3-17-1343/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.02.2020 |
|
Keskkonnaametil tuleb poolloodusliku koosluse (PLK) toetuse taotlejale maaeluministri 22.04.2015. a määruse nr 38 „Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus“ § 8 lg 11 alusel PLK heas seisundis hoidmise või seisundi parendamise eesmärgil lisakohustusi pannes arvestada ka sellega, et toetuse eesmärgiks on innustada põllumajandustootjaid teenima ühiskonda tervikuna, võttes kasutusele põllumajandustavasid, mis aitavad leevendada kliimamuutusi ning on ühitatavad keskkonna, maastiku, loodusvarade, mulla ja geneetilise mitmekesisuse kaitsega (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013. a määruse nr 1305/2013 preambuli p 22 ja art 28 lg 1). PLK hooldamise toetuse eesmärgid ei ole samastatavad loodushoiutoetuse omadega (LKS § 18). Kuigi mõlema toetuse sihiks on hoida ja parandada PLK-de seisundit, on PLK hooldamise toetuse funktsiooniks ka toetada avalikes huvides kulukaid lisakohustusi võtnud põllumajandustootjat ja suurendada tema võimet konkureerida tavapäraseid meetodeid kasutavate tootjatega.
„Eesti maaelu arengukava 2014–2020“ kohaselt on PLK toetuse eesmärgiks muu hulgas suurendada põllumajandusloomade abil hooldatavate poollooduslike koosluste osa (versioon 5, lk 273). Kui tootja loobub lisatingimuste kulukuse tõttu PLK hooldamisest, osutub tingimuste seadmine eesmärki kahjustavaks. Vastustaja põhjendas vaidlustatud otsust muuhulgas sellega, et kaebajal on võimalik loobuda PLK hooldamisest, kui lisakohustus on tema jaoks liiga koormav. Sellise võimaluse olemasolu ei või olla koormava lisakohustuse panemise õigustuseks. Vastupidi, tegu on ohuga, mida tuleb lisakohustusi seades minimeerida. (p 11)
Arvestades seda, et PLK hooldamise toetus katab põllumajandustootja kulud ja saamata jäänud tulu üksnes osaliselt, võib talle lisakohustusi panna üksnes kaalukatel põhjustel ja piiratud ulatuses. Seetõttu tuleb vastustajal lisatingimusi kehtestades võimalikult täpselt hinnata nende täitmise kulude suurust ja kaaluda kulude proportsionaalsust võrdluses toetustega. (p 15)
Arvestades seda, et poolloodusliku koosluse hooldamise toetus katab põllumajandustootja kulud ja saamata jäänud tulu üksnes osaliselt, võib talle lisakohustusi panna üksnes kaalukatel põhjustel ja piiratud ulatuses. Seetõttu tuleb Keskkonnaametil lisatingimusi kehtestades võimalikult täpselt hinnata nende täitmise kulude suurust ja kaaluda kulude proportsionaalsust võrdluses toetustega. (p 15)
Arvestades seda, et poolloodusliku koosluse hooldamise toetus katab põllumajandustootja kulud ja saamata jäänud tulu üksnes osaliselt, võib talle lisakohustusi panna üksnes kaalukatel põhjustel ja piiratud ulatuses. Seetõttu tuleb vastustajal lisatingimusi kehtestades võimalikult täpselt hinnata nende täitmise kulude suurust ja kaaluda kulude proportsionaalsust võrdluses toetustega.
Kuna puittaimestiku eemaldamisega kaasnevate kulude osaliseks katmiseks on ette nähtud vaid 6,35% suurune osa toetusest, ja et kulu tekib tõenäoliselt ka mujal taotluses märgitud alal, ei ole vaidlustatud otsusega kaebajale pandud lisakohustus kolleegiumi hinnangul proportsionaalne. Tingimuse ebaproportsionaalsust süvendab lühike ajavahemik, mis kaebajale selle täitmiseks määrati (26.05 kuni 1.10.2017).
