Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite ülevaade nr 192, 27.jaanuar - 02.veebruar 2014. a

Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite ülevaade nr 192, 27.jaanuar - 02.veebruar 2014. a
 
Analüüsitud ajavahemiku kohtulahenditest võib esile tõsta järgnevaid aspekte.
Suurkoda peab Iirimaa valitsust vastutavaks (häältega 11:6) laste seksuaalse ahistamise eest 1970ndatel aastatel üldhariduskoolides - O’Keeffe vs Iirimaa. Eriarvamusel kohtunikud märgivad, et kahetsusväärselt on Suurkoja enamus välistanud individuaalse vastutuse oma õiguste kaitsel. 
Linnapea alusetu süüdistamise eest topeltstandardites on kriminaalkaristus (rahatrahv) proportsionaalne sanktsioon  - De Lesquen du Plessis-Casso vs Prantsusmaa (nr 2).
Üüripiirang Slovakkias õigusvastaselt võõrandatud ja seejärel tagastatud korterites elavatele sundüürnikele ei ole proportsionaalne - Bittó jt vs Slovakkia. Kohtukoda märkis, et isikud, kellele tagastati õigusvastaselt võõrandatud vara, peavad ebaproportsionaalselt taluma üleminekuperioodiga kaasnevate reformide koormat.
Mitmes lahendis seoses väärkohtlemisega kinnipidamise ajal või vahetult selle järgselt kohaldab EIK hüvitise ühtset määra (15 000 eurot) - Buhaniuc vs Moldova ja Velikanov vs Venemaa.
 
artikkel 2 – õigus elule
-          õigus elule
Kadunud isiku kinnipidamise eitamine viitab eluohtlikule olukorrale
Z. ja Khatuyeva vs Venemaa, kohtuotsus 30.01.2014, avaldus nr 39436/06 ja 40169/07
Asjaolud
Kaebajad on Zhamalayl Yanayev’i õde ja ema. Kaebajate lähisugulane vahistati 28.12.2004 Beslani lennujaamas enne lennuki peale minekut relvastatud sõjaväelaste poolt ning seejärel puuduvad tema kohta andmed. Uurimine on seniajani pooleli. Avaldus EIK-ile olid konventsiooni artiklite 2 (sisuline ja menetluslik aspekt), 3, 5 ja 13 rikkumise tuvastamiseks.
EIK-i seisukohad
Kui kaebajatel on prima facie argument ametivõimude seotusest isiku kadumisega, siis läheb tõendamiskoormus valitsusele vastutuse välistamiseks. Kaebajate lähisugulane vahistati lennujaamas ning seetõttu tuli lähtuda eeldusest, et teda vahistanud isikud tegutsesid ametivõimude teadmisel. EIK on varasemalt Tśetśeenias toimunud sündmuste osas leidnud, et juhul kui ametivõimud eitavad isiku kinnipidamist, siis on tegemist eluohtliku olukorraga. Kuivõrd valitsus ei ole esitanud selgitust, siis tuleb lugeda lähisugulane surnuks ning vastutavaks selle eest Venemaa valitsus. Lähtuvalt oma varasemast õiguskäsitlusest analoogilistes asjades tuvastas EIK ka teised rikkumised, sh seoses kaebajatele põhjustatud psüühiliste kannatustega.
Resolutsioon
1.      EIÕK artiklite 2 (sisuline ja menetluslik aspekt), 3, 5 ja 13 rikkumine;
2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 60 000 ning 1 800 eurot kulude katteks.
----------
-          riigi positiivsed kohustused surmajuhtumite uurimisel
Kas subsidiaarsuse põhimõte välistab EIK-i otsuse ülemäärase jõu kasutamise kohta enne pikaleveninud siseriikliku menetluse lõppu?
Camekan vs Türgi, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 54241/08
Asjaolud
Kaebaja kirjutas koos kolme kaaslasega 2000. a detsembri varahommikul valitsusvastaseid hüüdlauseid majaseinale. Kaebaja ja kaaslased kandsid maske. Sündmuskohale saabunud politseinikud soovisid tuvastada kaebaja ja kaaslaste isikud, kuid viimased avasid politseinike suunas tule, kes pärast väidetavat hoiatuslasku vastasid samuti tulega. Üks isik põgenes, üks sai tulevahetuses surma ning kaks isikut (sh kaebaja) said kuulidest vigastuse. Kaebajal tuvastas arst samal päeval kuulivigastuse kõrvas. Kaebaja tunnistas politseile üles kuulumise ebaseaduslikku organisatsiooni, kuid kohtus võttis oma tunnistuse osaliselt tagasi. Kolmeteistkümne politseiniku vastu algatati kriminaalmenetlus, mille lõpetamise kaks aastat hiljem kaebaja vaidlustas. Menetlus on EIK-i otsuse ajal pooleli kassatsiooniastmes.
Kaebaja avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 2 rikkumise tuvastamiseks sisulises ja menetluslikus aspektis.
EIK-i seisukohad
Sündmust analüüsis põhjalikult Türgi kohus ning leidis, et kaebaja tulistas esimesena politseinike suunas ning ei allunud seaduslikele korraldustele. Kaebaja ei esitanud EIK-ile tõendeid, mis viinuks teistsugusele järeldusele. Kuigi tulirelvade kasutamine politseinike poolt oli kahetsusväärne, pidas EIK seda siiski põhjendatuks seoses vajadusega kaitsta politseinikke teise isiku ründe vastu ning viia läbi seaduspärane kinnipidamine. EIK leidis, et kaebaja suhtes ei kasutatud ülemäärast jõudu. 
Esimese astme kohus tegi otsuse 11,5 aastat hiljem ning asi on pooleli kassatsiooniastmes. Ilmselgelt oli tegemist liigse viivitusega artikli 2 menetluslike nõuete täitmisel.
Resolutsioon
1.      Asjas ei olnud EIÕK artikli 2 rikkumist sisulisest aspektist (häältega 4:3);
2.      EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist;
3.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 6 000 eurot ning 2 000 eurot kulude katteks.
Eriarvamus
Üks kohtunik on seisukohal, et tegemist ei olnud elu kaitse kohustuse küsimusega. Kõrva vigastus on kõige väiksem vigastus, mida EIK siiani on käsitlenud artikli 2 kohaldamisalas. Kuivõrd politsei tegutses enesekaitseks, siis ei olnud tegemist elu kaitse kohustuse rikkumisega.
Kolm kohtunikku on seisukohal, et subsidiaarsuse põhimõte nõuab mittesekkumist asja sisulisse lahendamisesse enne Türgi Kassatsioonikohtu otsust. Kohtunike arvetes ei ole selge, kas politsei tegutses enesekaitseks. Kaebaja on järjepidevalt väitnud, et ta ei kasutanud tulirelva ning politsei lõi kunstlikult tõendeid. Kaebaja kätel ei leitud püssirohu jälgi. Keerulises tõenduslikus küsimuses ei ole EIK-il õigust sekkuda siseriiklikku menetlusse.
----------
 
artikkel 3 – piinamise keelamine
-          ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine
Riigil tuleb sekkuda peresuhetesse vägivalla tõkestamiseks
T.M. ja C.M. vs Moldova, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 26608/11
Asjaolud
Kaebajad on ema ja tütar, kes elasid ühes korteris M.M.-ga, kes oli vastavalt ühe kaebaja endine abikaasa ja teise kaebaja isa. 2010. a veebruaris hakkas mees käituma vägivaldselt ning alates sama aasta juunikuust esitasid kaebajad korduvalt kaebusi ametivõimudele M.M. käitumise peale. Esimene kaebaja pöördus 2011. a aprillis kohtu poole kaitsemeetmete kohaldamiseks, kuid kohus andis määruse alles sama aasta septembris lähenemiskeeluga. Kaebajad leidsid, et ametivõimud ei täitnud konventsiooni artiklist 3 tulenevat kohustust nende kaitseks. Samuti leidsid nad artikli 14 alusel koosmõjus artikliga 3, et ametivõimude käitumine tulenes diskrimineerivast arusaamast naiste koha osas ühiskonnas.
EIK-i seisukohad
1.      Üldine õiguskäsitlus
Riikidel on kohustus kaitsta oma jurisdiktsiooni all olevaid isikuid artikliga 3 vastuolus oleva kohtlemise vastu, isegi kui tegemist on eraisikute vaheliste suhetega. Ametivõimudel tuleb kaitsta isikut kolmanda isiku kuritegeliku ründe ja/või väärkohtlemise vastu, kui selline tegevus oli või oleks pidanud olema ametivõimudele teada. Kuigi EIK-i pädevuses ei ole kirjutada ette konkreetseid kaitsemeetmeid, tuleb EIK-il siiski veenduda, et lepinguosaline riik on oma kohustusi täitnud. 
Väärkohtlemise väidet tuleb uurida tõhusalt ka eraisikute vahelistes suhetes. Viidetega arvukatele kohtulahenditele märgib EIK, et riigil võib olla vajalik sekkuda peresuhetesse vägivalla tõkestamiseks.
2.      EIK-i seisukohad käesolevas asjas
Kaebajate kohtlemine M.M. poolt oli artikli 3 kaitsealas, sest esimesele kaebajale põhjustas mees kehavigastusi, tal tuli korduvalt otsida pelgupaika väljaspool kodu ning ta elas pidevas hirmus. Teist kaebajat väärkohtles M.M. nii füüsiliselt kui sõnaliselt ja ta nägi pealt oma ema väärkohtlemist. 
Väljaspool kahtlust on see, et ametivõimud olid teadlikud kaebajate väärkohtlemisest. Ometi ei olnud nad suutelised astuma mingeid samme kaebajate kaitseks, kellest teine oli kõnealusel ajal üksnes 8-aastane. EIK-i arvates ei olnud enamik perevägivalla ohvreid Moldovas teadlikud seadusest, mis võimaldas taotleda lähenemiskeeldu. Prokuröri seisukoht kriminaalmenetluse algatamisest keeldumiseks seetõttu, et kehavigastused ei ole piisavalt tõsised, ei olnud aktsepteeritav. EIK osundas täiendavalt, et pärast taotluse esitamise lähenemiskeelu seadmiseks kulus kohtul määruse tegemiseks 10 päeva, kuigi seadusest tulenes 24-tunnine tähtaeg. Pärast määruse tegemist oli pikem viivitus selle saatmisel kaebajatele ning politseile. Nende asjaolude koostoimes ei täitnud ametivõimud oma kohustust kaitsta kaebajaid perevägivalla vastu artikli 3 tähenduses. 
Eelnevalt väljatoodud ametivõimude ignorantsus peegeldas diskrimineerivat suhtumist naistesse. ÜRO eriraportöör on välja toonud Moldova suhtes, et ametivõimud aktsepteerivad teatud ulatuses perevägivalda naiste vastu. Seetõttu oli asjas ka diskrimineerimine esimese kaebaja suhtes. Teise kaebaja suhtes sellist rikkumist ei olnud, kuid EIK ei põhjenda oma seisukohta.
Resolutsioon
1.      EIÕK artiklite 3 ning 14 koosmõjus artikliga 3 rikkumine;
2.      Kaebajatele ühiselt määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot ning 2 150 eurot kulude katteks.
----------
Suurkoda peab Iirimaa valitsust vastutavaks laste seksuaalse ahistamise eest 1970ndatel aastatel üldhariduskoolides
O’Keeffe vs Iirimaa, Suurkoja otsus 28.01.2014, avaldus nr 35810/09
Asjaolud
Kaebaja on 1964. a sündinud Iirimaa kodanik (naine), kes käis – nagu enamik Iirimaa lapsi kõnealusel ajal – katoliku kiriku hallatud üldhariduskoolis. Teda ahistas seksuaalselt 1973. a ilmikõpetaja LH, kes hilisemalt ilmnenud teabe kohaselt ahistas samas koolis kümneid teisi lapsi. Kuigi LH lahkus kooli juhataja nõusolekul vabatahtlikult koolist ja asus tööle teises üldhariduskoolis, tunnistati ta 1998. a süüdi 21 lapse seksuaalses ahistamises ja talle määrati karistuseks vangistus. Kaebaja andis selles menetluses oma ütlused. Kaebajale määras 1998. a erikohus (kuritegudes kannatanutele hüvitise määramise kohus) hüvitiseks ligikaudu 54 000 eurot. Kaebaja esitas samal aastal kahju hüvitamise nõude Iirimaa haridus- ja teadusministri, valitsuse ning peaprokuröri vastu väitega, et teda ei kaitstud seksuaalse ahistamise vastu olukorras, kus ametivõimudele oli seksuaalse ahistamise olukord üldhariduskoolides teada. Kaebaja väidete kohaselt sai ta psühholoogilise trauma, mis on kauakestev ning mõjutab tema suutlikkust täisväärtuslikeks lähisuheteks. Kohus jättis selle kaebuse rahuldamata põhjendusega, et koolisüsteemi Iirimaal haldab ajaloolistel põhjustel kirik ning riigil puudub vastutus. Paralleelselt rahuldas kohus kaebaja nõude LH vastu, kellele pandi kohustus maksta kaebajale hüvitist 400 eurot kuus, kaebaja on seeläbi saanud hüvitiseks ligikaudu 30 000 eurot.
