Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite ülevaade nr 324: 28. november – 04. detsember 2016. aasta

 

Uudise kuupäev:
  04.02.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite ülevaade nr 324: 28. november – 04. detsember 2016. aasta

 

Artikkel 2 – õigus elule

Psüühikahäirega kinnipeetavat ei tohi paigutada üksikkambrisse

Trapeznikova jt vs Venemaa, kohtuotsus 01.12.2016, avaldus nr 45115/09

Asjaolud

Kaebajate lähisugulane leiti kinnipidamisasutuses üksikkambris pooduna 2007. aasta juulikuus. Tal olid psüühikahäired. Kriminaaluurimist ei ole käesoleva ajani alustatud, kuid toimunud on 9-l korral uurimiseelsed toimingud. Kohtutes jäi maksvusele enesetapu versioon. Kaebajad leidsid, et Venemaa vastutas lähisugulase surma eest ning uurimist ei viidud läbi nõuetekohaselt. Nad viitasid EIÕK artiklile 2 (õigus elule) sisulisest ja menetluslikust aspektist.

EIK-i seisukohad

Kinnipidamisasutuses toimunud kahtlastel asjaoludel surmajuhtumi uurimiseks tuleb alati viia läbi kriminaaluurimine. EIK on varasemalt leidnud, et nn uurimiseelsed toimingud ei vasta artikli 2 menetluslikele nõuetele. Vaidlust ei saanud olla selles, et kaebajate lähisugulase surma tulnuks uurida.

Ametivõimud olid teadlikud lähisugulase psüühikaprobleemidest, kuid sellele vaatamata paigutasid ta üksikkambrisse. Seega ei astutud piisavalt samme tema kaitseks.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 2 rikkumine sisulisest ja menetluslikust aspektist;

2.      Kaebajatele ühiselt määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks 26 000 eurot ning 3 086 eurot kulude katteks.

----------

Psüühikaprobleemidega jõuametkonna töötaja isiksust tuleb regulaarselt jälgida

Gerasimenko jt vs Venemaa, kohtuotsus 01.12.2016, avaldused nr 5821/10 ja 65523/12

Asjaolud

Kõik kaebajad said kehavigastusi 27.04.2009 Moskva kaubanduskeskuses toimunud tulistamise käigus, kui vormiriides politseinik avas juhuslike isikute suunas tule. Kaebajad leidsid, et riik ei kaitsnud nende elu ning esitasid avalduse EIK-ile EIÕK artikli 2 (õigus elule) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

EIK asus seisukohale, et rünnaku läbiviinud isiku ülemustele oli küll teada tema vaimsed ja neuroloogilised hälbed, kuid sellele vaatamata ei viidud regulaarselt läbi tema isiksuse kontrolli. Samuti tagati talle juurdepääs tulirelvadele. Seega ei täitnud riik enda kohustust kaitsta elusid.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 2 rikkumine;

2.      Igale kaebajale määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 000 eurot.

----------

 

Artikkel 3 – piinamise keelamine

Isiklik ruum kinnipidamiskambris 3,3 ruutmeetrit on ebainimlik

Pećenko vs Sloveenia, kohtuotsus 29.11.2016, avaldus nr 6387/10

Asjaolud

Kaebaja avaldus oli ebainimlike kinnipidamistingimuste tuvastamiseks EIÕK artikli 3 tähenduses seoses viibimisega Ljubljana Vanglas. Ta viitas peaasjalikult ruumikitsikusele.

EIK-i seisukohad

Kaebaja isiklik ruum oli 3,3 ruutmeetrit. See asjaolu oli piisav artikli 3 rikkumise tuvastamiseks.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 3 rikkumine;

2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 2 200 eurot ning 500 eurot kulude katteks.

----------

EIK lahendab ruumikitsikuse asju viitega varasemale kohtupraktikale

Miháilá vs Rumeenia, kohtuotsus 29.11.2016, avaldus nr 27129/14

Asjaolud             

Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega EIÕK artikli 3 tähenduses. Ta väitis muuhulgas, et tema ravis hepatiit C vastu oli enam kui kaheaastane paus.

EIK-i seisukohad

Ebakohase arstiabi osas ei olnud avaldus vastuvõetav, sest kaebaja ei ammendanud siseriiklikke õiguskaitsevahendeid.

Ruumikitsikuse osas tuvastas EIK artikli 3 rikkumise põhjendusega, et on korduvalt tuvastanud rikkumisi analoogilistes asjades.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 3 rikkumine;

2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 4 500 eurot ning 46 eurot kulude katteks.

----------

 

Artikkel 6 lg 1 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

EIK sekkus tõendite hindamisse kohtulahendi ilmselge põhjendamatuse korral

Saliba vs Malta, kohtuotsus 29.11.2016, avaldus nr 24221/13

Asjaolud

Kaebaja ja tema vend teostasid erinevaid majapidamistöid endi ettevõtte kaudu (elektritööd, kanalisatsioonitööd jms). 1995. aastal röövisid maskides isikud hr ja pr Z kodu, kus teostas töid ka kaebaja ettevõte. Kellelegi ei esitatud süüdistust tõendite puuduse tõttu. Suhted kaebaja ning perekond Z vahel halvenesid, mistõttu esitas kaebaja ettevõte nõude hr Z vastu tööde eest tasu saamiseks. 2000. aastal – s.o viis aastat pärast röövimist, esitas hr Z kaebaja vastu tsiviilnõude rööviga põhjustatud kahju hüvitamiseks. Ta märkis, et tundis kaebajas ära ühe röövis osaleja tema kehaliigutuste kaudu. Kriminaalmenetluses ei olnud hr Z sellist väidet esitanud. Kaebaja eitas igasugust osalemist röövis. Tsiviilkohus mõistis sellele vaatamata kaebajalt hr Z kasuks välja kahju summas ligikaudu 130 000 eurot, vaatamata tõendite küsitavusele. Apellatsioonikohus jättis otsuse muutmata, asudes seisukohale, et puudub alus ümber hinnata esimese astme kohtus tuvastatud asjaolusid. Kaebaja leidis, et tsiviilkohtud eksisid tõendite hindamisel ning esitas seetõttu avalduse EIK-ile EIÕK artikli 6 lg 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Tõendite vastuvõtmise ja hindamise küsimused on ennekõike siseriiklike kohtute pädevuses. Samas tuleneb artikli 6 lg-st 1 siseriiklikule kohtule kohustus hinnata põhjalikult menetlusosalise väiteid ja tema esitatud tõendeid. Kui kohus teeb seejuures ilmselge vea, siis toob niisugune viga kaasa kogu menetluse mittevastavuse õiglase õigusemõistmise põhimõttele. Kohtutel tuleb ka endi lahendeid piisavalt põhjendada. Kuigi tsiviilasjades on lepinguosalisel riigil laiem hindamisruum enda menetluslike kohustuste täitmise viisi valikul, on EIK-i lähenemine kriminaalasjades inspiratsiooni allikaks ka tsiviilasjades.

EIK-ile jäi arusaamatuks esimese astme kohtu sisuline lahend, millega tuvastati kaebaja tsiviilõiguslik vastutus kahju tekitamise eest. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja lähisugulaste tunnistused ning lähtus üksnes hr Z tunnistusest. EIK osundas, et kriminaalasjas tähendaksid kõrvaldamata vastuoludega ja ebajärjekindlad tunnistused seda, et isiku kriminaalõigusliku süü tuvastamiseks puudub piisav alus. Kuigi esimese astme kohus viitas ise hr Z tunnistuste vastuolulisusele, pidas ta neid siiski usaldusväärseks. Kohus oleks pidanud eriti põhjalikult käsitlema küsimust, kas ootamatult viis aastat pärast röövi hr Z-le “meenunud” asjaolud on piisavad kaebaja vastutuse tuvastamiseks. Seda enam, et hr Z ei suutnud teha vahet kaebaja ning tema venna vahel. Teise astme kohus ei parandanud rikkumist.

