Hasartmänguseadus

      Vastu võetud 15.10.2008.

Seaduse eesmärk on kehtestada kõrgendatud nõudmised hasartmängukorraldajatele ja sätestada meetmed mängijate kaitseks, vähendada hasartmängude negatiivseid tagajärgi ja nende mõju ühiskonnale. 

Hasartmängud liigitatakse õnnemänguks, loteriiks, totoks ja osavusmänguks. Seaduse eesmärkide saavutamiseks kehtestatakse üksikasjalikud, senisest rangemad nõuded hasartmängukorraldajale ja hasartmängu korraldamisele, samuti hasartmängukorraldaja aruandluse kohustus. Muuhulgas reguleeritakse hasartmängu korraldamist elektroonilise sidevahendi vahendusel (kaughasartmäng). 

Sätestatakse ka riikliku järelevalve pädevus ja vastutus seaduse rikkumise eest.

      SELETUSKIRI
HASARTMÄNGUSEADUSE EELNÕU JUURDE

1. Sissejuhatus 
Hasartmängude korraldamist Eestis reguleerib 14.06.1995. a vastuvõetud hasartmänguseadus ning hasartmängude ühe liigi – loteriide – korraldamist 15.06.1994. a vastuvõetud loteriiseadus. Hasartmänguseadust on muudetud kokku 7 korral, loteriiseadust 6 korral, kõik muudatused on olnud minimaalsed ja pigem tehnilist laadi. Mõlemad seadused vajavad seega sisulist kaasajastamist. Võrreldes 90. aastate keskpaigaga, on hasartmänguturg, aga ka järelevalve korraldust puudutavad võimalused oluliselt muutunud. Kehtiv loteriiseadus ja hasartmänguseadus ei suuda piisavalt täita oma eesmärki ja seetõttu on põhjendatud hasartmängualase õigusliku regulatsiooni uuendamine. Eelnõus on loteriid kui ühte hasartmängu liiki reguleerivad sätted liidetud samasse seadusesse ülejäänud hasartmängudega. Kuigi loteriil on teiste hasartmängudega võrreldes oma eripära, osutus kahe eraldi seaduse liitmine otstarbekaks, kuna üldsätted on kõigi hasartmängude liikide osas ühised, lisaks on ühised järelevalve teostamise alused.

Tulenevalt muudatustest hasartmängude regulatsioonis on vajalik ka hasartmängumaksu seaduse muutmine, mis aga muudatuste suure hulga tõttu tuli vormistada eraldi eelnõuna.

Seaduse eelnõu on välja töötanud Rahandusministeeriumi finantspoliitika osakonna ettevõtluse talituse peaspetsialist Sören Meius ja Rahandusministeeriumi nõunik Erki Uustalu (käesolevaks ajaks lahkunud tööle erasektorisse), eelnõu ettevalmistamise erinevatel etappidel osalesid ka Rahandusministeeriumi asekantsler Veiko Tali, Rahandusministeeriumi finantspoliitika osakonna juhataja Lelo Liive, finantspoliitika osakonna ettevõtluse talituse juhataja Kurmet Ojamaa, maksupoliitika osakonna otseste maksude talituse peaspetsialist Virge Pihel, Maksu- ja Tolliameti juriidilise osakonna peajuristid Agris Peedu ja Kaisa Jaaksaar ning õigusalase eksperdina osales juriidilise osakonna juhataja Aet Sallaste.
 
Eelnõu on keeleliselt toimetanud Rahandusministeeriumi juriidilise osakonna õigusaktide talituse spetsialist Sirje Lilover. 

Seletuskirja koostasid Rahandusministeeriumi finantspoliitika osakonna peaspetsialist Sören Meius ([email protected], telefon: 611 3630) ja Rahandusministeeriumi nõunik Erki Uustalu.

Seaduse eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik lihthäälteenamus.

2. Seaduse eesmärk
Vajadus hasartmänguregulatsiooni muutmiseks tuleneb kehtivate seaduste iganemisest. Kontseptuaalseteks probleemideks on:
•	hasartmängusõltlaste suur arv ning vajadus pidurdada hasartmängusektori liiga kiire kasvu tõttu toimuvat hasartmängusõltlaste arvu kasvu;
•	mängukohtade arvu suurenemisest tulenev hasartmängusektori maine langus avalikkuse silmis;
•	´augud¡ regulatsioonis või valdkondade puudulik reguleerimine, samuti vajadus uute hasartmängude korraldamise vahendite reguleerimiseks;
•	järelevalve teostamise vahendite korrastamatus.

Uue hasartmänguseaduse peamine eesmärk on korrastada Eesti hasartmänguturgu ning kaasajastada hasartmängude korraldamisele esitatavaid nõudeid. Uue seaduse eesmärgiks on parandada kehtiva regulatsiooni alusel pakutavate hasartmänguteenuste kvaliteeti kõrgemate nõuete esitamisega korraldajatele ning järelevalve tõhustamisega korraldajate üle, parandades selle kaudu hasartmängusektori üldist mainet ning usaldusväärsust nii Eesti kui ka rahvusvahelise avalikkuse silmis. 

Kehtiva regulatsiooni probleemiks on ka selliste hasartmängu või loteriiga sarnaste mängude levik, mis ei ole seadusest tulenevalt käsitatavad hasartmängude konkreetse liigina, mistõttu on nende korraldamise lubatavus küsitav ja seega järelevalveasutuse ja korraldajate vahel vaidlusi põhjustav. Tulenevalt praktikas esinenud probleemidest, on uues seaduses toodud detailsemad reeglid ning nõuded erinevate hasartmänguliikide korraldamiseks. Uus seadus näeb ette ka eelmiste seaduste poolt reguleerimata või ebatõhusalt reguleeritud mängude hõlmamist, sealhulgas näiteks ¥vaimsel osavusel¡ põhinevate mängude ning kaubanduslike loteriide reguleerimist, mis tänapäevase tehnoloogia arengu ning tekkinud uute mängude valguses on kaotanud selge eristusjoone traditsioonilistest hasartmängudest. 

Konkreetsem regulatsioon on ette nähtud hasartmängude korraldamisele sidevahendi (sealhulgas Interneti, digi-TV, telefoni ja mobiiltelefoni) vahendusel. Kuigi kehtiv hasartmänguseadus ei arvesta Internetis hasartmängude korraldamise võimalusega, on Eestis võimalik mängida Interneti vahendusel hasartmänge. Võttes arvesse, et välisoperaatorite poolt Interneti vahendusel Eestisse suunatud hasartmänge on tehniliselt keeruline piirata, on otstarbekas võimaldada lisaks mängude pakkumist selliste korraldajate poolt, kes alluvad Eesti järelevalvele. Vaid Eesti järelevalvele allutatud korraldajate puhul on mängijatel võimalik eeldada, et hasartmänge korraldatakse ausal, turvalisel ning vastutustundlikul viisil. Samuti tagavad Eestis väljaantud korralduslubade alusel tegutsevad korraldajad täiendava maksutulu laekumise Eesti riigi eelarvesse. Arvestades Interneti-hasartmängude käibe kiiret kasvutrendi maailmas, ei tasuks jätta tähelepanuta võimalust luua ka Eestisse atraktiivne ja samas ka usaldusväärne ettevõtluskeskkond Interneti vahendusel hasartmänge korraldavatele rahvusvahelistele hasartmängukorraldajatele. 

Kehtiva regulatsiooni probleemiks on ka erinevate hasartmängude liigilise kuuluvusega tekkinud segadused. Seadusega säilitatakse erisus loteriide ning muude hasartmängude vahel ning kehtestatakse sarnaselt teiste Euroopa Liidu riikide eeskujule riiklik loteriimonopol Eesti turul. Eestis on hasartmängusõltuvuse mõõtmiseks korraldatud 2 uuringut: 2004. aastal ja 2006. aastal. Kui 2004. aastal oli u 15 000—25 000 patoloogilist hasartmängurit (lisaks kuni 27 000 riskigrupi esindajat), siis 2006. aasta uuringu tulemusel selgus, et patoloogilisi hasartmängureid on umbes 27 000—44 000 (lisaks kuni 39 000 riskigrupi esindajat). Kuna hasartmängude keelamise korral on ohuks musta turu teke, on riikliku loteriimonopoli eesmärgiks eelkõige esmase hasartmängunõudluse rahuldamine, kuid tehes seda kaalutletult just pehmete ehk madala sõltuvusastmega hasartmängude pakkumise näol. Eeltoodud põhimõtte kinnistamiseks on loteriide korraldamisele seatud täiendavad, antud mänguliigi sõltuvuse teket vähendavad, tingimused. Üldreeglina peaks riik rahuldama hasartmängunõudluse pehmete mängude näol ning raskemate (samas mängija jaoks atraktiivsemate) mängude pakkumine peaks olema pigem erandiks, mida korraldatakse piiratumalt, eeldades samas korraldajatelt raskete mängude iseloomust tulenevalt kõrgemat kvaliteeti, usaldusväärsust ning ka kõrgemat vastutustunnet hasartmängusõltuvuse võimaliku tekkimise korral. Loteriide pehmem olemus tuleneb peamiselt pikemast intervallist tehtud panuse ning tulemuse teadasaamise vahel (arvloteriidel toimub loosimine maksimaalselt 3 korda ööpäevas ning kiirloteriidel jääb teatud aeg pileti ostmise ning kraapimise vahele, samas kui mänguautomaatide puhul on panuste tegemise intervall 3-4 sekundi lähedal). Teise põhjusena tuleb välja tuua võitudeks tagasisuunatavate panuste osakaalu, mis loteriidel jääb alla 60%, teiste hasartmängude puhul on see tavapäraselt üle 90%. Loteriisid eristab muudest hasartmängudest ka iga panustatud krooni kohta suurema tulu toomine riigieelarvesse, samas kui erasektori hasartmängukorraldajate eesmärgiks on omanike kasumi suurendamine, stimuleerides hasartmängunõudlust enda huvides. Loteriid ning muud hasartmängud ei ole oma olemuselt võrreldavad raskemate hasartmänguvormide suuremast atraktiivsusest ning võimalikest sotsiaalsetest ja majanduslikest tagajärgedest tulenevalt, mistõttu tuleb ka raskemate hasartmänguliikide jaoks kehtestada rangem regulatsioon, võrreldes pehmemate hasartmängudega.

Hasartmängude korraldamise riigipoolse regulatsiooni ning järelvalve eesmärgiks on rahuldada kaalutletult ning kontrollitult nõudlust hasartmängude järgi, samas vältides ning piirates võimalikke hasartmängudega tavapäraselt seonduvaid majanduslikke ning sotsiaalseid negatiivseid tagajärgi (sõltlaste ravi, sõltuvusest tulenev vähenenud tootlikkus, sotsiaalsed kulud nagu abielulahutused jne), seal hulgas kuritegusid (rahapesu) ning pettuseid (kokkulepped spordivõistluste tulemuste osas, sporditotalisaatorite võitudega manipuleerimiseks, abivahendite kasutamine õnnemängudes võiduvõimaluste suurendamiseks, ¥heategevuslike¡ loteriide tulude arvestamine loterii korralduskuludeks, millega vähendatakse heategevuseks suunatavaid summasid jne).

Teisest küljest võib hasartmängude korraldamine tuua kaasa olulist positiivset mõju majanduslikule arengule, eeldusel, et hasartmängusektor toimib vastutustundlikul viisil, mille eesmärgiks on sotsiaalsete kahjude minimeerimine.       

Hasartmänguregulatsiooni eesmärgiks on tagada nõudluse vähendamine illegaalsete mängude järele, soodustades legaalsete mängude korraldamist, mille puhul on riigil võimalus tagada negatiivsete aspektide vähendamist. Riiklik kontroll hasartmängude korraldamise üle võimaldab vähendada sõltuvust tekitavat impulsiivset mängimist võiduvõimaluste ning mängimissageduste vähendamise kaudu ning piirata üleliigset hasartmängunõudluse kunstlikku stimuleerimist. Eraldi tuleb nimetatud eesmärkide saavutamiseks reguleerida hasartmängude reklaami, millest on lähtutud ka reklaamiseaduse eelnõu ettevalmistamisel.  

Hasartmängudega kaasnevateks võimalikeks probleemideks on: 
•	hasartmängusõltuvuse tekkimine;
•	alaealiste osalemine hasartmängus;
•	hasartmängudega seotud kuritegevus (rahapesu, väljapressimine mängijatelt, mängukohas kriminaalse kontingendi koondumine, maksupettus, mängukohas ja selle ümbruses süütegude tavalisest sagedasem toimepanemine);
•	mängijate õiguste rikkumine.

Peaaegu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides on hasartmängude korraldamine rangelt reguleeritud ning mitmetel juhtudel on hasartmängude korraldamine riikliku monopoli ainuõigus.

Rahvusvahelisel tasandil ei ole hasartmängude korraldamiseks väljakujunenud ühtseid nõudeid. Hasartmängude korraldamise loa annab iga riik sõltuvalt sellest, milline on selles riigis ajalooliselt ning kultuuriliselt kujunenud suhtumine hasartmängudesse. Ka ühte kultuuriruumi kuuluvates riikides võivad hasartmängud olla reguleeritud erinevalt. Euroopa Liidu liikmesriikide õigusaktid üldjuhul keelavad hasartmängude korraldamise, kuid samas on sellest keelust tehtud suuremal või vähemal määral erandeid. Hasartmängude täielik keelamine on ebatõhus ning on soosinud illegaalsete ja kontrollimatute hasartmängude levikut, lisaks kaotaksid riigid hasartmängude kui tegevuse täieliku keelustamisega hasartmängumaksu näol kaaluka osa riigieelarve tuludest, mis enamasti suunatakse heategevuslikele ja sotsiaalsetele alarahastatud valdkondadele. Enamik Euroopa Liidu liikmesriike on seisukohal, et parim viis olukorda kontrollida, on erandina lubada teatud mängude teatud mahus korraldamist. Selle tulemusel kahaneb nõudlus illegaalsete mängude järele ning on võimalik vältida soovimatuid sotsiaalseid tagajärgi, allutades legaalsed mängud rangele riigipoolsele kontrollile. 

Hasartmängude korraldamise teatud tingimustel lubamine on seega põhjendatud asjaoluga, et nende täieliku keelustamise korral on keelu täitmise tagamine problemaatiline ning tõenäoline on illegaalsete hasartmängukohtade tekkimine, eriti arvestades tänapäevase tehnoloogia võimalusi. Seaduses sätestatakse piirangud ning nõuded hasartmängude korraldamisele nende leviku piiramiseks ühiskonnale vastuvõetava tasemeni.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu jaguneb kuueks peatükiks. Esimeses peatükis antakse hasartmänguseaduse üldsätted, sealhulgas defineeritakse hasartmängu mõiste ja hasartmängude liigid. Teine peatükk, ´Hasartmängukorraldaja¡, jaguneb kolmeks jaoks, millest esimeses sätestatakse üldnõuded hasartmängukorraldajale, teises jaos kirjeldatakse hasartmängude korraldamise tegevusloa ja kolmandas korraldusloa taotlemise protseduuri. Kolmas peatükk, ´Hasartmängude korraldamine¡, jaguneb kaheks jaoks. Esimeses jaos kehtestatakse hasartmängude korraldamise üldnõuded kõikidele hasartmängukorraldajatele ja hasartmängude liikidele, teises jaos sätestatakse lisaks erinõuded, mida tuleb järgida erinevate hasartmänguliikide korraldamisel—eraldi on reguleeritud kaubanduslikud loteriid ja antakse ka erisätted sidevahendi vahendusel korraldatavatele hasartmängudele. Eelnõu neljas peatükk jaguneb samuti kaheks jaoks, reguleerides hasartmängude korraldamise aruandlust ja järelevalvet. Viiendas peatükis sätestatakse vastutus hasartmänguseaduse rikkumise eest. Kuues peatükk annab üleminekuregulatsiooni ning rakendussätted. 

Eelnõu § 1 kehtestab hasartmänguseaduse reguleerimisala. Hasartmänguseadus kehtib igale hasartmänguks kvalifitseeruvale tegevusele Eesti Vabariigi territooriumil, samuti Eestis registreeritud laeval. Lisaks sätestatakse haldusmenetluse seaduse sätete kohaldumine. Käesolevas seaduses kirjeldatud haldusmenetlus toimub haldusmenetluse seaduse alusel vastavalt käesolevas seaduses ette nähtud erisustele.

Eelnõu § 2 annab hasartmängu, panuse, võidu ja võidufondi legaaldefinitsioonid. Hasartmänguks saab kvalifitseerida mängu, mis vastab kõikidele lõike 1 punktides 1—3 nimetatud tunnustele. Panuse mõiste on kehtestatud ulatuslikuna, nimelt loetakse panuseks ka hasartmängus osalemise õiguse eest võetavat rahaliselt hinnatavat kohustust, nagu seda on näiteks teenuse või kauba ostmise kohustus, kus panus moodustab osa kauba või teenuse hinnast, kuid samas ei pea üheselt eristatav olema panuse osa selles hinnas. Nimelt ei oma hasartmängu kvalifitseerimisel tähtsust mitte panuse suurus, vaid selle olemasolu, kusjuures panuse olemasolu tuvastamisel lähtutakse mitte korraldaja, vaid mängija lähtekohast, mis on vastavuses hasartmängu üldise olemusega: lähtuda tuleb küsimusest, kas mingi mäng tekitab hasarti ja sellest tulenevaid kulutusi mängus osaleva isiku jaoks.

Panuse mõiste puudumine on praktikas ka üheks kehtiva hasartmänguregulatsiooni suuremaks probleemiks, eeskätt on see tõusetunud seoses massiliste tarbijaloteriide, väljaloosimiste ja tarbijamängudega. Selliste hasartmängude puhul oleks eksitav väita, et panus puudub. Kauba või teenuse hind ei pruugi tõusta (see võib, olenevalt korraldaja võimalustest, kampaania ajal isegi langeda), kuna hasartmängu korraldamise kulud kaetakse teenuse/kauba turunduskuludest, summadest, mis on ette nähtud kauba/teenuse reklaamiks, või ettevõtte tegevuskulude kaudu. Tarbija/mängija jaoks on tegemist panusega, kui mängus osalemiseks on kohustuslik teenus/kaup omandada. 

Panus hasartmängus osalemise tasuna peab olema tehtud teadlikult. Näiteks peab mängijale olema selge enne kauba omandamise või teenuse kasutamise otsuse vastuvõtmist, et just nimetatud kauba või teenusega kaasneb võimalus osaleda hasartmängus. Kui mäng korraldatakse viisil, et selles osalejatel ei olnud võimalik mängus osalejaks kvalifitseerumisel arvestada hasartmängus osalemise võimalusega, ei olnud võetud rahaline kohustus või tasutud summa käsitletav panusena. Sellisel juhul ei ole tegemist hasartmänguga. Asjaolu, kas isik tegi panuse teadlikult või mitte, tuleb tuvastada igal konkreetsel juhul eraldi. Kui toote pakendil on toimuv kaubanduslik loterii ära märgitud või kui seda on enne kauba ostmist või teenuse kasutamist reklaamitud, tuleb eeldada, et isik tegi otsuse just see kaup või teenus saada teadlikult ja arvestades korraldatava hasartmänguga. Kui aga korraldaja otsustab korraldada mängu näiteks kõigi mingil möödunud ajaperioodil mingi teenuse kasutajate vahel, siis ei olnud mängus osalejal selle teenuse kasutamise hetkel võimalik arvestada mängus osalemise võimalusega, mistõttu ei ole teenuse eest tasutud summa näol tegemist panusega. 

Panus peab otseselt või kaudselt laekuma hasartmängukorraldajale. Seega ei saa käsitleda panusena olukorda, kus kauba ostmine kohustuslik ei ole, kuid isik on sunnitud kandma rahalisi kohustusi seoses näiteks kirjamargi ja ümbriku või mobiiltelefonilt lühisõnumi saatmisega. Tavalisteks kommunikatsioonivahendite kasutamise kuludeks loetakse kehtestatud või kokkulepitud hindu vastava kommunikatsioonivahendi kasutamiseks. Näiteks on selleks kliendi valitud mobiilside-teenuse paketipõhine hind telefonikõne või lühisõnumi eest, Eesti-sisese kirja puhul kehtestatud tavaline hind sellist tüüpi saadetise edastamiseks ning Interneti-teenuse eest teenusepakkujaga kokkulepitud hind. Seega tuleb lugeda panusteks kõik eritariifid osas, milles nad ületavad tavahinda vastava kliendi jaoks. Panuseks ei saa lugeda kliendi jaoks tavatariifist odavamat või tavatariifi-suurust tasu kommunikatsioonivahendi kasutamise eest.

Lõige 3 defineerib hasartmängu võidu mõiste. Võit on hasartmängu tulemusena saadud mängija õigus omandada raha või muu ese, millel on rahaliselt hinnatav väärtus. Sõnastuse juures on lähtutud tsiviilseadustiku üldosa seadusest tulenevatest mõistetest. Esemed on kõik asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks, seega on võidu mõiste all hõlmatud näiteks omandatud õigus osaleda uues mängus, mängida edasi, saada soodustusi mingi teise teenuse või kauba omandamisel või kingitusi või muid hüvesid. 

Lõige 4 defineerib võidufondi, mis on võimalike võitude rahaline koguväärtus või esemeliste võitude puhul selliste võitude turuväärtuste summa. Eseme väärtuse arvutamisel lähtutakse selle harilikust väärtusest, mis tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Lõige 5 sätestab loetelu tegevustest, mida ei loeta kindlasti hasartmängudeks. 
Hasartmängudeks ei loeta selliseid osavusmänge, mille ainus võimalik võit on võimalus uuesti osaleda samas mängus. Võrreldes kehtiva hasartmänguseadusega on kitsendatud selliste mängude korraldamise võimalusi. Nimelt on hetkel välistatud kõik hasartmängud, mille ainus võimalik võit on võimalus uuesti osaleda samas mängus. Politsei noorsootöötajate hinnangul  on aga osad sellistest mängudest osutunud probleeme põhjustavateks ja keelata tuleks alaealistel mängimise võimaldamine mänguautomaatidel, mis on äravahetamisega sarnased ja seadistatud kasutama õnnemängudega analoogilisi mänge (pokker, black jack), isegi kui selle ainsaks võimalikuks võiduks on võimalus osaleda uuesti samas mängus. Taoliste, hasartmängudena mittekäsitletavate mängude korraldamise kohtadest on politseile laekunud kuriteoteateid alaealiste poolt toime pandud erinevatest kuritegudest, mille peamiseks motiiviks on olnud raha hankimine just sarnaste mängude mängimise õiguse lunastamiseks. Samuti on politseile laekunud alaealiste vanematelt avaldusi, milles on kaevatud taoliste mänguautomaatidega varustatud mängukohtades mänginud alaealistel tekkinud mängusõltuvuse üle, millega on kaasnenud alaealiste kodust omavolilised lahkumised, vargused ja koolikohustuse mittetäitmine. 