Avaldus EIK-ile oli peaasjalikult konventsiooni artiklite 3 (sisuline ja menetluslik aspekt) ning 13 rikkumise tuvastamiseks koosmõjus artikliga 3. Kohtukoda andis asja menetlemiseks Suurkojale.
EIK-i seisukohad
Riigi vastutust kaebaja väärkohtlemise eest tuleb hinnata 1973. a kontekstis seoses arusaamadega laste ohustatusest üldhariduskoolides. Iirimaa üldhariduskoolide süsteem oli Euroopas erandlik, kus õppekava, õpetajate atesteerimine ja rahastamine tulenes riigilt, kuid koolide igapäevane pidamine oli kiriku vastutusel. 
Riik ei vabane vastutusest üldhariduskoolis toimuva eest seeläbi, et annab vastutuse kooli pidamises eraõiguslikele institutsioonidele või üksikisikutele. Kaebajal ei olnud reaalset alternatiivi kiriku peetud koolis käimisele. Põhiküsimus oli selles, kas ametivõimud oleksid pidanud teadma lapsi ohustavast seksuaalsest ahistamisest sellistes koolides ning kas ametivõimud kohaldasid adekvaatseid meetmeid laste kaitsmiseks. EIK viitab sellele, et Iirimaal oli ametlik statistika kaebustest laste seksuaalse ahistamise kohta üldhariduskoolides alates 1930ndadest aastatest. 1970ndatel aastatel kaebused suurenesid. Sellele teabele vaatamata usaldas riik jätkuvalt üldhariduskoolide pidamise kirikule ning ei rakendanud kontrollimehhanisme. EIK lükkas tagasi valitsuse vastuväite, et riik kohaldas sobivaid meetmeid. Nii viitas EIK sellele, et õpetajate vastu kaebuste esitamise kord nägi ette kaebuse lahendamise väljaspool riigi struktuure, konkreetselt kohaliku preestri juures. Viimasel puudus kohustus anda rikkumistest teada ametivõimudele. Inspektoritel puudus ülesanne uurida õppekeskkonda ning õpetajate ja laste suhteid, sest nende ülesanne oli piiratud akadeemilise kvaliteedi ja edasijõudmise hindamisega. Nii külastas kaebaja kooli inspektor ajavahemikus 1969-1973 kuuel korral, kuid talle ei esitatud ühtegi kaebus LH kohta. EIK osundas, et esimene ametlik kaebus LH peale ametivõimudele tehti 1995. a, s.o pärast tema jäämist pensionile. Nende asjaolude kogumis leidis EIK, et riik ei täitnud kohustusi kaitsta kaebajat LH seksuaalse ahistamise vastu ning, üldisemalt võttes, võimaldas LH-l jätkata laste ahistamist samas koolisüsteemis. Asjas oli artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist.
Menetluslikust aspektist ei tuvastanud EIK artikli 3 rikkumist, sest pärast teadasaamist LH tegevuse kohta algatati kohaselt laiaulatuslik uurimine, mis tõi mõistliku aja jooksul kaasa tema kriminaalvastutuse. 
Samas oli asjas artikli 13 rikkumine koosmõjus artikliga 3 põhjusel, et kaebajal puudus ahistamise ajal tõhus võimalus ennast kaitsta. 
Resolutsioon
1.      EIÕK artikli 3 sisulisest aspektist ning 13 (koosmõjus artikliga 3) rikkumine (häältega 11:6);
2.      Asjas ei olnud artikli 3 rikkumist menetluslikust aspektist;
3.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 30 000 eurot ning kulude katteks 85 000 eurot (häältega 11:6).
Eriarvamus
Kahetsusväärselt on Suurkoja enamus välistanud individuaalse vastutuse oma õiguste kaitse eest. Puudub igasugune alus eeldada, et kui ametivõimudele oleks varasemalt kaevatud kaebaja seksuaalse ahistamise peale, ei oleks see kaasa toonud kriminaaluurimist. Lubamatu on kohaldada 1973. aastale käesolevaks ajaks väljakujunenud standardeid ja eeldada, et ametivõimud oleksid pidanud olema teadlikud ohust kaebajale üldhariduskoolis. 
----------
 
artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja turvalisusele
-          artikkel 5 lg 4 – menetlus kinnipidamise seaduslikkuse üle otsustamiseks
28 päeva kinnipidamise põhjendatuse kontrollimiseks on liiga pikk aeg
Akhadov vs Slovakkia, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 43009/10
Asjaolud
Kaebaja on Venemaa kodanik, kes peeti kinni 2009. a suvel väljasaatmiseks Venemaale. 13.07.2009 esitas ta kohtule taotluse kinnipidamise põhjendatuse hindamiseks. Kohus sai taotluse kätte 16.07.2009 ning lahendas asjas 13.08.2009, jättes taotluse rahuldamata. Kohtuistungil osales kaebaja kaitsja. Kaebaja avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 5 lg 4 rikkumise tuvastamiseks põhjusel, et kinnipidamise põhjendatuse läbivaatamise menetlus oli ebamõistlikult pikk.
EIK-i seisukohad
Küsimus sellest, kas kinnipidamise põhjendatuse hindamise menetlus ületab mõistlikku menetlusaega, sõltub asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikule kaalul. EIK luges perioodi pikkuseks 28 päeva, alates arvestust päevast, millal kaebaja taotlus jõudis kohtusse. Vaidlust ei ole selles, et asi ei olnud keeruline ning kaebaja ei põhjustanud menetluse venimist. 28 päeva kulus esiteks sellele, et politseiametile anti võimalus oma argumentide esitamiseks ning seejärel astus kohus menetluslikke samme kohtuistungi korraldamiseks. Kuigi kaebaja suunas oma väited üksnes menetlusele esimeses astmes, tuleb arvestada ka seda, et ta vaidlustas seejärel kohtumääruse ning kõrgem kohus tunnistas kinnipidamise õigusvastaseks. Igal juhul pidas EIK ka menetlusperioodi esimeses astmes liiga pikaks, viidates seejuures asjakohastele kohtulahenditele.
Resolutsioon
1.      EIÕK artikli 5 lg 4 rikkumine;
2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 2 600 eurot.
----------
 
artikkel 6 lg 1 – õigus õiglasele kohtulikule arutamisele – tsiviilasjad
-          menetluse ebamõistlik kestus
Ligikaudu 7 aastat kestnud menetlus esimese astme tsiviilkohtus rikub igal juhul mõistliku menetlusaja nõuet
Vieira Gomes Bezerra vs Portugal, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 60786/10
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1).
Menetluse liik: vaidlus kinnistute omandiõiguse üle.
Läbitud kohtuastmed: 1.
Kohtumenetluse kestus: algus 28.02.2007 ning EIK-i otsuse ajal pooleli, seega 6 aastat ja 10 kuud. 
EIK-i seisukoht
Menetlusaja mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikule kaalul. Kuigi kaebaja põhjustas teatud viivitusi, ei muutnud see EIK-i lõppjäreldust. Kaebaja ei esitanud hüvitise nõuet vastavalt EIK-i reeglitele.
Resolutsioon
1.      EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine.
----------
Isaduse tunnustamise asja tuleb lahendada eeskujulikult kiiresti
Veiss vs Läti, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 15152/12
Asjaolud
Kaebaja elas alates 2005. a suvest koos naisega A.Z., kes sünnitas järgimisel aastal lapse. Kuivõrd kaebaja ja A.Z. ei olnud abielus, keeldus naine registreerimast kaebajat lapse isana ning alates 2007. a ei lubanud tal enam lapsega kohtuda. Saades teada, et teine mees on registreeritud lapse isana, taotles kaebaja rajoonikohtult luba lapse põlvnemise geneetiliseks kindlakstegemiseks ning saavutas selle loa alles Ülemkohtus. Geneetiline test tuvastas, et tõenäosusega 99,9999141% on kaebaja lapse bioloogiline isa. Sellele vaatamata keeldusid kohtud kaebaja nõuet isaduse tunnustamiseks sisuliselt arutamast toetudes kahele argumendile: isaduse tunnustamist ei saa nõuda siis, kui isik ei olnud lapse emaga abielus ja lapse isana on vabatahtlikul registreeritud teine mees; ning isegi kui kaebaja nõuet sisuliselt arutada, oleks see vastuolus lapse parimate huvidega. Kaebaja sai teabe selle kohta, et lapse isana registreeritud mees oli lapse eostamise ajal abielus teise naisega ning ta ei elanud vastupidiselt oma väitele koos A.Z.-ga ja lapsega. Esitatud uue informatsiooni alusel taastati isaduse tunnustamise menetlus, mis on EIK-i otsuse ajal pooleli. Kaebaja avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kohtumenetluse ebamõistliku kestusega. Samuti kaebas kaebaja eraelu rikkumist artikli 8 tähenduses. 
Vastuvõetavuse küsimus
Avaldus artikli 8 rikkumiseks oli enneaegne, sest menetlus isaduse tunnustamise asjas on Läti kohtutes pooleli ja kohtusüsteemile tuleb anda võimalus kaitsta isiku põhiõigusi.
EIK-i seisukohad
Valitsuse arvates ei olnud kaebaja enam põhiõiguste rikkumise ’ohvri’ seisundis, sest Läti Ülemkohus võttis omaks ebamõistliku menetlusaja. EIK-i arvates on Läti valitsus ekslikul seisukohal, sest üks kahest järgnevast võimalusest on õige. Kui Ülemkohtu otsuse ajaks oli juba ületatud mõistlik menetlusaeg, siis asja kiirendatud läbivaatamine ilma rahalise hüvitiseta ei ole tõhus õiguskaitsevahend. Kui aga Ülemkohtu otsuse ajaks ei olnud mõistlikku menetlusaega ületatud, siis on korrektne järeldus mitte see, et kaebaja ei ole enam põhiõiguste rikkumise ’ohver’, vaid see, et tema põhiõigust ei ole rikutud.
EIK selgitab, et isikul on hoolsuskohustus esitada taotlus menetluse kiirendamiseks siis, kui ta aimab ette mõistliku menetlusaja ületamist tulevikus. See ei ole küsimus siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamisest, vaid sisulise analüüsi juurde kuuluv küsimus.
Menetluse kestus EIK-i otsuse ajaks oli ligikaudu 6 aastat, kusjuures EIK liitis esimesele kohtumenetlusele ajaperioodi pärast menetluse uuendamist. EIK märkis, et kaebajale oli kaalul isaduse tunnustamine ja seetõttu oli ametivõimudel kohustus lahendada kohtuasi eeskujuliku kiirusega, välistamaks pikaajalist õigusselgusetust kaebaja peresuhetes.  
Resolutsioon
1.      EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;
2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 1 000 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot.
----------
 
artikkel 10 – sõnavabadus
-          üldised põhimõtted
Linnapea alusetu süüdistamise eest topeltstandardites on kriminaalkaristus (rahatrahv) proportsionaalne sanktsioon 
De Lesquen du Plessis-Casso vs Prantsusmaa (nr 2), kohtuotsus 30.01.2014, avaldus nr 34400/10
Asjaolud
Kaebaja avaldas Interneti keskkonnas 2006. a avaliku kirja Versailles’ linnapeale, milles heitis viimasele ette viivitust prantsuse kodakondsuse taotlemisel – väites, et linnapea ootas avaldusega kuni Alžeeria sõja lõpuni välistamaks vajadust osaleda sõjaväeteenistuses Alžeerias. Järgnenud kriminaalmenetluses tunnistati kaebaja süüdi laimus ning talle määrati karistuseks rahatrahv 1 500 eurot ja kohustati maksma linnapeale hüvitist 2 000 eurot. Avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.
EIK-i seisukohad
Kriminaalmenetlus ja süüditunnistamine laimus tugines siseriiklikule seadusele ja sellel oli legitiimne eesmärk. Seetõttu tuli tuvastada, kas riive oli vajalik demokraatlikus ühiskonnas.
EIK ei asenda siseriiklike kohtute hinnangut, vaid analüüsib seda, kas siseriiklike võimuorganite põhjendused olid mõjuvad ja piisavad ning tagati tasakaal eesmärgi ja meetme vahel. Sõnavabaduse riive on vajalik demokraatlikus ühiskonnas siis, kui selleks on rõhuv sotsiaalne vajadus.
Viidetega kohtulahenditele märgib EIK, et poliitilises diskussioonis on riikidel kitsas hindamisruum, pealegi on poliitiku kriitikataluvus avaram. Tuleb arvestada, et poliitilises diskussioonis võtab poliitilise arvamuse kriitika sageli isikliku iseloomu. Kuid ka poliitilises diskussioonis tuleb esitada väiteid heauskselt ning toetuda faktilisele aluspõhjale. 
Kaebaja väitel puudus faktiline alus ning ta ründas linnapead vaenulikult enne avalikku tseremooniat sõja aastapäeval. Kaebaja ei esitanud oma väiteid diskussioonis, vaid kirjalikult, st tal oli võimalus oma sõnakasutus läbi mõelda. Sellises olukorras ei pidanud EIK kriminaalkohtus süüdimõistmist ja rahalise sanktsiooni suurust ebaproportsionaalseks. 
Resolutsioon
1.      Asjas ei olnud EIÕK artikli 10 rikkumist (häältega 6:1).
Eriarvamus
Kaebaja süüdimõistmine ei olnud proportsionaalne. Tegemist oli hinnangulise väitega, milles ta heitis linnapeale ette topeltstandardeid. Tegemist on poliitilises diskussioonis tavapärase võttega. Vahet ei ole selles, kas hinnanguline väide formuleeritakse sõnavahetuse käigus või isikul on aega see läbi mõelda.
----------
 
artikkel 34 – põhiõiguste rikkumist „ohvri“ mõistest
Isik on põhiõiguste rikkumise ’ohvri’ seisundis ka siis, kui tema nimel osaleb õigusvaidluses ametiühing
Trigo Saraiva vs Portugal, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 28381/12
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1) ja tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks (EIÕK artikkel 13).
Menetluse liik: maksuametnike ametiühingu algatatud halduskohtumenetlus seoses kaebajale määratud pensioni suurusega.
Läbitud kohtuastmed: 2, millele järgnes täitemenetlus.
Kohtu- ja täitemenetluse kestus: 6 aastat ja 6 kuud. 
Vastuvõetavuse küsimus
Valitsuse arvates oli kaebus mitte-vastuvõetav ratione personae põhimõttel, sest kaebaja ei olnud menetlusosaline siseriiklikus kohtumenetluses. EIK selgitab, et põhiõiguste rikkumise ’ohvri’ mõistel on autonoomne iseloom ja see ei sõltu isiku siseriiklikust menetlusseisundist, vaid sellest, kas talle on põhjustatud väidetava rikkumisega kahju. Ametiühingu eesmärk oli oma liikmete esindamine õiguslikes vaidlustes ja seetõttu oli kaebaja toimunud menetlusest otseselt mõjutatud.
EIK-i seisukoht
Menetlusaja mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikule kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud rikkumisi analoogilistes asjades ja ei näinud argumente oma seisukohtade muutmiseks. Asjas oli artikli 6 lg 1 rikkumine.
Viidetega kohtulahenditele Portugali suhtes selgitas EIK, et Portugalis puudub tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja vastu. Valitsus ei esitanud argumente, mis viinuks EIK-i teistsugusele lõpp-järeldusele.
Resolutsioon
1.      EIÕK artiklite 6 lg 1 ja 13 rikkumine;
2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 3 900 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot. 
----------
Hüvitis rikkumise eest ei ole samastatav rikkumise omaksvõtuga
Giannitto vs Itaalia, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 1780/04
Asjaolud
Kaebaja rentis ligikaudu 36 000 m² suurust kinnistut, millele kohalik omavalitsus kehtestas 1988. a piirangu seoses raudtee ehitamisega. Ehitustööd algasid enne seda, kui kaebaja ostis kinnistu 1993. a. Järgmisel aastal pöördus kaebaja kohtusse kinnistule õigusvastaste piirangute kehtestamise kindlakstegemiseks. 2003. a jõustunud kohtuotsuses on seisukoht, et kinnistu osaline sundvõõrandamine toimus avalikes huvides ning teostus 1995. a. Samas lahendis määras kohus kaebajale kinnistu osalise sundvõõrandamise eest hüvitiseks ligikaudu 30 000 eurot. 
EIK-i seisukohad
Osapooltel ei olnud vaidlust selles, et toimunud oli kaebaja omandiõiguse piiramine. Isegi kui kaebajale määratud hüvitis oli piisav, ei olnud siseriiklikud ametivõimud võtnud rikkumist omaks ja seetõttu oli kaebaja jätkuvalt põhiõiguste rikkumise ’ohvri’ seisundis. EIK on varasemalt korduvalt lahendanud analoogilisi kaebusi Itaalia suhtes. Puudus sundvõõrandamise formaalne otsus ning sundvõõrandamise suhtes saabus kaebajale õigusselgus alles 2003. a jõustunud kohtulahendiga. Selline olukord ei vastanud õigusselguse põhimõttele kaebaja omandiõiguse osas ja seetõttu tuvastas EIK 1.protokolli artikli 1 rikkumise.
EIK leidis, et kaebajale makstud hüvitis varalise kahju eest oli piisav.
Resolutsioon
1.      EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;
2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK kaebajale 5 000 eurot ning kulude katteks 7 000 eurot.
----------
 
artikkel 41 – õiglase hüvitise küsimused
Meeleavalduse ajal Moldovas vahistatud ja järgnevalt väärkoheldud isikule määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot
Buhaniuc vs Moldova, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 56074/10
Asjaolud
Moldova 2009. a üldvalimistele järgnenud päevadel toimus massilisi meeleavaldusi, millel osalenud kaebaja peeti kinni erariides julgeolekutöötajate poolt. Talle määrati 10-päevane arest. Kaebaja väitis, et kinnipidamisel löödi teda silma piirkonda ning kinnipidamise ajal väärkoheldi teda nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt. Kinnipidamistingimused olid ebakohased. Tema väiteid väärkohtlemise kohta ei uuritud tõhusalt, sest ametivõimud ei viinud läbi elementaarseid uurimistoiminguid. Avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 3 rikkumise tuvastamiseks.
Vastuvõetavuse küsimus
Valitsus selgitas, et uurimine on veel pooleli. EIK märkis, et kaebaja avaldus seoses uurimise ebatõhusa iseloomuga on otseselt seotud uurimise venimisega ja seetõttu tuli valitsuse vastuväidet hinnata avalduse sisulise lahendamise käigus.
EIK-i seisukohad
Jõu kasutamine isiku kinnipidamisel võib tuleneda üksnes isiku enda käitumisest. Kui isikule tekitatakse kinnipidamise käigus kehavigastusi, siis tuleb valitsusel esitada selgitus ning usutava selgituse mitte-esitamisel võib eeldada isiku väärkohtlemist ametiisikute poolt.
Lepinguosalistel riikidel on kohustus uurida isiku usutavaid väiteid väärkohtlemise osas, kusjuures uurija peab olema institutsionaalselt, hierarhiliselt ja ka praktiliselt sõltumatu. Uurimine peab viima tõe väljaselgitamiseni ja võimalike süüdlaste vastutusele võtmiseni. Uurimine peab olema põhjalik ning tuleb koguda kõik asjakohased tõendid (nii asitõendid kui ka tunnistajate ütlused).
Neljandal päeval pärast kinnipidamist tuvastas arst kaebaja silma ümber vigastused, mis langesid kokku kaebaja versiooniga. EIK luges usutavaks, et kaebaja kartis avaldada arstile rohkem detaile, sest läbivaatuse juures viibis politseiametnik. Valitsus ei esitanud tõendeid selle kohta, et kaebajal oli kehavigastus enne kinnipidamist. Valitsus ei eitanud, et kinnipidamistingimused olid äärmiselt kitsad, esimese 24 tunni jooksul ei antud joogivett ning kaebajal puudus võimalus kasutada tualetti. Need asjaolud kogumis olid piisavad artikli 3 rikkumise tuvastamiseks sisulisest aspektist. 
Uurimine algatati alles aasta möödudes pärast sündmusi. Otsuses uurimine lõpetada toetusid ametivõimud üksnes politseinike ütlustele Asja uurimist alustati uuesti pärast avalduse kommunikeerimist valitsusele, kuid siiani ei ole uurimist lõpule viidud. Seetõttu oli asjas ka artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist.
Resolutsioon
1.      EIÕK artikli 3 rikkumine sisulises ja menetluslikus aspektis;
2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 15 000 eurot ning 1 370 eurot kulude katteks.
----------
EIK hüvitab 17 aastat kestnud täitemenetluse asjas mittevaralise kahjuna isikul saadaoleva summa
Ratinho vs Portugal, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 48768/11
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1) ja tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks (EIÕK artikkel 13).
Menetluse liik: täitemenetlus 12 740 euro saamiseks.
Läbitud kohtuastmed: 1, menetlus on EIK-i otsuse ajal pooleli.
Kohtu- ja täitemenetluse kestus: ligikaudu 17 aastat. 
EIK-i seisukoht
Menetlusaja mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikule kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud rikkumisi analoogilistes asjades ja ei näinud argumente oma seisukohtade muutmiseks. Asjas oli artikli 6 lg 1 rikkumine.
Viidetega kohtulahenditele Portugali suhtes selgitas EIK, et Portugalis puudub tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja vastu. Valitsus ei esitanud argumente, mis viinuks EIK-i teistsugusele lõpp-järeldusele.
Resolutsioon
1.      EIÕK artiklite 6 lg 1 ja 13 rikkumine;
2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 12 740  eurot ning kulude katteks 1 000 eurot. 
----------
EIK määrab esinduskulu hüvitamiseks seoses menetlusaja kaebusega 1 000 eurot
Alves vs Portugal, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 34939/12
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1) ja tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks (EIÕK artikkel 13).
Menetluse liik: kaebaja algatatud kriminaalmenetlus ja paralleelne tsiviilmenetlus seoses naabrite poolt piiritähiste ebaseadusliku ümbertõstmisega. Kriminaalmenetlus lõpetati ning tsiviilmenetlus lõppes kohtuliku kokkuleppega.
Läbitud kohtuastmed: 3.
Kohtu- ja täitemenetluse kestus: 5 aastat, 5 kuud ja 14 päeva. 
EIK-i seisukoht
Menetlusaja mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikule kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud rikkumisi analoogilistes asjades ja ei näinud argumente oma seisukohtade muutmiseks. Asjas oli artikli 6 lg 1 rikkumine.
Viidetega kohtulahenditele Portugali suhtes selgitas EIK, et Portugalis puudub tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja vastu. Valitsus ei esitanud argumente, mis viinuks EIK-i teistsugusele lõpp-järeldusele.
Resolutsioon
1.      EIÕK artiklite 6 lg 1 ja 13 rikkumine;
2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 1 000 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot. 
----------
Väärkohtlemise eest pärast kinnipidamist määras EIK hüvitiseks 15 000 eurot
Velikanov vs Venemaa, kohtuotsus 30.01.2014, avaldus nr 4124/08
Asjaolud
Kaebaja vahistati 2003. a kahtlustatuna mõrvas. Tema väite kohaselt peksid politseinikud teda kinnipidamise ajal ning seejärel politseijaoskonnas - aheldasid ta käeraudadega tooli külge ja sundisid tegema ülestunnistuse. Kaebaja jäi kohtus mõrvas lõplikult süüdi. Tema avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 3 rikkumise tuvastamiseks sisulises ja menetluslikus aspektis (seoses väärkohtlemise väite ebatõhusa uurimisega).
EIK-i seisukohad
Kui isikule tekivad kinnipidamisasutuses kehavigastused, siis kaasneb sellega väärkohtlemise eeldus. Valitsusel tuleb kahtlused hajutada veenva selgitusega. Kaebaja kehavigastused olid tõendatud meditsiinilise läbivaatusega. Siseriiklikud kohtud märkisid, et kaebaja ei esitanud väärkohtlemise peale kaebust kriminaalkohtumenetluses. Uurimise lõpetamise määrustes toetuti politseinike ütlustele, kes eitasid jõu kasutamist. Samas läksid need määrused vaikides mööda kaebaja peamisest argumendist, s.o kehavigastuste tuvastamisest arstlikul läbivaatusel. Seetõttu asus EIK seisukohale, et valitsus ei ole hajutanud kahtlusi ametivõimude seotusest kaebaja väärkohtlemisega ning ei ole esitanud usutavat seletust vigastuste tekkepõhjuste kohta. Seetõttu oli asjas artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist.
Kaebaja kaebas väärkohtlemise peale alles 2007. a. EIK-il puudub teave, miks ta niivõrd kaua viivitas. Sellele vaatamata oli ametivõimudel kohustus tema väiteid uurida, kuid uurimise algatamisest keelduti seitsmel korral ning seetõttu ei viidud läbi ka mingeid uurimistoiminguid. EIK leidis, et ametivõimud ignoreerisid ilmselgelt kaebaja väiteid väärkohtlemise kohta ja seetõttu oli asjas artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist. 
Resolutsioon
1.      EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest ja menetluslikust aspektist;
2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK kaebajale 15 000 eurot.
----------
Mittevaraline kahju seoses isiku õigusvastase tapmisega on 60 000 eurot individuaalkaebuse peale
Mikiyeva jt vs Venemaa, kohtuotsus 30.01.2014, avalduse nr 61536/08, 6647/09, 6659/09, 63535/10, 15695/11
Asjaolud
Asjas on üheksa kaebajat, kes elavad Põhja-Kaukaasias ja on viie isiku kadunud isiku lähisugulased, kes viidi kaasa eeldatavalt Venemaa relvajõudude esindajate poolt ajavahemikus 2001 – 2004. Uurimist on korduvalt alustatud ja lõpetatud. Kaebajate arvates on lähisugulaste kadumise eest vastutav Venemaa valitsus. Nende avaldused EIK-ile olid konventsiooni artiklite 2 (sisuline ja menetluslik aspekt), 3, 5 ja 13 rikkumise tuvastamiseks. 
Vastuvõetavuse küsimus
EIK esitab õiguskäsitluse, mille kohaselt isikute kadumise asjades on veelahe kaebuse esitamise tähtajaks kümme aastast alates isikute kadumisest. Kui lähisugulased esitavad avalduse vähem kui kümne aasta pärast ning samal ajal toimuvad teatud uurimistoimingud, ei ole ületanud kaebetähtaega. Seevastu ootamine üle kümne aasta, kui paralleelselt ei toimu uurimistoiminguid, tähendab kaebetähtaja ületamist. Kuivõrd kaebajad tegid kõik endast oleneva uurimisele kaasaaitamiseks, siis ei lugenud EIK nende avaldusi hilinenuks.
