Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 16.-22. jaanuar 2017

EIÕK artikkel 2 – õigus elule 


Asjaolu, et uurimise tulemusena ei mõisteta kedagi süüdi, ei saa iseenesest tähendada seda, et uurimine pole olnud tõhus. 


Önkol vs Türgi, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 24359/10


Asjaolud 


Kaebajate tütar suri pärast seda, kui karjamaal plahvatas lõhkeseade. Kriminaaluurimise käigus tuvastati, et ehkki tegemist oli sõjaliseks eesmärgiks ettenähtud lõhkeseadega, ei olnud selle konkreetset päritolu võimalik kindlaks teha. 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 (õigus elule) rikkumise tuvastamiseks seoses nende tütre surmaga ja tõhusa uurimise läbi viimata jätmisega. 


EIK-i seisukohad 


Tõendite hindamisel tuleb rakendada „väljaspool mõistlikku kahtlust“ testi. Antud juhtumil puudusid tõendid selle kohta, et Türgi kaitseväelased oleksid kaebajate tütre surmanud. EIK leidis, et kaebajate seisukoht, mille kohaselt tapeti kaebajate tütar kaitseväelaste poolt, on spekulatsioon. 


Eelnevast tulenevalt leidis EIK, et EIÕK artiklit 2 ei ole sisulisest aspektist rikutud. 


EIK märkis, et tõhusa uurimise läbi viimise hindamine sõltub eelkõige kaasuse asjaoludest. Arvesse tuleb võtta nii kõik asjassepuutuvad faktid kui ka uurimise teostamise praktiline pool. Asjaolu, et uurimise tulemusena ei mõisteta kedagi süüdi, ei saa iseenesest tähendada seda, et uurimine pole olnud tõhus. 


EIK hinnangul oli uurimistoimikusse kogutud tõendite ning poolte poolt esitatud teabe alusel tõendatud, et uurimine ei olnud ebatõhus. Asjaolude pinnalt ei ole võimalik väita, et võimud oleksid olnud kaebajate tütre surma asjaolude välja selgitamisel passiivsed. 


Seega ei ole EIÕK artiklit 2 rikutud ka menetluslikust aspektist. 


Resolutsioon 


EIÕK artiklit 2 ei ole rikutud.


-----


Vähki põdeva isiku vahi all hoidmine ei ole EIÕK-ga vastuolus. 


Gengoux vs Belgia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 76512/11


Asjaolud 


Kaebaja isal diagnoositi 2010 oktoobris vähk, mille raviks määrati keemiaravi. 2010 detsembris peeti kaebaja isa kinni kahtlustatavana tapmises. Kaebaja isa võeti kohtueelses menetluses vahi alla. 


Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 2 (õigus elule) rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud ei taganud ta isa meditsiinilisele seisundile vastavat ravi, misläbi tekkis tõsine oht tema elule. Kaebaja väitis samuti, et tema isa jätkuv kinnipidamine oli vastuolus EIÕK artikli 3 (piinamise keelamine) kaitsealaga. 


EIK-i seisukohad 


EIK-le esitatud tõendite alusel ei olnud alust väita, et kaebaja isa oleks vanglas jäetud ilma tema tervislikule seisundile vastavast ravist. Arstide poolt kaebaja isale antud kehv prognoos tulenes metastaaside olemasolust, mis eksisteerisid juba enne kaebaja isa vahi alla võtmist. Lisaks viidi läbi kõik keemiaravi seansid ning kaebaja isale manustati ettenähtud ravimeid. EIK ei leidnud seega põhjuslikku seost kaebaja isa vahi all pidamise ja tema surma vahel. 


Vangla meditsiiniline personal oli tihedas kontaktis kaebaja isa perearstiga, kaebaja isa kohtus tihti nii vangla meditsiinilise personali kui ka oma perearstiga, kaebaja isa toimetati keemiaravi seanssideks haiglasse. Kui kaebaja isa seisund järsult halvenes, kontakteerus vangla kaebaja isa perearstiga ning ta toimetati haiglasse. Ükski meditsiiniline aruanne ei välistanud kaebaja isa jätkuvat vahi all hoidmist. EIK leidis, et antud situatsioonis oli justiitssüsteem rakendanud kõiki vajalikke meetmeid ning kaebaja isa jätkuv vahi all hoidmine ei kujutanud endast ebainimlikku ega alandavat kohtlemist. 


Resolutsioon 


1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 2 rikkumist; 


2. Asjas ei olnud EIÕK artikli 3 rikkumist.


-----


Surmajuhtumeid ja väärkohtlemise väiteid tuleb tõhusalt uurida. 


 Piu ja Cîrstenoiu vs Rumeenia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 59635/13


Asjaolud 


Esimese kaebaja abikaasa suri kahtlastel asjaoludel pärast seda, kui ta läks koos kahe teise isikuga metsa puid langetama. Teise kaebaja sõnul tungiti talle kallale ja teda peksti. 


Esimese kaebaja abikaasa surma osas alustatud kriminaalmenetlus lõpetati ilma süüdlasi tuvastamata. Teise kaebaja väärkohtlemise väidete osas alustatud kriminaalmenetluses tuvastati teise kaebaja poolt süüdistatud isikutel süü puudumine, kriminaalmenetlus teiste võimalike ründajate osas on pooleli. 


Esimene kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema abikaasa surma uurimise osas läbi viidud kriminaalmenetlus ei olnud tõhus. 


Teine kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et teda väärkoheldi kättemaksuks seoses tema osalusega esimese kaebaja abikaasa surma uurimise kriminaalmenetluses. Lisaks väitis kaebaja, et tema väärkohtlemise väidete uurimine oli ebatõhus. 


EIK-i seisukohad 


Kaasuse asjaolud viitavad sellele, et uurijad ei võtnud tarvitusele kõiki vajalikke samme põhjaliku uurimise läbiviimiseks kooskõlas EIÕK-ga. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK, et esimese kaebaja abikaasa surma uurimine ei olnud piisavalt tõhus, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artiklit 2 menetluslikust aspektist. 


EIK hinnangul olid teise kaebaja vigastused piisavalt tõsised ning käsitletavad väärkohtlemisena EIÕK artikli 3 mõttes. 


EIÕK artiklist 3 tuleneb riigi positiivne kohustus ametliku uurimise läbi viimiseks. Võimud peavad võtma kasutusele kõik vajalikud meetmed intsidendiga seotud tõendite kogumiseks. Uurimine peab olema kohene ja piisavalt tõhus. 


EIK märkis, et uurimine oli suunatud teise kaebaja poolt süüdistatavate isikute süüst vabastamisele. Uurimine ei suutnud tuvastada isikuid, kes olid teisele kaebajale tekitatud kehavigastuste eest vastutavad. Ka ei esitatud uurimise käigus mõistlikku põhjendust selle kohta, et kaebaja vigastused polnud tekkinud väärkohtlemise tulemusena. 


Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et teise kaebaja väärkohtlemise väidete osas ei viidud läbi tõhusat uurimist, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3 menetluslikust aspektist. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artiklite 2 ja 3 rikkumine menetluslikust aspektist; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks esimesele kaebajale 12 000 eurot ja teisele kaebajale 7 500 eurot.





EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine


Eluaegset vanglakaristust kandvatel vangidel on Ühendkuningriigis ennetähtaegse vabastamise lootus ja võimalus karistuse pikkuse ümberhindamiseks kooskõlas EIÕK artikliga 3. 


Hutchinson vs Ühendkuningriik, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 57592/08


Suurkoja otsus 


Asjaolud 


 Kaebajale mõisteti eluaegne vanglakaristus, millest tuli ära kanda vähemalt 18 aastat. 1994 teavitas siseminister kaebajat asjaolust, et oli otsustanud kaebajat ennetähtaegselt mitte vabastada. Kohtud nõustusid siseministri seisukohaga. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 (ebainimliku või alandava kohtlemise keeld) rikkumise tuvastamiseks väites, et eluaegse vanglakaristuse kohaldamine ennetähtaegse vabastamise perspektiivita kujutab endast ebainimlikku ja alandavat kohtlemist. 


03.02.2015 kohtukoja lahend 


Kohtulahendis otsustati (häältega 6:1), et EIÕK artikli 3 riivet ei esinenud. Otsuses viidati, et justiitsminister oli siseriikliku õiguse alusel kohustatud erandlike asjaolude esinemisel eluaegset vangistust kandva isiku vabastama. Seejuures on selline justiitsministri otsus siseriiklikes kohtutes vaidlustatav. Eelnevast tulenevalt tuvastas EIK kohtukoda, et eluaegsete vangistuste puhul oli siseriikliku õiguse alusel võimalik vangistuse pikkust ümber hinnata.


Kaebaja taotlusel võeti asi Suurkoja menetlusse. 


EIK Suurkoja seisukohad 


EIÕK ei keela eluaegse vangistuse kohaldamist karistusena raskete kuritegude eest. Samas peab vangil olema ennetähtaegse vabastamise perspektiiv ja võimalus karistuse pikkuse ümber hindamiseks. 


EIK Suurkoda asus 09.07.2013 lahendis Vinter jt vs Ühendkuningriik seisukohale, et justiitsministri pädevus vabastada karistuse kandmisest eluaegsesse vangistusse mõistetud isikuid ei ole selge, kuivõrd asjakohases siseriiklikus õiguses esines lahknevusi. EIK Suurkoja hinnangul oli Ühendkuningriigi apellatsioonikohus toonud asjakohase siseriikliku õiguse kohaldamisesse selgust. Oma 18.02.2014 otsuses võttis apellatsioonikohus arvesse EIK otsuses asjas Vinter jt vs Ühendkuningriik esitatud kriitika. Viidatud apellatsioonikohtu otsuse kohaselt on ministril kohustus otsustada eluaegset vangistust kandvate vangide vabastamine kooskõlas EIÕK-ga. 


See, et otsuste ümbervaatamine on pigem täidesaatva iseloomuga, ei ole EIK praktikat ja riikidele antud otsustusruumi arvestades EIÕK artikliga 3 vastuolus. EIK Suurkoda juhtis tähelepanu Ühendkuningriigi inimõiguste seadusele, mille kohaselt on minister kohustatud kasutama vabastamise õigust kooskõlas EIÕK-ga, võtma arvesse asjassepuutuvat EIK seisukohti ning põhjendama igat otsust. Ministri otsused on vaidlustatavad siseriiklikes kohtutes, mis peavad samuti tegema oma otsused kooskõlas EIÕK-ga. 


Ühendkuningriigi apellatsioonikohus täpsustas oma 18.02.2014 lahendis, et vabastamise aluseks olevad erandlikud asjaolud ei ole õiguslikult piiratud vaid juhtumitega, mil vang on suremas. Apellatsioonikohtu lahendi kohaselt hõlmavad nimetatud erandlikud asjaolud kõiki erandlikke asjaolusid, mis on aluseks vangi vabastamiseks kaastundlikel alustel. Apellatsioonikohus kinnitas ka seda, et mõiste „kaastundlikud alused“ ei tähenda vaid humanitaarseid kaalutlusi, vaid sellel on laiem tähendus. 


Eelnevast tulenevalt leidis EIK Suurkoda, et Ühendkuningriigis toimib eluaegsete vangistuste ümbervaatamise süsteem, mis arvestab, kas eluaegse vangi jätkuv kinnipidamine on legitiimsetel penoloogilistel alustel õigustatud. 


Eelnevast tulenevalt leidis EIK Suurkoda, et Ühendkuningriik on kõrvaldanud asjas Vinter jt vs Ühendkuningriik tuvastatud lahknevused. EIK Suurkoda asus seisukohale, et eluaegsed vangistused on Ühendkuningriigis ümbervaadatavad ning kooskõlas EIÕK artikliga 3. 


Resolutsioon (häältega 14:3) 


Asjas ei olnud EIÕK artikli 3 rikkumist. 


Eriarvamused 


Esimese eriarvamuse esitanud kohtuniku hinnangul pidanuks lahendis hindama kaebaja olukorda enne Ühendkuningriigi apellatsioonikohtu 18.02.2014 lahendit. Teise eriarvamuse kohaselt ei olnud Ühendkuningriigi apellatsioonikohtu 18.02.2014 otsus kooskõlas EIÕK artikliga 3.


-----



Isiku usutavatele väidetele, mille kohaselt on politseinikud teda ebainimlikult või alandavalt kohelnud, peab järgnema tõhus ametlik uurimine. Valitsus peab esitama usutava selgituse vigastuste tekke kohta kinnipeetud isikul. Andmete puudumine kinnipidamise aja, koha, kinnipeetava nime ja kinnipidamise põhjuste kohta on vastuolus seaduslikkuse nõudega ning EIÕK artikli 5 eesmärkidega. 


Barakhoyev vs Venemaa, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 8516/08


Asjaolud 


Kaebaja peeti 2007 politsei poolt kinni ja toimetati politseijaoskonda. Kaebaja väidetel teda lükati, peksti ja lämmatati. Kaebajapoolsete väärkohtlemise väidete osas alustati küll uurimist, ent 2015 jaanuari seisuga oli uurimine endiselt pooleli. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 (ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) rikkumise tuvastamiseks väites, et teda väärkoheldi vahi all olles ning et tema vastavaid väiteid ei uuritud piisava tõhususega. Kaebaja tugines ka EIÕK artiklile 5 (õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele) väites, et ta veetis politseijaoskonnas 23 tundi ilma vahistamise põhjuseta. Kaebaja hinnangul puudus igasugune mõistlik kahtlus, et kaebaja oli sooritanud kuriteo. 


