Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite ülevaade nr 117, 25. juuni – 01.juuli 2012. a

Analüüsitud ajavahemikul avaldas Suurkoda kolm otsust. 
Kodakondsuse mittesoovimine ei tohi mõjutada negatiivselt isiku õigusi - Kurić jt vs Sloveenia. Suurkoda lahendas piloot-otsuse põhimõttel individuaalkaebused nn „kustutatud“ isikutelt, kes pärast Sloveenia kodakondsuse taotlemisest keeldumist kustutati kõigist registritest.
Suurkoda annab uue tõlgenduse kuuekuulise kaebetähtaja arvestamisele – see ei lükku edasi riiklike pühade tõttu - Sabri Günes vs Türgi. Vastasel juhul peaks EIK pidama eraldi kalendreid kõigi lepinguosaliste riikide kohta ning ei oleks tagatud isikute võrdne kohtlemine.
Jahipidamise talumiskohustus ilma võimaluseta sellest loobuda on konventsiooniga vastuolus - Herrmann vs Saksamaa. Suurkoja arvates ei ole ole piisavaks tasakaalustavaks meetmeks hüvitise maksmine talumiskohustuse eest, sest veendumusi ei tohi rahaga kinni maksta.
artikkel 3 – piinamise keelamine
-        ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine
Ülemäärase jõu kasutamine on iseenesest alandav kohtlemine
Borbala Kiss vs Ungari, kohtuotsus 26.06.2012, avaldus nr 59214/11
Avaldaja (naine) on mustlase päritolu Ungari kodanik, kes sekkus oma kaaslase ja politsei sõnavahetusse ajal, kui politsei reageeris naabri väljakutsele seoses liiga valju muusikaga. Avaldaja väidete kohaselt lasi politseiametnik talle näkku pipragaasi ning seejärel lohistas ta politseiautoni ja peksis teda vastu autot viisil, et avaldaja kehaosad paljastusid. Avaldaja arvates oli politsei käitumine alandav ning antud kontekstis mittevajalik, asja uurimine ei olnud tõhus. Tema kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 3 riive tuvastamiseks sisulises ja menetluslikus aspektis.
Konventsiooni artiklist 3 tuleneb asboluutne keeld isikute väärkohtlemiseks isegi kõige keerulisemates olukordades – nt võitluses terrorismiga. EIK selgitab minimaalse raskusastme õigusmõistet – see sõltub konkreetsetest asjaoludest, muuhulgas kohtlemise kestusest ning selle tagajärgedest, kuid samuti isiku vanusest, soost ning tervislikust seisundist. Jõu kasutamine on lubatav ainult isiku enda käitumisest tuleneva ohu mahasurumiseks.
EIKi hinnangul oli käesolevas asjas minimaalne raskusaste ületatud, sest avaldajale põhjustati silmade ärritust ning kehamarrastusi. Samuti lohistati teda mööda maapinda. Kuivõrd sündmuskohal viibis kuus kuni seitse jõuameti esindajat, siis oli avaldaja suhtes igasuguse jõu kasutamine iseenesest ülemäärane. Asja uurimise käigus ei kuulatud üle ei avaldajat, teisi sündmuskohal viibinud tunnistajaid ega ka politseinikke. Seetõttu tuvastas EIK artikli 3 riive sisulises ja menetluslikus aspektis.
Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 5 000 eurot.
---------- 
-        riigist väljasaatmine või väljaandmine
Alaealisele tüdrukule vanemate poolt kokkulepitud abielu ei välista tema tagasisaatmist vastavasse riiki
A.A. vs Rootsi, kohtuotsus 28.06.2012, avaldus nr 14499/09
Avaldajad on Jeemeni kodanik A.A. ning tema viis alaealist last, kelle taotlused varjupaiga saamiseks lükkas Rootsi kohus tagasi põhjendusega, et alaealiste tüdrukute võimalik mehelepanek on osa Jeemeni ühiskonnakorraldusest ning konkreetselt avaldajate pere puhul seotud nende varalise olukorraga. Kaebus EIKile oli konventsiooni artiklite 2 ja 3 riive tuvastamiseks tagasisaatmise korral Jeemenisse.
EIK teeb ülevaate oma kohtupraktikast seoses väljasaatmisasjadega. Teatud riigi olukord võib iseenesest välistada ükskõik kelle tagasisaatmise võimalik ohu tõttu selle isiku elule ja/või tervisele. EIK võib sellisele järeldusele jõuda äärmuslikel juhtudel. Käesoleval ajal puuduvad tõendid, et Jeemenis oleks igaüks väärkohtlemise ohugrupis. Kohtuotsuses on ulatuslik ülevaade rahvusvaheliste organisatsioonide raportitest inimõiguste olukorra kohta Jeemenis.
EIK analüüsib detailselt avaldajate ning nende perekonna suhteid ja jõuab järeldusele, et väited väärkohtlemise tõenäosuse osas ei ole põhjendatud. Kohtuotsus on märkimisväärne sügavuse poolest, millega EIK avab Jeemeni ühiskonnakorraldust ja väärtusi. Esimese avaldaja pojad on juba täiskasvanud mehed ja võivad enda elu korraldada ükskõik kus. Naissoost avaldajad on niivõrd sõltuvad esimese avaldaja abikaasast (teiste avaldajate isa), et ei saaks ilma tema nõusolekuta ei reisidokumente ega ka neid dokumente, mida tuli esitada varjupaiga menetluses Rootsis. Ometi neil olid need dokumendid olemas ja EIK esitas küsimuse, et kuidas haakub see asjaolu hväidetava ohuga esimese avaldaja isalt või tema klannilt.
EIK ei tuvastanud artiklite 2 või 3 võimalikku riivet avaldajate väljasaatmise korral.
