Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid – mai 2013

Veelkord sisendkäibemaksu mahaarvamisest 
Riigikohtu halduskolleegiumi 09.05.2013.a. otsus nr 3-3-1-81-12 

Asjaolud 

Maksu- ja Tolliamet kohustas oma otsusega kaebajat tasuma käibemaksu summas 219 592 EEK ja tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt summas 347 737 EEK, kuivõrd maksuhalduri hinnangul kaebaja väitel sõlmitud lepinguid tegelikkuses ei sõlmitud. Kaebaja esitas halduskohtusse kaebuse maksuotsuse tühistamiseks. Kohtud jätsid kaebaja kaebuse rahuldamata, kaebaja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse. 

Kohtu seisukoht 

1. Käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 1 p 1 alusel loetakse käibeks teenuse osutamist ettevõtluse käigus ja § 11 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel on teenus saadud päeval, mil toimus teenuse osutamine või selle eest tasumine. Neis sätetes peetakse silmas konkreetse, oluliste tunnuste abil identifitseeritava teenuse osutamist. 

2. Kauba saamise tuvastamine, hoolimata sellest, kas kaup saadi väidetavalt müüjalt või tundmatult isikult, on oluline maksustamisel kontrollitavate asjaolude määramisel. Kui kaupa ei saadudki, tuleb vastav väljamakse reeglina tulumaksustada ja ostjal puudub õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Reeglina on välistatud ka ostja heausksus. Kui kaup saadi tundmatult isikult, on sisendkäibemaksu mahaarvamise osas oluline, kas ostja teadis, et tehingu teine pool pole tegelik müüja või pidi ta seda teadma. "Pidi teadma" tähendab siinjuures, et kogutud tõendid ja tuvastatud asjaolud kogumis viitavad sellisele olukorrale või oleks ostja saanud hoolsuskohustust täites teada, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui kaup siiski saadi, kuigi ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, tuleb maksuhalduril ikkagi kaaluda, kas on võimalik ja vajalik määrata tulumaks hindamise teel. 

3. Nn fiktiivseid tehinguid ei saa põhjendusteta, täpsustusteta ja selgitusteta lugeda näilikeks tehinguteks maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 mõttes. Eristada tuleb olukorda, kus müüja tegelikult ettevõtluses ei osale, olukorrast, kus müüja on oma tegevuse, sh maksuarvestuse ja maksude tasumise, korraldanud õigusvastaselt - heauskne ostja ei vastuta müüja tegevuse õigusvastasuse eest. Seejuures ei oma maksustamise seisukohast tähtsust, kas müüja poolt pakutava kauba n-ö päritolu on õiguspärane või mitte. Kui müüjal ei saanud kaupa õiguspäraselt olla, ei saa ainuüksi sellest asjaolust järeldada, et kaupa tegelikult ei olnudki. 

Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse osaliselt. 

***

Juhatuse liikme vastutus äriühingu maksuvõla eest 
Riigikohtu halduskolleegiumi 14.05.2013.a. määrus nr 3-3-1-7-13 

Asjaolud 

Maksu- ja Tolliamet esitas kohtule maksukorralduse seaduse (MKS) § 1361 lg 1 alusel taotluse, milles palus luba seada kohtulikud hüpoteegid maksuvõlgniku juhatuse liikmete kinnistutele ning käsutamise keelumärge ühe juhatuse liikme sõidukile. Kohtud rahuldasid maksuhalduri taotluse, misjärel esitasid äriühingu juhatuse liikmed kassatsioonkaebuse Riigikohtusse. 

Kohtu seisukoht 

1. MKS § 1361 lg 1 sõnastusest võib järeldada, et maksuhalduril on õigus taotleda halduskohtult luba täitmist tagavate toimingute sooritamiseks, kui maksukontrolli menetluse käigus on tekkinud kahtlus maksukohustuslase tulevase võimaliku käitumise suhtes. Seega peab olemas olema menetlus, kus selline kahtlus saab tekkida. Taotlust ei saa esitada enne menetluse alustamist. Olukord on teine vastutusmenetluse korral. Sellisel juhul on maksuhaldur kontrollinud eelnevalt juriidilise isiku suhtes läbi viidud maksumenetluse käigus maksukohustusega seotud asjaolusid ja juhatuse liikmete võimalikku vastutust juriidilisele isikule maksuvõla tekkimisel. Seega võib vastutusmenetlus alata ka halduskohtule loa taotluse esitamisega. 

2. Vastutusotsuse näol on tegemist maksuhalduri haldusaktiga, mis tehakse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. Selliseks kolmandaks isikuks on mh juriidilise isiku juhatuse liige. Juriidilise isiku seaduslikul esindajal on kohustus tagada esindatava maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. Selle kohustuse rikkumise korral tahtlikult või raskest hooletusest vastutab seaduslik esindaja rikkumise tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 1361 lg-s 1 nimetatud luba võib seega taotleda ka vastutusmenetluses äriühingu juhatuse liikme vara suhtes. 

3. Kui võlgniku kinnisasjale seatud kohtulik hüpoteek koormab kinnistusraamatu kande ebaõigsuse tõttu abikaasade ühisvara, saab maksuvõlgniku abikaasa oma õiguste kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Tal on õigus nõuda riigilt nõusolekut ebaõige kinnistusraamatu kande parandamiseks, nõusolekust keeldumise korral taotleda sellise nõusoleku asendamist kohtuotsusega hagi esitamisel maakohtusse. Samuti on tal õigus taotleda maksuhaldurilt kohtulikust hüpoteegist loobumist või vastavat nõusolekut, nõusoleku mittesaamisel aga pöörduda hagiga maakohtusse. Lisaks on tal võimalik oma õigusi kaitsta täitemenetluse seadustiku §-s 222 sätestatud hagi esitamisel teel. 

4. MKS § 1361 kohaldamisel tuleb kohustatud isiku õigustatud huvisid ja juhtumi asjaolusid arvestades vältida ületagamist. Seejuures tuleb võrrelda nõude suurust ja vara väärtust, mille osas sundtäitmise tagamise abinõusid taotletakse. 

5. Kohtult täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa saamine ei anna maksuhaldurile õigust vastutusmenetluse läbiviimisega põhjendamatult kaua venitada. Vastutuskohustuse aluseks oleva maksuotsuse vaidlustamine halduskohtus vastutusmenetluse venitamist ja määruskaebuste esitajate õiguste jätkuvat riivet ei õigusta. 

Riigikohus tühistas madalama astme kohtute otsused osaliselt. 

***

Kinnistule juurdepääsuküsimuse lahendamine planeerimismenetluses 
Riigikohtu halduskolleegiumi 15.05.2013.a. otsus nr 3-3-1-78-12 

Asjaolud 

Hooneühistu esitas detailplaneeringu algatamise taotluse eesmärgiga rajada hooneühistu krundil olevale garaažile pealeehitus ja õuealale juurdeehitus, milles oleksid korterid, bürood ja parkla, ning määrata planeeringuala kruntidele ehitusõiguse ulatus. Linnavolikogu jättis oma otsusega kinnistu ja selle lähiala detailplaneeringu kehtestamata. Hooneühistu esitas otsuse peale kaebuse halduskohtusse. Halduskohus jättis kaebuse otsuse tühistamiseks rahuldamata, ringkonnakohus tühistas linnavolikogu otsuse. Ringkonnakohtu hinnangul lähtus linnavolikogu oma otsuse tegemisel asjakohatutest kaalutlustest st võimatusest rajada juurdepääsutee läbi vaidlusaluse kinnistu. 

Kohtu seisukoht 

1. Planeerimisseaduse (PlanS) § 4 lg 2 p 2 kohaselt tagab kohalik omavalitsus planeeringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. Selleks et tagada isikute huvide tasakaal, tuleb arvestada ka seniste ehitiste, piirangute ja probleemidega. Planeeringumenetluses ongi võimalik leida sobiv lahendus erinevate huvide tasakaalustamiseks. Eelnevast tulenevalt pidas linnavolikogu antud vaidluses õigesti tarvilikuks lahendada planeerimismenetluses ka juurdepääsu küsimus. Kuna PlanS § 9 lg 2 p 13 seab detailplaneeringu ülesandeks mh ka servituutide vajaduse määramise, ei oleks vaidlusalune planeeringulahendus olnud õiguspärane, kui juurdepääsu küsimus oleks jäetud planeeringu kehtestamise kaalumisel käsitlemata. 

2. Kohalik omavalitsus detailplaneeringu koostajana ei anna lõplikku hinnangut, kas teeservituudi seadmine planeeringuala kinnistutele on asjaõigusseaduse järgi võimalik ja põhjendatud. Seda saab otsustada üksnes kohus hagita menetluses. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on kaaluda erinevate planeerimismenetluses osalejate huvisid, kas ja milliste kinnistute kaudu on juurdepääsu võimaldamine mõistlik ja otstarbekas ning riivab kõigi osalejate huvisid kõige vähem. Sealhulgas peab kohalik omavalitsus hindama, kas ühe isiku huvi ehitustegevuseks, millega kaasneb juurdepääsutee tihedam kasutus ehitamise ajal ja pärast ehitiste valmimist, kaalub üles teise isiku huvi senise olukorra säilimiseks. Võimalikeks kaalutluskriteeriumiteks on sellisel juhul asjaolud, kas tegemist on elamu- või äripiirkonnaga, milline on planeeritava juurdepääsu liikluskoormus, lähedus elamutele ja vastavus avalike teede nõuetele. Kohalik omavalitsus võib juurdepääsu küsimuse lahendamisel lähtuda servituudi seadmisega sarnastest kriteeriumitest olukorras, kus juurdepääsu soovival isikul on olemas teine juurdepääs avalikult kasutatavale teele või teise juurdepääsu kasutamine oleks odavam või muid isikud vähem koormav. 

3. Kohalikule omavalitsusele on siduva iseloomuga see, kui maavanem järelevalveorganina ei anna detailplaneeringule vastuväidete tõttu heakskiitu. Järelevalveorgani heakskiidu puudumine tingib detailplaneeringu kehtestamata jätmise teiste põhjenduste õiguspärasusest sõltumata. 

Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse. 

***

Isiku ärakuulamise kohustus distsiplinaarkaristuse määramisel 
Riigikohtu halduskolleegiumi 15.05.2013.a. otsus nr 3-3-1-76-12 

Asjaolud 

Prefektuuri käskkirjaga määrati ühele konstaablile distsiplinaarkaristusena noomitus, kuna konstaabel täitis väidetavalt oma teenistuskohustusi mittenõuetekohaselt – konstaabel jättis väidetavalt lahendamata kuriteoteate, ei teatanud sündmusest kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks valvemenetlejale ega alustanud ka ise kriminaalmenetlust. Konstaabel esitas käskkirja peale kaebuse halduskohtusse, kus käskkiri tühistati. Ringkonnakohus tegi aga uue otsuse, millega jäeti kaebaja kaebus käskkirja tühistamiseks rahuldamata. Konstaabel esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse. 

Kohtu seisukoht 

1. Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. See, et isik võib kavandatava koormava haldusakti sisu aimata, ei ole korrektseks ärakuulamiseks piisav. Isikule tuleb ärakuulamisõigus tagada, sõltumata sellest, millisel määral haldusakt isikut koormab, s.h kui range distsiplinaarkaristus talle määratakse. Antud kaasuses konstaablile ärakuulamisõigust Riigikohtu hinnangul ei tagatud. 

2. Isiku ärakuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata üksnes juhul, kui kohus on veendunud, et isiku nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa kaebaja jaoks soodsama haldusakti andmist. Isiku ärakuulamata jätmisel saab see distsiplinaarasjades praktiliselt tähendada vaid olukordi, kui kaalutlusõigus on kohtu arvates juhtumi erandlike asjaolude tõttu kahanenud ühe valikuni. 

3. Distsiplinaarmenetlusele laienevad kõrgendatud nõuded tõendite kogumisel ja asjaolude väljaselgitamisel. Haldusorgan peab asjaolude väljaselgitamisel põhjendama, kuidas on tõendite alusel jõutud oluliste asjaolude, st süütegude toimepanemise tuvastamiseni ning miks ta eelistab üht tõendit teisele. 

Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse. 

***

Võrguettevõtja teatiste kättetoimetamine tarbijale 
Riigikohtu halduskolleegiumi 16.05.2013.a. otsus nr 3-3-1-74-12 

Asjaolud 

Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ saatis 2. septembril 2010.a. kaebajale tähitud postiga tarbimiskoha aadressile teatise, milles oli toodud võrguühenduse katkestamise põhjus ja kavandatud katkestamise aeg. Kirjas oli viidatud, et ligipääsu ning teisaldamise mittevõimaldamise korral katkestatakse võrguühendus tarbimiskohas alates 2. oktoobrist 2010.a. Kaebaja ei reageerinud kirjale, mistõttu katkestati võrguühendus 4. oktoobril 2010.a., mille kohta koostati võrguühenduse katkestamise teatis, mille kaebaja sai kätte tarbimiskohas asuvast postkastist. Kaebaja esitas Konkurentsiametile kaebuse, milles palus tunnistada postkasti jäetud teatis kehtetuks, sest voolu väljalülitamisel ei järgitud elektrituruseaduse (ElTS) § 90 lg-tes 2–6 sätestatud korda, ning kohustada taastama teatisele eelnenud olukord – taaspingestama kaebaja kinnistu. Konkurentsiamet ja halduskohus jätsid kaebaja kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus mõistis kaebajalt Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ kasuks välja menetluskulud. Kaebaja esitas Riigikohtusse kassatsioonkaebuse. 

Kohtu seisukoht 

Võrguühenduse katkestamine tarbijast tuleneval põhjusel eeldab, et vastavate dokumentide kättetoimetamine adressaadile toimuks nii, et nende saajal oleks võimalik nende dokumentidega oma õiguste teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda. Teatise võrguühenduse katkestamise kohta võib kätte toimetada mh postiteenust majandustegevusena osutava isiku vahendusel. Kuigi ElTS ei nõua tähtsaadetiste puhul väljastusteadet, tuleb ka selles olukorras veenduda tähtsaadetise jõudmises õige adressaadini või kui on teada saadud tähtsaadetise mittejõudmisest adressaadini, võtta tarvitusele abinõud selle täiendavaks edastamiseks või muude sidevahendite kasutamiseks teatise edastamiseks. 

Riigikohus tühistas halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused. 

***

Abikaasade ühise deklaratsiooni alusel tagastamisele kuuluva tulumaksu kandmine kohtutäiturile 
Riigikohtu halduskolleegiumi 16.05.2013.a. otsus nr 3-3-1-20-13 

Asjaolud 

Kaebaja ja tema abikaasa lahutasid oma abielu 2010.a. Aasta hiljem esitas kaebaja koos oma lahutatud abikaasaga ühise tuludeklaratsiooni 2010. a. kohta. Maksu- ja Tolliamet jättis rahuldamata kaebaja ja tema lahutatud abikaasa ühises tuludeklaratsioonis esitatud tagastusnõude täitmise taotluse ning tasaarvestas seisuga 15. aprill 2011.a. tulumaksu tagastusnõude summa kohtutäituri nõudega kaebaja vastu. Kaebaja esitas Maksu- ja Tolliameti otsuse peale kaebuse halduskohtusse. Kohtud jätsid kaebaja kaebuse rahuldamata, kaebaja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse. 

Kohtu seisukoht 

Kui täitemenetluses on täitmiseks esitatud nõue üksnes ühe abikaasa vastu ja puudub teist abikaasat kohustav täitedokument ning ühiselt esitatud tuludeklaratsiooni kohaselt tuleb tagastamisele kuuluv tulumaks kanda abikaasale, kelle suhtes täiteasja ei ole, siis puudub Maksu- ja Tolliametil õigus kanda tagastamisele kuuluv tulumaks kohtutäiturile. Kuna kehtiva õiguse kohaselt ei ole lubatud õiguspäraselt esitatud abikaasade ühise tuludeklaratsiooni alusel tagastamisele kuuluvat tulumaksu kanda kohtutäiturile, ei muuda ka abikaasade ühise tuludeklaratsiooni ekslik esitamine sellist tegevust õiguspäraseks. Tulumaksuseaduse § 46 lg 6 kohaselt tagastatakse enammakstud maksusumma maksudeklaratsioonil näidatud maksumaksja või tema abikaasa pangakontole või maksumaksja kirjaliku avalduse alusel kolmanda isiku pangakontole, välja arvatud maksukorralduse seaduses ettenähtud juhtudel. Seega tagastatakse tagastamisele kuuluv tulumaks sellele isikule, kes on abikaasade ühises tuludeklaratsioonis ära näidatud. Kuna antud asjas oli täiteasjas nõue esitatud üksnes kaebaja vastu ja kohtutäitur arestis üksnes kaebaja, mitte tema lahutatud abikaasa tagastusnõude, oli oluline see, kellele tuli ekslikult esitatud abikaasade ühise tuludeklaratsiooni kohaselt tagastamisele kuuluv tulumaks tagastada. Kui abikaasade ühise tuludeklaratsiooni kohaselt tuli tagastamisele kuuluv tulumaks kanda kaebaja abikaasale siis ei olnud Maksu- ja Tolliamet õigustatud ega kohustatud kohtutäituri arestimisakti täitma. Eelnevast tulenevalt pidid kohtud seega tuvastama, kellele abikaasade ühise tuludeklaratsiooni kohaselt tuli tagastamisele kuuluv tulumaks kanda, mida kohtud aga ei teinud. 

Riigikohus tühistas halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused. 

***

Abikõlbulik piirkond maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuseks 
Riigikohtu halduskolleegiumi 22.05.2013.a. otsus nr 3-3-1-10-13 

Asjaolud 

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) jättis rahuldamata kaebaja taotluse investeeringutoetuse saamiseks ettevõtte tootmistegevuse mitmekesistamiseks. Oma otsust põhjendas PRIA asjaoluga, et investeeringuobjekt, millele toetust taotleti (Oru linnaosa), ei asunud põllumajandusministri 12. märtsi 2008. a määruse nr 20 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ nr 20 nimetatud abikõlbulikus piirkonnas. Kaebaja esitas PRIA käskkirja tühistamiseks halduskohtusse kaebuse. Halduskohus rahuldas kaebuse, ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse. 

Kohtu seisukoht 

Oru linnaosa ei paikne ühegi valla territooriumil, mistõttu ei saa teda käsitada vallasisese linnana Eesti maaelu arengukava 2007–2013 (nn MAK) mõttes. Et Oru linnaosa puhul ei ole tegemist iseseisva kohaliku omavalitsuse üksusega, ei ole teda võimalik vaadelda ka väikelinnana MAK mõttes. Alust käsitada Oru linnaosa maapiirkonnana ei anna ka see, et ta piirneb Toila vallaga, mis on MAK kohaselt ebasoodsas piirkonnas asuv vald. Seega, kuigi iseenesest võib Oru linnaosa puhul leida teatavaid sarnasusi vallasiseste või alla 4000 elanikuga väikelinnadega, ei ole teda kokkuvõttes õige käsitada maapiirkonnana ning Oru linnaosa ei saa lugeda kuuluvaks MAK alameetme 3.1.2 (mikroettevõtete arendamine) sihtalasse. 

Riigikohus tühistas madalama astme kohtute otsused ja jättis kaebaja kaebuse rahuldamata. 

***

Kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmetena käe- ja jalaraudade kohaldamine 
Riigikohtu halduskolleegiumi 23.05.2013.a. otsus nr 3-3-1-19-13 

Asjaolud 

Kinnipeetav toimetati saatebussis kohtusse kohtuistungile. Saatmise ajaks paigutati kinnipeetavale ohjeldusmeetmetena käe- ja jalarauad. Kinnipeetav esitas halduskohtusse kaebuse talle käe- ja jalaraudade kohaldamisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse, tunnistas käe- ja jalaraudade kohaldamise põhjenduste puudumise tõttu formaalselt õigusvastaseks, kuid jättis kinnipeetava kahjunõude rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused Justiitsministeerium ja kinnipeetav. 

Kohtu seisukoht 

1. Kinnipeetavate saatmisel väljaspool vanglat on ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede. Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja tervisele. Meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. 

2. Haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Seega on haldusakti üheks tunnuseks regulatiivne toime. Toimingul regulatiivsus aga puudub. Toiming pole suunatud õiguste ja kohustuste reguleerimisele, s.t õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Ohjeldusmeetme kohaldamine saatmisel on seetõttu käsitatav toiminguna. 

3. Toimingu põhjendamise nõuded, ulatus ja aeg on oluliselt erinevad haldusaktile kohaldatavatest nõuetest. Nii ei ole toimingu puhul nõutav selle eelnev põhjendamine, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. Haldusorganil ei ole keelatud fikseerida põhjendusi kirjalikult. 

4. Saatmisel ohjeldusmeetmete kohaldamise, sh käe- ja jalaraudade kasutamise puhul tuleb hinnata isiku põgenemiskalduvust, isiku eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripäradest, samuti kohaldatavate meetmete piisavust ohu vähendamiseks, tagamaks saadetavate ja saatjate julgeolek. Kinnipeetavate õigusi intensiivselt riivavate meetmete kasutamiseks ei piisa aga üksnes abstraktse julgeolekuohu tuvastamisest ja asjaolust, et saatmisel kinnipeetava saatebussi kambrisse paigutamine ei pruugi alati välistada teiste meetmete kasutamist. Antud kohtuasjas ei analüüsinud kohtud, millised olid saatebussi tingimused ja kas nendega oli võimalik julgeolekuohtu maandada või oli vajadus ka teiste meetmete samaaegseks kasutamiseks. 

5. Menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks tasutud riigilõiv kuulub kaebaja kohtuväliste kulude alla. Seega on tegemist kohtumenetlusega seotud menetluskuludega. 

Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 

***

Piirang täiskoormusega õppes õppivate üliõpilaste töötuna arvelevõtmisele 
Riigikohtu halduskolleegiumi 27.05.2013.a. otsus nr 3-3-1-16-13 

Asjaolud 

Eesti Töötukassa võttis kaebaja töötuna arvele ja määras talle 270 päevaks töötutoetuse. Hiljem tunnistas Töötukassa oma varasema otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks, sest vaatamata kaebaja kinnitusele, et ta ei õpi täiskoormusega õppes, selgus hilisema kontrolli käigus, et ta õppis töötuna arvelevõtmise avalduse esitamise ajal täiskoormusega õppes. Seejärel keeldus Eesti Töötukassa kaebajat töötuna arvele võtmast. Kaebaja esitas Töötukassa otsuste peale kaebuse halduskohtusse. Halduskohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata, ringkonnakohus rahuldas kaebuse osaliselt ning tühistas Töötukassa otsused osas, millega tunnistati kaebaja töötuna arvele võtmise otsus kehtetuks ja tema sellekohane avaldus loeti rahuldamata jäetuks tagasiulatuvalt. Töötukassa ja kaebaja esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebused Riigikohtusse. 

Kohtu seisukoht 

1. Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) eristab selgelt statsionaarset (päevast) õppevormi ja täiskoormusega õpet, seega ei ole tegemist samatähenduslike mõistetega. Statsionaarsel õppevormil ja täiskoormusega õppel on erinev sisu ja tähendus. Õppevorm näitab, kuidas õppimine toimub (ülikoolis toimuvate loengute vormis või iseseisvalt), koormus aga õppeaastas täitmisele kuuluva õppe mahtu. Kuigi praktikas võib tõepoolest enamik statsionaarses õppevormis olevaid üliõpilasi õppida täiskoormusega ja kaugõppes õppijad osakoormusega, ei pruugi see alati nii olla. 

2. TTTS § 6 lg 5 p 5 sätestas redaktsioonis kehtivusega 1. jaanuar kuni 16. mai 2010.a. järgmist: „Isikut ei võeta töötuna arvele, kui ta õpib õppeasutuses päevases õppevormis või täiskoormusega õppes, välja arvatud juhul, kui täiskoormusega õppes õppiv isik on viimase 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud käesoleva seaduse § 26 lõike 3 punktides 1 ja 2 nimetatud tegevusega või viibib akadeemilisel puhkusel.“ Selles sättes toodud piirangut täiskoormusega õppes õppivate üliõpilaste töötuna arvelevõtmise kohta ei saa pidada põhjendamatuks ega põhiseadusega vastuolus olevaks. Täiskoormusega õppes õppival isikul on õigus taotleda enda arvelevõtmist tööotsijana, kui ta vastab TTTS §-s 3 ja § 6 lg-s 6 toodud tingimustele. Samuti on üliõpilasel võimalus võtta end töötuna arvele, kui ta õpib mittestatsionaarses õppevormis osakoormusega õppes või viibib akadeemilisel puhkusel. 

3. TTTS § 7 lg 1 reguleerib töötuna arveloleku lõpetamist, mitte haldusakti kehtetuks tunnistamist. Haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb lähtuda haldusmenetluse seadusest (HMS). 

4. HMS § 67 lg 4 p 6 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete andmete alusel. See säte ei erista tahtlikku ja ekslikku valeandmete esitamist. Näiteks antud kaasuses arvas kaebaja ekslikult, et kaugõppes õppimine tähendabki osakoormusega õpet. 

5. Isiku tahtmatust valeandmeid esitada saab arvestada TTTS § 41 lg 1 alusel töötutoetuse tagasinõudmise otsustamisel. Näiteks antud kaasuses ei võimaldanud TTTS § 41 lg 1 Riigikohtu arvates kaebajalt töötutoetust tagasi nõuda, sest kaebaja ei esitanud valeandmeid tahtlikult. Selline regulatsioon peab tasakaalustama soodustava haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisega kaasnevaid tagajärgi olukorras, kus valeandmete esitamine ei olnud tahtlik. 

Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse.