ja selle avaldamisest. KorS § 1 lg 4 järgi määrab tegevuse õigusliku aluse valiku riikliku järelevalve menetluse või süüteomenetluse vahel meetme objektiivne eesmärk. (p 12)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• toiming

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• halduskohtu pädevus
• ->
• avalik-õiguslik vaidlus

Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise näol on selles sisalduva andmetöötluse osas tegemist haldustoiminguga. (p 12.3)

Tegevuse haldustoiminguks kvalifitseerimisest ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra (HKMS § 4 lg 1). PPA teatises sisalduva isikule õigusrikkumise toimepanemise omistamise tagajärgedeks on sunniraha määramine täitemenetluses ja tulevikus võimalik kriminaalmenetluse alustamine KarS § 331² tunnustel. Nende olukordade kohtulikuks arutamiseks on ette nähtud teistsugused menetluskorrad: tsiviilkohtumenetlus ja kriminaalasja kohtulik menetlus. Halduskohtu funktsioon ei ole läbi viia eeltõendamismenetlust teist liiki kohtumenetluste jaoks. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• menetlusosalise (vande all) antud seletus

Kohtu võimalus võtta võlgnikult vanne ei tähenda, et kohtul oleks õigus kohustada võlgnikku vande all ütlusi andma. Võlgniku vannet vara ja võlgade õigsuse kohta ei saa samastada võlgniku kui menetlusosalise vande all ülekuulamisega. (p 13)

Pankrotimenetluses oleks võlgniku juhatuse liikme vande all ütluste andmise eesmärk teabe kogumine pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotimenetluses saaks selline ülekuulamine teenida eelkõige pankrotimenetluse eesmärke, milleks PankrS § 2 kohaselt on rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel ja selgitada välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Füüsilisest isikust võlgnikku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liiget ei või pankrotimenetluses vande all üle kuulata ilma tema nõusolekuta (sh võib ta olla nõus andma ütlusi ainult osa asjaolude kohta). Kui eelnimetatud isik keeldub vande all ütlusi andmast, siis ei ole tegu teabe andmisest keeldumisega PankrS-i mõttes ja selle eest ei saa sanktsioonina kohaldada aresti. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Maksejõuetusmenetlus
• ->
• Pankrotimenetlus
• ->
• võlgniku õiguslik seisund
• ->
• võlgniku vanne

Kohtu võimalus võtta pankrotimenetluses võlgnikult vanne ei tähenda, et kohtul oleks õigus kohustada võlgnikku vande all ütlusi andma. Võlgniku vannet vara ja võlgade õigsuse kohta ei saa samastada võlgniku kui menetlusosalise vande all ülekuulamisega. (p 13)

Pankrotimenetluses oleks võlgniku juhatuse liikme vande all ütluste andmise eesmärk teabe kogumine pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotimenetluses saaks selline ülekuulamine teenida eelkõige pankrotimenetluse eesmärke, milleks PankrS § 2 kohaselt on rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel ja selgitada välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Füüsilisest isikust võlgnikku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liiget ei või pankrotimenetluses vande all üle kuulata ilma tema nõusolekuta (sh võib ta olla nõus andma ütlusi ainult osa asjaolude kohta). Kui eelnimetatud isik keeldub vande all ütlusi andmast, siis ei ole tegu teabe andmisest keeldumisega PankrS-i mõttes ja selle eest ei saa sanktsioonina kohaldada aresti. (p 14)

Pankrotimenetluses tekib võlgniku ja tema võlausaldajate vahel spetsiifiline usaldussuhe, mille täitmine muu hulgas eeldab ka täielikku teabevahetust. Samas näeb PS § 22 lg 3 ette, et igaühel on õigus keelduda selliste ütluste andmisest, mida võidakse kasutada tema vastu kriminaalmenetluses. Menetlusosalise vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest ei tulene pankrotivõlgnikule õigust keelduda teabe andmisest PankrS § 85 järgi. Pankrotimenetluses sõltub võimalus enesesüüstamise keelule tuginedes teabe andmisest keelduda sellest, kas on olemas seadusesäte, mis selgelt keelab pankrotimenetluses saadud teabe kasutamise tõendina kriminaalmenetluses. Kohus peab olukorras, kus võlgnik või tema juhatuse liige keeldub pankrotimenetluses aresti ähvardusel teavet andmast, kuna teabe andmine võib teda süüstada, kontrollima pankrotiseaduses ettenähtud teabe andmise kohustust ettenägeva sätte põhiseaduspärasust ja vajadusel algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus Riigikohtus
• ->
• määruskaebemenetlus
• ->
• määruskaebuse esitamise õigus

PankrS § 89 lg 5 teises lauses ette nähtud määruskaebeõigust ei saa tõlgendada laiendavalt. Maakohtu määruse peale on seaduse järgi kaebeõigus üksnes isikul, kelle õigusi kitsendatakse, ehk võlgnikul või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikmel. Seega tuleb ka PankrS § 89 lg 5 teist lauset tõlgendada selliselt, et Riigikohtule määruskaebuse esitamise õigus on võlgnikul või tema juhtorgani liikmel ja et kahekordne kaebeõigus on tagatud just isikule, kellele sanktsioon määrati. (p 12)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Konkreetne normikontroll

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Konkreetne normikontroll
• ->
• Asjassepuutuvus

Riigikohus kontrollib konkreetse normikontrolli raames vaid asjassepuutuva e kohaldamisele kuuluva seaduse põhiseaduslikkust. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega - kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (p 13) Riigikohus kontrollib, kas taotluse esitanud kohus kohaldas vaidluse lahendamiseks sätet, mis on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa aga anda hinnangut, kas menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud. (p 14)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• halduskohtu pädevus

Halduskohtu pädevuses ei ole otsustada, millisel alusel tuleb kriminaalasja menetlus lõpetada. Halduskohus saab üksnes kontrollida, uurija ja prokuröri menetlustoimingute õiguspärasust, kui need riivavad isiku põhiõigusi. (p 18)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• põhiõiguste piiramise tingimused (§ 11)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• põhiõigus korraldusele ja menetlusele (§ 14)
• ->
• õigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale menetlusele

Presumptsioon, et parkimiskorra rikkumise puhul pani rikkumise toime isik, kelle nimele sõiduk on registreeritud, on õiguserikkumise iseloomu ja rikkumiste suure hulga tõttu õigustatud. (p 13) Vähetähtsat haldusõiguserikkumist võib menetleda ja süüdlast karistada ametiisik. Karistatud isikul peab aga olema võimalus vaidlustada tema kohta tehtud otsust kohtus. (p 14)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• kohtusse pöördumise õigus ja õigused kohtumenetluses (§ 15, § 24)
• ->
• õigus pöörduda kohtusse (§ 15 lg 1 esimene lause)

Vähetähtsat haldusõiguserikkumist võib menetleda ja süüdlast karistada ametiisik. Karistatud isikul peab aga olema võimalus vaidlustada tema kohta tehtud otsust kohtus. (p 14)