/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 308| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-2231/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.10.2018
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad, art 1 lg 3 p e ja lg 4 järgi võis Eesti riik kehtestada eeskirjad looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisele küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliste eeskirjade kehtestamise pädevus on väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala. Seetõttu reguleerib praegust juhtumit riigisisene ToiduS § 26 lg 3 alusel kehtestatud põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määrus nr 74 „Kütitud uluki rümba ja rümba raietükkide väikeses koguses käitlemise hügieeninõuded“ (määrus nr 74). Seadusandja võib reguleerida väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala olevat küsimust viitenormiga Euroopa Liidu õigusele. (p 8) Kuna praegusel juhul oli asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamine liikmesriigi pädevuses ja liikmesriigil ei olnud kohustust rakendada Euroopa Liidu õigust, siis oli valdkonna eest vastutava ministri otsustada, kas säilitada määruse nr 74 § 5 lg-s 1 tehtud viide määrusele nr 2075/2005 või kehtestada § 5 lg 1 uue sisuga. (p 9) Seetõttu tuleb määruse nr 74 § 5 lg 1 teises lauses sisalduvat viitenormi mõista staatilise viitenormina. Selline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna määruses nr 2075/2005 sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu määruse nr 74 osaks, ei tähenda määruse nr 74 § 5 lg 1 teise lause kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas määruse nr 74 § 5 lg 1 teine lause on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda määruse nr 2075/2005 redaktsioonist, mis kehtis määruse nr 74 kehtestamise ajal. (p 11) Alates 31. detsembrist 2009 ei olnud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul lubatav. (vt p 12)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad, art 1 lg 3 p e ja lg 4 järgi võis Eesti riik kehtestada eeskirjad looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisele küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliste eeskirjade kehtestamise pädevus on väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala. Seetõttu reguleerib praegust juhtumit riigisisene ToiduS § 26 lg 3 alusel kehtestatud põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määrus nr 74 „Kütitud uluki rümba ja rümba raietükkide väikeses koguses käitlemise hügieeninõuded“ (määrus nr 74). Seadusandja võib reguleerida väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala olevat küsimust viitenormiga Euroopa Liidu õigusele. (p 8) Kuna praegusel juhul oli asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamine liikmesriigi pädevuses ja liikmesriigil ei olnud kohustust rakendada Euroopa Liidu õigust, siis ei ole kohaldatav määruse nr 2015/1375 art 15 lg 2, mille kohaselt tõlgendatakse viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele viidetena määrusele nr 2015/1375. Valdkonna eest vastutava ministri otsustada oli, kas säilitada määruse nr 74 § 5 lg-s 1 tehtud viide määrusele nr 2075/2005 või kehtestada § 5 lg 1 uue sisuga. (p 9) Seetõttu tuleb määruse nr 74 § 5 lg 1 teises lauses sisalduvat viitenormi mõista staatilise viitenormina. Selline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna määruses nr 2075/2005 sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu määruse nr 74 osaks, ei tähenda määruse nr 74 § 5 lg 1 teise lause kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas määruse nr 74 § 5 lg 1 teine lause on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda määruse nr 2075/2005 redaktsioonist, mis kehtis määruse nr 74 kehtestamise ajal. (p 11) Alates 31. detsembrist 2009 ei olnud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul lubatav. (vt p 12)
HÕNTE § 29 lg-s 3 on silmas peetud üksnes neid norme, mille vastuvõtmise kohustus tuleneb Euroopa Liidu õigusest. Sellistel juhtudel lisatakse nii seaduseelnõule kui ka määruse eelnõule normitehniline märkus, milles esitatakse muuhulgas ka viidatud õigusakti muutva õigusakti andmed (HÕNTE § 27 lg 4 ja § 51). Neil puhkudel on tegemist dünaamilise viitenormiga ja normitehniline märkus aitab tagada, et dünaamiline viitenorm oleks kooskõlas õigusselguse põhimõttega. (p 9) Praegusel juhul tuleb liikmesriigi pädevuses olevas valdkonnas kehtestatud riigisiseses määruses sisalduvat Euroopa Liidu õigusega seotud viitenormi mõista staatilise viitenormina. Staatiline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna praeguseks kehtetus Euroopa Komisjoni rakendusmääruses sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu siseriikliku määruse osaks, ei tähenda selle määruse kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas siseriiklikus määruses sisalduv viide kehtetule Euroopa Komisjoni rakendusmäärusele on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda rakendusmääruse redaktsioonist, mis kehtis siseriikliku määruse kehtestamise ajal. (p 11)
3-17-1613/165 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.11.2018
3-17-2226/113 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.03.2018
Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)
Vt p 4. Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. Praegusel juhul ei ole hankija siiski ära näidanud sedavõrd intensiivset avaliku huvi kahjustamise ohtu, et see õigustaks esialgse õigus­kaitse tühistamist, mis võiks omakorda kahjustada avalikku huvi õiguspärase hankemenetluse vastu. (p 4.3.)
Vt p 4. Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. Praegusel juhul ei ole hankija siiski ära näidanud sedavõrd intensiivset avaliku huvi kahjustamise ohtu, et see õigustaks esialgse õigus­kaitse tühistamist, mis võiks omakorda kahjustada avalikku huvi õiguspärase hankemenetluse vastu. (p 4.3.)
Lihtmenetluses on Riigikohtul võimalik mõjuval põhjusel erandina arvestada ka asjaolusid, mida pole tuvastatud alama astme kohtu otsusega (HKMS § 134 lg 1, lg 2 p 4, lg 3; vrd RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 5.)
Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)
3-4-1-4-12 PDF Riigikohus 20.11.2012
VEB Fond loodi ja selle sertifikaadid anti välja Riigikogu 1993. aasta otsuse alusel seoses Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga varade külmutamisega endise NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB). Üldkogu hinnangul tulenes Riigikogu pädevus 15. veebruari 2012. a otsuse vastuvõtmiseks PS § 65 punktist 16. Kuna VEB Fondiga seotud küsimustesse oli Riigikogu juba 1993. a-l sekkunud oma otsusega, oli ka 2012. aastal jätkuvalt tegemist riigielu küsimusega. Küsimuse vastu esines ka 2012. aastal jätkuvalt suur avalik huvi. (p 46) Küsimus on, kas seadusest võiks tuleneda kaebajate nõudeõigus suuremale hüvitisele, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega neile määrati. (p 48) Üldkogu hinnangul ei ole õiguslikku alust, millele tuginedes saaks määrata hüvitise sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest. (p 49) Ükski seadus ei kohustanud Riigikogu lahendama kaebajate nõudeid tulenevalt võimalikust kahju tekitamisest või sundvõõrandamisest VEB Fondi loomise ja selle tegevuse korraldamise tõttu. Sääraste nõuete lahendamine kuulub kohtu pädevusse (PS § 146 esimene lause; vt ka allpool punkt 73). Ka haldusasjas tehtud ringkonnakohtu otsus ei kohustanud Riigikogu lahendama kahju hüvitamise küsimust, vaid üksnes otsustama selle üle, mis saab VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuetest. (p 55) Seega ei tulenenud ühestki seadusest Riigikogule kohustust määrata suurem hüvitis, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ette nähti. (p 56) PS § 25 annab igaühele õiguse nõuda talle ükskõik kelle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. (p 64) Üldkogu leiab, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei tekitatud kaebajatele kahju. Varaline kahju oleks kaebajatele tekkinud juhul, kui selle otsuse tagajärjel oleks nende varaline seisund halvem kui olukorras, kus Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsust ei oleks tehtud. Enne Riigikogu otsuse tegemist oli otsustatud SA VEB likvideerida (vt otsuse punkt 25). Riigikogu otsusega sätestati SA VEB likvideerimisel sertifikaadiomanikele sama tagajärg, mis tulenes seadusest (vt otsuse punkt 54). Seega ei halvenenud Riigikogu otsuse tulemusena kaebajate varaline olukord. (p 65) PS § 32 sätestab omandiõiguse kaitse. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad ka varalised õigused. Praegusel juhul ei esine omandiõiguse riivet, sest Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei halvendatud kaebajate varalist seisu (eespool punktid 54 ja 65). (p 74) PS § 32 lõike 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Üldkogul ei ole vajadust hinnata, kas VEB Fondi sertifikaadid kujutasid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega kaasnenud võimaliku sundvõõrandamise eest kohest ja õiglast hüvitust, kuna praeguses asjas on küsimus üksnes sertifikaatide eest määratud hüvitise õiguspärasuses. (p 75) Põhiseadusest tulenevalt ei pidanud Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega kaebajatele VEB Fondi sertifikaatide eest suuremat hüvitist ette nägema. (p 77)
Üldkogu ei nõustu sellega, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei võiks menetluskulude hüvitamise regulatsiooni analoogia korras rakendada. Menetlusõiguse üldpõhimõte on, et põhjendamata avalduse esitanud menetlusosaline kannab teiste menetlusosaliste menetluskulud. Kaebajad ei saanud eeldada, et kaebuse lahendamisel ei teki vajadust kaasata kolmandaid isikuid. (p 81)
3-4-1-23-12 PDF Riigikohus 11.12.2012
