Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 20. - 26. märts 2017

 

Uudise kuupäev:
  25.03.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Kargashin jt vs Venemaa, kohtuotsus 21.03.2017, avaldus nr 66757/14; 73424/14; 5138/15; 5678/15; 8055/15; 9234/15; 11460/15

Asjaolud

7 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 1 aasta ja 6 kuud kuni 9 aastat. Osad kaebajad väitsid ka EIÕK artikli 13 rikkumist.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes (sh oli kinnipeetavate isikliku ruumi suurus vahemikus 1,3 – 2,1 ruutmeetrit). EIK on sarnases asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise. Puudus alus jõuda erinevale seisukohale.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale sarnastes asjades tuvastas EIK 6 kaebaja osas EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega – kõikide kaebajate osas;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – 6 kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele hüvitisteks summad vahemikus 5 000 – 11 500 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Mozharov jt vs Venemaa, kohtuotsus 21.03.2017, avaldus nr 16401/12; 67528/14; 74106/14; 77730/14; 77733/14; 77916/14; 6141/15; 8376/15; 9166/15; 12321/15

Asjaolud

10 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 10 kuud kuni 7 aastat ja 7 kuud. Kaebajad väitsid ka EIÕK artikli 13 rikkumist.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes (sh oli kinnipeetavate isikliku ruumi suurus vahemikus 1 – 2,2 ruutmeetrit). EIK on sarnases asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise. Puudus alus jõuda erinevale seisukohale.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale sarnastes asjades tuvastas EIK ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega;

3. EIK määras kaebajatele hüvitisteks summad vahemikus 5 000 – 11 800 eurot.

-----

Kui puudega kinnipeetav sõltub kaaskinnipeetavatest, on tegemist alandava kohtlemisega EIÕK artikli 3 mõttes.

Bujak vs Poola, kohtuotsus 21.03.2017, avaldus nr 686/12

Asjaolud

Kaebaja osales 1999. aastal liiklusõnnetuses, mille tulemusel sai ta mitmeid tõsiseid vigastusi. 1999. aastal esitasid võimud kaebajale kahtlustuse mitmete väärtuslike asjade (eelkõige autode) vargustes. Kaebaja kolis 1999. aastal Uus-Meremaale. Uus-Meremaa andis kaebaja 2010. aastal Poolale välja ning kaebaja paigutati eeluurimisvanglasse. Kaebaja vabastati tervislikel põhjustel 09.12.2011.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et Kielce eeluurimisvangla (milles ta viibis 13.03.2010-18.02.2011 ja 21.04.-08.12.2011) ei olnud kohandatud puuetega isikute vajadustega vastavaks. Kaebaja väitis, et kinnipidamise ajal saadud ebakohase meditsiiniabi tõttu halvenes tema tervis oluliselt ning ta pidi kannatama alandusi, kuna ta oli sunnitud paluma abi kaaskinnipeetavatelt.

Kaebaja kurtis ka EIÕK artikli 5 lõikele 3 tuginedes, et tema kohtueelne kinnipidamine, mis kestis 1 aasta ja 9 kuud, oli ebamõistlikult pikk.

EIK seisukohad

EIK märkis, et 08.10.2010-18.02.2011 oli kaebaja kamber teisel korrusel, mistõttu vajas kaebaja õue saamiseks kaaskinnipeetavate abi. EIK on varasemas praktikas kritiseerinud olukordi, kus füüsilise puudega vangile annavad rutiinset abi kaaskinnipeetavad. EIK on leidnud, et selline olukord tekitab kinnipeetavas märkimisväärset ärevust ning alaväärsust võrreldes teiste vangidega.

Kaebaja vabastati 09.12.2011, s.o 7 nädalat pärast esimese arstliku arvamuse saamist, milles väljendati, et kaebaja edasine kinnipidamine võis tema tervist kahjustada. EIK-le esitatud materjalidest nähtus, et kaebaja tervislik seisund oli kinnipidamise ajal halvenenud.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebaja pandi olukorda, mis õõnestas tema väärikust ning pani ta eriti suurtesse raskustesse. Eelnev põhjustas ärevust ja kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega paratamatult kaasneva ärevuse ja kannatuste taseme. EIK järeldas, et kaebaja jätkuv kinnipidamine ilma kohase meditsiinilise ravi ja abita kujutas endast ebainimlikku ja alandavat kohtlemist, mis tõi kaasa EIÕK artikli 3 rikkumise.

EIK nõustus, et kaebaja kinnipidamine oli vajalik talle süüks pandud tõsiste kuritegude tõttu ning menetluse kohaseks läbiviimiseks, pidades silma kaebaja menetlusest kõrvalehoidmise ohtu. Siseriiklikud kohtud olid kohaselt hinnanud kaebaja asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning olid esitanud asjakohased ja piisavad põhjendused kaebaja jätkuva kinnipidamise põhistamiseks. Tulenevalt eeltoodust ja asjaolust, et menetluse läbiviimisel ei rikutud erilise hoolsuse nõuet, leidis EIK, et EIÕK artikli 5 lõiget 3 ei ole rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIÕK artikli 5 lõiget 3 ei ole rikutud;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ja kulude katteks 3 430 eurot.

-----

Võimud peavad kinnipeetava suhtes erirežiimi kohaldamise ning sellega kaasnevate tõsiste meetmete kasutamise õigustamiseks esitama piisavad ja asjakohased põhjendused.

Michał Korgul vs Poola, kohtuotsus 21.03.2017, avaldus nr 36140/11

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses „ohtliku kinnipeetava“ režiimi ajal (24.02.-16.11.2011 ja 03.01.2012-27.03.2013) tema suhtes kasutatud kõrgendatud turvameetmetega, mis hõlmasid tema eraldamist teistest vangidest, tema aheldamist ning keha läbiotsimisi.

EIK seisukohad

EIK märkis, et võimud ei teinud kaitseid kaebaja isolatsiooni mõjude vähendamiseks, pakkudes talle vajalikku vaimset või füüsilist stimulatsiooni (peale igapäevase üksiku kõndimise võimaluse eraldatud alal). Lisaks ei olnud EIK veendunud, et kaebaja aheldamine oli igas olukorras vajalik. EIK osundas, et kaebajale teostati kambrisse sisenemisel või sealt lahkudes, s.o igapäevaselt või isegi mitu korda päevas, keha läbiotsimised. Keha läbiotsimisi teostati rutiinselt ning need ei tulenenud erilistest turvalisusega seotud vajadustest, samuti ei olnud need tingitud kaebaja käitumisest tõstatuvatest kahtlustest. Võttes arvesse, et kaebaja suhtes kasutati niigi mitmeid muid valvemeetmeid ning võimud ei tuginenud ühelegi erilisele või veenvale turvanõudele, leidis EIK, igapäevaste keha läbiotsimistega kahe aasta vältel tekitati kaebajale alaväärsust, ängistust ja kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste ja alanduste taseme.

EIK osundas, et võimud ei põhjendanud piisavalt erirežiimi pikendamist.

EIK järeldas, et asjaolu, et võimud kasutasid kahe aasta vältel „ohtliku kinnipeetava“ režiimi ajal kaebaja suhtes valimatult kõiki võimalikke meetmeid, ei olnud vangla turvalisuse jaoks vajalik ega EIÕK artikliga 3 kooskõlas. Ehkki võimude mure vangla turvalisuse pärast ei olnud ebamõistlik, ei esitanud võimud piisavaid ja asjakohaseid põhjendusi kaebaja suhtes kasutatud tõsiste meetmete õigustamiseks. Seetõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 000 eurot ja kulude katteks 1 000 eurot.



EIÕK artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele

Kaebaja kinnipidamine Serbia vanglas tunnustamata Serbia Krajina Vabariigi kohtuotsuse alusel oli ebaseaduslik.