EIK-i seisukohad 


EIK viitas oma varasemalt avaldatud seisukohtadele, mille kohaselt peab isiku usutavatele väidetele, mille kohaselt on politseinikud teda ebainimlikult või alandavalt kohelnud, järgnema tõhus ametlik uurimine. Selline uurimine peab tuvastama vastutavad isikud ja tooma kaasa nende karistamise. Tõsiste väärkohtlemise väidete uurimine peab olema kiire ja põhjalik. Võimud peavad võtma kasutusele kõik vajalikud meetmed tõendusmaterjali kogumiseks ja säilimiseks. Seejuures peavad võimud vältima väidetavate ründajate võimaliku kokkumängu riski. Uurimine peab olema sõltumatu, erapooletu ja avalik. Uurimine peab lõppema põhjendatud otsusega. 


EIÕK artiklis 3 on sätestatud demokraatliku ühiskonna üks olulisemaid väärtusi. See keelab igasuguse ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse sõltumata asjaoludest ja kannatanu käitumisest. Väärkohtlemise väidete hindamisel rakendab EIK „väljaspool mõistlikku kahtlust“ põhimõtet. 


Ehkki Venemaa alustas koheselt kaebaja väärkohtlemise väidete osas uurimist, ei ole see uurimine veel lõpuni jõudnud, kuigi on kestnud üle 9 aasta. Seetõttu on EIK seisukohal, et Venemaa võimud ei viinud EIÕK artikli 3 mõttes läbi tõhusat kriminaaluurimist. 


EIK järeldas, et vigastused tekkisid vahi all osaks saanud kohtlemise läbi. Kaebaja vigastused viitavad sellele, et kaebajat sooviti alandada ning allutada. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebajale osaks saanud kohtlemine oli piisavalt tõsine, et käsitleda seda EIÕK artikli 3 mõttes ebainimliku ja alandava kohtlemisena. 


EIK viitas, et EIÕK artikli 5 kohaselt peab vabaduse võtmine olema seaduslik. Antud juhtumil puudusid ametlikud andmed kaebajalt vabaduse võtmise kohta. Andmete puudumine kinnipidamise aja, koha, kinnipeetava nime ja kinnipidamise põhjuste kohta on vastuolus seaduslikkuse nõudega ning EIÕK artikli 5 eesmärkidega. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 3 rikkumine ebainimliku ja alandava kohtlemise osas; 


2. EIÕK artikli 3 rikkumine uurimise osas; 


3. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine; 


4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 19 500 eurot ja kulude katteks 4 400 eurot.


-----


EIK määras ebainimlike kinnipidamistingimuste eest kestusega 3 aastat ja 10 kuud hüvitiseks 5 000 eurot. 


Dăscălescu vs Rumeenia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 24125/09


Asjaolud 


Kaebaja kandis aastatel 2004-2008 karistust Aradi vanglas. Kaebaja väitel viibis ta igapäevaselt 3 tundi jalutusaias, milles puudus juurdepääs tualettidele ja jooksvale veele. Mõnikord viibis jalutusaias korraga 50 vangi. Kaebaja hinnangul oli olukord jalutusaias ebainimlik ja alandav, kuna ta pidi end koos teiste kinnipeetavatega kergendama jalutusaia seinte juures. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega. Lisaks viitas kaebaja sellele, et ta ei saanud viidatud rikkumise eest hüvitist. 


EIK-i seisukohad 


EIK varasema praktika kohaselt peavad riigid EIÕK artikli 3 alusel tagama, et isikute kinnipidamistingimused oleksid kooskõlas inimväärikusega. Kinnipidamise viis ja meetod ei tohi tuua kinnipeetavale kaasa kannatusi ega raskusi, mis ületavad kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste taset. Kinnipeetavatele tuleb tagada tervis ja heaolu. 


Kinnipidamise tingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta nii kinnipidamistingimuste koosmõju kui ka kaebaja väiteid. 


EIK on tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise samas vanglas seoses halbade hügieenitingimustega ka asjas Gomoi vs Rumeenia. 


Eelnevast tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja kinnipidamise füüsilised tingimused põhjustasid talle kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega vältimatult seotud kannatuste taseme. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 3 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ja kulude katteks 31 eurot.


-----


Rumeenias esineb jätkuvalt probeeme ebakohaste vangistustingimustega. Vangistusse mõistetud isikult valimisõiguse üldine ja automaatne äravõtmine on valimisõiguse riive. 


Nenciu vs Rumeenia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 65980/13


Asjaolud 


Kaebaja, kellele oli mõistetud 25-aastane vangistus, paigutati 2009 karistust kandma Giurgiu vanglasse. Kaebaja väitis muuhulgas, et teda hoiti koos viie teise vangiga 17,65-ruutmeetrises kambris. 


Rumeenia kriminaalkoodeksi alusel peatus vangistuse ajaks kaebaja valimisõigus. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 ja EIÕK 1. protokolli artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste ja valimisõiguse automaatse peatumisega. 


EIK-i seisukohad 


EIK on korduvalt käsitlenud ebainimlikke kinnipidamise tingimusi. EIK märkis, et kambrites valitsev tõsine ruumikitsikus on oluline tegur hindamaks kinnipidamistingimuste vastavust EIÕK artiklile 3. Ruumikitsikus võib tuua kaasa EIÕK artikli 3 rikkumise nii iseseisvalt kui ka koosmõjus teiste rikkumistega. 


EIK tuvastas EIÕK artikli 3 rikkumise asjas Iacov Stanciu vs Rumeenia, mille tehiolud on sarnased käesoleva asja tehioludega. Lisaks on EIK korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumisi Giurgiu vanglas. EIK hinnangul puudus käesolevas kaasuses alus jõuda erinevale lõppjäreldusele võrreldes eelviidatud asjades tehtud otsustega. Seetõttu järeldas EIK, et kaebaja kinnipidamistingimused rikkusid EIÕK artiklit 3. 


EIK on ka varem tuvastanud, et Rumeenia on rikkunud EIÕK 1. protokolli artiklit 3, kohaldades kõikide süüdimõistetud ja vangistust kandvate isikute suhtes lisakaristusena üldist ja automaatset valimisõiguse piirangut. EIK hinnangul puudus käesoleval juhul alus jõuda erinevale seisukohale võrreldes analoogsetes asjades tehtud otsustega. Eelnevast tulenevalt tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 3 riive. 


EIK juhtis tähelepanu sellele, et Rumeenia on alates 2007 muutnud õiguskäsitlust vangide valimisõiguse osas. Eeltoodu ei mõjuta aga kaebajat. 


EIK määras kaebajale mittevaralise kahju hüvitise EIÕK artikli 3 rikkumise eest. EIÕK 1. protokolli artikli 3 rikkumise eest lisahüvitist ei määratud. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 3 rikkumine; 


2. EIÕK 1. protokolli artikli 3 rikkumine; 


3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 14 400 eurot ja kulude katteks 2 585 eurot.


-----


Kehalise väärkohtlemise uurimine peab võimaldama piisava põhjalikkusega kindlaks teha isiku ründamisega seotud asjaolusid. 


Mazilu vs Rumeenia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 23338/13


Asjaolud 


 Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema vastu suunatud rünnakule ei järgnenud tõhusat uurimist.


EIK-i seisukohad 


Isiku väidetele füüsilise vägivalla kohta peab järgnema kohene uurimine vastutavate isikute tuvastamiseks ja karistamiseks. Nimetatud kohustus ei piirdu vaid ametnike poolt toime pandud väärkohtlemise juhtumitega. 


Võimud pidanuks võtma kasutusele mõistlikud meetmed asjakohase tõendusmaterjali kogumiseks. Puudused uurimises, mis takistavad vastutavate isikute tuvastamist, võivad olla vastuolus EIÕK artikliga 3. Selleks, et uurimine oleks tõhus, tuleb see läbi viia mõistliku otstarbekuse ja hoolsusega. Võimude kiire ja kohane reageerimine on vajalik säilitamaks avalikkuse usaldust õigusemõistmise vastu. Vältida tuleb olukorda, kus avalikkusele jääb mulje õigusvastaste tegude karistamatusest. 


Kaasuse asjaolude pinnale asus EIK seisukohale, et uurimine ei võimaldanud piisava põhjalikkusega kindlaks teha kaebaja ründamisega seotud asjaolusid. Seetõttu on Rumeenia antud asjas rikkunud EIÕK artiklist 3 tulenevaid positiivseid kohustusi menetluslikust aspektist. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot ja kulude katteks 1 700 eurot.


-----


Riigil tuleb tõhusalt uurida väidet politseipoolse üleliigse jõu kasutamise kohta. 


Boacă jt vs Rumeenia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 40374/11


Asjaolud 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artiklite 3, 6 ja 13 rikkumise tuvastamiseks väites, et nad olid politseihaarangul politseipoolse vägivalla ohvrid. Samuti väitsid kaebajad, et intsidendile järgnev uurimine ei olnud tõhus. 


EIK-i seisukoht 


Siseriiklikud kohtud ega valitsus ei suutnud veenvalt tõendada, et politseiametnike poolt kasutatud meetmed olid proportsionaalsed. Seega esines asjas EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist.


EIK märkis, et prokuratuur ja siseriiklikud kohtud tuginesid oma otsuste tegemisel vaid sündmustes osalenud politseinike ütlustele. Kuivõrd sündmustes osalenud osapooled andsid vastandlikke seletusi, oli veelgi tähtsam, et uurijad oleksid lisaks politseinike versioonile ära kuulanud ka nii kannatanute kui ka sõltumatute tunnistajate versioonid juhtunust.


EIK hinnangul ei selgitanud uurimine välja mitmeid olulisi küsimusi, näiteks seda, kas politseil oli läbiotsimise teostamiseks vajalik määrus, kuidas läbiotsimist planeeriti ja ellu viidi, milliseid relvi kasutati ja kas relvade kasutamine oli asjaoludele tuginedes vajalik. Siseriiklik uurimine ei tuvastanud ka sündmusega seotud politseinike sündmuses osalemise ulatuse ega iga politseiniku rolli sündmustes. 


Lisaks ei pööranud siseriiklikud kohtud kohast tähelepanu politseioperatsiooni tagajärgedele. 


Võttes arvesse eelkirjeldatud puudujäägid uurimises, järeldas EIK, et Rumeenia võimud ei viinud kaebajate väidete uurimiseks läbi kohast uurimist. Seega esines EIÕK artikli 3 rikkumine ka menetluslikust aspektist.


Resolutsioon


1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist;


2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;


3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 11 700 eurot ja kulude katteks 3 338 eurot.


-----


Väärraviga seonduv kriminaalmenetlus peab olema tõhus, põhjalik ja kiire. 


Gorodovych vs Ukraina, kohtuotsus 19.01.2017, avaldus nr 71050/11


Asjaolud 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et talle osaks saanud väärravi kujutas endast piinamist ning väärravi ei uuritud tõhusalt.


EIK-i seisukohad 


EIÕK artiklist 3 tulenev kohustus kehtestada tõhus kohtumenetlus ei tähenda mittetahtlikult tekitatud tervisekahjustuse puhul tingimata kriminaalmenetlusliku õiguskaitsevahendi kasutamist. Arsti hooletuse korral võib vastav kohustus olla täidetud näiteks ka siis, kui õigussüsteem võimaldab kannatanutel saada hüvitist tsiviilkohtutes eraldiseisvalt või koos hüvitisega kriminaalmenetluses. Õigussüsteem peab võimaldama asjassepuutuvate arstide vastutuse tuvastamise ning kohase kahjuhüvitise saamise. 


Eelkirjeldatud reegel pole aga absoluutne. Teatud juhtudel tagavad vaid kriminaalmenetluslikud õiguskaitsevahendid EIÕK nõuetega kooskõlas oleva intsidentide uurimise ja tõendite kogumise. Sellistel juhtudel on riigid kohustatud läbi viima tõhusa ametliku uurimise, mis peab olema põhjalik ja kiire. Seejuures tuleb tähele panna, et uurimise võimatus teha järeldusi ei tähenda seda, et uurimine oli ebatõhus. 


Antud juhtumil ei esinenud poolte vahel vaidlust selles, et kriminaalmenetlus oli kohane viis kaebaja väärravi väidete uurimiseks. Siiski on uurimine kestnud 18 aastat ega ole toonud kaasa märkimisväärseid tulemusi. Lisaks on siseriiklikud kohtud tuvastanud seni kestnud uurimises mitmeid puudujääke. 


Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et uurimine seoses kaebaja väärraviga ei olnud kooskõlas EIÕK artikliga 3. Viidatud artiklit on rikutud menetluslikust aspektist. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot.


-----


Olukorras, kus kinnipeetavat hoitakse pikaajaliselt kambris, kus kinnipeetava kohta on isikliku ruumi suurus kuni 2 ruutmeetrit, on käsitletav alandava kohtlemisena EIÕK artikli 3 mõttes. 


Singh jt vs Kreeka, kohtuotsus 19.01.2017, avaldus nr 60041/13


Asjaolud


35 kaebajat, kes olid või on endiselt kinnipeetavad Korydallose vanglas, esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et neid peeti kinni ebainimlikes ja alandavates tingimustes. Eelkõige tuginesid kaebajad asjaolule, et vangla oli ülerahvastatud (vangla oli mõeldud 700 kinnipeetava jaoks, ent seal majutati 2 400 isikut). 


Kaebajad tuginesid ka EIÕK artiklile 13 koosmõjus EIÕK artikliga 3 väites, et siseriiklikus õiguses puudus tõhus õiguskaitsevahend seoses eelnimetatud rikkumisega. 


EIK-i seisukohad 


Iga kinnipeetava kohta oli kambris kuni 2-ruutmeetrine pindala. EIK on varasemas praktikas leidnud, et kui kinnipeetava isiklik ruum on alla 3 ruutmeetri, siis tõusetub tugev eeldus EIÕK artikli 3 rikkumise osas. Vastustav valitsus saab siiski selle eelduse ümber lükata seeläbi, kui esitab piisavalt tõendeid kompenseerivate tingimuste olemasolu kohta. Selline tingimus on muuhulgas lühike ajaperiood, millal isik viibis alla 3 ruutmeetri suuruses isikliku ruumiga kambris. 


Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise seoses kinnipidamistingimustega, mis tõi kaasa kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatuse taseme ületamise. Eelnev kujutas endast kaebajate alandavat kohtlemist. 


EIK on analoogsetes asjades leidnud, et Kreeka siseriiklikus õiguses toodud õiguskaitsevahendid ei ole piisavad. EIK hinnangul puudus põhjus jõuda antud asjas erinevale seisukohale. 


Resolutsioon 


1. EIK eemaldas kohtuasjade nimekirjast avalduse 9 kaebaja osas seoses avalduse tagasivõtmisega;


2. EIÕK artikli 3 (alandav kohtlemine) rikkumine seoses ülerahvastatusega - 26 kaebaja osas; 


3. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 3 – 26 kaebaja osas; 


4. EIK määras 26 kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 5 000 – 10 000 eurot.


-----


Kui kinnipeetava isiklik ruum on alla 3 ruutmeetri, siis tõusetub tugev eeldus artikli 3 rikkumise osas. Kinnipidamisel osutatud tervishoiuteenuste kvaliteedi hindamisel tuleb arvestada kinnipeetava inimväärikust ja kinnipidamisega kaasnevaid praktilisi vajadusi. 


Komarov vs Ukraina, kohtuotsus 19.01.2017, avaldus nr 4772/06


Asjaolud 


Kaebaja võeti kinni uimastite transportimisel. Kaebajat hoiti 17.09.2003-14.07.2006 ja 18.03.2008-24.02.2009 kinni Zaporizhzhya kohtueelse kinnipidamise asutuses (SIZO). 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses tema kohtueelse kinnipidamisega SIZO-s. Kaebaja väitel hoiti teda ülerahvastatud kambris ning talle ei võimaldatud õues liikumist. Kaebaja kurtis samuti, et talle osutatud tervishoiuteenused olid ebapiisavad. 


Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamist väites, et kriminaalmenetluses ei tagatud talle õigust kaitsjale. 


EIK-i seisukohad 


Kui kinnipeetava isiklik ruum on alla 3 ruutmeetri, siis tõusetub tugev eeldus artikli 3 rikkumise osas. Vastustav valitsus saab siiski selle eelduse ümber lükata seeläbi, et esitab piisavalt tõendeid kompenseerivate tingimuste olemasolu kohta. Sellised tingimused on tavaliselt: lühikene ajaperiood, millal isik viibis alla 3 ruutmeetri suuruses isikliku ruumiga kambris; piisav võimalus viibida väljaspool kambrit; isik oli kinnipidamisasutuses, kus üldiselt olid kohased tingimused. 


Käesolevas asjas esitatud tõendite alusel oli kaebaja isiklik ruum kinnipidamisasutuses alla 3 ruutmeetri. Eelnevast tulenevalt leidis EIK, et kaebaja kinnipidamine SIZO-s, eelkõige ebapiisav isiklik ruum koos õuetegevuste võimaluse puudumisega, nelja aasta vältel kujutas endast alandavat kohtlemist. Seetõttu oli kinnipidamistingimustega rikutud EIÕK artiklit 3. 


EIK leidis asjas esitatud andmete põhjal, et võimud tegid kaebaja tervise ja heaolu tagamiseks kinnipidamise ajal kõik, mida võis neilt mõistlikult oodata. Seetõttu ei ole EIÕK artiklit 3 tervishoiuteenustega seoses rikutud. 


Selleks, et hinnata, kas õigust kaitsjale on rikutud, tuleb leida vastused kahele küsimusele. Esiteks, kas esinesid mõjuvad põhjused kaitsjale juurdepääsu piiramiseks. Ning teiseks, kas menetlus tervikuna oli õiglane. 


EIK hinnangul puudusid käesolevas asjas tõendid, mis oleksid viidanud sellele, et õigusabi puudumine menetluse algusjärgus oleks kahjustanud menetluse kui terviku õiglust. Eelnevast tulenevalt asus EIK seisukohale, et antud asjas ei esinenud EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (c) rikkumist. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 3 rikkumine - seoses kaebaja kinnipidamistingimustega SIZO-s; 


2. EIÕK artiklit 3 ei ole rikutud - seoses SIZO-s osutatud tervishoiuteenustega; 


3. EIÕK artikli 6 lõiget 3 (c) ei ole koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 1 rikutud - seoses uurimise algusjärgus puudunud õigusabiga; 


4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot.





EIÕK artikkel 4 – orjuse ja sunniviisilise töötamise keelamine 


EIÕK artikli 4 eesmärkide täitmiseks on oluline, et inimkaubanduse (potentsiaalsete) ohvrite väiteid võetakse tervikuna tõsiselt ning kasutusele võetaks asjakohased õiguslikud meetmed. EIÕK artikkel 4 ei sätesta riikidele kohustust tagada välismaal toime pandud inimkaubanduse tegude üle universaalset jurisdiktsiooni. 


J. jt vs Austria, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 58216/12


Asjaolud


Kaebajad töötasid koduabiliste või lapsehoidjatena Dubais. Kõikide kaebajate tööandjad võtsid neilt ära passid. Kaebajate selgituste kohaselt ei makstud neile kokkulepitud palka ning neid sunniti väärkohtlemise ähvardusel töötama väga pikki tunde. 2010 võtsid kaebajate tööandjad nad kaasa puhkusereisile Austriasse, kus neid samuti väärkoheldi ning kus neil õnnestus põgeneda. 


Austria prokuratuur küll alustas kriminaalmenetlust inimkaubanduse koosseisu alusel, ent lõpetas peagi kriminaalmenetluse viidates jurisdiktsiooni puudumisele, kuna väidetav kuritegu oli toime pandud välismaal Austria kodanikeks mitteolevate isikute poolt. Samas leidis prokuratuur, et kaebajate väited nende kohtlemise kohta Austrias ei vastanud inimkaubanduse koosseisule. Austria tagas kaebajatele spetsiaalsed inimkaubanduse ohvritele mõeldud elamis- ja tööload ning nende andmed keskregistris salastati. 


Kaebajad esitasid avalduse EIK-le EIÕK artiklite 4 (orjuse ja sunniviisilise töötamise keelamine) ja 3 (piinamise keelamine) riive tuvastamiseks, kuna nende arvates olid nad sunniviisilise töötamise ja inimkaubanduse kannatanuteks ning Austria võimud ei viinud nende väidete uurimiseks läbi efektiivset ja põhjalikku uurimist. 


EIK-i seisukohad 


EIK hinnangul tõstatas kaasus kaks peamist küsimust: kas Austria võimud täitsid oma positiivset kohustust identifitseerida ja toetada kaebajaid kui inimkaubanduse (potentsiaalseid) ohvreid ning kas Austria võimud täitsid oma positiivset kohustust väidetava kuriteo uurimisel. 


EIK selgitusel on EIÕK artikli 4 eesmärkide täitmiseks oluline, et kaebajate väiteid võetakse tervikuna tõsiselt ning kasutusele võetaks asjakohased õiguslikud meetmed. EIK hinnangul on Austria siseriiklik õiguslik ning halduslik raamistik inimkaubanduse (potentsiaalsete) ohvrite kaitseks piisav. Samas leidis EIK, et Austria võimud olid võtnud kasutusele antud olukorras vajalikud meetmed. Seega oli Austria täitnud oma kohustuse kaebajad inimkaubanduse (potentsiaalsete) ohvritena identifitseerida, kaitsta ja toetada. 


EIK märkis Araabia Ühendemiraatides toime pandud teo osas, et EIÕK artikkel 4 ei sätesta riikidele kohustust tagada välismaal toime pandud inimkaubanduse tegude üle universaalset jurisdiktsiooni. Seetõttu järeldas EIK, et käesoleval juhtumil ei olnud Austrial mingit kohustust uurida kaebajate ärakasutamist Araabia Ühendemiraatides. Mis puudutab Austrias aset leidnud sündmusi, siis leidis EIK, et Austria järeldus, mille kohaselt ei olnud inimkaubanduse koosseisu tunnused täidetud, on kaasuse asjaolude ja olemasolevate tõendite pinnalt mõistlik. Seega oli Austria antud juhtumil täitnud oma kohustuse uurimise teostamise osas. 


Et EIÕK artiklist 4 tuleneva riigi positiivsete kohustuste test on väga sarnane eelkirjeldatud artiklist 3 tuleneva testiga, järeldas EIK, et Austria ei ole rikkunud ka EIÕK artiklist 3 tulenevat riigi positiivset kohustust. 


Resolutsioon 


1. Eemaldada kohtuasjade nimekirjast kolmanda kaebaja avaldus; 


2. Asjas ei olnud EIÕK artikli 4 rikkumist; 


3. Asjas ei olnud EIÕK artikli 3 rikkumist.





EIÕK artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele 



Alaealise kinnipidamise seaduslikkust noorte lühiajalise kinnipidamise asutuses peab olema võimalik vaidlustada. 


I.P. vs Bulgaaria, kohtuotsus 19.01.2017, avaldus nr 72936/14


Asjaolud 


Kaebaja on sündinud 1999. 15.04.-14.05.2015 paigutati kaebaja prokuratuuri otsusel noorte lühiajalise kinnipidamise asutusse. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 4 (õigus kiirele otsusele kinnipidamise seaduslikkuse osas) rikkumise tuvastamiseks väites, et tal puudus õiguskaitsevahend vaidlustamaks tema noorte lühiajalise kinnipidamise asutusse paigutamise õiguspärasust. 


EIK-i seisukohad 


 Puudusid andmed, et siseriiklik kohus oleks hinnanud asjaolusid, millele tuginedes oli prokuratuur otsustanud kaebaja paigutamise noorte lühiajalise kinnipidamise asutusse. Samuti ei olnud siseriiklik kohus asja materjalidest nähtuvalt kontrollinud prokuratuuri otsuse seaduslikkust. 


EIK märkis, et Bulgaaria siseriiklikust õigusest ei ilmne, et siseriiklikud kohtud oleksid üldse õigustatud hindama, kas prokuratuuri otsus alaealise paigutamiseks noorte lühiajalise kinnipidamise asutusse on seaduslik. 


EIÕK artikli 5 lõige 4 paneb riikidele kohustuse tagamaks õiguskaitsevahendite olemasolu igasuguse kinnipidamise seaduslikkuse vaidlustamiseks. 


Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebajal ei olnud võimalik 15.04.-14.05.2014 aset leidnud kinnipidamise seaduslikkust vaidlustada, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 4. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ja kulude katteks 2 000 eurot.


-----


Prokuratuur ei ole käsitletav kohtuna EIÕK artikli 5 lõike 4 mõttes. 


Ivan Todorov vs Bulgaaria, kohtuotsus 19.01.2017, avaldus nr 71545/11


Asjaolud 


Kaebaja, kellele oli 1987mõistetud 20aastane vanglakaristus, vabastati vanglast 1991 vabastati. 1992 vabastamise otsus tühistati. Kaebaja oli vahepealsel ajal põgenenud Ameerika Ühendriikidesse. 


Kaebaja naases 2008 Bulgaariasse. Kaebaja vahistati ning saadeti vanglasse talle 1987 määratud vanglakaristust edasi kandma. Kaebaja esitas mitmeid kaebusi prokuratuurile, mis jäeti rahuldamata. 


Kaebaja vabastati 2014 seoses kogu vangistuse ära kandmisega. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 4 (õigus kiirele otsusele kinnipidamise seaduslikkuse osas) ja EIÕK artikli 5 lõike 5 (õigus hüvitisele) rikkumise tuvastamiseks väites, et tal puudus õiguskaitsevahend kinnipidamise seaduslikkuse vaidlustamiseks ning et tal ei olnud siseriikliku õiguse kohaselt võimalik saada oma õiguste rikkumise eest hüvitist. 


EIK-i seisukohad 


EIÕK artikli 5 lõige 4 


EIK selgitas, et EIÕK artikli 5 lõike 4 kohaselt on igaühel, kellelt on võetud vabadus, õigus taotleda menetlust, millega kohus otsustaks kinnipidamise seaduslikkuse nii sisulisest kui ka menetluslikust aspektist. Kinnipidamise seaduslikkuse üle järelevalvet teostaval kohtul peab olema õigus korraldada kinnipeetava vabastamine, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks. 


EIK märkis, et Bulgaaria siseriiklik õigus ei võimalda kohtus vaidlustada süüdimõistva otsuse tulemusena kohaldatava kinnipidamise seaduslikkust. Karistuste täidesaatmisega seonduvate küsimuste otsustuspädevus on Bulgaaria prokuratuuril. Selliste prokuratuuri otsuste üle teostatakse järelevalvet vaid prokuratuuri siseselt, mitte kohtulikus korras. EIK on varem analoogsetes asjades leidnud, et prokuratuur ei ole käsitletav kohtuna EIÕK artikli 5 lõike 4 mõttes. 


EIK hinnangul puudus käesolevas asjas Bulgaaria siseriiklikus õiguses tõhus õiguskaitsevahend EIÕK artikli 5 lõikes 4 toodud rikkumise kohaseks heastamiseks. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine; 


2. EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumine; 


3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 000 eurot ja kulude katteks 2 800 eurot.





EIÕK artikkel 6 – õigus õiglasele kohtumenetlusele 


Valitsus vastutab munitsipaaläriühingu võlgade eest, kui munitsipaaläriühing on kohaliku omavalitsusega institutsionaalselt ja töökorralduslikult seotud. 


Kim ja Ryndina vs Venemaa, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 22094/05; 20813/08


Asjaolud 


Kaebajad töötasid kohalikule omavalitsusele kuuluvas sooja- ja haldusettevõttes. Kohtud rahuldasid kaebajate nõuded saamata töötasu väljamõistmiseks ning tööõnnetusega saadud terviserikke eest kompensatsiooni saamiseks. Kuivõrd äriühingut tabasid majanduslikud raskused, viidi läbi likvideerimismenetlus ning jõustunud kohtulahendid jäid täitmata. 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et nende kasuks tehtud siseriiklikke otsuseid ei viidud täide ning et neil puudusid siseriiklikus õiguses tõhusad õiguskaitsevahendid. 


EIK-i seisukohad


Munitsipaaläriühing oli kohaliku omavalitsusega institutsionaalselt ja töökorralduslikult seotud, millest tulenevalt on valitsus EIÕK alusel vastutav munitsipaaläriühingu võlgade eest. Esimene kaebaja ei saanud võimude suutmatuse tõttu kohtuotsust täita raha, mille väljamaksmist võis ta mõistlikult eeldada. EIK on tuvastanud analoogsetel juhtudel EIÕK artikli 6 ja 1. protokolli artikli 1 riive. 


EIK on varasemalt sarnastes asjades tuvastanud, et kaebajatel puudusid tõhusad õiguskaitsevahendid nende kasuks väljamõistetud summade või väidetavate rikkumiste eest kompensatsiooni saamiseks. 


EIK hinnangul puudus käesoleval juhul alus jõuda erinevale seisukohale võrreldes analoogsetes asjades tehtud otsustega. Eelnevast tulenevalt tuvastas EIK esimese kaebaja osas EIÕK artikli 6 lõike 1, artikli 13 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise lõplike ja siduvate kohtuotsuste mittetäitmise ja tõhusate õiguskaitsevahendite puudumise tõttu. 


EIK pidas mõistlikuks ja õiglaseks mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 2 000 eurot. 


Resolutsioon 


1. Teise kaebaja avaldus (nr 20813/08) on vastuvõetamatu; 


2. EIÕK artikli 6 lõike 1, artikli 13 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumine esimese kaebaja osas; 


3. EIK määras esimesele kaebajale varalise kahju hüvitamiseks 1 270 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot.


-----


Liigne formalism kohtudokumentide kättetoimetamist reguleerivate normide kohaldamisel võib jätta menetlusosalise ilma juurdepääsust kohtule. 


S.C. Carbochim S.A. Cluj-Napoca ja S.C. Fenega Import-Export S.R.L. jt vs Rumeenia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 45621/05; 46691/07; 27314/08; 1150/09


Asjaolud 


Kaebajad olid menetlusosalisteks tsiviilkohtumenetlustes, mis lahendati nende osavõtuta ning milles langetati otsused kaebajate kahjuks. Teated kohtumenetluste kohta avaldati vaid vastavate teadete kleepimisega kaebajate valduses olevate kinnisasjade väravatele või seintele. 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks. Kaebajad väitsid, et asjaolu, et neile ei toimetatud kohtukutseid kätte, tõi kaasa kohtumenetlustest osavõtmise mittevõimaldamise. 


EIK-i seisukohad 


EIK viitab oma varasemale lahendile asjas S.C. Raisa M. Shipping S.R.L. vs Rumeenia, milles tuvastati EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine põhjusel, et kaebajale edastati kohtukutse samuti vaid avaliku teate teel. EIK leidis, et ehkki siseriiklik õigus nägi ette kohtukutsete edastamise nende avalikult teatavaks tegemise teel, olid Rumeenia kohtud vastavat õigust kohaldanud liialt formalistlikult. Kohtud ei olnud piisavalt hoolsad tagamaks, et isikud olid kohtuistungitest teada saanud. Seetõttu ei täitnud kohtud oma kohustust võimaldada menetlusosaliste tõhus osavõtt kohtumenetlusest. 


EIK hinnangul puudus käesolevas kaasuses alus jõuda erinevale lõppjäreldusele võrreldes eelviidatud asjas tehtud otsusega. EIK tuvastas seega EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses kaebajate juurdepääsuõigusega kohtule. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 3 600 eurot.


-----


Halduskohtumenetlus ehitusloa asjas ühes kohtuastmes kestusega 5 aastat ja 2 kuud ei ole mõistlik. 


Ulrich Lell GmbH vs Austria, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 6783/11


Asjaolud 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses. 


Menetluse liik: halduskohtumenetlus ehitusloa küsimuses. 


Kohtumenetluse kestus: 5 aastat ja 2 kuud. 


Kohtuastmeid: 1. 


EIK-i seisukohad 


Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud rikkumisi analoogsetes asjades. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. 


Resolutsioon 


EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine.


-----


Kriminaalmenetlus 14 aastat ja 8 kuud ühes kohtuastmes ei ole mõistlik. 


Benes vs Austria, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 15838/13


Asjaolud 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses. 


Menetluse liik: kriminaalmenetlus. 


Menetluse kestus: 14 aastat ja 8 kuud. 


Kohtuastmeid: 1. 


Kaebaja esitas EIK-le sama kriminaalmenetluse osas avalduse ka 2004 EIÕK artikli 6 lõike 1 riive tuvastamiseks. 2008 sõlmisid kaebaja ja Austria valitsus nimetatud avalduse osas sõbraliku kokkuleppe ning EIK kustutas kaebaja avalduse kohtuasjade nimekirjast. 


EIK-i seisukohad 


Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda kaasuse asjaoludest ning võtta aluseks asja keerukus ja osapoolte käitumine. 


EIK märkis, et asi oli mõnevõrra keeruline, kuna see hõlmas kuritegusid, mis pandi väidetavalt toime mitme süüdistatava poolt mitmes eri riigis. See asjaolu üksi ei saa aga kaasa tuua üle 14 aasta ja 8 kuu pikkust menetlust (vahistamisest õigeksmõistmiseni). Samuti ei ole kuidagi õigustatud menetluse venimine veel viis aastat pärast sõbraliku kokkuleppe sõlmimist poolte vahel. 


EIK on korduvalt tuvastanud rikkumisi analoogsetes asjades. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. 


Lähtudes EIK varasemast praktikast ja konkreetsetest asjaoludest, määras EIK kaebajale 5 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ja kulude katteks 1 000 eurot.


-----



Kurjategijate süüstavate ütluste kasutamine isiku süüdimõistmise peamise alusena ei ole iseenesest vastuolus õiglase kohtumenetluse põhimõtetega. 


Habran ja Dalem vs Belgia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 43000/11; 49380/11


Asjaolud 


Kaebajad esitasid avalduse EIK-le EIÕK artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele menetlusele mõistliku aja jooksul) rikkumise tuvastamiseks väites, et nende süüdimõistmine põhines „kurjategijatest informaatoriteks saanud“ tunnistajate ütlustele. Samuti leidsid nad, et siseriiklik kohus ei võtnud arvesse menetluse pikkust. 


EIK-i seisukohad 


EIK leidis, et kohtumenetlus tervikuna oli olnud õiglane. EIK märkis, et kõnealuseid tunnistajaid ei olnud tunnistatud anonüümseteks ja nende isikud olid kaebajatele teada; nende eri aegadel antud ütlused olid kooskõlalised; arvesse võeti ka teisi tõendeid, mis kinnitasid kõnealuste tunnistajate ütluseid; üks tunnistajatest oli läbinud ristküsitluse kaitsja poolt ning teise tunnistaja, kes oli enne kohtumenetluse algust surnud, ütlused luges vandekohtunikele ette kohtu president; kaks tunnistajat ei tundnud teineteist eriti, ent nende ütlused olid kooskõlalised; kaitsjal oli kohtumenetluses võimalus tunnistajate usaldusväärsust ja nende ütluste usutavust vaidlustada; siseriiklik kohus oli põhjalikult uurinud arvesse võetud ütlusi; siseriiklik kohus oli teadlik asjaolust, et ütlused andnud isikutel oli kuritegelik taust ning et nad võisid olla kaudselt bussi rünnakuga seotud; vandekohtunikel oli võimalus hinnata riski, et ütlused võisid kahtlustada õiglast kohtumenetlust. 


EIK leidis ka, et menetlus viidi tervikuna läbi piisavalt tõhusalt ning menetluse kogupikkus ei ületanud kaasuse erilist keerukust arvestades mõistlikku menetlusaega. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud seoses õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele; 


2. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud seoses õigusega menetlusele mõistliku aja jooksul.


-----


Õigusakt, milles mingi tegu dekriminaliseeritakse, ei riku süütuse presumptsiooni printsiipi, kui selles kirjeldatakse faktiliselt kahtlustatavate käitumist. 


Béres jt vs Ungari, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 59588/12; 59632/12; 59865/12



Asjaolud 


Kaebajateks on 11 Ungari kodanikuks olevat isikut, kes võtsid osa meeleavaldusest. Kaebajate suhtes alustati kriminaalmenetlust isikuvabaduse rikkumise koosseisu tunnuste alusel. 2012 märtsis kriminaalmenetlus lõpetati kohtueelse menetluse etapis, kuna parlamendi poolt vastu võetud armuandmise seaduse alusel nende tegu dekriminaliseeriti. Pärast seda esitasid kuus kaebajat põhiseadusliku kaebuse põhjendusega, et armuandmise seaduses kasutati intsidendi kohta sõnastatust „toime panema“, mis viitas sellele, et kaebajad olid süüdi kuriteo toimepanemises. Kohus leidis, et armuandmise seaduses kasutatud sõnastust ei saanud tõlgendada selliselt, et kaebajad on kuriteos süüdi. 


Kaebajad esitasid avalduse EIK-le EIÕK artikli 6 lõike 2 (süütuse presumptsioon) riive tuvastamiseks. Kaebajad väitsid, et armuandmise seadus seadis nende süütuse kahtluse alla ning kahjustas nende mainet. 


EIK-i seisukohad 


EIK varasema praktika kohaselt on süütuse presumptsiooni põhimõtet rikutud, kui riigiametnik on väljendanud seisukohta, et kuriteos kahtlustatav isik on tema hinnangul kuriteos süüdi, ehkki sellist fakti ei ole õiguslikult kindlaks tehtud. EIÕK artikli 6 lõike 2 ulatus ei ole piiratud vaid käimasolevate kriminaalmenetlustega, vaid laieneb ka juhtudele, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud või kui isik on õigeks mõistetud. EIK märkis, et süütuse presumptsiooni printsiip rakendub ka juhtudel, mil kuritegu pole karistatav, s.t ka juhtudel, mil mingi tegu dekriminaliseeritakse. EIK hinnangul ei saa armuandmise seaduse sõnastust, milles kirjeldati faktiliselt kahtlustatavate käitumist, mõista selliselt, et kahtlustatavad oleksid tunnistatud süüdi karistatava teo toimepanemises. Antud juhtumil ei sisaldanud armuandmise seadus midagi sellist, mis oleks sidunud kaebajaid nimeliselt seaduses kirjeldatud kuriteoga. Ka ükski teine asjaolu ei heitnud kahtlust kaebajate süütusele. EIK märkis ka, EIÕK artikkel 6 ei garanteeri õigust kriminaalmenetluse konkreetsele väljundile ning et õigus kohtuotsusele kriminaalmenetluses ei ole absoluutne. Seega ei ole süütuse presumptsiooni printsiipi rikutud, kui kriminaalmenetlus lõppeb ilma ametliku kohtuotsuseta. 


Resolutsioon (häältega 5:2) 


1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 6 lõike 2 rikkumist. 


Eriarvamus 


Otsusele on esitatud kaks eriarvamust. Ühe eriarvamuse kohaselt sisaldab armuandmise seadus selget süü deklareerimist. Ka teise eriarvamuse kohaselt on armuandmise seadust võimalik tõlgendada vaid selliselt, et selles süüdistatakse kaebajaid ilma kohtumenetluseta.


-----


Siseriiklik kohus peab kohtukutse kättetoimetamisel näitama üles suurt hoolsuskohustust ega tohi lähtuda vaid formaalsetest nõuetest. 


Gakharia vs Gruusia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 30459/13



Asjaolud 


Kaebaja suhte lõppemisel oma tütre emaga, algatas viimane kaks 2000. aastal sündinud tütart puudutavat kohtumenetlust. Esimese kohtumenetluse kestel üritati kaebajale kohtukutse kätte toimetada ühel korral, teise kohtumenetluse kestel kahel korral. Kohtukutsete kättetoimetamine ei olnud võimalik, kuna aadressil, kuhu kutsed saadeti, ei elanud kedagi. Seejärel avaldati teave kohtumenetluste kohta päevalehes. 


Kohtud otsustasid asju arutada ilma kaebaja osavõtuta. Seejuures oli ka eestkosteasutus üritanud kaebajaga ühendust võtta ning olles saanud teabe, et kaebaja viibib Venemaal, teatas sellest ka kohtule. 


2012 vaidlustas kaebaja mõlemad otsused, mis olid samuti ajalehtedes avaldatud. Kaebaja sõnul oli ta viibinud kohtumenetluste toimumise ajal Venemaal. Kohtute hinnangul olid nad saatnud kohtukutsed ainsale kättesaadavale registreeritud aadressile ning seejärel avaldanud teate ajalehes. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja leidis, et tema kaasamata jätmine kohtumenetlustesse tõi kaasa tema võõrdumise oma tütrest. 


EIK-i seisukohad 


EIK kinnitas oma varasemalt väljendatud seisukohta, et õiglase kohtumenetluse üheks elemendiks on poolte võrdsuse põhimõte. Selle põhimõtte kohaselt tuleb mõlemale poolele anda mõistlik võimalus oma seisukohtade esitamiseks selliselt, et kumbki pool ei oleks teise poolega võrreldes oluliselt halvemas positsioonis. Kui kohtudokumente, sh kohtukutseid, ei toimetata isiklikult kätte, võib isiku õiguste kaitsmine kohtumenetluses olla takistatud.
 
EIK hinnangul oli siseriiklik kohus antud kaasuses rikkunud kohtumenetluses oma hoolsuskohustust. Kohus ei kontrollinud eestkosteasutuse teavet selle kohta, et kaebaja viibis Venemaal. Ka ei küsinud kohus täiendavat teavet hagejalt, kohalikult omavalitsuselt ega kohalikust politseijaoskonnast. 


EIK hinnangul tuleb kaebajale siseriiklike kohtute hoolsuskohustuse rikkumise tõttu tagada võimalus asjade uuteks arutamiseks tema osavõtul. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks EIK 1 500 eurot.


-----


Kriminaalmenetlus 7 aastat ja 5 kuud kahes astmes ei vasta mõistliku menetlusaja nõudele. 


Pantea vs Rumeenia (nr 2), kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 36525/07


Asjaolud 


Kaebaja esitas avalduse ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses. 


Menetluse liik: kriminaalmenetlus. 


Kohtumenetluse kestus: 7 aastat ja 5 kuud. 


Kohtuastmeid: 2. 


EIK-i seisukohad 


Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud rikkumisi analoogilistes asjades. Puudus alus rikkumist mitte tuvastada. EIK märkis, et umbes kaks aastat lükati kohtuistungeid edasi kaebaja enda käitumise tõttu ning selle perioodi osas ei saa riigile rikkumist omistada. Isegi, kui viidatud kaheaastane periood välja arvata, kestis menetlus kahes kohtuastmes sellegipoolest umbes viis aastat, mida ei saa pidada EIÕK artikli 6 nõuetega kooskõlas olevaks. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 900 eurot.


-----


Kohtumenetluse poolte võrdsuse põhimõte eeldab, et igale menetlusosalisele antakse mõistlik võimalus esitada oma seisukoht kõikide kohtule esitatud dokumentide ja väidete kohta. 


C.M. vs Šveits, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 7318/09


Asjaolud 


Kaebaja esitas 2007 hagi pensionifondi vastu, milles taotles töövõimetuspensioni määramist tagantjärgi ja intresside väljamõistmist. Pensionifond esitas hagile 19.12.2007 vastuse, milles taotles hagi rahuldamata jätmist. Kaebaja sai pensionifondi vastuse kätte 10.03.2008. Sotsiaalkindlustuse vahekohus tegi hagi rahuldamata jätmise otsuse 12.03.2008. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumise tuvastamiseks väites, et sotsiaalkindlustuse vahekohus edastas talle teise poole seisukohad alles paar päeva enne otsuse tegemist, mistõttu polnud tal võimalik neile vastata. 


EIK-i seisukohad 


EIÕK artikli 6 lõike 1 kohaselt eeldab õiglane kohtumenetlus, et igale menetlusosalisele antakse võimalus esitada oma seisukoht kõikide kohtule esitatud dokumentide ja väidete kohta. 


EIK on korduvalt tuvastanud Šveitsi suhtes EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi põhjusel, et isikutele ei ole antud võimalust avaldada oma seisukohti madalama astme kohtute, haldusorganite ning vastaspoole arvamuste kohta. 


Eeltoodust tulenevalt asus EIK seisukohale, et antud juhul on rikutud poolte võrdsuse põhimõtet. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine; 


2. EIK määras 4 000 eurot kulude katteks.


-----


Tsiviilkohtumenetlus kahes kohtuastmes kestusega 5 aastat ja 2 kuud ei ole mõistlik. 


Tziovanis jt vs Kreeka, kohtuotsus 19.01.2017, avaldus nr 27462/09


Asjaolud 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 (juurdepääsuõigus kohtule, õigus menetlusele mõistliku aja kestel) riive tuvastamiseks. Kaebajate hinnangul rikkus kassatsioonikohtu seisukoht, millega jäeti rahuldamata kaebajate vastuväide seoses hagi esitamise aja peatumisega, nende juurdepääsuõigust kohtule. Kaebajate arvates ei olnud menetlus tsiviilkohtutes kooskõlas ka mõistliku menetlusaja nõudega. Lisaks väitsid kaebajad EIÕK artikli 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) riive olemasolu koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 1, kuna kaebajatel puudusid tõhusad õiguskaitsevahendid seoses mõistliku kohtumenetluse aja rikkumise ja kohtule juurdepääsuõiguse rikkumisega. 


EIK-i seisukohad  


EIK märkis, et kaebajad ei olnud oma apellatsioonkaebuses ega täiendavates kohtule esitatud avaldustes tuginenud tsiviilkoodeksi sättele, mille kohaselt nõude esitamise aeg peatus. EIK hinnangul oli kassatsioonikohus kaebajate kaebuse rahuldamata jätmisel tegutsenud õiguspäraselt ega olnud rikkunud EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud juurdepääsuõigust kohtule. 


Menetlus esimese astme kohtus kestis umbes 3 aastat ja 2 kuud ning menetlus apellatsioonikohtus 2 aastat ja 14 päeva. Seetõttu leidis EIK, et kohtumenetluse pikkus oli ületanud mõistliku aja piiri, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1. 


EIK hinnangul puudus mõistliku menetlustähtaja ületamisega seoses kohast kaitset võimaldav õiguskaitsevahend. Seega oli rikutud EIÕK artiklit 13. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõiget 1 (juurdepääsuõigus kohtule) ei ole rikutud; 


2. EIÕK artikli 6 lõike 1 (õigus menetlusele mõistliku aja kestel) rikkumine; 


3. EIÕK artikli 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) rikkumine; 


4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot ja kulude katteks 500 eurot.


-----


Ukrainas on kohtunike ametist vabastamisel aastatel 2004-2012 rikutud sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtteid. 


Kulykov jt vs Ukraina, kohtuotsus 19.01.2017, avaldus nr 5114/09; 4588/11; 9740/11; 12812/11; 20554/11; 35336/11; 68443/11; 75790/11; 78241/11; 5678/12; 11775/12; 21546/12; 54135/12; 65207/12; 77810/12; 242/13; 15073/13; 57154/13


Asjaolud 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumise tuvastamiseks väites, et nende kohtunike ametist vabastamise protsess ei olnud õiglane ega kooskõlas sõltumatu ja erapooletu kohtumenetluse põhimõtetega. Kaebajad tuginesid ka EIÕK artiklile 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) väites, et nende ametist vabastamine mõjutas oluliselt nende eraelu. 


EIK-i seisukohad 


EIK on varasemalt käsitlenud analoogset vaidlust asjas Oleksandr Volkov vs Ukraina. Viidatud kaasuses tuvastas EIK kohtute kõrgema nõukogu ja parlamendi menetlustes mitmeid struktuurseid ja üldiseid puudujääke, millega rikuti sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtteid. Samuti leidis EIK viidatud asjas, et järgnev kohtumenetlus ei suutnud esinenud puudujääke heastada. EIK hinnangul puudus põhjus jõuda antud asjas erinevale seisukohale. 


EIK viitas lahendile asjas Oleksandr Volkov vs Ukraina, milles leiti, kaebaja kohtuniku ametist vabastamine riivas tema eraelu ning et selline riive ei olnud EIÕK artikliga 8 kooskõlas. Viidatud asjas esitatud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine (sõltumatu ja erapooletu kohtumenetlus); 


2. EIÕK artikli 8 rikkumine; 


3. EIK määras ühele kaebajale varalise kahju hüvitamiseks 8 000 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 14 kaebajale igaühele 5 000 eurot ning kulude katteks 11 kaebajale ühiselt 11 000 eurot ja ühele kaebajale 600 eurot.





EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu austamisele 


Siseriiklikus õiguses sisalduv blanketne keeld nn abieluvisiitide keelamiseks eelvangistuses viibivatele isikutele ei ole õiguspärane. 


Crăiţă vs Rumeenia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 41773/09


Asjaolud 


Kaebaja viibis eelvangistuses Gelati vanglas. Kaebaja taotlused igakuiste nn abieluvisiitide toimumiseks lükati tagasi, sest nn abieluvisiitide õigus kehtis ainult süüdimõistetud isikutele. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et igakuiste abieluvisiitide keelamine tema eelvangistuses viibimise põhjusel rikkus tema õigust era- ja perekonnaelule. 


EIK-i seisukohad 


EIK märkis, et kaebaja kurdab sisuliselt vanglakaristust kandvate vangide ja eelvangistust kandvate vahistatute erineva kohtlemise üle. Seetõttu oli EIK hinnangul vajalik hinnata, kas asjas esineb EIÕK artikli 8 riive koosmõjus EIÕK artikliga 14. 


EIK viitas oma otsusele asjas Costel Gaciu vs Rumeenia, milles oli vaidluse all samuti nn abieluvisiitide toimumine eelvangistuses viibimise ajal. Viidatud kaasuses tuvastas EIK EIÕK artikli 8 riive koosmõjus EIK artikliga 14. EIK leidis, et siseriiklikud võimud lükkasid nn abieluvisiitide taotluse tagasi ilma kaebajat puudutavaid asjaolusid uurimata. Võimud viitasid siseriiklikule õigusnormile, mille kohaselt puudus eelvangistuses viibivatel isikutel õigus nn abieluvisiitideks. Võimud ei esitanud objektiivseid ega mõistlikke põhjendusi selgitamaks, miks koheldi kaebajat teisiti võrreldes vanglakaristust kandvate isikutega, millest tulenevalt tegutsesid võimud diskrimineerivalt. 


Arvestades, et kaebajale ei võimaldatud pika aja vältel igakuiseid nn abieluvisiite ning et selline piirang põhines peaasjalikult siseriiklikul õigusel, puudus EIK hinnangul käesolevas kaasuses alus jõuda erinevale lõppjäreldusele võrreldes asjas Costel Gaciu vs Rumeenia tehtud otsusega. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 8 rikkumise koosmõjus artikliga 14. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 8 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 14; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot.


-----


Ungari võimud ei kaitsnud mustlasi rassistliku kuritarvituse eest mustlaste vastasel meeleavaldusel. 


Király ja Dömötör vs Ungari, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 10851/13


Asjaolud 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud ei suutnud neid nende kodulinnas toimunud mustlaste vastase meeleavalduse käigus piisavalt meeleavaldajate rassistliku kuritarvituse eest kaitsta. Samuti ei viidud kaebajate hinnangul läbi sündmuse kohast uurimist. 


EIK-i seisukohad 


EIK leidis, et võimud uurisid kõnealuseid sündmusi piiratult. EIK märkis, et eelviidatud puudujääkide koosmõju tõi kaasa selle, et avalikult rassistlik meeleavaldus koos üksikute vägivallategudega ei toonud sisuliselt kaasa õiguslikke tagajärgi. EIK hinnangul oli meeleavalduse näol tegemist mustlaste kogukonna organiseeritud hirmutamisega. Seejuures olid kaebajate õigused jäänud kaitsmata. EIK hinnangul võib avalikkus võimude käitumist tajuda selliselt, et riik pooldab meeleavaldajate käitumist. 


Resolutsioon (häältega 5:2) 


1. EIÕK artikli 8 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kummalegi kaebajale 7 500 eurot ning kulude katteks esimesele kaebajale 3 205 eurot ja teisele kaeabajale 3 235 eurot. 


Eriarvamus 


Esimese eriarvamuse kohaselt oli metodoloogiliselt ebaõige käsitleda avaldust EIÕK artikli 8 kontekstis. Tegemist oli artikli 3 rikkumisega. Teise eriarvamuse kohaselt pidanuks kaebus olema vastuvõetamatu, mistõttu ei saanud eriarvamusele jäänud kohtunik hääletada ka EIÕK artikli 8 rikkumise olemasolu poolt.


-----


Kohtumääruses sisalduv üldine viide iisiku läbivaatuse õiguslikele alustele ei ole kooskõlas seadusega EIÕK artikli 8 lõike 2 mõttes. 


Cacuci ja S.C. Virra & Cont Pad S.R.L. vs Rumeenia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 27153/07


Asjaolud 


Kaebajad esitasid kaebused EIK-le EIÕK artikli 8 (õigus eraelu austamisele) riive tuvastamiseks. Kaebajate hinnangul rikkusid eluruumide ja äriruumide läbiotsimised nende õigust eraelu austamisele ja õigust korrespondentsi saladusele, kuna läbiotsimised olid ebavajalikud, õigusvastased ning hõlmasid endas asjade ära võtmist, mis ei olnud kriminaalasjaga seotud. Esimene kaebaja väitis ka, et rikutud oli EIÕK artiklit 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) koosmõjus EIÕK artikliga 8, kuivõrd Rumeenia siseriiklik õigus ei võimaldanud tal kaevata edasi otsust, mis puudutas tema kodu läbiotsimist. 


EIK-i seisukohad 


EIK leidis, et esimese kaebaja koti läbiotsimisega, s.o sisuliselt isiku läbivaatusega, oli rikutud õigust eraelu austamisele. Selline sekkumine on EIÕK artikli 8 lõike 2 kohaselt õigustatud vaid siis, kui see on kooskõlas seadusega, selle põhjendatus on tagatud nimetatud normis toodud eesmärgi või eesmärkidega ning see on sellise eesmärgi või eesmärkide täitmiseks demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Siseriikliku kohtu määruses viidati üldiselt selle õiguslikele alustele, ent ei viidatud konkreetselt isiku läbivaatuse teostamise õiguslikule alusele, samuti ei sisaldanud määrus eraldi põhjendusi isiku läbivaatuse teostamiseks. EIK märkis, et üldine viitamine asjakohastele õiguslikele alustele ei saa olla konkreetse läbivaatuse aluseks. EIK kinnitas, et teatud kiireloomulistes ja põhjendatud olukordades on eluruumi läbiotsimist teostavad ametnikud õigustatud selle käigus läbi viima isiku läbivaatust, ent antud juhtumil ei ole Rumeenia valitsus esitanud sellise meetme kasutamise õigustamiseks veenvaid selgitusi. Seetõttu leidis EIK, et antud kaasuses on esimese kaebaja õigust eraelu austamisele rikutud vastuolus seadusega. 


EIK leidis, et EIÕK artiklit 13 koosmõjus EIÕK artikliga 8 ei olnud rikutud. EIK märkis oma varasemale praktikale viidates, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ei eelda, et läbiotsimise määrust oleks võimalik vaidlustada enne läbiotsimist. EIK lisas, et läbiotsimise teostamise vajalikkust ning selle läbiviimise õiguspärasust on võimalik siseriiklikes kohtutes vaidlustada nii enne süüdistuse esitamist kui ka pärast seda. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 8 rikkumine esines episoodis, milles otsiti läbi esimese kaebaja kott ning mille käigus võeti talt ära märkmik; 


2. EIÕK artikli 8 rikkumist ei esinenud eluruumi läbiotsimise osas ega muude äravõetud esemete osas; 


3. EIÕK artiklit 13 ei ole selle koosmõjus EIÕK artikliga 8 rikutud; 


4. EIK määras 4 500 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ning 500 eurot kulude katteks.


-----


Asendusema kaasabil saadud lapse sünni registreerimisest keeldumine Prantsusmaal rikub lapse eraelu puutumatust. 


Laborie vs Prantsusmaa, kohtuotsus 19.01.2017, avaldus nr 44024/13


Asjaolud 


Kaebajad on paar ning nende 2010. aastal sündinud lapsed. Lapsed sündisid Ukrainas asendusema kaasabil. Prantsusmaa kohus keeldus registreerimast kaksikute sündi, sest kohtute hinnangul on asendusema kasutamise kokkulepped Prantsusmaa seadustega vastuolus. 


Avaldus EIK-le esitati EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks. 


EIK-i seisukohad 


EIK on varem lahendanud analoogse kaasuse asjas Mennesson vs Prantsusmaa, milles EIK tuvastas, et EIÕK artiklit 8 ei olnud rikutud kaebajate perekonnaelu puutumatuse osas. Samas leidis EIK, et rikutud oli laste eraelu puutumatust. EIK hinnangul puudus põhjus jõuda antud asjas erinevale seisukohale. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud seoses kaebajate perekonnaelu puutumatusega; 


2. EIÕK artikli 8 rikkumine seoses eraelu puutumatusega – 3. ja 4. kaebaja osas; 


3. EIK määras 3. ja 4. kaebajale kummalegi mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning kulude katteks 15 000 eurot.


-----


Hindamaks, kas lapsel lubatakse reisida ilma teise vanema nõusolekuta, tuleb asja analüüsida sügavuti erinevate huvide tasakaalustamiseks. Arvesse tuleb võtta faktilisi, emotsionaalseid, psühholoogilisi, materiaalseid ja meditsiinilisi aspekte. Samuti tuleb asja hinnata lapse parimate huvide valguses. 


Dimova ja Peeva vs Bulgaaria, kohtuotsus 19.01.2017, avaldus nr 20440/11


Asjaolud 


Kaebajad on Bulgaaria kodanikest ema ja tütar (sündinud 2005). Lapse ema alustas kohtumenetlust loa saamiseks reisida tütrega välismaale ilma isa loata seoses asjaoluga. Bulgaaria kassatsioonikohtu 2010 jõustunud otsusega keelati lapsel välismaale reisimine ilma isa nõusolekuta. 


Kaebajad esitasid avalduse EIK-le EIÕK artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) rikkumise tuvastamiseks. Kaebajate väitel piiras Bulgaaria kassatsioonikohtu otsus, milles ei lubatud lapsel piiramatult koos oma emaga reisida ilma isa nõusolekuta, nii lapse kui ka tema ema õigust era- ja perekonnaelule. 


EIK-i seisukohad 


EIK märkis, et käesolevas asjas esines EIÕK artiklis 8 sätestatud õiguste riive vaid lapse ema osas. 


EIK tegi endale ülesandeks välja selgitada, kas siseriiklikud kohtud analüüsisid asja sügavuti erinevate huvide tasakaalustamiseks ning võtsid arvesse faktilisi, emotsionaalseid, psühholoogilisi, materiaalseid ja meditsiinilisi aspekte. Samuti tuli hinnata, kas otsus oli lapse parimates huvides. 


EIK leidis, et Bulgaaria kassatsioonikohus oli analüüsinud erinevaid kaitstavaid huvisid ja kaasuse asjaolusid läbi lapse parimate huvide prisma. Eeltoodust tulenevalt oli kassatsioonikohtu otsus ja lapse ema õiguste piiramine kooskõlas EIÕK artikliga 8. 


Resolutsioon 


EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud.


-----


Läbiotsimine on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kui siseriiklik õigus sisaldab tõhusaid tagatisi kuritarvituste vastu ning kui need tagatised toimivad kohaselt ka praktikas. 


Posevini vs Bulgaaria, kohtuotsus 19.01.2017, avaldus nr 63638/14


Asjaolud 


Kaebajateks on abielupaar ning nende kaks tütart. Seoses kahtlusega, et pereisa tegeles dokumentide võltsimisega, viisid politseinikud 2014 märtsis kohtumääruste alusel kaebajate kodus, autos ja fotograafiastuudios läbi läbiotsimised. Kaebajate kodust võeti kaasa mitmeid esemeid ja dokumente. 


Läbiotsimiste järel viisid politseinikud pereisa politseijaoskonda, kus ta andis ütlusi ja võimaldas politseinikel tutvuda oma e-posti kontoga. 


Kriminaalmenetlus on endiselt pooleli ning ühelegi kaebajale ei ole süüdistust esitatud. 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) rikkumise tuvastamiseks seoses nende kodu ja fotograafiastuudio läbi otsimisega ja asjade kaasa võtmisega. Kaebajad tuginesid ka EIÕK artiklile 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) väites, et neil puudus tõhus õiguskaitsevahend EIÕK artiklite 3 ja 8 rikkumisega seoses. 


EIK-i seisukohad


Asjaolu, et läbiotsimine viiakse läbi kohtumääruse alusel, ei taga tingimata piisavate tagatiste olemasolu. Oluline on, et määruse väljastamisele eelnev kohtulik uurimine teostatakse piisava põhjalikkusega. 


Antud asjas olid läbiotsimiste kohtumäärused võrdlemisi üldsõnalised. Määrustes toodi välja läbiotsimisele kuuluvad kohad, ent nendes ei kirjeldatud detailselt, milliseid asju otsida ja kaasa võtta. EIK hinnangul oli määrustes kasutatud sõnastus „otsida ja kaasa võtta esemeid, mis on seotud isikut tõendavate dokumentide ja muude dokumentide võltsimisega ning on asjassepuutuvad“, piisav. Seejuures arvestas EIK vajadust kiireks tegutsemiseks. 


EIK märkis, et esimese kaebaja e-posti läbiotsimine ei riivanud tema EIÕK artikli 8 lõikes 1 sätestatud õigusi, kuna kaebaja andis ise politseinikele e-posti salasõna ja lubas politseinikel oma postkasti sisuga tutvuda. 


EIK leidis, et Bulgaaria siseriiklik õigus ei näinud ette võimalusi läbiotsimise ja asjade äravõtmise seaduslikkuse vaidlustamiseks ega kohase hüvitise saamiseks. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud (häältega 5:2); 


2. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 8; 


3. EIK määras kaebajatele ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot ja kulude katteks 2 200 eurot. 





EIÕK artikkel 9 – mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus 


Gruusias toimus aastatel 2000 – 2001 süsteemne Jehoova Tunnistajate tagakiusamine. 


Tsartsidze jt vs Gruusia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 18766/04


Asjaolud 


Kaebajateks on 13 Gruusia kodanikku, kes on kõik Jehoova Tunnistajad. Kaasuses käsitletakse nende väidetavat tagakiusamist Gruusias aastatel 2000-2001 nii õigeusklike äärmuslaste kui ka võimude, sh politsei, poolt. Kaebajad esitasid ametlikud kaebused siseministeeriumi, politseinike ja kohalike omavalitsuste vastu ning nõudsid hüvitist. Kaebajate kaebused jäeti rahuldamata, kuna politsei ega võimude osalus kaebajate kirjeldatud sündmustes ei leidnud tõendamist. 


Kaebajad esitasid avalduse EIK-le EIÕK artikli 9 (mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus) ja artikli 14 (diskrimineerimise keelamine) rikkumise tuvastamiseks väites, et nad olid olnud usulise vägivalla ohvriteks. Kaebajate sõnul ei saanud nad vabalt praktiseerida usuliste koosviibimist kaudu oma usku, samuti oli takistatud usukirjanduse jagamine. 


EIK-i seisukohad 


EIK selgitas, et kaebajate poolt kirjeldatud sündmuseid ei saa vaadelda isoleerituna, vaid neid tuleb arvestada Gruusias sel hetkel valitsenud üldiste olude kontekstis. EIK viitas oma varasemale lahendile seoses samal ajajärgul Gruusias toimunud Jehoova Tunnistajate tagakiusamisega, milles EIK leidis, et Gruusia võimud olid loonud karistamatuse õhkkonna, mis tõi kaasa Jehoova Tunnistajate vastu suunatud ründed üle Gruusia. Samas lahendis oli EIK ka järeldanud, et Gruusia võimud ei võtnud kasutusele vajalikke meetmeid selleks, et tagada Jehoova Tunnistajatele usuvabadus. 


EIK pidas tuvastatuks väljaspool mõistlikku kahtlust, et politsei oli ajanud laiali Jehoova Tunnistajate koosoleku ning et politsei oli kaebajatega vägivallatsenud ja neid solvanud. Samuti loeti tuvastatuks väljaspool mõistlikku kahtlust, et politsei ei teinud takistusi ühe koosoleku laialiajamisele eraisikute poolt, mille käigus põletati usukirjandust. EIK hinnangul olid ka siseriiklikud kohtud käitunud kallutatult ning kohtumenetlused polnud tõhusad. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kõikide viidatud sündmuste osas on rikutud EIÕK artiklit 9 nii eraldiseisvalt kui ka selle koosmõjus EIÕK artikliga 14. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 9 rikkumine eraldiseisvalt ning koosmõjus EIÕK artikliga 14 – seitsme kaebaja osas; 


2. EIK määras kolmele kaebajale kokku 500 eurot varalise kahju hüvitamiseks, seitsmele kaebajale igaühele 1 500 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ning seitsmele kaebajale kokku 10 000 eurot kulude katteks.





EIÕK artikkel 10 – sõnavabadus 



Leedu vangide juurdepääsu piiramine õppeprogrammide infole internetis ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja rikub EIÕK artiklit 10. 


Jankovskis vs Leedu, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 21575/08


Asjaolud 


Kaebaja, kes kandis vanglakaristust, kirjutas Leedu haridus- ja teadusministeeriumile sooviga saada teavet õppimisvõimaluste kohta. Ministeerium vastas, et vastava teabega saab tutvuda ministeeriumi loodud AIKOS veebilehel. Vangla juhtkond ning halduskohtud keeldusid kaebajale viidatud veebilehele juurdepääsu võimaldamast. 


Kaebaja esitas kaebuse EIK-le EIÕK artikli 10 (sõnavabadus) riive tuvastamiseks väites, et internetiühenduse puudumine takistas tal saada teavet õppeprogrammi kohta. 


EIK-i seisukohad 


EIK märkis, et vangistus sisaldab iseenesest mitmeid piiranguid vangide suhtlusele välismaailmaga, sh on neil piiratud teabe saamine.


EIÕK artiklit 10 ei saa tõlgendada selliselt, et see sätestaks vangidele juurdepääsu konkreetsetele veebilehtedele või internetile üldiselt. Teabe saamise õigust on EIÕK artikli 10 kohaselt võimalik piirata vaid seaduses sätestatud juhtudel EIÕK artikli 10 lõikes 2 nimetatud eesmärki silmas pidades tingimusel, et sellise eesmärgi saavutamine on demokraatlikus ühiskonnas vajalik. AIKOS veebilehel olev teave oli otseselt seotud kaebaja sooviga omandada haridust. Hariduse omandamine on vajalik kaebaja rehabilitatsiooniks ja ühiskonda reintegreerimiseks. 


EIK selgitas, et juurdepääsu võimaldamine AIKOS veebilehele on ka oluliselt tõhusam võrreldes sellega, et kaebaja teeks palju päringuid haridus- ja teadusministeeriumile. Lisaks on AIKOS veebilehe sisu ja õppeprogrammide teave ajas muutuv. Seega ei olnud EIK hinnangul juurdepääsu piiramine AIKOS veebilehele antud juhul demokraatlikus ühiskonnas vajalik, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artiklit 10. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 10 rikkumine;


2. EIÕK leidis, et rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav õiglane hüvitis kaebaja mittevaralise kahju hüvitamiseks.


-----


Sõnavabadusse sekkumise uurimisel tuleb võtta arvesse vaieldavate väidete iseloomu ning seda, kas vaieldaval tõlgendusel on mõistlik alus. 


Zybertowicz vs Poola, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 59138/10


Asjaolud 


Kaebaja vastu esitati hagi, milles taotleti, et kaebaja vabandaks üleriikliku levikuga päevalehes avaldatud väite eest. Kaebajat kohustati avaldama ajalehes vabandus, maksma u 2 380 eurot heategevusele ning tasuma menetluskulud. 


Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 10 (sõnavabadus) rikkumise tuvastamiseks väites, et siseriiklike kohtute seisukohad rikkusid tema sõnavabadust. 


EIK-i seisukohad 


EIÕK artikli 10 kohaselt on sõnavabadust võimalik piirata vaid seaduses sätestatud juhtudel EIÕK artikli 10 lõikes 2 nimetatud eesmärki silmas pidades. Samuti tingimusel, et selle eesmärgi saavutamine on demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Siseriiklikud võimud peavad saavutama õiglase tasakaalu EIÕK artiklis 10 sätestatud sõnavabaduse kaitse ning EIÕK artikli 8 kaitsealasse kuuluva maine kaitse vahel. EIK kinnitas oma varasemalt avaldatud seisukohta, mille kohaselt peavad ajakirjanikud, publitsistid ja teised avaliku elu tegelased taluma suuremat nende vastu suunatud kriitikat. EIK märkis, et vaidluse all olev seisukoht seondus avaliku huviga ning viitas, et EIÕK artikli 10 lõike 2 alusel on avalike huvide olemasolul sõnavabaduse kitsendamine piiratud. EIK praktika kohaselt tuleb sõnavabadusse sekkumise uurimisel võtta arvesse kahtluse alla seatud väidete iseloomu. EIK märkis, et riive proportsionaalsuse hindamisel on kriitilise tähtsusega see, kas vaieldaval tõlgendusel on mõistlik alus. Kaasuse asjaoludest tulenevalt leidis EIK, et käesoleval juhtumil ei olnud kaebaja sõnavabaduse piiramine EIÕK artikli 10 lõike 2 mõttes demokraatlikus ühiskonnas vajalik. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 10 rikkumine; 


2. EIK määras 3 915 eurot varalise kahju hüvitamiseks, 2 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ning 3 508 eurot kulude katteks.


-----


Sõnavabaduse piiramine on õigustatud olukorras, kus isiku faktilisel väitel puudub alus. 


Zybertowicz vs Poola (nr 2), kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 65937/11


Asjaolud 


Kaebaja vastu esitati hagi, milles taotleti, et kaebaja vabandaks üleriikliku levikuga päevalehes avaldatud seisukoha eest. Siseriiklikud kohtud kontrollisid esitatud väite tõele vastavust ning leidsid, et kaebaja väide oli ebatõene, kuna puudusid otsesed tõendid. Kaebajat kohustati avaldama ajalehes vabandus, maksma u 2 380 eurot heategevusele ning tasuma menetluskulud. 


Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 10 (sõnavabadus) rikkumise tuvastamiseks väites, et siseriiklike kohtute seisukohad rikkusid tema sõnavabadust. 


EIK-i seisukohad 


EIÕK artikli 10 kohaselt on sõnavabadust võimalik piirata vaid seaduses sätestatud juhtudel EIÕK artikli 10 lõikes 2 nimetatud eesmärki silmas pidades. Samuti tingimusel, et selle eesmärgi saavutamine on demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Siseriiklikud võimud peavad saavutama õiglase tasakaalu EIÕK artiklis 10 sätestatud sõnavabaduse kaitse ning EIÕK artikli 8 kaitsealasse kuuluva maine kaitse vahel. EIK hinnangul oli antud juhtumil tegemist fakti väitega. Isegi sellistel väidetel, mis esitatakse laiema debati või avalikku huvi käsitleva teema kontekstis, peab olema kindel faktiline baas. Eelnevast tulenevalt leidis EIK, et käesoleval juhtumil oli kaebaja sõnavabaduse piiramine EIÕK artikli 10 lõike 2 mõttes demokraatlikus ühiskonnas vajalik. 


Resolutsioon 


EIÕK artiklit 10 ei ole rikutud.


-----


Selleks, et eristada faktilist väidet väärtushinnangust, tuleb arvesse võtta kaasuse asjaolusid, väidete üldist tooni ning seda, kas teema seondub avaliku huviga. 


 Tavares de Almeida Fernandes ja Almeida Fernandes vs Portugal, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 31566/13


Asjaolud 


Kaebajad on Portugali abielupaar. Hr Fernandes avaldas lehes juhtkirja pealkirjaga „Ämbliku strateegia“, milles käsitles kohtuniku N. N. ülemkohtu presidendiks valimist. N. N. algatas kaebajate vastu hagi seoses laimamisega väites, et artikkel rikkus tema mainet. Lõpliku siseriikliku kohtuotsusega mõisteti kaebajatelt N. N. kasuks välja 60 000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis. 


Kaebajad esitasid avalduse EIK-le EIÕK artikli 10 (sõnavabadus) rikkumise tuvastamiseks väites, et siseriiklike kohtute otsused rikkusid nende sõnavabadust ning et väljamõistetud hüvitis oli ebaproportsionaalne. 


EIK-i seisukohad 


EIK rõhutas vajadust eristada fakte väärtushinnangutest. Faktide olemasolu on lihtsasti tõestatav, ent väärtushinnangutel puudub otsene tõestus. Väärtushinnangute puhul sõltub sekkumise proportsionaalsus sellest, kas väärtushinnangutel on piisav faktiline alus. Juhul, kui piisav faktiline alus puudub, võib väärtushinnang olla liialdatud. Selleks, et eristada faktilist väidet väärtushinnangust, tuleb arvesse võtta kaasuse asjaolusid ja väidete üldist tooni. Seejuures tuleb silmas pidada, et avaliku huviga seonduvates asjades esitatud väited on pigem käsitletavad väärtushinnangutena. Juhul, kui ajakirjanik käsitleb avaliku huviga seotud küsimust, on otsustav, kas ajakirjanik tegutses professionaalselt ja heas usus. 


EIK hinnangul oli käesolevas kaasuses tegemist teemaga, mille vastu oli suur avalik huvi. Võttes arvesse artikli üldist sisu ja vaieldavate väidete konteksti, leidis EIK, et vaieldavate väidete osas oli tegemist väärtushinnangutega. Kaebaja väited põhinesid tema vestlustel erinevate kohtusüsteemi kuuluvate isikutega, teistel N. N.-st kirjutatud artiklitel ning meedias üleüldiselt esitatud kriitikal. Seega oli kaebaja väidetel piisav faktiline alus ning esitatud väited jäid lubatava kriitika ja liialduse piiridesse. 


Eeltoodust tulenevalt asus EIK seisukohale, et antud kaasuses ei olnud sõnavabaduse piiramine EIÕK artikli 10 mõttes demokraatlikus ühiskonnas vajalik. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 10 rikkumine esimese kaebaja osas; 


2. EIÕK leidis, et rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav õiglane hüvitis esimese kaebaja mittevaralise kahju hüvitamiseks. EIK määras 9 400 eurot kulude katteks.


-----


Maine kahjustamise ja sõnavabaduse vahelise tasakaalu leidmisel tuleb hinnata kaasuse konteksti, avaliku huvi olemasolu ja artikli autori kavatsusi. 


Kapsis ja Danikas vs Kreeka, kohtuotsus 19.01.2017, avaldus nr 52137/12


Asjaolud 


Teine kaebaja avaldas 2004 ajalehes artikli, milles käsitleti näitleja P.M. määramist kultuuriministeeriumi teatrite osakonna toetuste jagamise nõukokku. Esimene kaebaja oli sel ajal ajalehe peatoimetaja. P.M. esitas hagi kaebajate ja ajalehte väljaandva äriühingu vastu ning nõudis solvamise eest kahju hüvitamist. Siseriiklik kohus otsustas, et kolm kostjat pidid solidaarselt maksma P.M.-le kahju hüvitamiseks 30 000 eurot.


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 (sõnavabadus) rikkumise tuvastamiseks.


EIK-i seisukohad 


EIK leidis, et siseriiklikud võimud ei esitanud asjakohaseid ja piisavaid põhjendusi õigustamaks hüvitise väljamõistmist kaebajatelt. EIK hinnangul ei olnud kohaldatud sanktsioon selle kohaldamise eesmärki silmas pidades proportsionaalne. Siseriikliku kohtu otsus ei tulenenud „tungivast sotsiaalsest vajadusest“ ning ei olnud seetõttu demokraatlikus ühiskonnas vajalik.


EIK lisas, et kaebajad loeti solidaarselt kahjuhüvitise eest vastutavaks ilma, et siseriiklik kohus oleks hinnanud nende finantsseise. EIK juhtis tähelepanu asjaolule, et selliste sanktsioonide kohaldamine heidutab paratamatult ajakirjanikke avaliku huviga seotud teemadel kaasa rääkimast. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 10 rikkumine; 


2. EIK määras kummalegi kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot ja esimesele kaebajale kulude katteks 1 500 eurot.





EIÕK artikkel 14 – diskrimineerimise keelamine 


Ameerika Ühendriikide kodanikele kehtestatud keeld Venemaalt laste lapsendamisele oli ebaseaduslik diskrimineerimine. 


A.H. jt vs Venemaa, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 6033/13; 8927/13; 10549/13; 12275/13; 23890/13; 26309/13; 27161/13; 29197/13; 32224/13; 32331/13; 32351/13; 32368/13; 37173/13; 38490/13; 42340/13; 42403/13


Asjaolud 


2010-2012 alustasid Ameerika Ühendriikide (USA) kodanikest kaebajad menetlusi Venemaalt laste lapsendamiseks. 21.12.2012 võttis Venemaa riigiduuma vastu seaduse, mis keelas USA kodanikel Venemaalt laste lapsendamise. Seadus jõustus 01.01.2013. Kõik menetlused, kus ei olnud 01.01.2013 seisuga lõplikku lapsendamisotsust langetatud, lõpetati. 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) rikkumise tuvastamiseks väites, et lapsendamise keelu kohaldamine oli ebaseaduslik ja ebaproportsionaalne perekonnaelu õiguse riive. Kaebajad rõhutasid, et nad olid jõudnud lapsendamisprotsessi lõpufaasi ning olid saavutanud lastega juba sideme. Kaebajad tuginesid ka EIÕK artiklile 14 (diskrimineerimise keelamine) koosmõjus EIÕK artikliga 8 väites, et lapsendamise keeld diskrimineeris neid rahvuse alusel. Kaebajate hinnangul esines samuti EIÕK artikli 3 (piinamise keelamine) riive, kuna suurem osa lapsi vajasid eriravi ning lapsendamise mitte võimaldamisega võeti lastelt ära sellise eriravi kasutamise võimalus. 


EIK-i seisukohad 


Venemaa seadused võimaldasid enne vaidlusaluse seaduse vastuvõtmist riigipiiride ülest lapsendamist kõikide rahvuste poolt võrdsetel alustel. Et viidatud seadusega keelati Venemaalt laste lapsendamine vaid USA kodanike poolt, koheldi USA kodanikke võrreldes teiste võõramaalastega erinevalt. 


EIK leidis, et USA kodanike ja teiste võõramaalaste erinev kohtlemine oli ebaproportsionaalne ja diskrimineeriv. 


EIK juhtis tähelepanu keelu kehtestamise äkilisusele. Antud juhtumil olid kaebajad jõudnud lapsendamisprotsessi lõppetappi, mil oli tekkinud juba emotsionaalne side tulevaste kasuvanemate ja laste vahel. Arvestades lapsendamisprotsessi alguses kehtinud seadusandlust, olid kaebajad õigustatud eeldama, et nende juhtumeid käsitletakse erijuhtumitena. Selle asemel lõpetati seadusega, mis jõustus vaid 10 päeva pärast selle vastuvõtmist, järsult kõik pooleliolevad lapsendamismenetlused. Venemaa võimud ei suutnud EIK-le esitada mõjuvaid põhjuseid, miks oli vajalik kehtestada kõikidele USA kodanikele tagasiulatuva ja diskrimineeriva mõjuga blanketne keeld, mis ei arvestanud käimasolevate menetluste seisu ega üksikjuhtumite asjaolusid. 


Eeltoodust tulenevalt rikkus Venemaa EIÕK artiklit 14 koosmõjus EIÕK artikliga 8. 


Kuivõrd EIK tuvastas EIÕK artikli 14 rikkumise koosmõjus EIÕK artikliga 8, ei pidanud EIK vajalikuks kindlaks teha, kas EIÕK artiklit 8 oli rikutud ka eraldiseisvalt. 


EIK tuvastas Venemaa võimude poolt kõikide laste kohta esitatud teabe alusel, et lapsed said ka Venemaal asjakohast ravi. Seega ei tõstatanud kaasus küsimusi EIÕK artikli 3 alusel, mistõttu oli avaldus selles osas vastuvõetamatu. 


Resolutsioon 


1. Eemaldada kohtuasjade nimekirjast kahe kaebaja avaldused (avalduste tagasivõtmise tõttu); 


2. EIÕK artikli 14 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 8; 


3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks igale paarile 3 000 eurot ning kulude katteks igale paarile 600 USA dollarit (välja arvatud kahe kaebaja osas.





EIÕK artikkel 35 – vastuvõetavuse kriteeriumid 


Kaebaja on kohustatud EIK-i teavitama igast asjaolust, mis on avalduse läbivaatamisel oluline. 


Vidu jt vs Rumeenia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 9835/02


Revisjon 


Asjaolud 


21.02.2008 kohtulahendiga tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) ja 1. protokolli artikli 1 (omandi kaitse) rikkumise, kuna Rumeenia ei olnud viinud täide siseriikliku kohtu otsust, millega tunnistati kaebajad seitsme maatüki omanikeks. Seoses esialgsete kaebajate surmaga astusid nende pärijad menetlusse. 10.06.2014 kohtulahendiga kohustas EIK Rumeeniat lõplikku siseriiklikku kohtuotsust täitma ning määras, et selle täitmata jätmise korral peab Rumeenia kaebajatele ühiselt maksma 230 000 eurot varalise kahju hüvitamiseks. Ühtlasi määras EIK kaebajatele ühiselt 4 700 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. 


Rumeenia valitsus palus 21.02.2008 ja 10.06.2014 kohtulahendeid revideerida, sest kaebajad olid saanud osade maade omanikeks enne lahendite tegemist. 


EIK-i seisukohad 


EIK märkis, et ebatäielik ja seega eksitav informatsioon on käsitletav kaebeõiguse kuritarvitamisena. EIK viitas Kohtu reegli nr 47 lõikele 6, mille kohaselt on kaebajal kohustus teavitada kohut igast asjaolust, mis on avalduse läbivaatamisel oluline. EIK leidis, et kaebajad jätsid kohtu teadlikult teavitamata uuest tekkinud olukorrast. 


Eeltoodust tulenevalt vaatas EIK eelnevad otsused ümber Kohtu reegli nr 80 alusel. Kaebajate avaldus loeti mittevastuvõetavaks EIÕK artikli 35 lõike 3 alusel. 


Resolutsioon 


1. Revideerida 21.02.2008 ja 10.06.2014 otsused; 


2. Tunnistada avaldus mittevastuvõetavaks.





EIÕK artikkel 37 – kaebuste kustutamine 



EIK eemaldas kohtuasjade nimekirjast surnud kaebaja avalduse. 


Ciorcan jt vs Rumeenia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 29414/09; 44841/09


Revisjon 


Asjaolud 


27.01.2015 kohtulahendiga tuvastas EIK EIÕK artiklite 2, 3 ja 14 rikkumised seoses kaebajate väärkohtlemisega ametnike poolt ning tõhusa uurimise puudumisega. EIK määras kaebajatele mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 6 000 kuni 7 500 eurot. Valitsus palus 27.01.2015 kohtulahendit revideerida, sest üks kaebajatest suri enne EIK otsuse tegemist. 


EIK-i seisukohad 


Kuivõrd surnud kaebaja võimalikud pärijad ega lähisugulased ei väljendanud soovi menetluse jätkamiseks, vaatas EIK eelneva otsuse ümber ning eemaldas surnud kaebaja avalduse kohtuasjade nimekirjast Kohtu reegli nr 80 alusel.


Resolutsioon 


1. Revideerida 27.01.2015 otsus ühe kaebaja osas; 


2. Eemaldada kohtuasjade nimekirjast ühe kaebaja avaldus.





EIÕK artikkel 41 – õiglane hüvitis 


Pärijal on võimalik astuda EIK menetlusse. 


Kulyuk jt vs Venemaa, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 47032/06; 6415/07; 39249/08; 39251/08


Revisjon 


Asjaolud 


08.12.2015 kohtulahendiga tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise. Kaebajatele määrati varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks igaühele 5 000 eurot ja ühele kaebajale kulude katteks 2 067 Vene rubla. 


Ühe kaebaja tütar palus 08.12.2015 kohtulahendit revideerida, kuna tema ema suri enne kohtulahendi tegemist. Kaebaja tütar oli ema pärija ja seega õigustatud saama tema emale väljamõistetud summad. 


EIK-i seisukohad 


EIK vaatas eelneva otsuse ümber Kohtu reegli nr 80 alusel. EIK otsustas 08.12.2015 kohtulahendis surnud kaebajale väljamõistetud summad määrata tema pärijale. 


Resolutsioon 


1. Revideerida 08.12.2015 otsus surnud kaebaja osas; 


2. EIK määras surnud kaebaja pärijale varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks kokku 5 000 eurot ja kulude katteks 2 067 Vene rubla.





EIÕK 1. protokolli artikkel 1 – vara kaitse 


Uimastikaubanduses kasutatud heausksele kolmandale isikule kuuluva sõiduki konfiskeerimine piirab ebaproportsionaalselt sõiduki omaniku erahuvisid. 


B.K.M. Lojistik Tasimacilik Ticaret Limited Sirketi vs Sloveenia, kohtuotsus 17.01.2017, avaldus nr 42079/12


Asjaolud 


Kaebaja on Türgi äriühing. 2008 leidsid Sloveenia tolliametnikud kaebaja veoauto läbiotsimisel pakid, milles arvati olevat heroiinSiseriikliku kohtu lõplikus otsuses leiti, et asjakohane siseriiklik seadusandlus näeb ette uimastikaubanduses kasutatud sõidukite kohustusliku konfiskeerimise sõltumata sõidukiomaniku heast usust. Veoauto pandi 2009 oksjonile ja müüdi väidetavalt kaebajale. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks väites, et veoauto konfiskeerimine oli ebaseaduslik ja ebaproportsionaalne. 


EIK-i seisukohad 


EIKi kohtupraktika kohaselt on EIÕK 1. protokolli artiklis 1 toodud varaliste õiguste piiramine õiguspärane siis, kui piirang on sätestatud seadusega ja piirangul on üks või mitu legitiimset eesmärki. Lisaks peab olema tagatud mõistlik tasakaal kasutatud meetmete ja nende meetmetega taotletava legitiimse eesmärgi vahel. Seega tuleb varaliste õiguste piiramisel kaaluda nii avalikke huvisid kui ka asjassepuutuvate isikute erahuvisid. Seejuures tuleb huvide kaalumisel arvestada muuhulgas ka vara omaniku käitumist. 


EIK hinnangul nõuab uimastitega seotud kuritegude vähendamine ja seeläbi inimeste elu ja tervise kaitsmine otsustavate sammude astumist. See ei tohi EIK arvates aga kaasa tuua märkimisväärset koormat kolmandatele isikutele, kellele kuritegude toimepanemisega seotud vara kuulub. 


Eeltoodust tulenevalt jõudis EIK järeldusele, et kaebaja veoauto kohustusliku konfiskeerimisega ei võetud piisavalt arvesse kaebaja huvisid. Kaebajale pandud koormis oli ülemäärane. 


Resolutsioon (häältega 6:1) 


1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine; 


2. EIK määras 14 490 eurot varalise kahju hüvitamiseks ja 7 000 eurot kulude katteks. 


Eriarvamus 


Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul ei ole käesolev lahend kooskõlas EIK varasemate lahenditega sarnastes asjades. Eriarvamusele jäänud kohtunik viitab, et varasemas praktikas on EIK jätnud riikidele suurema kaalumisruumi valimaks tõsiste kuritegudega võitlemiseks vajalikud vahendid.


-----


Kohalikul omavalitsusel tuleb täita siseriikliku kohtu jõustunud kohtuotsus. 


Stamova vs Bulgaaria, kohtuotsus 19.01.2017, avaldus nr 8725/07


Asjaolud 


Siseriiklikud kohtud otsustasid 2003, 2005 ja 2008 lõplike ja siduvate otsustega, et KOV peab kaebaja suhtes alustama poe erastamisprotsessi. Kohtuotsuseid ei ole siiani täidetud. 


Kaebaja esitas 2011 kohtule kahju hüvitamise nõude, mis jäeti lõpliku kohtuotsusega rahuldamata. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 (vara kaitse) ja EIÕK artikli 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) rikkumise tuvastamiseks väites, et KOV ei täitnud kolme lõplikku kohtuotsust, millega kohustati poodi kaebajale müüma. Kaebaja väitis samuti, et tal puudusid tõhusad õiguskaitsevahendid riigilt või KOV-lt kahjuhüvitise saamiseks. 


EIK-i seisukohad 


EIK on varasemalt korduvalt käsitlenud üldiseid põhimõtteid seoses lõplike kohtuotsuste mittetäitmisega või mittetähtaegse täitmisega. Nende põhimõtete kohaselt võib siduva kohtuotsuse mittetäitmine kujutada endast EIÕK artikli 6 rikkumist. EIK selgitas, et „nõue“ võib moodustada „vara“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. 


EIK leidis, et kaebajal oli legitiimne ootus, et talle pakutakse kõnealuse poe ostmist erastamisseaduses sätestatud eelistingimustel. Kaebajal oli „vara“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. 


KOV oli kohustatud kohtute otsuseid täitma, ent ei teinud seda. 


EIK hinnangul ei järginud Bulgaaria kõrgeim kohtuinstants antud asjas õiguskindluse põhimõtet. Kohus hindas kahju hüvitamise nõude lahendamisel uuesti küsimust, kas kaebajal oli õigus taotleda poe ostmist erastamise eelistingimustel, ehkki sama küsimus oli jõustunud kohtuotsusega juba lahendatud. Lisaks esinesid Bulgaaria ülemkohtu menetluses ka muud puudused. 


Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et olemasolev ja kasutatud õiguskaitsevahend ei heastanud EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumist. 


Resolutsioon 


1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine; 


2. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK 1. protokolli artikliga 1; 


3. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 25 000 eurot, 5 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kulude katteks 7 836 eurot.


-----


Lubjakivi kaevandamisega seotud majanduslikud huvid on käsitletavad varana EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. 


Werra Naturstein GmbH & Co Kg vs Saksamaa, kohtuotsus 19.01.2017, avaldus nr 32377/12


Asjaolud 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks väites, et kaevandust läbiva maantee ehitamine tõi kaebajale kaasa ülemäärase finantskoormuse. 


EIK-i seisukohad 


Lubjakivi kaevandamisega seotud majanduslikud huvid on käsitletavad varana EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Selle alla kuuluvad nii kaevandusluba kui ka tehase, masinapargi ja hoonete käitlemine seoses lubjakivi kaevandamise ning töötlemisega. Käesoleval juhul takistas maantee ehitamine kaevandamist. 


Ehkki kaebaja omas kaevandusluba, ei saanud seda kasutada. Samuti ei saanud kaebaja kaevanduse omanikuna tehast, masinaparki, teid ja hooneid kasutada, kuna lubjakivi töötlemine peab toimuma kaevanduse kõrval. Seega esines asjas vara kasutamise kontrolli riive. 


Siseriiklikus õiguses sätestatud hüvitise saamise tingimused on olulised hindamaks, kas vaidlustatav meede tagab vajaliku õiglase huvide tasakaalu. Hüvitise saamise tingimused ei tohi panna isikule ebaproportsionaalset koormust. Hüvitise maksmisest keeldumine EIÕK 1. protokolli artikli 1 alusel on lubatav vaid erandkorras. EIK hinnangul puudusid käesolevas asjas erandlikud asjaolud, mis võiksid olla aluseks hüvitise maksmisest täielikule keeldumisele. 


Resolutsioon 


1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;


2. EIK leidis, et EIÕK artikli 41 kohaldamist ei olnud otsuse tegemisel võimalik otsustada ja lükkas EIÕK artikli 41 alusel otsuse tegemise edasi.