EIK-i seisukohad
Kui kaebajatel on prima facie argument ametivõimude seotusest isikute kadumisega, siis läheb tõendamiskoormus valitsusele vastutuse välistamiseks. EIK analüüsib kõiki kadumisi ja leiab, et igas asjas oli ametivõimudel usutav argument ametivõimude seotuse kohta – ennekõike tunnistused, et operatsiooni viisid läbi relvastatud sõjaväelased. Valitsus ei esitanud selgitust. Seetõttu asus EIK seisukohale, et lähisugulased tuleb lugeda surnuks ning vastutavaks Venemaa valitsus.
Lähtuvalt oma varasemast õiguskäsitlusest analoogilistes asjades tuvastas EIK ka teised rikkumised, sh seoses kaebajatele põhjustatud psüühiliste kannatustega.
Resolutsioon
1.      EIÕK artiklite 2 (sisuline ja menetluslik aspekt), 3, 5 ja 13 rikkumine;
2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 60 000 ning 2 500 eurot kulude katteks iga kaebuse peale, varalise kahju hüvitamiseks kahe kaebuse osas 9 000 eurot ning 25 000 eurot.
----------
Mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses üle 11 aasta kestnud menetlusega saamata jäänud töötasu asjas määras EIK 8 000 eurot
Bitenc vs Sloveenia, kohtuotsus 30.01.2014, avaldus nr 34747/06
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1) ja tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks (EIÕK artikkel 13).
Menetluse liik: saamata jäänud töötasu nõue.
Läbitud kohtuastmed: 3 ning selle järgnenud pankroti- ja täitemenetlus.
Kohtu- ja täitemenetluse kestus: 11 aastat ja 3 kuud. 
Vastuvõetavuse küsimus
Valitsus leidis, et avaldus on esitatud tähtaega ületades. EIK selgitas, et nii pankroti- kui täitemenetlused olid seotud ühe eesmärgiga, s.o tagada kaebajale saamata jäänud töötasu. Seetõttu ei olnud vajalik esitada eraldi kaebust pärast kohtumenetluse lõppu.
EIK-i seisukoht
Menetlusaja mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikule kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud rikkumisi analoogilistes asjades ja ei näinud argumente oma seisukohtade muutmiseks. Asjas oli artikli 6 lg 1 rikkumine.
Viidetega kohtulahenditele Sloveenia suhtes selgitas EIK, et Sloveenias puudus kõnealusel ajal tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja vastu. 
Resolutsioon
1.      EIÕK artiklite 6 lg 1 ja 13 rikkumine;
2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 8 000  eurot. 
----------
 
Esimene protokoll artikkel 1 – vara kaitse
-          vara segamatu kasutamise rikkumine
Pärast eksimuse avastamist isikule sotsiaaltoetuse maksmisel tuleb anda isikule aega oma rahalise olukorra hindamiseks
Węgrzyn vs Poola, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 29423/05
Asjaolud
Kaebajale määrati 2002. a varajane pension ning toetus (232 eurot kuus) seoses raskelt haige lapse eest hoolitsemisega. Kaebaja lisas sotsiaalametile esitatud taotlusele arstitõendi, mis kinnitas lapse püsivat hooldusvajadust. Samal aastal pöördus sotsiaalamet enda meditsiinikomisjoni poole järelepärimisega, kas lapsele on vajalik tagada püsiv hooldus. Komisjon tegi järelduse meditsiinitoimiku materjalide alusel ning leidis, et laps ei ole kunagi hooldust vajanudki. Selle tulemusena tegi sotsiaalamet kaks otsust – kaebaja varajane pension ja toetus lõpetati. Kohtumenetlus ei olnud kaebajale edukas ning ta esitas avalduse EIK-ile konventsiooni 1.protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.
Vastuvõetavuse küsimused
Valitsus leidis, et kaebaja ei ole ammendanud siseriiklikke õiguskaitsevahendeid, sest Ülemkohus jättis kaebaja esindaja kassatsiooni läbi vaatamata põhjusel, et esindaja ei märkinud kassatsiooni menetlemise aluseid. EIK piirdus märkusega, et on korduvalt analoogilisi seisukohti analüüsinud ning leidnud, et isikud on sellises olukorras siseriiklikud õiguskaitsevahendid siiski ammendanud. Valitsus leidis ka, et avaldus ei ole vastuvõetav ratione personae põhimõttel, kuid EIK lükkas selle vastuväite tagasi selgitusega, et toetus ja pension olid määratud konkreetselt kaebajale. Valitsus leidis täiendavalt, et kaebaja oleks pidanud esitama konstitutsioonilise kaebuse asjakohase õigusnormi põhiseadusvastasuse kindlakstegemiseks. Ka siinkohal piirdus EIK märkusega, et on korduvalt lükanud tagasi analoogilisi vastuväiteid. Isikult ei saa eeldada erandliku õiguskaitsevahendi kasutamist. 
EIK-i seisukohad
Igasuguseks vahelesegamiseks isiku omandiõigusesse peab olema õiguslik alus, legitiimne eesmärk ning tuleb saavutada tasakaal eesmärgi ja meetmete vahel. 
EIK aktsepteeris seda, et ametivõimud olid ekslikult määranud toetuse ja parandasid seejärel oma eksimuse. Hea halduse põhimõttest tuleneb ametivõimudele kohustus tegutseda kiiresti ja hoolsalt isikute sotsiaaltoetusi puudutavate küsimuste lahendamisel. EIK leidis, et ametivõimud ei taganud sobivat tasakaalu, sest otsus toetuse lõpetamiseks oli kohene ning ei andnud kaebajale piisavalt aega oma rahalise olukorra uueks hindamiseks. Kaebajale pandud koormus oli antud olukorras liigne ja seetõttu oli asjas omandiõiguse rikkumine.
Resolutsioon
1.      EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;
2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 1 500 eurot ning kulude katteks 300 eurot. 
----------
Hea halduse põhimõtte kohaselt tuleb ametivõimudel parandada ekslikud haldusotsused kiiresti pärast eksimuse avastamist
Marek vs Poola, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 54148/09
Asjaolud
Kaebajale määrati 2000. a varajane pension ning toetus (193 eurot kuus) seoses raskelt haige lapse eest hoolitsemisega. Kaebaja lisas sotsiaalametile esitatud taotlusele arstitõendi, mis kinnitas lapse püsivat hooldusvajadust. 2003. a pöördus sotsiaalamet enda meditsiinikomisjoni poole järelepärimisega, kas lapsele on vajalik tagada püsiv hooldus. Komisjon tegi järelduse meditsiinitoimiku materjalide alusel ning leidis, laps ei ole kunagi hooldust vajanudki. Selle tulemusena tegi sotsiaalamet kaks otsust – kaebaja varajane pension ja toetus lõpetati. Kohtumenetlus ei olnud kaebajale edukas ning ta esitas avalduse EIK-ile konventsiooni 1.protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.
