Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 23.-29. jaanuar 2017

EIÕK artikkel 2 – õigus elule 


Võimud peavad võtma kasutusele vajalikud meetmed, et kaitsta sõjaväeteenistuses oleva enesetapumõtetega sõduri elu. 


Cengiz ja Saygıkan vs Türgi, kohtuotsus 24.01.2017, avaldus nr 26754/12


Asjaolud 


9 kaebajat esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 (õigus elule) rikkumise tuvastamiseks seoses nende sugulase surmaga sõjaväeteenistuses ja tõhusa uurimise läbi viimata jätmisega. Seejuures oli kriminaalmenetluses ja haldusuurimises tuvastatud, et kaebajate sugulane oli sooritanud enesetapu oma teenistusrelvaga.


EIK-i seisukoht 


Selleks, et kontrollida, kas võimud kaitsesid kaebajate sugulase elu tema enda eest, tuli hinnata, kas sõjaväevõimud teadsid, et kaebajate sugulase elule oli tõsine oht. Kui jah, siis tuleb hinnata, kas nad tegid kõik endast oleneva, et ohtu ennetada. 


Käesolevas asjas olid sõjaväevõimud teadlikud kaebajate sugulase vaimsetest probleemidest ja enesetapumõtetest ning nimetatud info sisaldus tema isikutoimikus. 


Kui kaebajate sugulane viidi üle uude teenistuskohta, ei edastatud sinna tema isikutoimikut. Sellest lähtuvalt ei oldud tema uues teenistuskohas teadlikud kaebajate sugulase psühholoogilistest probleemidest ning tema suhtes ei võetud tarvitusele psühhiaatri poolt ette nähtud meetmeid. 


EIK leidis, et eelkirjeldatud hooletus ja sõjaväesisene puudulik suhtlus tõi kaasa olukorra, mis viis kaebajate sugulase enesetapuni. Kaebajate sugulasele ei võimaldatud psühhiaatri poolt ette nähtud psühhiaatriliste järelhindamiste toimumist ning talle väljastati enesetapukalduvusest hoolimata teenistusrelv. Eelnevast tulenevalt jõudis EIK seisukohale, et riik ei täitnud oma positiivset kohustust kaebajate sugulase elu kaitsmisel kohustusliku sõjaväeteenistuse ajal. Seetõttu esineb EIÕK artikli 2 rikkumine sisulisest aspektist. 


EIK leidis, et kaebajate sugulase surma uurimine oli piisavalt põhjalik ja sõltumatu ning kaebajad olid menetlusse vajalikus ulatuses kaasatud. Seetõttu ei esine EIÕK artikli 2 rikkumist menetluslikust aspektist. 


Resolutsioon (häältega 6:1);


1. EIÕK artikli 2 rikkumine sisulisest aspektist; 


2. EIK määras kaebajatele ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot ja kulude katteks 2 000 eurot.


Eriarvamus


Eriarvamusele jäänud kohtunik nõustus küll lahendis kohaldatud põhimõtetega, ent leidis, et lahendi tegemisel hinnati asjas olnud tõendeid vääralt.







EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine


 Uurimisasutus peab väärkohtlemise väidete uurimisel kõrvaldama olemasolevate tõendite pinnalt tekkinud vastuolud. 


 Leonov vs Ukraina, kohtuotsus 26.01.2017, avaldus nr 10543/03


Asjaolud 


 Kaebaja väitel väärkohtlesid politseinikud teda vahi all oldud aja kestel. Prokuratuur keeldus kaebaja väärkohtlemise väidete osas kriminaaluurimist alustamast. Prokuratuur ei alustanud ametlikku kriminaalmenetlust ka siis, kui kohus kohustas prokuratuuri kriminaaluurimist läbi viima. 


Kriminaalmenetluse kestel taotles kaebaja vähemalt neljal korral enda vahi alt vabastamist. Kohtud otsustasid ilma põhjendusi esitamata, et kaebaja tuli jätta vahi alla. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et politsei ja uurija väärkohtlesid teda ning tema vastavate väidete uurimine ei olnud tõhus. Kaebaja tugines ka EIÕK artikli 5 lõikele 4 väites, et kohtud ei hinnanud tema vabastamise taotluste lahendamisel tema kinnipidamise seaduslikkust. 


EIK-i seisukohad 


EIK märkis, et siseriiklikud kohtud omistasid kaebaja väidetele piisavalt kaalu, et otsustada kriminaaluurimise algatamine. Uurimisasutus ei viinud aga sellegipoolest läbi täiemahulist uurimist. Lisaks oli uurimisasutuse tegevuses ka muid puudujääke, eelkõige hindas prokuratuur tõendeid valikuliselt. EIK lisas, et osasid meetmeid, mille võtmist prokuratuurilt võis eeldada, oli võimalik kasutada vaid ametliku kriminaalmenetluse raames. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK, et siseriiklikud võimud ei viinud läbi kohest ja põhjalikku uurimist seoses kaebaja väidetega väärkohtlemise kohta. Seetõttu oli rikutud EIÕK artiklit 3 menetluslikust aspektist. 


Võttes arvesse EIK käsutuses oleva teabe ei saanud EIK „väljaspool mõistlikku kahtlust“ järeldada, et kaebaja vigastused oleksid tekitatud riigiametnike poolt. Seega ei esinenud EIÕK artikli 3 rikkumist sisulisest aspektist. 


EIK märkis, et kaebaja vabastamise taotlused vaadati läbi umbes 9 kuud pärast seda, kui kaebaja vastavad taotlused esitas. EIK on varasemalt leidnud, et isegi kiiremini aset leidnud kinnipidamise seaduslikkuse ülevaatamise protsessid ei ole olnud kooskõlas kiire kohtumenetluse nõudega EIÕK artikli 5 lõike 4 mõttes. Lisaks ei käsitlenud siseriiklikud kohtud oma otsustes kaebaja väiteid. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist; 


2. EIÕK artiklit 3 ei ole sisulisest aspektist rikutud; 


3. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine; 


4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 000 eurot.


-----


Venemaa on korduvalt andnud isikuid õigusvastaselt Usbekistanile välja. 


Khamidkariyev vs Venemaa, kohtuotsus 26.01.2017, avaldus nr 42332/14


Asjaolud 


Kaebaja on Usbekistani kodanik, kes põgenes Usbekistanist 2010 detsembris Venemaale. 2011 mõisteti kaebaja Usbekistanis in absentia süüdi usulise äärmuslusega seotud kuritegudes. 2014 juunis rööviti kaebaja Moskvast. Kaebaja anti väidetavalt FSB ohvitseride poolt üle Usbekistani ametnikele ning kaebaja toimetati lennukiga Usbekistani, kus ta vahistati. 


 Kaebaja väitel Usbekistani ametnikud piinasid ja väärkohtlesid teda 2 kuu pikkuse kohtueelses kinnipidamise ajal. 2014 novembris mõisteti kaebaja süüdi. Kaebaja viibib hetkel Usbekistani vanglas. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse tuginedes eelkõige EIÕK artiklile 3 (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keeld). Kaebaja kurtis, et tema salajane Usbekistani viimine sai toimuda vaid Venemaa võimude aktiivsel või passiivsel osavõtul ning et Venemaa võimud ei viinud tema röövimise osas läbi tõhusat uurimist. 


EIK-i seisukohad 


EIK osundas oma varasemale praktikale, mille kohaselt ei saa isiku vägivaldne toimetamine lennukiga Venemaalt EIÕK lepinguosaliseks mitteolevasse riiki toimuda Venemaa võimude teadmata ja passiivse või aktiivse kaasaaitamiseta. Eelnevast tulenevalt leidis EIK, et Venemaa võimud kannavad otsese või kaudse osaluse kaudu vastutust kaebaja vägivaldses toimetamises Venemaalt Usbekistani. 


EIK märkis, et viimasel ajal on EIK menetluses olnud mitu suhteliselt sarnast juhtumit, kus on tõusetunud küsimused EIÕK artikli 3 rikkumisest seoses isikute kadumisega Venemaa territooriumilt, kui isikuid on süüdistatud poliitilistes või usulistes kuritegudes Usbekistanis või Tadžikistanis. Nimetatud asjades on EIK viidanud, et Venemaa võimud kannavad tõendamiskoormust näitamaks, et kaebajate kadumine ei olnud tingitud Venemaa võimude kaudsest või otsesest osalusest. Antud asjas väitis Venemaa, et tema ametnikud ei olnud kaebaja röövimisega seotud, ent ei suutnud esitatud väidet tõendada. Seetõttu leidis EIK, et Venemaa on kaebaja kadumise eest vastutav, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artiklit 3 sisulisest aspektist. 


Kaebaja röövimise osas alustati kriminaaluurimist. Ehkki Venemaa valitsus rikkus EIÕK artiklis 38 toodud kohustust luua kohased tingimused kaebuse läbivaatamiseks EIK-s, oli EIK-l võimalik tuvastada olemasoleva teabe pinnalt uurimise läbiviimises tõsiseid puudujääke. Esiteks alustati kriminaaluurimist kuu aega pärast röövimise toimumist. Teiseks peatati ja uuendati 2014 juulist 2015 aprillini uurimine vähemalt neljal korral, seejuures ei suutnud EIK tuvastada selle põhjuseid. Olemasolevad andmed viitasid, et uurimine oli formaalne, mitte sisuline. Kolmandaks leidis EIK, et asjaolu, et siseministeerium ja FSB ei vastanud politsei järelepärimistele viitab sellele, et Venemaa võimudel puudus siiras soov põhjaliku uurimise teostamiseks. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK, et uurimine ei olnud põhjalik ega piisavalt küllaldane, millega rikuti EIÕK artiklit 3 ka menetluslikust aspektist. 


Resolutsioon 


1. Venemaa ei täitnud EIÕK artikli 38 kohast kohustust luua kohased tingimused kaebuse läbivaatamiseks; 


2. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist; 


3. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist; 


4. EIÕK artiklit 34 ei ole rikutud; 


5. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 19 500 eurot.


-----


Võimud on kohustatud isiku riigist väljasaatmisel hindama isiku väärkohtlemise riski sihtriigis. 


X vs Šveits, kohtuotsus 26.01.2017, avaldus nr 16744/14


Asjaolud 


Kaebaja on tamili päritoluga Sri Lanka kodanik. Kaebaja ja tema abikaasa taotlesid esmakordselt Šveitsilt varjupaika 2009 mais viidates, et nad olid Sri Lankal poliitilise tagakiusamise ohvriteks. Šveitsi võimud lükkasid kaebaja ja tema abikaasa varjupaigataotlused tagasi ja otsustasid nende väljasaatmise Sri Lankasse. 2013 augustis saadeti abielupaar ja nende kaks last Sri Lankasse. Kaebaja viidi kaebaja vanglasse, kus teda väärkoheldi. Kaebaja vabastati vanglast 2015 aprillis ning kaebaja taotles Šveitsi viisat. Kaebaja taotlus kiideti heaks ja kaebaja saabus Šveitsi lõpus. Kaebaja esitas uue varjupaigataotluse, mis kiideti 2015 juunis heaks. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keeld) rikkumise tuvastamiseks väites, et Šveitsi võimud ei võtnud tema väljasaatmisel piisavalt arvesse riski, mille kohaselt võis kaebajale Sri Lankas osaks saada ebainimlik kohtlemine. Kaebaja väitel väärkohtlesid Sri Lanka võimud teda vangistuse ajal. 


EIK-i seisukohad


EIK leidis, et Šveitsi võimud ei olnud kaebaja olukorda piisavalt heastatud, kuna kaebajale ei määratud hüvitist aset leidnud rikkumise eest. Valitsus ei suutnud ka tõendada, et taoline hüvitis oleks määratud, kui kaebaja oleks seda taotlenud. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebajale ei heastatud EIÕK artikli 3 rikkumist piisavalt ning ta oli endiselt EIÕK artikli 3 mõttes kannatanu. 


EIK märkis, et kaebaja väljasaatmise ajal pidid Šveitsi võimud olema teadlikud riskist, et kaebaja ja tema perekonna suhtes võidakse Sri Lankas kasutada EIÕK artikliga 3 vastuolus olevat kohtlemist. Kaebaja oli ise esitanud Šveitsi võimudele teabe selle kohta, kuidas teda oli varasemalt Sri Lankas võimude poolt väärkoheldud. Lisaks olid Šveitsi võimud teadlikud analoogsest juhtumist, kus teine tamil saadeti Sri Lankasse kuu enne kaebajat ning keda väärkoheldi Sri Lankal selliselt, et ta vajas haiglaravi. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et Šveitsi võimud ei täitnud kaebaja esimese varjupaigataotluse lahendamisel EIÕK artiklist 3 tulenevaid kohustusi. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 3 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 30 000 eurot ja kulude katteks 4 770 eurot.





EIÕK artikkel 6 – õigus õiglasele kohtumenetlusele 


Serbia peab tagama siseriikliku kohtu otsuse täitmise. 


Nikolić jt vs Serbia, kohtuotsus 24.01.2017, avaldus nr 9235/11


Asjaolud 


Serbia siseriiklik kohus otsustas 26.01.2006, et kaebajatele tuleb maksta sundvõõrandatud maade eest kahjuhüvitised. Viidatud otsust ei ole senini täidetud. 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse seoses Serbia suutmatusega täita nende kasuks tehtud kohtuotsust. Kaebajate hinnangul puudus sellega seoses ka tõhus õiguskaitsevahend.


EIK-i seisukohad 


EIK on sarnastes kaasustes korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 ja/või EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisi (nt R. Kačapor jt vs Serbia, Crnišanin jt vs Serbia). EIK hinnangul puudus käesolevas asjas alus jõuda teistsugusele seisukohale kui analoogsetes asjades. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine; 


2. EIK määras, et Serbia peab täitma siseriikliku kohtu 26.01.2006 otsuse ning maksma oma vahenditest kaebajatele kohtuotsuses määratud summad.


-----


Kohtukutse tuleb menetlusosalisele kätte toimetada selliselt, et kohtukutse kättesaamine oleks tõendatav. Kohus peab kontrollima, kas istungilt puuduvat kohtumenetluse poolt on istungist kohaselt teavitatud. 


