Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 06. - 12. märts 2017

 

Uudise kuupäev:
  17.03.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 


EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine

Professionaalse hooldusabi mittevõimaldamine puudega kinnipeetavale rikub EIÕK artiklit 3.

Vinogradov vs Venemaa, kohtuotsus 07.03.2017, avaldus nr 27122/10

Asjaolud

Kaebaja sai 1991. aastal peavigastuse, mis põhjustas parema kehapoole halvatuse, kerge kõnehäire ja epilepsia. Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjon vaatas kaebaja läbi ning tuvastas, et kaebajal oli eluaegne raske puue ning ta ei suutnud abita kõndida ega enda eest hoolitseda.

Kaebaja mõisteti 2007. aastal süüdi mõrvas ning talle määrati 7-aastane vangistus. Kaebaja viibis kuni 10.08.2008 kinnipidamisasutuste tavaosakondades, pärast seda puudega kinnipeetavatele mõeldud osakondades. Kaebajale ei võimaldatud kinnipidamise ajal hooldusabi.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et teda peeti kinni puudega isikule ebasobivates tingimustes.

EIK seisukohad

EIK märkis, et antud asjas olid sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjon ja vangla arstid erineval arvamusel selles, kas kaebaja vajas hooldusabi. EIK leidis, et arstliku ekspertiisi komisjon oli erinevalt vangla arstidest spetsialiseerinud üleüldise hinnangu andmisele ning siduvate otsuste tegemisele isiku puude, sotsiaalsete ja kehaliste puuduste tuvastamisel. Seega tugines EIK arstliku ekspertiisi komisjoni hinnangule ning leidis, et kaebaja vajas regulaarset hooldusabi.

EIK viitas oma varasematele otsustele, milles on EIK tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumisi seoses professionaalse hooldusabi mittevõimaldamisega osaliselt halvatud kinnipeetavatele. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. Kaebaja sõltuvus mitme aasta vältel kaaskinnipeetavatest ning vajadus paluda abi hügieenitoiminguteks pani kaebaja väga ebamugavasse olukorda ja kahjustas tema emotsionaalset heaolu. Seetõttu leidis EIK, et kaebaja kinnipidamistingimused olid ebainimlikud ja alandavad.

Resolutsioon

EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kaebaja kinnipidamistingimustega.

-----

Venemaa on otseselt vastutav munitsipaallasteaedade õpetajate tegevuse eest.

V.K. vs Venemaa, kohtuotsus 07.03.2017, avaldus nr 68059/13

Asjaolud

Kaebaja on sündinud 2001. aastal. 2005 sügisel ilmes, et kaebajale oli munitsipaallasteaias saanud osaks järgmine kohtlemine: antibiootikume sisaldavate silmatilkade manustamine ilma vanemate nõusolekuta ja arsti ettekirjutuseta; kaebaja lukustati mitmel korral pimedasse tualetti ja talle öeldi, et rotid söövad ta ära; kaebajat sunniti seisma aluspesus lasteaia esikus ülessirutatud kätega; ühel juhul teibiti kaebaja suu kinni.

Kriminaaluurimise eelset menetlust alustati aasta pärast väärkohtlemise kohta kaebuse esitamist. Kriminaalmenetlust alustati 3 aastat pärast kaebuse esitamist. Võimud tuvastasid kogutud tõendite alusel, et õpetajad panid kaebaja suhtes toime vägivallaakte, mis põhjustasid valu ja julma kohtlemist. Sellegipoolest lõpetati uurimine kahe süüteokooseisu osas 2009 juulis, kuna süüteod olid aegunud. Ühe süüteokoosseisu osas lõpetati uurimine 2014 novembris tõendite puudumise tõttu. Kriminaaluurimiste lõpetamiste otsustes viidati ühtlasi ka asjaolule, et eksperthinnangute alusel ei olnud kaebaja ütlused enam usaldusväärsed, kuna kaebaja oli sündmuste toimumise ajal väga noor ning väidetavast väärkohtlemisest oli möödunud märkimisväärne aeg.

Kaebajal on diagnoositud neuroloogiline häire.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et lasteaiaõpetajad väärkohtlesid teda ning nimetatud väite osas ei viidud läbi tõhusat uurimist.

