Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid - jaanuar 2014

Seaduse alusel üle läinud nõude tunnustamine pankrotimenetluses
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.01.2014.a. määrus nr 3-2-1-152-13

Asjaolud

Hageja esitas pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles palus tunnustada oma nõuet võlgniku vastu, kuid nõuete kaitsmise koosolekul esitas võlausaldaja (kostja) hageja nõudele vastuväite, mistõttu esitas hageja kohtule nõude tunnustamiseks hagi. Hagiavalduse kohaselt tekitas võlgnik hagejale kahju sellega, et jättis laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse laenuandjale täitmata, mistõttu alustas laenuandja täitemenetluse hagejale kuuluva korteriomandi arvel nõude rahuldamiseks ning mille tagajärjel jäi hageja endale kuulunud korteriomandist ilma. Nii maa- kui ka ringkonnakohus rahuldasid hagi osaliselt. Kostja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada.
2. Kolleegium leiab, et asjaõigusseaduse § 349 lg 3 alusel üle läinud tunnustatud nõuet ei tule võlgniku pankrotimenetluses uuesti tunnustada. Nõude ülemineku ulatus sõltub sellest, millises ulatuses võlausaldaja nõue hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel rahuldati, mitte aga kinnisasja müügihinnast.
3. Pankrotihaldur peab pankrotimenetluses arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega ning sellest tulenevalt peab pankrotihaldur lugema kas täielikult või osaliselt pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele on nõue seaduse alusel vastavalt osaliselt või täielikult üle läinud. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks palunud pankrotihalduril lugeda end üleläinud nõude ulatuses laenuandja asemel pankrotivõlausaldajaks ja et pankrotihaldur oleks keeldunud pidamast teda üleläinud nõude osas pankrotivõlausaldajaks.

Riigikohus rahuldas osaliselt kassatsioonkaebuse ja jättis hagi läbi vaatamata.

***

Elatise määramine lapse vahetul ülalpidamisel
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.01.2014.a. otsus nr 3-2-1-165-13

Asjaolud

Hageja esitas oma ema vahendusel kostja (isa) vastu hagi, milles palus kostjalt alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni välja mõista elatis. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista miinimummääras või sellest väiksem elatis. Nii maa- kui ka ringkonnakohus rahuldasid hageja nõuded. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht

1. Maakohus rikkus asja lahendades oluliselt menetlusõiguse normi, sest jättis asjas tähtsad asjaolud välja selgitamata. Ringkonnakohus jättis nimetatud rikkumise kõrvaldamata. 
2. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele elatist makstes.
3. Samas ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist.
4. Mitu sama astme sugulast täidavad ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Seega osaleb vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile.
5. Elatisenõuet tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest ja alates hagi esitamisest edasiulatuvalt ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ja neid ei liideta. Küll aga tuleb tsiviilasja hinna määramisel arvestada, et algselt esitatud igakuise elatisenõude suurendamise korral muutub vastavalt ka hagihind. 

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

***

Tõendamiskoormus aegumise vastuväite esitamisel
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.01.2014.a. otsus nr 3-2-1-148-13

Asjaolud

Ringkonnakohus järgides Riigikohtu juhiseid jättis hageja nõude tervise kahjustamisest tekkinud varalise kahju hüvitamisest rahuldamata aegumise tõttu (tsiviilasi nr 3-2-1-177-12). Asja uuel läbivaatamisel täpsustas hageja hagi ja väitis, et ta vahepeal sai sissetulekut kalapüügist ja mitteametlikult ehitustöölisena töötades. Ringkonnakohus jättis täpsustuse tähelepanuta leides, et see on tõendamata ja vastuolus esialgu avaldatuga. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kuna pööras tõendamiskoormuse vääralt hageja kahjuks ümber.
2. Kui kostja esitab hagis aegumise vastuväite ning väidab sealhulgas, et hagejal tekkis kahju hagiavalduses märgitust varem ja et hageja sai seega teada või pidi teada saama varem ka kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust, siis peab kostja oma väited tõendama.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Liisinguandja nõude rahuldamine  lepingu tüüptingimuse tühisuse korral
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.01.2014.a. otsus nr 3-2-1-156-13

Asjaolud

Hageja palus kostjal hüvitada liisinguvõtja võlgnevuse  ja tagastatud sõiduki müügist saadud summa vahe. Kostja hinnangul erineb liisingulepingu lisas kokkulepitu  seaduses sätestatust – lepingu järgi tuleb liisinguandja nõude suuruse kindlaksmääramisel arvestada sõiduki müügihinda, mitte aga sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel, nagu on sätestatud seaduses. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt tühistades maakohtu otsuse. Kostja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks.
2. Isegi kui vaidlusalune liisingulepingu lisa punkt on tüüptingimusena tühine, ei pruugi see asjaolu muuta ringkonnakohtu otsust liisinguandja nõude rahuldamise kohta valeks juhul, kui hind, millega sõiduk müüdi, vastas sõiduki väärtusele selle hagejale tagastamise hetkel.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

***

Tagasivõitmine loovutatud nõude puhul
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.01.2014.a. otsus nr 3-2-1-149-13

Asjaolud

Hageja (pankrotihaldur) esitas hagi kostja I (pankrotis) ja kostja II vastu, nõudes kostjate ja kolmanda isiku vahel sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamist, kuna nendega on kahjustatud võlausaldajate huve. Kostja I pantis kogu müügilepingust tuleneva nõudeõiguse ning loovutas nõude I kostja II kasuks kolmanda isiku kohustuste täitmise tagamiseks selle eest vastutasu või muud hüve saamata, mille tulemusena on kostja I pankrotistunud. Maakohus rahuldas hagi ning tunnistas pandilepingud ja nõude loovutamise lepingu kehtetuks ja mõistis kostjalt II kostja I pankrotivarasse nõutava rahalise hüvitise. Kohus leidis, et kostjad pidid pandilepingute sõlmimisel teadma, et kolmas isik ei suuda oma kohustusi kostja II suhtes täita, mistõttu pant realiseeritakse ja kostja I kaotab müügilepingust tuleneva nõude. 

Kostja II palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus ei rahuldanud apellatsioonkaebust, kuid  jättis kostja I vastu esitatud hagi läbi vaatamata, sest pankrotiseaduse kohaselt ei saa võlgnik osaleda menetluses. Kassatsioonkaebuse esitasid mõlemad kostjad. Riigikohus jättis kostja I kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada. Kohtud on nõuetekohaselt tuvastanud selle, et kostja II kui pandilepingute teine pool teadis või pidi teadma, et kostja I kahjustas võlgnikuna lepingute sõlmimisega oma võlausaldajate huve. Samas on kohtud aga tuvastatud asjaolude järgi mõistnud vääralt kostjalt II hageja kasuks välja rahalise hüvitise.
2. Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega. Isegi kui nõude väärtus ei olnud pantimise ajal võrdne selle nimiväärtusega, ei tähenda see veel, et pandilepingut ei saaks tagasi võita. Tagasivõitmiseks ei pea kindlaks tegema tagasivõidetava vara täpset väärtust. Oluline on, et tagasivõidetava tehingu järgi väljus võlgniku varast vara, mille arvel saanuks mingis ulatuses tema võlausaldajate nõudeid rahuldada.
3. Loovutatud nõude võlgniku maksejõuetus ei tähenda nõude lõppemist, seega ka mitte selle hävimist ega kahjustumist. Ei saa rääkida nõude hävimisest, kahjustumisest ega ka väljaandmise võimatusest juhul, kui nõue kui selline on olemas ja pankrotivarasse tagastatav. Kohtute käsitlus paneb tehingu teisele poolele nõude sissenõudmise riski, mida seadusest ei tulene. Tagasivõitmise eesmärgiks ei ole asetada pankrotivõlgnikku paremasse olukorda, kui siis, kui ta ei oleks varaga tehingut teinud.

Riigikohus rahuldas osaliselt kassatsioonkaebuse ning tegi uue otsuse, millega jättis raha väljamõistmise nõude rahuldamata.

***

Laenuandja kohustused tarbijakrediidilepingu korral
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.01.2014.a. määrus nr 3-2-1-170-13

Asjaolud

Hageja nõudis kostjalt laenulepingu alusel tekkinud võlgnevuse väljamõistmist. Kostja on menetluses tuginenud sellele, et hageja oli jätnud täitmata tarbijakrediidilepingule esitatavad kohustuslikud nõuded. Maakohus rahuldas hagi ning ringkonnakohus keeldus kostja kaebust menetlusse võtmast. Kostja esitas määruskaebuse Riigikohtule.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada. Lihtmenetluse asjades valdkonnas, mille materiaalõiguse normide kohaldamise kohta ei ole Riigikohtu praktikat, oleks maakohtul otstarbekas anda edasikaebamise luba ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud. Riigikohtu praktikat ei ole eelkõige võlaõigusseaduse (VÕS) § 408 lg 4 kohaldamise ja tõlgendamise kohta.
2. Tarbijakrediidilepingu korral on laenuandja kohustatud tagama laenuvõtjale võimaluse tutvuda kõikide seaduses ettenähtud andmetega juba enne lepingu sõlmimist. Samas peab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Ülesütlemisavaldus ei saa üldjuhul olla mingi muu dokumendi koosseisus, mis on nt pealkirjastatud „Teade", „Meenutus", „Laenukonto väljavõte" vms.
3. Juhul, kui laenuandja ei täida talle seadusega (VÕS § 408 lg 4) pandud kohustust intressimäära uuesti määramise ja tarbijale teatavaks tegemise kohta, ei ole välistatud tarbija õigus tugineda VÕS §-le 110. See tähendab mh seda, et võlausaldaja ei või tugineda võlgniku kohustuse rikkumisele ja kasutada sellest tulenevat õiguskaitsevahendit, sh öelda leping üles.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse ja saatis kostja apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

***

Menetlusabi taotluse korduv esitamine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.01.2014.a. määrus nr 3-2-1-167-13

Asjaolud

Hageja esitas kohtule menetlusabi taotluse, kuid maakohus jättis hageja menetlusabi taotluse rahuldamata ning hagiavalduse käiguta ja kohustas hagejat tasuma riigilõivu. Hiljem esitas hageja uue menetlusabi taotluse. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest ning ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada.
2. Hilisemas taotluses ei esitanud hageja uusi asjaolusid, mis andnuks aluse lugeda esitatud taotlus uueks menetlusabi taotluseks. Kui hageja maakohtu määrusega ei nõustunud, oli tal õigus esitada selle määruse peale määruskaebus. Seda aga hageja ei teinud.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.

***

Kohtulahendi erineval ajal kontrollimise lubamatus
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.01.2014.a. määrus nr 3-2-1-174-13

Asjaolud

Kohus jättis kohtuvaidluses menetluskulud hageja kanda ning kostja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Maakohus rahuldas kostja avalduse osaliselt määrusega, mille vaidlustasid nii hageja kui ka kostja. Maakohus edastas ringkonnakohtule menetlemiseks üksnes kostja määruskaebuse. Selle määruskaebuse kohta tegi ringkonnakohus lahendi. Hiljem maakohus edastas ringkonnakohtule ka hageja määruskaebuse. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada. Maakohtu eksimuse tõttu on tekkinud olukord, kus ringkonnakohus menetles ja tegi lahendi üksnes ühe poole määruskaebuse alusel, kuigi ka teine pool oli esitanud määruskaebuse.
2. Tsiviilkohtumenetluse mõtte kohaselt saab ringkonnakohus kontrollida maakohtu lahendit samas menetlusetapis esitatud mõlema poole kaebuse alusel üksnes samal ajal.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Sõiduki jääkväärtuse ja turuväärtuse võrdlemine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.01.2014.a. otsus nr 3-2-1-173-13

Asjaolud

Hageja esitas nõude loovutamise lepingu alusel hagi, nõudes kostjatelt solidaarselt välja mõista liisingulepingu ülesütlemise ajal liisinguandjale tasumata maksed. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja näidatud traktori jääkväärtus lepingu ülesütlemise ajal, mida tuleb võlaõigusseaduse § 367 lg 3 järgi võrrelda sõiduki turuväärtusega selle tagastamise hetkel, on käibemaksuta summa või käibemaksuga summa. 

Maakohus asus tõendeid hinnates seisukohale, et hageja märgitud traktori jääkväärtus ei saanud sisaldada käibemaksu ning jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et traktori jääkväärtus ei sisaldanud käibemaksu, kuid märkis, et kõrvutamaks võrreldavaid summasid, tuleb käibemaks lisada ka traktori jääkväärtusele ning rahuldas hagi. Kostjad pöördusid Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
2. Kõrvutatavate summade arvestused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta.
3. Kuigi käibemaks oli varem tasutud ja maksegraafikus eraldi käibemaksu enam välja ei toodud (käibemaks märgiti nulliga), ei saa uuest maksegraafikust järeldada, et traktori jääkväärtus oleks näidatud ilma käibemaksuta.

Riigikohus rahuldas osaliselt kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Menetluskulude kindlaksmääramine pankrotistunud isiku puhul
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.01.2014.a. määrus nr 3-2-1-176-13

Asjaolud

Hagimenetluses olid menetluskulud jõustunud kohtuotsusega jäetud kostja kanda ja hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Aga seejärel kuulutati välja kostja pankrot. Kostja oli seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb jätta läbi vaatamata ja menetluskulude nõude saab esitada vaid pankrotimenetluses. Hageja seevastu leidis, et kuna menetluskulud saab kindlaks määrata ainult kohus ja seda ei saa teha pankrotihaldur, siis peab kohus menetluskulud kindlaks määrama ja need saab kostjalt ka välja mõista. Hageja on esitanud menetluskulude nõude ka võlausaldajana pankrotimenetluses. Kohtud rahuldasid avalduse ja mõistsid menetluskulud kostjalt välja. Kostja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb tühistada. Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, peab kohus menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik võlgnikult välja mõista. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse aga sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi.
2. Menetluskulude kindlaksmääramise lahendi toimel omandab isik, kellel kohtulahendi järgi on õigus nõuda teiselt poolelt menetluskulude hüvitamist, tunnustatud nõude pankrotiseaduse § 103 lg 4 mõttes, mille ta saab esitada pankrotimenetluses.
3. Kuna hageja esitas menetluskulude nõude pankrotimenetluses, pankrotimenetlus lõppes kompromissiga ja hagejale maksti kompromissijärgne summa ka välja, siis ei ole hagejal õigust saada menetluskuludena suuremat summat, kui ta on kompromissi järgi juba saanud.

Riigikohus tegi uue määruse, millega rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ning jättis menetluskulude väljamõistmise taotluse rahuldamata.

***

Kohtutäituri õigus esitada kaebus teise kohtutäituri otsuse peale
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.01.2014.a. määrus nr 3-2-1-164-13

Asjaolud

 Avaldaja (kohtutäitur) esitas ühinemisavalduse teisele kohtutäiturile. Kohtutäitur lubas avalduse esitanud isikul osaleda menetluses, kuid ei lubanud avaldajal ühineda kohtutäituri tasu ja täitekulude osas. Maakohus jättis avaldaja kaebuse menetlusse võtmata ja ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. Kohtud leidsid, et avaldajal kohtutäiturina ei ole õigust esitada kaebust kohtutäituri otsuse peale, sest kohtutäitur ei ole menetlusosaliseks täitemenetluses. Avaldaja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb tühistada.
2. Kui kohtutäitur on lisaks menetluse korraldajale ka sissenõudja, siis ta on õigustatud esitama ka kaebust, juhul kui tema väljastatud täitedokumenti täidab erandjuhul teine kohtutäitur. Ühinemisavaldust esitav kohtutäitur võib avalduse esitada ka sissenõudja eest, kes esitas talle täitmisavalduse.
3. Täitemenetluse seadustiku § 149 järgne kohtutäituri tasunõude sissenõudega ühinemise eesmärk on eelkõige osalemine kinnisasja müügist saadava tulu jaotamises, mitte aga ühe kohtutäituri tasu ja täitekulude otsuse tavapärasele sundtäitmisele andmine teise kohtutäituri menetlusse.
4. Mitme sissenõudja ja mitme täitemenetluse korral ei või võlgnikule täitemenetluste tagajärjel tekkivad kulutused (eelkõige kohtutäituri põhitasu) olla vähemalt olemuslikult suuremad kui juhul, mil need menetlused oleksid koondatud ühe kohtutäituri juures toimuvasse ühte täitemenetlusse.
5. Ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril on õigus saada kinnisasja müügist saadud tulemist raha menetluse alustamise tasu ning täitekulude katteks. Kohtutäituri põhitasu saamise õigust ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril ei ole.

Riigikohus rahuldas osaliselt määruskaebuse ja saatis asja maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

***

Eestkoste vajalikkuse kontrollimise tähtaeg
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.01.2014.a. määrus nr 3-2-1-157-13

Asjaolud

Kohus algatas menetluse eestkoste seadmiseks täisealise isiku üle. Maakohtu lahendiga võeti puudutatud isikult täielikult ära tsiviilkohtumenetlusteovõime, valimisõigus ning õigus iseseisvalt teha perekonnaõiguslikke tehinguid, jättes alles õigus ilma eestkostja nõusolekuta teha pisitehinguid kuni 35 euro eest kuus. Puudutatud isik esitas määruskaebuse oma esindaja kaudu ringkonnakohtule, kes osaliselt tühistas maakohtu määruse ning tegi uue lahendi, millega lubas puudutatud isikul teha iseseisvalt tehinguid kokku kuni 100 euro eest kuus ning ei võtnud puudutatud isikult ära valimisõigust. Puudutatud isik pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. 
2. Alates perekonnaseaduse jõustumisest ei saa kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 526 lg-s 3 märgitud viieaastast tähtaega. Asjas kohaldub perekonnaseaduse § 203 lg 4, mille alusel kontrollib kohus iga kolme aasta järel eestkoste jätkumise vajalikkust.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis osaliselt ringkonnakohtu määruse resolutsiooni.

***

Hüvitisnõue teise isiku kohustuse lepinguvälisel täitmisel
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.01.2014.a. otsus nr 3-2-1-158-13

Asjaolud

Hageja on täitnud kostja rahalise kohustuse Eesti Energia AS-ile laenulepingu alusel. Hageja palus kostjal laen tagasi maksta ja ütles laenulepingu üles. Hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla koos viivisega. Kostja vaidles hagile vastu väites, et ta ei ole hagejaga laenulepingut sõlminud ega ole avaldanud soovi laenu saada. Kolmas isik kinnitas, et tegemist on tema ja hageja vahelise käsunduslepinguga, mille alusel tehtud töö eest ei ole hageja talle maksnud muul viisil, kui tasus elektrivõrguga liitumise tasu, tänu millele kolmas isik sai endale jätta kostja käest saadud raha. 

Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuid ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi võlaõigusseaduse (VÕS) § 1041 alusel. Ringkonnakohus leidis, et kostja on hageja tegevuse tulemusena rikastunud hageja tehtud kulutuste võrra, sest kostja on nende kulutuste ulatuses vabanenud oma kohustusest Eesti Energia AS-i vastu. Kostja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, kuna kohus on jätnud tähelepanuta, kas esinevad kõik VÕS § 1041 kohaldamise eeldused.
2. Kui üks isik on lepinguväliselt täitnud teise isiku kohustuse, siis võib tal olla hüvitisnõue käsundita asjaajamise sätete alusel. Kui hagejal nimetatud hüvitisnõuet ei ole, siis saab tal olla teise isiku vastu hüvitisnõue VÕS § 1041 alusel vaid juhul, kui ta oli teise isiku kohustust täites (kulutusi tehes) heauskne VÕS § 1024 lg 4 mõttes.
3. Isegi kui hageja arvas, et ta täidab makse tegemisega kostjaga sõlmitud käsunduslepingut, ja see leping oli tühine, ei kohaldu alusetu rikastumise sätet, sest kostja ei olnud sellest lepingust teadlik ning seetõttu ei saa lugeda teda hagejalt soorituse saanud isikuks. 

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Tagaseljaotsuse tegemise eelduste kontrollimine kaja lahendamisel
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.01.2014.a. määrus nr 3-2-1-181-13

Asjaolud

Kostja ei ilmunud kohtuistungile ning maakohus tegi tagaseljaotsuse ja rahuldas hageja avalduse. Kostja esitas kaja tagaseljaotsuse peale, kuid kohtud jätsid kostja kaebuse rahuldamata, sest menetluse taastamiseks ei olnud esitatud mõjuvat põhjust. Kostja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Kohtute lahendid tuleb tühistada, kuna maa- ega ringkonnakohtu määruses ei ole märgitud, millal ja mil viisil toimetati kostjale või tema esindajale kätte kohtukutse ning kas ja millal sai kostja või tema esindaja kohtukutse kätte.
2. Kuna kostjale või tema esindajale ei olnud kutset isiklikult allkirja vastu üle antud, võis kostja esitada kaja sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust.
3. Tagaseljaotsuse regulatsiooni eesmärk ei ole teha lahend hageja kasuks ainuüksi põhjusel, et kostja ei ilmu kohtuistungile. Kohus peab hagi õiguslikku põhjendatust kontrollima kaja menetlemisel ka siis, kui kajas ei ole hagi põhjendamatusele osutatud.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse ja kaja, taastas menetluse ning saatis asja menetluse jätkamiseks maakohtule.

***

Nõude aegumise tuvastamine kohustuste täitmise määramisel
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31.01.2014.a. otsus nr 3-2-1-166-13

Asjaolud

Hageja esitas kostja (korteriühistu) vastu tuvastushagi. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja peab tasuma kostjale kütteteenuse eest vastavalt hagejale kuuluva korteriomandi reaalosa suurusele või tuleb korterist eemaldatud radiaatori tõttu tasuda hagejal kütteteenuse eest vähem, sest korteriomandi reaalosa suuruse järgi küttekulude tasunõue oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja tugines ka sellele, et kostja nõuded arvete tasumise osas on aegunud.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et hageja korteris radiaatori eemaldamisest hoolimata tuleb hagejal tasuda kostjale kütteteenuse eest vastavalt korteriomandi reaalosa suurusele ning jätsid hagi rahuldamata. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada nõude aegumise tuvastamise ja menetluskulude jaotuse osas.
2. Kohtud tuvastasid õigesti, et radiaatori eemaldamiseks ei olnud hagejal teiste korteriomanike nõusolekut, mis asjaõigusseaduse § 74 lg 1 järgi on korteriomanike kaasomandis oleva küttesüsteemi muutmiseks vajalik. Kütteteenuse eest korteriomandi reaalosa suuruse järgi tasu nõudmine ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja on algusest peale palunud hagejal radiaator taastada ning tasuda kütteteenuse eest vastavalt korteri reaalosa suurusele.
3. Hageja saab nõude aegumisele tugineda sõltumata sellest, et kostja ei ole tema vastu kohtule hagi esitanud ja hageja ise esitas kohustuse puudumise tuvastamiseks tuvastushagi. 
4. Kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik võlaõigusseaduse § 88 lg 1 järgi määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud. Võlgnik saab määrata, millise kohustuse ta täidab, nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega.

Riigikohus rahuldas osaliselt kassatsioonkaebuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.