Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid - september - detsember 2016

 

Uudise kuupäev:
  04.01.2017
Kohtu tasand:
  Riigikohus
Kohtumenetluse liik:
  Tsiviilkohtumenetlus
Lahendi number:
  .

 

Menetluskulude nimekirja esitamise tähtaeg
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.09.2016 a. otsus nr 3-2-1-60-16

Asjaolud

SA X (hageja) esitas maakohtule hagi OÜ X (kostja I) ja OÜ Y (kostja II) vastu, milles palus tunnustada hageja 1 048 493 euro 15 sendi suurust nõuet OÜ Z (pankrotis, võlgnik) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus rahuldas hagi ja tunnustas nõuet. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse välja mõistetud menetluskulude osas. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja II esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaieldi üksnes hageja ja kostja II menetluskulude kindlaksmääramise üle ning seda osas, kas kohus võib mõista menetlusosaliselt välja sellised menetluskulud, mille teine pool on kandnud enne kohtuistungit, kuid mille nimekirja ta esitab kohtule pärast viimast kohtuistungit, kuid kohtu määratud tähtpäevaks.

Riigikohtu seisukohad

1. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja II ei esitanud TsMS § 333 lg 1 järgi õigel ajal vastuväidet kohtu tegevusele, s.t ei vaidlustanud sellist tähtaja määramist kohtuistungil ega 8. septembril 2015 maakohtule esitatud menetlusdokumendis. TsMS § 333 lg 1 näeb ette, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. 2. Kõigi menetluskulude nimekirja esitamine ühes dokumendis pärast viimast istungit kohtu määratud tähtpäevaks on lubatud vaatamata sellele, et seadus näeb ette menetluskulude nimekirja mitmeastmelise esitamise. 3. Menetluskulude nimekirja esitamise tähtaega halduskohtumenetluses reguleerib halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 1. Sarnaselt TsMS-iga näeb viidatud säte ette, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. 4. Enne kohtuistungit kantud menetluskulude nimekirja seaduses sätestatuga võrreldes hilisema, kuid kohtu määratud viimaseks tähtpäevaks (TsMS § 176 lg 1 teine lause) esitamise tagajärjeks ei ole nende välja mõistmata jätmine põhjusel, et nimekiri on esitatud hilinemisega.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Esitatud tõendi ehtsuse tõendamiskoormis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.09.2016 a. otsus nr 3-2-1-63-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule hagi isiku Y (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt andis kostja hagejale kirjaliku omakäelise võlakirja, milles kinnitas, et ta on hagejalt laenanud raha. Maakohus rahuldas hagi ning ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaieldi selle üle, kas hagejal on kehtiv võlakiri, milles kostja tunnistab oma võlga ning kes peab tõendama et võlakiri ja sellel olev allkiri on ehtsad.

Riigikohtu seisukohad

1. Kohtud on asja lahendamisel jaganud valesti tõendamiskoormise. Kohtud ei ole piisavalt eristanud vaidluse lahendamiseks vajalike asjaolude tõendamiskoormist ning dokumendi kui menetluses esitatud tõendi ehtsuse tõendamiskoormist. 2. Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Ekspertiisi määramisele peab üldjuhul hagimenetluses eelnema siiski poole või poolte vastav taotlus.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Võlausaldajate erinev kohtlemine saneerimiskava järgi Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.09.2016 a. määrus nr 3-2-1-58-16

Asjaolud

OÜ X (avaldaja) esitas saneerimisavalduse, milles palus algatada enda saneerimismenetluse ja määrata saneerimisnõustajaks vandeadvokaat X. Maakohus algatas saneerimismenetluse ning nimetas saneerimisnõustajaks vandeadvokaadi X. Kohus kinnitas määrusega saneerimiskava. Võlausaldajad esitasid määruskaebuse, mille ringkonnakohus rahuldamata jättis. Võlausaldajad esitasid määruskaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. Kolleegium on varasemalt tehtud lahendis leidnud, et kuigi võlausaldajate rühmade moodustamise kohustust SanS § 21 lg 2 esimesest lausest ei tulene, ei tähenda see, et faktiliselt võlausaldajaid saneerimiskavas õiguste kaupa grupeerides võiks vältida rühmitamisest tulenevaid tagajärgi üksnes seeläbi, et seda rühmadeks jagamiseks ei nimetata. Kui kavas koheldakse erinevate õigustega võlausaldajaid oluliselt erinevalt, olgu nende nõuete suhtes rakendatavate saneerimisabinõude olemuse, maksete ajatamise erineva tähtaja, nõude rahuldamise protsendi vms osas, tähendab see sisuliselt ka rühmade loomist ja sellele kehtestatud nõuete järgimise kohustust menetluses. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. 2. Kui pandiga tagatud nõudega võlausaldajale makstakse saneerimiskava kohaselt välja proportsionaalselt suurem väljamakse kui pandiga tagamata nõudega võlausaldajatele, koheldakse pandiga tagatud ja pandiga tagamata nõudega võlausaldajaid oluliselt erinevalt. 3. Sellest, et saneerimiskava järgi ei kohelda pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid halvemini, kui neid oleks koheldud pankrotimenetluses, ei saa järeldada, et puudub alus pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid käsitada eraldi võlausaldajate rühmana SanS § 21 lg 2 järgi. Rühmitamiseks annab alust asjaolu, kas ka saneerimiskava järgi koheldakse pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid erinevalt muudest võlausaldajatest.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse.

*** Kindlustusväärtus, alakindlustus. Kindlustushuvi Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.09.2016 a. otsus nr 3-2-1-57-16

Asjaolud

Vaivara vald (hageja) esitas maakohtule ettevõtte X (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise, õigusabikulud ja viivised. Menetlusse oli iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel kaasatud ettevõte Y ja iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel OÜ X (maakler). Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja maakleri vahendusel ettevõttega Y kindlustuslepingu. Ettevõte Y teatas esimest korda pärast kindlustusjuhtumit, et kindlustusleping on sõlmitud alakindlustuse tingimustel. Maakler rikkus lepingust ja seadusest, samuti Finantsinspektsiooni juhendist tulenevaid kohustusi. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus rahuldas maakleri apellatsioonkaebuse osaliselt ning jättis kostja apellatsioonkaebuse ja hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja ja maakler esitasid kassatsioonkaebused Riigikohtule, hageja vastukassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaieldi selle üle, kas kindlustusleping on sõlmitud alakindlustuse tingimusel, kas maakler rikkus maaklerilepingust tulenevaid kohustusi kindlustuslepingu vahendamisel ning kas sellest tulenevalt saab hageja maaklerilt nõuda kahju hüvitamist, samuti selle üle, millisest hetkest saab hageja nõuda kahjuhüvitiselt viivist.

Riigikohtu seisukohad

1. Isegi asjatundja arvamusest metoodika puudumine ei anna iseenesest veel alust pidada arvamust tõendina kõlbmatuks. Nõustuda tuleb ka kohtute järeldusega sellest, et nõustuda ei saa kostja ja maakleri väidetega, et ettevõte Y sõlmis lepingu alakindlustuse tingimustel teadlikult. Seega ei mõjuta kostja vastutust väide, et kindlustusandja sõlmis teadlikult alakindlustuse lepingu. 2. Kohtud on osaliselt valesti määratlenud maakleri kohustused, kuid nõustuda tuleb kohtutega osas, et seaduses sätestatud kohustuse sisustamisel on võimalik lähtuda ka Finantsinspektsiooni juhendist, milles on väljendatud kindlustusvahenduse üldiselt tunnustatud kutseoskuste tase. Maakohus on õigesti järeldanud, et kindlustusmaakleril ei ole seadusest tulenevat kohustust määrata kindlaks kliendile kuuluva objekti kindlustusväärtust. Samas on ekslik kohtute järeldus, nagu oleks kindlustusmaakleril kohustus selgitada välja, milliste andmete või teabe põhjal soovib klient oma vara kindlustada just tema avaldatud kindlustusväärtuse alusel. 3. Kuna kindlustushuvi sõltub üksnes kindlustusvõtjast ning kindlustusvõtjal on ka ülevaade kindlustatavatest objektidest, siis on kindlustuslepingu raames kindlustusvõtjal kohustus teatada kindlustusandjale kindlustusväärtus (VÕS § 478 lg 1). Iseenesest ei tulene KindlTS-st ega juhendist, et kindlustusmaakleri teenuse kasutamisel vastutaks kindlustusmaakler selle eest, et kindlustuslepingus märgitud kindlustusväärtus oleks õige või välistaks alakindlustuse olukorra. 4. Kuna kindlustusväärtuse määramine ei ole maakleri kohustus, siis ei saa üldjuhul maaklerile ka ette heita seda, et ta ei selgita välja, milliste andmete või teabe põhjal soovib klient oma vara kindlustada just tema avaldatud kindlustusväärtuse alusel. Maaklerile tuleneb seadusest ja juhendist siiski hoolsus- ja selgitamiskohustus kindlustushuvi väljaselgitamisel. 5. Nõustuda tuleb kohtute järeldusega selle kohta, et maakleril on kohustus selgitada kliendile alakindlustuse olemust, alakindlustuse ohtu ja kahju hüvitamise põhimõtteid alakindlustuse korral. Eksitav on ringkonnakohtu seisukoht, et tähtsust ei ole asjaolul, et hageja oli pikaajaline kindlustusvõtja. 6. Kohtud on ekslikult leidnud, et VÕS § 515 lg 1 on praegusel juhul erinorm VÕS § 113 lg 2 suhtes. VÕS § 515 kohaldub vabatahtliku vastutuskindlustuse korral, kui kannatanul puudub otsenõue kindlustusandja vastu. Praegusel juhul tuleb viivise arvutamise algusaeg määrata VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebused ja vastukassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.09.2016 a. otsus nr 3-2-1-59-16

Asjaolud

AS X (hageja) esitas maakohtule ettevõtte X (kostja) vastu hagi kindlustushüvitise ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja vabatahtlikud sõidukikindlustuse lepingud. Kindlustuslepingud sõlmiti koguriskikindlustusega, sh liiklusõnnetuse risk. Hageja esitas kostjale avalduse Vene Föderatsioonis toimunud liiklusõnnetusega tekkinud kahju hüvitamiseks. Haagise osas kostja rahuldas hageja kahjuavalduse, veoauto osas kostja aga keeldus. Maakohus tegi vaheotsuse lõppotsusena ning jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaieldi selle üle, kas hagi esitamise ajaks oli möödunud VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg.

Riigikohtu seisukohad

1. Põhjendatud on kohtute järeldus, et VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud kohustust täitma sundimise hagi esitamise üheaastane tähtaeg on õigustlõpetav, mitte aegumistähtaeg. Kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega reguleerib sõnaselgelt VÕS § 475 lg 1 esimene lause. VÕS § 475 lg 3 käsitleb olukorda, kus kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi ühe aasta jooksul pärast seda, kui ta on saanud vastuse, millega tema taotlus jäeti rahuldamata. 2. Kohustuse täitmise nõudeõiguse piiramine tuleneb asjaolust, et mida kauem kindlustusvõtja nõude esitamisega ootab, seda raskem on välja selgitada juhtumiga seotud asjaolusid. Samas kaitseb norm ka kindlustusandja põhjendatud ootust oma vara kasutamisel, kui kindlustusandja on hüvitise maksmisest keeldunud ja kindlustusvõtja ei ole ühe aasta jooksul kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks midagi ette võtnud. Seega võimaldab VÕS § 475 lg 3 kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada sellega, kas kindlustusvõtja esitab nõude või mitte. 3. Seadusandja on teadlikult soovinud välistada VÕS § 475 lg-s 3 ettenähtud õigustlõpetava tähtaja peatumise ja katkemise, et eristada õigustlõpetavaid ja aegumistähtaegu ning tagada õigustlõpetavate tähtaegade sätestamise eesmärgi saavutamine, s.o lõpetada nõue või muu õigus või välistada selle maksmapanek mõistliku aja jooksul aegumistähtaja kestel. 4. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Ei ole välistatud, et hageja esitatud asjaoludel võib olla VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud õigustlõpetavale tähtajale tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega ning anda seetõttu aluse jätta nimetatud tähtaeg VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

*** Lahutatud abikaasa elatise nõue Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.09.2016 a. otsus nr 3-2-1-61-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule hagi isiku Y (kostja) vastu. Hageja nõudis abielu lahutamist, samuti 800 euro suuruse igakuise elatise väljamõistmist või alternatiivselt ühekordselt 220 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt palus hageja mõista välja elatise, kuna ei suuda terviseseisundi tõttu enda ülalpidamise eest hoolitseda. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, lahutades poolte abielu ning mõistes hageja kasuks välja elatise 280 eurot kuus. Pooled esitasid apellatsioonkaebused, mille ringkonnakohus rahuldamata jättis. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Lahutatud abikaasa elatise nõude lahendamisel tuleb välja selgitada väidetavalt abivajava abikaasa sissetulek ja vara ning vajaduste rahuldamiseks vajalikud kulud. Abivajaduse seostamine üksnes töövõime kaotamise protsendiga on meelevaldne. 2. Üldjuhul on elatise määramisel aluseks just konkreetsete isikute elatustase. See ei tähenda aga, et lahutatud abikaasale tuleb alati tagada just selline elatustase, nagu tal abielu ajal oli. Seadus ei välista, et lahutatud abikaasa ülalpidamiseks kohustatud abikaasa peab selleks ka oma vara võõrandama. 3. PKS § 74 lg 1 teise lause järgi võib kohus jätta abikaasade senise varalise seisundi arvesse võtmata või arvestada seda ainult mingit ajavahemikku silmas pidades, kui senisest varalisest seisundist lähtumine kogu ülalpidamiskohustuse ajal ei oleks abielu kestust ning majapidamise ja sissetuleku hankimise korraldust arvesse võttes mõistlik. 4. Mitte igasugust seadusjärgse ülalpidamiskohustuse piirangut ei saa lugeda ebamõistlikult piiravaks ja seega tühiseks PKS § 78 lg 2 mõttes. Ebamõistlikuks piiramiseks tuleb pidada esmajoones seda, kui kokku lepitakse vaid sümboolne elatis või elatis, mis on suurusjärgu võrra väiksem seadusjärgsest. 5. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et PKS § 78 lg-st 2 tuleneb, et lahutatud abikaasa elatisnõuet ebamõistlikult piirava kokkuleppe tühisus tähendab seda, et tühine on ka kokkulepe juba lepingus kindlaksmääratud elatise summa kohta. Kokkulepe saab olla tühine osas, milles see välistab seadusjärgse elatise, st õigustatud pool saab kohustatult nõuda elatist juurde.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Töölepingu erakorralise ülesütlemise vaidlustamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.09.2016 a. otsus nr 3-2-1-70-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas töövaidluskomisjonile AS-i X (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kuue kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Töövaidluskomisjon jättis hageja avalduse rahuldamata. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaieldi selle üle, kas töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv ning kas kostjal oli õigus öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas kostjal on kohustus maksta hagejale hüvitist.

Riigikohtu seisukohad

1. TLS § 88 lg 1 p 2 järgi on töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse eelduseks, et töötaja ei ole tulnud toime tööülesannete täitmisega ning tööga toimetulematus on kestnud pikka aega. Nimetatud sätte kohaselt on töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse eelduseks asjaolu, et tööandja pakub töötajale võimaluse korral teist tööd. Sättest ei nähtu aga, nagu peaks pakutav töö olema varasema tööga samaväärne. Töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 2 alusel eeldab üldjuhul töötaja hoiatamist. 2. TLS § 88 lg 2 esimesest lausest tuleneb tööandjale kohustus pakkuda töötajale tööd, mida viimane on võimeline tegema. Seega peab tööandja pakkuma töötajale sellist tööd, millega viimane saab tööandja hinnangul hakkama. Lisaks tuleb TLS § 88 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades pakkuda töötajale teist tööd juhul, kui teise töö pakkumine oleks asjaolusid arvestades mõistlik. 3. Olukorras, kus töötaja vaidlustab töölepingu erakorralise ülesütlemise TLS § 88 lg 2 kohase teise töö pakkumise kohustuse rikkumise tõttu ja tööandja leiab, et tal oli õigus jätta see kohustus täitmata, peab tööandja tõendama, et tal ei olnud töötajale teist sobivat tööd pakkuda või teise töö pakkumine oleks põhjustanud talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid või ei oleks see asjaolusid arvestades mõistlik. 4. TLS § 88 lg 3 teise lause sisustamisel tuleb arvestada TLS § 97 lg-s 3 töölepingu etteteatamistähtaega järgimata ülesütlemise õiguse kohta sätestatut. Kui kohus on tuvastanud asjaolud, mis võimaldavad tööandjal öelda töölepingu kooskõlas TLS § 97 lg-s 3 sätestatuga üles TLS § 97 lg-s 2 ettenähtud tähtaega järgimata, võib tööandjal olla üldjuhul õigus öelda tööleping TLS § 88 lg 3 teise lause järgi üles ka töötajat enne hoiatamata. Kohtud on töölepingu erakorralise ülesütlemise etteteatamise tähtaja järgimata jätmise asjaolusid ja poolte huve piisavalt kaalunud. 5. TLS § 97 lg-s 2 ettenähtud etteteatamistähtaegade järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu ülesütlemise tühisust. Kui tööandja ütleb töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata, ilma et vaidluse asjaolud seda õigustaksid, on selle õiguslikuks tagajärjeks töötaja TLS § 100 lg-s 5 sätestatud õigus saada tööandjalt hüvitist.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Tuvastus- ja sooritushagi. Töövõtulepingust taganemine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.09.2016 a. otsus nr 3-2-1-71-16

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas maakohtule OÜ Y (kostja I) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt I välja põhivõla ja viivise. Hageja palus kaasata kostjana menetlusse OÜ Z (kostja II). Hageja palus täpsustatud hagis tuvastada, kas ta sõlmis lepingud kostjaga I või kostjaga II, ning mõista põhivõlg ja viivis välja kostjalt I või kostjalt II alternatiivselt või solidaarselt. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus rahuldas kostja I apellatsioonkaebuse osaliselt. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaieldi kostja I vastu esitatud töövõtu- ja rendilepingutest tuleneva nõude üle.

Riigikohtu seisukohad

1. Juhul, kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi käsitatav sama hagina samade poolte vahel. Seetõttu pidi maakohus keelduma TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi menetlemast hageja nõuet tuvastada, kumma kostjaga ta lepingud sõlmis, kuna sama vaidlus tuli lahendada hageja sooritusnõude lahendamisel nagunii. 2. Asjaolu, et erinevalt lepingu lõppemisest ülesütlemisega kaasneb taganemisega lepingu tagasitäitmise kohustus, ei tähenda, et lepingust saab taganeda tagasiulatuvalt. Seega juhul, kui hageja oli kostjale I andnud 5. novembril 2012 täitmiseks täiendava tähtaja, sai töövõtuleping lõppeda hageja taganemisega üksnes pärast selle tähtaja möödumist. See ei tähenda siiski seda, et pooled ei võiks kokku leppida lepingulise suhte lepingust taganemise või ülesütlemise tõttu lõppemise teistsuguses ajas. 3. Kostja I saab tugineda hinna töövõtulepingus kokku lepitud alandamisele üksnes siis, kui hageja ei ole töövõtulepingust taganenud.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Täitemenetluses tekkinud küsimused. Täitedokumendi selgitamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.09.2016 a. määrus nr 3-2-1-64-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule isiku Y vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas. Kohtu selgituste kohaselt esitas hageja samas asjas hagi tsiviilasjas tehtud kohtumääruse selgitamiseks. Tsiviilasjas oli maakohus määrusega (lapse tagastamise määrus) rahuldanud isiku Y avalduse lapse tagastamiseks Suurbritanniasse. Hageja määruskaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Riigikohus keeldus hageja määruskaebust menetlusse võtmast. Kohtutäitur alustas kostja kui sissenõudja täitmisavalduse alusel täitemenetlust hagejast võlgniku vastu lapse tagastamise määruse täitmiseks täiteasjas. Hageja andis lapse kostjale üle, mille kinnituseks esitati kohtutäiturile kirjalik dokument. Kohtutäitur lõpetas täitemenetluse. Hageja esitas tsiviilasjas avalduse lapse tagastamise määruse muutmiseks. Koos avaldusega esitas hageja taotluse peatada esialgse õiguskaitse korras lapse tagastamise määruse täitemenetlus. Maakohus keeldus hageja avaldust menetlusse võtmast. Määrus jõustus. Maakohus tagastas täitedokumendi selgitamiseks esitatud hagi hagejale. Ringkonnakohus jättis hageja määruskaebuse rahuldamata. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse.

Riigikohtu seisukoht

Nõustuda tuleb ringkonnakohtuga, et kuivõrd jõustunud kohtumäärus on menetlusosalistele täitmiseks kohustuslik ning täitemenetluses tekkinud küsimused saab kohtutäitur lahendada TMS §-dest 8 ja 179 lähtudes, siis ei ole hageja täitedokumendi selgitamiseks esitatud hagiga võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.

*** Isiku kinnisesse asutusse paigutamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04.10.2016 a. määrus nr 3-2-1-73-16

Asjaolud

Jõgeva vald (avaldaja, puudutatud isiku eestkostja) esitas maakohtule avalduse puudutatud isiku tahtevastasele erihooldusteenusele paigutamiseks. Avalduse kohaselt viibis puudutatud isik AS-i X kinnises asutuses. Maakohus pikendas puudutatud isiku tahtevastast erihooldusteenusel viibimise tähtaega aasta võrra. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse. Puudutatud isik paigutati haiglaravile psühhiaatriakliinikusse. Maakohus kuulas erinõude korras puudutatud isiku ära. Puudutatud isik avaldas, et ta ei vaja erihoolekandeteenust, kuna ta ei ole ohtlik endale ega teistele. Maakohus rahuldas Jõgeva valla avalduse ning paigutas puudutatud isiku tema nõusolekuta ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Puudutatud isiku määruskaebus jäi ringkonnakohtu poolt rahuldamata. Puudutatud isik esitas määruskaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. TsMS § 538 lg 2 kohaselt ei või isikut paigutada kinnisesse asutusse kauemaks kui üheks aastaks määruse tegemisest arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega on isiku tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamise kuni üheaastane tähtaeg seotud määruse tegemisega. Samas ei täpsusta see säte, kas kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja hulka arvatakse ka esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaeg. 2. Olukorras, kus kohus on esmalt paigutanud isiku kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras TsMS § 534 alusel ning selle tähtaja möödumiseks ei ole kinnisesse asutusse paigutamise tingimused ära langenud, saab kohus paigutada isiku TsMS § 533 alusel kinnisesse asutusse TsMS § 538 lg 2 järgi kuni üheks aastaks arvates ajast, mil kohus tegi esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse. 3. Juhul, kui isiku kinnisesse asutusse paigutamine piirdub üksnes esialgse õiguskaitse rakendamisega ja vahetult pärast TsMS § 534 lg-s 5 nimetatud tähtaja möödumist ei ole alust paigutada isikut kinnisese asutusse TsMS § 533 alusel, kuid see vajadus tekib hiljem, tuleb isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega hakata TsMS § 538 lg 2 mõtte järgi lugema alates uuest esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusest.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse osaliselt.

*** Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.10.2016 a. määrus nr 3-2-1-90-16

Asjaolud

Maakohus kuulutas välja isiku X (võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduri. Maakohus kinnitas võlgniku pankrotimenetluse lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse. Maakohus algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja määras usaldusisiku. Usaldusisik esitas usaldusisiku aruanded. AS X esitas maakohtule avalduse, milles palus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetada kohustustest vabastamise menetlus. Maakohus kohustas võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Võlgnik esitas usaldusisiku aruanded, mille järgi oli võlgnik saanud töötasu Soome Vabariigis. Maakohus kohustas võlgnikku esitama usaldusisiku aruande, milles on tehtud arvutused tema teenitud tulu ja sissetulekute kohta Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud töötasu alammäära järgi. Võlgnik ei täitnud seda kohustust. Maakohus keeldus võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetas tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Ringkonnakohus jättis võlgniku määruskaebuse rahuldamata. Võlgnik pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Nõustuda tuleb ringkonnakohtu seisukohaga, mille järgi tuleb võlgniku sissetuleku määramisel lähtuda Eesti Vabariigis kehtivast töötasu alammäärast. Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlusele kohaldatakse selle liikmesriigi seadusi, kus menetlus algatati, kui pole sätestatud teisiti. Praegusel juhul on võlgniku pankrotimenetlus algatatud, toimunud ja lõpetatud Eesti Vabariigis. 2. TMS §-s 132 peetakse silmas Vabariigi Valitsuse määrusega „Töötasu alammäära kehtestamine" ettenähtud töötasu alammäära. Kui seadusandja oleks soovinud anda võlgnikule õiguse arvestada tulu üleandmisel muude kriteeriumidega, nt asjaoluga, et võlgnik elab ja/või töötab välisriigis, või lähtuda välisriigis kehtivast töötasu alammäärast, oleks see seaduses sõnaselgelt ette nähtud. 3. Varasemalt on kolleegium leidnud, et võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus. Selle seisukoha juurde jääb kolleegium ka praeguses asjas.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.

*** Kohtulik hüpoteek. Saneerimismenetlus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.10.2016 a. määrus nr 3-2-1-85-16

Asjaolud

OÜ X (avaldaja) esitas maakohtule saneerimisavalduse. Maakohus algatas saneerimismenetluse. Avaldaja esitas maakohtule avalduse saneerimiskava kinnitamiseks. Maakohus kinnitas saneerimiskava. Võlausaldaja esitas määruskaebuse. Maakohus jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus jättis võlausaldaja määruskaebuse rahuldamata. Võlausaldaja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et kohtulik hüpoteek annab hüpoteegipidajale ka pankrotimenetluses põhimõtteliselt samasugused õigused nagu tavaline hüpoteek. Lisaks, pankroti- ja saneerimismenetluses tuleb võlausaldajaid kohelda sarnaselt ning võlausaldajat, kelle kasuks on seatud jõustunud lahendiga enne saneerimiskava vastuvõtmise üle hääletamist kohtulik hüpoteek, tuleb ka saneerimismenetluses kohelda sarnaselt teiste pandipidajatega. 2. AÕS § 363 lg-st 2 ei tulene, et kohtulahend, mille täitmise tagamiseks kohtulikud hüpoteegid seati, peab olema jõustunud. Kohtuliku hüpoteegiga tagatud nõue võib seega olla nõue, mille olemasolu tehakse lõplikult kindlaks tulevase kohtulahendiga. 3. Ringkonnakohtu viide SanS § 51 lg 1 p-le 2 on väär. See säte käsitleb saneerimiskava tühistamist, kuid praegusel juhul ei otsustanud ringkonnakohus saneerimiskava tühistamise, vaid saneerimiskava kinnitamise üle. Võlausaldaja esiletoodut, et puuduvad eeldused avaldaja saneerimiseks, saab pidada SanS § 28 lg 5 p-s 3 sätestatud saneerimiskava kinnitamata jätmise aluseks.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse osaliselt.

*** Maakohtu otsuse tühistamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.10.2016 a. otsus nr 3-2-1-94-16

Asjaolud

Hagejad esitasid maakohtule hagi isiku X (kostja I), AS-i X (kostja II), AS-i Y (kostja III) ja OÜ X (kostja IV) vastu kaasomandi lõpetamiseks ning tahteavaldust andma kohustamiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejatele ja kostjale I kaasomandis olev kortermaja, milles on kaheksa korterit. Kostja I esitas vastuhagi. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi osaliselt. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse. Samuti esitas apellatsioonkaebuse kostja IV. Ringkonnakohus rahuldas hagejate ja kostja IV apellatsioonkaebused osaliselt ning jättis kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja I esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaieldi selle üle, kas ringkonnakohtul oli alust tühistada maakohtu otsus seetõttu, et ringkonnakohtu hinnangul oleks pidanud maakohus hagejate esindajad menetlusest TsMS § 45 lg 2 alusel kõrvaldama. Samuti, kas kaasomandi lõpetamisel kaasomanikevahelise enampakkumisega saab kohus määrata enampakkumise korraldajaks ühe kaasomanikest ning määrata kindlaks enampakkumise kulude jaotuse.

Riigikohtu seisukohad

1. TsMS § 656 lg 1 p 1 eesmärk on tagada, et kummalegi poolele antakse menetluses võimalus esitada oma seisukohti. Lisaks peab esimese astme kohus TsMS § 656 lg 1 p 1 alusel kohtuotsuse tühistamiseks rikkuma õigusliku ärakuulamise põhimõtet oluliselt. Seetõttu ei too mitte igasugused puudused poolte seisukohtade ärakuulamises kaasa kohtuotsuse tühistamist. 2. TsMS § 656 lg 1 p-le 1 tuginemisel tuleb kaebuse esitajal ka näidata, kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud asi teisiti. Praegusel juhul on kohus andnud hagejatele korduvalt võimalusi oma seisukohti esitada ning hagiavaldust täiendada. 3. TsMS § 45 lg 2 alusel esindaja kõrvaldamise peamiseks tagajärjeks on kohtu õigus jätkata asja menetlemist nii, nagu menetlusosalise esindaja oleks istungilt vabatahtlikult lahkunud. See tähendab, et menetlusosalisel endal on jätkuvalt õigus menetluses oma seisukohti esitada. 4. Üldjuhul ei saa esindaja võimalik asjatundmatus maakohtus tuua kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus on pidanud hagejate esindajaid asjatundmatuteks seetõttu, et esindajate formuleeritud nõue ei võimaldanud hagi rahuldada. Olukorras, kus hageja ei suuda ka menetluse käigus formuleerida seadusele vastavat nõuet, saab kohus jätta hagi rahuldamata. 5. Iseenesest saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata poole taotlusel kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra, sh nt abikaasade ühisvara müügiks korraldatava avaliku enampakkumise korraldaja ja tingimused, sest AÕS § 77 lg-s 2 on küll sätestatud võimalus müüa asi avalikul enampakkumisel, kuid ei ole avaliku enampakkumise korraldamise tingimusi täpsemini määratud. 6. Kui kaasomanikud kokkulepet ei saavuta, siis TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus määrata kaasomandi lõpetamisel kindlaks ka selle, kes enampakkumise korraldab ja kes kannavad kulud. TsMS § 445 lg 1 alusel otsuse täitmise viisi kindlaks määramata jätmine pole siiski praeguses asjas maakohtu otsuse tühistamise aluseks.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Võrguettevõtja kohustused Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.10.2016 a. otsus nr 3-2-1-16-16

Asjaolud

AS X (hageja) esitas OÜ X (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja võlgnevuse. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tegeleb hageja maagaasi impordi ja müügiga. Hagejal on maagaasi müügilepingud lõpptarbijatega, kes tasuvad müüdud maagaasi eest otse hagejale. Hageja ning kostja vahel on aga võrguteenuse eest arvete esitamise aluseks hageja ja kostja võrkude liitumispunkti, s.o sisendmõõtepunkti näidud. Kuigi hageja ja kostja ei ole sõlminud kirjalikku lepingut ning hageja on sõlminud müügilepingud lõpptarbijatega, on poolte vahel lepingulaadne võlasuhe, mis on olemuselt sarnane maagaasi müügilepinguga. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaidlesid pooled selle üle, et milline õigussuhe nende vahel on ning kelle kanda peaks jääma mõõtepunktis fikseeritud kostja võrku antud gaasi ja tarbijate mõõtepunktides fikseeritud gaasi tarbimise mõõteandmete vahele vastava gaasikoguse eest tasumine.

Riigikohtu seisukohad

1. Kohtud leidsid poolte õigussuhet kvalifitseerides õigesti, et pooled ei ole sõlminud müügilepingut, samuti ei ole nende vahel müügilepingulaadset võlasuhet. Kuivõrd lepingu olemasolu müüja ja võrguteenuse pakkuja vahel ei ole seaduse järgi korraldatud maagaasi müügi ja vahendamise eelduseks, on käesolevas asjas hageja ja kostja vahel seadusest tulenev võlasuhe. 2. Võrguettevõtjana on kostja kohustatud tagama tarbijapaigaldiste võrku ühendamise, võrguühendust omavate isikute varustamise gaasiga, paigaldama projektikohase mõõtesüsteemi, võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise, töötlemise ja teisendamise energiaühikutesse vastavalt määrusele ja pidama sellekohast arvestust ning edastama lõpptarbijatelt saadud näidud hagejale. VÕS § 620 lg 1 ei kohaldu. 3. Kuna kostja mõõdab lõpptarbijatele edastatavat maagaasi kogust kooskõlas seadusega ning pooled ei ole kokku leppinud, milliste parameetrite juures mõõdetakse lõpptarbijatele müüdava maagaasi koguseid, ei saa hageja nõuda kostjalt hüvitist seetõttu, et lõpptarbijatele müüdava maagaasi summeeritud kogus alati ei kattu ning on tarbijate mõõturite järgi vahel väiksem kui kostja võrku siseneva maagaasi kogus hageja mõõturi järgi. 4. Asjaolu, et kostja võrgus paiknevad lõpptarbijate gaasimõõturid ei arvesta koguste mõõtmisel maagaasi temperatuuri ega rõhku, ei tähenda, et kostja võrk ei vastaks seaduses sätestatud nõuetele või et kostja ei oleks taganud oma võrgu korrektset toimimist ja korrasolekut. Seetõttu ei ole MGS § 22 lg 2 kostja nõuet lahendades asjassepuutuv.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04.10.2016 a. määrus nr 3-2-1-92-16

Asjaolud

Isiku X (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur (hageja) esitas maakohtule hagiavalduse isiku Y (kostja) vastu võlgniku ning kostja vahel toimunud tehingute kehtetuks tunnistamiseks ning võlgnikult saadud 49 432 euro 27 sendi võlgniku pankrotivarasse tagastama kohustamiseks. Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Uuel läbivaatamisel maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Pankrotivõlgniku poolt raha maksmine ei ole käsutustehing, mida saab tehinguna tagasi võita, kuid PankrS § 113 näeb pankrotimenetluses erandina ette rahalise kohustuse tagasitäitmiseks võlausaldajale rahalise kohustuse täitmise tühistamise võimalused raha pankrotivarasse tagasisaamise eesmärgil ilma kohustust ennast kehtetuks tunnistamata. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. 2. Pärast pankroti väljakuulutamist halduri nõusolekuta tehtud käsutustehingud on tühised ning vastava eelduse ümberlükkamiseks tuleb kostjal tõendada, et pankrotivara käsutamiseks oli võlgnikul halduri nõusolek. 3. Kuivõrd 2. oktoobrist 2006 kuni 23. märtsini 2011 oli võlgniku ja kostja vahel varaühisuse varasuhe, ei saa viidatud perioodil toimunud rahaülekanded olla ka PankrS § 113 alusel tagasivõidetavad. Ringkonnakohus on õigesti viidanud, et PKS § 25 järgi on varaühisuse puhul ka abikaasade pangakontol olev raha eelduslikult ühisvara, mis kuulub ühiselt mõlemale abikaasale, olenemata sellest, kumma pangakontol see asub. 4. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kui hageja soovib nõude esitada alusetu rikastumise sätete alusel, peab ta hagi alusena olema välja toonud asjaolud, mis võimaldavad pidada rahaülekannete tegemist kostjale tehtud alusetuteks sooritusteks VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Kui aga hageja soovib nõude esitada PankrS § 113 alusel, peab ta tõendama tagasivõidetava rahalise kohustuse täitmist võlausaldajale ning tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 kohustuste täitmisega võlausaldajate huvide kahjustamist.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Elatisasjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.10.2016 a. määrus nr 3-2-1-96-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas Maakohtule isiku Y (kostja) vastu hagi, milles palus lõpetada tsiviilasjas maakohtu määrusega kinnitatud kompromissis kokkulepitud elatise maksmine ning mõista elatishagi esitamisest hagejalt kostja kasuks välja elatis 75 eurot kuus kuni kostja täisealiseks saamiseni. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus keeldus apellatsioonkaebust menetlemast ja luges selle hagejale tagastatuks. Isik X esitas määruskaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. Riigikohus ka varem leidnud, et TsMS § 405 lg 1 tähenduses saab lihtmenetluse asjaks pidada elatiseasja, milles nõutud elatisemaksete kogusumma ei ületa 2000 eurot. Kolleegium järgib neid seisukohti ka praeguses asjas. 2. Hageja palus vähendada kostjale makstava elatise suurust alates hagi esitamisest 195 eurolt 75 euroni kuus kuni kostja täisealiseks saamiseni. Seega palub hageja vähendada elatist 120 euro võrra kuus. Kostja saab täisealiseks 11. märtsil 2020. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. Seega keeldus ringkonnakohus põhjendamatult apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse.

*** Menetluskulude kindlaksmääramine ja nende tõendamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.10.2016 a. määrus nr 3-2-1-96-16

Asjaolud

AS X (hageja) esitas hagi isiku X (kostja I) ja isiku Y (kostja II) vastu, milles palus mh tunnistada kehtetuks kostjate sõlmitud asjaõigusleping. Pärast asjas tehtud maakohtu, ringkonnakohtu ja Riigikohtu lahendeid (hageja kassatsioonkaebust ei menetletud) tegi ringkonnakohus asja teisel läbivaatamisel otsuse, millega rahuldas hagi kostjate vastu ning jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Maakohus rahuldas hageja avalduse osaliselt. Hageja esitas määruskaebuse ning määruskaebuse esitas ka kostja I. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. Kostja I pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Seega pidanuks maakohus määruses lahendama ka kostja I taotluse. 2. Kuigi TsMS § 176 lg 6 annab kohtule diskretsiooniõiguse täiendavate dokumentide nõudmiseks, tuleb kohtul vastavat otsustust (kas nõuda või mitte nõuda täiendavaid dokumente) põhjendada. 3. Kui ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks täiendavate dokumentide väljanõudmist hagejalt, ei saanud ta ka kostjale I ette heita, et viimase väited on tõendamata. Kostjal I ei olnud võimalik oma seisukohta sõidukulude kohta tõendada muul viisil kui hagejalt nõutavate lisadokumentide abil.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse.

*** Kande tegemisest keeldumine korteriühistu asjas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.10.2016 a. määrus nr 3-2-1-89-16

Asjaolud

Korteriühistu X (avaldaja) esitas maakohtu registriosakonnale kandeavalduse, milles palus kanda mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse muudatuse avaldaja juhatuse liikmete koosseisus. Maakohtu registriosakonna kohtunikuabi jättis kandeavalduse rahuldamata. Avaldaja palus maakohtu määruse tühistada. Kohtunikuabi ja maakohtu kohtunik jätsid kohtunikuabi määruse muutmata ja määruskaebus edastati ringkonnakohtule lahendamiseks. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata. Avaldaja pöördus Riigikohtusse. Riigikohtus vaieldi selle üle, kas korteriühistu vormis tegutsev garaažide ühiseks majandamiseks moodustatud juriidiline isik võib oma üldkoosolekut pidada eri liikmete jaoks erineval ajal koridoride kaupa, nii nagu näeb ette ühistu põhikiri.

Riigikohtu seisukohad

1. Nõustuda tuleb kohtutega, mittetulundusühingu põhikirjaga ei ole võimalik kehtestada korda, mille järgi võib üldkoosolekut pidada eri liikmete jaoks erineval ajal. Seadus näeb mittetulundusühingu liikmete otsuse vastuvõtmiseks ette kaks võimalust: esiteks on otsuseid võimalik võtta vastu üldkoosolekul (MTÜS §-d 18-21, § 22 lg-d 1, 11 ja 4) ja teiseks kirjalikult (MTÜS § 22 lg 3). 2. Esimene neist võimalustest tähendab seda, et koosolek peab toimuma samal ajal kõigi ühingu liikmete jaoks. See ei tähenda tingimata, et kõik liikmed peaksid olema samal ajal samas kohas, vaid eelkõige seda, et koosolek peab olema kõigi liikmete jaoks ajaliselt ja ruumiliselt ligipääsetav. Sellise ligipääsetavuse võib luua mh elektrooniliste vahendite (nt Skype'i ühenduse) abil. 3. Kui hääletamistulemused selguvad alles pärast viimase osakoosoleku toimumist, ei ole tegemist otsuse tegemisega üldkoosolekul MTÜS § 22 lg 1 mõttes, vaid sisuliselt kirjaliku hääletamisega. Kirjaliku hääletamise kohta näeb seadus aga ette eraldi korra (MTÜS § 22 lg 3). 4. Suure liikmete arvuga mittetulundusühingu jaoks võib olla koormav pidada koosolekut kõigi liikmete jaoks ühel ja samal ajal. Kirjalikku hääletamist võimaldav MTÜS § 22 lg 3 on selliste ühingute jaoks liiga jäik, nähes ette, et otsuse saab kirjalikult võtta vastu vaid siis, kui selle poolt hääletavad kõik ühingu liikmed. 5. Suure liikmete arvuga mittetulundusühing saab näha oma põhikirjas ette volinike koosoleku pidamise, mis võimaldab vältida liikmete suurest arvust tulenevaid üldkoosoleku korraldamise probleeme. Praegusel juhul oli registripidajal õigus keelduda kande tegemisest äriseadustiku (ÄS) § 33 lg 5 alusel, mis MTÜS § 76 järgi kohaldub ka mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri pidamisel, põhjusel, et talle ei esitatud dokumenti, millest oleks nähtunud, et avaldaja üldkoosolek toimus viisil, nagu seadus seda ette näeb. 6. Registripidajal oli õigus kande tegemisest keelduda põhjusel, et talle ei olnud esitatud nõutavat dokumenti (seaduse nõuetele vastavat üldkoosoleku protokolli, mis oleks kajastanud kõigi liikmete jaoks korraga toimunud üldkoosoleku käiku ja seal vastuvõetud otsust). Registripidaja saab kontrollida esmajoones seadusega nõutavate dokumentide olemasolu ja nende vastavust seaduse nõuetele, kuid võib hinnata esitatud dokumenti ja keelduda kande tegemisest ka siis, kui esitatud dokument on näiteks heade kommete vastane või avaliku korraga vastuolus või vastuolus seadusest tuleneva keeluga ning seetõttu TsÜS § 86 või § 87 järgi tühine. 7. Kuna praegusel juhul ei esitanud avaldaja registripidajale seaduse nõuetele vastavat üldkoosoleku protokolli, mis oleks kajastanud kõigi liikmete jaoks korraga toimunud üldkoosoleku käiku ja seal vastuvõetud otsust, oli registripidajal ÄS § 33 lg 5 alusel õigus keelduda kande tegemisest.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.

*** Abikaasade ühisvara jagamine. Õigusabikulud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.10.2016 a. otsus nr 3-2-1-88-16

Asjaolud

Isik X (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur (hageja) esitas maakohtule hagi võlgniku abikaasa (kostja) vastu võlgniku ja kostja ühisvara jagamiseks. Hageja palus arvata kogu võlgnikule jääva vara tema pankrotivara hulka ning tuvastada kostja kinnistusraamatu kannete muutmise nõusolekud ja asendada tema tahteavaldused kohtuotsusega. Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse osaliselt. Kostja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et tahteavalduste asendamise nõuet esitades muutis hageja hagi ja seda tuleb lahendada TsMS § 376 lg 2 alusel. Ebamõistlik ja vastuolus TsMS §-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttega oleks olnud keelduda nende nõuete lahendamisest selles menetluses. 2. Samuti tuleb järgida ringkonnakohtu seisukohta ka sellest, et maakohtul oli õigus jagada abikaasade ühisvara kinnisasja jätmisega abikaasade kaasomandisse. Seadus võimaldab jätta asja kaasomandisse ega nõua, et kaasomandis oleva asja jagamisel peab kaasomand igal juhul lõppema. Seega ei ole välistatud jagada abikaasade ühisvara asja jätmisega nende kaasomandisse. PKS § 37 lg-s 3 ja AÕS § 77 lg-s 2 sätestatu ei tähenda, et kaasomand igal juhul lõpeb. 3. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et ühisvara jagati viisil, kus varaesemete täpne väärtus ei ole oluline. Samuti tuleb nõustuda järeldusega, et kuna PankrS § 541 kohaselt on halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks võlgnik, kes ei ole käibemaksukohustuslane, oli põhjendatud kostjalt hageja kasuks väljamõistetavaid õigusabikulusid arvestada koos käibemaksuga. 4. Hageja kassatsiooniastme põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab olla üksnes kostja kassatsioonkaebusele koostatud vastuse ülevaatamise ja täiendamise kulu.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Hagi õigeksvõtt elatise vaidluses Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.10.2016 a. otsus nr 3-2-1-100-16

Asjaolud

Isik X ja isik Y (hagejad) esitasid enda seadusliku esindaja kaudu hagi isiku Y (kostja) vastu elatise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hagejad nende seadusliku esindaja ja kostja lapsed, kelle suhtes on mõlemal vanemal ühine hooldusõigus. Kostja tunnistas hagi osaliselt. Maakohus rahuldas hagejate hagi kostja vastu õigeksvõtul põhineva kohtuotsusega. Maakohus lahendas asja õigeksvõtul põhineva otsusega, viidates, et kostja võttis hagejate nõuded välja mõista elatis kuni laste täisealiseks saamiseni sisuliselt õigeks pärast kohtu tehtud kompromissettepanekut. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osade punktide osas. Kostja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaidlesid pooled selle üle, kas kostja kohtule esitatud seisukohast tulenevalt võisid kohtud jõuda järeldusele, et kostja on hagi õigeks võtnud.

Riigikohtu seisukohad

1. Nõustuda tuleb kassaatoriga, et osaline nõustumine kohtu pakutud kompromissettepanekuga ei ole samastatav hagi õigeksvõtuga TsMS § 440 lg 1 tähenduses ning maakohtul ei olnud võimalik teha otsust TsMS § 444 lg-st 3 lähtudes ilma kirjeldava ja põhjendava osata. 2. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et hagi õigeksvõtt peab olema selgesõnaline ning sellest peab nähtuma selgelt tahe hagi õigeks võtta. Kostja väljendas vastuses kohtule valmisolekut sõlmida kompromiss, mille kohaselt ta tasub hagejatele elatist miinimummääras, kuid ei väljendanud tahet hagi õigeks võtta. Oluline on eristada, millisel eesmärgil on kostja enda tahet väljendanud. 3. Olukord, mil kohus tõlgendab poolte kompromissläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike taotlustena põhiasjas, takistab kokkuleppele jõudmist ja lõhub pooltevahelise usalduse, mis on kokkuleppele jõudmise esmane eeldus. Ei ole mõeldav, et kompromissläbirääkimiste käigus väljendatud summadest või seisukohtadest saaks välja lugeda näiteks osalist hagist loobumist. Ei saa lugeda kostjat hagi õigeks võtnuks olukorras, mil kostja ei ole õigeksvõtu soovi selge sõnaga väljendanud. 4. Olukorras, mil poolte vahel on üksnes näilik üksmeel ning tegelikkuses on nõude üle vaidlus, ei saa otsust kirjeldava ja põhjendava osata teha. Kirjeldava ja põhjendava osata otsusega on käesolevas asjas jäetud maakohtu otsus selgelt olulises ulatuses põhjendamata ning sellisena ei vasta maakohtu otsus seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele ning tuleb tühistada.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Menetluskulude kindlaksmääramine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.10.2016 a. määrus nr 3-2-1-86-16

Asjaolud

Põhimenetluses esitas OÜ X (avaldaja) maakohtule avalduse AS X vastu üle võõra kinnisasja juurdepääsuõiguse tingimuste kindlaksmääramiseks ja kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks. Maakohus lubas õigusjärglasena menetlusse astuda isikul X AS X asemel. Maakohus rahuldas põhimenetluses OÜ X avalduse. Maakohtu määrus jõustus, kui ringkonnakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja määruskaebuste menetlemisega seotud kulu kaebuse esitajate kanda. Maakohus rahuldas AS X ja puudutatud isikute menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt. Nii avaldaja kui ka osad puudutatud isikud esitasid määruskaebuse. Avaldaja määruskaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Avaldaja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Nõustuda ei saa avaldajaga selles, et õiguseelnejal, AS-l X ei ole menetlusvälise isikuna õigust menetluskulude kindlaksmääramise menetluses menetluskulude hüvitamist nõuda. Asjaolu, et kohus tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks ei määranud, ei võta AS-lt X võimalust nõuda menetluskulude hüvitamist. 2. Nõustuda tuleb ringkonnakohtuga, et asjaolu, et menetlusosalisel on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat. Küll aga nõustuda tuleb avaldajaga, et TsMS § 172 lg 1 mõte ei ole avaldajale prognoosimatute kulude piiramatu hüvitamiskohustuse panemine. Esiteks annab hagita menetluses menetluskulude jaotuse üle otsustamisel juba TsMS § 172 lg 1 teine lause kohtule laia diskretsiooniõiguse kalduda esimeses lauses sätestatud üldreeglist kõrvale, kui see oleks asjaolusid arvestades õiglane. 3. Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. 4. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asjades võib poolte vahel tekkida sisuline vaidlusmenetlus. Kui aga konkreetses juurdepääsutee asjas poolte vahel sisulist vaidlust ei ole, tuleb vaidluse puudumist menetluskulude suuruse ja põhjendatuse hindamisel arvesse võtta. Olukorras, mil menetlusse on kaasatud suur hulk isikuid, kes on sama külgneva kinnisasja omanikud ja kellel on seetõttu menetluses ühine huvi, ei ole enamasti põhjendatud menetluskulude hüvitamine suuremas ulatuses kui ühe esindaja kulude katteks.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse.

*** Töövõtulepingust taganemine. Tuvastushagi Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.10.2016 a. otsus nr 3-2-1-79-16

Asjaolud

AS X (hageja) esitas maakohtusse hagi OÜ X (kostja) vastu, milles palus välja mõista põhivõlgnevuse summas 108 089 eurot 97 senti ja viivise. Hageja esitas ka kolm alternatiivset nõuet: 1) tuvastada kostja kohustus esitada AS-le Y tahteavaldus garantiikirja alusel väljamaksete taotlemisest täielikult loobumise kohta ja asendada eelnimetatud tahteavaldus asjas tehtava kohtulahendiga või alternatiivselt: 2) kohustada kostjat esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui seitsme kalendripäeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist tegema tahteavaldused, millega tagatakse, et AS Y ei teosta kostjale garantiikirja alusel väljamakseid, ning kohustuse täitmata jätmise juhuks mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 60 000 eurot koos viivisega või alternatiivselt: 3) tuvastada kostjal AS Y väljastatud garantiikirja alusel väljamaksete saamise õiguse puudumine. Maakohus luges tuvastatuks, et pooled sõlmisid töövõtulepingu. Kohus kvalifitseeris kostja ülesütlemisavalduse ja täiendava leppetrahvinõude lepingurikkumise tõttu lepingust taganemiseks. Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Töövõtulepingust on võimalik taganeda või see üles öelda. Varasemas praktikas on kolleegium korduvalt viidanud, et taganemise kõrval tuleneb tellijale VÕS § 655 lg-st 1 võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. 2. Kolleegium on varem korduvalt rõhutanud, et töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud tagajärjed. Kui tellija on aga töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on küll maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. 3. Pooltel on töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised. VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistliku aja sees ei saa arvestada hea usu põhimõtet, kuna mõistlik tähtaeg ei saa iseenesest olla vastuolus hea usu põhimõttega. 4. Hagejal on iseenesest õigus esitada tuvastusnõue, et kostjal ei ole õigust pangagarantiid realiseerida. Sarnaselt on kolleegium olnud varasemas praktikas, küll hagi tagamise kontekstis, seisukohal, et hagi tagamise korras on põhimõtteliselt võimalik keelata kolmandast isikust garandil väljamaksete tegemine kostjatele. 5. Isikul on TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

*** Nõude loovutamine lepingu või seaduse alusel. Käendaja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.10.2016 a. otsus nr 3-2-1-91-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule isiku Y (kostja I) ja isiku Z (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 80 568 eurot 15 senti, samuti intressi ja viivise. Hagiavalduse kohaselt laenas pank X (laenuandja) OÜ-le X (laenusaaja) laenulepingu alusel 140 000 eurot. Samal päeval sõlmis laenuandja kostjaga II käenduslepingu, mille alusel tagas kostja II laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Laenuandja sõlmis kostjaga I käenduslepingu, mille alusel tagas kostja I laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Laenuandja loovutas nõude loovutamise lepingu alusel laenulepingust tulenevad laenuandja nõuded, k.a käenduslepingutest tulenevad nõuded, hagejale. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus rahuldas kostjate apellatsioonkaebuse osaliselt. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaidlesid pooled selle üle, kas hagi tuli rahuldada nõude loovutamise lepingu alusel või VÕS § 69 lg 7 alusel ning kas kostjad vastutavad sellest tulenevalt hageja ees solidaar- või osavõlgnikena. Samuti vaidlesid pooled selle üle, kuidas mõjutab käendajate vastutust hageja esialgsele võlausaldajale põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks antud hüpoteegi kustutamine.

Riigikohtu seisukohad

1. On võimalik, et võlausaldajal on nõue nii lepingu kui ka seaduse alusel ning menetluses on tal võimalik valida, kummal alusel ta nõude esitab. Samuti võib võlausaldaja tugineda erinevatele nõudealustele alternatiivselt. Sellisel juhul ei ole tegemist alternatiivsete nõuete esitamisega TsMS § 370 lg 2 mõttes, vaid hageja kasutab oma nõude põhjendamiseks erinevaid asjaolusid ja vastavaid norme. 2. Kui hageja nõue on üle läinud nõude loovutamise lepingu alusel, siis ei saa sama nõue enam üle minna seaduse alusel. Eelnimetatut kinnitab VÕS § 164 lg 3, mille kohaselt juhul, kui sama võlausaldaja loovutab korduvalt sama nõude, loetakse kehtivaks varasem loovutamine. Praegusel juhul on lepingupooled aga kokku leppinud, et nõue loetakse hagejale üle läinuks hetkest, mil kogu ostuhind on debiteeritud hageja arvelduskontolt. Seega läks nõue lepingu alusel üle samal ajal, kui võlgniku kohustuse täitmine (ostuhinna ulatuses). Sellises olukorras ei ole alust asuda seisukohale, et nõude üleminek seaduse alusel oleks olnud VÕS § 164 lg 3 järgi välistatud. 3. VÕS § 69 lg 7 järgi kohaldatakse VÕS § 69 lg-tes 1-6 sätestatut vastavalt ka nende isikute vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 kohaldatakse ka nende isikute vahelistele suhetele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. Seega võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) vähemalt selles osas solidaarvõlgnikega. 4. VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Hageja saaks VÕS § 173 lg 3 p 2 ning VÕS § 69 järgi tagasinõude esitamisel nõuda kummaltki käendajalt vaid tagatise andjate sisesuhtes neile langeva osa tasumist. 5. Praegusel juhul on nõude loovutamise lepingus kokku lepitud ka käenduste üleminek. Seega on hageja astunud võlausaldaja asemele ning põhimõtteliselt võib nõuda käendajatelt käenduskohustuse täitmist. Kaaskäendajad vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt (VÕS § 150). 6. VÕS § 145 lg 5 järgi on käendaja vastutuse vähenemise kontrollimisel määrav käenduslepingu sõlmimise aeg, mil käendaja jaoks selgub, millise nõude eest ta vajaduse korral vastutama peab. Võlausaldaja tegevuse tulemusena on vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud tagatised. VÕS § 145 lg 5 järgi käendaja vastutuse vähenemisel on siiski määrav käendajale tekkinud kahju. 7. Sellises olukorras (vt punkt 7) tuleb kahju arvestamiseks võrrelda käendaja positsiooni olukorraga, milles käendaja oleks olnud, kui nõuet ei oleks loovutatud ühele tagatise andjatest, kes hüpoteegi vastavalt kustutas. Kui hüpoteegid oleksid säilinud ja käendajalt oleks nõutud võlgniku nõude rahuldamist, siis oleks käendaja saanud VÕS § 69 lg-te 1, 2 ja 7 alusel esitada tagasinõude muuhulgas pantija vastu temale langeva osa ulatuses. 8. Kuivõrd mõlema kostja vastutus on käenduslepingu kohaselt piiratud 140 000 euroga, siis tuleb vastavalt piirata ka kummaltki kostjalt väljamõistetavat kogusummat. Seega ei tohi kummaltki kostjalt nõuda põhivõlgnevuse, intressi ja viivise katteks rohkem kui 140 000 eurot.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Hagi tagamine. Tagatise suurus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.10.2016 a. määrus nr 3-2-1-98-16

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas maakohtusse hagi isiku X (kostja) vastu tööülesannete täitmata jätmisega tahtlikult tekitatud 214 289 euro 63 sendi suuruse kahju hüvitamiseks. Hageja esitas maakohtusse ka hagi tagamise taotluse, milles palus seada kostjale kuuluvale kinnisasjale 60 000 eurose summaga kohtuliku hüpoteegi hageja kasuks. Maakohus rahuldas hagi tagamise avalduse. Maakohus jättis kostja määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus saatis asja hagi tagamise avalduse uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule. Ringkonnakohus märkis, et määruse peale ei saa edasi kaevata. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. TsMS § 383 lg 1.1 esimese lause kohaselt tagab kohus rahalise nõudega hagi üksnes juhul, kui antakse tagatis vähemalt 5% ulatuses nõudesummalt, kuid mitte vähem kui 32 eurot ja mitte rohkem kui 32 000 eurot. Tegemist on selge õigusnormiga, mille teistsuguseks tõlgendamiseks või analoogia alusel lünga täitmiseks ei ole põhjendatud alust. 2. Tagatise suuruse sõltuvusse seadmine tagamisabinõu „hinnast" tekitaks lahendamatuid olukordi ka siis, kui tagamisabinõuna taotletaks nt käsutuskeelu kohaldamist. TsMS § 383 lg-s 1.1 ei käsitleta rahalise nõudega hagi tagamisabinõusid tagatise maksmise kontekstis erinevalt olenevalt taotletavast abinõust, v.a kostja arest või elukohast lahkumise keeld. 3. TsMS § 383 lg-s 1.1 on sätestatud üksnes tagatise alam- ja ülemmäär ning see, et tagatis peaks olema nõudesummast vähemalt 5%. Sellest tuleneb, et kohtul oleks võimalik lahendatava asja asjaolusid kaaludes nõuda hagi tagamist taotlevalt hagejalt ka suurema kui 5% suuruse tagatise tasumist. Alust on nõuda suurema kui 5% suuruse tagatise tasumist eelkõige juhul, kui kostja on põhistanud TsMS § 235 tähenduses, et väiksema tagatise määramine ei korvaks temale suure tõenäosusega tekkivat kahju. 4. Hageja huvide kaitseks näeb TsMS § 383 lg 1.2 kohtule ette võimaluse jätta tagatis osaliselt või täielikult nõudmata või määrata selle tasumine osade kaupa, kui hagejalt ei saa majanduslikel või muudel põhjustel mõistlikult oodata tagatise andmist ja hagi tagamata jätmisega võivad hagejale kaasneda rasked tagajärjed või kui tagatise nõudmine oleks hageja suhtes muul põhjusel ebaõiglane.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.

*** Võlakirjaemissioon. Hagi muutmine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.10.2016 a. otsus nr 3-2-1-93-16

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas maakohtule AS X (pankrotis) pankrotihalduri (kostja I) ja OÜ Y (kostja II) vastu hagi, milles palus tunnustada oma 3 925 013 euro 2 sendi suurust nõuet AS X (pankrotis, edaspidi ka pankrotivõlgnik) pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 1 järgses rahuldamisjärgus. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele osaliselt vastu. Ringkonnakohus tegi uue otsuse hagi osalise rahuldamise kohta. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Nõustuda tuleb ringkonnakohtuga selles, et pankrotivõlgnikul kui võlakirjade emitendil oli õigus, mitte kohustus võlakirju lunastada, kui Ameerikanurga kinnistu osaliselt võõrandati. Emitendi kohustust ei saa tuletada ka hageja kassatsioonkaebuses viidatud võlakirjaemissiooni tingimuste rõhuasetusest lauseosale "eeldusel, et". Eeldus ei ole selles lauses mõistetav tähenduses, et kinnistu võõrandamine on võimalik vaid eeldusel, et toimub osaline lunastamine. 2. Kuna pankrotivõlgnikul ei tekkinud võlakirjade osalise lunastamise kohustust, ei ole lunastamata jätmine käsitatav kohustuse rikkumisena ning seetõttu ei ole võimalik ka hageja kasuks viivist arvestada. 3. Hageja võis tugineda alternatiivsele arvutusmetoodikale, tegemist on väidetega õiguse tõlgendamise kohta, mida on TsMS § 634 lg 2 järgi lubatud esitada ka pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Ka TsMS § 376 lg 4 p 1 ei pea hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. 4. Riigikohtu lahendi 3-2-1-175-14 seisukohad olid esitatud laenulepingust tulenenud vaidluse kohta, kuid tagajärg, et seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt intressi, on kehtiv ka võlakirjaemissiooni korral, mil emitent kui võlasuhtes kohustatud isik võtab kohustuse maksta võlakirjade omanikele võlakirjadelt intressi. 5. Pooled on menetluses vaielnud selle üle, kas emitendil oli tekkinud osalise lunastamise kohustus või mitte. Seega polnud hagejal vajalik ja tõenäoliselt ka võimalik esitada tõendeid osalise lunastamise toimumise kohta, vaid põhjendada oma seisukohti, miks oli emitendil hageja arvates tekkinud osalise lunastamise kohustus, seda eelkõige võlakirjaemissiooni tingimustest lähtuvalt. 6. Praegusel juhul on otsuse põhjendava osa ebaloogiline, struktureerimata ja kirjeldav ülesehitus toonud mh kaasa vastuolulise lahendi, sest otsuse põhjendustest võib järeldada hagi osalist rahuldamist, kuid resolutsiooni järgi on jäetud hagi rahuldamata.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

*** Menetlusse astumine. Töövõtja, leppetrahv Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.10.2016 a. otsus nr 3-2-1-76-16

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas maakohtule OÜ Y (kostja) vastu hagi võlgnevuse 427 033 euro 3 sendi ja viivise 427 033 euro 3 sendi saamiseks. Maakohus kuulutas OÜ X pankroti ja nimetas pankrotihalduriks isiku X, kes astus menetlusse võlgniku asemel. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled projekteerimis-ehitustöövõtulepingu. Kostja tasus hagejale tähtaegselt lepingujärgseid makseid 1 081 281 euro 88 sendi ulatuses. Hageja allkirjastas akti tööde kohta, mille kogumaksumus oli 306 890 eurot 63 senti. Hageja esitas kostjale sellest tulenevalt arve, mida kostja ei tasunud. Hageja esitas ka teise arve, mida kostja ei tasunud. Maakohus rahuldas hagi. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Kolmas isik teatas ringkonnakohtule, et nõude loovutamise tõttu kuulub nõue kostja vastu talle ning esitas avalduse hageja asendamiseks või kolmanda isikuna menetlusse astumiseks. Ringkonnakohus rahuldas kolmanda isiku taotluse osaliselt ning tal lubati astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel. Pankrotihaldur esitas määruskaebuse. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu määruse ning saatis asja samale ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks, kuna menetluse peatamise aluseid ei esinenud. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse osaliselt. Nii hageja kui ka kostja esitasid kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kohtud on otsustes vääralt märkinud, et pankrotihaldur astus menetlusse võlgniku esindajana. Pankrotihalduri esitatud avaldusest nähtuvalt astus pankrotihaldur menetlusse hageja asemel tema pankrotihaldurina. Pankrotihalduri hageja esindajaks märkimine ei ole oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis oleks mõjutanud asja menetlust sisuliselt, ning pooled ei ole hageja isiku väära tähistamist vaidlustanud. Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on PankrS § 54.1 lg 1 teise lause järgi võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. 2. See, kas nõue kuulub hagejale või mitte, on hagi rahuldamise eeldus ning TsMS § 210 lg 4 alusel esitatud vastuväite kohta peab kohus seisukoha võtma praeguses asjas. Küsimuse, kas praeguses asjas tehtav otsus kehtib TsMS § 460 lg 1 alusel ka uue võimaliku võlausaldaja suhtes või TsMS § 460 lg 2 alusel ei kehti, saab lahendada tsiviilasjas, milles uus võimalik võlausaldaja nõuaks kostjalt sama võlga. 3. Töövõtja, kellel tuleb oma töö teha, tuginedes kolmandate isikute koostatud plaanidele, peab kontrollima, kas need plaanid on sobivaks aluseks tema töödele. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hagejal oli kohustus kontrollida AS X põhiprojekti nõuetekohasust ning puuduste korral kostjat neist informeerida. 4. Enne kahju hüvitamise nõude leppetrahviga kaetuks lugemist, tuleb kontrollida, kas leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude eesmärgiks on hüvitada sama kahju. VÕS § 162 lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. 5. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 654 lg-st 5 tulenevat kohustust võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang, kas hageja välja toodud asjaolud (hageja pankrotiseisund ning see, et kostja jättis lepingujärgsest tasust olulise osa maksmata, mille tagajärjel tekkisid hagejal makseraskused) võiksid anda alust leppetrahvi veel vähendada.

Riigikohus rahuldas hageja kassatsioonkaebuse ning rahuldas kostja kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Müügilepingu täitmine ostuhinna tasumisega. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine ebaõige kinnituse andmise tõttu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.11.2016 a. otsus nr 3-2-1-101-16

Asjaolud

AS X (hageja) esitas maakohtule hagi OÜ X (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse, sissenõutavaks muutunud viivise. Alternatiivse nõudena taotles hageja kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja OÜ-ga Y (kustutatud) nõude loovutamise lepingu, mille alusel OÜ Y loovutas hagejale enda nõuded kostja vastu. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaidlesid pooled selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt müügilepingu täitmisena ostuhinna tasumist või alternatiivselt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ebaõige kinnituse andmise tõttu.

Riigikohtu seisukohad

1. Maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 442 lg 5 nõuetele. Maakohtu otsuse resolutsioonis on jäetud hagi rahuldamata, kuid selles pole eristatud hageja alternatiivseid nõudeid. 2. Viide VÕS § 258 lg-le 1 on asjakohatu. Ringkonnakohus tuvastas otsuses, et mh kreeditarvetega on tõendatud, et müüja ei ole kostjale kokkulepitud kaupa tarninud. Seega tuleb nõustuda ringkonnakohtuga, et kostjal ei ole tekkinud ostuhinna tasumise kohustust ning sellele vastuväitele on kostjal võimalik VÕS § 171 lg 1 kohaselt tugineda ka faktoori kui uue võlausaldaja suhtes. 3. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid ja hageja on selles osas eksinud. Seega ei ole alust pidada kostjat kinnituskirja allkirjastamisega seadusest tulenevat kohustust VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes rikkunuks. 4. Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et heade kommete vastane on siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, ning lisanud, et VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamisel peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. 5. Teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi piisab, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb aga kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet. Kui hagejale oleks kahju tekkinud ka juhul, kui kostja ei oleks kauba kättesaamist kinnitanud, siis ei ole kinnituskirjade allkirjastamine ja kahju tekkimine põhjuslikus seoses.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Kaasomaniku õigused. Kaasomandile tehtud kulutuste vajalikkus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.11.2016 a. otsus nr 3-2-1-105-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule OÜ X (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja üüritulu ning lisaks üürile ka rikkumisega saadud tulu ja viivise. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, kostja vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus rahuldas nii hageja apellatsioonkaebuse kui ka kostja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaidlesid pooled jätkuvalt selle üle kas ja millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt kui teiselt kaasomanikult asja üürile andmisest saadud tulu hüvitamist AÕS § 72 lg 2 järgi ja kas hagejal on kostja vastu VÕS §-dest 1037 või 1039 tulenev nõudeõigus.

Riigikohtu seisukohad

1. Ringkonnakohus on põhjendamatult saatnud asja uueks läbivaatamiseks maakohtule kostja kulutuste vajalikkuse hindamiseks AÕS § 72 lg 4 ja TsÜS § 63 p 1 järgi. Ei näe takistusi, miks ringkonnakohus ei oleks võinud asja ise lahendada, ega mõista, milles seisneb ringkonnakohtu viidatud probleem, et kostja ei ole asjaolusid selgelt esitanud. Hinnangu sellele, kas üks või teine tehtud töö on vajalik kulutus TsÜS § 63 p 1 mõttes, saab ringkonnakohus ise anda. 2. Väär on siduda kulutuste vajalikkust sellega, kas selleks on kaasomanike kokkulepe või enamuse otsus. Amortiseerunud küttesüsteemi vahetamist saab vähemalt üldjuhul lugeda vajalikuks kulutuseks TsÜS § 63 p 1 mõttes. Sama põhimõte kohaldub ka vee- ja kanalisatsioonisüsteemile. 3. Vajalike kulutuste korral tuleb need hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada mõistlikus ulatuses. See tähendab, et kulutusi ei hüvitata nende tegijale ulatuses, mis ületab kulutuste kohalikku keskmist turuhinda. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostjal võib olla hageja vastu AÕS § 72 lg-st 5 tulenev kulutuste tegemiseks nõusoleku saamise või kulutuste tegemise heakskiitmise nõue. 4. AÕS § 72 lg 5 reguleerib kaasomanike asja valdamist ja kasutamist ning annab kaasomanikule õiguse nõuda otseselt asja valdamise ja kasutamisega seotud nõusolekut asja muutmiseks või kaasomandi valitsemiseks vajalikeks kokkulepeteks. See säte aga ei anna kaasomanikule õigust nõuda teistelt kaasomanikelt asjale vajalike kulutuste tegemiseks nõusolekut või tehtud kulutuste tegemise heakskiitmist.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Korteriühistu nõude maksmapanek olukorras, kus korteriomandi omanik on vahetunud. Varasem kohtulahend kui täitedokument Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.11.2016 a. määrus nr 3-2-1-97-16

Asjaolud

OÜ X (avaldaja, võlgnik) esitas maakohtule kaebuse kohtutäituri abi isiku X (kohtutäitur) otsuse peale. Avaldaja taotles ka esialgset õiguskaitset, mis taotluse maakohus rahuldas, peatades täiteasjades täitemenetluse kuni tsiviilasjas kohtulahendi jõustumiseni. Maakohus jättis avaldaja kaebuse rahuldamata ning tühistas kohaldatud esialgse õiguskaitse. Avaldaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse. Ringkonnakohus rahuldas avaldaja kaebuse kohtutäituri otsuse peale. Kohtutäitur ja sissenõudja pöördusid Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. KÜS § 7 lg 3 alusel tekib omandaja ja võõrandaja solidaarvastutus, st viidatud sätte alusel võib korteriühistu nõuda korteriomandi võõrandamise korral võõrandaja tasumata jäänud maksete tasumist nii võõrandajalt kui ka omandajalt. Sätte eesmärk ei ole vabastada korteriomandi võõrandajat tema omanikuks oleku ajal tekkinud võlgnevuse tasumisest, vaid lihtsustada korteriühistu nõude maksmapanekut olukorras, kus korteriomandi omanik on vahetunud. 2. KÜS § 7 lg-s 3 sätestatud võlgade ülemineku regulatsioon kehtib ka korteriomandi müümisel täitemenetluses toimunud enampakkumisel. Kuna KÜS § 7 lg 3 alusel tekib võõrandaja ja omandaja solidaarvastutus, ei ole praegusel juhul tegemist eriõigusjärgluse juhtumiga, mil mh saaks hinnata eriõigusjärglase teadlikkust hagi esitamisest või varem tehtud kohtuotsusest. Korteriomandaja vastutus tekib võõrandaja vastutuse kõrval, mitte selle asemel. 3. Varasem kohtulahend kui täitedokument ei kehti majandamiskulude võlgade kohta isiku suhtes, kes on hiljem omandanud korteriomandi, millest tulenevate majandamiskulude võlgnevuse kohta kohtulahend tehti. Kui sissenõudja soovib maksma panna korteriomandi ostnud isiku KÜS § 7 lg-st 3 tulenevat solidaarvastutust, tuleb esitada tema vastu hagi.

Riigikohus jättis määruskaebused rahuldamata.

*** Kohtutäituri õigus nõuda võlgnikuga seotud teavet Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.11.2016 a. määrus nr 3-2-1-109-16

Asjaolud

Isik X (avaldaja) esitas Maakohtule kaebuse kohtutäituri asendaja isiku X (kohtutäitur) tegevuse peale, paludes tunnistada ebaseaduslikuks kohtutäituri tegevus avaldajalt teabe nõudmisel ja tühistada kohtutäituri sunniraha määramiseks täiteasjas. Maakohus jättis avaldaja taotluse tunnistada kohtutäituri tegevus teabe nõudmisel ebaseaduslikuks läbi vaatamata, tühistas kohtutäituri otsuse täiteasjas ning jättis kohtutäituri tõendite kogumise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas kohtutäituri määruskaebuse osaliselt. Avaldaja esitas määruskaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. TMS § 26 lg 2 sõnastust täpsustati ennekõike selleks, et tagada kohtutäiturile õigus nõuda võlgniku töötasuga seotud teavet tööandjalt või isikutelt, kellele võlgnik osutab tasu eest teenust. Kohtud kohaldasid vääralt TMS § 26 lg-t 2 ja § 59 lg-t 2, kui leidsid, et viidatud sätetest tuleneb kohtutäituri õigus nõuda avaldajalt ehk võlgniku abikaasalt täitemenetluseks vajalikke andmeid võlgniku tasunõude kohta. 2. Avaldaja puhul ei ole täidetud TMS § 26 lg-st 2 tulenev eeldus, mille järgi tasunõudega seotud andmete nõudmisel peab tegemist olema võlgniku tööandja või võlgniku suhtes kohustatud isikuga. Asjaolusid, mis võiksid anda alust pidada võlgniku abikaasast avaldajat võlgniku suhtes kohustatud isikuks, ei ole tuvastatud. 3. Kohtud ei ole praeguses asjas tuvastanud asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et täidetud oli TMS § 26 lg-s 2 sätestatud teine eeldus, mille järgi peab nõutav teave olema täitemenetluseks vajalik. 4. TsMS § 258 p-s 3 ei ole silmas peetud, nagu peaks abikaasa andma ütlusi iga asjaolu kohta, millel on mingi puutumus perekonnasuhtega seotud varalise suhtega, sealhulgas abikaasade varaga. Sättes on silmas peetud ütluste andmise kohustust vaidlustes, mis ise käivad perekonnasuhtest tingitud varalise suhte üle, teisisõnu, mille sisuks ongi perekonnasuhetest tingitud varaline vaidlus. 5. TsMS § 257 lg 1 p-s 5 sätestatud privileegi eesmärgiks on just vältida lähedaste isikute vastu tunnistamisest tekkivat huvide konflikti vaidlustes, kus ei lahendata perekondlikest varalistest suhetest tekkinud vaidlusi, mille puhul sellise konflikti vältimine ei ole juba vaidluse olemusest tulenevalt võimalik.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse.

*** Võlgniku võlgadest vabastamise menetlus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.11.2016 a. määrus nr 3-2-1-31-16

Asjaolud

Maakohus lõpetas isiku X (võlgnik) pankrotimenetluse, algatas tema vastu võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ning kohustas võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Võlgnik esitas kohtule aruande. AS X (võlausaldaja) esitas kohtule taotluse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja kohustustest vabastamisest keeldumiseks või alternatiivselt võlgniku vabastamiseks usaldusisiku kohustuste täitmisest ja uue usaldusisiku nimetamiseks. Taotluse kohaselt varjab võlgnik oma tulusid. Maakohus jättis võlausaldaja taotluse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ennetähtaegseks lõpetamiseks ja kohustustest vabastamisest keeldumiseks rahuldamata. Ringkonnakohus saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohus lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldus võlgnikku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Ringkonnakohus jättis võlgniku määruskaebuse rahuldamata. Võlgnik pöördus Riigikohtusse. Riigikohtus vaieldi selle üle, kas kohtud on põhjendatult lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse.

Riigikohtu seisukohad

1. PankrS § 173 lg 2 mõttes annab võlgniku võlgadest vabastamise menetluse lõpetamiseks alust tulude ja vara varjamine. Mitte igasugune võõra raha laekumine võlgniku kontole, mida võlgnik ei ole määratlenud oma vara või tuluna, ei tähenda iseenesest, et võlgnik on oma vara või tulusid varjanud PankrS § 173 lg 2 mõttes. 2. Et tuvastada võlgniku kohustuse rikkumine PankrS § 173 lg 2 mõttes, peab kohus tuvastama, kas võlgnik rikkus kohustusi ja kas see rikkumine oli ka süüline. Varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai ise aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Kuna vara varjata saab põhimõtteliselt ainult tahtlikult, siis on varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega. 3. PankrS § 172 lg 6 võimaldab kulude kokkuhoiu kaalutlusel võlgniku enda usaldusisikuks määrata. Selline võimalus on seaduses ette nähtud siiski vaid mõjuva põhjuse esinemisel. Usaldusisiku roll võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on tagada võlausaldajate huvide kaitsmine, et olukorras, kus võlausaldajate nõuded pankotimenetluses on jäänud rahuldamata, saaksid nad kohustustest vabastamise menetluse käigus võlgniku tegevusest maksimaalset kasu.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.

*** Jagunemisest teatamata jätmine. Võlausaldaja nõue jagunemisel osalenud ühingu juhatuse liikme vastu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.11.2016 a. otsus nr 3-2-1-114-16

Asjaolud

AS X (hageja) esitas OÜ X (kostja I) ja isiku X (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja 2492 euro 12 sendi suuruse põhivõla ja 2792 euro 12 sendi suuruse viivise. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I, millega leppisid kokku, et hageja tarnib kostjale I alkohoolseid jooke. Kostja I jättis talle esitatud arved tasumata. Kostja I jagunes ja jaguneva ühingu juhatuse liikmeks oli kostja II. Kostja II ei teatanud hagejale kui võlausaldajale jagunemisest ega avaldanud ka teadet Ametlikes Teadaannetes, sest soovis pahatahtlikult võlgadest vabaneda. Maakohus rahuldas tagaseljaotsusega hagi kostja I vastu, samuti rahuldas maakohus hagi kostja II vastu. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. ÄS § 447 lg-s 3 sätestatud vastutuse kohaldamiseks jagunemisel osaleva ühingu juhatuse liikme suhtes peab juhatuse liige esmalt olema rikkunud oma kohustust jagunemisega seotud toimingute tegemisel, teiseks peab ühingu võlausaldajal olema tekkinud kahju ja kolmandaks peab juhatuse liikme kohustuse rikkumise ja võlausaldajale tekkinud kahju vahel olema põhjuslik seos. Juhatuse liikme kohustuse rikkumine peab seejuures olema süüline. 2. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja II rikkus juhatuse liikme kohustusi, kui ei avaldanud teadet kostja I jagunemise kohta. Võlausaldajatele jagunemisest teatamise kohustus kehtestatud võlausaldajate kaitseks ja see peab kaitsma võlausaldajaid selle eest, et nende võimalus saada oma nõue rahuldatud halveneb jagunemise tulemusena. Jaguneva äriühingu juhatuse liige, kes jätab võlausaldajatele jagunemisest teatamata, võib seega iseenesest vastutada ÄS § 447 lg 3 alusel võlausaldajale sellega tekitatud kahju eest. 3. Võlausaldaja, kes esitab oma nõude jagunemisel osalenud ühingu juhatuse liikme vastu ja nõuab ÄS § 447 lg 3 alusel kahju hüvitamist põhjusel, et juhatuse liige ei teatanud õigel ajal jagunemisest, peab mh tõendama, et kui ta oleks saanud jagunemisest teada õigel ajal ehk viivitamatult pärast jaguneva ühingu kohta äriregistrisse jagunemiskande tegemist, oleks tema nõue saanud rahuldatud. 4. Kui nõude muud eeldused on täidetud, vastab kahjuhüvitis sel juhul summale, mille võrra on võlausaldaja nõude väärtus vähenenud aja jooksul, mil ta jagunemisest juhatuse liikme rikkumise tõttu ei teadnud. Olukorras, kus esitatakse kahju hüvitamise nõue eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikme vastu, kahjunõude esitamisel arvestada sellega, kas hagejal on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult rikkumise tõttu tagasi enda tasutu. 5. Sellises olukorras (p 4) saab kahjuna käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. See põhimõte kohaldub ka siis, kui äriühingu võlausaldaja esitab kahju hüvitamise nõude äriühingu juhatuse liikme vastu, väites, et tal jäi täitmisnõudele (ja viivisele) vastav summa äriühingult kui võlgnikult saamata põhjusel, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi. Samuti kohaldub see põhimõte ÄS § 447 lg-s 3 sätestatud nõude maksmapaneku võimalikkuse ja nõude ulatuse hindamisel. 6. Solidaarkohustus tekib VÕS § 65 lg 2 järgi siis, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Kostja II ja jagunemisel osalenud ühingute solidaarvastutus ei tulene seadusest ega tehingust ja tegemist ei ole ühe ja sama jagamatu kohustusega. Hageja saab VÕS § 65 lg 1 järgi valida üksnes seda, millise jagunemisel osaleva ühingu vastu ta täitmisnõude ja viivisenõude esitab.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Menetluskulude hüvitamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.11.2016 a. määrus nr 3-2-1-102-16

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas maakohtule hagi OÜ Y (pankrotis) pankrotihalduri (kostja I) ja OÜ Z (likvideerimisel) (kostja II) vastu, milles palus tunnustada hageja 2 416 228 euro 18 sendi suurust nõuet OÜ Y (pankrotis) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Maakohus jättis hageja avalduse rahuldamata. Maakohus saatis hageja määruskaebuse lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

ekslikult, et menetluskulude hüvitamise välistab asjaolu, et õigusabiteenuse arved on esitatud kolmandale isikule. Kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on menetluskulud tegelikult kandnud, peab kulude hüvitamist nõudma õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi esinduse eest tasumise kohustuse olemasolu. 2. Praegusel juhul ei saa hageja esitatud arvete alusel asuda seisukohale, et hagejal on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus, kuna arvete saajaks on märgitud kolmas isik. TsMS § 174 lg 9 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. 3. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kindlaks teha, kas ja millisel õiguslikul alusel tuleks hagejal hüvitada kolmandale isikule menetluskulud, lastes vajadusel hagejal seda täiendavalt tõendada. Õigusalast kvalifikatsiooni nõudvat õigusabi ei pea ka korteriühistu juhatuse liikmest seaduslik esindaja osutama tasuta, täites lepingulise esindaja ülesandeid. Selline põhimõte on kohaldatav ka äriühingu juhatuse liikme puhul. Äriühingu juhatus on juhtorgan, mis esindab ja juhib äriühingut.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse osaliselt.

*** Hagi tagamise määruse alusel toimuv täitemenetlus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.11.2016 a. määrus nr 3-2-1-101-16

Asjaolud

Isik X (avaldaja, võlgnik) esitas maakohtule kaebuse kohtutäituri abi isiku X (kohtutäitur) otsuse peale. Avaldaja palus kohtutäituri otsuse tühistada mh avaldaja pangakontode arestimist puudutavas osas ning kohustada kohtutäiturit vabastama avaldaja pangakonto arestist kontole laekunud ja edaspidi laekuva vanemahüvitise osas. Maakohus rahuldas kaebuse. Avaldaja esitas määruskaebuse määruse osas, millega jäeti menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse esitas ka kohtutäitur. Ringkonnakohus jättis kaebuse rahuldamata. Avaldaja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kohtulahendite infosüsteemist nähtuvalt on ringkonnakohtu lahend jõustunud. Seega on lõplikult jõustunud lahend, mille kohaselt ei ole alust avaldaja pangakontot arestida. Sellise lahendi alusel peab kohtutäitur vabastama pangakonto viivituseta aresti alt. Ära on langenud avaldaja õiguslik huvi kohtutäituri otsuse tühistamise vastu. 2. Riigikohus on varem korduvalt leidnud, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on otsuses kirjas. 3. TMS §-de 130-136 põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Need piirangud peavad samal eesmärgil kehtima ka hagi tagamise määruse alusel alustatud täitemenetluses hagi tagamise abinõu kohustatud subjekti suhtes, kelle kohta ei ole veel ka tehtud menetlust lõpetavat kohtulahendit. 4. Seadustest ei tulene ja oleks ka tarbetu koormata kohtuid selliselt, et igas hagi tagamise määruses tuleks märkida, et arestida ei saa summasid, millele ei saa seaduse kohaselt sisenõuet pöörata. Muu hulgas ei lahendaks selline formuleering ka nt TMS § 131 lg 2 alusel tekkida võivat vaidlust selle üle, kas sissetulek on erandina arestitav või mitte. 5. Kohtutäitur saab TMS § 130 jj järgseid piiranguid täitemenetluses arvestada üldjuhul vaid võlgniku sellekohase avalduse alusel, sest enne arestimist ei ole kohtutäituril üldjuhul teavet, millist liiki sissetulekuid võlgnik saab ja kas tal on ka nt ülalpeetavaid. Kui võlgniku avalduses esitatud andmed annavad alust osa sissetulekutest aresti alt vabastada, peab kohtutäitur TMS § 133 lg 1 teise lause alusel seda tegema kolme tööpäeva jooksul. Seega on võlgniku käsutuses tõhus õiguskaitsevõimalus, mis kehtib ka hagi tagamise määruse alusel toimuvas täitemenetluses.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse osaliselt.

*** Tervisekahjustusest tulenev nõue ja selle aegumine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.11.2016 a. otsus nr 3-2-1-106-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule AS-i X (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis ja viivis ning ravimitele ja sanatooriumile tehtud lisakulud ja sõidukulud. Maakohus rahuldas hagi. Kostja esitas apellatsioonkaebuse ja hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse menetluskulude kindlaksmääramise ja kostjalt väljamõistmise osas. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ning jättis hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kolleegium on varem korduvalt avaldanud seisukohta, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 153. TsÜS § 153 lg 1 järgi algab tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega. 2. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. 3. Perioodiliste maksete (VÕS § 132 lg 2) korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud. Tervisekahju tekitamise korral saamata jäänud tulu hüvitamise eeldusteks on VÕS §-de 127 ja 130 järgi kahju tekkimine, s.o tulust ilma jäämine või tulu vähenemine, kahju tekitaja õigusvastane käitumine, põhjuslik seos kahju ja teo vahel ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud teo toimepanemisel. 4. VÕS § 127 lg-t 5 silmas pidades oleks kahju hüvitamise põhimõttega kooskõlas, et hageja saadav töötasu arvataks hüvitisest maha üksnes osas, milles see ületab hageja töövõimele vastavat hambatehniku töötasu. Ringkonnakohus ei ole VÕS § 127 lg 5 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid tuvastanud.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Nõude õiguslik hinnang. Korteriomanike (kaasomanike) vastutus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.11.2016 a. otsus nr 3-2-1-117-16

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas maakohtule hagi isiku X (kostja) vastu alusetult saadud 13 100 euro ja viivise saamiseks. Hagiavalduse järgi sõlmisid kinnistu korteriomanikud (kaasomanikud) kokkuleppe kinnistul asuva elamu renoveerimiseks. Maakohus jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus jättis vaheotsusega aegumise kohaldamata ja jätkas tsiviilasja menetlemist. Ringkonnakohus jättis maakohtu vaheotsuse muutmata. Riigikohus keeldus kassatsioonkaebust menetlusse võtmast. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kuna pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne, oli kohtutel kohustus anda poolte esitatud asjaolude alusel hageja nõudele õiguslik hinnang, olemata seejuures seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 2. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et korteriomanikud vastutavad käsundita asjaajamise sätete järgi üksnes osavõlgnikena. Võlgnike paljusust reguleerivaid sätteid, sh VÕS §-s 63 sätestatud osavastutust kohaldab kohus ise, sõltumata poolte õiguslikust hinnangust. 3. TsMS §-st 653 (ega selle sätte ja TsMS § 652 lg 5 koostoimest) ei saa järeldada, et ringkonnakohus saab tõendit teisiti hinnata üksnes juhul, kui ta kuulab tunnistaja ise uuesti üle. Kuna maakohus oli isiku Y tunnistajana kohtuistungil üle kuulanud, oli ringkonnakohtul õigus hinnata tunnistaja maakohtus antud ütlusi ilma teda uuesti üle kuulamata.

Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

*** Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine või hooldusõiguse peatamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.11.2016 a. määrus nr 3-2-1-99-16

Asjaolud

Tallinna linn (avaldaja) esitas maakohtule avalduse isiku X (puudutatud isik I, ema) hooldusõiguse äravõtmiseks lapse isiku Y (puudutatud isik II, laps) suhtes ja lapsele eestkostja määramiseks. Maakohus peatas lapse ema hooldusõiguse lapse suhtes tema kinnipidamisasutuses viibimise ajaks ja määras, et kinnipidamisasutusest vabanemise järel hooldusõigus taastatakse. Maakohus rahuldas avalduse ning võttis emalt ära lapse isikuhooldusõiguse ja varahooldusõiguse. Lapse eestkostjaks määrati kuni lapse täisealiseks saamiseni avaldaja. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse lapse emalt hooldusõiguse äravõtmise osas ning tegi uue määruse, millega peatas hooldusõiguse kuni peatamise aluse äralangemiseni. Avaldaja esitas määruskaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine või hooldusõiguse peatamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu määruses aga neid puudusi ei ole. 2. Ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta leiab erinevalt maakohtust, et lapse ema hooldusõigus tuleb PKS § 140 lg 1 kohaselt peatada, mitte PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 alusel ära võtta. Ringkonnakohtu põhjendused on kooskõlas kolleegiumi varasema seisukohaga, et juhul, kui ainuhooldusõigust omav vanem asub kinnipidamisasutuses karistust kandma ega saa lapse eest hoolitseda ja tema õigusi ja huve kaitsta, tuleb vanema hooldusõigus üldjuhul peatada ja anda hooldusõigus üle teisele vanemale või määrata lapsele eestkostja. 3. Samuti on ringkonnakohus arvestanud kolleegiumi varasema seisukohaga sellest, et enne hooldusõiguse äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardava ohu kõrvaldada. Samuti, et vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134 ja 135 alusel äravõtmise aluseks võib olla vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega. 4. Õige on avaldaja seisukoht, et last ähvardav oht PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 mõttes ei pea olema üksnes füüsiline, vaid ohustatud võib olla ka lapse vaimne ja hingeline heaolu. Nõustuda tuleb ringkonnakohtu järeldusega, et praegusel juhul ei ole tuvastatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et emalt hooldusõiguse ära võtmata jätmine on lapsele ohtlik. Seaduse järgi ei ole piiratud lapse elama asumine kasuperekonda olukorras, kus lapse emalt ei ole hooldusõigust ära võetud, vaid see on PKS § 140 lg 1 järgi peatatud.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.

*** Hagi tagamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.11.2016 a. määrus nr 3-2-1-121-16

Asjaolud

Kohtutäitur X esitas maakohtule avalduse, milles palus anda talle luba siseneda koos täitetoimingus osalevate isikutega ilma AS-i X nõusolekuta AS-le X kuuluvale kinnisasjale ja sellel asuvatesse hoonetesse ning hoonetes olevatesse ruumidesse, et kontrollida, kas arestitud vara on alles. Maakohus rahuldas avalduse. Ringkonnakohus jättis kohtutäitur X avalduse rahuldamata. Puudutatud isik pöördus Riigikohtusse. Riigikohtus vaieldi selle üle, kas kohtutäituril on TMS § 28 lg 2 järgi õigus taotleda kohtult luba siseneda AS-i X kinnisasjale, sellel asuvatesse hoonetesse ja hoonetes olevatesse ruumidesse, et kontrollida hagi tagamise määruse täitmiseks arestitud vallasasjade allesolekut.

Riigikohtu seisukohad

1. Põhjendatud on puudutatud isiku määruskaebuse seisukoht, et hagejal, kelle kasuks on kostja vallasasjad käimasolevas kohtumenetluses hagi tagamise korras arestitud, peab olema õigus saada teavet selle kohta, kas arestitud vallasasjad on alles ja milline on nende seisund. 2. Sellise õiguse (vt punkt 1) teostamiseks on mh võimalik taotleda kohtult koos vara arestimisega täiendava hagi tagamise abinõu seadmist, milleks võib olla arestitud vara mõistliku perioodilise ettenäitamise kohustuse panemine kostjale või isikule, kellele arestitud vara on hoiule antud, mis saab olla hagi tagamise abinõuks TsMS § 378 lg 1 p 10 mõttes. 3. Samuti on hagejal õigus pöörduda kohtutäituri poole, kes omakorda võib analoogia alusel TMS § 28 lg-ga 2 taotleda kohtult luba siseneda kostja kinnisasjale ja sellel asuvatesse hoonetesse ning hoonetes olevatesse ruumidesse. TMS § 28 kohaldamine analoogia alusel on põhjendatud, kuna õigussuhte reguleerimiseks selles olukorras ei ole õigusnormi ja õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. 4. Ringkonnakohus on andnud väära õigusliku hinnangu, leides, et hagi tagamise menetluses ei ole täitemenetluse ajutist eesmärki silmas pidades võimalik anda täiturile luba siseneda ilma omaniku nõusolekuta kinnisasjale, kus asuvad hagi tagamise korras arestitud ja vastutavale hoiule antud tootmisseadmed. Põhjendatud on anda luba siseneda koos kohtutäituriga kõnealusele kinnisasjale ning sellel asuvatesse hoonetesse ning hoonetes olevatesse ruumidesse põhimenetluse hagejale ehk puudutatud isikule. 5. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse täitmise peatamise taotluse rahuldamata, st jättis kohtutäituri avalduse rahuldamata. Riigikohtult taotletud määruskaebuse tagamine tähendaks, et peatada tuleks ringkonnakohtu määrus, mis tühistas maakohtu määruse, mis andis kinnisasjale sisenemiseks loa. Eelnimetatud ringkonnakohtu lahend ei ole aga niisugune, mida saaks täita.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse.

*** Käendaja vastu käenduslepingust tulenev nõue Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.11.2016 a. otsus nr 3-2-1-119-16

Asjaolud

AS X (hageja I) ja AS Y (hageja II) esitasid maakohtule hagi isiku X (kostja) vastu solidaarselt hagejate kasuks 719 006 euro 4 sendi väljamõistmiseks või alternatiivselt kummagi hageja kasuks 359 503 euro 2 sendi väljamõistmiseks, sest hagejad ja kostja olid sõlminud käenduslepingu, millega kostja käendas AS Z (pankrotis) (põhivõlgnik) kohustusi hagejate ees käenduse piirsummaga 719 006 eurot 5 senti. Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse osaliselt. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. PankrS §-st 42 ei tulene, et võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppeksid kõik võlgniku sõlmitud lepingud, millest tulenevate võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäev loetakse selle sätte järgi saabunuks. Hagejatel saab põhivõlgniku vastu olla eelkõige täitmisnõue ning kostja kui käendaja vastu käenduslepingust tulenev nõue VÕS § 145 lg 1 mõttes täita põhivõlgniku kohustus. 2. Kostja kui käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et hagejate ja kostja vahel on kehtiv käendusleping, hagejatel eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Arvestades, et hagejate nõuded põhivõlgniku vastu tulenevad kehtivatest lepingutest, on tegemist täitmisnõuetega. 3. Et hagejad saaksid kostja vastu nõude esitada, peab olema toimunud käendusjuhtum ehk kostjal kui käendajal peab olema tekkinud kohustus põhivõlgniku kohustus täita. Samuti, et käendusega tagatud nõue on käendaja suhtes sissenõutavaks muutunud. 4. Käendaja saab esitada nõudele vastuväiteid, nagu ta saaks esitada juhul, kui põhivõlgniku pankrotti ei oleks välja kuulutatud. PankrS § 42 kohaldub ainult võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes. Seega muutub PankrS § 42 alusel pankroti väljakuulutamisega nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. 5. Maakohus ei ole välja selgitanud VÕS § 145 lg 1 kohaldamise eeldusi ning ringkonnakohus ei ole seda viga parandanud. Ringkonnakohus on rikkunud selgitamiskohustust TsMS § 348 lg 1 mõttes, jättes asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata, ning see on TsMS § 669 lg 2 mõttes menetlusõiguse oluline rikkumine. 6. Käenduslepingu lisa sõlmimisega on põhivõlgnik ja hageja I teinud küll tehingu, kuid selleks ei olnud käendaja nõusolek vajalik, sest käendusega tagatud põhivõlgniku laenu tagasimaksetähtaja pikendamine ei laienda käendaja kohustust. VÕS § 145 lg 4 kohaldamisalasse kuuluvad eelkõige olukorrad mil põhivõlgniku rahalisi kohustusi võlausaldaja vastu suurendatakse või muudetakse laenu tagasimaksetingimusi võlgniku jaoks ebasoodsamaks. 7. VÕS § 150 järgi on kaaskäendajate vastutus solidaarne ka siis, kui nad ei andnud käendust ühiselt, kuid pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud. Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. 8. Õige on kostja tähelepanek, et kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse käendajate solidaarvastutust. VÕS § 65 lg 4 tõlgendusreegli tähelepanuta jätmisega on ringkonnakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

*** Teistmine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.11.2016 a. määrus nr 3-2-2-2-16

Asjaolud

Isik X (kostja) esitas maakohtu tagaseljaotsuse peale tsiviilasjas kaja. Kostja esitas teistmisavalduse maakohtu tagaseljaotsuse peale tsiviilasjas. Riigikohus võttis kostja teistmisavalduse menetlusse. Riigikohus peatas menetlusõiguslikel kaalutlustel tsiviilasjas menetluse kuni esitatud kaja jõustunud määrusega lahendamiseni tsiviilasjas. Maakohus võttis kaja menetlusse ning jättis selle rahuldamata. Kostja esitas määruskaebuse, maakohus edastas selle läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus rahuldas määruskaebuse ning taastas menetluse tsiviilasjas. Kostja esitas avalduse Riigikohtule, milles palus jätta teistmisavalduse läbi vaatamata.

Riigikohtu seisukohad

1. TsMS § 702 lg 1 järgi võib teistmisavalduse esitada jõustunud kohtulahendi peale. Kostja esitas teistmisavalduse maakohtu tagaseljaotsuse peale olukorras, kus maakohus ei olnud talle esitatud kaja veel lahendanud, kuid teistmisavalduse esitamise tähtaeg oli 8. detsembril 2015. Seega ei olnud teistmisavalduse esitamisel selge, kas tagaseljaotsus on jõustunud või mitte. 2. Kostja saavutas teistmisavalduses soovitud eesmärgi, kui ringkonnakohus rahuldas tagaseljaotsuse peale esitatud kaja ning taastas tsiviilasjas menetluse. Seega on selgunud, et maakohtu tagaseljaotsus ei ole jõustunud ning selle teistmine ei ole TsMS § 702 lg 1 järgi lubatud.

Riigikohus jättis teistmisavalduse läbi vaatamata.

*** Parkimiskohtade kindlaksmääramine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.11.2016 a. määrus nr 3-2-1-87-16

Asjaolud

Isikud esitasid maakohtule avalduse, milles palusid määrata kinnistul kindlaks parkimiskord koos avaldusega esitatud plaani järgi. Avalduse kohaselt on avalduse esitajad ja isik X kinnistu kaasomanikud. Isik X vaidles avaldusele vastu. Maakohus rahuldas avalduse ning määras kinnistule seitse parkimiskohta. Isik X esitas määruskaebuse ning maakohus edastas selle ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohus rahuldas määruskaebuse osaliselt. Isik X pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kinnistul parkimiskohtade kindlaksmääramine on käsitatav kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisena. TsMS § 613 lg 2 järgi lahendatakse kaasomanike maa kasutamisega seotud vaidlused hagita menetluses. Kohtul on kasutuskorra määramisel lai diskretsiooniõigus, st lähtuda tuleb hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestada mh kõigi kaasomanike ühiste huvide, kaasomandi mõtteliste osade suuruse, senise kasutuskorra, pooltevaheliste suhete jm oluliste asjaoludega. 2. Sellise asja lahendamisel ei ole põhjendatud lähtuda ainuüksi kaasomandi osade suurusest. Ringkonnakohus on õigesti lähtunud hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestanud menetlusosaliste huvide ja muude asjaoludega.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.

*** Teistmisavalduse esitamise tähtaeg, tagaseljaotsus. Kättetoimetamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.11.2016 a. määrus nr 3-2-2-4-16

Asjaolud

AS X (hageja) esitas maakohtule isiku X (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja võlgnevuse ning viivise. Kostja ei vastanud hagile. Maakohus tegi tagaseljaotsuse, millega rahuldas hagi. Kostja esitas Riigikohtule teistmisavalduse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kolleegium on varem leidnud, et TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema TsMS § 704 lg 1 teise lause järgi päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. Seega on oluline, millal tagaseljaotsus kostjale kätte toimetati. 2. Täitemenetluse algatamise teate ning Euroopa täitekorralduse edastamine ei tähenda seda, et kostja oleks tagaseljaotsuse kätte saanud. Kuna asja materjalidest ega kohtute infosüsteemist ei nähtu, millal on kostja tagaseljaotsuse kätte saanud, tuleb lähtuda kostja väitest, et ta on selle kätte saanud 3. märtsil 2016. Teistmisavaldus on esitatud 2. mail 2016, seega tähtaegselt. 3. Euroopa täitekorralduse tõendi tühistamise korral jääb tagaseljaotsus ikkagi kehtima. Sellises olukorras ei saa TsMS § 703 lg-t 2 kohaldada. Kostja emale viimase elukohta hagiavalduse kättetoimetamist saab lugeda kättetoimetamiseks kostjale vaid siis, kui tegemist oli kostja eluruumiga TsMS § 322 lg 1 mõttes. 4. Kostja ema aadressile saadetud tagaseljaotsus on kohtule tagastatud põhjusel, et saaja ei ela sellel aadressil ja viibib pikemat aega välismaal. Hageja pole ka tõendanud, et hagiavalduse kättetoimetamise ajal oli kostja elukohaks tema ema elukoht. Kostjale ei ole hagimaterjale kätte toimetatud ning teistmisavaldus on TsMS § 702 lg 2 p 2 alusel põhjendatud.

Riigikohus rahuldas teistmisavalduse.

*** Viivise kokkuleppimine tüüptingimustes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.11.2016 a. otsus nr 3-2-1-118-16

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas maakohtule isiku X (kostja) vastu hagi, milles palus välja mõista üürilepingust tulenev võlg. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled tähtajalise eluruumi üürilepingu. Lepingu lõppemise päeval kostja eluruumi valdust hagejale üle ei andnud ning jätkas eluruumi kasutamist. Seega muutus üürileping tähtajatuks. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus rahuldas hagi. Hageja esitas kassatsioonkaebuse menetluskulude ja viivise osas. Kassatsioonkaebuse esitas ka kostja.

Riigikohtu seisukohad

1. Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel. Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. 2. Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Seega on ka praegusel juhul hagejal õigus nõuda viivist üüritasu maksmisega viivitamise eest vaid seaduses sätestatud ulatuses. 3. VÕS § 162 lg-st 1 ja § 113 lg-st 8 ei tulene nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga. Asja uuel läbivaatamisel tuleb viivise üle otsustamisel siiski arvestada, et hagejal on õigus nõuda viivist vaid seadusjärgses ulatuses.

Riigikohus rahuldas kostja kassatsioonkaebuse osaliselt ning jättis hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Eelleping. Soorituskondiktsioon Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.11.2016 a. otsus nr 3-2-1-107-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule hagi OÜ X (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 26 823 USA dollarit 68 senti, millest 26 000 USA dollarit on alusetult saadu ja 823 USA dollarit 68 senti viivis. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid isikud (kostja osanikud) ja hageja lihtkirjalikus vormis eellepingu, milles muuhulgas lepiti kokku kostja osade ümberjaotamine selliselt, et osanikuks saab ka hageja. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaidlesid pooled selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tühise eellepingu alusel tasutud 26 000 USA dollari tagastamist.

Riigikohtu seisukohad

1. VÕS § 1030 on VÕS § 1029 kõrval VÕS § 1028 suhtes erinormiks. VÕS § 1028 järgi saab üleandja nõuda üleantu tagasi soorituse saajalt, kuid erandina võimaldab seadus lisaks soorituse saajale nõuda raha tagasi ka kolmandalt isikult VÕS § 1030 lg 1 järgi kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul. 2. Soorituse tegijal on VÕS § 1030 lg-s 1 nimetatud eelduste esinemisel õigus valida, kas ta nõuab VÕS § 1028 lg-st 1 tuleneval alusel saadu tagastamist lepingu poolelt või lepinguga soodustatud kolmandalt isikult. Järelikult on VÕS § 1030 puhul tegemist soorituskondiktsiooni (VÕS § 1028) erijuhtumiga, mis reguleerib soorituskondiktsiooni erisusi kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu korral. 3. Nõustuda ei saa hagejaga, et VÕS § 1030 kohaldamise seisukohalt ei ole oluline, kas tegemist on ehtsa või ebaehtsa lepinguga kolmanda isiku kasuks. Ebaehtsa lepingu puhul kolmanda isiku kasuks ei teki kolmanda isiku ja talle oma lepingulise kohustuse täitnud lepingupoole vahel VÕS §-s 1028 sätestatud juhul soorituskondiktsiooni. VÕS § 1030 kohaldatakse üksnes juhtudel, kui tühine või tühistatud leping oli ehtne leping kolmanda isiku kasuks, s.t juhtudel, kui kolmandale isikule antakse sama lepinguga õigus nõuda lepingu täitmist.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Kohtu põhjendamis- ja selgitamiskohustus. Töövõtuleping Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.11.2016 a. otsus nr 3-2-1-112-16

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas hagi isiku X (kostja) vastu 76 568 euro suuruse tasu väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja töövõtulepingu, millega hageja kohustus ehitama kostjale elumaja ja kostja kohustus töö eest tasuma. Kostja aga jättis hageja esitatud arve tasumata. Kostja esitas vastuhagi, milles esitas hageja vastu 266 932 euro 61 sendi suuruse nõude, mis koosneb 158 321 euro 61 sendi suurusest kahju hüvitamise nõudest ja 108 611 euro suurusest leppetrahvinõudest. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi osaliselt. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus jättis vastuhagi kahju hüvitamise nõude ja sellelt arvestatud viivise osas rahuldamata. Nii kostja kui ka hageja esitasid kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaidlesid pooled selle üle, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt vastuhagis esitatud 158 321 euro 61 sendi suurust kahjuhüvitist ja 108 611 euro suurust leppetrahvi.

Riigikohtu seisukohad

1. Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust sellega, et ta leides üldsõnaliselt, et asjas esitatud tõendite alusel ei saa kindlaks teha, millal vaidlusalused tööd tehti, millal kostja puudused avastas või pidanuks avastama ning millal ta hagejat puudustest teavitas. Samuti sellega, et ta leidis üldsõnaliselt ja vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8, et kostja rikkus teavitamiskohustust, ei toonud välja asjaolusid, millest saaks järeldada, et puudustest teatamata jätmine oli mõistlikult vabandatav, ega asjaolusid, mis tõendaksid, et lepingutingimustele mittevastavus tekkis hageja tahtluse või raske hooletuse tõttu. 2. Jättes VÕS § 644 lg 3 kohaldamata, oleks ringkonnakohus pidanud tooma välja, millistele asjaoludele kostja tugines, ning põhjendama, kas need asjaolud on VÕS § 644 lg 3 kohaldamiseks asjakohased ja tõendatud. Asjaoludele tuginemata jätmist oleks saanud ringkonnakohus kostjale ette heita üksnes sellisel juhul, kui maakohus oleks VÕS § 644 lg 1 ja lg 3 osas täitnud selgitamiskohustust nõuetekohaselt. Maakohus rikkus VÕS § 644 lg-te 1 ja 3 osas selgitamiskohustust. 3. Ringkonnakohus oleks pidanud pooltele selgitama VÕS § 644 lg-tes 1 ja 3 sätestatut (sh asjaolude tõendamise koormist) ning tegema uue otsuse. Asjaolu, et ringkonnakohus jättis sellise menetlusõiguse normi olulise rikkumise tähelepanuta, on TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes absoluutne tühistamisalus. 4. Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid. VÕS § 645 lg 1 kohaldub ainult juhul, kui pooled on selle sätte kohaldamist taotlenud või tuginenud asjaoludele, mis annavad VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks aluse. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht. 5. Kuigi tarbijatöövõtu sätted, sh VÕS § 644 lg 1 teine lause, on VÕS § 657 lg 1 järgi imperatiivsed, ei kohaldu need käesolevas asjas. Käesolevas asjas tuvastatu kohaselt oli lepingu esemeks ehitise ehitamine, mistõttu ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping. Seega saab kostja puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause või lepingu p 5.9 järgi. 6. VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks ei ole vajalik analüüsida tellija käitumist ega seda, mis põhjustel tellija puudustest õigel ajal ei teavitanud, vaid hoopis töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. VÕS § 645 lg 1 eesmärk ongi anda tellijale võimalus töövõtja tahtluse, raske hooletuse või töö puudusest teadmise või teadma pidamise korral tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele ka siis, kui tellija tööd üle ei vaadanud või töö puudusest õigel ajal ei teavitanud. 7. Selleks, et otsustada, kas kostjal on õigus asja lepingutingimustele mittevastavusele VÕS § 645 lg 1 mõttes tugineda, tuleb hinnata töö iga puuduse osas eraldi seda, kas puudus on tekkinud hageja kui töövõtja tahtluse või raske hooletuse tõttu. Seejuures tuleb arvestada, et kui töövõtja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev kõrgema hoolsusstandardiga oma ala asjatundja, võib juba töö puuduse olulisus viidata töövõtja raskele hooletusele. 8. Kostja vastuhagis esitatud kahju hüvitamise nõue on kvalifitseeritav kahju hüvitamise nõudena lepingulise kohustuse täitmise asemel VÕS § 115 lg 2 mõttes. VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab kostja kui tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma hagejale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. 9. Selleks, et otsustada, milliselt leppetrahvi summalt tuleb arvestada kostja leppetrahvinõudega seotud viivis, tuleb tuvastada, millal tekkis hageja ja kostja nõuete tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes. Käesolevas asjas tekkis tasaarvestuse olukord alates ajast, mil kostja õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist ja leppetrahvi muutus sissenõutavaks, ning hageja nõue oli täidetav ehk kostjal oli õigus maksta hagejale tasu ehk nõue täita. 10. Ringkonnakohus sõnastas resolutsiooni ebatäpselt, mistõttu on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon vastuolus otsuse põhjendustega. Ringkonnakohus ei ole hagihinna määramisel eksinud, sest hageja ja kostja nõuded ei välista teineteist TsMS § 137 lg 2 mõttes.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebused ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

*** Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine. Menetlusabi Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.11.2016 a. määrus nr 3-2-1-67-16

Asjaolud

OÜ X (pankrotis) pankrotihaldur (hageja) esitas isiku X (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 129 464 eurot 74 senti ning seadusjärgse viivise. Maakohus rahuldas hagi täielikult. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, ühtlasi esitas kostja menetlusabi taotluse, kuna tema majanduslik seisund ei võimalda tal riigilõivu maksta. Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse osaliselt ja võimaldas kostjal tasuda 1500 euro suurust riigilõivu osamaksetena kolme kuu jooksul. Ringkonnakohus keeldus kostja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastas selle kostjale, sest kostja ei tasunud määratud tähtpäevaks riigilõivu esimest osamakset. Kostja esitas määruskaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. Kui apellatsioonkaebus on esitatud puudustega, sh on kaebuselt tasumata osaliselt või täielikult riigilõiv, peab ringkonnakohus jätma üldjuhul kaebuse käiguta ja andma kostjale TsMS § 340.1 lg 1 alusel tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu tasumiseks. Alles määratud tähtaja möödudes saab ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg 1 p 3 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. 2. TsMS § 637 lg 1 p 3 saab mõista selliselt, et apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumiseks on alust ka siis, kui menetlusosalisele on menetlusabi korras antud võimalus tasuda riigilõivu osamaksetena ja ta jätab esimese osamakse tasumata. 3. TsMS § 189 lg 1 p 3 mõtteks on anda kohtule võimalus tühistada menetlusabi saajale antud võimalus tasuda menetluskulusid osamaksetena, kui ta jätab osamaksed tasumata. Nii saab kohus tühistada menetlusabi andmise nt juhul, kui apellatsioonkaebus on pärast esimese osamakse tasumist võetud menetlusse, kuid menetlusosaline on järgnevad osamaksed jätnud kolme kuu jooksul tasumata. Säte ei mõjuta aga seda, kui menetlusabi saaja jätab kohtu määratud tähtpäevaks tasumata esimese osamakse. Sellisel juhul on täidetud TsMS § 637 lg 1 p-s 3 sätestatud alus, s.o riigilõiv on apellatsioonkaebuselt tasumata. 4. TsMS § 64 lg 1 eesmärgiks on võimaldada teha menetlustoimingut ka pärast kohtu määratud tähtaja möödumist, kui tähtaega ei järgitud mõjuval põhjusel. Ringkonnakohus oleks saanud kostja esitatud avaldust käsitada tähtaja pikendamise taotlusena TsMS § 64 lg 1 järgi, kui kostja oleks teatanud ringkonnakohtule riigilõivu esimese osamakse tasumata jätmise mõjuvast põhjusest pärast riigilõivu maksmiseks määratud tähtaja möödumist, kuid enne apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse tegemist. 5. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei reguleeri juhtumit, kui apellant teatab apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu ringkonnakohtu määratud tähtpäevaks maksmata jätmise mõjuvast põhjusest pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse tegemist. Kuna tegemist on seaduse lüngaga, tuleb kohaldada lähedast menetlussuhet reguleerivat sätet. Lähedaseks menetlussuhteks on apellatsioonimenetluse uuendamine.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse osaliselt ning saatis asja menetluse uuendamise ja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks ringkonnakohtule.

*** Käsutuskeeld. Abikaasa nõusolek Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.12.2016 a. määrus nr 3-2-1-62-16

Asjaolud

Eesti Vabariik (avaldaja) taotles kriminaalasjas kannatanu esitatud tsiviilhagi tagamiseks kahtlustatavale isikule X kuuluvate kinnisasjade arestimist. Maakohus rahuldas avalduse, sedastades põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ning kuriteo toimepanemise tulemusena kannatanul tekkinud varalise kahju. Maakohus esitas tehtud arestimismääruse kinnistusosakonnale mh kahtlustatavale isikule X kohaldatud käsutamiskeelu kohta keelumärke sissekandmiseks. Kinnistusosakond rahuldas kandeavalduse osaliselt, kuid jättis rahuldamata keelumärke sissekandmise avalduse kinnistule. Avaldaja esitas määruskaebuse. Kinnistusosakonna kohtunikuabi jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks maakohtu pädevale kohtunikule. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ning edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus jättis kandemääruse muutmata. Avaldaja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. KrMS § 141.4 lg 1 võimaldab vara arestida mh tsiviilhagi tagamiseks sama seadustiku §-s 142 sätestatud korras või kohaldada muid TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. KrMS § 142 lg 2 kohaselt arestitakse vara üldjuhul prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel ning sama paragrahvi lg 8 järgi esitab eeluurimiskohtunik kinnisasja arestimiseks arestimismääruse kinnistusosakonnale keelumärke kandmiseks kinnistusraamatusse. Selliselt on toimitud ka praeguses asjas. 2. Nõustuda tuleb ringkonnakohtuga selles, et ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamise keelamine on võimalik ka nii, et käsutamine keelataks vaid ühel abikaasal, kuid ei nõustu sellega, et sellise käsutamiskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kinnistusraamatusse kandmiseks on vajalik teise abikaasa nõusolek. 3. Ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamise keelamist tsiviilhagi tagamiseks kriminaalmenetluses võimaldab KrMS § 142 lg 1 teine lause, mille kohaselt vara arestimine seisneb mh vara võõrandamise tõkestamises. Seda lauset tuleb mõista kui käsutuskeelu tekkimise õiguslikku alust kohustatud isiku jaoks. Tsiviilkohtumenetluses hagi tagamisel vara arestimise kujul on käsutuskeelu tekkimine sätestatud sõnaselgelt TsMS § 389 lg 1 esimeses lauses. 4. Käsutuskeeldu avalikustava kande tegemise alus kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise korral on KrMS § 141.4 lg 1 ja KrMS § 142 lg 8 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. TsMS § 378 lg 1 p 2 kohaselt on hagi tagamise abinõu ka kostja vara arestimine ning selle alusel käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse. 5. TMS § 15 ei ole asjas kohaldatav, kuna see reguleerib seltsinguvarale sissenõude pööramist, kuid praegusel juhul ei ole tuvastatud seltsingu olemasolu. Praegusel juhul on aga tegemist tsiviilhagi tagamisega KrMS § 141.4 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel, mille korral ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. Praegusel juhul ei ole asjakohane ka TMS § 142. 6. TMS § 14 lg 1 reguleerib juhtumit, mil toimub sissenõude pööramine varale täitedokumendis märgitud nõude täitmiseks. Praegusel juhul ei ole sellist täitedokumenti isiku X väidetava võla kohta esitatud ning TMS § 14 lg 1 ei ole seega kohaldatav. 7. KRS § 34.1 lg 1 näeb üldnormina ette, et kinnistusraamatus kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Praegusel juhul kehtib KRS § 34.1 lg 7 p-s 1 sätestatud erand siiski vaid isiku X kohta. Kuna käsutuskeeld on seatud ainult isiku X suhtes, ei ole tema abikaasa praegusel juhul puudutatud isik kinnistusraamatuseaduse KRS § 34.1 lg 7 p 1 mõttes ja tema nõusolek vajalik. 8. Sissenõude pööramiseks võlgnikust abikaasa määramata osale ühisvarast tuleb ühisvara jagada, mida ei saa vähemalt hageja nõude alusel teha enne nõude kohta otsuse tegemist. On tõsi, et TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa. 9. Kriminaalasja lahendav kohus võib jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. 10. Kuigi keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning hageja kui võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Tuleb arvestada, et kui tsiviilhagi rahuldatakse, ei ole võimalik sissenõuet pöörata ühisomandile, vaid ainult võlgniku osale selles ning võlgniku lahusvarale. Kuna praeguse arestimismäärusega ei ole arestitud abikaasa vara, ei ole kohaldatav TMS § 222, mis võimaldab esitada mittevõlgnikust vara omanikul vara arestist vabastamise hagi.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse, tühistas kohtulahendid ning maakohtul tuleb kinnistamistaotlus vaidlustatud ulatuses uuesti läbi vaadata.

*** Mittevaralise kahju tekitamine avalike ülesannete täitmisel avalik-õiguslikus vormis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.12.2016 a. määrus nr 3-2-1-126-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule hagi isiku Y (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja ebakohaste väärtushinnangute esitamisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise kohtu äranägemisel või alternatiivselt tuvastada, et kostja on direktori ametist tagandamise taotluses avaldanud hageja kohta ebakohaseid väärtushinnanguid. Maakohus jättis hagi läbi vaatamata. Hageja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes aga määruse põhjendusi. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kolleegium on varem leidnud, et kui avaliku võimu volituste rakendamisel ja avalike ülesannete täitmisel rikutakse isiku õigusi, tuleb kahju hüvitamise nõue RVastS § 1 lg 1 kohaselt lahendada riigivastutuse seaduse alusel. 2. Kuna RVastS § 1 lg 2 kohaselt ei laiene riigivastutusõigus nendele juhtudele, kui avaliku võimu kandja tegutseb eraõiguslikus vormis, peab avalike ülesannete täitmine toimuma avalik-õiguslikus vormis. Seega tuleb praeguses asjas selgitada, kas hagejale tekitati kahju avalike ülesannete täitmisel avalik-õiguslikus vormis. 3. Avaliku ülesande määratlust seadustes ei ole. Avalikke ülesandeid võib õiguslikult määratleda kui vahetult seadusega või seaduse alusel haldusinstitutsioonidele pandud ülesandeid või ülesandeid, mis on tõlgendamise teel vastavast õigusnormist tuletatud. Praeguses asjas esitas kostja hoolekogu nimel haridusametile taotluse tagandada huvikooli direktor (hageja) ja korraldada konkurss uue direktori leidmiseks. Sellist taotlust saab käsitada järelevalve algatamise taotlusena. Sellega on hoolekogu täitnud oma avalik-õiguslikku ülesannet. 4. Põhjendatud ei ole taotluse osade eristamine- s.o noortemaja protokollist otsust taotleda hageja tagandamist ning taotluses kasutatud väärtushinnanguid. Hoolekogu taotlus kui järelevalve algatamise taotlus on üks tervik, mida ei esitatud haridusametile eraõiguslikus suhtes. 5. Huvikooli seaduses ei ole erisätteid selle kohta, et hoolekogu liige vastutaks mittevaralise kahju tekitamise korral kannatanu ees solidaarselt avaliku võimu kandjaga. Hoolekogu liikme vastutuse tekkimise võimalikuks aluseks on VÕS § 1043 jj. VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses. Praegusel juhul ei tekkinud hageja ja kostja vahel eraõiguslikku õigussuhet, mistõttu ei ole maakohus pädev asja lahendama.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.

*** Erinevad nõuded, tõendamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-116-16

Asjaolud

Eesti Vabariik (Maa-ameti kaudu) (hageja) esitas maakohtule hagi AS X (kostja I), AS Y (kostja II) ja AS Z (kostja III) vastu järgmiste nõuetega: kohustada kostjat I võimaldama hagejal tutvuda kindlustuslepinguga, mille kostja I sõlmis hageja ja kostja I vahel sõlmitud projekteerimislepingu lisaks oleva p-s x sätestatud kohustuse täitmiseks; mõista välja kostjate töödes esinevate puuduste kõrvaldamisest tulenev kahju; mõista avarii tagajärjel tekkinud kahju eest välja hüvitis; mõista kostjalt I hageja kasuks välja leppetrahv. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, kes rahuldas hagi osaliselt. Kõik kostjad esitasid kassatsioonkaebused.

Riigikohtu seisukohad

1. Solidaarselt hagetud kostjad ei ole vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid igaüks osaleb neist menetluses iseseisvalt ja igaühe vastu esitatud nõuet tuleb hinnata eraldi. Seega saab iga kostja vaidlustada ringkonnakohtu otsust üksnes teda puudutavas osas. 2. Nõude puhul ei ole piisav üldine viitamine hinnapakkumisele kui tõendile. Hageja pidanuks enda avalduses lahti kirjutama, mida ja mille eest ta konkreetselt nõuab. Olukorras, kus hagi oli ebaselge, pidanuks kohus määrama hagejale TsMS § 340.1 lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks. Suurimaks etteheiteks ringkonnakohtule materiaalõiguse kohaldamisel on see, et hageja kahju hüvitamise nõuet ei ole käsitletud selgel õiguslikul alusel ega ole eristatud hageja nõudeid eri kostjate vastu ega tuvastatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduste täitmist. 3. Kulutuste hüvitamise nõude aluseks võib kostjate I ja II suhtes olla esiteks VÕS § 646 lg 5, kui tellija on nõudnud töövõtjalt töö parandamist ja töövõtja seda mõistliku aja jooksul ei tee ning tellija parandab ise töö või laseb seda teha. Hageja nõuet on võimalus käsitleda vähemasti põhiosas täitmist asendava kahju hüvitamise nõudena VÕS § 115 tähenduses vähemalt kostjate I ja II suhtes. 4. Põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja, v.a vastutuse puudumine rikkumise eest. Kahju kostjatele ettenähtavuse ja põhjusliku seose osas võib hea usu põhimõttest siiski tuleneda jagatud tõendamiskoormis. 5. Nõude osalisel esitamisel tuleb kohtul hinnata nõude põhjendatust tervikuna, v.a kui hageja on ülejäänud osas nõudest loobunud või kindlustusandjal on välistatud hiljem esitada kostjate vastu tagasinõue tulenevalt nõude üleminekust. Praegu ei ole seda arvestatud. Asjatundjate arvamuste koostamise kulude näol on tulenevalt TsMS § 138 lg-st 1 ja § 143 p-st 2 tegu dokumentaalse tõendi saamise kulutuste hüvitamise nõudega. Seda saab aga nõuda menetluskulude kindlaksmääramisel. 6. Ainuüksi asjaolu, et hageja kahju hüvitamise nõue ei pruugi olla tervikuna tõendatud, ei tähenda, et nõue tuleks jätta tervikuna rahuldamata. Kohus saab muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel otsustada kahju suuruse VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja TsMS § 233 lg 1 järgi diskretsiooniõiguse alusel. 7. Kannatanul on VÕS § 137 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kogu kahju hüvitamist kõigilt kahju tekitamise eest vastutavatelt solidaarvõlgnikelt sõltumata sellest, missugune on kahju tekitajate vastutuse osa nende omavahelises suhtes VÕS § 137 lg 2 järgi. VÕS § 137 lg 1 kohaldamise eelduseks on aga see, et iga kostja vastutaks ka eraldi sama kahju hüvitamise eest. VÕS § 137 lg 1 järgi võivad kostjad vastutada kahju eest solidaarselt, kuid mitte oma rikkumisega põhjustatud kahjust suuremas ulatuses. 8. VÕS § 138 peamine eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormist olukorras, kus on teada mitu võimalikku kahju tekitanud isikut, kuid ei suudeta kindlaks teha, kes neist konkreetselt kahju tekitas. VÕS § 138 saab kohaldada eelkõige juhtudel, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. VÕS § 138 alusel põhjusliku seose kindlakstegemine ei ole põhjendatud, kui kohus on tuvastanud VÕS § 127 lg 4 alusel, et kahju on tekitanud iga kostja. 9. Töövõtja ei saa vabaneda vastutusest ega võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada võimaliku ebapiisava hageja omanikujärelevalvega. Ebapiisav omanikujärelevalve ei muuda olematuks töövõtulepingu rikkumist ning VÕS §-st 642 tulenevalt, mis on erisäte VÕS § 103 lg-te 1 ja 2 suhtes, ei saa töövõtja tugineda rikkumise vabandatavusele. 10. Kui pooled ei leppinud kokku kustutussüsteemi tehnilist lahendust, sh töö omadustes VÕS § 641 lg 2 p 1 mõttes, siis VÕS § 641 lg 2 p 2 kohaldamisel tuleb arvestada keskmisele kvaliteedile vastava konkreetse süsteemi toimimise tööpõhimõtteid, muuhulgas võib konkreetsest süsteemist sõltuda põlengu fikseerimise viis.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebused osaliselt.

*** Esialgse õiguskaitse kohaldamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-132-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas isiku Y (kostja) vastu hagi 5180 euro 67 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks, mis tekkis halduskohtumenetluses kostja ja teiste kaebajate taotlusel rakendatud esialgse õiguskaitse tõttu. Hagiavalduse kohaselt oli halduskohtu menetluses haldusasi hageja ehitusloa tühistamiseks, mis lõpetati kaebetähtaja rikkumise tõttu. Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Hageja esitas kahju hüvitamise nõude eraisikutevahelises suhtes ja poolte vahel ei olnud lepingulisi suhteid. Seega on käesolev asi kahju õigusvastasel tekitamisel põhinev eraõigussuhtest tulenev kohtuasi TsMS § 1 mõttes, mille lahendamine kuulub tsiviilkohtu pädevusse. 2. Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jättis lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Samas juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. 3. HKMS § 254 lg 3 teeb TsMS §-st 391 erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu. HKMS § 254 lg 3 mõte on välistada kahju hüvitamise nõuded esialgset õiguskaitset õiguspäraselt rakendanud institutsiooni vastu ning piirata riigi ja teiste menetlusosaliste nõudeid kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitanud isiku vastu. Eesmärk on sätestada, et ainuüksi esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ei saa olla isikule ette heidetav ning üksnes seetõttu tekkinud kahju ei ole hüvitatav. 4. HKMS § 254 lg 3 ei hõlma aga olukordi, mil kahju tekitanud kaebajale ei heideta ette mitte ainuüksi esialgse õiguskaitse taotluse esitamist, vaid mil kaebaja muu tegevus esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses kujutab endast õigusvastast tegu VÕS 53. ptk sätete järgi. 5. Kolleegium on varem korduvalt väljendanud seisukohta, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Esialgse õiguskaitsega kahju tekitamist saab pidada õigusvastaseks vaid siis, kui sellega on täidetud kahju õigusvastase tekitamise eeldused. 6. Ilmselgelt perspektiivitu kaebuse korral esialgset õiguskaitset ei kohaldata. Seega on esmajoones kohtul õigus ja kohustus hoolitseda selle eest, et väheste eduväljavaadetega kaebusega ei tekitataks kolmandatele isikutele kahju. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes, siis peab ta sellise rikkumise tõendama. Sealjuures hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid. 7. Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. 8. HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas, mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et kostja pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et kostja pidi aru saama, et hagejal võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Tulundusühistu liikme õigus tutvuda juhtorganite otsustega Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.12.2016 a. määrus nr 3-2-1-139-16

Asjaolud

Isik X (füüsilisest isikust ettevõtja, avaldaja) esitas maakohtule avalduse tulundusühistu X (puudutatud isik) vastu, milles palus kohustada puudutatud isikut esitama avaldajale hiljemalt ühe nädala jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest kõik puudutatud isiku üldkoosolekute ja volinike koosolekute otsused ning juhatuse ja nõukogu otsused koos protokollidega alates 1. augustist 2013. Samuti palus avaldaja kohustada puudutatud isikut andma avaldajale hiljemalt ühe nädala jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest kirjalikult teavet selle kohta, kui palju on puudutatud isik või mõni tema osalusega äriühing teinud kulutusi õigusabile kohtueelses menetluses ja tsiviilasjas nr x. Avaldaja on puudutatud isiku liige. Maakohus rahuldas avalduse osaliselt. Ringkonnakohus jättis avaldaja määruskaebuse rahuldamata. Avaldaja pöördus Riigikohtusse. Kassatsiooniastmes vaidlesid pooled selle üle, kas avaldajal kui tulundusühistu liikmel on õigus tutvuda ühistu juhatuse ja nõukogu koosolekute protokollide ning otsustega ja kas avaldajal on õigus saada kirjalikku teavet temaga õigusvaidluse pidamiseks kulutatud rahasumma kohta.

Riigikohtu seisukohad

1. See, et tulundusühistu liikmele peab vähemalt üldjuhul tagama õiguse tutvuda juhtorganite otsustega, tuleneb mh TsÜS § 38 lg-st 1, mille kohaselt võib huvitatud isik nõuda kohtus juriidilise isiku organi seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks tunnistamist. Juhatus on tulundusühistu juhtorgan ja TÜS § 64 lg 1 järgi võib ühistul olla ka nõukogu. Sel juhul kohaldatakse TÜS § 64 lg 2 kohaselt nõukogu pädevusele ja tegevusele vastavalt äriseadustikus aktsiaseltsi nõukogu kohta sätestatut, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. 2. Kuna ühistu liikmel on huvitatud isikuna õigus vaidlustada seadusega vastuolus olevaid juhtorganite otsuseid, siis peab tal vähemalt üldjuhul olema õigus nendega ka tutvuda. Seega peab eelduslikult ühistu igal liikmel olema õigus tutvuda kõigi juhtorganite otsustega ja vaid juhul, kui mingi teabe andmine võib ühistule kahju põhjustada, on põhjendatud liikme teabeõigust piirata. Samamoodi on see ka nt osaühingus. 3. TÜS § 28 lg-d 2 ja 4 tuleb mõista neid nii, et olukorras, kus seadus ei näe selgelt ette dokumendiga tutvumise õigust, peab liikmele tutvumisõiguse andmise üle esmalt otsustama ühistu liikmete üldkoosolek, kuid kui üldkoosolek keeldub võimaldamast liikmel dokumendiga tutvuda, on liikmel igal juhul õigus pöörduda hagita menetluses avaldusega kohtusse ja taotleda tutvumisõigust kohtu kaudu. TÜS § 28 lg 2 ei tähenda, et üldkoosolek saaks dokumentidega tutvuda keelamisel lähtuda mingitest muudest kaalutlustest kui ühistu majanduslike huvide kaitse. 4. TÜS § 28 lg-t 2 ja lg-t 4 tuleb tõlgendada selliselt, et juhul, kui liige soovib tutvuda ühistu juhatuse või nõukogu koosolekute protokollidega ja otsustega, peab selles küsimuses kõigepealt otsuse tegema üldkoosolek. Kui üldkoosolek keeldub võimaldamast liikmel juhatuse või nõukogu koosolekute protokollidega tutvuda, siis on ühistu liikmel õigus pöörduda taotlusega kohtusse ja paluda, et kohus kohustaks ühistut võimaldama tal eelnimetatud dokumentidega tutvuda. 5. Olenemata teabe andmisest keelduva üldkoosoleku otsuse vaidlustamisest, on ühistu liikmel õigus hagita menetluses esitatava avaldusega taotleda, et ühistu annaks talle teavet või võimaldaks tutvuda dokumentidega. Avaldaja võib teabe andmisest keelduva üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamist või selle kehtetuks tunnistamist nõuda eelkõige formaalsetele rikkumistele tuginedes (näiteks põhjusel, et üldkoosoleku kokkukutsumisel rikuti koosoleku kokkukutsumise korda). 6. Kui avaldaja on soovinud saada teavet kirjalikult, saab kohus rahuldada avalduse selliselt, et juhatust kohustatakse andma avaldajale teavet suulises vormis kliendilepingut esitamata. Ringkonnakohtul tulnuks välja selgitada, millise sisuga otsus võeti puudutatud isiku üldkoosolekul vastu avaldaja teabenõude küsimuses. Seda välja selgitamata jättes on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi TsMS § 669 lg 2 mõttes ning see rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust. 7. TÜS § 39 p 8 eesmärk on välistada huvide konflikt olukorras, kus juhatuse liige peaks esindama kohtus ühistut kas tema endaga või mõne teise juhtorgani liikmega peetavas vaidluses. Selle sätte kohaselt ei ole ühistu liikmega õigusvaidluse pidamise otsustamine üldkoosoleku ainupädevuses. TÜS § 44 ei reguleeri esindusõiguse piirangut, vaid näeb üksnes ette liikme hääleõiguse piirangu olukorraks, kus üldkoosolekul on pandud hääletusele liikmega õigusvaidluse pidamise küsimus.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse osaliselt.

*** Ostueesõiguse teostamine, hüpoteegikande parandamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-115-16

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas maakohtule OÜ X (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek kinnistusregistri registriosa x jakku kantud kostja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja kande tegemiseks. Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Kostja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaieldi selle üle, kas hagejal, kes ei olnud müügilepingu sõlmimise ajal veel kinnistusraamatusse kinnistu kaasomanikuna kantud, on nimetatud müügilepingu osas ostueesõiguse teostamise õigus. Samuti vaidlesid pooled selle üle, kas hageja peab tasuma kostjale kinnistu mõttelise osa ostuhinna vastavalt müügilepingu tingimustele. Vaidluse all oli ka see, kas hagejal on õigus nõuda isikliku kasutusõiguse kande ning hüpoteegikande kustutamist.

Riigikohtu seisukohad

1. Hageja ostueesõigust ei välista asjaolu, et müügilepingu sõlmimise ajal, mille suhtes hageja soovib ostueesõigust teostada, ei olnud hageja kinnistu mõttelise osa kaasomanikuks. Samuti ei välista hageja ostueesõigust see, et kinnistu mõttelise osa esialgne omanik ei ole ostueesõiguse teostamise avaldust teinud. 2. Kohtud on õigesti leidnud, et kinnistusraamatu kande tegemise tõttu läks koos kinnisasja omandiga hageja üle ka ostueesõiguse teostamise õigus, arvestades seejuures asjaolu, et omandiõigus läks üle VÕS §-s 250 sätestatud kahekuulise ostueesõiguse teostamise tähtaja jooksul. Hageja ostueesõiguse olemasolu ei saa sõltuda asjaolust, kui kiiresti ta kinnistusraamatusse omanikuna kantakse. 3. Hagejale ostueesõiguse ülemineku jaatamine ei tähenda seda, et hagejal oli võimalus teostada ostueesõigust piiramatu aja jooksul. Praegusel juhul teostas hageja ostueesõigust VÕS §-s 250 sätestatud kahekuulise tähtaja jooksul. Kohus ei ole võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes avaldatud seisukohtadega seotud, mistõttu ei ole kostja etteheited poolte ebavõrdse kohtlemise kohta nende seisukohtade arvestamisel või arvestamata jätmisel põhjendatud. 4. VÕS § 224 lg 1 alusel tekkis ostueesõiguse teostamise tagajärjel ostueesõigust omava isiku (hageja) ja müüja vahel sama sisuga müügileping, nagu sõlmiti algselt müüja ja ostja (kostja) vahel. Lepingust tulenevad ostja kohustused on ostueesõigust teostanud isikul (hagejal) müüja, mitte esialgse ostja (kostja) vastu. 5. Kolleegium on varem leidnud, et TMS § 19 järgi saab lugeda kohtuotsusega ostja nõusoleku andnuks tingimuslikult, st juhul, kui talle tasutakse ostuhind. Kohus saab rakendada ostuhinna tasumise tingimust kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku andmise eeldusena vaid juhul, kui esialgne ostja seda menetluses soovib, st mitte omaalgatuslikult. Lähtudes TsMS § 445 lg-st 1, võib kohus esialgse ostja taotlusel määrata kindlaks ka otsuse täitmise tähtaja, st aja, mille kestel ostueesõiguslane võib nõuda sellise otsuse sundtäitmist TMS § 19 järgi. 6. Hüpoteegi lõpetamine on AÕS § 64.2 järgi hüpoteegi tehinguline käsutamine, mille jaoks on vajalik hüpoteegipidaja tahteavaldus hüpoteegi lõpetamiseks ja hüpoteegi kustutamine kinnistusraamatust. Praegusel juhul ei taotle hageja hüpoteegi lõpetamist, vaid ebaõige hüpoteegikande parandamist Ebaõige hüpoteegikande parandamiseks on hagejal vaja üksnes hüpoteegipidaja (panga) nõusolekut. 7. Kuna ebaõige hüpoteegikande parandamiseks ei ole hagejal kostja nõusolekut vaja, puudub hagejal õiguslik huvi vastavasisulise tuvastusnõude esitamiseks. Selles osas tuleb hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Lepingulise kohustuse rikkumine, kahju hüvitamine. Mittevaralise kahju eest väljamõistetav rahaline hüvitis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-127-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule OÜ X (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud tulu 293,04 eurot ja mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ning viivise. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid pooled suuliselt veekeskuse kasutamise lepingu, mille kohaselt kostja pidi võimaldama hagejal kasutada veekeskust ja hageja kohustus selle eest tasuma vastavalt hinnakirjale. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaidlesid pooled selle üle, kas kostja vastutab hagejale kehavigastusega tekkinud varalise ja mittevaralise kahju eest.

Riigikohtu seisukohad

1. Kannatanu saab nõuda nõuetele mittevastava teenusega tekitatud kahju hüvitamist eelkõige lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel. Lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib teenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj). Seega võib hageja valida, kas ta nõuab tekitatud kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Sellisel juhul võib kannatanu esitada oma nõuded TsMS § 370 lg 2 järgi alternatiivselt. 2. Praegusel juhul pole kohtute kohaldatud VÕS § 76 lg 4 asjakohane, kuna VÕS § 76 lg 4 loob üksnes nõuetekohase täitmise (soorituse) eelduse. VÕS § 76 lg 4 kohaldub, kui teenus on vastu võetud. Veekeskusesse sisenemine pärast pääsme ostmist ei tähenda, et teenus oleks vastu võetud. Hageja sai tervisekahjustuse teenuse osutamise ehk veekeskuses viibimise ajal. Seega ei olnud tõendamise seisukohalt asjakohane jätta tunnistaja ütlused kõrvale ja hinnata tõendeid VÕS § 76 lg-st 4 lähtuvalt. 3. Käsundisaajal lasub seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh seda, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks. VÕS § 620 lg 2 esimesest lausest tuleneb käsunduslepingu olemust ja sisu arvestades koosmõjus VÕS § 2 lg-ga 2 kostjale kaitsekohustus, mille kohaselt võib iga veekeskuse külastaja eeldada, et teenuse pakkuja hoiab ära teenuse kasutajale kahju tekkimise ja teda teavitatakse veekeskuses valitsevatest ohtudest. 4. Vabariigi Valitsuse 15. märtsi 2007. a määruse nr 80 „Tervisekaitse nõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele" § 3 lg 4 kohaselt ei tohi põrandad, kus käiakse jalatsiteta või jalatsitega ning mis on kokkupuutes veega või millele satub vett ja muid vedelikke, olla libedad. Sama õigusakti § 3 lg 5 sätestab, et kui põrand ei vasta eelnimetatud tingimustele, siis tuleb võtta kasutusele tervisekaitse seisukohalt lisameetmed. Seega ei piirdu eelnimetatud sätte eesmärk üksnes standardite järgimisega, vaid seab kohustuse tagada, et põrand ei oleks libe (nt vee kuivatamise, spetsiaalsete vaipade paigutamise vms näol) ka ilma jalatsiteta käimisel. See, et põrand ei oleks libe, on kostja lepinguline kohustus. 5. Kostja võiks vabaneda vastutusest VÕS § 620 järgi, kui ta tegi kõik mõistlikult vajaliku selleks, et põrand ei oleks libe määral, mis ohtu kujutas, või siis tagas piisavad ohutusmeetmed, et oht ei realiseeruks. Praeguses asjas on kohtud aga hinnanud pooltevahelisi suhteid ja kohtule esitatud tõendeid pealiskaudselt. 6. Lepingulise kohustuse rikkumise korral eeldatakse lepingut rikkunud poole süüd, see tähendab, et lepingut rikkunud pool peab tõendama, et ta ei olnud lepingu rikkumises süüdi. Kostja peab tõendama, et hagejaga toimunud õnnetuse ajal olid libeda põranda hoiatusmärgid veekeskuses olemas ja need olid mõistlikult võttes hagejale nähtavad ja arusaadavad. Isegi kui hagejale tutvustati sise-eeskirju, ei vabane kostja vastutusest, kui hoiatusmärke ei olnud. 7. VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 sätestatud õigusvastasuse aluseks võib praegusel juhul olla veekeskuse tegevusetus, mistõttu tuleb kontrollida, kas kahju põhjustamisega võis kostja rikkuda oma käibekohustust. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust", samuti hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Kohustuse täitmine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-122-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule isiku Y (kostja) vastu hagi 3000 euro ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled suulise laenulepingu, millega hageja andis kostjale üheks kuuks laenu 3000 eurot. Kostja ei ole hagejale laenu tagastanud. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas hagi. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Ringkonnakohus on eksinud VÕS § 1028 ja § 78 lg 1 kohaldamisel ning rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. 2. VÕS § 78 lg 1 järgi, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Seega võis hageja täita äriühingu kohustuse ning tal võib olla tagasinõudeõigus äriühingu vastu. 3. Kui ringkonnakohus tuvastab, et hageja tegi rahaülekande selleks, et täita VÕS § 78 lg 1 järgi äriühingu kohustust, ei saa hagi VÕS § 1028 lg 1 alusel rahuldada. Ringkonnakohus peab kontrollima ka seda, kas kostja võis täita kõlbelise kohustuse VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes, mille korral oleks hageja nõue välistatud VÕS § 1028 lg 2 p 1 järgi.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Kahju hüvitamise nõue äriühingu juhtorganite liikmete vastu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-113-16

Asjaolud

AS X (pankrotis) pankrotihaldur (hageja, haldur) esitas maakohtule hagi isiku X (kostja I), isiku Y (kostja II), isiku Z (kostja III) ja isiku C (kostja IV) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja 332 106 euro 33 sendi suuruse kahjuhüvitise. Hagiavalduse kohaselt on kostja I AS X juhatuse liige ja kostjad II-IV nõukogu liikmed. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt AS X kasuks solidaarselt välja 332 106 eurot 33 senti. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kostjalt I 168 832 euro 48 sendi väljamõistmise osas ja kostjaid II-IV puudutavas osas täielikult. Muus osas (kostjalt I 163 273 euro 85 sendi väljamõistmise osas) jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele. 2. ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. 3. Ringkonnakohus on valesti jaganud tõendamiskoormise, leides, et hagejal tuleb tõendada, et kostja I kasutas AS X pangakontolt võetud raha muul otstarbel kui AS X hüvanguks. Olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt välja võtnud sularaha, ei saa hagejalt mõistlikult võttes nõuda, et ta esitaks tõendeid selle kohta, kuidas juhatuse liige sularaha kasutas. Raha kasutamist AS X huvides peab tõendama kostja I. Olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt võtnud välja sularaha ning ei ole tõendanud, et väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides, on ta rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust. 4. Üldjuhul saab nõukogu järelevalve kohustuse rikkumist jaatada vaid siis, kui on kindlaks tehtud juhatuse liikme kohustuste rikkumine. Analoogselt ÄS § 315 lg-ga 2 jaguneb ÄS § 327 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormis selliselt, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et nõukogu liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on nõukogu liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. 5. Kolleegium on varem leidnud, et ÄS § 167.1 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 167.1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib olla ka lepingu rikkumiseks. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud. 6. Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. Arvestades äriühingu ja juhatuse liikme õigussuhte eripära ja sarnasust lepingulise suhtega, kohaldub kolleegiumi arvates äriühingu kahju hüvitamise nõuetele juhatuse liikme vastu analoogia alusel VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas deliktiõiguslike nõuete esitamise. 7. Hagis nõudis hageja kostjatelt AS-le X tekitatud varalise kahju hüvitamist, mis on juba hõlmatud kostja I kui juhatuse liikme kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Seega on praegusel juhul VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt ÄS § 289.2 lg 1 kohaldamine välistatud.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Tagasivõitmise nõue pankrotimenetluses. Ühisvara jagamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-74-16

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas maakohtule isiku X (kostja I) ja isiku Y(kostja II) vastu hagi, milles palus tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks kostjate sõlmitud ühisvara jagamise ja omandi üleandmise lepingu (esimene nõue), jagada kostjate ühisvara hulka kuuluv korteriomand võrdsetes mõttelistes osades kostjate kaasomandisse (teine nõue) ning tuvastada kostjate kohustus anda kinnistusraamatu kande muutmiseks tahteavaldused ja lugeda tahteavaldused kohtuotsusega asendatuks (kolmas nõue). Maakohus rahuldas hagi. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus rahuldamata jättis. Kostja II esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. TMS § 195 lg 1 esimene lause näeb ette, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Seega on TMS-is reguleeritud tagasivõitmise lähtekohaks see, et tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tuleb tagastada, andes selle kohtutäituri käsutusse. 2. TMS § 190 korral eeldatakse tagasivõidetava tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamist. TMS § 190 järgne võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel. Seega ei ole vaja tuvastada mh teise abikaasa teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kostjatel on võimalus TMS §-s 190 sätestatud eeldus ümber lükata. TMS § 190 võimaldab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasi võita ka siis, kui isikud ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise hetkel enam abielus. 3. Riigikohus on varem leidnud, et PankrS § 112 võimaldab tagasi võita ka lahutatud abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe. See järeldus kehtib võlausaldajate kaitse huvides ka TMS § 190 kohta, mis on sisu poolest PankrS §-le 112 sarnane. 4. PKS § 33 lg 3 teise lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist. Ka PKS § 33 lg 3 teises lauses peetakse võlausaldaja all silmas vaid sellist võlausaldajat, kes on sissenõudja TMS § 5 lg 1 tähenduses, st kellel on võlgniku vastu täitedokumendist tulenev nõue ja kes on selle esitanud kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks võlgniku vastu. Seega saab ka asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa, tõendada vaid täitemenetluses ning väljaspool seda ei saa võlausaldaja PKS § 33 lg 3 teise lause alusel ühisvara jagamist nõuda. 5. Ühisvara jagamist kui taotletud õigusmuudatust ei ole tegelikult toimunud ning lepinguga jagatud vara on endiselt abikaasade või lahutatud abikaasade ühisvara hulgas. TMS § 190 alusel esitatavad tagasivõitmise hagid on suunatud eelkõige asjaõiguslepingu vaidlustamisele, kuna ühisvara jagamise korral on õigusmuudatus tihti suunatud vaid vara omandi üleandmisele ühe abikaasa lahusvara hulka, st toimub vaid vara käsutamine. 6. Kande parandamisel tuleb mh arvestada sellega, et kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega mittevõlgnikust abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagamine toimub kinnistamisega (AÕS § 64.1), see tähendab, et nt kostja II kohta tuleks pärast sellise otsuse jõustumist teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ta on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud. 7. Tagasivõitmiseks tuleb tuvastada asjaolu, et ühisvara jagamise lepinguga on kahjustatud sissenõudja võimalust oma nõue rahuldada selle vara arvel, mida võlgnikust abikaasal oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral. Piisav ei ole sissenõudja huvide kahjustamine vaid lepinguga jagatud ühe varaeseme piires. Nt võib ühisvara hulgas olla lisaks ühe abikaasa omandisse jäetud kinnistule veel mitu kinnistut, mille jagamisest saadava osa arvel saaks sissenõudja nõude rahuldada ka ilma tagasivõitmiseta. Sel juhul oleks vajalik esitada vaid ühisvara jagamise hagi TMS § 14 lg 2 alusel. 8. Küll tuleneb TMS § 190 eesmärgist see, et eeldada tuleb sissenõudja huvide kahjustamist üksnes selle ühisvara jagamise lepingu raames, mille tagasivõitmise hagi esitatakse, st eeldatakse, et kostjatel ei ole rohkem ühisvara või ei ole vähemalt sellist ühisvara, mille jagamise järel oleks võimalik nõue rahuldada. Seega ei ole sissenõudjal hagejana tagasivõitmise nõuet esitades tõendamiskoormist selles osas, et ühisvaras ei ole muud vara, mida saaks jagada. Sellise asjaolu tõendamiskoormis, et ühisvaras on muud jagatavat vara, lasub kostjatel. 9. Sissenõudja õigustatud huve arvestades on eesmärgipärane ka vaid sellise ühisvarasse kuuluva eseme jagamise nõude esitamine, mis on vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks. Sissenõudja võib nõuda ka kogu ühisvara jagamist, kui see on vajalik tema nõude rahuldamiseks. Samas on ka kostjatel vastuhagi esitades võimalik nõuda kogu ühisvara jagamist. 10. PKS § 38 esimese lause kohaselt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Esimesel juhul kohaldatakse PKS § 38 teise lause kohaselt võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut (sh on VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 kohaselt eelkõige vajalik kas leping võlausaldajaga või võlausaldaja nõusolek, mis peaks olema kohtule esitatud või seda võlausaldajalt hagis nõutud). Teisel juhul kohaldatakse PKS § 38 kolmanda lause kohaselt PKS-is vara jagamise kohta sätestatut, st eelkõige PKS §-s 37 sätestatut. 11. Riigikohus on varem leidnud, et abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur. Samasugune õigus on abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada praegu vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Erandina võimalik vastuhagi esitamine lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. 12. Juhul, kui ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude väärtuse kindlakstegemine on seotud oluliste raskustega (kuigi võimalik), mis võiks takistada ka TsMS § 2 järgsete eesmärkide täitmist, tuleb TsMS § 125 teise lause laiendava tõlgenduse kaudu leida, et tegemist on mittevaralise nõudega, mille hind on samuti 3500 eurot. Praegusel juhul ei ole vajalik muuta hageja selle nõude hinda, mida kohtud on lugenud 3500 euro suuruseks, arvestades ka asjaolu, et väärtuse kindlakstegemine võib olla raskendatud ühisvaral väidetavalt lasuvate kohustuste arvestamise võimaliku vajaduse tõttu alama astme kohtutes.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks arutamiseks maakohtule.

*** Pankrotihaldur osanikuõiguste teostajana Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-65-16

Asjaolud

OÜ X (likvideerimisel, hageja) esitas maakohtule isiku Y (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 50 000 euro suuruse kahjuhüvitise. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes oli vaidluse keskseks küsimuseks see, kellel on õigus teostada osaühingu osaniku õigusi juhul, kui osanik on pankrotis.

Riigikohtu seisukohad

1. PankrS § 2 esimese lause järgi on pankrotimenetluse eesmärgiks muu hulgas võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel seaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise kaudu. Seega on halduril olukorras, kus pankrotivara hulka kuulub äriühingu osalus, eelkõige õigus korraldada äriühingu osaluse müüki. 2. Lisaks äriühingu osaluse müügi korraldamisele teostab pankrotihaldur pankrotivõlgniku asemel ka kõiki osanikuõigusi, mis tähendab, et muu hulgas on halduril õigus hääletada osaniku asemel osanike pädevusse kuuluvate otsuste vastuvõtmisel (ÄS § 168). Pankrotivara valitsemise õiguse selline tõlgendus on põhjendatud asjaoluga, et pankrotivara valitsemise eesmärk on muu hulgas selle väärtuse säilimise tagamine ja üksnes osanikuõigusi teostades on pankrotihalduril kui osa valitsejal võimalik tagada, et osa väärtus ei väheneks. 3. Pankrotihalduril on kohustus teostada osanikuõigusi heauskselt ja arvestada selle äriühingu huvidega, mille osaluse valitsemise õigust ta teostab. PankrS § 69 lg-s 1 sätestatud järelevalve halduri tegevuse üle hõlmab mh ka kohtu kohustust teostada järelevalvet halduri tegevuse üle viimase valitsemisel olevate äriühingute osalustest tulenevate osanikuõiguste teostamisel. Pankrotihalduri õigusel teostada osaniku asemel osanikuõigusi on ühingu sisesuhtes tähendus vaid juhul, kui haldur on ainuosaniku pankrotist ja enda astumisest ainuosaniku asemele ühingule teatanud. 4. Sarnaselt loetakse ÄS § 150 lg 1 kohaselt osa võõrandamine osaühingu suhtes toimunuks ja osanik vahetunuks pärast osaühingule võõrandamisest teatamist ja osa ülemineku tõendamist. See tähendab mh näiteks seda, et juhatuse liige, kes ei tea ega peagi teadma, et osaühingu ainuosanik on pankrotis ja tema eest teostab osanikuõigusi pankrotihaldur, ei saa rikkuda ühtegi kohustust üksnes sellega, et annab olukorras, kus ta astub juhatuse liikme kohalt tagasi ja äriühingul ei ole rohkem juhatuse liikmeid, ühingu dokumendid ja vara üle ainuosanikule, mitte aga tema pankrotihaldurile. 5. Kostja võib olla saanud kehtivalt juhatuse liikmeks, kui haldur on tema juhatuse liikmeks oleku heaks kiitnud, st kui haldur on teinud ainuosaniku otsusena käsitatava tahteavalduse, millest võib heakskiitu järeldada. Kolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et küsimustes, milles seadus näeb ette osanike otsuse vastuvõtmise, tuleb järgida seaduses sätestatud formaliseeritud korda. 6. Sellise juhatuse liikme, kes on andnud nõusoleku enda määramiseks ja kelle oli määranud ainuosanik kui õigustamata isik, saaks ametisuhte lugeda kehtivalt tekkinuks, kui pankrotihaldur kiitis isiku tegutsemise juhatuse liikmena heaks. 7. Kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, millest nähtuks, et kahju hüvitamise nõude eeldused oleksid täidetud. Kahju ei saa tõendada üksnes raamatupidamisbilansis sisalduvate arvude ja tegeliku varalise seisu erinevusega. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks olnud. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest. 8. Kui osaühingu ainuosanik on pankrotis, siis saab nõusoleku anda või tegutsemise heaks kiita pankrotihaldur. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. 9. Kui kostja juhtis äriühingut õigustamatu käsundita asjaajajana ja oli heauskne ehk kui ta ei saanud aru ega pidanudki aru saama, et ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatud asjaolu ei esine, siis peab ta VÕS § 1024 lg 2 esimese lause järgi hüvitama kahju, mis on tekkinud asjaajamisel vajaliku hoolsuse puudumisest.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Menetluskulu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-130-16

Asjaolud

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindaja on kassatsioonkaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele kulutanud kokku 6 tundi 32 minutit. Hageja esindaja tunnitasuks on 120 eurot (käibemaksuta). Kostjad ei ole hageja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta vastuväiteid esitanud.

Riigikohtu seisukoht

Hageja esindaja ajakulu on põhjendatud ning vajalik, samuti ei ületa tema õigusteenuse tunnitasu keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kostjatelt tuleb solidaarselt AS-i X (pankrotis) kasuks välja mõista menetluskulu 784 eurot (käibemaksuta).

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Vabaabielus soetatud korterile tehtud kulutuste hüvitamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-129-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule isiku Y (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 19 182 eurot või lugeda maakohtu kinnistusosakonna kinnistusjaoskonna registriossa kantud kinnisasi hageja ja kostja ühisomandisse kuuluvaks seltsingulepingu sätete alusel. Hagiavalduse kohaselt elasid pooled koos perekonnana ja ühise majapidamisega (abieluvälises kooselus). Kostja võttis eluasemelaenu, millega pooled ostsid korteri, kus elati kooselu ajal koos. Laenulepingu pool oli kostja ning korteri ainuomanikuks sai kinnistusraamatu kohaselt samuti kostja, kuigi laenu tagasimakseid ja kindlustusmakseid tegid pooled ühiselt või tasus hageja neid kostja eest. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kohustuse täitnud kolmas isik võib VÕS § 78 lg 4 järgi esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. 2. Isegi kui poolte vahel oli leping, ei tähenda see, et kõigi hageja tehtud kulutuste hüvitamist tuleks hinnata lepingu alusel. Kui kulutuste tegemiseks puudus lepingust või seadusest tulenev õigustus ja kohustus ning nõuet ei tule rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, on võimalik rahuldada kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, eelkõige VÕS § 1041 või § 1042 alusel. 3. Kohtud on õigesti leidnud, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj. Samas on kohtud jätnud kaalumata võimaluse kohaldada seltsingu sätteid (konkreetselt seltsingu likvideerimise sätteid) osaliselt analoogia korras. 4. Rahaliselt hinnatavaks panuseks saab lugeda ka olulisi kulutusi korteri säilitamiseks ja majandamiseks. Majandamiskulusid saab panuseks lugeda siiski üksnes juhul, kui nende tegija on teinud ühtlasi olulisi kulutusi eluaseme omandamiseks, säilitamiseks või parendamiseks. Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist. VÕS § 581 lg 2 järgi eeldatakse panuste võrdsust, kuid korteriga seotud rahaliste kulutuste puhul tuleb lähtuda poolte kulutustes osalemise osakaalust. 5. Seltsingusuhte likvideerimise sätete kohaldamisel korterile saab kõne alla tulla esmajoones selle võõrandamisest saadud raha jaotamine VÕS §-de 602-604 kohaselt. See tähendab esmalt korteri omandamisega seotud võimalike kohustuste (esmajoones võimalike tasumata laenumaksete) mahaarvamist tulemist, seejärel panuste tagastamist tulemi arvel ja lõpetuseks ülejäägi jaotamist vastavalt panustele. 6. Käsundita asjaajamine ei välistatud, kui tehtud kulutused tulevad kasuks ka hagejale endale, st piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt kostja huvisfääri. Küll tuleb seda arvestada hüvitatavate kulutuste ulatuse määramisel. Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist. 7. Võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust. Sel juhul saab nõuet esitades tugineda võlatunnistuse kokkuleppele. Seega ei ole välistatud, et 10 000 euro maksmist saab hageja kostjalt nõuda kokkuleppe alusel. Selleks tuleb aga tuvastada, kas vaidlusalune sõnum oli võla tunnistamise tehing ning millised õiguslikud tagajärjed sellest tulenevad. 8. Käsundita asjaajamisest tulenev kohustuse täitmise või esemele tehtud kulutuste hüvitamise nõue aegub TsÜS § 149 esimese lause järgi kümne aasta jooksul selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. Hageja pidi rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust (kostja) teada saama siis, kui ta tegi kostja kasuks makseid. 9. Kohtud on õigesti leidnud, et aegunud nõude tunnustamisega ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 mõttes katkeda. Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud. Sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist võib põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

*** Esindusõigus, soorituse saaja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-135-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule hagi isiku Y (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista 2785 eurot. Hageja väitel tegi ta kostja arvelduskontole ülekandeid 2785 eurot. Vastusooritusena pidi hageja kostjalt saama münte, kuid ei ole neid saanud, samuti ei ole kostja tagastanud hagejale raha. Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Põhimõtteliselt võib nõustuda ringkonnakohtuga, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. 2. Kui isiku Z poolt kostja nime all sõlmitud leping on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, tuleb selle alusel saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Sel juhul tuleb aga hinnata, kes oli raha kui hageja soorituse saajaks, sest just temalt saab VÕS § 1028 lg 1 järgi nõuda saadu tagastamist. Ei ole tähtsust, kas kostja oli isikule Z andnud konto käsutamise õiguse. Samuti ei ole olulised panga tehingutingimused kontoomanikuga. Kui soorituse saaja oli isik Z, saanuks üleantu tagastamist nõuda kostjalt vaid juhul, kui raha oleks makstud kostjale tema kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu alusel, mis vastab VÕS § 80 lg 2 tingimustele. 3. Alles ringkonnakohtu menetluse kestel tugines hageja alternatiivselt, et kui ei saa rahuldada alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, nõuab ta kostjalt raha kui isiku Z pärijalt lepingu alusel, mis oli sõlmitud isikuga Z ja millest hageja taganeb. Sellise nõude aluseks võib olla VÕS § 189 lg 1 esimene lause. Tegu on hagi muutmisega TsMS § 376 mõttes.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Reisijaveoleping. Teise isiku kasutamine majandus- ja kutsetegevuses Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-136-16

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule hagi OÜ X (kostja) vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitise 1077 eurot 37 senti (kulutused 145 eurot, saamata jäänud töötasu 932 eurot 37 senti), mittevaralise kahju hüvitise 6000 eurot ning viivise. Hagiavalduse kohaselt tellis hageja Taxify mobiilirakenduse kaudu kostjalt takso. Tellimuse võttis vastu sõiduk, mida juhtis kolmas isik, taksojuht. Taksojuht pakkus teenust kostja nimel, kostja reklaamiga tähistatud autoga ja kostja hinnakirja alusel. Takso tegi vahepeatuse sularaha väljavõtmiseks ja hageja abikaasa andis taksojuhile 20 eurot. Hageja tahtis taksojuhilt seda raha tagasi saada kuni sõidu lõppemiseni. Taksojuht keeldus raha tagastamisest ja hageja edasisest teenindamisest, väljus taksost, haaras hagejat õlast ning tõmbas hageja taksost välja teele põlvili, põhjustades sellega hagejale füüsilist valu, kehavigastusi, hirmu ja alandust. Hageja oli seetõttu töövõimetuslehel. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kohtud on vaidlusaluse lepingu õigesti kvalifitseerinud reisijaveolepinguna VÕS § 824 lg 1 mõttes. Samas ei tähenda see automaatselt, et vedaja lepingupoolena ning veo tegelik teostaja peaksid olema üks ja sama isik. VÕS § 824 lg 2 kohaselt kohaldatakse reisijaveolepingule töövõtulepingu kohta sätestatut, kui VÕS 42. ptk teises jaos sätestatust ei tulene teisiti. Eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult. Seega võis vedajaks VÕS § 824 lg 1 järgi olla kostja, kuigi tema kohustusi täitis kolmas isik. 2. Kelle nimel isik konkreetse lepingu sõlmib, tuleb hinnata TsÜS § 116 järgi. Üldjuhul eeldab esindamine, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Lisaks eeldatakse TsÜS § 116 lg 2 järgi, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel, kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega. 3. TsÜS § 121 lg 2 kohaselt teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik loetakse volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. TsÜS § 121 lg 2 puhul on tegemist TsÜS § 118 lg-s 2 reguleeritud volituse tekkimise spetsiifilise juhuga, mistõttu tuleks esimesena kontrollida esindusõiguse olemasolu just TsÜS § 121 lg 2 järgi. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et TsÜS § 121 lg 2 järgi loetakse volitatuks vaid isik, kes tegutseb teise isiku ülesandel. Seega ei tuvastanud ringkonnakohus nõuetekohaselt kolmanda isiku esindusõigust TsÜS § 121 lg 2 alusel. 4. Ringkonnakohus on kokkuvõttes õigesti leidnud, et reisijaveolepingu poolteks on hageja ja kostja, kusjuures kostja nimel sõlmis lepingu TsÜS § 115 lg 1 ja TsÜS § 118 lg 2 järgi kolmas isik. Siiski ei tulene üldreeglit, mille järgi kaubamärgi kasutamise lepinguga annab kaubamärgi omanik kasutajale alati ühtlasi volituse enda nimel teenuse osutamiseks. 5. Iseenesest on ringkonnakohus õigesti leidnud, et TsÜS § 132 lg 1 kohaldamiseks ei ole määrav, millisel õiguslikul alusel teist isikut majandus- ja kutsetegevuses kasutatakse. Tähtis on see, et kasutamine oleks pidev. Küll aga on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et TsÜS § 132 lg 1 ei võimalda igasuguse käitumise omistamist teisele lepingupoolele. TsÜS § 132 lg 1 kohaldamise eelduseks on muu hulgas see, et majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik oleks käitunud sellisel viisil, mida saaks ette heita seda isikut majandus- või kutsetegevuses kasutavale isikule. See tähendab, et vajalik on tuvastada kohustuse rikkumine, mida saaks teisele lepingupoolele ette heita. 6. Juhul, kui kolmas isik vastutab deliktiõiguse alusel, võib-olla alust omistada kolmanda isiku tegevus kostjale VÕS § 1054 lg 1 alusel. Ka VÕS § 1054 lg 1 kohaldamiseks on vaja kõigepealt tuvastada, et üks isik kasutab teist isikut pidavalt oma majandustegevuses, st üks isik teeb teisele isikule kestvusvõlasuhte raames sooritusi ehk osutab oma kohustust täites teenust.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Hagi menetlusse võtmisest keeldumine. Hagis esitatud nõuete rohkus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2016 a. määrus nr 3-2-1-120-16

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas maakohtule hagi kohtutäituri X (kostja I), Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu, kostja II), OÜ Y (kostja III) ja AS X (kostja IV) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks ja varalise kahju hüvitamiseks. Maakohus jättis hagiavalduse selles esinenud puuduste tõttu käiguta ning määras hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Hageja ei kõrvaldanud osutatud puudusi kohtu määratud tähtpäevaks. Hageja esitas täiendatud hagiavalduse, kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus jättis hageja määruskaebuse läbi vaatamata, kuna maakohus võttis hageja määruskaebuse ebaõigesti menetlusse. Riigikohus rahuldas hageja määruskaebuse ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus jättis hageja määruskaebuse rahuldamata. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Puudus, mille kõrvaldamiseks TsMS § 340.1 lg 1 alusel tähtaeg antakse, peab olema selline, mis takistab hagiavalduse menetlemist. Tegemist peab olema puudusega, mis annaks TsMS § 371 lg 1 või lg 2 järgi aluse hagi menetlusse võtmisest keelduda, kuid mida on võimalik kõrvaldada. Kohus ei või jätta hagiavaldust menetlusse võtmata üksnes seetõttu, et hagiavalduses esinenud puudusi määratud tähtpäevaks ei kõrvaldatud. 2. Olukorras, kus hagiavalduse menetlemist takistavat puudust ei kõrvaldata kohtu määratud tähtpäevaks ja kohus keeldub seetõttu TsMS § 371 alusel hagi menetlusse võtmisest ning tagastab TsMS § 372 lg 4 alusel hagiavalduse koos lisadega ja asja menetlusse võtmisest keeldumise määrusega hagejale, tuleb maakohtul otsustada pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud täiendatud hagiavalduse kui uue hagiavalduse menetlusse võtmine. Seda ei ole aga võimalik teha sama tsiviilasja raames. 3. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et kui hagiavalduses on esitatud mitu nõuet, peavad kõik nõuded olema selgelt väljendatud, sh raha saamiseks esitatud nõue peab üldjuhul olema summaliselt kindlaks määratud. Seega on hageja kohustuseks oma nõuded arusaadavalt ja selgelt välja tuua. Kui hagiavalduses on esitatud mitu nõuet, peab kohus iga nõude puhul analüüsima, kas esinevad nõude menetlemist takistavad puudused, ning vastava nõude osas hagi menetlusse võtmata jätmist põhjendama. 4. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus. Maakohus ei täitnud ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustust. Olukorras, kus hageja ei olnud võlgnik, on viide TMS §-le 221 väär. Maakohus ei ole välja toonud, millest järeldub, et sundtäitmine on toimunud. 5. Rahalise nõude puhul tuleb hagihinna määramisel lähtuda TsMS §-st 124. Kui hagis on lisaks põhinõudele esitatud ka kõrvalnõudeid, siis tuleb hagihinna määramisel TsMS § 133 lg-st 1 tulenevalt ka neid arvesse võtta. TMS §-s 223 sätestatud enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi tuleb lugeda hagihinna mõttes tuvastushagiks TsMS § 125 järgi. Kui hagis on esitatud mitu nõuet, on asjakohane hagejale selgitada TsMS § 134 alusel hagihinna arvutamisel nõuete liitmisega seostuvat.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse osaliselt ning saatis asja samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

*** Välisriigi õiguse kohaldamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2016 a. otsus nr 3-2-1-133-16

Asjaolud

OÜ X (hageja, Hollandi ettevõte) esitas maakohtule hagi OÜ Y (kostja) vastu, milles palus tunnustada OÜ Z (pankrotis) pankrotimenetluses 178 636 euro 85 sendi suurust nõuet teise rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse osaliselt. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaidlesid pooled selle üle, kas Hollandi õiguse alusel on hageja müügilepingu täitmise nõue võlgniku vastu üle läinud kindlustusandjale ulatuses, milles viimane hüvitas hagejale tasumata ostuhinna.

Riigikohtu seisukohad

1. Kui kohalduks Eesti õigus, siis põhimõtteliselt on ka VÕS § 78 tähenduses õige, et kolmandal isikul peab olema tahe võlgniku eest kohustus täita. Poolte väidete ja tõendite kohta selge seisukoha võtmata jätmisel on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 654 lg 5). 2. Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus. Pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. 3. Ka välisriigi õiguse kohaldamisel kohalduvad TsMS § 442 lg 8 ja § 654 lg-d 4-5. See tähendab, et kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima ja kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus selgitanud, miks ta tõlgendab välisriigi õigust erinevalt hageja väidetest ja hageja esitatud tõenditest, ega põhjendanud, milliste tõendite alusel asub ta maakohtust erinevale seisukohale.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt ning saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

***