Punkt 2 välistab hasartmänguseaduse rakendusalast spordivõistluste korraldamise, kus osalemise ainueesmärk ei ole auhinna saamine. Käesolev säte on vajalik täpsustamaks, et hoolimata kõigile hasartmängule omaste eeltingimuste täitmisest—(1) panus osavõtutasu näol, (2) panuse teinud isikutele eelnevalt mitteteadaoleva sündmuse toimumine ehk võitja selgumine, ning (3) võit,—on hasartmänguseadus siiski suunatud hasartse iseloomuga mängude reguleerimisele, milles osalemine on mängijale kulutusi tekitav, kuivõrd hasartmängus võidu saamine on ebatõenäoline ning suuremas osas (õnnemängude puhul enamasti täielikult) väljaspool mängus osaleja kontrolli. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et säte välistab hasartmänguseaduse rakendumisalast vaid spordivõistluste korraldamise, kuid samas kuulub hasartmänguseaduse rakendusalasse nii ennustusvõistluste, kihlvedude kui ka totalisaatorite korraldamine spordivõistluste tulemuste peale.   

Punkt 3 sätestab, et hasartmänguks ei loeta loteriid, mille võidufond on väärtusega kuni 1000 eurot. Selliste loteriide näol on tegemist väikse riskiga meelelahutuslikku tüüpi hasartmängudega, kuna loterii tulemusel välja andmisele kuuluvad auhinnad ei tohi kokku olla suurema väärtusega kui 1000 eurot. Näiteks on siin heategevusliku või meelelahutusliku iseloomuga ´rahakogumise¡- või toetusloteriid teatrietendustel, laatadel või pulmades.

Punkt 4 toob eraldi välja, et hasartmänguks ei loeta sellist kaubanduslikku loteriid, mille võidufond on väärtusega kuni 10 000 eurot. Kui kaubandusliku loterii võidufond ületab nimetatud summat, tuleb korraldamisel järgida §-des 44—48 toodud nõudeid. Eraldi välistuse vajadus tuleneb kaubandusliku loterii eripärast ja asjaolust, et kaubanduslikku loteriid korraldavad isikud leiaksid hasartmänguseadusest kergesti enda kohta käivad normid ja piirmäärad. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja liikmed leidsid, et eelmises punktis sätestatud piirmäär jääb paljudele kaubanduslike loteriide korraldajatele liiga väikseks ja oma kirjas Rahandusministeeriumile (22.11.2006. a nr. 4/401) tegi Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ettepaneku tõsta nimetatud piirmäära 10 000 euroni. Arvestades kaubandusliku loterii erisusi oleks aga asjakohasem kehtestada eraldi määrad kaubanduslikule loteriile ja muule loteriile. Kaubandusliku loterii mõiste annab § 6.

Lõike 6 eesmärgiks on tagada, et hoolimata sellest, et eelmises lõikes nimetatud alla 1000-kroonise võidufondiga loteriile ja alla 10 000-kroonise võidufondiga kaubanduslikule loteriile ei kohaldata hasartmänguseadust, ei ole põhjendatud sellistes mängudes osalevate isikute õiguste piiramine võlaõigusseaduse § 4 lõike 2 punktist 1 tulenevalt. Antud punkti alusel on kõik loata korraldatud hasartmängust ja loteriist tulenevad kohustused mittetäielikud. Mittetäielik on kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Üldiselt (ja vastavalt VÕS § 2 lõikele 3) on mittetäielikeks kohustusteks erinevad kõlbelised kohustused, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Kuivõrd lõikes 5 nimetatud hasartmängud on jäetud regulatsiooni alt välja üksnes põhjusel, et tegemist on vähetähtsa võidufondiga, vähem ahvatlevate ja seega isikutele potentsiaalselt vähem negatiivseid tagajärgi põhjustavate mängudega, ei ole siiski kooskõlas üldise arusaamaga, et sellises loteriis osalejatel puuduks õigus loterii korraldajalt näiteks auhinna väljaandmist nõuda. Traditsioon käsitleda hasartmängudest tekkinud kohustusi ¥auvõlgadena¡ on hakanud muutuma. Kõrge regulatsioonitasemega jurisdiktsioonides (näiteks Nevada osariigis USA-s, aga ka Monacos) on see ammu iganenuks tunnistatud. Ka Ühendkuningriigi 2007. a 1. septembril jõustunud ¥Gambling Act¡ käsitleb kõiki hasartmängudest tekkinud lepinguid sissenõutavatena (osa 17 s. 335).  

Lõike 7 eesmärgiks on tagada hasartmängude korraldamise reguleeritus—nimelt on lubatud korraldada üksnes hasartmänguseaduses nimetatud hasartmänge. Tagamaks eelnõu eesmärkide täitmine, tuleneb lõikest 6, et kui mäng kvalifitseerub hasartmänguks, kuid selle osas puudub konkreetne regulatsioon hasartmänguseaduse eriosas, on selle korraldamine keelatud. 

Lõige 8 sätestab piirangu selliste mängude korraldamiseks, kus mängutulemuste väljaselgitamine on sõltuvusse seatud kindla arvu registreerumisest mängu või kindla hulga panuste laekumisest võidufondi moodustamiseks, kui kõik mängijate poolt tehtud kulutused võib reeglite kohaselt endale jätta korraldaja või muu isik. Selle sätte eesmärgiks on tagada mängijate kaitse juhuslikkusel põhineva võidu tagamiseks esimesest momendist. Vastasel korral on olemas risk, et isikud on teinud küll mängus osalemiseks panused, kuid võidu väljaselgitamise hetk lükkub edasi nendest olenematutel põhjustel. Eriti iseloomulik on see näiteks erinevat tüüpi ¥püramiid-skeemide¡ korraldamisel, mida käesoleval ajal tehakse peamiselt Interneti vahendusel või mida reklaamitakse ka investeerimis-võimalusena, eksitades mängijaid nii mängu olemuse kui ka võiduvõimaluste ja kaasnevate kulutuste suhtes.  

Eelnõu § 3 sätestab hasartmängude liigid. Seni on hasartmänguseaduse kohaselt hasartmängud jagunenud õnnemängudeks, osavusmängudeks, kihlvedudeks ning totalisaatoriteks. Eelnõu liigitab hasartmängud edaspidi mängusüsteemide-põhiselt, eristades üksnes juhuslikkusest sõltuva tulemusega hasartmängud (õnnemängud ja loteriid) osaliselt füüsilistest ning osaliselt vaimsetest (toto ja osavusmängud) isikuomadustest sõltuvatest mängudest. Õnnemängude tunnuseks ja erisuseks on mängu tulemuse sõltuvus ülekaalukalt juhusest. Näiteks on sellisteks mängudeks traditsiooniliselt pokker, blackjack, kus juhuslikkus saavutatakse kaardipaki abil; täringumängud, kus vahendiks on täringud; ja rulett, mille puhul on selgitatakse võitja juhuslikult näiteks mehhaanilise ruletilaua abil. Juhuse genereerimise meetodite loetelu on antud mitteammendavalt, oluline on üksnes mängija või korraldajapoolse vahetu sekkumise võimatus mängu tulemuse mõjutamisesse või sellise tegevuse vastuolu mängu mängimisel kokku lepitud reeglitega. 

Praktikas on õnnemängu oluliseks tunnuseks ka asjaolu, et mängu paljukordsel mängimisel või harjutamisel ei ole mängija võiduvõimalused suuremad võrreldes mängijaga, kes mängu esimest korda vastavalt mängureeglitele mängib. Loterii erinevus õnnemängust seisneb asjaolus, et loterii tulemuste selgitamine toimub maksimaalselt 3 korda ööpäeva jooksul (klassikaline loterii) ning loterii võidufond moodustab kuni 80 protsenti loteriipiletite realiseerimishinnast või loteriipiletil asuva mänguvälja avamisel (kiirloterii). Loteriide korraldamisele leebema regulatsiooni kehtestamine on põhjendatud, kui loterii kujutab endast madalama sõltuvusastmega hasartmängu, mistõttu peab definitsiooni tasandilt tulenema loteriide pehmem olemus pikema intervalli näol tehtud panuse ning tulemuse teadasaamise vahel ning madalama võidufondi näol. Seega kvalifitseerub õnnemänguks selline loterii, mille tulemusi selgitatakse tihedamini kui kolm korda ööpäevas või mille võidufond ületab 80% loteriipiletite realiseerimishinnast. 

Olulisemaks praktilist tähendust omavaks muudatuseks on kihlvedude, ennustusmängude ja totalisaatorite ´toto¡ mõiste alla ühendamine. Kui õnnemängude puhul on oluline just võitu määrava sündmuste toimumine täiesti juhuslikult, siis toto puhul ei ole ennustatav sündmus ja mängija võit sõltuvuses üksnes juhuslikkusest, vaid suuremal või vähemal määral ka objektiivsetest asjaoludest ning mängija oskusest nimetatud asjaoludest järeldusi teha ja nende alustel oma võiduvõimalusi suurendada. Lisaks tuleb märkida, et kehtiva seaduse kohaselt saab ennustada üksnes spordivõistluste tulemusi, mis välistab näiteks laulukonkursside või valimiste tulemustele ennustusmängu korraldamise, kuid nimetatud piirang ei osutunud praktikas põhjendatuks (huvi ka selliste mängude korraldamiseks on olemas), mistõttu on muudatusena reguleeritud ka teistsuguste ennustusmängude korraldamine, tagades ühtlasi maksutulude laekumise ning hasartmängukorraldamise reguleerituse.

Kolmandaks hasartmänguliigiks on osavusmängud, mis on olemuselt meelelahutuslikud mängud, mille tulemus sõltub ülekaalukalt mängija osavusest. Seega sõltub ka osavusmängude puhul mängu tulemus mängija isikuomadustest, kuid määravaks on, erinevalt totodest, mängija osavus. Praktikas on enamlevinud omadusteks, mida osavusmängudes proovile pannakse, reaktsioonikiirus, teadmised, oskused ja mängija koordinatsioon. Osavusmängu eristamisel õnnemängudest lähtutakse asjaolust, et mängu paljukordsel harjutamisel või hoolikal mänguks ettevalmistumisel suudab osavusmängu mängija oma võimalusi võidu saavutamiseks suurendada, võrreldes mängijaga, kes sama mängu esimest korda või ettevalmistuseta mängib. Kindlasti on välistatud selliste mängude lugemine osavusmängudeks, kus võidu saamine eeldab inimese keskmisest reaktsioonikiirusest oluliselt kiiremat reageerimist, või kui mängu puhul on tekitatud üksnes illusioon selle kulgemise kontrollimise võimalustest mängija poolt. Spordivõistlused, millel osalemine eeldab osalustasu, kuid pakuvad ka võimaluse võita auhind (võit, mis sõltub võistleja või võistlejate füüsilisest osavusest, aga mingil määral alati ka õnnest), ei ole siiski hasartmängud ja käesoleva seaduse reguleerimisalasse ei kuulu. Suurema osa spordivõistluste puhul ilmselt küsimust võimaliku osavusmänguks kvalifitseerimise kohta ei teki, kuna osavusmängude korraldamine eeldab mehhaanilise või elektroonilise vahendi olemasolu (nagu mänguautomaat). Siiski tuleb kahtluse korral hinnata, kas konkreetsel juhul on tegemist spordivõistluse või osavusmängu kui hasartmänguliigi korraldamisega. Osavusmängude puhul eristatakse osavusmängude korraldamist osavusmänguautomaatide kaudu ning kaughasartmänguna. Osavusmängu automaatidele kergema regulatsiooni (eelnõu § 41) –eeskätt  alaealiste poolt mängimise võimaldamine—kehtestamise oluline tingimus on, et osavusmängu võit on väheväärtuslik (kuni 50 eurot). Samuti on kehtestatud osavusmängu korraldajale keeld anda välja võitu rahas. Keelatud on ka vahetada näiteks võiduks olnud mängulooma raha vastu mängukohas, aga ka hasartmängukorraldaja kontoris. 

Eelnõu § 4 toob hasartmängude alaliigid. Õnnemängud jagunevad traditsioonilisteks mänguautomaatide ning mängulaudade kaudu korraldatavateks mängudeks ning nende mänguautomaatide või –laudade elektroonilise ühendamise kaudu kogutava jackpoti –mängudeks või mängudeks, kus auhind on määratud eelnevalt ega kogune jackpotina. Loterii jaguneb klassikaliseks ja kiirloteriiks, mille puhul on tulemused juhuslikkusest lähtuvalt väljaselgitatud enne loteriipiletite mängijatele pakkumist. Kehtiv loteriiseadus eristab veel ka arvloteriisid, kuid sisuliselt selline eristamine põhjendatud ei ole – vahet ei ole, kas loteriimängija valib ise just arvude kombinatsiooni või kas loositakse välja arve või muid sümboleid (koode). 

Paragrahv 5 annab kaughasartmängu mõiste, kaughasartmängu korraldamise erireeglid on kehtestatud §-des 49—53 (vt regulatsiooni põhjendusi seletuskirja lk 29). Kaughasartmänguga ei ole tegemist juhul, kui hasartmängukorraldaja kasutab sidevahendit üksnes müügikanalina või võitude väljamaksmiseks. Näiteks loterii või toto puhul võib võtta vastu panuseid ka Interneti vahendusel, kuid tulemuste selgitamine toimub eraldi: mehhaanilisel vahendil toimuva loosimise või näiteks spordivõistluse tulemuste selgumise kaudu. Kui tulemus (ka sündmus) selgitatakse siiski arvutiprogrammis, on vajalik ka kaughasartmängu luba. Kindlasti tuleb jälgida, millise hasartmängu liigiga on tegemist, kuna arvutiprogrammi puhul juhuslikkuse abil määratava tulemusega mängud võivad kvalifitseeruda õnnemängudeks, kui ei ole tagatud erinevate hasartmänguliikide spetsiifika järgimine.

Paragrahvis 6 antakse kaubandusliku loterii mõiste, mis on üheks loterii korraldamise võimaluseks, kuigi tegemist ei ole loterii alaliigiga (ka kaubanduslikku loteriid võib korraldada klassikalise loterii või kiirloteriina). Kui isik ostab vastavalt oma tarbimisharjumusele konkreetset tarbimisväärtust omava toote jaemüüja poolt kindlaks määratud müügihinnaga, siis on tema esmaseks eesmärgiks tarbida seda toodet. Sekundaarse väärtusena võib sellele lisanduda võimalus osaleda tarbijamängus ning võita auhindu. Nõustume Eesti Kaubandus-Tööstuskoja seisukohaga antud küsimuses, mille järgi tuleks kaubandusliku loterii reguleerimisel arvestada asjaoluga, et kui ka auhind jääb võitmata, ei vähenda see reeglina toote tarbimisväärtust ning samuti seda, et loteriis osalemise otsuse tegemisel omab olulist tähtsust ka konkreetne kaup või teenus, millega on võimalik võit saada. Samas tuleb arvestada ka sellega, et auhinna väärtuse kasvades väheneb isiku jaoks kauba või teenuse tarbimisväärtus ja suureneb loteriis osalemise võimaluse saamise väärtus. Seetõttu tulebki teatud võidufondi väärtusest alates kaubanduslikku loteriid reguleerida—kui võidufond saavutab suuruse, mis on võrreldav juba tava-loterii võidufondidega. Hasartmänguseaduse eesmärk on määratleda ja reguleerida mängijatele võimalikku ohtu ja seetõttu spetsiifilist kaitset eeldavad mängud sellistest mängudest, mis eraldi kaitset (lisaks üldistele tarbija- ja kaubandustegevuse regulatsioonidele) ei vaja. Oluliseks eripäraks ongi siinjuures, et mängude negatiivsete tagajärgede ühe osa – majanduslikult negatiivsed tagajärjed – eksisteerivad selliste mängude puhul, kus võimalik võit või kaotus võivad omada olulisi sotsiaalmajanduslikke tagajärgi üksikisiku ja ühiskonna jaoks tervikuna, ja kaasnevad seega teatud summaarsest piirist alates. Erinevatele isikutele on erinevad mängud, võimalik kaotus ja ka võimaliku võidu ahvatlus kindlasti erineva tähendusega. Võidufondi ahvatlevusel on lähtutud kõige lähedasema hasartmänguliigi, loterii, hetkel Eestis kättesaadavatest võidufondide väärtustest. Kaotuse hindamine on aga kaubanduslike loteriide puhul ilmselt keeruline, kuna kaup omab lisaks kaubanduslikus loteriis osalemise võimalusele ka teatavat tarbimisväärtust, mis sarnaselt tava-loteriidele on erinevatele inimestele erineva tähtsusega. On ilmne, et sellisel juhul tuleb eraldi arvestada tarbijates tekkida võiva hasardiga, mis võib neid sundida tegema tarbimisotsuseid, mis pole kantud enam ratsionaalsest vajadusest omandada parima hinnaga parim (sealhulgas ka suurima lisaväärtusega) kaup, vaid soovist saada ahvatlev võit.  
Kaubandusliku loterii olemusele (loteriipiletiks on tihti kaup või selle ostmist tõendav tðekk) ei vasta võidufondi maksimumsuurusele kehtestatud reegel, mis on seatud sõltuvusse loteriipiletite (näit. kauba) tiraaþi realiseerimishinnast, mis kujuneb kaubanduslike loteriide puhul teistsugusel alusel võrreldes klassikalise loteriiga. Seetõttu ei kohaldada 80%-reeglit kaubanduslike loteriide võidufondidele. Kaubanduslikku loteriid reguleerivad §-d 42—46, kuid kuna seda liiki loteriile on erireegleid kehtestatud ka eespool, on otstarbekas mõiste eraldi välja tuua kohe eelnõu alguses. Kaupleja on kaubandustegevuse seaduse mõistes isik või asutus, kes majandus- või kutsetegevuse raames pakub ja müüb kaupa või pakub ja osutab teenust. Täiendavalt tuleb rõhutada, et müügiedendusele suunatud tegevused, millel puuduvad hasartmängu tunnused, hasartmänguseaduse reguleerimisalasse ei kuulu.

Paragrahv 7 annab viimase hasartmängu korraldamise viisi – õnnemänguturniiri – mõiste. Arvestades õnnemängu turniiride (eriti pokkeri, aga ka näiteks black jackÿi) kasvavat populaarsust kogu maailmas, on ette nähtud eraldi regulatsioon, mis arvestab turniiri iseärasustega. Tegemist on küll õnnemänguga, samuti kaasnevad võiduga märkimisväärsed rahalised auhinnad, kuid teisest küljest on suur rõhk võistluslikul osal. Õnnemänguturniiri korraldamist reguleerib § 40.

Paragrahv 8 sätestab hasartmängukorraldaja mõiste ja reguleerib tegevuste edasiandmist (nn outsourceÿimist). Hasartmängukorraldaja mõiste defineeritakse esimeses lõikes hasartmängude korraldamisele suunatud tegevuse sooritajana. Seega on hasartmängukorraldaja iga isik, kes on hasartmängude korraldamisele suunatud toiminguid sooritanud. Peamiste selliste toimingutena võib nimetada hasartmängus osalemise õiguse andmist või võimaluse loomist, panuse vastuvõtmist, hasartmängu võitude ja võitjate määramist, hasartmängu võitude väljaandmist. Hasartmängu korraldamisena ei käsitleta sellist tüüpi panuste/tasude vahendamist, mille puhul vahendajal puudub kohustus edastatava teabe sisu kontrollida. Näiteks vastavalt infoühiskonna teenuse seadusele ei vastuta üldkasutatavale andmesidevõrgule juurdepääsu pakkumise teenust osutav isik edastatava teabe sisu eest, kui see isik ei algata edastust, ei vali edastuse vastuvõtjat, samuti ei vali ega muuda edastuses sisalduvat teavet. Seega ei saa hasartmängude korraldamisena käsitleda andmesidevõrgule juurdepääsu pakkumise teenuse osutamist.

Tagamaks seaduse eesmärki lubada hasartmänge korraldada vaid usaldusväärsetel ning selleks loa omandanud korraldajatel, on paragrahvi eesmärgiks täpsustada, et hasartmängude korraldamisega seotud tegevuste edasiandmine on lubatud vaid juhul, kui sellega ei kaasne vastutuse hägustumist või olukorda, kus riigi poolt litsentseeritud ja nõuetele vastav isik faktiliselt hasartmänge ei korralda, vaid sellega tegeleb isik, kes ise riigilt tegevusluba nõuetele mittevastavuse tõttu taotleda ei saaks. Hasartmängu korraldamise eest jääb vastutavaks siiski tegevuse edasi andnud hasartmängukorraldaja ja lepinguga teistsugust korda ette näha ei saa.

Eelnõu § 9 kehtestab hasartmängukorraldajale esitatavad nõuded. Isikul, kes nimetatud nõudeid ei täida, hasartmängude korraldamise õigust ei ole. Hasartmängude korraldamise õigus on usaldusväärsel isikul, kellele on antud tegevusluba ja korraldusluba ja kes vastab seadusest tulenevatele üldnõuetele ja, vastava hasartmänguliigi korraldamisel ette nähtud erisuste olemasolu korral, erinõuetele. Hasartmängude valdkond erineb teistest majandustegevuse valdkondadest, mistõttu on põhjendatud ka erinevate reeglite kehtestamine hasartmängu korraldajatele. Kuigi ühest küljest on tegemist kahtlemata vaba aja veetmisele pühendunud tööstuse ühe haruga, on selle valdkonna puhul, erinevalt paljudest teistest meelelahutuslikest valdkondadest, iseloomulik ja vältimatu ka ühiskonnale kaasnev koormus hasartmängusõltuvuse näol. Seejuures tuleb tõdeda, et sõltuvus eksisteerib igas hasartmänge mängivas ühiskonnas, olenemata regulatsiooni olemasolust või selle puudumisest. Samas on võimalik efektiivse regulatsiooniga saavutada sõltuvusega isikute arvu minimeerimine ja pakkuda kaitset ja ravi sellistele isikutele, kellel on sõltuvus juba kujunenud Seega, kui hasartmängude korraldamist kohelda normaalse osana vaba-aja tööstusest, kus hasartmängukorraldajad ¥müüksid¡ erinevaid meelelahutuse vorme teadlikele tarbijatele, peab riik püüdma tagada:
1) et äritegevust ei kasutataks fassaadina kriminaalse tegevuse katteks nagu rahapesu või narkokaubandus;
2) et mängudes, kus inimesed panuseid teevad, keegi ei tüssaks;
3) et võlgade tasumisest peetaks kinni;
4) et konkurentsitingimustes ei kasutaks korraldajad äriedu kindlustamiseks vägivaldseid või kriminaalseid vahendeid;
5) et reklaam ja turundus ei ole eksitavad;
6) et hasartmängukorraldajad maksavad makse sarnaselt teiste äriühingutega. 

Kuigi reklaam ja turundus ning ¥võlgade tasumine¡ üldiselt on reguleeritud Eestis juba teiste seadustega, tuleb hasartmängu korraldajale esitatavate nõuete kaudu tagada võimalikult suures osas vähemalt ülejäänud punktides nimetatud eesmärgid juba enne seda, kui ühel või teisel äriühingul lubada asuda hasartmänge korraldama. Vastasel korral oleks võimalikud kaasnevad tagajärjed ühiskonnale liiga kulukad ja ei oleks õigustatud hasartmängude korraldamise lubamisest saadava kasuga (s.h ühiskonna liikmete põhiseadusliku tegevus- ja valikuvabaduse ja omandi vaba kasutamise ja käsutamise tagamisega hasartmängude korraldamise ja mängimise lubamise näol).

Igasugune halduse eelotsustust eeldav süsteem (tegevusload, litsentsid, kooskõlastused, registreeringuid) mingil tegevusalal tegutsemiseks kujutab endast põhiseadusliku ettevõtlusvabaduse piirangut, mis on põhjendatud üksnes juhul, kui tegevusalal esineb tavapärasest suurem risk kahjustada avalikku huvi. Eelnõu seletuskirja alguses peatutakse hasartmängusektori osas tuvastatava avaliku huvi olemasolul pikemalt, kuid seoses kahe-astmelise litsentsimise süsteemi säilitamise põhjustega, tuleks arvesse võtta, et erinevalt paljudest teistest tegevusaladest, on hasartmängude korraldamisel tuvastatav avalik huvi nii korraldaja kui isiku kui ka korraldamise kui sellise isiku poolt teostatava tegevuse suhtes. See tuleneb hasartmängude olemusest—nimelt on hasartmängud ühest küljest meelelahutuslik tegevus, mis teisest küljest sisaldab konkreetseid ohtusid nii mängijale kui mängijat ümbritsevale ühiskonnale tervikuna. Seetõttu eeldab hasartmängude korraldamine põhjalikku eelkontrolli nii isiku kui ka isiku planeeritava tegevuse osas. Kuna mõlemaid aspekte tuleb eraldi kontrollida, on otstarbekam need menetlused eraldada—see tagab kiirema ja eesmärgipärasema tegevuse mõlemal juhul ning peaks olema soodsam nii lubade väljaandjale, järelevalve teostajale kui ka lubade taotlejale. Kui tegevusloa andmisest tuleb keelduda isiku nõuetele mittevastavuse tõttu, ei ole vaja maksta riigilõivu selle eest, et riik kontrolliks ka konkreetsete mängude või konkreetses kohas korraldamise aspekte. 

Kehtiva seadusega võrreldes on hasartmängukorraldajale esitatavaid nõudeid muudetud selles osas, et õnnemänge, loteriisid, totosid ja osavusmänge saavad edaspidi korraldada üksnes juriidilised isikud, tõstetud on hasartmängukorraldaja aktsia- või osakapitali miinimumnõudeid. Rakendussätetes nähakse ette regulatsioon, mille kohaselt kehtiva hasartmänguseaduse alusel tegevusload saanud hasartmängukorraldajatel on aega ennast uue seaduse nõuetega vastavusse viia oma tegevusloa kehtivusaja lõpuni: näiteks on praegu minimaalseks õnnemängukorraldaja aktsiakapitali suuruseks 2 miljonit krooni. Uuele seadusele vastavaks, 1 miljoni euroni, tõstmine on kohustuslik uue seaduse alusel tegevusloa taotlemisel. Kui hasartmängukorraldaja soovib uut tegevusluba enne vana tegevusloa kehtivuse lõppemist, peab ta tegevusloa andjale tõestama enda vastavust uue seaduse nõuetele ning sellisel juhul uue tegevusloa eest riigilõivu maksma ei pea (eelnõu § 99 lg 2). 

Üldnõudena kehtib kõikidele hasartmängukorraldajatele lisaks tegevusloa ja korraldusloa olemasolule ka nõue, mille kohaselt peab hasartmängude korraldamine olema korraldaja ainsaks põhitegevusalaks. Sellise regulatsiooni põhjenduseks on riigi soov hoida see majandustegevus selgelt lahus muudest tegevustest, et oleks tagatud korraldaja ja korraldamise läbipaistvus ja kontrollitavus. Samas on kvaliteetsete meelelahutuskohtade tekkimise soodustamisega vastuolus situatsioon, kus õnnemängu või toto korraldaja peab näiteks suupistete ja jookide pakkumiseks looma eraldi äriühingu, mistõttu on õnnemängude ja totode korraldajate tegevusalade loetelu mängukohtades laiendatud.

Ka kehtiv seadus sätestab põhimõtte, mille kohaselt tuleb hasartmängude korraldajate ja otseselt hasartmängude läbiviimisega tegelevate isikute seast välistada isikud, kes on toime pannud kuriteo, samuti isikud, kes on kuulunud sellise äriühingu juhtorganisse, mis on korraldanud ilma tegevus- või korraldusloata hasartmängu või mille hasartmängude korraldamise tegevusluba on tunnistatud kehtetuks. 

Raske juhtimisvea mõiste tuleneb pankrotiseaduse § 28 lõikest 2, mille kohaselt  loetakse raskeks juhtimisveaks füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kui võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda pankrotimenetluses tehtavas lahendis. 

Õnnemängude korraldajate minimaalseks kapitalinõudeks on ette nähtud 1 000 000 eurot hetkel kehtiva 2 miljoni krooni asemel. Nimetatud summa kasv on põhjendatud seaduse eesmärgiga tagada hasartmängukorraldajate suurem usaldusväärsus. Summade määramisel on arvestatud majanduse ja hasartmängusektoris liikuvate summade kasvuga: 1995. aastast kehtiv 2 miljoni krooni nõue ei ole enam adekvaatne. Eestis hetkel tegutsevad õnnemängukorraldajad on alates 2002. aastast jõudsalt oma tegevusmahtusid kasvatanud. Aastatel 2002—2005 on summaarne õnnemängukorraldajate  varade maht kasvanud 390 miljonilt kroonilt 1090 miljoni kroonini, käive on 1165 miljonilt kroonilt jõudnud 1663 miljonini ja omakapital suurenenud 255 miljonilt kroonilt 865 miljoni kroonini.

Omakapitali kasv on peamiselt saavutatud puhasrentaabluse kasvu arvelt. Nii on keskmine puhasrentaabluse näitaja kasvanud 7,2% tasemelt 2002. aastal 18,1% tasemeni 2005. aastal. Seega on omakapitali kasvu suurimaks mõjuteguriks kasumi juurdekasv. Samal ajal on õnnemängukorraldajate omanike poolt ettevõtlusesse paigutatud põhikapital püsinud peaaegu muutumatul tasemel. 2002. aastal oli õnnemängukorraldajate põhikapital kokku 107 miljonit krooni ja 2005. aastal vaid 16% suurem, s.t 124 miljonit krooni.

Varade mahu iga-aastane juurdekasv on olnud ca 40%, kasumi summaarne juurdekasv on olnud vaadeldaval perioodil üle kahe ja poole korra (84 miljonilt kroonilt 301 miljoni kroonini), omakapitali iga-aastane juurdekasv on olnud üle 45%.

Käibe suhteliselt tagasihoidliku kasvu taga on asjaolu, et paljud õnnemängukorraldajad on kasutusele võtnud uue arvestusmetoodika: kui varasemalt kajastati kasumiaruandes tehtud panuseid ja väljamakstud võite saldeerimata kujul, siis nüüd kajastatakse kasumiaruandes käibena vaid netosumma, mis saadakse tehtud panuste ja väljamakstud võitude vahe väljatoomisel. Seetõttu on õnnemängukorraldajate kohta arvutatud summaarne varade käibekordaja ka ligi kaks korda vähenenud (2002. aastal oli see 2,99, 2005. aastal 1,53). Käesoleva eelnõuga kehtestatakse ka erinõuded hasartmängukorraldajate raamatupidamisele (vt § 62).

Kuigi õnnemängukorraldajate kasvutempod on erinevad ja omakapitali summaarne osatähtsus kasvab, ilmneb seotud omakapitali vähenemise trend. Nii on omakapitali osatähtsus varade kogumahu suhtes kasvanud 65%-lt 80%-ni ning aktsiakapitalide osatähtsus varade kogumahu suhtes on vähenenud 27%-lt 11%-ni. Eeldades äriseadustikust tuleneva kohustusliku reservkapitali nõude täitmist, saavutab seotud omakapitali näitaja 12,1% taseme.

Kuna eelnõu eesmärgiks on tekitada olukord, kus hasartmängukorraldajate finantsmajanduslikud näitajad oleksid vastavuses neile antud õigusega tegutseda kõrgendatud usaldusväärsust eeldavas valdkonnas, peame vajalikuks hasartmängukorraldajate seotud omakapitali suhet varade mahtu tõsta. Hoides pidevalt seotud omakapitali kõrgel tasemel, võib avalikkus eeldada hasartmängukorraldaja võetud riskide mõõdukust ja lähtumist heast ühingujuhtimise tavast.

Liigse halduskoormuse vältimiseks on ette nähtud üleminekuaeg, mille jooksul on hasartmängukorraldajatel võimalik aktsia- või osakapitali suurendada (kuni 1 000 000 euro saavutamiseni). Ka loteriikorraldajale kehtestatakse minimaalne aktsiakapitali suurus—samuti 1 000 000 eurot. Osavusmängude puhul on minimaalse aktsia- või osakapitali nõudena ette nähtud 25 000 eurot ja totode puhul säilitatud kehtivaga (2 miljonit krooni) võrreldav 130 000 eurone määr. Üleminekusäte (§ 98 lõige 2) annab soodsa võimaluse hasartmängukorraldajatele, kellel on võimalik kiiremini aktsia- või osakapitali tõsta—sellisel juhul on võimalik saada uue seaduse alusel tegevusluba enne 1. jaanuari 2010. a ilma riigilõivu tasumise kohustuseta. 

Õigus korraldada loteriisid on üksnes täielikult riigile kuuluval äriühingul. Kehtiva seaduse kohaselt eristatakse loteriisid võidufondi mahu järgi ning suurema võidufondiga loteriisid (üle 250 000 krooni) võivad korraldada ka valitsuse nimetatud mittetulundusühingud. Eelnõus on ette nähtud, et valitsus saab loteriikorraldamise õiguse anda üksnes täielikult riigile kuuluvatele aktsiaseltsidele, mis vastab maailma riikides levinud loteriipoliitikale, mille kohaselt on loterii korraldamise ainuõigus juriidilisel isikul, mille kõik aktsiad/osakud kuuluvad riigile. Sel juhul on tegemist riigiloteriiga ja riigiloteriid võib korraldada selline organisatsioon, kes korraldab loteriisid kogu riigi territooriumil ja keda riik on seaduse kohaselt volitanud seda tegema eesmärgiga saada rahalisi vahendeid üldkasulikeks eesmärkideks. Ainuõiguse andmine ühele või mõnele üksikule loteriikorraldajale ei ole vastuolus Euroopa Liidu teenuste vaba liikumise põhimõttega, kuna piirangu eesmärgiks on piirata avalikest huvidest ja kodanike kaitsmise vajadusest lähtuvalt hasartmängude pakkumist. Seda on kinnitanud ka Euroopa Kohtu praktika . Riikliku loteriimonopoli eesmärgiks on riikliku hasartmängupoliitika elluviimine, suunates nõudlust hasartmängude järele rasketelt mängudelt pehmematele mängudele. Mängude pehmema loomuse tagamiseks on seaduses kehtestatud selged piirangud mängude intervallile ning võidufondi suurusele. Riikliku monopoli olemasolu pehmete mängude pakkumisel aitab tagada selge kontrolli pehmete mängude pakkumise üle ning välistab võimaliku hasartmängunõudluse stimuleerimise pehmete hasartmängude osas hasartmängukorraldajate vahel toimuva konkurentsi tõttu. 

Erinevalt kehtivast seadusest on eelnõust välistatud loteriide korraldamine mittetulundusühingute ning sihtasutuste poolt. Peamisteks eesmärkideks on pehmete mängude korraldamise väga selge piiritlemine ning konkurentsi vähendamise kaudu hasartmängunõudluse stimuleerimise vähendamine, kuid samuti järelevalve lihtsustamine korraldatavate hasartmängude üle. Senine praktika küll võimaldas mittetulundusühingutel ning sihtasutustel taotleda korraldusluba loteriide läbiviimiseks heategevuslikel eesmärkidel, kuid samas oli teenitud tulude heategevuseks kasutamise kontroll oluliselt raskendatud. Kehtiv seadus ei võimaldanud näiteks kontrollida mittetulundusühingute poolt tehtud kulutusi, mille tulemusena oli võimalik raha suuremate opereerimis- ja komisjonitasudena mittetulundusühingutest äriühingutesse suunata, nõrgendades selle kaudu loteriide lubamise ühte peamist eeltingimust – et sellest laekuv raha peaks minema heategevaks otstarbeks. Arvestades siiski asjaoluga, et kehtiva seaduse alusel tegutsevad mittetulundusühingud, kelle tegevusalaks on just loteriide korraldamine, on neile oma tegevuse ümberkorraldamiseks ette nähtud aastane üleminekuaeg (§ 106 lg 4 alusel jõustub säte, mille alusel tohib loteriid korraldada üksnes riigi äriühing, 2010. a 1. jaanuaril). Heategevuslikul eesmärgil loteriide korraldamise võimalus jääb alles, kuna § 2 lg 5 p 3 alusel saab vabalt korraldada loteriisid, mille võidufondi väärtus ei ületa 1000 eurot. Kaob üksnes võimalus korraldada suuremahulisi ja ahvatlevama võidufondiga (ja seega ka ühiskonnale potentsiaalselt ohtlikumaid) loteriisid, millega tegeleb edaspidi riigi kontrollitav äriühing (kelle tulud dividendidena samuti riigieelarvesse kanda saab).

Eraldi on ettenähtud hobutoto korraldamine Vabariigi Valitsuse määratud mittetulundusühingu poolt, võimaldamaks lisaraha teenimist hobumajanduse edendamiseks. Ettepaneku eriregulatsiooniks tegi Põllumajandusministeerium. Hobuste kasvatamine ja pidamine on olnud väga pikka aega vahetult seotud põllumajandusliku tegevusega, sisuliselt muutus hobuste tähtsus põllumajanduse seisukohast marginaalseks alles XX sajandil. Kuigi hobune ei oma enam erilist tähtsust põllumajanduses kasutatava loomana, ei saa alahinnata hobuste osatähtsust maamajanduses tervikuna. Hobuseid kasvatatakse ja peetakse jätkuvalt edasi, kuid muutunud on hobuste pidamise eesmärk. Kui varasematel aegadel peeti hobust peamiselt tööloomana, siis kaasajal on raskuspunkt nihkunud hobuvõiduajamiste, ratsutamise ja turismi suunas. 

Maaelu arengukavas 2007-2013 on olemas järgmised toetuse meetmed, mille raames on võimalik taotleda toetust ka hobuse kasvatamiseks ja pidamiseks:   

1. Ohustatud tõugu looma pidamise toetus.
Eesti ohustatud tõugude nimekirja kuuluvad eesti hobune, tori hobune, eesti raskeveohobune, eesti maatõugu veis ja eesti vutt. Toetuse määr eesti hobuse ja tori hobuse pidamise kohta on 2 920 krooni (186,62 eurot) ja eesti raskeveohobusel 3 115 krooni (199,08 eurot) hobuse kohta aastas. 
2. Mitmekesistamine mittepõllumajandusliku tegevuse suunas.
Rahastamisel on Euroopa Liidu vastava fondi (EFRD) panus 80-75 % ning lisandub riigipoolne kaasfinantseerimine. 
3. Siseriiklik toetus – põllumajandusloomade aretustoetus.
Nimetatud toestust rakendatakse 2007. ja 2008. aastal täielikult riigituludest finantseeritava toetusena. Toetuse suurus sõltub põllumajandusministri otsusest ning taotlejate arvust ja ka toetuse määrast.

Kuivõrd on peetud vajalikuks hobuste kasvatamist Eestis jätkata, pidades asjakohaseks sellel eesmärgil ka toetuseid eraldada, oleks asjakohane toetuse saamisele alternatiivide otsimine. Euroopa Liit on viimasel ajal hakanud üha enam tähelepanu pöörama maapiirkondades toimuvatele muudatustele, et aidata kaasa majanduslike ja sotsiaalsete probleemide ületamisele. Peamise lahendusena nende probleemide ületamiseks nähakse maamajanduse mitmekesistamist mittepõllumajandusliku ettevõtlusega.

Maamajanduse mitmekesistamisele ning maapiirkondades mittepõllumajandusliku ettevõtlusega tegelemise edendamisele suurema tähelepanu pööramine on äärmiselt oluline, sest see võimaldab parandada tööhõivet, maandada põllumajandusega kaasnevaid riske ning muuta maapiirkonnad üldse senisest atraktiivsemaks. Maamajanduse mitmekesistamist tuleb pidada oluliseks küsimuseks ka Eesti tasandil, sest uuringud viitavad Eesti põllumajandusettevõtjate madalale konkurentsivõimele. Samas on mittepõllumajanduslike töökohtade loomine põllumajanduslikust tootmisest loobuvatele ettevõtjatele oluline kogu põllumajandussektori konkurentsivõime tõusu seisukohast.

Hobuste pidamine võiduajamiste eesmärgil on kahtlemata üks märkimisväärsem võimalus tegelda maapiirkonnas traditsioonilise ning samas mittepõllumajandusliku ettevõtlusega. Võiduajamishobuste pidamiseks soodsate tingimuste kehtestamine aitaks seega selgelt kaasa Euroopa Liidu ja Eesti tasemel seatud eesmärkide saavutamisele, s.o põllumajandussektori konkurentsivõime tõstmisele ning majanduslike ja sotsiaalsete probleemide ületamisele maapiirkondades.

Paragrahvis 10 sätestatuga luuakse äriseadustiku §-des 160 ja 336 sätestatud reservkapitali moodustamise nõudele lisaks täiendava reservkapitali moodustamise nõue. Eelnõu kohaselt koosneb hasartmängukorraldaja poolt moodustatav reservkapital äriseadustiku alusel moodustatavast reservist ning hasartmänguseaduse alusel moodustatavast reservist.

Rahvusvahelises finantsaruandluse standardis (IFRS), Raamatupidamise Toimkonna juhenditega kehtestatud Eesti Hea Raamatupidamise Tavas ning Euroopa ühenduste nõukogu direktiivis 78/660EMÜ sätestatud põhimõtete kohaselt liigitub reserv kohustuslikuks reservkapitaliks ning muudeks reservideks. Kohustuslikuks peetakse reserve, mille moodustamist nõutakse siseriikliku õigusega. Seega tuleks kohustusliku reservkapitali bilansikirjel kajastada nii äriseadustiku §-de 160 ja 336 alusel moodustatud reservkapitali kui vaadeldava sätte alusel moodustatud täiendavat reservkapitali. Kohustusliku reservkapitali bilansikirjel toimunud muutusi kajastatakse detailsemalt raamatupidamise aastaaruande omakapitali muutuste aruandes.

Täiendava reservkapitali nõude kehtestamisel on eesmärgiks hasartmängukorraldajate likviidsuse tagamine. Kõrgem likviidsus aitab tagada hasartmängukorraldaja kohustuste (s.h võitude väljamaksed, palgad, maksud) õigeaegset täitmist, suurendades nii hasartmängukorraldajate usaldusväärsust. Täiendava reservkapitali nõue ei laiene hasartmängukorraldajale, mille võlakordaja  pole suurem, kui 50%. Sellisel hasartmängukorraldajal on varade moodustamise allikad struktuuriga, mis peaks vastavalt majandusteoreetilistele seisukohtadele looma kõik eeldused kohustuste õigeaegseks täitmiseks. Seetõttu on nähtud ette erand hästi kapitaliseeritud hasartmängukorraldajatele.

Paragrahv 11 sätestab uue instituudina olulise osaluse hasartmängukorraldajas, mis on analoogne näiteks krediidiasutustele ja kindlustusandjatele kehtivate nõuetega ja sätetega. Vastavalt väärtpaberituru seadusele (20. peatükk) tuleb kõigil börsiettevõtetel juba täna avalikustada olulised osalused (ehk osalused, mis on suuremad kui 5%). Hasartmänguseaduse eriregulatsioon täidab läbipaistvuse suurendamise eesmärki, et oleks teada, kes omavad tegelikult hasartmängukorraldajate suhtes otseseid majanduslikke huvisid ja suunavad hasartmängukorraldajate tegevust. Hasartmängude korraldamine on litsentsi eeldav tegevusala, allub riiklikule järelevalvele ja seotud olemuslikult avaliku usalduse ja kõrgendatud tähelepanuga (sarnaselt kindlustuse valdkonnale omavad tähtsust tõenäosuslikud sündmused, mis ei ole ette teada, kuid sõltuvad juhusest). Kuigi omanike ja klientide majanduslikud huvid võivad erinevate hasartmängukorraldajate puhul olla erineva tähtsusega, on tegemist valdkonnaga, kus suured rahasummad moonduvad väga lühikese aja jooksul panusteks, kaotusteks või tulumaksust vabastatud võitudeks. Sellised tingimused muudavad valdkonna väga ohustatuks rahapesu poolt, mis omakorda õõnestab Eesti majandussüsteemi tervikuna. Ebaausate võtete, või koguni kriminaalse tegevuse, seostamine riigi litsentseeritud hasartmängukorraldajatega kõigutab aga mängijate ja avalikkuse usaldust ka riigi vastu. Regulatsiooni kehtestamisel tuleb arvestada rahapesu toimkonna, Financial Action Task Forceÿi,   (edaspidi FATF) soovitustega.  FATF soovitusi tuleb käsitleda siiski pigem standarditena, kuna 16—17.10.2001. a toimunud Euroopa Liidu rahandus-, majandus- ja justiits- ning siseasjade ministrite kohtumisel vastuvõetud otsuse alusel tuleb neid rakendada täielikult nii EL liikmesriikides kui ka kandidaatriikides. FATF-i soovituste tulemuslik rakendamine kõikides riikides tagatakse hindamisega, mida korraldavad FATF, IMF ning FATF-i regionaalsed esindused, s.h MONEYVAL , mille liikmeks on ka Eesti. MONEYVAL-i kolmas hindamisvisiit Eestisse toimus 2008. a veebruari alguses. FATF on hindamise ühetaolisuse ja hõlbustamise eesmärgil andnud välja metodoloogia soovituste täitmise hindamise kohta (Methodology for Assessing Compliance with the FATF 40 Recommendations and the FATF 9 Special Recommendations). Selle alusel eristatakse soovitustes põhilisi kriteeriumeid (ingl. k essential criteria), mille olemasolu siseriiklikes regulatsioonides on kohustuslik, et soovituse täitmise kohta oleks võimalik anda hinnangut ¥vastav¡/ ¥compliant¡. FATF soovituse 24 põhilise kriteeriumina on nimetatud muu hulgas (24.1.3), et pädev asutus peab võtma vajalikud õiguslikud või regulatiivsed meetmed takistamaks kurjategijatel või nendega seotud isikutel omada kasiinos märkimisväärset või kontrollivat osalust tegeliku kasusaajana, täita juhtfunktsioone või olla kasiino töötaja.  Kehtiv hasartmänguseadus sätestab küll, et tegevusluba õnnemängu, kihlveo ja totalisaatori korraldamiseks võib taotleda nimelisteks aktsiateks jaotatud aktsiakapitaliga aktsiaselts või osaühing, kelle aktsionäride, osanike, juhatuse liikmete, samuti mängukohas töötavate isikute hulka, kelle otseseks tööülesandeks on hasartmängu läbiviimine või selle üle kontrolli teostamine, ei kuulu isik, kes kannab karistust tahtliku kuriteo eest või kelle karistatus selle kuriteo eest ei ole kustunud. Samas ei täida selline regulatsioon põhilise kriteeriumi 24.1.3 tingimust, et pädeval asutusel peaks olema võimalik takistada olulise osaluse saamist ka siis, kui tegevusluba on juba antud. Kuivõrd uue seadusega kaotatakse tegevuslubade 10-aastane tähtaeg, puudub ka tagatis, et vähemalt teatud ajalise intervalliga oleks tegevusloa väljaandjal vastav pädevus olemas. Seega tuleb leida alternatiivne meetod antud kriteeriumi täitmiseks.

Eeltoodud põhjustel on sarnaselt finantssektorile  kehtestatud eraldi osaluste omandamise reþiim, kus künnised ja järelevalveasutuse õigused on põhimõtteliselt samad. Avaliku huvi ulatuse arvestamisel hasartmängukorraldajate läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suhtes on arvestatud olulise osaluse omandamise regulatsiooni mittejärgimisega kaasneva olukorra negatiivseid majanduslikke tagajärgi tõenäoliselt väiksemale hulgale isikutele (hasartmängukorraldaja omanikud, töötajad ja kliendid, võrreldes näiteks krediidiasutuste omanike, töötajate ja klientidega), mistõttu on kehtestatud mõnevõrra lühem periood, mille jooksul Maksu- ja Tolliametil on võimalik oma keeldumist väljendada. 

Oluline osalus võib olla nii otsene kui ka kaudne (näiteks läbi teistes juriidilistes isikute osaluse omamise). Olulist osalust omandada sooviv isik on kohustatud Maksu- ja Tolliametile teatama omandatavate osade suurused ja isiku identifitseerimist ja tausta selgitavad andmed. Sätte eesmärgiks on parandada praegust olukorda, kus hasartmängukorraldajate omanikud ja kasusaavad isikud vahetuvad näiteks vahetult enne tegevusloa taotluse esitamist, ning järelevalveasutusel puudub ülevaade hasartmängude korraldajate omanike ja nende usaldusväärsuse üle. Teatada tuleb ka osaluse muutumisest (sarnaselt krediidiasutustega on ka hasartmängukorraldajate puhul oluliseks peetud isiku osaluse ületamist 20, 30 ja 50%-piiri, millest tuleb ka Maksu- ja Tolliametile teatada). Kontrollitava äriühingu mõiste tuleneb väärtpaberituru seaduse §-st 10. Tagamaks esitatavate andmete aktuaalsust, sätestatakse lisaks auditeeritud vahearuannete esitamise kohustus juhul, kui viimase möödunud majandusaasta lõppemisest on juba möödunud 9 kuud. Tuludeklaratsioonide ja majandusaasta aruannete ja teiste andmete esitamise vajadus tekib, kui Maksu- ja Tolliametile ei ole need andmed kättesaadavaks tehtud: näiteks tuludeklaratsioonid ei ole esitatud Eesti Maksu- ja Tolliametile või äriühingu majandusaasta aruanne ei ole kättesaadav äriregistrist. Andmeid ja dokumente, mis Maksu- ja Tolliametile juba kättesaadavad on, Maksu- ja Tolliametile esitama ei pea.

Järgnevad paragrahvid (§ 12, 13, 14, 15) täpsustavad olulise osaluse omandamise ja sellest teatamise regulatsiooni ja teatamata jätmise tagajärgi. Antud regulatsioon on vajalik, et tagada tähtajatu tegevusloa omaniku jätkuvat vastamist seaduse nõuetele, kuivõrd tegevusloa andmise otsustamisel arvestatakse ka omanikeringiga, tuleb kehtestada nõuded, mis kindlustavad hasartmängukorraldaja vastavuse tegevusloa taotlemisel täidetud tingimustele kogu tegevusloa kehtivuse aja. Täitmaks FATFi soovituse nr 24 kriteeriumit 24.1.3, on sätestatud järelevalveasutusele võimalus takistada kurjategijatel või nendega seotud isikutel omandada olulist osalust hasartmängukorraldajas. Arvestades asjaoluga, et olulise osaluse omandamine võib toimuda erinevatel alustel, on ette nähtud regulatsioon juhuks, kui isik omandab hasartmängukorraldajas olulise osaluse või tema osalus suureneb üle 20, 30 või 50 protsendi piiri mõne sündmuse tõttu või tehingu tulemusel, mille puhul ei ole enne hasartmängukorraldajas olulise osaluse omandamist, osaluse suurenemist üle nimetatud piiri või isiku kontrollitavaks äriühinguks muutumist võimalik Maksu- ja Tolliametit käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud korras teavitada. Maksu- ja Tolliametile on antud õigus oma ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või hasartmängukorraldaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise, kui:
           1) olulise osaluse omandajal puudub laitmatu ärialane maine või ta ei vasta käesoleva seaduse nõuetele;
2) olulise osaluse omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Maksu- ja Tolliametile esitanud käesoleva seadusega ette nähtud või Maksu- ja Tolliameti poolt käesoleva seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente;
3) Maksu- ja Tolliametile esitatud andmed või dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;
4) olulise osaluse omandamise või hasartmängukorraldaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise tulemusel ei vastaks hasartmängukorraldaja enam käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
5) olulise osaluse omandaja ei ole, vaatamata Maksu- ja Tolliameti sellekohasele nõudmisele, esitanud olulise osaluse omandamiseks kasutatavate rahaliste või mitterahaliste vahendite legaalset päritolu tõendavaid dokumente;
6) hasartmängukorraldaja muutuks välisriigi hasartmängukorraldaja kontrollitavaks äriühinguks, kelle suhtes ei kehti käesolevas seaduses sätestatutega vähemalt võrdväärsed nõuded või kelle üle ei teostata riiklikku järelevalvet või kelle asukohariigi järelevalveasutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi Maksu- ja Tolliametiga koostöö tegemiseks. 
Sõnastuse juures tuleb tähele panna, et vajalik on tagada nii kurjategijate kui ka nendega seotud isikute (ingl. k. criminals or their associates) välistamise võimalus (punktid 1, 4, 5). Samuti tuleb üheselt välistada ebaõigete andmete esitamine (punktid 2 ja 3) ja ebapiisava regulatsiooniga hasartmängukorraldaja kontrollitavaks äriühinguks muutumine (punkt 6), mis takistaks Maksu- ja Tolliameti poolt järelevalve teostamist.

Ette on nähtud ka regulatsioon juhuks, kui olulise osaluse omandamise ja kontrollitavaks äriühinguks muutmise teavitamise regulatsioonist ei peeta kinni, kuna mõlemal juhul tuleb tagada sisuline võimalus kurjategijate või nendega seotud isikute tegeliku kasusaamise vältimiseks. Seetõttu on piiratud olulise osaluse või kontrolli teostamine (§ 14 lg 1), kui:
1) tehing on vastuolus Maksu- ja Tolliameti jõustunud ettekirjutusega;
        	2) Maksu- ja Tolliamet on teinud ettekirjutuse, millega keelatakse konkreetsel juhul olulise osaluse omandamine või kontrollitavaks äriühinguks muutmine;
3) tehingust ei ole Maksu- ja Tolliametit kehtestatud korras teavitatud;
4) tehing on tehtud, rikkudes seadusest tulenevat tähtaega. 

Paragrahv 16 annab tegevusloa mõiste. Hasartmängude korraldamise õiguse omandamiseks peab isik taotlema tegevusloa. Tegevusluba annab isikule õiguse taotleda korraldusluba õnnemängu, toto või osavusmängu korraldamiseks. Tegevusluba on tähtajatu ja see ei ole üleantav, mis tähendab, et seda ei või pankrotivarana müüa, pantida ega muul viisil koormata. Samuti ei saa seda teisele isikule rentida, üle kanda, kinkida või müüa. Tegevusluba on alati rangelt seotud konkreetse isikuga, kellele see on väljastatud, mistõttu peab see lõppema koos isiku lõppemisega. Tegevusloa edasiandmise võimatusest tuleneb ka vajadus sätestada, et ka pankrotivara hulka seda arvata ei saa, mistõttu on ette nähtud selle lõppemine pankroti väljakuulutamisel.
Tegevusluba antakse eraldi vastavalt kas õnnemängude korraldamiseks,  osavusmängu korraldamiseks või toto korraldamiseks. Tegevusluba tõendab hasartmängu korraldaja isiku hasartmängukorraldajaks sobivust. Tegevusloa andjaks on Maksu- ja Tolliamet ning see antakse üksnes hasartmänguseadusest tulenevatele nõuetele vastavale isikule. Kehtiva hasartmänguseaduse kohaselt on hasartmängude tegevuslubade väljaandjaks valitsuse korraldusega moodustatud hasartmängude korraldamise tegevuslubade väljaandmise komisjon, mille asjaajamist tagab Rahandusministeerium. Nimetatud komisjoni funktsioonid on täidetavad Maksu- ja Tolliameti poolt, kes kehtiva seadusandluse kohaselt väljastab hasartmängude korralduslubasid. Arvestades asjaolu, et tegevuslubade väljastamisel taotlejaga seotud isikute kohta järelpärimiste tegemine käib läbi Maksu- ja Tolliameti ja erinevate politseiasutuste ning Maksu- ja Tolliamet valdab suuremat osa informatsioonist, mida tegevusloa taotluse menetlemisel taotluse esitanud isiku kohta soovitakse selgitada, oleks mõistlik, et lisaks korralduslubade väljaandmisele tegeleks Maksu- ja Tolliamet ka tegevuslubade väljaandmisega. Loteriide ja hobutoto korraldamine toimub korraldusloa alusel (v.a kaubanduslik loterii, mille puhul piisab üksnes §-s 44 sätestatud majandustegevuse registrisse kandmiseks registreerimistaotluse esitamisest (lisa 5)) ning tegevusluba loteriikorraldaja ja Vabariigi Valitsuse määratud hobutoto korraldaja taotlema ei pea. Kõik hasartmängukorraldajale kui isikule esitatavad nõuded ja hasartmängude korraldamise üldregulatsioon on kehtivad siiski ka loteriikorraldajale. Kuivõrd hobutotot korraldaks mittetulundusühing, ei saa mõistagi seda liiki juriidilisele isikule laieneda äriühingutele kehtestatud nõuded.

Paragrahv 17 kehtestab tegevusloa taotlemise tingimused. Tegevusloa taotleja peab tegevusloa andjale esitama taotluse ja sellele lisama seaduses nimetatud andmed ja dokumendid. Maksu- ja Tolliametil on ligipääs ainult Eesti registrites (äriregistris, maksukohustuslaste registris, Eesti väärtpaberite keskregistris ja kinnistusregistris) olevatele andmetele, mistõttu on vajalike andmete ja dokumentide eraldi nimetamine, samuti sätestatud võimalus lisaandmeid küsida. Lõikes 3 nimetatud andmeid tuleb esitada ainult Maksu- ja Tolliameti nõudmisel. Andmete nõudmise võimaluse sätestamine on vajalik, et Maksu- ja Tolliamet saaks hinnata § 18 lõike 3 punkti 2 alusel taotleja juhtorgani liikmete töökogemust, ärisidemeid, haridust, usaldusväärsust ja mainet. Antud aspektid moodustavad ühe osa tegevusloa taotleja usaldusväärsuse ja hea maine hindamisest. Määra kehtestamisel on lähtutud nn tegeliku kasusaamise kriteeriumist, mis äriühingute puhul on 25 protsendi aktsiate või osade omamine. 
Maksu- ja Tolliametile ei pea esitama ja Maksu- ja Tolliamet ei saa nõuda käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeid ja dokumente, mis sisalduvad Äriregistri elektroonilises teabesüsteemis, Kinnisturegistri elektroonilises teabesüsteemis, Eesti väärtpaberite keskregistris või Maksukohustuslaste registris, sest nendele andmetele on Maksu- ja Tolliametil olemas ligipääs. Andmed, mis nimetatud registrites sisalduvad, on toodud ka registrite aluseks olevates õigusaktides (äriseadustikus, kinnistusraamatuseaduses, Eesti väärtpaberite keskregistri seaduses ja ¥Maksukohustuslaste registri» asutamise ja registri pidamise põhimääruses), aga andmetele on vajadusel (näiteks kontrollimiseks) ligipääs ka taotlejatel endil.

Paragrahv 18 reguleerib tegevusloa taotleja kontrollimist. Kehtiva seaduse kohaselt on tegevusloa andjal kohustus taotlejat kontrollida, kuid seadus ei nimeta selgeid seoseid kontrolli tulemuste ja tegevusloa väljaandmisest keeldumise vahel. Eelnõust tuleneb, et enne tegevusloa andmise otsustamist kontrollitakse tegevusloa taotleja vastavust hasartmängukorraldajale esitatavatele nõuetele, isiku maksukäitumist ning koguda tuleb vajaduse korral ka täiendavaid tegevusloa taotlejat iseloomustavaid andmeid. Tegevusluba ei saa väljastada isikule, kes ei vasta seadusest tulenevatele nõuetele (§ 9). Tegevusloa taotleja kontrolli eesmärgiks on veenduda tegevusloa taotlemisel esitatud dokumentide õigsuses ja tegevusloa taotleja usaldusväärsuses ja heas reputatsioonis. Kui hasartmängude korraldamist käsitleda riigi õigusena, saab riik tegevusloaga seda õigust edasi anda üksnes isikule, kelle usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda ja kelle reputatsioon vastab ühiskonna ja mängijate poolt esitatavatele kõrgendatud nõudmistele, mis kaasnevad nimetatud vastutusrikkal ja usaldust ning reeglitest kinnipidamist eeldaval alal tegutsemisega. Hasartmängukorraldaja ei tohi olla seotud organiseeritud kuritegevuse, rahapesu jmt illegaalse tegevusega, mis takistaks kõrgekvaliteetse meelelahutuse pakkumist mängijatele või paneks avalikkust kahtlema hasartmängude korraldamise vastavuses kehtestatud nõuetele ja korraldajate tegelikes eesmärkides. Tegevusloa taotleja hindamisel arvestatakse taotleja planeeritava tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset, et veenduda pakutava teenuse kvaliteedis ja taotleja kavatsuste teostatavuses. Lisaks hõlmab taotleja usaldusväärsusele ja reputatsioonile hinnangu andmine taotleja juhtide töökogemusele, ärisidemetele, haridusele, usaldusväärsusele ja reputatsioonile hinnangu andmist.

Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb tegevusloa andja nelja kuu jooksul, arvates kõigi vajalike dokumentide ja andmete saamisest. Võrreldes kehtiva hasartmänguseadusega on tegevusloa andjale aga kehtestatud kohustus teha otsus tegevusloa andmise või mitteandmise kohta kõige rohkem kuue kuu jooksul, arvates tegevusloa taotluse saamisest. Eelnõu regulatsioon väldib tegevusloa taotluste menetlemise venimist ja teisest küljest tõstab taotleja huvi enne taotluse esitamist vajalike dokumentide olemasolus ja õigsuses veenduda, et tagada esitatava taotluse vastavus seaduse nõuetele.

Paragrahv 19 sätestab tegevusloa andmisest keeldumise aluste ammendava loetelu. Puuduste ilmnemisel tegevusloa taotluses kohaldub haldusmenetluse seaduse vastav regulatsioon (Maksu- ja Tolliamet teavitab taotlejat puudusest ja annab puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, mille jooksul peab taotleja esitama dokumendid, mis tõendavad puuduse kõrvaldamist).

Paragrahv 20 sätestab tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused. Tegevusloa andja võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui kehtetuks tunnistamist taotleb tegevusloa omaja või kui tegevusloa omaja on rikkunud seadusest tulenevaid kohustusi, mis seavad kahtluse alla tema usaldusväärsuse. Sellisteks rikkumisteks on tegevusloa taotlemisel tegelikkusele mittevastavate andmete teadlik esitamine, kui tegevusloa omaja on korduvalt ja olulisel määral rikkunud talle seadusega pandud kohustusi või seadusest tulenevaid nõudeid või kui ta on avanud ilma korraldusloata mängukoha hasartmängu korraldamiseks ning hasartmängukorraldaja poolt järelevalveametniku ettekirjutuse täitmata jätmine, kui selle ettekirjutuse ei ole kohus kehtetuks tunnistanud. Tegevusloa äravõtmise aluseks on ka see, kui hasartmängukorraldaja ei täida enam seaduse §-s 9 esitatud nõudeid, nõudeid täiendavale kohustuslikule reservkapitalile, või kui hasartmängukorraldaja faktiliselt hasartmängukorraldajana ei tegutse. Eraldi on tegevusloa äravõtmise alusena nimetatud rahapesu toimepanemist hasartmängukorraldaja poolt või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korra rikkumist. Kuna tegemist on tegevusloa andja diskretsioonilise otsusega, tuleb igakordselt eraldi hinnata ja motiveerida iga käesolevas paragrahvis nimetatud aluse tekkimise asjaolusid ja tegevusloa äravõtmise kui sanktsiooni kohaldamise proportsionaalsust eluliste asjaolude valguses. 
Kuna korraldusloa omamise eelduseks on tegevusloa olemasolu, toob tegevusloa kehtetuks tunnistamine endaga kaasa ka kõikide sellele isikule välja antud korralduslubade kehtetuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumisest alates.

Paragrahv 21 sätestab tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamise menetluse erisused üldisest haldusmenetluse seadusest tulenevast korrast. Tegevusloa andja peab tegevusloa kehtetuks tunnistamisel lisaks selgitama hasartmängukorraldaja kohustusi tegevusloa äravõtmisel. Mängijate õiguste tagamiseks tuleb enne tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsust võidetud summad maksta välja vastavalt kehtinud mängureeglitele.

Paragrahv 22 sisustab korraldusloa mõiste. Korraldusluba antakse hasartmängukorraldajale konkreetse hasartmängu läbiviimiseks (loteriid, totod) või nn kohapõhise iseloomuga hasartmängude puhul (õnnemängud, teatud viisil korraldatud totod või osavusmängude mängukohad) vastaval aadressil mängukoha avamiseks. Eraldi antakse korraldusluba ka hasartmängu kaughasartmänguna korraldamiseks. Korraldusluba antakse kuni 20 aastaks. Õnnemängu, toto või osavusmängu mängukoha avamiseks antakse korraldusluba kohaliku omavalitsuse poolt mängukoha avamise nõusolekul märgitud ajaks. Korraldusloa väljaandjaks on Maksu- ja Tolliamet, kes otsustab korraldusloa väljaandmise või sellest keeldumise kahe kuu jooksul, arvates kõigi vajalike dokumentide ja andmete saamisest, kuid mitte hiljem kui nelja kuu jooksul, arvates korraldusloa taotluse saamisest.

Paragrahv 23 reguleerib korraldusloa taotlemist hasartmängukoha avamiseks või konkreetse hasartmängu läbiviimiseks. Korraldusload saab jagada tinglikult kaheks: asukohapõhised korraldusload ja mängupõhised korraldusload. Asukohapõhine korraldusluba annab hasartmängukorraldajale õiguse viia läbi hasartmänge vastaval aadressil. Mängupõhise korraldusloa puhul omab tähtsust mäng ise ja konkreetset läbiviimiskohta ei määratleta. Mängupõhine toto võimaldab sarnaselt loteriile teatud osa mängust korraldamist mängija igakordses asukohas, s.h näiteks piletite müüki jaemüügi võrgus. Toto mängukoha (nn kihlveokontori) avamiseks on vajalik aga taotleda eraldi korraldusluba. Mängupõhise toto osalemisõigust pakkumine võib olla hõlmatud toto korraldamisel mängukohas. Lisaks on erandina käsitletav hasartmängude kaughasartmänguna korraldamine, lähtudes kaughasartmängu mõistest §-s 5. 

Korraldusloa väljaandja kontrollib hasartmängude läbiviimise tingimusi vastavas asukohas või vastaval viisil, kui asukohta ei määratleta. Esitada tuleb mängukoha plaan (plaan peab katma mängu korraldamise konkreetse koha või ruumi(d), samuti peaks plaanilt nähtuma mängukoha paiknemine, kui see ei hõlma kogu hoonet või laeva), mängukoha kirjeldus (mängukoha sisemuse ja välise olustiku, s.h piiritletuse kirjeldus; kuivõrd õnnemängu mängukoht saab asuda samas hoones üksnes loetletud muu teenusepakkumise kohtadega, tuleb kirjeldada antud tingimusele vastavust ja seda, kui suure osa ehitisest moodustab mängukoht ja kui suures mahus osutatakse näiteks hotelliteenust), kasutatavate mängulaudade, mänguautomaatide või muu kasutatava mänguinventari tüübid ja kirjeldus, kasutatava inventari hulk vastavas mängukohas ning mängureeglid (§ 35). Korraldusloa taotlusele tuleb lisada valla- või linnavalitsuse kirjalik nõusolek (§ 27). Samuti tuleb esitada kirjalik ülevaade rakendatavatest turvameetmetest, mis peaks sisaldama selliseid andmeid nagu näiteks informatsioon kavandatavate hasartmängude korraldamiseks vajalike vahendite ja süsteemide, turvasüsteemide, kontrollimehhanismide kohta, seal hulgas vastavas hasartmängukohas turvalisuse tagamise eest vastutavate isikute arv ja pädevuse kirjeldus.

Nimetatud dokumentide põhjal peab korraldusloa väljaandjal olema võimalik otsustada mängukoha tingimuste seadusele vastavuse üle ja nende põhjal peab olema võimalik Maksu- ja Tolliametil planeerida järelevalvetegevust. Otsuse korraldusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Maksu- ja Tolliamet kahe kuu jooksul, arvates kõigi vajalike dokumentide ja andmete saamisest, kuid mitte hiljem kui nelja kuu jooksul, arvates korraldusloa taotluse saamisest. 

Võrreldes kehtiva seadusega on täpsustatud Maksu- ja Tolliameti õigust korraldusloa andmise otsustamisel olulist tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks läbi viia ekspertiis, mille läbiviimise aja võrra pikeneb korraldusloa taotluse läbivaatamise tähtaeg. Ekspertiisi kulusid arvestatakse riigilõivu määra kehtestamisel. Ekspertiisi läbiviimise aeg peab mahtuma kahe kuu piiridesse.

Paragrahv 24 kehtestab erisused kiirloterii korraldusloa taotlemisel. Sellist tüüpi loteriide toimumise aeg tuleb kindlalt piiritleda: kiirloterii puhul on mängijal oma võiduvõimaluste teadasaamiseks vajalik teada ka piletite arvu ja võitude (s.h peavõitude) jagunemist piletite vahel, lisaks ei tohiks võiduvõimalustele adekvaatse hinnangu andmine olla tarbija jaoks liiga keeruline, mistõttu tuleb välistada lõputult võiduvõimaluseta piletite juurdetrükkimist. Kuivõrd kiirloterii (e. nn kraabitava piletiga loterii) erineb teistest hasartmängudest, on asjakohane korraldusloa taotlusele tuleb lisada üksnes mängureeglid ja informatsioon selle kohta, kuidas tagatakse mängus osalevate isikute andmete kaitse vastavalt isikuandmete kaitse seadusele;

Paragrahv 25 sätestab erisused täiendava õnnemängu korraldusloa taotlemisel. Täiendava õnnemängu definitsioon on toodud § 4 lõike 1 punktis 2. Kuna tegemist on mängudega, mis mängureeglites sätestatud tingimuste täitumisel annavad mänguautomaadil või mängulaual mängijale võimaluse võita ühendatud mänguautomaatide või mängulaudade panuste arvelt kogutud või eelnevalt kindlaksmääratud muu võidu, s.t et eelduseks on juba õnnemängude korraldamine hasartmängukorraldaja poolt, on asjakohane esitada korraldusloa taotlemisel üksnes kohad, kus asub mänguinventar, millega jackpotÿi kogutakse või mis võitude väljaloosimises osaleb, ning täiendava õnnemängu mängureeglid (§ 35).

Paragrahv 26 kehtestab erisused kaughasartmängu korraldusloa taotlemisel. Tegemist ei ole seega hasartmänguliigist tulenevate erisustega, vaid korraldamise vahendist tulenevate eripäradega. Kaughasartmängude korraldamisel tuleb järgida üldisi nõudeid käesolevas paragrahvis kehtestatud erisustega. Lisada tuleb ka andmed selle kohta, millist tarkvara kaughasartmängu korraldamisel kasutatakse. Mänguprogrammi sisaldava serveri asukoha aadress peab järelevalve tõhustamise eesmärgil siiski korraldusloa väljaandjale teada olema, kuid seda ei käsitleta hasartmängukoha aadressina. Kaughasartmängu puhul on eeskätt vajalik tagada mängijate turvalisus (näiteks tuleb välistada alaealistele mängimise võimaldamine). Hasartmängude korraldamisele esitatavate nõuete järgimise kindlakstegemise eesmärgil on korraldusloa taotlemisel ette nähtud erisused. Rahapesu andmebüroo ettepanekul on kaughasartmängude korraldusloa kehtivusaeg sätestatud 5aastasena, arvestades, et tegemist on uue võimalusega hasartmängude korraldamiseks, mis ei eelda samas tava-mängukoha avamisega võrreldavaid investeeringuid. Kaughasartmängu puhul ei saa mõistagi kohaldamisele kuuluda sätted, mis kohustavad korraldusloa taotlemisel lisama andmeid konkreetsete kohtade aadresside ja plaanide osas. Seetõttu tuleb esitada üksnes hasartmängu korraldamiseks kasutatava mänguinventari hulk ja tüübid,  mängureeglid, kirjalik ülevaade mängukohas või mängu korraldamisel rakendatavatest turvameetmetest, informatsioon selle kohta, kuidas tagatakse mängus osalevate isikute andmete kaitse vastavalt isikuandmete kaitse seadusele.

Paragrahv 27 sätestab, et õnnemängu, osavusmängu või toto mängukoha avamiseks on vajalik asukohajärgse valla- või linnavalitsuse kirjalik nõusolek. Nõusolekut ei ole vaja seega mängukohata mängude jaoks. Valla- või linnavalitsuse nõusolek mängukoha avamiseks on vajalik ka kehtiva hasartmänguseaduse kohaselt, kuid kehtiva seaduse alusel on omavalitsustel praktikas olnud nõusoleku andmisest keeldumise põhjendamisega probleeme, mistõttu on eelnõus seda regulatsiooni täpsustatud—selgem regulatsioon on nii valla- ja linnavalitsuste kui ka korraldajate huvides. Arvestades, et hasartmängukohad on oma iseloomult vahetule ümbruskonnale teataval määral mõju omavad asutused, on kohane, et mingis konkreetses kohas hasartmängude korraldamise lubamisel analüüsitakse eelnevalt selle kohaga seotud riske ja arvestatakse kohalike elanike huvidega. Seega saab hasartmängukoha asukoha sobivusele objektiivse hinnangu anda just valla- või linnavalitsus, kes kohalike küsimuste eest vastutab. Valla- või linnavalitsuse kirjaliku nõusoleku taotlemisel peab mängukoha avamise nõusolekut taotlev isik esitama mängukohaks planeeritava hoone või selle osa omandi- või kasutusõigust tõendava dokumendi, näiteks kehtiva rendilepingu võlaõigusseaduse mõistes. Ehitusseaduse mõistes kasutusloa olemasolu saab valla- või linnavalitsus kontrollida ise, kuna sellele kantavad andmed avalikustatakse riikliku ehitisregistri veebilehel. 
Valla- või linnavalitsuse nõusoleku andmisest keeldumise alused on loetletud lõikes 4: kui taotletav mängukoht asuks piirkonnas, kus mängukohtade avamine on keelatud üldplaneeringu või detailplaneeringuga või koolieelse lasteasutuse, põhikooli, gümnaasiumi, kutseõppeasutuse, huvialakooli, noortelaagri, laste hoolekandeasutuse või noorsootööasutuse kasutuses oleva ehitise territooriumil või nende vahetus läheduses. 

Paragrahv 28 reguleerib korraldusloa andmise otsust. 

Paragrahv 29 reguleerib korraldusloa andmisest keeldumist. 

Paragrahv 30 sätestab korraldusloa kehtetuks tunnistamise alused. Korraldusloa võib korraldusloa väljaandja kehtetuks tunnistada, kui kehtetuks tunnistamist taotleb korraldusloa omaja või kui ilmneb asjaolu, mis oleks aluseks korraldusloa andmisest keeldumiseks. Lisaks võib kehtetuks tunnistamise aluseks olla seaduse oluliste nõuete rikkumine hasartmängukorraldaja poolt. 

Paragrahv 31 reguleerib korraldusloa kehtetuks tunnistamise otsust. Otsuse politseiprefektuurile saatmise põhjuseks on asjaolu, et hasartmänguseaduse alusel teostatakse hasartmängude üle järelevalvet ka politseiametnike poolt, mistõttu on asjakohane korraldusloa kehtetuks tunnistamisest teavitada ka politseiprefektuuri.

Paragrahv 32 kehtestab regulatsiooni korraldusloa kehtivuse lõppemisel. Kui korraldusluba on antud konkreetsele mängukohale, on hasartmängukorraldaja kohustatud korraldusloa kehtetuks tunnistamise otsusel näidatud ajaks või korraldusloa kehtivuse lõppemise ajaks sulgema vastava mängukoha. Kui korraldusluba on antud hasartmängule, mida ei korraldata konkreetses kohas, peab hasartmängukorraldaja lõpetama vastava hasartmängu kättesaadavaks tegemise korraldusloa kehtetuks tunnistamise otsusel näidatud ajaks või korraldusloa kehtivuse lõppemise ajaks. 

Kiirloteriide puhul on ette nähtud erisäte, mille kohaselt peab kiirloterii korraldaja realiseerima kõik loteriipileteid korraldusloa kehtivuse lõppemisel või eemaldama järelejäänud loteriipiletid 60 kalendripäeva jooksul käibelt ja need hävitama, kui Maksu- ja Tolliamet ei ole nõudnud nende üleandmist. 

Igal juhul säilivad mängijate õigused, mis on tekkinud enne korraldusloa kehtivuse lõppemist—kõik võidud antakse välja vastavalt mängureeglitele.
 
Paragrahv 33 nimetab hasartmängukorraldaja üldkohustused hasartmängude korraldamisel. Korraldaja kohustuseks on tagada, et isikute hulka, kelle otseseks tööülesandeks on hasartmängu läbiviimine või selle üle kontrolli teostamine, ei kuuluks isik, keda on karistatud kuriteo toimepanemise eest. Töötajatele karistatuse puudumise nõue on oluline FATFi soovituste täitmise aspektist (vt seletuskirja lk 17—18) ja kehtib ka praegu (§ 13 lg 2 p 3), kuid järelevalve tulemusel on selgunud, et antud nõuet praktikas piisavalt ei järgita: Maksu- ja Tolliamet avastas 2006. aastal 3 hasartmängukorraldaja töötajat ja 2007. aastal 9 hasartmängukorraldaja töötajat, kellel oli kehtiv karistus kuriteo eest. Kuna Maksu- ja Tolliametil puudub vahetu ligipääs karistusregistri andmete kogumile, siis toimus karistatuse puudumise kontrollimine ükshaaval juhuvaliku alusel päringuid sisestades. Hasartmängukorraldaja usaldusväärsuse tagamiseks peavad nn front-line töötajad vastama kõrgendatud nõuetele (fit&proper). Õnnemängude korraldajad peavad lisaks tagama ka veel selle, et hasartmängude korraldamise eest vastutavate isikute hulka ei kuuluks alla 21-aastased isikud. Hasartmängukorraldaja on kohustatud tagama piisavad meetmed isikute väljaselgitamiseks, kes kasutavad abivahendeid, mis võimaldavad endale või teistele hasartmängus eelise loomist või mängu tulemuse selgitamise juhuslikkuse takistamist, ja välistama selliste isikute osalemise hasartmängus. Igal juhul tuleb abivahendina mõista eelist andvat vahendit, s.h kaartide märgistamist. Kui isik on võimeline kaarte lugema ilma abivahenditeta, siis seda välistada seaduse tasandil ei saa (see ei oleks tõestatav ja võiks põhjustada mängijate ebaõiglast kohtlemist), küll aga võib lugemise keelata mängureeglitega, mis mängija ja korraldaja vahelist suhet reguleerivad. Abivahendite abil kaartide lugemine on keelatud. Hasartmängude korraldamisel on kõik hasartmängukorraldajad kohustatud edastama igale mängijale selge hoiatuse hasartmängude sõltuvust tekitava iseloomu kohta ning viitama hasartmängusõltlaste abistamisega tegelevatele organisatsioonidele. Sellisteks organisatsioonideks on Eestis praegu näiteks MTÜ Eesti Hasartmängusõltlaste Ühing, Hasartmängusõltuvuse Uurimise ja Võõrutamise Instituut (HUVI), Kasiinosõltlaste Infokeskus, MTÜ Hingeabi Assotsiatsioon Usaldus, psühholoogilise nõustamise keskus SENSUS, lisaks võiks olla asjakohane viidata suuremates linnades asuvatele psühhiaatriakliinikutele.  

Paragrahv 34 kehtestab piirangud hasartmängudes osalemisele. Kehtima jääb hasartmängukorraldaja poolt mängijale krediidi andmise keeld. VÕSi § 401 sisustab krediidilepingu mõiste. Täpsustatud on ka alaealiste isikute hasartmängudes osalemise keelu nõudeid, eeskätt tulenevalt asjaolust, et võimalik on hasartmängude mängimine ka Interneti vahendusel, mistõttu tuleb expressis verbis keelata nii füüsilises mängukohas viibimist, kui ka näiteks Internetis hasartmängude mängimist vanuse nõuet mittetäitva isiku poolt.

Kehtivast seadusest loteriides osalemise vanuse alampiiri ei tulene. Eelkõige vastutustundliku hasartmängimise propageerimiseks ning lähtudes eeskätt alaealiste kui kergemini mõjutatavate isikute kaitsmise vajadusest, oleks vajalik täiendavate piirangute kehtestamine loteriide mängimisele. Eelnõus on seega ette nähtud loteriide mängimise miinimumvanuse kehtestamine—16 aastat. Võttes arvesse, et loteriide eesmärgiks on hasartmängunõudluse rahuldamine pehmete hasartmängude pakkumise kaudu, suunates mängijate tarbimisharjumusi pigem pehmetele hasartmängudele ning arvestades ka seda, et loterii ei ole sedavõrd hasartne ega noore inimese majanduslikku olukorda kahjustav mäng kui õnnemängud, võiks olla lubatud selle mängimine ka alla 21-aastaste isikute poolt. Osavusmängu mängijale ei ole endiselt kehtestatud vanusepiirangut eeldusel, et osavusmäng toimub mänguautomaatide kaudu, kus on võiduks vaid madalama väärtusega esemed. Kui osavusmängu auhindade väärtust tõsta, ei oleks sellised mängud enam sobilikud alaealistele, kellel hasartmängusõltuvuse tekkimise vältimisele peab riik eraldi tähelepanu pöörama, vähendades võimalikult liigset hasarti pakkuvate mängude kättesaadavust noorte seas. Kuna kaughasartmänguna korraldatav osavusmäng ei võimaldaks vahetult esemelisi auhindu väljastada, tuleks kehtestada täiendav vanusepiir Interneti vahendusel korraldatavatele osavusmängudele, et vältida selle uue hasartmänguliigi lubamisega tekkida võivaid sõltuvusprobleeme eeskätt noorte inimeste seas. 

Hasartmänguseaduse koostamisel on kaalutud ka võimalusi kehtestada kõigile hasartmängudele (välja arvatud loterii) minimaalseks vanusepiiriks 18 eluaastat, mida argumenteeritakse vajadusega tagada Eesti hasartmängukorraldajate konkurents välisturgudel, kus enamasti on vanusepiiriks 18 eluaastat. Eelkõige laiendaks see Eesti kaughasartmängude korraldajate võimalusi välisturgudel konkureerimiseks. Võttes aga arvesse, et riik peaks põhimõtteliselt kohtlema traditsioonilisi kasiinosid samaväärselt kaughasartmängude korraldajatega ning samas arvestades viimastest uuringutest nähtunud suurt hasartmängusõltuvuse taset Eestis, on välja pakutud, et hetkel ei stimuleerita täiendavalt hasartmängude pakkumist vanusepiiri langetamisega.   

Lõige 4 keelab õnnemängu mängukohta kaasa võtta või õnnemängu mängimisel kasutada abivahendeid, mis võimaldavad endale või teistele hasartmängus eelise loomist või mängu tulemuse selgitamise juhuslikkuse takistamist. Sellisteks abivahenditeks on eeskätt näiteks erinevad jälgimis- või salvestusseadmed, mängu juhuslikkuse takistamiseks mõeldud mehaanilised või elektroonilised abivahendid, aga ka võltsitud þetoonid või mängukaardid, jmt esemed, mida kasutatakse mängu juhuslikkuse takistamise või ebaõiglase eelise loomise vahenditena. Mõiste ¥abivahend¡ ei hõlma mängus osalejate endi erilisi võimeid, põhjalikke teadmisi või vaimseid omadusi nagu mälu, arvutamisoskus ja tähelepanuvõime.

Lõige 5 keelab totos osaleda isikutel, kes otseselt või kaudselt mõjutavad toto ennustuse objektiks oleva sündmuse toimumist. Näiteks on keelatud totot mängida sportlastel, treeneritel ja nendega seotud isikutel, kes ise sellel spordivõistlusel osalevad või selle tulemusi mõjutavad, vältimaks pettuseid ja kokkulepitud tulemustega spordivõistluste korraldamist. Totos panustamine on sellistel isikutel lubatud üksnes juhul, kui sündmus, mille suhtes isik ennustuse teeb, on tema enda võit spordivõistluses ja isik ei ole kokku leppinud, et ta kaotab. Selline erand on seotud traditsiooniga, et sportlased võivad enda motiveerituse sümboolseks tõestuseks teha panuseid iseenda võidu suhtes, kuid see ei tohi olla näiline, mistõttu on täiendatud sätet keeluga spordivõistluse kaotuses kokku leppida.

Paragrahv 35 sätestab nõuded mängureeglitele. Mängureeglid on korraldaja ja mängija vahelise suhte aluseks, mistõttu on oluline tagada, et reeglid oleksid mängijale kättesaadavad ja korraldaja poolt kinnitatud, välistamaks nendest taganemist osapoolte poolt. Korraldatavate mängude reeglid kehtivad üksnes sellises sõnastuses, millises need Maksu- ja Tolliametile kinnitamiseks esitatud on, vaidluse korral reeglite kehtivuse osas saab seega lähtuda nn ´kolmanda osapoole¡ juures deponeeritud dokumendist. Mängureeglid on täielikud ja selged, kui keskmine mängima-õigustatud isik nende reeglite järgi mängu mängida saab. Mängureeglite muutmisest Maksu- ja Tolliameti teavitamine on eelkõige mängijate huvides. Teisest küljest säilib seeläbi hasartmängujärelevalveasutuse ülevaade hasartmänguturul toimuvast. Kehtestatud mängureeglite rikkumise korral hasartmängukorraldaja või tema töötaja poolt kuulub kohaldamisele § 78, mis sätestab karistuse nimetatud väärteo eest. Mängus osalemise tingimuste ja korra all tuleb muu hulgas kajastada ka tingimused, mis on korraldajal mängijate suhtes (kui mingi mängu puhul on erinõuded mängijate oskuste tasemele või muule taolisele, tuleb seda osalemise tingimuste all Maksu- ja Tolliametis deponeeritud mängureeglites kajastada, vastasel korral ei saa hasartmängukorraldaja sellise isiku mängimist takistada). Juhime tähelepanu asjaolule, et kohaldub võrdse kohtlemise seadus ulatuses, mis puudutab kauba või teenuse avalikkusele pakkumist. Lõike 1 punktis 3 nimetatud võidu saamise tõenäosus tuleb väljendada protsendina või protsentide vahemikuna. Ainult juhul, kui hasartmängus on võidu saamist võimatu arvudes väljendada (õnnemängude puhul peaks see olema alati võimalik, erinevalt näiteks totost), võib tõenäosuse protsendi näitamise asemel näidata kasutatavat meetodit võidu ja võitjate määratlemisel. Märgime, et asjakohane võib olla mõlema variandi kasutamine, näiteks teatud totode puhul võib olenevalt ennustatavast sündmusest olla võimalik siiski ka võidu saamise tõenäosus protsendina välja arvutada. Kindlasti tuleb võidu saamise tõenäosust eristada § 36 lõikes 4 kirjeldatud keskmisest mängijatele tehtud väljamaksete summast. Võidu saamise tõenäosuse protsent on vastavas hasartmängus võidu saamise matemaatiline tõenäosus.
Võitude väljamaksmise koht, kord ja lõpptähtaeg peavad sisaldama informatsiooni, mida mängija vajab võidu kättesaamiseks: näiteks, millised dokumendid tuleb esitada, kas võitu võib kätte saada mitmes kohas, kaughasartmängude puhul näiteks see, milliseid konkreetseid kanaleid võidu ülekandmiseks kasutatakse.

Paragrahv 36 esitab mänguinventariga seonduvad mõisted ja inventari suhtes kohaldatavad üldnõuded. Mängulauad on eeskätt ruleti-, kaardi- ning täringumängude korraldamiseks mõeldud lauad, mille puhul ei toimu mängutulemuste selgitamine ja panuste registreerimine elektroonilise vahendi kaudu. Mängulaual mängu korraldamise iseloomulikuks tunnuseks on ka diileri või krupjee kaasamine mängu läbiviimisele. Lõige 4 sätestab, et keskmine mängijatele tehtud väljamaksete summa (ingl. k payback ratio) peab olema vähemalt 80% kõikide panuste summast. Võimaluse kehtestada võidu minimaalse protsendi kogu tehtud panuste summast andis ka kehtiv hasartmänguseadus, Vabariigi Valitsus volitas seda tegema rahandusministri, kuid kuna tegemist on olulise tehnilist nõuet kehtestava normiga, mis tuleb Euroopa Liiduga liitumisest alates kooskõlastada ka Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu liikmesriikidega, on sobilikum sellised nõuded kehtestada seaduse tasandil. 
Keskmise mängijatele tehtud väljamaksete summa arvutamisel lähtutakse konkreetse mängu tõenäolise kasutamisaja jooksul saavutatavast võimalikust tulemuste arvust, mis võib olla esitatud rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika abil arvutatuna või tõestatud testmängude abil. 
Õnnemängu korraldamisel kasutatava mänguautomaadi osas tuleb esitada sõltumatu eksperthinnang mänguautomaadi vastavuse kohta käesolevas seaduses esitatud nõuetele. Sõltumatuid eksperthinnanguid saab tellida testlaboratooriumitelt (näiteks GLI) või audiitorfirmadelt, käesoleva seaduse nõuetele vastavus peab eksperthinnangust konkreetselt tulenema või olema üheselt selge eksperthinnangus sisalduvate andmete võrdlemisel seaduse nõuetega. 

Arvestades asjaolu, et maksumäärade kehtestamisel inventarile on lähtutud potentsiaalsest inventari poolt genereeritavast käibest, on mänguautomaadid maksustatud laudadest väiksema määraga—mängulaua taga saab korraga istuda ja panuseid teha rohkem mängijaid. Seetõttu tuleb ka mitmelt mängijalt korraga panuseid võtva mänguautomaadi puhul lähtuda maksustamisel samadest asjaoludest, mistõttu ongi sätestatud, et mitme mänguautomaadina käsitatakse sellist automaati, mis võimaldab samaaegselt mängida mitmel mängijal.