Fridman vs Leedu, kohtuotsus 24.01.2017, avaldus nr 40947/11


Asjaolud 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtulikule arutamisele) rikkumise tuvastamiseks väites, et teda ei teavitatud kohaselt tsiviilkohtumenetluses apellatsioonikohtus toimunud kohtuistungist. Kaebaja hinnangul rikuti seeläbi tema kaitseõigust ja poolte võrdsuse põhimõtet. 


EIK-i seisukohad 


Valitsusel lasub kohustus esitada tõendid selle kohta, et kohtukutse on õigeaegselt kohtumenetluse poolele kätte toimetatud. Et käesolevas asjas ei suutnud valitsus esitada tõendeid selle kohta, millal kohtukutse kaebajale kätte toimetati, järeldas EIK, et kaebajat ei teavitatud apellatsioonikohtu istungist õigeaegselt. 


EIK lisas, et apellatsioonikohus jättis ka ekslikult tuvastamata, kas istungilt puudunud kaebajat oli istungist kohaselt teavitatud. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot ja kulude katteks 1 200 eurot.


-----


Apellatsioonkaebuse väär menetlusse võtmine ei too kaasa EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumist, kui menetlus tervikuna on olnud õiglane ja kooskõlas EIÕK nõuetega. 


Liatukas vs Leedu, kohtuotsus 24.01.2017, avaldus nr 27376/11


Asjaolud 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumise tuvastamiseks väites, et tema vastu esitatud tsiviilkohtumenetluses menetleti hageja apellatsioonkaebust vaatamata sellele, et see oli esitatud menetlusreegleid rikkudes. 


EIK-i seisukohad 


EIK kordas oma varasemalt esitatud seisukohta, mille kohaselt ei ole EIK ülesandeks tegeleda siseriiklike kohtute faktivigade või õiguse kohaldamise vigadega, kui see ei ole toonud kaasa EIÕK-ga kaitstavate õiguste ja vabaduste riivet. 


Käesolevas asjas toimetati apellatsioonkaebus kaebajale kätte ning tal oli võimalik sellele vastata. Eelnev tähendab, et apellatsioonkaebuse menetlemine ei toonud kaasa poolte võrdsuse põhimõtte rikkumist. Asjas ei ilmnenud, et kohtumenetlus oleks olnud ebaõiglane ka mõnel muul põhjusel. 


Resolutsioon 


EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.


-----


Poliitikute avaldustega ei rikuta süütuse presumptsiooni põhimõtet, kui nendes tuginetakse isiku enda poolt omaks võetud asjaoludele ega viidata otseselt isiku kriminaalvastutusele. Kui asja menetlev professionaalne kohtunik on teinud tõenditega kooskõlas oleva põhjendatud kohtuotsuse, puudub alus kahelda, et kohtunik oleks lasknud ennast asja meediakajastusest mõjutada. 


Paulikas vs Leedu, kohtuotsus 24.01.2017, avaldus nr 57435/09


Asjaolud 


Kaebaja, kes töötas liikluspolitseinikuna, mõisteti süüdi autoõnnetuse tekitamises, mille tagajärjel hukkus kolm 10-aastast last. Seejuures tuvastas kohus, et kaebaja oli õnnetuse tekitamise ajal alkoholijoobes, ületas lubatud sõidukiirust kahekordselt ning põgenes sündmuskohalt. Kaebaja tunnistas ennast süüdi autoõnnetuse põhjustamises, kuid eitas kriminaalvastutust. 


Kaasust kajastati laialdaselt meedias, samuti pöörati sellele suurt poliitilist tähelepanu. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 2 rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja hinnangul rikkusid meediakajastus ja poliitikute sõnaavaldused süütuse presumptsiooni põhimõtet ning tõi kaasa kallutatud kohtumenetluse. Samuti väitis kaebaja, et siseriiklikud kohtud lähtusid süü tuvastamisel ja karistuse määramisel ebaõiglaselt asjaolust, et kaebaja oli politseinik. Sellega rikuti kaebaja hinnangul EIÕK artiklit 14 koosmõjus EIÕK artikliga 6. 


EIK-i seisukohad 


EIK leidis, et sündmuse ulatuslik kajastamine meedias ning riigiametnike avalikkusele suunatud avaldused olid asjaolude pinnalt õigustatud ega rikkunud kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele. 


Mitmed poliitikud (sh Leedu president, siseminister, politseijuht) küll väitsid, et kaebaja põhjustas õnnetuse, ent õnnetuse põhjustamise oli kaebaja ise selleks ajaks juba omaks võtnud. EIK ei pidanud tõendatuks, et poliitikute poolt tehtud avaldustes oleks väidetud kriminaalvastutuse olemasolu. Ka asjaolu, et siseminister ja politseijuht astusid oma ametitest intsidendi tõttu tagasi, ei tähenda seda, et nimetatud isikud oleksid kaebaja seeläbi süüdi tunnistanud. 


Osades meediaväljaannetes kasutati ühemõttelist sõnastust, näiteks kutsuti kaebajat „laste tapjaks“. Ehkki see võis mõjutada avalikkuse arvamust kaebajast, tehti kaebaja asjas otsus professionaalsete kohtunike poolt, kes on koolitatud eirama ebakohast välist mõjutust. Otsus tehti põhjendatud kohtuotsustega, mis põhines paljude tunnistajate ütlustel ja eksperdiarvamustel. Asjas ei leidnud tõendamist, et kohtunikud oleksid lasknud ennast meediast mõjutada. 


Eeltoodust tulenevalt ei olnud EIÕK artikli 6 lõiget 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) ja artikli 6 lõiget 2 (süütuse presumptsioon) rikutud. 


EIK leidis, et kaebaja avaldus oli vastuvõetamatu osas, milles ta kurtis, et tema politseinikuna töötamine võeti arvesse talle karistuse määramisel. EIK viitas, et diskrimineerimise keelu osas esitatud avaldusi menetletakse ainult koosmõjus muude EIÕK-ga kaitstavate õiguste rikkumistega. Antud asjas väljusid karistuse mõistmisega seotud asjaolud suuresti EIÕK rakendusalast. 


Seoses kaebaja väitega, mille kohaselt võeti tema amet arvesse tema süü tuvastamisel, märkis EIK, et siseriiklik kohus võttis tõepoolest kaebaja ameti arvesse, ent see ei olnud diskrimineeriv. Siseriikliku õiguse kohaselt saab eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi andmata jätmise eest kriminaalkorras vastutusele võtta isiku, kellel oli kohustus abi anda. Kuna politseinikel on siseriikliku õiguse kohaselt selline abi andmise kohustus, siis ei olnud kaebaja ameti arvesse võtmine diskrimineeriv. 


Resolutsioon 


EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 2 ei ole rikutud.


-----


EIK määras 12 aastat kestnud kohtueelse kriminaalmenetluse eest hüvitiseks 18 000 eurot. 


J.R. vs Belgia, kohtuotsus 24.01.2017, avaldus nr 56367/09


Asjaolud 


Kaebajat kahtlustati tapmisele kihutamises ning tema suhtes alustati kriminaaluurimist 2004 mais. 2016 mais lõpetati kriminaalmenetlus ebapiisavate tõendite olemasolul. 


Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 6 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks väites, et kriminaalmenetlus kestis liiga kaua ning tal puudus selles osas tõhus õiguskaitsevahend. 


EIK-i seisukohad 


EIK on varasemas kohtupraktikas korduvalt märkinud, et menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda kaasuse asjaoludest ning võtta aluseks asja keerukus ja osapoolte käitumine. EIK hinnangul tingis käesolevas asjas kriminaalmenetluse ebamõistliku venimise eelkõige võimude tegutsemine. Eeltoodust tulenevalt on rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1. EIK määras EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamiseks 18 000 eurot. 


Seoses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega selgitas EIK, et Belgia siseriiklik õigus sätestab ebamõistliku menetlusajaga seoses nii ennetava õiguskaitsevahendi kui ka kahju hüvitamist võimaldava õiguskaitsevahendi. Kaebaja kasutas ebamõistliku menetlusaja vaidlustamiseks ennetavat õiguskaitsevahendit, mis ei olnud antud juhtumil tõhus. Samas oli ja on kaebajal võimalik nõuda ebamõistliku menetlusajaga seoses kahju hüvitamist tsiviilkohtumenetluses. Eeltoodust tulenevalt jõudis EIK seisukohale, et EIÕK artiklit 13 ei ole rikutud. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine; 


2. EIÕK artiklit 13 ei ole rikutud; 


3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 18 000 eurot.


-----


EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumist ei esine olukorras, kus isik on teadlikult loobunud õigusest võtta osa oma kriminaalasja kohtulikust arutamisest. 


 Lena Atanasova vs Bulgaaria, kohtuotsus 26.01.2017, avaldus nr 52009/07


Asjaolud 


Kaebaja oli süüdistatav kohtuasjas, milles kohus lükkas kohtuistungid kolmel korral edasi kaebaja puudumise tõttu. Kohus üritas vahepealsel ajal kaebajat leida ning istungile kutsuda. Lõpuks otsustas kohus asja arutada kaebaja osavõtuta ning kaebaja esindamiseks määrati advokaat. 2007 veebruaris tegi kohus süüdimõistva kohtuotsuse. 


2007 mais kaebaja vahistati ja toimetati vanglasse. 2007 juulis taotles kaebaja kassatsioonikohtult kriminaalmenetluse uut avamist väites, et ta ei saanud võtta osa kriminaalasja arutamisest. Kaebaja taotlus lükati tagasi. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et ta mõisteti süüdi  in absentia ning et tema taotlust kriminaalmenetluse uueks avamiseks ei rahuldatud.


EIK-i seisukohad


EIK leidis, et kaebaja õigust osaleda kriminaalmenetluse kohtulikus uurimises ei olnud põhjendamatult piiratud. Leidis tõendamist, et kaebajat oli kohaselt teavitatud tema vastu alustatud kriminaalmenetlustest ning kuritegudest, milles teda süüdistati. Kaebaja oli kuriteod omaks võtnud ja väljendanud tahet karistuse määramise tingimuste osas kaasa rääkida, millest tulenevalt võis eeldada kaebaja tahet võtta osa kohtuistungitest. Sellegipoolest esitas kaebaja võimudele aadressi, millelt ei olnud võimalik teda kätte saada. Võimud olid kasutusele võtnud kõik mõistlikud ja vajalikud meetmed, et tagada kaebaja osavõtt kriminaalasjas toimunud kohtuistungitest. 


EIK järeldas, et kaebaja oli kaudselt teadlikult ja kehtivalt loobunud oma õigusest võtta isiklikult osa kohtuistungitest. EIK märkis, et EIK ei saa asjaolude pinnalt Bulgaaria ülemkassatsioonikohtule ette heita kriminaalmenetluste uuest avamisest keeldumist. 


Eeltoodust tulenevalt asus EIK seisukohale, et EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud. 


Resolutsioon 


EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.


-----


Asja kohtulik arutamine süüdistatava advokaadi juuresolekuta on lubatud, kui advokaati on istungist kohaselt teavitatud. 


Faig Mammadov vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 26.01.2017, avaldus nr 60802/09


Asjaolud 


Kaebaja kriminaalasjas toimus 01.07.2009 ülemkohtus kohtuistung, millest võttis osa süüdistaja, ent millelt puudusid nii kaebaja kui ka tema advokaat. Ülemkohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata. Ülemkohus märkis oma otsuses, et asja uurimine kaebaja ja tema advokaadi juuresolekuta oli lubatav, kuna kaebaja advokaat ei ilmunud istungile, ehkki teda oli sellest teavitatud, ning vangis viibiv kaebaja ei olnud taotlenud kohtuistungist osavõttu. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (c) rikkumise tuvastamiseks väites, et ülemkohus ei võtnud tarvitusele meetmeid selleks, et tagada tema või tema advokaadi osavõtt kassatsioonkaebuse kohtulikust arutamisest. 


EIK-i seisukohad 


EIK märkis, et 01.07.2009 kohtuistungi toimumine otsustati 24.06.2009 toimunud istungil, millest võttis osa kaebaja advokaat. 01.07.2009 kohtuistungi kuupäev ja kellaaeg kanti kohtuistungi protokolli, mille koopia anti ka kaebaja advokaadile. EIK hinnangul on selline kohtuistungist teavitamine kohane. Eeltoodust tulenevalt anti EIK hinnangul kaitsjale võimalus võtta osa 01.07.2009 toimunud kohtuistungist. Seega, ehkki kohtuistung peeti süüdistaja osavõtul ja kaitsja puudumisel, ei ole poolte võrdsuse põhimõtet rikutud. 


EIK osundas, et kaebaja võttis isiklikult osa kohtuistungitest, mis toimusid esimese astme kohtus ja apellatsioonikohtus. Nimetatud istungitel sai kaebaja esitada oma seisukohad isiklikult ja oma advokaadi vahendusel. EIK märkis, et Aserbaidžaani õigussüsteemist tulenevalt on ülemkohtu pädevuses vaid õigusküsimustega tegelemine, mitte faktiküsimuste lahendamine. Ülemkohus ei uurinud uusi tõendeid, vaid vaatas asja materjalide põhjalt üle alamate astmete kohtute otsused. Seega ei toonud kaebaja puudumine ülemkohtus toimunud istungist kaasa olukorda, mis võinuks mõjutada kaitsepositsiooni. EIK leidis, et ülemkohus sai talle ette pandud küsimusi lahendada ilma kaebaja isikliku osavõtuta istungist. 


EIK lisas, et kaebajal oli võimalik taotleda ülemkohtu istungist osavõtmist nii isiklikult kui ka oma esindaja vahendusel. Kaebaja advokaat ei teavitanud kohut muuhulgas sellest, et kaebaja soovis istungist isiklikult osa võtta. EIK märkis, et riiki ei saa pidada vastutavaks kõikide kaebaja advokaadi möödalaskmiste eest. Kaitsja käitumine on eelkõige kaebaja ja tema esindaja sisesuhte küsimus. 


Resolutsioon 


EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) ei ole rikutud.


-----


Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg peaks hakkama kulgema hetkest, mil isik sai vaidlustatava otsuse teksti kätte. 


Ivanova ja Ivashova vs Venemaa, kohtuotsus 26.01.2017, avaldus nr 797/14; 67755/14


Asjaolud 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et nende juurdepääsuõigust kohtule rikuti nende poolt esitatud avalduste menetlusse mitte võtmisega. Kaebajate hinnangul kohaldasid kohtud menetlusreegleid vääralt. 


EIK-i seisukohad 


EIK leidis, et Ivanova ei näidanud üles piisavat hoolsust, et kõrvaldada hagis esinenud puudused kohtu poolt antud tähtaja jooksul. Seetõttu ei olnud kohtumenetluse lõpetamise otsus meelevaldne ning see ei rikkunud kaebaja juurdepääsuõigust kohtule. Eeltoodust tulenevalt ei esinenud Ivanova osas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumist. 


Seoses Ivashovaga leidis EIK, et kaebaja oli võtnud tarvitusele kõik mõistlikud sammud edasikaevatava otsuse teksti saamiseks ning apellatsioonkaebuse esitamiseks kohustusliku tähtaja jooksul. EIK märkis, et siseriiklikud kohtud tõlgendasid Ivashovaga seoses siseriikliku õigust, mis näeb ette apellatsioonkaebuse esitamise ühe kuu jooksul alates edasikaevatava otsuse tegemisest, paindumatult. Sellega pandi kaebajale kohustus, mida ta ei suutnud täita. Antud juhul möödus apellatsioonkaebuse esitamiseks seaduses ettenähtud tähtaeg kaebaja kontrolli alt väljas oleva asjaolu tõttu. EIK hinnangul pidanuks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg hakkama kulgema hetkest, mil kaebaja sai vaidlustatava otsuse teksti kätte. Eeltoodust tulenevalt oli Ivashova puhul rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud – Ivanova osas; 


2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine – Ivashova osas;


3. EIK määras Ivashovale mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 500 eurot ja kulude katteks 50 eurot.





EIÕK artikkel 7 – karistamine seaduse alusel 


EIÕK artiklist 7 tuleneva legaliteedi põhimõtte oluliseks osaks on tingimus, mille kohaselt peab karistus olema selgelt õiguses sätestatud. Karistuslõigust peab tõlgendama süüdistatava kasuks. 


Koprivnikar vs Sloveenia, kohtuotsus 24.01.2017, avaldus nr 67503/13


Asjaolud 


Kaebaja mõisteti 2004-2009 süüdi kolmes erinevas kuriteos: röövis, mõrvas ja pettuses. Talle mõisteti karistuseks vastavalt 4-aastane, 30-aastane ja 5-kuune vangistus. 2012 otsustas siseriiklik kohus mõista kaebajale liitkaristusena 30-aastase vangistuse. Seda tehes ei kohaldanud kohus 2008 kriminaalkoodeksis olevat normi, mis sätestas liitkaristusena mõistetava vangistuse maksimaalseks pikkuseks 20 aastat. 


Kaebaja kaebas otsuse edutult edasi. 2015 mõisteti kaebaja järjekordse mõrva sooritamises süüdi ning tema suhtes kohaldati uut 30-aastast liitvangistust. Kaebaja kaebus jäeti taas rahuldamata. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 7 (karistamine seaduse alusel) rikkumise tuvastamiseks väites, et tema suhtes 2012 otsusega kohaldatud 30-aastane liitvangistus oli vastuolus põhimõttega, mille kohaselt saab ainult seadusega määratleda kuritegu ja sätestada karistust. 


EIK-i seisukohad 


EIÕK artikli 7 mõjuala ei piirdu vaid karistusõiguse tagasiulatuva kohaldamise keeluga süüdistatava kahjuks. See hõlmab endas printsiipi, mille kohaselt võib ainult õigusega sätestada kuriteo ja karistuse (nullum crimen, nulla poena sine lege). EIÕK artikli 7 kohaselt peab kriminaalõigust tõlgendama süüdistatava kasuks, näiteks analoogia korras. 


Siseriiklikud kohtud on õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel seotud EIÕK artiklis 7 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt saab ainult õigus saab määratleda kuriteo ja ette kirjutada karistuse. EIK hinnangul oleksid siseriiklikud kohtud saanud antud asjas nimetatud põhimõtet järgida ja õiguse etteennustamatust leevendada tõlgendades puudulikku normi piiravalt, s.t süüdistatava kasuks. Seega pidanuks 2008. aasta kriminaalkoodeksi asjakohast normi tõlgendama selliselt, et vangistuse kogupikkus ei tohi ületada maksimaalset 20 aastat. 


Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et siseriiklikud kohtud ei tegutsenud kooskõlas EIÕK artiklis 7 sätestatud legaliteedi põhimõttega. EIK märkis, et kaebaja suhtes kohaldatud kogukaristus rikkus nii põhimõtet, mille kohaselt saab ainult õigus ette näha karistuse, kui ka leebema karistusõiguse tagasiulatuva kohaldamise põhimõtet. 


Resolutsioon (häältega 6:1) 


1. EIÕK artikli 7 rikkumine; 


2. EIK leidis, et rikkumise tuvastamine on piisav mittevaralise kahju hüvitamiseks; 


3. EIK määras kulude katteks 3 800 eurot. 


Eriarvamus 


Eriarvamuse kohaselt ei esinenud EIÕK artikli 7 riivet ning lex mitior printsiip pole rakendatav.





EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu austamisele 


Asendusema kaasabil sündinud lapse eemaldamine perest  ei ole vastuolus EIÕK-ga, kui lapsel puudub vanematega bioloogiline seos. 


Paradiso ja Campanelli vs Itaalia, kohtuotsus 24.01.2017, avaldus nr 25358/12


Suurkoja otsus 


Asjaolud 


Asjas oli vaidluse all 9-kuuse lapse äravõtmine kaebajatelt ja lapse paigutamine lastekodusse. Laps oli sündinud asendusema kasutades Venemaal. Kaebajatel puudus lapsega bioloogiline seos.


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et võimude poolt kasutatud meetmed tõid kaasa lapse lõpliku eemaldamise perest, mis riivas nende õigust era- ja perekonnaelu austamisele.


27.01.2015 kohtukoja lahend 


Kohtulahendis tuvastati (häältega 5:2) EIÕK artikli 8 rikkumine. 


Itaalia valitsuse taotlusel võeti asi Suurkoja menetlusse. 


EIK Suurkoja seisukohad 


Suurkoda märkis, et kaebajate ja lapse vaheline suhe ei kuulu EIÕK artikli 8 kaitsealasse peresuhete aspektist. Suurkoja hinnangul ei olnud pereelu jaoks vajalikud tingimused täidetud, kuna kaebajatel puudus lapsega bioloogiline side; kaebajad veetsid lapsega koos võrdlemisi lühikese aja; kaebajatel oli lapsega ebakindel õiguslik suhe. Suurkoda leidis, et asi oli EIÕK artikli 8 kaitsealas eraelu aspektist. 


Suurkoda märkis, et lapse eemaldamine kaebajate perest oli ettenähtav. Rahvusvahelise eraõiguse kohaselt kohaldus Itaalia siseriiklik õigus, mille rakendamisel leidsid siseriiklikud kohtud, et laps oli lapsendamisseaduse mõttes hüljatud. 


Et kaebajate tegevus oli vastuolus lapsendamisseadusega ja Itaalia keeluga heteroloogse kunstliku viljastamise tehnika kasutamiseks, nõustus Suurkoda kohtukoja hinnanguga, mille kohaselt järgisid Itaalia võimude poolt kasutatud meetmed korratuse ärahoidmise eesmärki. Suurkoda leidis, et kasutatud meetmed olid ajalikud ka teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. Suurkoja hinnangul oli legitiimine Itaalia võimude soov kinnistada oma ainupädevust vanema-lapse suhte õiguslikul määratlemisel, eesmärgiga kaitsta lapsi. Seega järgisid kasutatud meetmed legitiimseid eesmärke. 


Suurkoda pidas õigeks, et avalikele huvidele omistati antud asjas suurem kaal kui kaebajate huvidele. Ka lapsele ei tekitatud tema lahutamisega kaebajatest pöördumatut kahju, kuivõrd laps oli äravõtmise hetkel vaid 9-kuune. Eeltoodust tulenevalt asus Suurkoda seisukohale, et Itaalia siseriiklikud kohtud olid leidnud erinevate kaalul olevate huvide vahel õiglase tasakaalu. 


Resolutsioon (häältega 11:6) 


Asjas ei olnud EIÕK artikli 8 rikkumist. 


Eriarvamused 


Eriarvamusele jäänud kohtunike hinnangul esines asjas EIÕK artikli 8 riive. Eriarvamuse kohaselt rikuti käesolevas asjas kaebajate õigust perekonnaelu austamisele.


-----


Tööandja poolne töötaja terviseandmete hankimine, kasutamine ja avaldamine peab olema taskaalus töötaja õigusega eraelu austamisele. 


Surikov vs Ukraina, kohtuotsus 26.01.2017, avaldus nr 42788/06


Asjaolud 


Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema tööandja kogus, säilitas ja kasutas delikaatseid ja vananenud kaebaja terviseandmeid tema edutamise otsustamisel. Samuti viitas kaebaja, et tööandja avaldas viidatud andmed ebaseaduslikult kolmandatele isikutele (kaebaja töökaaslastele ja kohtule). Tuginedes EIÕK artiklile 6 väitis kaebaja, et siseriiklikud kohtud ei käsitlenud tema poolt esitatud asjakohaseid ja olulisi väiteid. 


EIK-i seisukohad  


Siseriiklik õigus, nii nagu seda tõlgendasid ja rakendasid siseriiklikud kohtud, lubas kaebaja terviseandmeid säilitada väga pikalt ning võimaldas andmete avaldamist ja kasutamist eesmärkidel, mis ei olnud seotud andmete kogumise eesmärgiga. EIK hinnangul on selline laiaulatuslik õigus kaebaja eraelu õiguse ebaproportsionaalne riive, mis ei saa olla demokraatlikus ühiskonnas vajalik. 


EIK märkis, et kui 1981. aastast pärinevad andmeid kasutati kaebaja edutamise otsustamisel (1997 ja 2000), olid andmed vananenud. Lisaks ei sisaldanud need andmed kaebajal sel hetkel diagnoositud terviseseisundi spetsiifilist sisu ning olid ebatäielikud kaebaja edutamise otsustamiseks. EIK osundas, et kaebaja tõstatas eelviidatud küsitavused ka siseriiklikes kohtutes, mis jätsid neile vastamata. Siseriiklike kohtute otsustest ei ilme, et kohtud oleksid hinnanud, kas antud olukorras oli saavutatud õiglane tasakaal tööandja huvide ja kaebaja privaatsusalaste huvide vahel. Seega jäi kaebaja kaebuste tuum kohtuliku uurimise ulatusest välja. 


Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et asja kontekstis ei olnud vaidlustatud andmete kasutamine kaebaja edutamise otsustamiseks ning nende andmete avaldamine kolmandatele isikutele demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Seetõttu on rikutud EIÕK artiklit 8 seoses kaebaja vaimse tervise andmete kogumise ja avaldamisega ning nende andmete kasutamisega kaebaja edutamise otsustamisel. 


Kuna siseriiklikud kohtud ei käsitlenud antud asjas oma otsustes kaeabaja poolt esitatud asjakohaseid ja olulisi väiteid, esineb EIÕK artikli 6 riive. Lisaks esineb EIÕK artikli 6 rikkumine ka aspektist, milles siseriiklikud kohtud ei esitanud andmekaitsega seotud asjades kohast põhjendust kaebaja nõuete rahuldamata jätmisel. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 8 rikkumine; 


2. EIÕK artikli 6 rikkumine; 


3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 000 eurot.





EIÕK artikkel 10 – sõnavabadus 


Siseriiklik kohus on kohustatud esitama sõnavabaduse riive kohta asjakohased ja piisavad põhjendused. 


Terentyev vs Venemaa, kohtuotsus 26.01.2017, avaldus nr 25147/09


Asjaolud 


Kaebaja vastu esitati tsiviilkohtumenetluses hagi seoses laimamisega. Hagi rahuldati ning kaebaja apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 (sõnavabadus) rikkumise tuvastamiseks väites, et kohtuotsustega rikuti tema sõnavabadust. 


EIK-i seisukohad 


Kui siseriiklikud kohtud lahendavad laimamise hagisid, peavad nad erinevate õiguste vahelise tasakaalu leidmiseks hoolikalt uurima vaidluse konteksti, laimavate väidete iseloomu ning EIK praktikaga paika pandud kriteeriume. 


EIK märkis, et siseriiklike kohtute otsustes ei avatud vaidluse konteksti, sealhulgas ei käsitlenud kohtud seda, kas artikkel seondus teemaga, mille osas esines avalik huvi või kas see oli kunstikriitika üks vorm. Siseriiklikud kohtud ei selgitanud, miks nad omistasid hageja maine kaitsele suurema kaalu. Siseriiklike kohtute otsused olid märkimisväärselt lakoonilised ning nende põhjal ei olnud võimalik mõista sõnavabaduse riive põhjuseid. Kohtuotsustes ei täpsustatud isegi seda, millised artikli osad olid probleemsed. EIK hinnangul ei proovinud kumbki siseriiklik kohus eristada faktiväiteid väärtushinnangutest. 


EIK selgitas, et EIK ülesandeks ei ole asendada siseriiklike kohtute otsused enda otsusega. Võttes arvesse, et siseriiklikud kohtud ei esitanud sõnavabaduse riive kohta asjakohaseid ega piisavaid põhjendusi, tuvastas EIK EIÕK artikli 10 rikkumise. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 10 rikkumine; 


2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 144 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 500 eurot.





EIÕK artikkel 13 – õigus tõhusale õiguskaitsevahendile 


Belgia siseriiklikus õiguses sisalduv õigus nõuda ebamõistliku kriminaaluurimise pikkusega seoses kahju hüvitamist tsiviilkohtumenetluses on põhimõtteliselt käsitletav tõhusa õiguskaitsevahendina. 


Hiernaux vs Belgia, kohtuotsus 24.01.2017, avaldus nr 28022/15


Asjaolud 


Kaebaja suhtes alustati esimest kriminaaluurimist 1997 ja teist kriminaaluurimist 2008. 2013 kriminaalmenetlused ühendati ning kaebajale esitati süüdistus. 2016 lõpetas esimese astme kohus kriminaalmenetluse. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) koosmõjus artikli 6 lõikega 1 (õigus menetlusele mõistliku aja kestel) rikkumise tuvastamiseks väites, et tal puudus tõhus õiguskaitsevahend kriminaalmenetluse ebamõistliku pikkuse vaidlustamiseks. 


EIK-i seisukohad 


EIK on oma varasemas praktikas leidnud, et isikul on menetluse pikkuse vaidlustamiseks EIÕK artikli 13 kohane tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend siis, kui olemasolev õiguskaitsevahend võimaldab käimasolevat menetlust kiirendada või saada ebamõistliku pikkusega menetluse eest kohast hüvitist. Seejuures on EIK hinnangul parim õiguskaitsevahend selline, mis võimaldab menetluse liigset venimist ennetada. 


EIK asus seisukohale, et Belgia siseriiklikus õiguses sisalduv õigus nõuda ebamõistliku menetlusajaga seoses kahju hüvitamist tsiviilkohtumenetluses on põhimõtteliselt käsitletav tõhusa õiguskaitsevahendina. Belgia võimud esitasid EIK-le andmed mitme kohtumenetluse kohta, kus isikutele on ebamõistliku kriminaaluurimise pikkusega seoses hüvitisi määratud. 


Resolutsioon 


EIÕK artiklit 13 koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 1 ei ole rikutud.






EIÕK artikkel 14 – diskrimineerimise keelamine 


Täisealistele meestele eluaegse vangistuse määramine Venemaal ei ole diskrimineeriv. 


Khamtokhu ja Aksenchik vs Venemaa, kohtuotsus 24.01.2017, avaldus nr 60367/08; 961/11


Suurkoja otsus 


Asjaolud 


Mõlemale kaebajale määrati karistuseks raskete kuritegude eest eluaegne vangistus Venemaa kriminaalkoodeksi sätte alusel, mis lubab määrata eluaegseid vangistusi teatud eriti tõsiste kuritegude eest. Seejuures keelab sama säte eluaegse vangistuse mõistmist naistele, kuriteo toimepanemise aja seisuga alla 18-aastastele isikutele ning karistuse määramise aja seisuga üle 65-aastastele isikutele. 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 (õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele) rikkumise tuvastamiseks koosmõjus EIÕK artikliga 14 (diskrimineerimise keelamine). Kaebajate väitel diskrimineeriti neid võrreldes teiste süüdimõistetavatega, kellele seaduse kohaselt ei saa eluaegset vangistust karistuseks mõista. 


01.12.2015 loovutas kohtukoda jurisdiktsiooni Suurkojale. 


EIK Suurkoja seisukohad 


Suurkoda võttis arvesse eluaegse vangistuse mõistmise praktikat - nii selle mõistmise viisi kui ka selle järgneva ülevaatamise võimalust. Suurkoda märkis, et eluaegse vangistuse mõistmine täiskasvanud kurjategijale eriti tõsiste kuritegude eest ei ole EIÕK-ga keelatud ega sellega vastuolus. Suurkoda osundas ka, et Venemaa kriminaalkoodeks võimaldas eluaegset vangistust karistuseks mõista vaid väga tõsiste kuritegude eest. Kaebajatele mõisteti eluaegsed vangistused võistlevate kohtumenetluste tulemusena, nende suhtes tehtud kohtuotsused põhinesid kindlakstehtud faktidel ja kriminaalõiguse individuaalsel kohaldamisel. Lisaks on kaebajatel võimalik vanglast ennetähtaegselt vabaneda, kui nad on 25 aastat karistust ära kandnud ega ole viimase 3 aasta jooksul vangla sisekorra vastu eksinud. 


Suurkoja hinnangul on loomulik, et siseriiklikele võimudele, kelle kohus on arvestada ühiskonna vajadusi tervikuna, jäetakse võrdlemisi suur otsustusõigus taoliste kriminaalpoliitiliste otsuste tegemiseks. EIK pädevuses ei ole otsustada konkreetsete kuritegude eest määratavate vangistuste kohase pikkuse üle või määrata süüdimõistetud isikule vangistuse pikkus või muu karistus. 


Suurkoda juhtis tähelepanu asjaolule, et EIÕK lepinguosalised on jõudnud konsensusele, et alaealistele kurjategijatele ei mõisteta karistuseks eluaegseid vangistusi. 


Suurkoja hinnangul puudus põhjus kahelda selles, et üle 65-aastastele kurjategijatele eluaegse vangistuse mõistmise keeld poleks mõistlik või objektiivselt põhjendatav. Eakate kurjategijate puhul on eriti kaalukas karistuse lühendamise või vabastamise võimalus. Suurkoda viitas, et naissoost kurjategijatele eluaegse vangistuse mittekohaldamine tuleneb avalikust huvist. 


Eelkirjeldatud põhjendustele tuginedes tuvastas Suurkoda, et Venemaa võimud ei ületanud neile antud otsustusruumi eluaegse vangistusega seonduvat kriminaalpoliitikat kujundades. Suurkoja hinnangul ei saa kritiseerida Venemaa seadusandlust, mis välistab teatud kindlad grupid eluaegse vangistuse kohaldamisest, kuna tehtud erisused tulenevad karistuspoliitika sotsiaalsest arengust. 


Eeltoodust tulenevalt oli Suurkoja hinnangul erineva kohtlemise õigustus, s.o õigluse ja inimlikkuse põhimõtete edendamine, legitiimne. Suurkoda leidis ka, et viidatud põhimõtete saavutamiseks kasutatud meetmed, mille hulka kuulus teatud kurjategijate kategooriale eluaegse vangistuse mõistmise keeld, olid proportsionaalsed. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artiklit 14 koosmõjus EIÕK artikliga 5 ei ole rikutud – seoses erineva kohtlemisega vanuse alusel (häältega 16:1); 


2. EIÕK artiklit 14 koosmõjus EIÕK artikliga 5 ei ole rikutud – seoses erineva kohtlemisega soo alusel (häältega 10:7). 


Eriarvamus 


5 kohtunikku, kelle arvates oli EIÕK artiklit 14 koosmõjus EIÕK artikliga 5 rikutud seoses erineva kohtlemisega soo alusel, märkisid, et erinevat kohtlemist soo alusel saavad õigustada vaid väga kaalukad põhjused, mida antud asjas ei esinenud. 


Ühe kohtuniku hinnangul oli EIÕK artiklit 14 koosmõjus EIÕK artikliga 5 rikutud. Kohtunik viitas Venemaa positiivse diskrimineerimise poliitika ebakõladele ning leidis, et eluaegset vangistust võimaldav Venemaa kriminaalkoodeksi säte ei ole EIÕK-ga kooskõlas.





EIÕK artikkel 41 – õiglane hüvitis 


Pärijal on võimalik saada EIK kohtulahendis pärandajale välja mõistetud hüvitised. 


Hayati Çelebi jt vs Türgi, kohtuotsus 24.01.2017, avaldus nr 582/05


Revisjon 


Asjaolud 


09.02.2016 kohtulahendiga tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumise. EIK määras 19-le kaebajale igaühele mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 500 eurot. 


Kahe kaebaja pärijad palusid 09.02.2016 kohtulahendit revideerida, kuna nimetatud kaebajad olid surnud enne kohtulahendi tegemist. 


EIK-i seisukohad 


EIK vaatas eelneva otsuse ümber Kohtu reegli nr 80 alusel. EIK otsustas surnud kaebajatele väljamõistetud summad määrata nende pärijatele. 


Resolutsioon 


1. Revideerida 09.02.2016 otsus EIÕK artikli 41 kohaldamise osas; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks ühe kaebaja pärijatele ühiselt 4 500 eurot ja teise kaebaja pärijatele ühiselt 4 500 eurot.





EIÕK 1. protokolli artikkel 1 – vara kaitse 


 Ebaseadusliku vara arestimise korral tuleb vara omanikule hüvitada ebaseadusliku arestimisega põhjuslikus seoses olev varaline kahju. 


 Valant vs Sloveenia, kohtuotsus 24.01.2017, avaldus nr 23912/12


 Asjaolud 


Kaebaja on rallisõitja, kelle võidusõiduauto arestiti 2002 detsembris. Kaebajat kahtlustati võltsimises ning auto Austriast Sloveeniasse ebaseaduslikus sissetoomises eesmärgiga vältida tollimaksude tasumist. Tulenevalt asjaolust, et kaebaja oli sponsorlepingute kohaselt kohustatud võistlustel osalema, rentis ta 2003 märtsis 74 600 euro eest teise võidusõiduauto. 


Kriminaalmenetlused smugeldamise ja võltsimise asjas lõpetati, samuti lõpetati menetlus tolliõigusrikkumise asjas. Auto tagastati kaebajale 2003 juulis pärast seda, kui ta oli tolliametile tasunud temalt tolliõigusrikkumise asjas nõutud umbes 22 000 euro suuruse maksu. 


Kaebaja esitas kahel korral riigi vastu hagi, milles nõudis auto arestimisest tingitud teise auto rentimisega seotud 74 600 euro suuruse varalise kahju hüvitamist. Siseriiklikud kohtud ei rahuldanud kahju hüvitamise nõuet viidates põhjusliku seose puudumisele väidetava kahju ja arestimise vahel. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema auto arestimine kriminaalmenetluses ning tema kahjuhüvitise nõude mitterahuldamine riivas ebaseaduslikult ja ebaproportsionaalselt tema õigust omandit segamatult kasutada. 


EIK-i seisukohad 


Igasugune omandi segamatu kasutamise piiramine avaliku võimu poolt peab olema seaduspärane: EIÕK 1. protokolli artikli 1 teine lause lubab omandi äravõtmist vaid „seaduses ettenähtud tingimustel“ ning artikli 2 lõige 2 tunnustab riikide õigust „kehtestada seadusi“ vara kasutamise kontrollimiseks. 


Antud asjas põhines kaebaja auto arestimine läbiotsimise määrusel, milles volitati politseinikke autot arestima. Siseriiklikus kohtumenetluses (nii kriminaalkohtumenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses) tuvastati, et nii määrus kui ka arestimise luba olid õigusvastased. EIK nõustus siseriiklike kohtute järeldustega. Eeltoodust tulenevalt oli kaebaja auto arestimine vastuolus siseriikliku õigusega ja seeläbi EIÕK 1. protokolli artiklis 1 toodud legitiimsuse nõudega. 


EIK märkis seoses varalise kahju hüvitamisega, et õiglase hüvitise määramisel tuleb tuvastada selge põhjuslik seos nõutava kahjuhüvitise ja EIÕK rikkumise vahel. EIK pidas teise auto rentimist kaebaja poolt põhjendatuks, ent ei pidanud mõistlikuks selleks kulutatud summat, kuivõrd kaebaja arestitud auto väärtuseks hinnati vaid 34 000 eurot. EIK pidas õiglaseks varalise kahju hüvitiseks 20 000 eurot. 


Resolutsioon 


1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine; 


2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 20 000 eurot ja kulude katteks 10 000 eurot.
-----


Riigile omistatavate vigadega kaasnevaid riske peab kandma riik ning eksimusi ei tohi heastada heauskse isiku arvelt. 


Dzirnis vs Läti, kohtuotsus 26.01.2017, avaldus nr 25082/05


Asjaolud 


V.P.E. taotles Läti omandireformi käigus kommunistliku valitsuse poolt riigistatud maa tagastamist. 2000 juulis otsustas Läti valitsuskabinet maa osaliselt finantsministeeriumi omandisse jätta. V.P.E. pöördus kohtusse, mis rahuldas V.P.E. kaebuse. V.P.E. registreeriti kogu kinnistu omanikuna. V.P.E. müüs seejärel kinnistu edasi kaebajale 39 000 läti lati eest. Järgmisel kuul kaebas riik kohtuotsuse edasi. Kohus rahuldas riigi apellatsioonkaebuse. 


Finantsministeerium esitas nõude V.P.E. ja kaebaja vastu taotledes, et kinnistu müügitehing tunnistataks tühiseks ning et finantsministeeriumi õigust kinnistule tunnustataks. Menetlus liideti V.P.E. esialgse kinnistu enda omandisse saamise nõudega. 2005 lõpliku kohtuotsusega otsustati anda vaidlusalune kinnistu finantsministeeriumi omandisse. Seejuures ei määratud kaebajale mingit hüvitist. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks väites, et ehkki ta ostis vaidlusaluse kinnistu heas usus, võtsid siseriiklikud kohtud selle temalt ära ilma talle tekitatud kahju hüvitamata. 


EIK-i seisukohad 


Selleks, et omandiõiguse riive oleks EIÕK 1. protokolli artikli 1 kohaselt lubatav, peab olema tõendatud, et kasutatud meede oli kooskõlas seadusega; kasutatud meede oli kooskõlas üldise huviga; esines mõistlik tasakaal kasutatud meetmete ja nende meetmetega taotletava legitiimse eesmärgi vahel.


Antud asjas oli piirangul õiguslik alus ja legitiimne eesmärk. Seetõttu oli vaja hinnata riive proportsionaalsust. EIÕK 1. protokolli artikli 1 kohane proportsionaalsuse test nõuab erinevate kaalul olevate huvide uurimist, mis võib omakorda tuua kaasa vajaduse analüüsida hüvitamise tingimusi ning vaidluspoolte käitumist. Juhul, kui riigi vigade parandamine toob kaasa sekkumise heausksete omanike omandiõigusesse, peavad võimud hea halduse põhimõttest lähtuvalt parandama oma vea kiiresti ning vajadusel hüvitama tekitatud kahju varasemale heausksele omanikule. Riigile omistatavate vigadega kaasnevaid riske peab kandma riik ning eksimusi ei tohi heastada heauskse isiku arvelt. 


EIK märkis, et võimude kohustus on tõendada, et kaebaja ei ole käitunud heas usus. Siseriiklikud võimud ei ole tõendanud, et V.P.E. või kaebaja poleks tegutsenud heauskselt. 


Seoses võimude käitumisega viitas EIK, et erinevad ametkonnad tegid mitmeid vigu. 


Läti siseriiklik õigus näeb ette heausksete omanike kaitse. EIK leidis, et antud asjas peaks heauskse omaniku kohase kaitsega kaasnema selline hüvitusmehhanism, mis ei pane heausksele omanikule ebaproportsionaalset koormat. EIK järeldas, et valitsuse välja pakutud õiguskaitsevahendid oleksid pannud kaebajale hüvitise saamiseks ebaproportsionaalse koorma. 


Resolutsioon 


1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine; 


2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 88 283,50 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot.