Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 6. - 12. veebruar 2017

 

Uudise kuupäev:
  14.02.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine

Kinnipeetava transportimine täistuubitud vanglabussis on lubamatu.

Sayerov vs Venemaa, kohtuotsus 07.02.2017, avaldus nr 33071/12

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste transportimise tingimustega. Kaebaja sõnul transporditi teda enamusel juhtudest vanglabussi 0,25-ruutmeetrises üksikkongis või pidi kaebaja istmekohtade puudumisel seisma. Transportimise päevadel ei saanud kaebaja süüa.

EIK seisukohad

EIK on oma varasemas praktikas leidnud, et kinnipeetavate transportimine täistopitud vanglabussides on lubamatu sõltumata sõidu kestusest. Samuti on EIK tuvastanud, et sobiliku toidu puudumine transpordipäevadel on raskendav asjaolu (Khudoyorov vs Venemaa, Starokadomskiy vs Venemaa).

EIK tegi kindlaks, et kaebajat transporditi vanglabussiga vähemalt 50 korral. Transpordi ajal hoiti kaebajat üksikkongis, milles oli isikliku ruumi suurus väiksem kui ülal viidatud kohtuasjades. EIK pidas antud asjas raskendavaks asjaoluks pikka aega kestnud sisse ja välja registreerimise protseduuri. EIK hinnangul kaalusid täistuubitud vanglabussi negatiivsed mõjud üles asjaolu, et sõidud olid võrdlemisi lühiajalised. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja transportimine oli ebainimlik ja alandav, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot.

-----

Kinnipeetava hoidmine kambris, kus kinnipeetava kohta on isikliku ruumi suurus väiksem kui 3 ruutmeetrit, on käsitletav alandava kohtlemisena EIÕK artikli 3 mõttes.

Sekretarev jt vs Venemaa, kohtuotsus 07.02.2017, avaldus nr 9678/09; 42122/09; 13886/10; 19115/10; 73499/10; 8797/11; 34310/12; 63933/12; 63951/12

Asjaolud

9 kaebajat esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kaebajad viitasid peaasjalikult ruumikitsikusele (isikliku ruumi suurus oli vahemikus 1,6-3,5 ruutmeetrit) ning ebasanitaarsetele tingimustele. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 10 kuud kuni 10 aastat.

Üks kaebaja kurtis lisaks, et talle ei võimaldatud kinnipidamise ajal kohast arstiabi.

Kolm kaebajat palusid EIK-l tuvastada ka EIÕK artikli 13 rikkumise väites, et neil puudus kinnipidamistingimustega seoses tõhus õiguskaitsevahend.

EIK seisukohad

EIK on asjas Butko vs Venemaa, mille asjaolud on sarnased käesoleva kaasuse asjaoludega, tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise. Käesolevas asjas puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. Valitsus ei suutnud tõendada isikliku ruumi vähesust kompenseerivate tingimuste olemasolu. Osadel juhtudel halvendas kinnipeetavate olukorda veelgi tualettide ja kraanikausside vähesus ning ühel juhul tualeti asendamine ämbriga. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 3 riive.

Üks kaebaja väitis, et vangla võimud ei pööranud üle aasta tähelepanu tema hambaravitaotlustele. Vaidlust ei olnud selles, et kaebajale osaks saanud valu oli niivõrd intensiivne, et ületas EIÕK artikli 3 kohaldamise lävendi. Valitsus ei esitanud veenvat selgitust kaebajale hambaravi mittevõimaldamise kohta. Eeltoodust tulenevalt on rikutud EIÕK artiklit 3.

EIK on asjas Ananyev jt vs Venemaa leidnud, et Venemaa õigussüsteemis puudub tõhus õiguskaitsevahend, mida oleks võimalik kasutada ebakohaste kinnipidamistingimuste ennetamiseks või kõrvaldamiseks ning kohase ja piisava hüvitise saamiseks. EIK hinnangul puudus põhjus jõuda antud asjas erinevale seisukohale. Seega on rikutud EIÕK artiklit 13 koosmõjus EIÕK artikliga 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 3 – kolme kaebaja osas;

3. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohase arstiabiga – ühe kaebaja osas;

4. EIK määras kahju hüvitamiseks summad vahemikus 5000 – 15 500 eurot.

-----

Politseinike poolt kasutatavad jõumeetmed isiku kinnipidamisel peavad olema proportsionaalsed ning nimetatud proportsionaalsust tuleb hinnata ka väidetava väärkohtlemise kriminaaluurimises.

Dinu vs Rumeenia, kohtuotsus 07.02.2017, avaldus nr 64356/14

Asjaolud

Kaebaja vahistati 2013 juunis oma kodus. Kaebaja sõnul ei osutanud ta vahistamisele vastupanu, ent sellegipoolest lükkasid politseinikud ta maha, panid ta käed selja peale raudu, tagusid ta pead vastu metallaeda ning lõid teda näkku. Kaebajal diagnoositi muuhulgas kaelalüli vigastus.

Kaebaja isa esitas kriminaalkaebuse politseinike vastu väites, et nad väärkohtlesid tema poega. Prokuratuur ja kohus keeldusid kriminaaluurimist alustamast.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse väites, et politseinikud väärkohtlesid teda kinnipidamise ajal ning et väärkohtlemise väidete kriminaaluurimine ei olnud tõhus. EIK hinnangul tuli kaebaja avaldust uurida ainult EIÕK artikli 3 sisulisest ja menetluslikust aspektist.

EIK seisukohad

EIK märkis, et ükski asjas olev tõend ei viidanud, et kaebaja käitumine oleks tinginud niivõrd tõsise meetme tarvitamise vajaduse, mis tõi kaasa tõsise kaelavigastuse. EIK leidis ka, et siseriiklikud võimud ega valitsus ei suutnud veenvalt tõendada, et antud asjas oli politseinike poolne jõu kasutamine proportsionaalne. Seetõttu järeldas EIK, et kasutatud meetmed tõid kaasa ebainimliku ja alandava kohtlemise, millega rikuti EIÕK artiklit 3 sisulisest aspektist.

EIK hinnangul ei olnud antud asjas läbi viidud kriminaaluurimine tõhus. EIK tugines järgmistele kaalutlustele: ehkki kaebaja isa esitas väärkohtlemise peale avalduse 3 päeva pärast intsidenti, piirdusid võimud sündmuse ajaolude tuvastamiseks vaid kaebaja isa küsitlemisega; alles pärast seda, kui kaebaja pöördus ise politsei poole, küsitlesid võimud ka kahte pealtnägijat; EIK on korduvalt rõhutanud väärkohtlemise väidete uurimise korral vajadust küsitleda pealtnägijaid koheselt pärast sündmuse toimumist, kui mälestused on veel värsked; kohtumeditsiiniline aruanne valmis alles 4,5 kuud pärast sündmuse toimumist; võimud keeldusid täiendavatest eksperthinnangutest, mis võinuks tuvastada, kas kaebaja sai kaelavigastuse tekitada ise; siseriiklikud võimud ei hinnanud politseinike poolt kasutatud jõu proportsionaalsust. Eeltoodust tulenevalt on rikutud EIÕK artiklit 3 menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest ja menetluslikust aspektist;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 112 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 11 700 eurot ning kulude katteks 329 eurot.

-----

Olukord, kus kinnipeetavat hoitakse pikaajaliselt kambris, kus kinnipeetava kohta on isikliku ruumi suurus kuni 2 ruutmeetrit, on käsitletav alandava kohtlemisena EIÕK artikli 3 mõttes.

Igbo jt vs Kreeka, kohtuotsus 09.02.2017, avaldus nr 60042/13

Asjaolud

Kõik 14 kaebajat olid varasemalt või olid jätkuvalt kinnipeetavad Chiosi Vanglas. Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et Chiosi Vanglas sai neile osaks ebainimlik või alandav kohtlemine. Kaebajad viitasid peaasjalikult ruumikitsikusele (isikliku ruumi suurus oli kinnipeetava kohta umbes 2 ruutmeetrit või vähem). Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 3 kuud kuni 1 aasta ja 8 kuud.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kahe kaebaja osas oli avaldus mittevastuvõetav. Nimetatud kaebajad ei viibinud enam Chiosi Vanglas ning neil oli võimalik kasutada siseriiklikus õiguses sätestatud heastavat õiguskaitsevahendit, mis võimaldab isikul taotleda ja saada hüvitist kinnipidamistingimuste eest pärast oma vabastamist.

EIK on varasemas praktikas leidnud, et kui kinnipeetava isiklik ruum on alla 3 ruutmeetri, siis tõusetub tugev eeldus EIÕK artikli 3 rikkumise osas. Võttes aluseks kaebajate väited ja ÜRO raporti, mida valitsus ei suutnud veenvalt ümber lükata, nõustus EIK kaebajate seisukohtadega, mille kohaselt oli Chiosi Vangla kaebajate vanglas viibimise ajal ülerahvastatud ning kaebajatel oli tõsine isikliku ruumi puudus. Antud juhul puuduvad EIK kohtupraktikaga paika pandud kompenseerivad tingimused, mis lükkaksid ümber EIÕK artikli 3 rikkumise. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 3 riive.

EIK on varasemalt Kreeka suhtes leidnud, et riigis ei ole tõhusat õiguskaitsevahendit ebainimlike kinnipidamistingimuste vastu, mis tulenevad kinnipidamisasutuse üldisest olukorrast. EIK ei näinud põhjust jõuda käesolevas asjas erinevale seisukohale. Eeltoodust tulevanalt tuvastas EIK EIÕK artikli 13 riive tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega Chiosi Vanglas esinenud kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebajatele summad vahemikus 5 000 – 6 700 eurot.



EIÕK artikkel 6 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

Kriminaalmenetlus 12 aastat ja 1 kuu kolmes kohtuastmes ei vasta mõistliku menetlusaja nõudele.

Zakhodyakin jt vs Venemaa, kohtuotsus 07.02.2017, avaldus nr 31466/09; 26401/06; 29258/06; 12149/07; 37061/07; 35903/08; 4874/09; 20343/09; 28877/09; 29514/09; 32934/10; 70306/11; 59413/12

Asjaolud

13 kaebajat esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (c) rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud ei taganud kaebajate ja nende esindajate osavõttu apellatsioonikohtutes toimunud istungitest kriminaalasjades.

Üks kaebaja, Zakhodyakin, taotles ka kriminaalmenetluse ebamõistliku menetlusaja tuvastamist EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses. Kriminaalmenetlus kestis kokku 12 aastat ja 1 kuu, millest üle viie aasta kestis menetlus apellatsiooni- ja kassatsioonikohtutes.

EIK seisukohad

Antud asjades olid kõrgemate astmete kohtud tühistanud apellatsioonikohtute otsused ja saatnud asjad uueks arutamiseks apellatsioonikohtutesse tagasi. Kaebajad ja/või nende esindajad võtsid apellatsioonikohtutes toimunud uutest istungitest osa. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et algsetes apellatsioonimenetlustes esinenud puudused on uutes menetlustes heastatud. Seega ei ole kaebajad enam käsitletavad „ohvritena“ EIÕK artikli 34 mõttes, millest tulenevalt luges EIK avaldused seoses apellatsioonikohtu istungitelt puudumisega mittevastuvõetavaks.

EIK luges ühe kaebaja avalduse, milles vaidlustati kriminaalmenetluse ebamõistlikku pikkust, vastuvõetavaks. EIK on asjas Nakhmanovich vs Venemaa, mille asjaolud on sarnased käesoleva kaasuse asjaoludega, tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele.

Resolutsioon

1. EIK luges avaldused seoses apellatsioonikohtu istungitelt puudumisega mittevastuvõetavaks ning ühe kaebaja avalduse seoses kriminaalmenetluse ebamõistliku pikkusega vastuvõetavaks;

2. EIÕK artikli 6 rikkumine seoses kriminaalmenetluse pikkusega;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot ja kulude katteks 12 eurot.

-----

Süüdistatavale, kes on ühemõtteliselt avaldanud soovi apellatsioonikohtu istungist isiklikult osa võtta, tuleb vastav võimalus tagada.

Marov jt vs Venemaa, kohtuotsus 07.02.2017, avaldus nr 47017/06; 23797/07; 10723/08; 24617/09; 28490/09; 30762/09; 58626/09; 65993/10; 45047/11; 40844/12

Asjaolud

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (c) rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud ei taganud kaebajate ega nende esindajate osavõttu apellatsioonikohtutes toimunud istungitest kriminaalmenetlustes.

EIK seisukohad

EIK tuvastas, et 6 kaebajat, kellest 5 viibisid vangistuses, olid apellatsioonikohtutes toimunud istungitest teavitatud. EIK leidis, et viidatud 6 kaebajat olid oma käitumisega loobunud oma õigusest võtta osa apellatsioonikohtutes toimunud istungitest. EIK märkis, et kõiki kaebajaid esindasid apellatsioonikohtute istungitel advokaadid. Kaebajad ei selgitanud, milliseid tõendeid või selgitusi soovisid nad esitada lisaks nende advokaatide esitatule. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et võistlev kohtumenetlus ei olnud ohustatud. Seetõttu ei esinenud viidatud kuue kaebaja osas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumist koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 3 (c).

Ühe kaebaja osas oli apellatsioonikohtu otsus tühistatud ning asi oli saadetud uueks arutamiseks apellatsioonikohtusse. EIK hinnangul olid võimud esialgses menetluses esinenud puudused kohaselt heastanud, millest tulenevalt ei esine antud kaebaja osas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumist koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 3 (c).

Kahe kaebaja puhul puudusid apellatsioonikohtutes toimunud istungitelt nii kaebajad kui ka nende esindajaid. Puuduvad andmed, et kaebajad oleksid otseselt või kaudselt loobunud õigusest kaitsjale. Antud asjaolude pinnalt oli kohtuvõim kohustatud võtma kasutusele vajalikud sammud, et võimaldada kaebajatele tõhus kaitse. Eeltoodust tulenevalt on nimetatud kahe kaebaja osas rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1 koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 3 (c).

Üks kaebaja oli ühemõtteliselt avaldanud soovi apellatsioonikohtu istungist isiklikult osa võtta, kuid kohus lükkas kaebaja taotluse tagasi viidates, et see esitati hilinenult. EIK on varasemas praktikas leidnud, et apellatsioonikohtu istungist osavõtu taotlemise protseduur ei ole Venemaa siseriiklikus õiguses selgelt paika pandud. Seetõttu asus EIK seisukohale, et kaebaja oli kohtuvõimu kohaselt teavitanud oma soovist võtta osa apellatsioonikohtu istungist. Asjaoludest tulenevalt oli kohtumenetluse õigluse tagamiseks vajalik, et kaebajale oleks võimaldatud istungist osa võtta. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja puudumine apellatsioonikohtu istungilt tõi kaasa ebaõiglase kriminaalmenetluse. EIK hinnangul ei heastanud olukorda asjaolu, et kaebaja advokaat viibis istungil. Seega on nimetatud kaebaja osas rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1 koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 3 (c).

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 rikkumine seoses istungilt puudumisega apellatsioonikohtus – kolme kaebaja osas;

2. EIÕK artiklit 6 ei ole rikutud seoses istungilt puudumisega apellatsioonikohtus – seitsme kaebaja osas;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kolmele kaebajale igaühele 4 000 eurot ja kulude katteks ühele kaebajale 26 eurot.



EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu austamisele

Lapse hooldusõiguse määramisel tuleb eelkõige lähtuda sellest, mis on lapse parimates huvides.

Cvetković vs Serbia, kohtuotsus 07.02.2017, avaldus nr 42707/10

Asjaolud

Kaebaja ja lapse isa vahel oli kohtus lapse hooldusõiguse vaidlus. 2005 juuli määrusega otsustas siseriiklik kohus lapse ajutise hooldusõiguse määramise kaebajale kuni kohtumenetluse lõpuni. Määruse rakendamiseks tehti neli edutut katset. 2008 jaanuari kohtuotsusega määrati lapse hooldusõigus lapse isale. Kaebaja edasised kaebused jäeti rahuldamata.

Hooldusõiguse uuel arutamisel määrati 2012 oktoobri otsusega lapse hooldusõigus kaebajale, mille jõustumisel kolis lapse kaebaja juurde.

Kaebaja esitas EIK-le kaebuse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et tal ei olnud enam kui 7 aasta jooksul võimalik oma lapsega suhelda, kuna Serbia võimud ei suutnud jõustada ajutise hooldusõiguse määrust. Kaebaja hinnangul olid siseriiklike kohtute otsused meelevaldsed.

EIK seisukohad

EIK märkis, et antud asjas esinenud EIÕK artikli 8 riive oli kooskõlas seadusega ja järgis legitiimset eesmärki (lapse õiguste kaitse). Seega pidi EIK hindama, kas riive oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

EIÕK artikkel 8 nõuab, et siseriiklikud võimud saavutaksid õiglase tasakaalu lapse huvide ja vanemate huvide vahel. Nimetatud tasakaalu leidmisel tuleb erilist tähtsust omistada sellele, mis on lapse parimates huvides.

EIK märkis, et siseriiklikud kohtud rõhutasid pidevalt lapse parimatest huvidest juhindumise vajadust. Siseriiklike kohtute otsused põhinesid paljudel lisakaalutlustel. Kohtud lähtusid lastekaitseteenistuse üksikasjalikel ja täielikel aruannetel. Siseriiklikud kohtud leidsid, et otsuste tegemise hetkel ei olnud lapse eemaldamine isa juurest lapse parimates huvides.

EIK selgitas, et siseriiklikud kohtud on üldjuhul neile esitatud tõendite hindamisel paremas olukorras kui rahvusvahelised kohtunikud. EIK hinnangul olid siseriiklike kohtute poolt esitatud põhjendused asjakohased ja piisavad ning võimud ei ületanud neile antud otsustusõiguse piire.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et lapse lõpliku hooldusõiguse määramine tema isale ei olnud ebaproportsionaalne, mistõttu ei ole EIÕK artiklit 8 rikutud.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud.

-----

Selleks, et hinnata, kas telefoni pealtkuulamine oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik, tuleb kontrollida, kas siseriiklike võimude tegutsemine telefoni pealtkuulamist võimaldavate õigusnormide tõlgendamisel ja rakendamisel oli põhjendatud.

İrfan Güzel vs Türgi, kohtuotsus 07.02.2017, avaldus nr 35285/08

Asjaolud

Türgi võimud kahtlustasid kaebajat relvadega kauplemises. Kriminaaluurimise käigus kuulati kaebaja telefonivestluseid pealt. Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles taotles muuhulgas EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamist eraldiseisvalt ning koosmõjus EIÕK artikliga 13. Kaebaja kurtis, et tema telefonivestlusi kuulati pealt ilma seda lubava kohtuotsuseta. Kaebaja hinnangul ei olnud kriminaalmenetluse koodeksis sätestatud telefoni pealtkuulamise lubatavuse tingimused täidetud ning tal puudus nimetatud rikkumisega seoses tõhus õiguskaitsevahend.

EIK seisukohad

EIK tuvastas, et kaebaja telefoni pealtkuulamine põhines kahel kohtuotsusel. Seega ei vastanud tõele kaebaja väide selle kohta, et pealtkuulamiseks puudus kohtu luba. Kriminaalmenetluses oli pealtkuulamiseks õiguslik alus ning legitiimne eesmärk. Nimetatud asjaolude tuvastamisel viitas EIK asjas Karabeyoğlu vs Türgi esitatud seisukohtadele. EIK hinnangul puudusid andmed, et siseriiklike võimude tegutsemine telefoni pealtkuulamist võimaldavate õigusnormide tõlgendamisel ja rakendamisel oleks olnud meelevaldne või ebamõistlik. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et EIÕK artikli 8 riive oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku ning korratuse või kuriteo ärahoidmiseks. Seetõttu ei olnud kaebaja telefoni pealtkuulamisega kriminaalmenetluses rikutud EIÕK artiklit 8.

EIK märkis, et asja toimikus puudusid andmed selle kohta, et kaebajat oleks teavitatud kohtute otsustest, mis lubasid kaebaja telefoni pealtkuulamist. Samuti tuvastas EIK, et maakohus ei võtnud kohtuistungil ega kohtuotsuses seisukohta kaebaja pealtkuulamise õiguslikku alust puudutavate väidete osas. EIK selgitas, et selleks, et pealt kuulatud isikul oleks võimalik taotleda pealtkuulamise õiguspärasuse hindamist, tuleb isikule esitada vähemalt andmed pealtkuulamise otsuse tegemise aja ja selle teinud kohtu kohta.

EIK märkis, et valitsus ei esitanud andmeid, et sarnastes kaasustes oleks olnud võimalik tagasiulatuvalt kontrollida jälitustegevuse vastavust EIÕK artikli 8 nõuetele.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebajal puudus juurdepääs siseriiklikule õiguskaitsevahendile, mis võimaldanuks kontrollida pealtkuulamise otsuste vastavust EIÕK artikli 8 nõuetele. Seetõttu on rikutud EIÕK artiklit 13 koosmõjus EIÕK artikliga 8.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 8;

3. Rikkumise tuvastamine on mittevaralise kahju hüvitamiseks piisav;

4. EIK määras kulude katteks 1 000 eurot.

-----

Siseriiklikud võimud peavad vanema ja lapse suhtlemisõiguse tagamiseks võtma kasutusele kõik vajalikud meetmed, mida võib võimudelt konkreetse kaasuse asjaolude pinnalt mõistlikult oodata.

Wdowiak vs Poola, kohtuotsus 07.02.2017, avaldus nr 28768/12

Asjaolud

Kaebaja läks peatselt pärast oma poja sündi 2002. aastal lahku lapse emast. Kaebaja ja lapse ema ei suhelnud omavahel üldse ega suutnud teha omavahel koostööd. Lapse ema takistas kohati kaebaja suhtlemist lapsega. Kohtud kinnitasid kaebaja suhtlemise korraldamiseks lapsega mitmeid suhtlemiskordasid, määrasid vanematele nõustamisi ning otsustasid lapse ema suhtes trahvide kohaldamise suhtlemiskorra rakendamise takistamisel.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja väitis, et Poola võimud ei võtnud kasutusele vajalikke meetmeid, et tagada tema õigust perekonnaelule.

EIK seisukohad

EIK märkis, et siseriiklike kohtute kohustus võtta kasutusele meetmed aitamaks kaasa lapsega koos mittelava vanema suhtlemisele lapsega ei ole absoluutne. Oluline on hinnata, kas võimud on võtnud kasutusele kõik vajalikud meetmed, mida võis võimudelt konkreetse kaasuse asjaolude pinnalt mõistlikult oodata. Kui lapse vanemad ei tee omavahel koostööd, on võimud kohustatud astuma samme osapoolte lepitamiseks, arvestades seejuures ka lapse huve.

EIK leidis, et Poola võimud reageerisid tõhusalt tagamaks kaebaja suhtlemise oma pojaga. Kohtud olid teadlikud vanemate vahelisest konfliktist ning mõlema vanema egoistlikust suhtumisest, mis takistas neil lapse parimates huvides koostööd tegemast. Kohtute püüdlus osapoolte lepitamiseks nõustamise teel luhtus. EIK märkis, et suhtlemiskordade rakendamisel esinenud raskused tulenesid suuresti lapse ema koostööst keeldumisest ja halvast suhtumisest kaebajasse, kuid ka lapse vaenulikkusest oma isa suhtes ja lapse soovimatusest isaga kohtuda.

EIK kohtupraktika kohaselt ei ole riigi EIÕK artiklist 8 tulenevad kohustused suunatud lõpptulemusele, vaid sobivate meetmete kohaldamisele. EIK järeldas, et siseriiklikud võimud võtsid tarvitusele kõik vajalikud ja neilt mõistlikult oodatavad meetmed, et tagada kaebaja suhtlus oma pojaga.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud.

-----

Riigil on kohustus aktiivselt toetada lahuselava vanema ja lapse suhete säilimist.

Solarino vs Itaalia, kohtuotsus 09.02.2017, avaldus nr 76171/13

Asjaolud

Kaebaja läks 2006. aastal lahku oma tol ajal 2-aastase tütre emast. Kohus otsustas vanematele määrata ühise hooldusõiguse ning otsustas lapse elukohaks määrata ema elukoha. Kaebajale tagati külastusõigus.

2007. aastal esitas lapse ema kaebaja vastu kaebuse, mille kohaselt katsus kaebaja last seksuaalsel viisil. Kohus peatas kaebaja juurdepääsuõiguse lapsele kuni kriminaaluurimise tulemuste selgumiseni. Kriminaaluurimise kohaselt oli kaebaja süütu. 2009 märtsi otsusega taastas kohus kaebaja juurdepääsuõiguse oma tütrele. Apellatsioonikohus määras 2009 septembris, et kaebaja võis lapsega kohtuda vaid kaitstud keskkonnas. Samas tellis apellatsioonikohus uue eksperthinnangu, mis esitati 2011. aastal ning mille kohaselt puudusid tõendid seksuaalse kuritarvitamise kohta. 2011 juuli otsusega otsustas apellatsioonikohus keelata igasuguse suhtluse lapse ja lapse isapoolsete vanavanemate vahel ning piiras kaebaja juurdepääsu tütrele kuni lapse 10-aastaseks saamiseni. 

Kohtu 2013 novembri otsusega määrati vanematele ühine hooldusõigus ning kaebajale määrati lapse külastusõigus. 2015 juuni kohtuotsusega otsustati vanemad lahutada.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et apellatsioonikohtu 2011 juuli otsus tõi kaasa selle, et ta ei saanud mitme aasta vältel säilitada isa-tütre suhet. Samas väitis kaebaja, et tema tütar kannatas kahju suhete halvenemise tõttu oma isaga, isapoolsete vanavanematega ja poolvennaga.

EIK seisukohad

Antud asjas riivati siseriiklike võimude otsustega, millega piirati kaebaja suhtlemise õigust oma lapsega, kaebaja õigust perekonnaelu austamisele. See tõi riigile kaasa positiivse kohustuse toetada lapse ja tema isa vaheliste suhete säilimist.

EIK hinnangul tuginesid kasutatud meetmed siseriiklikel õigusnormidel ning järgisid legitiimset eesmärki (s.o teiste õiguste ja vabaduste kaitse). Eelnevast tulenevalt pidi EIK hindama, kas meetmete tarvitusele võtmisel aluseks olnud asjaolud olid asjakohased ja piisavad.

EIK osundas siseriikliku kohtu 2015 juuni otsusele, mille kohaselt kannatas laps tõsiselt suhete muutumise tõttu oma isaga, isapoolsete vanavanematega ja poolvennaga. Siseriikliku kohtu 2015 juuni otsuse kohaselt oli apellatsioonikohtu 2011 juuli otsus ekspertarvamuse eksliku hindamise tulemus ning põhines asjakohatutel põhjendustel. EIK nõustus siseriikliku kohtu 2015 juuni otsuses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei uurinud apellatsioonikohus oma otsuse tegemisel hoolikalt lapse olukorda. Apellatsioonikohus ei võtnud arvesse ekspertarvamust, mis välistas seksuaalse ärakasutamise. Apellatsioonikohus viitas pelgalt kahtlusele tuginedes, et kaebaja ja isapoolsete vanavanemate suhtlemine lapsega kahjustaks lapse arengut.