Paragrahv 37 kehtestab nõuded hasartmängu mängukohale. Mängukoha-põhisteks mängudeks võivad olla eelkõige õnnemängud ning toto. Mängukohas, kus korraldatakse õnnemängu või totot on lubatud teostada üksnes hasartmängude korraldamisega seonduvaid kõrvaltegevusi. Siin võib eeskätt välja tuua hasartmängude meelelahutuslikku iseloomu arvestavad lisateenused—muusikalised etteasted, varietee, suupistete pakkumine jmt tegevus, mis kokkuvõttes tõstab kasiinos pakutava meelelahutuse kvaliteeti, kuid ei lähe vastuollu kontseptsiooniga, et kasiino on hasartmängukoht ja eesmärk saada muud pakutavat meelelahutust ei tohiks inimeste poolt selle asutuse külastamisel primaarne olla. Otseselt hasartmängude läbiviimist toetavaks kõrvaltegevuseks on näiteks ka raha- ja valuutavahetus.

Mängukoha asukoha erinõuded on lõikes 1 ja õnnemängude erinõuded lõigetes 2, 3 ja 5 ning 7—15. Üldine kohaliku omavalitsuse ruumilise arengu põhimõtete kujundamine toimub planeerimisprotsessi raames. Tegemist on avatud menetlusega, mis võimaldab arvestada eripiirkondade arenguperspektiive ja selle elanike huve. Kuna õnnemängukohad on elukeskkonda mõjutavad objektid, on asjakohane ka õnnemängukohtade avamise keelu ettenägemise võimaldamine, kehtestades konkreetse sätte, millele planeeringu koostamisel tugineda. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu koostamine ja kehtestamine toimub vastavalt planeerimisseadusele. Kuivõrd hasartmängusõltuvuse uuringud on ohustatud grupina toonud välja just noored, on edaspidi keelatud avada õnnemängukohta laste viibimiskoha territooriumil, samuti tuleb määratleda selliste lasteasutuste vahetuks läheduseks loetav piirkond. Valla- või linnavolikogu kehtestab oma määrusega piirkonna, mida konkreetse omavalitsuse territooriumil loetakse koolieelse lasteasutuse, põhikooli, gümnaasiumi, kutseõppeasutuse, huvikooli, noorsootööasutuse, laste hoolekandeasutuse või noortelaagri kasutuses oleva ehitise territooriumil või nende vahetus läheduses olevaks. Hoolekandeasutusi reguleerivad sotsiaalhoolekande seaduse §-d 16—18. Antud sättes on silmas peetud siiski üksnes laste hoolekandeasutusi ehk sotsiaalhoolekandeseaduses nimetatud asutusi, kui nende teenused on suunatud eraldi lastele.
Piirkonna kehtestamisel tuleb lähtuda muu hulgas ka Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-5-05 avaldatust, mille kohaselt ei saa ´vahetu läheduse piirkonnaks¡ määrata kogu valla või linna territooriumit. Vahetus läheduses oleva piirkonna määratlemisel tuleb arvestada piirangu kehtestamise eesmärki, milleks on lõikes 4 nimetatud asutustes või kohtades viibivate laste ja noorte kaitse. Valla- või linnavolikogu võib määrata ka, et õnnemängu mängukohale kehtivad piirangud lahtiolekuaegade osas (arvestades, et lasteasutuste ja hasartmängukohtade lahtiolekuajad ei pruugikski kattuda).
Õnnemängu mängukoha minimaalse suuruse määrab paragrahvi 5. lõige. Kehtiva seaduse kohaselt on minimaalseks mänguautomaatide arvuks ühes mängukohas 8. Mängukohti oli 2006. aasta mais kokku 137 , enamik nendest väikesed. Näiteks oli sel ajal 30 või rohkem mänguautomaate 44-s mängukohas, 46-s mängukohas oli mänguautomaate 20—29. Mängulaudade ja mänguautomaatide arvule on mõju avaldanud hasartmängumaksu tõstmised 2002. aasta aprillis ja 2005. aasta alguses. 2002. aastal vähenes automaatide arv oluliselt ning saavutas tõusueelse taseme alles 2004. aasta juunis. Viimane maksumäära tõstmine 2005. aasta jaanuaris oli 5000 kroonilt 7000 kroonile ühe mänguautomaadi kohta kuus. Nüüd saavutati tõusueelne tase juba sama aasta juuniks. 2007. a aprillis ületas automaatide arv maksumäära tõstmiseelset taset 55,5% võrra (2793 vs 4342). 
 Mängulaudade arv on aga vähenenud (mängulaudadele kehtivat maksumäära tõsteti 15 000 kroonilt kuus 20 000 kroonile) ning maksumäära tõstmiseelset taset saavutatud ei ole. Samas on mängulaudade arv püsinud viimasel ajal stabiilsena.   

Mängulaudade arv kuus
 
 	1	2	3	4	5	6	7	8	9	10	11	12
2001	73	76	82	93	90	85	83	88	87	82	83	90
2002	89	87	91	83	88	92	83	87	90	90	90	91
2003	82	77	79	84	84	78	73	73	73	74	73	73
2004	68	73	77	76	78	76	79	78	80	78	74	74
2005	66	67	64	66	67	69	65	68	67	67	68	67
2006	62	63	63	64	60	60	60	        60	        59	        59	        60	        60
2007	60	63	62	73	67	63	61	66	66	63		

Seega annavad Eestis tooni väikesed, endast pigem mängusaali kui kasiinot kujutavad mängukohad. Selliste väikeste mängukohtade olemasolu on eelnõu autorite arvates ka kõige enam ühiskonna valuläve ületav, negatiivseid hinnanguid ja sotsiaalseid probleeme põhjustav asjaolu. Väikeseid mängukohti on ehitatud tihti kortermajadesse-keldritesse. Eelnõu lähtub kontseptuaalselt erinevast ettekujutusest hasartmängukohast—kui tegemist on legaalse meelelahutusviisiga, siis peaks see olema iseloomult pigem võrreldav teatri või kinoga, mitte aga ´piimapoega¡, mis võimalikult kodu lähedal olema peaks. Samal põhjusel ei ole ilmselt vajalik, et igas maakonnakeskuses ja linnas oleks ´oma¡ kasiino. Eeltoodud põhjustel on ette nähtud 2 olulist meedet: nõue, et õnnemängu mängukoht peab asuma põhimõtteliselt eraldi hoones, ja nõue, et igas õnnemängu mängukohas peab olema vähemat 40 mänguautomaati. Kahtlusi ei peaks tekitama ka hirm, et väiksemates linnades võib legaalsete mängukohtade puudus tekitada nn põrandaaluse turu. Esmase vajaduse hasartmängude järele peavad rahuldama eelkõige pehmemad hasartmängud. Raskemate hasartmängude korral peab inimestel olema täiendav barjäär nendeni jõudmiseks, mis hoiab ära esmaste emotsioonide najal tehtavad otsused. Eeltoodud põhjustel on eelnõus sobivaks peetud mänguautomaatide minimaalse arvu tõstmist ühes hasartmängukohas ligi neljakordseks võrreldes 1995. aastast kehtiva hasartmänguseaduse vastava nõudega. 
Eraldi hoones võib olla lisaks hotell, kaubandus-, meelelahutus- või konverentsikeskus. Nõude kehtestamisel on arvestatud asjaoluga, et tänapäeval on kaubanduskeskused tihti mitmeotstarbelised, samuti on meelelahutuskeskustele iseloomulik ka kaubandustegevus. Hotelli mõiste tuleneb turismiseadusest, mille kohaselt on tegemist toitlustusteenust pakkuva vähemalt 10 majutusruumiga majutusettevõttega. 

Oluliseks muudatuseks on mängukohta sisenevate isikute registreerimisnõude kehtestamine. See on vajalik, et tagada õnnemängu mängimise piirangutega isikute nimekirja rakendamine, samuti alaealiste poolt mängukohta sisenemise tõhusam tõkestamine. Samuti toetab ka see meede väiksema arvu suuremate mängukohtade teket, kuna minimaalsuurusega mängukoha puhul ei pruugi mängukohta sisenejate kontrollimise kulud end ära tasuda. Isiku registreerimine uksel võimaldab paremini analüüsida klientide käitumist ja võimalikku vajadust individuaalseks lähenemiseks või sõltuvuse tekkimise aegsat avastamist. Lisaks annab see mängukoha omanikele paremad võimalused enda kaitsmiseks avalikkuse ees, võimaldades toetuda külastajate arvu (või ka konkreetse külastaja) ja külastamisaegade osas konkreetsetele faktidele. Lisaks on registreerimisel tekkiva andmebaasi näol tegemist olulise informatsiooniallikaga kriminaalpolitseile organiseeritud kuritegevuse ja rahapesuga võitlemisel aga ka näiteks kohtule hasartmängusõltuvusega isiku teovõime piiramise vajaduse üle otsustamisel (seega nii tsiviil-, kriminaal-, väärteo- kui ka haldusmenetlustes). Tulenevalt riigisaladuse seaduse § 31 lg 1 p 13 ei anta riigisaladuse juurdepääsuluba või keeldutakse seda pikendamast, kui isikul on kinnistuvaid harrastusi, mis võivad kaasa tuua tema majandusliku või muu sõltuvuse, mistõttu on vajalik juurdepääs ka kaitsepolitseile.

Kohustuslik videojärelevalve on samuti uuendus, mida võib aga leida ka teiste riikide õigusaktidest (s.h Lätis). Selle peamine eesmärk on tagada mängukohas avalik kord, aga vajadusel ka aidata selgitada avaliku korra rikkujaid ja muid võimalikke vaidlusi. Videojärelevalve eesmärgiks on tagada ka teiste hasartmängukorraldaja üldiste kohustuste täitmine kooskõlas §-ga 31. Videojärelevalve ulatuse määrab hasartmängukorraldaja ise, vastavalt konkreetses mängukohas hasartmängukorraldaja kohustuste täitmise tagamise vajadusele. Videosalvestustele on samuti otstarbekas võimaldada teatud asutustel ligipääsu. Eeskätt on see vajalik hasartmängu-, aga ka rahapesu tõkestamise alase järelevalve teostamisel, samuti kohtul või eeluurimisasutusel ning Maksu- ja Tolliametil seoses maksuasja menetlemisega (näiteks seoses asjaoluga, et hasartmänguvõidud on maksuvabad). 
 
Tulenevalt laevade ehituslikest erisustest, aga ka reisijate ohutuse tagamise vajadusest, oleks ebaotstarbekas kehtestada mänguinventari arvule nõudeid laevadel asuvate hasartmängukohtade suhtes, mistõttu ei laiene laevadel hasartmängude korraldamisele käesoleva paragrahvi 5. lõige. Samuti ei ole põhjendatud mängijate registreerimine, kuna laevareisijate arv, nende viibimise aeg laevas ja seetõttu ka mängijate arv on piiratud ja kui piiratud on ka panuste ja võitude suurus. Kui korraldaja soovib korraldada piiramatute panuste ja võitudega, kohalduvad ka maismaa õnnemängukohtadega sarnased reeglid—vajalik on kõik mängukohta sisenejad eraldi registreerida. 

Paragrahviga 38 kehtestatakse tehnilised nõuded õnnemängude mänguautomaatidele. Lõikes 3 sätestatakse, et õnnemänguautomaat peab omama diagnostikasüsteemi, mis peaks olema võimeline avastama mängu tarkvaras vigu ja sellisel juhul mängu korraldamise iseseisvalt peatama. Selline süsteem võimaldab tagada mängijate õigusi ja mängureeglitest kinnipidamist automaatide kasutamise puhul, samuti võimaldama mängusüsteemi ühildatavust elektroonilise arvestus- ja kontrollisüsteemiga.  Täiendavate nõuete kehtestamine mänguautomaatidele täidab eelkõige tarbijakaitselist eemärki, tagades võimaluse näiteks mänguprogrammi takistuse korral tuvastada probleemi allikas ning hoida ära sellest mängijale tekkiv võimalik kahju. Lisaks on eesmärgiks tagada järk-järguline automaatide valmisolek süsteemide ühendamiseks järelvalveasutuse infosüsteemiga, mis võimaldaks teostada efektiivsemat järelevalvet ka sidevahendite kaudu. 

Paragrahvi 39 alusel asutatakse õnnemängude mängimise piirangutega isikute nimekiri (´enesevälistus-nimekiri¡) eesmärgiga pakkuda hasartmängusõltuvuse all kannatavatele isikutele võimalust enda ja oma lähedaste kaitsmiseks. Eelnõus kirjeldatud enesevälistussüsteem toimib praktikas Eesti Hasartmängude Korraldajate Liidu (EHKL) eestvedamisel ja on ennast olulise abivahendina tõestanud. Kuna aga kõik õnnemängude korraldajad EHKL liikmed ei ole, oleks otstarbekas hea praktika seaduse tasandil reguleerida. Hasartmängukorraldaja peab kasutusele võtma süsteemi, mis tagab, et ennast välistanud isikud mängima ei pääseks, järelevalveasutus on volitatud seda kontrollima ja kohustuse mittejärgimise eest võib hasartmängukorraldaja haldusvastutusele võtta. Süsteem võib koosneda ühest või mitmest osast—sisekorraeeskirjad, töötajate käitumisjuhendid, turvaeeskirjad, hasartmängukorraldaja-sisene järelevalve reeglitest kinnipidamise üle—ja selle toimimist (s.h rakendamist) hinnatakse tervikuna, lähtudes reaalsest olukorrast. 
Nimekirja vastutav ja volitatud töötleja on Maksu- ja Tolliamet, kes haldab elektroonilist andmebaasi, millele omavad ligipääsu hasartmängukorraldajad.
Isikuandmete kaitse alased õigusaktid reguleerivad andmesubjekti nõusolekule kehtivaid nõudeid: nõusolek peab olema selge ja teadlik andmesubjekti tahteavaldus, millega andmesubjekt lubab oma isikuandmeid töödelda. Vaikimisi nõusolekut tahteavalduseks ei loeta. Nõusolek võib olla osaline ja tingimuslik.	
Enne avalduse vastuvõtmist tehakse isikule teatavaks:
1)	isikuandmete töötlemise eesmärgina isikule Eestis asuvatesse õnnemängude mängimise kohtadesse sisenemise ja õnnemängude mängimise keelamine isiku poolt valitud perioodiks;
2)	et tema andmed tehakse teatavaks kõikidele õnnemängude korraldajatele Eestis;
3)	isikuandmete töötleja nimi, aadress ja muud kontaktandmed; 
4)	asjaolu, et avalduse esitanud isik saab nõuda isikuandmete töötlemise lõpetamist ning isikuandmete parandamist, sulgemist ja kustutamist üksnes vastavasisulise avalduse esitamisega Maksu- ja Tolliametile ning et isiku andmed kustutatakse nimekirjast avalduses nimetatud tähtaja möödumisel;
5)	muu asjakohane teave isikuandmete töötlemise kohta, mis on vajalik andmesubjekti õiguste tagamiseks.

Keelatud on õnnemängu mängimise piirangutega isikute nimekirja kantud isiku andmete töötlemine tarbijaharjumuste uurimiseks või otseturustamiseks. Samuti on tegemist andmetega, mille üleandmine kolmandatele isikutele võiks põhjustada isiku jaoks negatiivseid tagajärgi, mistõttu on ka see keelatud. 

Seega on õnnemängukorraldaja kohustatud kehtestama sisekorra, mis võimaldab nimekirja kantud isikute mängimise keelamise, ning seda ka rakendama. Igal üksikul juhul on hasartmängujärelevalveasutusel pädevus hinnata, kas süsteem on toimiv ning kas seda rakendati. Kui õnnemängukorraldaja ei ole kehtestanud toimivat süsteemi või ei rakenda seda reaalselt, on hasartmängujärelevalveasutusel õigus teha ettekirjutus rikkumise lõpetamiseks või määrata karistus. Otstarbekas on ilmselt antud nimekirja kontrollimine viia läbi juba isiku registreerimisel õnnemängukohta sisenemisel. Näiteks laevadel asuvate mängukohtade puhul tuleb aga ette näha muud meetmed tagamaks nimekirjast kinnipidamine.

Paragrahv 40 reguleerib õnnemänguturniiri korraldamist, mis on küllaltki levinud, kuid siiani puudub konkreetne regulatsioon, mis on põhjustanud ka segadust, kas sellisel viisil hasartmängude korraldamine on üldse lubatud, ja kellel. Õnnemänguturniir võib küll olla ¥professionaalsete¡ mängurite seast edukaima selgitamine, kuid kuna olemas on nii panus (reeglina tuleb tasuda osalustasu) kui ka rahaline või rahalise väärtusega esemeline võit, või ka võimalus osaleda teisel õnnemänguturniiril ja võita seal auhindu, on tegemist siiski õnnemängu mängimise ühe viisiga. Eelnõu kehtestab seetõttu minimaalse regulatsiooni õnnemänguturniiri korraldamisele. 

Paragrahv 41 kehtestab erinõuded osavusmängude korraldamisele. Osavusmängude puhul on erinevad nõuded korraldamisele mänguautomaadil ja korraldamisele kaughasartmänguna. Automaadi puhul võib välja antav auhind olla üksnes ese, seda ei tohi vahetada raha või mõne teenuse vastu. Selline piirang seab eeldused osavusmängude automaatidele, mille eesmärgiks on, et osavusmäng ei tohi olla liigselt ahvatlev, arvestades ka võimaliku sihtgrupina alaealisi isikuid, ja asjaolu, et sellistele isikutele võimaldatavad auhinnad ei tohiks olla liiga väärtuslikud. Kuigi osavusmängude mõiste § 3 punktis 4 sätestab juba eeldused, mille puhul on tegemist osavusmänguga, on lisaks sätestatud korralduslikud nõuded osavusmängudele, mis peavad tagama osavusmängude jätkuva eristumise teistest hasartmänguliikidest.

Paragrahv 42 reguleerib loteriipileti mõistet ja sellele esitatavaid nõudeid. Hetkel kehtib loteriipiletite nõuete osas rahandusministri 10. juuli 1996. a määrus nr. 57.  Eelnõu ettevalmistamisel on määruses esitatud nõudeid praktikas toimunud arengute valguses ümber hinnatud ja seadusesse lisatud olulisemad üldnõuded, mis lähtuvad tarbijate huvide kaitse vajadusest, pakkudes samas korraldajale piisavalt võimalusi otsustamaks loteriipiletite turvalisuse tagamise meetmed ja kujunduse vastavalt korraldaja vajadustele. Erinevalt reguleeritakse kiirloterii ja klassikalise loterii pileteid. Loteriipilet on ese, mis vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele tähendab, et loteriipilet võib olla asi, õigus või muu hüve, mis saab olla õiguse objektiks. Kuna loteriipilet on õiguse objektiks tõendades isiku osalemist loteriis, peavad kõik loteriipiletid ka paragrahvis esitatud nõuetele vastama, s.h elektroonilises vormis loteriipiletid.
Tähtajalise korraldusloa alusel korraldatava kiirloterii realiseerimata jäänud piletite hävitamise nõue on eeskätt tarbijate huvides, kuid teisest küljest ka loteriide korraldamise kui eriseisundiga majandustegevuse seadusenõuetele vastavuse huvides. Kehtiv loteriiseadus sätestab, et korraldusluba võib pikendada kuni 6 kuuks. Ei ole reguleeritud, kas luba pikendatakse ühekordselt või iga kuue kuu tagant kuni viimase loteriipileti müümiseni. Nii on pikendatud loteriisid, mille kestus on ületanud korraldusloas määratud tähtaja ja mille vastu inimesed on kaotanud sisulise huvi. Uus seadus loterii korraldusloa kehtivuse pikendamist ei võimalda.

Paragrahv 43 kehtestab loteriide mängureeglitele erisused §-s 34 sätestatud mängureeglite üldnõuetest. 

Paragrahvid 44—48 reguleerivad loteriid, mida käibes nimetatakse kaubanduslikuks loteriiks, tarbijaloteriiks, aga tihti ka tarbijamänguks. Käesoleva regulatsiooni eesmärgiks on teha vahet nn tarbijamängudel, milles osalemiseks ei ole vajalik panuse tegemine ning kaubanduslikel loteriidel, milles osalemiseks on vajalik panuse tegemine ning mille olemus on sarnane või kattuv tavalise loteriiga. Seega ei ole sätte eesmärgiks piirata müügi edendamiseks läbiviidavaid tarbijamänge, vaid selliseid mänge, kus inimesi stimuleeritakse kauba või teenuse ostmisele hasardi tekitamisega. Tulemuseks on olukord, kus isikud omandavad kaupu ning teenuseid mitte niivõrd kaupade ja teenuste tõttu, kuivõrd soovist osaleda nendega kaasnevas hasartmängus ning väärtusliku auhinna loosimisel. 
 
Eesmärgiks on tagada kaubanduslike loteriide kui ühe hasartmängu alaliigi võrdväärne kohtlemine teiste hasartmänguliikidega, arvestades aga loteriide ning sealhulgas ka kaubanduslike loteriide pehmema iseloomuga, mistõttu ongi nende regulatsioon oluliselt leebem. 

Kaubandusliku loterii korraldaja ei pea taotlema tegevus- ega korraldusluba, piisab korraldada planeeritava kaubandusliku loterii registreerimisest majandustegevuse registris. Majandustegevuse registris kaubandusliku loterii registreerimisel kuulub vastavalt riigilõivuseadusele tasumisele riigilõiv 300 krooni. Seletuskirjale on lisatud kaubandusliku loterii registreerimise taotluse vormi näidis.

Kehtivas loteriiseaduses on analoogne loterii reguleeritud § 8 lõikes 3: ilma korraldusloata võib läbi viia sellist loteriid, mida korraldatakse kaupluses või muus müügikohas läbimüügi suurendamise eesmärgil, kusjuures võitudeks on samas müüdavad kaubad ja võidufond on vähemalt võrdne müügile tulevate loteriipiletite tiraaþi realiseerimishinnaga. Selline sõnastus on tekitanud segadust seoses müügikoha, aga ka loteriipiletite mõistega. Samas on Eestis väga levinud loteriid, mille korraldamisel loteriiseaduse § 8 lõikest 3 ei lähtuta, kuigi sisuliselt on tegemist loteriidega loteriiseaduse mõistes. Peamiseks argumendiks on, et selliste loteriide puhul on korraldaja peamiseks eesmärgiks läbimüügi suurendamine ja toote/teenuse reklaam, mitte klassikalises mõttes loterii korraldamine. Samas ei arvestata asjaolu, et selliseid loteriid on seadusandja juba reguleerinud, kehtestades loteriiseaduse § 8 lõikes 3 sätestatud piirangud. Loteriiseaduse mõistes ei ole korraldamise eesmärk loterii kvalifitseeriv tunnus, mistõttu on vajalik nimetatud valdkonna täpsem reguleerimine.
Kaubanduslike loteriide korraldamine on väga laialt levinud kaupade ja teenuste müügi edendamise meetod kogu maailmas. Euroopa Liidu liikmesriikides on kaubandusliku loterii läbiviimine õiguslikult reguleeritud kolmel viisil: 
1) keelav reþiim –  korraldamine on keelatud: Rootsi, Norra (keelatud v.a ajalehed); 
2) vahepealne reþiim – kaubanduslikust loteriist osavõtt ei tohi olla seotud kauba ostmise kohustusega, võitude suurus on limiteeritud ning on ka teisi piiranguid: Soome, Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, Belgia;
3) liberaalne reþiim – kaubanduslikud loteriid on seadusega reguleeritud ning eeldavad mingil kujul halduse eelotsustust/litsentsi: Poola,  Läti.
Kaubanduslik loterii on isiku või asutuse poolt, kes majandus- või kutsetegevuse raames pakub ja müüb kaupa või pakub ja osutab teenust, kauba või teenuse müügi edendamiseks või kauba, teenuse või nende pakkuja reklaamimiseks korraldatav loterii. Kaubanduslikus loteriis osalemise õigus tuleb loteriimängijale võõrandada tasuta ja lisatingimusi seadmata, näiteks koos kauba või teenuse omandamisega. 

