III-4/1-4/93
|
Riigikohus |
04.11.1993 |
|
Haldusvaidluse kohtueelse lahendamise andmine samale haldusorganile, kelle tegevuse peale kaebus esitatu, ei vasta põhiseaduse § 13 lg-le 2.
Kohtuniku loa olemasolu ei muuda maksude tasumisest kõrvalehoidmise vältimise eesmärgil võõrasse valdusse sisenemise ning kommunikatsioonisaladuse rikkumist põhiseaduslikuks, kui see õiguste ja vabaduste piiramine põhineb maksuhalduri arvamusel, mitte põhiseaduse §-des 33 ja 43 nimetatud sekkumist õigustavate asjaolude faktilisel esinemisel.
Haldus-vaidluse kohtueelse lahendamise andmine samale haldusorganile, kelle tegevuse peale kaebus esitati, ei vasta põhiseaduse § 13 lg-le 2.
Kuna kohalikud omavalitsused tegutsevad põhiseaduse § 154 lg 1 kohaselt seaduste alusel, siis ei saa Riigikogu oma seadusandlikke volitusi kohalike omavalituste tegevuse reguleerimise alal ministrile delegeerida.
Kui lihtseaduse sätted eeldavad konstitutsioonilise seaduse muutmist, siis on selle lihtseaduse vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.
|
| 3-4-1-18-07
|
Riigikohus |
26.11.2007 |
|
Põhiseaduse § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga. (vt Riigikohtu 22.12.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-10-00 p-e 20 ja 21). Põhiseaduse §-st 113 tuleneb nõue, et kõik maksuõigussuhte elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses ning üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule. Maksumaksja õigused ja kohustused peavad tulenema vahetult maksuseadusest (vt Riigikohtu 23.03.1998 otsust asjas nr 3-4-1-2-98). (p 24) Seadus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui volitab täidesaatvat võimu kindlaks määrama mõnda maksusuhte elementi. Määrus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui määrab kindlaks maksusuhte elemendi. (p 26)
Volitades PakAS 2000. a redaktsiooni § 2 punktis 7 rahandusministrit sisustama karastusjoogi mõistet, volitas seadusandja ministrit kehtestama karastusjoogi pakendiaktsiisi maksuobjekti. (p 27) Seadusandja ei määratlenud rahandusministrile antud volituse ulatust piisavalt, et see vastaks põhiseaduse § 113 nõuetele. (p 29)
Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Kuid üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. (p 36)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli raames hindab, olema asjassepuutuv. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses on asjassepuutuvad üksnes normid, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. (p 18) Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis omavad vaidlustatud normiga tihedat seost ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt Riigikohtu 13.02.2007 otsuse p-i 18 asjas nr 3-4-1-16-06). Õigusselguse tagamiseks tuleb vaidlustatud normiga seotud norm lugeda asjassepuutuvaks ka juhul, kui kohus hindab juba kehtivuse kaotanud regulatsiooni põhiseaduspärasust. (p 20)
|
| 3-4-1-1-97
|
Riigikohus |
11.06.1997 |
|
Põhiseaduse § 29 lg 1 käsitleb õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, kuid ei reguleeri juba tekkinud töö- või teenistussuhteid. Põhiseaduse §-st 29 ei tulene, et distsiplinaarvastutus peaks olema kehtestatud seadusega. (p I) Tulenevalt töötajate distsiplinaarvastutuse seadusest, avaliku teenistuse seadusest ja analoogiast haldusvastutuse kehtestamisega on distsiplinaarsüütegude, -karistuste ja -menetluse kehtestamine seadusest alamalseisvate aktidega siiski õigusvastane. Distsiplinaarmenetlusele laienevad Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 6 sätestatud põhilised menetluslikud garantiid. (p II)
|
| III-4/1-2/94
|
Riigikohus |
12.01.1994 |
|
Põhiseadus välistab võimaluse kehtestada põhiõiguste ja vabaduste piiranguid seadusest allpoolseisvate õigusaktidega. Täitevvõim ei saa praeter legem määrustega reguleerida valdkondi, mida põhiseaduse kohaselt tuleb reguleerida seadusejõuliste õigusaktidega.
