Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid – detsember 2016

 

Uudise kuupäev:
  04.01.2017
Kohtu tasand:
  Riigikohus
Kohtumenetluse liik:
  Tsiviilkohtumenetlus
Lahendi number:
  .

 

Käsutuskeeld. Abikaasa nõusolek 
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.12.2016 a. määrus nr 3-2-1-62-16

Asjaolud

Eesti Vabariik (avaldaja) taotles kriminaalasjas kannatanu esitatud tsiviilhagi tagamiseks kahtlustatavale isikule X kuuluvate kinnisasjade arestimist. Maakohus rahuldas avalduse, sedastades põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ning kuriteo toimepanemise tulemusena kannatanul tekkinud varalise kahju. Maakohus esitas tehtud arestimismääruse kinnistusosakonnale mh kahtlustatavale isikule X kohaldatud käsutamiskeelu kohta keelumärke sissekandmiseks. Kinnistusosakond rahuldas kandeavalduse osaliselt, kuid jättis rahuldamata keelumärke sissekandmise avalduse kinnistule. Avaldaja esitas määruskaebuse. Kinnistusosakonna kohtunikuabi jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks maakohtu pädevale kohtunikule. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ning edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus jättis kandemääruse muutmata. Avaldaja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. KrMS § 141.4 lg 1 võimaldab vara arestida mh tsiviilhagi tagamiseks sama seadustiku §-s 142 sätestatud korras või kohaldada muid TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. KrMS § 142 lg 2 kohaselt arestitakse vara üldjuhul prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel ning sama paragrahvi lg 8 järgi esitab eeluurimiskohtunik kinnisasja arestimiseks arestimismääruse kinnistusosakonnale keelumärke kandmiseks kinnistusraamatusse. Selliselt on toimitud ka praeguses asjas. 2. Nõustuda tuleb ringkonnakohtuga selles, et ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamise keelamine on võimalik ka nii, et käsutamine keelataks vaid ühel abikaasal, kuid ei nõustu sellega, et sellise käsutamiskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kinnistusraamatusse kandmiseks on vajalik teise abikaasa nõusolek. 3. Ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamise keelamist tsiviilhagi tagamiseks kriminaalmenetluses võimaldab KrMS § 142 lg 1 teine lause, mille kohaselt vara arestimine seisneb mh vara võõrandamise tõkestamises. Seda lauset tuleb mõista kui käsutuskeelu tekkimise õiguslikku alust kohustatud isiku jaoks. Tsiviilkohtumenetluses hagi tagamisel vara arestimise kujul on käsutuskeelu tekkimine sätestatud sõnaselgelt TsMS § 389 lg 1 esimeses lauses. 4. Käsutuskeeldu avalikustava kande tegemise alus kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise korral on KrMS § 141.4 lg 1 ja KrMS § 142 lg 8 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. TsMS § 378 lg 1 p 2 kohaselt on hagi tagamise abinõu ka kostja vara arestimine ning selle alusel käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse. 5. TMS § 15 ei ole asjas kohaldatav, kuna see reguleerib seltsinguvarale sissenõude pööramist, kuid praegusel juhul ei ole tuvastatud seltsingu olemasolu. Praegusel juhul on aga tegemist tsiviilhagi tagamisega KrMS § 141.4 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel, mille korral ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. Praegusel juhul ei ole asjakohane ka TMS § 142. 6. TMS § 14 lg 1 reguleerib juhtumit, mil toimub sissenõude pööramine varale täitedokumendis märgitud nõude täitmiseks. Praegusel juhul ei ole sellist täitedokumenti isiku X väidetava võla kohta esitatud ning TMS § 14 lg 1 ei ole seega kohaldatav. 7. KRS § 34.1 lg 1 näeb üldnormina ette, et kinnistusraamatus kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Praegusel juhul kehtib KRS § 34.1 lg 7 p-s 1 sätestatud erand siiski vaid isiku X kohta. Kuna käsutuskeeld on seatud ainult isiku X suhtes, ei ole tema abikaasa praegusel juhul puudutatud isik kinnistusraamatuseaduse KRS § 34.1 lg 7 p 1 mõttes ja tema nõusolek vajalik. 8. Sissenõude pööramiseks võlgnikust abikaasa määramata osale ühisvarast tuleb ühisvara jagada, mida ei saa vähemalt hageja nõude alusel teha enne nõude kohta otsuse tegemist. On tõsi, et TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa. 9. Kriminaalasja lahendav kohus võib jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. 10. Kuigi keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning hageja kui võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Tuleb arvestada, et kui tsiviilhagi rahuldatakse, ei ole võimalik sissenõuet pöörata ühisomandile, vaid ainult võlgniku osale selles ning võlgniku lahusvarale. Kuna praeguse arestimismäärusega ei ole arestitud abikaasa vara, ei ole kohaldatav TMS § 222, mis võimaldab esitada mittevõlgnikust vara omanikul vara arestist vabastamise hagi.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse, tühistas kohtulahendid ning maakohtul tuleb kinnistamistaotlus vaidlustatud ulatuses uuesti läbi vaadata.

*** Mittevaralise kahju tekitamine avalike ülesannete täitmisel avalik-õiguslikus vormis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.12.2016 a. määrus nr 3-2-1-126-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule hagi isiku Y (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja ebakohaste väärtushinnangute esitamisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise kohtu äranägemisel või alternatiivselt tuvastada, et kostja on direktori ametist tagandamise taotluses avaldanud hageja kohta ebakohaseid väärtushinnanguid. Maakohus jättis hagi läbi vaatamata. Hageja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes aga määruse põhjendusi. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kolleegium on varem leidnud, et kui avaliku võimu volituste rakendamisel ja avalike ülesannete täitmisel rikutakse isiku õigusi, tuleb kahju hüvitamise nõue RVastS § 1 lg 1 kohaselt lahendada riigivastutuse seaduse alusel. 2. Kuna RVastS § 1 lg 2 kohaselt ei laiene riigivastutusõigus nendele juhtudele, kui avaliku võimu kandja tegutseb eraõiguslikus vormis, peab avalike ülesannete täitmine toimuma avalik-õiguslikus vormis. Seega tuleb praeguses asjas selgitada, kas hagejale tekitati kahju avalike ülesannete täitmisel avalik-õiguslikus vormis. 3. Avaliku ülesande määratlust seadustes ei ole. Avalikke ülesandeid võib õiguslikult määratleda kui vahetult seadusega või seaduse alusel haldusinstitutsioonidele pandud ülesandeid või ülesandeid, mis on tõlgendamise teel vastavast õigusnormist tuletatud. Praeguses asjas esitas kostja hoolekogu nimel haridusametile taotluse tagandada huvikooli direktor (hageja) ja korraldada konkurss uue direktori leidmiseks. Sellist taotlust saab käsitada järelevalve algatamise taotlusena. Sellega on hoolekogu täitnud oma avalik-õiguslikku ülesannet. 4. Põhjendatud ei ole taotluse osade eristamine- s.o noortemaja protokollist otsust taotleda hageja tagandamist ning taotluses kasutatud väärtushinnanguid. Hoolekogu taotlus kui järelevalve algatamise taotlus on üks tervik, mida ei esitatud haridusametile eraõiguslikus suhtes. 5. Huvikooli seaduses ei ole erisätteid selle kohta, et hoolekogu liige vastutaks mittevaralise kahju tekitamise korral kannatanu ees solidaarselt avaliku võimu kandjaga. Hoolekogu liikme vastutuse tekkimise võimalikuks aluseks on VÕS § 1043 jj. VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses. Praegusel juhul ei tekkinud hageja ja kostja vahel eraõiguslikku õigussuhet, mistõttu ei ole maakohus pädev asja lahendama.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.