Hasartmängul on alati kolm olulist tunnust: 1) panus, 2) juhuslikkusel põhinev tulemus, ning 3) võit.

Kaubanduslik loterii on sisuliselt olukord, kus ostjale pakutakse korraga kahte toodet s.t võimalust osaleda hasartmängus/loteriis ning samaaegselt omandada kaup või teenus. See on praktikas toimunud näiteks nii, et kauba müüja lisab oma tootele loterii. Samuti võivad nii kauba müüja kui ka loterii korraldaja korraldada kaubanduslikku loteriid koostöös. Seega on selge piiri tõmbamine loterii või kaubandusliku loterii vahele suhteliselt keeruline. Kumb nendest kahest faktorist mõjutab inimese ostusoovi ülekaalukamalt? Selge on see, et mida suurem on kaubandusliku loterii puhul võidufond, s.h nii võitude esinemise sagedus kui ka peavõidu suurus, seda rohkem hakkab inimese ostusoovi mõjutama just loterii, mitte aga sedavõrd kaup ise. Kaubandusliku loterii korraldamisel moodustub toote tarbimisväärtus kahest osast: lisaks konkreetsele tootele ka loterii tarbimisväärtus. Ehk teatud hetkest hakkab loterii poolt pakutav hasartne meelelahutus pakkuma tarbijate jaoks suuremat lisandunud väärtust kui kauba tarbimisest tulenev hüve, mis moonutab oluliselt toote tarbimisväärtust tervikuna. Näiteks ostetakse kaubanduslikus loteriis oma võiduvõimaluste suurendamiseks kokku kaupa, mida ilma kaubandusliku loteriita ei tarbitaks üldse või mitte sellisel määral.

Kuna mõju hindamine igal üksikul korral tekitaks pigem rohkem vaidlusi kui muudaks olukorda kõigi isikute jaoks selgemaks, on tõmmatud seadusesse piir nende eristamiseks: kaubandusliku loterii puhul on seatud võidufondile piirang, mis peaks loterii mõju tarbimisotsuse tegemisele vähendama ning mis õigustab ka kergemat regulatsiooni, võrreldes traditsioonilise loteriiga (näiteks puudub vanusepiir, omakapitalile, korraldajale ja tema omanikele esitatavad kõrgendatud nõuded, ei ole vaja taotleda korraldusluba). Piirangu suuruse kehtestamisel võeti aluseks Eesti Loto poolt korraldatavate kiirloteriide võidufondide keskmine suurus—arvestades, et isiku jaoks on piisavalt ahvatlevaks võidufondiks keskmiselt 7,3 miljonit krooni , milles osalemise õiguse eest tuleb tasuda 5—25 krooni (ühe kiirloterii pileti hind), siis ei tohiks tekkida olukord, kus kiirloterii konkureerib oma auhinna ja panuse suurust arvestades kaubandusliku loteriiga, mille korraldamisele on kehtestatud märkimisväärselt leebemad nõuded. Sellise ebaõiglase konkurentsi ja tarbijate liigse hasardile ahvatlemise vältimiseks peab maksimaalne kaubandusliku loterii auhinnafond jääma selgelt allapoole keskmisest tava-loterii auhinnafondi määrast, mistõttu ongi valitud ülempiiriks 100 000 eurot (1 564 660 krooni). 

Eristamaks kaubanduslikke loteriisid muudest müügiedendusmeetoditest (nn tarbijamängudest), märgime, et kui mängus puudub eelpoolnimetatud üks kolmest hasartmängule omasest tunnusest, ei kvalifitseeru selline mäng hasartmänguks (järelikult ka mitte kaubanduslikuks loteriiks) ning väljub hasartmänguseaduse reguleerimisalast. Näiteks ei kvalifitseeru kaubanduslikuks loteriiks järgnevalt nimetatu:

1. Elukindlustus X pakub kõigile, kes teevad 15 000 kroonise sissemakse fondi, tasuta ajakirja ¥O¡ aastase tellimuse. Siin puudub juhuslikkusel põhinev tulemuse väljaselgitamine (¥võidu¡ saavad kõik), mistõttu seda ei saa pidada loteriiks. 
 
2. Maaletooja Y koduleheküljel oli võimalik igaühel sisestada oma andmed ning kõigi andmed sisestanute vahel loositakse välja võit. Ühtegi kohustust osalejatel võtta ei tulnud. Kuna siin puudub panus, ei saa ka seda lugeda loteriiks. 

3. Kõik, kes sooritavad teatud ulatuses aastas oste, saavad uue kliendikaardi järgmisel aastal tasuta või saavad teatud protsendi ulatuses näiteks hinnaalandust kõigilt või teatud kaupadelt/teenustelt. Samuti puudub juhuslik võitjate väljaselgitamine. 

Vastavalt § 2 lõige 5 punktile 4 ei kvalifitseeru hasartmänguks selline kaubanduslik loterii, mille kogu auhinnafond jääb alla 10 000 euro (156 466 krooni). Seega võib ka muude tunnuste olemasolul väikese auhinnafondiga mänge korraldada ilma hasartmänguseaduse esitatud nõudeid järgimata. Oluline on tähele panna, et see ei välista näiteks tarbijakaitsele ja kaubandustegevusele kehtestatud nõuete järgimise kohustust (vt lähemalt ka § 6 selgitust).

Eelnõu § 49. Olulise uuendusena võimaldab käesolev eelnõu korraldada hasartmängu sidevahendi vahendusel. Arvestades tehniliste võimaluste arengut ning hasartmängukorraldajate suurt huvi ja valmidust korraldada hasartmänge Internetis, aga ka mobiiltelefonide võimalusi kasutades, on tegemist peamise normistikuga kehtivas hasartmänguseaduses, mis on jäänud ajale jalgu.
Hasartmängude kättesaadavus Internetis on rahvusvahelisel tasandil mitmeid küsimusi tõstatanud. Euroopa Liidus on erinevad riigid Internetis hasartmängude korraldamise reguleerimisel lähtunud erinevatest põhimõtetest. Arvestada tuleb sellega, et Internet on piirideta keskkond ning Interneti-hasartmäng on kättesaadav ka Eesti mängijatele, mis toob kaasa olukorra, kus mängijate panuste pealt teenitav tulu liigub teiste riikide korraldajatele, kes tasuvad makse samuti teistes riikides, kuid mängija ise koos võimalike kaasnevate (sõltuvus-)probleemidega asub Eestis. 

Eesti mängijatel ei ole hetkel võimalik mängida legaalselt eestikeelset ja Eestis litsentseeritud ning Maksu- ja Tolliameti poolt teostatava järelevalve alla kuuluva Interneti-hasartmängukorraldaja poolt korraldatavat õnnemängu. Samas on vastavate, aga ka teiste Internetis korraldatavate hasartmängude pakkumine Eestis asuvatele tarbijatele järjest hoogu võtmas. Seetõttu on sidevahendi vahendusel korraldatava hasartmängu reguleerimine tarbijate huvides.  

Eeltoodud põhjustel on vajalik näha ette nõuded ja piirangud kaughasartmängu korraldamisele. Kaughasartmäng (ingl. k remote gambling) on uus mõiste, mis hõlmab igasuguse sidevahendi vahendusel korraldatava hasartmängu, eraldi on nimetatud mobiiltelefoni, Internetti ja ringhäälingut ringhäälinguseaduse tähenduses. Kõiki neid ühendavaks jooneks on hasartmängu mängimise võimaldamine mujal kui füüsiliselt piiritletud mängukohas, mistõttu ongi Keelevara konsultandid soovitanud sellise termini kasutuselevõtmist. Rahandusministeeriumi poole on pöördunud hasartmängukorraldajad, kes on tundnud huvi just mobiiltelefoni vahendusel ja Internetis hasartmängude korraldamise vastu, kuna tegemist on tänapäeval kiiresti kasvava turuga. 

Kaughasartmänguna võib korraldada kõiki hasartmänguliike, vastavalt definitsioonidele §-des 3 ja 4 ja kehtestatud nõuetele, kui korraldajale on väljastatud vastavad tegevus- ja korraldusload, samuti õnnemänguturniiri. Selliselt on kaughasartmängu korraldajate ring rangelt piiritletud, mis omakorda võimaldab efektiivsemat järelevalvet. Kaughasartmängu korraldamiseks ei loeta hasartmängukorraldaja poolt hasartmängus osalemise tasu või panuse vahendamist või hasartmängus osalemise õiguse andmist või selle tulemustest teavitamist, kui hasartmängukorraldaja kasutab sidevahendit üksnes müügikanalina kitsamas mõttes: hasartmängu korraldamine ei toimu arvutiprogrammis. Näiteks kasutab ka Eesti Loto juba praegu loteriipiletite müügikanalina Interneti-lehekülge, samuti on võimalik loteriipileti ostmine mobiiltelefoni vahendusel, kuid see ei kujuta endast hasartmängude korraldamist sidevahendi vahendusel. Erisusena on kehtestatud, et antud jaotise sätted kehtivad totode korraldamisele ka juhul, kui need ei ole korraldatud kaughasartmänguna (s.t et sündmus, mille suhtes ennustus tehakse ei pea olema elektroonilise abivahendiga tekitatud), kuid mille puhul kasutatakse sidevahendit mängijate ja korraldaja vaheliseks suhtlemiseks. Regulatsioon ei kohaldu toto mängukohtadele (toto mängukohtade osas vt lähemalt § 37).

Eelnõu § 50 näeb ette kaughasartmängude efektiivse kontrolli ja tarbijate kaitse tagamiseks kaughasartmänge korraldava isiku kohustused ja nõuded andmete registreerimiseks (muu hulgas võimaldab see ka isikute vanusekontrolli- läbi pangakonto või isikukoodi). Sätte puhul on arvestatud ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi soovitusega mängijate täiendavaks kaitseks näha ette säte, mille kohaselt peab kaughasartmängu korraldaja mängijaid teavitama võimalikest sissemaksete või võitude väljamaksmise töötlemisel tekkivatest lisakuludest (nn processing fees) mis jäävad mängija kanda. Eeltoodu on välisriikides mõningatel juhtudel osutunud mängijaid kahjustanud probleemiks.

Paragrahv 51 sätestab nõuded kaughasartmängude mänguinventarile. Mängijate kaitsmise seisukohalt on oluline tagada andmete säilimine erinevates tingimustes, näiteks ka juhul, kui katkestuse mängu läbiviimisel põhjustas mängija poolt kasutatav tark- või riistvara. Järelevalveasutus avalikustab kõik väljaantud tegevus- ja korraldusload, võimaldamaks tarbijatel lihtsalt kontrollida igal hasartmängude korraldamisega tegeleva isiku vastavate lubade olemasolu ja kehtivust.

Paragrahv 52 kehtestab tehnilised nõuded, mille eesmärgiks on mängijate kaitse kaughasartmängu puhul. 

Paragrahvi 53 eesmärgiks on piirata ebaseaduslike kaughasartmängude mängimise võimalusi Eesti territooriumil. Sideteenust osutav isik peab takistama ebaseaduslikule hasartmängule juurdepääsu viivitamatult sellest teadasaamisel. Selline säte ei pane sideteenuse osutajale jälgimiskohustust, kuid vastava teabe saamisel on sideteenuse osutaja kohustatud ebaseaduslikule leheküljele juurdepääsu Eestist blokeerima. Analoogiliselt on riigis mängivate isikute ja legaalsete hasartmängukorraldajate huve kaitsnud näiteks Itaalia.

Sarnaselt on maksevahendajatel (mõiste tuleneb võlaõigusseaduse §-st 724) keelatud üle kanda panuseid käesoleva seaduse nõuetele mittevastavale kaughasartmängu korraldajale nimetatud hasartmängu ebaseaduslikkusest teadasaamisel. Kui maksevahendajat teavitatakse asjaolust, et maksed konkreetsele isikule kujutavad endast panuseid ebaseaduslikule hasartmängukorraldajale, on maksevahendajal keelatud neid makseid üle kanda.


Kuna hasartmängude korraldajate arv on piiratud, ei ole järelevalvetoimingud väga aja- ega töömahukad. Käesoleva eelnõuga ei ole eraldi järelevalveasutuse loomist ette nähtud. Järelevalvet hasartmängude korraldamise üle teostavad politseiametnikud ja Maksu- ja Tolliameti ametnikud. Riigil puuduvad spetsiaalsed organid, kes tegeleksid hasartmängude korraldamise vahendite kontrollimisega. Selliste organite loomine ei ole kaasnevate suurte kulutuste tõttu põhjendatud, kuna mänguinventari kontrollija töömaht ei ole suur ja kõigub aasta jooksul. 

Hasartmängude järelevalve jaguneb kaheks—nn kohapealne järelevalve ja aruannetel põhinev järelevalve. Järelevalve toimub läbi hasartmängukorraldaja aruandluse kohustuse sätestamise ja vastava aruandluse analüüsimise teel (§-d 54—62). Selline analüüs võimaldab oluliselt efektiivsemat töökorraldust, kuna kohapealset järelevalvetegevust saab paremini planeerida (vastavalt vajadusele), mis hoiab järelevalve-kulutusi kokku (nii korraldajate kui ka järelevalveasutuse jaoks). Maksu- ja Tolliamet saab täpsustada juhenditega järelevalve korralduse protseduure, näiteks kuidas tehniliselt korraldada ebaseaduslike kaughasartmängudele juurdepääsu tõkestamist, elektroonilise arvestus- ja kontrollisüsteemi ühendatust järelevalveasutuse süsteemidega või tehnilisi nõudeid õnnemängu mängimise piirangutega isikute nimekirja järgimise tagamiseks. 

Eelnõu § 54 kehtestab hasartmängukorraldaja aruandluskohustuse. Paragrahvi osas on ette nähtud rakendussäte—§ 106 lõikes 5 § 54 lõike 2 punkti 1 osas. Kuni 2011. aastani esitavad ka kõik õnnemängukorraldajad järelevalveasutusele aruande hasartmängu korraldamise kohta iga 3 kuu järel. Hasartmängukorraldaja esitab elektroonilise aruande läbi Maksu- ja Tolliameti infosüsteemi e-maksuamet/e-toll. Alates 2011. aastast esitavad aruande iga 3 kuu järel üksnes osavusmängu-, loterii- ja totokorraldajad. Õnnemängukorraldajad peavad selleks kuupäevaks olema tehniliselt valmis oma õnnemängu korraldamise süsteemide kättesaadavaks tegemise Maksu- ja Tolliametile arvutivõrgu kaudu. Sellest kuupäevast ei pea seega õnnemängukorraldajad enam iga 3 kuu järel aruandeid esitama, kuna vahetu monitooringu võimaldamise tõttu ei ole see enam vajalik.

Eelnõu § 55 kehtestab elektroonilise arvestus- ja kontrollisüsteemi. Hasartmängude korraldamiseks kasutatav mänguinventar muutub järjest kaasaegsemaks, võimaldades nii korraldajatele kui ka riiklikule järelevalvele operatiivsemat andmete kogumist läbi elektrooniliste vahendite. Sellise süsteemi kehtestamine aitab saada adekvaatse ja kvaliteetse informatsiooni vahetult nii korraldajale kui ka järelevalveasutusele, andmete salvestamine võimaldab kontrollida nii hasartmängukorraldaja käivet kui avastada rahapesu juhtumeid. Samuti aitab see lahendada vaidlusi mängijatega, tõhustab tarbijakaitset ja võimaldab koostada konkreetsetel andmetel põhinevaid analüüse hasartmängude mängimise trendide kohta.  
Hasartmängukorraldaja esitab hasartmängu korraldamise kohta Maksu- ja Tolliametile elektroonilise arvestus- ja kontrollisüsteemiga registreeritud andmeid automaatselt (lõige 10). Maksu- ja Tolliamet võtab andmeid vastu läbi riigi infosüsteemi andmevahetuskihi (X-tee).

Eelnõu §-des 56—61 on lähtutud põhimõttest, et esitama peab üksnes andmeid, millel on hasartmängu korraldamise kohta ülevaate saamiseks oluline tähendus. Samas ei tohi andmete ulatus ja kvaliteet olla mõjutatud sellest, kas hasartmängukorraldaja on ühendatud elektroonilise arvestus- ja kontrollisüsteemiga või mitte. Vastasel korral mõjutaks mitte-ühendatus järelevalveasutuse tegevuse kvaliteeti, mis oleks omakorda hasartmängukorraldajate omavahelist konkurentsi moonutav. Maksu- ja Tolliamet võib kehtestada aruannete vormidele soovituslikke juhendeid.

Eelnõu § 62 sätestab nõuded hasartmängukorraldaja raamatupidamisele. Kajastamaks hasartmängukorraldaja majandustulemusi adekvaatselt ja arvestades antud sektori iseärasusi, on kehtestatud keeld tulude ja kulude saldeerimiseks, täpsemalt esitatakse tulude hulgas kajastatud panuste summa ja kulude hulgas kajastatud mängijatele tehtud väljamaksete summa vahe hasartmängukorraldaja poolt koostatava raamatupidamise aastaaruande lisas ¥Panused ja väljamakstud võidud¡. Lisa vormi kehtestab rahandusminister määrusega (lõige 6). Kui hasartmängukorraldaja korraldab hasartmänge mängukohtades, tuleb lisas näidata andmed ka kohtade lõikes. Samuti tuleb lisas eristada erinevate hasartmängude korraldamist (lõiked 2—4). Antud nõude eesmärgiks on kohustada hasartmängukorraldajaid pidama käibe osas tegelikkusele vastavat arvestust ja suurendada sektori läbipaistvust.
Järelevalve käigus tehtavad toimingud on jäänud kehtiva seadusega võrreldes sarnasteks, kuid on täpsustatud. Reguleeritud on järelevalveasutuse õigusi ja kohustusi hasartmängude korraldamise kontrollimisel, hasartmängukorraldaja hoonete ja ruumide, seal hulgas mängukohtade kontrollimisel (§ 64), loteriipiletite kontrollimisel (§ 65), sätestatud on nõuded järelevalveasutuse koostatavale protokollile ja kontrollaktile (§-d 68 ja 69) ja uuendusena on ette nähtud ettekirjutuse tegemise võimalus ning selle mittetäitmise korral ka asendustäitmise või sunniraha määramine (§ 70). Lisaks kantakse ettekirjutuse andmed ka majandustegevuse registri kolmandasse jakku (ettekirjutuse teinud asutuse nimi, ettekirjutuse sisu ja õiguslik alus ning ettekirjutuse tegemise aeg). Teave ettekirjutuse kohta kantakse registrisse viivitamata, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul ettekirjutuse tegemisest arvates. Andmete registrisse kandja kustutab ettekirjutuse andmed viivitamata, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul ettekirjutuse täitmisest teada saamisest või ettekirjutuse kehtetuks tunnistamisest arvates (majandustegevuse registri seaduse § 9).
Iga hasartmängukorraldaja töötaja või juhatuse liige või siis loteriide puhul kolmas isik on pädev olema kontrollimise juures. Juhatusel või juhatuse poolt määratud esindajal (jurist, advokaat jms) saab kontrollimise tulemusena antavale kontrollaktile esitada omapoolsed seisukohad ning ka ettekirjutusele on võimalik esitada vaie. Järelevalve teostamisel avastatud rikkumiste puhul on avalikkuse ja mängijate kaitsmiseks ette nähtud võimalus mängukoht ajutiselt sulgeda (§ 67) Eraldi on sätestatud nn ´koostöökohustus¡—õigus saada hasartmängukorraldajalt teavet (§ 66).

5. peatükk sätestab vastutuse eelnõu nõuete rikkumise eest ja määrab väärtegude menetlemise pädevuse. Käesoleva seadusega kehtestatud nõuete mittetäitmisele peab järgnema kohane sanktsioon. Väärtegudena on sanktsioneeritavad sellised teod, kus lisaks riigi saamata jäänud lõivudele ja maksudele, on tuvastatav ka avalik huvi, mida normi rikkuv käitumine kahjustab. Kuna valdkonnas on võimalused seadust rikkudes märkimisväärset kasu saada väga suured, on kohaseks karistuseks füüsiliste isikute puhul, olenevalt teost 100 või 200 trahviühikut (erandina alaealistele isikutele, kes on sisenenud mängukohta, kelle puhul on karistus kuni 10 trahviühikut, või mängijate petturlikud teod, mis kahjustavad ka teiste mängijate huve – juhuslikkust takistavate abivahendite kasutamine või totos osalemine isikute poolt, kes võivad sündmust mõjutada – rahaline karistus kuni 20 trahviühikut). Juriidilisele isikule saab määrata rahatrahvi, olenevalt teost, kuni 30 000 või kuni 40 000 krooni. 

Paragrahvis 83 on kehtestatud karistus mänguinventarile esitatavate nõuete rikkumise eest. Mänguinventari mõiste tuleneb § 36 lõikest 1, mille kohaselt on mänguinventar iga seade, vahend, riist- või tarkvara, mida hasartmängukorraldaja kasutab hasartmängu korraldamiseks Mänguinventarile esitatavad nõuded on nimetatud §-s 36, erinõuded õnnemänguautomaadile on sätestatud §-s 38, osavusmängu korraldamisel kasutatavale inventarile tulenevad nõuded §-st 41, kaughasartmängude korraldamisel kasutatavale inventarile on kehtestatud nõuded 3. peatüki 2. jao 3. jaotises. Ka §-s 55 kirjeldatud elektrooniline arvestus- ja kontrollisüsteem on mänguinventar.

Paragrahvis 84 kehtestatud sanktsiooninormi on võrreldes kehtiva seadusega (§ 296) täiendatud võimalusega karistada ka arestiga, mitte üksnes rahatrahviga. Antud väärteo koosseisu on sõnastuslikult täpsustatud. Ka antud väärteo võib toime panna hasartmängukorraldaja töötaja, kelle puhul oleks otstarbekas jätta kohtule võimalus kohaldada, analoogselt sätetega nagu § 71, § 77, § 78, § 79, § 80 ja § 82, karistusena aresti.
 