---------- 
artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja turvalisusele
-        artikkel 5 lg 1 – seaduslik kinnipidamine
Alkohilijoove ei ole iseenesest isiku kinnipidamise alus
Korduv rikkumine Saksamaa suhtes:
S. vs Saksamaa, kohtuotsus 28.06.2012, avaldus nr 3300/10
Avaldaja vastu algatatud kriminaalmenetlus rasketes isikuvastastes kuritegudes lõpetati tema süüdimatuse tõttu. Seejärel kohaldati avaldaja suhtes tagasiulatuvalt karistusjärgset kinnipidamist ebaterve psüühika moviitil. Tema kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 5 lg 1 riive tuvastamiseks.
EIK teeb järjekordselt ülevaate oma kohtupraktikast seoses karistusjärgse kinnipidamise tagasiulatuva kohaldamisega. EIKi õiguskäsitlus on 17.12.2009 otsuses M. vs Saksamaa. 
Lisaks osutatud otsuse tsiteerimisele selgitab EIK järgnevaid põhimõtteid. Isiku kinnipidamine ebaterve psüühika motiivil on lubatav siis, kui see on tehtud kindlaks EIKi kohtupraktikast tulenevate kriteeriumide alusel (isikul on psüühiline häire ja see on tuvastatud sõltumatu ekspertarvamusega ning häire iseloomust tulenev kinnipidamise vajalikkus) ning kinnipidamise eesmärk on isiku ravi. Sellise isiku kinnipidamine peab toimuma psüühikahaiguste ravile spetsialiseerunud tervishoiuasutuses. Artikli 5 lg-st 1 „e“ ei tulene õigust alkohiljoobes isiku kinnipidamiseks üksnes seetõttu, et ta on tarvitanud alkoholi. Joobes isiku kinnipidamine võib olla õigustatud tema enda või teiste isikute kaitseks, kuid mitte joobeseisundi kui sellise tõttu. Isiku kinnipidamine võib olla õigustatud artikli 5 lg 1 „e“ alusel siis, kui isiku alkoholism on leidnud tuvastamist meditsiinilise ekspertiisiga.
EIK tuvastas avaldaja suhtes artikli 5 lg 1 riive seetõttu, et kinnipidamise tagasiulatuv kohaldamine ei tulenenud jõustunud kohtuotsusest (artikli 5 lg 1 „a“ aluse puudumine) – kohtuotsus puudus. Samuti ei olnud aluseks artikli 5 lg 1 „c“ (kuritegelike rünnete ärahoidmine), sest puudus igasugune teave võimalike rünnete osas kolmandate isikute vastu. Avaldaja kinnipidamine ei olnud õiguspärane ka artikli 5 lg 1 „e“ alusel, sest teda hoiti karistusjägseks kinnipidamiseks kohaldatud kinnipidamisasutuses ning mitte psüühikahaiguste ravile spetsialiseerunud tervishoiuasutuses.
----------
-        artikkel 5 lg 3 – kohtueelse kinnipidamise kestus
Kohtueelse kinnipidamise põhjendused ei tohi jääda abstraktseks
Korduv rikkumine Armeenia suhtes:
Malkhasyan vs Armeenia, kohtuotsus 26.06.2012, avaldus nr 6729/07
EIK kordas kohtuotsuses oma õiguskäsitlust, et isiku kohtueelne kinnipidamine on kooskõlas konventsiooni artikli 5 lg-ga 1 üksnes siis, kui kinnipidamine toimub kohtumääruse alusel ning kohaldatav õigusnorm vastab ettenähtavuse nõudele. EIK on korduvalt tuvastanud Armeenia suhtes selle sätte riiveid eeltoodud põhimõtete rikkumise tõttu ning tuvastas vastava riive ka siinkohal.
EIKi kohtupraktika kohaselt on isiku kohtueelse kinnipidamise põhjused liigitatavad nelja kategooriasse: oht isiku kõrvalehoidmiseks kriminaalmenetlusest; oht uurimisse vahelesegamiseks; oht uute kuritegude toimepanemiseks; oht avaliku korra rikkumiseks. Kohtud peavad osundama konkreetsetele tõenditele, miks nende arvates võib isiku käitumine vabanemise korral kujutada ühte või mitut eelnimetatud ohtu. Käesolevas asjas kordasid kohtud põhjendust, et avaldaja võib vabanemise korral segada vahele uurimise käiku ning mõjutada tunnistajaid. Kuid need põhjendused olid abstraktsed ning kohus ei esitanud elulisi tõendeid. Seetõttu oli asjas artikli 5 lg 3 riive.
Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 4 500 eurot.
----------
Seadusest tulenev automaatne keeld kohaldada kautsjoni teatud kuritegudes kahtlustatavatele on konventsiooniga vastuolus
Piruzyan vs Armeenia, kohtuotsus 26.06.2012, avaldus nr 33376/07
Avaldaja oli kinnipeetav kohtueelse uurimise ja kohtumenetluse ajal kestusega ligikaudu 10 kuud. Teda süüdistati juveelivarguses ning kohtusaalis paigutati ta metalltrellidega puuri. Avaldaja taotlused vabastamiseks jättis kohus rahuldamata põhjendusega, et teda kahtlustatakse raske kuriteo toimepanemises. Prokurör loobus süüdistusest ning kriminaalmenetlus lõpetati. Avaldaja kaebus oli konventsiooni artiklite 3 ja 5 riive tuvastamiseks erinevates aspektides, millest EIKi kohtupraktika vaatekohast tuleks tähelepanu juhtida järgnevale.
EIK selgitas, et on ka varasemalt tuvastanud artikli 3 riive seoses isiku paigutamisega metallpuuri kohtuistungi ajaks. Asja arutanud kohus ei selgitanud üldse sellise meetme vajalikkust. Miski avaldaja käitumises ei põhjendanud metallpuuri kasutamist. Kohtusaalis viibijates aga kujunes arvamus avaldajast kui eriti ohtlikust kurjategijast. Paigutamine metallpuuri pidi alandama avaldajat nii tema enda kui ka teiste silmis ning seetõttu tuvastas EIK artikli 3 riive. EIK ei võta seisukohta, kas metallpuuri paigutamine on iseenesest vastuolus artikli 3 nõuetega.
Avaldaja taotluse vabastamiseks kautsjoni vastu jättis kohus rahuldamata põhjendusega, et Armeenia kriminaalprotsessi koodeks ei näe ette kautsjoni võimalust teatud raskete kuritegude korral. EIK selgitab, et konventsiooni artikli 5 lg 3 teise lause kohaselt võib kinnipeetud isiku vabastamise tingimuseks olla tagatiste kohaldamine asja arutamisele ilmumiseks. Seetõttu oli õigusnormist tulenev automaatne keeld isiku vabastamiseks kautsjoni vastu artikli 5 lg 3 tagatistega vastuolus. EIK ei selgita, kuidas oleks asja lahendanud kohtunik pidanud kaaluma kautsjoni olukorras, kus selle kohaldamise välistas siseriiklik õigusnorm expressis verbis.
EIK tuvastas artikli 5 lg 3 riive ka seoses ebapiisavate põhjendustega avaldaja kinnipidamiseks ning artikli 5 lg 4 riive seoses võistleva menetluse puudumisega kinnipidamise põhjenduste kontrollimisel.
Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK avaldajale 8 000 eurot.
----------
artikkel 6 lg 1 – õigus õiglasele kohtulikule arutamisele – kriminaal- ja haldusasjad
-        õiglane menetlus
Kui riigi kõrgeim kohus tunnistab isiku süüdi ja muudab madalamate astmete õigeksmõistvad otsused tunnistuste ümberhindamise tõttu, tuleb kõrgeimal kohtul tunnistajad vahetult üle kuulata
Gaitanaru vs Rumeenia, kohtuotsus 26.06.2012, avaldus nr 26082/05
Avaldaja töötas Focsani linna riigihangete osakonna direktorina, kellele esitati kahtlustus altkäemaksu võtmises ning dokumentide võltsimises. 2004. a mõistis esimese astme kohus avaldaja õigeks altkäemaksu süüdistuses, kuid tunnistas ta süüdi ametiseisundi kuritarvitamises ning dokumentide võltsimises. Ringkonnakohus jättis otsuse muutmata, kuid Kassatsioonikohus tühistas õigeksmõistva otsuse ning tunnistas avaldaja süüdi ka altkäemaksu võtmises. Tema kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 6 lg 1 riive tuvastamiseks põhjusel, et kõrgeim kohus toetus tema süüditunnistamisel tõenditele, mis madalamates kohtuastmetes tunnistati ebapiisavateks. Kassatsioonikohus ei kuulanud uuesti üle ka tunnistajaid.
EIK annab õiguskäsitluse, mille kohaselt isiku süüditunnistamine riigi kõrgeimas kohtus tunnistuste ümberhindamis teel siis, kui madalama astme kohtud on isiku õigeks mõistnud samade tunnistuste ebapiisavuse tõttu, ei ole kooskõlas artikli 6 lg 1 tagatistega ilma neid tunnistajaid vahetult üle kuulamata. Käesolevas asjas toetus Ülemkohus üksnes madalama astme kohtutes antud tunnistustele ning hindas tunnistuste sisu ümber. EIK tuvastas artikli 6 lg 1 riive ning määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot.
----------
-        poolte võrdsus
Prokuröri puhkus ei ole mõjuv põhjus apellatsioonitähtaja ennistamiseks
Ghiera vs Moldova, kohtuotsus 26.06.2012, avaldus nr 15778/05
Avaldaja mõisteti esimeses kohtuastmes õigeks altkäemaksu võtmise süüdistuses. Prokuratuur teatas seejärel kohtule, et asja menetlenud prokurör on puhkusel ning palus endale kohtutoimikut koheselt pärast puhkuselt naasmist. Järgmisel päeval pärast puhkuse lõppu esitas prokurör apellatsioonkaebuse, kuigi kaebetähtaeg oli selleks ajaks möödunud. Ülemkohus asus seisukohale, et ainult kohtuistungil osalenud prokurör saab esitada apellatsioonkaebuse ning seetõttu oli prokuröri puhkus mõjuv põhjus kaebetähtaja möödalaskmiseks. Ülemkohus ennistas apellatsiooni tähtaja. Avaldaja kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 6 lg 1 riive tuvastamieskes seoses kohtuotsuse õigusjõu ning poolte võrdsuse põhimõtete rikkumisega.
EIKi kohtupraktika kohaselt tagab poolte võrdsuse põhimõte kummalegi osapoolele võimaluse oma argumentide esitamiseks samadel alustel vastaspoolega. Isegi kui möönda, et prokurörile appellatsioonitähtaja ennistamine oli avalikes huvides, puudus sellekohane kohtupraktika. Avaldaja oli ebavõrdses olukorras võrreldes teise osapoolega, EIK tuvastas artikli 6 lg 1 riige. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 3 600 eurot.
----------
artikkel 6 lg 3 – menetluslikud garantiid kriminaalasjades
-        artikkel 6 lg 3 „c“ – õigus kaitsta ennast ise või valida kaitsja
 Isikule tuleb tagada võimalus isiklikult osaleda apellatsiooni läbivaatamisel kriminaalasjas
Sayd-Akhmed Zubayrayev vs Venemaa, kohtuotsus 26.06.2012, avaldus nr 34653/04
Avaldaja kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 6 lg-te 1 ja 3 “c“ riive tuvastamiseks põhjusel, et talle ei tagatud võimalust osaleda kohtuistungil Vene Föderatsiooni Ülemkohtus, kes vaatas apellatsioonikohtu õigustes läbi avaldaja ja tema kaitsja apellatsioonkaebused Tśetśeenia Ülemkohtu otsusele. Avaldaja oli kinnipeetav seoses süüditunnistamisega esimeses kohtuastmes terrorismis, tulirelvade ebaseaduslikus omamises ja teistes rasketes kuritegudes. Apellatsioonkaebuse esitas avaldaja esindaja ning seejärel ka avaldaja ise. Mõlemad palusid võimaldada avaldaja osalemist Ülemkohtu istungil. Ülemkohus keeldus rahuldamast taotlust avaldaja isiklikuks osavõtuks põhjendusega, et viimane esitas selle taotluse liiga hilja ning pealegi esitas apellatsiooni üksnes tema kaitsja.
EIKi õiguskäsitlus kohtualuse õigusest osaleda isiklikult kohtuistungil ning sellest õigusest loobumise kohta on järjekindel ning muuhulgas Suurkoja otsuses Hermi vs Itaalia (avaldus nr 18114/02). Juhul kui apellatsiooni lahendav kohus on pädev tuvastama nii fakte kui ka kohaldama õigusnorme, tuleb isikule tagada võimalus kohtuistungil isiklikult osaleda.
EIK on korduvalt tuvastanud Venemaa suhtes konventsiooni riive asjades, kus kinnipeetavatele ei tagata võimalust isiklikult osaleda apellatsioonikohtu istungil. Käesolevas asjas andsid Venemaa Ülekohtu Presiidium ning Ülemkohtu sõjaväekolleegium erineva tõlgenduse küsimusele, millal avaldaja oleks pidanud Ülemkohut teavitama soovist kohtuistungil osaleda. Presiidiumi tõlgenduse kohaselt tuli sellekohane taotlus esitada 10 päeva jooksul alates apelleeritava kohtuotsuse saamisest. Sõjaväekolleegium sellise õiguskäsitlusega ei nõustunud. Kuivõrd asjas puudus õigusselgus isikliku osalemise soovist teavitamise tähtaja osas, siis ei olnud EIKi arvates ebamõistlik teavitada Ülemkohut sellest kaks nädalat ette. Kuigi avaldaja kinnipidamisasutus oli Moskvast 1770 km kaugusel, olnuks võimalik tagada avaldaja osalemine kohtuistungil videosilla kaudu.
EIK tuvastas eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt artikli 6 lg-te 1 ja 3 „c“ riived ning märkis, et avaldajal on Venemaa menetlusseaduste kohaselt võimalik taotleda asja uut läbivaatamist.  Avaldaja ei esitanud hüvitise nõuet.
----------
artikkel 8 – õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu
-        eraelu riive
Kodakondsuse mittesoovimine ei tohi mõjutada negatiivselt isiku õigusi
Kurić jt vs Sloveenia, Suurkoja otsus 26.06.2012, avaldus nr 26828/06
Avaldajad olid nn „kustutatud isikud“, kelle taotlust Sloveenia kodakondsuse saamiseks ei rahuldatud või kes ei esitanud kodakondsuse saamise taotlust tähtaegselt – eelnevalt olid avaldajad Jugoslaavia Föderaalse Vabariigi kodanikud. Nende isikute nimed kustutati alaliste elanike registrist ning nad pidid ligikaudu 15 aasta jooksul taluma olulist eraelu riivet, sh võimaluse puudumist reisida välismaale, töötada teatud ametikohtadel jne. 1999.a. tunnistas Sloveenia Konstitutsioonikohus põhiseadusega vastuolus olevaks seaduse, mille alusel ei reguleeritud selliste isikute õiguslikku seisundit. Konstitutsioonikohtu otsusest lähtuvalt võttis Sloveenia Parlament vastu õigusliku seisundi seaduse, mille Konstitutsioonikohus tunnistas 2003.a. samuti põhiseadusvastaseks, sest seaduses ei nähtud ette võimalust kõnealustele isikutele retroaktiivselt alalise elamisloa andmist ning ei sätestatud ka väljasaadetud isikute õigusi. 2002.a. seisuga oli vastavaid isikuid 18 305.
Avaldajad esitasid kaebuse EIKile konventsiooni artiklite 8 ja 13 rikkumise tuvastamiseks. 
EIK rõhutas, et Sloveenia ametivõimud ei täitnud Konstitutsioonikohtu otsuseid nn „kustutatud isikute“ seisundi reguleerimiseks. Vastu ei võetud Konstitutsioonikohtu poolt vajalikuks peetud õigusakti ning seetõttu toimus avaldajate era- ja perekonnaelu pikaajaline riive. EIK nõustus Konstitutsioonikohtu järeldustega sisuliselt ning tuvastas artikli 8 rikkumise.
Samuti tuvastas EIK artikli 13 riive, märkides et avaldajatel puudus võimalus saavutada Konstitutsioonikohtu otsuste täitmist seadusandliku võimu poolt.
Hüvitise määramise lükkas EIK edasi. Kohus märkis, et Sloveenial on kohustus kiiresti kohaldada üldisi ja individuaalseid meetmeid avaldajate põhiõiguste riive lõpetamiseks. Vajalik on seadusandlikult reguleerida kujunenud olukorda ning luua võimalus avaldajatele taotleda retroaktiivselt alalist elamisluba.
Valitsuse taotlusel võttis Suurkoda asja enda menetlusse.
Kuigi ametivõimud ja kohtud tunnistasid avaldajate inimõiguste riivet, ei määratud neile kohast hüvitist ning seetõttu olid avaldajad endiselt konventsioonis tagatud põhiõiguste riive „ohvri“ seisundis. EIK märkis, et siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamiseks ei tule isikul esitada abstraktset konstitutsioonilist kaebust õigusnormi konventsioonivastasuse tuvastamiseks.
Suurkoja hinnangul ei olnud avaldajate era- ja pereelu riiveks õiguslikku alust. EIKi õiguskäistluse kohaselt – millele Kohus teeb viiteid – peab isiku õigusi piirava õigusnormi toime olema ettenähtav. Kuigi avaldajad pidid ja võisid ette näha, et avalduse mitteesitamine Sloveenia kodakondsuse saamiseks toob kaasa nende õigusliku seisundi muulasena, ei saanud nad ette näha endi „kustutamist“ registritest üldse. Teine põhjendus õigusliku aluse puudumisele oli selles, et kuigi Konstitutsioonikohus juba 2003. a otsusega kohustas valitsust reguleerima nn „kustutatud“ isikute õiguslikku seisundit, toimus see alles 2010. a jõustunud õigusliku seisundi seadusega. Seega tähendas ligikaudu 7-aastane viivitus Konstitutsioonikohtu suunise täitmisel õigusliku aluse puudumist isikute põhiõiguste riiveks.
