Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 27. veebruar - 05. märts 2017

 

Uudise kuupäev:
  10.03.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK artikkel 2 – õigus elule 

Itaalia võimud ei suutnud kaitsta ema ja last, kuna nad ei tegutsenud koheselt seoses koduvägivalla osas esitatud kaebusega.

Talpis vs Itaalia, kohtuotsus 02.03.2017, avaldus nr 41237/14

Asjaolud

Kaebaja, kellel oli 1992. aastal sündinud tütar ja 1998. aastal sündinud poeg, pöördus 02.06.2012 ja 19.08.2012 politsei poole seoses koduvägivallaga. 05.09.2012 esitas kaebaja kaebuse kehalise väärkohtlemise ning vägivallaga ähvardamise osas, paludes võimudelt kiiret tegutsemist enda ja oma laste kaitseks. Politsei küsitles kaebajat esmakordselt 04.04.2013. Kaebaja abikaasat trahviti 2015 oktoobris kaebajale kehavigastuste tekitamise eest.

25.11.2013 kutsus kaebaja taas politsei seoses tema ja abikaasa vahelise tüliga. Alkoholijoobes kaebaja abikaasa viidi haiglasse. Kaebaja abikaasa vabastati haiglast ning kell 2:25, kui kaebaja jalutas joobnuna tänaval, tehti talle kohapeal trahv ja tal lubati minna koju. Kell 5:00 jõudis kaebaja abikaasa koju ja ründas kaebajat kööginoaga. Kaebaja abikaasa pussitas oma poega, kes üritas oma vanemaid lahutada, ning kes suri saadud vigastustesse. Kaebaja abikaasa pussitas ka kaebajat mitmel korral rindu. 2015 jaanuaris mõisteti kaebaja abikaasale eluaegne vangistus seoses oma poja mõrvaga, kaebaja mõrva katsega, keelatud relva kandmisega ning kaebaja ja tema tütre väärkohtlemisega.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artiklite 2, 3, 8 ja 14 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK viitas, et pärast kaebaja kaebust ei rakendanud võimud kaebaja suhtes mingit kaitset, lisaks küsitleti kaebajat alles 7 kuud pärast kaebuse esitamist. Nimetatud viivitus võttis kaebajalt vältimatult ära võimaluse saada kohest kaitset, mida tema olukord nõudis. Kuivõrd võimud ei tegutsenud kaebuse saamisel kohaselt, tekitas see karistamatuse olukorra, mis soodustas kaebaja abikaasa poolt vägivallaaktide kordamist. Karistamatuse olukord viis lõpuks 25.11.2013 aset leidnud traagiliste sündmusteni. Võimud ei näidanud üles vajalikku hoolsust ega täitnud oma kohustust kaitsta kaebaja ja tema poja elu. Seega on rikutud EIÕK artiklit 2.

EIK hinnangul kuulus kaebaja „haavatavate isikute“ kategooriasse ning oli õigustatud saama riigipoolset kaitset. Kaebajale osaks saanud vägivald, sh kehavigastused ja psühholoogiline surve, oli piisavalt tõsine, et olla käsitletav väärkohtlemisena EIÕK artikli 3 mõttes. EIK osundas, et võimude 7 kuu pikkuseks tegevusetuseks enne kriminaalmenetluse alustamist puudus usutav põhjendus. Ka ei olnud mingeid põhjuseid, miks kriminaalmenetlus kehavigastuste tekitamise asjas kestis 3 aastat. EIK hinnangul osundas võimude poolne kriminaalmenetluse teostamise viis passiivsusele ning võimude käitumine ei olnud kooskõlas EIÕK artikliga 3. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise.

EIK hinnangul alahindasid võimud oma tegevusetusega käesolevas asjas vägivalla tõsidust, misläbi Itaalia võimud soodustasid vägivalda. Seega oli kaebaja naisena diskrimineerimise ohver EIÕK artikli 14 mõttes. EIK leidis, et kaebajale osaks saanud vägivalda tuleb vaadelda kui sool põhinevat. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 14 rikkumise koosmõjus artiklitega 2 ja 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine (häältega 6:1);

2. EIÕK artikli 3 rikkumine;

3. EIÕK artikli 14 rikkumine koosmõjus artiklitega 2 ja 3 (häältega 5:2);

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 30 000 eurot ja kulude katteks 10 000 eurot (häältega 5:2).

Eriarvamus

Eriarvamuste kohaselt ei olnud institutsionaalne diskrimineerimine Itaalias piisavalt tõendatud, et tuvastada EIÕK artikli 14 rikkumine. Ühe kohtuniku hinnangul ei esinenud ka EIÕK artikli 2 rikkumist leides, et riigi EIÕK artiklist 2 tulenevad positiivsed kohustused ei ole piiramatud ning võimudele ei saa panna ebarealistlikke kohustusi.



EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine

Väärkohtlemise väiteid peab kinnitama kohane tõendusmaterjal.

Müftüoğlu jt vs Türgi, kohtuotsus 28.02.2017, avaldus nr 34520/10; 34733/10; 34745/10

Asjaolud

3 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artiklite 3 ja 13 rikkumise tuvastamiseks väites, et politsei väärkohtles neid kinnipidamise ajal ning et neil puudus tõhus õiguskaitsevahend, mis oleks võimaldanud vastutavate isikute tuvastamist ja vastutusele võtmist. EIK hinnangul tuli avaldusi uurida vaid EIÕK artikli 3 alusel.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et väärkohtlemise väiteid peab kinnitama kohane tõendusmaterjal. EIK kasutab väidetavate asjaolude tuvastamisel „väljaspool mõistlikku kahtlust“ testi. EIK osundas, et antud asjas tehti kaebajatele mitmeid meditsiinilisi läbivaatuseid: esmalt 1999. aastal vahetult pärast kaebajate kinnipidamist ja vabastamist (milles kaebajatel ei tuvastatud nähtavaid vigastusi) ning uuesti aastatel 2006-2014 (milles tuvastati posttraumaatilise stressi sümptomid ja depressioon). EIK leidis, et aastatel 2006-2014, s.o aastad pärast kaebajate vabastamist koostatud aruanded ei lükanud „väljaspool mõistlikku kahtlust“ ümber 1999. aastal koostatud aruannete tulemusi ega lisanud kaebajate väidetele tõenduslikku väärtust. Seega ei olnud EIK-l võimalik tuvastada, et kaebajatele oleks osaks saanud EIÕK artikliga 3 vastuolus olev kohtlemine. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et EIÕK artiklit 3 ei ole sisulisest aspektist rikutud.

EIK märkis, et antud asjas esitas prokuratuur politseiametnikele süüdistused alles 2005. ja 2008. aastal, s.o enam, kui 8 aastat pärast uurimise algust. EIK selgitas oma varasemale praktikale viidates, et võimudelt eeldatakse ebaseadusliku jõukasutuse või väärkohtlemise väidete uurimisel kiiret tegutsemist. EIK ei olnud veendunud, et võimud tegutsesid antud asjas uurimise läbiviimisel kohase hoolsusega. Lisaks sellele, et kriminaalmenetluse algatamiseks kulus võrdlemisi pikk aeg, ei ole kriminaalmenetlus ka 17 aastat pärast sündmuste toimumist lõpule jõudnud. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 3 ei ole sisulisest aspektist rikutud;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 5 000 eurot ning kulude katteks kaebajatele ühiselt 5 850 eurot.



EIÕK artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele

Ehkki teatav viivitus vahistatud isiku vabastamise otsuse täitmisel on möödapääsmatu, peab otsuse täitmiseks kuluv aeg olema minimaalne.

Bivolaru vs Rumeenia, kohtuotsus 28.02.2017, avaldus nr 28796/04

Asjaolud

Kaebaja oli 35 000 liikmega vaimse jooga liikumise (MISA) juht. 2004 märtsis alustas prokuratuur kaebaja suhtes kriminaalmenetlust seoses kahtlustega, et ta oli olnud suguühtes lapseealisega ning kasutanud alaealise M.D. suhtes seksuaalseid perverssuseid. Kaebaja võeti 29.03.2004 vahi alla ning teda süüdistati lisaks piiri ebaseadusliku ületamise katses. 01.04.2004 otsustas apellatsioonikohus kaebaja vabastamise.

Kaebaja kaasust kajastati laialdaselt siseriiklikus meedias. Seejuures avaldasid asjas seisukohti erinevad riigiametnikud. Haldus- ja siseminister ütles 05.04.2004 pressile, et kaebaja „vabastati menetluslikel põhjustel“.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 1, EIÕK artikli 6 lõike 2 ning EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK hinnangul olid antud asjas kaebaja kinnipidamise aluseks olnud tõendid sellised, mis veenaks erapooletut ja objektiivset kõrvalseisjat selles, et kaebaja vahistamine ja vahi all hoidmine põhinesid usutavatel põhjustel, mis andsid aluse kahtlustada teda kuriteo toimepanemises EIÕK artikli 5 lõike 1 (c) mõttes. EIK osundas lisaks ka sellele, et siseriiklik kohus põhjendas kaebaja kohtueelset kinnipidamist ka asjaoludega, et kaebaja võis mõjutada kannatanut ning esines suur oht, et kaebaja võis õigusemõistmisest kõrvale hoida. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebaja kinnipidamine oli EIÕK artikli 5 lõike 1 (c) alusel õigustatud ning EIÕK artikli 5 lõiget 1 ei ole rikutud seoses kaebaja väitega, mille kohaselt puudusid tema kohtueelseks kinnipidamiseks usutavad põhjused.

EIK märkis, et ehkki teatav viivitus vabastamise otsuse täitmisel on möödapääsmatu, peab otsuse täitmiseks kuluv aeg olema minimaalne. Seejuures peab valitsus esitama kõikide asjakohaste faktide kohta üksikasjalikud andmed. Apellatsioonikohus tegi 01.04.2004 otsuse kaebaja vabastamiseks kell 12:00, kuid kaebaja vabastati alles samal päeval 21:10. Valitsus ei esitanud EIK-le üksikasjalikku ülevaadet sellest, millised tegevused ja formaalsused 01.04.2004 enne kaebaja vabastamist tehti, mistõttu ei olnud võimalik kaebaja vabastamisel esinenud viivituse õigustust hinnata. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise seoses kaebaja vabastamisel esinenud viivitusega 01.04.2004.

EIK hinnangul ei olnud haldus-ja siseministri 05.04.2004 avaldus käsitletav kaebaja ametliku süüdi tunnistamisena, vaid minister viitas kaasuse arengutele. Midagi ei viidanud sellele, et kaebaja asja arutanud kohtunikud oleksid olnud mõjutatud ministri poolt meedias esitatud väidetest. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et EIÕK artikli 6 lõiget 2 ei ole rikutud.

EIK märkis, et kaebaja kaasust kajastati siseriiklikus meedias laialdaselt. Avalikkuse huvi tulenes kaebaja ametikohast ning talle esitatud süüdistuse sisust. EIK ei tuvastanud, et võimud oleksid andnud meediale ainest seoses kaebaja ja M.D. vahelise suhtega. EIK viitas, et kaebaja ja MISA esindajad andsid meediale intervjuusid ning teavitasid meediat kohtuasjas arengutest. Seega ei ole EIÕK artiklit 8 seoses meediakampaaniaga rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõiget 1 ei ole rikutud seoses väidetava vabaduse võtmise põhjendamatusega;

2. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine seoses kaebajalt vabaduse võtmisega pärast 01.04.2004 apellatsioonikohtu otsust;

3. EIÕK artikli 6 lõiget 2 ei ole rikutud seoses haldus- ja siseministri avaldusega;

4. EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud seoses meediakampaaniaga;

5. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 000 eurot ja kulude katteks 5 980 eurot (häältega 5:2).
Eriarvamus

Eriarvamuse kohaselt oli rikkumise tuvastamine iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitis.

-----

Asjaolu, et väljasaatmismenetlus on Kohtureeglite reegli nr 39 alusel ajutiselt peatatud, ei muuda iseenesest isiku kinnipidamist ebaseaduslikuks, kui võimud peavad endiselt võimalikuks isiku hilisemat väljasaatmist ning kui kinnipidamine ei ole ebamõistlikult pikk.

Ahmed vs Ühendkuningriik, kohtuotsus 02.03.2017, avaldus nr 59727/13

Asjaolud

Kaebaja on Somaalia kodanik, kes taotles 1999. aastal Ühendkuningriigilt varjupaika. Kaebaja taotlus jäeti rahuldamata, kuid tal lubati erandkorras Ühendkuningriiki jääda kuni 2004. aastani. 2008 jaanuaris otsustas riigisekretär kaebaja välja saata. Kaebaja peeti alates 08.02.2008 kinni väljasaatmise eesmärgil. Väljasaatmismenetlus peatati 16.06.2009 pärast seda, kui kaebaja esitas avalduse EIK-le ning EIK kohaldas reeglit nr 39. Kaebaja vabastati 13.07.2011, s.o kaks nädalat pärast EIK otsust asjas Sufi ja Elmi vs Ühendkuningriik.

Kaebaja kinnipidamise õiguspärasust kontrolliti igakuiselt. Osades reegli nr 39 kohaldamise ajal tehtud otsustes märgiti, et kaebaja jätkuv kinnipidamine oli kaebaja kaebuste otsene tulemus; reegel nr 39 takistab kaebaja väljasaatmist; kaebaja võib kinnipidamise kestust vähendada avalduse tagasivõtmisega.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 1 (f) rikkumise tuvastamiseks. Samuti esines kaebaja hinnangul EIÕK artikli 34 rikkumine.

EIK seisukohad

EIK on oma 19.05.2016 otsuses asjas J.N. vs Ühendkuningriik tuvastanud, et Ühendkuningriigi immigratsioonikinnipidamise süsteem on põhimõtteliselt kooskõlas EIÕK artikli 5 lõike 1 (f) nõuetega. Sellest tulenevalt leidis EIK, et kohalduv õigus oli ka kaebaja osas juurdepääsetav, täpne ja ettenähtav ning kinnipidamine oli seaduses kindlaksmääratud.

EIK märkis, et kinnipidamine toimub väljasaatmise eesmärgil juhul, kui väljasaatmine on realistlik. Asjaolu, et väljasaatmismenetlus on Kohtureeglite reegli nr 39 alusel ajutiselt peatatud, ei muuda iseenesest isiku kinnipidamist ebaseaduslikuks, kui võimud peavad endiselt võimalikuks isiku hilisemat väljasaatmist ning kui kinnipidamine ei ole ebamõistlikult pikk. EIK märkis, et kaebaja kinnipidamist ei pikendatud ebamõistlikult seoses võimude otsusega hoida kaebajat kinni kuni EIK poolt asjas Sufi ja Elmi vs Ühendkuningriik otsuse tegemiseni. Asjaolu, et kaebajat hoiti kinni veel kaks nädalat pärast EIK otsust asjas Sufi ja Elmi vs Ühendkuningriik, oli mõistlik ajavahemik.

EIK hinnangul ei viidanud asjas miski sellele, et võimud oleksid toiminud halvas usus või et kinnipidamise koht ja tingimused ei olnud kohased. EIK hinnangul oli antud asjas EIÕK artikli 5 lõike 1 (f) tingimused täidetud. Seega ei ole EIÕK artikli 5 lõiget 1 (f) rikutud.

EIK leidis, et antud asjas ei ole tõendatud, et võimud oleksid kohatult soovinud kaebajat heidutada seoses EIK-le esitatud avaldusega. Võimud ei soovinud teha kaebeõiguse kasutamist keeruliseks. Vastupidi, võimud andsid kaebajale vahendid kaebeõiguse teostamiseks (muuhulgas võimaldati kaebajale õigusabi). Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et riik ei olnud rikkunud EIÕK artiklist 34 tulenevaid kohustusi.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõiget 1 (f) ei ole rikutud;

2. EIÕK artiklit 34 ei ole rikutud (häältega 6:1).

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul antud asjas riigi suhtumine käsitletav vähemalt kohatu kaudse tegevuse või suhtlusena, mille eesmärk oli kaebajat heidutada kaebuse menetlemise jätkamisega või omada kaebeõigusele nn jahutavat mõju.



EIÕK artikkel 6 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 4 aastat ja 1 kuu ühes kohtuastmes ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Cunha Martins Da Silva Couto vs Portugal, kohtuotsus 28.02.2017, avaldus nr 69062/13

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pika tsiviilkohtumenetlusega. Kohtumenetluse kestus oli 4 aastat ja 1 kuu ning asja arutas vaid esimese astme kohus. Seejuures esitas kaebaja hagi esmalt Porto kohtule, mis otsustas 2 aastat ja 1 kuu pärast hagi esitamist, et asi ei allunud sellele kohtule ratione loci ning andis asja üle Lissaboni kohtule.

EIK seisukohad

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pika tsiviilkohtumenetlusega. Kohtumenetluse kestus oli 4 aastat ja 1 kuu ning asja arutas vaid esimese astme kohus. Seejuures esitas kaebaja hagi esmalt Porto kohtule, mis otsustas 2 aastat ja 1 kuu pärast hagi esitamist, et asi ei allunud sellele kohtule ratione loci ning andis asja üle Lissaboni kohtule.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud analoogsetes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 800 eurot ja kulude katteks 500 eurot.br />
-----

Kriminaalmenetlus 10 aastat ja 9 kuud ei vasta mõistliku menetlusaja nõudele.

Auerbach vs Austria, kohtuotsus 28.02.2017, avaldus nr 907/13

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega. Kriminaalmenetlus maksude maksmisest kõrvalehoidmise asjas kestis kokku 10 aastat ja 9 kuud, seejuures kestis kohtueelne uurimine 8 aastat ja 8 kuud. Kohtuasja arutasid kaks kohtuastet. Samuti väitis kaebaja EIÕK artiklile 13 tuginedes, et tal puudus ebamõistliku menetlusajaga seoses tõhus õiguskaitsevahend.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest ning osapoolte käitumisest. EIK on korduvalt tuvastanud analoogsetes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele.

Kaebajal puudus õiguskaitsevahend kohtueelse kriminaalmenetluse kestuse vaidlustamiseks. Seega puudus kaebajal olulise osa kriminaalmenetluse pikkuse vaidlustamiseks EIÕK artikli 13 mõttes tõhus õiguskaitsevahend, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 13.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine.

-----

Haldus- ja halduskohtumenetlus teenistussuhte küsimuses kestusega 8 aastat ja 4 kuud ei ole mõistlik.

Hamberger vs Austria, kohtuotsus 28.02.2017, avaldus nr 49664/12

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pika haldus- ja halduskohtumenetlusega teenistussuhte küsimuses. Haldus- ja halduskohtumenetlus kestis kokku 8 aastat ja 4 kuud ning asja arutasid kolm haldusorganit ning kaks kohtuastet.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK lisas, et teenistusalastes küsimustes on vajalik üles näidata erilist hoolsust. EIK on korduvalt tuvastanud analoogsetes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot ja kulude katteks 2 000 eurot.

-----

Liigne formalism kohtukutse kättetoimetamist reguleerivate normide kohaldamisel võib jätta menetlusosalise ilma juurdepääsust kohtule.

Timar jt vs Rumeenia, kohtuotsus 28.02.2017, avaldus nr 26856/06; 26449/08; 61815/09; 30395/10; 50999/10; 58287/10; 63120/10; 36942/11

Asjaolud

8 kaebajat olid osapoolteks tsiviilkohtumenetlustes, milles tehti otsused kaebajate kahjuks. Asjades peeti kohtuistungid kaebajate osavõtuta. Kaebajaid teavitati kohtuistungite toimumisest vastavate teadete jätmisega kaebajate valduste väravatele või aedadele.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et neil puudus juurdepääs kohtutele.

EIK seisukohad

EIK viitas asjas S.C. Raisa M. Shipping S.R.L. vs Rumeenia tehtud otsusele, milles EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise analoogses olukorras. EIK hinnangul puudus alus jõuda käesolevas asjas erinevale seisukohale. Kaebajaid teavitati kohtuistungite toimumisest vaid teadete jätmisega kaebajate valdustesse ning kaebajate väidetel ei saanud nad teateid kätte. Kaebajad ei teadnud seetõttu kohtuistungite toimumise aegu ega saanud kohtusse ilmuda. Hoolimata kaebajate puudumisest kohtuistungitelt, ei teinud kohtud muid katseid kaebajate teavitamiseks kohtuistungitest ega kaebajate osavõtu tagamiseks kohtumenetlusest (eelkõige läbi istungite edasilükkamise ja kohtukutsete uue saatmise). Seega on rikutud EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevat juurdepääsuõigust kohtule.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks viiele kaebajale igale ühele 3 600 eurot ning kulude katteks kolmele kaebajale summad vahemikus 220 – 1 000 eurot.

-----

Kui apellatsioonikohtu pädevuses on uurida nii fakti- kui ka õigusküsimusi ning hinnata süüdistatava süü või süütuse küsimust, ei saa apellatsioonikohus õiglase kohtumenetluse raames vastavaid küsimusi otsustada ilma kannatanuid, süüdistatavaid ja tunnistajaid vahetult üle kuulamata.

Manoli vs Moldova Vabariik, kohtuotsus 28.02.2017, avaldus nr 56875/11

Asjaolud

Kaebaja on politseinik, keda süüdistati kahtlustatava väärkohtlemises. Esimese astme kohus tegi 2006 detsembris kaebaja suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse. 2010 jaanuaris rahuldas apellatsioonikohus prokuratuuri apellatsioonkaebuse ning mõistis kaebaja süüdi. Apellatsioonikohus ei kuulanud kannatanuid, süüdistatavaid ega tunnistajaid uuesti üle, vaid viitas osadele kannatanute poolt esimese astme kohtus antud ütlustele. Kaebaja kassatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK hinnangul oli apellatsioonikohtus toimunud menetlus vastuolus kriminaalmenetluse koodeksiga ning ülemkohtu juhistega. Võttes arvesse, mis oli kaebajal kaalul, ei olnud EIK veendunud, et apellatsioonikohtul oli võimalik esimese astme kohtu otsuse tühistamiseks ja kaebaja süüdimõistmiseks vajalikke küsimusi lahendada ilma tõendeid vahetult hindamata. EIK märkis, et need, kellel lasub vastutus otsustada süüdistatava süü või süütuse küsimus, peaksid põhimõtteliselt kuulama kannatanud, süüdistatavad ja tunnistajad vahetult üle ning hindama nende usaldusväärsust. Usaldusväärsuse hindamine on keeruline ülesanne, mida ei saa harilikult täita vaid kirjalike ütluste lugemisega. Seda eriti siis, kui arvesse võetakse vaid osad ütlused. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et esimese astme kohtus õigeks mõistetud kaebaja süüdimõistmine apellatsioonikohtu poolt ilma kannatanuid, süüdistatavaid ja tunnistajaid vahetult üle kuulamata oli vastuolus EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevate õiglase kohtumenetluse põhimõtetega.

EIK osundas siseriikliku õiguse sättele, mille alusel oleks kaebajal võimalik taotleda kohtumenetluse uut avamist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot ja kulude katteks 2 807 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlused kestusega 1 aasta ja 4 kuud kuni 8 aastat ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Yantsev jt vs Ukraina, kohtuotsus 02.03.2017, avaldus nr 47247/09; 4764/13; 73560/14

strong>Asjaolud

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused ebamõistliku tsiviilkohtumenetluste menetlusaja tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses. Samuti väitsid kaebajad EIÕK artiklile 13 tuginedes, et neil puudus ebamõistliku menetlusajaga seoses tõhus õiguskaitsevahend.

Kohtumenetluste kestused jäid vahemikku 1 aastat ja 4 kuud kuni 8 aastat, kohtuastmeid oli kõikidel juhtudel 3.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud analoogsetes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. EIK leidis, et kaebajatel puudus ebamõistliku pikkusega menetluste osas ka tõhus õiguskaitsevahend. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses ebamõistlike tsiviilkohtumenetluste pikkustega;

2. EIK määras esimesele kaebajale 500 eurot, teisele kaebajale 800 eurot ja kolmandale kaebajale 1 120 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 9 aastat ja 9 kuud kolmes kohtuastmes ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Volchkova ja Zheleznova vs Ukraina, kohtuotsus 02.03.2017, avaldus nr 2293/09

Asjaolud

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse ebamõistliku tsiviilkohtumenetluse menetlusaja tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses. Samuti väitsid kaebajad EIÕK artiklile 13 tuginedes, et neil puudus ebamõistliku menetlusajaga seoses tõhus õiguskaitsevahend.

EIK-le esitati esimese kaebaja ja Ukraina valitsuse vaheline sõbralik lahendus, milles valitsus nõustus kaebajale maksma 1 700 eurot ning milles kaebaja loobus edasistest nõuetest.

Teine kaebaja: kohtumenetluse kestus: 9 aastat ja 9 kuud; kohtuastmeid: 3.

EIK seisukohad

EIK märkis, et esimene kaebaja ja Ukraina valitsus saavutasid sõbraliku lahenduse. EIK hinnangul oli lahendus EIÕK-ga kooskõlas ning EIK ei pidanud avalduse edasist uurimist vajalikuks. Seega otsustas EIK avalduse selles osas menetlusnimistust kõrvaldada.

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud teise kaebaja asjaga analoogsetes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. EIK leidis, et teisel kaebajal puudus ebamõistliku pikkusega menetluse osas ka tõhus õiguskaitsevahend. Seega tuvastas EIK teise kaebaja osas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise.

Resolutsioon

1. Eemaldada menetlusnimistust avaldus esimese kaebaja osas EIÕK artikli 39 alusel;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine teise kaebaja osas seoses ebamõistliku tsiviilkohtumenetluse pikkusega;

3. EIK määras kummalegi kaebajale 1 700 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kriminaalmenetlused kestusega 6 aastat ja 3 kuud kuni 11 aastat ja 4 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Sitnik jt vs Ukraina, kohtuotsus 02.03.2017, avaldus nr 20100/07; 35763/08; 36663/10; 4697/13; 65330/13; 9451/14

Asjaolud

6 kaebajat esitasid EIK-le avaldused ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses. Samuti väitsid kaebajad EIÕK artiklile 13 tuginedes, et neil puudus ebamõistliku menetlusajaga seoses tõhus õiguskaitsevahend.

Menetluse liik: kriminaalmenetlused.

Kohtumenetluste kestus: 6 aastat ja 3 kuud kuni 11 aastat ja 4 kuud.

Kohtuastmeid: 2 või 3.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, ennekõike asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on asjas Merit vs Ukraina, mille asjaolud on sarnased käesoleva kaasuse asjaoludega, tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. EIK leidis, et kaebajatel puudus ebamõistliku pikkusega menetluste osas ka tõhus õiguskaitsevahend. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses ebamõistlike kriminaalmenetluste pikkustega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 500 – 2 500 eurot.

-----

Isikule, kellele on otsus tehtud teatavaks selle jätmisega lammutatud hoone juurde ning kelle osas on kaebetähtaeg möödunud, tuleb säilitada juurdepääs kohtule, kui ta näitab objektiivsete faktidega, et ta ei olnud otsusest teadlik.

Paroutsas jt vs Kreeka, kohtuotsus 02.03.2017, avaldus nr 34639/09

Asjaolud

Nelja kaebaja kaasomandis oli hoone Ateenas. Ateena linnavalitsuse linnaplaneerimise osakond tegi 08.05.2002 otsuse, mille kohaselt tuli hoone esimene korrus lammutada ning toestada. Nimetatud töö tegemiseks määrati 30-päevane tähtaeg. Kaebajad otsustasid lammutada kogu hoone.

Linnaplaneerimise osakond otsustas, et omanikud peavad lammutustööd peatama ning määras neile 4 200 euro suuruse trahvi. Otsus pandi 21.06.2002 lammutatava hoone seinale ning otsuse kohaselt oli seda võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul otsuse hoone juurde jätmisest arvates. Kaebajate väidetel said nad otsusest teadlikuks aasta hiljem.

Esimene kaebaja esitas 04.09.2003 linnaplaneerimise osakonna vaidluste lahendamise komisjonile vaide, mis lükati tagasi vaide esitamise tähtaja ületamise tõttu. Siseriiklikud kohtud jätsid kaebaja kaebuse rahuldamata.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et neil puudus oma õiguste maksmapanemiseks juurdepääs kohtule. Kaebajad märkisid, et nad lammutasid hoone võimude ettekirjutuse tõttu; neil puudus vajadus minna kinnisasja juurde kontrollimaks, kas sinna on jäetud sinna dokumente; vaidlusalune hoone ei olnud nende elukoht ega sagedane viibimiskoht; otsuse koostamise ajal ei olnud hoonel enam seinu, kuhu otsust kinnitada; võimudel oli esimese kaebaja kontaktandmed. Kaebajad palusid tuvastada ka ebamõistliku menetlusaja.

EIK seisukohad

EIK tunnistas avalduse vastuvõetavaks vaid esimese kaebaja osas. EIK viitas, et ehkki teised kaebajad olid kinnisasja kaasomanikud, ei võtnud nad osa esimese kaebaja poolt alustatud menetlustest.

EIK nõustus kassatsioonikohtu otsuse osas eriarvamusele jäänud kohtunikega, kes leidsid, et isikul peaks olema õigus esitada kaebus 30 päeva möödudes ka olukordades, kus asjassepuutuv isik näitab objektiivsete faktidega, et ta ei olnud otsusest teadlik. EIK hinnangul võimaldaks eriarvamusele jäänud kohtunike lähenemine vältida ümberlükkamatul eeldusel põhineva süsteemi jäikust ning võtta arvesse erinevaid olukordi ja otsuse kättesaamise reaalseid takistusi. EIK märkis ka, et oli väga tõenäoline, et 21.06.2002 olid lammutustööd lõpetatud või lõppjärgus. Seega leidis EIK, et kaebajal olid väga väikesed võimalused saada hoone juurest kätte sinna jäetud otsust. EIK hinnangul jätsid Kreeka kohtud, lükates kaebaja kaebuse kaebetähtaja ületamise tõttu tagasi, uurimata kaebaja poolt tõstatatud probleemid. Sellega rikkusid kohtud kaebaja juurdepääsuõigust kohtule, mistõttu on rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1.

EIK märkis, et antud asjas kestis menetlus 5 aastat ja 4 kuud kahes kohtuastmes. Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud analoogsetes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. Seega on rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1 ka seoses ebamõistliku menetluse pikkusega.

Resolutsioon

1. Avaldus on vastuvõetav esimese kaebaja osas ning vastuvõetamatu kolme ülejäänud kaebaja osas;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses juurdepääsuõigusega kohtule;

3. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses ebamõistliku menetluse pikkusega;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 200 eurot (häältega 6:1) ja kulude katteks 1 274 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul pidanuks kaebajale määrama mittevaralise kahju hüvitise vaid seoses ebamõistliku menetluse pikkusega. Eriarvamuse kohaselt olnuks õiglane mittevaralise kahju hüvitis 950 eurot.

-----

Lepinguosalistel riikidel on lai otsustusruum hagi vastuvõetavuse kriteeriumite sätestamisel ja tõlgendamisel.

Debray vs Prantsusmaa, kohtuotsus 02.03.2017, avaldus nr 52733/13

Asjaolud

Kaebaja oli arst. 2007. aastal esitas kaebaja patsient kaebaja peale kaebuse arstide ühendusele. Patsient avaldas oma kaebuse põhiseisukohad ka internetileheküljel.

Kaebaja esitas hagi patsiendi ja internetlehekülje haldaja peale seoses solvamisega ja laimamisega. Siseriiklikud kohtud ei võtnud hagi tervikuna menetlusse põhjusel, et hagi ei vastanud pressivabaduse seaduse nõuetele, kuna hagis käsitleti teatud fakte samaaegselt nii solvanguna kui ka laimuna. Kassatsioonikohus jättis lõpliku otsusega kaebuse rahuldamata alusel, et hagi, milles käsitletakse ühte fakti samaaegselt solvanguna ja laimuna, on tühine.

Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks väites, et hagi tühistamisega tervikuna rikuti tema juurdepääsuõigust kohtule.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et riigid võivad kehtestada seoses juurepääsuõigusega kohtule piiranguid, mis võivad ajas ja ruumis erineda ning mis sõltuvad konkreetse riigi ühiskonna ja üksikisikute vajadustest ja ressurssidest. Selliste piirangute sätestamisel on Lepinguosalistel riikidel suur otsustusruum. Samas rõhutas EIK, et siseriikliku õiguse tõlgendamine, eelkõige hagi esitamise vormistamise ja tähtaegade protseduurireeglite osas, on eelkõige siseriiklike kohtute ülesanne ning selle osas puudub EIK-l pädevus.

Võttes arvesse, et Prantsusmaal oli antud küsimuses lai otsustusruum ning hagi tühistamisel oli legitiimne eesmärk teiste isikute põhiõiguste kaitsel, leidis EIK, et kaebaja poolt esitatud hagi tühistamisega ei rikkunud siseriiklikud kohtud juurdepääsuõigust kohtule ebaproportsionaalselt.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.

-----

Kohtueelselt ülekuulatud võtmetunnistaja ütlused on lubatav tõend siis, kui esinevad piisavad tasakaalustavad meetmed, mis kompenseerivad kaitseõiguse teostamise piirangud.

Palchik vs Ukraina, kohtuotsus 02.03.2017, avaldus nr 16980/06

Asjaolud

Kaebaja mõisteti 2004 detsembris süüdi ferromangaani eksportimises võltsitud dokumentide alusel, võltsitud ja fiktiivsete dokumentide alusel maksutagastuse saamises, ametiseisundi kuritarvitamises ning dokumentide võltsimises. Esimese astme kohus tugines kaebaja süüdimõistmisel peaasjalikult tunnistajate S., K., R. ja P. (kes olid ettevõtete juhatajad, kellega kaebaja ettevõte oli sõlminud fiktiivsed või võltsitud lepingud ferromangaani ostmiseks) poolt eeluurimise ajal antud ütlustele, samuti kaebaja ettevõtte ametliku raamatupidamise ja variraamatupidamise ebakõladele. Apellatsioonikohus ja Ülemkohus jätsid esimese astme kohtu otsuse jõusse.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja väitis, et Ülemkohus ei kutsunud teda ega tema kaitsjat kohtuistungile ning kuulas ära vaid prokuratuuri seisukohad. Samuti leidis kaebaja, et tema süüdimõistmisel lähtuti tunnistajate ütlustest, kes ei osalenud kohtumenetluses. Kaebaja märkis lisaks, et Ukraina rikkus EIÕK artiklist 34 tulenevaid kohustusi, kuna kaebajal ei olnud võimalik pikka aega saada koopiat apellatsioonikohtu 04.03.2005 otsusest.

EIK seisukohad

Tuginedes oma varasemale praktikale sarnastest asjades, tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses poolte võrdsuse põhimõtte rikkumisega Ukraina Ülemkohtus toimunud menetluses.

EIK märkis, et kaebaja võimalus esitada uurimise ajal küsimusi S.-le ja K.-le koos muude süüd kinnitavate tõendite olemasoluga ning võimalusega vaidlustada ja ümber lükata kohtuistungitelt puudunud tunnistajate ütlusi tagasid kaebajale kohased tasakaalustavad meetmed, mis kompenseerisid kaitseõiguse teostamise takistusi seoses S. ja K. puudumisega istungitelt. Nimetatud asjaolud, eelkõige vastastamine kohtueelses menetluses, veensid EIK selles, et menetlus oli tervikuna õiglane, ehkki puudusid mõjuvad põhjused S. ja K. puudumiseks istungitelt.

Seoses R.-ga leidis EIK, et kaebajal puudus võimalus esitada R.-le küsimusi mistahes menetluse etapis. Samas ei kompenseerinud EIK hinnangul muud asjaolud kaitseõiguse teostamise piirangut seoses R. puudumisega kohtuistungitelt. Seetõttu leidis EIK, et nimetatud asjaolu õõnestas kohtumenetluse õiglust seoses kaebaja ja R. ettevõtte vaheliste tehingute asjaolude tuvastamisega.

EIK märkis, et asjas puudus vaidlus selles, et kaebaja esindajale anti koopia apellatsioonikohtu 04.03.2005 otsusest, mille kaebaja esindaja esitas koos kassatsioonkaebusega 2005 aprillis Ülemkohtule. EIK ei näinud põhjust, miks kaebaja ei saanud oma esindajalt küsida apellatsioonikohtu otsust. Seega leidis EIK, et Ukraina ei ole rikkunud EIÕK artiklist 34 tulenevaid kohustusi.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses poolte võrdsuse põhimõtte rikkumisega Ukraina Ülemkohtus;

2. EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (d) ei ole rikutud seoses S. ja K. ütluste tõenditena kasutamisega;

3. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumine seoses R. ütluste tõendina kasutamisega;

4. EIÕK artiklist 34 ei ole rikutud;

5. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 000 eurot ja kulude katteks 600 eurot.

-----

Võimatus kohtuda kaitsjaga eraviisiliselt enne ülekuulamist ei too kaasa EIÕK artikli 6 rikkumist, kui menetlus on tervikuna olnud õiglane.

Moroz vs Ukraina, kohtuotsus 02.03.2017, avaldus nr 5187/07

Asjaolud

01.06.2005 tulistati Ukraina hambaarstide liidu presidenti. Kaebaja, kes viibis sündmuskohal, kutsus kiirabi ning andis sündmuskohal politseile ütlusi. Kaebaja vahistati 01.06.2005 ning kaebaja kuulati sama päeva õhtul kaitsja juuresolekul üle. Kaitsja taotlus rääkida kaebajaga enne ülekuulamist eraviisiliselt jäeti rahuldamata. Kaebaja paigutati 2005 juulis Kiievi kohtueelse kinnipidamise keskusesse. Kaebaja mõisteti 2006 mais mõrvas süüdi.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamiseks väites, et kriminaalmenetlus oli ebaõiglane, kuna tal ei lubatud 01.06.2002 enne ülekuulamist oma kaitsjaga eraviisiliselt kohtuda ning et talle ei tagatud kaitsjat tema küsitlemisel sündmuspaigal. Kaebaja hinnangul esines ka EIÕK artikli 8 rikkumine, kuna kohtueelse kinnipidamise ajal ei võimaldatud tal kohtuda oma perekonnaliikmetega ega saata neile kirju. Lisaks väitis kaebaja EIÕK artikli 9 rikkumist, kuna tal ei lubatud kohtueelse kinnipidamise ajal külastada kinnipidamisasutuse kabelit ning tema usukirjandus ja muud usuga seotud esemed võeti temalt ära.

EIK seisukohad

Seoses kaebaja poolt sündmuskohal antud ütlustega märkis EIK, et kaebaja andis politseile ütlused oma vabal tahtel. Sellega, et kaebajale ei võimaldatud enne tema ülekuulamist 01.06.2002 eraviisilist kohtumist oma kaitsjaga, piirati kaebaja juurdepääsu õigusabile. Asjaoludest tulenevalt puudus taoliseks piiranguks mõjuv põhjus. EIK osundas, et kaebaja ütlused sündmuse kohta olid kogu kriminaalmenetluse ajal kooskõlalised ning asja materjalid ei viita sellele, et kaebaja 01.06.2005 antud ütlused oleksid olnud aluseks tema süüdimõistmisel. EIK lisas, et kaebaja ei suutnud põhjendada, kuidas võimatus oma kaitsjaga enne kõnealust ülekuulamist eraviisiliselt kohtuda kahjustas menetluse õiglust tervikuna. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et antud asjas ei olnud menetlus tervikuna ebaõiglane. Seega ei ole EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) rikutud.

Viidates oma varasemale praktikale sarnastes asjades tuvastas EIK EIÕK artikli 8 rikkumise nii seoses perekonnaliikmetega kohtumise keelamisega kui ka kirjavahetuse piirangutega.

Kohtueelse kinnipidamise seaduse normi kohaselt oli kinnipeetud isikutel õigus viia individuaalselt läbi usurituaale ning kasutada usukirjandust ja usuga seotud asju. Valitsus ei väitnud, et antud asjas oleksid esinenud põhjuseid viidatud õiguse piiramiseks. Seega ei olnud kaebaja usu kuulutamise vabaduse piirang „kooskõlas seadusega“. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 9 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) ei ole rikutud;

2. EIÕK artikli 8 rikkumine;

3. EIÕK artikli 9 rikkumine;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 000 eurot.



EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu austamisele

EIÕK artikkel 8 ei taga kinnipeetud isikule üldist õigust osaleda abikaasa matustel, kuid siseriiklikud võimud peavad vastava taotluse saamisel hindama asjas kaalul olevaid huvisid.

Vonica vs Rumeenia, kohtuotsus 28.02.2017, avaldus nr 78344/14

Asjaolud

Kaebajat peeti perioodil 20.05.-20.07.2014 kinni Bukaresti kinnipidamiskeskuses. 04.06.2014 esitas kaebaja taotluse kinnipidamiskeskusest lahkumiseks 08.06.2014 selleks, et osaleda oma abikaasa matustel. Kaebaja taotlus jäeti rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega Bukaresti kinnipidamiskeskuses. Kaebaja osundas eelkõige ülerahvastatusele (isikliku ruumi suurus oli alla 3 ruutmeetri). Kaebaja palus ka EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamist väites, et võimud ei lubanud teda kinnipidamisasutusest välja, et minna oma abikaasa matustele.

EIK seisukohad

EIK on varasemas praktikas leidnud, et kui kinnipeetava isiklik ruum on alla 3 ruutmeetri, siis tõusetub tugev eeldus EIÕK artikli 3 rikkumise osas. EIK osundas ka oma praktikale, milles on tuvastatud, et ülerahvastatus ja halvad hügieenitingimused on Rumeenia vanglates süsteemne probleem. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et asjas esines tugev eeldus EIÕK artikli 3 rikkumise osas. Puudusid tõendid kompenseerivate tingimuste olemasolu kohta, mis oleksid EIÕK artikli 3 rikkumise eelduse ümber lükanud. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise.

EIÕK-st ei tulene õigust üldist nõuda abikaasa matustele lubamist. Siseriiklikud võimud peavad igal juhtumil uurima kaasuse asjaolusid. EIK märkis, et antud asjas ei põhjendanud siseriiklikud võimud, sh kohus, miks nad ei rahuldanud kaebaja taotlust abikaasa matustel osalemiseks. EIK leidis, et siseriiklikud võimud ei hinnanud antud asjas kohaselt kaalul olevaid huvisid, s.o kaebaja õigust perekonnaelu austamisele ning avaliku korra ja turvalisuse kaitset. Seega ei suutnud siseriiklikud võimud esitada piisavaid aluseid kinnitamaks, et EIÕK artikli 8 riive oli „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 8 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIÕK artikli 8 rikkumine.