*** Erinevad nõuded, tõendamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-116-16

Asjaolud

Eesti Vabariik (Maa-ameti kaudu) (hageja) esitas maakohtule hagi AS X (kostja I), AS Y (kostja II) ja AS Z (kostja III) vastu järgmiste nõuetega: kohustada kostjat I võimaldama hagejal tutvuda kindlustuslepinguga, mille kostja I sõlmis hageja ja kostja I vahel sõlmitud projekteerimislepingu lisaks oleva p-s x sätestatud kohustuse täitmiseks; mõista välja kostjate töödes esinevate puuduste kõrvaldamisest tulenev kahju; mõista avarii tagajärjel tekkinud kahju eest välja hüvitis; mõista kostjalt I hageja kasuks välja leppetrahv. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, kes rahuldas hagi osaliselt. Kõik kostjad esitasid kassatsioonkaebused.

Riigikohtu seisukohad

1. Solidaarselt hagetud kostjad ei ole vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid igaüks osaleb neist menetluses iseseisvalt ja igaühe vastu esitatud nõuet tuleb hinnata eraldi. Seega saab iga kostja vaidlustada ringkonnakohtu otsust üksnes teda puudutavas osas. 2. Nõude puhul ei ole piisav üldine viitamine hinnapakkumisele kui tõendile. Hageja pidanuks enda avalduses lahti kirjutama, mida ja mille eest ta konkreetselt nõuab. Olukorras, kus hagi oli ebaselge, pidanuks kohus määrama hagejale TsMS § 340.1 lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks. Suurimaks etteheiteks ringkonnakohtule materiaalõiguse kohaldamisel on see, et hageja kahju hüvitamise nõuet ei ole käsitletud selgel õiguslikul alusel ega ole eristatud hageja nõudeid eri kostjate vastu ega tuvastatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduste täitmist. 3. Kulutuste hüvitamise nõude aluseks võib kostjate I ja II suhtes olla esiteks VÕS § 646 lg 5, kui tellija on nõudnud töövõtjalt töö parandamist ja töövõtja seda mõistliku aja jooksul ei tee ning tellija parandab ise töö või laseb seda teha. Hageja nõuet on võimalus käsitleda vähemasti põhiosas täitmist asendava kahju hüvitamise nõudena VÕS § 115 tähenduses vähemalt kostjate I ja II suhtes. 4. Põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja, v.a vastutuse puudumine rikkumise eest. Kahju kostjatele ettenähtavuse ja põhjusliku seose osas võib hea usu põhimõttest siiski tuleneda jagatud tõendamiskoormis. 5. Nõude osalisel esitamisel tuleb kohtul hinnata nõude põhjendatust tervikuna, v.a kui hageja on ülejäänud osas nõudest loobunud või kindlustusandjal on välistatud hiljem esitada kostjate vastu tagasinõue tulenevalt nõude üleminekust. Praegu ei ole seda arvestatud. Asjatundjate arvamuste koostamise kulude näol on tulenevalt TsMS § 138 lg-st 1 ja § 143 p-st 2 tegu dokumentaalse tõendi saamise kulutuste hüvitamise nõudega. Seda saab aga nõuda menetluskulude kindlaksmääramisel. 6. Ainuüksi asjaolu, et hageja kahju hüvitamise nõue ei pruugi olla tervikuna tõendatud, ei tähenda, et nõue tuleks jätta tervikuna rahuldamata. Kohus saab muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel otsustada kahju suuruse VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja TsMS § 233 lg 1 järgi diskretsiooniõiguse alusel. 7. Kannatanul on VÕS § 137 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kogu kahju hüvitamist kõigilt kahju tekitamise eest vastutavatelt solidaarvõlgnikelt sõltumata sellest, missugune on kahju tekitajate vastutuse osa nende omavahelises suhtes VÕS § 137 lg 2 järgi. VÕS § 137 lg 1 kohaldamise eelduseks on aga see, et iga kostja vastutaks ka eraldi sama kahju hüvitamise eest. VÕS § 137 lg 1 järgi võivad kostjad vastutada kahju eest solidaarselt, kuid mitte oma rikkumisega põhjustatud kahjust suuremas ulatuses. 8. VÕS § 138 peamine eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormist olukorras, kus on teada mitu võimalikku kahju tekitanud isikut, kuid ei suudeta kindlaks teha, kes neist konkreetselt kahju tekitas. VÕS § 138 saab kohaldada eelkõige juhtudel, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. VÕS § 138 alusel põhjusliku seose kindlakstegemine ei ole põhjendatud, kui kohus on tuvastanud VÕS § 127 lg 4 alusel, et kahju on tekitanud iga kostja. 9. Töövõtja ei saa vabaneda vastutusest ega võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada võimaliku ebapiisava hageja omanikujärelevalvega. Ebapiisav omanikujärelevalve ei muuda olematuks töövõtulepingu rikkumist ning VÕS §-st 642 tulenevalt, mis on erisäte VÕS § 103 lg-te 1 ja 2 suhtes, ei saa töövõtja tugineda rikkumise vabandatavusele. 10. Kui pooled ei leppinud kokku kustutussüsteemi tehnilist lahendust, sh töö omadustes VÕS § 641 lg 2 p 1 mõttes, siis VÕS § 641 lg 2 p 2 kohaldamisel tuleb arvestada keskmisele kvaliteedile vastava konkreetse süsteemi toimimise tööpõhimõtteid, muuhulgas võib konkreetsest süsteemist sõltuda põlengu fikseerimise viis.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebused osaliselt.

*** Esialgse õiguskaitse kohaldamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-132-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas isiku Y (kostja) vastu hagi 5180 euro 67 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks, mis tekkis halduskohtumenetluses kostja ja teiste kaebajate taotlusel rakendatud esialgse õiguskaitse tõttu. Hagiavalduse kohaselt oli halduskohtu menetluses haldusasi hageja ehitusloa tühistamiseks, mis lõpetati kaebetähtaja rikkumise tõttu. Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Hageja esitas kahju hüvitamise nõude eraisikutevahelises suhtes ja poolte vahel ei olnud lepingulisi suhteid. Seega on käesolev asi kahju õigusvastasel tekitamisel põhinev eraõigussuhtest tulenev kohtuasi TsMS § 1 mõttes, mille lahendamine kuulub tsiviilkohtu pädevusse. 2. Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jättis lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Samas juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. 3. HKMS § 254 lg 3 teeb TsMS §-st 391 erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu. HKMS § 254 lg 3 mõte on välistada kahju hüvitamise nõuded esialgset õiguskaitset õiguspäraselt rakendanud institutsiooni vastu ning piirata riigi ja teiste menetlusosaliste nõudeid kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitanud isiku vastu. Eesmärk on sätestada, et ainuüksi esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ei saa olla isikule ette heidetav ning üksnes seetõttu tekkinud kahju ei ole hüvitatav. 4. HKMS § 254 lg 3 ei hõlma aga olukordi, mil kahju tekitanud kaebajale ei heideta ette mitte ainuüksi esialgse õiguskaitse taotluse esitamist, vaid mil kaebaja muu tegevus esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses kujutab endast õigusvastast tegu VÕS 53. ptk sätete järgi. 5. Kolleegium on varem korduvalt väljendanud seisukohta, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Esialgse õiguskaitsega kahju tekitamist saab pidada õigusvastaseks vaid siis, kui sellega on täidetud kahju õigusvastase tekitamise eeldused. 6. Ilmselgelt perspektiivitu kaebuse korral esialgset õiguskaitset ei kohaldata. Seega on esmajoones kohtul õigus ja kohustus hoolitseda selle eest, et väheste eduväljavaadetega kaebusega ei tekitataks kolmandatele isikutele kahju. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes, siis peab ta sellise rikkumise tõendama. Sealjuures hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid. 7. Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. 8. HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas, mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et kostja pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et kostja pidi aru saama, et hagejal võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Tulundusühistu liikme õigus tutvuda juhtorganite otsustega Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.12.2016 a. määrus nr 3-2-1-139-16

Asjaolud

Isik X (füüsilisest isikust ettevõtja, avaldaja) esitas maakohtule avalduse tulundusühistu X (puudutatud isik) vastu, milles palus kohustada puudutatud isikut esitama avaldajale hiljemalt ühe nädala jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest kõik puudutatud isiku üldkoosolekute ja volinike koosolekute otsused ning juhatuse ja nõukogu otsused koos protokollidega alates 1. augustist 2013. Samuti palus avaldaja kohustada puudutatud isikut andma avaldajale hiljemalt ühe nädala jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest kirjalikult teavet selle kohta, kui palju on puudutatud isik või mõni tema osalusega äriühing teinud kulutusi õigusabile kohtueelses menetluses ja tsiviilasjas nr x. Avaldaja on puudutatud isiku liige. Maakohus rahuldas avalduse osaliselt. Ringkonnakohus jättis avaldaja määruskaebuse rahuldamata. Avaldaja pöördus Riigikohtusse. Kassatsiooniastmes vaidlesid pooled selle üle, kas avaldajal kui tulundusühistu liikmel on õigus tutvuda ühistu juhatuse ja nõukogu koosolekute protokollide ning otsustega ja kas avaldajal on õigus saada kirjalikku teavet temaga õigusvaidluse pidamiseks kulutatud rahasumma kohta.

Riigikohtu seisukohad

1. See, et tulundusühistu liikmele peab vähemalt üldjuhul tagama õiguse tutvuda juhtorganite otsustega, tuleneb mh TsÜS § 38 lg-st 1, mille kohaselt võib huvitatud isik nõuda kohtus juriidilise isiku organi seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks tunnistamist. Juhatus on tulundusühistu juhtorgan ja TÜS § 64 lg 1 järgi võib ühistul olla ka nõukogu. Sel juhul kohaldatakse TÜS § 64 lg 2 kohaselt nõukogu pädevusele ja tegevusele vastavalt äriseadustikus aktsiaseltsi nõukogu kohta sätestatut, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. 2. Kuna ühistu liikmel on huvitatud isikuna õigus vaidlustada seadusega vastuolus olevaid juhtorganite otsuseid, siis peab tal vähemalt üldjuhul olema õigus nendega ka tutvuda. Seega peab eelduslikult ühistu igal liikmel olema õigus tutvuda kõigi juhtorganite otsustega ja vaid juhul, kui mingi teabe andmine võib ühistule kahju põhjustada, on põhjendatud liikme teabeõigust piirata. Samamoodi on see ka nt osaühingus. 3. TÜS § 28 lg-d 2 ja 4 tuleb mõista neid nii, et olukorras, kus seadus ei näe selgelt ette dokumendiga tutvumise õigust, peab liikmele tutvumisõiguse andmise üle esmalt otsustama ühistu liikmete üldkoosolek, kuid kui üldkoosolek keeldub võimaldamast liikmel dokumendiga tutvuda, on liikmel igal juhul õigus pöörduda hagita menetluses avaldusega kohtusse ja taotleda tutvumisõigust kohtu kaudu. TÜS § 28 lg 2 ei tähenda, et üldkoosolek saaks dokumentidega tutvuda keelamisel lähtuda mingitest muudest kaalutlustest kui ühistu majanduslike huvide kaitse. 4. TÜS § 28 lg-t 2 ja lg-t 4 tuleb tõlgendada selliselt, et juhul, kui liige soovib tutvuda ühistu juhatuse või nõukogu koosolekute protokollidega ja otsustega, peab selles küsimuses kõigepealt otsuse tegema üldkoosolek. Kui üldkoosolek keeldub võimaldamast liikmel juhatuse või nõukogu koosolekute protokollidega tutvuda, siis on ühistu liikmel õigus pöörduda taotlusega kohtusse ja paluda, et kohus kohustaks ühistut võimaldama tal eelnimetatud dokumentidega tutvuda. 5. Olenemata teabe andmisest keelduva üldkoosoleku otsuse vaidlustamisest, on ühistu liikmel õigus hagita menetluses esitatava avaldusega taotleda, et ühistu annaks talle teavet või võimaldaks tutvuda dokumentidega. Avaldaja võib teabe andmisest keelduva üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamist või selle kehtetuks tunnistamist nõuda eelkõige formaalsetele rikkumistele tuginedes (näiteks põhjusel, et üldkoosoleku kokkukutsumisel rikuti koosoleku kokkukutsumise korda). 6. Kui avaldaja on soovinud saada teavet kirjalikult, saab kohus rahuldada avalduse selliselt, et juhatust kohustatakse andma avaldajale teavet suulises vormis kliendilepingut esitamata. Ringkonnakohtul tulnuks välja selgitada, millise sisuga otsus võeti puudutatud isiku üldkoosolekul vastu avaldaja teabenõude küsimuses. Seda välja selgitamata jättes on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi TsMS § 669 lg 2 mõttes ning see rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust. 7. TÜS § 39 p 8 eesmärk on välistada huvide konflikt olukorras, kus juhatuse liige peaks esindama kohtus ühistut kas tema endaga või mõne teise juhtorgani liikmega peetavas vaidluses. Selle sätte kohaselt ei ole ühistu liikmega õigusvaidluse pidamise otsustamine üldkoosoleku ainupädevuses. TÜS § 44 ei reguleeri esindusõiguse piirangut, vaid näeb üksnes ette liikme hääleõiguse piirangu olukorraks, kus üldkoosolekul on pandud hääletusele liikmega õigusvaidluse pidamise küsimus.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse osaliselt.

*** Ostueesõiguse teostamine, hüpoteegikande parandamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-115-16

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas maakohtule OÜ X (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek kinnistusregistri registriosa x jakku kantud kostja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja kande tegemiseks. Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Kostja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaieldi selle üle, kas hagejal, kes ei olnud müügilepingu sõlmimise ajal veel kinnistusraamatusse kinnistu kaasomanikuna kantud, on nimetatud müügilepingu osas ostueesõiguse teostamise õigus. Samuti vaidlesid pooled selle üle, kas hageja peab tasuma kostjale kinnistu mõttelise osa ostuhinna vastavalt müügilepingu tingimustele. Vaidluse all oli ka see, kas hagejal on õigus nõuda isikliku kasutusõiguse kande ning hüpoteegikande kustutamist.

