Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 13. - 19. märts 2017

 

Uudise kuupäev:
  21.03.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 


EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine

Kuna kaebajatel tuvastati pärast nende kinnipidamist politseijaoskonnas vigastused, mille päritolu kohta ei suutnud valitsus esitada usutavaid selgitusi, tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise sisulisest aspektist.

Fogarasi jt vs Rumeenia, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 67590/10

Asjaolud

4 kaebajat esitasid avalduse EIK-le eelkõige EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et politseiametnikud väärkohtlesid neid ning nende nimetatud kaebust ei uuritud tõhusalt.

EIK seisukohad

Kuna Rumeenia ei esitanud esimese ja teise kaebaja vigastuste, mis tuvastati koheselt pärast nende vabastamist politseijaoskonnast, päritolu kohta usutavaid selgitusi, tuvastas EIK nimetatud kaebajate osas EIÕK artikli 3 rikkumise sisulisest aspektist.

Kolmanda kaebaja osas puudusid tõendid tervisekahjustuste kohta, mistõttu ei olnud EIK-l võimalik hinnata, kas teda rünnati. EIK osundas, et politsei ei võtnud esimese ja teise kaebaja vahistamisel arvesse nende alaealise tütre kohalolu. Veelgi enam, politseinikud panid sündmuse toimumise ajal 13-aastase alaealise käed raudu ning ta toimetati koos oma vanematega politseijaoskonda. Asjas esitatud andmed ei õigustanud sellise kohtlemise vajalikkust. Kaebajat küsitleti tema vanemate tegude osas ning asjaoludest ei nähtunud, et kaebajat oleks teavitatud õigusest küsimustele mitte vastata. EIK hinnangul oli kolmanda kaebaja vahistamise ja politseijaoskonnas hoidmise viis sellised, et need tekitasid temas hirmu, ängistust ja alandust. Nimetatud tunnete intensiivsus, mida raskendas kaebaja vanus ning asjaolu, et ta oli oma vanemate väärkohtlemise juures, ületas EIÕK artikli 3 kohaldamiseks vajaliku lävendi. Seega tuvastas EIK ka kolmanda kaebaja osas EIÕK artikli 3 rikkumise sisulisest aspektist.

EIK leidis, et võimud ei viinud läbi kohest, põhjalikku ja tõhusat uurimist seoses esimese kolme kaebaja poolt esitatud usutavate väärkohtlemise väidetega. Seetõttu on nimetatud kaebajate osas rikutud EIÕK artiklit 3 ka menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest ja menetluslikust aspektist esimese kolme kaebaja osas;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks esimesele kolmele kaebajale igale ühele 12 000 eurot ning kulude katteks 4 000 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 3 rikkumise seoses ebakohaste hügieenitingimustega kahes Rumeenia vanglas.

Ursei vs Rumeenia, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 49362/08

Asjaolud

Kaebajat peeti perioodil 08.07.2008 – 25.06.2014 kinni Aradi ja Timișoara vanglates. Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega nimetatud vanglates. Kaebaja kurtis eelkõige halbade hügieenitingimuste üle.

EIK seisukohad

EIK on varasemalt tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise seoses ebakohaste hügieenitingimustega ja isikliku ruumi puudumisega Timișoara vanglas osaliselt samal perioodil, mil kaebaja nimetatud vanglas viibis. EIK hinnangul kohaldusid samad järeldused ka käesolevas asjas.

Seoses Aradi vanglaga leidis EIK, et teatud tualett-tarvete väljastamine oli mitmel korral mitmeks kuuks peatatud. Nimetatud katkestused koos piiratud juurdepääsuga dušile jättis kaebaja ilma kohasest võimalusest vajaliku isikliku hügieeni säilitamiseks, ehkki kaebaja põdes kroonilisi dermatoloogilisi haiguseid.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja kinnipidamistingimused Aradi ja Timișoara vanglates riivasid kaebaja väärikust ning alandasid teda. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 000 eurot ja kulude katteks 650 eurot.

-----

Ebakohased vangistustingimused rikuvad EIÕK artiklit 3.

Muscalu vs Rumeenia, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 80825/13

Asjaolud

Kaebaja kandis 2012 septembrist kuni 2015 maini vanglakaristust Bacău ja Vaslui vanglates. Kaebaja esitas EIK-le avalduse seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega nimetatud vanglates. Kaebaja kurtis eelõige ülerahvastatuse, halbade hügieenitingimuste, kahjurite leviku, kambrites oleva niiskuse ja toidu halva kvaliteedi üle.

EIK seisukohad

Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja käsutuses 1 aasta ja 5 kuu pikkusel perioodil alla 3 ruutmeetri suurune isiklik ruum. EIK kohtupraktikas esitatud põhimõtetest tulenevalt tõusetus nimetatud perioodi osas tugev eeldus EIÕK artikli 3 rikkumise kohta. EIK viitas, et antud kaasus oli seotud Rumeenias korduvalt esinevate kinnipidamistingimuste probleemiga. Lisaks on EIK korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumisi Bacău ja Vaslui vanglates seoses isikliku ruumi puudusega, mitterahuldavate sanitaartingimustega ja halva toidu kvaliteediga. Samuti olid kaebaja väited ülerahvastatuse, halbade hügieenitingimuste ja halva toidu kvaliteedi osas kooskõlas Rumeenia ombudsmani ja Euroopa Nõukogu piinamisvastase komitee leidudega. Valitsus ei esitanud ka teavet, mis oleks ümber lükanud EIÕK artikli 3 rikkumise eelduse. EIK järeldas, et 1 aasta ja 5 kuu pikkusel perioodil tõid kaebaja vangistustingimused talle kaasa raskused, mis ületasid vabaduse võtmisega paratamatult kaasnevate kannatuste taseme. Selline kaebaja kohtlemine on käsitletav EIÕK artikliga 3 vastuolus oleva alandava kohtlemisena.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et Ukraina võimud ei viinud kaebaja usutavate väidete osas, mille kohaselt oli ta politseipoolse väärkohtlemise ohver, läbi tõhusat uurimist.

Barysheva vs Ukraina, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 9505/12

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et ta oli 2009. aastal kahel korral politseipoolse väärkohtlemise ohvriks ning tema vastavaid väiteid ei uuritud tõhusalt.

EIK seisukohad

EIK hinnangul oli avaldus esimese väidetava väärkohtlemise episoodi osas selgelt põhjendamatu ja seetõttu EIÕK artikli 35 lõigete 3 (a) ja 4 alusel vastuvõetamatu. Teise väidetava väärkohtlemise episoodi osas luges EIK avalduse vastuvõetavaks.

EIK osundas, et kaebajal tuvastati 25.06.2009 vahetult pärast tema kokkupõrget politseiga ajupõrutus ja mitmeid muid põrutusi. EIK hinnangul tõstatasid kaebaja vigastused usutava väärkohtlemise väite, mis tõi siseriiklikele võimudele kaasa kohustuse nende väidete uurimiseks.

EIK-l ei olnud võimalik väljaspool kahtlust tuvastada, et kaebaja vigastused tekitati kaebaja poolt väidetud viisil. EIK hinnangul tulenesid raskused kaebaja väidete õigsuse tuvastamisel võimude suutmatusest kaebaja väiteid tõhusalt uurida. EIK märkis, et kriminaaluurimine kestis 2,5 aastat ning ei suutnud tuvastada kaebaja vigastuste eest vastutavaid isikuid või vigastuste tekkimise asjaolusid.

EIK lisas, et antud asjas ei antud kaebajale teada ka uurimise arengutest, samuti ei võimaldatud talle juurdepääsu dokumentidele. Samuti viitas EIK oma varasemale praktikale, milles EIK on tuvastanud Ukraina suhtes kinnipeetud isikute süsteemse väärkohtlemise ning väärkohtlemise ebatõhusa uurimise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot.

-----

EIK leidis, et inimõiguste aktivisti ja ajakirjanike röövimine ja väärkohtlemine Inguššias pandi toime julgeolekujõudude poolt.

Orlov jt vs Venemaa, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 5632/10

Asjaolud

Kaebajateks on inimõiguste aktivist ja 3 ajakirjanikku, kes viibisid 23.11.2007 Inguššias selleks, et kajatada järgmiseks päevaks planeeritud meeleavaldust, millel protesteeriti julgeolekujõudude poolt võimu kuritarvitamise vastu. Kõik kaebajad viibisid ühes hotellis Nazranis. Mitme tunnistaja sõnul lahkusid turvatöötajad ja politseinikud, kes tavapäraselt hotellis viibisid, hotellist pärast Inguššia Siseministeeriumi aseministri telefonikõnet.

Öösel tungisid hotelli, kus kaebajad viibisid, maskeerimisvorme kandvad automaatrelvadega varustatud mehed. Kaebajatele tungiti kallale, neilt võeti ära nende asjad ning neile pandi pähe plastikkotid. Kaebajad sõidutati põllule, kus neid peksti ja ähvardati maha lasta. Enne, kui ründajad sündmuspaigalt lahkusid, ütlesid nad, et kaebajad tapetakse, kui nad peaksid Inguššiasse naasma.

Kaebajate kaebuse osas alustati uurimist. Uurimine peatati (ja taasavati) mitmel korral põhjendusega, et ründajaid ei ole võimalik tuvastada. Võimud keeldusid uurimast julgeolekujõudude osalust intsidendis, ehkki kaebajad palusid seda teha. Uurimine peatati viimati 2011 mais ning on endiselt pooleli.

Kaebajad esitasid avalduse EIK-le EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et nad rööviti ja neid väärkoheldi julgeolekujõudude poolt ning võimud ei viinud selles osas läbi tõhusat uurimist. Kaebajad palusid ka EIÕK artikli 5 rikkumise tuvastamist seoses ebaseadusliku vabaduse võtmisega. Lisaks esines kaebajate hinnangul EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses nende väärisesemete ja varustuse ära võtmisega.

EIK seisukohad

EIK leidis, et asjaolude pinnalt on piisavalt tõendatud, et kaebajate väited olid „väljaspool mõistlikku kahtlust“ ning isikud, kes kaebajaid ründasid, kuulusid julgeolekujõududesse. Võttes arvesse EIK kohtupraktika, väärkohtlemise mõju kaebajate tervisele, kaebajate peksmise ja ähvardamise ning kaebajate jätmise külma kätte, EIK leidis, et kaebajatele osaks saanud kohtlemine oli käsitletav ebainimliku ja alandava kohtlemisena EIÕK artikli 3 mõttes. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise sisulisest aspektist.

EIK osundas, et siseriiklikud võimud ei astunud samme kriitilise tähtsusega tõendite kogumiseks, samuti kritiseeriti politseid korduvalt politsei soovimatuse tõttu uurimist läbi viia. Nimetatud asjaolud viitavad, et kaebajate röövimise ja väärkohtlemise uurimine ei olnud nii tõhus nagu EIÕK artikkel 3 nõuab. EIK viitas oma leidudele, milles EIK on tuvastanud süstemaatilise puuduse julgeolekujõududele omistatavate röövimiste uurimisel samas piirkonnas perioodil 1999-2006. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebajate röövimise ja väärkohtlemise osas ei viidud läbi tõhusat uurimist, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artiklit 3 ka menetluslikust aspektist.

Võttes arvesse intsidendi asjaolud ning fakti, et kaebajate ründajad olid julgeolekujõudude töötajad leidis EIK, et kaebajate salajane kinnipidamine oli EIÕK artiklis 5 sätestatud tagatiste täielik eitamine. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 5 rikkumise.

Võttes arvesse, et EIK oli tuvastanud, et kaebajad rööviti 23.11.2007 julgeolekujõudude poolt, järeldas EIK, et kaebajatelt nende röövimise käigus ära võetud isiklike asjade ja väärisesemete äravõtmine on omistatav riigile. Seega on riivatud kaebajate õigust vara kaitsele. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

3. EIÕK artikli 5 rikkumine;

4. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

5. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 830 – 1 610 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 19 500 eurot ning kulude katteks kaebajatele ühiselt 2 400 eurot.

-----

Kriminaalmenetluse mittealgatamine väärkohtlemise usutava väite uurimiseks on EIÕK artikli 3 rikkumine.

Mukayev vs Venemaa, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 22495/08

Asjaolud

Kaebaja mõisteti 2007 süüdi ning talle määrati eluaegne vanglakaristus. Muuhulgas mõisteti kaebaja süüdi 12 inimese mõrvas.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 ja EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja väidetel piinati teda politseinike poolt ning tema süüdimõistmine põhines tema piinamise tulemusena antud ülestunnistusel.

EIK seisukohad

Võttes arvesse, et kaebaja vigastused tekkisid tema kinnipidamise ajal ning valitsus ei esitanud usutavaid selgitusi kaebaja vigastuste päritolu kohta, Euroopa Nõukogu piinamisvastase komitee leiud seoses ORB-2 töötajate poolt toime pandud tõsiste inimõiguste rikkumistega ja siseriikliku kohtu 03.10.2007 järeldused (mille kohaselt sai kaebajale kinnipidamise ajal osaks füüsiline vägivald), leidis EIK, et politsei väärkohtles kaebajat. EIK hinnangul oli kaebaja suhtes kasutatud vägivald, mida tarvitati kaebaja kinnipidamise ajal korduvalt ning mille eesmärk oli panna kaebaja üles tunnistama, käsitletav piinamisena. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise sisulisest aspektist.

Antud asjas keelduti kriminaaluurimise alustamisest 6 korral ning nimetatud otsused tühistati, kuna kriminaaluurimise alustamise otsused olid alusetud, ebaseaduslikud või ei põhinenud piisavatel uurimistoimingutel. Uurijad ei täitnud järelevalveorgani juhiseid. Samuti leidis siseriiklik kohus, et uurijad ei võtnud kasutusele kõiki vajalikke meetmeid asjakohaste faktide tuvastamiseks. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja usutavate politseipoolse väärkohtlemise väidete osas kriminaalasja alustamisest keeldumine tõi kaasa EIÕK artikliga 3 nõutava tõhusa uurimise läbi viimata jätmise, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3 menetluslikust aspektist.

EIK osundas oma varasemas praktikas väljendatud seisukohale, et kui piinamise tulemusena saadud ütlusi kasutatakse tõenditena kriminaalmenetluse asjakohaste faktide tuvastamiseks, on kriminaalmenetlus tervikuna ebaõiglane. Antud asjas moodustasid kaebaja vahistamise järgselt ja kinnipidamise ajal antud ennast süüstavad ütlused osa kaebaja vastu suunatud tõenditest. Siseriiklikud kohtud lugesid nimetatud ütlused vastuvõetavateks ning viitasid neile kaebaja süüdi mõistmisel. Võttes arvesse, et EIK oli tuvastanud kaebaja piinamise kinnipidamise ajal, leidis EIK, et sõltumata kaebaja piinamise ajal antud ülestunnistuse mõjust kriminaalasja tulemusele, muutis nimetatud asjaolu kriminaalmenetluse ebaõiglaseks. Seega on rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

3. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 45 500 eurot ja kulude katteks 4 500 eurot.



EIÕK artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele

EIK tuvastas, et kahe varjupaigataotleja kinnipidamine Ungari-Serbia piirialal oli ebaseaduslik ning nende väljasaatmine Ungarist Serbiasse tõi kaasa ebainimliku ja alandava kohtlemise riski.

Ilias ja Ahmed vs Ungari, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 47287/15

Asjaolud

Kaebajateks on 2 Bangladeshi kodanikku, kes reisisid läbi Kreeka, Endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi ja Serbia ning saabusid 15.09.2015 Ungarisse. Kaebajad taotlesid koheselt varjupaika. Kaebajaid peeti järgneval 23 päeval kinni Röszke üleminekualal Ungari ja Serbia piiril ning kaebajatel ei olnud võimalik Ungarisse siseneda, kuna üleminekuala ümbritses aed ning seda valvati.

Pärast kahte varjupaigamenetlust saadeti kaebajad Ungarist välja valitsuse 2015. aasta määruse alusel, mille kohaselt oli Serbia turvaline kolmas riik.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõigete 1 ja 4 ning EIÕK artiklite 3 ja 13 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Kaebajate kinnipidamine Röszke üleminekualal, s.o valvatud laagris, kuhu ei pääsenud väljast ligi, tõi kaasa de facto kaebajatelt vabaduse võtmise. Kaebajatelt võeti vabadus ilma ametlike otsusteta. Seetõttu järeldas EIK, et kaebajate kinnipidamine ei olnud „seaduslik“ ja rikkus EIÕK artikli 5 lõiget 1.

EIK hinnangul oli arusaamatu, kuidas kaebajad, kelle kinnipidamist ei olnud otsustatud üheski ametlikus menetluses või ühegi otsusega, oleksid saanud taotleda menetlust, millega kohus oleks otsustanud nende kinnipidamise seaduslikkuse. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise.

EIK hinnangul olid kaebajate kinnipidamistingimused rahuldavad. Võttes arvesse ka võrdlemisi lühikese ajaperioodi järeldas EIK, et kaebajate kinnipidamistingimused ei ületanud EIÕK artikli 3 kohaldamiseks vajalikku lävendit. Seega ei olnud EIÕK artiklit 3 seoses kaebajate kinnipidamistingimustega üleminekualal rikutud.

Sellegipoolest leidis EIK, et kaebajate väited seoses nende kinnipidamistingimustega tõstatasid tõsiseid fakti- ja õigusküsimusi, mis vajasid uurimist. Valitsus ei viidanud ühelegi õiguskaitsevahendile, mida kaebajad oleksid saanud kasutada üleminekualal esinevate kinnipidamistingimuste peale kaebamiseks. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise.

EIK märkis esiteks, et valitsus ei põhjendanud usutavalt, miks tehti 2015. aasta juulis seadusandluses järsk muudatus ning Serbia loeti turvaliseks riigiks, ehkki varasemalt peeti Serbiat ohtlikuks. Selline suhtumise muudatus oli veelgi enam murettekitavam võttes arvesse, et 2016 detsembris väljendasid ÜRO Pagulaste Ülemvolinik ja rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid seisukohta, milles hoiatati pagulaste väljasaatmise eest Serbiasse. EIK leidis, et Ungari võimud ei taganud varjupaigamenetlustes kaebajatele ka vajalikku kaitset ebainimliku ja alandava kohtlemise vastu. Võimud ei viinud läbi mõlema kaebaja individuaalset hindamist, vaid viitasid skemaatiliselt valitsuse nimekirjale turvaliste kolmandate riikide osas; eirasid kaebajate poolt esitatud riikide kohta esitatud aruandeid ja muid tõendeid; panid kaebajatele ebaõiglase ja üleliigse koormuse tõendamaks, et neil oli reaalne ahelväljasaatmise oht ning et nad võidakse viia Kreekasse, kus neile saavad osaks ebainimlikud ja alandavad vastuvõtutingimused. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebajatel puudusid tõhusad tagatised, mis võimaldanuks neil saada kaitset tõsise ebainimliku ja alandava kohtlemise ohu vastu, millega rikuti EIÕK artiklit 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine;

2. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine;

3. EIÕK artiklit 3 ei ole rikutud seoses kinnipidamistingimustega Röszke üleminekualal;

4. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 3 seoses kinnipidamistingimustega Röszke üleminekualal;

5. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kaebajate väljasaatmisega Serbiasse;

6. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kummalegi kaebajale 10 000 eurot ja kulude katteks kaebajatele ühiselt 8 705 eurot.



EIÕK artikkel 6 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

Halduskohtumenetlus õigusvastaselt võõrandatud vara asjas kestusega 7 aastat ja 10 kuud ei ole mõistlik.

Comăna de Jos kreekakatoliku kogudus vs Rumeenia, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 35795/03

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses. Menetluse liik: halduskohtumenetlus (õigusvastaselt võõrandatud vara tagasisaamise nõudes). Kohtumenetluse kestus: 7 aastat ja 10 kuud. Kohtuastmeid: 3.

EIK seisukohad

EIK hinnangul aitasid siseriiklikus õiguses esinevad lüngad kaasa kohustusliku kohtueelse menetlusele venimisele, mis omakorda mõjutas kogu menetluse pikkust. Lisaks põhjustasid menetluses viivitusi mitmed edasikaebamised ja asjaolu, et asi saadeti kahel korral esimese astme kohtusse tagasi seoses menetlusnõuete rikkumistega. Eeltoodust ja EIK kohtupraktikast tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja kohtuasja ei lahendatud mõistliku aja jooksul, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses ebamõistliku menetluse pikkusega;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 200 eurot ja kulude katteks 1 200 eurot.

-----

Tsiviilkohtumenetlus pärandvara jagamise asjas kestusega 13 aastat ei vasta mõistliku menetlusaja nõudele.

Carneiro da Silva vs Portugal, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 75415/13

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse ebamõistliku tsiviilkohtumenetluse menetlusaja tuvastamiseks pärandvara jagamise asjas EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses. Samuti väitis kaebaja EIÕK artiklile 13 tuginedes, et tal puudus ebamõistliku menetlusajaga seoses tõhus õiguskaitsevahend.

Kohtumenetluse kestus: 13 aastat (kohtumenetlus on endiselt pooleli).

Kohtuastmeid: 1.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK hinnangul oli antud asjas kohtumenetlus küll mõnevõrra keeruline, kuid see üksi ei õigustanud kohtumenetluse pikkust. EIK märkis, et kaebajale ei olnud omistatav ükski asjas esinev viivitus. Samas viitas EIK, et siseriikliku kohtu menetluses esinesid teatud passiivsed perioodid. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Viidetega oma varasematele kohtulahenditele märkis EIK, et kaebajal puudus enne 27.05.2014 tõhus õiguskaitsevahend seoses ebamõistliku menetlusajaga. Võttes arvesse, et kaebaja esitas avalduse EIK-le 22.11.2013, mil kaebaja käsutuses ei olnud tõhusat õiguskaitsevahendit ebamõistliku menetlusaja vaidlustamiseks, tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 13 000 eurot ja kulude katteks 1 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et siseriikliku kohtu järsk arvamuse muutumine, millel puudus õigustus, rikkus EIÕK artikli 6 lõiget 1.

Litvinchuk vs Venemaa, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 5491/11

Asjaolud

Kaebaja sõlmis 2005. aastal eellepingu kinnisasja ostuks. Kui kinnisasja müüja suri ning tema pärija müüs 2008. aastal kinnisasja teisele isikule, esitas kaebaja pärija vastu hagi.

2009 augustis mõistis ringkonnakohus kaebajale 246 569 Vene rubla suuruse hüvitise. 2009 detsembris tühistas ringkonnakohtu presiidium järelevalvemenetluse käigus osaliselt nimetatud otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 2010 jaanuari otsusega jättis ringkonnakohus jõusse esimese astme kohtu otsuse, millega oli kaebajale välja mõistetud 613 280 Vene rubla suurune hüvitis. 2010 juulis tühistas ringkonnakohtu presiidium järelevalvemenetluse tulemusena ringkonnakohtu 2010 jaanuari otsuse ning jättis jõusse ringkonnakohtu 2009 augusti otsuse. Ülemkohus ei võtnud kaebaja kaebust menetlusse.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tema kasuks langetatud siduva ja täidetava kohtuotsuse tühistamisega järelevalvemenetluses.

EIK seisukohad

EIK märkis, et antud asjas vaatas ringkonnakohtu presiidium kaebaja kohtuasja järelevalvemenetluse käigus läbi kahel korral. Esimesel korral leidis presiidium, et siseriiklikus õiguses sisalduva alusetu rikastumise regulatsiooni väär kohaldamine kujutas endast põhimõttelist viga, mis õigustas teise astme kohtu otsuse tühistamist ja asja uue läbivaatamise vajadust. Teisel korral jõudis presiidium vastupidisele järeldusele. EIK ei tuvastanud asjas ühtegi asjaolu, mis õigustaks kohtu taolist arvamuse muutust. EIK osundas, et presiidium tugines mõlema otsuse tegemisel samadele alustele ning viitas samadele siseriiklikele ja EIÕK normidele. EIK-le jäi arusaamatuks, kuidas esimese presiidiumi otsuse järel langetatud apellatsioonikohtu otsuse tühistamine järgneva presiidiumi otsusega aitas kaasa õiguskindluse tugevdamisele (nagu märkis Venemaa valitsus).

Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

EIK lisas, et siseriiklike menetlusreeglite omavolilise kohaldamisega järelevalvemenetluse teostamisel jäeti kaebaja ilma võimalusest saada talle apellatsioonikohtu otsusega välja mõistetud märkimisväärne rahasumma. Seega on rikutud ka EIÕK 1. protokolli artiklit 1.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

3. EIK määras varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et Serbia riik vastutab jõustunud kohtulahendiga välja mõistetud kollektiivomandis oleva ettevõtte võlgade eest.

Tehnogradnja DOO vs Serbia, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 35081/10; 68117/13

Asjaolud

Kaebaja omandas 2004. aastal pangalt kollektiivomandis oleva ettevõttelt Mehanizacija 1999. aasta kohtuotsusega panga kasuks välja mõistetud võla. 2010 märtsis alustati võlgniku suhtes maksejõuetusmenetlust, mille raames esitas oma nõuded ka kaebaja. 15.10.2010 ja 29.05.2012 kohtuotsustega tunnustati osaliselt kaebaja nõudeid.

Kaebaja esitas EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1, EIÕK artikli 13 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamises seoses Serbia suutmatusega täita kahte lõplikku kohtuotsust ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK on korduvalt sarnastes asjades leidnud, et Serbia riik on vastutav kollektiiv- või riigi omandis ettevõtete lõplike siseriiklike kohtuotsustega välja mõistetud võlgade eest. Puudus põhjus jõuda erinevale seisukohale.

EIK osundas, et siseriiklike kohtute 15.10.2010 ja 29.05.2012 otsused on endiselt täitmata. EIK on korduvalt tuvastanud sarnastes kaasuses EIÕK artikli 6 ja/või EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses siseriiklike kohtute 15.10.2010 ja 29.05.2012 otsuste mittetäitmisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras, et Serbia peab maksma oma vahenditest kaebajale 15.10.2010 ja 29.05.2012 otsustes väljamõistetud ja seni maksmata summad. EIK määras kulude katteks 500 eurot.

-----

EIK tuvastas, et Serbia riik vastutab jõustunud kohtulahendiga välja mõistetud kollektiivomandis oleva ettevõtte võlgade eest.

Koka Hybro Komerc DOO Broyler vs Serbia, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 59341/09

Asjaolud

Siseriikliku kohtu 26.06.2006 otsusega mõisteti kollektiivomandis olevalt ettevõttelt AD Perper-Agrar kaebaja kasuks välja konkreetsed summad. Otsus jõustus 14.07.2006. 31.10.2006 kohtuotsuse kohaselt pidi võlgnik eelviidatud otsuse täitma.

2011. aastal alustati võlgniku suhtes maksejõuetusmenetlust, mille raames esitas oma nõude ka kaebaja. Kaebaja nõuet tunnustati 03.02.2012. Maksejõuetusmenetlus on endiselt pooleli.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1, EIÕK artikli 13 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamises seoses Serbia suutmatusega täita lõplikku kohtuotsust ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK on korduvalt sarnastes asjades leidnud, et Serbia riik on vastutav kollektiiv- või riigi omandis ettevõtete lõplike siseriiklike kohtuotsustega välja mõistetud võlgade eest. Puudus põhjus jõuda erinevale seisukohale.

EIK osundas, et siseriiklike kohtute otsused on endiselt täitmata. EIK on korduvalt tuvastanud sarnastes kaasuses EIÕK artikli 6 ja/või EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

EIK hinnangul puudus vajadus uurida avaldust täiendavalt EIÕK artikli 13 alusel.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras, et vastutav riik peab kaebajale maksma oma vahenditest kaebaja kasuks tehtud kohtuotsuses välja mõistetud ja seni maksmata summad. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kulude katteks 2 000 eurot.

-----

Valitsus vastutab munitsipaaläriühingu võlgade eest, kui munitsipaaläriühing on kohaliku omavalitsusega institutsionaalselt ja töökorralduslikult seotud.

Karpesh vs Venemaa, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 26920/09

Asjaolud

Siseriikliku kohtu 2003 augusti otsusega mõisteti kohalikule omavalitsusele kuuluvalt eluruumide hooldusteenust pakkuvalt ettevõttelt kaebaja õiguseellase kasuks välja 348 eurot. Nimetatud otsus jõustus 2003 augustis. 2003 septembris alustati täitemenetlust ning pärast kaebaja õiguseellase surma määras kohus, et kaebaja astus täitemenetluses oma õiguseellase asemele. Kaebajale ei ole seni midagi makstud. Võlgnikuks olev ettevõtte kuulutati 2008 mais maksejõuetuks ning likvideeriti 2009 mais.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1, EIÕK artikli 13 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamises.

EIK seisukohad

EIK osundas, et siseriikliku kohtu otsus on endiselt täitmata.

EIK leidis, et võlgnik ei olnud piisavas ulatuses kohalikust omavalitsusest institutsionaalselt ja töökorralduslikult sõltumatu, millest tulenevalt on kohalik omavalitsus ja seeläbi riik EIÕK alusel vastutav võlgnikust ettevõtte võlgade eest. Kaebaja ei saanud võimude suutmatuse tõttu kohtuotsust täita raha, mille väljamaksmist võis ta mõistlikult eeldada. EIK on tuvastanud analoogsetel juhtudel EIÕK artikli 6 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

EIK on varasemalt sarnastes asjades tuvastanud, et kaebajatel puudusid tõhusad õiguskaitsevahendid nende kasuks väljamõistetud summade või väidetavate rikkumiste eest hüvitise saamiseks.

Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1, EIÕK artikli 13 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses siseriikliku kohtu lõpliku ja siduva kaebaja kasuks langetatud otsuse mittetäitmisega ning tõhusate õiguskaitsevahendite puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6, EIÕK artikli 13 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine.;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 348 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses asjaoluga, et Türgi Kõrgema Sõjaväekohtu koosseisu kuulusid ohvitserid, kelle osas puudusid kohased sõltumatuse tagatised.

Yeltepe vs Türgi, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 24087/07

Asjaolud

Kaebaja, kes oli 11 kuud viibinud kohustuslikus ajaväeteenistuses, tunnistati 2005 novembris tervislikel põhjustel ajateenistuseks mittesobivaks. Kaebaja esitas Kõrgemale Sõjaväekohtule nõude hüvitise saamiseks Kaitseministeeriumilt. Kõrgem Sõjaväekohus, mille koosseisu kuulusid 3 sõjaväekohtunikku ja 2 ohvitseri, jätsid mitmel korral eri põhjustel kaebaja kaebuse menetlusse võtmata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja väitis muuhulgas, et Kõrgem Sõjaväekohus ei olnud oma koosseisust tulenevalt sõltumatu ega erapooletu.

EIK seisukohad

EIK viitas, et on asjas Tanışma vs Türgi tehtud lahendis tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses asjaoluga, et Kõrgema Sõjaväekohtu koosseisu kuulusid ohvitserid, kelle osas puudusid kohased sõltumatuse tagatised. Puudus alus jõuda teistsugusele järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

EIK märkis, et kui EIK on juba tuvastanud puudused kohtu sõltumatuses ja erapooletuses, ei saa selline kohus tagada õiglast kohtumenetlust. Arvestades, et EIK oli juba seoses kohtu sõltumatuse ja erapooletusega tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise, puudus EIK hinnangul vajadus uurida kaebaja muid väiteid seoses EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses Kõrgema Sõjaväekohtu sõltumatuse ja erapooletusega;

2. Kaebaja ülejäänud väidete uurimine ei ole vajalik (häältega 5:2);

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 000 eurot ja kulude katteks 1 500 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunike hinnangul pidanuks EIK uurima kõiki kaebaja poolt EIK-le esitatud väiteid. Kohtunikud leidsid, et asjaolu, et kohus ei ole oma koosseisu tõttu erapooletu, ei too igal juhul kaasa ebaõiglast kohtumenetlust.

-----

EIK tuvastas, et apellatsioonikohus piiras jäiga formalismiga ebaproportsionaalselt kaebaja juurdepääsuõigust kohtule.

Louli-Georgopoulou vs Kreeka, kohtuotsus 16.03.2017, avaldus nr 22756/09

Asjaolud

Kaebaja esitas 2008. aastal maakohtus toimunud istungil I.M. vastu tsiviilhagi kriminaalasjas, milles süüdistati I.M. pettuses. Maakohus tunnistas I.M. süüdi ning määras, et ta peab kaebajale, kes tegutses kannatanu pärijana, maksma mittevaralise kahju hüvitamiseks 44 eurot. I.M. esitas apellatsioonkaebuse. Apellatsioonikohus luges kaebaja tsiviilhagi vastuvõetamatuks väites, et kaebaja esimese astme kohtu istungil esitatud taotlus menetlusega tsiviilhagejana liituda ei olnud kehtiv, kuna kaebaja ei teavitanud kohut sellest, et ta tegutses oma abikaasa pärijana. Apellatsioonikohus vähendas I.M.-le määratud vanglakaristuse pikkust ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse tsiviilhagi esitamiseks. Kassatsioonikohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema juurdepääsuõigust kohtule rikuti seoses apellatsioonikohtu liigselt formalistliku lähenemisega.

EIK seisukohad

EIK osundas, et kaebaja esitas tsiviilhagi esitamisel 2008 mais maakohtule mitmeid dokumente, mis tõendasid, et ta oli oma abikaasa pärija. Ehkki maakohtu istungi protokollis ei ole viidatud, et kaebaja tegutses oma surnud abikaasa pärijana, leidis maakohus, et süüdistatav pidi maksma surnud isiku pärijana tegutsenud kaebajale 44 eurot. Maakohus ei olnud tsiviilhagi läbivaatamisel üleliia formalistlik.

EIK ei näinud põhjust, miks apellatsioonikohus otsustas jõuda kaebaja pärija staatuse osas maakohtust erinevale seisukohale, kuna asjas esitatud tõendite pinnalt ei olnud kaebaja pärija staatuses kahtlusi ega vastuolusid ning maakohus oli üles näidanud tahet jäiga formalismi vältimiseks. Jäik formalism ei olnud ühegi kohtumenetluse poole huvides. EIK järeldas, et apellatsioonikohus võttis kaebajalt ära siseriiklikus õiguses ette nähtud tõhusa õiguskaitsevahendi. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et Kreeka kohtud piirasid ebaproportsionaalselt kaebaja juurdepääsuõigust kohtule. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot.

-----

Kohtuistungi korraldamine ei pruugi olla vajalik menetlustes, kus puuduvad faktide usaldusväärsuse ja vaieldavuse küsimused ning kohus saab õiglaselt ja mõistlikult otsuse teha poolte seisukohtade ja muude kirjalike materjalide alusel.

Fröbrich vs Saksamaa, kohtuotsus 16.03.2017, avaldus nr 23621/11

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et talle määratud hüvitise ja eripensioni tühistamisel suulise kohtuistungi toimumiseta rikkusid siseriiklikud kohtud tema õigust suulisele ärakuulamisele.

EIK seisukohad

EIK hinnangul ei tõstatanud kaebaja antud asjas küsimusi seoses faktide usaldusväärsusega ega vaidlustanud fakte, mis olid menetluse tulemuse jaoks olulised. Siseriiklikud kohtud olid olukorras, kus nad said õiglaselt ja mõistlikult asjas otsuse teha poolte seisukohtade ja muude kirjalike materjalide alusel. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK, et asjas esinesid erandlikud asjaolud, mis õigustasid suulise istungi mittetoimumist.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.



EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu austamisele

EIÕK artikkel 8 nõuab juhtudel, kus lapsed keelduvad ühe vanemaga suhtlemast, et riigid prooviks tuvastada sellise vastumeelsuse põhjused ning püüaks nende põhjustega vastavalt tegeleda.

K.B. jt vs Horvaatia, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 36216/13

Asjaolud

Kaebajateks on K.B. ning tema kaks last (sündinud 2001 ja 2005). Kui K.B. ja laste isa vaheline suhe purunes 2009 märtsis purune, kolis K.B. lastega eraldi elama. 2010 augusti lõpus eiras laste isa kohtuotsust, mille kohaselt pidi ta lapsed pärast suvepuhkuse lõppu K.B.-le tagastama. Lapsed on sellest ajast alates elanud oma isa juures. Ehkki K.B. on üritanud korduvalt lastega suhelda, on lapsed keeldunud teda nägemast.

2011 aprilli otsusega määrati laste hooldusõigus laste isale ning K.B.-le määrati suhtlusõigus. Suhtlemiskorda ei täidetud. K.B. suhtlemiskorda muudeti 2012 augustis, ent ka nimetatud suhtlemiskorda ei täidetud. 2015. aastal tehtud ekspertarvamuse kohaselt tulenes laste võõrdumine oma emast ja keeldumine temaga kohtumast laste isa negatiivsest suhtumisest K.B.-sse. K.B. suhtlusõigust puudutav menetlus on endiselt pooleli.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et siseriiklikud võimud ei suutnud tagada ema ja laste regulaarset suhtlemist, mis oli vajalik nendevahelise peresideme säilimiseks.

EIK seisukohad

Viidetega varasematele kohtuotsustele leidis EIK, et K.B.-l puudus õigus tegutseda oma poegade nimel. Sellest tulenevalt oli avaldus osas, milles see oli esitatud laste nimel, vastuvõetamatu.

EIK märkis, et ehkki laste arvamust tuleb arvesse võtta, ei ole laste arvamus tingimata muutumatu ning laste vastuväited ei ole alati piisavad, et kaaluda üle vanemate huvid, eelkõige seoses vanema huviga lastega suhelda. EIÕK artikkel 8 nõuab juhtudel, kus lapsed keelduvad ühe vanemaga suhtlemast, et riigid prooviks tuvastada sellise vastumeelsuse põhjused ning püüaks nende põhjustega vastavalt tegeleda. Kui vanemate vahel puudub koostöö ja teineteisemõistmine, peavad võimud võtma kasutusele kõik meetmeid konflikti osapoolte lepitamiseks, pidades eelkõige silmas lapse parimaid huvisid. Alles seejärel, kui siseriiklikud võimud on kasutusele võtnud kõik meetmed, on võimud täitnud oma EIÕK artiklist 8 tulenevaid positiivseid kohustusi.

EIK juhtis tähelepanu, et peale 18.06.2010 kohtuotsusega kohaldatud meetmete ei reguleerinud siseriiklikud kohtud ajutiselt lahutus- ja hooldusõigusemenetluse ajal hooldusõiguse ega suhtlusõiguse küsimust. Sel põhjusel ei olnud võimalik ellu viia 13.09.2010 täitekorraldust, mille kohaselt pidi laste isa andma lapsed pärast suvepuhkuse lõppu üle kaebajale, ehkki see oleks olnud hoolekandeasutuste ja kohtuekspertide hinnangul tol ajal kohane asjade käik.

EIK osundas antud asjas esinevatele järgmistele puudujääkidele: viivitus kaebaja apellatsioonkaebuse läbivaatamisel seoses 2010 suvepuhkust käsitletava suhtluskorraga ning kaebaja väidete käsitlemata jätmine; hooldus- ja suhtlusõiguse reguleerimata jätmine lahutuse ja hooldusõiguse menetluste ajal; viivitus ekspertarvamuse tellimisel seoses põhjustega, miks lapsed ei soovinud oma emaga suhelda; viivitus laste ravile saatmisel ning laste kaitseks meetmete kohaldamisel. Seetõttu leidis EIK, et siseriiklikud võimud ei täitnud antud asjas EIÕK artiklist 8 tulenevaid positiivseid kohustusi seoses kaebaja õigusega perekonnaelu austamisele.

Resolutsioon (häältega 4:3)

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 500 eurot ja kulude katteks 3 780 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunike hinnangul tegid võimud mitmeid edutuid katseid laste ja ema vaheliste kohtumiste korraldamiseks ning rakendasid erinevaid meetmeid parema tulemuse saamiseks.

-----

EIK tuvastas, et Venemaa ei hinnanud kaebaja väljatõstmisel munitsipaalkorterist kohaselt erinevate huvide tasakaalu.

Yevgeniy Zakharov vs Venemaa, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 66610/10

Asjaolud

Kaebaja kolis 1999. aastal oma elukaaslase B. juurde munitsipaalkorteri ühte tuppa. Kaebaja ja B. ei abiellunud ning kaebaja ei olnud munitsipaalkorterisse sisse kirjutatud. Kui B. 2009 mais suri, lukustasid teiste munitsipaalkorteri tubade valdajad kaebaja korterist välja. Munitsipaalkorteri haldaja teavitas kaebajat vajadusest tuba vabastada.

Kaebaja esitas kaebuse kohtule väites, et ta oli B. perekonnaliige ning tal oli õigus tuba kasutada. Kaebaja väitis lisaks, et tal puudus muu eluase ning ta oli sunnitud elama koolis, kus ta töötas öövalvurina.

Ringkonnakohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et puudusid ümberlükkamatud tõendid, et B. oli lasknud kaebajal toas elada perekonnaliikmena, samuti osundas ringkonnakohus asjaolule, et kaebaja oli kogu 10 aasta vältel sisse kirjutatud oma eksabikaasa elukohta ega olnud taotlenud sissekirjutuse muutmist enne B. surma.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Kaebajal oli tekkinud oma surnud elukaaslase munitsipaalkorteri toaga, milles ta oli 10 aastat elanud, piisav ja katkematu side, mille alusel oli nimetatud tuba EIÕK artikli 8 mõttes käsitletav kaebaja „koduna“. Sellega, et kaebajat ei käsitletud oma surnud elukaaslase perekonnaliikmena ning seeläbi ei tunnustatud kaebaja õigust tuba vallata, riivati kaebaja õigust kodule.

Ringkonnakohus ei kaalunud B. naabrite huvisid võrreldes kaebaja õigusega kodule. Ringkonnakohus ei võtnud arvesse kaebaja väiteid, mille kohaselt vajas ta vaidlusalust tuba. Seega ei hinnanud ringkonnakohus võistlevate õiguste tasakaalu ega tuvastanud kaebaja õiguse kodule riive proportsionaalsust. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja õiguse kodule riive ei olnud „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artiklit 8.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot.

-----

Elu- ja äriruumide läbiotsimismäärus, milles puuduvad asjakohased ja piisavad õigustused läbiotsimise teostamiseks, on EIÕK-ga vastuolus.

Modestou vs Kreeka, kohtuotsus 16.03.2017, avaldus nr 51693/13

Asjaolud

2010 septembris otsustas apellatsioonikohtu prokurör, et politsei peab eeluurimise käigus läbi viima 15 elu- ja äriruumi, sh kaebaja kodu, läbiotsimised. Politseiametnik, keda saatis aseprokurör, otsis kaebaja kodu läbi. Seejuures võeti kaasa mitmeid asju, mille hulka kuulusid 2 arvutit ja sadu dokumente. Läbiotsimise juures viibis tunnistajana kaebaja naaber.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise seoses tema kodu ja äriruumide läbiotsimisega eeluurimise käigus.

EIK seisukohad

EIK hinnangul oli läbiotsimismäärus väga üldine. Määruses ei sisaldunud teavet käimasoleva uurimise kohta ega otsitavate objektide kohta, misläbi anti läbiotsimist teostavale politseinikule lai tegutsemisruum. Kreeka siseriiklik õigus ei näinud ette läbiotsimisele eelnevalt kohtuliku kontrolli toimumist läbiotsimise seaduslikkuse ja vajalikkuse üle. Samuti märkis EIK, et kaebaja ei viibinud ühelgi ajahetkel 12,5 h kestnud läbiotsimise juures ning asja materjalidest ei selgunud, kas kaebajat oli proovitud läbiotsimisest teavitada või mitte, ehkki kriminaalmenetluse koodeks sätestas, et läbiotsimist teostav isik peab kutsuma ruumide valdaja läbiotsimise juurde.

Lisaks eelneva kohtuliku kontrolli puudumisele, määruse üldisele sõnastusele ja asjaolule, et kaebaja ei viibinud läbiotsimise juures, puudus läbiotsimise osas ka kohene tagasiulatuva kohtuliku kontrolli võimalus. EIK hinnangul ei täitnud siseriiklikud võimud oma kohustust esitada „asjakohased ja piisavad“ põhjendused läbiotsimismääruse väljastamise põhjendamiseks. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja poolt kurdetud meetmed ei olnud mõistlikult proportsionaalsed, võttes arvesse demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritavat huvi kodu austamisele. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 8 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot ja kulude katteks 2 000 eurot.



EIÕK artikkel 10 – sõnavabadus

Toimetaja vastutus laimu eest rikkus tema sõnavabadust.

Olafsson vs Island, kohtuotsus 16.03.2017, avaldus nr 58493/13

Asjaolud

Kaebaja töötas veebilehe Pressan toimetajana. 2010 novembrist 2011 maini avaldas Pressan mitmeid artikleid, milles käsitleti väited, mille kohaselt oli A. lapsi seksuaalselt ära kasutanud. Esimeste artiklite avaldamise ajal kandideeris A. eelseisvatel asutava kogu valimistel. A. esitas laimamise tõttu hagi kaebaja vastu. Ülemkohus rahuldas hagi ning leidis, et väited, mis vihjasid, et A. oli lapsi kuritarvitanud, olid laimavad. Ülemkohus tunnistas vastavad väited kehtetuks ning määras, et kaebaja pidi maksma A.-le 200 000 Islandi krooni (umbes 1 600 euro) suuruse mittevaralise kahju hüvitise ning tasuma 800 000 Islandi krooni (umbes 6 500 euro) suurused menetluskulud.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK hinnangul ei saavutanud Ülemkohus asjaolusid arvestades õiglast õiguste tasakaalu. A. kandideeris poliitilisele ametikohale ning pidi ette nägema avalikkuse huvi. Seega olid tema puhul lubatava kriitika piirid laiemad kui eraisikute puhul. A. kohta kirjutatud artiklid avaldati heas usus ning kooskõlas tavapäraste ajakirjanduslike standarditega. Lisaks avaldati artiklid avalikkuse huviga seonduva arutelu raames, kuna A. kandideeris avalikule ametikohale ning laste vastu suunatud seksuaalvägivald oli üldsust huvitav tõsine teema.

Ehkki avaldatud väited olid laimavad, ei teinud neid kaebaja ise, vaid kaks õde. Ehkki kaebaja vastutus võis endas kanda legitiimset huvi kaitsta A.-d õdede laimavate väidete eest, oli seda huvi võimalik saavutada A. võimalusega esitada hagi õdede vastu, mida A. ei teinud. Võttes arvesse kaebaja vastutust, pandi talle kohustus maksta hüvitist ning tasuda menetluskulud.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et siseriiklike kohtute seisukohad ei õigustanud sõnavabaduse riivet. Ülemkohus ei hinnanud piisavalt EIK kohtupraktikas paika pandud põhimõtteid ega kriteeriume eraelu puutumatuse ja sõnavabaduse õiguse vahel tasakaalu leidmiseks. Seetõttu ületas Ülemkohus talle antud otsustusruumi ega saavutanud mõistlikku proportsionaalsuse tasakaalu kasutatud meetmete (mis piirasid kaebaja õigust sõnavabadusele) ning legitiimse eesmärgi vahel. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 10 rikkumise.

Resolutsioon

EIÕK artikli 10 rikkumine.



EIÕK 1. protokolli artikkel 1 – vara kaitse

Lepinguosaline riik võib oluliselt vähendada hüvitist õigusvastaselt võõrandatud vara hüvitamisel, kui lepinguosaline riik ei vastuta varalise õiguse rikkumise eest.

Kavaliauskas jt vs Leedu, kohtuotsus 14.03.2017, avaldus nr 51752/10

Asjaolud

Esimese ja teise kaebaja õiguseellane ning kolmas ja neljas kaebaja taotlesid 1991. aastal oma varaliste õiguste taastamist 1940ndatel riigistatud hoone osas. 1995. aastal otsustas Kaunase linnavolikogu varaliste õiguste taastamise. Kaebajatele maksti osaliselt hüvitist 1996. aastal ning osaliselt 2008. aastal. Seoses kohtuvaidlusega mõisteti kaebajatele 2001. aastal välja lisahüvitis, mis maksti kaebajatele välja 2009. aastal.

Kaebajad taotlesid võimudelt hüvitise ümberarvutamist selliselt, et see oleks kooskõlas hoone turuväärtusega 2008. aasta seisuga. Kaebajate taotlus jäeti rahuldamata.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et riigivõimud rikkusid nende õigusi seoses hoone eest õiglase hüvitise mittemääramisega. Samuti kurtsid kaebajad tagastamismenetluse kogupikkuse üle.

EIK seisukohad

Võttes arvesse EIÕK 1. protokolli artikliga 1 siseriiklikele võimudele jäetud otsustusruumi, siseriiklike kohtute praktika ning EIK praktika seoses Leedu tagastamismenetluste küsimustega leidis EIK, et kaebajatele makstud hüvitis ei pannud neile erilist või ebamõistlikku koormust. Eeltoodust tulenevalt ei ole EIÕK 1. protokolli artiklit 1 seoses hüvitise suurusega rikutud.

EIK selgitas, et asjas, kus on kaalul avalikud huvid, on võimudel kohustus tegutseda õigeaegselt ning kohasel ja järjepideval viisil. EIK osundas, et kaebajate varaliste õiguste taastamise otsus ja esimene makse tehti 1996. aastal. EIK viitas, et riigivõimud olid ülejäänud hüvitise arvutamisel perioodil 1996-2006 passiivsed ning ülejäänud hüvitise summa arvutati ja maksti välja alles 2008. aastal. Samas juhtis EIK tähelepanu asjaolule, et kaebajad vaidlustasid osaliselt 1995. aasta otsuse, mille tulemusena otsustati 2001. aastal kaebajatele määrata hüvitis ka vaidlusaluse 22,42 ruutmeetri eest, mis maksti välja alles 2009. aastal. EIK lisas, et valitsuse väide rahaliste vahendite puudumise kohta ei saa õigustada tagastamismenetlusega viivitamist. Ehkki teatav viivitus menetluses oli omistatav ka kaebajatele, ei õigustanud sellised viivitused menetluse kogupikkust. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses tagastamismenetluse kogupikkusega.

Resolutsioon

1. Teine kaebaja astub neljanda kaebaja asemel menetlusse;

2. EIÕK 1. protokolli artiklit 1 ei ole rikutud seoses kaebajatele määratud hüvitise suurusega;

3. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses tagastamismenetluses esinenud viivitustega;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebajatele ühiselt 6 000 eurot ja kulude katteks 200 eurot.

-----

EIK pani valitsusele kohustuse anda üle vara, mille üleandmise aluseks on 36 aastat tagasi tehtud sundvõõrandamise otsus.

Kostov vs Bulgaaria, kohtuotsus 16.03.2017, avaldus nr 3851/13

Asjaolud

Sofia linnapea 15.07.1981 otsusega sundvõõrandati kaebaja isale kuulunud kinnisasi. Otsuse kohaselt oli kaebaja isa ja kaebaja õigustatud saama hüvitiseks kolmetoalise korteri. 25.03.1987 tehtud täiendava otsusega määrati kindlaks hüvitiseks määratava korteri täpne asukoht, suurus ja muud üksikasjad ning otsustati, et korter antakse otse kaebajale. Kaebaja esitas kohalikule omavalitsusele mitmeid edutuid taotlusi hüvitise määramise menetluse lõpule viimiseks ning talle määratud korteri üleandmiseks.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et 15.07.1981 ja 25.03.1987 otsused, mille kohaselt oli kaebaja õigustatud saama tema isalt sundvõõrandatud vara eest hüvitiseks korteri, lõi kaebajale õiguse, mis on käsitletav „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Võimude pikaajaline suutmatus kaebajale korterit eraldada on EIÕK 1. protokolli artikli 1 riive.

EIK märkis, et kaebajale hüvitise määramise menetlus on endiselt pooleli ning kaebaja ei ole saanud hüvitist 36 aastat pärast tema isalt vara sundvõõrandamist (1981) ning 25 aastat pärast EIK ajalise kohtualluvuse algust (1992). EIK hinnangul oli nimetatud viivitus selgelt ülemäärane. EIK märkis, et asjaolu, et Sofia kohalik omavalitsus tellis kortermaja ehituse ettevõttelt, mis ei suutnud talle pandud kohustusi täita, ei vabasta võime oma kohustuste täitmisest.

Antud asjas üritasid võimud vastutusest kõrvale hoida ning olid peaasjalikult passiivsed, mis pani kaebaja ebaselgesse olukorda, mistõttu kaebaja ei teadnud, kas ja millal ta saab talle määratud hüvitise. EIK juhtis tähelepanu asjaolule, et kaebajal puudusid tõhusad õiguskaitsevahendid, mis oleksid suutnud olukorda heastada. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et võimud ei saavutanud avaliku huvi ja kaebaja õiguste vahel õiglast tasakaalu. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras, et Bulgaaria peab 3 kuu jooksul andma kaebajale korteri omandi, mis on samaväärne talle 25.03.1987 otsusega eraldatud korteriga. Kui valitsus taolise korteri omandit kaebajale ei anna, peab valitsus maksma kaebajale 82 000 eurot;

3. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 10 000 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 000 eurot ja kulude katteks 22 eurot.