Riigilõiv 7349 eurot 83 senti ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks vajalik, kuna nimetatud eesmärke on võimalik saavutada väiksema riigilõivuga, mis on nende eesmärkide saavutamisel vähemalt sama efektiivne kui praeguses määras riigilõiv, kuid koormab isikuid vähem. Riigikohus on korduvalt leidnud, et menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks piisaks madalamatest riigilõivu määradest (vt nt Riigikohtu üldkogu põhjendust 6. märtsi 2012. aasta otsuses asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 27.2 jj; vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 43 jj, punkt 48). Hinnates asjassepuutuvate riigilõivuseaduse sätete vajalikkust menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks, tuleb lisaks põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemise vältimisele silmas pidada, et mida kõrgemad on riigilõivud, seda enam tegelevad kohtud riigilõivust vabastamise taotluste lahendamisega. Määruse peale, millega jäetakse kaebaja taotlus riigilõivust vabastamiseks rahuldamata, saab esitada määruskaebuse (TsMS § 191 lõige 1). Sellisel juhul kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike kui sisuliste küsimuste lahendamisele (vt ka Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsus asjas nr 3-3-1-22-11, punkt 31.1). Seeläbi pärsivad liiga kõrged riigilõivud menetlusökonoomiat. (p 23) Võrreldes 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivudega tagasid ka riigilõivud, mis kehtisid kuni 31. detsembrini 2008, menetlusökonoomia eesmärgi, kuid koormasid seejuures PS § 24 lõikes 5 sisalduvat edasikaebeõigust kasutavaid isikuid vähem. (p 24) Riigilõiv 7349 eurot 83 senti ei ole vajalik abinõu ka menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi saavutamiseks. Justiitsministeeriumi andmetel oli 2010. aastal ühe tsiviilasja keskmine arvestuslik kulu ringkonnakohtus 700 eurot. Riigilõiv 7349 eurot 83 senti ületab tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu ringkonnakohtus rohkem kui kümme korda. Isegi arvestades võimalusega, et praeguseks on tsiviilasja läbivaatamise keskmine kulu ringkonnakohtus mõnevõrra tõusnud ning praeguses asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemine võib olla keskmisest keerulisem ja kulukam, kataks tõenäoliselt ka oluliselt väiksem riigilõiv õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav (vt mutatis mutandis Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 27.5). (p 25)
3-4-1-8-12 PDF Riigikohus 28.03.2012
Riigikogu otsuse tühistamise taotluse võib PSJKS § 16 alusel esitada isik, kes leiab, et Riigikogu otsusega on rikutud tema õigusi. Kui vaidlustatud Riigikogu otsus ega sellega heaks kiidetud dokument ei reguleeri kuidagi isiku õigusi ega kohustusi, ei saa see ka tema õigusi rikkuda. (p 3)
3-4-1-24-12 PDF Riigikohus 18.12.2012
PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määrata põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. aasta määrus asjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12; 3. aprilli 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-3-08, punkt 5). Üldise põhiõiguse tõhusale õigusemõistmisele ja ausale kohtumenetlusele riive materiaalne põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne. (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. juuli 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-6-09, punkt 20). (p 21) Kohtusse pöördumise õiguse riive legitiimseteks eesmärkideks on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25). (p 22)
Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus, mille sisuks on vältida muuhulgas põhjendamatute ja pahatahtlike avalduste menetlemist, kuna selliste avalduste menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi ülekoormatuse ning seega suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Riigilõivu tasumise kohustus võib ära hoida isiku kohtusse pöördumise. See on üks meede, mille tulemusena väheneb läbivaadatavate kohtuasjade arv ja menetluses olevate kohtuasjade läbivaatamine muutub tõhusamaks. Lõpptulemusena koormatakse vähem teisi selliste avaldustega seotud menetlusosalisi, kohtusüsteemi ja riigieelarvet (vt ka Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.3). (p 23) Menetlusökonoomia seisukohalt tuleb silmas pidada, et kuigi kõrgemad riigilõivud võivad suuremal määral hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast, toovad nad endaga kaasa ka suuremal hulgal menetlusabi taotlusi. Sellisel juhul kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike kui sisuliste küsimuste lahendamisele ning kõrge riigilõiv ei aita seetõttu menetlusökonoomia eesmärgi saavutamisele kaasa (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 45). (p 29) Tsiviilkohtumenetluses saab menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet käsitleda riigieelarvevahendite säästliku (avalikke huve arvestava) kasutamise huvina ning seeläbi põhiseadusliku väärtuse ehk kohtusse pöördumise õiguse legitiimse riivena (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5). (p 24)
PS § 15 lõikest 1 tulenev igaühe õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. See põhiõigus laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 19)