Riigikohtu seisukohad

1. Hageja ostueesõigust ei välista asjaolu, et müügilepingu sõlmimise ajal, mille suhtes hageja soovib ostueesõigust teostada, ei olnud hageja kinnistu mõttelise osa kaasomanikuks. Samuti ei välista hageja ostueesõigust see, et kinnistu mõttelise osa esialgne omanik ei ole ostueesõiguse teostamise avaldust teinud. 2. Kohtud on õigesti leidnud, et kinnistusraamatu kande tegemise tõttu läks koos kinnisasja omandiga hageja üle ka ostueesõiguse teostamise õigus, arvestades seejuures asjaolu, et omandiõigus läks üle VÕS §-s 250 sätestatud kahekuulise ostueesõiguse teostamise tähtaja jooksul. Hageja ostueesõiguse olemasolu ei saa sõltuda asjaolust, kui kiiresti ta kinnistusraamatusse omanikuna kantakse. 3. Hagejale ostueesõiguse ülemineku jaatamine ei tähenda seda, et hagejal oli võimalus teostada ostueesõigust piiramatu aja jooksul. Praegusel juhul teostas hageja ostueesõigust VÕS §-s 250 sätestatud kahekuulise tähtaja jooksul. Kohus ei ole võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes avaldatud seisukohtadega seotud, mistõttu ei ole kostja etteheited poolte ebavõrdse kohtlemise kohta nende seisukohtade arvestamisel või arvestamata jätmisel põhjendatud. 4. VÕS § 224 lg 1 alusel tekkis ostueesõiguse teostamise tagajärjel ostueesõigust omava isiku (hageja) ja müüja vahel sama sisuga müügileping, nagu sõlmiti algselt müüja ja ostja (kostja) vahel. Lepingust tulenevad ostja kohustused on ostueesõigust teostanud isikul (hagejal) müüja, mitte esialgse ostja (kostja) vastu. 5. Kolleegium on varem leidnud, et TMS § 19 järgi saab lugeda kohtuotsusega ostja nõusoleku andnuks tingimuslikult, st juhul, kui talle tasutakse ostuhind. Kohus saab rakendada ostuhinna tasumise tingimust kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku andmise eeldusena vaid juhul, kui esialgne ostja seda menetluses soovib, st mitte omaalgatuslikult. Lähtudes TsMS § 445 lg-st 1, võib kohus esialgse ostja taotlusel määrata kindlaks ka otsuse täitmise tähtaja, st aja, mille kestel ostueesõiguslane võib nõuda sellise otsuse sundtäitmist TMS § 19 järgi. 6. Hüpoteegi lõpetamine on AÕS § 64.2 järgi hüpoteegi tehinguline käsutamine, mille jaoks on vajalik hüpoteegipidaja tahteavaldus hüpoteegi lõpetamiseks ja hüpoteegi kustutamine kinnistusraamatust. Praegusel juhul ei taotle hageja hüpoteegi lõpetamist, vaid ebaõige hüpoteegikande parandamist Ebaõige hüpoteegikande parandamiseks on hagejal vaja üksnes hüpoteegipidaja (panga) nõusolekut. 7. Kuna ebaõige hüpoteegikande parandamiseks ei ole hagejal kostja nõusolekut vaja, puudub hagejal õiguslik huvi vastavasisulise tuvastusnõude esitamiseks. Selles osas tuleb hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Lepingulise kohustuse rikkumine, kahju hüvitamine. Mittevaralise kahju eest väljamõistetav rahaline hüvitis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-127-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule OÜ X (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud tulu 293,04 eurot ja mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ning viivise. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid pooled suuliselt veekeskuse kasutamise lepingu, mille kohaselt kostja pidi võimaldama hagejal kasutada veekeskust ja hageja kohustus selle eest tasuma vastavalt hinnakirjale. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaidlesid pooled selle üle, kas kostja vastutab hagejale kehavigastusega tekkinud varalise ja mittevaralise kahju eest.

Riigikohtu seisukohad

1. Kannatanu saab nõuda nõuetele mittevastava teenusega tekitatud kahju hüvitamist eelkõige lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel. Lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib teenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj). Seega võib hageja valida, kas ta nõuab tekitatud kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Sellisel juhul võib kannatanu esitada oma nõuded TsMS § 370 lg 2 järgi alternatiivselt. 2. Praegusel juhul pole kohtute kohaldatud VÕS § 76 lg 4 asjakohane, kuna VÕS § 76 lg 4 loob üksnes nõuetekohase täitmise (soorituse) eelduse. VÕS § 76 lg 4 kohaldub, kui teenus on vastu võetud. Veekeskusesse sisenemine pärast pääsme ostmist ei tähenda, et teenus oleks vastu võetud. Hageja sai tervisekahjustuse teenuse osutamise ehk veekeskuses viibimise ajal. Seega ei olnud tõendamise seisukohalt asjakohane jätta tunnistaja ütlused kõrvale ja hinnata tõendeid VÕS § 76 lg-st 4 lähtuvalt. 3. Käsundisaajal lasub seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh seda, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks. VÕS § 620 lg 2 esimesest lausest tuleneb käsunduslepingu olemust ja sisu arvestades koosmõjus VÕS § 2 lg-ga 2 kostjale kaitsekohustus, mille kohaselt võib iga veekeskuse külastaja eeldada, et teenuse pakkuja hoiab ära teenuse kasutajale kahju tekkimise ja teda teavitatakse veekeskuses valitsevatest ohtudest. 4. Vabariigi Valitsuse 15. märtsi 2007. a määruse nr 80 „Tervisekaitse nõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele" § 3 lg 4 kohaselt ei tohi põrandad, kus käiakse jalatsiteta või jalatsitega ning mis on kokkupuutes veega või millele satub vett ja muid vedelikke, olla libedad. Sama õigusakti § 3 lg 5 sätestab, et kui põrand ei vasta eelnimetatud tingimustele, siis tuleb võtta kasutusele tervisekaitse seisukohalt lisameetmed. Seega ei piirdu eelnimetatud sätte eesmärk üksnes standardite järgimisega, vaid seab kohustuse tagada, et põrand ei oleks libe (nt vee kuivatamise, spetsiaalsete vaipade paigutamise vms näol) ka ilma jalatsiteta käimisel. See, et põrand ei oleks libe, on kostja lepinguline kohustus. 5. Kostja võiks vabaneda vastutusest VÕS § 620 järgi, kui ta tegi kõik mõistlikult vajaliku selleks, et põrand ei oleks libe määral, mis ohtu kujutas, või siis tagas piisavad ohutusmeetmed, et oht ei realiseeruks. Praeguses asjas on kohtud aga hinnanud pooltevahelisi suhteid ja kohtule esitatud tõendeid pealiskaudselt. 6. Lepingulise kohustuse rikkumise korral eeldatakse lepingut rikkunud poole süüd, see tähendab, et lepingut rikkunud pool peab tõendama, et ta ei olnud lepingu rikkumises süüdi. Kostja peab tõendama, et hagejaga toimunud õnnetuse ajal olid libeda põranda hoiatusmärgid veekeskuses olemas ja need olid mõistlikult võttes hagejale nähtavad ja arusaadavad. Isegi kui hagejale tutvustati sise-eeskirju, ei vabane kostja vastutusest, kui hoiatusmärke ei olnud. 7. VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 sätestatud õigusvastasuse aluseks võib praegusel juhul olla veekeskuse tegevusetus, mistõttu tuleb kontrollida, kas kahju põhjustamisega võis kostja rikkuda oma käibekohustust. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust", samuti hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Kohustuse täitmine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-122-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule isiku Y (kostja) vastu hagi 3000 euro ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled suulise laenulepingu, millega hageja andis kostjale üheks kuuks laenu 3000 eurot. Kostja ei ole hagejale laenu tagastanud. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas hagi. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Ringkonnakohus on eksinud VÕS § 1028 ja § 78 lg 1 kohaldamisel ning rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. 2. VÕS § 78 lg 1 järgi, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Seega võis hageja täita äriühingu kohustuse ning tal võib olla tagasinõudeõigus äriühingu vastu. 3. Kui ringkonnakohus tuvastab, et hageja tegi rahaülekande selleks, et täita VÕS § 78 lg 1 järgi äriühingu kohustust, ei saa hagi VÕS § 1028 lg 1 alusel rahuldada. Ringkonnakohus peab kontrollima ka seda, kas kostja võis täita kõlbelise kohustuse VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes, mille korral oleks hageja nõue välistatud VÕS § 1028 lg 2 p 1 järgi.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Kahju hüvitamise nõue äriühingu juhtorganite liikmete vastu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-113-16

Asjaolud

AS X (pankrotis) pankrotihaldur (hageja, haldur) esitas maakohtule hagi isiku X (kostja I), isiku Y (kostja II), isiku Z (kostja III) ja isiku C (kostja IV) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja 332 106 euro 33 sendi suuruse kahjuhüvitise. Hagiavalduse kohaselt on kostja I AS X juhatuse liige ja kostjad II-IV nõukogu liikmed. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt AS X kasuks solidaarselt välja 332 106 eurot 33 senti. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kostjalt I 168 832 euro 48 sendi väljamõistmise osas ja kostjaid II-IV puudutavas osas täielikult. Muus osas (kostjalt I 163 273 euro 85 sendi väljamõistmise osas) jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele. 2. ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. 3. Ringkonnakohus on valesti jaganud tõendamiskoormise, leides, et hagejal tuleb tõendada, et kostja I kasutas AS X pangakontolt võetud raha muul otstarbel kui AS X hüvanguks. Olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt välja võtnud sularaha, ei saa hagejalt mõistlikult võttes nõuda, et ta esitaks tõendeid selle kohta, kuidas juhatuse liige sularaha kasutas. Raha kasutamist AS X huvides peab tõendama kostja I. Olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt võtnud välja sularaha ning ei ole tõendanud, et väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides, on ta rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust. 4. Üldjuhul saab nõukogu järelevalve kohustuse rikkumist jaatada vaid siis, kui on kindlaks tehtud juhatuse liikme kohustuste rikkumine. Analoogselt ÄS § 315 lg-ga 2 jaguneb ÄS § 327 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormis selliselt, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et nõukogu liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on nõukogu liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. 5. Kolleegium on varem leidnud, et ÄS § 167.1 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 167.1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib olla ka lepingu rikkumiseks. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud. 6. Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. Arvestades äriühingu ja juhatuse liikme õigussuhte eripära ja sarnasust lepingulise suhtega, kohaldub kolleegiumi arvates äriühingu kahju hüvitamise nõuetele juhatuse liikme vastu analoogia alusel VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas deliktiõiguslike nõuete esitamise. 7. Hagis nõudis hageja kostjatelt AS-le X tekitatud varalise kahju hüvitamist, mis on juba hõlmatud kostja I kui juhatuse liikme kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Seega on praegusel juhul VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt ÄS § 289.2 lg 1 kohaldamine välistatud.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Tagasivõitmise nõue pankrotimenetluses. Ühisvara jagamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-74-16

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas maakohtule isiku X (kostja I) ja isiku Y(kostja II) vastu hagi, milles palus tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks kostjate sõlmitud ühisvara jagamise ja omandi üleandmise lepingu (esimene nõue), jagada kostjate ühisvara hulka kuuluv korteriomand võrdsetes mõttelistes osades kostjate kaasomandisse (teine nõue) ning tuvastada kostjate kohustus anda kinnistusraamatu kande muutmiseks tahteavaldused ja lugeda tahteavaldused kohtuotsusega asendatuks (kolmas nõue). Maakohus rahuldas hagi. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus rahuldamata jättis. Kostja II esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. TMS § 195 lg 1 esimene lause näeb ette, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Seega on TMS-is reguleeritud tagasivõitmise lähtekohaks see, et tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tuleb tagastada, andes selle kohtutäituri käsutusse. 2. TMS § 190 korral eeldatakse tagasivõidetava tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamist. TMS § 190 järgne võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel. Seega ei ole vaja tuvastada mh teise abikaasa teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kostjatel on võimalus TMS §-s 190 sätestatud eeldus ümber lükata. TMS § 190 võimaldab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasi võita ka siis, kui isikud ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise hetkel enam abielus. 3. Riigikohus on varem leidnud, et PankrS § 112 võimaldab tagasi võita ka lahutatud abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe. See järeldus kehtib võlausaldajate kaitse huvides ka TMS § 190 kohta, mis on sisu poolest PankrS §-le 112 sarnane. 4. PKS § 33 lg 3 teise lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist. Ka PKS § 33 lg 3 teises lauses peetakse võlausaldaja all silmas vaid sellist võlausaldajat, kes on sissenõudja TMS § 5 lg 1 tähenduses, st kellel on võlgniku vastu täitedokumendist tulenev nõue ja kes on selle esitanud kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks võlgniku vastu. Seega saab ka asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa, tõendada vaid täitemenetluses ning väljaspool seda ei saa võlausaldaja PKS § 33 lg 3 teise lause alusel ühisvara jagamist nõuda. 5. Ühisvara jagamist kui taotletud õigusmuudatust ei ole tegelikult toimunud ning lepinguga jagatud vara on endiselt abikaasade või lahutatud abikaasade ühisvara hulgas. TMS § 190 alusel esitatavad tagasivõitmise hagid on suunatud eelkõige asjaõiguslepingu vaidlustamisele, kuna ühisvara jagamise korral on õigusmuudatus tihti suunatud vaid vara omandi üleandmisele ühe abikaasa lahusvara hulka, st toimub vaid vara käsutamine. 6. Kande parandamisel tuleb mh arvestada sellega, et kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega mittevõlgnikust abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagamine toimub kinnistamisega (AÕS § 64.1), see tähendab, et nt kostja II kohta tuleks pärast sellise otsuse jõustumist teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ta on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud. 7. Tagasivõitmiseks tuleb tuvastada asjaolu, et ühisvara jagamise lepinguga on kahjustatud sissenõudja võimalust oma nõue rahuldada selle vara arvel, mida võlgnikust abikaasal oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral. Piisav ei ole sissenõudja huvide kahjustamine vaid lepinguga jagatud ühe varaeseme piires. Nt võib ühisvara hulgas olla lisaks ühe abikaasa omandisse jäetud kinnistule veel mitu kinnistut, mille jagamisest saadava osa arvel saaks sissenõudja nõude rahuldada ka ilma tagasivõitmiseta. Sel juhul oleks vajalik esitada vaid ühisvara jagamise hagi TMS § 14 lg 2 alusel. 8. Küll tuleneb TMS § 190 eesmärgist see, et eeldada tuleb sissenõudja huvide kahjustamist üksnes selle ühisvara jagamise lepingu raames, mille tagasivõitmise hagi esitatakse, st eeldatakse, et kostjatel ei ole rohkem ühisvara või ei ole vähemalt sellist ühisvara, mille jagamise järel oleks võimalik nõue rahuldada. Seega ei ole sissenõudjal hagejana tagasivõitmise nõuet esitades tõendamiskoormist selles osas, et ühisvaras ei ole muud vara, mida saaks jagada. Sellise asjaolu tõendamiskoormis, et ühisvaras on muud jagatavat vara, lasub kostjatel. 9. Sissenõudja õigustatud huve arvestades on eesmärgipärane ka vaid sellise ühisvarasse kuuluva eseme jagamise nõude esitamine, mis on vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks. Sissenõudja võib nõuda ka kogu ühisvara jagamist, kui see on vajalik tema nõude rahuldamiseks. Samas on ka kostjatel vastuhagi esitades võimalik nõuda kogu ühisvara jagamist. 10. PKS § 38 esimese lause kohaselt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Esimesel juhul kohaldatakse PKS § 38 teise lause kohaselt võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut (sh on VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 kohaselt eelkõige vajalik kas leping võlausaldajaga või võlausaldaja nõusolek, mis peaks olema kohtule esitatud või seda võlausaldajalt hagis nõutud). Teisel juhul kohaldatakse PKS § 38 kolmanda lause kohaselt PKS-is vara jagamise kohta sätestatut, st eelkõige PKS §-s 37 sätestatut. 11. Riigikohus on varem leidnud, et abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur. Samasugune õigus on abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada praegu vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Erandina võimalik vastuhagi esitamine lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. 12. Juhul, kui ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude väärtuse kindlakstegemine on seotud oluliste raskustega (kuigi võimalik), mis võiks takistada ka TsMS § 2 järgsete eesmärkide täitmist, tuleb TsMS § 125 teise lause laiendava tõlgenduse kaudu leida, et tegemist on mittevaralise nõudega, mille hind on samuti 3500 eurot. Praegusel juhul ei ole vajalik muuta hageja selle nõude hinda, mida kohtud on lugenud 3500 euro suuruseks, arvestades ka asjaolu, et väärtuse kindlakstegemine võib olla raskendatud ühisvaral väidetavalt lasuvate kohustuste arvestamise võimaliku vajaduse tõttu alama astme kohtutes.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks arutamiseks maakohtule.

*** Pankrotihaldur osanikuõiguste teostajana Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-65-16

Asjaolud

OÜ X (likvideerimisel, hageja) esitas maakohtule isiku Y (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 50 000 euro suuruse kahjuhüvitise. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes oli vaidluse keskseks küsimuseks see, kellel on õigus teostada osaühingu osaniku õigusi juhul, kui osanik on pankrotis.

Riigikohtu seisukohad

1. PankrS § 2 esimese lause järgi on pankrotimenetluse eesmärgiks muu hulgas võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel seaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise kaudu. Seega on halduril olukorras, kus pankrotivara hulka kuulub äriühingu osalus, eelkõige õigus korraldada äriühingu osaluse müüki. 2. Lisaks äriühingu osaluse müügi korraldamisele teostab pankrotihaldur pankrotivõlgniku asemel ka kõiki osanikuõigusi, mis tähendab, et muu hulgas on halduril õigus hääletada osaniku asemel osanike pädevusse kuuluvate otsuste vastuvõtmisel (ÄS § 168). Pankrotivara valitsemise õiguse selline tõlgendus on põhjendatud asjaoluga, et pankrotivara valitsemise eesmärk on muu hulgas selle väärtuse säilimise tagamine ja üksnes osanikuõigusi teostades on pankrotihalduril kui osa valitsejal võimalik tagada, et osa väärtus ei väheneks. 3. Pankrotihalduril on kohustus teostada osanikuõigusi heauskselt ja arvestada selle äriühingu huvidega, mille osaluse valitsemise õigust ta teostab. PankrS § 69 lg-s 1 sätestatud järelevalve halduri tegevuse üle hõlmab mh ka kohtu kohustust teostada järelevalvet halduri tegevuse üle viimase valitsemisel olevate äriühingute osalustest tulenevate osanikuõiguste teostamisel. Pankrotihalduri õigusel teostada osaniku asemel osanikuõigusi on ühingu sisesuhtes tähendus vaid juhul, kui haldur on ainuosaniku pankrotist ja enda astumisest ainuosaniku asemele ühingule teatanud. 4. Sarnaselt loetakse ÄS § 150 lg 1 kohaselt osa võõrandamine osaühingu suhtes toimunuks ja osanik vahetunuks pärast osaühingule võõrandamisest teatamist ja osa ülemineku tõendamist. See tähendab mh näiteks seda, et juhatuse liige, kes ei tea ega peagi teadma, et osaühingu ainuosanik on pankrotis ja tema eest teostab osanikuõigusi pankrotihaldur, ei saa rikkuda ühtegi kohustust üksnes sellega, et annab olukorras, kus ta astub juhatuse liikme kohalt tagasi ja äriühingul ei ole rohkem juhatuse liikmeid, ühingu dokumendid ja vara üle ainuosanikule, mitte aga tema pankrotihaldurile. 5. Kostja võib olla saanud kehtivalt juhatuse liikmeks, kui haldur on tema juhatuse liikmeks oleku heaks kiitnud, st kui haldur on teinud ainuosaniku otsusena käsitatava tahteavalduse, millest võib heakskiitu järeldada. Kolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et küsimustes, milles seadus näeb ette osanike otsuse vastuvõtmise, tuleb järgida seaduses sätestatud formaliseeritud korda. 6. Sellise juhatuse liikme, kes on andnud nõusoleku enda määramiseks ja kelle oli määranud ainuosanik kui õigustamata isik, saaks ametisuhte lugeda kehtivalt tekkinuks, kui pankrotihaldur kiitis isiku tegutsemise juhatuse liikmena heaks. 7. Kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, millest nähtuks, et kahju hüvitamise nõude eeldused oleksid täidetud. Kahju ei saa tõendada üksnes raamatupidamisbilansis sisalduvate arvude ja tegeliku varalise seisu erinevusega. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks olnud. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest. 8. Kui osaühingu ainuosanik on pankrotis, siis saab nõusoleku anda või tegutsemise heaks kiita pankrotihaldur. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. 9. Kui kostja juhtis äriühingut õigustamatu käsundita asjaajajana ja oli heauskne ehk kui ta ei saanud aru ega pidanudki aru saama, et ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatud asjaolu ei esine, siis peab ta VÕS § 1024 lg 2 esimese lause järgi hüvitama kahju, mis on tekkinud asjaajamisel vajaliku hoolsuse puudumisest.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Menetluskulu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-130-16

Asjaolud

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindaja on kassatsioonkaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele kulutanud kokku 6 tundi 32 minutit. Hageja esindaja tunnitasuks on 120 eurot (käibemaksuta). Kostjad ei ole hageja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta vastuväiteid esitanud.

Riigikohtu seisukoht

Hageja esindaja ajakulu on põhjendatud ning vajalik, samuti ei ületa tema õigusteenuse tunnitasu keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kostjatelt tuleb solidaarselt AS-i X (pankrotis) kasuks välja mõista menetluskulu 784 eurot (käibemaksuta).

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Vabaabielus soetatud korterile tehtud kulutuste hüvitamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-129-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule isiku Y (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 19 182 eurot või lugeda maakohtu kinnistusosakonna kinnistusjaoskonna registriossa kantud kinnisasi hageja ja kostja ühisomandisse kuuluvaks seltsingulepingu sätete alusel. Hagiavalduse kohaselt elasid pooled koos perekonnana ja ühise majapidamisega (abieluvälises kooselus). Kostja võttis eluasemelaenu, millega pooled ostsid korteri, kus elati kooselu ajal koos. Laenulepingu pool oli kostja ning korteri ainuomanikuks sai kinnistusraamatu kohaselt samuti kostja, kuigi laenu tagasimakseid ja kindlustusmakseid tegid pooled ühiselt või tasus hageja neid kostja eest. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kohustuse täitnud kolmas isik võib VÕS § 78 lg 4 järgi esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. 2. Isegi kui poolte vahel oli leping, ei tähenda see, et kõigi hageja tehtud kulutuste hüvitamist tuleks hinnata lepingu alusel. Kui kulutuste tegemiseks puudus lepingust või seadusest tulenev õigustus ja kohustus ning nõuet ei tule rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, on võimalik rahuldada kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, eelkõige VÕS § 1041 või § 1042 alusel. 3. Kohtud on õigesti leidnud, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj. Samas on kohtud jätnud kaalumata võimaluse kohaldada seltsingu sätteid (konkreetselt seltsingu likvideerimise sätteid) osaliselt analoogia korras. 4. Rahaliselt hinnatavaks panuseks saab lugeda ka olulisi kulutusi korteri säilitamiseks ja majandamiseks. Majandamiskulusid saab panuseks lugeda siiski üksnes juhul, kui nende tegija on teinud ühtlasi olulisi kulutusi eluaseme omandamiseks, säilitamiseks või parendamiseks. Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist. VÕS § 581 lg 2 järgi eeldatakse panuste võrdsust, kuid korteriga seotud rahaliste kulutuste puhul tuleb lähtuda poolte kulutustes osalemise osakaalust. 5. Seltsingusuhte likvideerimise sätete kohaldamisel korterile saab kõne alla tulla esmajoones selle võõrandamisest saadud raha jaotamine VÕS §-de 602-604 kohaselt. See tähendab esmalt korteri omandamisega seotud võimalike kohustuste (esmajoones võimalike tasumata laenumaksete) mahaarvamist tulemist, seejärel panuste tagastamist tulemi arvel ja lõpetuseks ülejäägi jaotamist vastavalt panustele. 6. Käsundita asjaajamine ei välistatud, kui tehtud kulutused tulevad kasuks ka hagejale endale, st piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt kostja huvisfääri. Küll tuleb seda arvestada hüvitatavate kulutuste ulatuse määramisel. Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist. 7. Võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust. Sel juhul saab nõuet esitades tugineda võlatunnistuse kokkuleppele. Seega ei ole välistatud, et 10 000 euro maksmist saab hageja kostjalt nõuda kokkuleppe alusel. Selleks tuleb aga tuvastada, kas vaidlusalune sõnum oli võla tunnistamise tehing ning millised õiguslikud tagajärjed sellest tulenevad. 8. Käsundita asjaajamisest tulenev kohustuse täitmise või esemele tehtud kulutuste hüvitamise nõue aegub TsÜS § 149 esimese lause järgi kümne aasta jooksul selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. Hageja pidi rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust (kostja) teada saama siis, kui ta tegi kostja kasuks makseid. 9. Kohtud on õigesti leidnud, et aegunud nõude tunnustamisega ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 mõttes katkeda. Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud. Sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist võib põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

*** Esindusõigus, soorituse saaja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-135-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule hagi isiku Y (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista 2785 eurot. Hageja väitel tegi ta kostja arvelduskontole ülekandeid 2785 eurot. Vastusooritusena pidi hageja kostjalt saama münte, kuid ei ole neid saanud, samuti ei ole kostja tagastanud hagejale raha. Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Põhimõtteliselt võib nõustuda ringkonnakohtuga, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. 2. Kui isiku Z poolt kostja nime all sõlmitud leping on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, tuleb selle alusel saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Sel juhul tuleb aga hinnata, kes oli raha kui hageja soorituse saajaks, sest just temalt saab VÕS § 1028 lg 1 järgi nõuda saadu tagastamist. Ei ole tähtsust, kas kostja oli isikule Z andnud konto käsutamise õiguse. Samuti ei ole olulised panga tehingutingimused kontoomanikuga. Kui soorituse saaja oli isik Z, saanuks üleantu tagastamist nõuda kostjalt vaid juhul, kui raha oleks makstud kostjale tema kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu alusel, mis vastab VÕS § 80 lg 2 tingimustele. 3. Alles ringkonnakohtu menetluse kestel tugines hageja alternatiivselt, et kui ei saa rahuldada alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, nõuab ta kostjalt raha kui isiku Z pärijalt lepingu alusel, mis oli sõlmitud isikuga Z ja millest hageja taganeb. Sellise nõude aluseks võib olla VÕS § 189 lg 1 esimene lause. Tegu on hagi muutmisega TsMS § 376 mõttes.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Reisijaveoleping. Teise isiku kasutamine majandus- ja kutsetegevuses Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-136-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule hagi OÜ X (kostja) vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitise 1077 eurot 37 senti (kulutused 145 eurot, saamata jäänud töötasu 932 eurot 37 senti), mittevaralise kahju hüvitise 6000 eurot ning viivise. Hagiavalduse kohaselt tellis hageja Taxify mobiilirakenduse kaudu kostjalt takso. Tellimuse võttis vastu sõiduk, mida juhtis kolmas isik, taksojuht. Taksojuht pakkus teenust kostja nimel, kostja reklaamiga tähistatud autoga ja kostja hinnakirja alusel. Takso tegi vahepeatuse sularaha väljavõtmiseks ja hageja abikaasa andis taksojuhile 20 eurot. Hageja tahtis taksojuhilt seda raha tagasi saada kuni sõidu lõppemiseni. Taksojuht keeldus raha tagastamisest ja hageja edasisest teenindamisest, väljus taksost, haaras hagejat õlast ning tõmbas hageja taksost välja teele põlvili, põhjustades sellega hagejale füüsilist valu, kehavigastusi, hirmu ja alandust. Hageja oli seetõttu töövõimetuslehel. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kohtud on vaidlusaluse lepingu õigesti kvalifitseerinud reisijaveolepinguna VÕS § 824 lg 1 mõttes. Samas ei tähenda see automaatselt, et vedaja lepingupoolena ning veo tegelik teostaja peaksid olema üks ja sama isik. VÕS § 824 lg 2 kohaselt kohaldatakse reisijaveolepingule töövõtulepingu kohta sätestatut, kui VÕS 42. ptk teises jaos sätestatust ei tulene teisiti. Eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult. Seega võis vedajaks VÕS § 824 lg 1 järgi olla kostja, kuigi tema kohustusi täitis kolmas isik. 2. Kelle nimel isik konkreetse lepingu sõlmib, tuleb hinnata TsÜS § 116 järgi. Üldjuhul eeldab esindamine, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Lisaks eeldatakse TsÜS § 116 lg 2 järgi, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel, kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega. 3. TsÜS § 121 lg 2 kohaselt teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik loetakse volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. TsÜS § 121 lg 2 puhul on tegemist TsÜS § 118 lg-s 2 reguleeritud volituse tekkimise spetsiifilise juhuga, mistõttu tuleks esimesena kontrollida esindusõiguse olemasolu just TsÜS § 121 lg 2 järgi. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et TsÜS § 121 lg 2 järgi loetakse volitatuks vaid isik, kes tegutseb teise isiku ülesandel. Seega ei tuvastanud ringkonnakohus nõuetekohaselt kolmanda isiku esindusõigust TsÜS § 121 lg 2 alusel. 4. Ringkonnakohus on kokkuvõttes õigesti leidnud, et reisijaveolepingu poolteks on hageja ja kostja, kusjuures kostja nimel sõlmis lepingu TsÜS § 115 lg 1 ja TsÜS § 118 lg 2 järgi kolmas isik. Siiski ei tulene üldreeglit, mille järgi kaubamärgi kasutamise lepinguga annab kaubamärgi omanik kasutajale alati ühtlasi volituse enda nimel teenuse osutamiseks. 5. Iseenesest on ringkonnakohus õigesti leidnud, et TsÜS § 132 lg 1 kohaldamiseks ei ole määrav, millisel õiguslikul alusel teist isikut majandus- ja kutsetegevuses kasutatakse. Tähtis on see, et kasutamine oleks pidev. Küll aga on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et TsÜS § 132 lg 1 ei võimalda igasuguse käitumise omistamist teisele lepingupoolele. TsÜS § 132 lg 1 kohaldamise eelduseks on muu hulgas see, et majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik oleks käitunud sellisel viisil, mida saaks ette heita seda isikut majandus- või kutsetegevuses kasutavale isikule. See tähendab, et vajalik on tuvastada kohustuse rikkumine, mida saaks teisele lepingupoolele ette heita. 6. Juhul, kui kolmas isik vastutab deliktiõiguse alusel, võib-olla alust omistada kolmanda isiku tegevus kostjale VÕS § 1054 lg 1 alusel. Ka VÕS § 1054 lg 1 kohaldamiseks on vaja kõigepealt tuvastada, et üks isik kasutab teist isikut pidavalt oma majandustegevuses, st üks isik teeb teisele isikule kestvusvõlasuhte raames sooritusi ehk osutab oma kohustust täites teenust.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Hagi menetlusse võtmisest keeldumine. Hagis esitatud nõuete rohkus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2016 a. määrus nr 3-2-1-120-16

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas maakohtule hagi kohtutäituri X (kostja I), Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu, kostja II), OÜ Y (kostja III) ja AS X (kostja IV) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks ja varalise kahju hüvitamiseks. Maakohus jättis hagiavalduse selles esinenud puuduste tõttu käiguta ning määras hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Hageja ei kõrvaldanud osutatud puudusi kohtu määratud tähtpäevaks. Hageja esitas täiendatud hagiavalduse, kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus jättis hageja määruskaebuse läbi vaatamata, kuna maakohus võttis hageja määruskaebuse ebaõigesti menetlusse. Riigikohus rahuldas hageja määruskaebuse ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus jättis hageja määruskaebuse rahuldamata. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Puudus, mille kõrvaldamiseks TsMS § 340.1 lg 1 alusel tähtaeg antakse, peab olema selline, mis takistab hagiavalduse menetlemist. Tegemist peab olema puudusega, mis annaks TsMS § 371 lg 1 või lg 2 järgi aluse hagi menetlusse võtmisest keelduda, kuid mida on võimalik kõrvaldada. Kohus ei või jätta hagiavaldust menetlusse võtmata üksnes seetõttu, et hagiavalduses esinenud puudusi määratud tähtpäevaks ei kõrvaldatud. 2. Olukorras, kus hagiavalduse menetlemist takistavat puudust ei kõrvaldata kohtu määratud tähtpäevaks ja kohus keeldub seetõttu TsMS § 371 alusel hagi menetlusse võtmisest ning tagastab TsMS § 372 lg 4 alusel hagiavalduse koos lisadega ja asja menetlusse võtmisest keeldumise määrusega hagejale, tuleb maakohtul otsustada pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud täiendatud hagiavalduse kui uue hagiavalduse menetlusse võtmine. Seda ei ole aga võimalik teha sama tsiviilasja raames. 3. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et kui hagiavalduses on esitatud mitu nõuet, peavad kõik nõuded olema selgelt väljendatud, sh raha saamiseks esitatud nõue peab üldjuhul olema summaliselt kindlaks määratud. Seega on hageja kohustuseks oma nõuded arusaadavalt ja selgelt välja tuua. Kui hagiavalduses on esitatud mitu nõuet, peab kohus iga nõude puhul analüüsima, kas esinevad nõude menetlemist takistavad puudused, ning vastava nõude osas hagi menetlusse võtmata jätmist põhjendama. 4. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus. Maakohus ei täitnud ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustust. Olukorras, kus hageja ei olnud võlgnik, on viide TMS §-le 221 väär. Maakohus ei ole välja toonud, millest järeldub, et sundtäitmine on toimunud. 5. Rahalise nõude puhul tuleb hagihinna määramisel lähtuda TsMS §-st 124. Kui hagis on lisaks põhinõudele esitatud ka kõrvalnõudeid, siis tuleb hagihinna määramisel TsMS § 133 lg-st 1 tulenevalt ka neid arvesse võtta. TMS §-s 223 sätestatud enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi tuleb lugeda hagihinna mõttes tuvastushagiks TsMS § 125 järgi. Kui hagis on esitatud mitu nõuet, on asjakohane hagejale selgitada TsMS § 134 alusel hagihinna arvutamisel nõuete liitmisega seostuvat.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse osaliselt ning saatis asja samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

*** Välisriigi õiguse kohaldamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-133-16

Asjaolud

OÜ X (hageja, Hollandi ettevõte) esitas maakohtule hagi OÜ Y (kostja) vastu, milles palus tunnustada OÜ Z (pankrotis) pankrotimenetluses 178 636 euro 85 sendi suurust nõuet teise rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse osaliselt. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaidlesid pooled selle üle, kas Hollandi õiguse alusel on hageja müügilepingu täitmise nõue võlgniku vastu üle läinud kindlustusandjale ulatuses, milles viimane hüvitas hagejale tasumata ostuhinna.

Riigikohtu seisukohad

1. Kui kohalduks Eesti õigus, siis põhimõtteliselt on ka VÕS § 78 tähenduses õige, et kolmandal isikul peab olema tahe võlgniku eest kohustus täita. Poolte väidete ja tõendite kohta selge seisukoha võtmata jätmisel on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 654 lg 5). 2. Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus. Pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. 3. Ka välisriigi õiguse kohaldamisel kohalduvad TsMS § 442 lg 8 ja § 654 lg-d 4-5. See tähendab, et kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima ja kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus selgitanud, miks ta tõlgendab välisriigi õigust erinevalt hageja väidetest ja hageja esitatud tõenditest, ega põhjendanud, milliste tõendite alusel asub ta maakohtust erinevale seisukohale.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt ning saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

***