Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid – november 2016

Loovutamismäärus. Loovutamisvahistuses viibimise seaduslikkus
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.11.2016 a. määrus nr 3-1-1-81-16


Asjaolud 


Maakohtu a määrusega loovutati isikut X süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks Prantsuse Vabariigile ja tema suhtes kohaldati loovutamisvahistust kuni üleandmiseni. Loovutamismäärus jõustus, mil ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ja selle peale esitatud kaebuse rahuldamata. Isiku X kaitsja esitas maakohtule taotluse kontrollida loovutamisvahistuse põhjendatust ja vabastada viivitamatult isik X vahi alt. Maakohus jättis taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohus jättis kaitsja määruskaebuse rahuldamata. Kaitsja pöördus Riigikohtusse. 


Riigikohtu seisukohad 


1. Praeguses asjas tõusetunud vaidluse lahendamiseks tuleb kõigepealt otsustada, kas maa- ja ringkonnakohtu määruste tegemise ajal olid vahistuse põhjendatuse kontrollimist puudutavad sätted (KrMS § 137 kuni 31. augustini 2016 kehtinud redaktsioonis, v.r.) loovutamisvahistusele analoogia korras kohaldatavad. 
2. Ringkonnakohus märkis põhjendatult, et KrMS § 137 lg 1 p 1 nägi ette vahistuse põhjendatuse kontrollimise kriminaalasja kohtueelses menetluses enne lõpliku lahendi tegemist. Kuna isiku X loovutamisküsimus lahendati lõplikult maakohtu 12. veebruari 2016. a määrusega, mis jõustus 7. märtsil 2016, ei saanud praeguses asjas KrMS § 137 lg 1 p 1 (v.r.) kohaldamine kõne alla tulla. 
3. Loovutamismääruse täitmise kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele vastavust puudutavad vaidlused tuleb lahendada KrMS § 431 alusel lahendi teinud kohtu või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtuniku määrusega. Kohtud keeldusid alusetult isiku X loovutamisvahistuses viibimise seaduslikkuse kontrollimisest ja tema vahi alt vabastamise taotluse läbivaatamisest ning rikkusid selliselt toimides oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 



Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.



***
Vaidluse all olevate kohtueelse menetluse andmete avalikustamine kohtuliku arutamise ajal
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.11.2016 a. määrus nr 3-1-1-80-16


Asjaolud 


Maakohus kohaldas prokuröri taotlusel kannatanu OÜ X seaduslikule esindajale, isikule X 1000 euro suurust rahatrahvi selle eest, et ta avaldas uudisteportaalile antud kommentaarides kriminaalasja kohtueelse menetluse andmeid. OÜ X esindaja, isik Y, esitas määruskaebuse. Ringkonnakohus jättis maakohtu lõppjäreldused muutmata. OÜ X esindaja, isik Y, pöördus Riigikohtusse. 



Riigikohtu seisukohad 


1. Peab otsustama, kas KrMS § 214 lg-st 3 tulenev trahvi määramise õigus laieneb ka kohtumenetluse ajale ja kriminaalasja lahendavale kohtule. Olukorras, kus eeluurimiskohtuniku volitused on kriminaalasja kohtusse saatmise ajaks lõppenud, kuid kriminaalasja arutama asuval kohtul pole veel tekkinud võimalust menetlusandmete avaldamist piirata, on tegemist menetlusseaduse lüngaga. 
2. KrMS § 214 üks eesmärk on eelduste loomine kriminaalasjade tulemuslikumaks menetlemiseks. Ajaks, mil süüdistusakt on saadetud kohtusse, on aga vähemalt prokuratuuri eeldatava hinnangu kohaselt kõik tõe tuvastamiseks vajalikud tõendid kogutud ja loodud ühtlasi nõutavad eeldused kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks. Seetõttu ei saa menetluse selles staadiumis ainult KrMS § 214 eesmärkidega isiku trahvimise vajadust õigustada. 
3. Kohtumenetluse tingimustes ei saa kohtueelse menetluse andmete avaldamine enam sõltuda prokuratuuri loast, sest tõendeid esitatakse, avaldatakse ja uuritakse KrMS 10. peatüki 4. jaos sätestatud korras. Öeldu tähendab, et kõneks olevas menetlusetapis ei ole võimalik KrMS § 214 alusel menetlusandmete avaldamist piirata ja trahvi määramise õigus on kriminaalasja arutaval kohtul üksnes alusel. Seda aga juhul, kui avaldatakse kinnise kohtuistungi, mitte kohtueelse uurimise andmeid. 
4. Kuigi KrMS § 214 lg 3 teises lauses nimetatakse kahtlustatava kõrval menetlusosalisena ka süüdistatavat, ei saa sellest siiski järeldada, et vaadeldava sätte toime võiks laieneda kohtumenetluse ajale ja anda trahvi määramise õiguse kriminaalasja menetlevale kohtule. Isik saab olla süüdistatava staatuses seega ka ajal, mil kriminaalasja pole veel kohtusse saadetud. 
5. Kuivõrd kannatanu esindaja avaldas vaidluse all olevaid kohtueelse menetluse andmeid kohtuliku arutamise ajal, ei saanud maakohus trahvi määramisel tugineda KrMS § 214 lg-le 3. 


Riigikohus rahuldas määruskaebuse.



***
Kuriteokahtlus
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.11.2016 a. määrus nr 3-1-1-78-16


Asjaolud 


Maakohus rahuldas prokuratuuri taotluse ja arestis kolmandale isikule kuuluv sõiduauto laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. Kolmas isik esitas määruskaebuse, mille ringkonnakohus rahuldamata jättis. Kolmanda isiku esindaja pöördus Riigikohtusse. 



Riigikohtu seisukohad 


1. Ehkki vara arestimise üheks eelduseks oleva kuriteokahtluse kindlakstegemisel kehtib lihtsustatud tõendamisstandard, peab vara arestimise määrusest siiski alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. 
2. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. 
3. Kohtud on tõendite sisu avamata ja kuriteokahtlusega seostamata jätmist põhjendanud kohtueelse uurimise eesmärkide kaitsmisega. Samas pole võimalik vara arestimise vaidlustamisel kaitseõigust efektiivselt teostada, kui kuriteokahtlust kinnitavaid tõendeid sisuliselt ei avaldata või tehakse seda üksnes sellisel määral, mis ei seo isiku käitumist jälgitavalt kahtlustuse esemeks oleva kuriteoga. 
4. Kohtud on peamiselt loetlenud prokuratuurile ja kohtule teadaolevaid tõendeid. Üksnes viide isiku X elukohast leitud võtmehoidjale on ka lihtsustatud tõendamisstandardi korral ebapiisav, kuna ei võimalda kahtlustataval ega kolmandal isikul reaalselt enda kaitseõigust teostada. Kohtulahendi põhjendamise kohustust on oluliselt rikutud KrMS § 339 lg 2 mõttes. 



Riigikohus rahuldas määruskaebuse osaliselt ning saatis määruskaebuse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.



***
Isiku võime kanda karistust
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.11.2016 a. määrus nr 3-1-1-87-16


Asjaolud 


Maakohtu otsusega tunnistati isik X kokkuleppemenetluses süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 1 järgi. Kohus määras, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui isik X ei pane üheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab kontrollnõudeid ning kohustust mitte tarvitada narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Kriminaalhooldusametnik esitas maakohtule erakorralise ettekande, taotledes isikule X mõistetud karistuse täitmisele pööramist. Ettekande kohaselt oli kriminaalhooldusalune rikkunud korduvalt registreerimiskohustust. Maakohus pööras isikule X mõistetud karistuse täitmisele. Ringkonnakohus jättis isiku X kaitsja määruskaebuse rahuldamata. Isiku X kaitsjad pöördusid Riigikohtusse. Riigikohtus vaieldi selle üle, et isik X ei pruukinud oma vaimse seisundi tõttu olla võimeline kohtuotsusega mõistetud ja täitmisele pööramata jäetud vangistust kandma.  



Riigikohtu seisukohad 


1. Võttes arvesse, et isikul X 2011. aastal diagnoositud psüühikahäire on välja kujunenud pikaajalise narko- ja alkoholisõltuvuse tagajärjel, võib isiku X vaimne seisund olla praeguseks alkoholi, aga ka varasema narkootikumide tarvitamise jätkamise tõttu muutunud ning tema püsikujuline psühhootiline seisund süvenenud. Seetõttu määruskaebustes tõstatatud kahtlused isiku X võimes kanda karistust on põhjendatud. 
2. Olukorras, kus täitmiskohtunik tuvastab, et süüdimõistetu ei ole võimeline vaimuhaiguse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäire tõttu talle mõistetud karistust kandma, ei saa seda KrMS § 425 lõikest 2 tulenevalt täitmisele pöörata. Seepärast on ka karistuse täitmisele pööramise menetluses vaja kahtluse korral möödapääsmatult tuvastada süüdimõistetu psüühiline seisund ja teha kindlaks, kas tema puhul tuleb karistuse täitmisele pööramine kõne alla. 
3. Maa- ja ringkonnakohus on jätnud arutatavas kohtuasjas põhjendamatult välja selgitamata, milline on isiku X vaimne seisund karistuse täitmisele pööramise menetluse ajal, ega ole sellest lähtuvalt kontrollinud, kas ta on võimeline karistust kandma või mitte. Nimetatud vead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 



Riigikohus rahuldas määruskaebused osaliselt ning saatis asja uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.



***
Kujutiseekspertiis. Kujutiseeksperdi pädevus
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.11.2016 a. otsus nr 3-1-1-82-16


Asjaolud 


Maakohtu otsusega tunnistati isik X süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p-de 1 ja 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 18 aastat vangistust. Isiku X kaitsja esitas apellatsiooni, mille ringkonnakohus rahuldamata jättis. Isiku X kaitsja esitas kassatsiooni. 



Riigikohtu seisukohad 


1. Nõustuda ei saa kaitsjaga, et vaidlusalune ekspertiisiakt on lubamatu, kuna selle põhjal ei saa tuvastada, kui suures mahus kujutiseekspert temale esitatud videofaile töötles. Ekspertiisi käigu ja eksperdiarvamuse kujunemise jälgitavuse ja kontrollitavuse tagavad KrMS § 107 lg 3 punktides 1 ja 2 sätestatud nõuded, mille kohaselt tuleb ekspertiisiaktis obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. 
2. Kohtupraktikas on sedastatud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on vajalik juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. 
3. Kujutiseekspertiisi sisuks on kujutise tehniline uuring. See hõlmab eeskätt kujutava materjali digitaalset töötlust (nt videosalvestise kvaliteedi parandamine, selle kaadrite eraldamine ja liitmine), aga ka kujutise analüüsi, sh erinevate kujutiste töötlemisjärgset võrdlevat uurimist jms. Kujutiste võrdlemise täielikkus ja tulemuslikkus sõltub paljuski kujutava materjali töötlemise mahust ja spetsiifikast. Seepärast ei ole kujutiseeksperdi pädevuses mitte üksnes kujutiste digitaalne töötlus, vaid ka nende võrdlemine ja seeläbi võrdlemist võimaldavate tunnuste väljatoomine. 
4. Kui kohtule on kohtulikul uurimisel esitatud tõendina kujutiseekspertiisi kohta koostatud ekspertiisiakt, tuleb tal hinnata selle tõendi lubatavust ja usaldusväärsust ning põhistada ekspertiisiaktile, sh eksperdiarvamusele, tuginemist. Kaitsjal oli kujutiseeksperdi pädevuse ja eksperdiarvamuse vaidlustamisel võimalus taotleda kohtuistungitel eksperdi küsitlemist kujutiseekspertiisi tegemise ja esitatud eksperdijärelduste kohta. Seda õigust aga kaitsja maa- ega ringkonnakohtus ei kasutanud. 



Riigikohus jättis kassatsiooni rahuldamata.



***
Kinnisasja arestimise akti tagantjärele täiendamine
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 09.11.2016 a. otsus nr 3-1-1-64-16


Asjaolud 


Maakohtu otsusega tunnistati isik X (süüdistatav) süüdi karistusseadustiku (KarS) § 308 järgi ja karistati teda rahalise karistusega, suurusjärgus 960 eurot. Rahaline karistus jäeti tingimisi kohaldamata, kui isik X ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Lisaks mõisteti isikult X välja tsiviilhagi summas 440 eurot isiku Y kasuks. Süüdistatav ja tema kaitsja esitasid apellatsioonid. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse täielikult. Prokurör esitas kassatsiooni. 



Riigikohtu seisukohad 


1. Nõustuda tuleb ringkonnakohtuga selles, et enamik käsikirjaliselt lisatud tekstist puudutab asjaolusid, mis olid täiturile teada juba enne kinnisasja arestima (üles kirjutama) asumist ning mis võinuks seega olla olemas juba arvutikirjas. Siiski ei muuda see fakti, et käsikirjaliste märkuste tegemine ei ole kohtutäiturimäärustiku (määrustiku) kohaselt välistatud ning ei kahanda seetõttu ka arestimisakti usaldusväärsust. 
2. Parandusele kuupäeva ja allkirja lisamise nõue sõltub sellest, kas käsikirjaline märkus on tehtud arestimisakti koostamise ajal või alles pärast seda. Esmalt tuleneb selline arusaam juba määrustikust endast, mille § 20 lg 6 ls 1 kasutab sõna „hilisem“. Peamise tähendusega on siinkohal aga TMS § 75 lg 3 ls-s 2 ja lg 4 ls-s 1 sätestatu. Ringkonnakohus on kehtestanud vaatlusaluse dokumendi suhtes põhjendamatult range ning materiaalõiguslikust regulatsioonist irduva usaldusväärsuse standardi. 
3. Ringkonnakohus on oma otsuses sedastanud, et kuna isik X ei esitanud kohtule talle edastatud arestimisakti ärakirja, on nende käsikirjaliste juurdekirjutuste tõesust puudutavas osas tegemist nn sõna-sõna-vastu-olukorraga, kus kahtlused tuleb KrMS § 7 lg-st 3 juhindudes tõlgendada süüdistatava kasuks. Sellisele seisukohale asudes on ringkonnakohus muutnud praktiliselt sisutühjaks juba viidatud TMS § 75 lg-tes 3 ja 4 sisalduva regulatsiooni. 
4. Nn põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. 
5. Iseenesest ei ole välistatud, et selline arestimisakti ühepoolselt hilisemate täienduste lisamine võib aset leida, kuid kindlasti ei saa sellekohast järeldust rajada pelgalt faktile, et võlgnik ei võimalda akti autentsust kontrollida, jättes oma väidete kinnitamiseks esitamata talle antud või kätte toimetatud arestimisakti ärakirja. Ringkonnakohtu otsuses puudub igasugune isiku X ütluste ja nende usaldusväärsuse analüüs, sh haakuvus ülejäänud tõendikogumiga jne. Ka neid minetusi tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. 
6. Materiaalõiguslikult on väär arusaam, et kinnisvara arestimise akti puudused toovad kaasa vara arestimise tühisuse tervikuna. Seega isegi juhul, kui arestimise akt on ebaõigesti vormistatud, ei tulene sellest veel automaatselt arestimise tühisust ning välistatud ei ole täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara loata käsutamise või kasutamise karistusõiguslik omistamine süüdistatavale, s.o vastutus KarS § 308 lg 1 järgi. 
7. TMS § 75 lg 5 kohaselt ei või võlgnik või sissenõudja, kes viibis vara arestimise juures ja ei teinud arestitava vara kohta avaldusi ega märkusi, kaevata akti ebaõige koostamise peale ega tugineda hiljem akti ebaõigsusele. 



Riigikohus rahuldas kassatsiooni osaliselt.



***
Väärteomenetluse lõpetamine. Väärteomenetlusõiguse rikkumine
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 09.11.2016 a. otsus nr 3-1-1-85-16


Asjaolud 


Keskkonnainspektsioon (KKI) koostas väärteoasjas kiirmenetluse otsuse, millega karistas isikut X-i jahiseaduse (JahiS) § 57 järgi rahatrahviga, suurusjärgus 300 eurot, selle eest, et ta pidas jahiseltsi jahimaadel jahti, rikkudes keskkonnaministri määrusega nr 32 kehtestatud „Jahieeskirja“ § 3 lg 4 nõudeid. Maakohus tühistas KKI otsuse, rahuldas kaebuse ja lõpetas väärteomenetluse. KKI esitas kassatsiooni. 



Riigikohtu seisukohad 


1. Väärteomenetluse lõpetamine on VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi vältimatu siis, kui väärteoprotokoll või kiirmenetluse otsus on koostatud nii puudulikult, et see ei võimalda menetlusalusel isikul enda kaitseõigust teostada ja kohtul tegu talle omistada, Nõustuda tuleb kassaatoriga, et arutatavas väärteoasjas tuleb nimetatud väärteomenetluse lõpetamist tingivate asjaolude esinemist eitada. 
2. Võimalikku tagajärge, s.o uluki surmamist, tuleb küll arvesse võtta väärteo eest karistuse mõistmisel, kuid selle tuvastamatus ei välista väärteokoosseisu objektiivse koosseisu täitmist ega anna alust väärteomenetluse lõpetamiseks. Jälgimatud on aga maakohtu otsuse põhistused, mille kohaselt on kiirmenetluse otsuses olev väärteo kirjeldus ebapiisav isiku X karistamiseks JahiS § 57 järgi. Need puudused on käsitatavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. 
3. Kriminaalkolleegium on enda senises praktikas kestvalt toonitanud, et lähtudes VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud uurimispõhimõttest peab maakohus olukorras, kus kahtluse alla on seatud tõendiallika usaldusväärsus, vajadusel astuma omal algatusel asjakohaseid samme selle tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimiseks. 
4. Seega, lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb kohtul vajaduse korral omal algatusel koguda ja kontrollida kohtumenetluse käigus veel lisatõendeid. Ka seda põhimõtet ei ole maakohus praegusel juhul järginud, mida kriminaalkolleegium loeb samuti väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 tähenduses. 



Riigikohus rahuldas kassatsiooni ja saatis asja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.



***
Menetluskulude hüvitamine
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.11.2016 a. otsus nr 3-1-1-90-16


Asjaolud 


Isik X tunnistati maakohtu otsusega süüdi. Sama otsusega tunnistati süüdi ka isikud Y ja Z, kuid nende suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu. Isiku X kaitsja esitas apellatsiooni, mille ringkonnakohus rahuldamata jättis. Isiku X kaitsja esitas kassatsiooni. Riigikohus tühistas maa- ja ringkonnakohtu otsuse osaliselt ning tühistatud osas saatis asja uueks arutamiseks maakohtule. Maakohus mõistis isiku X õigeks ja hüvitas talle 8280 eurot õigusabikulusid. Prokuratuur esitas apellatsiooni. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse. Isiku X kaitsja esitas kassatsiooni. 


Riigikohtu seisukohad 


1. KrMS § 180 lg 3 kohaldamist puutuvalt on Riigikohus selgitanud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu. Olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Praeguses asjas pole isik X ega tema kaitsja esitanud kohtule süüdistatava varatuse kohta ühtki tõendit ega taotlenud kohtult ka vastava teabe väljanõudmist. 
2. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Praegusel juhul ei taotletud kaitsjatasu hüvitamist kriminaalasja esmakordsel arutamisel õigeaegselt. 
3. KrMS § 191 lg-st 3 tulenev pädevus hõlmab ka ringkonnakohtu ja Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus juhul, kui madalama astme kohtu vaidlustatud otsuses on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt lahendamata. 



Riigikohus rahuldas kassatsiooni osaliselt.



***
Sõidumeeriku kasutamine
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.11.2016 a. otsus nr 3-1-1-93-16


Asjaolud 


Liikluspolitseinik koostas isikule X väärteoprotokolli. Selle kohaselt juhtis menetlusalune isik samal päeval mootorsõidukit, mille mass ja teljekoormused ületasid sõiduki registreerimisel määratud ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määrusega nr 42 (määrus) kehtestatud väärtusi. Isikut X karistati rahatrahviga. Isik X esitas kaebuse maakohtule, mille kohus rahuldas osaliselt. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pöördus Riigikohtusse. 



Riigikohtu seisukohad 


1. LS § 130 lg 12 p-s 8 sätestatud erandi kohaselt ei rakendata EÜ määruse nr 561/2006 nõudeid, sh kohustust kasutada sõidumeerikut, juhtide suhtes riigisisesel maanteeveol mh siis, kui sõidukit kasutatakse seoses kanalisatsioonitöödega. Kuna Eesti Vabariik on võtnud EÜ määruse art 13 lg 1 p-s h sisalduva erandi üle sisuliselt üks ühele, tuleb ka liiklusseaduses sisalduvate mõistete avamisel arvestada Euroopa õiguse kohaldamise reegleid. 
2. Näiteks mõiste “seoses gaasihooldusteenustega” all on peetud silmas üksnes sõidukeid, mida kasutatakse olulises ulatuses üksnes seoses gaasi tootmise, transportimise ja jagamisega või seoses nendeks tegevusteks vajalike rajatiste hooldamisega. Lisaks eeldab sõidumeeriku kasutamise erand avalikes huvides osutatavaid gaasihooldusteenuseid. 
3. Mõiste "seoses olmejäätmete kogumise ja kõrvaldamisega" hõlmab aga olmejäätmete kogumist kohast, kus jäätmed on ladustatud. Masinad, mida selliseks kogumiseks kasutatakse, läbivad piiratud vahemaid lühikese ajavahemiku jooksul ja jäätmete transportimisel on võrreldes jäätmete kogumisega üksnes abistav tähendus. Olmejäätmete kogumine, mis ei vasta nimetatud kriteeriumitele, ei lange sõidumeeriku kasutamise kohustuse erandi alla. 
4. Maakohus pidi arutataval juhul LS § 130 lg 12 p 8 kohaldamise eeldusena kindlaks tegema, et isiku X tehtud vedu oli seotud konkreetse kanalisatsioonitööga ja veosega liikluses osalemine oli selle töö tegemises kõrvalise, s.o abistava tähendusega. Kontrolli käigus esitatud veoselehel puuduvad mis tahes andmed, mille alusel saaks seostada tehtud veo konkreetse kanalisatsioonitööga. 
5. Kohtuotsuse põhjendustes ilmnenud tõendite hindamist puudutavad lüngad ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on toonud kaasa AutoVS § 31.3 ning LS § 217 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegude osas väärteomenetluse alusetu lõpetamise, mis on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. 



Riigikohus rahuldas kassatsiooni ning saatis asja tühistatud osas uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.



***
Menetluskulud, riigi õigusabi
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.11.2016 a. otsus nr 3-1-1-89-16


Asjaolud 


Maakohtu otsusega tunnistati isikud X ja Y süüdi karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 p-de 5, 7, 8 ning 9 järgi ja neid karistati vangistusega 15 aastaks. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdistatavatelt riigi kasuks välja menetluskulud. Isikute kaitsjad esitasid apellatsioonid. Isiku X kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt, isiku Y kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Isikute kaitsjad pöördusid Riigikohtusse. 



Riigikohtu seisukohad 


1. Ajavahemikul, kui isikute kaitsjad tegid käesolevas asjas riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud, ei kehtinud RÕS § 22 lg-s 6 viidatud kord, mille alusel määrata kindlaks riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulu hüvitamise ulatus. Riigikohtu üldkogu leidis, et sellises olukorras tuleb (tuli) kuni põhiseaduse nõuetele vastava regulatsiooni kehtestamiseni riigi õigusabi kulud, mis oleks tulnud hüvitada tasude ja kulude korra punktide 51–54 järgi, kindlaks määrata riigi õigusabi seaduse alusel, kohaldades vajadusel analoogiat või muid õiguslünga ületamise viise. 
2. Praeguses asjas tuleb määratud kaitsjate sõidukulu KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka arvamisel aluseks võtta üldkogu otsusest tulenev sõiduauto kasutamise tegelik kulu (0,08 €/km). RÕS §-st 38.1 tulenevalt on tasude ja kulude uue korra § 17, sh selle lõige 2 tagasiulatuvalt kohaldatav ka isikute kaitsjate sõidukulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel. Kuna kriminaalmenetlus ei ole veel lõppenud, pole riigi õigusabi kulude hüvitamise suurust lõplikult kindlaks määratud ja seega on RÕS § 38.1 kohaldatav. 
3. Tasude ja kulude uue korra § 17 tagasiulatuvat kohaldamist riigi õigusabi teenuse osutajate suhtes õigustab praegusel juhul see, et sättes ette nähtud sõidukulu hüvitise määr (0,3 €/km) on kõrgem kui üldkogu otsusest tulenev sõiduauto kasutamise eelduslik tegelik kulu (0,08 €/km), millest tuleks riigi õigusabi osutamisega seotud sõidukulude hüvitamisel lähtuda siis, kui tasude ja kulude uue korra tagasiulatuv kohaldamine võimalik ei oleks. 
4. Ajal, kui süüdistatavate kaitsjad tegid riigi õigusabi osutamisega seotud sõite, puudus õiguslik alus hüvitada advokaadile (advokaadibüroo pidajale) sõidukulu üldkogu eeldatud sõiduauto kasutamise tegelikust kulust (0,08 €/km) suuremas määras. Järelikult ei saanud riigi õigusabi osutamisega seotud sõidukulu hüvitist sellest määrast suuremas ulatuses ka KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka arvata ega menetlusosaliselt välja mõista. 
5. Kolleegium on korduvalt leidnud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Põhjendamatut riigi õigusabi tasu ei arvata ka KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka. 



Riigikohus rahuldas kassatsioonid osaliselt.



***
Karistusaeg. Riigi õigusabi
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.11.2016 a. otsus nr 3-1-1-91-16


Asjaolud 


Maakohtu otsusega tunnistati isik X süüdi karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. Ringkonnakohus jättis apellatsiooni rahuldamata. Isiku X kaitsja esitas kassatsiooni.



Riigikohtu seisukohad 


1. Kriminaalasja menetlevaks ametnikuks saab olla uurimisasutuse ametnik, kes teeb kriminaalmenetluse läbiviimiseks kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimis- või muid menetlustoiminguid. Sellest tulenevalt ei saa menetlejarolli omistada uurimisasutuse ametnikule, kes ei ole kriminaalmenetluses menetlustoiminguid teinud. 
2. KarS § 68 lg 1 järgi arvatakse eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, karistusaja hulka. Kohus jättis kindlaks tegemata, millal isik X loovutamisvahistuses viibis ega järginud KarS § 68 lg-st 1 tulenevat nõuet arvata loovutamisvahistuses viibitud aeg karistusaja hulka. Selle jättis tähelepanuta ka ringkonnakohus. Kohtud kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust ja rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 
3. Sõidukulude hüvitamisel ei ole tähtsust sellel, kas advokaat peab riigi õigusabi osutamiseks sõitma kohale asulast, kus asub advokaadibüroo, mille kaudu ta õigusabiteenust pakub, või mitte. Advokaadid tegutsevad riigi õigusabi osutamise valdkonnas vaba konkurentsi tingimustes ning võivad osutada riigi õigusabi mistahes Eesti piirkonnas. 
4. Otsuses nr 3-1-1-89-16 asus kriminaalkolleegium seisukohale, et Riigikohtu üldkogu otsusega tunnistati tasude ja kulude korra punktid 51–54 (koos volitusnormiga) kehtetuks algusest peale (tagasiulatuvalt) ning kõikide isikute suhtes. Ajavahemikul märtsist 2015 kuni aprillini 2016, mil isiku X kaitsja kandis riigi õigusabi osutamisega seoses sõidukulu, ei kehtinud seega RÕS § 22 lg-s 6 viidatud kord, mille alusel määrata kindlaks riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulu hüvitamise ulatus.



Riigikohus rahuldas kassatsiooni osaliselt.



***
Tahtlus
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.11.2016 a. otsus nr 3-1-1-76-16


Asjaolud 


Isik X anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta tekitas võimlemise käigus enda elukaaslase 10‑kuusele lapsele vigastusi, tekitades nende vigastustega lapsele füüsilist valu. Maakohus mõistis isiku X talle esitatud süüdistuses õigeks. Prokuratuur esitas apellatsiooni. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega mõistis isiku X-i süüdi. Isiku X kaitsja esitas kassatsiooni. 



Riigikohtu seisukohad 


1. KarS § 121 lg 1 kohaselt on kriminaalkorras karistatav nii teise isiku tervise kahjustamine kui ka tema kehaline väärkohtlemine valu põhjustaval viisil. Praegusel juhul on isikule X arvatud süüks mõlema koosseisualternatiivi realiseerimine, s.o nii tervisekahjustuse kui ka valu samaaegne põhjustamine lapsele võimlemise käigus. Seega saab ka tahtlusest nende koosseisualternatiivide suhtes rääkida eraldi. 
2. Arvestades rääkimisvõimetu lapse piiratud võimekust välismaailmaga suhtlemisel, saab ja ka tuleb vastavasisulised järeldused rajada eeskätt lapse häälelisele väljendusele, milleks praegusel juhul oli vali nutt. Seda ei tule aga mõista selliselt, nagu oleks iga valutunde tekitamine, millega kaasneb lapse nutt, kriminaalkorras karistatav. 
3. Ei ole kahtlust, et isik X sai lapsega võimlemisharjutusi tehes aru ning leppis asjaoluga, et tema sooritatud harjutused põhjustasid lapsele märkimisväärset valu KarS § 121 lg 1 alt 2 tähenduses. Isik X aga ignoreeris neid üheselt valu põhjustamisena tõlgendatavaid märke, mis on aga käsitatav tagajärje saabumisega soostumisena KarS § 16 lg 4 tähenduses. 
4. Tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks. 
5. Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks. 



Riigikohus jättis kassatsiooni rahuldamata.



***
Soodustuskelmus. Võltsitud dokument
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.11.2016 a. otsus nr 3-1-1-96-16


Asjaolud 


Maakohus mõistis isiku X (süüdistatav) süüdi KarS § 210 lg-te 1 ja 2 järgi selles, et hinnapakkumistega lõi ta PRIA-le tegelikust ehitustööde maksumusest ebaõige ettekujutuse. Samuti tunnistas maakohus isiku X-i süüdi ametialases võltsimises. Süüdistatav võltsis ametiisikuna hinnapakkumisi materiaalselt, muutes nendes sisalduvaid andmeid ehitustööde maksumuse kohta. Ringkonnakohus jättis isiku X kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Isiku X kaitsja pöördus Riigikohtusse. 



Riigikohtu seisukohad 


1. Arutatavas kriminaalasjas omab tähendust KarS § 210 lg-s 2 sätestatud koosseisualternatiividest esimene, s.o pettuse teel soodustuse saamine. Selle kuriteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on pettus, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning seeläbi soodustuse saamine. Soodustuskelmuse koosseis kaitseb üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid. 
2. Kõnealuse kuriteokoosseisu subjektiks saab KarS § 210 lg-st 2 lähtuvalt olla üksnes soodustuse saaja. Seega selleks, et isikut käsitada soodustuse saajana, peab väljamakse olema avalikest vahenditest eraldatud majandustegevuses osalevale isikule ja edendama tema majandustegevust. 
3. Sarnaselt maa- ja ringkonnakohtuga, on soodustus KarS § 210 lg-st 1 lähtuvalt ka selline isikule tasuta või osaliselt tasuta väljamakse avalikest vahenditest, millel võib olla mitu eesmärki. Seejuures ei pea soodustuse peamine eesmärk olema majanduslikku laadi, vaid võib sõltuvalt teo toimepanemise asjaoludest olla ka mittemajanduslik, näiteks tervishoiu-, kultuuri- või haridusalase tegevuse soodustamisel. 
4. Isiku X ebaõigena esitatud andmed projektitoetuse taotluses olid soodustusrelevantsed, s.t neist sõltus soodustuse (projektitoetuse) saamine ja selle suurus investeerimisobjekti rahastamiseks. Isik X kahjustas majanduskäibe ausust ja PRIA tegevust avalikest vahenditest toetuste andmisel. 
5. KarS § 299 on KarS § 345 suhtes erinorm ja dokumendi võltsimist sisustatakse nende koosseisude puhul samadel alustel, v.a erisubjekti (ametiisik) ja eesmärgi (õiguste omandamine ja kohustustest vabanemine) osas. Dokumendi väljaandja ei pea olema tuvastatav ainuüksi tema allkirja kaudu. Maa- ja ringkonnakohus lugesid õigesti isiku X võltsitud hinnapakkumised dokumentideks KarS § 299 lg 1 ja § 345 lg 1 tähenduses. 
6. Dokumendi kasutamist ei saa võrdsustada selle väljaandmisega ja see ei hõlma seega võltsitud dokumendi väljaandmist KarS § 299 lg 1 järgi. Seepärast tuleb võltsitud dokumendi kasutamine kvalifitseerida üksnes KarS § 345 järgi. Isikule X võltsitud dokumendi väljaandmist KarS § 299 lg 1 järgi omistada ei saa. 



Riigikohus jättis kassatsiooni rahuldamata ning tühistas maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse isiku X süüditunnistamises ja karistamises KarS § 299 lg 1 järgi võltsitud dokumendi väljaandmises ning mõistis ta selles osas õigeks. Muus osas, sh isiku X süüditunnistamises ja karistamises KarS § 299 lg 1 järgi dokumendi võltsimises, jättis Riigikohus vaidlustatud kohtuotsused muutmata.



***
Menetluskulud väärteomenetluses
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.11.2016 a. otsus nr 3-1-1-98-16


Asjaolud 


Politsei- ja Piirivalveameti (PPA, kohtuväline menetleja) otsusega karistati isikut X (kaebaja) rahatrahviga. Isik X esitas kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale kaebuse. Maakohus tühistas kohtuvälise menetleja karistusotsuse, sama otsusega mõisteti Eesti Vabariigilt isiku X kasuks välja 480 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Isik X esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles taotles valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist täies ulatuses. Maakohus edastas määruskaebuse ringkonnakohtule. Ringkonnakohus edastas määruskaebuse lahendamiseks Riigikohtule. Riigikohus jättis isiku X määruskaebuse käiguta. Isiku X kaitsja pöördus Riigikohtusse, kus ta taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt isiku X kasuks välja 480 eurot. 



Riigikohtu seisukohad 


1. Menetluskulude hüvitamist on võimalik eraldada muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest nii otsuse tegemisel kui ka kaebemenetluse käigus. Seetõttu tuleb kohtumenetluse poolele tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. 
2. Väärteoasja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel järgitakse küll kriminaalmenetluse sätteid, kuid selliselt saab toimida üksnes väärteomenetluse erisusi arvestades. Üheks selliseks väärteomenetluse erisuseks on kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtava maakohtu otsuse ja maakohtu määruste erinev vaidlustamiskord. 
3. KrMS § 189 lg-t 3 pole võimalik kohaldada ega menetluskulude hüvitamist muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest kaebemenetluse käigus eraldada, kui maakohus teeb väärteomenetluses lahendi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel. 
4. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Valitud kaitsjale makstud tasu ühikuhinna mõistlikku suurust hinnates tuleb üldise juhisena lähtuda advokaatidele riigi õigusabi eest makstava tasu määradest. 
5. Kuna maakohus lõpetas isiku X suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse, tuleb kaitsjale makstud tasu VTMS § 23 kohaselt isikule X hüvitada. Asudes vastupidisele seisukohale, rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. 



Riigikohus rahuldas kassatsiooni, tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega mõistis isiku X kasuks välja 720 eurot.



***
Narkojoobe tekitamine. Tõendite uurimine
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.11.2016 a. otsus nr 3-1-1-95-16


Asjaolud 


Maakohtu otsusega mõisteti isik X (süüdistatav) süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi õigeks 59 narkootilist ainet sisaldava margi edasiandmises ja 86 narkootilist ainet sisaldava margi omandamises. Süüdi tunnistati ta KarS § 184 lg 1 järgi 27 narkootilist ainet sisaldava margi hoidmises. Isiku X kaitsja esitas apellatsiooni, kes vaidlustas süüdistatava süüditunnistamise ja karistamise KarS § 184 lg 1 järgi ning taotles tema õigeksmõistmist. Ringkonnakohus jättis apellatsiooni rahuldamata. Isiku X kaitsja pöördus Riigikohtusse. 



Riigikohtu seisukohad 


1. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KrMS § 268 lg 1 ja KrMS § 268 lg 5 põhjal süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Praeguses kriminaalasjas ei ole süüdimõistva otsuse tegemisel neid nõudeid rikutud. 
2. Praeguses kriminaalasjas kohtumenetluse pooled süüdistatava ülekuulamise aja kohta kokkulepet ei saavutanud. Seetõttu juhindus maakohus tõendite uurimise järjekorra kindlaksmääramisel KrMS § 286 lg-st 1, käsitades süüdistatava ütlusi prokuröri tõendina. Kuna kaitseakt esitatakse KrMS § 227 lg 1 järgi kohtule pärast süüdistusakti koopia saamist, saaksid süüdistatava ütlused olla kaitsja tõendiks vaid juhul, kui prokurör ei ole neid süüdistusaktis toodud tõendite loetelus nimetanud. 
3. Olukorras, kus süüdistatava ütlusi on soovinud enda tõendina kasutada rohkem kui üks kohtumenetluse pool, peab ka selle tõendi uurimise aeg olema läbirääkimiste esemeks. Kui kohtumenetluse pooled kokkulepet ei saavuta, peab süüdistatava ülekuulamise aja kindlaks määrama kohus kõiki asjaolusid arvestavalt. Kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub tema varem antud ütluste avaldamiseks KrMS § 294 p 1 kohaselt alus. 
4. NPALS § 3.1 lg 3 mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. NPALS § 3.1 lg-st 3 ei hälbi ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. 
5. KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist ei ole piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. 
6. Kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Märgitu tähendab samas, et süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistusversiooni kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. 



Riigikohus jättis kassatsiooni rahuldamata.



***
Tähtaja kulgemine maakohtu lahendi kuulutamisest. Resolutiivosa
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.11.2016 a. määrus nr 3-1-1-100-16


Asjaolud 


Maakohus andis isiku X kohtu alla. Kriminaalasja arutati kohtuistungitel. Maakohus kuulutas kohtuotsuse resolutiivosa, millega mõistis isiku X õigeks. Samal päeval teatas prokurör apellatsiooniõiguse kasutamise soovist. Maakohus avaldas tervikotsuse. Kohtuotsuse peale apellatsiooni ei esitatud ja see jõustus. Isiku X esindaja esitas ringkonnakohtule taotluse, milles palus hüvitada õigeksmõistetule (isik X) kriminaalmenetlusega tekitatud kahju, s.o saamata jäänud keskmise töötasu. Ringkonnakohus jättis taotluse läbi vaatamata. Isiku X esindaja esitas määruskaebuse Riigikohtule. 



Riigikohtu seisukohad 


1. SKHS § 21 lg 3 kohaselt hakkab kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg kulgema maakohtu lahendi kuulutamisest. Kohtuotsuse kuulutamist kriminaalmenetluses reguleerib KrMS § 315. KrMS § 315 lg-te 4 ja 8 järgi on aga võimalik olukord, kus kohtuotsuse kuulutamisel tehakse teatavaks üksnes selle resolutiivosa ning põhjendusi sisaldav tervikotsus koostatakse ja tehakse kättesaadavaks hiljem. 
2. SKHS § 21 lg 3 sõnastamisel ei ole lähtutud KrMS § 315 lg-tes 4 ja 8 kirjeldatud kriminaalmenetlusele omasest eripärast, mil otsuse resolutiivosa kuulutatakse lahutatult tervikotsusest. SKHS § 21 lg-s 3 märgitud tähtaja kulgemist tuleb arvestada kuupäevast, mil kohus pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist teeb kättesaadavaks põhjendustega tervikotsuse. Resolutiivosa kuulutamise kuupäevast saab tähtaja kulgemist arvestada vaid juhul, kui maakohus ei ole tervikotsust koostanud. 
3. Kuna taotluse esitamisel on KrMS § 171 lg 4 kohaselt järgitud SKHS § 21 lg-s 3 ette nähtud 6-kuulist tähtaega, jättis ringkonnakohus taotluse seega alusetult läbi vaatamata. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. 



Riigikohus rahuldas määruskaebuse ning saatis asja uueks arutamiseks alates eelmenetluse staadiumist samale ringkonnakohtule.



***