Kuigi eraldi võetuna ei tarvitseks eelnimetatud asjaolud viia artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamiseni, tulenes rikkumine eelnimetatud asjaoludest kogumis. Seda eriti seoses kohtute poolt põhjenduste mitte-esitamisega vastuoluliste tunnistuste käsitlemisel.

Kaebaja palus hüvitada varalise kahju summas 130 441 eurot – summa, mis tal tuli tasuda tsiviilkohtulahendi alusel. EIK märkis, et ei saa spekuleerida menetluse tulemuste üle siis, kui menetlus toimunuks kooskõlas artikli 6 lg-ga 1. Seetõttu oleks kõige kohasem hüvitis asja uus siseriiklik arutamine.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 10 000 eurot ning 11 000 eurot kulude katteks.

----------

Vandekohtu otsus on mõistetav vandekogule esitatud küsimuste kaudu

Lhermitte vs Belgia, Suurkoja otsus 29.11.2016, avaldus nr 34238/09

Asjaolud

Kaebaja on Belgia kodanik, kes tappis 2007. aastal enda viis last. Vandekohus tunnistas kaebaja süüdi ning talle määrati karistuseks eluaegne vangistus. Psühhiaatrite ekspertiiside kohaselt enne kohtumenetlust oli kaebajal küll psüühikahäire, kuid ta mõistis oma tegude olemust ning oli laste mõrva ette kavandanud. Kohtumenetluses korraldas kohtunik uue ekspertiisi kaebaja psüühilise seisundi hindamiseks, tulenevalt uutest tõenditest. Psühhiaatrite paneeli konsensusliku arvamuse kohaselt ei suutnud kaebaja laste tapmise ajal enda tegusid tahtlikult suunata. Kaebaja esitas kassatsiooni, mille põhiväite kohaselt oli tema asjas EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine, sest talle ei olnud süüdimõistmise põhjused arusaadavad. Kassatsioonikohus selgitas täiendavalt kaebaja süüdimõistmise aluseid tulenevalt tema psüühilisest seisundist. Kaebaja leidis, et ta ei saanud oma tegude tähendusest aru. Avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 6 lg 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumise tuvastamiseks.

26.05.2015 EIK-i kohtukoja lahend

Isegi kui vandekohtule esitatud küsimused ei võimaldanud kaebajal mõista, miks luges vandekohus teda kriminaalõiguslikult vastutavaks, tuleb kriminaalmenetlust hinnata tervikuna. Järgnevate kohtuastmete otsused selgitasid süüdimõistmise põhjuseid. Nii märkis kassatsioonikohus, et kaebaja pani mõrvad toime külmavereliselt ja ettekavatsetult. Seega tuli kaebajal mõista enda süüditunnistamist erinevate kohtulahendite koosmõjus. Süüküsimuse otsustamine oli vandekogu ainupädevuses ning hilisemalt karistuse määramine kolmest kohtunikust ja vandekogust koosneva kogu pädevuses. Kaebajale karistuse määranud kohtulahend oli motiveeritud. Seega oli kaebajal võimalik mõista enda süüditunnistamise põhjuseid.

Häältega 4:3 ei tuvastanud kohtukoda EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumist.

Eriarvamuse kohtunuid märkisid, et ainult vandekogul oli pädevus otsustada kaebaja süüküsimus. Kuivõrd vandekogu sai ainult vastata kas jaatavalt või eitavalt süüküsimusele, siis ei olnud kaebajale mõistetav, miks tema psüühilist seisundit ei arvestatud süüküsimuse otsustamisel. Karistuse määramisega kaasnev motivatsioon ei ole puutumuses süüküsimuse otsustamisega. Kassatsioonikohtu täiendavad selgitused ei muuda seda, et kaebaja oleks pidanud mõistma vandekogu otsust.