Väärtegusid menetlevad järelevalveasutused Maksu- ja Tolliamet ning politseiprefektuur oma pädevuse piires (§ 97). Erandina on antud menetluspädevus Tarbijakaitseametile, kes vastavalt oma pädevusele, teostab järelevalvet teiste müügiedendustegevuste seaduslikkuse üle, mistõttu on otstarbekas, kui kaubandusliku loterii tingimustele vastava müügiedendustegevuse avastamisel saab Tarbijakaitseamet ka ise väärteomenetlust alustada, mitte ei pea kutsuma Maksu- ja Tolliameti.

6. peatükis nähakse ette üleminekuregulatsioon, andes kehtivate seaduste alusel saadud tegevus- ja korraldusluba omavatele hasartmängukorraldajatele piisava aja, mille jooksul uue seaduse nõuetega ennast vastavusse seada. Samuti sätestatakse olemasolevate tegevus- ja korralduslubade kehtivus kuni nende tähtaja möödumiseni. Enamik hasartmängukorraldajaid taotlesid 2005. aasta sügisel/2006. aasta talvel uued tegevusload, mis vastavalt kehtivale seadusele annavad neile õiguse hasartmänge korraldada 10 aastat.

Eelnõu seadusena kehtestamisel tuleb kehtivad hasartmänguseadus ja loteriiseadus kehtetuks tunnistada. Samuti tuleb muuta hasartmängumaksu seadust sellisel määral, et muudatuste hulk tingib vabariigi valitsuse 28.09.1999. a määruse nr 279 ¥Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri¡ § 21 lõikest 6 tulenevalt uue hasartmängumaksu seaduse redaktsiooni eelnõu koostamise, mis vormistatakse eraldi, kuid menetletakse paralleelselt. Hasartmängumaksu seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmine on vajalik seoses hasartmängude põhimõistete muutumisega ja täiendavate mängude lisandumise tõttu, samuti on ette nähtud mänguinventarile kleebitavate maksumärkide asendamine maksuotsusega, mis on praktilisem ja odavam nii riigi kui ka korraldajate jaoks. Lisaks muudetakse krediidiasutuste seadust, Eesti Väärtpaberite Keskregistri seadust ja riigilõivuseadust. Krediidiasutuste seadusesse viiakse sisse säte kohustuse kohta väljastada hasartmängu järelevalveametnikule järelevalve teostamiseks vajalikku teavet. Eesti Väärtpaberite Keskregistri seaduse muutmisega saab Maksu- ja Tolliamet keskregistrist teavet ka hasartmängude korraldamise alase järelevalve teostamisel. 

Riigilõivuseadust muudetakse tulenevalt asjaolust, et loteriiseaduse sätted sisalduvad edaspidi hasartmänguseaduses. Enamikes riikides on välja kujunenud praktika, et hasartmängude järelevalve eest tasub hasartmängu korraldaja ise. Seega tasub järelevalve kulud loterii korraldaja riigilõivu tasumise kaudu.

Eelnõu kohaselt suurenevad korraldusloa väljaandmise ja järelevalve kulud kaughasartmängude korraldamise lubamisest. Paragrahvi 23 lõike 3 kohaselt saab hasartmängu korraldamiseks korraldusloa saamise taotluse läbivaatamisel tellida vajadusel ekspertiis. Nimetatud kulud kaetakse riigilõivude arvelt. 

4. Eelnõu terminoloogia
Uue mõistena võetakse kasutusele mõiste ´toto¡, mis vastavalt eelnõu § 3 punktile 3 on hasartmäng, mille tulemus sõltub mängija poolt ennustatud sündmuse toimumisest, toimumata jäämisest või tulemusest, kusjuures sündmus või selle tulemus, mille suhtes mängija panuse teeb, on väljaspool hasartmängukorraldaja kontrolli, ja võit sõltub ennustuse paikapidavusest ning enne panuse tegemist hasartmängukorraldaja poolt fikseeritud võidu koefitsiendist (kihlvedu) või ennustuse paikapidavusest, hasartmängukorraldaja poolt määratud protsendist panuste summast, õigesti ennustanute arvust ja nende panuste suurustest (totalisaator). Toto hakkab tähistama üldmõistet kihlveo, ennustusmängu ja totalisaatori kohta. ´Eesti õigekeelsussõnaraamatu ÕS 2006¡ kohaselt on ´toto¡ sõna ´totalisaator¡ argikeelne kasutusvorm. Erinevates maades väljakujunenud tava kohaselt tähistab sõna ´totalisaator¡ spordivõistluse või veelgi kitsamalt traavi- või ratsavõistluse ennustusmängu, mistõttu muude võistluste tulemuste ennustamine selle mõiste alla tavaliselt ei mahu. Eelnõu koostajad on arvamusel, et sõnale ´totalisaator¡ võiks jätta tema tavapärase tähenduse ning totalisaatori, kihlveo ja muu ennustusmängu üldnimetusena võiks kasutusele võtta uue termini ´toto¡, millel kindlasti ei ole välja kujunenud nimetatud alaliikidest kitsamat tähendust.

Lisaks võetakse kasutusele mõiste ´kaughasartmängud¡, mis hõlmab kõikide kommunikatsioonivahendite liikide vahendusel läbiviidavaid hasartmänge. Inglise keeles on termini vasteks remote gambling. Kuna seaduses viidatakse kaughasartmängudele korduvalt, oleks vastava hasartmängude korraldamise vormi puhul alternatiiviks kirjelduse kasutamine eraldi mõiste asemel (näiteks: sidevahendi või ringhäälingu vahendusel korraldatav hasartmäng), kuid see oleks seaduse teksti liigselt koormav. Lisaks viitab uus mõiste paremini asjaolule, et reguleeritakse igasugust kaughasartmängu—Interneti, mobiilside, televisiooni jne vahendusel korraldatavat, kusjuures mängimisel vajaliku info edastamise viis tähtsust ei oma.
 
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Euroopa Liidu õigus tunnistab liikmesriikide õigust sotsiaalsetest põhjustest tulenevalt kontrollida ning piirata hasartmängude pakkumist. Seda on kinnitanud mitmed Euroopa Kohtu lahendid nagu Schindler (C-275/92), Läära (C-124/97) ja Zenatti (C-67/98). Euroopa Vabakaubandusassotsiatsiooni (EFTA) kohus asus 14.03.2007. a otsuses E-1/06 seisukohale, et Norra riigi poolt oli monopoli kehtestamine hasartmängude korraldamise valdkonnas kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepinguga. 

Gambelli lahendis (C-243/01) viitas kohus: ¥olgugi, et Schindleri, Läära ja Zenatti lahendis kohus nõustus, et piirangud hasartmängude korraldamisele on õigustatud avalikest huvidest lähtuvalt nagu tarbijakaitse tagamiseks ning pettuste ja hasartmängudele raiskamisele ahvatlemise ärahoidmiseks, peavad eelpoolnimetatud alustel ning avaliku korra tagamiseks sätestatud piirangud olema sobilikud nende eesmärkide saavutamiseks ning peavad piirama hasartmängude korraldamist ühetaolisel ja süstemaatilisel viisil¡. 

Seega tunnistab kohtupraktika selgelt liikmesriikide õigust avalikest huvidest lähtuvalt piirata hasartmängude pakkumist, kuid on samas viidanud, et piirangud peavad olema vajalikud ning proportsionaalsed vastavate eesmärkide saavutamiseks. Käesoleva eelnõu puhul on eeltooduga arvestatud. Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele.

6. Seaduse mõjud 
Seaduse kehtimahakkamisega kaasnevad olulised muudatused Eesti hasartmänguturul ja ka ühiskonnas tervikuna.

Tõstes aktsiakapitali miinimumnõude 1 miljoni euroni, peaks õnnemängukorraldajate summaarne seotud omakapitali suhtarv varade kogumahtu kerkima seniste trendide jätkudes 2009. aasta lõpuks tasemele ca 19% ja 2010. aastaks jääma ca 15% juurde. Täiendava kohustusliku reservkapitali moodustamine eeldab hasartmängukorraldajate poolt muudatuste tegemist põhikirjadesse. Nimetatud nõude mõju hasartmänguturule võib tähendada mõne väiksema korraldaja tegevuse lõppemist, tegevuste liitmist või konsolideerumist suurematega.

Seadus võimaldab tõhusamat abi hasartmängusõltuvuse all kannatavatele isikutele, kuna muudab kõikidele õnnemängekorraldajatele kohustuslikuks nn ´enesevälistus-nimekirjast¡ kinnipidamise, mille ühetaolisel rakendamisel ei saa hasartmängusõltlane, kes on ise avaldanud soovi enda mittelubamiseks kasiinodesse, enam õnnemänge mängida. 

Lisaks paraneb hasartmängude pakkumise teenuse kvaliteet, mis parandab Eesti õnnemängukohtade taset. Kasiino-turistide arvu kasv suurendab (tõenäoliselt suuremates linnades) majutusasutuste tulusid, aga ka näiteks söögikohtade ja muude turismiteenuse pakkumisega seonduvate ettevõtjate tulusid. 

Eelnõu ei mõju negatiivselt hasartmängumaksu laekumisele ja seoses asjaoluga, et kehtivad (kuni 5aastase kehtivusega) korraldusload võimaldavad hasartmänge korraldada nendel märgitud tähtaegade lõpuni, on hasartmängukorraldajatel võimalik õnnemänguautomaadid ümber paigutada. Automaatide arvu keskmine kasv 2007. aastal on hinnanguliselt 1059, mis ületaks tunduvalt mängukohtade sulgemise tõttu vabanevate automaatide arvu. Seega võib eeldada, et mänguautomaatide inventaripõhise maksustamise jätkumisel ka maksutulud ei vähene.

Ühes mängukohas olevate mänguautomaatide miinimumarvu tõstmisel võivad olla järgmised mõjud:
1)	kohad, mis seda nõuet ei täida, pannakse kinni ning seal olnud mänguautomaadid kaovad turult – väheneb mänguautomaatide arv;
2)	kohad, mis seda nõuet ei täida, pannakse kinni ning seal olnud mänguautomaadid viiakse teise mängukohta – mänguautomaatide arv jääb samaks;
3)	kohad, mis seda nõuet ei täida, pannakse kinni ning osa seal olnud mänguautomaatidest viiakse teise mängukohta ning osa kaob turult – mänguautomaatide arv väheneb, kuid vähem kui esimese variandi puhul.
Arvestades, et alates 2009. aasta 1. jaanuarist 2010. aasta 1. jaanuarini on mänguautomaatide miinimumarv ühes mängukohas 20 ning aprillis 2007 oli Eesti mängukohtades kokku 4261 mänguautomaati, siis sellise mänguautomaatide jaotuse püsimisel peaks seaduse jõustumisele järgneval aastal suletama ca 20 mängukohta, milles on praegu kokku ca 300 mänguautomaati. Tõenäolisemaks võib pidada stsenaariumit, kus mänguautomaadid ei kao turult, vaid paigutuvad ümber suurematesse mängukohtadesse ja väiksemad mängukohad suletakse. Selle tulemusel väheneb mängukohtade arv linnapildis (kaovad nn ´keldrikasiinod¡) ja võimalik, et väiksematest asulatest kaovad mängukohad üldse. Uusi õnnemängukohti ei avata enam elumajades, kuna kehtestatakse nõue, et õnnemängukoht peab asuma eraldi hoones, kus võib lisaks asuda üksnes hotell, konverentsi-, meelelahutus- või kaubanduskeskus.

Toto korraldamise kaudu laieneb võimalike legaalselt korraldatavate hasartmängude hulk, kuna näiteks totalisaatorit soovitakse korraldada mõne muu sündmuse, mitte üksnes spordivõistluse tulemuste suhtes. 

Kuna kitsendatakse alla 16aastaste noorte arvelt hasartmängu mängimise õigust omavate isikute üldhulka, omab seadus positiivset mõju ka uuringutest nähtuva peamise hasartmängusõltuvuse riskirühma mängima lubamise piiramise näol, mis omakorda peaks viima hasartmängusõltlaste üldarvu langemiseni ja juurdekasvu vähenemiseni.

Riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorralduses tulenevad muudatused eeskätt Maksu- ja Tolliametile kui järelevalveasutusele. Järelevalvetegevuse parem reguleeritus seaduse tasandil vähendab vaidlusi, kuna järelevalveametnike ja hasartmängukorraldajate, kelle suhtes järelevalvet teostatakse, suhted ja õigused on seaduses selgemalt piiritletud. Samuti on Maksu- ja Tolliamet edaspidi ka tegevuslubade väljaandja, mistõttu ei pea Rahandusministeerium enam teenindama hasartmängude tegevuslubade väljaandmise eesmärgil eraldi moodustatud valitsuskomisjoni. 

Kohalikud omavalitsused võivad seaduses antava volitusnormi alusel kehtestada piirkonnad, kus hasartmängukohtade avamine lubatud ei ole. Lisaks on kohalikele elanikele antud elukeskkonna kujundamisel võimalus kaasa rääkida, kuna seadus võimaldaks planeeringus vastavad piirangud õnnemängukohtade asukohtadele ette näha. Samuti on täpsustatud kohaliku omavalitsuse nõusoleku andmisest keeldumise korda, mis annab omavalitsustele selgemad pädevuse piirid ja otsustusõiguse kohaliku elu korraldamisel, samuti soodustatakse sellega hasartmängukorraldajate poolt investeeringute planeerimist.

Seaduse rakendamisel on vajalik tegevuslubade ja korralduslubade väljaandmise korra muudatuste tutvustamine Maksu- ja Tolliameti ametnikele, samuti kaubandusliku loterii regulatsiooni tutvustamine tarbijatele ning tootmise ja kaubandusega tegelevatele isikutele.

Seletuskirjale on lisatud: 
•	Turu-uuringute AS uuring: ´Elanikkonna kokkupuuted hasart- ja õnnemängudega. 15-74 aastase elanikkonna uuring¡, Tallinn, 2006 (lisa 2);
•	Faktum uuring ´Elanike kokkupuuted hasart- ja õnnemängudega. 15-74 aastase elanikkonna uuring¡, Tallinn, 2004 (lisa 3);
•	tabel hasartmängukohtade ja neis olevate mänguautomaatide ja mängulaudade kohta (Maksu- ja Tolliamet) (lisa 4). 

7. Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused ja seaduse rakendamise eeldatavad tulud 
Seaduse rakendamisel suurenevad kulud riigieelarvest seoses loterii korralduslubade ning kaughasartmängude korralduslubade väljaandmisega. 

Eelnõu § 23 lõike 3 kohaselt võib korraldusloa andja teha hasartmängu korraldamiseks korraldusloa taotluse läbivaatamisel oluliste asjaolude selgitamiseks ekspertiisi, eeskätt on see vajalik kaughasartmängude puhul (mänguprogrammile). 

Taotluste arvu kaughasartmängude korralduslubade saamiseks ei ole täpselt võimalik prognoosida. Arvestades aga praegu hasartmängukorraldajate poolt väljendatud suurt huvi kaughasartmängude korraldamiseks eelkõige Interneti vahendusel ning sidevahendite ja sellega seoses hasartmängu korraldamiseks uute tehniliste lahenduste kiiret arengut, võib prognoosida kaughasartmängude korraldamise kasvavat populaarsust, mis tähendab aga ka järelevalve teostamiseks kuluva ressursi kasvu. 

Elektroonilise järelevalve ja kontrollisüsteemi (§ 55 lg 10), samuti õnnemängude mängimise piirangutega isikute nimekirja (§ 39) tehniliseks rakendamiseks on vajalik eraldada ressurss Maksu- ja Tolliameti vastavate IT-süsteemide väljatöötamiseks.

Seoses kaubanduslike loteriide registreerimise ja tegevuslubade ning korralduslubade andmete avalikustamisega majandustegevuse registri täiendamisega, tuleb täiendada majandustegevuse registri süsteeme. Selleks kuluv summa, 50 000 krooni, tasutakse Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest.

Uue hasartmänguseaduse alal järelevalveametnike koolitamiseks oli juba Rahandusministeeriumi 2007. aasta eelarves ette nähtud 30 000 krooni. Koolitust vajavad nii Maksu- ja Tolliameti kui ka politseiprefektuuride töötajad.

Seaduse rakendumisel suurenevad pikemas perspektiivis riigi tulud hasartmängumaksust, kuna eelnõu täpsustab maksustamisele kuuluvate hasartmängude mõisteid ja võimaldab seega erinevaid mänge ka maksustamise aspektist piisavalt identifitseerida (näiteks kaubanduslikud loteriid, õnnemänguturniirid, kaughasartmängud). Samuti võib oodata suurenevaid sissetulekuid riigilõivudest. Hinnanguid maksulaekumisele hasartmänguseaduse ja hasartmängumaksu seaduse jõustumisel kajastatakse täpsemalt hasartmängumaksu seaduse eelnõu seletuskirjas.

8. Rakendusaktid
Käesoleva eelnõu rakendamiseks on vajalik kehtestada järgmised rakendusaktid:
•	rahandusministri määrus ´Õnnemängu mängimise piirangutega isikute nimekirja asutamine ja põhimääruse kinnitamine¡ (lisa 1).

Seaduse alusel võib:
•	Vabariigi Valitsus määrata äriühingu, mille kõik aktsiad või osad kuuluvad riigile, mis võib korraldada loteriid;
•	Vabariigi Valitsus määrata mittetulundusühingu, mille põhikirjaline eesmärk on hobumajanduse edendamine, mis võib korraldada totot hobuste võiduajamiste tulemustele.
•	Rahandusminister kehtestada määrusega arvutiandmetöötluseks vajalikud tehnilised nõuded elektroonilise arvestus- ja kontrollisüsteemi Maksu- ja Tolliameti infosüsteemiga ühendamise viisile ja ühenduse kaudu toimuva andmevahetuse tingimused ja korra.  

9. Seaduse jõustumine 
Eelnõu jõustumise ajaks on planeeritud 1. jaanuar 2009. a. Jõustumisaja valikul on lähtutud vajadusest näha ette aeg regulatsiooniga kaasnevate ulatuslike muudatustega tutvumiseks. Koormavamate sätete jõustumisaeg on lükatud veelgi edasi, et võimaldada nii Maksu- ja Tolliametil kui ka hasartmängukorraldajatel teha vajalikke tehnilisi ettevalmistusi ja kulutusi. Hasartmängukohas minimaalse mänguautomaatide ja –laudade arvu osas on üleminekusäte §-s 99. Kuni 2009. aasta lõpuni peab kohas, kus korraldatakse õnnemänge, olema vähemalt 20 mänguautomaati või 5 mängulauda. Aktsia- ja osakapitali suurendatud miinimumnõue (1 miljon eurot või osavusmängude puhul 25 000 eurot) muutub kehtiva seaduse alusel tegevusload omandanud hasartmängukorraldajatele kohustuslikuks 1. jaanuarist 2015. aastal. 
Üleminekuperiood on ette nähtud ka kaughasartmängude korraldamiseks, kuna järelevalveasutus peab selles valdkonnas tõhusa järelevalve teostamiseks kõigepealt looma oma infosüsteemidele vastava valmiduse. Seetõttu jõustub kaughasartmänge puudutav osa seaduses 2010. aasta 1. jaanuaril. Mänguautomaatidele ja elektroonilise mänguinventari kontrollisüsteemile kehtestatavad tehnilised nõuded jõustuvad samadel põhjustel 2011. aasta 1. jaanuaril.

10. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu kooskõlastamisest Euroopa Komisjoniga
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 98/34/EÜ ja 98/48/EÜ seavad liikmesriikidele kohustuse teavitada Euroopa Komisjoni ettevõtluse peadirektoraati kõigist siseriiklike õigusaktide eelnõudest, mis sisaldavat tehnilist normi või nõuet infoühiskonna teenusele. Eesti seadusandlusse on mainitud direktiivid üle võetud ¥Tehnilise normi ja standardi seadusega¡ ning Vabariigi Valitsuse määrusega ¥Tehnilist normi või infoühiskonna teenusele kehtestatavaid nõudeid sisaldava õigusakti ja välislepingu eelnõust teavitamise kord ning teavitava asutuse määramine¡.

Eelnõu § 38 sätestab nõuded õnnemängu mänguautomaatidele ja § 51 sätestab nõuded kaughasartmängude korraldamiseks kasutatavale mänguinventarile, § 55 kehtestab tehnilised nõuded kohustuslikule elektroonilisele arvestus- ja kontrollisüsteemile. Eelnõu järgi tohib seaduse jõustumise järel kasutada vaid selliseid mänguautomaate ja vaid sellist mänguinventari, mis mainitud paragrahvide järgi lubatud. Paragrahvide 38, 51 ja 55 sätestatud nõuetele mittevastavatele mänguinventarile jääb Eesti turg seega suletuks. Eelnõu §-d 49—53 sätestavad hasartmängukorraldaja kohustused ja mängijate kaitse kaughasartmängu korraldamisel. Paragrahvides toodud kohustused on täitmiseks kõigile kaughasartmängu korraldajatele. Kohustuste täitmata jätmise korral ei ole seaduse jõustumise hetkest lubatud Eestis kaughasartmängu teenust pakkuda. See kehtib ka teistes riikides registreeritud kaughasartmängu teenust pakkuvate ettevõtjate suhtes. 

Eeltoodud põhjustel teavitatakse Euroopa Komisjoni ettevõtluse peadirektoraati eelnõust, eesmärgiga anda komisjonile ning viimase vahendusel teistele liikmesriikidele võimalus reageerida plaanitavatele normidele, mille  kehtestamine võib kahjustada teiste liikmesriikide huve kaupade ja infoühiskonna teenuste vaba liikumise osas. 

Eelnõu kooskõlastamisest asjaomaste valitsusväliste institutsioonidega
Eelnõu esitati arvamuse avaldamiseks Eesti Kaupmeeste Liidule, Hasartmängusõltuvuse Uurimise ja Võõrutamise Instituudile, Eesti Toiduainetööstuse Liidule, AS-le Eesti Loto, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Traavliliidule, Eesti Galopiliidule, MTÜ-le Tallinna Hipodroom, AS-le Jentero AG, OÜ-le Mäng, Eesti Olümpiakomiteele, Eesti Maksumaksjate Liidule, Eesti Hasartmängude Korraldajate Liidule, Eesti Tööandjate Keskliidule, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule, Pangaliidule, AS-le Eesti Väärtpaberikeskus ja AS-le Spordiennustus, Tallinna Linnavalitsusele ja Tartu Linnavalitsusele.

Eelnõu kohta tehtud märkuste ja ettepanekutega arvestamise tabel on seletuskirjale lisatud (lisa 6).




Vabariigi Valitsuse nimel



Aivar Rahno
Riigikantselei istungiosakonna
juhataja riigisekretäri ülesannetes