Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 20. - 26. veebruar 2017

 

Uudise kuupäev:
  02.03.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK artikkel 2 – õigus elule 

Kui kaebajal on prima facie väide ametivõimude seotuse kohta isiku kadumisega, siis läheb tõendamiskoormus valitsusele esitamaks mõistlik selgitus.

Kushtova jt vs Venemaa (nr 2), kohtuotsus 21.02.2017, avaldus nr 60806/08

Asjaolud

Kaebajateks on Ibraghim Kushtovi ema ja tema kuus õde-venda. Kaebajate sugulane peeti 2006 jaanuaris Inguššias kinni kahe liikluspolitseiniku poolt, misjärel sundisid relvastatud tumerohelisi maskeerimisvorme kandvad mehed teda istuma erasõidukisse. Kebajate sugulast ei ole pärast seda nähtud. Kriminaaluurimine seoses kaebajate sugulase kadumisega on endiselt pooleli.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artiklite 2, 3, 5 ja 13 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Kui kaebajal on prima facie (ilmselge) väide ametivõimude seotuse kohta isiku kadumisega, siis läheb tõendamiskoormus valitsusele esitamaks mõistlik selgitus. EIK hinnangul kinnitasid antud asjas esitatud tõendid kaebajate väiteid. Eeltoodust tulenevalt oli kaebajatel prima facie kaasus riigi vastu. Valitsuse poolne seotuse eitamine ei ole piisav, et vabastada valitsust tõendamiskoormusest. Kuivõrd kaebajate sugulasest ei ole midagi kuuldud pärast tema eluohtlikku kinnipidamist 2006 jaanuaris, luges EIK kaebajate sugulase surnuks. Kaebajate sugulase surm oli EIK hinnangu ametivõimude tegevuse tulemus, millest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 2 riive sisulisest aspektist.

EIK osundas arvukatele puudustele kaebajate sugulase kadumise ja surma uurimise läbiviimisel. EIK järeldas, et võimud ei viinud läbi tõhusat kriminaaluurimist , millest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 2 riive ka menetluslikust aspektist.

EIK tuvastas kõikide kaebajate osas ka EIÕK artikli 3 riive. Riive seisneb stressis ja ängistuses seoses pikaajalise teadmatusega nende poja ja venna saatuse kohta, kuid samuti ametivõimude tegevusetusega kaebajate väidete uurimisel.

Asjas oli EIÕK artikli 5 raske rikkumine seetõttu, et ametivõimud eitasid kaebajate sugulase kinnipidamist ning eelduslikult puudus kinnipidamiseks igasugune õiguslik alus.

EIK on varasemalt tuvastanud EIÕK artikli 13 riive Venemaa suhtes analoogsetes asjades. Seega leidis EIK, et kaebajatel puudus tõhus õiguskaitsevahend seoses nende kaebusega EIÕK artiklite 2 ja 3 alusel.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine sisulisest aspektist seoses Kushtoviga;

2. EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist seoses Kushtovi röövimise ja surma uurimisega;

3. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kaebajate vaimsete kannatustega;

4. EIÕK artikli 5 rikkumine seoses Kushtovi ebaseadusliku kinnipidamisega;

5. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK artiklitega 2 ja 3;

6. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks esimesele kaebajale 5 000 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebajatele ühiselt 60 000 eurot ning kulude katteks kaebajatele ühiselt 3 000 eurot.



EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine

Kriminaalmenetluse mittealgatamine väärkohtlemise usutava väite uurimiseks on EIÕK artikli 3 rikkumine.

Ovakimyan vs Venemaa, kohtuotsus 21.02.2017, avaldus nr 52796/08

Asjaolud

Kaebaja peeti 07.09.2007 kinni mõrvas kahtlustatavana. Kaebaja väidetel piinasid politseinikud teda 07.09.2007 ja 08.09.2007.

Kaebaja mõisteti mõrvas ja röövimises süüdi. Kohtud leidsid seoses kaebaja väidetega väärkohtlemise kohta, et kaebaja vigastuste tekkimise asjaolusid ei olnud võimalik tuvastada. Siiski märkis ülemkohus oma otsuses, et kaebaja vahistamise protokoll koostati enam kui 3 tundi pärast tema kinnipidamist 07.09.2007.

Kaebaja esitas prokuratuurile kaebuse seoses väärkohtlemisega. Võimud tegid uurimiseelse päringu ning leidsid kuuel juhtumil, et kuriteole viitavad tõendid puudusid. Seetõttu keeldusid võimud kriminaaluurimist alustamast. Kõrgemalseisvad prokuratuuriorganid tühistasid kõik 6 otsust. Kriminaalmenetlust pole siiani alustatud.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et teda piinati politsei poolt ning tema vastavate väidete uurimine ei olnud tõhus. Kaebaja tugines ka EIÕK artikli 5 lõikele 1 väites, et ta vahistati 07.09.2007 kell 15:00, mitte 20:55, nagu uurija oli protokollinud.

EIK seisukohad

Võttes arvesse, et valitsus tunnistas EIÕK artikli 3 rikkumist, leidis EIK, et kaebaja vigastused tekkisid väärkohtlemise tulemusena, mille eest vastutab riik. EIK hinnangul oli kaebajale osaks saanud kohtlemine käsitletav piinamisena. Eeltoodust tulenevalt on EIÕK artiklit 3 rikutud sisulisest aspektist.

Võimudel lasub kohustus alustada usutavate väärkohtlemise väidete uurimiseks kriminaalmenetlust ning viia läbi kohane kriminaaluurimine, milles kasutatakse kõikvõimalikke uurimistoiminguid ning mis peab võimaldama ohvrite väärkohtlemise väidete tõhusat uurimist siseriikliku õiguse alusel. Antud asjas tehti vaid uurimiseelne päring, mille tulemusena leiti, et väidetava kuriteo osas puudusid tõendid. Kriminaaluurimise alustamisest keelduti 6 korral ning ehkki nimetatud otsused tühistati, ei ole kriminaalmenetlust senini alustatud ega kriminaaluurimist läbi viidud. EIK hinnangul ei rakendanud ka siseriiklikud kohtud kriminaalmenetluse mittealustamise otsuse läbivaatamisel EIK praktikat EIÕK artikli 3 kohaldamisel. Seega tuvastas EIK, et kriminaalmenetluse alustamisest keeldumine seoses kaebaja usutavate väidetega politseipoolse väärkohtlemise kohta rikkus tõhusa uurimise teostamise kohustust. Eeltoodust tulenevalt on EIÕK artiklit 3 rikutud ka menetluslikust aspektist.

Võttes arvesse, et Venemaa ülemkohus ja valitsus tunnistasid kaebaja poolt väidetud rikkumist, järeldas EIK, et kaebajalt võeti 07.09.2007 15:00-20:55 vabadus ebaseaduslikult. Seega on rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 1.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist seoses kaebaja piinamisega;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist seoses piinamise väite osas tõhusa uurimise puudumisega;

3. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine;

4. Avalduse uurimine EIÕK artikli 13 alusel ei ole vajalik;

5. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 24 000 eurot.

-----

Vastutaval valitsusel on kohustus esitada usaldusväärsed ja veenvad tõendid selle kohta, et kaebaja sai kinnipidamise ajal kõikehõlmavat ja kohast meditsiiniabi.

Kiyashko vs Ukraina, kohtuotsus 23.02.2017, avaldus nr 37240/07

Asjaolud

Kaebajat peeti 2004-2007 kinni Poltova kohtueelses kinnipidamiskeskuses ning 2007-2009 Kremenchuki paranduslaagris. Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses halbade kinnipidamistingimustega ning kinnipidamise kestel kohase meditsiiniabi mittevõimaldamisega. Kaebaja väitel esinesid viidatud rikkumised mõlemas kinnipidamisasutuses. Kaebaja väitis ka EIÕK artikli 13 rikkumist seoses EIÕK artikli 3 kohaste rikkumiste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

Kaebaja esitas väga üksikasjaliku kinnipidamistingimuste kirjelduse. Samuti esitas kaebaja tõendeid, mis tema väiteid kinnitasid, sealhulgas kambrikaaslaste tunnistused, ajaleheartiklid ja fotod, mille usaldusväärsust ei ole valitsus kahtluse alla seadnud. Valitsus on pelgalt kinnitanud, et kaebaja kinnipidamistingimused olid kohased, ent ei ole esitanud oma väite tõendamiseks piisavaid tõendeid. Olemasolevate tõendite alusel järeldas EIK, et kaebajal puudus mõlemas kinnipidamisasutuses piisavalt isiklikku ruumi. Valitsus ei suutnud ka tõendada, et esinesid isikliku ruumi puudust kompenseerivad tingimused.

Kaebaja esitas kinnipidamise ajal saadud meditsiiniabi kohta üksikasjaliku teabe, mida toetasid väljavõtted meditsiinitoimikust. EIK selgitas, et valitsusel on kohustus esitada usaldusväärsed ja veenvad tõendid selle kohta, et kaebaja sai kinnipidamise ajal kõikehõlmavat ja kohast meditsiiniabi. Kuna antud kaasuses ei suutnud valitsus esitada tõendeid, et kaebaja sai kinnipidamise ajal meditsiiniabi, mis vastas tema tervisliku seisundi nõudmistele, on rikutud EIÕK artiklit 3.

Toetudes varasematele lahenditele Ukraina suhtes ning sellele, et valitsus ei näidanud tõhusa õiguskaitsevahendi olemasolu, tuvastas EIK ka artikli 13 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kaebaja kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kinnipidamise ajal osutatud ebakohase meditsiiniabiga;

3. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega EIÕK artikli 3 rikkumiste vaidlustamiseks;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 000 eurot.



EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu austamisele

Fakt, et isik on tuntud avaliku elu tegelane, ei tähenda, et tema eraelulised tegevused või käitumine kuuluvad tingimata avaliku huvi sfääri.

Rubio Dosamantes vs Hispaania, kohtuotsus 21.02.2017, avaldus nr 20996/10

Asjaolud

Kaebaja on Mehhiko kodanik, kes on Hispaanias väga tuntud poplaulja. Kaebaja endine mänedžer andis 2005 aprillis ja mais kolmele telesaatele intervjuusid seoses kaebaja erinevate intiimsete eraeluliste detailidega. Kaebaja esitas 2005 mais hagi endise mänedžeri, telesaadete saatejuhtide ja personaliliikmete, telesaated produtseerinud ettevõtete ning telejaamade vastu. Siseriiklikud kohtud jätsid kaebaja hagi rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema kohta telesaadetes avaldatud väited riivasid tema au ning rikkusid tema õigust eraelu austamisele.

EIK seisukohad

EIK märkis, et siseriiklike kohtute otsused põhinesid asjaolul, et kaebaja oli kuulus. Fakt, et kaebaja oli tuntud avaliku elu tegelane, ei tähendanud, et tema eraelulised tegevused või käitumine kuuluvad tingimata avaliku huvi sfääri. Avalikkusel ei saanud olla kaebaja kuulsusest hoolimata legitiimset huvi teadmaks kaebaja eraelu intiimseid detaile. EIK leidis, et ehkki kaebaja võis saada meedikajastusest kasu, ei õigustanud see telekanaleid avaldama kontrollimata ja piiramatuid kommentaare kaebaja eraelu kohta.

EIK osundas, et teatud eraelulised ja perekondlikud sündmused on EIÕK artikli 8 eriti tugeva kaitse all, millest tulenevalt peaksid ajakirjanikud neist teemadest rääkides väljendama taktitunnet ja ettevaatlikust. Siseriiklikud võimud ei uurinud asjakohaseid kriteeriumeid, mis oleksid võimaldanud õiglaselt hinnata tasakaalu sõnavabaduse ja eraelu austamise vahel. EIK järeldas, et siseriiklikud võimud rikkusid erinevate huvide kaalumisel positiivset kohustust kaebaja eraelu kaitsmisel. Seega on rikutud EIÕK artiklit 8.

Resolutsioon

EIÕK artikli 8 rikkumine.

-----

Siseriiklikud võimud peavad võtma kasutusele kõik meetmed, mida võib neilt mõistlikult eeldada, et tagada lahuselava vanema suhtlemisõigus lastega.

D’Alconzo vs Itaalia, kohtuotsus 23.02.2017, avaldus nr 64297/12

Asjaolud

Kaebajal on kaks last, kes on sündinud 2002. ja 2004. aastal. Alates 2008. aastast on siseriiklikud kohtud korduvalt käsitlenud laste hooldusõiguse küsimust, ent kõikide otsustega määrati laste elukohaks ema elukoht ning kaebajale määrati suhtlemisõigus.

2011 märtsis ja septembris esitas laste ema kaebused kaebaja peale, mille kohaselt oli kaebaja lapsi seksuaalselt rünnanud. Kaebaja mõisteti laste seksuaalses ärakasutamiseks õigeks 2014 mais. Kriminaalmenetluse ajal oli kaebaja suhtlemise õigus lastega piiratud ning kohtumised toimusid vaid sotsiaaltöötaja juuresolekul.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema suhtes seoses laste seksuaalse ärakasutamisega algatatud kriminaalmenetlus oli ebamõistlikult pikk ning kahjustas seeläbi tema suhteid oma lastega. Samuti palus kaebaja EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamist seoses siseriiklike kohtute otsustega, mis ei aidanud kaebaja hinnangul tal suhteid lastega taastada.

EIK seisukohad

EIK märkis, et laste huvidest lähtudes oli õigustatud kaebaja vanemlike õiguste piiramine kuni kriminaaluurimise tulemuste selgumiseni. Samas selgitas EIK, et samadest laste huvidest lähtudes oli vajalik perekondliku suhte taastamine kohe pärast seda, kui piiravate meetmete kasutamise vajadus ära langes.

EIK leidis, et antud asjas ei olnud kriminaalmenetluse pikkus põhjendatud ning siseriiklikud võimud viivitasid menetluse läbiviimisega õigustamatult. Siinjuures on oluline, et menetluse kestel oli kaebaja suhtlusõigus lastega piiratud. EIK hinnangul nõudsid EIÕK artikliga 8 kaitstavad õigused võimudelt suuremat hoolsust ja kiiremat otsustamist. EIK viitas, et aja möödumine võib lapse ja lahuselava vanema vahelisele suhtele omada pöördumatut mõju. EIK järeldas, et EIÕK artiklit 8 on tulenevalt kriminaalmenetluse pikkusest rikutud.

EIK hinnangul võtsid siseriiklikud võimud pärast kaebaja õigeksmõistmist 2014 mais kasutusele kõik meetmed, mida võis neilt mõistlikult eeldada, et tagada kaebaja juurdepääs lastele. Võttes arvesse vanemate vahelisi lahkhelisid, võtsid võimud kasutusele ka vajalikud meetmed vanemate koostöö edendamiseks ning kaebaja ja laste vahelise suhte taastamiseks. Kuna võimud võtsid pärast kaebaja õigeksmõistmist kasutusele kohased meetmed kaebaja ja laste tõhusaks suhtlemiseks ning tegutsesid eesmärgiga kaebajat oma lastega lähendada, ei ole selles osas EIÕK artiklit 8 rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine seoses kaebaja vastu suunatud kriminaalmenetluses esinenud ebamõistlike viivitustega;

2. EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud seoses võimude poolt rakendatud meetmetega suhtlusõiguse tagamisel;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ja kulude katteks 7 000 eurot.



EIÕK artikkel 10 – sõnavabadus

Valimiseelsel ajal on riikidel väga kitsasotsustusruum sõnavabaduse piiramiseks.

Orlovskaya Iskra vs Venemaa, kohtuotsus 21.02.2017, avaldus nr 42911/08

Asjaolud

Kaebaja on valitsusväline organisatsioon, mis annab välja ajalehte Oreli regioonis. 2007 novembris avaldati ajalehes kaks artiklit, milles käsitleti hr Stroyevi, kes oli tol ajal Föderatsiooninõukogu valimistel Oreli regioonis Ühtse Venemaa esinumber. Mõlemad artiklid oli hr Stroyevi suhtes väga kriitilised, muuhulgas süüdistati teda korruptsioonis ja onupojapoliitikas, tema suhtes kriitilise ajalehe sulgemises ning süüdistuse esitamises teda avalikult kritiseerinud isiku peale.

Siseriiklikud võimud leidsid, et artiklid rikkusid valimisõiguse seadust, kuna tegemist oli valimiskampaaniaga, mille osas pidanuks väljaanne viitama, kes artikli avaldamist sponsoreeris. Kaebaja suhtes vormistati väärteoprotokoll ning kaebajale määrati 35 000 rubla suurune trahv. Kohtud jätsid kaebaja kaebused rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks seoses avaldatud materjali käsitlemisena valimiskampaaniana ning materjali avaldamise tellinud isikule viitamata jätmise eest väärteomenetluses mõistetud karistusega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul oli riigil käesolevas asjas väike otsustusruum piirangute kehtestamiseks, kuna vaidlusaluste artiklite sisu oli osa normaalsest poliitilise debati ajakirjanduslikust kajastamist trükimeedias ning artiklite näol ei olnud tegemist poliitilise reklaamiga.

EIK hinnangul ei olnud tõendatud, et vaidlusalused artiklid olid (makstud) poliitilised reklaamid, mitte nö tavaline ajakirjanduslik töö. Seega järeldas EIK, et vaidlusaluste artiklite avaldamine oli kaebaja iseseisva sõnavabaduse väljendus.

Siseriiklik õigusraamistik piiras trükimeedia tegevust kriteeriumi alusel, mis oli ebamäärane ning mis jättis siseriiklikele võimudele laia kaalutlusruumi selle tõlgendamisel ja rakendamisel. EIK hinnangul ei olnud piisavalt tõendatud, et trükimeediale kehtestatud karmid erapooletuse, neutraalsuse ja võrdse kohtlemise nõuded valimisperioodil oleksid olnud vajalikud. EIK arvates aitab press valimiste ajal kaasa isikute arvamuse vabale väljendusele. Pressi roll avaliku valvekoerana ei ole valmiste ajal vähem asjakohane. Nimetatud roll hõlmab endas muuhulgas meediavabaduse iseseisvat teostamist massimeedia väljundite kaudu vabade toimetuse valikute alusel, mille eesmärk on avaliku huvi teemadel teabe ja ideede edasiandmine. Kandidaatide ja nende programmide üle arutamine aitab kaasa avalikkuse õigusele saada teavet ning tugevdab valijate võimalusi kandidaatide vahel teadliku valiku tegemiseks.

EIK leidis, et kohalduv õigusraamistik piiras liigselt ja mõjuvate põhjusteta ajakirjandusvabaduse ulatust. EIK hinnangul piirati kaebaja vabadust edastada valimisperioodil teavet ja ideid. Ei leidnud tõendamist, et kohalduv õigusraamistik võimaldaks proportsionaalsel viisil saavutada õiglaste valimiste toimumist.

Resolutsioon (häältega 6:1)

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. EIK määras varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 500 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunik ei saanud nõustuda EIÕK artikli 10 rikkumisega, kuna sõnavabadust ei teostatud õiglase ja avaliku debati raames.



EIÕK 1. protokolli artikkel 1 – vara kaitse

Lepinguosaline riik võib oluliselt vähendada hüvitist õigusvastaselt võõrandatud vara hüvitamisel, kui lepinguosaline riik ei vastuta varalise õiguse rikkumise eest.

Šimaitienė vs Leedu, kohtuotsus 21.02.2017, avaldus nr 55056/10

Asjaolud

Kaebaja taotles 1991. aastal võimudelt hoonete ja maa tagastamist, mis kuulusid enne 1940. aastal toimunud riigistamist ja sellele järgnenud erastamist tema isale. 28.05.2003 tuvastas siseriiklik kohtus õigusliku fakti, et kaebaja isa oli enne 1940. aastal toimunud riigistamist hoonete omanik. 09.10.2003 otsuse kohaselt oli kaebajale ja tema õele ühiselt makstava hüvitise suurus umbes 10 426 eurot. Kaebaja vaidlustas kaebaja nii hüvitise suuruse kui ka hoonete väärtuse hindamise. 05.06.2009 kohtuotsuses leiti, et kaebajale ja tema õele tuleb ühiselt maksta u 16 508 euro suurune hüvitis. Kaebaja esitas 16.08.2010 taotluse hüvitise saamiseks riigi omandis oleva ettevõtte väärtpaberites. Väärtpaberite ülekandmine jõudis lõpule 01.02.2011.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud ei taganud talle tema isale kuulunud hoonete eest õiglast hüvitist. Kaebaja palus ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses 25 aastat kestnud tagastamismenetluse kogupikkusega.

EIK seisukohad

EIK ei nõustunud kaebajaga osas, et tagastamismenetlus oli kestnud 25 aastat, kuna kaebajal tekkis õigustatud ootus varaliste õiguste hüvitamiseks alles võimude 09.10.2003 otsusega. EIK märkis, et antud asjas oli hüvitise maksmisel viivitus umbes 7 aastat ja 4 kuud. EIK leidis, et tagastamismenetlus venis peaasjalikult kaebaja enda käitumise tõttu. EIK hinnangul võtsid Leedu võimud kasutusele vajalikud meetmed tagastamismenetluse viivitusteta lõpuleviimiseks. Seega ei ole EIÕK 1. protokolli artiklit 1 tagastamisemenetluse kogupikkusega seoses rikutud.

EIK hinnangul ei pidanud Leedu hüvitama kaebajale õigusvastaselt võõrandatud vara turuväärtuse ulatuses, kuna selline õigus ei tulenenud Leedu siseriiklikust õigusest ega siseriiklike võimude otsustest. Võttes arvesse EIÕK 1. protokolli artikliga 1 lepinguosalistele riikidele jäetud hindamisruumi suuruse, siseriiklike kohtute praktika ning EIK praktika seoses Leedu tagastamismenetluste küsimustega leidis EIK, et kaebajale lõpptulemusena väärtpaberites makstud hüvitis ei pannud kaebajale erilist või ebamõistlikku koormust. Eeltoodust tulenevalt ei ole EIÕK 1. protokolli artiklit 1 rikutud ka seoses kaebajale väärtpaberites makstud hüvitise suurusega. Nimetatud järeldusele tuginedes ei pidanud EIK vajalikuks avalduse uurimist EIÕK artikli 6 lõike 1 alusel.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artiklit 1 ei ole rikutud;

2. Kaebaja avalduse uurimine EIÕK artikli 6 lõike 1 alusel ei ole vajalik.



EIÕK 4. protokolli artikkel 2 – liikumisvabadus

Suurkoda tuvastas, et Itaalia seadus nr 1423/1956 oli ennetavate meetmete kohaldamise osas sõnastatud ebamääraselt ja üldsõnaliselt, millest tulenevalt ei olnud seadus selles osas piisavalt ettenähtav.

de Tommaso vs Itaalia, kohtuotsus 23.02.2017, avaldus nr 43395/09

Suurkoja otsus

Asjaolud

Seaduse nr 1423/1956 kohaselt oli võimalik kohaldada isikute suhtes, kes „kujutasid ohtu turvalisusele ja avalikule moraalile“, ennetavaid meetmeid. Seadus täpsustas, et ennetavaid meetmeid rakendatakse mh isikute suhtes, kes on faktiliste tõendite alusel paadunud kurjategijad.

2008 aprilli otsusega paigutas esimese astme kohus kaebaja seaduse nr 1423/1956 alusel kaheks aastaks erijärelevalve alla, mille alusel kehtestati kaebajale muuhulgas kohustus elada ausat ja seadusekuulekat elu ja mitte anda alust kahtlusteks; keeld vahetada elukohta; keeld kasutada mobiiltelefoni ja raadiosideseadmeid; keeld külastada baare, ööklubisid, lõbustusasutusi või bordelle ning osaleda avalikel kogunemistel; kohustus pöörduda õhtuti koju hiljemalt kell 22:00 ning lahkuda hommikul enne kella 06:00. Apellatsioonikohus rahuldas 2009 jaanuaris kaebaja apellatsioonkaebuse ning tühistas ennetava meetme rakendamise. Apellatsioonikohtu hinnangul puudusid tõendid kaebaja ohtlikkuse kohta.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 ja EIÕK 4. protokolli artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema suhtes kohaldati ennetavat meedet meelevaldselt ning et see kehtestati liiga pikaks ajaks. Kaebaja tugines ka EIÕK artikli 6 lõikele 1 väites, et esimese ja teise astme kohus ei arutanud asja avalikult ning et menetlus oli ebaõiglane. Kaebaja väitis lisaks EIÕK artikli 13 rikkumist, kuna kaebaja hinnangul puudus tal siseriiklikes kohtutes kasutamiseks tõhus õiguskaitsevahend.

Kohtukoda andis asja lahendamiseks Suurkojale.

EIK Suurkoja seisukohad

Võttes arvesse erijärelevalve mõjud ja rakendamise viisi, leidis Suurkoda, et kaebaja suhtes kohaldatud kohustused ei toonud kaasa vabaduse võtmist EIÕK artikli 5 lõike 1 mõttes. Nimetatud kohustused piirasid vaid tema liikumisvabadust. Seetõttu oli avaldus EIÕK artikli 5 alusel vastuvõetamatu.

Suurkoda tuvastas, et seadus nr 1423/1956 oli sõnastatud ebamääraselt ja üldsõnaliselt. Seaduses ei defineeritud piisava täpsuse ja selgusega isikuid, kelle suhtes ennetavaid meetmeid kasutati ega ka osade konkreetsete meetmete sisu. Eeltoodust tulenevalt ei põhinenud kaebaja liikumisvabaduse piirang EIÕK-st tuleneva seaduslikkuse nõudega kooskõlas olevatel õigusnormidel. EIÕK 4. protokolli artiklit 2 on rikutud kohaldatud seaduse ettenähtavuse puudumise tõttu.

Suurkoja hinnangul nõudsid antud kaasuse asjaolud asja avalikku arutamist, pidades silmas, et siseriiklikud kohtud pidid ennetavate meetmete kohaldamise üle otsustamisel hindama erinevaid kaebaja iseloomuomadusi, käitumist ja ohtlikkust. Seega on seoses avaliku arutamise mittetoimumisega rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1.

Antud asjas oli menetlus tervikuna kooskõlas õiglase menetluse nõudega. Seega järeldas Suurkoda, et väidetava menetluse ebaõiglusega seoses ei ole EIÕK artiklit 6 rikutud.

Suurkoda märkis, et kaebajal oli võimalik esitada apellatsioonkaebus, milles oli tal võimalik vaidlustada kohaldatud erijärelevalve ja elukohast lahkumise keelu ebaseaduslikkus. Eeltoodust tulenevalt järeldas Suurkoda, et kaebajal oli Itaalia siseriikliku õiguse kohaselt tõhus õiguskaitsevahend, mis võimaldas tal esitada kaebuse EIÕK rikkumise alusel. Seega ei ole EIÕK artiklit 13 koosmõjus EIÕK 4. protokolli artikliga 2 rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK 4. protokolli artikli 2 rikkumine;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses asja avaliku arutamise mittetoimumisega esimese ja teise astme kohtutes;

3. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud seoses õigusega õiglasele kohtumenetlusele (häältega 14:3);

4. EIÕK artiklit 13 ei ole rikutud;

5. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ja kulude katteks 11 525 eurot.

Eriarvamused

Eriarvamusele jäänud kohtunike hinnangul tegi esimese astme kohus antud asjas tõendite hindamisel kaks viga, mis olid nii silmapaistvad ja karjuvad, et riivasid menetluse õigluse põhimõtet.