RLS § 57 lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses riigilõiv tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti hagi esitamisel riigilõivu 11 184 eurot 53 senti ei ole vajalik meede menetlusosaliste menetluskulude kandmise ega menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. (p 27) Riigikohus on korduvalt leidnud, et enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivud tagasid võrreldes 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud lõivudega samal määral menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgid, kuid koormasid selle juures vähem kohtusse pöörduvaid isikuid (Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsus asjas nr 3-3-1-22-11, punktid 31.1 ja 31.4; 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punktid 27.3 ja 27.6). Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel tuli 265 000 euro suuruse hagihinna korral tasuda riigilõivu 5991 eurot 71 senti ehk ligi poole vähem. Seetõttu ei ole tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti kohustus tasuda 11 184 eurot 53 senti riigilõivu menetlusökonoomia tagamiseks proportsionaalne meede. (p 30) Seega 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 11 184 eurot 53 senti. (p 32)
3-4-1-18-05 PDF Riigikohus 04.11.2005
KOVVS § 64 lg 1 annab üksikisikule, kandidaadile, erakonnale ja valimisliidule võimaluse vaidlustada valimiste jaoskonnakomisjoni otsust või toimingut, sh tegevusetust, mis rikub tema õigusi. Vaidlustatav akt või toiming võib mõnel juhul rikkuda kaebuse esitaja õigusi sellest hoolimata, et akti andja või toimingu sooritaja seadust ei riku. Selline olukord võib tekkida, kui valimiste jaoskonnakomisjon on vastavalt KOVVS §-le 54 kindlaks teinud hääletamistulemused, kuid valimised on toimunud tingimustes, mis pole seadusega kooskõlas. Sellist võimalust kinnitavad ka KOVVS § 17 lg 2 p 4 ja § 67 lg 1, mis sätestavad Vabariigi Valimiskomisjoni õiguse tunnistada hääletamistulemused valimisjaoskonnas, valimisringkonnas, vallas või linnas kehtetuks ning korraldada kordushääletamine, kui seaduserikkumine mõjutas või võis hääletamistulemusi oluliselt mõjutada. (p 8) Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei näe valimiskaebuste lahendamisel ette abstraktset normikontrolli. (p 14)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei näe valimiskaebuste lahendamisel ette abstraktset normikontrolli. (p 14)
KOVVS §-ga 61 keelatud poliitilise välireklaami mõju hääletamistulemustele saab hinnata eeskätt hääletamistulemuste vaidlustamisel. (p 13)
KOVVS § 22 järgi on jaoskonnakomisjoni ülesanne korraldada hääletamine ja teha kindlaks hääletamistulemused valimisjaoskonnas ning täita muid valimisseadusest tulenevaid ülesandeid. Seadus ei anna jaoskonnakomisjonile õigust valimispäeval "uksi sulgeda", kui komisjon leiab, et valimised toimuvad olukorras, kus valimisi ei saa pidada seaduslikeks. Jaoskonnakomisjonile sellise pädevuse omistamine võib tekitada kaose valimistel ning rikkuda valimistel osalejate õigusi. Ka ei ole jaoskonnakomisjonidest kõrgemalseisvatel valimiskomisjonidel käesolevas kaasuses kirjeldatud asjaoludel pädevust muuta valimispäeva. Vastavalt KOVVS §-le 2 on volikogu valimispäevaks valimisaasta oktoobrikuu kolmas pühapäev. (p 10) Õigus tunnistada hääletamistulemused kehtetuks on Vabariigi Valimiskomisjonil ka järelevalvepädevuse teostamise korras KOVVS § 17 lg 2 p 4 alusel, kui ilmneb, et seaduserikkumine mõjutas või võis hääletamistulemusi oluliselt mõjutada. Sellist järelevalvepädevust on aga võimalik kasutada kuni volikogu liikmete registreerimiseni. Pärast volikogu liikmete registreerimist saab Vabariigi Valimiskomisjon KOVVS § 17 lg 7 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 41 lg 1 alusel üksnes esitada Riigikohtule protesti valla või linna valimiskomisjoni otsuse tühistamiseks osas, millega registreeriti isik volikogu liikmeks, kui on ilmnenud, et see volikogu liige ei vasta KOVVS § 5 lg-tes 5 või 6 ettenähtud nõuetele. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusega pole kaebemenetlust ja Vabariigi Valimiskomisjoni protestiõigust piisavalt reguleeritud. (p 13)
3-4-1-25-05 PDF Riigikohus 08.11.2005
KOVVS § 46 lõikes 5 sätestatu eesmärgiks on hääletuskasti ja valimisdokumentide puutumatuse tagamine. See, kuidas seda eesmärki täita, on jaoskonnakomisjoni töökorralduse ja jaoskonnakomisjoni liikmete vahelise kokkuleppe küsimus. (p 11)
Vabariigi Valimiskomisjoni 1. juuli 2005. a määruse nr 6 punkti 2 lõige 2 lubab vaatlejal jälgida kõiki valimistoiminguid. (p 14) Nimetatud Vabariigi Valimiskomisjoni määruse sätet tuleb tõlgendada koosmõjus sama määruse punkti 2 lõikega 5, mille kohaselt vaatleja ei või segada valimiskomisjoni tööd ega osaleda valimiskomisjoni pädevuses olevates toimingutes. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 46 lõige 5 sätestab, et jaoskonnakomisjon hoiab hääletamiskasti ja valimisdokumente eelhääletamise päevadel ja sellele järgnevatel päevadel selliselt, et neile pääsevad ligi üksnes jaoskonnakomisjoni liikmed. (p 15) Seega ei ole neil õigus minna ajal, mil valimisjaoskond on suletud, omal algatusel koos jaoskonnakomisjoni liikmega kontrollima, kas eelhääletusel kasutatud hääletuskasti puutumatus on tagatud ning kas hääletamisruumi pitser on alles, et sekkuda hääletamiskasti ja valimisdokumentide hoidmise tingimuste kontrollimisel valimiskomisjoni pädevuses olevatesse toimingutesse. (p 14)
3-4-1-30-05 PDF Riigikohus 14.11.2005
Riigikohtus ei saa vaidlustada neid valimiste linna- või jaoskonnakomisjoni väidetavaid rikkumisi, mida pole vaidlustatud maakonna valimiskomisjonis ja Vabariigi Valimiskomisjonis. Vastupidisel lähenemisel muutuks mõttetuks KOVVS §-dega 64, 65 ja 66 sätestatud astmeline edasikaebesüsteem. Riigikohus saab kaebuse valimiste linna- või jaoskonnakomisjoni väidetava rikkumise peale läbi vaadata ainult nende põhjenduste ja väidete osas, mida käsitleti maakonna valimiskomisjonis ja Vabariigi Valimiskomisjonis (vt ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 8. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-15-02 - RT III 2002, 30, 327; 13. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-17-02 - RT III 2002, 32, 346; 2. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-16-03 - RT III 2003, 29, 300). (p 8)
3-4-1-34-05 PDF Riigikohus 30.11.2005
K-kohukese reklaami mõju ei saa hinnata selle pinnalt, et Eesti Keskerakond saavutas Narvas 16. oktoobril 2005. aastal toimunud valimistel tunduvalt parema tulemuse kui 2002. a valimistel. Valimistulemused sõltuvad väga paljude tegurite koosmõjust. K-kohukese reklaami mõju hindamiseks on Vabariigi Valimiskomisjon ära kuulanud eksperdid ja tutvunud K-kohukese teemaliste sotsioloogiliste küsitluste tulemustega. Ära kuulatud ekspertide kinnitusel pole metoodikat, mille järgi otsustada, kas see valimisreklaam mõjutas oluliselt hääletamisest osavõttu või mandaatide jaotust. Ka Riigikohtu kasutada pole usaldusväärseid andmeid selle kohta, kas ja kuidas vaidlusalune reklaam mõjutas või võis mõjutada hääletamisest osavõttu ja mandaatide jaotust Narva linnas. See, et suur osa elanikest pidas K-kohukese reklaami poliitiliseks, ei näita veel nimetatud reklaami mõju ulatust hääletamistulemustele. Hääletamistulemusi ei saa kehtetuks tunnistada pelgalt oletuse põhjal, et reklaam võis hääletamistulemusi oluliselt mõjutada. (p 12)
3-4-1-36-05 PDF Riigikohus 05.12.2005
Volikogu liikme volitused peatuvad KOKS § 19 lg-s 2 loetletud juhtudel. Lisaks sellele peatuvad Riigikogu töökorra seaduse § 6 lg 2 teise lause järgi Riigikogu liikme valimisel valla- või linnavolikogu liikmeks tema volitused valla või linnavolikogu liikmena. Volikogu asendusliikme seisundit reguleerib KOKS § 20. Hoolimata KOKS § 20 lg 1 sõnastusest tuleb olla seisukohal, et asendusliige tuleb volikokku ka selle Riigikogu liikme asemele, kelle volitused volikogus peatusid Riigikogu töökorra seaduse § 6 lg 2 teise lause alusel (vt ka Riigikohtu 14.10.2005 otsuse asjas nr 3-4-1-11-05 p-i 15). Kui volikogu liikme volitused on lõppenud või peatunud, siis määratakse valimiskomisjoni otsusega tema asemele asendusliige asendusliikmete nimekirja alusel. Kui valla või linna valimiskomisjon on valitud volikogu liikme registreerimisel teadlik sellest, et KOKS § 18 lg-s 1 või § 19 lg-s 2 sätestatud asjaolude tõttu volikogu liige ei saa volikogu töös osaleda või on esitanud loobumisavalduse, määrab valimiskomisjon tema asemele kohe asendusliikme (KOKS § 20 lg 4 teine lause). Nimetatud sätet tuleb kohaldada ka Riigikogu töökorra seaduse § 6 lg 2 teise lause rakendamiseks. Volikogu liikme volituste ennetähtaegsel lõppemisel või peatumisel saab volikogu liikmeks esimene sama erakonna või valimisliidu valimata jäänud kandidaat, kes kandideeris samas valimisringkonnas, milles kandideeris asendatav volikogu liige. Kui esimene asendusliige loobub või ei saa volikogu töös osaleda KOKS § 18 lg-s 1 või § 19 lg-s 2 märgitud põhjustel, saab volikogu liikmeks järgmine sama erakonna või valimisliidu samas valimisringkonnas valimata jäänud kandidaat (KOKS § 20 lg 5). KOKS § 19 lg-s 2 märgitud põhjustega tuleb võrdsustada Riigikogu liikmeks olek. KOKS § 20 lg 6 järgi kaotab asendusliige oma koha asendusliikmete nimekirjas, kui ta teatab kirjalikult oma loobumisest või ei saa volikogu töös osaleda KOKS § 18 lg-s 1 märgitud põhjustel. Kui esimene asendusliige ei saa volikogu töös osaleda käesoleva seaduse § 19 2. lõikes märgitud põhjustel, jääb esimene asendusliige asendusliikmete nimekirja (KOKS § 20 lg 7). Tulenevalt selle sätte ja Riigikogu töökorra seaduse § 6 lg 2 teise lause koosmõjust säilitab oma koha asendusliikmete nimekirjas ka Riigikogu liige. Volikogu liikme volituste taastumist reguleerib KOKS § 20^1. Volikogu liikme volituste taastumisel lõpevad asendusliikme volitused. Seega reguleerib seadus volikogu liikme volituste peatumist, asendusliikme poolt volikogu liikme volituste omandamist, asendusliikmete nimekirjas koha kaotamist, volikogu liikme volituste taastumist ja volikogu liikme volituste taastumisel asendusliikme volituste lõppemist. Asendusliikme volituste peatamise võimalust seadus ette ei näe. (p 10) Ülalkirjeldatud regulatsioon, hoolimata selle ebatäpsusest Riigikogu töökorra seaduse § 6 lg 2 teises lauses nimetatud isikute suhtes, on piisavalt tihe, et olla seisukohal, et asendusliige ei saa esitada avaldust peatada oma volitused asendusliikmena. Sõltuvalt konkreetsest olukorrast asendusliige kas läheb volikokku, kaotab volikokku minemata jätmisel koha asendusliikmete nimekirjas või jääb volikokku minemata jätmisel asendusliikmete nimekirja. Õiguslik regulatsioon on suunatud eeskätt sellele, et asendusliige teeks valiku kas minna volikokku või kaotada koht asendusliikmete nimekirjas. (p 11)
3-4-1-8-05 PDF Riigikohus 25.05.2005
Esitades kaebuse PSJKS § 18 alusel, peab kaebaja ära näitama, kuidas rikutakse tema õigusi. Riigikohtu pädevusse ei kuulu selliste kaebuste läbivaatamine, mis esitatakse näiliselt PSJKS § 16 alusel, kuid tegelikult teiste isikute või avaliku huvi kaitseks. (p 17)
3-4-1-9-05 PDF Riigikohus 21.06.2005
Kogu pensionipõlve jooksul saadav veidi suurem pensionisumma ja mõningane täiendav koormus riikliku pensionikindlustuse eelarvele ei õigusta seda, et üldisesse vanaduspensioniikka jõudnud pensionäre koheldakse töötamise korral erinevalt sõltuvalt sellest, kas neile on määratud ennetähtaegne vanaduspension või vanaduspension RPKS § 7 alusel. Seepärast pole 7. jaanuaril 2005 jõustunud seadusemuudatus käsitatav nn positiivse erimeetmena, vaid ebavõrdse kohtlemise lõpetamisena. (p 23)
3-4-1-13-05 PDF Riigikohus 01.09.2005
Elektroonilise hääletuse kasutuselevõtt elektrooniliselt antud hääle muutmist võimaldamata võib seada ohtu valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse põhimõtte. Valimiste vabaduse põhimõtte sätestab põhiseaduse § 156 lõike 1 esimene lause, mille järgi valitakse kohaliku omavalitsuse volikogu vabadel valimistel. Hääletamise salajasus valimisvabaduse ühe alaprintsiibina on valimiste vabaduse eeltingimuseks. Valimiste vabaduse põhimõtte kohaselt on vabatahtlik nii valimistel osalemine kui valiku tegemine. Lisaks riigi kohustusele hoiduda isiku valimisvabadusse sekkumisest tuleneb sellest põhimõttest ka riigi kohustus tagada valija kaitse tema valikut mõjutada püüdvate isikute eest. Riik peab selle põhimõtte kohaselt looma vajalikud eeldused vaba hääletamise läbiviimiseks ning kaitsma valijat mõjutuste eest, mis takistavad tal oma häält soovitud viisil anda või andmata jätta. (p 27) Elektroonilise hääletamise korral kontrollimata keskkonnast ehk kasutades Interneti keskkonda väljaspool valimisjaoskonda, on välistest mõjudest vaba hääletamist ja salajasust riiklikult raskem tagada. (p 28) Valija võimalus elektrooniliselt antud häält eelhääletamise ajal muuta annab olulise lisagarantii valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse printsiibi järgimisele elektroonilisel hääletamisel. Valija, keda on elektroonilise hääletamise käigus ebaseaduslikult mõjutatud või jälgitud, saab taastada valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse, hääletades mõjutustest vabanenult uuesti elektrooniliselt või valimissedeliga. Lisaks võimalusele mõjutuste all antud häält tagantjärele korrigeerida on ülehääletamisel ka oluline preventiivne funktsioon. Kui elektroonilist hääletusviisi kasutaval valijal on seadusega tagatud võimalus elektrooniliselt antud häält muuta, väheneb motivatsioon tema ebaseaduslikuks mõjutamiseks. Elektroonilise hääle muutmise võimaluse kõrval puuduvad muud, samavõrra mõjusad meetmed valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel kontrollimata hääletuskeskkonnas. Karistusõiguslikel meetmetel on küll preventiivne tähendus, ent hilisem karistamine ei aita erinevalt elektroonilise hääle muutmise võimaluse kasutamisest valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse rikkumist kõrvaldada. (p 30)