Kaebajale 2017. a-ks pandud kohustus ületab 2016. a-ks pandud kohustust enam kui kaks korda. Kolleegium leidis, et kui lisatingimuse maht oleks jäänud 2016. a tasemele, ei oleks selle suhtes pruukinud tekkida kahtlust tingimuse proportsionaalsuses. (p 15)
|
| 3-18-1599/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.02.2022 |
|
Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse eesmärgid on ühelt poolt seotud toetusaluse maaga (elurikkuse säilitamine ja suurendamine, mullaviljakus ja veekvaliteet) ning teisalt ka mahepõllumajandusliku loomapidamisega (loomade heaolu ning kompensatsioon loomade kasvatamise ja mahetoidu tootmisega seotud lisakulude ja saamata jäänud tulu eest). Kuivõrd toetuse üheks eesmärgiks on kompenseerida loomade mahepõllumajanduse nõuete kohaseks kasvatamiseks tehtavaid lisakulutusi, saab eeldada, et sellised kulud peaksid tekkima taotlejal endal, st taotleja ise peaks olema loomapidaja. (p 16)
Määruse (EL) nr 640/2014 järgi on loomapidaja füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab loomade eest ajutiselt või alaliselt, sealhulgas nende vedamise ja turustamise korral (art 2 lg 1 p 19). Ühestki normist ei tulene nõue, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotleja peaks olema kantud loomapidajana põllumajandusloomade registrisse. (p-d 19 ja 21)
Taotlejal on kohustus täita kogu kohustuseperioodi kestel mahepõllumajanduslikul maal mahepõllumajandusliku taimekasvatuse ja mahepõllumajanduslike loomade puhul mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõudeid (määruse nr 53 § 11 lg 2). Selle kohustuse raames tuleb taotlejal jälgida, et mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõudeid täidaks vajaduse korral ka looma omanik, kelle loomi peab taotleja lepingu alusel. Vastasel juhul ei pruugi olla tegu mahepõllumajanduslikult peetavate loomadega, nagu näevad ette määruse nr 53 § 4 lg 1 p 7, § 5 lg 4 ja § 8 lg 4. (p 22)
Kui toetusalusel maal karjatatav loom ei vasta taotleja või looma omaniku tegevuse või tegevusetuse tõttu mahepõllumajanduse nõuetele, rikub taotleja toetuse saamise tingimusi. See rikkumine on vahetult omistatav taotlejale, nagu näevad ette nt määruse nr (EL) 1306/2013 art 91 lg 2 ja art 97. (p 23)
|
| 3-20-1058/32
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.02.2023 |
|
Maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 (1. juulist 2019 kuni 2. aprillini 2020 kehtinud redaktsiooni) § 4 lg 4 kohaselt peab põllumajandusmaa, millel tegeletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti c alapunktis ii nimetatud põllumajandusliku tegevusega, olema niidetud või hooldatud muul viisil, mis annab niitmisega sarnase tulemuse, ning niide, välja arvatud hekseldatud rohi, peab olema kokku kogutud hiljemalt 20. augustil. Kuna määruses ei ole hoolduskohustuse täitmise algusaega kindlaks määratud, võib toetuse taotleja valida, millal ta vegetatsiooniperioodi kestel hoolduskohustuse täidab. Siiski tuleb hoolduskohustuse täitmisel lähtuda meetme eesmärgist: välistada tuleb põllumajandusmaal ebasoovitava taimestiku ulatuslik levik ning seda maad peab olema võimalik kasutada järgmisel kasvuperioodil põllumajanduslikuks tegevuseks ilma lisakuludeta (määruse nr 32 § 3 lg 2). Seega pole hoolduskohustuse täitmiseks määrav pelgalt asjaolu, et põllumaad on kasvuperioodi jooksul hooldatud. Hoolduskohustuse saab lugeda täidetuks üksnes juhul, kui põllumaa on hooldatud seisundis ka 20. augustil. (p-d 17 ja 19)
Maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 § 4 lg 7 kohaselt peab põllumajandusmaa vastavus § 3 lg-s 2 sätestatud nõudele olema visuaalselt tuvastatav kogu taotlusel märgitud põllumajandusmaal. Säte osutab sellele, et hoolduskohustuse täitmine tuleb välja selgitada eelkõige visuaalse vaatluse käigus. Visuaalse vaatluse tulemusi saavad kinnitada kohapeal tehtud fotod. Põlluraamatu kanded on samuti asjakohaseks tõendiks. Siiski saab põlluraamatu kannete abil tõendada eelkõige põllutööde tegemist, mitte hilisemat hooldustulemust. Põlluraamatu kande ja kohapealse kontrolli käigus visuaalselt tuvastatud asjaolude vastuolu korral on kaalukamaks tõendiks visuaalse kontrolli vaatlustulemused. Olukorras, kus kogutud tõendid ei võimalda teha kindlat järeldust hoolduskohustuse täitmise kohta 20. augusti seisuga ega ole võimalik koguda mõistlikult ka täiendavalt tõendeid, määrab asja lahenduse tõendamiskoormus (HKMS § 59). (p 23)
|
| 3-20-2619/21
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.10.2023 |
|
Kui toetuse määramisel on oluline omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu ja põllumajanduslik toode on defineeritud läbi Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) I lisas nimetatud toodete, siis tuleb omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu sisse arvestada ka selliste ELTL I lisas nimetatud toodete müügist saadud tulu, mille toormaterjal ei ole omatoodetud. (p 10)
|
| 3-3-1-64-07
|
Riigikohus |
21.02.2008 |
|
Põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registri pidamist täpsustava määrus nr 162 § 9 kohaselt on registriandmetel küll informatiivne tähendus, kuid määrus on vastu võetud EL ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel, mis annab selget tunnistust sellest, et ilma registrisse kandmata ei ole võimalik toetust taotleda ja saada. Seega on toetuse taotlejale määrava tähtsusega, et massiivid oleksid registris. See on eeltingimuseks EL ühise põllumajanduspoliitika seaduse järgi antava ükskõik millise toetuse taotlemiseks ja mitte ainult nende toetuste taotlemiseks, mida on juba taotletud ja varem saanud, vaid ka võimalike teiste ja uute toetuste taotlemiseks. Põllumassiivi andmete muutmine registris ja massiivi registrist täielikult kustutamine saavad iseenesest rikkuda toetuse taotleja õigusi.
Kuigi määruse nr 162 § 10 lg 2 kohaselt vastutab registrile esitatud andmete õigsuse eest andmete esitaja, kannab PRIA põllumassiivi pindala andmed registrisse ilma isiku avalduseta, mistõttu võib isikul osutuda raskeks vastutada andmete õigsuse eest. Kuna vastavalt määruse nr 162 §-le 5 kehtivad registripidamisele haldusmenetluse seaduse sätted arvestades EL ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse erisusi, tuleb enne põllumassiivi registrist kustutamist või selle andmete parandamist tagada ärakuulamisõigus. Põllumassiivi tervikuna registrist kustutamine kui toetuse taotlejale ja senisele/võimalikule toetuse saajale oluliste negatiivsete tagajärgede tekitamine eeldab seepärast suurendatud tähelepanu menetlusnõuete järgimisel.
Registrikande parandamiseks kohapealse kontrolli puhul tuleb arvestada Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokumendi AGRI/60363/2005 nõudeid selle kohta, millisel hooajal on kontrolli läbiviimine tulemuste tõetruuduse osas kõige otstarbekam. Kui PRIA ei ole põhjendanud, miks eelistati üht tõendit teisele, kui kontrolli tulemused on vastuolulised, siis on tegemist olulise menetlusõigusliku rikkumisega.
Kuigi Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004 art 30 p 2 kohaselt on liikmesriikidel võimalik toetuskõlbulikuna arvesse võtta vastav põllumajanduslik ala tervikuna siis, kui seda kasutatakse tervikuna (täies mahus) asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardi kohaselt, ei ole Eesti vastavat erandit kehtestanud. Selle puudumisel tuleb sama määruse art 30 kohaselt toetuskõlbuliku pindala kontrollimisel arvesse võtta tegelikult kasutatavat ala. EL õiguse alusel ei ole võimalik teha järeldust, et liikmesriikidel on kohustus teatavate piirkondlike iseärasustega arvestada. Tegemist on liikmesriikide võimalusega, mille kasutamine sõltub muu hulgas liikmesriigi põllumajanduspoliitikast. Iseärasustega arvestamist saab põhjendada asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardiga.
Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004/EÜ art 30 lg 2 kohaselt võivad piirkondade puhul, kus teatavad iseärasused, eelkõige hekid, kraavid ja tarad, on traditsiooniliselt hea põllumajandusliku taimekasvatus- või käitamispraktika osa, liikmesriigid otsustada lugeda vastav pindala täielikult kasutatava põllu osaks tingimusel, et see ei ületa liikmesriikide määratavat kogulaiust. See laius peab vastama kõnealuses piirkonnas traditsioonilisele laiusele ega tohi ületada 2 meetrit. Pärast Euroopa Komisjoni eelnevat teavitamist võib lubada laiust, mis ületab 2 meetrit, sellist eelteavituse järgset 2 m ületamist lubab ka Euroopa Komisjoni töödokument AGRI/60363/2005. Kui sellist eelnevat teavitamist aset leidnud ei ole, siis üle 2-meetriseid kraave arvesse võtta ei saa.
