Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid - veebruar 2012

 

Uudise kuupäev:
  07.03.2012
Kohtu tasand:
  Riigikohus
Kohtumenetluse liik:
  Tsiviilkohtumenetlus
Lahendi number:
  .

 

Tarbijakäendus 
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 01.02.2012.a. otsus nr 3-2-1-148-11

Asjaolud
Hageja esitas võlgnikule laenulepingu alusel nõude. Kuna võlgnik läks pankrotti, esitas hageja nõuda võlga käendanud isiku vastu. Võlga käendanud isik vaidles nõudele vastu ning väitis, et tegemist oli tarbijakäendusega, mis oli tühine põhjusel, et kokku ei lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas.

Kohtu seisukoht
Riigikohus selgitas, et juhul, kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte. Äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Antud kaasuses töötas käendaja äriühingus juhatajana, mitte juhatuse liikmena, mistõttu oli käendusleping tühine.

Kolleegium jättis hagi rahuldamata.


***


Töötaja koondamine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.02.2012.a. otsus nr 3-2-1-152-11

Asjaolud
Tööandja koondas töötaja seoses vajadusega tööandja juures töö ümber korraldada. Töötaja esitas tööandja vastu hagi, milles palus tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus. Töötaja arvates oleks tööandja pidanud töötajale enne koondamist pakkuma uut töökohta. Tööandja arvates ei olnud töötaja koondamise ajal muid töökohti pakkuda.

Kohtu seisukoht
Kolleegium selgitas lähemalt tööandja õigust töötaja koondada. TLS 89 lg 3 kohaselt peab tööandja enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Teise töö pakkumise kohustuse eesmärgiks on anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. See eesmärk on täidetud, kui töötajale pakutakse sobivat tööd. Tööandja kohustus pakkuda töötajale teist tööd ei saa piirduda erialase töö pakkumisega. Vältimaks töölepingu lõpetamist, tuleb tööandjal kaaluda võimalust pakkuda töötajale muud tööd, mida töötaja on võimeline tegema. Töötajale teise töö pakkumise kohustust ei saa asendada konkursi korraldamisega vabadele töökohtadele. Eesmärk vältida töölepingu lõpetamist on täidetud ka juhul, kui tööandja pakub töötajale sobivat tähtajalist tööd, sh ajutiselt äraoleva töötaja asendamise ajaks.

Kolleegium jättis töötaja kassatsioonkaebuse rahuldamata.


***


Hagi tagamise asendamine raha maksmisega
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.02.2012. määrus nr 3-2-1-150-11

Asjaolud
Hageja esita kostja vastu hagi, milles palus välja mõista teatud summa. Koos hagiga esitas hageja hagi tagamise taotluse, milles palus seada enda kasuks kostjale kuuluvale kinnistule samas summas kohtulik hüpoteek. TsMS § 385 alusel määratakse rahalise nõudega hagi tagamise määruses kindlaks rahasumma, mille maksmisel kohtu selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel tühistab kohus kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle pangakontole makstud rahaga või pangagarantiiga. Ringkonnakohus määras kostja taotlusel TsMS § 385 järgi makstava rahasumma väiksemana hagi tagamise abinõuna määratud kohtuliku hüpoteegi summast.

Kohtu seisukoht
Kolleegium märkis, et TsMS §-s 385 sätestatud võimalus saavutada raha maksmise või pangagarantii esitamisega hagi tagamise määruse täitmise lõpetamine on sisuliselt samuti hagi tagamise abinõu. Sellisel juhul tagab võimaliku hagi rahuldava kohtuotsuse täitmist makstud raha või esitatud pangagarantii. Arvestada tuleb sellega, et kohus on nõutud raha maksmisel või pangagarantii esitamisel kohustatud senise hagi tagamise tühistama ning kaalutlusruumi selle otsustuse tegemisel ei ole. Seega tuleb juba rahasumma määramisel lähtuda samadest põhimõtetest, millest tuleb lähtuda hagi tagamisel, sh arvestada hagi hinda. Samuti kehtib hagi tagamise asendamisel põhimõte, et asendamisega ei tohi vähemalt üldjuhul hageja positsiooni oluliselt halvendada.

Riigikohus määras tagatise suuruseks kohtuliku hüpoteegi summa.


***


Abielu kestel omandatud osaühingu osa käsutamine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.02.2012.a. otsus nr 3-2-1-157-11

Asjaolud
Hageja ja kostja olid abielus. Abielu kestel omandasid abikaasad osaühingu osa. Pärast abielusuhete lõppemist võõrandas kostja osa kolmandale isikule (kostja II). Hageja esitas hagi tuvastamaks mh osa võõrandamise tehingu kehtetus või tühisus.

Kohtu seisukoht
Kolleegium viitas oma varasemale seisukohale, mille järgi ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks (õigustamata isiku poolt käsutustehingu sõlmimine). Siinjuures märgib kolleegium täiendavalt, et õigustamatu käsutus võib kehtida õiguse heauskse omandamise korral. Näiteks sätestab sellise võimaluse EVKS § 9 lg 2, mille järgi juhul, kui isik omandab registrile tuginedes heauskselt väärtpaberi või õiguse väärtpaberile, loetakse register tema suhtes õigeks. Kolleegium jättis hageja nõude vaidlusaluse käsutustehingu kehtetuse või tühisuse tuvastamiseks rahuldamata.

Kolleegium saatis asja tagasi maakohtusse, mis pidi asja uuesti läbi vaadates mh tuvastama, kas kostja II omandas õiguse osale heauskselt.


***


Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.02.2012.a. otsus nr 3-2-1-170-11

Asjaolud
Töötaja esitas tööandja vastu hagi, milles palus tuvastada, et ta on töölepingu kehtivalt erakorraliselt üles öelnud seoses sellega, et tööandja on töötajat kohustanud korduvalt rikkuma töö- ja puhkeajanorme. Tööandja leidis, et töötaja ei ole oma väiteid tõendanud ning lõpetas lepingu TLS § 79 alusel, mis reguleerib töölepingu lõpetamist kokkuleppel.

Kohtu seisukoht
Kolleegium selgitas, et juhul, kui töötaja ei ole esitanud avaldust töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 alusel (poolte kokkuleppel), vaid on esitanud töölepingu erakorraliselt ülesütlemise avalduse TLS § 91 lg 2 p 3 alusel, siis ei ole tööandjal alust lõpetada töölepingut TLS § 79 alusel. Kui töötaja on töölepingu TLS § 91 lg 2 p 3 alusel üles öelnud ja tööandja leiab, et selliseks töölepingu ülesütlemiseks ei ole seadusest tulenevat alust või ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele, s.t töölepingu ülesütlemine on tühine, peab ta ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduma töövaidlusorganisse. TLS § 105 lg 1 järgi tuleb töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitada kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avaldus 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest.

Kolleegium jättis tööandja kassatsioonkaebuse rahuldamata.


***


Menetluskulude hüvitamine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.02.2012.a. määrus nr 3-2-1-162-11

Asjaolud
Hageja esitas kostja vastu nõude müügilepingust tuleneva võlgnevuse ja vastava viivise tasumiseks. Maakohus rahuldas hagi, misjärel taotles hageja kostjalt menetluskulude väljamõistmist. Kostja leidis, et kõikide hageja õigusabikulude väljamõistmine ei ole põhjendatud.

Kohtu seisukoht
Kolleegium selgitas, et menetluskulude kindlaksmääramist (väljamõistmist) saab menetlusosaline kulujaotuse kohta tehtud lahendi alusel nõuda TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus on jäetud rahuldamata. Menetluskuludeks tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel.

Riigikohus tühistas maa- ja ringkonnakohtu määrused ja rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt.


***


Võlatunnistus
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.02.2012.a. otsus nr 3-2-1-149-11

Asjaolud
Hageja ja kostja sõlmisid abieluvaralepingu, mille kohaselt kohustus kostja ühe kinnisasja võõrandamise või abielu lahutamise korral hüvitama hagejale viimase poolt kinnisasja väärtust suurendavate kulutuste tegemise eest 500 000 krooni. Pooled lahutasid abielu, misjärel esitas hageja hagi, milles palus lugeda poolte vahel sõlmitud abieluvaraleping kehtivaks ja mõista kostjalt välja 500 000 krooni.

Kohtu seisukoht
1. Kolleegium leidis, et kokkulepe, mis kohustaks kostjat maksma hagejale raha ainuüksi hüvitisena (leppetrahvina) abielu lahutamise eest, oleks tühine. Selline kokkulepe kitsendaks oluliselt abielu lahutamise õigust ja oleks kehtiva õiguse järgi vastuolus heade kommetega. Samas on sellist kokkulepet võimalik tõlgendada võlatunnistusena kinnisasjale tehtud või edaspidi tehtavate kulutuste hüvitamise kohustuse kohta.

2. Lisaks selgitas kolleegium selles lahendis konstitutiivse ja deklaratiivse võlatunnistuse olemust ja erinevusi. Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja.

Riigikohus saatis asja tagasi ringkonnakohtusse uueks läbivaatamiseks, et hinnata pooltevahelise kokkuleppe olemust.


***


Kinnisasja omaniku nõusolek isikliku kasutusõiguse jagamisel
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.02.2012.a. määrus nr 3-2-1-160-11

Asjaolud
Avaldaja palus kinnistusraamatus teha kanded talle kuuluvate isiklike kasutusõiguste jagamise ning jagamise tulemusena tekkinud isiklike kasutusõiguste võõrandamise kohta. Kohtunikuabi leidis, et kuna isikliku kasutusõiguse jagamist koormatud kinnisasja omaniku nõusolekuta sätestatud ei ole, siis on isikliku kasutusõiguse jagamiseks vaja kinnistute omanike nõusolekuid.

Kohtu seisukoht
Riigikohus märkis, et kinnisasja koormava asjaõiguse sisu muutmine AÕS § 641 järgi eeldab õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepet. Kinnistusraamatus kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on KRS § 341 lg 1 järgi vajalik selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tegemist on kinnistusraamatuõiguse ühe keskse põhimõttega, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks. Kasutusõiguse üleandmisel läheb üle kogu õigus, jagamisel tekkivad derivatiivselt aga uued õigused, mille sisu peab olema juba isikliku kasutusõiguse kui asjaõiguse iseloomust tulenevalt väga selgelt määratletud. Seega ei ole isiklike kasutusõiguste jagamine üksikuteks õigusteks võimalik ilma kinnisasja omaniku nõusolekuta. Kinnisasja omaniku nõusolek on isikliku kasutusõiguse jagamisel ka põhjendatud, sest kinnisasja igakordne omanik peab teadma, millise sisuga õigus tema kinnisasja koormab. Eeltoodust tulenevalt jätsid kohtud õigesti kinnistute omanike nõusoleku puudumise tõttu rahuldamata isikliku kasutusõiguse jagamise kohta kande tegemise avaldused. Erinevalt teistest kinnistamisavalduses loetletud kinnistutest oli avaldaja ja ühe kinnistu omanik aga kokku leppinud isikliku kasutusõiguse sisu muutmises ja palusid kinnistusosakonnal teha kanded isikliku kasutusõiguse jagamise kohta. Kolleegiumi arvates ei olnud kohtud selle kande osas kinnistamisavaldust rahuldamata jättes arusaadavalt põhjendanud, miks ei olnud kande sisu üheselt mõistetav.

Riigikohus tühistas madalama astme kohtute määrused osas, milles kinnistamisavaldus jäeti rahuldamata isiklike kasutusõiguste jagamise kohta kinnistu suhtes, mille omanikuga oli avaldajal kokkulepe isikliku kasutusõiguse sisu muutmise kohta.


***


Juriidilise isiku autoriõigus
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.02.2012.a. otsus nr 3-2-1-155-11

Asjaolud
Juriidilisest isikust hageja tootis koolivihikuid, mille kaantele oli trükitud koolitöös kasutatavad valemid. Hageja esitas kostja vastu hagi, milles palus kohustada kostjat lõpetama sarnaseid valemilehti sisaldavate vihikute tootmine ja turustamine ning mõista kostjalt välja hüvitis tekitatud kahju eest ja õigusrikkumise teel saadud tulu. Poolte vahel tekkis mh vaidlus selle üle, kas hageja kui juriidiline isik sai olla valemikogumike autoriks.

Kohtu seisukoht
1. Kolleegium leidis, et vaidlusaluste valemilehtede puhul võis olla tegemist autoriõiguse seadusega kaitstavate teostega. Kolleegium nõustus kohtute põhjendustega valemilehtede sarnasuse kohta. Asja uuel läbivaatamisel tuli kolleegiumi arvates kindlaks teha mh see, kes oli vaidlusaluste valemilehtede autorid ja kas hagejale kuulus autoriõigus vaidlusalustele valemilehtedele. Siinjuures märkis kolleegium, et juriidiline isik saab olla autoriõiguse omaja kas autoriõiguse seaduse konkreetsete sätete alusel (nt on tegemist töökohustuste täitmise korras loodud teosega või on autor(id) lepingu alusel oma õigused isikule loovutanud. Juriidiline isik saab olla kollektiivse teose puhul isikuks, kellele kuulub autoriõigus.

2. Lisaks selgitas kolleegium käesolevas lahendis isikute ringi, kellele kuulub teose õigusvastase kasutamise korral nõudeõigus. Kolleegium rõhutas, et nõudeõigus kuulub teose õigusvastase kasutamise korral autorile või autoriõiguse omajale.

Kolleegium saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.


***


Pankrotitoimkonna liikmete tasu mõistlik suurus
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.02.2012.a. määrus nr 3-2-1-166-11

Asjaolud
Pankrotistunud äriühingu võlausaldajad otsustasid võlausaldajate üldkoosolekul maksta pankrotitoimkonna liikmetele tasu. Pankrotihaldur esitas nimetatud otsuse kohtule kinnitamiseks. Kohus jättis otsuse kinnitamata, leides, et kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et pankrotitoimkonna liikmed oleks täitnud suures mahus keerulisi ülesandeid, pidanud aktiivselt ja pikka aega jälgima võlgniku majandustegevuse käiku, raamatupidamist ning finantsolukorda.

Kohtu seisukoht
Kolleegium selgitas pankrotitoimkonna liikmete kaebeõigust käesolevas asjas. Pankrotitoimkonna liikmete tasu kohta tehtud lahend on edasikaevatav PankrS § 150 lg 5 alusel. Seadusandja on sõnaselgelt PankrS § 150 lg 1 p-s 4 sätestanud, et pankrotimenetluse kuluks on ka toimkonna liikmete tasu. Täiendavalt selgitas kolleegium, et pankrotitoimkonna liikmete tasu on pankrotimenetluse kulu, mille otstarbekuse kontroll on kohtu pädevuses, ning kohtul on kohustus kontrollida võlausaldajate otsust pankrotitoimkonna liikmete tasu suuruse kohta. Pankrotitoimkonna liikmete tasu mõistlikkuse hindamise otsustus on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire.

Kolleegium saatis pankrotitoimkonna liikmete määruskaebuse ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.


***


Ostuhinna alandamine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.02.2012.a. otsus nr 3-2-1-156-11

Asjaolud
Kostja müüs hagejatele korteriomandi. Pärast müügilepingu sõlmimist selgus, et korteriomandi reaalosa pindala oli kokku 4,3 m2 võrra väiksem kinnistusraamatus märgitust, mistõttu alandasid hagejad lepingu hinda ja nõudsid enammakstud summa tagastamist.

Kohtu seisukoht
1. Kolleegium selgitas lähemalt hinna alandamise kui õiguskaitsevahendi olemust. Kuigi seadus ei nõua, et ostja peab enne ostuhinna alandamist andma müüjale täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks (asja lepinguga kooskõlla viimiseks), võib selline kohustus tuleneda hea usu põhimõttest, eelkõige kui vastasel juhul tekitataks müüjale ebaproportsionaalseid kulusid. Ostuhinna alandamine on kujundusõigus, mille ostja teostab avalduse tegemisega müüjale. Avalduseks ei ole ette nähtud vorminõuet, avalduse võib teha ka kohtumenetluses, mh hagis, kui see jõuab kostjani. Seaduses ei ole sätestatud hinna alandamise tähtaega. Kujundusõigusena ei allu see ka aegumisele, küll aeguvad hinna alandamisest tulenevad lepingulised nõuded. Siiski võib ostuhinna alandamine olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, kui müüjas on õiguse pikka aega teostamata jätmisega tekitatud õigustatud ootus, et hinda ei alandata.

2. Lisaks märkis kolleegium, et müügieseme lepingus märgitud mõõtude või muude arvnäitajate tegelikest erinemise korral ei saa alati rääkida lepingu rikkumisest. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tegemist on kokkulepitud omadusega või kas erinevusega kaasneb rikkumine muul alusel.

Riigikohus saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Madalama astme kohtud kohaldasid kolleegiumi arvates seadust ebaõigesti hinna alandamise ulatuse ja arvutamise osas.


***


Ringkonnakohus peab esmajoones püüdma asja ise lahendada
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.02.2012.a. otsus nr 3-2-1-154-11

Asjaolud
Hageja ja kostja sõlmisid veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse müügilepingu, mille kohaselt kohustus hageja osutama kostjale veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenust kuni liitumispunktini, kostja kohustus teenuse eest tasuma. Kostja ei tasunud hagejale esitatud arvete alusel, mistõttu esitas hageja kostja vastu maksmatajäänud summade sissenõudmiseks hagi.

Kohtu seisukoht
1. Kolleegium selgitas ringkonnakohtu kohustusi asja läbivaatamisel. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Ringkonnakohus peab vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust.

2. Lisaks tõlgendas kolleegium käesolevas lahendis PankrS § 43 lg 2, mille kohaselt, kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Seda sätet tuleb kolleegiumi arvates tõlgendada koostoimes PankrS § 43 lg-ga 5, mille esimese lause kohaselt, kui kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, milles tehtud lahendi peale on võimalik edasi kaevata, võib pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku nimel edasi kaevata haldur. Nimetatud sätetest tuleneb üheselt, et hagimenetluse jätkumiseks ei ole vajalik jõustunud otsuse olemasolu. Piisab sellest, kui on tehtud maakohtu otsus.

Kolleegium saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.


***


Kortermaja valitsemine ja majandamine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.02.2012.a. otsus nr 3-2-1-116-11

Asjaolud
Korteriühistu liikmete üldkoosolek otsustas vahetada maja keskküttesüsteemi. Üks korteriomanik keelas enda korteris tööde tegemise, kuna vanad torud olid tema sõnul kinni ehitatud ja torude vahetamine rikuks korteri. Korteriühistu esitas korteriomaniku vastu hagi, milles palus kohustada korteriomanikku võimaldama korteriühistul vahetada korteriomaniku korteriomandi piiresse jääv küttesüsteemi torustik ja mõista korteriomanikult välja keeldumisega tekitatud kahju. Kohtud rahuldasid hagi.

Kohtu seisukoht
Kolleegium selgitas lähemalt kortermaja valitsemist ja majandamist ja korteriomanikevahelist õigussuhet ning seda puudutavat Riigikohtu senist praktikat üldiselt. Kolleegium leidis, et korteriühistu pädevuses ei ole häälteenamusega otsustada mitte üksnes vajalike kulude tegemist - võib otsustada ka kulutuste tegemise elamule, mida võib pidada kasulikeks. See ei tähenda, et häälteenamusega saaks otsustada kõigi kasulike kulutuste tegemist, vaid kulutused peavad mahtuma KÜS § 151 järgsete kulude hulka. Kuna nt keskküttetorustiku asendamist saab pidada tehnosüsteemi asendamiseks KÜS § 151 lg 2 mõttes, on see remondina häälteenamusega lahendatav ka siis, kui tegemist ei ole vajaliku kulutusega TsÜS § 63 p 1 mõttes. Amortiseerunud küttesüsteemi vahetamist saab vähemalt üldjuhul lugeda vajalikuks kulutuseks, mis juhul on korteriomanikul KOS § 15 lg 2 järgi õigus teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike nõusolekuta ning ta võib teistelt korteriomanikelt nõuda, et nad hüvitavad vajalikud kulutused kaasomandi kulude kandmise suhte alusel. See kehtib nii korteriühistuga kui ka ühistuta majas.

Kolleegium jättis madalama astmete kohtute otsused muutmata.


***


Korteriühistu majandamiskulude nõude aegumine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.02.2012 määrus nr 3-2-1-174-11

Asjaolud

Käesolevas kaasuses esitas korteriühistu oma liikme vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse korteriühistu majandamiskulude sissenõudmiseks. Korteriühistu liige vaidles nõudele vastu ning palus mh kohaldada aegumist.

Kohtu seisukoht
1. Riigikohus leidis aegumise küsimust lahendades, et korteriühistu ja tema liikmete vahelisi suhteid korteriühistu majandamisest tulenevalt tuleb käsitada tehingulise suhtena. Seega oleks väär kohaldada selliste nõuete aegumisele seadusest tuleneva nõude aegumistähtaja - kümme aastat. Kohaldada ei saa ka üldist tehingust tulenevate nõuete aegumist reguleerivat TsÜS §-i 146. Kuivõrd korteriühistu ühiste majandamiskulude eest tasumise kohustus on perioodiline kohustus, tuleb selliste nõuete aegumise osas kohaldada TsÜS §-i 154, mis reguleerib korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumist. Viidatud sätte järgi on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.

2. Muuhulgas tõlgendas kolleegium käesolevas lahendis VÕS § 88 lg-t 8, mille kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kolleegium kinnitas, et intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses tähendab ka viivist.

Riigikohus tühistas ringkonnakohtu lahendi ja saatis korteriühistu liikme apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.


***


Dokumentide kättetoimetamine täitemenetluses
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.02.2012.a. määrus nr 3-2-1-168-11

Asjaolud

Avaldaja esitas kohtutäituri otsuse peale kaebuse, mille täitur jättis otsusega rahuldamata. Täituri teatel toimetati tema otsus avaldajale kätte 25. aprillil 2011. Avaldaja esitas 6. mail 2011 kaebuse kohtule. Maakohus keeldus avaldaja kaebust menetlusse võtmast seoses kaebuse esitamise tähtpäeva möödumisega. Ringkonnakohus tühista maakohtu määruse, täitur esitas kaebuse Riigikohtule.

Kohtu seisukoht
Kolleegium selgitas põhjalikult dokumentide kättetoimetamise regulatsiooni ja vaidlustamistähtaegu täitemenetluses. Antud kaasuses võis kättetoimetamist kolleegiumi arvates lugeda TsMS § 313 lg 5 mõttes usaldusväärseks ja kättetoimetamiseks piisavaks. Kättetoimetamine vastas TsMS § 326 nõuetele, mh prooviti saadetist üle anda vähemalt kahel korral oluliselt erinevatel kellaaegadel vähemalt kolmepäevase vahega ja saadetis jäeti avaldaja postkasti aadressil, mille ta ise oli avaldanud ega olnud oma aadressina vaidluse alla seadnud, nagu ta ei olnud vaidlustanud ka postkasti olemasolu. Pooled ei vaielnud selle üle, et koht, kus dokumendid prooviti üle anda, oli saaja elu- või äriruum. Eelpooltoodust tulenevalt pidi avaldaja esitama kaebuse täituri otsuse peale hiljemalt 5. mail 2011, kuid esitas selle 6. mail 2011. Seega esitati kaebus hilinenult ja maakohus keeldus seda seetõttu põhjendatult menetlemast.

Kolleegium tühistas ringkonnakohtu otsuse.


***


Õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.02.2012.a. määrus nr 3-2-1-161-11

Asjaolud
Maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostjate vastu ning menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Hageja palus jätta kostja taotluse tervikuna rahuldamata, kuivõrd kostja esitatud arveid ei saa seostada käesoleva tsiviilasjaga.

Kohtu seisukoht
Kolleegium selgitas, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid. Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust on võimalik hinnata üksnes siis, kui on teada õigusabi osutamiseks tehtud toimingud ja sellele kulunud aeg. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude ulatuse kindlaksmääramise otsus on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire.

Kolleegium rahuldas kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt.


***


Pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamise vaidlustamine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.02.2012.a. määrus 3-2-1-167-11

Asjaolud
Pankrotihaldur esitas maakohtule kinnitamiseks kahe võlgniku pankrotimenetluse lõpparuanded. Võlgniku võlausaldaja esitas lõpparuannetele vastuväited, mille kohaselt tehti mõlema võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajale seadusega ettenähtust väiksem väljamakse.

Kohtu seisukoht
Kolleegium selgitas lähemalt jaotusettepanekule vastuväite esitamise ja jaotusettepaneku kinnitava maakohtu määruse vaidlustamise õigust. PankrS § 66 lg 3 teise lause järgi peab kohus jaotusettepaneku ja pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kontrollima halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust. PankrS § 154 lg 1 järgi on jaotis suhtarv, mis näitab, kui suurele osale pankrotivara müügist laekunud rahast on võlausaldajal õigus vastavas rahuldamisjärgus tunnustatud nõude alusel. PankrS § 154 lg 2 järgi alustab haldur jaotise alusel raha väljamaksmist pärast jaotusettepaneku kinnitamist vastavalt raha laekumisele. Seega saab võlausaldaja jaotusettepanekule vastuväite esitamise ja jaotusettepaneku kinnitava maakohtu määruse vaidlustamise sisuks olla eelkõige see, et ta vaidlustab jaotise suurust suhtes teiste võlausaldajatega, st võlausaldajatevahelist jaotist. Kohtud pidid praeguses asjas hindama sisuliselt, kas pankrotimenetluse kulud ja võlausaldajale pankrotivarast jaotise alusel väljamakstav summa oli PankrS § 162 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi määratud õigesti. Kuna pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kohus enam ei kontrolli jaotise õigsust, ei saanud võlausaldaja lõpparuande kinnitamise määrust vaidlustada põhjusel, et jaotis oli valesti määratud.

Kolleegium saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.


***


Lepingust taganemine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.02.2012.a. otsus nr 3-2-1-171-11

Asjaolud
Hageja ja kolmas isik sõlmisid teatud kinnistute müügilepingu. Hilisema lisakokkuleppega võttis kostja osaliselt üle kolmanda isiku kohustused. Mh kohustus kostja tasuma hagejale kinnistute eest 3 000 000 krooni ning välja ehitama osade kinnistute kommunikatsioonid. Kuna kostja oma kohustusi ei täitnud, taganes hageja lepingust ja esitas kostja vastu nõude leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks. Kohtud jätsid hagi rahuldamata, leides, et hageja ei ole taganenud kostja suhtes kinnistute müügilepingust.

Kohtu seisukoht
Kolleegium selgitas, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Hageja lepingust taganemise avaldusest nähtus kolleegiumi hinnangul üheselt hageja selge tahe kostja suhtes kinnistute võlaõiguslikust müügilepingust taganeda. Kostja pidi mõistliku isikuna aru saama, et hageja soovib taganeda kinnistute müügilepingust ostuhinna tasumata jätmise ja kommunikatsioonide väljaehitamise kohustuse rikkumise tõttu.

Kolleegium saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.


***


Kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.02.2012.a. otsus nr 3-2-1-164-11

Asjaolud
Kostja avaldas Ametlikes Teadaannetes teate, et müüb eelläbirääkimistega pakkumisel ühe kinnistu. Hageja esitas kinnistu ostmiseks pakkumise, mille kostja tunnistas nõuetekohaselt ja poolte vahel sõlmiti müügileping. Kinnisasja müügi korra järgi tuli valikpakkumisel osalemiseks esitada krediidiasutuse tagasivõtmatu garantii, mille hageja ka esitas. Kostja esitas krediidiasutusele nõude garantiisumma väljamaksmiseks, mida krediidiasutus ka tegi. Hageja arvates pani kostja garantiikirjast tuleneva nõude maksma ilma õigusliku aluseta, kuivõrd hageja oli kinnistu müügihinna tasunud. Kostja arvates oli hageja aga lepingust taganenud ja tunnistanud kostja õigust nõuda pakkumise tagatis sisse.

Kohtu seisukoht
Kolleegium selgitas lähemalt VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusi. Krediidiasutus täitis garantiilepingust tulenevat kohustust kui enda kohustust, mitte ei teinud seda VÕS § 78 lg 1 järgi kolmanda isikuna hageja eest. Seetõttu ei saanud krediidiasutuse garantiilepingu alusel makse tegemine kostjale olla käsitatav hageja sooritusena kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes. VÕS § 1028 lg 1 kohaldub soorituse teinud ja soorituse saanud isiku vahelises suhtes (sooritussuhe), välja arvatud VÕS §-des 1030 ja 1031 sätestatud erandid. Kohtud jätsid kolleegiumi arvates võtmata seisukoha, kas hageja soovis tugineda asjaoludele, mis võimaldaksid tema nõuet kvalifitseerida kas lepingu rikkumisest või lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva kahju hüvitamise nõudena.

Kuna kohtud kvalifitseerisid hagi valesti VÕS § 1028 lg 1 järgi, saatis kolleegium asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.


***


Heade kommetega vastuolus olev tehing
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.02.2012.a. otsus nr 3-2-1-163-11

Asjaolud
Hageja ja kostja I sõlmisid müügilepingu, mille kohaselt ostis kostja hagejalt kostja II aktsiaid. Kostja I lubas aktsiad esimesel nõudmisel hagejale tagastada, kuid ei teinud seda. Hageja arvates oli aktsiate müügi näol tegemist heade kommete vastase tehinguga. Pärast müügilepingu sõlmimist kuulutati välja hageja pankrot.

Kohtu seisukoht
1. Kolleegiumi arvates olid hageja nõuded suunatud üksnes kostja I vastu, mistõttu tulnuks haginõuded kostja II vastu jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata. Hageja nägi müügilepingu heade kommete vastasust selles, et ca 250 000 000 kroonise väärtusega aktsiad anti ära 400 000 krooni eest. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustunud. Tehing ei saa olla heade kommete vastane ainuüksi põhjusel, et ese on müüdud liiga odavalt või ostetud liiga kallilt. Hageja võlausaldajate kahjustamine kui tehingu eesmärk ei pruugi olla kooskõlas heade kommetega, kuid erinormidena reguleerivad selliste tehingute vaidlustamist pankrotiseaduse tagasivõitmise sätted.

2. Lisaks selgitas kolleegium käesolevas lahendis taaskord tehingu tagasivõitmise regulatsiooni pankrotiseaduse alusel.

Kolleegium tühistas ringkonnakohtu otsuse osaliselt.


***


Maakohtu põhjendamiskohustus
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.02.2012.a. määrus nr 3-2-1-173-11

Asjaolud
Hageja ja kostja sõlmisid lepingu, millega kostja kohustus tegema ehitusprojekti hageja kinnistul asuva elamu ja garaaži rekonstrueerimise ning kõrvalhoone ehitamise kohta. Kostja ei esitanud projekti linnavalitsuse arhitektuuri- ja linnaplaneerimise ametile kooskõlastamiseks kokkulepitud tähtpäevaks. Hiljem jättis amet projekti kooskõlastamata, mispeale teatas kostja, et ei kõrvalda projektis esinevaid puudusi. Hageja ütles lepingu üles ning palus tagastada hageja tasutud ettemaksu ning hüvitada ametile makstud sunniraha. Kostja leidis, et hageja rikkus lepingut, jättes kostjale tähtaegselt esitamata projekti koostamiseks vajalikud dokumendid. Maakohus rahuldas hagi, ringkonnakohus jättis kostja määruskaebuse menetlusse võtmata.

Kohtu seisukoht
Kolleegium selgitas, et lihtmenetluse asjas esitatud kaebust ei pea ringkonnakohus menetlema, kui maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ega ole otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt valesti hinnanud tõendeid või kui see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei võtnud käesolevas asjas seisukohta kostja kõikide vastuväidete kohta, rikkudes seega otsuse põhjendamise kohustust.

Kolleegium saatis kostja apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.


***


Apellatsioonkaebuse saatmine kohtule elektronpostiga
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a. määrus nr 3-2-1-158-11

Asjaolud
Maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja vastu. Hageja esindaja sai maakohtu otsuse kätte posti teel allkirja vastu 13. aprillil 2011.a. Hageja saatis apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule e-postiga 12. mail 2011.a. Lisaks esitas hageja apellatsioonkaebuse paberkandjal, mis saabus ringkonnakohtusse posti teel 16. mail 2011.a. Ringkonnakohus keeldus hageja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast seoses apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödalaskmisega. Hageja esitas Riigikohtusse määruskaebuse.

Kohtu seisukoht
Kolleegium märkis, et toimiku andmetel edastas hageja apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule elektronpostiga 12. mail 2011.a. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus välja selgitama, kas 12. mai 2011.a. e-kirjale oli lisatud manusena apellatsioonkaebus nii, et seda saaks lugeda tähtaegselt esitatuks TsMS § 335 tähenduses.

Kolleegium saatis hageja apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

***


Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamine

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a. määrus nr 3-2-1-159-11

Asjaolud
Hageja esitas kostja vastu hagi, mille maakohus jättis rahuldamata. 16. mail 2011.a. esitas hageja paberkandjal apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus keeldus menetlusse võtmast seoses apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödalaskmisega. Hageja väitel saatis ta kaebuse ka e-postiga 12. mail 2011.a., mille kohta sai ta kohtu kantseleilt automaatse kinnituse, et tema elektronkiri on vastu võetud. Hageja palus ringkonnakohtul ennistada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg, millest ringkonnakohus aga keeldus, viidates sellele, et hageja elektronkirjale ei olnud lisatud apellatsioonkaebust.

Kohtu seisukoht
1. Kolleegiumi arvates rikkus ringkonnakohus oma põhjendamiskohustust. Muuhulgas leidis kolleegium, et ringkonnakohus ei võtnud kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlust rahuldamata jättes seisukohta selle kohta, kas tähtaja möödalaskmine oli tingitud mõjuvast põhjusest või mitte. Kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas tähtaja möödalaskmine oli tingitud mõjuvast põhjusest või mitte. Antud kaasuses väitis hageja, et ta oleks apellatsioonkaebuse viinud tähtaja jooksul isiklikult ringkonnakohtusse, kui ta poleks saanud kohtult kinnitust, et tema kiri ja sellele lisatud manused on vastu võetud.

2. Lisaks märkis kolleegium, et menetlusökonoomia põhimõttega on vastuolus kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse lahendamine enne kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse vaidlustamise tähtaja möödumist. Kui apellant esitab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse vaidlustamise tähtaja jooksul taotluse tähtaeg ennistada, siis on mõistlik see lahendada koos menetlusse võtmisest keeldumise peale esitatud määruskaebuse lahendamisega.

Kolleegium saatis asja uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule.


***


Sotsiaalriigi põhimõte
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a. määrus 3-2-1-143-11

Asjaolud
Kohus jättis rahuldamata töötaja hagi tööandja vastu ning menetluskulud töötaja kanda. Töötaja palus kohtul menetluskulusid vähendada seoses töötaja raske majandusliku olukorraga. Maakohus mõistis töötajalt välja tööandja menetluskulud 1035 eurot 37 senti. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata.

Kohtu seisukoht
1. Kolleegium rõhutas, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Samuti tuleb kaaluda, kas menetlusosaliselt on põhjendatud mõista lepingulise esindaja kulu välja rohkem, kui oli tema nõude suurus. Töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses kui oli töötaja nõue (tsiviilasja hind).

2. Lisaks selgitas kolleegium käesolevas lahendis sotsiaalriigi põhimõtet. Sotsiaalriik sisaldab ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama, ning sotsiaalriigi põhimõte on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. Sotsiaalriigi põhimõtte järgi on riigil kohustus kaitsta nõrgemaid ka eraõiguslikus suhtes. Nt töösuhtes on nõrgemaks pooleks töötaja, kelle õiguste kaitseks on töölepingu seaduses ette nähtud mitmeid kaitsvaid norme. Töötaja nõrgema seisundi tasakaalustamiseks on kohtul töövaidluse lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus. Menetluskulude jaotamisel on sotsiaalriigi põhimõttest tulenev nõrgema poole kaitse vajadus tagatud mh TsMS § 162 lg 4 kaudu, mis võimaldab kohtul jätta kulud poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Töötaja kui nõrgema poole kaitse on töövaidluste lahendamisel tagatud ka riigilõivu vabastuste kaudu.

Kolleegium tühistas madalama astmete kohtute otsused ning mõistis töötajalt tööandja kasuks menetluskuludena välja 736 eurot 34 senti.


***


Märge reservkapitali suuruse kohta osaühingu põhikirjas
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.02.2012.a. määrus nr 3-2-1-165-11

Asjaolud
Äriühing esitas kandeavalduse, milles palus mh kanda äriregistrisse äriühingu põhikirja uue redaktsiooni kinnitamise aeg. Kohtunikuabi jättis kandeavalduse rahuldamata, kuna põhikiri ei sisaldanud seadusega ettenähtud andmeid – põhikirjas ei märgitud reservkapitali suurust. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata.

Kohtu seisukoht
Kolleegium juhtis tähelepanu asjaolule, et 12. novembril 2011 jõustunud muudatusega täiendati ÄS § 506 lg-t 4.1 teise ja kolmanda lausega, mille kohaselt võivad enne 1. jaanuari 2011 asutatud osaühingu osanikud võtta vastu otsuse kohustusliku reservkapitali moodustamise või suurendamise lõpetamise kohta. Arvestades seda, et määruskaebuse menetlemise ajal materiaalõigus muutus ning kohtulahendi tegemise ajal oleks avaldaja tehtud samasisuline otsus olnud kooskõlas kehtiva õigusega, oli kolleegiumi arvates menetlusökonoomiat silmas pidades võimalik kohaldada ÄS § 506 lg 4.1 Riigikohtu lahendi tegemise ajal kehtinud redaktsiooni. Avaldaja osanikud võtsid vastu otsuse muuta põhikirja selliselt, et selles ei sätestatud reservkapitali suurust. Kolleegiumi arvates sai seda otsust pidada ÄS § 506 lg 4.1 teise lause kohaseks otsuseks kohustusliku reservkapitali moodustamise lõpetamise kohta, arvestades ka seda, et ÄS § 506 lg 4.1 kolmanda lause kohaselt kohaldatakse sellisele otsusele põhikirja muutmise otsusele esitatud häälteenamuse nõudeid.

Kolleegium saatis kandeavalduse lahendamiseks sama maakohtu registriosakonnale.


***


Garantii
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.02.2012.a. otsus nr 3-2-1-177-11

Asjaolud
Hageja ja kostja sõlmisid ehituse töövõtulepingu. Hageja leidis, et kostja ei teinud kõiki ehituslepingust tulenevaid töid ning et tehtud tööd olid puudustega, mistõttu nõudis hageja kostjalt töövõtulepingu rikkumisega tekitatud kahju, kõrvaldamata puuduste likvideerimiseks tulevikus tehtavate kulutuste ja juba kantud kulude hüvitamist. Kostja arvates oli enamik ehitise puudustest põhjustatud hageja antud juhistest. Kohtud rahuldasid hageja hagi osaliselt.

Kohtu seisukoht
Kolleegium selgitas lähemalt ehitusettevõtja garantii mõistet. Ehitusseaduse järgi on garantii ehitusettevõtja võetud kohustus tagada, et tema tehtud ehitustöö vastab lepingu tingimustele ning ehitustöö tulemusena ehitatud ehitisel või selle osal säilivad määratud aja jooksul sihipärase kasutamise ja hooldamise korral ehitise või selle osa kasutamiseks vajalikud ohutuse ja kasutamise omadused ning kvaliteet. Ehitusseadusest tulenevat garantiid on võimalik kokkuleppega muuta, jättes näiteks välja üksikute õiguskaitsevahendite kohaldamise võimaluse, samuti võivad pooled anda töövõtjale võimaluse tugineda vastutust piiravatele asjaoludele. Garantii sisuks on ehitusettevõtja kohustus kõrvaldada omal kulul ehitise garantii kestuse ajal ilmsiks tulnud ehitusvead, tellijale antakse täiendavad õigused töö lepingutingimustele mittevastavuse korral. Seega tekkib garantiilepingu alusel võlasuhe, mille sisuks on kohustus tagada kokkulepitud omadustega ja puudusteta töö. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust. Garantiilepingust tuleneva nõude puhul on tegemist lepingujärgse täitmise nõudega. Garantiiga ei ole seega hõlmatud need tellija nõuded, mis ei ole otseselt seotud lepingujärgse täitmise nõudega, nt ei saa garantii esemeks olla taganemine või hinna alandamine, samuti need kahju hüvitamise nõuded, kus nõude sisuks ei ole kahjunõue täitmise asemel.

Kolleegium jättis madalama astme kohtute otsused muutmata.


/otsingu_soovitused.json