|
| 3-4-1-2-98
|
Riigikohus |
23.03.1998 |
|
Vastavalt põhiseaduse §-le 113 sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. Põhiseaduslik nõue, et riiklikud maksud tuleb sätestada seadusega, tähendab, et ka maksumäärad tuleb sätestada seadusega. Tollitariifiseadusega tollimaksu kehtestamise ja maksumäärade sätestamise delegeerimine Vabariigi Valitsusele on vastuolus põhiseaduse §-ga 113. (p IV)
Põhiseaduse § 113 ei välista teatud tingimustel maksumäära sätestamist alam- ja ülemmäärana. Tulenevalt tollimaksu funktsionaalsetest erisustest oleks põhiseadusega kooskõlas tollimaksu sätestamine alam- ja ülemmäärana, kusjuures konkreetse maksumäära sätestaks sellekohase delegatsiooninormi alusel ja seadusega antud tingimustel Vabariigi Valitsus. (p V)
|
| 3-4-1-8-02
|
Riigikohus |
05.11.2002 |
|
Maksuintressi määra kehtestamise õiguse delegeerimine täielikult täitevvõimule on sisuliselt delegatsioon praeter legem määrusandluseks. Selline delegatsiooninorm ega selle alusel antud ministri määrus ei ole kooskõlas põhiseadusega. Täitevvõim ei saa praeter legem määrustega reguleerida valdkondi, mis põhiseaduse kohaselt tuleb reguleerida seadusega. (p 13)
Maksuintress kui maksukohustuse kõrvalkohustus kujutab endast avalik-õiguslikku rahalist kohustust. Kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb kehtestada seadusega. (p 11)
|
| 3-4-1-10-02
|
Riigikohus |
24.12.2002 |
|
Seadusandja peab kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida täitevvõimule. Täitevvõim võib seadusega kehtestatud piiranguid üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada täiendavaid piiranguid. (p 24)
Kohtu algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa õiguskantsler esitada Riigikohtule iseseisvat taotlust tunnistada kehtetuks norme, mida kohus ei olnud põhiseadusevastaseks tunnistanud. Õiguskantsler peab esmalt tegema akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia õigustloov akt kooskõlla põhiseadusega. Küll aga saab Riigikohus kaaluda õiguskantsleri põhjendeid, kui Riigikohus leiab, et normid, mille kohta need on esitatud, on asjassepuutuvad. (p 19)
Õigus eraelu puutumatusele kaitseb ka ärilise ja erialase tegevuse kohta selliste andmete kogumise, säilitamise ja avaldamise eest, mis võimaldavad saada ülevaate isiku varast ja majanduslikest huvidest. Riigi vähemusotsustusõigusega äriühingutes erahuve esindavate isikute palgaandmete avalikustamine ning neile pandud majanduslike huvide deklaratsiooni esitamise kohustus rikub nende isikute õigust eraelu puutumatusele. (p 23)
|
| 3-4-1-1-98
|
Riigikohus |
05.02.1998 |
|
Eesti keele oskuse nõude kui valimistsensuse kehtestamine kandidaatidele Riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimistel on kooskõlas põhiseaduse §-dega 6, 52 lg 1 ja 51 lg 1.
Riigikogu valimise seadus ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus kui põhiseaduse §-s 104 lg 2 nimetatud konstitutsioonilised seadused saavad olla ainsad seadused, mis reguleerivad Riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimistega seonduvat, sealhulgas valimistsensusi. Viited tavalistele seadustele või täitevvõimule määrusandlusõiguse delegeerimine konstitutsioonilises seaduses ei ole lubatud küsimustes, mis oma olemuselt kuuluvad vastava konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse. (p IV)
Viited tavalistele seadustele või täitevvõimule määrusandlusõiguse delegeerimine konstitutsioonilises seaduses ei ole lubatud küsimustes, mis oma olemuselt kuuluvad vastava konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse. (p IV)
|
| 3-4-1-14-09
|
Riigikohus |
20.10.2009 |
|
Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. (p 32) Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)
Õigusele heale haldusele vastab riigi kohustus luua haldusõiguse valdkonnas isikute õiguste ja vabaduste kaitseks tõhusad menetlused, milles on isikutele muude õiguste seas tagatud õigus tutvuda oma juhtumit puudutava teabega, õigus olla ära kuulatud, õigus nõuda haldusorganilt põhistatud otsust ja õigus vaidlustada haldusorgani otsust. Õigus heale haldusele ei hõlma isiku õigust nõuda, et haldusotsuste täitmiseks oleks olemas sunnivahendid, kui nende sunnivahendite kasutamisest ei sõltu isiku muude õiguste kaitse.
Tuleb eristada kohustust kehtestavate materiaalõiguslike sätete rakendamiseks mõeldud menetlust sellest menetlusest, mis on mõeldud sunnivahendite kohaldamiseks juhul, kui materiaalõiguslikku kohustust ei täideta. Õigust heale haldusele saab riivata mõlemas menetluses. Samas asjaolu, et materiaalõigusliku kohustuse rakendamise menetlusele ei ole liidetud menetlust, mis võimaldaks isikut sundida seda kohustust täitma, ei saa riivata õigust heale haldusele. Õigusega heale haldusele oleks kokkusobimatu, kui isikul oleks selle toel võimalik nõuda, et avalik võim kasutaks tema vastu sunnivahendeid, kui ta on mõne kohustuse jätnud täitmata. Samuti oleks selle õigusega kokkusobimatu, kui ainuüksi niisuguste sunnivahendite puudumisel oleks isikul võimalik nõuda, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistataks ka sätted, milles on kehtestatud materiaalõiguslik kohustus ja selle rakendamise haldusmenetlus. (p 44)
Nõue, et avalik-õiguslik rahaline kohustus peab olema sätestatud seadusega, tähendab seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse suurus või selle kindlakstegemise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud kohustuse olemuslikud tunnused. (p 28)
Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)
|
| III-4/1-1/94
|
Riigikohus |
12.01.1994 |
|
Õigusi ja vabadusi võib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ja seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Operatiivtehniliste erimeetmete rakendamise konkreetsed juhud ja üksikasjaline kord tulnuks kehtestada seadusega. Seda, mida põhiseaduse järgi on õigustatud või kohustatud tegema seadusandja, ei saa edasi delegeerida täitevvõimule, isegi mitte ajutiselt ja kohtuvõimu kontrollivõimaluse tingimusel. Ebapiisav regulatsioon põhiõiguste ja vabaduste piirangute kehtestamisel ei kaitse igaüht riigivõimu omavoli eest (põhiseaduse § 13 lg 2).
|
Facebook
Twitter