Võrdse kohtlemise printsiip esinduskogude valimise kontekstis ei tähenda, et kõikidele valimisõiguslikele isikutele peavad olema tagatud absoluutselt võrdsed võimalused valimistoimingu üheviisiliseks teostamiseks. Seaduses ette nähtud erinevate hääletamisviiside kasutajad on sisuliselt erinevas olukorras. Inimeste täieliku faktilise võrdsuse tagamine valimisõiguse teostamisel ei ole põhimõtteliselt võimalik ega põhiseaduslikult nõutav. (p 24) Riigikogus kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse vastuvõtmisel 27. märtsil 2002. aastal tehtud otsus eesmärgiga suurendada valimisaktiivsust ehk rahva demokraatlikku osalust ühiselu otsuste tegemisel on valimiste üldisuse printsiipi silmas pidades legitiimne. Valimiste üldisuse põhimõtte järgi peab kõigile hääleõiguslikele isikutele olema tagatud võimalus valimistest osa võtta. Meetmed, mida riik tarvitusele võtab, et tagada võimalikult suurele osale valijaskonnast võimalus valimistest osa võtta, on õigustatud ja soovitatavad. (p 25) Teine elektroonilise hääletamise võimaldamise eesmärk on valimispraktika kaasajastamine ehk uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtmine. Valimispraktika kaasajastamine ei ole põhiseaduse kohaselt keelatud ning on seega võrdsusõiguse ja ühetaolisuse printsiibi riive õigustajana legitiimne. (p 26) Võrdsusõiguse ja ühetaolisuse riive, millena võib käsitada elektroonilise hääletamisviisi kasutajate õigust oma häält piiramatu arv kordi muuta, ei ole piisavalt intensiivne, kaalumaks üles valimisaktiivsuse suurendamise ja uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu eesmärki. Elektroonilise hääle muutmise võimalus on vajalik valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel. Vaidlustatud regulatsiooni andes on seadusandja erinevaid printsiipe ja nende taga seisvaid väärtusi kaaludes leidnud kohase tasakaalu kõigi põhiseadusest tulenevate valimispõhimõtete vahel. (p 32)
Ehkki Euroopa Nõukogu 30. septembri 2004. a soovituse Rec(2004)11 "E-hääletamise õiguslikud, operatsioonilised ja tehnilised standardid" näol ei ole tegemist õiguslikult siduva dokumendiga, koondab see endasse Euroopa demokraatlike riikide arusaamad elektroonilise hääletamise kooskõlast demokraatlikele riikidele omaste valimispõhimõtetega ja on seega põhiseaduse tõlgendamisel kohaseks abivahendiks. (p 17)
Riigikogus kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse vastuvõtmisel 27. märtsil 2002. aastal tehtud otsus eesmärgiga suurendada valimisaktiivsust ehk rahva demokraatlikku osalust ühiselu otsuste tegemisel on valimiste üldisuse printsiipi silmas pidades legitiimne. Valimiste üldisuse põhimõtte järgi peab kõigile hääleõiguslikele isikutele olema tagatud võimalus valimistest osa võtta. Meetmed, mida riik tarvitusele võtab, et tagada võimalikult suurele osale valijaskonnast võimalus valimistest osa võtta, on õigustatud ja soovitatavad. (p 25) Teine elektroonilise hääletamise võimaldamise eesmärk on valimispraktika kaasajastamine ehk uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtmine. Valimispraktika kaasajastamine ei ole põhiseaduse kohaselt keelatud ning on seega võrdsusõiguse ja ühetaolisuse printsiibi riive õigustajana legitiimne. (p 26) Võrdsusõiguse ja ühetaolisuse riive, millena võib käsitada elektroonilise hääletamisviisi kasutajate õigust oma häält piiramatu arv kordi muuta, ei ole piisavalt intensiivne, kaalumaks üles valimisaktiivsuse suurendamise ja uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu eesmärki. Elektroonilise hääle muutmise võimalus on vajalik valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel. Vaidlustatud regulatsiooni andes on seadusandja erinevaid printsiipe ja nende taga seisvaid väärtusi kaaludes leidnud kohase tasakaalu kõigi põhiseadusest tulenevate valimispõhimõtete vahel. (p 32)
3-4-1-12-05 PDF Riigikohus 08.09.2005
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei anna isikutele võimalust esitada kaebust teiste isikute või avaliku huvi kaitseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus seab üksikisiku kaebuse esitamise eeltingimuseks selle isiku subjektiivsete õiguste rikkumise (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. mai 2005. a määrust asjas nr 3-4-1-8-05). (p 7)
3-4-1-8-06 PDF Riigikohus 02.11.2006
PS
PS § 87 p-st 6 tuleneb, et riigivõim on kohustatud tagama mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadusega, vaid ka jälgima varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega. Määruse kooskõla uue seadusega tähendab ka seda, et kui uus seadus kehtestab delegatsiooninormi, siis tuleb selle delegatsiooninormi alusel anda uus määrus. Eelmise seaduse alusel antud määrust saab uue seaduse kehtivuse ajal rakendada üksnes siis, kui uue seaduse rakendussätetes on see sõnaselgelt ette nähtu. Seisukoht, et enne uue seaduse jõustumist antud määrus jääb automaatselt kehtima ka pärast uue seaduse jõustumist, on vastuolus ka PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe ja §-s 10 sätestatud demokraatliku õigusriigi printsiibiga. (p 26)
Seisukoht, et enne uue seaduse jõustumist antud määrus jääb automaatselt kehtima ka pärast uue seaduse jõustumist, on vastuolus PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe ja §-s 10 sätestatud demokraatliku õigusriigi printsiibiga. (p 26)
Põhiseaduse rakendamise seaduse §-st 2 ei saa teha järeldust, et enne põhiseaduse jõustumist antud määrus jääb kehtima ka siis, kui pärast põhiseaduse jõustumist on jõustunud uus seadus, mis näeb ette selle seaduse alusel määruse andmise. (p 25) Pärast põhiseaduse jõustumist vastu võetud seaduste puhul reguleerib seaduse ja määruse vahekorda PS § 87 p 6. Nimetatud sättest tuleneb, et riigivõim on kohustatud tagama mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadusega, vaid ka jälgima varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega. Eelmise seaduse alusel antud määrust saab uue seaduse kehtivuse ajal rakendada üksnes siis, kui uue seaduse rakendussätetes on see sõnaselgelt ette nähtud. (p 26)
Kohtuasjas omavad otsustavat tähtsust normid, millest lähtudes asi oleks tegelikult seaduse kohaselt tulnud lahendada. Enesepiirangu põhimõttest tulenevalt ei saa kohus analüüsida isiku suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust (vt Riigikohtu 20.03.2006. a otsuse nr 3-4-1-33-05 p-i 18). Asjassepuutuvaks tuleb lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda ka tegelikult reguleerib. (p 17)
3-4-1-18-07 PDF Riigikohus 26.11.2007
Põhiseaduse § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga. (vt Riigikohtu 22.12.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-10-00 p-e 20 ja 21). Põhiseaduse §-st 113 tuleneb nõue, et kõik maksuõigussuhte elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses ning üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule. Maksumaksja õigused ja kohustused peavad tulenema vahetult maksuseadusest (vt Riigikohtu 23.03.1998 otsust asjas nr 3-4-1-2-98). (p 24) Seadus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui volitab täidesaatvat võimu kindlaks määrama mõnda maksusuhte elementi. Määrus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui määrab kindlaks maksusuhte elemendi. (p 26) Volitades PakAS 2000. a redaktsiooni § 2 punktis 7 rahandusministrit sisustama karastusjoogi mõistet, volitas seadusandja ministrit kehtestama karastusjoogi pakendiaktsiisi maksuobjekti. (p 27) Seadusandja ei määratlenud rahandusministrile antud volituse ulatust piisavalt, et see vastaks põhiseaduse § 113 nõuetele. (p 29) Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Kuid üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. (p 36)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli raames hindab, olema asjassepuutuv. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses on asjassepuutuvad üksnes normid, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. (p 18) Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis omavad vaidlustatud normiga tihedat seost ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt Riigikohtu 13.02.2007 otsuse p-i 18 asjas nr 3-4-1-16-06). Õigusselguse tagamiseks tuleb vaidlustatud normiga seotud norm lugeda asjassepuutuvaks ka juhul, kui kohus hindab juba kehtivuse kaotanud regulatsiooni põhiseaduspärasust. (p 20)
3-4-1-13-07 PDF Riigikohus 08.06.2007
PSJV § 37 kohaselt saab valimiskaebemenetluses Riigikohtus vaidlustada üksnes valimiskomisjoni otsuseid või toiminguid. Valimiskaebemenetlus ei ole mõeldud kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse aktide ning toimingute õiguspärasuses selgusele jõudmiseks. Kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse akti või toimingu õiguspärasuses, ka juhul kui see on seotud valimiskomisjoni otsuse või toiminguga, tuleb selgusele jõuda eelkõige halduskohtumenetluse või ka maavanema järelevalvemenetluse raames (vt ka Riigikohtu 29.09.2006 otsuse asjas nr 3-4-1-11-06 p-i 12; 27.12.2006 otsus asjas nr 3-4-1-15-06 p-i 13 ja 23.03.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-6-07 p-i 10). (p 13)
3-4-1-12-07 PDF Riigikohus 26.09.2007
KMS
KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud käibemaksu soodusmäära kohaldamise tingimus, mille kohaselt riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, on meelevaldne, sest puuduvad mõistlikud ja asjakohased põhjused, mis võiksid KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud vahetegu õigustaksid. (p 22)
Sisulise võrdsuse idee kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 19)
Sisulise võrdsuse idee kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 19) KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud käibemaksu soodusmäära kohaldamise tingimus, mille kohaselt riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, on meelevaldne, sest puuduvad mõistlikud ja asjakohased põhjused, mis võiksid KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud vahetegu õigustaksid. (p 22)

Kokku: 308| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json