Mitrović vs Serbia, kohtuotsus 21.03.2017, avaldus nr 52142/12

Asjaolud

Serbia Krajina Vabariigi kohtud mõistsid kaebaja 1994. aastal süüdi mõrvas ning mõistsid talle karistuseks 8-aastase vangistuse. Seejuures oli Serbia Krajina Vabariik rahvusvaheliselt tunnustamata end endise Jugoslaavia sõdade ajal iseseisvaks kuulutanud üksus, mis asus Horvaatia vabariigi territooriumil. Konflikti ajal peeti kaebajat kinni Serbia Krajina Vabariigi territooriumil ning pärast konflikti lõppu toimetati kaebaja Serbia vanglasse. Kaebaja vabastati 1999. aastal iga-aastaseks 10-päevaseks puhkuseks, pärast mida ei naasnud kaebaja vanglasse. Kaebaja vahistati 07.07.2010 ning saadeti Serbia vanglasse, et kanda ära ülejäänud karistus. Kaebaja vabastati 15.11.2012 pärast seda, kui Serbia president oli andnud talle armu.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 1 (a) rikkumise tuvastamiseks väites, et tema teda peeti perioodil 07.07.2010-15.11.2012 kinni rahvusvaheliselt tunnustamata riigi kohtu otsuse alusel.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebaja mõisteti mõrvas süüdi „kohtu“ poolt, mis tegutses väljaspool Serbia kohtusüsteemi. Seejärel toimetati kaebaja karistust kandma Serbia vanglasse. Serbia võimud ei viinud läbi menetlust välismaise kohtuotsuse tunnustamiseks nagu nägid ette tol ajal kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi sätted. EIK leidis, et kinnipidamine, mis põhines välismaa kohtu otsusel, mida ei olnud Serbia võimud kohases menetluses tunnustatud, oli siseriikliku õiguse reeglite kohaselt ipso facto ebaseaduslik. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK, et kaebaja kinnipidamine perioodil 07.07.2010-15.11.2012 oli ebaseaduslik.

Resolutsioon

EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine.

-----

EIK tuvastas, et 4,5-aastane eelvangistus ei olnud õigustatud.

Porowski vs Poola, kohtuotsus 21.03.2017, avaldus nr 34458/03

Asjaolud

Kaebaja vahistati 2000. aastal ning kaebaja suhtes alustati kahte erinevat kriminaalmenetlust. Kaebaja viibis mõlema kriminaalmenetluse raames eelvangistuses, seejuures kohaldati eelvangistust mõlemas asjas sõltumatult.

Esimese kriminaalasja raames viibis kaebaja vangistuses kuni 2005 juulini. Teises kriminaalasjas mõisteti kaebaja lõpliku otsusega süüdi 2009 oktoobris. Suurema osa ajast enne lõpliku kohtuotsuse tegemist viibis kaebaja eelvangistuses. Siseriiklikud kohtud olid seisukohal, et kinnipidamine perioodil 2000 juulist 2005 juulini oli asjakohane vaid esimese kriminaalasja raames ning kinnipidamine seoses teise kriminaalasjaga algas 2005 juulis. Seetõttu pikendasid alama astme kohtud korduvalt teises kriminaalasjas kaebaja eelvangistust siseriikliku õiguse normi alusel, mida oli võimalik kasutada, kui isikut oli kinni peetud alla kahe aasta.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema eelvangistus teise kriminaalasja raames oli ebaseaduslik ning kinnipidamise otsustes puudusid asjakohased ja piisavad alused. Lisaks väitis kaebaja, et võimud kontrollisid tema kirjavahetust oma advokaadiga ja EIK-ga, millega rikuti EIÕK artiklit 8.

EIK seisukohad

EIK hinnangul tuli antud asjas käsitleda EIÕK artikli 5 lõike 1 (c) alusel kaebaja kinnipidamise seaduslikkust teise kriminaalasja raames perioodil 11.07.-01.09.2005, s.o perioodil, mis jäi esimeses kriminaalasjas mõistetud karistuse kandmise lõpukuupäeva ning tema teises kriminaalasjas esimese astme kohtu poolt süüdi mõistmise kuupäeva vahele. EIK märkis, et siseriiklikud kohtud pikendasid kaebaja kinnipidamist EIÕK artikli 5 lõike 1 (c) mõttes teise kriminaalasja raames kooskõlas antud ajahetkel kehtinud seadusandlusega (kriminaalmenetluse koodeksi § 263 lõikega 3) ning viisil nagu siseriiklikud kohtud olid seda ühetaoliselt tõlgendanud. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebaja eelvangistus perioodil 11.07.-01.09.2005 ei olnud ebaseaduslik. EIK lisas, et asjakohane Poola seadusandlus täitis selliselt nagu seda olid siseriiklikud kohtud pikaajaliselt ja ühtselt defineerinud, seaduse ettenähtavuse testi EIÕK artikli 5 lõike 1 mõttes. Eeltoodust tulenevalt ei ole EIÕK artikli 5 lõiget 1 rikutud.

Kumulatiivne periood, mille kaebaja veetis eelvangistuses EIÕK artikli 5 lõike 3 mõttes, oli 4 aastat ja 6 kuud. EIK nõustus, et mõistlik kahtlus, mille kohaselt oli kaebaja toime pannud tõsise kuriteo, võis algselt tema kinnipidamist õigustada. Aja möödumisega muutus nimetatud alus aina vähem asjakohaseks. EIK hinnangul ei olnud teised siseriiklike kohtute poolt esitatud alused – oodatava karistuse raskus, menetlusest kõrvalehoidmise risk, menetluse takistamine – asjakohased ega piisavad. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja kinnipidamise kogupikkus ei olnud õigustatud. Seega on rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

EIK osundas, et kaebaja poolt neljal advokaadile saadetud kirja ümbrikul ning kahel EIK-le saadetud kirja ümbrikul olid templid „tsenseeritud“. EIK on oma varasemas praktikas leidnud, et nimetatud templite puhul on alus eeldada, et sellised kirjad on avatud ja nende sisu on loetud. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega oli kaebaja viidatud kirjade osas riivatud EIÕK artikli 8 kaitsealasse kuuluvat õigust kirjavahetuse saladusele. Valitsus ei suutnud tõendada, et viidatud riivel oleks olnud alus siseriiklikus õiguses. Seega oli kaebaja advokaadile ja EIK-le suunatud kirjade tsensuur vastuolus siseriikliku õigusega, mistõttu ei olnud see „seaduses ettenähtud“. Eeltoodust tulevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 8 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõiget 1 ei ole rikutud;

2. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine;

3. EIÕK artikli 8 rikkumine;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 500 eurot ja kulude katteks 400 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestusega 7 kuud kuni 3 aastat ja 2 kuud olid ülemäära pikad.

Shust ja Sidorenko vs Ukraina, kohtuotsus 23.03.2017, avaldus nr 41385/06; 56391/11

Asjaolud

2 kaebajat esitasid avaldused EIK-le EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et nende kohtueelsed kinnipidamised olid ebamõistlikult pikad. Kohtueelsete kinnipidamise kestused jäid vahemikku 7 kuud kuni 3 aastat ja 2 kuud. Kaebajad väitsid ka muude EIÕK rikkumiste olemasolu.

EIK seisukohad

EIK on asjas Kharchenko vs Ukraina, mille asjaolud on sarnased käesoleva asja asjaoludega, tuvastanud EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seetõttu järeldas EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased ning kaebajate suhtes on rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale sarnastes asjades tuvastas EIK mõlema kaebaja osas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise (seoses kriminaalmenetluste ebamõistliku pikkusega) ning teise kaebaja osas ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise (seoses kinnipidamise seaduslikkuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku pikkusega) ja EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumise (seoses ebaseadusliku vahistamise või kinnipidamise eest kohase hüvitise puudumisega).

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelse kinnipidamise ülemäärase pikkusega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras teisele kaebajale 5 100 eurot.



EIÕK artikkel 6 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlused kestusega 5 aastat ja 7 kuud kuni 11 aastat ja 3 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Sayenko jt vs Ukraina, kohtuotsus 23.03.2017, avaldus nr 39167/08; 39170/09; 8365/10; 23654/10; 35124/11

Asjaolud

8 kaebajat esitasid EIK-le 5 avaldust EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike pikkustega tsiviilkohtumenetlustega ning tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kohtumenetluste kestused jäid vahemikku 5 aastat ja 7 kuud kuni 11 aastat ja 3 kuud, kohtuastmeid oli 2 või 3.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud analoogsetes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. EIK leidis, et kaebajatel puudus ebamõistliku pikkusega menetluste osas ka tõhus õiguskaitsevahend. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluste ebamõistlike pikkustega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 500 – 3 000 eurot.



EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu austamisele

Soome kohtute keeldumine vaimse puudega mehe mentori vahetamisest, millest tulenevalt ei saanud mees elada enda soovitud kohas, oli õigustatud.

A.-M.V. vs Soome, kohtuotsus 23.03.2017, avaldus nr 53251/13

Asjaolud

Vaimse puudega kaebajale kohtu poolt määratud mentor tegi otsuse seoses kaebaja elukohaga, mis oli kaebaja sõnul vastuolus tema tahtega. Nimelt soovis kaebaja kolida oma kodulinnast Lõuna-Soomes oma endiste kasuvanemate juurde Soome põhjaossa. Kaebaja mentor leidis aga, et kaebaja parimates huvides oli jäämine tema kodulinna. Kaebaja esitas kaebuse kohtule, milles ta taotles oma mentori vahetamist teise isiku vastu asjades, mis puudutasid kaebaja elukohta ning haridust. Siseriiklikud kohtud jätsid kaebaja taotluse rahuldamata.

Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ja 4. protokolli artikli 2 (liikumisvabadus) rikkumise tuvastamiseks väites, et siseriiklike kohtute otsused, millega keelduti tema mentori vahetamisest, takistasid tal otsustada, kus ja kellega elada.

EIK seisukohad

EIK leidis, et siseriiklike kohtute otsus saavutati kõikide kaebaja olukorda puudutavate aspektide konkreetse ja hoolika kaalumise tulemusena: eelkõige võeti arvesse kaebaja intellektuaalset võimekust kui ka tema olemasolevat elukorraldust ja kolimise korral arvatavalt esinevat elukorraldust. Siseriiklike kohtute otsus põhines kaebaja võimetusel mõista seda, mis oli kolimise puhul kaalul – eelkõige kaebaja võimetusel mõista elamistingimuste radikaalset muutust.

EIK hinnangul oli saavutatud ka õiglane tasakaal kaebaja väärikuse ja enesemääramise ning kaebaja huvide kaitsmise vahel, võttes eelkõige arvesse kaebaja eriti haavatavat olukorda. Siseriiklikus menetluses olid olemas tõhusad tagatised omavoli ennetamiseks. Nimetatud tagatised kindlustasid, et kaebaja oli igas menetluse etapis kaasatud ning et tema õigused, tahe ja eelistused võeti arvesse. Seega oli kaebaja õiguste riive proportsionaalne ning vastavuses tema olukorraga, samuti allus riive kohtulikule kontrollile pädeva, sõltumatu ja erapooletu kohtu poolt.

Kokkuvõtlikult leidis EIK, et siseriiklike kohtute otsused põhinesid asjakohastel ja piisavatel põhjendustel ning mentori korralduses muudatuste tegemisest keeldumine ei olnud ebaproportsionaalne, pidades silmas sellega taotletavat eesmärki, s.o kaebaja tervise ning laiemas mõistes kaebaja heaolu kaitset.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud;

2. EIÕK 4. protokolli artiklit 2 ei ole rikutud.

-----

Siseriiklikud võimud peavad võtma kasutusele kõik vajalikud sammud, mida võib neilt asjaolude pinnalt mõistlikult eeldada, et tagada lahuselava vanema suhtlusõigus.

Endrizzi vs Itaalia, kohtuotsus 23.03.2017, avaldus nr 71660/14

Asjaolud

Kaebaja ja tema abikaasa T.L.G. said 2005 jaanuaris poja. 2005 juulis lahkus T.L.G. koos pojaga kodust ning asus elama u 1000 km kaugusele. 2007 juulis jõustus kaebaja ja T.L.G. lahutus ning kaebajale ja T.L.G.-le anti ühine lapse hooldusõigus. Lapse elukohana määratleti T.L.G. elukoht ning kaebajale anti laialdased külastus- ja suhtlusõigused. Pärast kaebajast lahkuminekut oli T.L.G. tugevalt vastu igasugustele kaebaja ja lapse vahelistele suhetele. Kaebaja ja T.L.G. vaheline vaidlus on siseriiklikes kohtutes endiselt pooleli.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et siseriiklikud võimud rikkusid tema õigust perekonnaelu austamisele.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebaja oli üritanud oma pojaga suhet säilitada alates 2007. aastast ning ta ei ole seda saanud siiamaani teha, hoolimata siseriiklike kohtute otsustest, mis võimaldasid talle suhtlusõiguse. Lapsega suhtlemise võimatus tulenes lapse ema vastuseisust ning lapse ema poolt esitatud kaebustest seoses lapse seksuaalse ärakasutamisega. EIK osundas, et lahku läinud vanemate vaheline koostöö puudumine ei vabasta võime kohustusest kasutada kõiki võimalikke meetmeid peresuhete säilitamiseks.

EIK leidis, et võimud ei näidanud käesolevas asjas üles piisavat hoolsust ning nad ei teinud seda, mida võis neist mõistlikult eeldada. EIK hinnangul kasutasid siseriiklikud kohtud oma menetluste käigus rida stereotüüpseid ja automaatseid meetmeid. Seetõttu järeldas EIK, et siseriiklikud võimud võimaldasid de facto sellise olukorra püsimist, mis võimaldas kohtuotsuste mittetäitmist.

Võttes arvesse eeltoodu ja riigile jäetud otsustusruumi leidis EIK, et siseriiklikud võimud ei teinud kohaseid ja piisavaid kaitseid kaebaja suhtlusõiguse tagamiseks, millega jäeti tähelepanuta kaebaja õigus perekonnaelu austamisele. Seetõttu on rikutud EIÕK artiklit 8.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot ja kulude katteks 2 266,81 eurot.



EIÕK artikkel 9 – mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus

Kahe usuühingu uskumuste ja riituste sarnasus ei õigusta uue usuühingu registreerimisest keeldumist.

Genov vs Bulgaaria, kohtuotsus 23.03.2017, avaldus nr 40524/08

Asjaolud

2007 jaanuaris otsustasid 7 isikut asutada uue usuühingu: Rahvusvahelise Krišna Teadvuse Ühingu (ISKCON) - Sofia, Nadezhda. Kaebaja määrati ühingu juhatajaks. ISKCON asus Indias ning ISKCON Bulgaaria haru oli usuorganisatsioonina juba registreeritud. Kaebaja esitas kohtule taotluse uue ühingu registreerimiseks. Kohus keeldus 2007 märtsis uut usuühingut registreerimast. Kaebaja apellatsioon- ja kassatsioonkaebused jäeti rahuldamata. Kassatsioonikohus tugines ühingu registreerimisest keeldumisel kahele alusele: ühingul oli peaaegu identne nimi varem registreeritud ühinguga ning ühing jagas juba registreeritud ühinguga samu uskumusi.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse väites, et ühingu registreerimisest keeldumisega rikuti tema EIÕK artiklitest 9 ja 11 tulenevaid õiguseid.

EIK seisukohad

EIK leidis, et asjaolu, mille kohaselt oli uue ühingu nimi sarnane juba eksisteeriva ühingu nimega, ei olnud piisav alus uue ühingu registreerimata jätmiseks. EIK osundas, et nimede sarnasus ei olnud kassatsioonikohtu otsuse kohaselt registreerimisest keeldumise peamine alus; nimed ei olnud täiesti identsed; siseriiklikud kohtud ei viidanud, kuidas ühing oleks saanud valitud nime muuta selliselt, et see oleks olnud vastuvõetav; mitmeid muid usuühinguid, millel olid sarnased nimed, olid varasemalt registreeritud.

Ühingu registreerimisest keelduti ka alusel, et uus ühing ja varasem ühing jagasid samu uskumusi ja riitusi. EIK leidis, et nimetatud alus viiks igasuguste uute usuühingute registreerimisest keeldumiseni, kui usuühing järgib sama õpetust kui olemasolev usuühing. Selline kohtu seisukoht koos Bulgaaria seadusandlusega tooks tagajärjeks olukorra, mis võimaldaks ühe usulahu osas ainult ühe usuühingu olemasolu ning keelaks selle usulahu järgijatel olemasoleva usuühingu vastu pöörduda. Lisaks oleks selliselt uskumuste identsuse üle otsustamine kohtute pädevuses, mitte usukogukondade pädevuses. Riik ei pea demokraatlikes ühiskondades võtma kasutusele meetmeid tagamaks, et usukogukonnad on ühtse juhtimise all. Kui usukogukond on lõhenenud, on riigil kohustus jääda neutraalseks ja erapooletuks ning mitte võtta meetmeid, mis eelistaks üht juhti teisele või mis sunniks usukogukonda jääma selle soovide vastaselt ühtse juhtimise alla. EIK märkis, et antud asjas oli kaebaja selgitanud, et ta soovis luua uut usuorganisatsiooni, mitte luua olemasoleva ühingu haru või hierarhilist struktuuri. Nendel asjaoludel ei olnud see, et kaebajat sunniti oma usku praktiseerima juba registreeritud usuühingu raamistikus, vajalik ega proportsionaalne taotletavaid legitiimseid eesmärke silmas pidades. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kahe usuühingu uskumuste ja riituste sarnasus ei saanud samuti õigustada uue ühingu registreerimisest keeldumist.

Esitatud põhjendustest tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja poolt loodud usuühingu registreerimisest keeldumine ei olnud „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. Seega on rikutud EIÕK artiklit 9 koosmõjus EIÕK artikliga 11.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 9 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 11;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot ja kulude katteks 1 280 eurot.



EIÕK artikkel 10 – sõnavabadus

Notari poolt notarite ühenduse kritiseerimine televisioonis võib õigustatult viia distsiplinaarkaristuse kohaldamiseni.

Ana Ioniţă vs Rumeenia, kohtuotsus 21.03.2017, avaldus nr 30655/09

Asjaolud

Kaebaja töötab notarina. 2006 septembris võttis kaebaja osa televisioonidebatist, kus ta selgitas, et ta alustab näljastreiki, kuna ta ei nõustu elukutselise maksuga. Kaebaja kritiseeris Rumeenia notarite riikliku ühenduse (UNNPR) juhtimist ning Bacău Notarite Koda (CNB), mille liikmeks ta oli. 2007 jaanuari otsusega otsustas UNNPR distsiplinaarnõukogu kaebaja volituste peatamise neljaks kuuks põhjusel, et kaebaja televisioonis esitatud väited rikkusid notari ameti au ja professionaalset usaldusväärsust ning kahjustasid UNNPR ja CNB kuvandit. UNNPR ja siseriiklikud kohtud jätsid kaebaja kaebused rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et antud asjas tuli kaaluda kaebaja õigust seisukohtade avaldamiseks ning notariameti maine kaitset. Kaebajal oli siseriikliku õiguse kohaselt notarite ühenduste ees, millesse ta kuulus, ning teiste notarite ees lojaalsus- ja diskreetsuskohustus. EIK viitas, et kaebaja ei avaldanud vaieldavaid seisukohti avaliku debati raames, mille vastu oleks olnud avalik huvi. EIK nõustus siseriiklike kohtutega selles, et kaebaja süüdistused olid sõnastatud üldiselt, kaebaja väiteid ei toetanud faktilised ega prima facie tõendid ning kaebaja ründas isiklikult notarite ühenduste juhte.

EIK hinnangul tuli käesolevas asjas tähelepanu pöörata ka süüdistuste esitamise viisile, kuna audiovisuaalne meedia omab tihti vahetumat ja suuremat mõju kui trükimeedia.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et siseriiklikud võimud tuginesid kaebajale määratud karistuse kohaldamisel asjakohastele ja piisavatele alustele. Võttes arvesse kaebaja poolt esitatud süüdistuste sisu ning et kaebajale oli varasemalt määratud erinev karistus maksu mittemaksmise eest, samuti seda, et määratud karistus ei olnud raskeim, leidis EIK, et kaebajale määratud karistus oli proportsionaalne.

Kokkuvõttes leidis EIK, et siseriiklikud kohtud kaalusid asjas kaalul olevaid võistlevaid huvisid ning tuvastasid õigesti, et kaebaja oli ületanud kriitika esitamise lubatavaid piire. Seega ei ületanud siseriiklikud võimud kaebajale karistuse määramisega neile antud otsustusruumi. Seetõttu ei ole EIÕK artiklit 10 rikutud.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 10 ei ole rikutud.



EIÕK artikkel 14 – diskrimineerimise keelamine

Enne 1 . juulit 1949 väljaspool abielu sündinud laste, kelle isa on surnud enne 28.05.2009, pärimisõiguse välistamine ilma konkreetsete kaasuste asjaolusid kaalumata on diskrimineeriv.

Wolter ja Sarfert vs Saksamaa, kohtuotsus 23.03.2017, avaldus nr 59752/13; 66277/13

Asjaolud

Kaebajad sündisid 1943. ja 1940. aastal väljaspool abielu (erinevatele vanematele). Pärast oma bioloogliste isade surma taotlesid mõlemad kaebajad, et neid tunnustataks oma isade pärijatena. Siseriiklikud kohtud jätsid kaebajate taotlused rahuldamata. Kohtud viitasid siseriiklikule õigusele, mille kohaselt puudus enne 01.07.1949 väljaspool abielu sündinud lastel seadusjärgne pärimisõigus. Seejuures märkis Föderaalne Konstitutsioonikohus, et pärast EIK 28.05.2009 otsust asjas Brauer vs Saksamaa on Saksamaa seadusandlust parandatud selliselt, et enne ja pärast 1949. aastat väljaspool abielu sündinud laste pärimisõiguses ei esine piiranguid juhtudel, kus pärandaja on surnud pärast 28.05.2009. Kui pärandaja on surnud enne 28.05.2009, jäi erinev kohtlemine jõusse. Et mõlema kaebaja isad olid surnud enne 28.05.2009, kohaldus nende suhtes erinev kohtlemine ning neil puudus pärimisõigus.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 14 (diskrimineerimise keelamine) rikkumise tuvastamiseks koosmõjus EIÕK 1. protokolli artikliga 1 (vara kaitse).

EIK seisukohad

EIK märkis, et Saksamaa parandas oma seadusandlust päras EIK otsust asjas Brauer vs Saksamaa ning muutis pärimisõiguse reegleid 2 aastat pärast nimetatud otsust. EIK leidis, et enne 01.07.1949 väljaspool abielu sündinud laste, kelle isa oli surnud enne 28.05.2009, erineva kohtlemise eesmärk, s.o õiguskindluse säilitamine ning surnu tahte ja tema perekonna õiguste kaitsmine, oli legitiimne.

EIK nõustus Föderaalse Konstitutsioonikohtu seisukohaga, mille kohaselt ei olnud uue regulatsiooni kohaldamisel minevikus esinenud ebaõigluse kõrvaldamiseks tähtaja sätestamine iseenesest diskrimineeriv ning oli kohane meede selguse saavutamiseks ja õiguskindluse tagamiseks.

Sellegipoolest, võttes arvesse väljaspool abielu ja abielu sees sündinud laste võrdse kohtlemise kohustuslikkust, pidi EIK tuvastama, kas tähtaja jäiga kohaldamisega siseriiklike võimude poolt saavutati antud asjas võistlevate huvide õiglane tasakaal. Selle hindamiseks tuli arvesse võtta järgmised asjaolud: asjassepuutuvate isikute teadlikkus, pärimisõiguse staatus, kaebuste esitamise aeg. Antud asjas rääkisid proportsionaalsuse testi faktorid tugevalt kaebajate kasuks. Võttes arvesse abieluväliste ja abiellu sündinud laste erineva kohtlemise kõrvaldamise tähtsuse, ei olnud siseriiklike kohtute tuginemine õiguskindlusele piisav, et tühistada kaebajate nõuded saada asjaolude pinnalt osa oma isade pärandvaradest.

Uue tähtaja, 28.05.2009, sätestamine ei omanud kaebajate pärimisõigusele mingit mõju. Kaebajaid kui väljaspool abielu sündinud lapsi koheldi endiselt erinevalt, mis tõi kaasa pärimisõiguse piiramise. EIK on leidnud, et selline erinev kohtlemine on vastuolus EIÕK artiklist 14 tulenevate tagatistega.

EIK lisas, et siseriikliku õiguse muudatuse kohaldamine ei võimaldanud kaebajatel kasutada seadusjärgset pärimisõigust ning neil olnud võimalik sellega seoses saada ka rahalist hüvitist, mis on vastuolus EIÕK-s sätestatud õigustega.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kasutatud meetmete ja taotletavate eesmärkide vahel puudus mõistlik proportsionaalne seos. Seega oli rikutud EIÕK artiklit 14 koosmõjus EIÕK 1. protokolli artikliga 1.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 14 rikkumine koosmõjus EIÕK 1. protokolli artikliga 1 – mõlema kaebaja osas;

2. EIK määras esimesele kaebajale kulude katteks 5 000 eurot;

3. EIK määras, et teise kaebaja osas ei ole EIÕK artikli 41 kohaldamist võimalik otsustada.