EIK seisukohad

EIK hinnangul oli kaebaja väärkohtlemine lasteaia õpetajate poolt tõendatud. Kaebaja kirjeldus talle osaks saanud kohtlemise kohta oli üksikasjalik ja järjepidev ning seda kinnitasid osaliselt abiõpetaja ja osade teiste õpilaste vanemad. Lisaks tuvastas 2011 jaanuaris ekspertide kogu, et kaebaja sai 2005 septembrist kuni novembrini lasteaias psühholoogiliselt traumeeriva kogemuse, mis tõi kaasa alalise neuroloogilise häire. EIK hinnangul oli väärkohtlemine niivõrd tõsine, et see on käsitletav ebainimliku ja alandava kohtlemisena EIÕK artikli 3 mõttes. EIK võttis nimetatud järeldusele jõudmisel arvesse järgmised asjaolud: kaebaja väga noor iga väärkohtlemise ajal; jõu kasutamine kaebajale silmatilkade manustamisel ilma tema vanemate nõusolekuta ja arsti ettekirjutuseta; vähemalt mitme nädala jooksul kaebajale määratud karistuste liik; kaebajat karistasid õpetajad, kes olid kaebaja suhtes võimupositsioonil ning kes soovisid kaebajat alandada; kaebajale kaasnesid väärkohtlemisega pikaajalised tagajärjed (posttraumaatiline neuroloogiline häire).

Venemaa siseriikliku õiguse kohaselt on munitsipaallasteaedade õpetajate tegevus või tegevusetus oma tööülesannete täitmisel omistatav lasteaedadele, s.o riigile. Kaebajat väärkoheldi ajal, mil ta oli antud munitsipaallasteaia hoole alla, mis pakkus riigi järelevalve all avalikku teenust väikeste laste eest hoolitsemisel ja harimisel. Kaebajat väärkoheldi lasteaias oldud ajal õpetajate poolt, kes pidanuksid täitma oma kohustust kaebaja eest hoolitseda. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et riik oli vastutav kaebajale osaks saanud ebainimliku ja alandava kohtlemise eest. EIK tuvastas seega EIÕK artikli 3 rikkumise sisulisest aspektist.

Kriminaalmenetlust alustati alles 3 aastat ja 3 kuud pärast kaebuse esitamist. Kriminaalmenetluse alustamisega viivitamine tõi kaasa süütegude aegumise kriminaalkoodeksi artiklite 116 ja 156 alusel. Ehkki võimud proovisid esitada õpetajatele süüdistuse veel ühe kohalduva süüteokoosseisu alusel, mille aegumistähtaeg oli pikem, oli nimetatud asjas uurimine samuti märkimisväärselt aeglane, kestes umbes 6 aastat. Seejuures oli nimetatud uurimine kasutu. EIK lisas, et väärkohtlemise kaebuse ja kriminaaluurimise vahele jääv aeg õõnestas kaebaja ütluste usaldusväärsust. Samuti võimaldati kaebaja vanematele uurimistoimikule juurdepääs piiratud ulatuses ning võimud ei teavitanud kaebaja vanemaid olulistest menetluslikest otsustest. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et võimud ei suutnud viia kaebaja väärkohtlemise kaebuse osas läbi tõhusat kriminaaluurimist, millega rikuti EIÕK artiklit 3 menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist seoses kaebaja väärkohtlemisega lasteaia õpetajate poolt;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist seoses võimude suutmatusega viia kaebaja väärkohtlemise kaebuse osas läbi tõhus uurimine;

3. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 25 000 eurot ja kulude katteks 8 000 eurot.



EIÕK artikkel 6 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 rikkumise seoses asjaoluga, et kohtumenetlust juhtinud ja süüdimõistva otsuse langetanud kohtunik ei esitanud oma otsuse põhjendusi ning puudusid kohased meetmed nimetatud puuduse heastamiseks.

Cerovšek ja Božičnik vs Sloveenia, kohtuotsus 07.03.2017, avaldus nr 68939/12; 68949/12

Asjaolud

Kaebajad olid kohtu all süüdistatuna vargustes. Mõlema kaebaja osas arutas asja esimese astme kohtus kohtunik A.K. üheliikmelises kohtukoosseisus. A.K. mõistis mõlemad kaebajad 2007 juunis ja juulis suuliselt esitatud otsustes süüdi. Mõlemad kaebajad teavitasid kohut apellatsioonkaebuste esitamise soovist, millest tulenevalt tekkis A.K.-l kohustus koostada kirjalikud kohtuotsused. Kohtunik A.K. jäi pensionile ega koostanud kaebajate asjades kirjalikke kohtuotsuseid. Kaebajate asjades koostati kirjalikud kohtuotsused 2010. aastal kahe erineva kohtuniku poolt. Kaebajate apellatsioonkaebused, kassatsioonkaebused ja konstitutsioonilised kaebused jäeti rahuldamata.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumise tuvastamiseks seoses süüdimõistvate kirjalike otsuste tegemisega kohtunike poolt, kes ei olnud süüdimõistvaid otsuseid langetanud ega kohtumenetlustest osa võtnud.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et ehkki kohtuotsuse alused on asjakohased selles osas, et need võimaldavad süüdimõistetud isikutel kasutada apellatsiooniõigust, on kohtuotsuse alused olulised ka üldisemas mõttes, milles nad tagavad kohase õigusemõistmise ja ennetavad omavoli. Käesolevas asjas ei olnud võimalik eelnimetatud eesmärke saavutada, kuna kohtumenetlusi juhtinud kohtunik A.K. ei esitanud kirjalikult ega suuliselt põhjendusi, millele tuginedes oli ta jõudnud veendumuseni kaebajate süüs. Nimetatud puudust ei kompenseerinud asjaolu, et kirjalikud põhjendused esitati kolm aastat pärast kaebajate süüdimõistmist teiste kohtunike poolt, kes ei saanud otsuste kirjutamiseks A.K.-lt sisendit. EIK rõhutas, et kohtuotsused koostanud kohtunikud ei võtnud kohtumenetlustest mingil moel osa ning koostasid kohtuotsused ainult kirjalike andmete alusel. Samas ei põhinenud A.K. otsused vaid dokumentidel, vaid A.K. kuulas ära kaebajad ja tunnistajad, hindas kaebajate ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust ning andis hinnangu süüteokoosseisude subjektiivsetele tunnustele. Nimetatud asjaolud olid olulised, kui mitte otsustavad aspektid, millel kaebajate süüdimõistmised põhinesid, millest tulenevalt pidanuks A.K. EIK hinnangul just seetõttu esitama ise oma otsuste põhjendused.

EIK lisas, et A.K.-le pidi juba eelnevalt olema teada pensionile jäämise kuupäev, millest tulenevalt oli põhimõtteliselt võimalik võtta kasutusele meetmed selleks, et A.K. oleks saanud kaebajate kohtuasjad lõpetada või oleks menetlustesse nende algusjärgus kaasatud teine kohtunik.

EIK märkis, et antud kaasustes oleks olnud võimalik A.K. suutmatust kaebajate süüdimõistvate otsuste põhjenduste esitamisel heastada asjade uueks arutamiseks võtmisega esimese astme kohtu poolt või kõrgemate kohtuinstantside poolt esimese astme kohtu menetlustes esinenud puuduste kõrvaldamisega.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebajate õigust õiglasele kohtumenetlusele oli rikutud seoses asjaoluga, et kohtumenetlusi juhtinud kohtunik ei esitanud oma otsuste põhjendusi ning puudusid kohased meetmed nimetatud puuduse heastamiseks. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kummalegi kaebajale 5 000 eurot ning kulude katteks kummalegi kaebajale 2 500 eurot.

-----

Haldus- ja halduskohtumenetlus sundvõõrandatud maa eest hüvitise saamise küsimuses kestusega 10 aastat ja 6 kuud ei ole mõistlik.

Stanka Mirković jt vs Montenegro, kohtuotsus 07.03.2017, avaldus nr 33781/15; 33785/15; 34369/15; 34371/15

Asjaolud

4 kaebajat esitasid EIK-le avaldused ebamõistliku haldus- ja halduskohtumenetluse (sundvõõrandatud maa eest hüvitise saamise küsimuses) pikkuse tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses. Menetluse kestus oli 10 aastat, 6 kuud ja 11 päeva, mille kestel tegid siseriiklikud võimud 21 otsust (sh tegi Konstitutsioonikohus 2 otsust). Seejuures saadeti asi uuesti otsustamiseks 9 korral ning käesoleval hetkel ootab asi taas otsustamist esimese astme haldusorgani poolt. Samuti väitsid kaebajad EIÕK artiklile 13 tuginedes, et neil puudus ebamõistliku menetlusajaga seoses tõhus õiguskaitsevahend.

EIK seisukohad

EIK viitas asjas Frydlender vs Prantsusmaa tehtud lahendis esitatud põhimõtetele. EIK märkis, et sama asja korduv uuesti otsustamine võib iseenesest viidata riigi kohtusüsteemi tõsistele puudujääkidele. EIK hinnangul ei olnud menetluse kestus põhjendatud asja keerukusega ega kaebajate käitumisega. Montenegro valitsus ei esitanud menetluse kestuse kohta selgitusi. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

EIK leidis, et kaebajatel puudus siseriiklikus õiguses tõhus õiguskaitsevahend, mis oleks võimaldanud ennetada asja pidevat uueks otsustamiseks andmist ja menetluse venimist tervikuna, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artiklit 13 koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 1.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks esimesele, teisele ja kolmandale kaebajale ühiselt 1 560 eurot ja neljandale kaebajale 1 560 eurot ning kulude katteks kaebajatele ühiselt 625 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kaebajal, kes ei olnud seotud ühegi kriminaalmenetlusega, puudus kodu läbiotsimisega seotud kahju hüvitise taotlemiseks juurdepääs kohtule EIÕK artikli 6 mõttes.

Kuzmenko vs Ukraina, kohtuotsus 09.03.2017, avaldus nr 49526/07

Asjaolud

Siseriiklik kohus tegi 2007. aastal kaebaja korteri läbiotsimiseks määruse, mille eesmärk oli leida varastatud mobiiltelefon. Politsei otsis kaebaja korteri läbi ning võttis kaasa kolm mobiiltelefoni. Kaebaja sõnul ei olnud tema ega tema perekonnaliikmed kuidagi seotud ühegi kriminaalmenetlusega.

Kaebaja esitas Ukraina halduskohtumenetluse koodeksi (CAJ) §§ 2 ja 4 alusel kaebuse kohtule väites, et tema kodu läbiotsimine oli omavoliline. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses kodu puutumatuse rikkumisega. Kohus keeldus kaebaja kaebust läbi vaatamast, viidates pädevuse puudumisele. Kohus selgitas, et kaebused õiguskaitseorganite tegevuse peale seoses kriminaaluurimistega tuleb esitada asjakohases kriminaalmenetluses Ukraina kriminaalmenetluse koodeksi (CCP) § 234 alusel. Kaebaja apellatsioon- ja kassatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tal puudus juurdepääsuõigus kohtule seoses ebaseadusliku korteri läbiotsimise kaebusega. Kaebaja palus tuvastada ka EIÕK artiklite 8 ja 13 rikkumise seoses korteri läbiotsimise omavolilisusega ja selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

Antud asjas ei vaadanud siseriiklikud kohtud läbi kaebaja CAJ §§ 2 ja 4 alusel esitatud nõudeid viidates, et esitatud nõuete läbivaatamiseks esines teine siseriiklik menetlus, s.o CCP §-s 234 sätestatud menetlus. Seega pidi EIK hindama, kas CCP §-s 234 sätestatud menetlus tagas kaebajale juurdepääsuõiguse kohtule EIÕK artikli 6 mõttes.

EIK viitas oma varasemale kohtupraktikale ning leidis, et ei olnud tõendatud, et kaebaja oleks olnud õigustatud alustama CCP § 234 alusel kohtumenetlust või et tema nimetatud normi alusel esitatud kaebust oleks olnud võimalik kohtu poolt kiiresti uurida. Lisaks ei olnud tõendatud, et kriminaalkohtul oleks olnud asjakohane pädevus kaebaja kaebuses väidetud rikkumise heastamiseks, sh vajaduse korral kahjuhüvitise määramiseks või muu kohase tsiviilõigusliku õiguskaitsevahendi kohaldamiseks.

Seoses asjaoluga, et siseriiklikud kohtud keeldusid kaebaja CAJ §§ 2 ja 4 alusel esitatud kaebust läbi vaatamast, suunates teda menetluse juurde, mis ei olnud juurdepääsetav ega võimeline kaebaja tsiviilõiguslikku nõuet otseselt ja kiirelt lahendama, järeldas EIK, et kaebaja jäeti ilma juurdepääsuõigusest kohtule. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

EIK ei pidanud vajalikuks eraldi otsuse tegemist osas, milles kaebaja taotles EIÕK artiklite 8 ja 13 rikkumise tuvastamist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. Kaebuse uurimine EIÕK artiklite 8 ja 13 alusel ei ole vajalik (häältega 5:2);

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunike hinnangul pidanuks EIK hindama avaldust ka EIÕK artikli 8 osas ning tuvastama EIÕK artikli 8 rikkumise.



EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu austamisele

Vangide kinnipidamine kinnipidamisasutustes, mis asusid tuhandete kilomeetrite kaugusel nende lähedaste elukohtadest, rikkus nende õigust perekonnaelule.

Polyakova jt vs Venemaa, kohtuotsus 07.03.2017, avaldus nr 35090/09; 35845/11; 45694/13; 59747/14

Asjaolud

2 kaebajat on kinnipeetavate lähedased ja 2 kaebajat kinnipeetavad. Kõik kinnipeetavad kannavad vangistusi kinnipidamisasutustes, mis asuvad nende lähedaste elukohtadest 2 000 – 8 000 km kaugusel. Nimetatud asjaolu on takistanud lähendastel kinnipeetavate vanglas külastamist.

Kaebajad esitasid taotlused Venemaa Föderaalsele Karistusasutusele (FSIN), milles nad palusid vangistuste kandmise asukohti muuta selliselt, et see võimaldaks kinnipeetavatel oma perekonnaliikmetega ühenduses olla. Nii FSIN kui ka siseriiklikud kohtud jätsid kaebajate taotlused rahuldamata.

Kaebajad esitasid avaldused EIK-le EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et otsus paigutada vangid kaugetesse kinnipidamisasutustesse ning vangide üleviimisest keeldumine rikkus nende õigust perekonnaelu austamisele. Üks kaebaja esitas avalduse ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses asjaoluga, et Venemaa kohtud vaatasid tema asja läbi tema osavõtuta.

EIK seisukohad

Kinnipeetava õigus perekonnaelu austamisele nõuab, et võimud abistavad teda oma lähedastega ühenduse hoidmisel. Kõikide kaebajate osas oli kinnipidamisasutuste ja kinnipeetavate lähedaste elukohtade vaheline kaugus (2 000 – 8 000 km) niivõrd suur, et see tekitas asjassepuutuvatele isikutele raskusi. Kohtumenetluse pooled nõustusid, et kaebajate õigust perekonnaelu austamisele oli riivatud.

Selleks, et siseriiklikud korraldused oleksid „kooskõlas seadusega“, peab siseriiklik õigus sisaldama tagatisi, mis tagavad, et võimud kasutavad kaalutlusõigust seaduspäraselt ja võimu kuritarvitamata. See, millises ulatuses vangi viibimiskoht kahjustab tema suhet perekonnaga, sõltub konkreetse kaasuse asjaoludest, sh vahekaugusest ja perekonna varalisest seisust. Kohaste tagatiste olemasoluks peab siseriiklik õigus seega ette nägema, et täidesaatev võim hindab igat individuaalset olukorda ning võtab arvesse erinevaid asjaolusid, mis mõjutavad asjassepuutuva vangi külastamise võimalikkust, ning EIÕK artiklist 8 tulenevaid kaalutlusi. Lisaks peab võimude otsust olema võimalik vaidlustada võistlevas menetluses sõltumatu instantsi ees, millel on õigus kontrollida otsuse põhjendusi ja asjakohast tõendusmaterjali.

Venemaa siseriiklik õigussüsteem ei sätestanud eelnimetatud tagatisi kolmes aspektis. Venemaa siseriiklik õigus ei näinud ette, et FSIN oleks pidanud hindama, kuidas kinnipidamisasutuse asukoht mõjutab vangide ja nende sugulaste pereelu. Samuti ei sisaldanud õigus realistlikke võimalusi vangi üleviimiseks teise kinnipidamisasutusse perekonnaelu austamise õiguse alusel – seda nii taotluse esitamisega FSIN-ile või FSIN otsuste üle kohtuliku kontrolli teostamisel. Seega leidis EIK, et asjakohased siseriiklikud õigusnormid ei olnud kooskõlas „seaduse kvaliteedi“ nõudega. Seega ei olnud kaebajate perekonnaelu austamise õiguse riive „kooskõlas seadusega“, millest tulenevalt on kõikide kaebajate osas rikutud EIÕK artiklit 8.

EIK tuvastas ühe kaebaja osas ka EIÕK artikli 6 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine kõikide kaebajate osas;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine ühe kaebaja osas;

3. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks ühele kaebajale 625 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 5 000 – 7 800 eurot ning kulude katteks summad vahemikus 70 – 1 500 eurot.

-----

Riigi otsus, millega keelatakse välismaalasele riiki sisenemine, peab osas, milles see riivab EIÕK artikli 8 lõikega 1 kaitstavaid õiguseid, olema kooskõlas seadusega, demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne.

Kamenov vs Venemaa, kohtuotsus 07.03.2017, avaldus nr 17570/15

Asjaolud

Kaebaja on Kasahstani kodanik, kes kolis 2000. aastal Kasahstanist Venemaale. Kaebaja abiellus Venemaa kodanikuga, kellega ta sai kaks tütart. Kaebaja viibis Venemaal ajutiste elamislubade alusel.

Kaebaja külastas 2014. aasta aprillis Kasahstani ning kui ta soovis Venemaale naasta, keeldusid võimud teda Venemaale laskmast. Kaebajat teavitati, et tal on föderaalse turvateenistuse (FSS) aruandest tulenevalt keelatud Venemaale sisenemine kuni 2030. aastani. Siseriiklikud kohtud jätsid kaebaja kaebuse rahuldamata.

Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema riiki mittelubamise otsus ning riiki sisenemise 16-aastane keeld rikkusid tema õigust perekonnaelu austamisele.

EIK seisukohad

EIÕK ei sätesta välismaalastele õigust siseneda või elama jäädama konkreetsesse riiki ning Lepinguosalistel riikidel on õigus riigist välja saata kuritegudes süüdi mõistetud välismaalased. Samas peavad sellised riikide otsused osas, milles need riivavad EIÕK artikli 8 lõikega 1 kaitstavaid õiguseid, olema kooskõlas seadusega, demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning eesmärkide saavutamiseks proportsionaalsed.

