Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 30. jaanuar - 5. veebruar 2017

EIÕK artikkel 2 – õigus elule 


Kui võimud ei näita tapmise uurimisel üles piisavalt hoolsust tõendite kogumiseks, esineb EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist. 


Abubakarova ja Midalishova vs Venemaa, kohtuotsus 31.01.2017, avaldus nr 47222/07; 47223/07


Asjaolud 


Kaebajate abikaasad reisisid 2002 septembris autoga ning sõitsid tee äärde, et lasta mööda kolmeliikmeline soomustransportööride kolonn. Üks soomustransportöör sõitis kaebajate abikaasade autole otsa ning kaebajate abikaasad hukkusid. Soomustransportöör lahkus sündmuskohalt.


2002 oktoobris alustas prokuratuur intsidendiga seoses kriminaalmenetlust, mis on hetkel endiselt pooleli. 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et sõjaväelased tapsid nende abikaasad ning võimud ei suutnud asja tõhusalt uurida. 


EIK-i seisukohad 


Valitsus tunnistas EIK-le esitatud avalduses sõnaselgelt, et kaebajate abikaasade õigust elule oli rikutud. Seda ning poolte poolt esitatud teavet silmas pidades ei näinud EIK põhjust jõuda erinevale järeldusele. Seetõttu on EIÕK artiklit 2 rikutud sisulisest aspektist. 


EIK märkis, et võimud ei näidanud üles piisavat hoolsust tõendite kogumiseks. Võttes arvesse, et tõendite kogumine on eriti oluline väidetava tapmise uurimisel, on tõendite kogumisel hoolsuskohustuse rikkumine iseenesest käsitletav EIÕK artikli 2 rikkumisena menetluslikust aspektist. 


EIK on varasemalt käsitlenud isikutelt elu võtmist sõjaväelaste poolt Tšetšeenias (sh Khashuyeva vs Venemaa, Suleymanova vs Venemaa, Abakarova vs Venemaa). EIK hinnangul esinesid nendes kohtuasjades ja käesolevas asjas sarnased uurimise puudused. 


Eeltoodust tulenevalt on rikutud EIÕK artiklit 2 menetluslikust aspektist seoses võimude suutmatusega teostada kaebajate abikaasade surmade osas tõhusat uurimist. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 2 rikkumine sisulisest aspektist; 


2. EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist; 


3. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks esimesele kaebajale 9 111 eurot ja teisele kaebajale 37 787 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks kummalegi kaebajale 60 000 eurot ning kulude katteks kaebajatele ühiselt 2 260 eurot.





EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine


Kohtualuse paigutamine metallpuuri on iseenesest alandav kohtlemine. 


Vorontsov jt vs Venemaa, kohtuotsus 31.01.2017, avaldus nr 59655/14; 5771/15; 7238/15


Asjaolud 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 (ebainimliku või alandava kohtlemise keeld) rikkumise tuvastamiseks väites, et nende hoidmine metallpuurides nende kriminaalasjades toimund kohtuistungite ajal oli alandav. 


EIK-i seisukohad 


Venemaa valitsus tunnistas EIÕK artikli 3 rikkumist. Pidades silmas ka EIK kohtupraktikat analoogsetes asjades (Svinarenko ja Slyadnev vs Venemaa, Urazov vs Venemaa), ei näinud EIK vajadust asuda teistsugusele seisukohale. Seetõttu järeldas EIK, et kaebajate hoidmine metallpuurides kohtuistungite ajal kujutas endast EIÕK artikliga 3 keelatud alandavat kohtlemist. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 3 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks Vorontsovile 3 000 eurot, Susarinile 7 500 eurot ja Belyayevile 7 500 eurot ning kulude katteks Susarinile 1 000 eurot.


-----


Ebakohased kinnipidamistingimused rikuvad EIÕK artiklit 3. 


Tretyakov vs Venemaa, kohtuotsus 02.02.2017, avaldus nr 62553/15


Asjaolud 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse seoses halbade kinnipidamistingimustega kahes kinnipidamisasutuses, IZ-1 ja IZ-4. 


Valitsus tunnistas, et kinnipidamisasutuses IZ-1 esinenud kinnipidamistingimused rikkusid EIÕK artiklist 3 tulenevaid kaebaja õigusi. Valitsus oli valmis kaebajale maksma 4 935 eurot ning taotles EIK-lt avalduse kohtuasjade nimekirjast eemaldamist. 


EIK-i seisukohad 


Kaebaja nõustus valitsuse pakkumisega kinnipidamisasutuse IZ-1 osas. EIK hinnangul oli valitsuse pakkumine ja kaebaja nõustumine käsitletav sõbraliku kokkuleppena. EIK otsustas avalduse selles osas kohtuasjade nimistust kustutada. 


EIK hinnangul hoiti kaebajat kinnipidamisasutuses IZ-4 kinni halbades tingimustes (sh oli kinnipeetava isiklik ruum 2 ruutmeetrit). Asjades Ananyev jt vs Venemaa ja Butko vs Venemaa, mille asjaolud on sarnased käesoleva asjaga, tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumised. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebaja kinnipidamistingimustega kinnipidamisasutuses IZ-4 rikuti EIÕK artiklit 3. 


Resolutsioon 


1. Eemaldada kohtuasjade nimekirjast kaebaja avaldus seoses tema kinnipidamistingimustega kinnipidamisasutuses IZ-1; 


2. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kinnipidamistingimustega kinnipidamisasutuses IZ-4.


-----


EIK tuvastas mitmed struktuursed probleemid Ukraina kinnipidamisasutuste tingimustes ning kinnipidamise pikkuse määratlemisel. 


Kulik vs Ukraina, kohtuotsus 02.02.2017, avaldus nr 34515/04


Asjaolud 


Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses kinnipidamistingimustega erinevates kinnipidamisasutustes, kohtuistungitele transportimise tingimustega, kinnipidamistingimustega kohtuistungite toimumise päevadel ning tema hoidmisega metallpuuris kohtuistungite ajal. 


Kaebaja hinnangul oli rikutud ka EIÕK artikli 5 lõiget 1, kuna tema vahistamist 30.01.2003 ei dokumenteeritud enne 01.02.2003. Samuti väitis kaebaja, et tema kinnipidamine perioodil 30.06.-22.08.2013 ja kohtuasja uue läbivaatamise ajal oli ebaseaduslik, kuna kinnipidamine ei põhinenud ühelgi kohtuotsusel või otsustati kinnipidamine piisavate põhjendusteta ja ajapiiranguta. 


Kaebaja arvates esines ka erinevaid EIÕK artikli 6 rikkumisi. 


EIK seisukohad 


EIK on varasemas praktikas leidnud, et kui kinnipeetava isiklik ruum on alla 3 ruutmeetri, siis tõusetub tugev eeldus EIÕK artikli 3 rikkumise osas (vt nt Karalevičius vs Leedu, Ananyev jt vs Venemaa, Muršić vs Horvaatia). Kiievi SIZO-s oli kambrite suurus, milles kaebajat hoiti, 1,5 kuni 2,5 ruutmeetrit. EIK nõustus kaebaja kirjeldusega ebasanitarsete tingimuste osas viidates oma varasemale praktikale seoses samas kinnipidamisasutuses samal perioodil tuvastatud rikkumistega (Gavula vs Ukraina, Koval vs Ukraina, Kharchenko vs Ukraina). EIK märkis lisaks, et SIZO režiimi käsitlevast siseriiklikust õigusest tulenevalt hoitakse kinnipeetavaid suurema osa päevast kambrites. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et isikliku ruumi ebapiisav suurus, ebasanitaarsed tingimused ning õues viibimise võimaluste vähesus kolme aasta jooksul kujutas endast alandavat kohtlemist, millest tulenevalt esineb EIÕK artikli 3 riive. 


Seoses asjaoluga, et kaebaja nakatus vanglas nr 47 olles tuberkuloosi, pidas EIK kaudselt tõendatuks, et võimud ei taganud kaebajale vanglas nr 47 kohaseid kinnipidamistingimusi. Seega on ka kaebaja vanglas nr 47 kinnipeetud aja osas rikutud EIÕK artiklit 3. 


Seoses kaebaja transportimise tingimustega kohtuistungitele ning tema kinnipidamistingimustega kohtuistungite päevadel märkis EIK, et on sarnastes asjades tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumised (vt nt Yakovenko vs Ukraina, Yaroshovets jt vs Ukraina). Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. 


EIK leidis, et isiku hoidmine kohtuistungi ajal metallpuuris on iseenesest solvang inimväärikusele ning vastuolus EIÕK artikliga 3. EIK osundas, et kohtualuste hoidmine metallpuurides kohtuistungite ajal on Ukrainas standardprotseduur. Valitsus ei esitanud käesolevas asjas mingeid tõendeid põhjendamaks reaalse turvariski olemasolu, mis oleks õigustanud kaebaja hoidmist metallpuuris. Sellest tulenevalt on kaebaja hoidmisega metallpuuris kohtuistungite ajal rikutud EIÕK artiklit 3. 


EIK märkis kinnipidamise vajalikkuse põhjuseid hindamata, et antud asjas otsustasid siseriiklikud kohtud kaebaja kinnipidamise määramata ajaks, mis on iseenesest vastuolus EIÕK artiklist 5 tuleneva seaduslikkuse nõudega. EIK lisas, et on Ukraina osas ka varasemalt tuvastanud samasuguseid rikkumisi (Kharchenko vs Ukraina, Kondratyev vs Ukraina). Eeltoodust tulenevalt esineb EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine. 


EIK leidis, et antud asjas rikuti EIÕK artikli 6 lõiget 3 (c) koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 1, kuna kaebajat süüdistati topeltmõrvas, mille korral näeb siseriiklik õigus ette kohustusliku õigusabi; ehkki kaebaja avaldas 01.02.2003 (enne kaebaja vahistamise ametlikku dokumenteerimist) soovi enne esmast küsitlemist advokaadiga konsulteerida, tunnistas kaebaja samal päeval politseiametniku juuresolekul ja advokaadi puudumisel topeltmõrva üles ning nimetatud ülestunnistust kasutati edaspidises menetluses tõendina; miski ei viita sellele, et kaebajale oleks õigusabi võimaldatud enne 03.02.2003, kui kaebaja abikaasa palgatud advokaat lubati menetlusse; puuduvad põhjendused, miks kaebaja õigust kaitsjale ei tagatud enne 03.02.2003. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 3 rikkumine - seoses kinnipidamistingimustega Kiievi SIZO-s ja vanglas nr 47; 


2. EIÕK artikli 3 rikkumine - seoses kinnipidamistingimustega kohtuistungite ajal, sh kaebaja hoidmisega kohtusaalis metallpuuris ning tema kohtuistungitele transportimisega; 


3. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine - seoses kinnipidamisega perioodil 25.03.2004-18.03.2005; 


4. EIÕK artikli 6 lõike 3 (c) rikkumine koosmõjus artikli 6 lõikega 1 - seoses kaebaja juurdepääsu piiranguga õigusabile menetluse alguses; 


5. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 000 eurot.





EIÕK artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele 


Vahistatut ei ole toimetatud viivitamata kohtuniku ette, kui vahistatul võimaldatakse isiklikult kohtuniku ette ilmuda enam kui 39 päeva pärast vahistamist. 


Vakhitov jt vs Venemaa, kohtuotsus 31.01.2017, avaldus nr 18232/11; 42945/11; 31596/14


Asjaolud 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et neid ei toodud pärast nende vahistamist viivitamata kohtuniku ette. Bogdashkin väitis lisaks EIÕK artikli 5 lõike 2 riive olemasolu, kuna teda ei teavitatud tema vahistamise põhjustest. Aslanyani hinnangul esines EIÕK artikli 6 lõike 2 rikkumine, kuivõrd siseriiklik kohus oli 04.09.2013 vahi all pidamise tähtaja pikendamise otsuses tunnistanud kaebaja süüdi, ehkki kaebaja süü ei olnud veel seaduse kohaselt tõendatud. 


EIK-i seisukohad  


Antud asjas võimaldati kaebajatel isiklikult kohtunike ette ilmuda vastavalt 44, 39 ja 55 päeva pärast nende vahistamist. Selliseid perioodi ei saa pidada EIÕK artikli 5 lõikega 3 kooskõlas olevaks. 


Antud asjas väitis Bogdashkin, et teda ei teavitatud üldse tema vahistamise põhjustest. Valitsus ei vaielnud nimetatud väitele vastu, kuid viitas, et kaebajal võimaldati tutvuda oma kriminaalasja toimikuga, sh vahistamise põhjustega, 2011 aprillis. Isegi, kui see on tõsi, siis arvestades asjaolu, et Bogdashkin vahistati 04.03.2011, ei ole niivõrd pikk periood kooskõlas EIÕK artikli 5 lõikega 2. 


Siseriiklik kohus märkis oma 04.09.2013 Aslanyani vahi all pidamise tähtaja pikendamise otsuses, et kaebaja vastu olevad tõendid, sh tema enda väited, viitavad, et ta sooritas talle süüks pandavad kuriteod. EIK hinnangul oli kohtuotsuses toodud väide käsitletav kaebaja süü kuulutamisena, ehkki kaebaja süü ei olnud veel seaduse kohaselt tõendatud. EIK rõhutas, et sellist kohtu poolt tehtud ennatlikku süü kuulutamist ei ole võimalik õigustada. Seega on rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 2. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine - seoses võimude suutmatusega toimetada kaebajad nende vahistamise järel viivitamata kohtuniku ette; 


2. EIÕK artikli 5 lõike 2 rikkumine – seoses võimude suutmatusega teavitada Bogdashkinit viivitamata tema vahistamise põhjustest; 


3. EIÕK artikli 6 lõike 2 rikkumine – seoses 04.09.2013 kohtumääruses kasutatud sõnastusega Aslanyani osas; 


4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks Bogdashkinile ja Aslanyanile kummalegi 6 500 eurot ning kulude katteks Aslanyanile 2 000 eurot.


-----


Kohustus ilmuda uurija juurde peab olema EIÕK artikli 5 lõike 1 (b) kohaselt piisavalt konkreetne ja spetsiifiline. 


Rozhkov vs Venemaa (nr 2), kohtuotsus 31.01.2017, avaldus nr 38898/04


Asjaolud 


2005 juunis alustati kaebaja suhtes kriminaalmenetlust seoses võltsimise kahtlustusega. Võimudel oli raskusi kaebaja küsitlemisele kutsumisega, mistõttu väljastati otsus kaebaja asukoha tuvastamiseks vajalike meetmete võtmiseks. 25.01.2006 läksid politseinikud kaebaja kontorisse ning kaebajat teavitati, et kui ta ei lähe politseinikega kaasa, tarvitatakse tema suhtes jõudu. Kaebaja viidi politseijaoskonda ning teda hoiti seal paar tundi. Kuna kaebaja ei ilmunud taas mitmetele küsitlustele, läksid politseinikud 25.12.2006 uuesti kaebaja kontorisse ning kaebaja toimetati taaskord politseijaoskonda. 


2006 oktoobris viidi uurimist juhtinud uurija määruse alusel kaebaja töökohas läbi läbiotsimine. Määruse kohaselt oli läbiotsimine vajalik kaebaja käekirjanäidiste saamiseks ning kaebajale antud volikirja originaali leidmiseks. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema toimetamine kahel korral politsei poolt uurija juurde oli õigusvastane ja meelevaldne. Kaebaja väitis ka EIÕK artikli 8 rikkumise olemasolu, kuna tema kontori läbiotsimine oli ebaseaduslik ja mittevajalik, kuna võimudel oli juba tema käekirja näidis eelnevalt olemas. 


EIK-i seisukohad 


EIK leidis, et 25.01.2006 rikuti kaebajalt vabaduse võtmisega EIÕK artikli 5 lõiget 1, kuna kriminaalmenetluse asjakohaste reeglite kohaselt tuleb kutsed küsitlustele ilmumiseks saata isikutele kirjalikult, kuid kaebajale ei olnud alates 2005 septembrist ühtegi kirjalikku kutset saadetud; kaebajalt vabaduse võtmine oli seotud uurija määrusega kaebaja asukoha kindlakstegemiseks, milles toodud õiguslik alus lubas isiku kinnihoidmist pärast tema toimetamist pädeva organi ette; võimudel oli võimalik kaebaja toimetada koheselt pädeva organi ette; siseriikliku õiguse kohaselt tuli sõltumata kinnipidamise pikkusest koostada kinnipidamise aruanne, mida ei tehtud; isegi, kui siseriiklikud võimud leidsid, et antud asjas ei olnud vajalik kinnipidamist dokumenteerida, ei viidanud nad asjakohasele õiguslikule alusele. 


Kaebaja kinnipidamine 25.12.2006 toimus uurija korraldusel kriminaalmenetluse koodeksi sätte alusel, mis lubas isiku toimetamist asjakohase asutuse või ametniku ette, kui see isik ei olnud kutsete peale kohale ilmunud. Asjaoludest nähtuvalt ei ilmunud kaebaja kahele intervjuule 2006 juulis ja ühele intervjuule 2006 septembris-oktoobris. EIK hinnangul oli nimetatud asjaolu üksi ebapiisav selleks, et õigustada kaebajalt vabaduse võtmist 25.12.2006. Puudusid andmed, et 25.12.2006 eelnenud nädalatel oleksid võimud teinud kaitseid kaebaja uurija juurde kutsumiseks. Seetõttu leidis EIK, et kohustus ilmuda uurija juurde ei olnud EIÕK artikli 5 lõike 1 (b) kohaselt piisavalt konkreetne ja spetsiifiline. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK artikli 5 lõike 1 rikkumise seoses kaebaja toimetamisega politseijaoskonda 25.12.2006.


EIK viitas, et kriminaaltoimikus sisaldus juba enne läbiotsimist kaebaja poolt käsitsi kirjutatud dokumente. Seoses volikirja originaaliga märkis EIK, et asjast ei nähtu, et kaebajal oleks palutud see esitada, kuid kaebaja oleks sellest keeldunud. Lisaks ei olnud volikirja originaal EIK hinnangul kaebajale esitatud võltsimise kahtlustuse uurimiseks üldse vajalik. Seega ei ole tõendatud, et läbiotsimine oleks aidanud kaasa kriminaaluurimisega seotud eesmärkide saavutamisele. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et läbiotsimine ei toimunud piisavatel alustel ega olnud seega demokraatlikus ühiskonnas vajalik. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine – seoses vabaduse võtmisega 25.01.2006; 


2. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine – seoses vabaduse võtmisega 25.12.2006; 


3. EIÕK artikli 8 rikkumine; 


4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot ja kulude katteks 100 eurot.


-----


EIK tuvastas ebamõistlikult pikad kohtueelsed kinnipidamised. 


Dzhabarov jt vs Venemaa, kohtuotsus 02.02.2017, avaldus nr 51182/10; 62814/10; 34313/11; 10342/12; 32166/14; 59613/14


Asjaolud 


Kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste pikkused ulatusid 7 kuust kuni 3 aasta ja 1 kuuni. Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pika kohtueelse kinnipidamisega. Kuues kaebaja tõstatas ka küsimuse EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumisest. 


EIK seisukohad 


Esimene kaebaja suri pärast avalduse esitamist 2012. aastal ning tema lesk ja poeg avaldasid soovi tema asemel menetlusse astuda. Viidates oma kohtupraktikale analoogses asjas Fartushin vs Venemaa leidis EIK, et kaebaja pärijatel oli legitiimne huvi avalduse menetlemise jätkamiseks. 


EIK on korduvalt tuvastanud analoogsetes asjades EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumisi seoses ebamõistliku kohtueelse kinnipidamise kestusega (vt nt Dirdizov vs Venemaa). Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. Seega järeldas EIK, et käesolevas asjas olid kohtueelsete kinnipidamiste kestused liiga pikad, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3. 


EIK tuvastas kuuenda kaebaja osas lisaks EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise. Nimetatud kaebaja esitas viiel korral kaebused kinnipidamise seaduslikkuse vaidlustamiseks. Kaebused vaadati kohtute poolt läbi 1 kuni 3 kuud pärast nende esitamist. EIK tugines otsuse tegemisel oma kohtupraktikale asjas Idalov vs Venemaa, Khodorkovskiy vs Venemaa ja Lebedev vs Venemaa. 


Resolutsioon 


1. EIK lubas esimese kaebaja pärijatel tema asemel menetlust jätkata; 


2. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelse kinnipidamise kestusega; 


3. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine kuuenda kaebaja osas seoses kinnipidamise seaduslikkuse kontrolli kohtumenetluse pikkusega; 


4. EIK määras kaebajatele hüvitiseks summad alates 1 000 eurot kuni 3 200 eurot.


-----


Vaimse tervise häirega ohtliku isiku karistusjärgne kinnipidamine oli õigustatud hetkest, mil ta paigutati psühhiaatrilise ravi keskusesse. 


Ilnseher vs Saksamaa, kohtuotsus 02.02.2017, avaldus nr 10211/12; 27505/14


Asjaolud 


Kaebaja mõisteti 1999. aastal süüdi mõrvas ning talle mõisteti karistuseks 10-aastane vangistus (võttes arvesse kriminaalõiguse, mis kohaldus noortele kurjategijatele). Pärast 2008 juulit, kui kaebaja oli ära kandnud talle mõistetud karistuse, kohaldati kaebaja suhtes tingimuslikku karistusjärgset kinnipidamist. 2009 juulis otsustas kohus kohaldada tagasiulatuva mõjuga karistusjärgset kinnipidamist. Kohus tugines kriminoloogiaeksperdi ja psühhiaatriaeksperdi aruannetele, milles leiti, et kaebajal olid endiselt vägivaldsed seksuaalsed fantaasiad ning oli suur oht, et kaebaja paneb vabastamise korral toime uued tõsised vägivalla- ja seksuaalkuriteod. Kaebaja karistusjärgse kinnipidamise seaduslikkuse kontrolli kohtumenetlus kestis kokku 11 kuud ja 1 päev, sh 8 kuud ja 22 päeva föderaalses konstitutsioonikohtus. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tagasiulatuva jõuga karistusjärgne kinnipidamine rikkus tema õigust isikuvabadusele ning oli vastuolus põhimõttega, mille kohaselt ei tohi isikule mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista kuriteo toimepanemise ajal. Kaebaja väitis ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumist seoses kohtumenetluste pikkusega, millega kohtud otsustasid tema kinnipidamise seaduslikkuse. Lisaks märkis kaebaja, et kohtunik P., kes oli üks tema karistusjärgse kinnipidamise otsuse teinud kohtunikke, oli erapoolik, millega rikuti EIÕK artikli 6 lõiget 1. 


EIK seisukohad  


Pärast seda, kui Saksamaa valitsusel ei õnnestunud kaebajaga sõbralikule kokkuleppele jõuda, pakkus Saksamaa valitsus, et ta teeb ühepoolse avalduse, millega tunnistatakse, et kaebaja EIÕK artiklitest 5 ja 7 tulenevaid õiguseid on perioodi 06.05.2011-20.06.2013 osas rikutud. Saksamaa valitsus pakkus kaebajale kompensatsiooniks 12 500 eurot. Saksamaa valitsuse avalduse valguses ei pidanud EIK enam vajalikuks kaebaja avalduse edasist uurimist seoses karistusjärgse kinnipidamisega perioodil 06.05.2011-20.06.2013. Võttes arvesse ka EIK kohtupraktikat analoogsetes küsimustes ning pakutud hüvitise suurust, mis oli kohtupraktikaga kooskõlas, otsustas EIK avalduse selles osas kohtuasjade nimistust kustutada. 


EIK leidis seoses kaebaja karistusjärgse kinnipidamisega alates 20.06.2013, et Saksamaa kohtud olid õigustatult leidnud, et kaebaja vaimse tervise häire tingis tema kohustusliku kinnipidamise. EIK märkis, et Straubingi vangla karistusjärgse kinnipidamise keskus, kus kaebajat hoiti, pakkus kaebajale sobilikku ravikeskkonda, millest tulenevalt oli tema kinnipidamine kooskõlas EIÕK artikli 5 lõikega 1 (e). Seega ei ole EIÕK artikli 5 lõiget 1 rikutud. 


Kuna kaebaja karistusjärgne kinnipidamine alates 20.06.2013 oli tingitud tema vaimse tervise häirest ja sellega tegelemise vajaduse tõttu, leidis EIK, et karistusjärgse kinnipidamise otsused ei olnud käsitletavad karistusena. Seega ei ole rikutud EIÕK artikli 7 lõikest 1 tulenevat põhimõtet, mille kohaselt toimub karistamine seaduse alusel. 


EIK hindas kõiki siseriiklikes kohtutes, sealhulgas föderaalses konstitutsioonikohtus, toimunud menetlusi asja keerukuse ja asjaolude valguses ning leidis, et EIÕK artikli 5 lõikest 4 tulenevat kiiruse nõuet ei ole rikutud. 


Asjaolu, et kohtunik P. kuulus kaebaja asja lahendanud kohtukoosseisu, ei ole piisav, et tõstatada objektiivselt õigustatud kahtlusi tema erapooletuse osas. Kohtunik P. tehtud märkus ei andnud legitiimset alust kartusteks, et kohtunik P. ei hinnanud kohaselt kaebaja ohtlikkust, kui kohtunik P. 2012. aastal uuesti kaebaja kohtuasjaga tegeles. 


Resolutsioon 


1. Eemaldada kohtuasjade nimekirjast avaldus seoses kaebaja karistusjärgse kinnipidamisega perioodil 06.05.2011-20.06.2013; 


2. EIÕK artikli 5 lõiget 1 ei ole rikutud seoses kaebaja karistusjärgse kinnipidamisega alates 20.06.2013; 


3. EIÕK artikli 7 lõiget 1 ei ole rikutud seoses kaebaja karistusjärgse kinnipidamisega alates 20.06.2013; 


4. EIÕK artikli 5 lõiget 4 ei ole rikutud; 


5. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.





EIÕK artikkel 6 – õigus õiglasele kohtumenetlusele 


Ebaseadusliku kodu läbiotsimisega rikutakse kodu puutumatust, ent see ei pruugi tingimata kaasa tuua ebaõiglast kohtumenetlust. 


Kalnėnienė vs Belgia, kohtuotsus 31.01.2017, avaldus nr 40233/07


Asjaolud 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks eraldi ja koosmõjus EIÕK artikliga 13. Kaebaja kurtis tema kodu ebaseadusliku läbiotsimise üle, läbiotsimise käigus saadud tõendite kasutamise üle tema süüdimõistmisel ning EIÕK artikli 8 riive osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumise üle. 


EIK-i seisukohad 


Antud asjas viidi kaebaja kodu läbiotsimine läbi ilma vastava kohtumääruseta. Selline läbiotsimine oli vastuolus kriminaalmenetluse koodeksiga, mis lubab läbiotsimisi teostada ainult eeluurimiskohtuniku määruse alusel. Seega puudus läbiotsimise teostamiseks õiguslik alus, millest tulenevalt ei olnud läbiotsimine EIÕK artikli 8 lõike 2 mõttes „seadusega kooskõlas“. 


EIK märkis, et vaidlustatud tõendite kogumise asjaolud ei heitnud kahtlust tõendite usaldusväärsusele või täpsusele; kaebajal oli võimalik ebaseadusliku läbiotsimise käigus kogutud tõendite kasutamist vaidlustada kolmes kohtuastmes; kaebaja süüdimõistmine põhines ka muudel tõenditel lisaks läbiotsimise käigus saadud tõenditele; miski ei osundanud sellele, et siseriiklike kohtute hinnangud oleksid olnud meelevaldsed või ebamõistlikud või et kaebaja kaitseõigust ei oleks kohaselt arvestatud; asjast ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks tarvitatud sundi või pettust süü omaksvõtuks või muude inkrimineerivate seisukohtade esitamiseks. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kohtumenetlus tervikuna ei olnud vastuolus õiglase kohtumenetluse nõuetega. 


Belgia seadusandluse kohaselt oli kaebajal võimalik taotleda menetluse õigluse ülevaatamist. Kaebajal oli samuti õigus esitada tsiviilkoodeksi alusel hagi ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud kahju hüvitamiseks. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 8 rikkumine; 


2. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud; 


3. EIÕK artiklit 13 koosmõjus EIÕK artikliga 8 ei ole rikutud; 


4. EIK määras (häältega 6:1), et rikkumise tuvastamine on mittevaralise kahju hüvitamiseks piisav. 


Eriarvamus 


Eriavamuses märgiti, et kaebaja kodu läbiotsimine ilma õigusliku aluseta on niivõrd tõsine EIÕK artikli 8 rikkumine, mida ei ole võimalik hüvitada vaid rikkumise tuvastamisega. Seega pidanuks EIK kaebajale määrama mittevaralise kahju hüvitamiseks kindla summa.


-----


Olukorras, kus kohtumenetluses on määratud tsiviilasja hind ekspertarvamusega, peavad kohtud sellest edaspidises kohtumenetluses ka lähtuma. 


Hasan Tunç jt vs Türgi, kohtuotsus 31.01.2017, avaldus nr 19074/05


Asjaolud 


Kaebajad algatasid 1996 ja 1997 tsiviilkohtumenetluse, milles nad taotlesid nende ema poolt tehtud kinnisasja müügitehingu tühiseks tunnistamist. Kohtu poolt tellitud 1998 ekspertarvamuse kohaselt oli vaidlusaluse kinnisasja väärtus 5 450 625 000 Türgi liiri. Kuna riigilõivu suur sõltus tsiviilasja summast, kohustas kohus kaebajaid tasuma täiendavalt 49 056 000 Türgi liiri suuruse riigilõivu. 


2003 jättis kohus kaebajate hagi rahuldamata. Kaebajad kaebasid otsuse edasi, ent kassatsioonikohus jättis selle rahuldamata. Kaebajate kaebus kassatsioonikohtu otsuse peale jäeti samuti rahuldamata, kuna vastava kaebuse esitamiseks vajalik tsiviilasja hind oli alla vajaliku lävendi, s.o 15 000 000 Türgi liiri. 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et kassatsioonikohus hindas tsiviilasja hinda vääralt ning tegelikkuses oli kassatsioonikohtu otsuse peale esitatud kaebuse menetlemiseks vajalik lävend ületatud. Kaebajad kurtsid ka menetluse pikkuse üle. 


EIK-i seisukohad 


EIK märkis, et antud asjas lähtus kassatsioonikohus vaidlusaluse kinnisasja väärtuse hindamisel kaebajate poolt esialgselt hagis esitatud väärtusest (13 000 000 Türgi liiri), mis oli väiksem, kui seadusega ettenähtud lävend kaebajate kaebuse menetlemiseks. Samas oli sama kohtumenetluse raames tellitud ekspertarvamus, mis hindas vaidlusaluse kinnisasja väärtuseks 5 450 625 000 Türgi liiri, millest lähtuvalt tasusid kaebajad ka täiendavalt riigilõivu. Seetõttu leidis EIK, et vaidlusaluse kinnisasja väärtus oli 5 450 625 000 Türgi liiri. EIK hinnangul oli kassatsioonikohus asja lahendades üleliia formalistlik. Seetõttu on rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1 seoses juurdepääsuõigusega kohtule. 


Antud asjas oli tsiviilkohtumenetluse pikkus 8 aastat ning selle aja jooksul arutasid asja kahe kohtuastme kohtud. EIK on korduvalt tuvastanud analoogsetes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses õigusega menetlusele mõistliku aja kestel. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine – seoses juurdepääsuõigusega kohtule; 


2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine – seoses menetluse pikkusega.


-----


EIK tuvastas ebamõistlikud menetlusajad tsiviilkohtumenetlustes. 


Gavrilyak jt vs Ukraina, kohtuotsus 02.02.2017, avaldus nr 32425/08; 7358/10; 73069/10; 12895/11; 20592/11



Asjaolud 


Kaebajad esitasid avaldused ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses. Samuti väitsid kaebajad EIÕK artiklile 13 tuginedes, et neil puudus ebamõistliku menetlusajaga seoses tõhus õiguskaitsevahend.


Menetluse liik: tsiviilkohtumenetlus. 


Menetluste kestus 3 kohtuastme puhul oli vahemikus 6 aastat ja 9 kuud kuni 8 aastat. Menetluse kestus 2 kohtuastme puhul oli vahemikus 4 aastat ja 7 kuud kuni üle 15 aasta ja 6 kuu.


EIK-i seisukohad 


Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, ennekõike asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud analoogsetes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. EIK leidis, et kaebajatel puudus ebamõistliku pikkusega menetluse osas ka tõhus õiguskaitsevahend. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise.


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebamõistliku tsiviilkohtumenetluse pikkusega; 


2. EIK määras kaebajatele hüvitiseks summad alates 900 eurot kuni 7 800 eurot.


-----


EIK tuvastas ebamõistlikud menetlusajad kriminaalmenetlustes. 


Paryzkyy jt vs Ukraina, kohtuotsus 02.02.2017, avaldus nr 35534/10; 11779/12; 31048/13; 58058/13



Asjaolud 


Kaebajad esitasid avaldused ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks kriminaalasjades EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses. Samuti viitasid kaebajad EIÕK artikli 13 rikkumisele, kuna neil puudus ebamõistliku menetlusajaga seoses tõhus õiguskaitsevahend.


Menetluste kestus oli vahemikus 5 aastat ja 11 kuud kuni 10 aastat. Kõikide kaebajate puhul oli kriminaalasju menetlenud 3 kohtuastet. 


EIK-i seisukohad 


Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, ennekõike asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud analoogsetes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. EIK leidis, et kaebajatel puudus ebamõistliku pikkusega menetluse osas ka tõhus õiguskaitsevahend. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise.


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebamõistliku kriminaalmenetluse pikkusega; 


2. EIK määras kaebajatele hüvitiseks summad alates 500 eurot kuni 2 400 eurot.


-----


Enda tagaotsimisest teadlik olnud redus viibinud isik ei saa tugineda kohtueelse uurimise ebaseaduslikkusele. 


Ait Abbou vs Prantsusmaa, kohtuotsus 02.02.2017, avaldus nr 44921/13


Asjaolud 


 Kaebajat kahtlustati uimastitega seotud kuritegudes. Seoses uurimisega käisid Prantsuse sandarmid 2009-2010 mitmel korral kaebajat otsimas tema ainsal teadaoleval aadressil tema vanemate kodus, kuid kaebajat ei õnnestunud leida. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et kohtumenetlus ei olnud õiglane, kuna tal puudus võimalus vaidlustada tema osavõtuta läbi viidud kohtueelse menetluse seaduslikkust. 


EIK seisukohad 


Siseriiklikud kohtud tegid kindlaks, et kaebaja oli ise võimudele oma aadressina esitanud oma vanemate aadressi; kaebaja isa väitis, et ta ei ole kaebajast kaks aastat midagi kuulnud ning lubas kaebajale teada anda, et teda otsitakse, kui ta peaks teda nägema; üks kaebaja vendadest väitis samuti, et kaebaja on ära läinud ja ta pole temast midagi kuulnud ning lubas kaebajat nähes talle edasi öelda, et ta räägiks oma isaga; kaebaja ise väitis pärast oma kinnipidamist 2011 veebruaris, et ta elas oma tüdruksõbra juures, ent ei esitanud väidetava tüdruksõbra nime ega aadressi; kaebaja selgitas pärast oma kinnipidamist, et ta oli oma vanematega heades suhetes ning külastas neid sageli; oma kinnipidamisel 2011 veebruaris esitas kaebaja oma aadressina taas oma vanemate aadressi. 


EIK leidis, et siseriiklikud kohtud olid õigesti tuvastanud, et kaebaja pidi olema teadlik sellest, et ta oli tagaotsitav. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebajal puudus alus väitmaks, et uurimistoimingud rikkusid tema õigust õiglasele kohtumenetlusele. 


Resolutsioon 


EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.


-----


Tasuta õigusabi tuleb tagada ka apellatsioonimenetluses, kui süüdistataval puuduvad piisavad vahendeid õigusabi eest tasumiseks ning seda nõuavad õigusemõistmise huvid. 


Fortunskiy vs Ukraina, kohtuotsus 02.02.2017, avaldus nr 14729/06


Asjaolud 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamiseks väites, et kriminaalmenetlus oli ebaõiglane. Kaebaja leidis muuhulgas, et talle ei võimaldatud tasuta õigusabi esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse koostamiseks. Kaebaja väitis ka, et tal ei olnud EIK-le avalduse esitamiseks võimalik saada koopiaid vajalikest dokumentidest. Kaebaja sõnul kiusasid võimud teda EIK-le avalduse esitamise tõttu taga ning takistasid kaebaja kirjade EIK-le edastamist. 


EIK seisukohad 


EIK kohtupraktika kohaselt ei piirdu EIÕK artikli 6 lõikes 3 sätestatud õigused vaid kohtumenetlusega esimese astme kohtus. 


EIÕK artikkel 3 (c) sätestab õiguse tasuta õigusabile, kui on täidetud kaks tingimust. Esiteks peab süüdistatav tõendama, et tal puuduvad piisavad vahendeid õigusabi eest tasumiseks. Teiseks on lepinguosalised riigid kohustatud tasuta õigusabi pakkuma ainult juhtudel, kus seda nõuavad õigusemõistmise huvid. 


Siseriiklikud kohtud jätsid antud asjas hindamata, kas kaebaja oli õigustatud tasuta õigusabi saama. EIK pidas asjaolude pinnalt tõendatuks, et kaebajal puudusid piisavad vahendid õigusabi eest tasumiseks. Samas leidis EIK, et õigusemõistmise huvid nõudsid, et kaebajale võimaldatakse tasuta õigusabi apellatsioonimenetluses. 


Ehkki kaebaja tasuta õigusabi taotlust ei jäetud ametlikult rahuldamata, ei võetud kasutusele mingeid meetmeid kaebajale tasuta õigusabi võimaldamiseks. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 3 (c) rikkumise koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 1. 


EIK hinnangul ei leidnud tõendamist, et Ukraina ei ole rikkunud EIÕK artiklist 34 tulenevaid kohustusi. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 3 (c) rikkumine koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 1; 


2. Ukraina ei ole rikkunud EIÕK artiklist 34 tulenevaid kohustusi; 


3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 400 eurot.


-----


Poolte võrdsuse põhimõtet ei ole sisuliselt tagatud, kui kohtumenetluse poolt ei ole istungile kutsutud selliselt, et tal oleks reaalselt võimalik soovi korral istungil osaleda. 


Lopushanskyy vs Ukraina, kohtuotsus 02.02.2017, avaldus nr 27793/08


Asjaolud 


Kaebaja suhtes viidi 2004. aastal läbi ebaseaduslik kriminaalmenetlus, mille raames hoiti kaebajat kaks päeva vahi all. Kaebaja esitas 2005. aastal hagi prokuratuuri ja politsei vastu. Esimese astme kohus rahuldas hagi osaliselt. Nii kaebaja kui ka kostjad esitasid apellatsioonkaebused. Apellatsioonikohus saatis kostjate apellatsioonkaebused, millele võis vastuse esitada hiljemalt 14.07.2006, ja kohtukutse 19.07.2006 toimuvale kohtuistungile kirjaga, mis saadeti kohtust postitempli järgi välja 14.07.2006. Kaebaja sai kirja kätte 19.07.2006. Apellatsioonikohtu 19.07.2006 istungil arutati asja kaebaja osavõtuta, kuid kostjate osavõtul. Apellatsioonikohus vähendas kaebajale määratud hüvitiste suurust. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, mis jäeti rahuldamata. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tal ei olnud võimalik osa võtta apellatsioonikohtus toimunud istungist. 


EIK seisukohad 


EIK märkis, et kõnealuses asjas hõlmas kohtumenetlus kolme kohtuastet, millest teise astme kohtu pädevuses oli nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude uurimine ning kassatsioonikohtu pädevuses vaid õigusküsimustega tegelemine. Sellest tulenevalt oleks kaebaja pidanud saama võimaluse oma seisukohtade esitamiseks apellatsioonikohtus suuliselt. Seda enam, et kaebaja nõudis kahju hüvitamist seoses oma ebaseadusliku kinnipidamisega, millest tulenevalt oli vajalik kaebaja ärakuulamine tema läbielamiste kindlaks tegemiseks ja vajaliku hüvitise suuruse määramiseks. 


EIK viitas, et Ukraina tsiviilmenetluse koodeks sätestas, et apellatsioonikohus pidi kaebajat kohtuistungist teavitama tähitud postiga. Lisaks pidanuks kohus kohtuistungi edasi lükkama, kui kaebaja istungile ei ilmunud ning kohtul puudusid tõendid selle kohta, et kaebajat oleks istungist kohaselt teavitatud. Seda aga ei tehtud. Seega leidis EIK, et apellatsioonikohus ei täitnud oma kohustust tagada kaebaja kohalolek istungil. Lisaks sai kaebaja teise poole seisukohad kätte liiga hilja, millest tulenevalt ei olnud tal võimalik nende osas esitada omapoolseid seisukohti. 


Eeltoodust tulenevalt asus EIK seisukohale, et antud asjas rikuti EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevat poolte võrdsuse põhimõtet. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 900 eurot.





EIÕK artikkel 11 – kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus 


Venemaa võimud on korduvalt rikkunud Aleksei Navalnõi inimõiguseid meelevaldsete vahistamiste, ebaseaduslike vabaduse võtmistega ning ebaõiglaste kohtumenetlustega. 


Navalnyy vs Venemaa, kohtuotsus 02.02.2017, avaldus nr 29580/12; 36847/12; 11252/13; 12317/13; 43746/14


Asjaolud 


Kaebaja Aleksei Navalnõi on poliitikaaktivist, opositsiooniliider, korruptsioonivastane võitleja ja populaarne blogija. 


Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 11 rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud segasid aastatel 2012-2014 korduvalt rahumeelsete ning vägivallavabade kogunemiste toimumist. Kaebaja kurtis, et nimetatud kogunemiste käigus ta vahistati ning ta mõisteti väärtegudes süüdi. Tuginedes EIÕK artiklile 5 väitis kaebaja, et seitse vahistamist ja kaks kohtueelset kinnipidamist olid ebaseaduslikud ja tema vabaduse meelevaldsed võtmised. Kaebaja väitis ka EIÕK artikli 6 rikkumist, kuna tema hinnangul olid kohtumenetlused ebaõiglased. Kaebaja tugines veel EIÕK artiklile 14 ning EIÕK artiklile 18 koosmõjus EIÕK artiklitega 5 ja 11 väites, et võimude tegevus oli poliitiliselt motiveeritud. 


EIK-i seisukohad 


 EIK on varasemalt lahendanud Venemaa suhtes analoogseid kaasuseid, mis viitab sellele, et Venemaal on kogunemiste laialiajamine ja osalejate vahistamine tavapärane praktika. Antud asjas olid kogunemised ja kaebaja käitumine vaieldamatult rahumeelsed. Ehkki võimud ei hinnanud üldse seda, kas kogunemistega tekitati kellelegi ebameeldivusi või mitte, aeti kogunemised laiali, kaebaja vahistati ning ta mõisteti väärtegudes süüdi. EIK hinnangul olid võimude kasutatud meetmed ebaproportsionaalsed. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kõigi seitsme episoodi osas on rikutud EIÕK artiklit 11. 


EIK hinnangul ei olnud seitsmel juhul, kui kaebaja vahistati, mingit põhjust, miks väärteoprotokolle ei saanud vormistada kohapeal, nagu nägi ette siseriiklik õigus. Venemaa võimud ei esitanud mingeid põhjendusi, miks peeti kaebajat kahel korral kinni enne tema toimetamist kohtuniku ette. Seetõttu leidis EIK, et kaebaja vahistamised ja kohtueelsed kinnipidamised olid meelevaldsed ning ebaseaduslikud vabaduse võtmised. Eeltoodust tulenevalt on rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 1. 


Kuues väärteomenetluses põhinesid kohtuotsused pelgalt politsei poolt esitatud versioonidel. Lisaks jätsid kohtud süstemaatiliselt politseipoolsed faktiväited kontrollimata, lükkasid tagasi kaebaja esitatud tõendid ning suhtusid eelarvamustega kaebaja kasuks tunnistanud tunnistajatesse. Seega ei põhinenud nimetatud kuus kohtuotsust asjakohaste faktide nõuetekohasel hindamisel, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevat õigust õiglasele kohtumenetlusele. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 11 rikkumine seoses seitsme avalduses toodud episoodiga; 


2. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine seoses kaebaja vahistamisega seitsmel korral ja tema kohtueelse kinnipidamisega kahel korral; 


3. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud seoses 05.03.2012 sündmuste osas toimunud väärteomenetlusega; 


4. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses ülejäänud kuue väärteomenetlusega; 


5. EIK leidis (häältega 4:3), et avaldust ei olnud vaja uurida seoses EIÕK artikliga 18 koosmõjus EIÕK artikliga 5; 


6. EIK leidis, et avaldust ei olnud vaja uurida seoses EIÕK artikliga 14; 


7. EIK määras (häältega 6:1) mittevaralise kahju hüvitamiseks 50 000 eurot, varalise kahju hüvitamiseks 1 025 eurot ja kulude katteks 12 653 eurot. 


Eriarvamus 


Ühe eriarvamuse kohaselt pidanuks EIK avaldust menetlema ka seoses EIÕK artikliga 18 koosmõjus EIÕK artikliga 5. Teise eriarvamuse kohaselt oli kaebajale määratud mittevaralise kahju hüvitis ebapiisav.





EIÕK 1. protokolli artikkel 1 – vara kaitse 


Piiriületusel deklareerimata jäetud summa konfiskeerimine on ebaproportsionaalne omandiõiguse riive. 


Boljević vs Horvaatia, kohtuotsus 31.01.2017, avaldus nr 43492/11


Asjaolud 


Kaebaja tõi 2009 kahel korral Montenegrost Serbiasse 90 000 eurot, mida ta piiril ei deklareerinud. Kaebaja tunnistati 180 000 euro piiril deklareerimata jätmises süüdi. Kaebajale määrati 10 000 Horvaatia kuna suurune trahv ning kaebajalt konfiskeeriti ennetava meetmena 180 00 eurot. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks väites, et temalt 180 000 euro konfiskeerimine selle eest, et ta nimetatud summat piiriületusel ei deklareerinud, oli ebaproportsionaalne.


EIK-i seisukohad 


EIK osundas, et ehkki kaebaja ei esitanud andmeid raha päritolu kohta, ei viidanud miski sellele, et 180 000 euro konfiskeerimine võimude poolt oli vajalik kuritegude, nt rahapesu, ennetamiseks. Ainus kaebajale omistatud ebaseaduslik (ent mitte kuritegelik) käitumine seisnes raha piiril deklareerimata jätmises. 


Käesolevas asjas täitis raha konfiskeerimine hoiatavat ja karistuslikku eesmärki. Kaebajale määrati raha deklareerimata jätmise eest ka trahv. EIK hinnangul ei suutnud valitsus piisavalt põhjendada, miks trahv üksi ei olnud piisav soovitud hoiatava ja karistusliku eesmärgi saavutamiseks. Nendel asjaoludel järeldas EIK, et kogu deklareerimata jäetud summa konfiskeerimine ning lisakaristus trahvi näol oli ebaproportsionaalne, kuna see pani kaebajale liiga suure koorma. 


Resolutsioon 


1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine; 


2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 180 000 eurot ja kulude katteks 3 340 eurot. EIK määras, et rikkumise tuvastamine on mittevaralise kahju hüvitamiseks piisav.


-----


Võimude viivitamine sundvõõrandatud vara eest hüvitise maksmisel koos võimude soovimatusega probleemi lahendada rikub üldiste huvide ja isikute õiguste õiglast tasakaalu. 


Rashkova ja Simeonska vs Bulgaaria, kohtuotsus 02.02.2017, avaldus nr 41090/12


Asjaolud 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks. Kaebajad kurtsid, et võimud viivitasid liialt kaebajatele hüvitise maksmisega kaebajate eelkäijatelt 1988 sundvõõrandatud vara eest. Hüvitis maksti kaebajatele 2012. 


EIK-i seisukohad 


Ehkki antud asjas tekkis sundvõõrandatud vara eest hüvitise saamise õigus 1988, võttis EIK arvesse, et EIÕK 1. protokoll jõustus Bulgaaria suhtes 07.09.1992. Et kaebajatele maksti hüvitis 2012, viivitati hüvitise maksmisega 20 aastat. Selline viivitus oli EIK hinnangul ilmselgelt ülemäärane. 


EIK märkis, et taolistes kaasustes on võimudel kohustus tegutseda õigeaegselt, kohaselt ja järjepidevalt. Antud asjas ei soovinud võimud aga kaebajaid aidata ning olid mitmeid aastaid isegi vastu kaebajate püüetele hüvitise saamise protseduuri lõpule viimiseks. See tekitas kaebajates kahtlemata ebakindlust selles osas, kas ja millal nad hüvitise saavad. Lisaks osundas EIK, et olukorra heastamiseks puudusid tõhusad õiguskaitsevahendid. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et võimud ei saavutanud üldiste huvide ja kaebajate õiguste õiglast tasakaalu. Seega on rikutud EIÕK 1. protokolli artiklit 1. 


Resolutsioon 


1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine; 


2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks kaebajatele ühiselt 4 000 eurot ja esimesele kaebajale lisaks 1 000 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamiseks kummalegi kaebajale 3 000 eurot.


-----


Bulgaaria võimud on rikkunud EIÕK 1. protokolli artiklit 1 viivitades põhjendamatult sundvõõrandatud vara eest hüvitise andmisega. 


Petrovi vs Bulgaaria, kohtuotsus 02.02.2017, avaldus nr 26759/12


Asjaolud 


Kaebajatel oli aastaid õigus saada korter ja garaaž seoses nende maja ja garaaži sundvõõrandamisega 1988. aastal. Korter anti kaebajatele üle. 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 (vara kaitse) ning artikli 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) rikkumise tuvastamiseks seoses viivitusega garaaži üleandmisel. EIK lahendas kaasuse üksnes vara kaitse normi alusel. 


EIK seisukohad 


Hindamaks, kas Bulgaaria võimud täitsid oma EIÕK 1. protokolli artiklist 1 tulenevaid kohustusi, pidi EIK uurima, kas antud asjas oli tagatud üldiste huvide ja kaebajate õiguste õiglane tasakaal. Õiglase tasakaalu hindamisel tuleb hinnata hüvitise andmisega viivitamise pikkust, poolte käitumist ning seda, kas võimud näitasid üles soovi probleemi lahendamiseks. 


Ehkki antud asjas tekkis sundvõõrandatud vara eest garaaži saamise õigus 1988. aastal, võttis EIK arvesse, et EIÕK 1. protokoll jõustus Bulgaaria suhtes 07.09.1992. Et kaebajad ei ole endiselt garaaži ega alternatiivset hüvitist saanud, on viivitus kestnud üle 24 aasta. 


EIK hinnangul ei olnud viivitus alates 2006. aastast tingitud võimude tegutsemisest, vaid kaebajate enda tegude tõttu. Samas märkis EIK, et viivitus hüvitise andmisega aastatel 1992-2006, s.o 14 aastat, tulenes võimude hooletusest ning soovimatusest leida probleemile lahendus. See tõi kaebajatele kaasa ülemäärase koormuse, millest tulenevalt on rikutud EIÕK 1. protokolli artiklit 1. 


Resolutsioon 


1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks esimesele kaebajale 1 527 eurot ning kulude katteks kaebajatele ühiselt 370 eurot.