Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite ülevaade nr 322: 14.-20. november 2016. aasta

 

Uudise kuupäev:
  04.02.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite ülevaade nr 322: 14.-20. november 2016. aasta

 

Artikkel 2 – õigus elule

Kontrolli kaotus kinnipidamisasutuse üle näitab avaliku halduse läbikukkumist

Hamdemir jt vs Türgi, kohtuotsus 15.11.2016, avaldus nr 41896/08

Asjaolud

Kaebajad on 12 Türgi kodanikku, kelle lähisugulased hukkusid 2000. aastal Bayrampasa Vangla rahutuste mahasurumise käigus. Kriminaalmenetlus osade ametiisikute vastu võimu kuritarvitamise süüdistuses on veel pooleli. Kriminaalasi vangla valvurite ning politseinike vastu, kes osalesid julgeoleku operatsiooni läbiviimises, on aegunud. Kaebajate avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 2 (õigus elule) rikkumise tuvastamiseks seoses ebaproportsionaalse jõu kasutamisega rahutuste mahasurumiseks.

EIK-i seisukohad

Kui isikule tekitatakse vigastusi või ta hukkub ametivõimude poolt jõu kasutamise tulemusena, siis tuleb valitsusel tõendada jõu kasutamise möödapääsematust. EIK lähtus käesolevas asjas sellest, kas siseriiklikus uurimises tuvastati piisavalt selgelt faktilised asjaolud selleks, et jõu kasutamise vajalikkuse küsimusele vastata. EIK on varem juba lahendanud kaasusi seoses samade rahutuste mahasurumisega ning leidnud, et jõu kasutamine ei olnud absoluutselt möödapääsematu. Kuigi 39 isikut on veel kohtu all, ei ole siiani selge kriminaalasja suund.

Kontrolli kaotus kinnipidamisasutuse üle näitab avaliku halduse läbikukkumist, mis omakorda toob kaasa riigi suutmatuse täita enda kohustust kaitsta elusid.

Kaebajad ei esitanud hüvitise nõuet.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 2 rikkumine.

----------

Ametivõimud ei vastuta isiku surma eest juhuse tõttu, kui puudus kõrgendatud kohustus kaitsta elusid

Simsek vs Türgi, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 18.10.2016, avaldus nr 3839/13

Asjaolud

Kaebaja abikaasa hukkus miiniplahvatuse tagajärjel 2007. aastal. Terrorismivastase võitluse seaduse alusel maksti talle hüvitiseks ligikaudu 9 300 eurot. Kaebaja ei esitanud mingeid andmeid uurimise kohta. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 2 (õigus elule) rikkumise tuvastamiseks seoses elu kaitsekohustuse rikkumise ja ebatõhusa uurimisega.

EIK-i seisukohad

Kuigi kaebaja abikaasa surm oli kahetsusväärne, plahvatas miin kohas, kus riigil ei olnud kõrgendatud kohustust kaitsta elanikkonna elu. Puudusid igasugused andmed selle kohta, et abikaasa surma põhjustas mõne ametiisiku hooletus. Kaebajal oli võimalik pöörduda halduskohtusse nõudega surma asjaolude uurimiseks, kuid ta ei teinud seda.

Resolutsioon

1.      Avaldus on mitte-vastuvõetav.

----------

 

Artikkel 3 – piinamise keelamine

Väärkohtlemise uurimise lõpetamine aegumise tõttu on EIÕK artikli 3 menetluslike nõuete rikkumine

Tudoroaie vs Rumeenia, kohtuotsus 15.11.2016, avaldus nr 37665/12

Asjaolud

Kaebaja koos kaaslastega üritas eemaldada I. autolt rehvi. I ning A. sattusid peale ning järgnes kaklus, mille käigus kaebaja sai kehavigastusi ja toimetati haiglasse. Tema ja sõprade vastu algatati kriminaaluurimine varguse katses. Kaebaja väitis, et nende eesmärk oli üksnes teha I. kulul nalja. Ta ei soovinud kriminaaluurimise algatamist teda rünnanud isikute vastu. Kriminaaluurimine varguse episoodis lõpetati 2006. aasta augustis. 2006. aasta detsembris saatis kaebaja politseile posti teel kirja, milles palus siiski kriminaaluurimise läbiviimist teda rünnanud kahe isiku vastu. Kriminaalasjad lõpetati 2011 ja 2015 aegumise tõtt. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 3 (piinamise keelamine) rikkumise tuvastamiseks seoses temavastase rünnaku ebatõhusa uurimisega.

EIK-i seisukohad

EIÕK artiklis 3 sisalduv keeld on absoluutne ning ei sõltu isiku käitumisest. Ametivõimudel on kohustus reageerida koheselt pärast kuriteokaebuse esitamist.

Käesolevas asjas oli väljaspool kahtlust, et kaebajale tekitatud kehavigastused ületasid minimaalse raskusastme. Pärast kriminaalasja algatamist oli uurimises pooleteise aastane tegevusetuse periood ning seejärel pärast I. kahetsust uurimine peatati.

Valitsus ei näidanud, et kaebaja oleks omalt poolt takistanud uurimise tõhusat läbiviimist.

EIK järeldas, et ametivõimude käitumine ei olnud kooskõlas hoolsuse nõudega.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

2.      Rikkumise tuvastamine on piisav hüvitis mittevaralise kahju eest, kulude katteks määras EIK 1 400 eurot.

----------

 

Artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele

lg 1 – kinnipidamise alused

Tühistades süüdimõistva kohtuotsuse peab kohus otsustama ka kinnipidamise küsimuse

Gorbatenko ja Sheydyakov vs Venemaa, kohtuotsus 15.11.2016, avaldused nr 16120/07 ja 24021/07

Asjaolud

Kaebajate üle toimus kriminaalkohtumenetlus. Moskva linnakohtu presiidium tühistas apellatsioonikohtu lahendi, millega kaebajad mõisteti süüdi, ning saatis asja uueks arutamiseks apellatsioonikohtusse. Presiidium ei lahendanud kinnipidamise küsimust, kaebajaid ei vabastatud. Nende avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 5 lg 1 (õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele) rikkumise tuvastamiseks. Samuti kaebasid nad artikli 5 lg 3 (kohtueelse kinnipidamise põhjused ja mõistlik kestus) rikkumist, sest nende meelest oli kinnipidamine liiga pikk. Lisaks kaebasid nad artikli 5 lg 4 (õigus kohtueelse kinnipidamise põhjendatuse kontrollimisele) rikkumist.

EIK-i seisukohad

EIK on korduvalt tuvastanud rikkumisi Venemaa suhtes asjades, kus süüdimõistva kohtulahendi tühistamisel ei lahenda kõrgem kohus kinnipidamise vajalikkuse küsimust. Seetõttu ei olnud kaebajate kinnipidamiseks pärast kohtulahendi tühistamist õiguslikku alust.

Kaebajate kohtueelse kinnipidamise kestus oli 1 aasta, 2 kuud ja 16 päeva. Kohtud pikendasid kinnipidamist peaasjalikult lähtuvalt süüdistuse raskusest ning ei süvenenud kaebajate isiklikku olukorda. EIK on korduvalt tuvastanud analoogilisi rikkumisi Venemaa suhtes.

Iga kord kulus apellatsioonikohtul ligikaudu 3 kuud otsustamaks kinnipidamise määrustele esitatud kaebuste üle – ühe kaebaja kaasuses. Teise kaebaja kaasuses ei kutsutud ei teda ega kaitsjat üldse kohtuistungile. Need asjaolud olid piisavad artikli 5 lg 4 rikkumise tuvastamiseks.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 5 lg-te 1, 3 ja 4 rikkumine;

2.      Kummalegi kaebajale määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot.

---------

Aegunud vabaduskaotusliku karistuse täitmisele pööramine on isikuvabaduse rikkumine

Lelyuk vs Ukraina, kohtuotsus 17.11.2016, avaldus nr 24037/08

Asjaolud

Kaebaja tunnistati süüdi 1997. aasta kohtulahendiga ning teda karistati 3-aastase vangistusega. Samal aastal anti talle amnestia ning ta vabastati vanglast. Paar kuud hiljem tühistas apellatsioonikohus amnestia, kuid kaebaja sai sellest lahendist teada alles 2003. aastal, kui politsei pidas ta kinni tema kodus. Kaebaja vabastati 2005. aastal tingimuslikult, kuid enne seda oli ta esitanud kaebuse õigusvastase kinnipidamise peale. Kaebaja leidis, et karistuse täitmine oli aegunud. Kohtud leidsidki, et karistuse täitmine oli aegunud, kuid samas ei rahuldanud tema hüvitise nõuet, sest kohtute arvates ei peetud teda kinni õigusvastaselt. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 5 lg-te 1 (kinnipidamise alused) ning 5 (õigus hüvitisele õigusvastase kinnipidamise korral) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

EIK lükkas tagasi valitsuse vastuväite selle kohta, et kaebaja ei ole ammendanud siseriiklikke õiguskaitsevahendeid. EIK osundas valitsuse seisukoha vasturääkivusele seisukohtadega varasemates asjades. Varasemalt on valitsus väitnud, et kui siseriiklik kohus tuvastas õigusvastase kinnipidamise, tuli isikul seejärel esitada hüvitise nõue siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise eesmärgil. Käesolevas asjas väitis valitsus seevastu, et 6-kuulist kaebetähtaega EIK-ile tuleb arvestada mitte hüvitise nõude lahendamisest, vaid õigusvastase kinnipidamise tuvastanud kohtulahendi jõustumisest.

