Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve lahendid – jaanuar - märts 2014

Riigilõivu tagastamine haginõude suurendamise korral

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.01.2014.a. otsus nr 3-4-1-53-13


Asjaolud


Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 3515 EUR 14 senti. Seejärel esitas hageja avalduse oma nõude täpsustamiseks ja suurendamiseks 34 746 EUR-lt 35 649 EUR 80 sendini. Hageja leidis, et ta ei pea täiendavat riigilõivu tasuma, kuna oli varem tasunud riigilõivu põhiseadusevastase sätte alusel. Eelnevast tulenevalt esitas hageja  taotluse tagastada osaliselt hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv. Maakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata 1. jaanuarist 2011.a. kuni 30. juunini 2012.a. kehtinud redaktsioonis riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 ja lisa 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 31 955 EUR 82 sendi kuni 38 346 EUR 98 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 3515 EUR 14 senti. 


Kohtu seisukoht


1. Hagiavalduse esitamisel tasutav riigilõiv sõltub hagihinnast, mille arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Tsiviilasja menetlustoiming tehakse selle tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Tsiviilasja suurenenud hinna arvestamisel ja riigilõivu määra arvutamisel tuli seega antud kaasuses võtta aluseks aeg, kui hageja esitas oma nõude suurendamise avalduse. Tsiviilasja lõplik hind selgus pärast  nõude suurendamist. 


2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 21 kohaselt ei saa menetlustoimingu eest, mis on tehtud enne 1. juulit 2012.a. ning mille eest on riigilõiv tasutud enne nimetatud kuupäeva, taotleda tasutud riigilõivu vähendamist ega tagastamist põhjusel, et alates 1. juulist 2012.a. kehtib menetlustoimingule madalam riigilõivumäär. Seega ei saanud hageja antud kaasuses tagasi täpsustatud hagihinnalt ülemäära tasutud riigilõivu. Viidatud rakendusseaduse säte ei välistanud aga seda, et hageja sai esitada taotluse kontrollida 2011. aastal tasutud riigilõivu põhiseaduspärasust ja maakohus tagastada põhiseadusvastases määras tasutud riigilõivu. 


3. Tsiviilasjas hinnaga üle 31 955 EUR 82 sendi kuni 38 346 EUR 98 senti hagiavalduselt tasuda tulnud riigilõiv 3515 EUR 14 senti ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne abinõu.


Riigikohus tunnistas, et RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 olid 1. jaanuarist 2011.a. kuni 30. juunini 2012.a. kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 31 955 EUR 82 sendi kuni 38 346 EUR 98 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 3515 EUR 14 senti.




***


Riigilõivumäära 2236 eurot 91 senti põhiseaduspärasus

Riigikohtu üldkogu 21.01.2014.a. otsus nr 3-4-1-17-13


Asjaolud


Hageja tasus hagi esitades riigilõivu 35 000 krooni (2236 eurot 91 senti). Pooled esitasid seejärel kohtule kompromissilepingu. Kompromissilepingu tekstis esitas hageja taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks hagiavalduse esitamise ajal st 18. augustil 2010.a. kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 1 ja lisa 1 osas, milles need kohustasid hagejat tasuma hagiavalduselt hinnaga 336 380 krooni riigilõivu 35 000 krooni, ja määrata põhiseaduspäraseks riigilõivuks alates 1. juulist 2012.a. sama nõudesumma puhul avalduse e-toimiku väliselt esitamisel kehtiv riigilõivu määr 750 eurot. Maakohus rahuldas osaliselt hageja riigilõivu tagastamise taotluse, tunnistas RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 300 000 krooni kuni 350 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 35 000 krooni, põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata ning määras hagilt tasutavaks riigilõivuks 900 eurot. 


Kohtu seisukoht


1. Tsiviilkohtumenetluses on riigilõivu esmaseks eesmärgiks tagada, et toiminguosaline hüvitaks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutused kas täielikult või osaliselt. Lähtudes toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist, eelkõige sotsiaal- ja majanduspoliitilistest kaalutlustest lähtuvalt võib riigilõivumäära kehtestada kulupõhimõttest erinevalt. Riigilõivu eesmärk on ka põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamise vältimine ehk menetlusökonoomia.


2. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel − kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist, ja sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärkide tähtsust. 


3. Mida väiksem on riigilõivumäär, seda väiksem on põhiõigustesse sekkumise ulatus ja intensiivsus. Sellises olukorras tuleb riigilõivumäära põhiseaduspärasust hinnata, lähtudes sellest, kuidas see mõjutab menetlusosalist, kellel lasus kohustus riigilõiv tasuda. Näiteks antud kaasuses suutis hageja pärast riigilõivu tasumist osaleda kohtumenetluses ning tal oli tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Lisaks oli tal teise poolega kompromissi sõlmimise tõttu õigus saada tagasi 50% menetluses tasutud riigilõivust. Lõpetuseks oli hageja näol tegemist juriidilise isikuga, mis ei kasutanud võimalust taotleda menetlusabi riigilõivu osamaksetena tasumisena. Seega oli antud kaasuses tegemist proportsionaalse riigilõivumääraga.


Riigikohus jättis maakohtu taotluse rahuldamata.




***

Menetlusosalised põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22.01.2014.a. määrus nr 3-4-1-52-13


Asjaolud


Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Maksu- ja Tolliameti (MTA) maksuteate tühistamist. Maakohus jättis kaebust lahendades kohaldamata maamaksuseaduse (MaaMS) § 11 lg 3 ning tunnistas selle põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see piirab MaaMS § 11 lg-s 1 sätestatud maksusoodustuse kohaldamist selliselt, et kaasomandis oleva elamumaa kaasomanikud on maamaksu tasumisest vabastatud elamumaa osas linnas kokku 0,15 ha ulatuses. Linn, kus vaidlusalune maa asus, esitas seejärel Riigikohtule taotluse enda kaasamiseks kolmanda isikuna põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlusse. 


Kohtu seisukoht


1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku (PSJKS) § 10 lg 1 p 3 kohaselt on kohtuotsuse alusel algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses menetlusosaliseks mh kohtuvaidluse menetlusosalised. Antud kaasuses olid menetlusosalisteks maamaksuteate adressaat ning maamaksuteate andja Maksu- ja Tolliamet. Linna aga menetlusse ei kaasatud. 


2. Ka PSJKS § 10 lg 1 ei sätesta alust õigustloova akti põhiseaduspärasuse kontrollimisel kolmanda isiku kaasamiseks. Tegemist on seadusandja teadliku ja põhjendatud valikuga, sest õigustloova aktiga puudutatud isikute ring on määratlemata.


3. Kolmanda isiku staatus ei teki halduskohtumenetluses pelgalt võimaliku kohtulahendi mõjust isiku õigustele. Kolmas isik kaasatakse halduskohtumenetlusse määrusega.


Riigikohus jättis rahuldamata linna taotluse kaasata ta kolmanda isikuna asja menetlusse. 




***


Individuaalkaebuse esitamise võimalus

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23.01.2014.a. määrus nr 3-4-1-43-13


Asjaolud


Kaebajad esitasid Riigikohtule taotluse tuvastada, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus on vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, kuna sellega piiratakse isikute õigust pöörduda individuaalse normikontrolli taotlusega otse Riigikohtu poole.


Kohtu seisukoht


Isik saab oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole pöörduda üksnes juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada põhiseadusega tagatud õigust kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellisel juhul saab isik Riigikohtu poole pöörduda vaid enda põhiõiguste kaitseks ja ainult siis, kui isik viitab enda õiguste tegeliku riive võimalusele. Abstraktse normikontrolli taotlust, mis ei tulene normide kohaldamisest konkreetse vaidluse lahendamisel, on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaselt õigus oma pädevuse piires esitada vaid Vabariigi Presidendil, õiguskantsleril, kohaliku omavalitsuse üksuse volikogul ja Riigikogul.



Riigikohus tagastas kaebajate kaebuse läbivaatamatult. 




***

Maamaksu regulatsiooni põhiseaduspärasus

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29.01.2014.a. otsus nr 3-4-1-52-13


Asjaolud


Kaebaja oli ühe kinnistu mõttelise osa omanik. Maksu- ja Tolliamet (MTA) esitas kaebajale maksuteate, milles kohustas kaebajat tasuma maamaksu. Kaebaja esitas halduskohtule taotluse maksuteate tühistamiseks. Halduskohus jättis kohaldamata maamaksuseaduse (MaaMS) § 11 lg 3 ning tunnistas selle põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see piirab MaaMS § 11 lg-s 1 sätestatud maksusoodustuse kohaldamist selliselt, et kaasomandis oleva elamumaa kaasomanikud on maamaksu tasumisest vabastatud elamumaa osas linnas kokku 0,15 ha ulatuses.


Kohtu seisukoht


1. Korteriomandi puhul lähtutakse maamaksuvabastuse määramisel MaaMS § 11 lg-st 1, mille kohaselt on korteriomandi puhul iga korteriomanik vabastatud elamumaa osas maamaksust kuni 0,15 ha (hajaasustuses 2 ha) ulatuses. Seevastu kaasomandis oleva kinnistu puhul jaguneb maksusoodustus 0,15 ha-d (hajaasustuses 2 ha-d) kõigi maatüki kaasomanike vahel. Mõlemal juhtumil on maatükk, millel ehitised asuvad, kaasomandis. Nii kinnistu kaasomanikel kui ka korteriomanikel peab maksusoodustuse saamiseks maatükil asuma nende elukoht. Sellest tulenevalt on võimalik kaasomanikke võrrelda korteriomanikega. Neid koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas maatükil oleva ehitise reaalosad on piiritletud või mitte. 


2. Võrreldavate maamaksu subjektide erinevaks kohtlemiseks peab olema mõistlik ja asjakohane põhjus. Kinnisasja kaasomanike ja korteriomanike suhe maksuobjekti (maatükki) ei ole olemuslikult ühesugune. Kui kinnistu on kaasomandis ja sellel on elamu, mis vastab funktsionaalselt korteriomandile, on kaasomanikel võimalus vältida enda ebasoodsamat kohtlemist sellega, et kinnisomand jagatakse korteriomanditeks. Seega riive intensiivsust vähendab kaasomanike võimalus jaotada elamu korteriomanditeks. Korruselamu hoidmine kaasomandis ei ole küll taunitav, kuid see ei muuda tõsiasja, et korteriomanikega olemuslikult sarnases positsioonis olevatel kaasomanikel on võimalik ebasoodsam kohtlemine enda tegudega lõpetada. Kui aga kaasomandis olevat elamut ei ole võimalik või mõistlik jaotada korteriomanditeks, nt kuna tegemist on ühepereelamuga, siis ei ole selle võrdsustamine korteriomandiks jaotatud elamutega põhjendatud. Maa säästliku kasutamise tagamisega on kooskõlas soodustuste andmine maade puhul, millel asuvad kortermajad. Taunitav ei ole olukord, et seadusandja püüab soodsamalt kohelda olukordi, kus kinnistul asub rohkem iseseisvas tsiviilkäibes olevaid eluruume. 


Riigikohus jättis halduskohtu taotluse rahuldamata. 




***


Kohtujuristi pädevus määrata kindlaks menetluskulud

Riigikohtu üldkogu 04.02.2014.a. otsus nr 3-4-1-29-13


Asjaolud


Maakohus jättis hagi läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse, mille kohtujurist rahuldas osaliselt. Hageja esitas seejärel maakohtu määruse peale määruskaebuse. Ringkonnakohus jättis kohaldamata kohtute seaduse (KS) § 1251  lg 2 ja tunnistas selle põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andis asja lahendamiseks üldkogule. 


Kohtu seisukoht



1. Kohtujuristi õigus määrata kindlaks menetluskulud tuleneb KS § 1251  lg-st 2 ja TsMS § 174 lg-st 8. KS § 1251  lg 2 sätestab, et kohtujurist on pädev tegema ka neid lahendeid, mida kohtumenetluse seaduse kohaselt on pädev tegema kohtunikuabi või muu kohtuametnik. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 8 kohaselt on kohtunikuabil õigus teha menetluskulude kindlaksmääramise määrus. Nende sätete põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral puuduks kohtujuristil õigus menetluskulusid kindlaks määrata. Seega on asjassepuutuvateks säteteks KS § 1251  lg 2 ja TsMS § 174 lg 8 osas, milles need sätted annavad kohtujuristile pädevuse teha menetluskulude kindlakstegemise määrus. 


2. Menetluskulude kindlaksmääramine maakohtus on käsitatav õigusemõistmisena järgmistel põhjustel. Maakohtus menetluskulude kindlaksmääramist ei saa käsitada õigusemõistmist ettevalmistava või korraldava tegevusena ega tehnilise ja arvutusliku toiminguna. Olemuslikult on tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamisega, milleks on TsMS-s ette nähtud erikord. Maakohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel hinnata ka seda, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud (sh tsiviilasja keerukust ja menetlusele kulunud aega). Kohtule on jäetud lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusruum. Tegemist on kahe eraisiku vahelise vaidluse lahendamisega sõltumatus ja erapooletus institutsioonis ehk kohtus. Ühes kohtuastmes langetatakse vaidlusaluses küsimuses sisuline ja täitedokumendi tähenduses lõplik otsustus, millega tekitatakse, muudetakse ja lõpetatakse menetlusosaliste õigusi ja kohustusi. Kohtujuristi tehtud määruse peale ei saa esitada määruskaebust, kui määruskaebuse hind ei ületa 200 eurot.


3. Kohus kui institutsioon tegutseb tema ülesande täitjate, eelkõige kohtunike ja kohtuteenistujate kaudu. Kohtus saab õigust mõista üksnes kohtunik, kuna kohtunik on ametisse nimetatud ja just tema suhtes kohalduvad põhiseadusega sätestatud tagatised ja piirangud ning eelduslikult vastab ta põhiseadusest tulenevatele sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele. Kohtujurist ei ole kohtunikuks põhiseaduse tähenduses, sest põhiseaduse mõttes ei nimetata teda ametisse eluaegsena, tema ametist tagandamiseks ei ole vaja kohtuotsust, talle ei laiene keeld olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis, teda ei ole ametisse nimetanud Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul ning talle ei laiene tagatis, mille kohaselt saaks teda kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul.


4. Juhul kui menetluskulude kindlaksmääramine seisneks üksnes riigilõivu suuruse või ka lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramises, kus täpsed määrad on vajaliku detailsusastmeni sätestatud selliselt, et tegemist oleks tehnilise ja arvutusliku toiminguga, ei pruugi menetluskulude kindlaksmääramine olla käsitatav ülesandena, mida võib täita vaid kohtunik. Õigusemõistmine, sh olemuslikult kahju hüvitamise nõude sisuline lahendamine piirduks sellisel juhul tsiviilasjas kohtuniku poolt menetlusosaliste vahel menetluskulude jaotamisega.


Riigikohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks KS § 1251  lg 2 ja TsMS § 174 lg 8 osas, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtujurist.





***


Põhiseadusevastase riigilõivu mõju kostjale

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 07.02.2013.a. otsus nr 3-4-1-38-13


Asjaolud


Hageja esitas kohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Üks kahest kostjast esitas seejärel hageja avaldusele vastuväite, märkides mh, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv 50 000 krooni (3195 eurot 58 senti) on põhiseadusega vastuolus. Maakohus rahuldas hageja avalduse osaliselt. Kostjad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse. Ringkonnakohus jättis kostjate määruskaebuse rahuldamata. Üks kostjatest esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule, mis tühistas ringkonnakohtu määruse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus tühistas seejärel maakohtu määruse osaliselt ja tegi asjas uue määruse, millega rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt. Ringkonnakohus tunnistas põhiseaduse vastaseks ning jättis kohaldamata 1. oktoobrist 2009.a. kuni 22. oktoobrini 2009.a. kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) redaktsiooni § 56 lg 1 ja lisa 1 koostoimes osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga kuni 450 000 krooni hagiavalduselt riigilõivu 45 000 krooni.


Kohtu seisukoht


1. Hagejal tasuda ja kostjal hüvitada tuleva riigilõivu määra põhiseaduspärasust peab olema võimalik hinnata ühesuguste põhiseaduslike kriteeriumite (samade põhiseaduse sätete) alusel. Õigus ausale kohtumenetlusele nõuab mh kohtumenetluse poolte protsessuaalset võrdsust. Kui hageja puhul avaldab riigilõiv otseselt takistavat mõju kohtusse pöördumisel, võib riigilõiv avaldada heidutavat mõju ka kostjale. Kostja peab pooltevahelise vaidluse kohtusse jõudes arvestama, et juhul, kui ta jääb vaidluses alla, jäävad tema kanda kohtukulud, sealhulgas riigilõiv. Kohtuvaidluses kaotajaks jäämise korral riigilõivu kandmist saab kostja vältida üksnes siis, kui vaidlus ei jõuagi kohtusse. Seega riivab riigilõiv kui eelkõige hageja jaoks mõeldud menetluslik takistus ka kostja põhiõigust sellele, et tema õigusi puudutav vaidlus saaks kohtus ausas menetluses õiglase lahenduse.


2. Tsiviilasjas hinnaga üle 400 000 krooni kuni 450 000 krooni hagiavalduselt tasuda tulnud riigilõiv 45 000 krooni ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne abinõu. 


Riigikohus tunnistas, et RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 olid 1. jaanuarist 2009.a. kuni 31. detsembrini 2010.a. kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 400 000 krooni kuni 450 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 45 000 krooni.




***


Veelkord riigilõivude põhiseaduspärasusest

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.02.2014.a. otsus nr 3-4-1-35-13


Asjaolud


Hageja esitas maakohtule taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks vastuhagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1 tasumisele kuulunud riigilõivude osas ning tagastada enamtasutud riigilõiv. Maakohus tunnistaski  põhiseaduse vastaseks ja jättis kohaldamata 1. jaanuarist 2009.a. kuni 31. detsembrini 2010.a. kehtinud redaktsioonis RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 900 000 krooni kuni 1 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 75 000 krooni, ja RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 200 000 krooni kuni 225 000 krooni tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 22 500 krooni.


Kohtu seisukoht


1. Enam tasutud riigilõivu tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda kuni menetluse jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal.


2. Riigilõivu määr 75 000 krooni, mis tuli tasuda hagiavalduse esitamisel tsiviilasjas hinnaga üle 900 000 krooni kuni 1 000 000 krooni, on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium juba põhiseaduse vastaseks tunnistanud (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-28-13). Samas on Riigikohus tunnistanud põhiseadusega kooskõlas olevaks määra 35 000 krooni, mida tuli 1. jaanuarist 2009.a. kuni 31. detsembrini 2010.a. kehtinud redaktsioonis RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 alusel tasuda hagiavalduselt tsiviilasjas hinnaga üle 300 000 krooni kuni 350 000 krooni. Seetõttu on põhiseaduspärane ka väiksem määr 22 500 krooni.


Riigikohus tunnistas, et RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 olid 1. jaanuarist 2009.a. kuni 31. detsembrini 2010.a. kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 900 000 krooni kuni 1 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 75 000 krooni.




***


Riigilõivu 9267 eurot 18 senti põhiseaduspärasus

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.02.2014.a. otsus nr 3-4-1-65-13


Asjaolud


Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse tagastada hagiavalduselt enamtasutud riigilõiv ja tunnistada hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 ja lisa 1 tasutud riigilõivu osas põhiseadusega vastuolus olevaks. Ringkonnakohus tunnistaski põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata 1. jaanuarist 2012.a. kuni 11. märtsini 2012.a. kehtinud redaktsioonis RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda hagiavalduselt riigilõivu 9267 eurot 18 senti.


Kohtu seisukoht


Riigikohus on juba tunnistanud põhiseadusvastaseks vaidlusaluse riigilõivumäära apellatsioonkaebuse osas (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-7-12). Samuti on Riigikohus tunnistanud põhiseaduse vastaseks RLS lisa 1 tabelis vaidlusalusele riigilõivumäärale vahetult eelnenud ja järgnenud riigilõivud 8308 eurot 51 senti ja 10 225 eurot 86 senti (Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-11-13 ja nr 3-4-1-9-13).


Riigikohus tunnistas, et RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 olid 1. jaanuarist 2011.a. kuni 30. juunini 2012.a. kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 191 734 euro 94 sendi kuni 223 690 eurot 76 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 9267 eurot 18 senti.




***


Riigikogu liikme puutumatus

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.02.2014.a. otsus nr 3-4-1-54-13


Asjaolud


Õiguskantsler esitas Riigikohtule taotluse, milles palus tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 377 lg-d 1, 3, 5 ja 6 põhiseadusvastaseks osas, milles need sätted annavad õiguskantslerile pädevuse anda nõusolek või keelduda selle andmisest Riigikogu liikme suhtes kriminaalmenetluses menetlustoimingu tegemiseks, samuti osas, mis ei näe ette täitevvõimust sõltumatu erapooletu otsustaja eelnevat nõusolekut Riigikogu liikme juures läbiotsimiseks.


Kohtu seisukoht


1. Riigikogu liikme üldise puutumatuse (PS § 76 esimene lause) eesmärk on kindlustada seadusandliku võimu korrakohast toimimist ja takistada teiste võimuharude ebakohast sekkumist parlamendi töösse. PS § 76 esimene lause peab vältima Riigikogu liikmete meelevaldset ja üksnes täitevvõimu esindajate otsustustest lähtuvat allutamist sellistele riikliku sunni meetmetele, mis võivad oluliselt takistada rahvaesindaja ülesannete täitmist. Ennekõike kaitseb puutumatus Riigikogu liikme isikuvabadust.


2. Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses saab kriminaalvastutusele võtmisest põhiseaduse (PS) § 76 teise lause tähenduses rääkida alates hetkest, mil Riigikogu liikme kohta koostatakse süüdistusakt või temaga sõlmitakse kokkuleppemenetluses kokkulepe. Siiski ei saa kriminaalvastutusele võtmist PS § 76 teise lause mõttes samastada kitsalt Riigikogu liikme suhtes süüdistusakti koostamise või temaga kokkuleppe sõlmimisega kui ühe menetlustoiminguga. Selle menetlustoimingu tegemine iseenesest ei mõjuta märkimisväärselt Riigikogu liikme vaba mandaadi teostamist. Tähtis on hoopis see, et süüdistusakti koostamine või kokkuleppe sõlmimine avab tee järgnevaks kohtumenetluseks, mis omakorda võib päädida Riigikogu liikme süüditunnistamise ja karistamisega. Eelnevast järeldub, et Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmist PS § 76 teise lause tähenduses tuleb vaadelda ajas kulgeva protsessina, mis algab tema suhtes süüdistusakti koostamise või kokkuleppe sõlmimisega ja lõpeb kohtuotsuse jõustumise või kriminaalmenetluse lõpetamisega. See tähendab, et kui isik on Riigikogu liige juba kohtueelse menetluse lõpuleviimise ajal, on õiguskantsleri ettepanekul antud Riigikogu koosseisu enamuse nõusolek vajalik isiku suhtes süüdistusakti koostamiseks või temaga kokkuleppe sõlmimiseks. Kui aga isik süüdistusakti koostamise või temaga kokkuleppe sõlmimise ajal veel Riigikokku ei kuulu, ent tema volitused Riigikogu liikmena tekivad enne järgneva kriminaalmenetluse (kohtumenetluse) lõppu, algab Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmine PS § 76 teise lause tähenduses menetleja esimese toiminguga, mis tehakse pärast süüdistatava Riigikogu liikme volituste tekkimist. Seega on sellise toimingu tegemiseks vaja ka õiguskantsleri ettepanekul antud Riigikogu nõusolekut (see ei puuduta mõistetavalt menetleja toiminguid, mis on seotud immuniteedimenetluse alustamisega). 


3. Tõlgendus, mille kohaselt on õiguskantsleri ettepanekul antud Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekut tarvis ka kriminaalkohtumenetluse jätkamiseks isiku suhtes, kellest sai Riigikogu liige alles pärast tema kohta süüdistusakti koostamist, vastab PS § 76 teise lause ja KrMS senisele kohaldamispraktikale.


4. Ühegi KrMS § 377 lg-s 1 nimetatud menetlustoimingu tegemine ei ole käsitatav Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmisena PS § 76 teise lause tähenduses. Seega ei eelda nende menetlustoimingute tegemine Riigikogu liikme suhtes ka õiguskantsleri ettepanekul antud Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekut. Järelikult ei riku KrMS § 377 lg 1 PS § 76 teist lauset.


5. Juhul kui Riigikogu liikme suhtes kohaldatakse mõnd sellist sunniabinõu, mis ei tähista tema kriminaalvastutusele võtmise algust, ei ole Riigikogu liikme puutumatuse (PS § 76 esimene lause) tagamiseks nõutav, et abinõu kohaldamisele eelneks õiguskantsleri ettepanekul antud Riigikogu koosseisu enamuse nõusolek.


6. Kriminaalmenetluses Riigikogu liikme suhtes menetlustoimingu tegemiseks loa andmine ei moonuta õiguskantslerile põhiseaduses antud pädevust. Riigikogu liikme puutumatuse eesmärgist lähtuvalt on õiguskantsleri ülesandeks hinnata, kas kriminaalvastutusele võtmine oleks poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu. Kuigi õiguskantsler võib vajaduse korral tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega, ei kontrolli või hinda õiguskantsler kriminaalmenetluses kogutud tõendeid ega asu kohtu asemele.


7. PS § 76 esimesest lausest ei tulene seadusandjale kohustust näha ette erikord (erapooletu otsustaja eelkontroll) kõigiks Riigikogu liikmega seotud paikades toimuvateks läbiotsimisteks. Arvestades seadusandja avarat otsustusruumi Riigikogu liikme puutumatuse sisustamisel, poleks aga põhiseadusega vastuolus, kui seadusega oleks ette nähtud sõltumatu eelkontroll vähemalt mõningate Riigikogu liikmega seotud paikade läbiotsimiseks. PS § 76 esimene lause õigustab sellise regulatsiooni kehtestamist, sest ehkki tavaliselt ei hõlma Riigikogu liikme puutumatuse tuum kaitset läbiotsimise eest, võib läbiotsimine Riigikogu liikme ametiülesannete täitmist siiski mõjutada.



Riigikohus jättis õiguskantsleri taotluse rahuldamata. 




***


Riigilõivu määra 1575 eurot 57 senti põhiseaduspärasus

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.02.2014.a. otsus nr 3-4-1-61-13


Asjaolud


Hageja esitas maakohtule menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse. Kostjad esitasid hageja avaldusele vastuväited ja palusid kontrollida hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust. Maakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata 1. juunist 2011.a. kuni 30. juunini 2011.a. kehtinud redaktsioonis riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 ja lisa 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga kuni 17 575 eurot 70 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 1757 eurot 57 senti. Maakohus luges põhiseaduspäraseks riigilõivumääraks 814 eurot 87 senti. Maakohus lähtus seejuures enne 1. jaanuari 2009.a. kehtinud riigilõivuseadusest, mille kohaselt oleks hagejal tulnud tasuda hagilt hinnaga kuni 250 000 krooni lõivu 12 750 krooni (814 eurot 87 senti).


Kohtu seisukoht


1. Kostja kohustus hüvitada hagejale riigilõiv, mille hageja tasus hagiavalduse esitamisel, riivab põhiseaduse (PS) §-s 14 ja § 15 lg-s 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis hõlmab ka õigust ausale kohtumenetlusele, sh kohtumenetluse poolte protsessuaalsele võrdsusele. Kui hageja puhul avaldab riigilõiv otseselt takistavat mõju kohtusse pöördumisel, võib riigilõiv avaldada heidutavat mõju ka kostjale. Kostja peab pooltevahelise vaidluse kohtusse jõudes arvestama, et juhul, kui ta jääb vaidluses alla, jäävad tema kanda kohtukulud, sealhulgas riigilõiv. Kohtuvaidluses kaotajaks jäämise korral riigilõivu kandmist saab kostja vältida üksnes siis, kui vaidlus ei jõuagi kohtusse. Seega riivab riigilõiv kui eelkõige hageja jaoks mõeldud menetluslik takistus ka kostja põhiõigust sellele, et tema õigusi puudutav vaidlus saaks kohtus ausas menetluses õiglase lahenduse.


2. Õigusemõistmise kulude kandmises osalemine on PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1 tagatud üldise põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele riiveks legitiimne eesmärk ja seda ka juhul, kui hinnatakse, kas kostja kohustus hüvitada hagejale hagi esitamisel tasutud riigilõiv on põhiseaduspärane. Kolleegiumi hinnangul pole riive eesmärgina välistatud ka menetlusökonoomia, kuivõrd ka kostja puhul võib riigilõiv avaldada heidutavat mõju ja ära hoida põhjendamatute vaidluste kohtusse jõudmise.


3. Hagiavalduselt hinnaga üle 15 977 euro 91 senti kuni 17 575 eurot 70 senti nõutud riigilõiv 1575 eurot 57 senti on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärgi tagamisel sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu.


Riigikohus jättis maakohtu taotluse rahuldamata.



***


Avalduse esitamise viisist sõltuva riigilõivu põhiseaduspärasus

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.03.2014.a. otsus nr 3-4-1-6-14


Asjaolud


Avaldaja esitas avalduse ühe äriühingu likvideerimiseks ja likvideerija määramiseks. Avalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 4 nägi hagita asjas avalduse esitamisel ette kohustuse tasuda riigilõivu 50 eurot, aga kui nimetatud avaldus esitati elektrooniliselt e-toimiku kaudu, siis 25 eurot. Avaldaja eest tasuti riigilõivu 25 eurot. Maakohus tunnistas riigikõivuseaduse (RLS) § 57 lg 4 alates 1. juulist 2012.a. kehtivas redaktsioonis põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata osas, mis sätestab, et avalduse esitamisel hagita menetluse korras läbivaadatavas asjas tuleb tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.


Kohtu seisukoht


Riigikohus on juba tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks RLS § 57 lg-d 1 ja 15 ning lisa 1 alates 1. juulist 2012.a. kehtivas redaktsioonis osas, mis sätestas tsiviilkohtumenetluses avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-20-13). 


Riigikohus tunnistas RLS § 57 lg 4 alates 1. juulist 2012.a. kehtivas redaktsioonis põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis sätestab hagita menetluses avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.




***


Asjassepuutuv säte riigilõivu põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11.03.2014.a. määrus nr 3-4-1-5-14


Asjaolud


Kostja esitas taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Menetluskulude kindlaksmääramise käigus leidis kostja, et hageja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv oli põhiseadusega vastuolus. Maakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks 8. mail 2012.a. kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 1 koostoimes sama seaduse lisaga 1, mille kohaselt pidi hagilt hinnaga 10 160 eurot 96 senti tasuma riigilõivu 1118 eurot 45 senti.

Kohtu seisukoht


Vaidluses kohaldatud RLS redaktsiooni § 56 ei olnud lõigeteks liigendatud ning RLS § 56 oli enne maakohtu määruse tegemist kehtetuks tunnistatud. Lisaks reguleeris RLS § 56 riigilõivu riigieksami korduva sooritamise eest, kuid antud asjas ei olnud vaidlust riigieksami riigilõivu üle. Maakohtu määruse resolutsioonis toodud normid ei olnud seega asjassepuutuvad.


Riigikohus jättis maakohtu taotluse läbi vaatamata.





***


Lastaiakoha andmine

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19.03.2014.a. otsus nr 3-4-1-63-13


Asjaolud


Rae vald keeldus kaebaja lapsele lasteaiakohta eraldamast, kuna laps asus järjekorras tagapool arvust, kui palju Rae vallal oli lasteaias kohti pakkuda. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Rae valla kohustamist tagada kaebaja lapsele lasteaiakoht munitsipaallasteaias või alternatiivselt hüvitada kaebaja lastehoiule tehtud lisakulud. Halduskohus kohustas Rae valda tagama lapsele võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteaias. Halduskohus tunnistas põhiseadusevastaseks Rae Vallavalitsuse 12. märtsi 2013. a määruse nr 12 "Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord" (lasteaia määrus) § 4 lg 2, osas, milles sätestatakse, et lasteaiakoha eraldamise aluseks on üldjärjekord.


Kohtu seisukoht


1. Menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel ei ole määrav see, et normi põhiseaduspärasuse ja -vastasuse korral oleks kohtuotsuse resolutsioon erinev, vaid lähtuda tuleb sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks.


2. Erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas.


3. Kohalik omavalitsus peab andma lasteaiakoha mõistliku aja jooksul. Arvestades koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 1 lg-s 1 sätestatud lasteaedade lastehoiu funktsiooni, tuleb lasteaiakoha andmise menetluse mõistliku aja sisustamisel arvestada muuhulgas sellega, et lapsevanemad saaksid töö- ja pereelu ühitada. Lasteaiakoha eraldamise taotluste lahendamise üheks asjakohaseks viisiks on, et laekunud taotlusi käsitletakse nende saabumise järjekorras. Riigikohus leidis, et kui Rae vald lähtub lasteaia määruse § 4 lg-s 2 sätestatud järjekorrast, kuid peab seejuures lasteaiakoha tegelikul eraldamisel kinni mõistliku menetlusaja põhimõttest, täidab ta sellega KELS § 10 lg-st 1 tuleneva nõude.



Riigikohus jättis halduskohtu taotluse rahuldamata. 




***


Veelkord lasteaiakoha tagamisest

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19.03.2014.a. otsus nr 3-4-1-66-13


Asjaolud


Kiili vald keeldus kaebaja lapsele lasteaiakohta eraldamast, kuna laps asus järjekorras tagapool arvust, kui palju Kiili vallal oli lasteaias kohti pakkuda. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Kiili valla kohustamist eraldama kaebaja lapsele lasteaiakoht ning hüvitama eralasteaias käimise kulud. Halduskohus kohustas Kiili valda tagama kaebaja lapsele võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteaias ja mõistis välja hüvitise juba tekkinud ja tõendatud kahju eest. Kohus tunnistas põhiseaduse vastaseks ja jättis kohaldamata Kiili Vallavalitsuse 25. aprilli 2006. a määruse nr 4 "Lasteaia vastuvõtu ja väljaarvamise kord" (lasteaia määrus) § 2 lg-d 1 ja 5 ning lg 6 esimese lause osas, milles need näevad ette lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg-s 1 nimetatud lapse lasteaeda vastuvõtmise järjekorra alusel üksnes vabade lasteaiakohtade olemasolul.



Kohtu seisukoht


1. Menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel ei ole määrav see, et normi põhiseaduspärasuse ja -vastasuse korral oleks kohtuotsuse resolutsioon erinev, vaid lähtuda tuleb sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks.


2. Erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas.


3. Kohalik omavalitsus peab andma lasteaiakoha mõistliku aja jooksul. Arvestades KELS § 1 lg-s 1 sätestatud lasteaedade lastehoiu funktsiooni, tuleb lasteaiakoha andmise menetluse mõistliku aja sisustamisel arvestada muuhulgas sellega, et lapsevanemad saaksid töö- ja pereelu ühitada. Lasteaiakoha eraldamise taotluste lahendamise üheks asjakohaseks viisiks on, et laekunud taotlusi käsitletakse nende saabumise järjekorras. Kui kohaliku omavalitsuse üksus lähtub lasteaia määruse § 4 lg-s 2 sätestatud järjekorrast, kuid peab seejuures lasteaiakoha tegelikul eraldamisel kinni mõistliku menetlusaja põhimõttest, täidab ta sellega KELS § 10 lg-st 1 tuleneva nõude.


Riigikohus jättis halduskohtu taotluse osaliselt rahuldamata ja osaliselt läbi vaatamata. 




***


Jälitustoimingust teavitamata jätmise regulatsiooni põhiseaduspärasus

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.03.2014.a. otsus nr 3-4-1-42-13


Asjaolud


Õiguskantsler esitas Riigikohtule taotluse tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse (KrMSRS) § 251  koosmõjus jälitustoiminguid reguleeriva kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 31 peatüki sätete ja julgeolekuasutuste seaduse (JAS) §-ga 36 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, mille järgi ei kohaldata jälitustoimingute suhtes, mille loa tähtaeg lõppes enne 1. jaanuari 2013.a., KrMS § 12613  lg 3 teises lauses ja lg-s 4 sätestatut ega nähta ette alternatiivset jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise tõhusat ja süsteemset kontrolli. Riigikohtu hinnangul vaidlustas Õiguskantsler antud kaasuses jälitustoimingust teavitamata jätmise järelevalve regulatsiooni osas, mis puudutab KrMS § 1262  lg 1 p-s 1 (vajadus koguda teavet kuriteo ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil) ja p-s 4 (vajadus koguda kriminaalmenetluses teavet kuriteo kohta) sätestatud jälitustoimingute tegemise aluseid.


Kohtu seisukoht


1. Jälitustoimingutega töötleb riik isikuandmeid, tehes seda enamasti andmesubjekti eest salaja ehk varjates isiku eest nii andmete töötlemise fakti kui ka selle sisu. Sõltuvalt konkreetse jälitustoimingu sisust, võib riigi selline tegevus riivata erinevaid põhiseaduses (PS) tagatud õigusi ja vabadusi. Eelkõige riivavad jälitustoimingud perekonna- ja eraelu puutumatust, kuid riive võib puudutada ka eraelu spetsiifilisi tahke kaitsvaid põhiõigusi. Asjakohasteks põhiõigusteks võivad siinjuures olla nii eluruumi, valduse ja töökoha puutumatus, sõnumisaladus, südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus, keeld koguda andmeid isiku veendumuste kohta kui ka üldine vabaduspõhiõigus. Erinevad jälitustoimingud võivad riivata põhiõigusi erineva intensiivsusega. See, et jälitustoiminguid tehakse enamasti andmesubjekti eest varjatult, suurendab jälitustoiminguga kaasneva põhiõiguste riive intensiivsust. Põhiõiguste intensiivse riive võimalusest tulenevad kõrgemad põhiseaduslikud nõuded jälitustegevuse regulatsioonile.


2. Jälitustegevuse põhiseadusele vastavuse tagamiseks peab jälitustegevust reguleeriv seadus kõigepealt nägema ette jälitustoimingute tegemiseks selged alused ja menetluskorra, mis on jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimise eelduseks. Jälitustegevuse kontrollisüsteem võib nii institutsionaalselt kui ka ajaliselt olla üles ehitatud erinevalt. Kontrollisüsteemi osaks on eel- ehk enne jälitustoimingut toimuv (ex ante) kontroll (mis seisneb enamasti jälitustoiminguks loa andmises), toimingu ajal tehtav kontroll ja järelkontroll pärast toimingut (ex post kontroll). Institutsionaalselt on jälitustegevuse kontroll jagatud eelkõige kohtulikuks, haldusesiseseks ja parlamentaarseks kontrolliks.	


3. Enne 1. jaanuari 2013.a. lõppenud jälitusloa alusel tehtud jälitustoimingust teavitamata jätmise jätkuva põhjendatuse üle puudub kohtuliku kontrolli võimalus. Haldusesisene kontroll ja parlamentaarne järelevalve teavitamata jätmise jätkuva põhjendatuse üle on sätestatud ebaselgelt ning seda ei saa pidada põhiõiguste kaitse seisukohalt tõhusaks ja sõltumatuks. Kriminaalmenetluses tehtud jälitustoimingu puhul on menetlusgarantiina olemas prokuratuuri luba toimingust teavitamata jätmiseks, kuid menetluskorda selleks, kuidas jälitusasutus peaks hindama teavitamata jätmise jätkuvat põhjendatust või kuidas prokuratuur peaks tegema järelevalvet selle üle, pole seaduses sätestatud. Seadusandjal tuleb kaaluda, kuidas kõrvaldada see vastuolu põhiseadusega. See ei pea ilmtingimata tähendama kehtivas KrMS §-s 12613  sätestatud järelevalvemenetluse kohaldamist kõigile enne 1. jaanuari 2013.a. lõppenud jälitusloa alusel tehtud jälitustoimingutele - seadusandjal on põhiseaduspärase regulatsiooni kehtestamiseks mitmeid erinevaid võimalusi.


4. PS § 44 lg 3 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate andmetega. Sellest sättest tuleneb mh igaühe õigus saada teavet tema suhtes tehtud jälitustoimingu kohta, kuna selline teavitamine loob eelduse enda kohta riigiasutustes hoitavate andmetega tutvumiseks. Olukorras, kus isik ei tea, kas tema kohta on andmeid kogutud, hõlmab PS § 44 lg 3 ka avaliku võimu kohustuse kujundada menetlus ja kord selleks, et isik saaks teada, et tema kohta on andmeid kogutud ning lõppastmes on tal õigus tema kohta käivate andmetega tutvuda. 


5. PS § 44 lg 3 teine lause ütleb, et seaduse alusel võib PS § 44 lg 3 esimeses lauses tagatud õigust piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning lapse põlvnemise saladuse kaitseks, samuti kuriteo tõkestamise, kurjategija tabamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides. Olukorras, kus andmesubjekti teavitamine jälitustoimingust ei ole PS § 44 lg 3 teises lauses nimetatud põhjustel võimalik, tuleneb PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja PS §-st 14 nõue, et seaduses oleks sätestatud tõhus kontrollisüsteem, mis tagaks põhiõiguste riive kooskõla põhiseadusega. Sh tuleb tagada, et teavitamata jätmise põhjuste äralangemisel isikut jälitustoimingust teavitatakse.


6. PS § 3 lg 1 esimene lause nõuab, et kogu riigivõimu tuleb teostada põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selles sättes on väljendatud parlamendireservatsioon ehk olulisuse põhimõte, mille kohaselt on seadusandja kohustatud sätestama kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused. Seda, mida põhiseaduse järgi on õigustatud või kohustatud tegema seadusandja, ei saa edasi delegeerida täitevvõimule, isegi mitte ajutiselt ja kohtuvõimu kontrollivõimaluse tingimusel. Mida intensiivsem on põhiõiguste riive, seda üksikasjalikum peab olema täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ning seda täpsemad ka menetlusnormid.


7. Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiõiguse iga riive peab vastama põhiseaduse kõigile normidele, olema nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusakt on kehtestatud põhiseadusega lubatava eesmärgi saavutamiseks ning on selle saavutamiseks proportsionaalne abinõu.


8. PS § 14 sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. PS §-s 14 on tagatud üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele – menetluslik põhiõigus, mille eesmärk on avada tee isiku põhiõiguste teostamiseks. Riigil on PS § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. PS § 14 sisaldab isiku subjektiivset õigust nõuda ja riigi, eelkõige seadusandja objektiivset kohustust kehtestada normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse. Üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele hõlmab ka õigust riigi positiivsele tegevusele, mille riive seisneb riigi kui põhiõiguse adressaadi tegevusetuses.


Riigikohus tunnistas KrMSRS § 251  lg 2 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see säte ei näe ette tõhusat kontrollisüsteemi enne 1. jaanuari 2013.a. lõppenud jälitusloa alusel tehtud jälitustoimingust teavitamata jätmise jätkuva põhjendatuse üle. Riigikohus lükkas oma otsuse jõustumise edasi kuue kuu võrra.





***


Määruskaebuse esitamise viisist sõltuva riigilõivumäära põhiseaduspärasus

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27.03.2014.a. otsus nr 3-4-1-2-14


Asjaolud


Kahes tsiviilajas tunnistas maakohus riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 14 põhiseadusvastaseks osas, mis sätestab kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee, https://ettevotjaportaal.rik.ee/, https://kinnistuportaal.rik.ee või e-notari infosüsteemi kaudu. Kolmandas tsiviilasjas leidis maakohus, et RLS § 57 lg 14 on asjassepuutuv ja põhiseadusvastane üksnes osas, mis sätestab kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.


Kohtu seisukoht


Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine.  Kohtumenetluses määruskaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole ja omandipõhiõigust. Seejuures riivab RLS § 57 lg 14 intensiivsemalt nende isikute põhiõigusi, kes esitavad määruskaebuse kohtule muul viisil kui avaliku e-toimiku kaudu. RLS § 57 lg 14 riivab ka võrdsuspõhiõigust, kuna kohtleb erinevalt isikuid, kes esitavad määruskaebuse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, ja isikuid, kes esitavad sama hinnaga avalduse muul viisil. Avalduse esitamise viisist sõltuvate lõivumäärade eristamine ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas vahend eesmärgi saavutamiseks - kohtute tehnilise töökoormuse vähendamine ei suurenda menetlusökonoomiat, kui sellega ei vähene õigusemõistmisega kaasnev ressursikulu ühiskonnas tervikuna.


Riigikohus tunnistas RLS § 57 lg 14 alates 1. juulist 2012.a. kehtivas redaktsioonis põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis sätestab määruskaebuse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui määruskaebuse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.