EIK-i seisukohad
Igasuguseks vahelesegamiseks isiku omandiõigusesse peab olema õiguslik alus, legitiimne eesmärk ning tuleb saavutada tasakaal eesmärgi ja meetmete vahel. 
EIK aktsepteeris seda, et ametivõimud olid ekslikult määranud toetuse ja parandasid seejärel oma eksimuse. Hea halduse põhimõttest tuleneb ametivõimudele kohustus tegutseda kiiresti ja hoolsalt isikute sotsiaaltoetusi puudutavate küsimuste lahendamisel. EIK leidis, et ametivõimud ei taganud sobivat tasakaalu, sest otsus toetuse lõpetamiseks oli kohene ning ei andnud kaebajale piisavalt aega oma rahalise olukorra uueks hindamiseks. Kaebajale pandud koormus oli antud olukorras liigne ja seetõttu oli asjas omandiõiguse rikkumine.
Resolutsioon
1.      EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;
2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 5 000 eurot ning kulude katteks 300 eurot. 
----------
Sotsiaaltoetuse tühistamisel tuleb arvestada aega, mis võib isikul kuluda sissetuleku taastamiseks
Kruszyński vs Poola, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 22534/05
Asjaolud
Kaebajale määrati 2001. a varajane pension ning toetus seoses raskelt haige lapse eest hoolitsemisega. Kaebaja lisas sotsiaalametile esitatud taotlusele arstitõendi, mis kinnitas lapse püsivat hooldusvajadust. 2002. a pöördus sotsiaalamet enda meditsiinikomisjoni poole järelepärimisega, kas lapsele on vajalik tagada püsiv hooldus. Komisjon tegi järelduse meditsiinitoimiku materjalide alusel ning leidis, laps ei ole kunagi hooldust vajanudki. Selle tulemusena tegi sotsiaalamet kaks otsust – kaebaja varajane pension ja toetus lõpetati. Kohtumenetlus ei olnud kaebajale edukas ning ta esitas avalduse EIK-ile konventsiooni 1.protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.
EIK-i seisukohad
Igasuguseks vahelesegamiseks isiku omandiõigusesse peab olema õiguslik alus, legitiimne eesmärk ning tuleb saavutada tasakaal eesmärgi ja meetmete vahel. 
EIK aktsepteeris seda, et ametivõimud olid ekslikult määranud toetuse ja parandasid seejärel oma eksimuse. Hea halduse põhimõttest tuleneb ametivõimudele kohustus tegutseda kiiresti ja hoolsalt isikute sotsiaaltoetusi puudutavate küsimuste lahendamisel. EIK leidis, et ametivõimud ei taganud sobivat tasakaalu, sest otsus toetuse lõpetamiseks oli kohene ning ei andnud kaebajale piisavalt aega oma rahalise olukorra uueks hindamiseks. Nii kulus kaebajal neli aastat selleks, et taastada toetuse suuruses sissetulek. Kaebajale pandud koormus oli antud olukorras liigne ja seetõttu oli asjas omandiõiguse rikkumine.
Resolutsioon
1.      EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;
2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 2 500 eurot. 
----------
-          vara kasutamise kontrolli ulatus
Üüripiirang Slovakkias õigusvastaselt võõrandatud ja seejärel tagastatud korteritele ei ole proportsionaalne
Bittó jt vs Slovakkia, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 30255/09
Asjaolud
Asjas on 21 kaebajat, kes olid peamiselt kas restitutsiooni või pärimise kaudu omandanud korterid, kus elasid üürnikud sotsialismiperioodist. Slovakkias on seadusega kehtestatud üüri piirang korteritele, mis olid õigusvastaselt võõrandatud. Seadusest tuleneb üüri piirang kuni 2016. aastani. Kuigi seadus on võimaldanud üüri järk-järgult tõsta, on üürimäärad olnud 14% kuni 40% vastava korteri üürimäärast vabaturul. Kaebajad väitsid, et neil puudus võimalus üüri tõsta või algatada üürnike väljatõstmiseks menetlust. Saadud renditulu ei võimaldanud katta isegi korterite või hoonete amortisatsioonikulusid. Seetõttu oli nende avaldus EIK-ile konventsiooni 1.protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.
EIK-i seisukohad
EIK on varasemalt lahendanud avaldusi seoses üüripiirangutega Poola ja Malta suhtes, milles olevat õiguskäsitlust kohtulahendis refereeritakse. Riikidel on avar hindamisruum kontrollida üüriturgu, sest tegemist on keerulise sotsiaal-, majandus- ja poliitilise valdkonnaga. Eriti keeruline on tasakaalustada erinevaid huve olukorras, kus riigi ühiskonnakorraldus muutub totalitaarsest demokraatlikuks. Selgelt on ametivõimud paremas olukorras hindamaks piirangu vajalikkust ja viise tasakaalu saavutamiseks.
Kahtlust ei olnud selles, et piirang oli kaebajatele ettenähtav ja selge. Samas kestis piirang ligikaudu 20 aastat. Hinnanguliselt mõjutab selline piirang 0,24% Slovakkia üüriturust. Riigil tuli tasakaalustada omanike huve haavatavas olukorras üürnike sotsiaalsete õigustega. Üleminekuperioodiga kaasnevaid probleeme ei saa ebaproportsionaalselt asetada teatud kitsa isikutegrupi õlgadele. EIK märkis, et antud juhul oli tegemist just sellise olukorraga, sest üüripiirangutest mõjutatud omanike ring ei olnud suur. EIK-i järeldust ei mõjutanud see, et osad kaebajad olid omandanud korterid pärast 2000. a, millal nad pidid piiranguid selgelt ette nägema. See on asjaolu, mida tuleb arvestada hüvitise määramisel.
Üldised meetmed
Erandjuhtudel võib EIK osundada valitsusele, millised meetmed on kohased rikkumise heastamiseks. EIK-i menetluses on 13 analoogilist avaldust, mis puudutab ligikaudu 170-t isikut. Kuigi alates 2012. a on võimalik üüri tõsta 20% aastas, tuleb riigil välja töötada konkreetne menetlus hüvitamaks analoogilises olukorras isikutele neile põhjustatud kahju. 
Hüvitise otsustamiseks käesolevas asjas ei ole aeg küps ning osapooltele tuleb anda võimalus jõuda kokkuleppele.
Resolutsioon
1.      EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;
2.      Lükata hüvitise otsustamine edasi.
----------