Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid - september - detsember 2016

 

Uudise kuupäev:
  04.01.2017
Kohtu tasand:
  Riigikohus
Kohtumenetluse liik:
  Halduskohtumenetlus
Lahendi number:
  .

 

Kinnipeetava kahjunõude lahendamise tähtaeg. Kaebetähtaja ennistamine
Riigikohtu halduskolleegiumi 07.09.2016 a. määrus nr 3-3-1-47-16

Asjaolud

Tallinna Vangla registreeris isiku X (kaebaja) nõude maksta talle mittevaralise kahju eest hüvitist 3500 eurot. Mittevaraline kahju tekkis taotluse kohaselt seetõttu, et kaebajale ei tagatud kambrites piisavalt põrandapinda ning kambrite valgustus- ja niiskustase ei vastanud nõuetele. Vangla jättis kahjunõude rahuldamata. Isik X esitas kaebuse halduskohtule, mille kohus rahuldas osaliselt. Ringkonnakohus jättis kaebaja taotluse tähtaja ennistamiseks rahuldamata, tühistas halduskohtu otsuse ja lõpetas asjas menetluse. Isik X esitas määruskaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon. Kaebaja oleks pidanud kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul pärast kahjunõude lahendamise tähtaja möödumist. Kaebus on aga esitatud pärast tähtaja möödumist. 2. Enda varasemas praktikas (3-3-1-18-16) on kolleegium leidnud, et nt vangla oli viivitanud kinnipeetava kahjunõude lahendamisega ning kinnipeetav oli kohtusse pöördumise tähtaja mööda lasknud, kuna oli oodanud vangla vastust ja pöördunud kohtusse selle saamisest 30 päeva jooksul. Kolleegium leidis viidatud asjas, et on alus kaebetähtaja ennistamiseks. 3. Kolleegium põhjendas viidatud lahendis kaebetähtaja ennistamist sellega, et olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3), ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge. Seetõttu võis kaebaja kahjunõudele vastust oodates ületada tähtaega mõjuval põhjusel. Praeguse asja asjaolud ei erine viidatud asja omadest ning on mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse.

*** Otselepingu sõlmimise otsustamise menetlus Riigikohtu halduskolleegiumi 13.09.2016 a. otsus nr 3-3-1-38-16

Asjaolud

Maavanem kuulutas välja lihtsustatud korras tellitava teenuse riigihanke. AS X esitas riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse, milles palus tunnistada kehtetuks maavanema korralduse, millega tunnistati vastavaks ja edukaks OÜ X. VAKO rahuldas vaidlustuse. Kohtud jätsid OÜ X kaebuse rahuldamata. Otsused jõustusid. Maavanem tunnistas varasema korralduse kehtetuks. Maavanem sõlmis OÜ-ga X avaliku teenindamise otselepingu. AS X esitas halduskohtule kaebuse, mille kohus rahuldas osaliselt. Maavalitsus esitas apellatsioonkaebuse ja AS X vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus jättis mõlemad kaebused rahuldamata. Maavalitsus esitas kassatsioonkaebuse ja AS X esitas vastukassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Hankelepingu sõlmimine riigihangete seaduse alusel loob potentsiaalsetele pakkujatele võimaluse esitada enda pakkumus läbipaistvas ja kontrollitavas menetluses, milles pakkujal on õigus võrdselt konkureerida teiste pakkujatega. 2. Otselepingu regulatsiooni eesmärgiks on lubada avaliku teenindamise leping sõlmida erandina ilma võrdse kohtlemise ja konkurentsi kaitse kaalutlusele tähelepanu pööramata. Avaliku teenindamise otselepingu sõlmimine ei pea toimuma konkursi ega muu läbipaistva menetluse tulemusena. 3. ÜTS § 10 lg 1.1 ei anna teistele võimalikele pakkujatele õigust nõuda, et veo tellija küsiks otselepingu sõlmimise menetluses tulevaselt vedajalt selgitusi pakkumuse maksumuse kohta, ega ka seda, millise hinnaga tuleb pakkumus esitada. 4. Otselepingu puhul odavaima või majanduslikult soodsaima pakkujaga lepingu sõlmimise kohustust seadusest ei tulene. Otselepingu võib hankija sõlmida vabalt valitud ettevõtjaga, ilma et hankija peaks pöörduma teiste ettevõtjate poole. Seadus ei pane maavanemale kohustust kõrvaldada otselepingu sõlmimise otsustamise menetluses mistahes kahtlus, et pakkumus on väidetavalt ebaharilikult madala maksumusega.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja jättis vastukassatsioonkaebuse rahuldmata.

*** Ebamõistlikult pikalt kestnud kriminaalmenetluse eest mittevaralise kahju hüvitamine Riigikohtu halduskolleegiumi 14.09.2016 a. otsus nr 3-3-1-32-16

Asjaolud

Isik X (kaebaja) esitas Siseministeeriumile taotluse hüvitada ebamõistlikult kaua kestnud kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaraline kahju 1000 euro ulatuses ning saamata jäänud tulu 1340 eurot. Siseministeerium edastas isiku X taotluse Justiitsministeeriumile, mille ministeerium rahuldamata jättis. Isik X esitas halduskohtule kaebuse. Kohus tagastas varalise kahju nõude ilmselge perspektiivituse tõttu, ning võttis mittevaralise kahju hüvitamise nõude menetlusse. Kohus jättis isiku X mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Ringkonnakohus jättis isiku X apellatsioonkaebuse rahuldamata. Isik X esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, lõppes enne kui jõustus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS). SKHS sätestab, et kui SKHS näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise juhul, mida riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (AVVKHS) ette ei näe, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt. AVVKHS ei näinud ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist ette. Ringkonnakohtul oleks tulnud asja lahendamisel kohaldada SKHS-i tagasiulatuvalt. 2. Vaidlusalusaluses kriminaalmenetluses koostati kaebaja kohta süüdistusakt üle seitsme aasta pärast kriminaalmenetluse alustamist ning üks aasta ja ca neli kuud pärast kriminaalasjas x tehtud kohtuotsuse jõustumist. Ühtlasi ei nähtu asjale lisatud materjalidest, et prokuratuur oleks vähemalt kaalunud vaidlusaluse kriminaalasja ja kriminaalasja x ühendamist üheks kriminaalasjaks. Vaidlusaluse kriminaalasja menetlemisel rikuti mõistliku menetlusaja nõuet. 3. SKHS § 11 lg-s 5 toodud hüvitismäär on sätestanud mitte piirmäära, vaid juhisena tüüpjuhtumite lahendamiseks. SKHS § 11 lg 5 annab samuti võimaluse fikseeritud hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Muutmine hõlmab endas seejuures nii suurendamist kui ka vähendamist. 4. Oluline on silmas pidada, et üldjuhul on mittevaralise kahju täpne ulatus subjektiivne ja sõltub nii konkreetsest isikust kui ka üksikjuhtumi asjaoludest. Teiseks ei mõista kohus kaebajale välja suuremat hüvitist, kui ta on ise nõudnud, kuna vastasel korral ületaks ta nõude piire. Praeguses asjas ei esine asjaolusid, mis õigustaksid 1000 euro suuruse hüvitise vähendamist.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Kaebetähtaja ennistamine Riigikohtu halduskolleegiumi 22.09.2016 a. määrus nr 3-3-1-39-16

Asjaolud

Tallinna Vangla (vastustaja) registreeris kinnipeetava (kaebaja) nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et teda hoiti Tallinna Vanglas kambrites, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2. Tallinna Vangla jättis kahjunõude rahuldamata. Kinnipeetav esitas halduskohtule kaebuse, milles palus hüvitada temale Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaraline kahju arvestusega 50 eurot iga õigusvastastes tingimustes veedetud päeva eest. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 487,50 eurot. Kinnipeetav esitas apellatsioonkaebuse, sest hüvitis oli liialt väike. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, sest kahjunõue oleks tulnud terves ulatuses rahuldamata jätta. Ringkonnakohus leidis, et kaebetähtaeg on ületatud, kinnipeetav esitas kaebetähtaja ennistamise taotluse, mille kohus rahuldamata jättis. Kinnipeetav esitas määruskaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. Tallinna Vangla pidanuks kinnipeetava kahjunõude lahendama hiljemalt 11. maiks 2015. a (10. mai oli puhkepäev), kuid vastas kahjunõudele alles 5. juunil 2015. Kinnipeetav esitas kaebuse 25. juunil 2015. RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon. 2. Kaebaja oleks pidanud kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul pärast kahjunõude lahendamise tähtaja möödumist, s.o hiljemalt 10. juunil 2015. Kaebus on järelikult esitatud tähtaja ületamisega. 3. On teada, et Tallinna Vangla on suurest kahjunõuete hulgast tulenevalt sageli ületanud kahju hüvitamise taotluste lahendamiseks ette nähtud aega, kuid on sellest hoolimata taotlused siiski üldjuhul lahendanud, ning et vangla ei olnud haldusmenetluse seaduse § 41 alusel kaebajat taotluse lahendamise viibimisest teavitanud. Seega esineb mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse.

*** Autoritele hüvitatava kahju suurus. EL õiguse rikkumine Riigikohtu halduskolleegiumi 29.09.2016 a. otsus nr 3-3-1-9-16

Asjaolud

MTÜ Eesti Autorite Ühing (EAÜ), MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) ja MTÜ Eesti Esitajate Liit (EEL) esitasid halduskohtule kaebuse, taotledes Vabariigi Valitsuselt (VV) aastatel 2010–2013 tekitatud kahju eest hüvitist 831 416 eurot. Kaebuses leiti, et "Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimise tasu maksmise kord, salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja filmi­kultuuri arendamiseks ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel tasu taotlemise kord" (määrus) ei taga autoritele teoste kasutamise eest piisava hüvitise maksmist. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas kaebajate apellatsioonkaebuse. VV esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaieldi selle üle, et kas määruse hilisema täiendamata jätmisega on kaebajatele aastatel 2010 kuni 2013 tekitatud kahju, mis tuleb hüvitada RVastS § 14 alusel. Kaebajad väitsid, et määrus ei ole kooskõlas selle aluseks oleva delegatsiooninormiga – AutÕS § 27 lg 14 p‑ga 1.

Riigikohtu seisukohad

1. ELi õiguse rikkumise korral on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon kannatanu jaoks soodsam. Mõlemas olukorras tuleb küll juhinduda RVastS §‑st 14, kuid nt tingimus, et hüvitist nõudev isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka, jääb EL-i õigus­aktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise asjades kohaldamata. 2. Kuna tegemist on Euroopa Liidu õiguse autonoomse mõistega („õiglane hüvitis“), siis tuleb praeguse vaidluse lahendamisel mõõta määruse kooskõla mitte autoriõiguse seaduse ja põhiseadusega, vaid infoühiskonna direktiiviga. 3. Infoühiskonna direktiiv annab üksikisikule õigusi. Infoühiskonna direktiiv jätab liikmesriikidele õiglase hüvitise süsteemi elementide kindlaksmääramisel tõepoolest suure kaalutlusruumi. Kaalutlusruumi pole aga selles, et tuleb luua mehhanism, mis tagaks raha õiglase hüvitise saamiseks, st direktiivi eesmärgi täitmise. 4. Autoritel on aastatel 2010 kuni 2013 vähemalt osa tulust jäänud saamata just määruse täiendamata jätmise (direktiivi rikkumise) tõttu. Hüvitatava kahju suuruse ligikaudnegi kindlakstegemine eeldab vastust kahele küsimusele: millised seadmed oleks VV aastatel 2010 kuni 2013 pidanud määruses loetlema ning millises mahus oleks tulnud eeldada nende kasutamist teoste reprodutseerimiseks. 5. RVastS § 14 lg‑st 1 tulenevalt peab rikutud norm olema hüvitise saamiseks piisavalt täpne ja selge, st riik peab olema rikkunud ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlusõiguse piire, nõnda et sellele oleks võimalik kohtus tugineda. Direktiivi artikkel 5 lg 2 p b on piisavalt selgeks, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. 6. Tuvastatud ei ole VV tegevusetuse põhiseadusvastasust ega ole kohtuotsust kaebajate autoriõiguse seadusel tugineva nõude põhjendatuks tunnistamise kohta.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Kinnipeetavale tagatud põrandapind Riigikohtu halduskolleegiumi 06.10.2016 a. otsus nr 3-3-1-43-16

Asjaolud

Tallinna Vangla registreeris kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse. Kaebaja pöördus halduskohtusse. Vangla teatas vastuses kaebusele, et kuna kaebaja on pöördunud kaebusega kohtusse, lõpetab vangla kaebaja kahju hüvitamise nõude menetluse vastust koostamata. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt. Nii vangla kui ka kaebaja esitasid apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus rahuldas vangla apellatsioonkaebuse ning jättis kaebaja kaebuse rahuldamata. Kaebaja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukoht

Minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb kambris olev WC-alune ja mööblialune pind arvesse võtta. Arvestades kohtlemise küllaltki pikka kestust (110 päeva ) ja asjaolu, et kaebajale kambris tagatud põrandapinna suurus jäi olulisel määral alla 3 m² ning isiku liikumisvõimalused väljaspool kambrit olid vähesed ega saanud kompenseerida kambri ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi, tuleb tunnistada kambri kinnipidamistingimused õigusvastaseks ning inimväärikust alandavaks.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Lubade õiguspärasus Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.2016 a. otsus nr 3-3-1-15-16

Asjaolud

Varbla Vallavalitsus andis ehitusload tuulegeneraatorite püstitamiseks. Samuti väljastas Varbla Vallavalitsus tuulegeneraatorile kasutusload. Isik X (kaebaja) esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Varbla Vallavalitsuse kasutuslubade tühistamist, ehituslubade õigusvastasuse tuvastamist ning ettekirjutuse tegemist viia läbi tuulegeneraatorite osas uus keskkonnamõjude hindamine ja tuvastada tuulegeneraatorite ohutsoon. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, samuti esitas apellatsioonkaebuse kolmas isik, kes palus tühistada otsuse osas, millega halduskohus jättis rahuldamata kolmanda isiku menetluskulude hüvitamise taotluse. Ringkonnakohus jättis kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas kolmanda isiku apellatsioonkaebuse osaliselt. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Nõustuda tuleb kohtutega, et nad ei pidanud ehitus- ja kasutuslubade õiguspärasust hinnates kontrollima nende menetlus- ja materiaalõiguslike nõuete järgimist, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. 2. Tuulikutüübi muutmine ei ole õigusvastane, kui sellega ei kahjustata avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi ning planeeringust ei nähtu selgelt selle kehtestaja tahet määrata seadme tüüp kindlaks õiguslikult siduvana. Praegusel juhul on aga lisaks tuulikutüübi muutumisele muutunud ka mitmed ehitise parameetrid, sh tuulikute kõrgus. 3. Kasutusloa väljastamise otsustamisel tuleb hinnata ka seda, kas kasutusloa väljastamine ning ehitise või selle osa kasutamine kasutusloaga määratud otstarbel ei too kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist. Erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks ja isikute õiguste kaitseks on haldusorganil võimalik anda kasutusluba ka kõrvaltingimusega, reguleerides tuulikute puhul näiteks nende töörežiimi (nt töötamise aega ja/või võimsust vms). 4. Ehitusload on õigusvastased, eeskätt põhjusel, et ehitusload olid vastuolus detailplaneeringuga. Olukorras, kus hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat seada halvemasse olukorda, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piirnorme. Elamumaaks sotsiaalministri määruse mõttes tuleb lugeda ka maatulundusmaa õuemaa kõlvik. 5. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks oleks kohalikul omavalitsusel tulnud tegutseda ennetavalt ning hinnata lubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. Vallal praeguses olukorras, kus ehitusload on õigusvastased, on võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse. Kaebaja taotlus teha vallale ettekirjutus viia läbi tuulegeneraatorite osas uus keskkonnamõjude hindamine ja tuvastada tuulegeneraatorite ohutsoon, jättis Riigikohus rahuldamata, kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus seda nõuda.

*** Vastutusotsus Riigikohtu halduskolleegiumi 17.10.2016 a. otsus nr 3-3-1-6-16

Asjaolud

MTA kohustas vastutusotsusega isikut X tasuma OÜ X maksuvõlga. MTA jättis isiku X vaide rahuldamata. Isik X pöördus halduskohtusse. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis ka isiku X apellatsioonkaebuse rahuldamata. Isik X esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Majandusliku topeltmaksustamisega on tegemist juhtudel, kus juriidiliselt on küll maksumaksjateks erinevad subjektid, kuid tegelikult maksustatakse ühte ja sama maksuobjekti mitu korda ning seetõttu avaldub maksukoormuse tegelik mõju mitmekordsena. Topeltmaksustamine on vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega ja et topeltmaksustamine võib toimuda üksnes erandlikel asjaoludel, kui see on sõnaselgelt seadusega sätestatud. 2. Nõustuda tuleb kohtutega, et kuriteoga saadud vara väärtusele vastava summa väljamõistmine konfiskeerimise asendamise korras ei ole isiku maksustamine MKS tähenduses. Maksustamine ei eelda isikult süüteo toimepanemist ning ei kanna ka konfiskeerimise asendamise eesmärki. Vastutusotsusega nõutakse olemasoleva maksuvõla tasumist isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja MKS §‑s 8 nimetatud kohustuste täitmise eest. 3. Kriminaalmenetluse eesmärk ei ole asendada maksumenetlust ja maksuhaldur ei saa samal ajal kulgeva kriminaalmenetluse tõttu jätta oma kohustusi täitmata. See seisukoht kehtib ka vastutusotsuse tegemise kohta. Vastutusotsuse tühistamiseks ei ole alust põhjusel, et isikult X vastutusotsusega nõutav summa määrati osaliselt samade faktiliste asjaolude alusel, millele tugineti ka kriminaalmenetluses. 4. Maksuvõlg ei olnud aegunud ning maksuhalduril ei õnnestunud selle sissenõudmine äriühingult. Kohtud on seega tuvastanud, et kaebajale vastutusotsuse tegemise eeldused olid täidetud ja esines alus vastutusotsuse tegemiseks. 5. Vastutusotsuse tegemine või isikult konfiskeerimise asendamise korras rahasumma väljamõistmine ei taga, et vastutusotsusega või konfiskeerimise asendamise korras nõutavad summad ka tasutakse. Seega ei teki ainuüksi vastutusotsuse tegemisest ja isikult konfiskeerimise asendamise korras rahasumma väljamõistmisest veel olukorda, kus isik oleks täitnud samade asjaolude alusel tekkinud erinevates menetlustes esitatud nõuded. 6. Isik X saab taotleda maksuhaldurilt vastutusotsusega nõutava maksuvõla kustutamist osas, milles see kattub konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetuga. Maksuhaldur on maksuvõla kustutamisel kohustatud kaalutlusõigust teostama, järgides õiguse üldpõhimõtteid ja ka käesolevas kohtuotsuses sisalduvat. Maksuhalduri kaalutlusõigus, kas maksuvõlg kustutada, on antud olukorras redutseerunud. 7. Sõltumata sellest, millises menetluses esitatud nõude katteks raha laekub, tuleb maksuhalduril korrigeerida maksuarvestust ning täitemenetluses laekunud summade jagamisel tuleb riigil vajaduse korral arvestada maksusumma jagunemist riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Üldplaneering. Kaevandamisluba Riigikohtu halduskolleegiumi 18.10.2016 a. otsus nr 3-3-1-31-16

Asjaolud

Keskkonnaamet väljastas OÜ-le X maavara kaevandamise loa. Lisatingimuse kohaselt peab asjassepuutuva katastriüksuse karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks olema määratud mäetööstusmaa. OÜ X esitas Maa-ametile taotluse katastriüksuse jagamiseks ja rendile andmiseks. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) esitas taotluse, milles palus Haaslava Vallavalitsuselt (vallavalitsus) katastriüksuse jagamist ja moodustatavale liivakarjääri alale jäävale katastriüksusele sihtotstarbeks mäetööstusmaa määramist. Vallavalitsus jagas katastriüksuse kaheks iseseisvaks katastriüksuseks. Mõlema katastriüksuse sihtotstarbeks määras vallavalitsus maatulundusmaa. OÜ X esitas kaebuse halduskohtule. Halduskohus tühistas vallavalitsuse korralduse osas, millega jäeti sihtotstarve muutmata mäetööstusmaaks. Vallavalitsus otsustas mitte muuta sihtotstarvet. OÜ X esitas halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada vallavalitsust muutma maa sihtotstarvet mäetööstusmaaks. Halduskohus rahuldas kaebuse. Ringkonnakohus jättis vallavalitsuse apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vallavalitsus pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Ainuüksi lisatingimuse tõttu ei tekkinud OÜ-l X veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust kaevandamiseks liivakarjääris. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. 2. Roheline võrgustik on vallavalitsuse üldplaneeringu oluline osa ja seda tuleb üldplaneeringu alusel säilitada. OÜ-l X lubatakse kaevata kuni 13. veebruarini 2027 liivakarjääris katastriüksusel 776 000 m3 liiva ja 153 000 m3 kruusa. See on vastuolus vallavalitsuse üldplaneeringus seatud tingimusega, mille järgi tuleb rohelise võrgustiku tagamiseks jätta rohelise võrgustiku alad intensiivsest maakasutusest välja. Metsa katastriüksusel kaevandamine erinevalt üldplaneeringus kavandatust tähendab seega üldplaneeringu põhilahenduse olulist muutmist. 3. Vallavalitsuse üldplaneering on vallavalitsusele siduv. Kaevandamise vastuolu korral vallavalitsuse üldplaneeringuga ei saa seega kaevandamisega alustada enne üldplaneeringu muutmist, kui vastupidist ei näe selgelt ette mõni üldplaneeringust kõrgem õigusakt. MaaPS § 25 lg 1 järgi tekib õigus kaevandada kaevandamisloa alusel. Kaevandamisloast tulenev õigus ei ole aga piiranguteta ja selle adressaat peab järgima ka teisi asjakohaseid õigusakte. Kaevandamisluba ei reguleeri kinnisasja sihtotstarvet. 4. Selleks et vaidlusalusel katastriüksusel saaks alustada kaevandamist, on vajalik, et vallavalitsus muudab oma kehtivat üldplaneeringut, mis keelab rohelise võrgustiku alal intensiivse maakasutuse. Seejärel on võimalik muuta vaidlusaluse maa sihtotstarvet ja määrata selleks senise maatulundusmaa asemel mäetööstusmaa. 5. Määrav on Keskkonnaameti järeldus, et karjääri rajamine katastriüksusele ei mõjuta rohelise võrgustiku toimimist. Vallavalitsus pidanuks sellise järelduse eiramisel näitama ära selle olulised puudused. KOV üksus ei või aga planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale. Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning praegusel juhul nendega seotud erahuvidega. 6. Vallavalitsus ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel piiratud diskretsiooni piires kaalunud tasakaalustatult kaevandamisloa adressaadi erahuve ja nendega seotud riiklikke, regionaalseid ja kohalikke huve. Haaslava Vallavalitsuse otsus mitte muuta katastriüksuse sihtotstarvet on kaalutlusveaga otsus.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Politseiametniku teenistusest vabastamine distsiplinaarkaristusena Riigikohtu halduskolleegiumi 18.10.2016 a. otsus nr 3-3-1-31-16

Asjaolud

Politsei- ja Piirivalveameti (PPA, vastustaja) peadirektor määras käskkirjaga Vabariigi Presidendi valveteenistuse vanemvalvepolitseinikule (kaebaja) distsiplinaarsüütegude toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. Käskkirja kohaselt tuvastasid PPA ametnikud, et vanemvalvepolitseinik viibis väljaspool teenistusaega umbes pool tundi enne vahetuse algust oma teenistuskohas Ärma talus ebakaines seisundis. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule, mille kohus rahuldamata jättis. Ringkonnakohus jättis kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Praeguses asjas tuleb tõdeda, et politsei ja piirivalve seaduses (PPVS) toodud joobeseisundi määratlus ja ette nähtud joobeseisundi tuvastamise menetlus ei ole kohaldatavad teenistussuhetes. Joobnud oleku tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus, vaid eelkõige selle tuvastamist, et isiku tüüpilised kehalised või psüühilised funktsioonid on alkoholi tarvitamise tagajärjel muutunud või häirunud. Indikaatorvahendiga saab tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. 2. Kui sisekontrollibüroo ametnikud oleksid koostanud joobeseisundile viitavate tunnuste kohta akti ning esitanud selle allkirjastamiseks kaebajale, saanuks kaebaja kohe teadlikuks neist asjaoludest, mille põhjal tema joobeseisund tuvastati. Praegu selgub sündmuse kohta koostatud sisekontrollibüroo ametnike ettekannetest, et kaebajale tehti kohapeal teatavaks üksnes indikaatorvahendi positiivne näit. 3. ATS § 51 lg 6, mis laieneb ka politseiametnikele, näeb ette ametnike üldised kohustused, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Seega võib väärika käitumise nõuet mõista ka kui teenistuskohustust ning selle nõude rikkumist teenistuskohustuste rikkumisena. 4. Diskrediteerimisega ATS § 84 p 3 (kuni 31. märtsini 2013 kehtinud redaktsioon) tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Tegemist on regulatsiooniga, mis on sarnane praeguses asjas rakendatava PPVS § 86 p 3 regulatsiooniga. Vaidlusaluses käskkirjas kirjeldatud kaebaja käitumine ei kujuta endast PPVS § 86 p‑s 3 sätestatut. 5. ATS § 105 lg‑st 1 saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui tahetakse määrata eelnimetatust suuremat (või väiksemat) hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. 6. Kaebajal tekkinud kahju ulatust on raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on kaebaja eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Piisava tõenäosusega saab kinnitada, et kaebajal on tekkinud kahju ajavahemikul väljateenitud aastate pensionile õiguse tekkimisest kohtuotsuse tegemiseni. Põhjendatud on 15 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmine.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Dividend ja selle maksustamine Riigikohtu halduskolleegiumi 26.10.2016 a. otsus nr 3-3-1-28-16

Asjaolud

Maksu- ja Tolliamet (MTA) vähendas maksuotsusega OÜ X sisendkäibemaksu, jättis rahuldamata äriühingu tagastusnõude, rahuldades tagastusnõude 32 euro 84 sendi ulatuses, nõudis tagasi alusetult tagastatud käibemaksu enammakse ning suurendas äriühingu tulumaksukohustust. OÜ X esitas kaebuse halduskohtule, mille kohus rahuldamata jättis. Ringkonnakohus jättis OÜ X apellatsioonkaebuse rahuldamata. OÜ X pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Nõustuda tuleb maksuhalduri ja kohtute järeldusega, et korterit ei soetatud ettevõtte maksustatava käibe tarbeks, mistõttu ei ole korteri soetamise ja korteriga seotud muude kulutuste tegemisel tasutud käibemaksu mahaarvamine lubatud. Kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud. 2. Maksuhaldur ja kohtud on kohaldanud TuMS § 50 lg‑t 1 vääralt, mistõttu on korteri soetamiseks tehtud ja korteriga seotud muud kulutused alusetult loetud dividendi väljamakseks ning maksustatud tulumaksuga. Nõustuda tuleb kohtutega, et äriühingu väljamakse dividendina maksustamist ei välista see, et selle juhtorgan ei ole vastu võtnud kasumi jaotamise otsust, või asjaolu, et puudus samas summas kasum, mida jaotada. Samas tuleneb TuMS § 50 lg‑st 1, et väljamakse äriühingu osaniku dividendiks kvalifitseerimise eelduseks on rahalises või mitterahalises vormis väljamakse tegemine sellele isikule. 3. Asjas ei ole tuvastatud, et äriühing tegi seoses korteriga osanikule väljamakse kas rahalises või mitterahalises vormis. Kuivõrd äriühing ei teinud korteriga seoses osanikule mingit väljamakset, ei anna ükski maksuotsuses tulumaksu määramise aluseks olnud asjaolu üksikult või koosmõjus teistega alust käsitada korteri soetamise ning korteriga seotud teisi kulusid äriühingu osanikule välja makstud dividendina TuMS § 50 lg 1 mõttes. 4. TuMS § 14 lg 2 järgi on ettevõtlus isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus, mille eesmärgiks on tulu saamine kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest, teenuse osutamisest või muust tegevusest, kaasa arvatud loominguline või teaduslik tegevus. Sellest sättest tulenevalt on ettevõtluse mõiste sisustamine tulumaksuseaduses seotud eelkõige tulu saamise eesmärgiga. 5. Praeguses asjas on maksuhaldur ja kohtud asunud seisukohale, et korterit ei soetatud maksustatava käibe jaoks, vaid korter soetati eluruumina kasutamiseks juhatuse liikmele, kes on ühtlasi osaühingu ainuosanik. Sellest ei tulene, et korterit ei soetatud ettevõtluse tarbeks ja tegemist on ettevõtlusega mitteseotud vara soetamisega TuMS § 52 lg 2 p 1 mõttes.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Kinnipeetava kaebus Riigikohtu halduskolleegiumi 27.10.2016 a. otsus nr 3-3-1-59-16

Asjaolud

Isik X (kaebaja) esitas Viru Vanglale kahjunõude vangla tekitatud mittevaralise kahju eest 5000 euro suuruse hüvitise saamiseks. Kaebaja heidab vanglale ette, et jalutusboksid on jääs, mistõttu ta ei ole saanud värskes õhus füüsilisi harjutusi teha ning on kukkunud ja saanud vigastuse. Vangla jättis kahjunõude rahuldamata. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, mille kohus rahuldamata jättis. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Halduskolleegium on korduvalt selgitanud, et menetlusosalisi tuleb teavitada kohtukoosseisu muutumisest. Koosseisu muutumisest teavitamata jätmine (sh kirjalikus menetluses) on oluline menetlusnormide rikkumine, mis tingib kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata kohtuotsuse tühistamise ning asja uueks läbivaatamiseks saatmise. 2. Kohtud ei ole kujundanud seisukohta, kas kaebaja on pärast vangla keeldumist väljastada talvesaapad kasutanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid, sh vaidlustades vangla keeldumise kohtus. Vangistust reguleerivad õigusaktid nimetavad sõnaselgelt üksnes riietust (VangS § 46). Seejuures ei ole justiitsminister senini täitnud kohustust anda VangS § 46 lõike 3 volitusnormi (kehtestada vangla riietuse kirjeldus ja kandmise kord) täitmiseks rakendusmäärust. 3. Vangla kodukorra p-st 8.3.1.3 võib siiski järeldada, et riietuse all peab vangla silmas ka jalanõusid. Arvestades Eesti klimaatilisi tingimusi ning seda, et avalik võim on kohustatud tagama põhiõiguse tervise kaitsele ja kinnipeetavate inimväärika kohtlemise (VangS § 41), tuleks vanglal tagada ka ilmastikule vastavate jalatsite olemasolu vähemasti neile kinnipeetavatele, kellel endal need puuduvad. 4. Halduskolleegium on varem korduvalt asunud seisukohale, et menetlusosalisel puudub üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on enamasti enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest ärakiri.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt ning saatis asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule.

*** PS § 113 kohaldatavus reklaamimaksule kui kohalikule maksule samade järelmitega nagu muudele avalik-õiguslikele rahalistele kohustustele Riigikohtu halduskolleegiumi 27.10.2016 a. määrus nr 3-3-1-48-16

Asjaolud

AS X ja AS Y esitasid ning OÜ X ja OÜ Y esitasid tagastusnõude tasutud reklaamimaksu koos intressiga tagastamiseks. Pärnu Linnavalitsus (linnavalitsus) jättis äriühingute taotlused rahuldamata, kuna kohalikul omavalitsusel ei ole pädevust jätta üldakt kohaldamata. Äriühingud esitasid ühise kaebuse halduskohtule, mille kohus rahuldamata jättis. Ringkonnakohus jättis kaebajate apellatsioonkaebuse rahuldamata. Äriühingud esitasid kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 101 lg 2 piirab maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist maksukohustuse vähendamiseks maksuotsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtajaga. Seevastu maksudeklaratsiooni alusel koostatud maksuteade ei takista MKS § 33 lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul tagastusnõude esitamist. 2. Riikliku maksu kohta on Riigikohus selgitanud, et vähemalt maksu ülem- ja alammäär tuleb kehtestada seadusega. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse puhul peab seadusandja PS §‑st 113 tulenevalt kindlaks määrama diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. 3. Reklaamimaksu objektiks oleva reklaami mõiste on määratletud reklaamiseadusega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei või maksustada reklaamina objekti, mida seadus reklaamina ei käsita. Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et maksustatud teabe puhul oli tegemist reklaami, mitte kuulutustega. 4. Praegusel juhul on reklaamimaksu võimalikud objektid seaduses kindlaks määratud ning kohaliku omavalitsuse volikogul on üksnes võimalik valida, kas ja millist reklaami millises piirkonnas maksustada. Teisisõnu on kohaliku omavalitsuse diskretsiooni piirid maksuobjekti osas ettenähtavad. Reklaamimaksu objekt on seaduses piisavalt määratletud, sõltumata sellest, kas reklaamimaks on PS § 113 kaitsealas. 5. Asja lahendamisel on määrava tähendusega, kas PS § 113 kohaldub reklaamimaksule kui kohalikule maksule samade järelmitega nagu muudele avalik-õiguslikele rahalistele kohustustele. Riigikohtu üldkogu senisest praktikast nähtub, et igasugust avalik-õiguslikku rahalist kohustust on peetud PS § 113 kaitsealas olevaks. Kohaliku maksu kehtestamine on kahtlusteta avalik-õiguslik tegevus. 6. Praegusel juhul lähtub vaidlus küsimusest, kas olemasolev volitusnorm on põhiseaduspärane, mille tõttu annab kolleegium asja lahendada Riigikohtu üldkogule.

Riigikohus andis asja lahendada Riigikohtu üldkogule.

*** Tehtud toimingu kvalifitseerimine. Haldusmenetluse, süüteomenetluse piiritlemine Riigikohtu halduskolleegiumi 02.11.2016 a. määrus nr 3-3-1-33-16

Asjaolud

Maakohus rakendas tsiviilasjas nr x (kohtuasjas on neli avaldajat) esialgse õiguskaitse korras X (kaebaja) suhtes hagi tagamise abinõusid. Ringkonnakohus tühistas esialgse õiguskaitse korras kohaldatud hagi tagamise abinõud. Samuti jättis n-ö põhimenetluses rahuldamata avaldajate avaldus kaebaja suhtes lähenemiskeelu kohaldamiseks. Kohtumäärus on jõustunud. Avaldaja edastas kohtutäiturile PPA teatise. Täitur koostas sunniraha määramise otsuse. Kaebaja vaidlustas sunniraha määramise otsuse. Kaebaja pöördus täituri otsuse vaidlustamiseks kohtusse. Maakohus tühistas kohtutäituri otsused. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles tunnistada õigusvastaseks PPA toimingud, millega omistati kaebajale lähenemiskeelu rikkumise toimepanemine 25. jaanuaril 2015; kohustada PPA-d hiljemalt 7 päeva möödumisel kohtulahendi jõustumisest kirjalikus vormis ümber lükkama tema poolt kohtutäiturile e-kirja teel avalikustatud teabe. Halduskohus tagastas kaebaja kaebuse halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Ringkonnakohus jättis kaebaja määruskaebuse rahuldamata. Kaebaja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Selles asjas tuleb leida vastus küsimusele, kas PPA poolt kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tehtud toiming (õigusrikkumise tuvastatuks lugemine) olukorras, kus kriminaalmenetluse alustamisest keeldutakse, on vaidlustatav halduskohtus. 2. Süüteomenetluse alustamiseks vajaliku ajendi ja aluse olemasolu tuvastatakse sageli haldusmenetluses (nt järelevalvemenetluses) kogutud teabe alusel, st haldusmenetlus võib eelneda süüteomenetlusele. Haldusmenetluse ja süüteomenetluse piiritlemisel saab ja tuleb lähtuda mh toimingu eesmärgist ja olemusest ning menetleja tahtest ja selle avaldamisest. 3. Praeguses asjas sisaldub PPA tõdemus, et kaebaja rikkus lähenemiskeeldu, kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises. Teatises selgitatakse ka, et kaebajale õigusrikkumise omistamine omab edaspidist tähendust kriminaalmenetluse kontekstis rikkumise korduvuse (retsidiiv) arvestamisel. PPA võimalikust arusaamast ei saa aga teha järeldusi kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise olemuse kohta ilma kriminaalmenetlusõiguse süstemaatikat arvestamata. 4. Tegevuse haldustoiminguks kvalifitseerimisest ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra. Halduskohtu funktsioon ei ole läbi viia eeltõendamismenetlust teist liiki kohtumenetluste jaoks. 5. Tegelik ja karistusõigusliku tähendusega vastus küsimusele, kas väidetav kaebaja õigusrikkumine on toime pandud ja tõendatud, tuleks anda võimalikus uues KarS § 331.2 tunnustel algatatavas kriminaalmenetluses. Riigi autoriteedi tõttu on tema jagataval teabel avalikkuse silmis suurem tõeväärtus. Avalik võim peab sõnakasutuses olema hoolas ja vältima väärtõlgendusi.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.

*** Toetuse tagasinõudmine, mitteabikõlblik kulu. Kaalutlusõigus Riigikohtu halduskolleegiumi 03.11.2016 a. otsus nr 3-3-1-37-16

Asjaolud

Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ) esitas PRIA-le taotluse toetuse saamiseks. PRIA rahuldas taotluse ja TTÜ-le määrati toetus 268 428 eurot ja 92 senti. PRIA võttis tehtud uuringud vastu ning aktsepteeris TTÜ väljamaksetaotlusi. Kohapeal toimunud kontrolli tulemusena vormistati kontrollakt, millega tunnistati projekti kuludokumentatsioon õiguspäraseks. Läbi viidud auditi järel selgus, et viidatud projekti raames kantud kulud on põllumajandusministri määruse nr 92 (määrus) § 5 p‑s 2 sätestatud mitteabikõlblikud kulud, kuna tellitud töö tegijaks oli aktsiaselts, milles taotleja TTÜ omab osalust. PRIA taotles TTÜ-lt antud toetuse osaliselt tagasi, mitteabikõlblike kulude ulatuses. TTÜ esitas vaide, mille PRIA rahuldamata jättis. TTÜ esitas kaebuse halduskohtule, mille kohus rahuldamata jättis. Ringkonnakohus jättis kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TTÜ esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Määruse § 5 p 2 näeb ette, et mitteabikõlblikud kulud on mh tellitud töö või teenuse kulud, kui taotleja või taotleja juhatuse liige omab osalust töö teinud või teenuse osutanud juriidilises isikus või kuulub töö teinud või teenuse osutanud juriidilise isiku juhatusse või nõukokku. Määruse nr 1198/2006 art‑st 55 ei tulene, et abikõlblikkuse tingimused peaks piirduma vaid määruses endas sätestatuga – vastupidi, viimasel juhul puuduks vajadus kehtestada tingimusi riigisiseselt. Määruse § 5 p 2 ei ole vastuolus ka määruse nr 1198/2006 ega "Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava" eesmärkidega. 2. KTKS § 71 lg‑te 1 ja 2 sõnastuste võrdlemine viitab sellele, et seadusandja ei soovinud jätta toetuse tagasinõudmiseks esimeses lõikes nimetatud juhtudel kaalutlusõigust – esimese lõike sõnastus on imperatiivne, samas kui teises lõikes on kasutatud sõna "võib". Kuigi PRIA on seadnud osalise tagasinõudmise ulatuse sõltuvusse üksnes sellest, milline osa kulutustest oli mitteabikõlblik, säte sellist seost ette ei näe. Arvestades, et KTKS on kehtestatud EL õiguse elluviimiseks, tuleb nende sätete tõlgendamisel arvestada ka EL õigusega ja Euroopa Kohtu praktikaga. 3. Praegusel juhul näeb kaalumise ette juba EL õigus. Euroopa Kohtu praktika kinnitab kaalumise võimalust finantsabi tagasinõudmise üle otsustamisel. PRIA-l oli kaebajalt toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel kaalutlusõigus, mis tulenes määruse nr 1198/2006 art 96 lg 2 kolmandast lausest koosmõjus EL õiguse üldpõhimõtetega. PRIA otsuses aga kaalumist ei nähtu. 4. Kuigi ka PRIA võinuks rikkumise avastada enne III ja IV väljamakse aluseks olnud kulutuste tegemist, on kaebajal seega kaassüü selles, et rikkumist ei tuvastatud varem kui järelkontrolli käigus. Kaalumise tulemusena võib seega osutuda proportsionaalseks nõuda tagasi vaid osa mitteabikõlblike kulude eest tasumiseks kasutatud toetusest. 5. Riigisiseses õiguses sätestatud 90‑päevane tähtaeg ei ole nõuet lõpetav tähtaeg, vaid paneb haldusorganile kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg. Kohtud on seega õigesti leidnud, et PRIA ei ole toetuse tagasinõudmise tähtaega ületanud.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ning tühistas PRIA otsuse.

*** Andmesubjektile juurdepääsu võimaldamine lõpetatud kriminaalmenetluses tema kohta kogutud isikuandmetele Riigikohtu halduskolleegiumi 03.11.2016 a. määrus nr 3-3-1-58-16

Asjaolud

Isik X (kaebaja) esitas halduskohtule kaebuse. Kaebaja väitel pöördus ta maakohtusse kirjaga, milles märkis: „Palusin mulle saata koopiad minu kriminaalasjast: advokaatide kõnedest, mõnede tunnistajate ütlustest, mõnedest fotodest. Kohus vastas mulle keeldumisega. Vaidlen vastu sellele keeldumisele anda mulle vajalikud koopiad.“ Halduskohus tagastas kaebuse, kuna kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Ringkonnakohus jättis kaebaja määruskaebuse rahuldamata. Kaebaja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Andmesubjektile juurdepääsu võimaldamine lõpetatud kriminaalmenetluses tema kohta kogutud isikuandmetele ei ole olemuslikult kriminaalmenetluslik menetlustoiming ega ole suunatud toimepandud kuriteo avastamisele, tõendusteabe kogumisele ega kohtumenetluseks muude tingimuste loomisele. 2. Kriminaalmenetluse käigus kogutud teave on sõltuvalt sisust avalik teave ja/või isikuandmed, millele kriminaalmenetluse seadustiku eriregulatsiooni puudumisel laienevad vastavalt avaliku teabe seadus ja isikuandmete kaitse seadus. 3. Andmekandjatega tutvumine on lahutamatult seotud õigusega teha neist ärakirju ja koopiaid. Kohalduv menetluskord on sama. KrMS §-ga 160.4 reguleerib menetlusdokumentidest väljakirjutuste tegemist ja koopia saamist käimasolevas, mitte juba lõpetatud kriminaalmenetluses. Halduskohus on pädev lahendama vaidlusi pärast kriminaalmenetluse lõppu toimikuga tutvumise ja koopiate saamise üle sõltuvalt taotletavatest andmetest kas isikuandmete seaduse või avaliku teabe seaduse alusel. Tegu on materiaalselt haldusülesande täitmisega ja kriminaalmenetluse seadustiku erinormid puuduvad. 4. Asjaolu, et andmed on kogutud kriminaalmenetluse toimingutega, ei tingi iseenesest vältimatult asjassepuutuva regulatsiooni paiknemist menetlusseaduses. Õigusselguse huvides võiks kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumise kord olla ammendavalt reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus. Seda sarnaselt halduskohtumenetluse seadustikule ja tsiviilkohtumenetluse seadustikule, kus on toimikuga tutvumiseks kehtestatud kord, mis on käsitatav avaliku teabe seaduse ja isikuandmete kaitse seaduse suhtes eriregulatsioonina.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse ja saatis asja uueks lahendamiseks halduskohtule.

*** Eratee avalikuks kasutamiseks määramine Riigikohtu halduskolleegiumi 09.11.2016 a. otsus nr 3-3-1-57-16

Asjaolud

Isik X andis Vaivara Vallavalitsusega sõlmitud lepinguga erateena avalikuks kasutamiseks enda kinnistul asuva tee. Isik X esitas vallavalitsusele teate lepingu ülesütlemise kavatsuse kohta. Vaivara Vallavolikogu otsustas seada tähtajatu sundvalduse Vaivara valla kasuks teeservituudina (avalikult kasutatav tee) kinnistule. Isik X esitas kaebuse halduskohtule, mille kohus rahuldamata jättis. Ringkonnakohus jättis isiku X apellatsioonkaebuse rahuldamata. Isik X esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Vaidlustatud vallavolikogu otsus oli üldplaneeringu elluviimiseks vajalik. TeeS § 4 lg 3 järgi oli eratee avalikuks kasutamiseks määramise eelduseks üldjuhul omanikuga sõlmitud leping. Kaebaja oli taganenud TeeS § 4 lg 3 järgi sõlmitud kokkuleppest vallaga ja seega ei olnud üldplaneeringu järgimist võimalik tagada lepingu sõlmimisega. 2. Kaebaja omandipõhiõigust vähem riivavate asjaõiguslike kokkulepete sõlmimine ümberkaudsete kinnistute omanike ja kaebaja vahel ei oleks taganud üldplaneeringu elluviimist. Valla üldplaneering nägi ette tee kasutamist avaliku teena, mitte üksnes sellelt läbipääsu tagamist naaberkinnistutele. KOV üksuse kui juriidilise isiku kasuks piiratud asjaõiguse seadmine eelnimetatud õiguslikel alustel kas lepinguga või sundvaldusega kujundab vaid kinnisasja omaniku ja KOV üksuse kahepoolset õigussuhet. Sellest tuleneb, et tee vaidlusalune lõik ei muutunud ainuüksi kaebaja kinnistule sundvalduse seadmisega veel avalikult kasutatavaks teeks. 3. Lepingu alusel või sundvalduse seadmisega omandatud piiratud asjaõigus on KOV üksusele vajalik, et teha edasisi otsuseid tee avalikku kasutusse määramiseks. Avalikult kasutatavaks muutub eratee siis, kui pärast sundvalduse seadmist teeb volikogu eraldi otsuse tunnistada eratee avalikult kasutatavaks. 4. Alles tee avalikuks kasutamiseks määramisega tekib ühtlasi AÕS § 155 lg 1 järgi seadusjärgne kitsendus ja sellest tulenevalt igaühe õigus tee omaniku suhtes sellise tee kasutamiseks. AÕS § 155 lg‑st 1 tuleneb samuti, et kinnisasja omaniku vahetumisel ei või uus omanik, sõltumata kitsenduse kandmisest kinnistusraamatusse, takistada avalikult kasutatavaks määratud tee kasutust. 5. AÕS § 141 lg 1 järgi kehtib seadusjärgne kitsendus kinnistusraamatusse kandmata. See säte kohaldub tee avalikult kasutatavaks määramise otsuse alusel tekkiva seadusjärgse kitsenduse suhtes, mitte aga KOV üksuse kasuks seatava isikliku kasutusõiguse puhul. Isikliku kasutusõiguse tekkimine eeldab AÕS § 64.1 järgi asjakohase kande tegemist kinnistusraamatusse KOV üksuse avalduse alusel Kui eratee määratakse avalikuks kasutamiseks sundvaldusena seatava isikliku kasutusõiguse alusel, peab isiklik kasutusõigus enne olema kantud kinnistusraamatusse.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Keelatud annetus Riigikohtu halduskolleegiumi 10.11.2016 a. otsus nr 3-3-1-50-16

Asjaolud

Erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) kohustas ettekirjutusega isikut X (kaebaja) tagastama Tallinna linnale keelatud annetuse 116 642 eurot ja 89 senti, kõrvaldama puudused Eesti Keskerakonnale esitatud 2013. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimiskampaania aruandes, esitama ERJK-le tõendid nende kohustuste täitmise kohta. Ettekirjutuses oli sunniraha hoiatus. Isik X esitas kaebuse halduskohtule, mille kohus rahuldamata jättis. Samuti jättis ringkonnakohus rahuldamata isiku X apellatsioonkaebuse. Isik X esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaieldi selle üle, kas erakonnaseadus võimaldab vaidlusalusel juhul ERJK-l erakonna liikme tegevust kontrollida ja talle kohustusliku ettekirjutuse teha ning kas ERJK on õigesti vaidlusalused sündmused kvalifitseerinud keelatud annetusena.

Riigikohtu seisukohad

1. Annetamisena on võimalik käsitada ka sellist tegevust, kus juriidiline isik (sh kohalik omavalitsus) tasub erakonna liikme eest kolmandale isikule tehtud reklaamide eest, milles kujutatakse erakonna liiget eesmärgiga mõjustada valijaid ja seeläbi valimistulemusi. Annetuse võib teha ka nii, et juriidiline isik tasub kolmandale isikule nende kulude eest, mille eest pidanuks tasuma erakonna liige. 2. EKS § 12.4 lg‑st 1 ja 2 järeldub, et annetus tuleb kanda riigieelarvesse juhul, kui seda ei ole võimalik tagastada isikule, kes tegi keelatud annetuse. Eelkõige ei ole võimalik keelatud annetust tagastada seda teinud isikule, kui annetuse tegija ei ole teada (tegemist on nn anonüümse isiku tehtud annetusega). Kui keelatud annetuse tegija on teada, saab annetuse selle tegijale tagastada ning sellisel juhul ei tule seda kanda riigieelarvesse. Vastasel korral oleks meetmel keelatud annetuse tegija suhtes karistuslik iseloom, mida ERJK tehtav erakondade rahastamise kontroll aga endas ei kätke. 3. Praegusel juhul kohustas ERJK kaebajat tagastama keelatud annetuse Tallinna linnale. Kohustus tagastada keelatud annetus selle riigieelarvesse kandmise asemel annetuse tegijale ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Esiteks ei halvenda see kuidagi kaebaja olukorda võrreldes kohustusega kanda annetus riigieelarvesse. 4. EKS § 12.11 lg 2 p 2 on küll sõnastatud ebaõnnestunult, kuid tulenevalt viitest sama EKS § 12.4 lg‑le 1, võimaldab see säte teha erakonna nimekirjas kandideerinud isikule ettekirjutuse annetuse tagastamiseks selle teinud isikule. Nõustuda ei saa kaebajaga, et keelatud annetuse koosseis ei vasta õigusselguse põhimõttele. EKS § 12.3 lg-st 1, EKS § 12.4 lg‑dest 1 ja 2 ning § 12.11 lg-st 1 p 2 nähtub piisava selgusega, et erakonna liige ei tohi juriidiliselt isikult vastu võtta rahaliselt hinnatavat hüve ning selle kohustuse rikkumisega kaasnev õiguslik tagajärg. 5. Olukorras, kus tuvastatud asjaoludest saab järeldada, et reklaamiga mõjutatakse valijaid hääletama kindla kandidaadi poolt, ei saa omistada määravat tähtsust asjaolule, et reklaami võidi kasutada ka kohaliku omavalitsuse teavituskampaania tegemise eesmärgil. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste kampaanias ei või asetada üht kandidaati avalike vahendite arvel soodsamasse olukorda, kui on seda teised kandidaadid.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Ametniku enese diskrediteerimine Riigikohtu halduskolleegiumi 16.11.2016 a. otsus nr 3-3-1-29-16

Asjaolud

Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor määras käskkirjaga isikule X (kaebaja) distsiplinaarsüütegude toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. Halduskohus jättis isiku X kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas isiku X apellatsioonkaebuse. PPA esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. ATS § 51 lg-st 4 tuleneb, et alates 1. aprillist 2013 ei nõua ATS enam diskrediteerimise tegelikku asetleidmist (sõna "diskrediteeriks"). ATS § 51 lg 4 kohaselt tuleb hinnata, kas ametniku poolt toime pandud vääritu tegu on selline, mis võib potentsiaalselt rikkujat ametnikuna diskrediteerida. 2. Nõustuda ei saa ringkonnakohtuga, et ka ametniku enese diskrediteerimine peaks alati väljenduma esmajoones n-ö organisatsioonisisese avalikkuse hukkamõistus, mis omakorda peaks olema tõendatud. Sellist järeldust ei saa teha PPVS § 86 p 3 sõnastusest ega halduskolleegiumi lahendist asjas nr 3-3-1-70-03, sest praeguse juhtumi asjaolud ei ole piisavalt sarnased asja nr 3-3-1-70-03 asjaoludega. Praeguse juhtumi puhul on teo kvalifitseerimiseks ametnikku diskrediteeriva vääritu teona piisav, kui usutavalt on põhjendatud, et tegu diskrediteeris ametnikku ülemuse silmis. 3. Nõustuda tuleb halduskohtuga, et pärast alkoholi tarbimist on sõiduki juhtimine välistatud ning politseiametniku puhul kehtivad siinkohal kõrgendatud eetika- ja moraalinormid.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Kaebetähtaja ennistamine Riigikohtu halduskolleegiumi 17.11.2016 a. määrus nr 3-3-1-46-16

Asjaolud

Tallinna Vangla registreeris isiku X taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Isik X palus välja mõista hüvitise 7500 eurot selle eest, et ta pidi viibima kambrites, kus ei olnud piisavalt ruumi. Tallinna Vangla jättis taotluse korduvalt käiguta. Isik X esitas teist korda avalduse taotluse puuduste kõrvaldamiseks. Tallinna Vangla registreeris avalduse. Isik X esitas halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt mõista välja hüvitise taotluses käsitletud mittevaralise kahju eest. Tallinna Vangla teatas halduskohtule, et isiku X kahju hüvitamise taotluse kohta ei olnud veel otsust tehtud. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt. Tallinna vangla esitas apellatsioonkaebuse. Kaebaja esitas vastuseks ringkonnakohtu nõudele kaebetähtaja ennistamise taotluse. Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata. Kaebaja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kaebaja pöördus kohtusse pärast kaebetähtaja möödumist, kuid erinevalt ringkonnakohtu seisukohast tuleb kaebetähtaeg tuleb HKMS § 71 lg 1 alusel ennistada sarnaselt asjadega nr 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-39-16. Nendes asjades on kolleegium asunud asus seisukohale, et hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja regulatsioon kohtueelse menetluse läbimisel ei ole selge. 2. HKMS § 47 lg‑te 2 ja 3 tõttu võib isikul tekkida mulje, et 30-päevane kaebetähtaeg hakkab kulgema kahju hüvitamise taotluse kohta otsuse saamisest ning vastustaja jätkuva viivituse korral on tal kaebuse esitamiseks üks aasta taotluse lahendamiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. 3. Kaebaja lasi ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest nähtuvalt RVastS § 18 lg‑s 2 sätestatud 30-päevase kaebetähtaja mööda vaid 13 päeva võrra ega ole viivitanud kohtusse pöördumisega ebamõistlikult kaua.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse.

*** Kaebetähtaja ennistamine Riigikohtu halduskolleegiumi 18.11.2016 a. määrus nr 3-3-1-41-16

Asjaolud

Tallinna Vangla (vastustaja) registreeris isiku X (kaebaja) kahju hüvitamise taotluse, milles isik X leidis, et teda on hoitud ebainimlikes kinnipidamistingimustes, sest kambris oli vähem kui 4 m2 põrandapinda ühe kinnipeetava kohta. Vangla jättis kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Isik X esitas kaebuse halduskohtule, kes mõistis vanglalt isiku X kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise. Vangla esitas apellatsioonkaebuse. Isik X esitas kaebetähtaja ennistamise taotluse, mille ringkonnakohus rahuldamata jättis ning lõpetas asjas menetluse. Isik X pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kaebetähtaja saaks ennistada sarnaselt asjadega nr 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-39-16, kui kaebus oleks esitatud 30 päeva jooksul alates kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud vastustaja otsuse saamisest. HKMS § 47 lg‑te 2 ja 3 tõttu võis kaebajal tekkida mulje, et kaebetähtaeg hakkab kulgema kahju hüvitamise taotluse kohta otsuse saamisest. 2. Kaebaja enda kinnitusel sai ta otsuse kätte 15. oktoobril 2014. 30-päevase tähtaja esimene päev oli seega 16. oktoober ning viimane päev reede, 14. november 2014. Kaebus on dateeritud 15. novembriga 2014 ning kohtud on tuvastanud, et see esitati 16. novembril 2014. Kaebetähtaja ebaselge regulatsioon ei saanud neil asjaoludel olla põhjuseks, miks kaebus esitati pärast 30 päeva möödumist kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud otsuse kättesaamisest.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.

*** Rahvusvaheline vedu ja standardne kütusepaak Riigikohtu halduskolleegiumi 23.11.2016 a. otsus nr 3-3-1-45-16

Asjaolud

Maksu- ja Tolliameti (MTA) veoki läbivaatuse akti kohaselt sisenes piiripunkti kaudu Vene Föderatsioonist Eesti Vabariiki OÜ-le X kuuluv veoauto. MTA jõudis järeldusele, et vaid osa standardsetes kütusepaakides Eesti Vabariiki toimetatud kütusest kulub rahvusvahelise veo sooritamiseks ning on põhjendatud kahtlus, et kütust tuuakse Eestisse ärilisel eesmärgil. OÜ X (kaebaja) taotles halduskohtule esitatud kaebustes MTA toimingute (diislikütuse väljapumpamine ja kinnipidamine) õigusvastasuse tuvastamist ning kinnipeetud kütuse tagastamiseks kohustamist. Halduskohus jättis kaebused rahuldamata. Ringkonnakohus jättis kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. ATKEAS § 68 lg 6 keelab aktsiisivabalt sisse veetud kütuse kasutamise muus sõidukis kui see, millega kütus Eestisse veeti. Kütust ei tohi sellest sõidukist välja võtta ega ladustada, välja arvatud sõiduki remondi ajaks, ning isik, kelle suhtes maksuvabastust kohaldatakse, ei tohi seda kütust tasu eest ega tasuta üle anda. 2. Normi eesmärgipärane tõlgendus ei kinnita maksuhalduri seisukohta, et lisaks konkreetsel juhul rahvusvahelise veo teostamisele peab isik piiril tõendama ka seda, et standardses paagis olev kütus on vajalik kontrollitava veo lõpetamiseks ja edaspidisteks rahvusvahelisteks vedudeks. Ka ATKEAS § 68 lg 4 keeleline tõlgendamine ei võimalda normist tuletada nõuet, et veokit koos selle paagis oleva kütusega võib kasutada üksnes rahvusvahelistel vedudel. 3. Aktsiisivabastuse kohaldumiseks on oluline, et veok ületaks piiri eesmärgiga teostada rahvusvahelist vedu, teostades sõidu vähemalt ühel suunal veose või sõitjatega, ning kütus oleks veoki standardses kütusepaagis. Piiril ei ole võimalik tõendada ega kontrollida seda, et Eestisse toimetatud kütust kasutatakse samas veokis. Igal juhul ei saa kütuse kasutamist samas veokis tagada kütuse väljapumpamise ja kinnipidamisega. 4. Maksuhalduril on aktsiisivabastuse kontrollimisel ja aktsiisimaksukohustuse täitmise tagamisel maksuseadustest ja tolliseadusest tulenevad laiad volitused. Erinevalt ATKEAS § 68 lg‑st 5 ei näe sama paragrahvi lg 4 ette, et maksuhalduril oleks õigus hinnata, kas standardses kütusepaagis olev kütus on kogu mahus vajalik veose sihtkohta viimiseks. 5. Praegusel juhul asjaolud selgitamist ei vajanud ning kuigi kütuse mitte-eesmärgipärane kasutamine (mujal, kui samas veokis) võib kaasa tuua aktsiisimaksukohustuse, ei ole kaebajale tagatist määratud, mistõttu ei ole VKS § 24.2 lg 1 koosseisulised elemendid täidetud. VKS § 24.2 ja ATKEAS § 31 lg 1.6 kohaldamine rahvusvahelise veo ja veoki standardse kütusepaagi puhul poleks ilmselt kooskõlas ka seaduse eesmärgiga.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Tagastusnõue Riigikohtu halduskolleegiumi 24.11.2016 a. otsus nr 3-3-1-35-16

Asjaolud

OÜ X (kaebaja) esitas Maksu- ja Tolliametile (MTA) käibedeklaratsioonid, milles deklareeris käibemaksu enammakset. MTA vähendas OÜ X deklareeritud sisendkäibemaksu ning jättis rahuldamata samade kuude käibemaksu tagastusnõuded. OÜ X esitas halduskohtule kaebuse. MTA tunnistas maksuotsuse kehtetuks osas, millega vähendati OÜ X deklareeritud sisendkäibemaksu. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt. Ringkonnakohus jättis MTA apellatsioonkaebuse rahuldamata. MTA esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaieldi selle üle, kas MTA-l on kohustus maksta kaebajale MKS § 116 lg 2 alusel intressi.

Riigikohtu seisukohad

1. Selleks et otsustada, kas maksuhalduril on praegusel juhul kohustus arvestada ja maksta kaebajale intressi ajavahemiku 21. november 2013 kuni 29. jaanuar 2014 eest, on oluline kindlaks teha, kas kaebaja esitatud tagastusnõue oli sellel ajavahemikul MKS § 116 lg 2 mõttes täitmata. 2. Eristada tuleb tagastusnõude tuvastamise ja täitmise nõudeid. Tagastusnõude tuvastamisel kontrollib maksuhaldur enammakse olemasolu ja õigsust. Kui kontrolli tulemusena selgub, et maksukohustuslasel ei ole enammakset tekkinud, tuleb maksuhalduril teha selle kohta motiveeritud maksuotsus. Tagastusnõude tuvastamise menetlus lõpeb enammakse kandmisega maksukohustuslase ettemaksukontole. 3. Maksuhalduril oli kohustus kontrollida enammakse olemasolu ja õigsust ning kui maksuhaldur tagastusnõude kontrollimiseks ettenähtud tähtaja jooksul tagastusnõuet välistavaid asjaolusid ei tuvastanud, tuli tal tagastusnõue aktsepteerida ning enammakse kaebaja ettemaksukontole kanda. 4. Kuna kaebaja ei esitanud tagastusnõude täitmise taotlust, lõppes tagastusnõude menetlemine 20. novembril 2013, kui maksuhaldur täitis tagastusnõude enammakse kandmisega kaebaja ettemaksukontole. Seega oli 20. november 2013 päevaks, millal MKS § 116 lg 2 mõttes toimus enammakse tagastamine ja lõppes maksuhalduri kohustus arvestada tähtpäevaks tagastamata summalt kaebajale intressi. 5. MKS § 116 lg‑s 2 sätestatud intressi arvestamise eesmärk on hüvitada isikule tagastusnõude menetlemisel viivitusest tekkida võiv rahaline kahju. Praegusel juhul ei olnud maksuhaldur ajavahemikul 21. november 2013 kuni 29. jaanuar 2014 kaebaja tagastusnõude menetlemisel viivituses.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Planeerimismenetlus, haldusakt Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.2016 a. otsus nr 3-3-1-23-16

Asjaolud

Luunja Vallavolikogu (volikogu, vastustaja) kehtestas üldplaneeringu. Isikud esitasid kaebuse halduskohtule, milles palusid tühistada määruse, millega üldplaneering kehtestati. Volikogu tunnistas määruse kehtetuks. Halduskohus lõpetas kaebuse menetluse. Vaideotsusega rahuldas volikogu isiku X (kaebaja) vaide osas, milles nõuti kinnistute üldplaneeringu kohta haldusakti vastuvõtmist. Vaie jäeti rahuldamata määruse kehtetuks tunnistamise nõudes. Isik X esitas halduskohtule kaebuse vaideotsuse tühistamiseks või volikogu kohustamiseks kehtestama kinnistute maaüksuste ala üldplaneeringu. Halduskohus rahuldas isiku X kaebuse. Luunja vald esitas apellatsioonkaebuse, mille kohus rahuldas. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Senises kohtupraktikas on rõhutatud, et ulatusliku kaalumisruumiga haldusaktide kohtuliku vaidlustamise korral toob haldusakti põhjendamata jätmine üldjuhul kaasa haldusakti tühistamise, sest kohtul ei pruugi olla võimalik hinnata haldusakti andmise aluseks olnud mõttekäigu õiguspärasust. Vastustaja on selles kohtuasjas möönnud, et ta kehtestas üldplaneeringu läbimõtlematult. 2. Kaebajal ei ole õigust nõuda konkreetse sisuga planeerimislahenduse kehtestamist. Tema kinnistute sihtotstarve on praegu maatulundusmaa ja üldmaa. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma. Küll on aga planeeringust huvitatud isikul õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. Vastustaja on seda õigust rikkunud. 3. Praeguse kohtuvaidluse tulemuse äraootamine ei saa ka kuidagi lihtsustada ega kiirendada volikogu tööd uue planeerimisotsuse läbimõtlemisel. Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. Praegune kohtuvaidlus puudutab menetluslikke küsimusi. Kohus ei saa selles asjas asuda hindama, kas planeering tuleb uuesti kehtestada vastuvõetud kujul. 4. Selles asjas ei ole uus kaasamine vajalik, kui volikogus hääletusele pandava planeeringu põhilahendus ei muutu võrreldes varasemaga. Omavalitsusüksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega konsensust otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, kuid see ei saa toimuda igavesti. 5. Haldusakt jõustub teatavaks tegemisest. Haldusakti vaidlustamine ei kõrvalda selle kehtivust ning sellest lähtuvate toimingute tegemise õigust. Haldusakti kehtivuse või täitmise peatamiseks on vaja esialgse õiguskaitse määrust või haldusorgani otsust.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt.

*** Sisendkäibemaksu mahaarvamine ja korrigeerimine Riigikohtu halduskolleegiumi 01.12.2016 a. otsus nr 3-3-1-19-16

Asjaolud

Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi maksuotsuse, millega suurendas OÜ X (kaebaja) käibedeklaratsioonide täpsustuste real korrigeerimisele kuuluvat käibemaksu, maksuvaba käibe väärtust ning määras tulumaksu ja sotsiaalmaksu erisoodustustelt. Maksuotsus käsitles korteriomandite x (koos mitteeluruumiga) ja y (koos väliparkimiskohaga) maksustamist. OÜ X esitas halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks y korteriomandi ja selle juurde kuuluva väliparkimiskoha maksustamist puudutavas osas. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kaebaja apellatsioonkaebuse. OÜ X esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Sisendkäibemaksu mahaarvamise üldised alused sätestab KMS § 29 lg 1. Sisendkäibemaksu mahaarvamist ja korrigeerimist juhtudel, kus kaupu ja teenuseid kasutatakse lisaks maksustatavale käibele ka maksuvaba käibe tarbeks, reguleerivad KMS §‑d 32 ja 33. 2. KMS § 32 lg 4 reguleerib iseseisvalt ka põhivara sisendkäibemaksu korrigeerimise metoodikat, nõudes "puhta otsearvestuse meetodi" kasutamist, mille puhul tuleb iga põhivara objekti puhul määratleda selle maksustatavas käibes kasutamise osatähtsus. Kuigi põhivara on samuti KMS mõistes kaup ning KMS § 32 lg 4 lähtub samast eeldusest, mis KMS § 32 lg 1, on siiski tegemist erisättega KMS § 32 lg 1 suhtes. 3. KMS § 32 lõikes 4 sisalduvat formuleeringut "tegelik maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsus" tuleb tõlgendada selliselt, et kohase ja sobiva meetodi valik on jäetud maksumaksja õiguseks ja kohustuseks. KMS § 32 lõikele 4 sarnane regulatsioon on KMS § 29 lõikes 4, mida kohaldatakse siis, kui kaupa või teenust kasutatakse osaliselt ettevõtluses ja osaliselt muul eesmärgil. 4. Ka KMS § 32 lõike 4 kohaldamisel peab maksumaksja valima sellise meetodi, mis annab kõige tõepärasema tulemuse. Kõige tõepärasem tulemus on võimalikul sarnane tulemusele, mis tekiks siis, kui ühe juriidilise isiku asemel oleks kaks juriidilist isikut, kellest ühel tekiks ainult maksustatav ja teisel ainult maksuvaba käibe. 5. Vajadus rakendada põhivara sisendkäibemaksu korrigeerimisel KMS §‑s 33 kirjeldatud proportsionaalse mahaarvamise meetodit või segameetodit võib tekkida eelkõige siis, kui ühte põhivaraobjekti kasutatakse üheaegselt nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks – näiteks tööruumid või seadmed, mida kasutavad töötajad osalevad mõlemat liiki käibe tekkes. 6. Proportsionaalse meetodi ehk ainult maksustatava ja maksuvaba käibe omavahelise suhte põhjal arvutatud suhtarvust lähtumine on eelkõige õigustatud suurtes organisatsioonides, kus maksustatava ja maksuvaba käibega seotud tegevusi on raske funktsionaalselt eristada (näiteks haridus- ja meditsiiniteenuste osutajad, krediidiasutused, kindlustusseltsid) ning otsearvestus oleks liiga keerukas ja kulukas. 7. KMS § 32 lg 4 tuleb kohaldamisele selliste põhivara objektide puhul, mida on korrigeerimisperioodi jooksul mõnel aastal kasutatud täielikult maksustatava käibe tarbeks ja mõnel aastal täielikult maksuvaba käibe tarbeks. Samuti kohaldatakse seda sätet juhtudel, mil kogu korrigeerimisperioodi jooksul on põhivaraobjekt kasutuses üheaegselt nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks või mõni põhivaraobjekt on kasutuses ainult maksustatava käibe tarbeks ja mõni põhivaraobjekt on kasutuses ainult maksuvaba käibe tarbeks.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Lühiajaliste kokkusaamiste õiguse piiramine. Õigus nõuda kahju hüvitamist Riigikohtu halduskolleegiumi 07.12.2016 a. otsus nr 3-3-1-30-16

Asjaolud

Isik X viibis vahistatuna eelvangistuses. Prokuratuur piiras isiku X kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigust ning lühiajalise kokkusaamise õigust kuni vahistuses viibimise aja lõpuni. Prokuratuur sai isiku X taotluse kokkusaamiste piirangu tühistamiseks, kuna ta soovis suhelda oma naisega. Prokuratuur jättis taotluse rahuldamata. Maakohus tühistas kriminaalasjas kirjavahetuse, telefoni kasutamise ja kokkusaamiste keelud alates kohtuotsuse jõustumisest. Isik X esitas kaebuse halduskohtule, mille kohus rahuldamata jättis. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, mille kohus rahuldamata jättis. Isik X pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kui vangla või arestimaja administratsioon piirab vahistatu vangistusseaduse §‑st 94 tulenevat lühiajaliste kokkusaamiste õigust mingil muul vangistusseadusest tuleneval alusel, siis on see kohtupraktikas vaadeldav haldustoiminguna. 2. Ka menetlejate tegevus lühiajaliste kokkusaamiste lubamise üle otsustamisel olukorras, kus vahistatu selline õigus on KrMS § 143.1 alusel piiratud prokuratuuri määrusega, on kriminaalmenetluse toiminguks. Selles kohtuasjas ei oma tähtsust küsimus, kas prokuratuuril oli õigus KrMS § 143.1 kohaldamisel ja lühiajaliste kokkusaamiste õiguse piiramisel, lähtudes KrMS § 143.1 lg 2 punktist 2, volitada menetlejat iga kord otsustama kokkusaamise lubatavuse üle. 3. SKHS § 7 lg 1 kohaselt, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist, sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. Sellist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alust ükski varasem seadus, sh AVVKHS ette ei näinud. Kaebuse õiguslikuks aluseks saab seega olla SKHS § 7 lg 1. 4. SKHS § 7 lg 1 alusel on kahjunõude rahuldamise esmaseks eelduseks menetleja tegevuse õigusvastasus. Menetleja tegevuse õigusvastasus saab seisneda kriminaalmenetluse sätete süülises rikkumises. Kuna halduskohus peab tuvastama SKHS 2. peatükis sätestatud kahjunõude aluste olemasolu, on halduskohtul õigus hinnata menetleja tegevuse õiguspärasust. 5. Nõustuda tuleb kohtutega, et käesoleval juhul puudub vastustaja tegevuse õigusvastasus. Lühiajaliste kokkusaamiste piirangu põhjendatust kinnitab veenvalt asjaolu, et maakohus pidas kohtuotsuses vajalikuks säilitada kokkusaamiste keelu kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Kaebetähtaja ennistamine Riigikohtu halduskolleegiumi 07.12.2016 a. määrus nr 3-3-1-64-16

Asjaolud

Tallinna Vangla (vastustaja) registreeris isiku X (kaebaja) nõude maksta talle halbade kinnipidamistingimustega 21 kuu vältel tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 500 eurot iga kuu eest. Kirjaga andis Tallinna Vangla isikule X 10-päevase tähtaja kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Isik X Tallinna Vangla kirjale ei vastanud. Vangla jättis kahjunõude rahuldamata. Isik X esitas kaebuse halduskohtule, kes rahuldas kaebuse osaliselt. Nii vangla kui ka isik X esitasid apellatsioonkaebuse. Isiku X apellatsioonkaebus tagastati, samuti tagastati isiku X vastuapellatsioonkaebus. Isik X esitas kaebetähtaja ennistamise taotluse. Ringkonnakohus jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. Isik X esitas määruskaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. Tallinna Vangla pidanuks kaebaja kahjunõude lahendama hiljemalt 7. juuliks 2014, kuid vastas kahjunõudele alles 30. septembril 2014. Kaebaja esitas kaebuse 15. oktoobril 2014. RVastS § 18 lg‑s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega pidanuks kaebaja kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul pärast kahjunõude lahendamise tähtaja möödumist. Kaebus on järelikult esitatud pärast tähtaja möödumist. 2. Kaebajal oli praeguses asjas haldusmenetluses advokaadist esindaja, on kolleegium siiski seisukohal, et alus kaebetähtaja ennistamiseks on olemas. Vastuoluline õiguslik regulatsioon võis olla ebaselge nii kaebajale kui ka tema esindajale. Lisaks oli kaebetähtaja ületamine tingitud vastustaja õigusvastasest viivitusest kahjunõude lahendamisel ja HMS § 41 järgse teavitamiskohustuse täitmata jätmisest.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse ning saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

*** Pädev kohus Riigikohtu halduskolleegiumi 08.12.2016 a. määrus nr 3-2-4-1-16

Asjaolud

Isik X (kaebaja) esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Tartu Vangla tegevuse meditsiinilise abivahendi (tugikorseti) väljastamata jätmisel õigusvastaseks ning kohustada vanglat see väljastama. Halduskohus tagastas kaebuse pädevuse puudumise tõttu. Kaebaja esitas maakohtule Eesti Vabariigi vastu hagi, milles palus kohustada vangla meditsiiniosakonda väljastama hagejale tugikorsett. Maakohus jättis hagi menetlusse võtmata ning saatis asja Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule pädeva kohtu määramiseks.

Riigikohtu seisukohad

1. Nii halduskohus kui ka maakohus on õigesti leidnud, et tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe. Halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebaja esitas kaebuse vangla meditsiinilise otsuse peale. Kaebaja on vaidlustanud vangla meditsiinilise abivahendi väljastamisest keeldumise kohta tehtud haldusotsuse. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et tugikorseti väljastamisest keeldumise aluseks on meditsiinilise vajaduse puudumine. 2. Maakohus on põhjendatult leidnud, et vangla ja kinnipeetava vaheline abivahendi väljastamise suhe erineb abivahendi saamisest eraõigussuhtes, sest vanglal on VangS § 49.1 lg 1 ja määruse nr 330 § 2 lg 3, lisa 2 ja § 3 lg 2 alusel kohustus tagada kinnipeetavale riigieelarvest rahastatavad meditsiinilised abivahendid. Kuna kaebaja ei vaidlusta vanglaarsti meditsiinilist otsust abivahendi vajalikkuse kohta ja abivahendi väljastamise otsustamine vanglas on haldusotsus, on maakohus õigesti leidnud, et vaidlus ei põhine eraõigussuhtes tervishoiuteenuse osutamisel.

Riigikohus tühistas halduskohtu määruse ja saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks halduskohtule.

*** Tõendite hindamine, usaldusväärsus Riigikohtu halduskolleegiumi 08.12.2016 a. otsus nr 3-3-1-55-16

Asjaolud

Tallinna Vangla (vastustaja) karistas kinnipeetavat isikut X (kaebaja) kartserisse paigutamisega 30 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt kasutas kaebaja vanglaametniku poole pöördumisel vene keeles ähvardava sisuga väljendit. Kaebaja esitas pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist halduskohtule kaebuse. Kaebuses palus kaebaja ka tuvastada, et vangla toimis õigusvastaselt, kui pidas teda 30 päeva kinni ebainimlike tingimustega kartserikambris. Kartserikambri tingimused olid inimväärikust alandavad. Kohus rahuldas kaebuse osaliselt. Nii vastustaja kui ka kaebaja esitasid apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebused rahuldamata. Nii vangla kui ka kaebaja esitasid kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) ja õiguskantsleri kontrollkäikude aruannetele. 2. Mõõtmistulemuste usaldusväärsuse hindamise ja mõõteseaduse kohaldamise küsimuses ei olnud HKMS § 201 lg 4 kohaldamiseks alust. Mõõteseaduse § 5 lg-tes 1 ja 2 ei ole vanglat või muid kinnipidamisasutusi nimetatud, samuti ei näe mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamise tingimuste kohaldamist ette vangistusseadus ega teised vangistust reguleerivad õigusaktid. Seega ei pea vanglas tehtavate mõõtmiste puhul juhinduma mõõteseaduses mõõtja pädevusele ja mõõtmisvahendile kehtestatud nõuetest. 3. Vanglas ei pea asjakohaseid mõõtmisi tegema akrediteeritud mõõtja taadeldud mõõteseadmega, vaid seda võib teha ka vangla administratsiooni esindaja asjakohase vahendiga. Tegemist on tavapärase olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses. Seda saab tõendada haldusmenetluse seaduse § 38 lg‑s 2 sätestatud tõendiliikidega, sest vangistusseaduse § 1¹ lg 1 järgi kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi. Olulise tingimuse tõendamiseks võib kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust ja mõõtevahendi kasutamisel saadud mõõtetulemusi. 4. Kuna ringkonnakohus ei ole vangla esitatud mõõtetulemuste kui tõendi usaldusväärsust ning lubatavust nõuetekohaselt hinnanud ning halduskohus on kohaldanud mõõtetulemuste jälgitavuse hindamisel ebaõigesti mõõteseaduses sätestatut, siis tuleb ringkonnakohtu otsus kartserikambri tingimuste õigusvastasuse tuvastamise kaebuse osas tühistada. 5. Kohtuotsustes tehtud viide VangS § 55 lg‑le 2 on ebaõige, sest kinnipeetav kandis kartserikaristust ning vabas õhus viibimise võimalust reguleeris erinormina VangS § 65¹ lg 3. VangS § 65¹ lg 3 näeb ette, et kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. VangS § 65¹ lg 3 ja ka § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume.

Riigikohus rahuldas vangla kassatsioonkaebuse osaliselt ning jättis kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

*** Sunniraha rakendamine. Ettekirjutus Riigikohtu halduskolleegiumi 08.12.2016 a. otsus nr 3-3-1-62-16

Asjaolud

Pärnu Linnvalitsus (vastustaja) rakendas täitekorraldusega linnvalitsuse ettekirjutuse täitmata jätmise eest osaühingule sunniraha 3000 eurot. Korralduse kohaselt tuvastati kinnistu ülevaatuse käigus, et omanik ei ole paigaldanud suletud piiret ohtliku tsooni ulatuses. OÜ X (kaebaja) esitas halduskohtule kaebuse, mille kohus rahuldamata jättis. Ringkonnakohus rahuldas kaebaja apellatsioonkaebuse. Pärnu linn esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Lubadus haldusmenetlus uuendada ega isegi haldusmenetluse uuendamine ei lõpeta haldusakti kehtivust. ATSS § 8 lg 3 p‑st 1 ei tulenenud seega sunniraha rakendamise keeldu. ATSS § 8 lg 3 p 3 välistab sunnivahendi rakendamise, kui sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi. 2. Sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Kui ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne. Praegusel juhul sellist ebaselgust aga ei tekkinud. 3. Ehitusseadustiku §-st 29 lg 1 p 4 tulenes kaebaja kohustus takistada juurdepääs varisemisohtlikule või muude lagunemistunnustega ehitisele kuni selle lammutamiseni või korrastamiseni. Seega pidi kaebaja ettekirjutuse täitmiseks mitte ainult paigaldama kas piirdeaia või muu suletud piirde, vaid selle abil ka takistama tõhusalt kõrvaliste isikute juurdepääsu kinnistule. 4. Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid nõustub vastustajaga, et see minetus ei andnud alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui kaebaja nägi, et lubatud tähtaja jooksul ei ole vastustaja uut haldusakti andnud, pidi ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima vastustajalt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei võinud eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ning jättis jõusse halduskohtu otsuse.

*** Kaebetähtaeg. Kinnipeetava esitatud kaebus Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12.2016 a. määrus nr 3-3-1-60-16

Asjaolud

Isik X (kaebaja) esitas halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla (vastustaja) kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju eest 7200 euro suuruse hüvitise saamiseks. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt. Nii vangla kui ka isik X esitasid apellatsioonkaebused. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kaebus on halduskohtule esitatud tähtaega ületades ning andis kaebajale võimaluse kaebetähtaja ennistamise taotlemiseks. Kaebaja esitas ringkonnakohtule taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja lõpetas asjas menetluse, kuna leidis, et kaebaja on kaebuse esitamisel ületanud kaebetähtaega ja seda ei saa ennistada. Isik X pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Nagu haldusasjas nr 3-3-1-18-16, tuleb ka praegusel juhul kaebetähtaeg HKMS § 71 lg 1 alusel ennistada. Olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid, ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge. Isikul võis HKMS § 47 lg - te 2 ja 3 tõttu tekkida mulje, et 30-päevane kaebetähtaeg hakkab kulgema kahju hüvitamise taotluse kohta otsuse saamisest ning vastustaja jätkuva viivituse korral on tal kaebuse esitamiseks üks aasta taotluse lahendamiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. 2. Ei ole põhjust arvata, et praegusel juhul oli kaebajale selge RvastS § 18 lg‑st 2 tulenev eriregulatsioon kaebetähtaja kulgema hakkamise kohta pelgalt selle tõttu, et kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses märkinud kohtusse pöördumise aluseks VangS § 1.1 lg 8 ning RVastS § 18 lg 1. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaolude järgi ületas kaebaja RVastS § 18 lg‑s 2 sätestatud 30-päevast kaebetähtaega vaid 18 päeva võrra. Seega ei ole kaebaja viivitanud kohtusse pöördumisega ebamõistlikult kaua.

Riigikohus tühistas ringkonnakohtu määruse, ennistas kaebetähtaja ja saatis asja menetluse jätkamiseks ringkonnakohtule.

*** Kohtukoosseisu muutmine ja selle kajastumine kohtutoimikus. Maksuotsus Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12.2016 a. otsus nr 3-3-1-77-16

Asjaolud

Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas maksuotsusega OÜ-d X tasuma käibemaksu 170 240 eurot 56 senti ja tulumaksu 151 271 eurot 46 senti. OÜ X esitas kaebuse halduskohtule maksuotsuse tühistamiseks, mille kohus rahuldamata jättis. Ringkonnakohus jättis OÜ X apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja läbivaatamiseks samale kohtule. Ringkonnakohus rahuldas OÜ X apellatsioonkaebuse. MTA esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Halduskolleegium on varem korduvalt selgitanud, et asja läbivaatava kohtukoosseisu muutmine peab kajastuma kohtutoimikus ja menetlusosalisi tuleb muutmisest teavitada. Selle kohustuse rikkumine riivab erapooletu õigusemõistmise põhimõtet ning tegemist on nii olulise menetlusnormide rikkumisega, et see tingib kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata kohtuotsuse tühistamise ning asja uueks läbivaatamiseks saatmise. Sama põhimõte kehtib ka tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalmenetluses. Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ja arvestab nendega selle asja lahendamisel. 2. Kohtuasja toimikus ei ole koosseisu muutmise asjaolusid kajastatud, sh jääb selgusetuks koosseisu muutmise õiguslik alus, vajadus, aeg ja menetlusosaliste teavitamine sellest. Eeltoodu tõttu on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Kohtuotsus tuleb HKMS § 230 lg 2 ja § 199 lg 1 p 1 alusel tühistada. 3. MTA-l tuleb ringkonnakohtus asja uuel läbivaatamisel selgelt esile tuua konkreetsed maksukohustuse õiguslikku ja faktilist alust kinnitavad asjaolud ja tõendid. Selline kohustus kannab muutunud olukorras kohtumenetluse lihtsustamise eesmärki, et vältida asjassepuutumatute tõendite kogumise ja hindamise õiguspärasuse üle vaidluste tekkimist. 4. Kolleegium on korduvalt rõhutanud, et maksuotsuse faktiliseks aluseks võib olla kas asjaolu, et isik on seotud maksupettusega või ta teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, või järeldus, et ta pidi seda teadma. Mõistet "maksuotsuse faktiline alus" on kolleegium kasutanud kitsamas tähenduses kui mõistet "maksuotsuse andmise faktiline alus". Maksukohustuslasele omistatava käitumise kvalifikatsioon on vaid osa maksuotsuse andmise faktilisest alusest MKS § 46 lg 3 p 5 tähenduses ega ole seetõttu sellega samastatav. 5. Selles asjas ei esine asjaolusid, mis õigustaksid kohtumenetluses maksuotsuse faktilise aluse täiendamist "pidi teadma" järeldusega. Selle asja asjaolusid ja menetluse senist kulgu arvestades ei pidanud ringkonnakohus vaatamata uurimispõhimõttele asuma ise kontrollima maksuotsuse faktilise alusena "pidi teadma" järelduse esinemist.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

*** Vastutusotsus. Tõendite kogumine Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.2016 a. otsus nr 3-3-1-56-16

Asjaolud

Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi isiku X (kaebaja) suhtes vastutusotsuse, millega kohustas teda tasuma OÜ X maksuvõlga 12 436 eurot ja 20 senti. Isik X esitas vaide, mille MTA rahuldamata jättis. Isik X esitas kaebuse halduskohtule, mille kohus rahuldamata jättis. Ringkonnakohus jättis isiku X apellatsioonkaebuse rahuldamata. Isik X pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Niisugust menetlust ei saa, mille käigus sai isik X ka korduvalt oma seisukohti avaldada, pidada ebamõistlikult pikaks. Kehtivast õigusest ei tulene piiranguid vastutusmenetluse alustamiseks maksusumma aegumise lähenedes, kui sellest hoolimata jõuab vajalikud menetlustoimingud sooritada ning isiku ära kuulata. 2. Mõne maksustamisperioodi äralangemine menetluse kestel ei mõjuta ülejäänud maksustamisperioodidele antavat hinnangut. Seetõttu ei pidanud MTA tutvustama uut vastutusotsuse projekti, eriti arvestades asjaolu, et vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja oli vastuväidete esitamise ajal koostatava vastutusotsuse ulatusest juba õigesti informeeritud. 3. Vastutusotsuse tegemiseks piisab sellest, kui pangakontode arestimine kolme kuu jooksul tulemusi ei anna ning seadus täiendavaid sissenõudmisetoiminguid ei nõua. MTA oli ka tuvastanud, et äriühingul puudus registrisse kantud vara, oli põhjendatud pidada äriühingut maksejõuetuks. Seega ei nähtu asjas menetluslikke vastutusotsuse tegemist välistavaid asjaolusid. 4. Kolleegium on korduvalt rõhutanud, et maksuotsus on siduv üksnes äriühingule ning vastutusotsuse vaidlustamisel on vastutusotsuse adressaadil õigus seada kahtluse alla ka maksuotsuses tuvastatud asjaolusid. Praegusel juhul ei esitanud kaebaja maksu- ega vaidemenetluses vastuväiteid OÜ X maksukohustuse kohta. 5. MKS § 102 lg 1 p 2 kohaldamisel tuleb silmas pidada, et mõne faktilise asjaolu kohta käivaid kõiki mõeldavaid tõendeid või nende esitamise vajadust ei pruugi ükski menetlusosaline suuta ette näha. Seda eriti niisuguste tõendite puhul, mille fikseerimise ja säilitamise kohustust MKS §‑d 57 ja 58 ei sätesta. Kui maksuhaldur ei ole maksukohustuslaselt niisuguste tõendite esitamist nõudnud ning maksukohustuslane ei ole neid tõendeid varjanud, ei saa maksukohustuslasele ette heita, kui ta mõistab alles pärast maksuotsuse tegemist, et on vaja koguda või esitada mõnd tõendit, seadmaks kahtluse alla maksuotsuses kasutatud tõendite usaldusväärsust või vaidlustamaks nende põhjal tehtud järeldusi. 6. Maksuhaldur on maksumenetluses kolmandatelt isikutelt saadud teabe ja dokumentide alusel leidnud, et tegemist oli võltsarvetega ning arved väljastanud OÜ Y ei olnud teenuse tegelik osutaja. Seda seisukohta soovib kaebaja oma tõenditega ümber lükata. Sellepärast tuleb asjas kohaldada HKMS § 61 lõikes 2 sätestatud üldist reeglit, mille kohaselt pole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. 7. Kohtud on tuginenud MKS § 102 lg 1 punktile 2 vääralt. Kohtud on teinud tõendite kogumisel ja hindamisel olulise menetlusvea, jättes rahuldamata kaebaja taotluse üle kuulata tunnistajad.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.

*** Ehituslubade vaidlustamine. Esialgne õiguskaitse Riigikohtu halduskolleegiumi 16.12.2016 a. määrus nr 3-3-1-87-16

Asjaolud

Viimsi Vallavalitsus (vastustaja) otsustas korraldusega anda OÜ-le X ehitusload kolme ridaelamu püstitamiseks x kinnistul. Isik X (kaebaja) esitas halduskohtule kaebuse ehituslubade tühistamiseks. Halduskohus peatas ehituslubade kehtivuse. Oma hilisema otsusega jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus lubas muuta kaebust ning mõne ehitusloa osas jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Samuti jättis ringkonnakohus isiku X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Isik X pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Kohtus kaitstavad ei ole ainult põhiõigused, vaid kaitstav õigus võib muuhulgas võrsuda isiku huve kaitsvast haldusaktist, seega ka planeeringust. EhS § 24 lg 1 p‑st 1 ja § 19 lg‑st 1 ei tulene, et ehitusloa andmisel ei tuleks lisaks detailplaneeringule arvestada kehtiva üldplaneeringu ja muude asjassepuutuvate õigusaktide nõudeid. 2. Kuna pole ilmselge, et ehitusload ei riivanud kaebaja õigusi, oleks vald pidanud kaebaja kaasama ehitusloa menetlusse. Isegi kui ridaelamute ehitamine ei ole vastuolus planeeringutega, ei saa välistada, et kaebaja ettepanekute ja vastuväidete ärakuulamine oleks võinud mõjutada näiteks ridaelamute kavandatavat asukohta soodsamas suunas. 3. Igasugune riive, mis annab aluse halduskohtusse kaebuse esitamiseks, ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil. Asjakohatu on kaebaja väide, et kolmandatel isikutel polnud õiguspärast ootust. HKMS § 249 lg 3 ei sätesta, et kolmandate isikute huvidega tuleks esialgse õiguskaitse menetluses arvestada vaid juhul, kui neil oli enne kohtumenetlust tekkinud õiguspärane ootus. 4. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei tähenda, et kaebaja õigused jäävad täiesti kaitseta. Kaebajal on võimalus nõuda kahju hüvitamist, kui ta tõendab, et vastustaja tekitas talle õigusvastaste ehituslubade andmisega kahju.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse osaliselt.

*** Kinnipeetava juurdepääsuõigus internetile Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.2016 a. määrus nr 3-3-1-52-16

Asjaolud

Riigikohtule esitatud taotluses taotleb Viru Vangla peatada kohtuasja nr 3-3-1-52-16 menetlus kuni kohtuasjas nr 3-3-2-1-16 tehtava otsuse jõustumiseni, või vastavalt HKMS § 48 lg‑le 1 liita käesolev asi kohtuasjaga nr 3-3-2-1-16. Taotluse põhjenduste kohaselt võib kohtuasja nr 3-3-2-1-16 lahendus oluliselt mõjutada kinnipeetava õigust interneti kasutamiseks ning sellesse menetlusse kaasatud osalised omavad paremat oskusteavet veebilehtede avamise turvalisuse küsimustes.

Riigikohtu seisukoht

Viru Vangla taotlus menetluse peatamiseks on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Riigikohtu menetluses on haldusasi 3-3-2-1-16, kus küsimused VangS § 31¹ kohaldamisest ja kinnipeetava juurdepääsuõigusest internetile seoses EIK lahendiga asjas Kalda vs. Eesti (kaebus nr 17429/10) võivad omada tähendust ka praeguses asjas.

Riigikohus rahuldas vangla taotluse ja peatas menetluse kohtuasjas nr 3-3-1-52-16 kuni Riigikohtu lahendi tegemiseni kohtuasjas 3-3-2-1-16.

*** Õiguspärane ootus. Võrdsuspõhiõigus Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.2016 a. otsus nr 3-3-1-44-16

Asjaolud

Isikud (kaebajad) esitasid Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse neile kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) alusel määratud pensioni ümberarvutamiseks lähtuvalt Riigikohtu otsusest asjas nr 3-4-1-1-14. SKA keeldus kaebajate pensione ümber arvutamast, sest selleks pole õiguslikku alust. Kaebajad esitasid kaebuse halduskohtule, mille kohus rahuldamata jättis. Ringkonnakohus jättis kaebajate apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebajad esitasid kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. HKMS § 233 lg 3 on kohaldatav ka siis, kui üldkogu on võtnud seisukoha küsimuses, kus erinevate seaduste regulatsioonid on analoogilised. Kohtule saab ette heita üldkogu seisukohtadest erinevat seaduse tõlgendamist, kui on tegemist kohtuasjadega, mille faktilised asjaolud on samasugused. Etteheite tegemiseks ei piisa, et erinevates seadustes sätestatud õigusnormid on sarnase sisuga. 2. 1. aprillil 2013 jõustunud ulatuslikud struktuursed muutused kaitseväe palgakorralduses, mis mõjutasid oluliselt tegevteenistuspensioni arvutamise aluse kujunemist, ning väljateenitud aastate pensioni ja tegevteenistuspensioni arvutamise aluse oluline erinevus välistavad õiguspärase ootuse, et kaebajate pension arvutataks ümber 1. aprillist 2013 kehtima hakanud ametikoha palgaastmestiku keskmisest lähtuvalt. 3. Erinev kohtlemine on tingitud nii kaitseväe palgakorralduses kui ka kaitseväelaste ametipensioni arvutamise aluses tehtud olulistest muudatustest, mille põhiseaduspärasuses pole alust kahelda, sest seadusandja on, muutes palgakorraldust ja pensioni arvutamise alust, tegutsenud oma avara otsustusruumi piires. 4. Ka siis, kui moodustada võrdlusgrupid isikutest, kes on erineval ajal teinud kaitseväes sarnast tööd, ei oleks võimalik teha järeldust, et praeguses asjas on rikutud kaebajate võrdsuspõhiõigust. Seadusandja on kujundanud väljateenitud aastate pensioni ja tegevteenistuspensioni arvutamiseks täiesti erineva aluse ning tegevteenistuspensioni arvutamise alus hõlmab ka neid lisatasusid, mida väljateenitud aastate pensioni arvutamisel ei võetud arvesse. 5. Avaliku sektori palgakorralduses ei pea tagama samasugust palka või samasugustel õiguslikel alustel kindlaks määratud palka erineval ajal tehtud töö eest. Tagada tuleb, et ei oleks põhjendamatuid palgaerinevusi ning et palgad oleksid konkurentsivõimelised. Ametipensionidega kindlustamine teenib teistsuguseid eesmärke kui palgakorraldus.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

***