Samas märkis Suurkoda, et kohustusel esitada lühikese aja kestel avaldus Sloveenia kodakondsuse saamiseks oli legitiimne eesmärk rahvusliku julgeoleku tagamiseks. Kuid selline riive ei olnud vajalik demokraatlikus ühiskonnas, sest juhul kui isik ei esita avaldust riigi kodakondsuse saamiseks, ei saa sellega kaasneda tema õigusliku seisundi ebaproportsionaalne kitsendamine. Seega oli asjas artikli 8 riive.
Suurkoda nõustus kohtukoja argumentidega artikli 13 riive osas.
Erinevalt kohtukojast tuvastas Suurkoda ka diskrimineerimise artikli 14 tähenduses. Seda põhjusel, et avaldajate erinev kohtlemine tulenes nende rahvusest.
Suurkoja lahendas asja piloot-otsuse põhimõttel. Artikli 46 alusel pani Suurkoda Sloveenia valitsusele kohustuse luua ühe aasta jooksul hüvitise mehhanism kõigile nn „kustutatud“ isikute gruppi kuulunud või kuuluvatele isikutele. Selleks ajaks peatab EIK analoogiliste kaebuste menetlemise.
Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK igale avaldajale 20 000 eurot. 
----------

-        perekonnaelu riive
Lapse eemaldamine vanematest peab reeglina olema nii lühiajaline kui praktiliselt vajalik
X. vs Sloveenia, kohtuotsus 28.06.2012, avaldus nr 40245/10
Avaldaja ning tema endise abikaasa suhtes algatati 2003. a kriminaalasi seoses laste (sündinud 2000. a ning 2002. a) hooletusse jätmisega. Kriminaalmenetluse ajal võeti lapsed avaldajalt ära ning paigutati kasuperedesse. Menetlus vanemlike õiguste äravõtmiseks algatati 2005. a veebruaris ning on EIKi otsuse tegemise ajal apellatsioonistaadiumis (esimese astme kohus otsustas võtta avaldajalt vanemlikud õigused). Kuigi menetluse käigus esitati ka ekspertarvamused, mille kohaselt oli avaldaja lastesse kiindunud ning suuteline nende eest hoolitsema, ei võtnud esimese astme kohus neid arvesse. Avaldaja kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 8 riive tuvastamiseks seoses laste äravõtmise ning ametivõimude hooletu tegevusega. Kohtumenetlus on veninud üle 7 aasta ning lapsed on avaldajast täielikult võõrdunud.
EIK selgitab viidetega kohtulahenditele, et laste äravõtmine vanematelt peab reeglina olema ajutise iseloomuga ning ametivõimudel on jätkuv kohustus tagada pereliikmete ühinemine ja peresidemete taastamine. See kohustus laieneb nii täitev- kui kohtuvõimule. Alati on kohtutel kohustus lastega seotud asjade kiireks lahendamiseks, sest vastasel juhul määrab aeg õiguslikke küsimusi.
EIKile oli mõistetamatu menetluse kestus ligikaudu kuus aastas esimeses astmes. Samuti ei olnud EIKile arusaadav, miks ei olnud võimalik kiiremini korraldada uue ekspertiisi läbiviimist. Kohtule oleks pidanud olema selge, et avaldaja peresuhted on sõltuvuses kohtumenetluse tulemusest.
EIK tuvastas artikli 8 riive, avaldaja ei esitanud hüvitise taotlust.
----------
artikkel 10 – sõnavabadus
-        üldised põhimõtted
EIKi kohtunikud on eriarvamusel, kas poliitikult eeldatav kriitikataluvus laieneb ka ajakirjanikule
Ciesielczyk vs Poola, kohtuotsus 26.06.2012, avaldus nr 12484/05
Avaldaja oli Tarnowo linnavolikogu liige, kes ajavahemikus 2002 - 2003. a süüdistas kohalikku telejaama informatsiooniga manipuleerimises ning ebaseaduslikus koostöös poliitiliste parteidega. Telejaama avalduse alusel alustati kriminaalmenetlust ning avaldajale määrati rahatrahv suuruses 2000 Poola zlotti. Muuhulgas leidis kohus, et avaldaja kirjutas justiitsministrile, kohalikule piiskopile ning teisele preestritele, väites telejaama ebasündsat tegevust. Tema kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 10 riive tuvastamiseks.
EIKi kohtupraktika kohaselt peab ka hinnangulistel väidetel olema teatav faktiline alus. Sellisel juhul on sõnavabaduse piiramine õiguspärane siis, kui piirang on tasakaalustatud legitiimse eesmärgiga ning piirangut on põhjendatud oluliste ja piisavate argumentidega.  Lepinguosalistel riikidel on hindamisruum väärtushinnangutel põhineva sõnavabaduse piiramisel.
EIK leidis, et avaldaja poolt kasutatud väljendid – manipulaator ja kollaboratsionist – omavad Poolas eriliselt negatiivset tähendust riigi totalitaarse lähiajaloo tõttu. Avaldaja ei esitanud faktiväiteid oma hinnangute alusena. Siseriiklike kohtute analüüs oli detailne ning tugines muuhulgas ka EIKi kohtupraktikale – EIK teeb vastavad viited. Avaldajale kohaldatud sanktsioon tulenes erasüüdistusest ning ametivõimud ei esitanud omalt poolt kriminaalsüüdistust. Seetõttu ei olnud ka kriminaalkaristus summas 450 eurot ebaproportsionaalne. EIK ei tuvastanud häältega 4:3 artikli 10 riivet.
Eriarvamusele jäänud kohtunike arvates oli asjas sõnavabaduse riive. Kohtukoja enamus andis liigse kaalu terminite “manipulaator“ ja „kollaboratsionist“ tähendusele Poola ühiskonnas. Nendel terminitel on ka laiem tähendus. Ajakirjanikul tuleb konkurentsivõitluses sageli esitada kallutatud informatsiooni. Samaviisi kui poliitikutel tuleb taluda solvanguid ja ebaviisakat sõnakasutust, tuleb ka ajakirjanikelt eeldada „paksu nahka“ solvangute vastu. Teleajakirjanik oleks võinud kasutada talle kättesaadavaid võimalusi kriitikale vastata.
----------
Ajakirjaniku õigus mitte avaldada allikaid ei sõltu informatsiooni saamise seaduslikust või ebaseaduslikust viisist
Ressiot jt vs Prantsusmaa, kohtuotsus 28.06.2012, avaldus nr 15054/07
Viis avaldajat on ajakirjanikud, kes avaldasid 2004. a jaanuaris artikleid kriminaaluurimisest seoses jalgrattameeskonna osade liikmete dopingukasutusega. Kuivõrd avaldajad ei avaldanud oma allikaid, alustati nende suhtes kriminaalmenetlust seoses õigusemõistmisesse vahelesegamisega. Kriminaaluurimise käigus toimusid läbiotsimised avaldajate kodudes ning töökohtades, kusjuures võeti kaasa andmekandjaid. 2010. a mõisteti kõik avaldajad õigeks põhjendusega, et uurimise käigus ei tuvastatud ebaseaduslikult saadud informatsiooni olemasolu artiklite kirjutamisel. Avaldajate kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 10 riive tuvastamiseks seoses kriminaaluurimisel kasutatud meetoditega.
EIK selgitab viidetega kohtupraktikale, et meedial on oluline roll kriminaaluurimise kajastamisel. Seeläbi on tagatud avalikkuse kontroll kriminaalsüsteemi üle. Ajakirjaniku allikate konfidentsiaalsust võib rikkuda ainult selgelt ülimusliku avaliku huvi korral. Kuigi ajakirjanikud peavad järgima seadusi (sh kriminaalseadusi), ei sõltu allikakaitse sellest, kas allikas on saanud informatsiooni seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Lepinguosaline riik peab allika konfidentsiaalsuse rikkumiseks näitama rõhuvat sotsiaalset vajadust, mida antud asjas valitsus ei teinud. Kuigi kriminaaluurimisel ajakirjanike vastu oli legitiimne eesmärk – sh teiste isikute au ja väärikuse kaitse ning kriminaaluurimise sõltumatuse tagamine, ei olnud kasutatud meetodid proportsionaalsed selle eesmärgi saavutamise vajadusega. EIK leidis, et ajakirjanike kodude ja töökohtade läbiotsimine ei olnud antud asjas vajalik meede demokraatlikus ühiskonnas ning asjas oli sõnavabaduse (artikkel10) riive.
EIK hüvitas avaldajate kulutused vahemikus 18 000 kuni 25 000 eurot.
----------
artikkel 35 – EIKile esitatava avalduse vastuvõetavuse kriteeriumidest, sh siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamisest 
Suurkoda annab uue tõlgenduse kuuekuulise kaebetähtaja arvestamisele – see ei lükku edasi riiklike pühade tõttu
Sabri Günes vs Türgi, Suurkoja otsus 29.06.2012, avaldus nr 27396/06
Avaldaja asjas tegi Ülemkohus otsuse 16.11.2005 ning avaldaja sai otsuse kätte 28.11.2005. Individuaalkaebuse EIKile esitas avaldaja 29.05.2006. Valitsuse vastuväite kohaselt oli kaebus esitatud üks päev pärast kuuekuulist kaebetähtaega. Kohtukoda võttis 24.05.2011 otsuses seisukoha, et EIKile kaebetähtaja arvestamisel tuleb lähtuda lepinguosalise riigi kalendrist ning kui kuuekuuline tähtaeg langeb riiklikule pühale, siis on kaebuse esitamise tähtajaks sellele järgnev esimene tööpäev. Valitsuse taotlusel võeti asi Suurkoja menetlusse.
Suurkoda märgib, et kohtukoja tõlgenduses avaldub riiklike pühade arvestamise kaudu konventsiooni subsidiaarne iseloom. Suurkoda asus aga seisukohale, et kuigi selline õiguskäsitlus tulenes EIKi kohtupraktikas komisjoni otsustest, ei ole kohtukoda varem analoogilisi küsimusi käsitlenud. Nõustumine rahvuslikest kalendritest tulenevate pühade arvestamisega kuuekuulise kaebetähtaja juures tähendaks seda, et lepinguosaliste riikide jurisdiktsiooni all olevaid isikuid koheldakse erinevalt seoses kaebeõigusega EIKile. Kaasaegses ühiskonnas on isikutele kättesaadavad erinevad kommunikatsioonivahendid, mis tagavad võimaluse esitada individuaalkaebus kuue kuu jooksul alates siseriikliku kohtuotsuse jõustumisest. Seetõttu oli avaldaja kaebus esitatud kaebetähtaega ületades ning Suurkoda ei käsitlenud seda sisulisest aspektist.
----------
artikkel 37 – avalduse EIKi menetlusest eemaldamise küsimused
Kui pankrotihaldur ei informeeri EIKi soovist individuaalkaebuse menetlemisest loobuda, on ettevõttel jätkuvalt locus standi EIKis
Metalco Bt vs Ungari, kohtuotsus 26.06.2012 (ümbervaatamine), avaldus nr 34976/05
Kohtukoja otsusega 01.02.2011 tuvastati konventsiooni 1.protokolli artikli 1 riive ning määrati ettevõttele varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 50 000 eurot. Valitsus esitas EIKile informatsiooni ettevõtte kustutamise kohta registrist vahetult enne EIKi otsuse tegemist. Valitsus asus seisukohale, et alates pankrotihalduri määramisest 16.10.2009 oli haldur ainus ettevõtte seaduslik esindaja ning individuaalkaebuse esitanud ettevõtte juhataja ei omanud volitusi ettevõtte esindamiseks menetluses EIKis. Endise juhataja vastuväite kohaselt oli informatsioon likvideerimismenetluse kohta avalik ning valitsus või pankrotihaldur oleks pidanud omal algatusel selle EIKile edastama. EIK asus seetõttu seisukohale, et juhul kui haldur ei soovinud menetlust EIKis jätkata, oleks ta pidanud esitama Kohtule sellekohase avalduse. Kuivõrd sellist avaldust ei esitatud, siis oli ettevõttel locus standi kuni EIKi otsuse langetamiseni. Seetõttu ei rahuldanud EIK valitsuse taotlust kohtuotsuse ümbervaatamiseks ning märkis, et määratud hüvitis tuleb jaotada lähtuvalt ettevõtte likvideerimise õigusnormidest.
----------
artikkel 41 – õiglase hüvitise küsimused
Varalise kahju korral kuulub hüvitamisele nii vara turuväärtus kui saamata jäänud tulu
Korduv rikkumine Bulgaaria suhtes:
Decheva jt vs Bulgaaria, kohtuotsus 26.06.2012, avaldus nr 43071/06
Avaldajatele kuulunud kinnistu sundvõõrandati 1968. a riikliku turismiobjekti rajamiseks. Pärast omandireformi seaduse vastuvõtmist saavutasid avaldajad 1995. a kohtuotsuse, millega määrati kinnistu tagastamine. Kohtuotsuse jõustumise järgselt algatas kohalik omavalitsus tuvastamismenetluse, milles palus tuvastada kinnistute kuulumise kohalikule omavalitsusele. Kohus rahuldas omavalitsuse taotluse deklaratiivse otsusega, mistõttu varasemalt tehtud avaldajatele soodsa otsuse täitmine osutus võimatuks. Avaldajate kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 6 lg 1 ning 1.protokolli artikli 1 riive tuvastamiseks seoses õiguskindluse (res judicata) põhimõtte rikkumisega.
Viidetage varasematele kohtulahenditele Bulgaaria suhtes märkis EIK, et õiguskindluse põhimõtte kohaselt ei ole lubatav uuesti anda „teist võimalust“ menetluse kaotanud osapoolele. Valitsuse selgituse kohaselt oli tegemist erinevate kohtuasjadega, sest avaldajatele omandiõiguse taastamise asjas ei olnud kohalik omavalitus menetlusse kaasatud. EIKi selgituse kohaselt oli mõlema kohtuasja esemeks küsimus avaldajatele omandiõiguse taastamisest. Seega käsitleti teises menetluses sama küsimust, mis oli varasemalt jõustunud kohtuotsusega lahendatud. Asjas oli artikli 6 lg 1 ning 1.protokolli artikli 1 riive.
Avaldajad palusid hüvitada varalise kahju: ligikaudu 67 000 eurot kinnistute turuväärtus sundvõõrandamise ajal – s.o pärast avaldajatele soodsa kohtuotsuse tegemist, mille täitmine osutus võimatuks. Samuti palusid nad hüvitada saamata jäänud renditulu summas ligikaudu 35 000 eurot. EIK märkis, et avaldajate esitatud ekspertarvamuses ei toodud kahju arvutamise metoodikat ning ekspert lähtus üldsõnaliselt „turuhinnast“. Seetõttu lähtus EIK põhimõttest, et kui kahju täpse suuruse kindlakstegemine ei ole võimalik, võib ta anda nn üldise hinnangu. EIK tunnistas avaldajate põhimõttelist õigust saamata jäänud tulule, kuid pidas esitatud nõuet liiga suureks – seda põhjusel, et kolmest hoonest kaks olid teenindushooned ning nende väljarentimine antud asukohas ei olnud tõenäoline. Varalise kahju hüvitamiseks määras EIK avaldajatele ühiselt 41 000 eurot.
----------
Konventsiooni põhimõtete vastaselt 1994. a töölt vabastatud kiriku organistile määrab EIK kahjude hüvitamiseks 40 000 eurot
Schüth vs Saksamaa, kohtuotsus (õiglane hüvitis) 28.06.2012, avaldus nr 1620/03
EIK lahendas õiglase hüvitise kaebuse osas, milles kohtukoda 23.09.2010 tuvastas konventsiooni artiki 8 riive seoses avaldaja vabastamisega 1994. a kiriku organisti kohalt (avaldaja lahutas abielu ning alustas kooselu uue naisega, kes ootas avaldajalt last). Saksamaa kohtud ei selgitanud piisavalt, miks koguduse huvid kaalusid üles avaldaja huvi töösuhte alalise iseloomu vastu. EIK leidis, et tal ei ole võimalik spekuleerida kohtumenetluse tulemuse üle siis, kui Saksamaa kohtud oleksid arvestanud kõiki asjassepuutuvaid kaalutlusi. Avaldaja kahju seisnes nii võimaluste kaotuses kui ka reputatsiooni kahjustumises. Kahju hüvitamiseks kogumis määras EIK 40 000 eurot.
----------
Kui isik ei esita tõendeid varalise kahju suuruse kohta, määrab EIK hüvitise omal äranägemisel
Zaharievi vs Bulgaaria, kohtuotsus (õiglane hüvitis) 26.06.2012, avaldus nr 22627/03
Kohtukoja otsusega 02.07.2009 tuvastas EIK konventsiooni 1.protokolli artikli 1 riive seetõttu, et siseriiklikud võimuorganid ei rahulanud avaldajate taotlust õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse hüvitamise viisi osas. Avaldajad palusid hüvitada õigusvastaselt võõrandatud veski väärtuse osaliselt hüvitisosakutes ja osaliselt ettevõtte M. osades.
Varalise kahju hüvitamiseks peab isik tõendama põhjuslikku seost riive ning kahju vahel. Kui kahju suuruse määratlemine ei ole võimalik, siis määrab EIK hüvitise suuruse omal äranägemisel vastavalt vajadusele. EIK on vaba nende õigusmõistete sisustamisel. Kuivõrd osapooltel oli vaidlus avaldajatele hüvitisena määratud ettevõtte osade väärtuses, määras EIK omal äranägemisel varalise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot. 
---------- 
Esimene protokoll artikkel 1 – vara kaitse 
-        vara segamatu kasutamise rikkumine
Jahipidamise talumiskohustus ilma võimaluseta sellest loobuda on konventsiooniga vastuolus
Herrmann vs Saksamaa, Suurkoja otsus 26.06.2012, avaldus nr 9300/07
Avaldaja on väikemaaomanik (Saksa õiguse määratluse järgi maaomandi suurus alla 75 ha), kes tulenevalt föderaalsest jahiseadusest on jahimeeste ühingu liige ning peab taluma jahipidamist oma maavalduses. Kuivõrd jahipidamine on vastuolus avaldaja veendumustega, esitas ta taotluse halduskohtule enda liikmesuse peatamiseks. Kohtumenetlus ei olnud avaldajale edukas, sest Föderaalse Konstitutsioonikohtu otsuse kohaselt on jahimeeste ühingu automaatne liikmesus ja sellega kaasnev jahipidamise talumise kohustus vajalik metsloomade mitmekesisuse ja tervise kaitseks. Avaldajaga sarnaselt oli talumiskohustus kõigil väikemaaomanikel. Avaldaja kaebus EIKile oli konventsiooni artiklite 9, 11 ja 14 ning 1.protokolli artikli 1 riive tuvastamiseks. 
Osapooltel ei olnud vaidlust selles, et avaldaja omandiõiguse riivel oli legitiimne eesmärk ning seaduslik alus. Seetõttu oli küsimuseks meetme vajalikkus demokraatlikus ühiskonnas. EIKi uuema kohtupraktika kohaselt – mida kohtuotsuses analüüsitakse – on omandiõiguse riive automaatne liikmesus jahimeeste ühingus ja jahipidamise talumise kohustus. EIK on sellekohase riive tuvastanud Prantsusmaa ja Luksemburgi suhtes. 
Saksamaa kõnealune föderaalseadus ei erinenud Prantsusmaa ja Luksemburgi vastavatest seadustest. Saksamaa seaduse kohaselt oli maaomanikul õigus hüvitisele talumiskohustuse eest ainult sellekohase taotluse esitamisel. Suurkoja arvates ei ole konventsiooniga kooskõlas isiklike veendumuste rahaga kinnimaksmine ja seetõttu lükkas Suurkoda tagasi Saksa valitsuse vastuväite, et seadus võimaldas erandeid üldisele talumiskohustusele. Seetõttu tuvastas EIK häältega 14:3 1.protokolli artikli 1 riive ning ei pidanud vajalikuks käsitleda teiste konventsioonisätete võimalikku riivet.
Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK avaldajale 5 000 eurot. 
Eriarvamusele jäänud kohtunikud kirjutavad, et jahipidamise regulatsioon ei ole inimõiguste kaitseküsimus, vaid pigem inimese ning looduse tasakaalu saavutamise küsimus. Kohtunike arvates on Suurkoda eksinud varasemate EIKi kohtulahendite tõlgendamisel ning ei ole arvestanud seda, et jahipidamise talumiskohustusele on EIKi kohtupraktikas kitsam ja laiem tõlgendus, lähtuvalt selle kohaldamisest kõigi isikute suhtes ning hüvitise saamise võimalusest.
Kohtuotsusele on lisatud ühe kohtuniku täiendav arvamus, mis käsitleb põhjalikult EIKi kohtuotsuste kujunemise mehhanismi varasemate otsuste siduvuse aspektist.
----------
-        sundvõõrandamise küsimused
Varalise kahju hüvitamisel sundvõõrandamise korral tuleb lähtuda vara maksumusest sundvõõrandamise ajal, millele lisatakse intress ja kohaldatakse inlfatsiooni 
Di Pietro vs Itaalia, kohtuotsus 26.06.2012, avaldus nr 73575/01
Milazzo vs Itaalia, kohtuotsus 26.06.2012, avaldus nr 77156/01
Kohtukoda tuvastas 02.11.2006 otsusega konventsiooni 1.protokolli artikli 1 riive põhjusel, et avaldajatele kuulunud kinnistud võeti valitsuse kasutusse ilma formaalse sundvõõrandamise otsuseta (avalikes huvides ehitustööde tegemise eesmärgil) ning avaldajatele ei makstud hüvitist. Osapooled ei jõudnud kokkuleppele hüvitise määras.
EIK selgitab varalise kahju määramise põhimõtteid sundvõõrandamise korral. Õiguskäsitlus on Suurkoja 22.12.2009 otsuses asjas Gallisay Guiso vs Itaalia. Suurkoda muutis selle otsusega varasemat õiguskäsitlust ning välistas hüvitise summasse sundvõõrandatud maale riigi poolt ehitatud hoonete ehitusmaksumuse lisamise. Varaline kahju moodustub kinnistu väärtusest sundvõõrandamise ajal, kusjuures väärtus tuleneb pädeva kohtu määratud eksperthinnangust. Sellest summast tuleb maha arvata isikule siseriiklikult makstud hüvitis, lisada tuleb summa inflatsiooni hüvitamiseks. Samuti tuleb maksta intressi tulenevalt siseriiklikes seadustes määratud intressimäärast.
Kohaldades neid põhimõtteid käesolevale asjale leidis EIK järgnevat. Kinnistu väärtus sundvõõrandamise ajal 1982. a oli 116 203 eurot. Varalise kahju kogusummaks arvutas EIK 362 000 eurot. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 10 000 eurot. 

----------