EIK nõustus siseriikliku kohtuga, et karistuse kandmine oli aegunud, mistõttu oli kaebaja kinnipidamine vastuolus artikli 5 lg-ga 1.

Kaebaja esindaja esitas nõude kahju hüvitamiseks tähtaegselt, kuid ülemkohtu tehnilise eksimuse tõttu ei registreeritud saadetist õigeaegselt. Ukrainas puudus ka menetlus taotlemaks hüvitist siis, kui õigusvastase kinnipidamise on tuvastanud Strasbourgi kohus.

Kaebaja ei esitanud hüvitise nõuet.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 5 lg-te 1 ja 5 rikkumine.

----------

 

Artikkel 6 lg 1 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

Tsiviilasjas tuleb tagada isiklik osalemine kinnipeetud isikule, kes nõuab hüvitist seoses kinnipidamistingimustega

Goryachkin vs Venemaa, kohtuotsus 15.11.2016, avaldus nr 34636/09

Asjaolud

Kaebaja kandis 9-aastast vanglakaristust, mille kestel teda paigutati korduvalt üksikkambritesse ning väidetavalt ka peksti valvurite poolt. Kaebaja algatas kaks tsiviilkohtumenetlust hüvitise saamiseks, mõlemad nõuded jäid rahuldamata. Kaebaja taotles võimalust isiklikuks osavõtuks kohtuistungitest, kuid talle seda luba ei antud. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 6 lg 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumise tuvastamiseks seoses keeluga osaleda isiklikult tsiviilkohtu istungitel, kus vaadati läbi tema nõudeid ametivõimude vastu.

EIK-i seisukohad

EIK on varasemalt korduvalt leidnud, et isiku isiklik osavõtt tsiviilkohtu istungist on vajalik siis, kui asja lahendamiseks on oluline teave isikul endal – nt tema läbielamised jm. Käesolevas asjas olnuks kaebaja isiklik kohalolek möödapääsematu, kuid kohus rikkus õiglase õigusemõistmist põhimõtet.

Kõige kohasem hüvitis oleks asja uus arutamine.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 1 500 eurot.

----------

Kaitseõiguse pöördumatu rikkumise kindlakstegemiseks on nn Salduz test

Loboda vs Ukraina, kohtuotsus 17.11.2016, avaldus nr 8865/06

Asjaolud

Kaebaja kutsuti välja tunnistajana ning ülekuulamisel ilma kaitsjata võttis ta omaks betooni omastamise. Seejärel esitati talle kahtlustus omastamises. Kaebaja esitas tõendid selle kohta, et betooniga tasaarveldati erinevaid rahalisi kohustusi. Kaebaja tunnistati süüdi pettuses. Kohus kritiseeris kaebaja ülekuulamist tunnistajana olukorras, kus tegelikult soovisid uurijad esitada kahtlustuse. Kohus märkis, et ei arvesta tunnistajana ülekuulamisel antud ütlusi. Kassatsioonikohtu istungil ei olnud kohal ei kaebaja ega tema kaitsja, kuid kohal oli prokurör. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 6 lg 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Kohtulahendist Salduz vs Türgi (Suurkoja 27.11.2008 otsus) tuleneb nn Salduz’i test hindamaks, kas kaitseõiguse piiramine oli kooskõlas õiglase õigusemõistmise põhimõttega. Esiteks tuleb analüüsida, kas kaitsjale juurdepääsu piiramine oli mõjuvalt põhjendatud. Ning teiseks tuleb analüüsida, kuidas mõjutas kaitsjale juurdepääsu piiramine kaitseõiguse üldise teostamise võimalust. Valitsusel on tõendamiskoormus näidata kaitsjale juurdepääsu piirangu mõjuvaid põhjuseid.

Käesolevas asjas ei olnud mõjuvaid põhjuseid piiramaks kaebaja juurdepääsu kaitsjale esimesel ülekuulamisel. Kuid kriminaalkohus välistas selgesõnaliselt vastava ülekuulamise protokolli nende tõendite hulgast, millele rajanes kohtuotsus. Puudusid kaalutlused jõudmaks vastupidisele järeldusele. Kaebajale oli politsei juba varem teatanud kahtlustest seoses betooniga, mistõttu tal oli ka varem võimalus pidada nõu kaitsjaga. Kaebajal oli võimalus järgida kaitsetaktikat, mille kohaselt ta ei võtnud omastamist omaks, ning kaebaja seda ka hilisemas kohtumenetluses tegi. Seetõttu ei mõjutanud esimene ülekuulamine ilma kaitsjata pöördumatult kaitseõiguse teostamise võimalust kogu menetluses. Avaldus oli vastavas aspektis mitte-vastuvõetav.

EIK on varasemalt tuvastanud Ukraina suhtes artikli 6 lg 1 rikkumisi olukorras, kus ülemkohtu istungil osaleb prokurör, kuid ei osale kaebaja ega tema kaitsja. Selgelt rikuti käesolevas asjas poolte võrdsuse põhimõtet.

Kaebaja ei esitanud esindaja kuludokumente, mistõttu jättis EIK kulude hüvitamise nõude rahuldamata.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2.      Rikkumise tuvastamine on piisav hüvitis mittevaralise kahju eest.

----------

 

Artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu austamisele

Euroopa riikidel ei ole konsensust kodusünnituste lubatavuse küsimuses

Dubská ja Krejzová vs Tšehhi Vabariik, Suurkoja otsus 15.11.2016, avaldused nr 28859/11 ja 28473/12

Asjaolud

Esimene kaebaja soovis kodus sünnitada ämmaemanda järelevalve all. Kuivõrd Tšehhi seadus keelab meditsiinipersonali abi kodusünnitusel, siis ei õnnestunud tal leida ämmaemandat, kes nõustunuks teda abistama ning ta sünnitas üksinda. Teine kaebaja üritas leida ämmaemandat kodusünnituseks, kuid lõpuks sünnitas haiglas, mille reputatsioon sünnituste vastuvõtmise kvaliteedi osas oli halb. Konstitutsioonikohtus ei olnud kummagi kaebaja menetlus edukas. Nende avaldused EIK-ile olid konventsiooni artikli 8 (õigus eraelu austamisele) rikkumise tuvastamiseks.

11.12.2014 kohtukoja lahend

Kohtulahendis on ulatuslik ülevaade rahvusvahelise õiguse asjakohastest allikatest ning liikmesriikide praktikast. Tegemist oli sekkumisega isikute eraellu, kuid selleks oli seaduslik alus. Sekkumisel oli legitiimne eesmärk kaitsta vastsündinu elu ja heaolu.

Kodusünnituste küsimuses ei ole lepinguosalistel riikidel konsensust. Küsimuse otsustamine eeldab asjatundjate arvamusi ning teadusuuringu andmeid. Samuti tuleb seadusandjal lähtuda sellest, et kodusünnituste lubamise korral võib suureneda riigi finantskoormus kiirabi brigaadide ülalpidamiseks selleks, et sekkuda operatiivselt kodusünnitusel ilmnenud probleemide korral. Riikidel on avar hindamisruum kodusünnituse lubamise küsimuses.

Tšehhi seadusandja lähtus erinevate huvide tasakaalustamisel ennekõike vastsündinu huvidest. Ema huvide kaitse piirdus võimaluse loomisega valida sobiv sünnitushaigla. Kummagi kaebaja kogemus sünnitushaiglas ei olnud positiivne.

Kuigi teadusuuringute kohaselt ei ole ilma komplikatsioonideta raseduse korral kodusünnitusel oht vastsündinu elule kõrgem kui haiglas sünnitamise korral, osundas valitsus siiski ootamatute olukordade võimalusele. EIK leidis, et emadel ei tulnud taluda ebamõistlikku koormust ja asjas ei olnud artikli 8 rikkumist. Siiski tuleb seadusandjal pidevalt jälgida teadusuuringute tulemusi kodusünnituste küsimuses ning pidada silmas ka meditsiinilisi ja õiguslikke arenguid.

Häältega 6:1 leidis kohtukoda, et asjas ei olnud EIÕK artikli 8 rikkumist. Eriarvamuse kirjutanud kohtunik leidis, et avaliku huvi kaalutlust ei tohi üle tähtsustada. Isikute eraeluliste valikute austamisega kaasneb alati teatud risk.

Kaebajate taotlusel võeti asi Suurkoja menetlusse.

Suurkoja seisukohad

Kuivõrd kodusünnituste küsimuses puudub nn euroopalik konsensus ning küsimuse otsustamisega on seotud nii tervishoiu poliitika kui ka riigi rahaliste ressursside kasutamine, siis on riikidel antud küsimuses avar hindamisruum. 20-s lepinguosalises riigis on kodusünnitused õiguslikult reguleeritud, 23-s riigis regulatsioon kas puudub üldse või on puudulik. Teatud riikides on selles küsimuses täielik õiguslik vaakum. Suurkoda leidis, et vastutava riigi regulatsioon saavutas mõistliku tasakaalu ühelt poolt ema valikute austamise ning teiselt poolt riigi huvi vahel kaitsta pärast sünnitust ema ja lapse elu ja heaolu. Valitsus on viimastel aastatel asunud parandama kohalike sünnitushaiglate olukorda, sh moodustanud uue komisjoni. Suurkoda kutsus Tšehhi valitsust pidevalt jälgima seda, et kodusünnituse regulatsioon vastab uuematele meditsiinilistele ja teaduslikele arengutele, sh tagades täielikku austust naiste reproduktiivõiguse vastu.

Resolutsioon (häältega 12:5)

1.      Asjas ei olnud EIÕK artikli 8 rikkumist.

Eriarvamus

Tšehhi seadusandlus muudab kodusünnitused faktiliselt võimatuks, sest nõutav meditsiinivarustus saab olla üksnes haiglates. Tegemist on olukorraga, kus riigil tuleb kaitsta erinevad huve – lapseootel ema valikuvabadust sünnituse koha osas ning vastsündinud lapse õigust elu kaitsele. Demokraatlikus ühiskonnas ei ole vajalik sekkuda kodusünnituste võimalikkusesse.

----------

Lapse lahutamine teda õigusvastaselt teise riiki viinud vanemast ei põhjusta lapsele kannatusi Haagi lapseröövi konventsiooni tähenduses

Rabiya Akdag vs Holland, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 18.10.2016, avaldus nr 49437/14

Asjaolud

Kaebaja on Hollandi kodanik, kellele sündis laps Suriname kodanikult. Teatud aja elas pere Surinames enne ajutist naasmist Hollandisse. Isa soovis viia lapse elama Surinamesse, kuid kaebaja tõkestas lapse ärasõidu ning isa võeti ajutiselt vahi alla. Siiski leidis kohus, et kaebaja saaks koos partneri ja lapsega koos elada Surinames ning rahuldas lapse isa taotluse lapse viimiseks Surinamesse. Kaebaja leidis, et menetluse käigus ei arvestatud lapse parimaid huve ning esitas avalduse EIK-ile EIÕK artikli 8 (õigus pereelu austamisele) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

EIK-i õiguskäsitlus EIÕK ja lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (Haagi lapseröövi konventsioon) küsimustes on Suurkoja lahendis X. vs Läti (nr 27853/09).

EIK leidis, et Hollandi kohtu otsus nõustuda lapse tagasiviimisega Surinamele kaitses nii lapse kui isa õigusi.

EIK on varasemalt leidnud, et Haagi lapseröövi konventsiooni artiklis 13 (b) määratletud kahju lapse huvidele ei saa seisneda üksnes lahutamises vanemast, kes on põhjustanud lapse õigusvastase viimise teise riiki. Kaebajal tuli seetõttu tõendada, et lapse parimate huvidega oleks vastuolus tema tagasisaatmine Surinamele. Lapse isa pakkus võimalust toetada kaebajat rahaliselt asumaks elama Surinamele ning isapoolne perekond pakkus tuge töökoha leidmisel. Kaebaja ei vaidlustanud siseriiklikus menetluses ekspertide asjatundlikkust. EIK leidis, et kaebajal oli võimalik enda huve siseriiklikus menetluses kaitsta ning kohtud viisid läbi asjaolude põhjaliku uurimise. Lapse tagasisaatmine Surinamele ei oleks ebaproportsionaalne.

Resolutsioon

1.      Avaldus on mitte-vastuvõetav.

----------

 

Artikkel 10 – sõnavabadus

Välisministeeriumi kõrge ametniku kohene vabastamine ametist poliitilise avalduse tõttu oli põhjendatud

Karapetyan jt vs Armeenia, kohtuotsus 17.11.2016, avaldus nr 59001/08

Asjaolud

Kaebajad töötasid Armeenia välisministeeriumis kõrgetel ametikohtadel. Pärast presidendi valimisi 2008. aastal toimusid riigis meeleavaldused, millel osalejad väitsid valimistulemuste võltsimist. Mitmed Armeenia suursaadikud tegid ühisavalduse, milles toetasid meeleavaldajaid. Nad vabastati ametist järgmisel päeval. Kaebajad avaldasid ühisavalduse, milles väljendasid endi nördimust seoses valimiste korraldusega ning nõudsid rahvusvaheliste organisatsioonide soovituste elluviimist. Kaebajad olid ühisavalduse allkirjastanud endi nimelt, ära olid toodud nende ametikohad. Ühisavaldust kajastasid välismaa meediaväljaanded. Nädalapäevade jooksul vabastati kaebajad ametist viitega diplomaatilise teenistuse seadusele, mille kohaselt ei ole diplomaatilistel teenistujatel lubatud tegutseda poliitiliste parteide huvides. Kohtuvaidlus ei olnud neile edukas, sest kohtute hinnangul sekkusid kaebajad poliitilisse tegevusse. Nende avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 10 (sõnavabadus) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Kaebajad nõustusid, et nende vabastamiseks töölt oli legitiimne eesmärk, kuid nad ei nõustunud sellega, et vabastamiseks oli õiguslik alus või see oli vajalik demokraatlikus ühiskonnas.

EIK leidis, et Armeenia seadus määratles ettenähtavalt selle, et diplomaadi võib ametist vabastada poliitikasse sekkumise korra. Seadus kasutas mõisteid “muu poliitiline tegevus” ning “ametiseisundi kasutamine tegutsemaks parteide või valitsusväliste organisatsioonide hüvanguks”. Mõlemad määratlused olid selged ja kaebajad oleksid pidanud ette nägema, et allkirjastades ühisavalduse, võidakse nad ametist vabastada. Kui neil oli kahtlusi, siis oleksid nad võinud pöörduda õigusnõustajate poole või hoiduda avalduse allkirjastamisest. Seega oli sekkumiseks kaebajate sõnavabadusse selge õiguslik alus.

Armeenia kohtud märkisid, et kaebajate ühisavaldus oli poliitiline hinnang valimisjärgsele olukorrale. Kohtud võtsid arvesse ka kaebajate sõnavabaduse kaitsevajadust EIK-i kohtupraktika kontekstis. Kuigi riigiteenistujatel on arvamuse avaldamise vabadus, võivad ametivõimud seda piirata selleks, et tagada riigiaparaadi poliitiline neutraalsus. Kuigi sekkumine kaebajate sõnavabadusse oli ränk, jäi see siiski proportsionaalseks.

Resolutsioon (häältega 6:1)

1.      Asjas ei olnud EIÕK artikli 10 rikkumist.

Eriarvamus

Asi tuleks anda lahendamiseks Suurkojale. Kaebajatel puudus võimalus enda vabastamisele vastu vaielda. Asjas ei ole näidatud rõhuvat sotsiaalset vajadust kaebajate vabastamiseks.

----------

EIK piirdus sõnavabaduse asjas riive vajalikkuse hindamisega demokraatlikus ühiskonnas

Savda vs Türgi (nr 2), kohtuotsus 15.11.2016, avaldus nr 2458/12

Asjaolud

Kaebaja on Türgi kodanik.  Ta kogunes koos nelja kaaslasega 01.08.2006 Iisraeli konsulaadi ette Istanbulis, toetamaks Iisraelis armeeteenistusest usulistel kaalutlustel keeldujaid. Ta luges kohaletulnud ajakirjanikele ette lause: “Me oleme solidaarsed armeeteenistusest usuliste veendumuste tõttu keeldujatega Iisraelis”. Ta tunnistati süüdi ning teda karistati 5-kuulise vangistusega selle eest, et ta esitas avalikult üleskutse keelduda armeeteenistusest. Kohus märkis, et kuigi kaebaja oli ise keeldunud armeeteenistusest usulistel kaalutlustel, kutsus ta isikuid, kellel ei ole vastavaid usulisi veendumisi, hoiduma armeeteenistusest kõrvale. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 10 (sõnavabadus) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

EIK-i õiguskäsitlus sõnavabaduse asjades on Suurkoja lahendis Perincek vs Šveits (avaldus nr 27510/08). Sanktsiooni iseloom ja raskus on asjaolud, mida tuleb arvestada sõnavabadusse sekkumise proportsionaalsuse hindamisel.

EIK leidis, et vajalik ei ole ei riive õigusliku aluse ega ka selle legitiimse eesmärgi analüüs, sest igal juhul ei olnud riive vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Valitsus jättis selle küsimuse EIK-i otsustada. Valitsus esitas näiteid Türgi kohtupraktikast, kus kohtud kohaldasid analoogilistes asjades EIK-i kohtupraktikat. Käesolevas asjas ei hinnanud aga siseriiklik kohus kaasust kaebaja sõnavabaduse realiseerimise aspektist ning piirdus formaalselt kriminaalkoodeksi kohaldamisega. Kaebaja väljendas küll enda suhtumist sõjaväeteenistusse, kuid ei kutsunud üles vägivallale. 2013. aastal muudeti kriminaalkoodeksi sõnastust täpsemaks ja kitsamaks ning kuriteona on määratletud üleskutse juba tegevteenistuses viibijatele deserteerimiseks või kutse saanud isikutele mitte ilmumiseks. Kaebajale kohaldatud karistus oli raske. Eelnevat kogumis hinnates ei olnud kaebaja sõnavabaduse riive vajalik demokraatlikus ühiskonnas.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 10 rikkumine;

2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 2 500 eurot.

----------

 

Artikkel 13 – õigus tõhusale õiguskaitsevahendile

Varjupaiga taotleja võib olla jätkuvalt EIÕK artikli 13 rikkumise ohver siis, kui tema väljasaatmine peatati üksnes pärast EIK-i sekkumist

M.G. ja E.T. vs Šveits, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 18.10.2016, avaldus nr 26456/14

Asjaolud

Kaebajad on Eritrea kodanikud: 1985. aastal sündinud naine ning talle Šveitsis 2013. aastal sündinud laps. Kaebajad sisenesid Šveitsi Malta kaudu ning palusid varjupaika. Ametivõimud andsid määruse nende saatmiseks Maltale Dublini regulatsiooni alusel. EIK sekkus kohtu reegli nr 39 alusel ning palus väljasaatmise peatada. Kohtu reegli nr 41 alusel anti avaldusele prioriteetsus. Kaebajad palusid EIK-il tuvastada EIÕK artiklite 3 (piinamise keelamine) ning 8 (õigus pereelu austamisele) rikkumine väljasaatmise korral Maltale. Nende hinnangul ei ole Maltal kohaseid tingimusi varjupaiga taotlejatele, eriti arvestades teise kaebaja vanust. Artikli 13 alusel palusid nad tuvastada tõhusa õiguskaitsevahendi puudumise väljasaatmise otsuse vastu. 12.10.2015 teatasid kaebajad, et Šveitsis on uuendatud varjupaiga saamise menetlus ning puudub oht nende koheseks väljasaatmiseks.

EIK-i seisukohad

EIK on korduvalt leidnud, et puudub alus sisuliselt lahendada avaldusi artiklite 3 ja 8 rikkumise väite osas siis, kui valitsus on alustanud varjupaiga taotluse uut lahendamist. Seda põhjusel, et puudub oht isiku väljasaatmiseks.

EIK on varem leidnud, et isegi kui isik ei ole enam artikli 3 rikkumise ohuolukorras, võib ta siiski olla artikli 13 rikkumise ohver. Seda näiteks olukorras, kus väljasaatmine on peatatud üksnes pärast EIK-i sekkumist reegli nr 39 alusel. Käesolev asi oli erinev, sest ametivõimud ei üritanud kaebajaid välja saata enne föderaalse halduskohtu lahendit. Kaebaja esitas avalduse EIK-ile reegli nr 39 kohaldamiseks alles pärast föderaalse halduskohtu lahendit.

Resolutsioon

1.      Avaldus on mitte-vastuvõetav.

----------

 

 

Artikkel 34 – kaebeõigus

Kui siseriiklik hüvitis ebamõistliku menetlusaja eest ei vasta EIK standardile, siis on isik jätkuvalt põhiõiguste rikkumise ohver

Homan D.O.O. vs Horvaatia, kohtuotsus 15.11.2016, avaldus nr 61691/13

Asjaolud

Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses.

Menetluse liik: tsiviilõiguslik kahju hüvitamise menetlus.

Menetluse kestus: 10 aastat ja 6 kuud.

Kohtuastmeid: 2:

EIK-i seisukohad

Valitsus väitis, et kaebaja ei ole enam põhiõiguste rikkumise ohvri seisundis, sest ülemkohus määras ligikaudu 10,5 aastat kestnud menetluse eest hüvitiseks 673 eurot. Kuivõrd summa on oluliselt väiksem sellest, mida EIK ise määraks analoogiliste rikkumiste eest, oli kaebaja jätkuvalt põhiõiguste rikkumise ohvri seisundis.

Menetlusaja mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud rikkumisi analoogilistes asjades. Valitsus ei esitanud argumente, mis viinuks EIK-i erinevale lõppjäreldusele.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 900 eurot ning kulude katteks määras EIK 500 eurot.

----------

EIK-i kirjade avamine on individuaalse kaebeõiguse rikkumine

Zolotarev vs Venemaa, kohtuotsus 15.11.2016, avaldus nr 43083/06

Asjaolud

Kaebaja kannab 20-aastast vanglakaristust. Ta peeti kinni 12.01.2005 kahtlustatuna murdvargustes. Tema väidete kohaselt teda väärkoheldi mitme päeva jooksul ülestunnistuse saamiseks. Kriminaaluurimine oli inertne ning kaebaja kaebas prokuröri tegevusetuse peale, kuid tema kaebus jäi rahuldamata. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 3 (piinamise keelamine) rikkumise tuvastamiseks sisulisest ja menetluslikust aspektist ning artikli 34 (individuaalne kaebeõigus) rikkumise tuvastamiseks seoses EIK-iga kirjavahetuse avamisega.

EIK-i seisukohad

Politsei kontrolli all olevad isikud on haavatavas seisundis ning ametivõimudel on kohustus neid kaitsta. Kui isik peetakse kinni heas tervislikus seisundis ning kinnipidamisasutuses tekib tal kehavigastus, siis tuleb valitsusel esitada usutav selgitus. Sellise selgituse mitte-esitamisel tõusetub väärkohtlemise eeldus. Oluline tagatis väärkohtlemise vastu on koheselt pärast isiku vahistamist tema arstlik läbivaatus ja läbivaatuse protokolli koostamine.

EIK luges tõendatuks, et kinnipidamise ajal ei olnud kaebajal kehavigastusi. Valitsus ei eitanud kehavigastuste tekkimist kinnipidamise ajal, kuid ei esitanud selgitust. See oli piisav artikli 3 rikkumise tuvastamiseks sisulisest aspektist.

Kui isik esitab tõepärase väite väärkohtlemise kohta, siis tuleb viia läbi tõhus uurimine. Uurimiskohustus ei ole küll suunatud konkreetse lõpptulemuse saavutamisele, kuid läbi tuleb viia kõik mõistlikud uurimistoimingud. Kuivõrd osapooltel oli erinev arusaamine kehavigastuste tekkepõhjustest, siis tuli Venemaa ametivõimudel viia läbi tõhus uurimine. Seda aga ei tehtud ning piirduti üksnes uurimiseelsete toimingutega. Uurimise läbiviimisest hoidumise tõttu tuvastas EIK artikli 3 rikkumise menetluslikust aspektist.

Valitsus ei eitanud, et vangla ametivõimud avasid EIK-iga kirjavahetust. Sellise kirjavahetuse avamine võimaldab ametivõimudel saada teavet avalduse sisu kohta ning sellega kaasneb kättemaksu risk. Igal juhul oli EIK-ilt saadud ja EIK-ile saadetavate kirjade avamine individuaalse kaebeõiguse rikkumine.

Resolutsioon

1.      EIÕK artiklite 3 (sisuline ja menetluslik aspekt) ja 34 rikkumine;

2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 13 000 eurot ning 2 600 eurot kulude katteks.

----------          

 

Artikkel 35 – vastuvõetavuse kriteeriumid

EIK-ile saab kaevata ainult nende väidete osas, mis on varem esitatud siseriiklikele kohtutele

Mojsije Vućeljić vs Montenegro, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 18.10.2016, avaldus nr 59129/15

Asjaolud

Kaebaja ja tema õed-vennad esitasid 28.03.2005 tsiviilkohtule nõude avaliku ringhäälingu vastu ning väitsid, et üks telesaade oli nende surnud isa ja kogu perekonna suhtes solvav. Teise astme kohus määras 22.03.2011 lahendis igaühele mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 000 eurot. Kohtulahendid pöörati täitmisele, kuid kaebajale ei ole summat välja makstud. Konstitutsioonikohus jättis tema konstitutsioonilise kaebuse läbi vaatamata põhjendusega, et kaebaja ei ole seda parandanud vastavalt konstitutsioonikohtu juhistele. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artiklite 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) ja 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) rikkumise tuvastamiseks – seda seoses nii kohtumenetluse sisulise tulemusega, ebamõistliku kestusega kui ka täitemenetluse kestusega.