EIK selgitas, et seaduslikkuse ja õigusriigi põhimõtted nõuavad, et põhilisi inimõigusi mõjutavate meetmete rakendamist on võimalik kontrollida võistleva menetluse raames sõltumatu organi poolt, mis on pädev kontrollima meetmete rakendamise põhjuseid ja asjakohaseid tõendeid (s.h salastatud teavet). EIK osundas, et siseriiklike kohtute otsustes puudusid viited faktilistele alustele, mille alusel otsused tehti. Siseriiklikud kohtud ei uurinud asjas kriitilise tähtsusega küsimust, s.o kas konkreetsed faktid, mis olid FSS aruandes toodud hinnangu aluseks, olid piisavalt tõendatud. EIK lisas, et salastatud materjale ei avaldatud kaebajale ega tema esindajale. Kuna kaebaja vastu esitatud süüdistused olid kaebajale teadmata, oli kaebajal võimatu turvateenistuse hinnangut vaidlustada ning esitada süüst vabastavaid tõendeid. Esitatud põhjendustest tulenevalt järeldas EIK, et siseriiklikes kohtutes toimunud menetluses puudusid piisavad menetluslikud tagatised.

EIK märkis, et asjades, millesse on segatud lapsed, tuleb arvesse võtta laste parimad huvid. EIK rõhutas, et kaebajal olid Venemaaga tugevad perekondlikud sidemed ning kaebaja perekonnaliikmetele kaasneksid Kasahstani kolimisega raskused. Siseriiklikud kohtud ei hinnanud oma otsustes kaebaja perekonnaeluga seotud asjaolusid. Seega keelati kaebajal Venemaale sisenemine 16 aastaks ilma, et siseriiklikud kohtud oleksid hinnanud meetme proportsionaalsust.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja Venemaale mittelubamise otsus ja kaebajale kohaldatud keeld Venemaale sisenemiseks 16 aasta vältel tehti ilma kaebaja perekondlikke suhteid hindamata, samuti puudusid kohased menetluslikud tagatised. Seega ei olnud viidatud meetmed „demokraatlikus ühiskonnas vajalikud“, millest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 8 rikkumise.

Resolutsioon

EIÕK artikli 8 rikkumine;

EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 500 eurot ja kulude katteks 2 390 eurot.

-----

Isaduse vabatahtlikult omaksvõtnud mehele hilisemalt isaduse vaidlustamise piiramine võib olla lapse parimates huvides.

R.L. jt vs Taani, kohtuotsus 07.03.2017, avaldus nr 52629/11

Asjaolud

2004. aastal sünnitas M. poja (L.) ning kuna M. ja F. olid L. sünni ajal abielus, registreeriti F. lapse isana. M. ja F. lahutasid 2005. aastal. 2006. aastal sünnitas M. teise poja (S.). Ehkki F. ei elanud enam M.-ga koos ning M. ja F. ei olnud alates 2004. aastast olnud seksuaalsuhetes, võttis F. ka teise lapse isaduse omaks, millest tulenevalt registreeriti ta S. isana. M. oli olnud aastatel 2003-2008 suhtes teise mehega (E.). Kui M. ja E. suhe 2008 oktoobris lõppes, ütles M. F.-le, et F. ei olnud S. ega tõenäoliselt ka L. bioloogiline isa.

Kaebajad esitasid 2008 novembris taotluse L. ja S. isaduse asjade uueks avamiseks sooviga tuvastada E. isadus. Kaebajate taotlus jäeti rahuldamata. Kohtumenetluse ajal tegi F. DNA testi, mille tulemustel ei olnud ta L. ega S. isa.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks seoses võimude keeldumisega isaduse asjade avamisest.

EIK seisukohad

Kõrgem Kohus märkis, et F. pidi olema teadlik, et ta ei olnud S. bioloogiline isa, kuna ta ei olnud S. eostamise perioodil olnud M.-ga seksuaalsuhetes. Lisaks võttis Kõrgem Kohus arvesse seda, et F. kohtles lapsi vähemalt 2008. aasta lõpuni kui enda lapsi. Samuti arvestas Kõrgem Kohus asjaoluga, et isaduse asjade uuel avamisel oli oht, et laste isadus jääb tuvastamata ning lapsed jäävad isatuks.

EIK nõustus Kõrgema Kohtu seisukohtadega ning leidis, et Kõrgem Kohus võttis arvesse erinevad huvid ning omistas enam kaalu laste parimatele huvidele, eelkõige nende huvile perekonna säilimiseks.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et Kõrgem Kohus esitas asjakohased ja piisavad põhjendused ning saavutas õiglase tasakaalu kaebajate huvide ja teiste asjassepuutuvate isikute huvide ning avaliku huvi vahel (mis oli suunatud õiguskindluse tagamisele peresuhetes).

Resolutsioon (häältega 5:2)

EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunikud leidsid, et nii siseriiklikud võimud kui ka Kohtukoja enamus ei hinnanud piisavalt laste identiteeti ega õigust teada oma bioloogilist isa. Kohtunike hinnangul tõid siseriiklikus õiguses ja kohtumenetluses esinevad puudused kaasa EIÕK artikli 8 rikkumise.



EIÕK artikkel 10 – sõnavabadus

EIK tuvastas EIÕK artikli 10 rikkumise seoses kriminaalmenetluste alustamisega ja kriminaalmenetluste käigus kasutatud meetmetega seoses kaebajate rahumeelsete pöördumistega oma lastele kurdi keelse alushariduse võimaldamiseks.

Döner jt vs Türgi, kohtuotsus 07.03.2017, avaldus nr 29994/02

Asjaolud

Kaebajateks on 20 Türgi kodanikku. Kõik kaebajad peale ühe esitasid 2001 detsembris haridusametile pöördumised, milles palusid, et nende lastel võimaldataks algharidust saada kurdi keeles.

Põhjendusel, et kaebajad olid oma pöördumised esitanud Kurdistani Töölispartei (PKK) juhendamisel, otsiti 13.01.2002 kaebajate kodud läbi ja nad vahistati. Kaebajad vabastati kohtuniku korraldusel. 3 kaebajat vahistati uuesti 19.01.2002 ning nad vabastati 12.02.2002. Prokuratuur esitas kõikidele kaebajatele peale ühe süüdistused relvastatud organisatsiooni abistamises2013 mais mõistis siseriiklik kohus kõik kaebajad õigeks kuriteokoosseisude ja tõendite puudumise tõttu.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõigete 3 ja 4 rikkumise tuvastamiseks väites, et neid ei toodud koheselt kohtuniku ette ning neil puudus vahistamiste õiguspärasuse vaidlustamiseks tõhus õiguskaitsevahend. Kaebajad kurtsid ka EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumist seoses asjaoluga, et neil puudus eelnimetatud rikkumiste eest hüvitise saamise õigus. Lisaks esitasid kaebajad avalduse EIÕK artikli 7 rikkumise tuvastamiseks seoses asjaoluga, et nende konstitutsiooniline õigus esitada pöördumisi tõi kaasa kriminaalmenetlused. EIK hinnangul kuulus EIÕK artikli 7 peale esitatud avaldus EIÕK artikli 10 kaitsealasse.

EIK seisukohad

EIK leidis, et asjaoludest tulenevalt ei toimetatud kaebajaid vahistamiste järgselt viivitamata kohtuniku ette. EIK viitas siinkohal ka vahistamiste ja kohtuniku ette toimetamise aegade andmete ebatäielikkusele. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise.

EIK märkis, et kaebajatel puudusid kinnipidamise ajal praktilised võimalused kinnipidamise seaduslikkust vaidlustada. EIK hinnangul rikkus nimetatud asjaolu Türgi siseriiklikku õigust ning läks vastuollu EIÕK artikli 5 lõike 4 eseme ja eesmärgiga. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise.

EIK viitas oma varasemale praktikale, milles EIK on leidnud, et võimalus esitada kahjunõue seaduse nr 466 osa 1 alusel ei taga täitmiselekuuluvat õigust kompensatsioonile EIÕK artikli 5 lõike 5 mõttes. Seega tuvastas EIK ka EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumise.

EIK leidis, et kaebajate suhtes kriminaalmenetluste raames kohaldatud meetmed (eelõige vahistamised ja vabaduse võtmised) seoses kaebajate poolt riigile avaliku huvi asjas esitatud pöördumistega tõi kaasa nende sõnavabaduse riive. EIK lisas, et kaebajate õigeksmõistmine ei eemaldanud automaatselt sõnavabaduse riive mõju ega võtnud kaebajatelt ära ohvri staatust. EIK hinnangul olid võimude poolt kriminaalmenetlustes kasutatud meetmed, eelkõige kaebajatelt vabaduse võtmine, asjaolude pinnalt õigustamatud ja ebaproportsionaalsed. Kaebajad kasutasid oma laste hariduse teemaga seonduvate pöördumiste esitamisel konstitutsioonilist õigust, samuti olid pöördumised rahumeelse iseloomuga. EIK lisas, et demokraatlikus õigusriigis peab olema võimalik esitada rahumeelselt poliitilisi ideid, mis vaidlustavad valitsevat korda. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et käesolevas asjas ei olnud sõnavabaduse riive demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 10 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõigete 3, 4 ja 5 rikkumine;

2. EIÕK artikli 10 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks ühele kaebajale 6 500 eurot ja ülejäänud kaebajatele igale ühele 10 000 eurot ning kulude katteks kaebajatele ühiselt 3 000 eurot.

-----

EIK leidis, et linnavolikogu liikme, kes kritiseeris linnapead volikogu debati raames, süüdimõistmine laimamises oli tema sõnavabaduse õiguse ebaproportsionaalne riive.

Athanasios Makris vs Kreeka, kohtuotsus 09.03.2017, avaldus nr 55135/10

Asjaolud

Kaebaja, kes oli linnavolikogu liige ja opositsioonipartei juht, jagas 2007 jaanuaris teistele linnavolikogu liikmetele laiali dokumendi, milles ta kritiseeris linnapea V.A.-d seoses konkreetse riigihankega. Siseriiklikud kohtud mõistsid kaebaja laimamises süüdi ning kaebajale määrati karistuseks tingimisi 6-kuune vangistus.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks seoses tema süüdi mõistmisega laimamises.

EIK seisukohad

EIK hinnangul oli käesolevas asjas riivatud kaebaja sõnavabaduse õigust. Nimetatud riivel oli seaduslik alus ning legitiimne eesmärk (kaasinimeste maine kaitsmine).

EIK osundas, et faktiväidete ja väärtushinnangute piiritlemine on vähemtähtis olukordades, kus seisukohad avaldatakse poliitilise debati raames ning kus valitud ametiisikutel on suurem vabadus kritiseerida avaliku võimu tegevusi. Antud asjas väljendas kaebaja oma seisukohad, mis olid küll negatiivse kannotatsiooniga ja teataval määral vaenulikud ja tõsised, kohaliku omavalitsuse volikogu debati raames. EIK on korduvalt leidnud, et vaba poliitiline debatt on demokraatia toimimiseks hädavajalik.

EIK lisas, et riive proportsionaalsuse hindamisel tuleb muuhulgas arvesse võtta karistuse iseloomu ja raskust. Antud asjas mõisteti kaebajale tingimisi 6-kuuline vangistus. EIK märkis, et isegi juhtudel, kus karistus on võimalikult väike, on tegemist siiski kriminaalkaristusega, mis ei õigusta iseenesest kaebaja sõnavabaduse õiguse riivet.

EIK järeldas, et kaebaja süüdimõistmine oli kaebaja sõnavabaduse õiguse ebaproportsionaalne riive. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 10 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ja kulude katteks 1 500 eurot.



EIÕK 1. protokolli artikkel 1 – vara kaitse

EIK hinnangul kahjustas kaebaja töövõimetuspensioni vähendamine 2/3 ulatuses kaebaja pensioniõiguse olemust ning oli vastuolus EIÕK 1. protokolli artikliga 1.

Baczúr vs Ungari, kohtuotsus 07.03.2017, avaldus nr 8263/15

Asjaolud

Kaebaja on alates 1996. aastast saanud töövõimetushüvitisi. Kaebaja sai kuni 30.06.2012 156 585 Ungari Forindi (HUF) (u 510 euro) suurust hüvitist. 2011. aastal vastu võetud seadusemuudatuse alusel maksti kaebajale perioodil 01.07.2012-31.12.2013 55 800 HUF (u 140 euro) suurust hüvitist.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et drastiline töövõimetuspensioni vähendamine perioodil 01.07.2012-31.12.2013, ehkki kaebaja tervislik seisund ei olnud muutunud, tõi kaasa põhjendamatu omandi äravõtmise.

EIK seisukohad

EIK on EIÕK 1. protokolli artikli 1 kohalduvust ja nimetatud normist tulenevaid põhimõtteid käsitlenud sarnases kaasuses asjas Béláné Nagy vs Ungari.

EIK hinnangul kahjustas kaebaja pensioni vähendamine 2/3 ulatuses kahtlemata kaebaja pensioniõiguse olemust. Kaebaja hüvitist vähendati summani, mis moodustas vaid 60% toimetulekumiinimumist. Seejuures ei olnud kaebajal muud olulist sissetulekuallikat ning kaebaja kuulus puudega isikute haavatavasse gruppi.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et antud juhtumil tõi vaidlusalune seadusandlus kaasa olukorra, mis ei arvestanud kaalul olevate huvide tasakaaluga. Kaebajalt võeti ära toetus 2/3 ulatuses, ehkki ta oli käitunud heas usus, tegi võimudega koostööd ning oli esitanud vajalikud avaldused jms. Seetõttu leidis EIK, et kaebaja hüvitise piiramine perioodil 01.07.2012-31.12.2013 ei olnud proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Kaebajale pandi ebamõistlik koormus.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ja kulude katteks 9 000 eurot.