Euroopa Kohtu 1. märtsi 2007. a otsuses kohtuasjas C-34/05: Schouten tõlgendatakse EL Nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1254/1999 veise- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta artikli 12 lõike 2 punkti b ja nõukogu 23. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3887/92, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad ühenduse teatavate toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi kohaldamiseks, artikli 2 lõike 1 punkti c. Kohtu tõlgenduse kohaselt saab käsitada söödamaana deklareeritud maatükki "kasutatavana", kui esiteks on see mõeldud üksnes seal peetavate loomade toitmiseks kogu kalendriaasta jooksul ja kui seda oli tegelikult võimalik kasutada vähemalt seitsme kuu jooksul selles kalendriaastas alates siseriiklike õigusnormidega sätestatud kuupäevast, mis jääb ajavahemikku 1. jaanuarist 31. märtsini, ning isegi siis, kui eelkõige ajutise üleujutuse tõttu ei asunud loomad sel maatükil pidevalt.
Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokumendi AGRI/60363/2005 kohaselt tuleb EL Nõukogu määruse nr 1782/2003 art-s 131 nimetatud metsana, mida söödamaa ei tohi hõlmata, mõista sellist maatükki, mida katavad puud (sh põõsad) ja mis takistab loomade söögiks (karjatamiseks) sobiva taimse alusrinde kasvu.
EL Nõukogu määruse nr 1782/2003 art 132 p 3 alapunkti c järgi koosneb loomkoormuse arvutamisel arvesse võetav söödamaa vähemalt 50% ulatuses karjamaast, kusjuures karjamaa mõiste määratlevad liikmesriigid. Määratlus peab sisaldama kriteeriumi, mille kohaselt karjamaa on rohumaa, mis on vastavalt kohalikele põllumajanduslikele tootmisviisidele mõeldud veise- ja/või lambakasvatuseks. Siiski ei välista see samal aastal karjamaa segakasutust. Euroopa Komisjoni töödokumendi AGRI/60363/2005 kohaselt peab toetuskõlbulike pindalade kontrollimisel tuvastama, kas karjamaa vastab Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide siseriiklikele nõuetele.
"Puid hõlmavat maatükki" tuleb mõista alana, kus puude tihedus ei tohi olla rohkem kui 50 puud ühe hektari kohta, kusjuures silmas peetakse eriti selliseid puid, mida saab kasutada puidutööstuses. Siiski võib sellestki määrast näha ette erandeid teatud liiki puude puhul (näiteks viljapuud) ja keskkonnakaitse/ökoloogilistel põhjustel. Need võimalikud erandid peab liikmesriik eelnevalt defineerima. Samal ajal toob Euroopa Komisjoni töödokument mh söödamaade ja karjamaade osas välja erisused ja selgitab, et söödamaade puhul ei ole toetuskõlbulik selline puudega (sh põõsastega) kaetud ala, kus puu- ja/või põõsarinne takistab karjatamiseks sobiva taimse alusrinde kasvu. Puid hõlmava ala osas vt ka Riigikohtu 20.06.2007 otsust asjas nr 3-3-1-26-07 ja 19.09.2007 otsuseid asjades nr 3-3-1-27-07 ja 3-3-1-28-07.
Massiivi heas põllumajanduslikus korras oleku hindamisel saab lähtuda Eesti maaelu arengukavast 2004-2006, mille kohaselt on üheks kontrollitavaks standardiks rohumaaviljeluse standard, mis näeb ette, et rohumaa peab olema vähemalt üks kord enne 31. juulit niidetud või peab seal olema loomi karjatatud. Sama standard on sätestatud ka põllumajandusministri 6. aprilli 2005. a määruse nr 39 "Ühtse pindalatoetuse ja põllumajanduskultuuri kasvatamise täiendava otsetoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise ja menetlemise täpsem kord" § 2 lg-s 3. Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokument AGRI/60363/2005 lubab arvestada ka puude liituvust kuni 0,5; lisaks ei ole karjatamise puhul välistatud, et kui puude all kasvab loomadele söögiks sobilik rohi ja kui neid puid ei kasutata puidutööstuses, siis ei olegi liituvus ainumäärav.
Registrikande parandamiseks kohapealse kontrolli puhul tuleb arvestada Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokumendi AGRI/60363/2005 nõudeid selle kohta, millisel hooajal on kontrolli läbiviimine tulemuste tõetruuduse osas kõige otstarbekam. Kui PRIA ei ole põhjendanud, miks eelistati üht tõendit teisele, kui kontrolli tulemused on vastuolulised, siis on tegemist olulise menetlusõigusliku rikkumisega.
|
Facebook
Twitter