Prot 4 art 4. Välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keelamineVälismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keelamine

Prot 4 art 4. Välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keelamine


põgenike "õigusest õigustele": Hirsi Jamaa jt vs Itaalia

Avaldamise kuupäev:
06.03.2012
Pealkiri:
põgenike "õigusest õigustele": Hirsi Jamaa jt vs Itaalia
Kohtu tasand:
Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus
Lahendi number:
27765/09
Kohtulahendi kuupäev:
23.02.2012
Viide õigusaktidele:
EIÕK
Seisukohad:
EIK lahendab esmakordselt kaasuse välismaalaste kollektiivsest väljasaatmisest väljaspool riigi territooriumi
Suurkoja otsus.

Lisaarvamuse kirjutanud kohtuniku arvates – mis on ligikaudu 20 lk ning käsitletav teadusajakirja artiklina – on käesoleva asja sisuks küsimus, kuidas peaksid Euroopa riigid tunnistama, et põgenikel on „õigus õigustele”. Kaasuses põrkuvad ühelt poolt põgenike kaitse rahvusvahelise õiguse alusel ning teiselt poolt immigratsiooni ja riigipiiride kontrollimeetmete vastavus rahvusvahelisele õigusele.

Asjas on 24 avaldajat – 11 Somaalia ning 13 Eritrea kodanikku. 6.05.2009 olid avaldajad koos 200 isikuga kolmes paadis, mis suundusid Liibüast Itaaliasse. 35 miili kaugusel Itaalia rannikust võttis Itaalia merevägi paadid enda kontrolli alla, paigutas avaldajad sõjalaevadele ning toimetas tagasi Liibüasse. Seejuures ei tehtud kindlaks avaldajate isikuid ning ei selgitatud neile mingeid õigusi. Sellise käitumise aluseks oli Liibüa ja Itaalia 06.02.2009 leping ebaseadusliku immigratsiooni kontrollimiseks. 26.02.2011 peatas Itaalia ühepoolselt lepingu kehtivuse seoses Liibüa sündmustega.  

Avaldajate kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 3 ning 4.protokolli artikli 4 (välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keeld), samuti eelnevate koosmõjus artikliga 13 riive tuvastamiseks.

Kolmanda osapoolena on asjas mitmeid arvamusi, sh ÜRO Kõrge Pagulasvolinik, Amnesty International, Human Rights Watch ning Columbia Ülikooli Inimõiguste Kliinik.

EIK märgib, et väljaspool kahtlust oli Itaalia jurisdiktsioon avaldajate üle artikli 1 tähenduses. Kohtuotsuses on näiteid lepinguosalise riigi jurisdiktsioonist väljaspool territooriumi siis, kui ametivõimudel on isiku üle faktiline ja õiguslik kontroll.

Kuivõrd sündmused Liibüas arenevad kiiresti, siis piirdus EIKi analüüs olukorraga sündmuste ajal. Itaalia pidi olema teadlik sellest, et Liibüasse tagasisaadetud isikutel on kõrge väärkohtlemise risk. Kuigi ebaseaduslik immigratsioon on tõsine probleem, ei vabane riigid kohustusest välistada isikute väärkohtlemine. Itaaliale pidid olema teada ka raportid isikute väärkohtlemise kohta. Samuti pidi Itaaliale olema teada, et Liibüa ei tunnusta Tripolis asuvat ÜRO Kõrge Pagulasvoliniku esindust. EIK teeb asjakohased viited, miks avaldajate tagasisaatmine oli vastuolus ka Euroopa Ühenduse Põhiõiguste Hartaga. Eeltoodu kogumis oli asjas artikli 3 riive.

Esmakordselt oma praktikas lahendas EIK kaasuse välismaalaste väljasaatmisest kolmandasse riiki, mis on teostatud väljaspool lepinguosalise riigi territooriumi. Ei konventsiooni tekst ega travaux preparatoires ei välista 4.protokolli artikli 4 kaitsealast riigi tegevust võõramaalaste väljasaatmisel nende kontrolli all olevate isikute suhtes. Kui asuda vastupidisele seisukohale, siis jääks kaitseta suur osa isikuid, kes oma eluga riskides on kodumaalt või asukohariigist põgenenud mõjuvatel põhjustel, kuid kes ei ole veel jõudnud lepinguosalise riigi territooriumile. Samuti oleksid sellised isikud erinevas olukorras nendest, kes liiguvad mööda maismaad. EIK lähtub 4.protokolli artikli 4 kaitseala kohaldamisel konventsiooni kui elava instrumendi doktriinist.

Siiani on EIK ainult ühe kaebuse osas tuvastanud 4.protokolli artikli 4 riive – 05.02.2002 otsus Conka vs Belgia.

Seetõttu esitab EIK vastava sätte kaitseala selgituse. See, et teatud hulga isikute suhtes tehakse samasuguseid otsuseid, ei tähenda veel välismaalaste kollektiivset väljasaatmist. Määravaks on küsimus, kas isikute individuaalset olukorda on põhjalikult analüüsitud. Käesolevas asjas aga kohaldati sarnast meedet kõigi avaldajate suhtes ilma nende individuaalsesse olukorda süvenemata ning nende isikuid kindlaks tegemata. Seetõttu oli asjas 4.protokolli artikli 4 riive.

EIK tuvastas ka artikli 13 riive koosmõjus nii artikliga 3 kui 4.protokolli artikliga 4. Seda põhjusel, et avaldajatele ei teatatud nende tagasisaatmisest Liibüasse ning ei selgitatud nende õigusi kaebuse esitamiseks enne üleandmist Liibüa võimudele. Isegi kui teoreetiliselt oli avaldajatel võimalik esitada kriminaalsüüdistus merejalaväelaste vastu, ei olnud sellisel kaebusel tagasisaatmist peatavat toimet. Viimane on EIKi kohtupraktika kohaselt tõhusa õiguskaitsevahendi osa väljasaatmisasjades.

Igale avaldajale määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot.