Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid - oktoober 2014

Menetlustähtaja ennistamine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 01.10.2014.a. määrus nr 3-2-1-78-14

Asjaolud

Poolte vahel toimus kohtuvaidlus, mille tulemusena jäi hageja hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Samas jäi Riigikohtus hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määrus ekslikult edastamata kostja lepingulisele esindajale, see edastati hiljem. Kostja esitas maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetlustähtaja ennistamise taotluse. Hageja vaidles vastu leides, et tähtaja ennistamiseks ei ole alust, sest kostja esindaja on vandeadvokaat, kellele oli kassatsioonkaebus edastatud ning kes pidi teadma, et määrus avaldatakse ka internetis Riigikohtu kodulehel. 

Maakohtu kohtunikuabi jättis kostja menetlustähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning kostja esitas määruskaebuse. Hageja hinnangul jättis kostja nii menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kui ka maakohtu määruse peale määruskaebuse tähtaegselt esitamata. Maakohus rahuldas kostja tähtaja ennistamise taotluse ning luges menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tähtaegselt esitatuks. Maakohtu seisukohaga nõustus ka ringkonnakohus. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata, sest määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada.
2. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtaeg võib olla mõjuval põhjusel mööda lastud juhul, kui menetlusosalise esindajale jäi Riigikohtu määrus kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta õigel ajal edastamata.
3. Kolleegiumi arvates ei oma seejuures tähtsust, et hageja ei saanud tähtaja ennistamise määrust vaidlustada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 68 lg 4 esimese lause järgi saab määruskaebuse esitada üksnes juhul, kui tähtaega ei ennistata, kuid tähtaja ennistamise määruse peale määruskaebust esitada ei saa.
4. Kaebuse esitamise tähtajast kinnipidamiseks piisab sellest, kui kaebus esitatakse kohtule elektronpostiga ning kaebuse originaal esitatakse kümne päeva jooksul. Kuna kostja saatis e-kirjaga digitaalselt allkirjastamata määruskaebuse tähtaegselt ning edastas e-toimiku kaudu kohe ka digitaalselt allkirjastatud kaebuse, ei ole hageja väited määruskaebuse esitamise tähtaja rikkumise kohta põhjendatud.

Riigikohus jättis hageja määruskaebuse rahuldamata.

***

Tõendite hindamine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 01.10.2014.a. otsus nr 3-2-1-70-14

Asjaolud

Hageja esitas hagi kostja vastu, nõudes võla ja viivise väljamõistmist. Kostja vaidles hagile vastu leides, et  hageja on esitanud hagi vale kostja vastu. Kostja väitis, et tehingu osapooleks ei olnud kostja esindaja, vaid kostja juhatuse liige osales tehingus iseseisvalt. Maakohus jättis hagi rahuldamata ning ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Hageja pöördus Riigikohtusse. Hageja tugines kassatsioonkaebuses muu hulgas sellele, et teises tsiviilasjas on maakohus tuvastanud, et juhatuse liige tegutses vaidlusaluse lepingu sõlmimisel kostja esindajana.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Maa- ja ringkonnakohtu otsustes tehtud järeldused on vastuolulised, millega on rikutud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.
2. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Seega tuleb kohtutel hinnata kohtulahendit dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

***

Kommunaalmaksete tasaarvestamine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.10.2014.a. otsus nr 3-2-1-61-14

Asjaolud

Hageja nõudis kostjalt võlgnevuse hüvitamist tasumata kommunaalmaksete eest esitatud arvete alusel. Kostja on keeldunud arveid tasumast, kuna tema arvates on osa arvetest esitatud õigusliku aluseta ning osaliselt on kostja hageja nõude tasaarvestanud oma nõudega elamu katuse rekonstrueerimiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas hagi. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Elamu kaasomandiosale tehtud kulutuste hüvitamist võivad eri isikud nõuda korteriomanikult erineval õiguslikul alusel. 
2. Korteriühistu üldkoosoleku pädevuses olevate majandamiskulude tegemise saab mh heaks kiita üldkoosoleku otsusega majandustegevuse aastakava vastuvõtmisel. Korteriühistu õigusabikulud võivad olla majandamiskuludeks, hõlmates mh kulusid, mis tekivad korteriühistu tegevuse tõttu korteriühistu ja tema liikmete vahelises kohtuvaidluses õigusabi teenuse kasutamise tõttu. 
3. Korteriühistu liige ei vabane elamu renoveerimiskrediidi maksmise kohustusest ainuüksi põhjusel, et krediidiga finantseeritud tööd võivad olla tehtud ebakvaliteetselt. Kui katuse renoveerimiseks tehtud kulutused siiski ei oleks vajalikud, võib kostjal olla nõue teiste korteriomanike vastu nende hüvitamiseks tulenevalt käsundita asjaajamisest. On võimalik ka hageja kui maja haldava korteriühistu vastutus oma kohustuste rikkumise eest.
4. Korteriomanikule tuleb tagada võimalus ka teiste korteriomanike vastu suunatud nõudeid ühiste nõuetega tasaarvestada, kui muud tasaarvestuse eeldused on võlaõigusseaduse § 197 lg 1 mõttes täidetud. Eelkirjeldatud tasaarvestuse võimalus peaks kolleegiumi arvates täiendavalt tagama korteriühistu kohustuse tagada maja korrasolek ja selle finantseerimine, mh õigeaegse ja põhjendatud majandamiskava koostamise.

Riigikohus rahuldas osaliselt kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Menetluskulude jaotus kaaskostjate puhul
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.10.2014.a. otsus nr 3-2-1-64-14

Asjaolud 

Hageja esitas maakohtule kostja I (pankrotivõlausaldaja) ja kostja II (osaühingu pankrotihalduri) vastu hagi, milles palus tunnustada osaühingu (pankrotivõlgnik) pankrotimenetluses II järgu nõudena oma laenulepingust tulenevat nõuet. Hagiavalduse kohaselt jäi hageja nõue nõuete kaitsmise koosolekul osaliselt tunnustamata. Maakohus rahuldas hagi ja tunnustas täielikult hageja nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses II järgu nõudena.  Kostja I esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ning jättis nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskuludest 83,4% kostja I ja 16,6% pankrotivõlgniku kanda. Kostja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas tühistada.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse osas tühistada.
2. Pankrotimenetluses nõude tunnustamise üle peetavas kohtuvaidluses saab nõude kohta teha tuvastusotsuse üksnes kõikide nõuet vaidlustanud isikute suhtes ühiselt, mistõttu saab mitme kostja korral lugeda kassatsioonimenetluses kaaskassaatoriks ka kostja, kes ei ole kassatsioonkaebust esitanud. Eelmärgitu ei tähenda aga seda, et apellatsioonimenetlusse kaasapellandina kaasatud kostja II peab kandma osa apellatsioonimenetluse kuludest, kui ta ise ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning on sellega nõustunud.

Riigikohus rahuldas osaliselt kassatsioonkaebuse ja tegi uue otsuse, millega jättis apellatsiooniastme menetluskulud kostja I kanda.

***

Kehtetu tehingu alusel saadu tagastamine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.10.2014.a. otsus nr 3-2-1-88-14

Asjaolud

Ringkonnakohus, järgides Riigikohtu juhiseid (asi nr 3-2-1-83-13), rahuldas hageja nõude tuvastada, et hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu punktid vara jagamise osas on tühised ning kohustas kostjat andma asjaõiguslepingu sõlmimiseks vajalik tahteavaldus. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et otsus on olulises ulatuses põhjendamata.
2. Kuigi ringkonnakohus pidi Riigikohtu juhiste kohaselt tehingu heade kommete vastasuse hindamisel esmalt tuvastama vastastikuste võrreldavate soorituste objektiivsed väärtused ja hindama nende väärtuste vahet, ei ole ringkonnakohus seda teinud.
3. Iseenesest ei ole veel heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ega ühele abikaasale äärmiselt ebasoodne abikaasade kokkulepe, kus abikaasade osad ühisvara jagamisel ei ole võrdsed. Lepingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, sh nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke lepingu sõlmimisel.
4. Heade kommete vastasus saab enamasti puudutada vaid käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut ning käsutustehing on üldjuhul õiguslikult neutraalne ega saa olla vastuolus heade kommetega ja sel põhjusel tühine. Käsutustehingu vastuolu heade kommetega saab jaatada üksnes juhul, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane, nt kui asja käsutamise eesmärk on teise isiku kahjustamine.

Riigikohus rahuldas osaliselt kassatsioonkaebuse ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

***

Riigilõivu tasumine määruskaebuse esitamisel
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.10.2014.a. määrus nr 3-2-1-74-14

Asjaolud

Maakohus jättis avaldaja määruskaebuse käiguta, kuna avaldaja ei tasunud määruskaebuse esitamisel riigilõivu. Ringkonnakohus jättis avaldaja määruskaebuse läbi vaatamata. Avaldaja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 637 lg 1 p-s 3 on sätestatud, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõiv. Viidatud säte ei võimalda jätta apellatsioonkaebust menetlusse võtmata, kui sellelt on riigilõiv tasutud. Teistsugust järeldust ei tulene ka asjaolust, et avaldaja ei esitanud kohtule riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti või muid riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavaid andmeid. Ringkonnakohtul oli võimalik kontrollida riigilõivu tasumist elektroonilise riigikassa süsteemist.
3. Ringkonnakohtul on õigus avaldaja määruskaebuse menetlemisel kaaluda, kas avaldajat või tema esindajat trahvida juhul kui need on pahatahtlikult takistanud asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega menetlemist.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse ja saatis avaldaja määruskaebuse maakohtu määruse peale samale ringkonnakohtule sisuliseks lahendamiseks.

***

Pandiga tagatud nõude rahuldamisjärk
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.10.2014.a. määrus nr 3-2-1-85-14

Asjaolud

Maakohus kuulutas välja füüsilise isiku pankroti ja kinnitas võlgniku pankrotimenetluses halduri esitatud jaotusettepaneku. Pankrotihaldur koostas lõpparuande, millele võlausaldaja esitas vastuväite. Pankrotihaldur ei arvestanud võlausaldaja vastuväidet, mille kohaselt tuleb pandieseme müügist laekunud raha arvel tasutud kulud arvata võlausaldaja teise järgu nõudeks. Maakohus kinnitas lõpparuande ja lõpetas võlgniku pankrotimenetluse. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta lõpparuanne kinnitamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Võlausaldaja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu määrust tuleb muuta osas, milles jäeti märkimata võlausaldaja esimese järjekoha nõude rahuldamata osa. Maakohtu määruse resolutsioonist ei nähtu, kui suures ulatuses jäi võlausaldaja esimese järjekoha nõue rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu. 
2. Kohtute järeldus, et pandiga tagatud nõue ei lähe teise rahuldamisjärku ulatuses, milles see jäi rahuldamata seetõttu, et pandieseme müügist saadud rahast tehti väljamakseid, on kooskõlas Riigikohtu varasema seisukohaga.

Riigikohus rahuldas osaliselt määruskaebuse ja täiendas osaliselt ringkonnakohtu määruse resolutsiooni.

***

Kahju hüvitamise nõue hüpoteegi kustutamata jätmisel
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.10.2014.a. otsus nr 3-2-1-84-14

Asjaolud

Hageja esitas kostja (pank) vastu kahju hüvitamise nõude sellel alusel, et kostja rikkus laenulepingut, kui ta lõpetas laenulepingu ilma hageja seatud tingimust, hüpoteegi kustutamine, täitmata. Hageja väitis, et laenulepingu omaalgatusliku lõpetamise tõttu kaotas hageja võimaluse raha investeerimiseks. Samas tuli kostja lubaduse tõttu vabastada korteriomand hüpoteegi alt hageja asjatult Ameerika Ühendriikidest Eestisse, tehes kulutusi (lennusõit ja hotellis ööbimine). Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuid ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega hagi. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja rikkus lepingut sellega, et ta lõpetas laenulepingu hüpoteeki samal ajal kustutamata.
2. Hagejal ei olnud õigust ühepoolselt nõuda hüpoteegi kustutamist ning pooled ei leppinud seaduses sätestatud notariaalses vormis kokku hüpoteegi seadmise lepingu muutmist, mille alusel oleks kostjal tekkinud kohustus hüpoteek kustutada. Hüpoteegi kustutamise nõude eelduseks on selle nõude rahuldamine, mida hüpoteek tagab.
3. Lepingut rikkunud isikut ei loeta vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei pidanud ära hoidma, ning üldjuhul ei pea ta hüvitama ettenägematut kahju. Järelikult võib lepingu rikkumine teatud juhtudel olla kahju põhjuseks, kuid see ei anna alust rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
4. Kolleegiumi hinnangul on siiski võimalik hageja otsese varalise kahju hüvitamise nõue (lennupiletite, hotellikulu ja hindamisakti kulu) võlaõigusseaduse § 115 lg 1 alusel. Võimalik lepingueelsete kohustuste rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue on suunatud eelkõige läbirääkimistest ja sellele tuginemisest tingitud negatiivsete varaliste tagajärgede kõrvaldamisele ehk nn negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamisele.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja  tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

***

Osaniku tuvastushuvi otsuse tühisuse tuvastamisel
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.10.2014.a. otsus nr 3-2-1-76-14

Asjaolud

Hageja, olles kostja osanik, esitas hagi, milles palus tuvastada kostja koosoleku tühisus või tühistada selle koosoleku otsused, tuvastada põhikirja punktide vastuolu põhiseadusega ning tühistada äriregistri kandemäärus kostja põhikirja muutmise osas. Kostja väitel ei olnud hagejal osanike otsuste vastuvõtmise ajal õigusvõimet, ta kanti äriregistrisse hiljem ning hageja osa varasem omaja hääletas vaidlusaluse otsuse poolt.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tuvastas kostja osanike kirjalikul koosolekul vastu võetud põhikirja muutmise ja uue põhikirja kinnitamise otsuse tühisuse. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse mõlemad pooled. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kandemääruse tühistamise nõue ei ole hagimenetluses iseseisev nõue ja positiivset kandemäärust ehk kandemäärust, millega lahendatakse kandeavaldus, ei ole ka võimalik tühistada. Osaühingu põhikiri ei ole õigusakt ja osaühingu põhikirja kooskõla mis tahes seadusega on õiguslik küsimus, mis lahendatakse tsiviilasja läbivaatamisel hageja nõude lahendamise käigus, ning ka see ei ole iseseisev nõue.
2. Osaühingu osanikul on üldjuhul alati õigus nõuda otsuse tühisuse tuvastamist, kui otsusest võivad sõltuda tema õigused ja kohustused osaühingu, selle teiste osanike või muude isikute suhtes. Osaniku tuvastushuvi otsuse tühisuse tuvastamise vastu ei välista ainuüksi see, kui osanik on omandanud osaluse ühingus pärast osanike otsuse vastuvõtmist. Samas ei välista hageja hagemisõigust ka see, et ta ei olnud osa omandamise ega otsuse vormistamise ajal äriregistrisse kantud. Oluline on üksnes see, et hageja on kostja osanik hagi esitamise ajal.
3. Hea usu põhimõttest tulenevalt jaguneb kirjaliku hääletamise puhul tõendamiskoormus selliselt, et kui hageja toob esile asjaolud, mis võimaldavad arvata, et kostja kui vaidlusaluse otsuse teinud osaühing ei ole otsuse eelnõu äriseadustiku § 173 lg 2 eirates osanikele saatnud, peab kostja otsuse eelnõu saatmist tõendama. Kohtuotsuste järgi ei ole kostja tõendanud, et ta neile isikutele otsuse eelnõu saatis.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

***

Kompromiss ja käendaja vastutus
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.10.2014.a. otsus nr 3-2-1-69-14

Asjaolud

Hageja (võlausaldaja) esitas maakohtule hagi kostja (käendaja) vastu võlgnevuse nõudes. Kostja leidis, et hageja tegevuse tulemusena (kompromissi sõlmimine pantijaga) on vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, mistõttu ei ole kostjal enam käenduslepingust tulenevat kehtivat kohustust. Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuid ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seiskoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
2. Kui võlausaldaja ja pantija sõlmivad kompromissi, millega loevad pantija poolt kompromissisumma nõuetekohase tasumisega võlgniku laenulepingutega seotud pantija kohustused võlausaldaja ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks, ei tähenda see seda, et võlausaldajal ei oleks õigust esitada käendaja vastu nõuet ulatuses, milles põhivõlgniku kohustus jäi pärast pandi realiseerimist täitmata. Kompromiss lõpetas pantija ja hageja vahelise õigussuhte, mitte hageja ja kostja kui käendaja vahelise õigussuhte. See aga ei tähenda, et kompromiss ei võiks käendaja vastutuse ulatust mõjutada.
3. Võlaõigusseaduse § 145 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Nimetatud sättele saab käendaja tugineda ka siis, kui nõuet tagav pant (hüpoteek) on seatud kolmanda isiku varale, mitte põhivõlgniku varale.
4. Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Ka nõude rahuldanud käendajal on võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks.

Riigikohus rahuldas osaliselt kassatsioonkaebuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

***

Riigilõivu tagastamine kompromissi kinnitamisel
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.10.2014.a. määrus nr 3-2-1-81-14

Asjaolud

Poolte vahel toimus kohtuvaidlus ning nad esitasid Riigikohtule taotluse, milles palusid kinnitada nendevahelise kompromisslepingu ja lõpetada asja menetlus. Hageja palus hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu osalist tagastamist põhjendusega, et ta maksis hagiavalduse esitamisel riigilõivu rohkem kui oli selle põhiseaduspärane määr.

Kohtu seisukoht

1. Kolleegium tühistab asjas tehtud alama astmete kohtute otsused. Kolleegiumi arvates ei ole kompromiss esitatud asjaolude järgi vastuolus heade kommete ega seadusega ning ei riku olulist avalikku huvi, samuti on seda võimalik täita.
2. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et vaidlusaluses asjas on põhiseaduspäraseks riigilõivuks praegu kehtiv riigilõivumäär. Kolleegiumi arvates tuleb lähtuda 1. jaanuaril 2007 jõustunud ja kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 tabelist. Taotlust pooles ulatuses riigilõivu tagastamiseks ei saa rahuldada. Et riigilõiv, mille osalist tagastamist hageja seoses kompromissi kinnitamisega taotleb, tasuti maakohtu menetluses, kompromiss sõlmiti aga kassatsioonimenetluses, ei olie riigilõivu pooles ulatuses tagastamiseks alust.

Riigikohus kinnitas kompromissi ja lõpetas menetluse.

***

Esindusõiguse tõendamine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.10.2014.a. määrus nr 3-2-1-79-14

Asjaolud

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja sõlmis kostjaga vanasõidukite rendilepingu ning kas kostja on lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Maakohus leidis, et hagejaga sõlmitud rendilepingu teiseks pooleks ei olnud kostja. See tulenes maakohtu arvates esitatud tõenditest, mille järgi hageja pidi olema ja ka oli teadlik, et kostja ei sõlminud rendilepingut enda nimel. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja ringkonnakohus keeldus hageja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Hageja esitas määruskaebuse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada.
2. Praeguses vaidluses on maakohus jaotanud valesti tõendamiskoormuse. Üldise tõendamiskoormuse reegli kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Seega tuleb kostjal tõendada, et ta ei sõlminud lepingut ise, vaid esindas teist isikut. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 116 lg 2 kohaldamine eeldab, et majandus- või kutsetegevuses teise isiku nimel tehingu tegemisel peab olema tehingu teisele poolele äratuntav, millise teise isiku ettevõttes või kutsetegevuses isik tegutseb.
3. Kuigi kohtutoimikust ei nähtu, et maakohus oleks pooltele teatavaks teinud, mis osas maakohus tavamenetlusest kõrvale kaldub, ei järeldu sellest, et maakohus ei lahendanud asja lihtmenetluses. Seda ei mõjuta asjaolu, et maakohus ei teinud asja menetlemisel lihtsustusi ega märkinud ka otsuses, et kaebust selle peale ei pruugi ringkonnakohus menetleda. Ka on võimalik lihtmenetlus korraldada kirjalikus menetluses.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

***

Asja müümine allahinnatult täitemenetluses
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.10.2014.a. määrus nr 3-2-1-83-14

Asjaolud

Avaldaja esitas kaebused kohtutäituri otsuste peale ja palus kohtul need tühistada. Kohtutäituril ei õnnestunud müüa kinnisasja isegi 70% allahinnatult ning kohtutäitur vabastas asja aresti alt ja arestis sama kinnisasja uuesti madalama hinnaga. Pooled vaidlesid selle üle, kas kohtutäituril on õigus täitemenetluse käigus asi alla hinnata rohkem kui 70% esimese enampakkumise alghinnast. Maakohus liitis avaldaja esitatud kaebused ühte menetlusse ja rahuldas avaldaja kaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse ja tegi uue määruse, millega jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri vaidlustatud otsuste peale rahuldamata. Avaldaja esitas määruskaebuse Riigikohtule.

Kohtu seisukoht

1. Määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. 
2. Kui asja ei õnnestu mõistliku aja jooksul müüa, vabastab kohtutäitur asja arestist ning vara arestist vabastamisest teavitab viivitamata sissenõudjat. Seega on kohtutäituril õigus asi aresti alt vabastada siis, kui asja müümine ei ole õnnestunud mõistliku aja jooksul. Kohtutäituril on õigus asi uuesti arestida ning asi uuesti  hinnata.
3. Vara uuesti arestimine madalama hinnaga kui hind, millega üritati vara müüa eelmise arestimisakti alusel, ei riiva ebaproportsionaalselt võlgniku huve, arvestades sissenõudja õigust saada oma nõue rahuldatud hüpoteegieseme müügist.

Riigikohus  jättis määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata.

***


Pooltevaheliste õigussuhete hindamine kahju hüvitamise nõude esitamisel
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.10.2014.a. otsus nr 3-2-1-65-14

Asjaolud

Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja koostöölepingust tulenev võlgnevus või alternatiivselt mh hüvitada ära kasutatud inventari harilik väärtus ja hüvitada saadud kasutuseelis. Kostja ja kolmanda isiku vahel oli sõlmitud koostööleping (kokkulepe), mille viimane  andis hagejale üle ning hageja jätkas kostjale puhastusteenuse osutamist. Kuna kostja jättis osa arvetest tasumata, siis edastas hageja kostjale kokkuleppe erakorralise ülesütlemise avalduse ja tasu, leppetrahvi ning inventari tagastamise nõude. Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga, et hageja on kolmanda isiku lepingu üle võtnud.

Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus osaliselt tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse. Kostja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seiuskoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Tuvastatud asjaolude ja asja materjalide kohaselt ei ole hageja esitanud kostja vastu sõnaselget kahju hüvitamise nõuet.
2. Ainuüksi vallasasja omandiõiguse üleminek ei lõpeta asja suhtes varem sõlmitud kasutuslepingut, see jääb võlasuhtena kehtima lepingu sõlminud poolte vahel. Kui aga kasutusleping alust valdamiseks ei anna, võis kostja muutuda eelduslikult inventari ebaseaduslikuks valdajaks inventari müügist alates. Juhul, kui kostja oli inventari ebaseaduslik valdaja, kuid heauskne, võib ta inventari hävimise või väärtuse vähenemise korral vabaneda vastutusest.
3. Ebaseaduslikus valduses olevate vallasasjade allesoleku korral tuleb asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda ebaseaduslikule valdajale täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina vajalik – eelkõige juhul, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju.
4. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid. Praegusel juhul saab kostja kasutuseeliseks olla kasu, mida ta võis saada seetõttu, et ei pidanud rentima inventari teistelt isikutelt. Rikkumise teel saadu harilikku väärtust tuleb hinnata rikkumise aja seisuga.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Kahju hüvitamise ulatus
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.10.2014.a. otsus nr 3-2-1-90-14

Asjaolud

Hageja esitas hagiavalduse kostja vastu ja palus välja mõista liiklusõnnetusega tekitatud kahju eest hüvitis. Pooled vaidlesid selle üle, millises ulatuses peab kostja hagejale kahju hüvitama. Kostja leidis, et hageja ei ole kahju suurust tõendanud, kostja ei pea hüvitama hagejale samaväärse asja kasutamise kulusid ning kahjuhüvitist tuleb vähendada, kuna hageja ei teatanud talle asendussõiduki üürimisest ebatavaliselt kõrge hinnaga. Maakohus osaliselt rahuldas hagi. Pooled pöördusid ringkonnakohtusse ning kohus tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt välja täiendavalt kahjuhüvitise. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
2. Kahju tekitamine mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel on hinnatav lepinguvälise kahju põhjustamisena ning sellisel juhul on võimalik esitada nõue nii kahju põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes kui ka autovaldaja riskivastutusele tuginedes.
3. Võlaõigusseaduse § 132 lg 4 esimene lause ei välista kahjustatud sõiduki vajalikkust või kasulikkust muul põhjusel kui majandus- või kutsetegevus või töö. See säte ei hõlma üldjuhul isiku soovi kasutada kahjustatud asja oma harrastustega tegelemiseks. Kohtud ei ole tuvastanud, kas sõiduk oli hagejale vajalik või kasulik.
4. Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab kahju suuruse kohus. Kolleegium leiab, et seda saab kohaldada ka säästetud kulude suuruse kindlakstegemisel.
5. Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest ta vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda kohaldatakse mh ka juhul, kui kahjustatud isik jättis juhtimata kahju tekitaja tähelepanu ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule. 

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Jõu kasutamine lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.10.2014.a. määrus nr 3-2-1-95-14

Asjaolud

Avaldaja (isa) esitas lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise tagamiseks avalduse, milles palus piirata ema isikuhooldusõigust laste ja isa suhtlemist puudutavates küsimustes ning määrata lapsele isaga suhtlemise korraldamiseks erieestkostja. Lisaks palus isa kohaldada lapse ema suhtes isa ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmiseks vajadusel jõudu. Maakohus tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, määras lapsega suhtlemise korraldamiseks lapsele kolmeks kuuks erieestkostja, kuid jättis suhtlemise korra täitmisel jõu kohaldamise taotluse läbi vaatamata, asudes seisukohale, et sellise taotluse saab kohtule esitada kohtutäitur, mitte lapse isa. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. Avaldaja esitas määruskaebuse. 

Kohtu seisukoht

1. Määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi. Ekslik on maakohtu seisukoht, et vanem ei saa suhtlemise korra rikkumise kõrvaldamiseks alustatud lepitusmenetluses taotleda kohtult lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks jõu kasutamist. 
2.  Kolleegiumi arvates ei oleks lapse keeldumise korral tema vastu jõudu kasutades võimalik saavutada soovitud eesmärki, s.o lapse vahetut ja loomupärast suhtlemist selleks õigustatud isikuga (vanemaga). Küll aga saab vanem mõjutada ja veenda last suhtlemise korda täitma ega tohi teha kohtumääruse täitmiseks takistusi. Seetõttu saab lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks mõjutada sunnivahenditega nt vanemat, kes on kohustatud võimaldama lapsel kohtu määratud suhtlemise korra järgi teise vanemaga suhelda, ja kasutada vanema vastu sellel alusel jõudu.
3. Täitemenetluse seadustiku § 179 lg 4 ei välista vanema võimalust taotleda juba enne täitemenetluse alustamist kohtuliku lepitusmenetluse ebaõnnestumise puhuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 563 lg 7 p-s 1 sätestatud sunnivahendina täitemenetluses jõu kasutamist. Jõu kasutamise üle otsustades tuleb siiski arvestada, et tegemist on seaduses sätestatud äärmusliku meetmega. Jõu kasutamine on kolleegiumi arvates lubatav üksnes juhul, kui muud meetmed on ammendunud või ei viiks soovitud tulemusele ning jõudu kasutades on võimalik tagada lapsega suhtlemine last kahjustamata.
4. Kohus otsustab üksnes jõu kasutamise võimaluse üle, st annab kohtutäiturile õiguse kasutada lapsega suhtlemise võimaldamiseks vajaduse korral seda takistavate isikute vastu jõudu. Seega jääb vahetu jõu kasutamine lõppastmes kohtutäituri otsustada, kes peab vastavalt asjaoludele ja olukorrale otsustama, kas kasutada lapsega suhtlemise võimaldamiseks jõudu (sh korrakaitse organite abil) või piisab muudest meetmetest. Meetmeid kaaludes peab ka kohtutäitur tegema kõik endast oleneva, et lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmine algaks kiiresti ja toimuks efektiivselt.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse resolutsiooni muutmata.

***

Vanemate ühise hooldusõiguse taastamine ja laste perekonnanime muutmine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.10.2014.a. määrus nr 3-2-1-96-14

Asjaolud

Avaldaja (isa) esitas avalduse, milles palus määrata, et laste vanematel, s.o avaldajal ja emal on laste suhtes ühine hooldusõigus, kuid emal on ainuotsustusõigus laste igakordse viibimis- ja elukoha küsimuses Eesti Vabariigi piires ning isal on ainuotsustusõigus laste perekonnanime taastamise küsimuses. Samuti palus avaldaja tunnistada perekonnaseaduse (PKS) § 214 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Maakohus lõpetas laste ema ainuhooldusõiguse ja määras vanematele laste suhtes ühise hooldusõiguse, välja arvatud otsustusõigus laste viibimiskoha üle, mille andis laste emale. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. Avaldaja esitas määruskaebuse.

Kohtu seisukoht

1. Määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Kolleegiumi arvates ei võimaldaks PKS § 214 lg 3 kohaldamata jätmine anda ühele vanematest mingis lapsele olulises küsimuses ainuotsustusõigust. Seega ei sõltu avaldaja määruskaebuse rahuldamine PKS § 214 lg 3 kohaldamisest ja kolleegium ei saa selle sätte põhiseaduspärasust kontrollida.
2. Vanemad peavad lapse perekonnanime muutmist otsustades pidama silmas lapse igakülgset heaolu, st lähtuma lapse perekonnanime muutmise üle otsustades lapse huvidest, mitte muudest, sh enda subjektiivsetest kaalutlustest. Kohus ei otsusta lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata.
3. Isegi juhul, kui avaldaja saaks õiguse otsustada laste perekonnanime muutmise üle, võiks laste perekonnanime muutmine olla takistatud lapse perekonnanime kohta seaduses sätestatud piirangute tõttu. Praeguses asjas kaalusid kohtud laste huve ja asusid seisukohale, et lastele nende endise perekonnanime andmine tähendaks veel kord laste nime muutmist ning see ei oleks laste huvides, sest põhjustaks lastele asjatult psüühilisi pingeid.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata.

***

Asja väljanõudmise eeldused
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.10.2014.a. otsus nr 3-2-1-86-14

Asjaolud

Hageja esitas hagi kostja vastu, paludes tunnustada enda omandiõigust ehitises asuva alajaama suhtes ning nõuda alajaam ja samas ehitises paiknev traforuum välja kostja ebaseaduslikust valdusest. Kostja väitel ei ole hageja tõendanud, et ta oleks omandanud alajaama seadmed kui vallasasjad või et ta neid valdaks. Põhiliseks vaidlusesemeks oli see, kas alajaam ehk elektriseadmete kompleks on ehitise oluline osa ning seega ka kinnisasja ja hoonestusõiguse oluline osa. Nii maa- kui ka ringkonnakohus jätsid hageja nõuded rahuldamata. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kohtud ei ole hinnanud hageja väiteid traforuumi valdamiseks sõlmitud suulise lepingu lõpetamise kohta. Asjaolu, et kostja on ruumis asuvate seadmete omanik, ei anna talle alust tähtajatult õigusliku aluseta hageja omandis olevat ruumi (tasuta) kasutada ega vallata.
2. Alajaamal on iseseisev kasutusotstarve, mis ulatub väljapoole ehitist, kuhu see on paigutatud. Seega ei ole põhjust ka alajaama lugeda just selle ehitise oluliseks osaks, milles see paikneb. Alajaama ehitise oluliseks osaks lugemist ei õigusta ka asjaolu, et selle kaudu elektriga varustatavad tarbijad paiknevad samal kinnistul. Ehitise olulise osa määramisel ei saa kinnistut ehitisega samastada. Nii saab alajaama lugeda vallasasjaks.
3. Omandiõiguse tunnustamise nõudel ei ole iseseisvat tähendust, vaid see on asja valdusest väljanõude rahuldamise eelduseks. Kuna ei vaielda selle üle, et alajaama valdab kostja (seda kinnitab mh vindikatsioonihagi esitamine), eeldatakse kostja omandiõigust sellele. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks alajaama omanik muul põhjusel kui seetõttu, et talle kuulub hoonestusõiguse alusel ehitis, kus alajaam asub (nt et ta oleks alajaama kelleltki vallasasjana omandanud).

Riigikohus rahuldas osaliselt kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

***

Dividendi maksmise kohustus vähemusaktsionäri nõudmisel
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.10.2014.a. otsus nr 3-2-1-89-14

Asjaolud

Pooled vaidlesid selle üle, kas püsivalt kasumis olevas aktsiaseltsis on enamusaktsionäridel kohustus võtta vastu otsus jaotada kasumit, kui vähemusaktsionärid seda soovivad. Hageja palus mh tunnistada üldkoosoleku vaidlusaluse otsuse punkt kehtetuks. Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et kohustus maksta dividendi ei tulene küll otseselt seadusest, kuid see tuleneb õiguse üldpõhimõttest – hea usu ja üksteise õigustega arvestamise põhimõttest. Hageja ja kostja I pöördusid Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi vale tõlgendamise ja tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu andmise tõttu.
2. Hea usu põhimõttele tuginedes ei ole vähemusaktsionäridel võimalik nõuda teistsuguse kasumi jaotamise otsuse vastuvõtmist, kui see, mis on vastu võetud aktsiaseltsi üldkoosolekul seaduses või põhikirjas sätestatud häälteenamuse reegleid järgides. Dividendi maksmisel on otsustusõigus enamikku hääli omavatel aktsionäridel ning nad on oma tahte kujundamisel ja hääletamisel vabad. Hea usu põhimõte, olles küll eraõiguse üldpõhimõte, ei saa siiski olla aluseks uute õigusinstituutide loomisel olukorras, kus seadusandja ei ole sellise instituudi loomist vajalikuks pidanud.
3. Üldkoosoleku otsust saab vaidlustada põhjendusega, et hääled on antud mingit seaduses sätestatud keeldu rikkudes, üksnes otsuse kehtetuks tunnistamise kaudu. Sellises olukorras ei ole kohaseks õiguskaitsevahendiks nõue, millega palutakse tuvastada vastupidise sisuga otsuse vastuvõtmine.
4.  Väikeaktsionäridel on õigus kasumi jaotamisest pahatahtliku hoidumise korral ehk kasumi ärajuhtimise korral nõuda suuraktsionärilt äriseadustiku § 289 lg 1 järgi tekitatud kahju (näiteks saamata jäänud dividend) hüvitamist, kuid selleks peab olema selgelt tuvastatud kasumi jaotamata jätmise pahatahtlik eesmärk ja eesmärk suunata kasum muul viisil otse enamusaktsionäri käsutusse. Kasumi jäämine aktsiaseltsi käsutusse kas investeerimisvajadusteks või reservina ei ole käsitatav kasumi pahatahtliku kõrvalejuhtimisena.

Riigikohus rahuldas kostja I kassatsioonkaebuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi tervikuna rahuldamata.