Eeltoodust tulenevalt asus EIK seisukohale, et apellatsioonikohus põhjendanud oma otsust piisavalt ega asjakohaselt. See tõi kaasa kaebaja perekonnaelu austamise õiguse rikkumise perioodil 2009 september kuni 2013 november.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 000 eurot ja kulude katteks 6 000 eurot.



EIÕK artikkel 10 – sõnavabadus

EIÕK artikkel 10 ei sätesta kohustust koguda kaebaja taotlusel teavet, iseäranis siis, kui sellega kaasneb suur töömaht.

Bubon vs Venemaa, kohtuotsus 07.02.2017, avaldus nr 63898/09

Asjaolud

Kaebaja on jurist, kes kirjutab artikleid Venemaa õigusajakirjadesse, veebis olevatesse õigusteabe andmebaasidesse ning võrgustikesse.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 (sõnavabadus) rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud keeldusid talle teadusliku uurimuse jaoks vajalikku teavet väljastamast.

EIK seisukohad

See, kas taotletav teave on kasutusvalmis ja koheselt kättesaadav, on oluline kriteerium hindamaks, kas teabe väljastamisest keeldumine rikub EIÕK artikli 10 kaitsealasse kuuluvat vabadust „saada ja levitada teavet“. Kaebaja soovis, et siseriiklikud võimud töötleksid ja üldistaksid taotletavat teavet kasutades kaebaja poolt välja toodud spetsiifilisi parameetreid. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja poolt taotletav teave ei olnud kasutusvalmis ega koheselt kättesaadav. EIK selgitas, et EIÕK artikkel 10 ei sätesta kohustust koguda kaebaja taotlusel teavet, iseäranis siis, kui sellega kaasneb suur töömaht.

Kaebaja teabenõude ühe osa puhul viitas valitsus, et taotletavat teavet valdas ülemkohus. EIK järeldas, et kaebajal oli võimalik teabele juurde pääseda, mida ta aga ei kasutanud.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 10 ei ole rikutud.

-----

Ajakirjanike vägivaldne eemaldamine parlamentaarselt debatilt rikkus nende õigust sõnavabadusele.

Selmani jt vs Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, kohtuotsus 09.02.2017, avaldus nr 67259/14

Asjaolud

Kaebajad on 6 ajakirjanikku, kes kajastasid 2012 detsembris koos teiste akrediteeritud ajakirjanikega 2013. aasta riigieelarve vastuvõtmisega seotud sündmusi ajakirjanikele kasutamiseks mõeldud parlamendihoone galeriist. Arutelu kulmineerus osade parlamendisaadikute poolt toime pandud korrarikkumistega. Turvatöötajad eemaldasid jõudu kasutades opositsiooni kuulunud parlamendiliikmed ning alustasid ajakirjanike galeriist välja saatmist. Kaebajad keeldusid lahkumast ning nad eemaldati jõudu kasutades. Kaebajad esitasid konstitutsioonilise kaebuse ning taotlesid, et konstitutsioonikohus arutaks asja avalikul kohtuistungil. Konstitutsioonikohus arutas asja eraviisiliselt ning jättis 2014 aprillis tehtud otsusega kaebuse rahuldamata.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 ja artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses nende eemaldamisega parlamendihoone galeriist ning konstitutsioonikohtus suulise menetluse mittetoimumisega.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebajatel oli konstitutsioonikohtus õigus suulise menetluse toimumiseks. Konstitutsioonikohus oli ainus organ, mis kaebajate kaebust uuris ja tegi selle osas otsuse, tegutsedes seega esimese ja ainsa kohtuastmena. Kaasus ei hõlmanud pelgalt õigusküsimusi, vaid ka faktiküsimusi. Konstitutsioonikohus ei põhjendanud kohtuistungist keeldumise põhjuseid. Eeltoodust tulenevalt rikuti konstitutsioonikohtus suulise menetluse läbiviimisest keeldumisega EIÕK artiklit 6.

Valitsus ei suutnud tõendada, et kaebajate eemaldamine galeriist oli vajalik või õigustatud. Konstitutsioonikohus ei käsitlenud oma otsuses üldse parlamendihoone juures toimunud meeleavaldusi ega seda, kas ja millises ulatuses ohustasid meeleavaldused hoones viibinud isikute, sh kaebajate, turvalisust. Valitsus möönis, et kaebajad ei aidanud kaasa ega võtnud osa parlamendikojas toimunud korrarikkumisest. Kaebajad olid passiivsed kõrvaltvaatajad, kes järgisid sündmusi ja tegid oma tööd. Kaebajad küll keeldusid turvatöötajate korraldustele allumast ning parlamendikojast lahkumast, ent nende käitumise alusel ei alustatud nende suhtes mingisuguseid menetlusi. Samuti puudus teave selle kohta, et turvatöötajad oleksid saanud kaebajate vastuhaku tulemusena vigastada. Kaebajate eemaldamine ei tulenenud nende lahkumisest keeldumisest, vaid turvateenistuse hinnangust, mille kohaselt oli kaebajad vaja suunata turvalisemasse paika. EIK märkis, et asjas puudusid andmed selle kohta, et parlamendiliikmete käitumine oleks pannud kaebajad ohtu. Arvestades, et konstitutsioonikohus ei esitanud asjaoludest tulenevalt piisavaid põhjendusi kaebajate galeriist eemaldamise õigustamiseks, on rikutud EIÕK artiklit 10.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 rikkumine seoses konstitutsioonikohtus kohtuistungi mittetoimumisega;

2. EIÕK artikli 10 rikkumine seoses kaebajate eemaldamisega parlamendihoone galeriist parlamendi turvateenistuse poolt;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 5 000 eurot.



EIÕK artikkel 13 – õigus tõhusale õiguskaitsevahendile

Venemaa võimud takistasid korduvalt korruptsiooni, ebatõhusa valitsemise ja kodanikuõiguste piiramise vastu suunatud avalike kogunemiste toimumist.

Lashmankin jt vs Venemaa, kohtuotsus 07.02.2017, avaldus nr 57818/09; 51169/10; 4618/11; 19700/11; 31040/11; 47609/11; 55306/11; 59410/11; 7189/12; 16128/12; 16134/12; 20273/12; 51540/12; 64243/12; 37038/13

Asjaolud

23 Venemaa kodanikku soovisid aastatel 2009-2012 korraldada 18 erinevat kogunemist selleks, et protesteerida korruptsiooni, ebatõhusa valitsemise ja kodanikuõiguste piiramise vastu. Võimud keeldusid andmast nõusolekut kogunemiste asukohale, ajale või viisile ning kohaldasid muid piiranguid. Seejuures puudus võimude tegevusel kohane põhjendus.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artiklite 10, 11 ja 14 rikkumise tuvastamiseks väites, et kogunemiste suhtes kohaldatud piirangud rikkusid sõnavabadust ja kogunemiste vabadust ning diskrimineerisid osadel juhtudel kaebajaid poliitiliste vaadete või seksuaalse orientatsiooni alusel. Tuginedes EIÕK artiklile 13 koosmõjus EIÕK artikliga 11 väitsid kaebajad, et neil ei olnud kogunemiste vabaduse rikkumisega seoses tõhusat õiguskaitsevahendit. Kolme kaebaja hinnangul esines ka EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine, kuna kaebajad vahistati meelevaldselt ja ebaseaduslikult. Kolm kaebajat tuginesid EIÕK artikli 6 lõikele 1 kurtes, et nende kasuks tehtud kohtuotsus tühistati.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kogunemiste vabaduse rikkumine ei pruugi seisneda vaid sündmuse toimumise keelamises, vaid võib ilmneda ka läbi puude piirangute. Kogunemiste vabadus hõlmab õigust valida EIÕK artiklis 11 toodud piiranguid arvestades kogunemise aeg, koht ja viis. Antud asjas ei kiitnud võimud heaks kaebajate poolt pakutud kogunemisi ning esitasid oma alternatiivid. Võttes arvesse, et võimude ettepanekud ei olnud kooskõlas kogunemiste eesmärkidega, tühistasid kaebajad kogunemised või korraldati kogunemised algselt plaanitud vormis hoolimata kogunemise laiali ajamise, vahistamiste ja süüdistuste esitamise riskist. Seega sekkusid võimud oma tegevusega kaebajate kogunemiste vabadusse.

EIK leidis, et antud juhul põhines kogunemiste vabaduse riive õigusnormidel, mis ei vastanud EIÕK-s sätestatud „õiguse kvaliteedi“ nõuetele. Õigusnormid ei pakkunud kohaseid ja tõhusaid õiguslikke tagatisi võimudele antud kaalutlusõiguse meelevaldse ja diskrimineeriva kasutamise vastu. Samuti leidis EIK, et riive ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kuna oli ebaproportsionaalne ja õigustamatu.

EIK leidis, et kaebajatel puudus tõhus õiguskaitsevahend, mis võimaldanuks kohaselt võimude tegevust vaidlustada.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 13 rikkumine kõikide kaebajate osas;

2. EIÕK artikli 11 rikkumine kõikide kaebajate osas; 

3. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine kolme kaebaja osas;

4. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine kolme kaebaja osas;

5. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks ühele kaebajale 450 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 5 000 - 10 000 eurot ning kulude katteks üheksale kaebajale summad vahemikus 3 000 – 8 800 eurot.



EIÕK artikkel 14 – diskrimineerimise keelamine

Enne 1 . juulit 1949 väljaspool abielu sündinud laste pärimisõiguse välistamine oli diskrimineeriv.

Mitzinger vs Saksamaa, kohtuotsus 09.02.2017, avaldus nr 29762/10

Asjaolud

Kaebaja sündis 1940. aastal väljaspool abielu. Kaebaja isa võttis 1951. aastal isaduse omaks ning kaebaja külastas oma isa ja tema abikaasat regulaarselt. Kaebaja isa suri 2009. aastal.

Saksamaa siseriikliku õiguse kohaselt puudus enne 01.07.1949 väljaspool abielu sündinud lastel seadusjärgne pärimisõigus ning sellistel lastel ei olnud õigust ka rahalisele hüvitisele.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 14 (diskrimineerimise keelamine) rikkumise tuvastamiseks koosmõjus EIÕK artikliga 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele). Kaebaja väitel ei võimaldanud siseriiklik õigus esitada nõudeid pärimismenetluses ning oli diskrimineeriv.

EIK seisukohad

EIK hinnangul olid erineva kohtlemise aluseks olnud eesmärgid (õiguskindluse säilitamine, surnu ja tema perekonna kaitsmine) legitiimsed. Samas leidis EIK, et antud juhtumil ei olnud kasutatud meede (s.o kaebaja kui enne 01.07.1949 väljaspool abielu sündinud lapse pärimisõiguse välistamine) taotletavate eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne. EIK märkis, et antud juhtumil oli kaebaja isa abikaasa kaebaja olemasolust teadlik. Kaebaja isa oli isaduse omaks võtnud ning kaebaja oli regulaarselt oma isa ja tema abikaasat külastanud. EIK osundas ka, et ainsa pärija (nagu ka kaebaja isa abikaasa) ootused ei olnud kõikidel juhtumitel kaitstud. Testament ei välista nii abielus kui ka pärast 1 . juulit 1949 väljaspool abielu sündinud laste pärimisõigust. EIK viitas lisaks, et Euroopa kohtupraktika ning siseriiklikud seadusandlused liiguvad igasuguse diskrimineerimise kõrvaldamise suunas seoses väljaspool abielu sündinud laste pärimisõigusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 14 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 8;

2. EIK määras, et kahju hüvitamise küsimust ei olnud võimalik otsustada ning lükkas selle edasi.



EIÕK artikkel 35 – vastuvõetavuse kriteeriumid

EIK eest avalduse läbivaatamisel tähtsust omavate faktide varjamine on kaebeõiguse kuritarvitamine.

Petroiu vs Rumeenia, kohtuotsus 07.02.2017, avaldus nr 33055/09

Revisjon

Asjaolud


24.09.2009 kohtulahendiga tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 (omandi kaitse) rikkumise. 25.03.2014 kohtulahendiga määras EIK kaebajale varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 462 000 eurot ja kulude katteks 2 025 eurot.

Rumeenia valitsus palus 24.09.2009 ja 25.03.2014 kohtulahendeid revideerida tulenevalt uute asjaolude ilmnemisega.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kui valitsuse poolt esitatud teave oleks EIK-le olnud teada enne otsuste tegemist, oleks see mõjutanud menetluste tulemust.

EIK järeldas, et kaebaja rikkus oma kohustust esitada EIK-le teave kõikide avalduse läbivaatamisel tähtsust omavate faktide kohta ning kohustust teha koostööd EIK-ga kohase õigusemõistmise tagamiseks. EIK hinnangul jättis kaebaja teadlikult EIK tähelepanu uuele olukorrale juhtimata, mis on kaebeõiguse kuritarvitamine.

Eeltoodust tulenevalt vaatas EIK eelnevad otsused ümber Kohtu reegli nr 80 alusel. Kaebaja avaldus loeti mittevastuvõetavaks EIÕK artikli 35 lõike 3 alusel.

Resolutsioon

1. Revideerida 24.09.2009 ja 25.03.2014 otsused;

2. Tunnistada avaldus mittevastuvõetavaks.



EIÕK artikkel 41 – õiglane hüvitis

Türgi siseriiklikus õiguses on sätestatud tõhus õiguskaitsevahend, mis võimaldab varalise kahju hüvitamist seoses EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisega.

Gümrükçüler jt vs Türgi (nr 2), kohtuotsus 07.02.2017, avaldus nr 9580/03

Õiglane hüvitis

Asjaolud

Kaebajad on 34 Türgi kodanikku, kelle omandisse kuulunud metsamaade omandiõigus tühistati ning kellele kuulunud maad arvati riigivara hulka. Seejuures ei makstud kaebajatele hüvitist. Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 ning EIÕK artikli 6 lõike rikkumise tuvastamiseks. EIK tuvastas 26.01.2010 otsuses EIÕK 1. protokolli artikli 1 ning EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Käesolevas otsuses lahendas EIK hüvitise küsimuse.

EIK seisukohad

EIK märkis, et 26.01.2010 otsuse tegemise hetkel puudus kaebajatel õiguskaitsevahend, mis võimaldanuks neil saada hüvitist seoses EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisega. Pärast 26.01.2010 otsuse tegemist on vastu võetud õiguskaitsevahend taolise hüvitise saamiseks, mis on olnud sarnastes olukordades ka tõhus. Seetõttu ning eriliste asjaolude puudumisel leidis EIK, et puudus vajadus EIÕK 1. protokolli artikliga 1 tekitatud varalise kahju osas avalduse edasiseks uurimiseks. Eeltoodust tulenevalt otsustas EIK eemaldada kohtuasjade nimekirjast avalduse EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõudega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest.

EIK leidis, et kaebajad kannatasid mittevaralist kahju EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tõttu. Kaebajad tundsid abitust ja pettumust seoses maade äravõtmisega, mille kaebajad olid omandanud heas usus ning mida kaebajad olid mitmeid aastaid kasutanud. EIK otsustas määrata kaebajatele ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 17 000 eurot.

EIK määras kulude katteks kaebajatele ühiselt 2 500 eurot, võttes arvesse EIK valduses olnud dokumendid ning kohtupraktikas kinnistunud kriteeriumi, mille kohaselt hüvitatakse kaebajatele kulud vaid sellises ulatuses, milles on tõendatud nende tegelikkus, vajalikkus ning mõistlikkus.

Resolutsioon

1. Eemaldada kohtuasjade nimekirjast avaldus EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõudega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest;

2. EIK määras kaebajatele ühiselt 17 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ja 2 500 eurot kulude katteks.

-----

EIK lähtus üüripiiranguga põhjustatud varalise kahju hüvitamisel vabaturu üüri suuruse ja kaebajatele siseriikliku õiguse kohaselt makstud üüri vahest.

Čapský ja Jeschkeová vs Tšehhi Vabariik, kohtuotsus 09.02.2017, avaldus nr 25784/09; 36002/09

Õiglane hüvitis

Asjaolud

Esimesele kaebajale kuulub seitse korterit ning teisele kaebajale kolm korterit, mida nad välja üürivad. Aastatel 2002-2006 kehtinud Tšehhi üürisuhete regulatsioon ei võimaldanud kinnisasja omanikul tõsta üüri juhul, kui üürisuhe oli tekkinud enne kinnisasja omandamist. Selline üürisuhe loeti tähtajatuks ning seda oli keeruline lõpetada. Kaebajad esitasid kohtule nõuded riigi vastu kahju hüvitamiseks, paludes välja mõista piirkonna tavaliste üürihindade ja nende üüritulu vahe. Konstitutsioonikohus lükkas kaebajate nõuded tagasi. Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK tuvastas 03.07.2014 otsuses EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. EIK lähtus Tšehhi konstitutsioonikohtu seisukohast, mille kohaselt oli aastatel 2002-2006 Tšehhis kehtinud üürikontrolli skeem põhiseadusega vastuolus, kuna see rikkus EIÕK 1. protokolli artikliga 1 kaitstavat kinnisasjade omanike omandiõigust.

Käesolevas otsuses lahendas EIK hüvitise küsimuse.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajad kannatasid varalist kahju seoses asjaoluga, et nad ei saanud küsida kohast üüri oma korterite eest ajal, mil esines õiguslik vaakum. Seega olid kaebajad õigustatud saama hüvitist. Võttes arvesse 03.07.2014 otsuses tuvastatud rikkumise iseloomu leidis EIK, et varalise kahju hüvitise määramisel tuli aluseks võtta vabaturu üüri suuruse ja kaebajatele siseriikliku õiguse kohaselt makstud üüri vahe. EIK märkis, et arvutuse aluks tuli võtta fikseeritud üüri ülemmäär või reaalselt saadud üüritulu, kui viimane oli suurem.

EIK mõistis kulude katteks välja vaid piisavalt dokumenteeritud kulud.

Resolutsioon (häältega 5:2)

EIK määras varalise kahju hüvitamiseks esimesele kaebajale 49 655 eurot ja teisele kaebajale 27 243 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks kummalegi kaebajale 3 000 eurot ning kulude katteks esimesele kaebajale 3 438 eurot ja teisele kaebajale 2 223 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamuste kohaselt oli väär määrata varalise kahju hüvitised lähtudes turuüüriväärtustest. Eriarvamustele jäänud kohtunike hinnangul olnuks õiglane varalise kahju hüvitis esimese kaebaja osas 30 000 eurot ja teise kaebaja osas 17 000 eurot.

-----

EIK määras poolte nõusolekul tagastamata maade eest varalise kahju hüvitise.

Velcheva vs Bulgaaria, kohtuotsus 09.02.2017, avaldus nr 35355/08

Õiglane hüvitis

Asjaolud


Kaebaja õiguseellasele kuulunud põlumajandusmaa liideti 1950ndatel aastatel kolhoosi maadega. 1991. aastal esitas kaebaja taotluse maa tagastamiseks. Siseriiklikud võimud keeldusid kaebajale tagastamast kahte maatükki, millele kolhoos oli esitanud lambaaedikud. 2005. aasta kohtulahendi kohaselt oli vaidlusaluse kahe maatüki tagastamine võimalik. 2006. aastal langetasid siseriiklikud võimud kaks otsust: esimese kohaselt ei olnud ei olnud osade maade tagastamine võimalik seetõttu, et vastav maa võõrandati kolhoosi poolt 1995. aastal kolmandale isikule; teise otsusega otsustati kaebajale tagastada kolm maatükki. Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ning 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et 2005. aasta kohtuotsust ei täidetud, mistõttu ei olnud kaebajal võimalik saada tagastamise otsust ega lõpetada tagastamismenetlust.

EIK tuvastas oma 09.06.2015 otsuses EIÕK artikli 6 lõike 1 ning EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise ning määras kulude katteks 2 500 eurot. EIK leidis, et 2005. aasta kohtulahend lõi kaebajale õigustatud ootuse, mille realiseerimisel oli lubamatult pikk viivitus.

Käesolevas otsuses lahendas EIK hüvitise küsimuse.

EIK seisukohad

Bulgaaria valitsus selgitas, et võõrandatud maid ei olnud võimalik kaebajale tagastada. Kaebaja nõustus rahalise hüvitise saamisega. Seetõttu ei näinud EIK vajadust tagastamismenetluse lõpule viimiseks ning määras poolte nõusolekul kaebajale varalise kahju hüvitise. EIK võttis varalise kahju hüvitise suuruse määramisel arvesse poolte esitatud teabe samas piirkonnas asuvate maade hindade kohta ning kaebaja poolt kannatatud mõõdetamatud kahjud. EIK otsustas varalise kahju hüvitamiseks määrata 7 000 eurot.

Resolutsioon

EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 7 000 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 200 eurot ning kulude katteks 553 eurot.

-----

EIK lähtus üüripiiranguga põhjustatud varalise kahju hüvitamisel vabaturu üüri suuruse ja kaebajatele siseriikliku õiguse kohaselt makstud üüri vahest.

Heldenburg vs Tšehhi Vabariik, kohtuotsus 09.02.2017, avaldus nr 65546/09

Õiglane hüvitis

Asjaolud


Kaebajatele kuulub korter, mida nad välja üürisid. Aastatel 2002-2006 kehtinud Tšehhi üürisuhete regulatsioon ei võimaldanud kinnisasja omanikul tõsta üüri juhul, kui üürisuhe oli tekkinud enne kinnisasja omandamist. Selline üürisuhe loeti tähtajatuks ning seda oli keeruline lõpetada. Kaebajad esitasid kohtule nõuded riigi vastu kahju hüvitamiseks, paludes välja mõista piirkonna tavaliste üürihindade ja saadud üüritulu vahe. Konstitutsioonikohus lükkas kaebajate nõude tagasi. Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK tuvastas 03.07.2014 otsuses EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. EIK lähtus Tšehhi konstitutsioonikohtu seisukohast, mille kohaselt oli aastatel 2002-2006 Tšehhis kehtinud üürikontrolli skeem põhiseadusega vastuolus, kuna see rikkus EIÕK 1. protokolli artikliga 1 kaitstavat kinnisasjade omanike omandiõigust.

Käesolevas otsuses lahendas EIK hüvitise küsimuse.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajad kannatasid varalist kahju seoses asjaoluga, et nad ei saanud küsida kohast üüri oma korteri eest ajal, mil esines õiguslik vaakum. Seega olid kaebajad õigustatud saama hüvitist. Võttes arvesse 03.07.2014 otsuses tuvastatud rikkumise iseloomu leidis EIK, et varalise kahju hüvitise määramisel tuli aluseks võtta vabaturu üüri suuruse ja kaebajatele siseriikliku õiguse kohaselt makstud üüri vahe. Kaebajad esitasid andmed turuhindade kohta, sh samas majas oleva identse korteri üürilepingu.

EIK mõistis kulude katteks välja vaid piisavalt dokumenteeritud kulud.

Resolutsioon (häältega 5:2)

EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 4 339 eurot ning kulude katteks 2 774 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamuste kohaselt oli väär määrata varalise kahju hüvitis lähtudes turuüüriväärtustest. Eriarvamustele jäänud kohtunike hinnangul olnuks õiglane varalise kahju hüvitis 2 500 eurot.



EIÕK 1. protokolli artikkel 1 – vara kaitse

Garaaziühistu liige peab olema teadlik garaažiühistu poolt sõlmitud garaažide aluse maa rendilepingu tingimustest.

Mkhchyan vs Venemaa, kohtuotsus 07.02.2017, avaldus nr 54700/12

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses riigi omandis olevale raudteemaale püstitatud garaaži lammutamisega.

EIK seisukohad

Kaebaja oli garaažiühistu liige ning talle oli väljastatud tunnistus selle kohta, et ta omas vaidlusalust garaaži. EIK asus seisukohale, et kaebajal oli pikaajaline garaaži kasutusõigus, mis on käsitletav „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes.

Asjaoluga, et kaebaja garaaž lammutati, sekkuti tema õigusesse oma omandit segamatult kasutada. EIK hinnangul oli nimetatud sekkumine „vara kasutamise kontrollimine“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 lõike 2 tähenduses. EIK märkis, et omandiõiguse riive toimus seaduses ettenähtud tingimustel ning järgis legitiimset eesmärki, mis oli kooskõlas ühiskonna üldiste huvidega.

EIK osundas, et garaažiühistu ja raudteeettevõtte vaheline rendileping lõpetati 2003. aastal. Kuna kaebaja oli garaažiühistu liige, pidi ta EIK hinnangul olema teadlik garaažiühistu ja raudteeettevõtte vahelise rendilepingu tingimustest, mille kohaselt oli raudteemaale keelatud püsivate ehitiste püstitamine ning raudteeettevõttel oli võimalik leping ühepoolselt lõpetada, millisel juhul tulid kõik ajutised ehitised eemaldada. EIK märkis lisaks, et garaažiühistu lõpetas rendi tasumise 2007. aastal ning garaaži omandiõigus ei olnud kantud kinnistusregistrisse. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et garaaži lammutamine ilma hüvitist maksmata ei pannud kaebajale individuaalset ja üleliigset koormust. EIK viitas, et kaebaja garaažiühistusse paigutatud raha eest oli tal võimalik garaaži 15 aasta vältel kasutada.

Resolutsioon

EIÕK 1. protokolli artiklit 1 ei ole rikutud.

-----


EIK tuvastas, et Itaalia siseriiklikud võimud omandasid ebaseadusliku valduse kehtestamise teel eraisikutele kuulunud kinnisasja sundvõõrandamise nõudeid rikkudes.

Messana vs Itaalia, kohtuotsus 09.02.2017, avaldus nr 26128/04

Asjaolud

Kohaliku omavalitsuse 1980. aasta määrusega otsustati võtta kaebajatele kuulunud maa erakorralistel asjaoludel viieaastaseks perioodiks kasutusse madala üüriga majutusasutuse ehitamiseks. Samal aastal alustati maal ehitustegevust. Kaebajad esitasid 1991. aastal hagi kahju hüvitamiseks. Apellatsioonikohus rahuldas 2002. aastal hagi ning mõistis kohalikult omavalitsuselt kaebajate kasuks välja 92 316,67 eurot seoses maa omandi kaotamisega ja 25 177,27 eurot seoses maa kasutamisega.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et nendelt võeti kaudse sundvõõrandamise teel ära neile kuulunud maa.

EIK seisukohad

Itaalia valitsus tegi ühepoolse avalduse, millega pakuti kaebajatele 236 777 eurot ning milles taotleti avalduse kohtuasjade nimekirjast kustutamist. EIK hinnangul oli valitsuse poolt pakutav summa ebapiisav, võttes arvesse EIK poolt sarnastes kaudsete sundvõõrandamiste asjades määratud hüvitisi. EIK leidis, et esines jätkuv vajadus avalduse uurimiseks.

EIK märkis, et antud asjas olid kaebajad EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes jäetud ilma oma omandist. EIK leidis, et valitsus kasutas olukorda ära, et omandada ebaseadusliku valduse kehtestamise teel maatükk sundvõõrandamise nõudeid rikkudes. Valitsuse käitumine ei olnud kooskõlas legaliteedi põhimõttega. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras kaebajatele ühiselt varalise kahju hüvitamiseks 326 300 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ja kulude katteks 5 000 eurot.