Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004 art 30 p 2 esimese lause kohaselt on liikmesriikidel võimalik toetuskõlbulikuna arvesse võtta vastav põllumajanduslik ala tervikuna siis, kui seda kasutatakse tervikuna (täies mahus) asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardi kohaselt. Vastasel juhul tuleb toetuskõlbuliku pindala kontrollimisel arvesse võtta tegelikult kasutatavat ala (art 30 p 2 teine lause). EL õiguse alusel ei ole võimalik teha järeldust, et liikmesriikidel on kohustus selliste piirkondlike iseärasustega arvestada. Tegemist on liikmesriikide võimalusega, mille kasutamine sõltub muu hulgas liikmesriigi põllumajanduspoliitikast. Iseärasustega arvestamist saab põhjendada ainult asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardiga. EL õigusaktid ei näe otsesõnu ette, et selline tavapärane standard peaks olema kehtestatud normina. Kuid standard peab olema üheselt arusaadav nii toetuse taotlejale kui ka vastavale ametkonnale, arvestades õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega.
Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokumendist AGRI 60363/2005 võib järeldada, et üldiselt ei saa pindalatoetuse raames lugeda toetusõiguslikuks maatükki, kus on rohkem kui 50 puud ühel hektaril. Niisugune võimalus avaneb vaid erandjuhtudel, mida liikmesriigid peavad eelnevalt defineerima. Eesti ei ole seda aga teinud, samuti ei ole Eesti määratlenud piirkondlikke tavapäraseid standardeid Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004 art 30 p 2 tähenduses. Küll aga peab Euroopa Komisjoni töödokument teatud juhtudel võimalikuks arvestada söödamaade hulka ka niisugust puudega (sh põõsastega) kaetud ala, kus puud ei takista karjatamiseks sobiva taimse alusrinde kasvu.
Facebook
Twitter