EIK-i seisukohad

Enne EIK-i pöördumist tuleb isikul esitada enda kaebused pädevale siseriiklikule organile, järgides seejuures menetlustähtaegu.

Montenegros on uus seadus, mis otseselt võimaldab esitada kaebuse ka menetluse kiirendamiseks. Seetõttu on selline konstitutsiooniline kaebus tõhus õiguskaitsevahend. Kaebaja pöördus konstitutsioonikohtusse, kuid ei näidanud kaebuses, miks kaebaja arvates on rikutud tema inimõigusi. Konstitutsioonikohus andis võimaluse sellise selgituse esitamiseks, kuid kaebaja seda ei teinud. Seega ei järginud ta siseriiklikke menetlusreegleid ning ei ammendanud siseriiklikke õiguskaitsevahendeid.

Kaebaja ei tõstatanud konstitutsioonikohtule esitatud kaebuses lahendi sisulisi küsimusi, mistõttu oli ka vastavas aspektis avaldus mitte-vastuvõetav.

Resolutsioon

1.      Avaldus on mitte-vastuvõetav

----------

Enne EIK-i pöördumist tuleb esitada kassatsioon siseriiklikule kõrgeimale kohtule

Vitaliy Viktorovich Sakhanov vs Venemaa, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 18.10.2016, avaldus nr 16559/16

Asjaolud

Kaebajale kuuluvalt ettevõttelt ning temalt endalt mõisteti kaubanduskoja otsusega solidaarselt välja 27 732 eurot maksuameti kasuks. Kaebaja sai kohtulahendist teada alles siis, kui see pöörati täitmisele. Kaebaja esitas apellatsiooni, kuid apellatsioon jäi sisuliselt läbi vaatamata, sest kohtu hinnangul ei ole võimalik lahendada pankrotiasja ettevõtte suhtes, mille likvideerimisega on juba alustatud. Kaebaja esitas ka kassatsiooni, mis jäi menetlusloata. Kaebaja oleks saanud esitada kassatsiooni ka üldkohtule, kuid jättis selle tegemata. Seejärel esitas kaebaja avalduse EIK-ile EIÕK erinevate sätete rikkumise tuvastamiseks – tema põhiväide oli selles, et kohtud on vääralt tuvastanud tema solidaarvastutuse ettevõtte kohustuste eest.

EIK-i seisukohad

Kaebajal oli võimalik veel esitada kassatsioon ülemkohtule, kuid ta ei teinud seda. Igaüks, kes soovib esitada individuaalkaebuse EIK-ile, peab enne kasutama uut õiguskaitsevahendit ning esitama üldkohtule kassatsiooni kaubanduskohtute lõpliku lahendi peale.

Resolutsioon

1.Avaldus on mitte-vastuvõetav.

----------

Kinnipeetud isikul tuleb ebakohase meditsiiniabi peale kaevata täitekohtunikule

Maksym Yastremskiy vs Türgi, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 18.10.2016, avaldus nr 32767/10

Asjaolud

Kaebaja esitas avalduse EIK-ile EIÕK artikli 3 (piinamise keelamine) rikkumise tuvastamiseks seoses ebapiisava meditsiiniabiga kinnipidamisasutuses.

EIK-i seisukohad

EIK nõustus valitsusega, et kaebaja ei andnud enda kaebusest teada siseriiklikele ametivõimudele, sh täitekohtunikule. Kui kaebajal avastati tervisekahjustus, toimetati ta erihaiglasse, kus talle tagati vajalik ravi. Ükski arst ei soovitanud tema vabastamist tervisliku seisundi tõttu. Toimiku põhjal on ilmne, et ametivõimud suhtusid kaebaja seisundisse täie tõsidusega.

Resolutsioon

1.      Avaldus on mitte-vastuvõetav.

----------

 

Artikkel 37 – kaebuste kustutamine

Suurkoda eemaldas kohtuasjade nimekirjast varjupaiga taotlejate kaasuse, sest esindaja oli kaotanud temaga kontakti

V.M. jt vs Belgia, Suurkoja otsus 17.11.2016, avaldus nr 60125/11

Asjaolud

Kaebajad on mustlase päritolu Serbia kodanikud – abielupaar ning nende viis last. Kõige vanem laps (kes oli puudega) suri pärast tagasisaatmist Serbiasse 2011. aasta detsembris. Kaebajad saabusid Belgiasse Prantsusmaa kaudu ning esitasid taotlused varjupaiga saamiseks. Nende taotluste läbivaatamisest keelduti Dublini regulatsiooni põhimõtete kohaselt ning ametivõimud määrasid nende tagasisaatmise Prantsusmaale. Kaebajad vaidlustasid väljasaatmise otsuse, kuid Belgias ei peata väljasaatmisotsuse vaidlustamine automaatselt selle täidesaatmist. Seetõttu kaotasid kaebajad õiguse elamispinnale ja toidule ning olid sunnitud 2011. aasta septembris-oktoobris 9 päeva elama Brüsseli keskväljaku ääres ning ligikaudu 3 nädalat raudteejaamas. Nad saadeti kodumaale heategevusorganisatsiooni vahendite abil. Kaebajad väitsid, et nende vanim laps suri Belgias osakssaanud ebainimlike tingimuste tõttu. Samuti väitsid nad ebainimlikke tingimusi Belgias enam kui kuu aja vältel 2011. aastal pärast eemaldamist pagulaste vastuvõtukeskusest – artikli 3 väidetav rikkumine. Samuti väitsid nad tõhusa õiguskaitsevahendi puudumist artikli 13 tähenduses koosmõjus artikliga 3, sest neile ei tagatud võimalust väljasaatmisotsus vaidlustada.

EIK-i kohtukoja 07.07.2015 lahend

Puudusid tõendid selle kohta, et kaebajatele osakssaanud kohtlemine Belgias põhjustas nende vanima tütre surma. Belgia ametivõimudele ei olnud teada tütre eluohtlik seisund, sest sellekohast teavet ei olnud neile esitatud arstitõenditel. Tütre surma võisid põhjustada ka väga halvad tingimused pärast saabumist Serbiasse. Asjas ei olnud seetõttu artikli 2 rikkumist.

EIÕK ei taga õigust poliitilisele varjupaigale.

EIK-i uuema õiguskäsitluse kohaselt tuleb minimaalse raskusastme kindlakstegemisel artikli 3 tähenduses arvestada ka isiku seisundit varjupaiga taotlejana. Selline isik on alati haavatavas olukorras. Haavatav seisund võimendub veelgi laste olemasolu korral. Kaebajatel oli ka puudega laps ning üks vastsündinud laps, mis muutis nende seisundi eriti haavatavaks. EIK leidis, et Belgia ametivõimud ei arvestanud kaebajate seisundit piisavalt, sest oleksid saanud välistada nende ööbimist väljakul ja raudteejaamas ilma igasuguse sissetulekuta ning tulevikuperspektiivita. Selline olukord oli ebainimlik EIÕK artikli 3 tähenduses.

Asjas oli artikli 13 rikkumine koosmõjus artikliga 3 seetõttu, et väljasaatmise otsuse peale esitatud kaebus ei peatanud automaatselt selle täitmisele pööramist. Tõhusa õiguskaitsevahendi puudumist näitab seegi, et kohtulahend kaebajate kaebuse osas langetati alles 2011. a novembris – pärast seda, kui nad olid juba riigist lahkunud.

Häältega 5:2 tuvastas EIK artikli 3 rikkumise seoses tingimustega Belgias, ühehäälselt ei olnud asjas artikli 2 rikkumist, häältega 4:3 tuvastas EIK artikli 13 rikkumine koosmõjus artikliga 3. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK kaebajatele 22 750 eurot ning 8 120 eurot kulude katteks.

Eriarvamused 07.07.2015 lahendile

Ühes eriarvamuses on õiguskäsitlus Euroopa Liidu õiguse ja EIÕK seostest seoses Dublini regulatsiooni maksmapanekuga. Belgia ametivõimudel oli täielik alus eeldada, et Prantsusmaal koheldakse kaebajaid kookõlas nende põhiõigustega ja puudub EIÕK artikli 3 rikkumise oht. Seetõttu ei saanud asjas olla ka artikli 13 rikkumist koosmõjus artikliga 3. EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamine koosmõjus artikliga 3 mõjutab negatiivselt Euroopa Liidus Dublini regulatsiooni toimimist. Kaebajad keeldusid Belgiast lahkumast. Euroopa Liidu õiguse põhimõtete kohaselt lõppes seeläbi Belgia kohustus tagada nende toimetulek ning see kohustus oli Prantsusmaal.

Valitsuse taotlusel võeti asi Suurkoja menetlusse.

Suurkoja seisukohad

Kaebajate esindaja teatas Suurkojale, et tal puudub kaebajatega kontakt ning tal ei ole õnnestunud kontakti taastada vaatamata enda pingutustele.

Suurkoda selgitas, et esindajal ei tule mitte üksnes esitada EIK-ile volikiri, vaid oluline on ka see, et esindaja on kogu menetluse kestel kaebajaga kontaktis. Viimati olid kaebajad esindajaga ühenduses enne kohtukoja lahendit. Siit tulenes, et nad ei olnud teadlikud lahendi sisust ega ka selle andmisest Suurkoja menetlusse. Esindajal ei onud seega volitust esindada kaebajaid Suurkoja menetluses, eriti seoses valitsuse esitatud uute dokumentidega, millest tulenevatele faktilistele asjaoludele tulnuks kaebajatel vastata. Puudus alus eeldada, et valitsus põhjustas kaebajate ning esindaja suhte katkemise.

Esindaja väljendas muret selle üle, et avalduse eemaldamise korral kohtuasjade nimekirjast ei laiene kaebajatele kohtukoja lahendi seisukohad. EIK leidis, et selline olukord tulenes kaebajate endi käitumisest. Igal juhul on neil võimalik taotleda kohtuasja ennistamist EIK-is. Suurkoda asus seisukohale, et kaebajad ei soovinud menetluse jätkamist ning eemaldas avalduse kohtuasjade nimekirjast artikli 37 lg 1 alusel, sest puudusid mõjuvad põhjused menetluse jätkamiseks lähtuvalt austusest inimõiguste vastu.

Resolutsioon (häältega 12:5)

1.      Eemaldada avaldus kohtuasjade nimekirjast.

Eriarvamused

Kohtuasja võtmine Suurkoja menetlusse tähendab seda, et EIK-il tuleb lahendada olulisi küsimusi EIÕK kaitseala tõlgendamisel. Nii oleks Suurkojal olnud võimalus selgitada “haavatavuse” mõiste sisu – sh seoses väärkohtlemise minimaalse raskusastmega. Samuti tõusetus kaasuses tõhususe ning argumenteeritava väite mõistete küsimusi, mida Suurkoda oleks saanud täpsustada.

------------

Pärijal tuleb teatada EIK-ile soovist menetlust jätkata

Alecu jt vs Rumeenia, kohtuotsus 15.11.2016 (revisjon), avaldus nr 56838/08 ja 80 teist avaldust

Asjaolud

27.01.2015 lahendiga tuvastas EIK EIÕK artiklite 2 (õigus elule) ja 3 (piinamise keelamine) rikkumise seoses 21.12.1989 kommunistliku režiimi vastase ülestõusu sündmuste ebatõhusa uurimisega. Kohtulahendiga määrati kaebajatele – kes olid kas sündmuse ohvrid või ohvrite lähisugulased – hüvitised. Valitsus teatas EIK-ile kirjaga, et neli kaebajat on surnud ning nende osas ei ole kohtulahendit võimalik täita.

EIK-i seisukohad

Kuigi kolme kaebaja pärijad ei teatanud EIK-ile kaebajate surmadest, esitasid nad EIK-ile teatised sooviga astuda menetlusse kohtuasjade täitmise etapis. Valitsus ei vaielnud vastu. Ühe kaebaja pärijad ei teatanud EIK-ile soovist menetlust jätkata, mistõttu eemaldas EIK vastavas osas avalduse kohtuasjade nimekirjast.

Resolutsioon

1.      Revideerida 27.01.2015 kohtuotsus;

2.      Maksta ühe kaebaja igale pärijale 7 500 eurot ning kahe kaebaja igale pärijale 15 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks; üks avaldus arvata välja kohtuasjade nimekirjast.

----------

Kui kaebaja pärija ei teata EIK-ile soovist astuda menetlusse, siis eemaldab EIK avalduse kohtuasjade nimekirjast

Bosnigeanu jt vs Rumeenia, kohtuotsus 15.11.2016 (revisjon), avaldus nr 56861/08 ja 33 teist avaldust

Asjaolud

04.11.2014 kohtulahendiga tuvastas kohtukoda EIÕK artikli 6 lg 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumise seoses ebamõistliku menetlusajaga 1989. aasta sündmuste tagajärjel algatatud kriminaalasjades tsiviilhagide läbivaatamisega. Valitsus teatas EIK-ile, et kolm kaebajat on surnud.

EIK-i seisukohad

Kahe kaebaja ükski pärija ei avaldanud soovi astuda kaebaja asemel menetlusse. Ühe kaebaja pärija seevastu soovis astuda menetlusse ning valitsusel ei olnud vastuväiteid.

Resolutsioon

1.      Revideerida 04.11.2014 kohtuotsus;

2.      Kahe kaebaja osas arvata avaldused välja kohtuasjade nimekirjast, kolmanda kaebaja pärijale määrata mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 350 eurot.

----------

 

Artikkel 41 – õiglane hüvitis

Pärast kaebaja surma määrab EIK hüvitise pärijale viimase soovi korral

Hagiescu jt vs Rumeenia, kohtuotsus 15.11.2016 (revisjon), avaldus nr 7901/02

Asjaolud

13.11.2008 kohtulahendiga tuvastas kohtukoda EIÕK artikli 6 lg 1 (juurdepääsuõigus kohtule) ning 1.protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise seoses kaebajate võimatusega saavutada nendelt sundvõõrandatud vara tagastamist. 18.03.2014 kohtulahendiga määras EIK kaebajatele ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 700 eurot. Valitsus palus kohtulahendit revideerida, sest üks kaebajatest on surnud.

EIK-i seisukohad

Surnud kaebaja pärija on teine kaebaja. Kohtu teavitamata jätmine ühe kaebaja surmast ei avaldanud asja sisulisele lahendamisele mingit mõju, mistõttu oli põhjendatud surnud kaebajale määratud hüvitise määramine teisele kaebajale kui tema pärijale.

Resolutsioon

1.      Revideerida 18.03.2014 kohtuotsus;

2.      Määrata ühele kaebajale 3 120 eurot ning teisele 1 580 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.

----------

Kinnipidamise määrusele esitatud apellatsiooni läbi vaatamata jätmise eest määras EIK hüvitiseks 2 500 eurot

Panov vs Venemaa, kohtuotsus 15.11.2016, avaldus nr 35878/08

Asjaolud

Kaebaja esitas avalduse EIK-ile EIÕK artikli 5 lg 4 (õigus kohtueelse kinnipidamise põhjendatuse kontrollile) rikkumise tuvastamiseks, sest 16.10.2007 kohtueelse kinnipidamise määrusele esitatud apellatsioon jäi läbi vaatamata.

EIK-i seisukohad

Kuigi valitsuse vastuväite kohaselt vaatas Moskva linnakohus üheaegselt läbi kaks apellatsiooni kinnipidamise kahe määruse peale, ei olnud linnakohtu 22.10.2007 määruses mitte ühtegi viidet 16.10.2007 kohtumäärusele. Seetõttu jäi vastav apellatsioon sisuliselt läbi vaatamata.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 5 lg 4 rikkumine;

2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 2 500 eurot.

----------

Menetlusaja kaasuses saab nõuda hüvitist seoses menetlusaja ebamõistlikkuse ning mitte kohtuasja lõpptulemusega

Matić vs Serbia, kohtuotsus 15.11.2016, avaldus nr 41722/14

Asjaolud

Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses.

Menetluse liik: tsiviilõiguslik kahju hüvitamise menetlus.

Menetluse kestus: 4 aastat ja 11 kuud.

Kohtuastmeid: 2:

EIK-i seisukohad

Menetlusaja mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud rikkumisi analoogilistes asjades. Valitsus ei esitanud argumente, mis viinuks EIK-i erinevale lõppjäreldusele.

Kaebaja ei palunud hüvitist mitte seoses menetluse kestuse, vaid menetluse lõpptulemusega. Seetõttu ei olnud alust talle hüvitist määrata.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2.      Kulude katteks määras EIK 450 eurot.

----------

Üüripiirangute kaasuses on kõige kohasem taotleda siseriiklikult kohtult uuesti varalise kahju hüvitamist

Bego jt vs Horvaatia, kohtuotsus 15.11.2016, avaldus nr 354447/12 ja 4 teist avaldust

Asjaolud

Kõigile kaebajatele tagastati õigusvastaselt võõrandatud korterid, mis olid juba sotsialistlikul perioodil välja üüritud. Horvaatia seaduse kohaselt on korteriomanikel piirangud üürisumma tõstmiseks ja üürilepingu lõpetamiseks. Kaebajad leidsid, et üürisumma ei ole lähedanegi vabaturul makstavale summale ning ei võimalda korterite korrashoidu. Nende avaldused EIK-ile olid EIÕK 1.protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

EIK-i asjakohane õiguskäsitlus analoogiliste kaasuste kohta on 10.07.2014 lahendis Statileo vs Horvaatia. Valitsus ei esitanud argumente, mis viinuks EIK-i erinevale lõppjäreldusele.

EIK ei rahuldanud kaebajate avaldusi varalise kahju hüvitamiseks, sest kaebajad olid juba taotlenud siseriiklikus tsiviilkohtumenetluses varalise kahju hüvitamist. Kõige kohasem hüvitis oleks siseriikliku menetluse uus läbiviimine ja Horvaatia seadus annab sellekohase võimaluse. Statileo lahendist lähtuvalt määras EIK mittevaralise kahju hüvitise.

Resolutsioon

1.      EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;

2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK summad 5 000 ning 1 500 eurot, kaebajatele ühiselt kulude katteks 3 420 eurot.

----------

Paljude rikkumiste eest kriminaalmenetluse läbiviimisel määras EIK hüvitiseks 7 500 eurot

Fedorin vs Venemaa, kohtuotsus 15.11.2016, avaldus nr 9536/10

Asjaolud

Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 3 (piinamise keelamine) rikkumise tuvastamiseks seoses kohtueelse kinnipidamisega narkopolitsei jaoskonnas 24 tunni kestel. Sellel ajal ei antud talle süüa ega juua ning ruumis puudusid igasugused elementaarsed tingimused kinnipidamiseks. Artikli 5 lg 1 (õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele) rikkumist kaebas ta seetõttu, et tema vahistamine toimus 14.10.2009, kuid vahistamise protokoll koostati alles 15.10.2009. Artikli 5 lg 3 (kohtueelse kinnipidamise põhjendamise kohustus) alusel kaebas kaebaja ebamõistliku kestusega kinnipidamist kriminaaluurimise ajal. Artikli 5 lg 4 (õigus kinnipidamise põhjendatuse kohtulikule kontrollile) rikkumist kaebas kaebaja seetõttu, et ei tema ega kaitsja ei osalenud 22.12.2009 kohtuistungil, kus vaadati läbi tema apellatsioon kinnipidamise määruse peale. Artikli 6 lg 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumist kaebas kaebaja seetõttu, et ei tema ega kaitsja ei osalenud apellatsioonikohtu istungil 04.05.2010.

EIK-i seisukohad

Vaatamata kinnipidamise lühidusele on alati tegemist artikli 3 rikkumisega siis, kui isikule ei tagata võimalust enda primaarsete vajaduste rahuldamiseks.

EIK on korduvalt tuvastanud Venemaa vastu rikkumisi kaasustes, kus isikute vahistamise protokolli koostamisel on viivitusi. Nii ka käesolevas asjas oli kaebaja kinnipidamine perioodil 14.-15.10.2009 õigusvastane, sest selleks puudus formaalne alus.

Kohtueelse kinnipidamise kestus oli veidi alla 4 kuu. Kaebaja vastu oli mõistlik kahtlus uimastikaubanduses. Kohtud analüüsisid detailselt ohtu, et kaebaja asub kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma, ning esitasid ka sellekohaseid tõendeid. Kinnipidamise perioodil ei olnud tegevusetust. Seetõttu ei olnud asjas artikli 5 lg 3 rikkumist.

Puudus alus mitte tuvastada artikli 5 lg 4 rikkumist olukorras, kus ei kaebaja ega kaitsja ei osalenud kinnipidamise põhjendatust läbivaataval kohtuistungil.

Valitsus võttis artikli 6 lg 1 rikkumise omaks. EIK-il puudus alus asuda erinevale seisukohale.

Kaebaja palus hüvitada mittevaralise kahju summas 100 000 eurot, EIK määras hüvitiseks 7 500 eurot.

Resolutsioon

1.      EIÕK artiklite 3, 5 lg-te 1 ja 4, 6 lg 1 rikkumine;

2.      Asjas ei olnud EIÕK artikli 5 lg 3 rikkumist;

3.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 7 500 eurot.

----------

 

Artikkel 46 – EIK-i lahendi siduvuse küsimused

EIK kohustas Venemaa valitsust taastama kaebajate omandiõiguse korteritele

Pchelintseva jt vs Venemaa, kohtuotsus 17.11.2016, avaldus nr 47724/07 ja 4 teist avaldust

Asjaolud

Kõik kaebajad ostsid endile Moskvas korterid, mis olid eelnevalt kuulunud linnale. Kõik korterid osteti eraomanikelt, kes olid korterid erastanud. Igas kaasuses ilmnes erinevaid õigusrikkumisi, mis viisid tehingute tühistamise ning kaebajate väljatõstmise määruste andmiseni. Osad kaebajad on välja tõstetud, osade suhted on menetlus erinevatel põhjustel kas pooleli või peatatud. Ühtegi kaebajat ei süüdistatud nimetatud rikkumistes – st nad olid heausksed ostjad. Kõik kaebajad esitasid avaldused EIK-ile EIÕK 1.protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks seoses ostu-müügitehingute tühistamise ning osade puhul väljatõstmisega.

EIK-i seisukohad

Osade kaebajate suhtes olid avaldused mitte-vastuvõetavad, sest nad ei tõendanud, et oleksid mingil ajaperioodil olnud korteri omanikud. Nad olid üksnes üürnikud. Seega ei olnud neil vara 1.protokolli artikli 1 tähenduses.

Riigil on kohustus tagada, et pettuse kaudu ei ole võimalik osta kinnisvara. Kuivõrd kinnisvara müügitehinguks tuli luba anda paljudel organitel, ei saa kaebajatele ette heita seda, et nad ostsid korterid müüjatelt, kes olid need omandanud pettuse teel. Kaebajatele ei pakutud mingit hüvitist.

Resolutsioon

1.      Osade kaebajate suhtes EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;

2.      Riigil tuleb sobivate vahenditega taastada kaebajate omandiõigus vaidlusalustele korteritele ning tühistada väljatõstmise määrused, selle võimatusel anda kaebajatele võrreldavad korterid, mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK igale kaebajale 5 000 eurot ning kulude katteks 2 075 või 2 093 eurot.

----------

 

1.protokolli artikkel 1 – vara kaitse

Keegi ei peaks eeldama pädevalt ametiisikult õigusvastast otsust

Misiukonis jt vs Leedu, kohtuotsus 15.11.2016, avaldus nr 49426/09

Asjaolud

Kaebajad viisid läbi mitmed tehingud kinnistutega, kuid hiljem selgus, et osad maatükid müüdi neile kohaliku omavalitsuse eksimuse tõttu. Kaebajatelt nõuti kohtulahendiga suurema summa hüvitamist, kui nad olid saanud tehingutelt tuluna. Kaebajad leidsid, et nad vastutasid ametivõimude eksimuse eest ning esitasid avalduse EIK-ile EIÕK 1.protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Tegemist oli omandireformi käigus toimunud eksimuste parandamisega. EIK hindas, kas seejuures saavutati erinevate huvide tasakaal. Valitsus väitis, et kaebajad oleksid pidanud teadma, et omandiõiguse üleandmisel rikuti asjakohaseid õigusnorme. EIK sellega ei nõustunud ning leidis, et kaebajatelt ei saanud eeldada kahtlemist pädevate ametiisikute otsuste õiguspärasuses. Seetõttu tuleb neile asetatud kohustust maksta riigile suurem summa, kui neile endile maksti omandireformi käigus, käsitleda olukorrana, kus ametivõimude eksimust parandati üksikisiku arvelt. Seeläbi asetati kaebajatele ebamõistlik koormus ja asjas ei saavutatud mõistlikku tasakaalu. Tegemist oli 1.protokolli artikli 1 rikkumisega.

EIK ei rahuldanud varalise kahju hüvitamise nõuet, kuid märkis, et kaebajatelt ei tohiks nõuda siseriiklikus menetluses suurema summa maksmist, kui nad ise said kinnistu müügist.

Resolutsioon

1.      EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;

2.      Rikkumise tuvastamine on piisav hüvitis mittevaralise kahju eest.

----------

EIK-i kohtupraktika ei ole selge õigusvastaselt ehitatud hoone lammutamisel hüvitise maksmise küsimuses

Keriman Tekin vs Türgi, kohtuotsus 15.11.2016, avaldus nr 22035/10

Asjaolud

Kaebajad elasid majas, mis muutus elamiskõlbmatuks 2004. aastal kohaliku koolihoone ehitustööde ajal. Kaebajate taotlused hüvitise saamiseks jäid rahuldamata. Haldusorgan ning seejärel ka kohus leidsid, et kaebajate maja oli ebaseaduslik ehitis, mille lammutamine oli kooskõlas asjakohaste seadustega. Kaebajate avaldus EIK-ile oli EIÕK 1.protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Omandiõigusesse sekkumisel tuleb tagada mõistlik tasakaal avalike huvide ning üksikisiku õiguste vahel. Käesoleva kaasuse sisuline küsimus oli selles, kas kaebajatele tulnuks hüvitada nende kodu elamiskõlbmatuks muutumine.

EIK-i kohtupraktika ei ole selge küsimuses, kas isikule tuleb maksta hüvitist õigusvastaselt püstitatud ehitise lammutamisel.

Käesolevas asjas ei olnud kaebajate kodu ehitatud õiguspäraselt, kuid samas hävines ta juhuse tõttu. Ametivõimud ei olnud võtnud vastu otsust maja lammutamiseks.

EIK tuvastas, et kõnealuses piirkonnas oli enamik maju ilma ehitusloata ning ilmselt olid ametivõimud sellest olukorrast teadlikud, kuid ei võtnud midagi ette. Seega põhjustati kaebajatele ebavajalikku koormust.

Resolutsioon

1.      EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;

2.      Kaebajatele ühiselt määras EIK varalise kahju hüvitamiseks 11 000 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning 1 200 eurot kulude katteks.

----------

EIK-i lahend tunnustab korteri heauskse omaniku õigusi

Alentseva jt vs Venemaa, kohtuotsus 17.11.2016, avaldus nr 31788/06

Asjaolud

Kaebaja ostis Moskvas korteri 2000. aastal ning asus seal elama. Talle sündis tütar 2004. aastal, kes samuti asus korteris elama. Samal ajal selgus, et kaebajale müüdi korter pettuse teel – nimelt oli müüja võltsinud korteri endise omaniku testamendi ning müüja tunnistati kohtus süüdi pettuses. Prokuröri taotlusel tühistas kohus tehingud ning andis määruse kaebaja väljatõstmiseks, kuigi tunnistas kaebaja heausksust korteri ostjana. Kaebaja ja tema tütar tõsteti välja 2008. aasta aprillis ning korter anti Moskva linna omandisse. Kaebaja leidis, et tema omandiõiguse tühistamiseks puudus õiguslik alus ning esitas avalduse EIK-ile EIÕK 1.protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Valitsus väitis, et kuivõrd korteri endisel omanikul ei olnud pärijaid, siis seaduse alusel läheb tema vara üle riigile.

Kuigi EIK-i pädevus tõlgendada siseriiklikku õigust on piiratud, tuleb siiski uurida, ega siseriiklike kohtute tõlgendus ei viinud olukorrani, mis on kokku sobimatu EIÕK põhimõtetega.

EIK aktsepteeris, et korteri omandiõiguse tühistamine oli avalikes huvides, sest seeläbi vabanes elamispind sotsiaalkorteri vajajatele. Samas ei selgitanud valitsus, miks notar kinnitas õigusvastase tehingu. Kaebaja omandiõigus tühistati ilma igasuguse hüvitiseta. Need asjaolud olid piisavad omandiõiguse rikkumise tuvastamiseks.

Resolutsioon

1.      EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;

2.      Riigil tuleb sobivate vahenditega taastada kaebaja omandiõigus vaidlusalusele korterile ning tühistada väljatõstmise määrus, selle võimatusel anda talle võrreldav korter, mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 5 000 eurot ning 3 200 eurot kulude katteks.

----------

Õigus korteris elada ei ole vara EIÕK tähenduses

Ponyayeva jt vs Venemaa, kohtuotsus 17.11.2016, avaldus nr 63508/11

Asjaolud

Kaebajad on ema ning tema kaks tütart. Esimene kaebaja omandas heauskselt korteri isikult, kes oli selle ostnud pettuse teel. Prokuröri hagi alusel tühistas kohus tehingud ning andis määruse kaebajate väljatõstmiseks – vaatamata sellele, et kohtu hinnangul oli esimene kaebaja ostnud korteri heauskselt. Kaebajate avaldus EIK-ile oli EIÕK 1.protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Laste suhtes olid avaldused mitte-vastuvõetavad, sest nad ei tõendanud, et oleksid mingil ajaperioodil olnud korteri omanikud. Nad olid üksnes korteri kasutajad ning seega ei olnud neil vara 1.protokolli artikli 1 tähenduses.

Riigil on kohustus tagada, et pettuse kaudu ei ole võimalik osta kinnisvara. Kuivõrd kinnisvara müügitehinguks tuli luba anda paljudel organitel, ei saa kaebajatele ette heita seda, et nad ostsid korterid müüjatelt, kes olid need omandanud pettuse teel. Kaebajale ei pakutud mingit hüvitist. Need asjaolud olid piisavad omandiõiguse rikkumise tuvastamiseks.

Resolutsioon

1.      Esimese kaebaja suhtes EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;

2.      Riigil tuleb sobivate vahenditega taastada kaebaja omandiõigus vaidlusalusele korterile ning tühistada väljatõstmise määrus, selle võimatusel anda kaebajale võrreldav korter, mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 5 000 eurot ning kulude katteks 2 100 eurot.

----------

 

7.protokolli artikkel 4 - kahekordse kohtupidamise ja karistamise keeld – ne bis in idem

EIK-i Suurkoda lubab paralleelselt süüditunnistamist maksu- ja kriminaalmenetluses samade asjaolude pinnalt

A ja B vs Norra, Suurkoja otsus 15.11.2016, avaldused nr 24130/11 ja 29758/11

Asjaolud

Maksuamet viis 2005. aastal läbi revisjoni kaebajatele kuulunud ettevõttes. Maksuamet esitas 2007. aastal kuriteokaebuse maksupettuses, mille tulemusena kaebajad tunnistati süüdi ning neid karistati vabaduskaotusliku karistusega. Esimesele kaebajale määras maksuamet täiendava maksu ning trahvi 30% maksmata maksusummast. Kriminaalkohus võttis karistuse määramisel arvesse seda, et kaebajale oli maksumenetluses määratud juba ulatuslik sanktsioon. Samasugune menetlustulemus oli ka teise kaebaja suhtes. Kaebajate avaldused EIK-ile olid EIÕK 7.protokolli artikli 4 (kahekordse kohtupidamise ja karistamise keeld – ne bis in idem) rikkumise tuvastamiseks. Kohtukoda andis avaldused Suurkoja menetlusse.

Suurkoja seisukohad

EIK nõustus Norra ülemkohtu seisukohaga, et maksumenetluses määratud trahv 30% tasumata maksusummalt muutis menetluse kriminaalõiguslikuks. EIK nõustus ülemkohtuga ka selles, et nii maksu- kui kriminaalmenetlus toetusid samadele faktilistele asjaoludele.

Ülemkohus leidis, et esimese kaebaja taunimisväärsele käitumisele oli kohane reageerida nii maksu- kui kriminaalõigusliku menetlusega, sest kummalgi on erinev eesmärk. Maksumenetluse eesmärk on tagada maksude õige arvestamine ja tasumine, mis omakorda tugevdab ühiskonna stabiilsust. Kriminaalõigusliku menetluse eesmärk ei olnud üksnes heidutus, vaid ka konkreetse isiku karistamine maksupettuse eest. Kaebajale pidi olema ettenähtav, et tema tegevusele võidakse reageerida nii maksu- kui kriminaalõigusliku menetlusega. Norra seadusandja pidas vajalikuks luua võimalus reageerida rasketele maksuõigusrikkumistele nii maksu- kui kriminaalmenetlusega paralleelselt. Kumbagi menetlust viidi läbi paralleelselt ning ühes menetluses tuvastatud faktilisi asjaolusid kasutati teises menetluses, samuti arvestati ühe menetluse sanktsiooni teises karistuse mõistmisel.

Samad järeldused kehtisid ka teise kaebaja suhtes.

Kummagi kaebaja suhtes läbiviidud maksu- ja kriminaalmenetlused olid ajaliselt lähedased ning moodustasid Norra seaduste alusel ühtse terviku. Seetõttu ei olnud kummagi kaebaja suhtes 7.protokolli artikli 4 rikkumist.

Resolutsioon (häältega 16:1)

1.      Asjas ei olnud EIÕK 7.protokolli artikli 4 rikkumist.

Eriarvamus

Kohtulahend on kokku 94-l leheküljel, millest ühe kohtuniku eriarvamus on 41 lk. Käesolev lahend hülgab euroopaliku arusaamise keelust karistada ühte isikut sama teo eest kaks korda. Rõhuasetus on soovil vältida kohtualuste manipuleerimist seadusega. Suurkoda avab ukse riigi repressiivsele tegevusele, kus eesmärgiks seatakse õigusemõistmise tõhususe huvid.

----------