Kaebaja taotlusel võeti asi Suurkoja menetlusse.

Suurkoja seisukohad

Põhiküsimus oli selles, kas kaebaja sai aru vandekohtu lahendist, mis tunnistas ta süüdi laste tapmises, kuigi ekspertide konsensusliku arvamuse kohaselt ei olnud ta suuteline enda tegusid kõnealusel ajal kontrollima. Kohtuistung kestis 10 päeva  võistlevas menetluses. Küsimused vandekohtule loeti kohtus ette. Kaebaja kaitsja ei vaielnud vastu küsimuste sõnastusele. Mõistetavalt sisaldas küsimus kaebaja süü kohta eeldust, et kaebaja sai enda tegudest aru.

Kogu menetluses alates kohtueelsest etapist keskenduti kaebaja isiksusele ja psüühilisele seisundile laste tapmise ajal. Kohtumenetluses ilmnes uus tõend, mille tulemusena psühhiaatrid muutsid endi hinnangut kaebaja seisundi kohta tapmise ajal. Pärast vandekohtu otsust koostasid professionaalsed kohtunikud lahendi kaebajale karistuse määramiseks. Need kohtunikud olid osalenud kohtuistungitel, kuid ei olnud viibinud vandekogu nõupidamise toas. Suurkoda leidis, et kuigi vandekohus ei põhjendanud, miks tema hinnang kaebaja süüdivusele erines ekspertide arvamusest, oli kaebaja siiski suuteline mõistma kohtulahendi põhjuseid.

Resolutsioon (häältega 10:7)

1.      Asjas ei olnud EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumist.

Eriarvamus

Kohtulahend lahkneb EIK-i õiguskäsitlusest vandekohtute küsimuses. Vandekohtu lahend, mis seisneb üksnes vastustes “jah” või “ei”, ei ole piisav süüküsimuse otsuse mõistmiseks. Valitsus möönis, et vandekohus oli enda seisukoha kujundanud juba enne uue tõendi avaldamist kohtuistungil ning enne uut ekspertiisi. See tähendab, et vandekohus lihtsalt ignoreeris olulist tõendit. Belgia seaduses on kehtestamisel uus oluline tagatis õiglase õigusemõistmise põhimõtte maksvusele pääsemiseks vandekohtu menetluses – professionaalsed kohtunikud viibivad koos vandekoguga nõupidamiste toas ning kirjutavad põhjendatud kohtulahendi lähtuvalt vandekohtu toas toimunud arutelust.

----------

Kohtule juurdepääsuõigus ei ole absoluutne

Tamer Tanrikulu vs Türgi, kohtuotsus 29.11.2016, avaldus nr 36488/08

Asjaolud

Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 6 lg 1 (kohtule juurdepääsuõigus) rikkumise tuvastamiseks põhjusel, et kõrgem sõjaväekohus jättis tema kahjunõude läbi vaatamata aegumise tõttu.

EIK-i seisukohad

Juurdepääsuõigus kohtule ei ole absoluutne.

Sõjaväekohus ei võimaldanud kaebajal enda nõuet muuta tähtaja ületamise tõttu ning palus eksperdil määrata kindlaks kahjusumma suurus. EIK nõustus kaebajaga, et nõude esitamise ajal ei olnud tal võimalik nõude suurust täpselt määratleda, sest see sõltus kohtumenetluse käigus selgunud asjaoludest. Seetõttu ei olnud põhjendanud kaebajalt võimaluse võtmine enda nõuet muuta.

Kõige kohasem hüvitis oleks asja uus arutamine.

Resolutsioon

1.      EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 6 000 eurot.

----------

 

Artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu austamisele

8 lapse isa väljasaatmine pärast süüdimõistmist uimastikuriteos oli põhjendatud seoses lahuselamisega perekonnast

Salem vs Taani, kohtuotsus 01.12.2016, avaldus nr 77036/11

Asjaolud

Kaebaja on Liibanoni kodanik, kes asus Taanis elama 1993. aastal 23-aastasena. Ta abiellus Liibanonist pärit naisega, peres on 8 last. Kaebaja tunnistati 2010. aastal süüdi 18-s kuriteoepisoodis, sh suures koguses uimastitega kauplemises. Kohus määras tema väljasaatmise ning eluaegse sisenemise keelu. Kaebaja on välja saadetud Liibanoni. Tema avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 8 (õigus perekonnaelu austamisele) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Lepinguosalisel riigil on õigus kontrollida riiki välismaalaste sisenemist ja riigis viibimise tingimusi.

Kuigi kaebajal oli otsustav osa uimastikaubanduse korraldamisel, tuli siiski analüüsida, kas tema väljasaatmine oli seoses 8 lapse olemasoluga vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Lapsed olid väljasaatmise ajal 5 – 16 aastased. EIK leidis, et olemasoleva teabe kohaselt ei osalenud kaebaja laste kasvatamises ning elas perekonnast lahus. Seetõttu oli tema väljasaatmine põhjendatud.

Resolutsioon

1.      Asjas ei olnud EIÕK artikli 8 rikkumist.

----------

 

Artikkel 9 – mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus

EIÕK ei taga usuühingule õigust usutalituse läbiviimise kohale

Lupeni Kreeka Katoliku Kogudus jt vs Rumeenia, Suurkoja otsus 29.11.2016, avaldus nr 76943/11

Asjaolud

Kaebajad on kolm kreeka-katoliku kogudused. 1948. a lõpetati koguduste tegevus ning neile kuulunud kirikuhooned ja maad anti õigeusu kirikule. 1989. a seaduse kohaselt otsustatakse kreeka-katoliku kogudustelt võõrandatud vara saatus mõlema kiriku ühiskomisjoni poolt, arvestades kohaliku kogukonna soove. Kokkuleppele mittejõudmise korral allub vaidlus tavakohtule. 2001. a algatasid kaebajad kohtumenetluse kirikuhoonete ja maade tagastamiseks. 2009. a langetas esimese astme kohus otsuse kaebajate kasuks, kuid selle tühistas järgmisel aastal apellatsioonikohus. Ülemkohus jättis jõusse apellatsioonikohtu otsuse ning märkis, et asja lahendamisel kohaldati õigesti asjakohaseid kriteeriume, st arvestati kohaliku kogukonna soove. Ülemkohus märkis, et esimese astme kohus lahendas asja formaalselt ning ei kohaldanud eriseadust. Kaebajate avaldus EIK-ile oli EIÕK artiklite 6 lg 1 (kohtule juurdepääsuõigus ja menetluse ebamõistlik kestus), 13, 14 ning 9 ja 1.protokolli artikli 1 koosmõjus artikliga 14 rikkumise tuvastamiseks.

Vastuvõetavuse küsimused

EIÕK-st ei tulene usuühingule õigust usutalituste läbiviimise kindlale kohale. Kaebajad olid saanud riigi abi uute kirikute ehitamiseks. Seetõttu oli artikli 9 osas avaldus mitte-vastuvõetav.

Kaebajate teoreetiline õigus vara tagastamisele ei olnud omand 1.protokolli artikli 1 tähenduses.

EIK-i seisukohad

Usuühingutele kuulunud vara tagastamise küsimus oli laiaulatuslik ning sotsiaalselt tundlik teema. Siseriiklikud kohtud kohaldasid eriseadusest tulenevaid kriteeriume ning põhjendasid oma seisukohta. Kuigi kaebajate arvates ei olnud kriteeriumid õiglased, ei tähenda selline seisukoht iseenesest kohtule juurdepääsuõiguse rikkumist. Vastavast aspektist ei olnud asjas artikli 6 lg 1 rikkumist.

Kuigi Rumeenia erinevad kohtud olid analoogilistes asjades langetaud vastandlikke otsuseid, selgitasid Ülemkohus ning Konstitutsioonikohus seaduse põhimõtteid. Tegemist ei olnud pikaajaliste erinevate tõlgenduste selgitamisega. Seetõttu ei rikutud asjas õigusselguse põhimõtet artikli 6 lg 1 tähenduses.

Kohtumenetluse kestus kolmes astmes oli ligikaudu 5 aastat. Kaebajad ei põhjustanud menetluse venimist ja seetõttu oli asjas artikli 6 lg 1 rikkumine menetlusaja aspektist.

Kuivõrd vaidlusalune vara oli õigeusu kiriku omanduses, siis võis lugeda, et õigeusu kirik oli eelistatud olukorras võrreldes kreeka-katoliku kirikuga. Eriseaduse eesmärk oli kaitsta isikuid, keda oli varasemalt sunnitud loobuma kreeka-katoliku usutunnistusest. Konstitutsioonikohus rõhutas vajadust kaitsta erinevaid huve ning arvestada ka ajaloolist tausta. Seadusel oli legitiimne eesmärk ning seetõttu ei olnud asjas artikli 14 rikkumist koosmõjus artikli 6 lg-ga 1.

Resolutsioon

1.      Asjas ei olnud EIÕK artiklite 6 lg 1 (õigusselgus) ning 14 koosmõjus artikli 6 lg-ga 1 (kohtule juurdepääsuõigus) rikkumist;

2.      EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine seoses ebamõistliku menetlusajaga;

3.      Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK kaebajatele ühiselt 2 400 eurot ning kokku kulude katteks ligikaudu 5 000 eurot.

----------

 

Artikkel 35 – vastuvõetavuse kriteeriumid

6-kuuline kaebetähtaeg hakkab kulgema vaidlustamisele mittekuuluvast määrusest teadasaamisest

OAO Afanasiy-Pivo jt vs Venemaa, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 08.11.2016, avaldus nr 3315/04

Asjaolud

Kaebajate avaldus EIK-ile oli peaasjalikult EIÕK 1.protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks seoses ühele kaebajale kuulunud vara arestiga ning sellest tuleneva kahjuliku mõjuga kaebajate äritegevusele.

EIK-i seisukohad

6-kuuline kaebetähtaeg hakkab kulgema hetkest, millal isikul puudub enda õiguste kaitseks tõhus õiguskaitsevahend. Kaebajad sai vara arestist teada 25.09.2002. Määruse vastu ei olnud tõhusat õiguskaitsevahendit, sest kaebajatele oli selge, et seadus ei võimaldanud esitada määrusele kaebust. Nad esitasid avalduse EIK-ile alles 25.12.2003, mistõttu ületasid kaebetähtaja.

Resolutsioon

1.      Avaldus on mitte-vastuvõetav.

----------

Türgis on tõhus õiguskaitsevahend põhiõiguste rikkumise vastu

Zeynep Mercan vs Türgi, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 08.11.2016, avaldus nr 56511/16

Asjaolud

Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 5 lg 1 (õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele) rikkumise tuvastamiseks seoses kinnipidamisega ilma mõistliku kahtluseta kuriteo toimepanemises.

EIK-i seisukohad

Türgi õigussüsteemis on alates 23.09.2012 tõhus õiguskaitsevahend põhiõiguste rikkumise vastu – individuaalkaebus konstitutsioonikohtule. Kaebaja seda õiguskaitsevahendit ei kasutanud, mistõttu oli tema avaldus mitte-vastuvõetav.

Resolutsioon

1.      Avaldus on mitte-vastuvõetav.

----------

 

Artikkel 41 – õiglane hüvitis

Hüvitis 4 350 eurot alasti foto avaldamise eest oli aastal 2009 mõistlik

Dalius Mertinas ja Laima Mertiniené vs Leedu, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 08.11.2016, avaldus nr 43579/09

Asjaolud

Kaebajad on avaliku elu tegelased, kellest ajaleht avaldas alasti fotod seoses nende viibimisega nudistide rannal. Leedu kohtud tuvastasid eraelu puutumatuse rikkumise ning määrasid kummalegi kaebajale hüvitiseks seaduses sätestatud maksimaalse summa – 4 350 eurot. Kaebajad leidsid, et summa ei ole piisav ning esitasid avalduse EIK-ile EIÕK artikli 8 (õigus eraelu puutumatusele) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Valitsus leidis, et kaebajad ei ole enam põhiõiguste rikkumise ohvri seisundis.

EIK tuvastas, et Leedu kohtud võtsid rikkumise selgelt omaks. Kaebajatele määratud hüvitis aastal 2009 summas 4 350 eurot ei olnud ebamõistlik, sest EIK on ise analoogilistes asjades samal ajaperioodil määranud hüvitiseks 6 500 eurot.

Resolutsioon

1.      Avaldus on mitte-vastuvõetav.

----------

Varalise kahju hüvitamisel tuleb arvestada ka intressi

Reisner vs Türgi, kohtuotsus 01.12.2016 (õiglane hüvitis), avaldus nr 46815/09

Asjaolud

21.07.2015 kohtulahendis tuvastas EIK-i kohtukoda EIÕK artikli 6 lg 1 (juurdepääsuõigus kohtule) ning 1.protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise seetõttu, et omandivaidluses jäeti tema kaebus läbi vaatamata tähtaja ületamise tõttu. Käesolevas lahendis määras EIK hüvitise.

EIK-i seisukohad

EIK lähtus aktsiate hinna määramisel nende väärtusest 2000. Aastal, mida tuli suurendada inflatsiooni võrra.

Resolutsioon

1.      Määrata varalise kahju hüvitamiseks 514 eurot ning 500 eurot kulude katteks.

----------

 

1.protokoll artikkel 1 – vara kaitse

Erastamislepingu tühistamisel tuleb kohtul tasakaalustada erinevaid huve

Tomina jt vs Venemaa, kohtuotsus 01.12.2016, avaldus nr 20578/08 jpt avaldused

Asjaolud

Asjas on 21 kaebajat, kes erastasid riiklikule ettevõttele kuulunud korterid. Prokuröri hagi alusel tühistas kohus erastamise lepingud ning andis korterid üle kohalikule omavalitsusele. Kuigi kohtu arvates olid kaebajad heausksed omandajad, ei olnud omavalitsus korterite erastamist heaks kiitnud ning seetõttu tuli vastavad lepingud tühistada. Kaebajate avaldused EIK-ile olid EIÕK 1.protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Kaebajatel oli vara EIÕK tähenduses.

Kohtud lahendasid asjad formaalselt ning ei tasakaalustanud erinevaid huve. Valitsus ei näidanud, milline oli erastamislepingute tühistamise legitiimne eesmärk.

Resolutsioon

1.      EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;

2.      Vastustaval valitsusel tuleb taastada kaebajate omandiõigus vaidlusalustele korteritele;

3.      EIK määras erinevad summad mittevaralise kahju hüvitamiseks.

----------

 

1.protokoll artikkel 2 – õigus haridusele

Türgi haridussüsteem tagab erivajadustega lastele juurdepääsu haridusele

Ozan Baris Sanlisoy vs Türgi, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 08.11.2016, avaldus nr 77023/12

Asjaolud

Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK 1.protokolli artikli 2 (õigus haridusele) rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja on autistlike kalduvustega ning leidis, et Türgi haridussüsteem ei võtnud arvesse tema puuet.

EIK-i seisukohad

Türgi haridussüsteemis on tunnustatud erivajadustega lastele juurdepääs haridusele. EIK-i ülesanne ei ole asendada siseriiklike võimuorganite otsuseid. Kuigi kaebaja vastuvõtmisest keeldus üks haridusasutus, ei tähenda see veel seda, et kaebajal ei olnuks võimalik õppida mõnes teises koolis.

Resolutsioon

1.      Avaldus on mitte-vastuvõetav.

----------